Janika Oras
Ettekanne võrdleb kolme eesti laulu helirepresentatsiooni 20. sajandi algusest. Analüüsi keskmes on 1916.–1917. a. vaharulli- ja šellakplaadisalvestused eesti sõjavangidelt Berliini Hääle- ja Fonogrammiarhiivides ja Viini Fonogrammiarhiivis. Kokku sisaldavad need kollektsioonid paarkümmend laulusalvestust koos eri laadi lisamaterjalidega. Salvestused sõjavangidelt on tehtud ebatavalises olukorras ja kindla sotsiaalse staatusega esitajate rühmalt. See annab põhjust esitada küsimusi ühelt poolt kogujate ja esitajate koostööd mõjutanud tegurite kohta, teisalt aga esitatud repertuaari rühmaspetsiifika kohta.
Salvestuste kultuurikirjeldusliku tähenduse toob esile võrdlus kahe suure eesti laulusalvestuste koguga samast perioodist: Eesti Rahvaluule Arhiivi helisalvestuste koguga ja eesti muusika kommertssalvestustega, mis on Heino Pedusaare poolt koondatud väljaandesse „Eesti heliplaadiarhiiv. Estonian Gramophone Records 1901–1939“. Sõjavangidelt salvestatud repertuaar ja laulude esitusstiil kattuvad osalt ühe, osalt teise nimetatud koguga, moodustades omamoodi silla ühelt poolt rahvusliku folklooriarhiivi loomise ideoloogiast ja teiselt poolt 20. sajandi alguse muusikatarbija (eelkõige) esteetilistest eelistustest lähtunud kollektsioonide vahel.