Kristi Salve
Mõned olulised tunnused teevad setude ja vepslaste omavahelise võrdlemise mõttekaks, vahel aga lausa suruvad seda peale. Olengi seda teinud korduvalt nii suulistes kui kirjalikes esinemistes, siiamaani küll peamiselt vepslastest lähtudes.
Nimetame järgnevalt mõned ühisjooned ja ka erinevused:
Küllaltki lähedane on olnud vepslaste ja setude arv 20. sajandi algupoolel. Kaugemast ajaloost on ühised olnud ammune kuulumine Vene riiklusse ja ortodoksse usutunnistuse omaksvõtmine.
Oluline erinevus on see, et setudel on olnud pidev läbikäimine nii Võrumaa luterliku elanikkonnaga kui ka venelastega, aga vepslaste naabrid igas ilmakaares olid venelased. Seega said setud mitmekesisemaid kultuuriimpulsse. Kindlasti oli neil piirirahvana teravdatum eneseteadvus ehk hindätiidmine. Setud polnud ei see ega teine, ei eestlased ega venelased, samas kui vepslased olid selgesti teised.
Setu rahvakultuur, rahvalaulud sealhulgas on võrreldamatult võimsamad – võib-olla eespool nimetatud erinevuste tõttugi. Vepslastel pole midagi setu lauluga võrreldavat. Ühel või teisel põhjusel (perifeerne asend läänemeresoome keeleruumis, kontaktide katkemine selle keskustega) jäi üldse napiks nende emakeelne lauluvara. Itkud, kusjuures palju arhailisema olemusega kui setu itkud, on vepsa laululise folkloori esilekerkivaim liik.
Viimased aastad on Eesti- Soome folkloristide koostöö kesksemaid teemasid olnud Anne Vabarna loodud eepilised teosed. See on sundinud taas meelt mõlgutama võimaliku vepsa eepose üle.
Anne Vabarna suureformaadilised teosed on produtseeritud lauliku enda loomulikku kompetentsi (laulude, itkude jm pärimusliikide alal) kasutades ja tuginedes Soome ja Eesti õpetatud meeste soovidele ja suunistele. „Eepose-igatsus“ (Ruth Mirov) on painanud läänemeremail just haritlasi, ja seda 19. sajandi algusest peale. Eestis loodi veel 20. sajandil „Kalevipoja“ alternatiivina arvukaid kirjanduslikke eeposi. Võiks ehk küsida, miks Anne Vabarna vastavad teosed pärinevad kõik Eesti Vabariigi esimesest perioodist, või otsesemalt: miks pole ta loonud nõukogulikku eepost, kuigi vastav juhuluule kuulus nagu loomulikult asja juurde. Miks siis? Sellepärast, et omal moel austas kommunistlik võim vägagi konservatiivseid väärtusi. „Kalevipoeg“ oli – ja sellest pidi piisama eestlastele, setudele teiste seas.
Aga miks pole vepsa eepost? Sellepärast, et seda ei peetud Nõukogude Liidu kultuuriametkondades lihtsalt vajalikuks. Kui aga niisugune idee tekkinuks, siis millised olnuksid võimalused, arvestades jutustavate laulude piirdumist mõne üksikuga ja ühtse lauluvormi puudumist? Kasuks võinuks tulla just vepsa paljude laululiikide poolimprovisatoorne loomus ja vabavormilisus. See võimaldanuks kasutada ka proosapärimusi. Loomulikult võinuks eeposesse põimida itke – nagu seda on teinud ka Anne Vabarna.
Veel paarkümmend aastat tagasi oli vepslaste seas selliseid laulu- ja itkukoodi valdavaid loomevõimelisi inimesi, kes võinuksid koostöös nende pärimust tundva ja diskreetselt soovitusi jagava folkloristiga luua mõnetuhandevärsilise teose, mis sisaldanuks ehk umbes 10 % jagu ehtsat laulu- ja itkuvärssi , aga muus osas tuginenuks ajaloo- ja kohapärimusele, legendidele ja muule.
Kas seda oleks vaja olnud? Võib-olla – vähemalt sama palju kui Anne Vabarna eeposi, ehk rohkemgi. 21. sajandil pole niisugune eksperiment enam võimalikki. Muidugi võidakse veel praegugi luua eespool viidatud ainesele tuginev kirjanduslik eepos – aga see oleks siiski juba teine asi.