Anette Evart, Anette Raagul ja Rosalie Veinberg – kolm 1965. a. Järvamaa ekspeditsiooni laulikut

Janika Oras

“Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi rahvaluule kogumise ekspeditsioon suundus sel korral Paide rajooni. Töötati kolmes rühmas keskusega Järva-Jaanis, Järva-Madisel, Annas, kuid liiguti mõnevõrra ka nende lähemas ümbruskonnas. Varem neis piirkondades toimunud kogumistöö oli jätnud tunduvaid lünki ja tühikuid. Süstemaatiline rahvalaulude kogumine sajandi alguses näitas, et Järvamaa oli rikas regivärsside poolest. Kuid tolleaegne viiside lihtsustatud kirjapanek jättis lahtiseks mitmed olulised probleemid (viiside variaablus, rütmilised iseärasused, teksti ja viisi suhted jne.). Hiljem pole siin rahvamuusika uurijad liikunud. Nii tuli seekord teha, mis regivärsi viimasel elutunnil veel teha. Õnneks leidus siin mitu head laulikut, nagu Anette Evart Järva-Madisel, Rosalie Veinberg Järva-Jaanis, Anette Raag[ul] Kosel jt., kes regivärssi täielikult valdasid ja põhjalikult tundsid tema iseärasusi. Nii oli võimalik kõige olulisematele küsimustele vastust leida.” (Rahvapärimuse Koguja 6, lk 85–86, S. Lätt)

Ettekandes püüan portreteerida kolme laulikut, keda Selma Lätt nimetas ekspeditsioonitutvustuse alguslõigus. Milline oli nende naiste isiksus, elukäik ja suhe vana laulutraditsiooniga? Neile küsimustele otsin vastust Kirjandusmuuseumi folkloristide ja Richard Viidalepa 1964.–1965. a. Järvamaa ekspeditsioonide tekstidest.

Pilt esitajast ja kogumisprotsessist tuleb konstrueerida välitööpäevikute ja käsikirjaliste või helisalvestatud folklooripalade põhjal. Mõlemat liiki tekstide laadi määravad suuresti koguja valikud – koguja otsustab, mis teemadele vestlus suunata, milline osa jutuajamisest ja kuidas jäädvustada, samuti selle, milliseid detaile kogumisprotsessist kajastada. Anette Evartiga suhtlesid peamiselt Herbert ja Erna Tampere, Rosalie Veinbergiga Selma Lätt ja Richard Viidalepp ning Anette Raaguliga Mall Hiiemäe (tollal Proodel). Ehkki kogujad on järginud toona tavapäraseid ekspeditsioonitöö ja tekstide vormistamise reegleid, on nende valikud ja kirjapanekute stiil küllaltki erinevad. Koguja(te) individuaalsus on omakorda laulikuportreede erinevuse üheks allikaks.

Folklooripalad – kas helisalvestustel või käsikirjas, esitaja otsese kõnena vormistatult – on läbinud küll koguja valikusõela, ent peaksid selle valiku piires kajastama esitaja maailmanägemist, tema enda loomingulisi valikuid. Kolmest laulikust on ise pärimusi kirja pannud Rosalie Veinberg – kogujate “tellimusele” vastates jääb kirjapandu enamasti siiski folklooripala “þanri” piiridesse. Regivärsilisi laule on kolmelt laulikult jäädvustatud 20 ringis. See suhteliselt napp regivärsiline repertuaar pole aga kujundatud aktiivse kogukondliku traditsiooni kõikehõlmava teema- ja motiivivaliku põhjal. Võib-olla seetõttu näib oma “laiapõhjalisuses” kõige enam lauliku isiksust avav trükiallikaid lisamäluna kasutanud Rosalie Veinbergi lauluvalik. Teiste naiste lauluvara pärineb suuresti ühelt (või paarilt) teadjalt, Anette Raagulil näiteks kohalikult meeslaulikult Kaerametsa isalt. Mitmed laulud on seotud mälestusega üksikisikust või ühekordsest esitussituatsioonist.

Kuna kolme lauliku regivärsilised tekstid ei anna kuigivõrd märku “regivärsi täielikust valdamisest ja selle iseärasuste põhjalikust tundmisest”, võiks oletada, et tsiteeritud vormelitega on iseloomustatud nende viisikasutust. Mulje viisikasutuse traditsioonipärasusest on ilmselt tekitanud viiside (ehk liigagi) rikkalik varieerimine ja sõnarõhuline esitusviis.