Ajalooline traditsioon: V�ike-Maarja.

Teoorjuse ajast


Kui päevatera vilkus, siis pidi olema talli ees, jäid hiljaks, siis tule homme (Jüri Lemberg)!
Terve vald, 52 talu, aeti korraga mõisa sõnnikuveole. Kolm kubjast oli valvamas - üks laudas, üks teel ja üks põllul. (Jüri Lemberg)
Mõisa töö pidi tehtama ilusa ilmaga, vihmaga võisid võtta oma loogu (Ann Ots)!
Kubjas käis kepp püsti ja karjus: “Ma mängin, ma mängin…” (Ann Ots)
Suviti lõigati siin ka sirbiga, Riiamaal tehti kõik vikatiga, seal oli palju kergem (Ann Ots).
Riiamaal läks vana aeg ka ennem läbi kui siin (Ann Ots)!
Kui juba hakati talusid ostma, siis oli töö kole kerge, ainult omal põllul! Siis läks kõik lauluga - sai kõõrutatud vanu viise! (Ann Ots)
Teenijal oli jaoleib ning jaosilgud. Vaim sai kaks naela silku kuus, teomees vähe rohkem. Teomees sai viisteist naela leiba nädalas. (Jüri Lemberg)
Kangad, kotid, kütked - kõik pidi talumees andma mõisale. Igal sügisel tuli viia kohtulammas. Üks viinud kord oina - nõutud emalammast. Mees vastanud - mu emal pole lammast. Saanud selle eest 30 hoopi. (Jüri Lemberg)
Linad pidid kedratama nii peeneks, et pasmas läks läbi mõisaproua sõrmuse. Seda tööd ei usaldatud teenijale, nii hoolega võis ainult perenaine ise teha! (Ann Ots)
Kangad kooti kahelt perelt kokku (Anna Aaman).
Kiltsis oli kombeks villad tuua mõisa, kus käidi koos ketramas, mõisast oli järelvaataja (Ann Ots).
EKLA, f 199, m 58, 45/6 (97-107) < Väike-Maarja khk. - Olga Männik (1931/32)

NB! Materjalile laieneb autori-ja õiguskaitse, mistõttu enne nende linkimist või edasist kasutamist võtke ühendust aadressil haldjas@folklore.ee. Tsiteerides viidake väljaande aadressile!