Suuline traditsioon - Mitmesugused rahutused

Muuga mõisas olnud mäss (mõis on jutustaja asukohast Mustvee poole hulk maad), siis kui sääl olnud mõisnikuks Hermann Grouss (?), pärastine Põlula mõisa omanik. Mõisnik olnud jutustajast vanem, ei tea just kui palju. Terve vald hakanud vastu. Lähemat aega ja põhjuseid ei tea just täpsemalt. Siis on Grouss toonud 90 soldatit ja ühe ülema rahutuste likvideerimiseks. Mehed pandud igasse peresse. Ühes peres on reostatud maja ümbrus nii ära, et ülem oli vastuhakkamise karistuseks pererahva seda puhastama pannud. Teises kohas on lastud soldatid loomad laudast ühele mäe künkale tuua ja jalad põlvest saati ostast ära raiuda. See kõik olnud samuti karistuseks. Oma inimesi sunnitud siis neid loomi vaatama. (Villem Kedder)
Üks Põlula mees rääkinud, umbes jutustaja vanune ise, et tema aeg Põlulas olnud selge tegu. Teomehed ja vaimud on tööl käinud. Oma märsid söönud ja pidanud tegema oma päeva tüki. Pääle õhtusööki kohe päeva töö järele pidanud rehte peksma minema. Peksetud nii kaua kui 10 koormat otsas olnud ja sama palju uuesti ülesse pandud. Südaöösel ikka saanud koju. Ühel õhtul rehepapp tahtnud jälle peksma panna, kuid inimesed ei ole peksnud. Järgmisel päeval antud neile enne tööle minekut 50 hoopi. Ühel mehel pekstud auk kubemesse. Üks väikemaa pidaja peksnud alati. Siis mindud samal õhtul seda rehte peksma - rehi läinud põlema. Härra kaevanud Tallinna kohtu, et põlema pandud. Arvata küll oli, et see pahameele tõttu põlema pandi, kuid polnud selget otsa, öeldi, et peerust läinud. Männi peerg olnud, see viskanud praksudes tuld eemale. Harilikult olnud rehi kolm korda nädalas - töö hakanud järgmisel päeval sama vara kui harilikult. Magada pole siis peaaegu saanudki. Üldse tekitanud rehepeks eriti nurinat. (Mart Vettik)
Jutustaja on mõneteistaastane olnud, kui ümbrusest (Miila ümbruses) mehi on kogunud, et minna Tallinnasse ja sääl mingisugust sakste poolt püstitavat sammast maha raiu. Tuldud aga juba teekonna alult tagasi. Ei tea mis või kuidas see õieti olnud. (Hans Tomps)
1882. a. on Kunda vallas olnud rahutus. Vabadikud on maid juure tahtnud ja peremehed renti vähemaks. Peetud külas koosolekuid, siis mindud nõuetega vallamajja. Seda rahutust õhutanud üks Ojaküla vabadik Manso. Jutustaja mäletab nii, et iga mees maksnud koosolekul 40 kop. Ei tea, kas mõni palvekiri tehtud või muud, kuid seda teab, et on tahetud Peterburisse minna. Vallamajast pole miski kaugemale saadud. Siis likvideeritud liikumine nii, et juht (Manso) viidud kinni Rakverre, kus olnud kaks nädalat. Talle tehtud kuivad kupud - nii palju, et oleks üks veel tehtud, siis oleks surnud. Need kupud tehtud järgmiselt: võetud mõnele kohale nahk kätte (karistataval) ja venitatud võimalikult eemale, siis löödud selle pihta. Sõjariistu ja riidu ei ole olnud, ka pole vist teisi pääle juhi kinni võetud. (Juhan Hager)
EKLA, f 199, m 49, 235/237 (4) < Viru-Nigula khk. - H. Kõrge < (1931)