Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Majanduslik seisukord, toitmisolud, elatamisvõimalused jne

Rahvas elatas ennast kogu selles ümbruses põllutööst ja kalapüügist, praegu umbes samuti. Piimavedamine on ka praegu üheks paremaks sissetulekuallikaks.
Vanast igaüks ise teinud reed ja rattad.
Toitmiseolu on keskmine. Isa jutustas, et siiski suurem jagu sõi rabatsileiba. Isa aegu hakati ka juba puhast leiba sööma. Leivakõrvaliseks oli kala. Majanduslik seisukord ei ole praegu ja ei ole ka enne päris vilets olnud. Kui juba kartul tuli, siis ei tuntud enam puudust.
EKLA, f 199, m 21, 96/7 (III-3g) < Tarvastu khk., Uue-Suislepi v., Sälgo t. – Elmar Anton < Laats, 66 a. (1926)

Rabatsileiba olen ise söönud. Söödi sellepärast, et kartulid vähe maha tehtud, kui kartulid rohkem tehti, siis oli puudus kadunud.
Kui ma poisike olin, siis oli alati põhupuudus. Puuduse pärast tõmmati õlgkatused ja söödeti elajatele. Sügisel pandi uued. Sarnane puudus kestis, kuni ristikheina tulekuni.
Olen kuulnud, et taludel praegu palju võlgu. Viga on selles vahest, et noored liiga palju joovad, millega raiskavad enestel tervise ja varanduse. 1909. a asutasin mina ja Turp tarvitajate ühisuse, mis lähab nüüd päris hästi. Tulekinnituse seltsis olen ka olnud tegev.
EKLA, f 199, m 21, 97 (III-3g) < Tarvastu khk., Uue-Suislepi v., Õmbleja t. – Elmar Anton < Johan Mägi, 72 a. (1926)

Olin umbes 10-aastane poisikene, kui sõin aganaist leiba. Nopsi Karol, kes oli selles ümbruses rikkam mees, sõi puhast leiba. Olin Nopsil poiss, kui enne jaani just oli suur lumesadu – nii suur lumi oli, et aisajämuse [aisajämeduse] lepa kaalus purus. Lumi lõi rukki maha, nii et õitses pikali, aga leiba sai rohkem, kui kunagi enne.
EKLA, f 199, m 21, 97/8 (III-3g) < Tarvastu khk., Uue-Suislepi v., (Järv[e]küla) Siidre t. – Elmar Anton < Moorits Liimeon, 90 a. (1926)

Käisime õitsil. Lõikasime mõisale 700 turvast selle eest, et mõisa luba annaks oma metsas õitsil käia. Hommikul läksime kohe õitsilt töösse. „Ruukostiks” toodi taari, leiba ja räime. Lõuna aegu sai ka leiba, õhtul leiba ei saanud. Suppi keedeti 3–4 pange korraga valmis, et siis mitmeks ajaks võtta oleks.
EKLA, f 199, m 21, 98 (III-3g) < Tarvastu khk., Uue-Suislepi v., Maltsa – Elmar Anton < Johan Saarik, 77 a. (1926)

Kui ma poisikene olin, oli puudus. Anti nii õhuke leivakanik, et vaata läbi. Pruukostiks anti puder ilma leivata. Lõunaks piim ja kaks räime mehele ja üks räim naisele ning jaopärast leib. Õhtuks oli kesva- ehk rukkijahupudru. See koht siin on kiriku kellalööja koht. Seda ametit on meie vamiil ehk sugukond juba 300 aastat pidanud. Vanast oli kellalööja koht Suislepi poole minna mäel, siis oli Mustlase talus, ning nüüd 70 a. juba tagasi anti siia.
EKLA, f 199, m 21, 98/9 (III-3g) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Kantsi t. – Elmar Anton < Johan Kask, 84 a. (1926)

Esimesena andis hästi süüa Piiskopi praeguse peremehe isa. Tema tuulutas ka juba tuule käes vilja. Tema andis 2 kardulat, kaks odrajahukäkki – leiba ei olnud. Teised peremehed seda ei jõudnudki anda. Pääd raiuti rukkil labidaga puruks ja viidi veskile. Hernesupile ei antud leiba kõrvale, kui teine supp, siis anti natuke. Üldse on Tuhalaane ümbrus kehva põllupinnaga ning rahvas elab võrdlemisi kehvavõitu.
EKLA, f 199, m 21, 99 (III-3g) < Tarvastu khk., Tuhalaane v., Anikatsi – Elmar Anton < Johan Ots, 56 a. (1926)

Teoorjusel oli meil raske käia, liiga kaugel – mõisa on meilt 16 versta. Siis elas mäel küla, st mõisa ligidal olevad inimesed, paremini kui meie, aga nüüd elame meie paremini. Neil metsa üldse pole ja karjamaa on kaugel, aga meil on igal oma hää natuke metsa ja karjamaa on hää ja ligidal. Piima meie ei vea, ajame ise läbi ja müüme võid – on palju parem. Majandusline seisukord on meil praegu hää. Rabatsileiba sõin, kui olin 15–16 aastane.
EKLA, f 199, m 21, 99/100 (III-3g) < Tarvastu khk., Loodi v., Toosi t. – Elmar Anton < Hans Kurvits, 77 a. (1926)