Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Talupoegadega ümberkäimine mõisas, kubjas, karistused jne

Ema jutustas minule, et kord oli kubjas tahtnud ühele poisile kepiga lüüa. Poiss rabanud kepist kinni. Kubjas saanud väga vihaseks ning lausunud: „Härra on minule kepi annud ja sina võtad ta ära.” Läksivad mõisahärra juure. Poisi ema ja isa olid mõisnikku väga palunud ning siis anti armu.
Ühekorra teopoisid laulnud, et mõisad põlevad, härrad surevad, mõisa maa saab meitele jne. Mõisa härra saanud sellest kuulda ning lasknud poisid mõisa kutsuda ning vitsu anda.
EKLA, f 199, m 21, 75/6 (III-3b) < Tarvastu khk., Uue-Suislepi v., Lepiku t. – Elmar Anton < Hans Tanilas, 82 a. (1926)

Vallas tüdrukud, kes mehele ei saanud, aeti mõisa ning sunniti mehele minema. Kes ei läinud ehk kedagi tüdrukut võtta ei soovinud, sai 15 hoopi ja pidi siis ikkagi minema.
Kui rehest vilja varastasid, kasvõi 1/6 vakka, Riidajas oli kohalik kohus ning selle eest mõisteti 60 vitsahoopi. Meil sai kaks meest hilja veel, umbes 20 a. tagasi, vitsu. Teomeeste juures oli kubjas. Kupjal oli luba töö juures anda 15 jutti. Mina ise olen küllalt vana, aga vitsu pole saanud. Vanaisa oli Paabo kohapidaja. Isa ei osanud lugeda ega kirjutada.
EKLA, f 199, m 21, 76 (III-3b) < Tarvastu khk., Uue-Suislepi v., (Järv[e]küla) Siidre t. – Elmar Anton < Moorits Liimeon, 90 a. (1926)

Kui kubjas näituseks kündi käis vaatamas ja see natuke halb trehvas olema, siis muudkui tapeti läbi.
Müts pidi härra ja kiltri ees juba kaugel maha võtma. Üks Tõnis oli nalja teinud, pannud vana mütsi pähe ning kui kilter vastu tulnud, visanud mütsi hoopis pääst maha. Kui kilter küsinud, miks ta mütsi maha visanud, vastanud Tõnis: „Ah, ta ilmaaegu tülinaks pääs.”
Voorus olnud kord keegi tartlane heinu vedamas. Mees oli ise heinakoorma otsas istunud. Valitseja küsinud, et kas oma hobune. Mees vastas: „Ei.” Mees kutsuti mõisa ja anti 25 jutti.
Minu isa onupoeg oli koera vastu Võru mõisa vahetatud.
EKLA, f 199, m 21, 77 (III-3b) < Tarvastu khk., Uue-Suislepi v., Maltsa – Elmar Anton < Johan Saarik, 77 a. (1926)

Sakste poolt liiga palju ette ei tulnud, rohkem tuli oma kohtu poolt. Tee tegemise aegu, kus tee halb oli pääle tegemist, siis anti tee kupjale selle eest vitsu. Kord anti selle eest tee kupjale 60 kepihoopi. Kõik rumbid jne vaadati tee vastuvõtmise aegu korralikult läbi.
Viimati algas alles see aeg, kus peksa sai see, kelle tee oli halvasti tehtud.
EKLA, f 199, m 21, 77/8 (III-3b) < Tarvastu khk., Vana-Suislepi v., Saadre t. – Elmar Anton < Kadri Latik, 91 a. (1926)

Seda nägin oma silmaga, kus küla kubjas peremehele, kes ei olnud oma tüdrukut ehk teenrit sinna saatnud, kuhu kästi ja tarvis oli, sai [andis] peksa oma tare läve ees.
EKLA, f 199, m 21, 78 (III-3b) < Tarvastu khk., Vana-Suislepi v., Rantsu t. – Elmar Anton < Jakob Soosaar, 76 a. (1926)

Orjus oli nii, et õigust taluinimesel ei olnud. Olid sa mõisas tööl ja oli sinul hobune ning kui see juhtus kurjale minema, anti sul 30 selga. Mõnikord ei olnudki midagi, hobune oli päris kodus, kui ikkagi anti. Kui pärast sai selgeks teha, et sa süütu oled, siis öeldi: „Ah, see ei tee viga – jääb teiseks korraks ette.”
Kord oli sarnane juhtumine – kubjas magas maas. Leivakoti tooja tuli teolistele leivakotti tooma ning ajas kogemata kubjassele tolmu silma, kubjas võttis leivakoti tooja kinni ning andis oma 30 selga. Kui härra ees mütsi maha ei võtnud, jällegi tappa. Kui lihttalupojale, kes enne täiesti talupoegi pooldaja oli, öeldi, et sina oled kubjas, siis see läks justkui rumalaks, heitis kohe nendega ühte nõusse. Kaebust nende pääle polnud.
EKLA, f 199, m 21, 78/9 (III-3b) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Soone vstm. – Elmar Anton < Tõnis Sakkeus, 100 a. (1926)

Meil oli kroonumõisa, rentnik oli hää, kuid kubjas oli halb. Kubjas oli löönud kord ühte rumalat meest, ta võtnud looga ja löönud vastu ning ütelnud: „Tee õigust maa ja taeva vahel ja mõtle viimse otsa pääle.
Minu vanaisa oli sulane, temal oli kaks lehma ja hobune. Kutsuti ta mõisa ja pakuti temale Vaigu talu. Tema ütel: „Ma ei taha,” siis anti temale mõisa tallis 30 vitsahoopi ja saadeti ikkagi Vaigule.
EKLA, f 199, m 21, 79 (III-3b) < Tarvastu khk., Kuressaare v., Vaigu t. – Elmar Anton < Anu Loos, 70 a. (1926)

Teoorjus kaotati, kui olin poisikene.
Ma olin kohtumees. Kõige rohkem mõisteti vitsanuhtlust varguse eest.
EKLA, f 199, m 21, 79 (III-3b) < Tarvastu khk., Kuressaare v., Vaigu t. – Elmar Anton < Johan Loos, 83 a. (1926)

Sadas lumelörtsu. Vedasime mõisas sõnnikut. Istusime sõnnikukoorma otsas seljaga vastu tuult. No keegi meist ei näinud, kunas härra kiriku poolt tuli ja meist mööda läks. Sai laupäev. Korraga öeldi meile: „Teie jääte nädalipäevist ilma, sest et teie härrat pole teretanud.” No mis sa teed. Olin talusulane 17-aastane poisike ja nii saa veel peremehe käest tappa. No siis läksime ühe teise sama vanadusega poisiga opmani juure andeks paluma. Opmann andis meile ka andeks kui alaealistele, et ei tea veel jne, kuid vanadele ei antud. Meile kirjutati ikkagi siis päevad ära, kuid pea terve valla talumeestel, kes tol korral härrat ei näinud, ei kirjutatud.
EKLA, f 199, m 21, 79/80 (III-3b) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Mustlase t. – Elmar Anton < Johan Kaarus, 75 a. (1926)

Pahuvere mõisa ostis viimaks Morna mõisa omanik von Sivers ära, Tuhalaane jäi veel riigi omaks. Talupoegi ja mõisa vahekord halb. Võeti vahel talupoegi käest talusid ära ning seisid mitu aastat maas. Loomad jäid kehvuse pärast kõhnaks ja ei jõudnud orjata. Inimestel olid pihad alati paistetatud, kui kodu tulid. Kubjas andis keppi, kui kupjale vastu panid – said vitsu.
EKLA, f 199, m 21, 80 (III-3b) < Tarvastu khk., Tuhalaane v., Anikatsi – Elmar Anton < Johan Ots, 56 a. (1926)

Kord sõites tuli härra vastu minu isale. Isa teretas mõisnikku, kuid taga tulev Aidu mees, see pole teretanud. Minu isa lasti läbi mõisa otse sõita, kuid Aidu mees pidi kõrtsi kaudu paar versta ringi sõitma.
EKLA, f 199, m 21, 81 (III-3b) < Tarvastu khk., Tuhalaane v., Jõksi t. – Elmar Anton < J. Saabas, 85 a. (1926)