Suusõnaline traditsioon - Katkud, näljad ja ikaldusaastad

Kui ma laps olin, ei mäleta kui vana, siis oli sarnane katk, kõhutõbi, mis võttis maha palju inimesi – mõnel kohal isegi talude kaupa.
EKLA, f 199, m 21, 64 (III-2) < Tarvastu khk., Vana-Suislepi v., Saadre t. – Elmar Anton < Kadri Latik, 91 a. (1926)

Minu isa aegu oli olnud suur nälg. Oli püütud ja elatatud endid ainult kaladest, mida Virtsjärvest õige palju saanud. Kuid soolapuudusel pidi kalu magedalt sööma: see, kes neid aga sõi, suri. Surnuid olnud nii palju, et ei jõutud matta. Surnud maetud ainult lume alla ning kevade, siis maeti nad mitmed ühte hauda mahutades. Tol korral oli sarnane soolapuudus, et soolahädas oli leotatud soolanõu laudu. Isa oli 74 a. vana, kui suri.
EKLA, f 199, m 21, 64 (III-2) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Soone vstm. – Elmar Anton < Tõnis Sakkeus, 100 a. (1926)

Isa aegu, kui ta noor oli, suri siia Vaigu tallu neli inimest kõhutõppe. Tol korral on olnud nii palju surnuid, et mitu surnut kirstega ületsi ühte hauda on maetud. Kuhu maeti, seda ei tea. Isa suri 84 a. vanuses.
EKLA, f 199, m 21, 65 (III-2) < Tarvastu khk., Kuressaare v., Vaigu t. – Elmar Anton < Anu Loos, 70 a. (1926)

Vanast, minu isa aegu olnud suur nälg. Toodud kroonu käest vilja. Vastsemõisa küün olnud vilja täis, säält mõisnikud andsid. Enne vilja kätteandmist aga noominud nad talumehi, et te vanad laisad vorstid ei tee kütist ega sui sõnnikut, nüüd olete näljas, kust meie teile võtame. Taludel olnud suured võlad seljas, mõnel olnud maksa 120–150 vakka vilja. Minagi maksin isa võlgu veel 50 rbl.
Pärast, sellele järgnes kõhutõbi. Kahekümne kaupa maeti surnuid ühte hauda. Isa oli olnud ka üks vedaja. Minu vanaisa ja vanaema surnud ka sellesse kõhutõppe. Isa oli 80 a. vana, [kui suri]. Seda aega, kui see kõhutõbi oli, on vahest 100–120 aastat tagasi.
EKLA, f 199, m 21, 65 (III-2) < Tarvastu khk., Tuhalaane v., Jõksi t. – Elmar Anton < J. Saabas, 85 a. (1926)

Kui ma noor olin, siis kui vihmased ajad olivad, sai vahel nälga kannatatud. Põld oli siis kolmes nurmes veel – kesa, viljapõld ja rukis. Kartulid polnud siis veel. Rabatsileiba sõin umbes kuni olin 12–15 a. Pekseti rukis maha, õled tõmmati ära ning siis tõmmati need terad laiali ja raskete asjuga tapeti siis need pääd ja õled, mis sääl sees oli, aganateks. Siis köideti parre külgi tihe sari ja sarjati. Veskel ei läinud nad muidu kolusse, kui pidi pulgaga suruma.
Minu vanaisa isa aegu (Juhan, Taavet, Mart, mina), st Juhani aegu oli sarnane suur nälg, et tartlased käisid üle Virtsjärve riisumas, Juhan ise näinud seda. Kord tulnud jälle tartlased, tema saanud pugeda murdunud kuuse ladva alla. Inimesed kartsivad neid – nad oli köitnud inimese juukseidpidi puu külgi kinni, teinud siis tule alla ja nõudnud, et kuhu kraam on peidetud. Kord oli Juhan istunud ahju ees soojas, kui tartlased tulnud. Tema jooksnud ahju pääle ning säält visanud ta puuga ühe tartlase, kes teda pole näinud surnuks, teised kaks jooksnud ära.
EKLA, f 199, m 21, 66/7 (III-2) < Tarvastu khk., Uue-Suislepi v. – Elmar Anton < Johan Saarik, 77 a. (1926)

Vihma pärast oli kolm aastat järgimööda nälg. Ma olin siis umbes 10-aastane. Ma mäletan, ei olnud leiba, ei olnud midagi. Kalu aeti järvest välja, aga polnud soola. Oli üks rikas mees, Roni Jüri. Emal oli sõlg. Ema viis selle sõle Roni Jürile, see andis temale sõle eest matitäis rukist.
Mitu päeva ei saanud leivapalagi. Mõnel peremehel oli natuke, need andsid pala kaupa. Lapsed aeti mõisa kokku, umbes 30 last, sulgi kakkuma. Selle eest anti meile üks kord suppi päevas. Mina käisin ka. Olime sääl 4–5 päeva järjest.
EKLA, f 199, m 21, 67 (III-2) < Tarvastu khk., Tarvastu v., Soone vstm. – Elmar Anton < Tõnis Sakkeus, 100 a. (1926)

Onu jutustas minule, et on olnud suur nälg. Uttu metsa ääres lõiganud kaks tüdrukut turvast teine teisest natuke eemal. Üks tüdruk hõiganud natukese aja pärast teist: „Anu, ae!“ Kuid Anu pole enam vastata saanud – olnud nälja pärast surnud juba.
EKLA, f 199, m 21, 67/8 (III-2) < Tarvastu khk., Vana-Suislepi v., V. Roosi t. – Elmar Anton < Johan Liiv, 68 a. (1926)

Isa aegu suur nälg, alaline viljapuudus. Viljale oli samblaid ja saepuru sekka pandud. Nälja aegu oli alles see vald, grafi vald. Kui graf Poola sõjas surma sai, siis anti talusid kümne kaupa rendile. Mõisnik ei jõudnud kõigile maju pääle ehitada.
EKLA, f 199, m 21, 68 (III-2) < Tarvastu khk., Tuhalaane v., Jõksi t. – Elmar Anton < J. Saabas, 85 a. (1926)

Nägin ise üht põuasuve, ma olin siis umbes kümneaastane. Siis sai rukk[e]id ainult üks hakk, kesvi sai kolm vakka, kuid needki olid ainult rõikheina puru. Isa tõi Pihkvast vilja. Tartust toodi lodjaga siia ka vilja. Üks lodjatäis oli hukkunud.
EKLA, f 199, m 21, 68 (III-2) < Tarvastu khk., Vana-Suislepi v., V. Roosi t. – Elmar Anton < Johan Liiv, 68 a. (1926)

Kui ma kolmeaastane olin, siis oli meie kandis ikalduse aasta. Odrad ja kaerad olid väga kehvad. Järgmine aasta olnud aga hää saagiga.
EKLA, f 199, m 21, 68/9 (III-2) < Tarvastu khk., Tuhalaane v., Anikatsi – Elmar Anton < Johan Ots, 56 a. (1926)

Viiskümmend seitse aastat umbes tagasi oli siin põud. Meil oli vastane nurm, mis enne kündmist oli hagade all, see oli natuke niiskem ning sellest saime 80 vakka kesvi, kuna nurmest sai ainult 12 vakka.
EKLA, f 199, m 21, 69 (III-2) < Tarvastu khk., Loodi v., Toosi t. – Elmar Anton < Hans Kurvits, 77 a. (1926)