Arhiivid - Suislepi ap[ostlik]-õigeusu koguduse kiriku arhiiv

Väljavõte sisuliselt kroonikast.
Suislepi ap[ostlik]-õigeusu koguduse kiriku kroonika sisaldab eneses ehk nn on kirjutatud kaust ehk raamat. Raamat, st kroonika on kirjutatud korralikult ning sündmustik on täpselt, pikalt ja laialt kirjeldatud. Nii näituseks on kroonika sissejuhatavas osas käsitatud mitte ainult oma kihelkonda ja sellesse puutuvaid küsimusi, vaid on jutt isegi tervest Eestist, vabadusvõistlusest sakslastega jne. Ka kirjeldab kroonika Eesti riigi ja iseäranis oma kihelkonna majanduslisi asju nagu näiteks linade, kui omaaegsete tähtsamate tuluallikate hindu, linade hinna langemist, selle põhjust jne. Samuti on kroonikas tähendatud, kunas on kohalikus ümbruses kõige enne tarvitusele võetud harilikud suitsukorstnad, rautatud vankrid, reed jne. Ühesõnaga – kroonika on väga korralik ja täpne.
Kuid kroonika kirjutaja on tarvitanud kirjutamises kui kohalik preester oma usu kasuks liiga isiklikku tooni. Ta kiidab liiga vene usku. Nii näituseks kirjutab ta, et kõige enam meeldis lihtrahvale ap[ostlik]-õigeusust preestri lahke ja isamaalik ülevalpidamine lihtrahva vastu, mis pole mitte sarnane metsik, kui luteruse usu pastorid ja mõisnikud. Ta ütleb: „… вce этo (st lahke ülevalpid[amine] jne) зacтaвuлo нac cpaвнumть нaшy пpeжную bepy, и пpuдти к yбeждeнию, чтo этo именно есть для нас cвeт c вocтoкa, чтo pyccкaя вepa ecть uимeнно тa иcmиннaя вepa, где нет госпoдuна u paба u cвoбoдного, но bce paвны.”
Üle läinud on rahvast alguses, s.o 1846. a luteruse usust vene usku: Kärstna vallast 37 meest ja 40 naist. Lõve vallast 79 meest ja 62 naisterahvast. Leebiku vallast 20 meest ja 13 naisterahvast. Vanamõisast (Aльmгоф) 9 meest ja 5 naister[ahvast] Riidajast 3 meesterahvast.
Kokku 148 meeste- ja 120 naisterahvast. 1847. a tuli juure (npисоeдинилось) valdadest:
Kärstnast 108 meeste- ja 134 naisterahvast.
Lõuelt (Лаиэтгов) 163 meeste- ja 102 naisterahvast.
Leebikust 4 meeste- ja üks naisterahvas.
Vanamõisast (Aльmгоф) 16 meeste- ja 14 naisterahvast.
Riidajast 17 meeste- ja 12 naisterahvast.
Kokku 308 meeste- ja 263 naisterahvast.
Esimeseks ap[ostlik]-õigeusu Suislepi koguduse preestriks Bacилий Тимoвeeв (Тuмокеев?) Kyбpявцeв – venelane Pihkva kubermangust. Ta oli vist kuni 1861. a, sest 1862. a–1867. a Suislepi kogudusel preestrit polnud; käisid vaid naabrusest. 1867. a sai preestriks Georg Luts. Luts oli preestriks Suislepis 2 aastat.
Alguses oli vene usu preestritel väga raske olla, sest luteruse usu õpetajad katsusid igatviisi vene usu õpetuse tõelikkust ümber lükata. 1867. a s.o preester Lutsu hoolitsemisel anti veneusulistele vaesematele 27 perekonnale maad, igale kuus desätiini [tessatini]. Preestrid, korteri puudusel, elasid kuni 1880. a omast kogudusest kaugel – Viljandis; see sünnitas suuri raskusi.
Esimene vene usku vastuvõtja oli Kärstna valla mees, esimesena laulatati vene usu kommete järele Kärstna valla mees. Esimene vene usku inimeste ühenduse ehk kogumise koha andja oli Kärstnast keegi Jaan Samon Tammistu talu rentnik. See oli selle nurga jõukamaist meestest. Kuni 1845. aastani käis Helme luteruse koguduse õpetaja rahvast laual kirjutamas Jaan Samoni pool, kuid 1851. aastast kuni 1. okt 1881, st kuni uue vene koolimaja ehitamiseni peeti tema pool vene usu jumalateenistust ning oli ka tema pool vene kool.
Ta oli olnud kange usumees, millest paljud eeskuju võtsid. Ta jäi luteruseusuliste igasuguste tagakiusamiste pääle vaatamata veneusuliseks. Mõisnikud ja pastorid pidasid end väga tagakiusavalt vene usu vastu üleval, nad pidasid end sama tagakiusavalt vene usu vastu üleval nagu seda Павел Псковcкoго ja Пopxoвcкoго teoses „Koe чтo uз npeжнuх занятий“ lk 112–118 on väljendatud.
Kärstna härra graf Andrep Elmit [Anrep-Elmpt] tahtis hävitada kõiki neid oma valla talunikke st talupidajaid, kes olid vene usku. Vene usku talurentnikke oli 27 talus. Ta ütles neile kohad üles, kuid seitse neist kaebasivad härra kohtusse. Kohtus võtsid pääle mõne omad kaebused tagasi kartes mõisahärrat. Paar meest aga, kes kaebusi tagasi ei võtnud, said pärast mõisniku käest riielda jne. Kohtus seletati, et graf mehi mitte sellepärast ei ole välja ajanud taludest [et nad on vene usku], vaid Jüri ja Jaan Muni sellepärast, et nad on rohkem linu maha külvanud, kui leping seda lubas jne. Aadu Jõgit vanaduse pärast, mille all töö korralikkus on kannatanud; Johan Madissoni sellepärast, et ta enese juures märatsejaid ja liiderlikke inimesi on pidanud. Pärast selgub, et need märatsejad ja liiderlikud inimesed on olnud öömajal olevad juudid ja rändavad kaupmehed, keda ta on oma korterisse öömajale võtnud.
Riidajas on olnud valitsejaks keegi Mihelson, kellel on olnud pitk knuut ning sellega on ta hirmutanud ja ähvardanud igat ühte, kes on tulnud luteruse usust vene usku üleminemise luba otsima, üteldes: „Kes ainult julgeb üleminekust häält teha, selle naha teen ma palavaks.”
Lõve härra von Andrep [Anrep] ei takistanud just üleminekut, kuid minejatele ütles ta, et nad pääle vene usu midagi ei saa.
Tarvastu von Mentsenkampf [Mensenkampff] oli väga terav: ta olla öelnud, [et] kes ainult luterlastest mõtleb vene usku minna ehk lubab pidada enese majas veneusuliste koole, selle ajab tema otsekohe omast talust välja.
Vene valitsus andis 27 perekonnale, iga perekonna pääle kuus desätiini [tessatini] maad kroonu mõisatest, s.o Vana-Suislepi ja Saare mõisast.
Veneusulistel alguses kirikut polnud. Jumalateenistust peeti taludes. Koole oli enne 1875. a kolm. 1875. a pandi üks kool kinni, nii et jäi veel kaks. 1877. ja 1878. a oli ainult üks kool – Kärstnas. 1879. a avati Tarvastus Ilisso talus kool. 1. novembril 1880. a avati preestri majas kirikukihelkonna kool ja 11. novembril samal aastal Vana-Suislepi kool. 1. nov[embrini] 1888. a oli kool Vana-Suislepi vallas talus, kuid nüüd mahutati ta eraldi selle tarvis valmistatud puumajja. 11. novembrist 1880. a pääle on kihelkonnas neli kooli – üks kihelkonna- ja kolm abikooli.
1880. a, kui Kubu Murikatsi oma tallu vene kiriku ehitas, sai Suislepi kogudus iseseisvaks koguduseks, võttes lahti end Soontaguse ja Tuhalaanest. Tema alla kuulusid Kärstna, Lõve, Leebiku, Vanamõisa, Riidaja ja Vana-Suislepi vallad, viimaks ühines ka veel Vooru vald. 1881. aastal sai Suislepi kogudus omale Voorust surnuaia, senini tarvitati Tarvastu ja Tuhalaane surnuaedu.
Pääle umbes 1880. a on märgata koguduseliigete vähenemist. Kord oli liikmeid 761 meest ja 749 naist, kuid nüüd palju vähem. Vähenemine tekkis sellest, et paljud veneusulised omad lapsed luteruse usku ristisid. Mõned vanemad olla oma lapsed sellepärast luteruse usku ristinud, et nad ei taha, et nende lapsed nii palju vene usu pärast peavad kannatama, nagu nemad on kannatanud.
1. okt 1890. a sai valmis vene kirik ja koolimaja. Kaua vaieldi küll enne, kuhu kirik ehitada, kas Kärstnasse ehk Suisleppi, kuid viimaks ehitati ikkagi Suisleppi, mille üheks põhjuseks oli vahest see, et surnuaed oli Voorus – Suislepi ligidal. Kärstna Kubu kaotas sellepärast, et ta kirikust kallist renti nõudis ja et kirik seestpoolt vooderdamata, nii et kivikirik rikkus kirikuasju. Rendiks oli 400–450 rbl. Uus kirik läks maksma 16 tuhat rbl. Kirik õnnistati 1891. a. 1892–1893 ehitati ka koolimaja kiriku juure.
Kroonika on korralikult kirjutatud kuni 1888. aastani. Pääle selle on keskmiselt, kuid lõpuosa on päris lühikene ja pääliskaudne. See on vahest seletatav sellega, et siis enam midagi iseäralist ei sündinud ning et usuline liikumine rauges.
EKLA, f 199, m 21, 50/8 (II-5) < Tarvastu khk. – Elmar Anton (1926)