Ajalooline traditsioon: Suure-Jaani lõunaosa.

Suusõnaline traditsioon - Rahvarahutused päris- ja teoorjuse ajal


Rahutuste ja muude mässuliste liikumiste kui sarnaste kohta ei räägi suusõnaline traditsioon midagi, kui mitte arvestada üksikprotestidega peksu puhul mõisas, mida pealkirja all „Talupoegadega ümberkäimine mõisas...” (lk 45–49) märkinud olen. Üldine vastus sarnastele küsimustele, kas mõisale vastu hakata pole mõeldud jne, on: „Kes seda julges, anti malka, kui vähe piiksatasid.”
Mainida võiks siin vaid juhust, kus Vastemõisa mehed Lahmuse mõisa tõrkunud tegu tegemast hilisemal teoajal.
EKLA, f 199, m 23, 66 (III-5d) < Suure-Jaani khk. - Alfred Rästas (1926)

Lahmuse mõisa omanik Ratleff, kes varem Vastemõisa rentnikuks olnud, nõudnud talupoegelt Vastemõisas tegemata jäänud teopäivi Lahmusel. Mehed tõrkunud seda tegemast. Ratleffil pole muud nõu üle jäänud, kui kaebanud asja Viljandi kohtusse. Kohus pole aga tegemata jäänud teopäivi Vastemõisa meestelt välja nõudnud.
EKLA, f 199, m 23, 66/7 (III-5d) < Suure-Jaani khk., Kabila k., Päredi t. - Alfred Rästas < Jüri Valdsmann, 76 a. (1926)

NB! Materjalile laieneb autori-ja õiguskaitse, mistõttu enne nende linkimist või edasist kasutamist võtke ühendust aadressil haldjas@folklore.ee. Tsiteerides viidake väljaande aadressile!