Suusõnaline traditsioon - Usulised liikumised - Veneusk

Kuusalu kiriku krooni[ka] vahel leidub lendleht, mida laotatud siin veneusu tuleku ajal. Lendleht kannab päälkirja „Rahwa armastus“ ja on järgmine:
„Meie truu Eesti sõber C. R. Jakobsohn, kes puhkab oma viimist und, Jumal olgu Sulle armuline, see olgu meie kõige truuvi Eestlasi palve. Kui Jakobsohn 1881 Peterburgis käis meie armulise noore keisri jutul, siis tegi tema Wene rahva meestega sõbrust ja ühendas ennast nendega rahva nimel. Kui meie vastalised seda kuulsid, siis keis se kui terav nuga nende südametest läbi ja kiristasid hambaid Jakobsohni peale. Sest naad tundsid selgeste ära, kus Wene rahvas Eesti oma usku vastu võtab ja neil uued hinge karjatsed saavad, siis on lõukoer karja eelkäija, mis võtab täitmata hunt või näljane rebane tema talledele teha: üksainus karja lapsa loeb surma urteli ette, sest Wene rahva armastus on oma usu vendade vastu suur. Sajatuhanded tormasid tulises vihas üle Tonau jõe Bolgaari maale oma usuvendadele appi, kuida peaksid nemad meid kaitsmata jätma oma surujate käte all, kui meie aga Wene usku oleksime.
Nii kaua, kui teie oma rõhujatega ühes uskus olete, ei või teid kiski avitada. Teie seisate oma rõhujate kütke otsas kinni ihu ja hingega, kõik seadused seisavad teie usu kammitsas kinni kui takud tõrva sees. Teie hinge karjatsed ja teie rüistajad söövad ühe molli seest ja joovad ühe küna kallal ja naeravad päälegi Sind, oh armas Eesti wend ja õde, et Sa nii rumal oled ja nendega ühes usus seisad. Naad rüistavad teie viimased kopikad hinge takka ära ja teevad teid puu paljaks, et nälg ja võlgade kimbatus teid suuniks nende orjuse ikke alla tagasi jäema.
Siis kuule, armas Eesti wend ning õde, need paar sõna, mis mina Sulle puhtast südamest ütlen: kisu need usu juttad katki, kellega Sina oma petjatega ja vaenlastega oled kokku seutud. Põgene ära kui lind üle lagendiku metsa sisse kullide ja kotkade eest. Rääkige usinaste üksteisega läbi, võtke ennast neli ehk 500 hinge ühte meele, olgu mehed ehk naised, pangu üks koolipois paberi peale nimed ülesse ja võtke paar mehist meest see kiri enestega ühes, kus nimed sees on, ja minge Wene usu Preestri juure ja öelgu: „Meie palume Keisriherrat ja Wene Piiskopisid, et meid saaks Wene usu sisse wastu võetud. Seal küsitakse, mikspärast teie seda teete ehk mispärast seda nõuate, siis kostke: „Ei mingisuguse häda pärast, vaid armastus oma keisri ja kõige wene rahva vastu sunnib meie südame tunnistust meie armuslise riigi Isaga ühes uskus elama, ja palume Keisriherrat ning Piiskopisid, et meid saaks keisri kroonimise pääval õige usu kogudusse vastu võetud.“ Siis saab C. R. Jakobsohni waim, mis veel Eesti rahva seas liigub, rõõmustama. Ka Vene vürstid ja Piiskopid saavad oma pea püsti tõstma ning ütlema: Ole julge, Eesti mees, sinu pealt ei tohi keegi hiukse karwagi ära puhuda.
Siis paistub ka kõrgema rahva silmi, et Tallinna maa rahva silmad on lahti läinud aru saama, et iga inimene, kes oma riigi keelt ei oska kõnelda, on üks vaene ja sagedasti ära müüdud inimene, ning jääb oma surma tunnini sulaste sulaseks, keegi või teda sest olekust välja kiskuda. Sagedaste saab tema õigus ümber pööratud, et ta isegi ei tea, kust se vigadus on tulnud.
Esimese ande julgen Sulle nimetada: „Sina saad prii kooli, prii keele õpetuse, ehk mis Sa veel ihaldad, saab tulevik tooma. Sinu suure Wene rahwaga ühes; ole usin, Tallinna maa rahvas, jõua oma mõistusega mõne rumala Liivi mehe ette ja tunnista oma armastust usu läbi ülesse Keisri, Piiskopide, Paavsti ja Poppide ette. Sina saad esimese poja õiguse, et se sõna tulevikus tõeks saab: „Suurem peab vähemat teenima.“
Õige usu läbi võime oma rahvast rahwaks nimetada, et sakslased meid rahva killuks nimetada, nõnda kui Riia Saksa tseitungid; siis sõdivad (vana Eesti nimega nimetud) Wennalased meie eest kui vanaste. Kui ennemalt rahvas Riia maa sees Wene usku palusid ja rääkisid oma rõhujatele ülesse, et meie head põlve ja hinge maid tahame. Seal juures oli vastastel võimalik laimata ja kära tõsta. Aga kui üks rahvas läheb oma riigi usku armastuse pärast oma riigi Isa vastu, siis ei tohi üks hing Sinu vastu lausuda ega Sinul öelda: „Mina viskan Sind koha päält ära, et Sa teise usku oled läinud.“ Rõemuga võid sa seda sõna kuulda suurema kui wastalise suust, kui ta sinu riigi usku laimab sinu teutuseks, ei ole ta enam Sinu kohtumõistja, vaid Sinu naerda ja vilistada kui Sa seda oma usu Isadele üles annad.
Mõni inimene ütleb: „Mina olen seda kallist Lutheruse usku; aga mis on Lutherus Sinu eest teinud? ei muud midagi, kui Sinu orja juttad kõvemini kinnitanud. Aga Kristuse usk on minu usk, kuida Petrus ütles Korneliuse wastu: „Usu aga Jesuse Kristuse sisse, siis saad Sina ja Sinu pere õndsaks; aga tema ei ütelnud mitte: „Mine Lutheruse usku. Selle läbi saad sina õndsaks.“
Paulus saatis Kreeka rahvale selle usu, mis Wene rahval praegu on. Kõik ristiusud, mis Kristuse peale käivad, on Kreeka usust välja tulnud. Usk, mis Jesuse Kristuse sisse on, olgu tema missugune tahes, on kõik üks, ei ole ühel usul kergem üles ronida kui teisel. Ehk mõni rumal ütleb: „Kuida annan mina oma usu ära.“ Sina eksid, kui Sa praeguse usku lähed, siis oled Sina oma usku ära salganud, kus Kristust ei usta.
Jakobsohn tundis seda väga elavalt ära, kui meie vaene Tallinna rahwas mitte ennast ühe suurema rahvaga ei ühenda, jäevad oma vastaliste kätte täitsa vintsutada. Tõttage ja olge vahvad, ses sammas tükis seisab teie abi ja ei mujal kohegil. Olgem usinad palves Wene rahval oma kät pakmas, enne kui Vene rahvas oma selga teile ei ole pöörnud. Siis on kõik hiljaks jäänud ja meil nutu laulud hakkavad jälle halisema, nii kui 50-ne aasta eest tagasi.
Mina, kes need paar sõna Jakobsohni soovi juure olen pannud, olen ka Lutheruse usku mees, nii pea, kui Tallinna maal üks kogudus Wene usku palub, olen mina esimene oma sõbratega ennast palumas Wene koguduse vastu võtta.
Kutse kõne C. R. Jakobsohni soovi järel.
Wiljandis ümber kirjutud 1882.
Pärnus välja annud K. R. N. Sel 11 Juunil 1882.“
EKLA f 200, m 16:1, 82/9 (III-12b) < Kuusalu khk. – Leida Rebane (1930)

Veneusku minek algas umbes aastal 1885. Jutustaja kõnelusest selgub, et selleks oli veneusuliste ringkondade ja preestrite poolt organiseeritud kaunis elav kihutustöö. Palju sellest aga jutustaja rääkida ei soovi.
Tallinna diakon Mölder olevat vist luband usuvahetusest ilmlikke kasusid ja olukorra kergendust. Sel ajal olid mitmed mõisaga vastolus talude müügi ja rendi asjus ja et mõisniku võimu alt lahti saada, läksid paljud veneusku.
Kolgas on olnud vahel ka veneusulisi krahve. Need aga ei teind suurt vahet mitmeusuliste vahel. Luteriusulised krahvid seevastu püüdsid rahvast veneusku mineku eest hoiatada.
Veneusulisi teised sageli põlgasid. Nad olid teistest eraldatud ja nendega ei tahetud seltsida. See sundis mitmeid uuesti usu muutust soovima, mis aga polnud võimalik. Väga suurt ulatust veneusku siirdumine Kuusalus siiski ei võtnud. Kuusalu veneusu preestrid olid Tepaks, Pavlov, Tiisik, Mölder ja siis jutustaja (Tõnisberg).
Siia Kiiu-Aablasse asutati ka esimene veneusku kihelkonnakool. Esimeseks õpetajaks oli praegune mitropoliit Aleksander, järgmine preester Tael. Kool oli kaunis kõrgel tasapinnal ja siin käis ka palju luteriusulisi.
Veneusku mineku eest agiteeriti ka mujal. Nii Lihulas tegutses keegi Pääbo, kelle tegevusel oli ka häid tagajärgi.
EKLA f 200, m 16:1, 90/1 (III-12b) < Kuusalu khk., Kolga v., Kiiu-Aabla k. – Leida Rebane < Matteus Tõnisberg, 63 a. (1930)

Veneusku minejad lootsid ilmalikku kasu. Kui seda ei saadud, tahtsid paljud jälle tagasi.
EKLA f 200, m 16:1, 91 (III-12b) < Kuusalu khk., Kolga v., Kahala k., Kõrtsi t. – Leida Rebane < Jaakob Laurentsius, 80 a. (1930)

Kui Kiiu-Aablasse kavatseti ehitada veneusku kirikut, taheti inimesi mõnes talust välja ajada. Seda aga krahv ei luband.
EKLA f 200, m 16:1, 91/2 (III-12b) < Kuusalu khk., Kolga v., Kolga-Aabla k., Mäe t. – Leida Rebane < Mari Nellberg, 79 a. (1930)

Veneusk tuli Kolgasse järgmiselt. Leesi koolmeister Reinwald oli mõisas kellegi Maltsikofiga tülli läind ja lubas siis selle eest kätte tasuna vene jumala randa tuua, et mõisniku alt vabaks saada. Teda toetasid mitmed ja ta hakkas usu muutust soovijailt allkirju koguma. Siis teatas ta linnas preestlile, et rahvas tahab veneusku. Preester hakkas siin käima ja jumalateenistust pidama. Rahvast käis palju teda kuulamas, sest loodeti veneusult oma elu parandust.
EKLA f 200, m 16:1, 92 (III-12b) < Kuusalu khk., Kolga v., Kiiu-Aabla k., Jüri-Jaagu t. – Leida Rebane < Joosep Orlov, 70 a. (1930)

Räägiti, et kui veneusku minna, siis saab mõisnikkude alt lahti. Seks mindigi veneusku ja taheti preestrit.
EKLA f 200, m 16:1, 92 (III-12b) < Kuusalu khk., Kolga v., Kiiu-Aabla k., Toomari t. – Leida Rebane < Mart Silberberg, 84 a. (1930)

Veneusust loodeti maisete kasude kõrval ka targemaid koole. Vene usku mineku ässitajad olid Elias Wageström ja Kaarel Maltsikof. Jutustaja on käinud pappidega usu pärast vaidlemas.
EKLA f 200, m 16:1, 92/3 (III-12b) < Kuusalu khk., Kolga v., Juminda k., Sikumäe t. – Leida Rebane < Joost Kalmholm, 73 a. (1930)