Ajalooline traditsioon: J�rva-Jaani.

Suusõnalist traditsiooni - Rahva majanduslik elu - Töö- ja elatamisvõimalused


Tähtsamaks töö- ja sissetulekualaks on kõnesolevas kihelkonnas olnud alati põllutöö, selle üksikute harude – teravilja, kartuli-, liha- või piimakarja [kasvatamise] – esiletõusmisega teatud ajajärkel. Esirinnas on siingi sammund mõisad, arendades rohkemtasuvaid harusid, kuna talud on neile järgnend alles aastakümne ehk rohkemagi võrd hiljem.
Teoorjuse ajal jätkund taludel karja- ja põllusaadusi vaevalt oma pere toitmiseks, turule ei olevat olnud midagi viia. Võttes teopäevade ja kohustuste näol kõik talu jõu, jätnud mõisad peremehele oma talu pidamiseks väga vähe aega ja jõudu. Kuna taludel oli loomi vähe, olnud põllud äärmiselt lahjad ja kurnatud ning andnud vaevalt veerandi sellest saagist, mis mõis võttis oma põldudelt. Põllutööriistad olnud viletsad: harksahk ja puuäke olnud ainukesed. Põllupidamises valitsend kolmeväljasüsteem (Nurklik).
Sajandi teisel poolel hakatud kasvatama suuremal määral teravilja ja kartulaid viinavabrikuisse viimiseks. Teraviljest olnud esimesel kohal rukis ja oder. Otre müüdud kohalikkudesse viinavabrikuisse, rukkijahu viidud Tallinna turule. Turule viidud veel võid ja liha. Võid valmistatud pudelis või kausis hõõrumise teel ja kogutud pütikese sisse mitme kuu saak, enne kui midagi olnud turule viia (A. Vask).
Raharendile suundumine ja talude päriseks ostmine vabastand talupoja jõud mõisatöödest jättes oma majapidamisele rohkem aega ja võimalusi. Teiseks sundind põllumajanduse arendamisele rahatarve, sest rent või ostusummad nõudnud palju. Mõisade eeskujul muretsetud paremad põlluharimise riistad – raudsahad, raudäkked jne. Tarvitusele võetud 6–7-väljasüsteem, mis võimaldas paremat põldude harimist ja kasutamist. Hoogsam teravilja kasvatamine toonud iseenesest kaasa karjade suurendamise, kuna põllud nõudnud paremat väetamist, kui tahetud paremat saaki (Vask).
Möödund sajandi lõpul siirdund mõisnikud teravilja kasvatamiselt piimakarja kasvatamisele. Süsteemi muutuse põhjustand teraviljahindade langus välisturul. Piimakarja pidamisele üleminekut hõlbustand asjaolu, et juba teravilja kasvatamise hooajal oli asutud suuremate karjade soetamisele, mida nõudis korralikum põldude väetamine. Mõisadesse asutatud esimesed piimatööstused möödund sajandi lõpul (Ladvas).
Taludes läks see muutus kümmekond aastat hiljem ja alles käesoleva sajandi esimese aastakümne lõpus hakkasid esimesed talud piima viima piimatööstusisse, kuna senini oli püütud seda kodusel viisil ja abinõudega ümber töötada ja turule saata (Veinberg).
Sajandi algul tekkivad esimesed põllumeeste seltsid (1902 – Järva-Jaani Põllumeeste Selts) mis püüavad põllukultuuri tõsta. Ja alles nüüd loobutud lõplikult esiisadelt päritud põlluharimisviisist ja põllutööriistadest ning püütud muretseda ajakohasemaid.
Kuni 1917. a. olid siirdund piimakarja pidamisele siiski vaevalt pooled taludest, kuna üks osa valmistas veelgi kausis võid ja müüs seda turul naelaviisi. Okupatsiooni ajal nõudsid sakslased muude andamite hulgas, et iga talu peab teatud hulga piima saatma piimatööstusse. See sundis ka kõige mahajäänumaid talusid hoolitsema piimakarja eest. Harilikkudes oludes oleks see kindlasti palju rohkem võtnud aega, kuid [nii] läks areng kiiremini (Ende).
Käesoleval ajal on esikohal piimakarja ja sigade kasvatamine ja järgmisel kohal teravilja müük.
Kõrvaltööd taludes on alati omand teisejärgulise tähtsuse. Puutööd, riietevalmistamine jne, neid on tehtud ainult selles ulatuses, kui palju oma majapidamiseks tarvis on läind. Tööstusasutusi oli ainult mõisades: viinavabrikud, telliskiviahjud, lubjaahjud jne.
Talude kõrvalteenistusena tulid arvesse veel mitmesugused metsatööd ja metsasaaduste veod, mis andsid väiksemaile majapidamiseile siiski tuntavat lisasissetulekut (Odres).
EKLA, f 199, m 45, 71/5 (III-5d) < Järva-Jaani khk. –Linda Vilmre (1930)

NB! Materjalile laieneb autori-ja õiguskaitse, mistõttu enne nende linkimist või edasist kasutamist võtke ühendust aadressil haldjas@folklore.ee. Tsiteerides viidake väljaande aadressile!