Suuline traditsioon - 1905. aasta ja karistussalkade tegevus

Revolutsiooniline liikumine Jõhvis piirdus kuni 1905. aasta sügiseni ainult Jõhvi karskusseltsiga, kus peetud omavahelisi koosolekuid ja kõnesid. (Elisabeth Danilevski)
Sügissuvel olla põletatud mõnes mõisas (Jõhvis, Tammikus, Eredal, Edisel ja Illukal) mõned küünid ja rehed maha. (Mihkel Krauss, Jüri Trümberg)
Pääle 16. oktoobri olla peetud karskusseltsis suurem koosolek, mille järele revolutsiooniline tegevus olla kantud juba ka väljaspoole. Olla hakatud pidama koosolekuid koolimajades ja katsutud suuremaid hulki liikumisega kaasa tõmmata.
Revolutsioonilise liikumise juhiks ja hingeks Jõhvis on olnud keegi Tamm. Ta olla enne olnud Tormas või Tudulinnas vallakirjutajaks, säält kohast vallandatud ning Jõhvi elama asunud, kus tegutsenud ümberkaudsele rahvale õigusteaduslise nõuandmise ja palvekirjade kirjutamisega. Tema paremaks käeks olnud Mihkel Krauss, väiketalupidaja Puru külast. Pääle nende olnud veel aktiivsemaiks tegelasiks aktsiisiametnik Dolf, trahteripidaja Klettenberg ühes prouaga, prouad Danilevski ja Nordmann (kaupmeeste prouad), telegrafist Laas (taluperemehe poeg Sompast) ja Mihkel Teksel (taluperemehe poeg Purust).
Pääle oktoobri lõpul peetud salakoosoleku, kus otsustatud aktiivsemalt tegevusse astuda (karistussalkadele olla keegi teatanud, et sellel koosolekul olla valmistatud pomme), olla peetud varsti suurem miiting Jõhvi alevis. Kõnelema olnud kutsutud O. Strandmann, aga see pole tulnud, siis aetud oma jõududega läbi. Sel päeval olla olnud aga kirikus leerilaste õnnistamine ning koosoleku korraldajad kartnud, et rahvas läheb kirikusse ja nende koosolek võib selles tõttu nurjuda. Et seda ära hoida, mindud öösel ja valatud kiriku uste lukuaugud tina täis, et uski lahti ei saaks teha. Hommikul leerilapsed ja rahvas oodanud kiriku ukse taga asjata sissepääsu. Mindud õpetajaid kutsuma, see pole julgenud aga kodust välja tulla, kartes, et teda kotti pannakse, kuna sääraseid ähvardusi olnud enne kuulda. Rahvas arvanud, et õpetaja ise on lasknud uksed kinni panna, kartes, et kui ta kirikusse tuleb, siis kotti aetakse. Asjast teadjad olla seda arvamist omalt poolt veel katsunud kinnitada ja teinud kihutustööd, et rahvas koosolekule läheks. Varsti valgunudki rahvas koosolekusaali. Kiriku ette jäänud ainult vanad eided kaagutama.
Ühel pühapäeval õpetaja Kristoph olla kantslist teatnud, et mõisateenijad öelgu oma leivavanemaile, et tuleval pühapäeval on saksa jutlus, siis tulgu need õiged ristiinimesed kirikusse. Sellest kuuldes Krauss, Teksel ja mõned teised otsustanud neile “õigetele ristiinimestele” kuidagi kätte maksta. Nad olla kord õhtul salaja tagumise ukse kaudu kirikusse hiilinud ja kiskunud kiriku seinal olevad sakste vapid maha ning torkinud teibaga auke täis. Kiriku seinal rippuva mantli, kepi ja kübara, mis kuulunud ühele Ontika härrale, kes mingisugust pattu kahetsedes jala Jeruusalemmas käinud ning sealt teekonnalt tagasi jõudes oma mantli, kepi ja kübara kirikusse asetanud, toonud nad välja ja põletanud ära. Kiriku uksele asetanud nad sedeli ähvardusega, kui vapid uuesti üles peaks pandama, siis kogu kirikut õhku lasta. Vapid pandud küll uuesti üles, aga alles siis, kui karistussalgad rahu jälle jalule säädnud. Samad vapid olla 1917. aastal uuesti maha võetud, välja toodud ja puruks taotud. (Mihkel Krauss)
Tartu kongressil käinud Jõhvis valla saadikutena Mihkel Krauss ja Alaküla Vasaverest. Detsembri algul kutsutud suurem koosolek Puru (Jõhvi) vallamajasse kokku. Sel koosolekul saadikud teinud teatavaks Tartu kongressi aulaotsused ja nende alusel võtnudki koosolek vastu rea õige käredaid nõudmisi. Üks vanem mees, Juhan Seestrand, julgenud ettevaatusele manitseda, aga selle eest tahetud teda kotti panna. Ka vana vallavalitsus lastud lahti ning uueks vallavanemaks valitud Mihkel Krauss. Koosoleku järele mindud rongkäigus Jõhvi (Purust Jõhvi 3 km). Sääl pandud viinapood kinni, siis mindud rahukohtuniku maja juure. Maja eest kistud kroonukull maha ning kohtu kantseleis puistatud kõik paberid segamini ja visatud kohtulaud ümber. Otsitud Kahula meeste palvekirja, mida need rahukohtunikule saatnud, nõudes, et Tammiku mõisnikku sunnitaks segarenti kaotama ja raharenti vastu võtma (Kahulas olnud segarent veel kuni Ilmasõjani). Jõhvi ministeeriumikoolist toodud keisri pildid välja ja taotud puruks. Mindud ka õpetaja Kristophi maja juure ja tahetud õpetajat kotti panna, aga sel olnud kõik uksed lukustatud, nii ei saadud teda kätte. Sellejärele mindud laiali. (Elisabeth Danilevski, Mihkel Krauss)
Ka Tallinna koosolekul käinud Krauss. “Voltast” olla ta läbi akna põgenenud ja mööda metsi koju tulnud. Varsti aga põgenenud ta Soome ning säält hiljem Ameerikasse. Kahe aasta pärast tulnud ta koju ja elanud sääl salaja kuni 1910. aastani, siis aga vangistatud ta ja istunud 2 aastat kinni. Ka Tamm, Teksel ja Laas põgenenud Ameerikasse. (Mihkel Krauss)
On huvitav, et rahva seas valitseb kindel arvamine, et Tamm olla sakste agent olnud, kes nende poolt saadetud rahvast üles kihutama. See arvamine leiab seda enam uskumist, et tal korda läks põgeneda. (Toomas Käbin, Jüri Trümberg, Mari Keremann)
Teistes kohtades Jõhvi kihelkonnas on revolutsiooniline liikumine piirdunud ainult koosolekutega valla- ja koolimajades. Neil koosolekuil on kõnelejaks olnud harilikult ikka Tamm. Nii on peetud Illuka vallamajas novembri algul koosolek, kus Tamm on kõnelenud. Tema tähtsamateks nõudmisteks olnud nekruteid mitte anda ja raha pangast välja võtta. (Mihkel Mamun)
Ka Mäetaguse vallamajas olnud novembris koosolek. See olnud vähe käredaloomulisem. Siin kistud keisri pildid seinalt maha ning mõisatöölised otsustanud minna härralt palka juure küsima, sellest aga pole tulnud midagi välja, sest keegi pole julgenud algatust oma pääle võtta. (Daniel Reisberg)
Toilas peetud seltsimajas koosolek, kus arutatud peaasjalikult küsimust, mis “mustasaja” vastu ette võtta. Toilas olnud kooliõpetaja Anvelt küll aktiivne, aga sääl olla vähe tuldvõtvat materjali olnud (olla jõukas nurk, sellepärast). (Mihkel Otto)
Kohtlas peetud koolimajas koosolek, kus valitud ka uus vallavalitsus, aga vana pole ametit käest ära andnud. Ka mõis otsustatud üle võtta, aga selle ülevõtmiseni siiski veel pole mindud. Tähtsamaks tegelaseks olnud sääl kooliõpetaja Juhan Kruuse. (Juhan Kruuse)
Võrnu külas olla kooliõpetaja Veerholmi juhatusel koosolekut peetud. Hiljem tahetud Veerholmi maalt välja saata, aga kohaliku rahva eestkostmisel jäetud saatmata. (Leenu Kaup, Aabel Maasik)
Päite mõisateenijad olla Vaivaras koosolekutel käinud. (Jaan Paurmann)
Tamm ja Krauss teinud nekrutite seas kihutustööd mitte väeteenistusse minna. Paljud nekrutid tulnud Jõhvist koju tagasi, teised aga läinud siiski Rakverre, mõned isad viinud pojad vägisi Rakverre, Tamm aga sõitnud ka sinna ja toonud poisid sealt tagasi. (Daniel Reisberg, Mihkel Krauss)
“Mustasaja” kartuses säetud õhtul relvad, kirved, sõnnikuhargid jt säärased asjad valmis, et need öösel käepärast oleks võtta, kui neid vaja tuleb. (Juhan Mikiver)
Mõnes kohas organiseeritud ka kaitset. Kord tulnud saarlased Narvast silgupaatidega ja tahtnud Valaste all randa tulla. Külas arvatud aga neid “mustasajaks” ja saadetud mehed relvadega randa vastu. Alles pika kauplemise ja seletamise järele suutnud saarlased selgeks teha, kes nad on.
Ka mõisnikud olla organiseerinud kaitset “mustasaja” vastu. Eredalt on mehed saadetud Püssi vahtideks (Eredal oli veike mõis ja kuulus Püssi krahv Stackelbergile). (Anton Berg)
Kukruses parun Toll käskinud peremeestel relvad (kui muud pole, siis kasvõi kirved ja heinahangud) valmis hoida ja hädaohu korral mõisat kaitsma tulla. (Liina Meesak)
Karistussalkade tulekul olla algul kohe kinni võetud ja maha lastud Taavet Kullamäe (väikekohapidaja Purust), keda süüdistatud selles, et ta rahukogu eest kroonukulli maha võtnud ja kaupmees Danilevski sell August Meier, kes olla kroonukulli apteegi eest maha võtnud. Viimane olnud päris süütu, kroonukulli olla Tamm ise maha võtnud, Meieri pääle aga kaebanud keegi ta vaenalne. (Elisabeth Danilevski)
Enne mahalaskmist hoitud neid paar päeva kinni. Õpetaja Kristoph käinud neile ka jumalaarmu pakkumas, seda pole aga kumbki vastu võtnud, öeldes, et nad ka taevast armu ei vaja, kui neile maapäälset enam ei anta.
Mahalaskmine sündinud Puru vallamaja juures ja kogu vallarahvas aetud seda sündmust päält vaatama. Algul lastud mitu pauku õhku, siis alles lastud mahalastavate pihta. (Juhan Vaabel)
Pääle seda mahalaskmist olla Puru küla peremehed teatanud, et nad enam ei luba oma maa pääl kedagi maha lasta. Õpetaja Kristoph aga teatanud, et tema koplis olla mahalaskmiseks ruumi küll. (Toomas Käbin)
Nädal hiljem (28 detsembril) lastud Kahula küla taluperemees Mihkel Keremann maha. Keremann olnud vallavanema abi ning valla asju ajades sattunud ta vastuollu kohaliku (Tammiku) mõisaomaniku Maydelliga. Ka olla ta palvekirjale, mis Kahula küla peremehed teorendi kaotamise pärast esitanud, esimesena alla kirjutanud. Kõiki neid asjaolusid aga ta pole teadnud võtta süüteona ja jäänud karistussalkade tulekul ka rahulikult koju, kuna teised, kes midagi teadsid oma hingel lasuvat, aegasasti põgenesid. Saatuslikul päeval olnud Keremann Jõhvis kartuleid viimas. Säält tagasi tulles olnud tema otsijad juba Kahulas ja võtnud ta teel kohe kinni. Teda pole lastud enam kojugi minna, vaid võetud veel teistestki taludest peremehi kaasa ning ühe talu õues loetud talle surmaotsus ette, asetatud aia äärde ja lastud maha. (Mari Keremann)
Paar nädalat hiljem lastud Jõhvis veel maha ka üks Iisaku mees, kes kodust põgenenud ja Jõhvis kätte saadud. See lastud maha Kristophi koplis, mida viimane mahalaskjaile lahkesti tarvitada andnud. (Juhan Vaabel)
Ka proua Nordmanni tahetud maha lasta, pole aga lastud, vaid hoitud vangis. Pääle proua Nordmanni olnud vangistatud veel proua Danilevski, Klettenbergid ja Dolf. Neid tahetud rongiga Tallinna saata, Sompa jaama telegrafist Aleksander Laas aga saanud sellest teada ja kutsunud Kahula küla poisid kokku nõupidamisele, mis vangide hääks teha. Algul tahetud neid vabastama minna, siis aga leitud see nõu liiga julge olevat ja otsustatud raudtee ära lõhkuda, et rongid Tallinna poole minna ei saaks. See nõu viidudki täide ning öösel lõhutud Sompa jaama juures raudtee ära. Varsti selle järele sõitnud Tallinna poolt üks kaubarong, mis kraavi jooksnud, suuremat õnnetust pole aga juhtunud. Vangidele raudtee lõhkumine kasu pole toonud, vast enam kahju. Nad viidud jala Narva ja teel koheldud neid õige halvasti. (Mihkel Krauss, Elisabeth Danilevski)
Raudtee lõhkujaid otsitud pärast, pole aga leitud, siis sunnitud Kahula ja Sompa külad trahvi maksma. Keremanni süüdistuses olnudki üheks punktiks see, et tema kui vallaametnik pole raudtee lõhkujaid tabada aidanud. Laas põgenenud kohe pääle selle Ameerikasse. (Mari Keremann)
Peksmine toimunud alguses mõisates. Jõhvi mõisas olla peksetud 3 inimest. Karjane Vaabel ja ta naine saanud selle eest peksa, et mõisas paar lehma olla ära surnud ning meier süüdistanud karjast, et ta lehmadele meelega midagi sisse söötnud. Ka kolmas peksetav olla oma süüdistuse mingisuguse õige väikse süüteo eest saanud. Need peksmised toimunud noore parun Girardi käsul, kui aga vanaproua hiljem koju tulnud, siis keelanud ta peksmise ära. (Juhan Vaabel)
Ka Sompa von Renteln pole oma rahvast kedagi peksa lasknud, ehkki tal enne olnud mõningaid kokkupõrkeid mõisateenijatega. (Jüri Eiskopp)
Illuka von Tiekoff olla ka tahtnud oma rahvale lasta õpetust anda, aga valitseja olla ta siiski suutnud niikaugele viia, et ta karistussalka oma mõisa pole kutsunud. (Mihkel Mamun)
Kiiklas olla ainult üks mees saanud 10 hoopi. Kiiklasse toodud ka mõned Maidla mehed mahalaskmiseks, aga valitseja pole lubanud neid omal krundil maha lasta, siis viidud kuhugi mujale. (Joosep Kriisk)
Mäetaguses olla peksa saanud 4 meest, 2 neist olnud mõisa moonamehed, üks Atsalama küla mees ja üks Pagari mees. (Jaan Kaev)
Eredal olla üht tüdrukut tahetud maha lasta. Ta venna maja (Maidlas vist) olla karistussalkade poolt maha põletatud ning ta olla öelnud seda teada saades, et põletajate südamed ka kord samuti peavad leegitsema nagu ta venna maja. Ereda valitseja olla tahtnud teda maha lasta käskida, aga Mäetaguse valitseja Dreiblatt andnud nõu seda mitte teha. (Madis Kreen)
Hiljem pole enam mõisates peksetud, vaid peksetavad, ka teistest kihelkondadest, toodud Jõhvi kokku, kus nad rahukohtu majas (praegune postkontor) kinni olnud, ning hoovis olla neid peksetud. (Anton Jõepere)
Algul madrused peksnud inimesi väga rängalt, hiljem saadetud need ära ja tulnud soldatid. Need olnud juba palju inimlikumad. Nende ajal saadetud ka juba paljud kinnivõetud ilma peksmata koju tagasi. (Jüri Meesak)
Karistussalkade juhtnööride andjaiks ja mahalaskmise korraldajaiks olnud õpetaja Kristoph ja Kukruse parun Toll. Soldatid olla ise rahvale rääkinud, et enne pole olnud tehtud mingisuguseid korraldusi ei kinnivõtmisteks ega mahalaskmisteks, kui luteri usu õpetaja ja halli pääga härra (parun Toll) tulnud, need andnud juhtnöörid, keda kinni võtta ja keda maha lasta. (Anton Jõepere, Miili Maasik)
Kohtla rentnik von Schilling ja Järve härra Rosenthal käinud karistussalgaga kaasas ja olnud tõlgiks. Nad pole aga kaebealuste sõnu õieti tõlkinud, vaid öelnud, mis ise hääks arvasid.
Varsti pärast karistussalga Jõhvi jõudmist pandud kuulutused üles, milles lubatud Tamme tabajale 25 000 rubla ja Kraussi tabajale 15 000 rubla. (Elisabeth Danilevski)
Kraussi käidud mitu korda kodus otsimas ja nõutud ta poegadelt (12–15-aastased), et nad isa peidukoha välja annaks. Kui poisid öelnud, et nad ei tea, peksetud neid nuutidega. (Mihkel Krauss)
EKLA, f 200, m 17:2, 178/97 < Jõhvi khk. – E. Tensmann (1931)