Suuline traditsioon - Raharendi ja taludeostu aeg

Kurtnas on raharendi ajal iga uue kontrahi puhul lisatud renti juure. Kontraht tehtud ainult kuue aasta pääle. Mõned kohad läinud lõpuks nii kalliks, et peremehed pole jõudnud enam maksta ja andnud käest ära. Siis tulnud võõrad (Tartumaalt) ja võtnud kohad omale ning ostnud nad pärast päriseks. (Madis Pappa)
Tammikus ka lisatud iga kontrahi ajal renti juure. Kord käinud von Stryck Kalinas ühes talus. Sääl olnud uus seinakell toas. Härra vaadanud kella ja öelnud: “Oi, mis ilus asi teil on, käib ikka sinna-tänna, sinna-tänna.” Järgmisel kevadel kontrahi tegemisel lisanud peremehele 10 rubla renti juure, öeldes et niisugune rikas mees, kel isegi seinakell on, võib seda küll maksta. (Maria Klemets)
Von Stryck olla ka veel rendiajal peremeestele ette kirjutanud, missugust ja kui palju vilja nad pidid maha tegema. (Gustav Krivanoi)
Kes renti ära ei jõudnud maksta, sellele tehti oksjon ja aeti kohast välja. (Kristjan Kriin)
Talusid algul müüdud odavalt, aga siis pole keegi julgenud osa, kardetud et on pettus, hiljem aga olnud palju kallimad, ostetud aga siiski. (Joosep Alaküla)
Kuna talude müümine langes kokku just kõige suurema Venemaale rändamise hooajaga, siis paljud andnud oma talud käest ja rännanud välja (Jõhvi mõisas). Hiljem tulnud mitmed tagasi ja tahtnud talusid ka tagasi. Need olnud aga juba ära müüdud. (Joosep Vildenau)
Talude ostjad olnud enamasti võõrad (Tartumaalt ja Vaivarast). Nad saandu talud väga odavalt. Mõned ostnud isegi mitu talu. (Miili Liru)
Ka Tammikusse tulnud ostmise ajal palju võõraid, sest olnud vaene vald ja talud hinnatud väga kalliks, nii et palju keegi pole jõudnud osta. (Jaan Taalmann, Mihkel Laur)
Pagaris müüdud küll enamasti oma peremeestele. Krahv Stackelberg pole tahtnud võõrastele hää meelega müüa, vaid teinud omadele kõiksugu soodustusi, et nad ise ära ostaks. (Kaarel Veski, Joosep Alaküla)
Kiiklas müüdud ka võrdlemisi odavalt, 17-tiinulise talu eest nõutud 2800 rubla, millest 800 rubla pidi sisse maksma. (Madis Kreen)
Kukrusel saadud talud ka võrdlemisi vähese sissemaksuga kätte. Talude müümise ajal von Toll jaganud kaks krunti, mida omanikud ära ei ostnud, vabadikkudele, et nad vene usku ei läheks. Sinna tekkinud terve vabadike küla, mida nimetatud Hiirelinnaks. (Leenu Laasberg)
Voka von Wilcken olnud esimene, kes sääl ümbruses müünud, sellepärast pole ka palju juletud osta, ehkki odavasti saanud. Kõige kallim talu olnud tal 2000 rubla. Vokast ja eriti Toilast paljud peremehed andnud oma talud käest ja rännanud Venemaale. (Jüri Eljas)
Järve von Arnoldt pole üldse võõrastele tahtnud müüa. Kui mehel pole olnud sissemaksuks raha, siisi härra andnud talle ise raha ja käskinud välja minna ja siis uuesti tagasi tulla ja raha sisse maksta. Harilikult nõudnud ta sissemaksuks ainult 10–20 rubla, mõni toonud ka ainult 20 kubu õlgi ja saanud talu kätte. Paljud aga pole siiski julgenud osta, kartes, et pärast pole kustki raha võtta ja rännanud meelsamini Venemaale. (Gustav Busch, Leenu Busch)
EKLA, f 200, m 17:2, 127/131 < Jõhvi khk. – Emma Tensmann (1931)