Suuline traditsioon - Nekrutite võtmine

Mehed, keda tuldi nekrutiks viima, olla sagedasti põgenenud metsa isegi öösel paljajalu ja särgiväel. Mõned põgenejad elanud metsas aastaid, ehitanud omale onnid metsa ja käinud säält suvel lähedais taludes tööl ja toiduaineid hankimas. (Madis Pappa)
Tihti põgenenud nekrutid ka hoopis üle mere Soome, elanud sääl kuni olnud nekrutieast väljas, siis tulnud tagasi.
Sompas olnud üks mees, nimega Mäe Tõnu. See olnud suur rammumees ja mürgeldaja. Härrale pole aga ta mürgeldamine meeldinud ja ta andnud Tõnu nekrutiks. Viijad pannud tal jalad pakku, et ta teel ei saaks ära joosta. Teel aga ühest kivihunnikust möödudes ta haaranud kaks kivi kätte ja ähvardanud saatjaid maha lüüa. Need põgenenud kaugemale. Nüüd tagunud Tõnu pakud vastu kive puruks ja põgenenud. (Madis Klemann)
Harilikult viidudki nekruteid ikka jalad pakus, sest muidu nad põgenenud ära. (Taavet Mänd)
Nekrutiks minejad ostsid omale teise asemele, kes raha eest valmis oli teise eest minema. Jutustaja isa maksnud niisugusele asemikule 360 rubla. (Madis Kreen)
EKLA, f 200, m 17:2, 124/5 < Jõhvi khk. – Emma Tensmann (1931)