Suuline traditsioon - Talupoegade põgenemine

Kiiklas olnud üks suur tuba, kangru tuba, kus õppinud kangru juhatusel taludest võetud abilised, poisid ja tüdrukud, kudunud. Töö olnud väga raske. Igaüks pidanud teatud hulga riiet päevas ära kuduma. Kes pole jõudnud, see saanud peksa. Kord üks poiss otsustanud ära põgeneda. Ta pidanud õhtul veel oma sõpradega lahkumispidu kõrtsis ja öösel läinud minema. Hommikul, kui põgenemine avalikuks tulnud, saadetud mehed teda taga ajama. Kaks meest leidnudki ta 20 versta kaugel ühes kõrtsis. Poiss ostnud neile kummalegi toobi viina ning mehed läinud tagasi ning teatanud härrale, et nad kedagi ei leidnud. Põgeneja aga läinud Roosti ja saatnud sealt mõne aasta pärast härrale kirja, milles ta teatanud, et ta on juba ise kangurmeister ja lubanud härrale varsti kahehobusetõllaga külla tulla. (Jüri Meesak)
Sompast olla põgenenud üks mees, Metsa Jaan, Venemaale ja viinud oma 10–12-aastase poja ka kaasa. Paarikümne aasta pärast, kui isa surnud, poeg tulnud kodumaale tagasi. (Leenu Toomel)
Ratva külast (Mäetaguses) kord kaks meest tahtnud põgeneda Venemaale, nad saadud teel kätte ja peksetud poolsurnuks. (Madis Kreen)
Vokast olla põgenenud mõisa toapoiss ja üks teine mees Soome. Toapoiss pääsenudki õnnelikult Soome, teine mees aga saadud teel kätte, toodud tagasi ja peksetud koledasti. (Anna Vanker)
Kord saadetud üks mees Vokast haagikohtuniku juure. Teel palunud ta viijalt luba natukeseks metsa minna. See lubanud ka. Mees aga läinud ja pole enam tagasi tulnudki, vaid põgenenud Soome. Alles hiljem teatanud Soomest koju, et ta on sääl. (Rein Mustassaar)
EKLA, f 200, m 17:2, 116/8 < Jõhvi khk. – Emma Tensmann (1931)