Suusõnaline traditsioon - 1905. aasta ja karistussalkade tegevus

Kuigi Haljala kihelkond ei elanud 1905. aastal läbi eriliselt vapustavaid sündmusi, reageeris siiski kogu kihelkond omal viisil küllalt elavalt tolleaegsele liikumisele. 1905. aasta sügisel oli igas vallas rahvakoosolekuid, kus arutati mujal käimas olevaid sündmusi ja tehti otsuseid oma ülesastumiste kohta, mis ei läinud küll kusagil eriti kaugele. Oma esindajate kaudu kaudu võtsid vallad osa ka ülemaalistest kongressidest: Tartu koosolekuist aulas ja Bürgermuses käisid kõikide valdade esindajad, Volta koosolekule Tallinna pääsesid aga ainult Varangu (tookordse Maria) valla kaks saadikut ( Nulbach ja Kadapik, needki jäid aga kongresseist endast eemale). Kihelkonna enda sisemised sündmused piirdusid peale koosolekute korraldamise ainult kohalike mõisatööliste mõnepäevaste streikide ja mõisatele esitatud nõudmistega, mis olid enamasti üsna mõõdukad. Vaatamata sellele ei jäänud aga Haljala karistussalkadest puutumata, mida kohalik rahvas peab eriti kahe ägemeelsema mõisniku, Varangu Alexander von Luederi ja Loobu Nicolai Dellingshauseni teeneks.
Karistussalku käis Haljala kihelkonna valdades isegi mitut puhku: detsembrikuu alul madruste salk leitnant Maksimovi juhatusel ja siis kapten Richteri salk (kindral Orlovi karistussalgast). Kohati käis nende vahel ka vähemaid rühmi või sõitis läbi, peatudes ainult puhkuseks. Suuremaid karistusi, näiteks mahalaskmisi, küll nende käikude tagajärjeks polevat olnud, kuid mõned isikud saanud siiski ihunuhtlust. (Joosep Pervik) Traagilisim sündmus neist karistamisist oli igatahes Vergi külas Ankru talu täiesti põhjendamatu mahapõletamine Loobu mõisniku Nicolai Dellingshauseni käsul kättemaksuks piirivalve kordoni põletamise eest.
Liikumise peaõhutajaiks olid enamasti kohalikud kooliõpetajad või vallakirjutajad ja paar väljastpoolt kohale ilmunud kõnelejat. Nii kõnelenud Marta Lepp kellegi noormehega Vihulas ja Aleksander Kuljus (kes oli Rakveres eraadvokaadiks) Varangul ja Salatsel (Villem Altmann). Teisi väljast tulnud kõnelejaid ei teatud nimetada. Ühendus välisilmaga sündis peamiselt ajalehtede kaudu. Osa kohapealseist liikumise õhutajaist põgenes pärast revolutsiooni vaibumist ära, mõned mõisteti Siberisse (Truuverk ja Anton).
Kuna tookordsed sündmused moodustavad terviklikuma pildi valdade ja üksikute mõisate kaupa (koosolekud, komiteede loomised ja nõudmiste esitamised sündisid ju ainult valla või mõisa ulatuses) ja karistussalgadki käisid üksikute valdade kaupa, jättes rahulikumad nurgad rahule, siis tooksin siinkohal ka traditsioonimaterjali ülevaate valdade või mõisate järele korraldatult.
Elavamalt reageerisid 1905. aasta revolutsioonilainele Haljala kihelkonnas Varangu ja Vihula vallad.

Varangu vallas olid liikumise eesotsas vallsekretär Rass, Selja kooliõpetaja Truuverk, Põdruse kooliõpetaja Anton ja Kandle kooliõpetaja Schneider (Johannes Traus). Vallakirjutajal Rassil olnud isegi mingisuguseid sidemeid Peterburiga (Juhan Nulbach), kuid silmapaistvam neist olnud siiski Selja kooliõpetaja Truuverk. Nende pool käidud 1905. aasta sügisel koos ajalehti lugemas ja sündmuste üle mõtteid vahetamas. Suureulatuslikud need koosolekud alul ei olnud ja ei andnud ka tõuget mingisugusiks väljaastumisiks. Alles novembri keskpaiku kutsunud vallsekretär Räss mingi komitee nimel kokku üldise vallarahva koosoleku, et kaaluda seisukorda, mis oli tekkinud peale riigivalitsuse poolt antud 17. oktoobri manifesti. Rahvast ilmunud koosolekule väga palju. Kõik, kel vähegi võimalik, tulnud kokku, isegi naised, kes muidu valla koosolekuil ei käinud. Esimest korda olnud siis vallakoosolekul ka kõigil hääleõigus, kuna muidu olid hääleõiguslikud ainult taluperemehed ja rentnikkude, sulasmeeste, vabadikkude ja moonameeste saadikud. (Joosep Pervik) Koosolekule oli sõitnud Rakverest ka endine Varangu vallakirjutaja Aleksander Kuljus, kes oli rahaliste sekelduste pärast mõni aeg tagasi vallandatud ja elas siis Rakveres eraadvokaadina. Kuljusel olnud kaasas hulk ajalehenumbreid, kust lugenud rahvahulgale ette üldpoliitilist seisukorda käsitavaid artikleid. (Joosep Pervik) Kuljuse kõnesid aga polevat võetud eriti autoriteetsetena, kuna rahvas ei pooldanud teda nende sekelduste pärast, mis tal olid varemalt olnud valla asjaajamises (Juhan Nulbach). Samal koosolekul valgustanud seisukorda ka valla kooliõpetaja Truuverk ja teised. Rahvas võtnud elavalt sõna. Räägitud ühest ja teisest, kõige enam küll maa saamise võimalusist. Arvatud, et mõisnikelt tuleks ikka võtta maad ja ära jaotada parajas suuruses. Kui suurelt kohtasid planeerida, see jäetud esialgu kõrvale. Lõpuks võetud vastu resolutsioon, et mõisale surve avaldamiseks on tarvis luua streigikomitee, kes vajaduse korral, kui saadakse juhtnööre ülemaaliselt streigikomiteelt, viiks kohapeal täide selle otsused ja töötaks välja nõudmised mõisale, mida otsustati nõuda streigiga. Samal koosolekul valitud sellesse komiteesse 15 meest. Siis mindud laiali. (Joosep Pervik) See valitud streigikomitee saanud kokku tulla ainult üks kord ja selgi korral ei olevat jõutud välja töötada veel midagi kindlamat maa nõudmise kohta mõisalt. Uut kokkutulekut takistanud juba sõjaseaduse maksmapanek ja kuuldused karistussalkade tulekust. (Joosep Pervik)
Vahepeal said aga valla poolt Volta koosolekule valitud saadikud ära käia Tallinnas. Valitud olid Juhan Nulbach Aasu külast ja A. Kuljus Rakverest. Nulbach sõitnud koos Kisuvere talumehe Jaan Kadapikuga, kes olnud valitud ka saadikuks. Raudteel liikumine küll seisnud, kuid saaadikute palvete peale antud neile siiski rong ja nii jõutud Tallinna. Koosoleku kohaks olnud Volta vabrik. Nulbach käinud seal esimesel päeval, kui pandud kirja saadikute nimed. Linn olnud sõjaseaduse all ja kõik kohad olnud kasakaid täis. Saadikuile, kes olnud väga hirmul, muretsenud korteri mingi tööliste organisatsioon. Salaja teatatud neile korterisse, et Voltasse tuleb järgmisel päeval kokku tulla kella kuue ajal. Tööliste juhid keelanud tulla salkades ja päeval antud teada salasõna, mille järele võis sisse pääseda ja mida kellelegi ei tohtinud edasi öelda. Oskamatud maamehed läinud aga nimetatud ajaks ikkagi salkades Volta vabriku poole. Nulbach, kes läinud koos Kadapikuga, tähendanud seda nähes viimasele: “Politsei on pime, kui ta ei näe, kuhu minnakse!” ja suundunud siis mõlemad Volta vabriku lähedal asuvale Rannavärava mäele. Korraga jooksnud neist üks mees mööda ja hüüdnud: “Nüüd Voltasse, Päts läheb juba oma kaitsjatega!” Volta poole vaadates nad näinudki õhtuhämaruses liikuvat suurt rahvakogu üle lageda Volta poole. Nad võtnud siis ka julgust ja läinud järele, kuid keeruga mööda tänavat. Olnud juba nii pime, et mõne sammu peale polevat inimest ära tundnud. Volta juurde jõudes näinud nad seal suurt inimhulka, alles kolme sammu kaugusel selgunud, et need olid soldatid. Nulbach ja Kadapik teinud väga rahulikud näod ja sammunud pikkamisi mööda. Vaevalt saanud nad kaugemale, kui selja taga alanud kange laskmine. Üks kuul lennanud ka neist mööda. Ehmunutena tunginud nad ühe maja eeskotta ja pagenud alles hiljem edasi. Tagasi koju tuldud, kuidas keegi saanud, osalt raudteel, osalt jala. (Juhan Nulbach)
Detsembri alul, kui Volta saadikud tagasi jõudsid, olid karistussalgad juba käimas. Esimese sündmusena saanud teatavaks Selja kooliõpetaja Truuverki vangistamine Rakverest tulnud sõdurite salga poolt, keda juhatanud maakonnaülema nooremabiline Munkevič. Truuverki süüdistatud rahva üleskihutamises eelnimetatud vallakoosolekul. Ta saadetud ära Tallinna ja kuberner Sarantsov mõistnud ta asumisele Siberisse Tomski kubermangu Beresovski kreisi viieks aastaks. Sealt vabanenud Truuverk 2-aastase asumise järele. (Joosep Pervik) Nimelt kogunud 1906. aastal valla elanikud omavahel allkirju palvele Truuverk vabastada. Allkirju andnud väga paljud, kuid mõisnikud pööranud selle kirja hiljem ümber, öeldes, et selle kirjaga rahvas just Truuverki ära andiski. (Elviine Anton)
Sekretär Ross võetud sel korral samuti kinni, kuid ta leidnud Essu mõisniku poolt, kelle juures tema (Rossi) poeg oli kirjutajaks, kaitset ja seepärast vist halastatud ta peale, nii et mees sai vabaks (Juhan Nulbach).
Peale Truuvergi ja Rossi tahetud vangistada samal korral ka Põdruse kooliõpetajat Antonit, kuid see põgenenud ühes Päite kooliõpetaja Uustaluga Soome. Uustalu oli Päites samuti pidanud koosolekuid, kus arutati käimas olevaid sündmusi. Uustalu kõned olnud eriti vägevad. Mõisa moonameestele soovitanud ta tööd seisma jätta ja mõis üle võtta. Selle õhutuse mõjul seisnudki Päite mõisas paar päeva kõik tööd. Vägivallategusid Uustalu aga polevat õhutanud, ta nõudnud ainult õigust. Korra olevat tema juures siiski kavatsetud ka telefonitraatide läbilõikamist, et takistada mõisnikkude ühenduspidamist. (Jaan Kadapik)
Teati kõnelda, et Uustalu juures olevat kavatsetud siiski ka mingit terroristlikku väljaastumist mõisnike vastu. Nimelt levinud kuuldused, et ümbruskonna mõisnikud peavad Rakveres “Põhja” võõrastemajas oma koosolekut, tehtud Uustalu poolt kavatsusi neid seal õhku lasta. (Ferdinand Erde)
Uustalu põgenemise kohta teadis aga kõnelda sama isik, kes teda oli salaja küütinud Vergi randa, et Vergist ta läinud üle lahe, kuid polevat siiski Soome jõudnud, vaid paat läinud kõva lainetuse käes ümber ja mees uppunud (Ferdinand Erde).
Arvatavasti samal korral tahetud vangistada ka Kandle kooliõpetaja Schneiderit, keda süüdistati samades asjades - rahva üleskihutamises, ajalehtede lugemises - kuid Schneider saanud veidi enne urjädnikute tulekut naabrite kaudu asjast teada ja põgenenud samuti Soome. (Liisa Luht)
Teiste jutustuste järele võetud aga ka eelnimetatud Anton tookord kinni ja saadeti ühes Truuverkiga Siberisse, nii et Soome põgenenud ainult Uustalu Päitest ja Schneider Kandlest. (Joosep Pervik, Johannes Traus)
Üldiselt see esimene politsei juhatusel tulnud salk polevat suuremaid vangistamisi toime pannud. Ta teinud ainult järelpärimisi. (Juhan Nulbach)
Nädala või kahe pärast tulnud teine suurem salk, kellel olnud kaasas isegi kuulipildujad ja paar väikest suurtükki rahva hirmutamiseks (Juhan Nulbach, Jüri Rehelem). Vallavalitsuse poolt käsutatud kogu rahvas vallamaja juurde kokku. Määratud ajaks kohale ilmunud rahvas näinudki varsti Varangu mõisa poolt tulevat 150-200 mehelist madruste salka, keda juhatanud keegi mitšman. Umbes poole tunni pärast sõitnud Varangu mõisast mõisa hobustel kohale ka mereväeleitnant Maksimov. Viimane küsitlenud inimesi eelnimetatud 3-4 nädala eest peetud rahvakoosoleku kohta ja jäänud viimaks olukorraga rahule, nähes rahva alandlikku suhtumist. Öelnud siis, et ta annab kõik seadusest üleastumised andeks ja kui oli kuulanud “Bože tsarja hrani”, mida rahvas sekretär Rossi õhutusel seepeale laulis, sõitnud minema ühes oma sõduritega. (Joosep Pervik)
Umbes nädal aega pärast seda salka tulnud aga Varangu mõisniku Luederi kutsel kolmas salk Rakverest, umbes 10-15 meest, eesotsas mereväe teise järgu kapteni Richteriga kindral Orlovi salgast (Joosep Pervik). Selle salgaga olnud kaasas ka Muuga mõisnik Neff ratsaväeohvitseri vormis. Viimane kohelnud inimesi eriti toorelt. (Juhan Nulbach) Teistel teadetel polnud see aga Neff, vaid Püssi krahv Stakelberg, kes selle salgaga kaasas olnud (Joosep Pervik). Ka sel puhul käsutatud kõik elanikud vallamaja juurde. See salk toiminud juba karmimalt. Kohe võetud kinni üheksa meest, nende seas Volta koosolekul käinud J. Nulbach ja streigikomitee silmapaistvam liige Joh. Traus. Nende ülekuulamisel sõimanud Neff kõiki äärmiselt toorelt, kuid siiski vabastatud kõik peale Trausi, kes viidud Rakveresse, kus temale määratud 76 hoopi. (Johannes Traus, Juhan Nulbach) Peale selle mõistnud salgaülemad sel korral kõigile streigikomitee liikmeile trahviks 15 rubla ja igale valla meeselanikule 5 rubla vaatamata vanusele. Tähendatud trahvirahad (kokku umbes 4000 rubla) tulnud kiiresti kokku ja saadetud juba vallast lahkunud kapten Richterile Tapale. Hiljem Selja kogukonna talitaja käinud seda raha tagasi nõudmas ja Tapa vene preestri eestkostmise peale saadetudki raha kätte, ainult streigikomitee liikmete trahvisid polevat kätte antud. Teiste kogukondade trahvid aga jäänudki kätte saamata. (Joosep Pervik)
Ka Rakveresse viidud Joh. Traus jäänud oma saunast ilma tänu talurahvakomissari Muhveli vaheleastumisele, kes Haljala rahvaga saanud väga hästi läbi. Nulbach käinud Muhvelit palumas, et see kostaks Trausi eest, sest mis sellest vigasest inimesest veel järele jääks, kui ta 75 hoopi saab. Muhvel viinud siis Richteri hotelli, jootnud teda ja viinud asja niikaugele, et Traus jäänud peksuta. (Juhan Nulbach) Tagasi tulles pidi ta aga von Luederile rahustuseks teatama, et oli nahatäie kätte saanud, mida Lueder veel aastaid tagantjärele parastanud: “Sina Maarja valla siga - komitee asutanud, 75 hoopi saanud!” (Johannes Traus)
Enne karistussalkade tulekut olnud aga muidu nii äge Lueder väga hirmul, nagu kõneles mõisa tolleaegne kokk Jüri Rehelem. Oma lähemaile teenreile - metsavahile ja sepale - andnud ta püssid kätte ja lasknud neil ööd kui päevad mõisat valvata. Hiljem, mustasaja kuulduste levinedes, olevat ta selle ihukaitsega sõitnud Valgejõele mustasajale vastu. (Jüri Rehelem) Mustasaja kuuldused teinud ka talurahva ärevaks. Teati kõnelda, et need on rüüstajad, kes tulevad Tallinna poolt. (Anton Eskel) Teiselt poolt aga pidanud tasakaalukamad mehed mustasada lihtsalt välja mõelduks, et rahvast segadusse ajada (Johannes Traus).
Varangu vallamajas käinud novembrikuul ka 30-meheline salk Kunda töölisi nõudmas sekretärilt mingisugust kirja, kuid need läinud niisama jälle tagasi (Anton Eskel).
1905. aasta rahulolematusele valmistanud eriti soodsat pinda üldiselt väga raske majanduslik seisukord. See oli peaaegu põua-aasta, kuid ka muidu olnud isegi taluperemehed sunnitud oma poegi Kunda vabrikusse tööle saatma, sest muidu polevat kuidagi läbi saanud. (Johannes Traus)
Nagu öeldud aga, peale koosolekutel käimise Varangu vallas teisi sammusid ei astutud. Mõisates kestnud tööd vahetpidamata edasi, kuigi moonakad pidid iga päev päevatõusust veeruni orjama. (Jüri Rehelem)
Peale 1905. aastat moonakate seisukord siiski paranenud: polevat enam nii raskelt orajata tulnud (Jüri Rehelem, Johannes Traus).
Ajalehtedest olnud 1905. aastal loetavamad “Tallinna Teataja”, “Uus Aeg”, “Uudised”, “Peterburi Teataja” ja “Kiir” (Anton Eskel, Johannes Traus jt).

Vihula ümbruses algas 1905. aastal elavam liikumine peale riigivalitsuse üleskutsest saata ministrite komiteele petitsioone. Selleks korraldati siis kohapeal koosolekuid Kalevipoja Seltsi juures Salatsel. Seal olnud esindatud kaks erakonda: eduerakondlased Rakverest tulnud loomaarsti Treumanni juhatusel, kes kaitsesid Tõnissoni petitsiooni kava ja pahempoolsed eraadvokaat Kuljuse juhatusel, kes kaitsesid "Uudiste" seisukohta. Enamuse tahte järele otsustati petitsioon saata eduerakonna kava järele. Valmistrükitud petitsioonile kirjutati sealsamas nimed alla. Vormiliselt läks see petitsioon Kalevipoja Seltsi nimel. (Valdek Treiberg)
Suuremaks sündmuseks selle järele oli 1905. aasta sügisel Marta Lepa ja veel kahe nooremehe esinemine koosolekul, mis Tallinnast tulnud korralduse järele peeti Vihula koolimajas (Valdek Treiberg). M. Lepp kõnelenud vabariigist (Aadu Peterson). Kõnelenud nii ilusti, et lust kuulda (Jakob Leesmann), kuid paistnud olevat hirmul. Öelnud, et kui praegu keegi ütleks, et Vene keiser on ilma ninata, mis sellest küll saaks. Teised kõnelejad kõnelenud ka väga osavasti ja kutsunud riigikorra kukutamisest osa võtma. (Villem Villberg)
Teine rahvakoosolek olnud juba vallamajas. Selle korraldanud vallakirjutaja Breitlof, kes esinenud koosolekul suure kihutusega. Kõnelenud mustasajast, mõeldes selle all linnast tulevaid rüüstajaid. Lõpuks otsustatud muretseda sõjariistu, Erowning-revolvereid, neile vastu astumiseks. Samas korraldatud ka toimkond, kes pidi korraldama enesekaitset. (Valdek Treiberg)
Mis puutub Breitlofi isikusse, siis esinenud ta alati aktiivse revolutsionäärina, kes kihutas vastuhakkamisele ja relvastumisele. Hiljem, kui tulid karistussalgad ja paljud olid peidus ehk redus, liikunud Breitlof täiesti vabalt ja julgelt ringi; korduvalt nähtud teda käivat Rakvere sandarmivalitsuses. (Jakob Reesmann, Valdek Treiberg) Sellest järeldatakse, et ta oli lihtsalt provokaator (Valdek Treiberg). Teistel andmetel aga tahetud ka Breitlofi vangistada, kuid talumehed astunud ta kaitseks oma tunnistustega välja ja mees jäetud selle tõttu vabadusse. (Taniel Uukado)
Relvade hankimise otsus, mis Vihula vallamajakoosolekul tehti, jäänud aga teostamata ja vastav toimkond polevat astunud mingisuguseid samme ses asjas. (Valdek Treiberg)
Vallamajas koos käies oldud üldse õige käredad. Korra üks mees tõmmanud keisri pildigi seinalt maha ja trampinud jaluli otsas. Mõni mees soetanud omale erateel revolvri ja vahel käinud poisid paarikesi harjutamas lagedal. (Jakob Leesmann)
Nende üldiste vallasündmuste kõrval arenesid vähemais mõõtudes sündmused ka üksikute külade kaupa. Koolimajades käidi muidugi mitmel pool koos. Eriti tuntud olnud Vihula koolimaja koosviibimised, kus kooliõpetaja Mõru esitas kokkutulnuile vabameelseid vaateid. (Abram Uukivi, Villem Villberg, Ado Peterson, Arnold Lindam)
Karulas, kus vana peremees Uukareda oma poegadega oli levitanud sotsiaalseid ideid, esitasid Karula rendikoha pidajad 1905. aasta suvel nõudekirja mõisnik Nodbeckile, kus mitte ei palutud, vaid nõuti rendi alandamist. Koostanud oli selle nõudekirja Vihula kooliõpetaja Mõru, mille peale mõisnik olnud hirmus vihane. Varsti aetud kõik Karula mehed kokku ja mõisavalitseja nõudnud välja anda see, kes andis nõu selle palvekirja kirjutamiseks. Keegi polevat julenud sõnagi lausuda, kuid siis astunud jutustaja ise ette ja öelnud: "Kui valitsejahärra tahab teada, kes sundis meid kirjutama, siis tahan teda küll üles anda: häda sundis meid seda tegema, sest see suvi oli meil eriti vilets.“ Kuna mõisahärra ise oli juba ammugi sõitnud Tallinna, siis tahtnud valitseja, et mehed saadaksid paar-kolm saadikut härra juurde. Mehed aga kartnud, et neid pannakse seal kinni ja vaielnud sellele vastu, pannes ette õiendada asi kirja teel. Lõpuks nõustunud sellega ka valitseja ja Nodbeckile saadetud kirjaski rõhutatud, et neid oli sundinud häda astuma selle sammu. (Aadu Peterson) Hiljem polevat mõisnik müünud Aadu Petersonile talu esimeses järjekorras, vaid kõige lõpuks, kuna selle nimi seisnud esimesena rendi alandamise nõudekirja all (Aadu Peterson).
Mõisatööliste streiki Karulas polevat olnud (Aadu Peterson). Kui revolutsioon maha suruti ja mõisnikud jälle võimu enda käes tundsid, olevat tahetud Karulast Uukaredaid kui vastuhakkamise vaimlisi isasid ära viia. Karula mehed aga jootnud iga kord küütima tulnud kümniku ja urjädniku täis, kuni asi soikus iseeenesest. (Juhan Einberg)
Sagadis astusid aga sügisel mõisa moonamehed oma huvide eest välja. Nad käisid paremaid palgatingimusi nõudmas, kuid olevat teinud seda küllalt viisakalt. Kuna nende nõudmisile polevat vastu tuldud, jätnud nad töö mõneks päevaks seisma. (Julius Koot) Hiljem, karistussalkade tulles, saanud neist kolm moonakat - Toomas Bauman, Aleksander Viikman ja Juhan Kostvelt - peksa. Peks sündinud Sagadi mõisa paraadtrepi ees ja sellepärast, et nad olid julenud mõisnikult midagi nõuda. (Julius Koot)
Õhkkonna ajanud 1905. aasta sügisel Sagadis veelgi ärevamaks ühel öösel saladuslikult toimunud laskmine metsaülema Vireni aknasse, mida haktud suure valjusega uurima (Julius Koot). Asi puhutud üles eriti selle tõttu, et Vireni vend oli vene admiral Virenius, kes Vene-Jaapani sõjas olnud üks laevastiku juhte (Valdek Treiberg).
1905. aasta detsembris, kui Palmsesse (Sagadi kuulus Palmse valla alla) ilmus madrustest koosnev karistussalk leitnant Maksimovi juhatusel, kutsusid valla hääleõiguslikud isikud kokku ja nõudsid laskja väljaandmist. Mehed muidugi ei teadnud kedagi kahtlustada. Siis antud aega järgmise päevani järele mõelda. Järgmisel õhtul pandud valla volikogu vahi alla ja polevat lubatud enne vabastada, kui laskja teatatud. Enne seda, päeval, olid aga valla volinikud saatnud saadikud Riiga kuberner Sologubevi juurde abi paluma. Sellest olid saanud isandad haisu ninna ja nõutud nende tagasikutsumist. Moe pärast saadetud küll üks mees järele, kuid saadikud sõitsid siiski edasi, käisid vahepeal Tartu Tõnissonilt nõu küsimas ja jõudsid Riiga, kus nad oma hädast teatasid. Peale mõningate kimbatuste jõudnud nad varsti tagasi. (Villem Altmann)
Vahepeal ei saadud aga ka arriteeritud volikogult midagi teada ja määratud igale volinikule kümme rubla trahvi, mis hiljem saadud siiski tagasi ( Käsper Schnell, Adolf Heinberg, Ants Ollin).
Palmse vallamajas saanud sel puhul peksa ka Loobu sepp Joosep Margat, kes Loobust oli läinud Palmsesse moonakaid streikima õhutama (Ants Ollin, Kasper Schnell).
Vihula valla alla kuuluvas Vergi külas oli raskemaid sündmusi kogu Haljalas 1905. aasta jooksul. Ühel novembrikuu öösel põletanud Vergi kaks noormeest Johannes Pentsop ja Johannes Veit maha Vergi piirivalvekordoni hoone (Taniel Uukado). Põletamine sündinud rohkem ulakusest ja võib-olla kättemaksuks. (Sophie Strikk) 1906. aasta 1. jaanuaril tulnud karistussalk Loobu mõisniku Nicolai Dellingshauseni saatel Vergile. Nõutud otsekohe põletajate väljaandmist. Kuna seda ei tehtud, lasknud Loobu Nicolai vastutasuks süüdata kordoni kõrval asuva Ankru talu, kus elas üks lesknaine kolme lapsega. Toakraami lastud ainult välja tuua. Hiljem lasknud Vihula mõisnik von Schubert selle maja küll jälle üles ehitada (Andres Strikk), käskides oma valla talumeestel vedada palgid kokku. Kes vedama ei läinud, tasunud oma osa rahas (Julius Koot, Ants Puumann).
Teistes Vihula valla külades ( Metsikul, Kavastus, Annikveres) möödus 1905. aasta eriliste sündmusteta (Johannes Ederberg).
Saadikuna käisid Tartus koosolekul Vihula vallast Jaan Lavik ja Gustav Kreenvalt [hariliku pliiatsiga parandatud: Greenwaldt], esimene küll õieti Palmse esindajana. Nad liitunud Tõnissoni meestega ja ettevaatuse pärast aulasse ei läinud. (Julius Koot, Ants Puumann)
Volta koosolekul käinud keegi Prinkfeldt Metsikust. Saanud valla poolt teeraha ja ülalpidamise tasu, kuna oli valitud valla poolt. (Andres Strikk) Omal algatusel käinud Eismast Joosep Valter Aulakoosolekul (pr.Topro).
Nagu eelpool selgub, käinud ka Vihula vallas karistussalgad. Vihula mõisa piirkonda aga nad polevat tahtnud, kuna vana proua Schubert, kes oli Inglise alam, polevat lubanud karistussalkadel tulla. Vallamaja juures aga käinud salgad mitu korda, karistamisi olnud aga ainult Sagadis, Vergis ja Palmses (viimane vald ei kuulu küll enam Haljala kihelkonna alla, kuid osalt on sündmuste kaudu sellega seotud). (Aado Peterson)
Rahval olnud juba enne esimese karistussalga tulekut teada, et tullakse otsima ja karistama. Kel vähegi olnud midagi kahtlast, jõudnud seda aegsasti hävitada või kõrvale toimetada. Ka teadnud siis isikud, kel oli midagi karta oma tegevuse pärast, kõrvale hoiduda. (Valdek Treiberg) Nii olnud Vihula õpetaja Mõru paar kuud paos, tulnud aga siis jälle tagasi ja töötanud kooli peal rahulikult edasi (Villem Villberg).
Mõned peavad seda ettevalmistamist kreisiülema nooremabilise Munkevitši teeneks, kes püüdnud üldse vastuolude teravusi pehmendada (Valdek Treiberg).
Karistussalkadega olnud alati kaasas Nicolai Dellingshausen, kes etendanud neis ka peaosa. Oma ülbusele andnud ta siis täie voli. Kiitnud ise, et 13 talu olevat ta maha põletanud ja 14 meest maha lasknud. Tahtnud ka Jorki külas üht talu maha põletada, kuid tema kaaslased ei olevat lasknud. (Sophie Strikk)
Üldse käinud 4 - 5 korda vähemad karistussalgad Vihula valla piirides: alguses üks madruste salk, siis suurem salk leitnant Maksimovi juhatusel, siis kolmas soldatite rühm Muuga parun Neffiga ja viimaks veel üks rühm, kellega polevat mõisnikke enam kaasas olnud ja kes lasknud rahval laulda ainult riigi hümni. (Ants Puumann)
Peale kooliõpetaja Mõru olnud nende eest redus pikemat aega veel vallasekretäri abi Loi. Ta olnud vahepeal peidus Karula kooliõpetaja pere juures, selle korteri kahekordse laudpõranda all. Vihane olnud Loi peale ka Varangu Lueder, kellele kui kihelkonna teedeülemale, Loi oli sekretärina saatnud kirja , milles nimetas teda lihtsalt „Härra Luederiks“. Sellele kirjale vastanud Lueder kirjaga, kus nõudis austust oma aunimede vastu, mille peale Loi kirjutanud uue kirja, kus iga teine sõna olnud „Herr Oberrichter“. Vaatamata sellele vaenulikule tagaajamisele Loi tookord siiski pääsenud ja põgenenud Venemaale. (Aadu Peterson)
Haljala kihelkonna edelapoolses osas Aaspere vallas ei võtnud 1905. aasta sündmused niigi laia ulatust kui loode- ja idaosas.
Vanamõisas põletatud üks küün sügisel, kuid sedagi peetakse mõisnikkude käsilaste tööks. Karistussalk hiljem seda asja uurimas ka ei olevat käinud. (Ants Ollin) Aaspere vallamajas peetud paar koosolekut, kus kõnelenud vallasekretär Kütt. Mingisuguseid otsuseid polevat seal aga tehtud, kaalutud ainult üldiselt olukorda. Kütt nimetanud vene riiki suureks ehituseks, mis seisab savijalgade peal. Nõudmiste väljatöötamiseks valitud ka komitee, kuid see polevat midagi teinud. (Ants Ollin)
Aaspere mõisa moonakad ja vabadikud jätnud ühel sügispäeval ka töö seisma ja pannud minema vallamaja poole, kuid Aaspere mõisnik Eduard Dellingshausen sõitnud neile järele ja käskinud paluda, mida nad soovivad, lubades tulla vastu nende vajadustele. Nii lõppenud ka see streik õige ruttu. (Helene Lillakas)
Kohalik tuletõrje selts saatnud Aulakoosolekule oma esindajana Ants Ollini, kes läinud koos koos Aaspere kinnitusseltsi poolt saadetud Aleksander Luikiga. Tartu jaamas võetud saabuvad saadikud pasunakooriga vastu, paigutatud ühte võõrastemajja ja juba samal õhtul läinud kõik koosolekule. Koosolekul olnud õige huvitav näha, kuidas haritlased üksteist rebisid, et kõnetoolile pääseda. Lõpuks selgunud, et vaated läksid niivõrd lahku, et koostöö osutus võimatuks. Ants Ollin ja enamik tema nurga saadikuid läinud siis tööliste poolele, ainult Palmse mehed (Lavik, Greenwaldt ja teised) läinud paremale poole.Teisel päeval võinud pahempoolsed rahulikult omaette töötada. Kongressi lõppedes saadud kaasa resolutsioonilehed. Aaspere rahvas olnud sellega väga päri. (Ants Ollin)
Volta koosolekule valitud Aasperest saadikuks kooliõpetaja Reinok, kuid tema polevat jõudnudki Tallinna, sest raudteed juba seisnud. (Ants Ollin)
Juba 1905. aasta detsembri alul käinud politseinikud otsimas neid saadikuid. Kuna neid aga enne oli hoiatatud, siis said kõik kõrvale, jutustaja ise varjanud end kaua aega ümberkaudsete naabrite juures. Lõpuks ilmunud ka karistussalk. Tüdinenud varjamisest, läinud Ollin ka koosolekule, kuhu olid käsutatud kõik, mõeldes endamisi: “Kui tapavad, siis tapku.” Muuga parun Neff pidanud vallamaja juures kõnet, kus hoiatas seadustest üleastumise eest ja nõudis tingimatut truualamlust. (Ants Ollin) Samal koosolekul kaevatud Aoküla puusepa Ants Jupermanni peale, kes olevat teistele midagi ässitavat ette lugenud. Mees võetigi kinni ja viidi Rakveresse, kus ta sealsete lossivaremete vahel saanud 60 hoopi. (Magnus Rosenbaum) Aasperest jäänudki see ainsaks karistuseks (Helene Lillakas).
Loobus polevat ka kedagi pekstud, kuigi seal moonakad mõned päevad streikinud Kolgast tulnud moonakate kihutusel ja kuigi nende mõisnik oli peaaegu hullumeelne. Ainult nagu eelpool mainitud, viidi Loobu sepp Margat Palmsesse, kus ta sai peksa. (Ants Ollin)
Nicolai Dellingshausen muidu aga räusanud küll hirmsasti: vehkinud hiiglasuure revolvriga ja karjunud, et ta on kõigi jumal ja kurat ja võib kõiki kohapeal maha lasta, kes aga vastu julgeb midagi öelda. (Johannes Tambik)
Peale 1905. aastat sõitnud aga Nicolai Dellingshausen kohe ära ja polevat enam ilmunud tagasi. Arvatakse, et ta kartnud oma vihamehi, keda ta räuskamisega oli teotanud [sic!]. Läinud Saksamaale ja surnud seal. (Adolf Heimberg)
EKLA, f 199, m 57, 298/325 (III.10) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)