Suusõnaline traditsioon - Venestusest kooles

Üldiselt arenes läinud sajandi lõpul koolielu rahulikult. Alles venestuslaine, mis algas ägedamat pealetungi 1890. aasta paiku, tõi suuremaid muudatusi. See haridustöö venestamissuund kestnud vähemate kõikumistega Ilmasõjani ja ulatus võib-olla just Ilmasõja algpäevil oma haripunktile. (Friedrich Lassur) Venestuse tulekuga lasti küll tihti lahti kooli peal olevad tüsedamad õppejõud ja asendati halvematega, kuid sellele vaatamata ei suudetud seda poliitikat siiski täiel määral teostada (Juhan Nulbach).Muidugi olenes venestusmäär ja selle läbiviimine koha peal suurel määral õpetajaist. Oli peetud silmas see fakt, et enam-vähem igas koolis oleks üks venelane või vähemalt hästi keelt valdav õpetaja. Vahel olid need eestlastest õpetajad kõige ägedamad. Nii kõneldakse, et Metsiku kooliõpetaja Jaan Piibemann olnud väga vali vene keele nõudmises. Temal pidid kõik vene keelt kõnelema ja kes seda ei teinud, see sai pliidirõnga kaela. (Villem Villeberg) Seevastu aga polnud Vihula ministeeriumikooli õpetaja Mõru vene keele nõudmises sugugi mitte nii vali. Tema nõudis ainult vene keele tunnis selle keele rääkimist. (Villem Villberg) Samuti olnud karm vene keele nõudmisega üks Liiguste (umbvenelane) kooliõpetaja, kes seejuures imestanud, et siin nii suured lapsed ei kõnele vene keelt, kuna Venemaal isegi viieaastased valdavad täiesti keelt (Johannes Ederberg).
On selge, et mõned kooliõpetajad, olles hirmul inspektorite ees, nõudsid säärase valjusega keelt, mille oskuse eest olid nemad vastutavad ja mille õpetamist neilt nõuti valjusega. Eriti kurjasti nõudsid vene keelt mõned rahvakoolide inspektorid. Esimene inspektor Jõgever ei teinud veel kaugeltki vene keele mitteõpetamisest eluküsimust, samuti ka mitte Luik (Thomas Eintreu, Hans Väinaste jt), ehkki olnud suur latraja: kõike, mida ühes koolis nägi või kuulis, pajatas teises koolis välja (Ants Ollin). Palju halvem aga oli venelane Orlov, kellel vene keel olnud a ja o (Hans Väinaste, vt ka ptk Hariduslik olukord). Kõigile õpetajaile, kes keelt väga hästi ei vallanud, tegi revident kaunis teravaid märkusi ja soovitas minna kursustele (Hans Väinaste), ta nõudnud isegi tähtsamate geograafiliste paikade seletusi vene keeles (Ants Ollin).
Viimane inspektor Hanser ei olnud ka just eriti suur venestaja (Voldemar Lank), ehkki iseloomult vast kõige karmim (Thomas Eintreu). Ta ei nõudnud „Bože tsarja hrani“ laulmist kunagi erilise tähtsusga, ainult klassist lahkumisel tuletanud meelde, kas see laul ikka peas on. Ta olnud isegi eesti keelest huvitatud ja lasknud oma revisjonide ajal tihti teha eestikeelseid diktaate. (Voldemar Lank)
Endine Idavere kooliõpetaja Voldemar Lank jutustas: „Direktor Rogosinnikov käis 1915. aastal Liiguste kooli revideerimas; see sõit olnud rahva kaebuse tagajärjeks, mis esitati tookordse Liiguste kooli juhataja peale. Et Rogosinnikovi tee Haljalast läbi viis, siis tõi Hanser direktori ka Idavere kooli, kuna eelmisel aastal olin hea töö eest inspektorilt saanud 50 rubla kinki. Oli paar päeva enne võinädalat, kui sain inspektorilt nimekaardi kirjutisega tagaküljel: “Nende päevade sees tuleme direktoriga.” Võiperel oli siis õpetajaks Tallinna mees Gustav Jürgensson. Läksin temalt nõu küsima, mida see direktor siis ka nn vene vaimust nõuab. Tema siis andis nõu - lase lapsi keisri perekond hästi pähe õppida. Järgmisel päeval kirjutasin kalendrisabast kõik tahvli peale välja, lapsed kirjutasid vihikudesse ja andsin kõva käsu esmaspäevaks pähe õppida. Esmaspäeval, juba hommikul esimeses tunnis oli direktor koolis. Küsis ka kohe pildilt: ”Eto tšei portret?“ Üks kolmanda jao poiss vastas kohe kõigi aunimedega. Siis aga küsinud direktor: „Kto budet tsarstvovat posle gosudarja Nikolaja?“ Teise jao poiss vastas ära, kuid ilma aunimeta, see juba ei meeldinud, kuid üks tütarlaps esimesest jaost ütles õieti ja Rogosinnikov läks lahkemaks. Ta lasi teha ka aritmeetilisi tehteid, kuid väga raske ülesande. Kuna ta eesti keelt ei osanud, ütlesin poistele eesti keeles ette ja asi läks lahedasti; ka inspektor ütles ette. Kuid äraminekul tähendas direktor: „Ja s bami dobolen, tolko ja imeju strannoje predtšuvstvie, tšto oni do vzroslõh let mogut zabõt etot drogotsennõi russkij jazõk.““ (Voldemar Lank)
EKLA, f 199, m 57, 293/7 (III.9) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)