Suusõnaline traditsioon - Hariduslik olukord - Sagadi algkool

Sagadi vallas, mis 1890. aastani tegutses iseseisvalt Palmse vallast, töötas juba 1840. aastast alates Esku kool. Et aga kõik kooliealised lapsed Esku koolimajja ei mahtunud, ehitati tolleaegse Sagadi vallamaja juurde kooli pidamiseks eri ruum. Nii asutati 1873.aastal Sagadi kogukonna volikogu poolt mõisniku loal uus kool. Kohalik mõisnik andis ka juurdeehituseks vajaliku materjali. (Sagadi kooli kroonika)
Esimeseks kooliõpetajaks oli Jaak Veinmann, kes olnud ühtlasi tolleaegne kohtukirjutaja. Palgaks sai kooliõpetaja valla volikogu poolt 60 rubla, kuna iga lapsevanem pidi maksma 60 kopikat. Lapsi käis koolis 44. (Sagadi kooli kroonika)
Järgmiseks õpetajaks oli Hans Veinmann. Hans Veinmann oli saanud alghariduse Esku koolis, mille lõpetamisel õppis Simuna kihelkonnakoolis ja 1874. aastal sai Sagadi koolmeistriks. H. Veinmann, kes oma iseloomult olnud väga leplik (vt ptk Kooliõpetajad ja teised kohalikud tegelased), sattus siiski vastuollu kooli eestseisjaga von Vrangeliga. Korra saatnud ta koolmeistrile Idaveresse tunnikava kinnitamisele, milles oli kordajate laste koolipäevaks määratud esmaspäev, kuna mujal olnud kordajate laste jaoks kinni pandud laupäevane päev. Vrangelile see ei meeldinud ja tunnikava jäi kinnitamata. Ja järgmisel kihelkonna koolivalitsuse istungil toodi Hans Veinmann uuesti ette ja Vrangel käratanud: “Kurat võtku, ma sulle ju ütlesin, et see ei kõlba!” kuid kooli revident Kavastu Koch sõnanud Veinmannile tasa: “Tule homme tagasi, küll selle asja siis ära õiendame!” (Sagadi kooli kroonika) Vahejuhtum oli aga ka avalikkuse ette tulnud “Postimehes” ilmunud kirjutise kaudu, [---] artikkel pidi olema H. Veinmanni kätetöö ja Vrangel sõitnud isiklikult Sagadisse, et nõuda H. Veinmanni lahtilaskmist. (Hans Väinaste, end Veinmann) H. Veinmann kutsuti küll Sagadi paruni Focki poolt mõisa, kuid lahti ta kohalt ei saanud; mõisnik öelnud: „Ah, üks sealt kusagilt Idaverest, teine Kavastust, mis neil meie koolmeistritega asja.“ (Sagadi kooli kroonika)
Teinekord kirjutanud H. Veinamnn tunnikavale alla „kooliõpetaja“, missugune sõna koolieestseisja poolt maha tõmmati ja parandusena alla kirjutati: “Kirikus on õpetaja, aga koolis on koolmeister“. Kuid muidu oldi Veinmanni koolitööga rahul. (Sagadi kooli kroonika)
Peaõppeaineteks olid usuõpetuse kõrval lugemine, kirjutamine, rehkendamine, laulmine. Hiljem ka vene keel 3. jao poisslastele, kuid 1887. aastast peale eranditult kõikidele, nii poistele kui tütarlastele. (Sagadi kooli kroonika)
Kooli jõulupuu tehti mõisa poolt, mille heaks anti 15 rubla Esku ja Sagadi koolide peale kokku. Koolmeistri kasutada oli Baumeistri kohast 13 tiinu maad, 1 vakamaa põldu, 1 tiin heinamaad ja kõik muu osa oli karjamaa küla vanaaegsetel liivaaukudel ehk nn Seavainul. Sellele lisaks sai koolmeister iga lapse pealt, kes 4 päeva nädalas koolis käisid, ühe rubla ja kordajate laste pealt 85 kopikat, kuna palgast puudu jääv osa tasuti magasiaida vilja intresssirahast. (Sagadi kooli kroonika)
1892. aastal lahkub ametist Hans Veinmann ja asemele saab tema poeg Johann Veinmann, kes oli algõpetust saanud oma isalt, õppinud edasi Rakvere linnakoolis ja Tartu seminaris. (Sagadi kooli kroonika)
1892. aastal oli lõppenud kooli üle Fockide ja Willingeni võim, usuõpetuse asemele tuli esikohale vene keel. Inspektorid nõudsid oma ringkirjades kogu aeg vene keelt ja meelt: kolmanda aasta lapsed pidid kõiki aineid õppima vene keeles ja et H. Veinmannil oli puudulik vene keel, siis sai tema asemele noor Veinmann, kellest ei saanud aga vene vaimu toetajat. Kooli revident Orlov hurjutanud J. Veinmanni alati: “Ise seminarist, aga lapsed mõistavad vene keelt nii halvasti.“ Ja kui J. Veinmann kord selle peale tähendas, et tema ei oskavat õpetust anda Orlovi tunnikava järele, kus ühel klassil suusõnaline vene keel ja teisel klassil samal ajal eesti keel, soovitanud revident J. Veinmannil seminari tagasi minna, mille peale J. Veinmann uuesti vastanud: “Vabandage, seal ei õpetata üheski tunnis, kuidas õpetada lastele emakeelt.“ (Sagadi kooli kroonika)
J. Veinmann ei sobinud ka vaimuliku revidendiga Willingeniga, kellega temal juba algusest peale konflikte tekkis. (Sagadi kooli kroonika, vt ka ptk Kooliõpetajad ja teised kohalikud tegelased)
Juba mõned aastad enne J. Veinmanni ametisse astumist oli Sagadi elanikkudel jutuks ministeeriumikooli asutamine, kuid alles 1903. aastal hakati uut koolimaja ehitama. Uus maja taheti ehitada endisest palju suurem, kuid mõisniku mõju oli veel küllalt suur; mõis andis tarvis mineva materjali, kuid selle tingimusega, et ehitatav maja ei tohi vanast koolimajast tolligi suurem olla. Uus koolimaja valmis veel Joh. Veinmanni ajal, kes oma kohalt lahkus 1909. aastal. (Sagadi kooli kroonika)
Peale J. Veinmanni oli kooliõpetajaks Paul Rauss, kes 1914. aastal sõtta läks. Tema asemele sai asetäitjaks õpetajaks Leida Kiisberg. 1918. aastal tuli Paul Rauss uuesti tagasi. (Sagadi kooli kroonika)
Okupatsiooni ajal olid kooli järelvaatajaiks ja revidentideks jälle kohalikud mõisnikud ja pastorid. Koolidesse määrati enam saksa keele tunde, kui oli varem vene keelt. Suvel anti õpetajatele käsk minna Rakveresse saksa keele kursustele, käsus ähvardati mitteminejaid lahtilaskmisega. Sügisel, enne koolitöö algust kutsuti kõik õpetajad pastor Nurmi juurde, kus lasti õpetajail lubadusile alla kirjutada, et nad sakslaste korraldusile vastu ei hakka. Pea kõik õpetajad, välja arvatud need, kes olid parajasti väljas asjaõiendustel, kirjutasid lepingule alla. (Sagadi kooli kroonika)
Kuni 1913. aastani määrati õpetaja palgaks 200 rubla Sagadi valla poolt, kuid 1913. aastast alates saadi õpetaja palk 360 rubla riigi poolt (Sagadi kooli kroonika)
1929. aastal kolis Sagadi kool mõisa härrastemajja, ühtlasi muudeti kool 6-klassiliseks. (Sagadi kooli kroonika)
Praegu on koolijuhatajaks Julius Koot.
EKLA, f 199, m 57, 255/60 (III.7) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)