Ajalooline traditsioon: Haljala.

Suusõnaline traditsioon - Rahva majanduslik elu - Rahvarahutused


Suuremaulatuslikeks sündmusiks paisunud tõsiseist rahvarahutusist, milliseid esines päris- ja teoorjuse ajal mujal meie maal, Haljala kihelkonna rahvatraditsioon ei tea kõnelda. Kuid üksikud pärimused lubavad siiski öelda, et ka selle kihelkonna rahvas pole alistunud oma saatusele täieliku passiivsuse ja tuima ootusega, vähemasti äratasid mujal asetleidnud sündmused siin tõsisist kaastundmist ja ärevust. Igatahes polnud Mahtra sõja ajal ka Haljala kihelkond täiesti rahulik.
Nagu mujal, nii vallanud ka Haljala kihelkonna talumehi kärsitus uut seadust oodates, mis pidi tegema lõpu raskele teoorjusele. Ohatud alati, kui tallu tulnud käsk saata mõisa töölisi ja omal olnud neid kibedasti vaja: “Tuleks ometi kord uus õigus!” (Ants Ollin)
Uue talurahvaseaduse tulekul olevat kihelkonnas olnud kohati väikeseid rahutusi (Juhan Nulbach); käidud mõisas aru pärimas ja saduseraamatuid, mis talitajatele välja jagati, tagasi viimas (Taniel Uukado, Jaan Pärk).
Mitmel pool arvatud, et selle uue seaduseraamatuga tahetakse rahvas uuesti mõisale ära müüa. Nii kogunenud Vatku mõisa talunikud oma talitaja juurde ja nõudnud, et see nendega kaasa läheb ja seaduseraamat ära antud saaks. Esimene vastutulija, keda Vatku mõisas kohatud, olnud opman, kes meestele peale põrutades küsinud: “Mis te tahate?” Keegi meestest polevat julgenud sõnagi lausuda, siis talitaja (talitajaks olnud tol korral Ants Ollin ise) öelnud, et nad tahtvat seda seaduseraamatut tagasi anda, kuna nad seda ei soovivat endale. (Ants Ollin) Kuidas asi lõppes, on teadmata, kuid mõned mehed pidanud peasüüdlaseks talitajat, arvates, et see ei oleks tohtinud üldse seda seaduseraamatut vastu võtta. Vastu võttes oli ta tembeldanud end talumeeste silmis äraandjaks. Üks talumees öelnud: “On ime, kuidas üksainus mees paneb terve valla p....e.” (Ants Ollin)
Mõisas aru pärimas käidud ikka terve küla kaupa: Vihula teomehed läinud viimase meheni mõisa, kus öeldud teotegemine üles uue seaduse põhjal, mida mõisnikud aga ei tahtvat rahvale avaldada (Abram Uukivi). Suurema väljaastumiseni ei olevat vahejuhtum läinud ja karistada polevat keegi saanud (Taniel Uukado).
Varangu olnud uue talurahvaseaduse väljakuulutamise tagajärjel olnud tõsisema ilmega rahutusi. Vallatalitaja Villenperk (Kustu Tooma talu peremees, kes olnud seaduseraamatu vastutvõtja ja rahvale selle sisu ettelugeja) ajanud kõik mehed Varangu mõisa juurde kokku, kus keelduti tegu tegemast. Selle uue seadusega loodeti saada kroonu alla - üks mees (nimetatud mees oli Jaan Pärki isa), kes mõisa ei olevat läinud, vaid jäänud metsa heinu tooma, pidi jääma üksi mõisa alla. (Jaan Pärk) Kuidas vahejuhtum edasi hargnes, on teadmata, kuid, nagu rahvatraditsioon kõneleb, olevat Varangu mõisas rahvast soldatite vahel pekstud. (Juhan Nulbach) Soldatite salga toonud v. Luederid mõisa (Johannes Traus), kuna talitaja Villenperk ja talitajaabi Laasberg (Peetrirahva talust) viidud Riiga, kust nad enam tagasi ei olevat tulnudki (Jaan Pärk, Johannes Traus). Ka mujal olevat niisuguste väljaastumiste tagajärjel talitajaid kinni viidud - Sagadi talitaja viidud ära, keda enam keegi pärast seda polevat näinud (Taniel Uukado). Samuti saadetud Põdruse kandist kaks taluperemeest välja ja rahvasuu kõneleb sel puhul, et neid saadetud Tallinna ja müüritud kusagile elavalt sisse (Juhan Nulbach).
Ka rannas olevat vastuhakkamisi olnud veel teoorjuse ajal.
Rannas, kus pea igal majapidamisel olnud oma alus vabalt kasutada, pandud umbes 70 aastat tagasi paadid numbri ja maksu alla. Seda polevat randlased tahtnud lasta sündida. Mitmed lasknud siis oma paadid põhja - auk tehtud sisse ja läks! Samal ajal saanud mitmed mehed haagrechtis peksta ja üks talitaja viidud maalt ära, jäädeski kadunuks. (Joosep Possu)
Nende vastupanuürituste kõrval kasutas rahvas üsna sagedasti põgenemisteed, et pääseda seisukora raskusest (Anna Kolberg, Magnus Rosenbaum).
Nagu juba eelpool tähendatud, oli Haljala kui mereäärse kihelkonna põgenikel eriti soodus pelgupaik Soome. Paatidega üle lahe pääsemine olnud üsan hõlbus, kuid raskem olevat olnud end varjata kuni soodsa põgenemismomendini. Eriti ohtlik olnud muidugi kihelkonna sisemaistest nurkadest põgenejail, kes pidid metsi ja kõrvalisi teid kaudu poetama mereranda. Rannametsades kujunesid välja otse kindlad põgenikkude varjupaigad, kus neid oli vahel, näiteks liisuvõtmise aegadel, tervete salkade viisi paos. Tuntuimaks pelgukohaks oli Käsmu poolsaarel Palganeeme mets. (Anna Kolberg, Joosep Possu, Thomas Eintreu)
EKLA, f 199, m 57, 176/80 (III.4.d) < Haljala khk. - Helmi Aspel (1931)

NB! Materjalile laieneb autori-ja õiguskaitse, mistõttu enne nende linkimist või edasist kasutamist võtke ühendust aadressil haldjas@folklore.ee. Tsiteerides viidake väljaande aadressile!