1. Asend.

Urvaste (saksa keeli Urbs) kihelkond asub Võru maakonna lääneosas, piirdudes läänes Tartumaa Otepää ja Valgamaa Sangaste kihelkonnaga, põhjas Kanepi, idas Põlva, lõunas Rõuge ja Karula kihelkonnaga. Kiriku geogr. laius 57°54'37 N, idapikkus Greenwich'ist 26°32'37. Kihelkond kuulub Võrumaa 2. koolinõuniku ringkonda, Tartu-Võru Rahukogu 2. jaoskonna rahukohtuniku piirkonda, Võru maakonna politsei 2. jaoskonda (Sõmerpalu vald kuulub 1. jsk.), ev.-luteri usu kogudusena Võru praostkonda ja ap. õigeusu kogudusena Võru praostkonda. Vaata kaarti.

2. Arvustik.

Pindala (Vana-Antsla vald tervelt kaasa arvatud) l-verst, kaardi järele 651.4 km², vallaraamatute järele 585.6 km². Järvede all 4.9 km² ehk 0.78% kogu pindalast. Suurim pikkus põhjakirdest lõunaedelasse 41.4 km, laius lääneloodest idakakku 32.6 km.

Valdadest kuuluvad siia: Vana-Antsla (21 590 ha; valla lõunaosa kuulub kiriklikult Valgamaa Karula kihelkonda), Vastse-Antsla (7142.4 ha), Kärgula (4863.5 ha), Linnamäe (3351.4 ha), Sõmerpalu (8514.4 ha), Urvaste (6454.4 ha), Vaabina (6338.0 ha) ja Antsla alev (316 ha).

Elanikkude 1922. a. 28. XII. rahvalugemise järele: Vana-Antsla v. 3298 (1584 m., 1714 n.), neist eestikeelseid 3190 (1504 m., 1686 n.), venekeelseid 69 (59 m., 10 n.), saksakeelseid 20 (11 m., 9 n.), juute 2 (1 m., 1 n.), muukeelseid 17 (9 m., 8 n.); Vastse-Antsla v. 1860 (869 m., 991 n.), neist eestikeelseid 1830 (850 m, 980 n.), venekeelseid 17 (11 m., 6 n.), saksakeelseid 7 (4 m., 3 n.), juute 1 (m.), muukeelseid 5 (3 m., 2 n.); Kärgula v. 1100 (497 m., 603 n.), neist eestikeelseid 1075 (484 m., 591 n.), venekeelseid 15 (10 m., 5 n.), saksakeelseid 6 (3 m., 3 n.), muukeelseid 4 (n.); Linnamäe v. 844 (393 m., 451 n.), neist eestikeelseid 824 (378 m., 446 n.), venekeelseid 13 (m.), saksakeelseid 7 (2 m., 5 n.); Sõmerpalu v. 1587 (759 m., 828 n.), neist. eestikeelseid 1365 (654 m., 711 n.), venekeelseid 20 (17 m., 3 n.), saksakeelseid 193 (84 m., 109 n.), rootsikeelseid 2 (1 m., 1 n.), muukeelseid 7 (3 m., 4 n.); Urvaste v. 1433 (649 m., 784 n.), neist eestikeelseid 1404 (632 m., 772 n.), venekeelseid 14 (12 m., 2 n.), saksakeelseid 13 (5 m., 8 n.), rootsikeelseid 2 (n.); Vaabina v. 1640 (789 m., 851 n.), neist eestikeelseid 1613 (773 m., 840 n.), venekeelseid 24 (15 m., 9 n.), saksakeelseid 1 (m.), muukeelseid 2 (n.); Antsla alevis 914 (407 m., 507 n.), neist eestikeelseid 875 (390 m., 485 n.), venekeelseid 35 (15 m., 20 n.), muukeelseid 4 (2 m., 2 n.); kokku eestikeelseid 12176 (5665 m., 6511 n.), venekeelseid 207 (152 m., 55 n.), saksakeelseid 247 (110 m., 137 n.), rootsikeelseid 4 (1 m., 3 n.), juute 4 (2 m., 2 n.), muukeelseid 38 (17 m., 21 n.), kõiki kokku 12676 (5947 m., 6729 n.).

Elanikkude tihedus (aluseks pindala 1-verst. kaardi järele) 19.4 km²:1, kadastri andmete alusel 21.6 km²:1, või metsad ja kõlbmata maad maha arvatud 33.2 km²:1.

Külasid 47: Vana-Antsla vallas 5: Kobela, Oe, Patupera, Rimmi, Ähijärve; Vastse-Antsla vallas 10: Kahroni, Kassi, Kallopää, Kõlbi, Miku, Pihleni, Põrtüse, Tiidu, Vaareste, Vaarikala; Kärgula vallas 9: Haamaste, Hänike, Kahro, Kiitski, Leiso, Pulli, Puna, Riste, Vao ja Sulbi alevik; Sõmerpalu vallas 5: Järvere-Ala, Järvere-Mäe, Lilli, Mustja, Sõmerpalu; Urvaste vallas 3: Horma, Kirikküla, Mälle; Vaabina vallas 15: Haava, Hänni, Hansimiku, Hansi, Hendriku, Jakobi, Kurenurme, Loksi, Liiva, Maru, Matu, Pritsi, Selli, Tobra ja Utsali.

Mõisaid 40 (neist peamõisaid 10, karjamõisaid 30). Riigimõisad: Vana-Antsla (Boose, Anne, Kollino, Lusti, Nässmetsa krjm.), Uue-Antsla (Kassi, Jõgeara, Kärsna krjm.), Vaabina (Kivi, Kaagu, Palu, Pritsi, Undruse krjm.), Linnamäe (Lümandu, Sassimäe, Teppo krjm.), Urvaste (Ansi, Rebase, Ruhingo krjm.), Urvaste krkm., Anne (Kõigu krjm.), Truuta (Voki krjm), Kärgula (Kinetski, Hänike, Rummi, Risttee krjm.), Sõmerpalu (Anne, Järvere, Mustja, Peetri, Lillo krjm.). Kuni 1926. a.:ni on mõisaist Vana-Antsla ning Sõmerpalu veel plaanistamata. Krunte saadud 785, neist põliseks tarvitamiseks ajutise rendilepingu põhjal 679, eriotstarbeks 2, tööstus- ja kaubandusettevõtteile 27, seltsele ja omavalitsusasutusile 11, ametnikele 29, juurdelõikeina 8 ning tagavaramaaks 29.

Talusid 1877, neist 0.5-5 ha 467, 5-10 ha 227, 10-20 ha 418, 20-30 ha 334, 30-60 ha 374, 60-120 ha 54, üle 120 ha 3. Taludest ostetud 631, renditud 1246.

Maast on põldu ja aiamaad 22131,1 ha (37.9%), heinamaad 9841,8 ha (16.8%), karjamaad 5879,9 ha (10.1%), metsa 13491,5 ha (23.1%) ja kõlbmata maad 7055.7 ha (12.1%). 100 inimese kohta tuleb põldu ja aiamaad 174.6 ha, heinamaad 77.6 ha, karjamaad 46.4 ha, metsa 106.4 ha, kõlbmata maad 55.7 ha. Talumaad on 26 622.7 ha, riigimaad (end. mõisamaad) 26 202.7 ha, kvootemaad 2574.6 ha, ostmata talumaad 447.7 ha, kirikumaad 99.7 ha, peale selle endised kroonumetsad.

Külvipind 1925. a. (sulgudes 1923. a.): tali- ja suirukist 2615.1 ha (2321.2 ha), talinisu 250.2 ha (202.6ha), suinisu 211.9ha (321.6 ha),otra 2239.2 ha (2001.9 ha), kaera 3360.3 ha (3052.2 ha), sega vilja 1930.6 ha (1665.1 ha), herneid, ube, läätsi 138.6 ha (135.6 ha), kartuleid 1003.0 ha (929.5 ha), linu 1302.5 ha (742.9 ha), tatraid 98.4 ha (92.8 ha), söötjuurikaid 157.5 ha (85.7 ha), põlluheina 4045.9 ha (3552 ha). 100 inimese kohta külvipinda: tali- ja suirukist 20.6 ha (18.2 ha), talinisu 1.9 ha (1.6 ha), suinisu 1.6 ha (2.5 ha), otra 17.5 ha (15.7 ha), kaera 26.5 ha (24 ha), segavilja 15.2 ha (13.1 ha), herneid, ube, läätsi 1.1 ha (1.1 ha), kartuleid 7.9 ha (7.3 ha), linu 10.2 ha (5.8 ha), tatraid 0.8 ha (0.7 ha), söötjuurikaid 1.2 ha (0.7 ha), põlluheina 31.9 ha (28 ha). Saak tonnides 1925. a.: tali- ja suirukist 2918.3, talinisu 252.5, suinisu 140.1, otra 1827.0, kaera 2429.3, segavilja 1634.7, tatraid, herneid, ube, läätsi 119.2, kartuleid 9059.1, söötjuurikaid 2936,9, linaseemet 257.8, linakiudu 304.7 (vt. ka lk. 15).

Koduloomi 1925. a. (sulgudes 1923. a.): hobuseid 3206 (3172), neist üle 3 a. 2611 (2452); veiseid 8865 (8784), neist üle 1 a. mullikaid 1271 (1483), lehmi 5989 (5545); lambaid 12 997 (12 809); sigu 8305 (8797). 100 inimese kohta tuleb hobuseid 25.3 (25), neist üle 3 a. 20.6 (19.3), veiseid 69.9 (69.3), neist üle 1 a. mullikaid 10.0 (11.7), lehmi 47.2 (43.7), lambaid 102.5 (101.8), sigu 65.4 (69.4). Tõuhobuseid: on eesti-ardenne 1 (Vana-Antsla vallas); tori-roadstereid 13 (Vana-Antsla v. Madise tl. 1, Hangu tl. 1, Vahetu tl. 1, Latiku tl. 1, Valdiku tl. 1; Vastse-Antsla v. Kausandri tl. 1, Küppari tl. 1, Varese tl. 2; Kärgula v. Riste tl. 1, Kahro k. 1 ; Vaabina v. Mõtuse tl. 1, Keema tl. 1); maatõugu suguhobuseid 8 (Urvaste v. Suure-Horma tl. 1, Tamme-Lauri tl. 1, Rüüta k. 1; Vastse-Antsla v. Handi tl. 1, Vaarikala k. 1; Vana-Antsla v. Oe k. 1; Linnamäe v. Kitsemardi tl. 1, Vaabina v. Mäe k. 1).

Mesipuid 554, mesilaid 180.

Aururehepeksumasinaid 52.

Tööstuslikke ettevõtteid 44: piiritusevabrikuid 3 (põllutööministeeriumi piiritusevabr. Sõmerpalu ja Vastse-Antsla m., kartuliüh. piiritusevabr. Kärgula m.), telliskivitööstusi 2 (põllutöömin. telliskivitehas Sõmerpalu m.; Vaabina - Kurenurmes), savinõude- ja kahvelkivi-tööstusi 1 (Haidakus), villatööstusi 3 (Lõhtsu - Urvaste v.; Sulbil; Utitas), riidevanutamistöökodasid 3 (Sulbil; Linnamäe v.; Sõmerpalu v.), riidevärvimistöökodasid 2 (Sulbil; Linnamäe v.), saeveskeid 7 (Sulbil; Kärgula m.; Utitas; Vastse-Antsla m.; Vana-Antsla m. 2, üks neist Haabsaare; Urvaste v.), jahuveskeid 21: neist veejõulisi 15 (Vana-Antsla v. 4, Vastse-Antsla v. 3, Vaabina v. 3, Kärgula v. 2, teistes valdades a 1), tuulejõulisi 5 (Vastse-Antsla v. 2, Vaabina v. 3), aurujõulisi 1 (Urvaste v.), piimatalitusi 2 (Osulas; Urvaste m.).

Kauplusi 24: osaühingulisi kauplusi 1 (1 väikekauplus Kärgula v.), erakauplusi 23: Kärgula v. 6 (neist 1 lihak., 1 puduk., 1 lina ja linaseemne ostukoht), Urvaste v. 5, Sõmerpalu v. 5 (1 lina- ja linaseemne-k.), Vastse-Antsla v. 4, Linnamäe v. 2, Vaabina v. 1 (lina- ja linaseemne-k.). Sulgudes nimetamata jäänud kauplused on väikekauplused.

Restorane 1 (Kärgula v.).

Laadapäevi aastas 6: Sulbil 26. märts., 1. apr., 20. sept., 22. okt.; Vastse-Antslas (vallamaja juures) 9. mail, 20. okt,

Rahvakoole17: Urvaste 2-kl. algk., õpil. 76, õpet. 4; Kiltre 4-kl. algk., õpil. 51, õpet. 2; Lusti 2-kl. algk., õpil. 35, õpet. 1; Lüüsi 4-kl., algk., õpil. 55, õpet. 2; Kauksi 2-kl. algk õpil. 33, õpet. 1; Peetri 3-kl. algk., õpil.-29, õpet. 1; Kaika 4-kl, algk., õpil. 66, õpet. 2; Reidle 2-kl. algk., õpil/34, õpet. 1; Kuldre 4-kl. algk., õpil. 145, õpet. 4; Kärgula 4-kl. algk., õpil. 113, õpet. 3; Linnamäe 4-kl. algk., õpil. 85, õpet. 2; Prassi 1-kl. algk., õpil. 37, õpet. 1; Vasksaare 2-kl. algk., õpil. 73, õpet. 2; Mustja mõisa 4-kl. algk., õpil. 40, õpet. 2; Urvaste 4-kl. algk., õpil. 77, õpet. 2; Kõigu 4-kl. algk., õpil. 87, õpet. 2; Peebo 4-kl. algk., õpil. 155, õpet. 4.

Seltse ja ühinguid 79: haridusseltse 4 (Urvaste as. 1921, liikm. 432, varand. 295 raamat., näitelava, maja, raamatukogu - osakond Kõigus; Kaika; Kärgula Noorus; Vastse-Antsla); lauluseltse 1 (Vana-Antsla Eha); rahvaraamatukogu-seltse 7 (Kärgula ; Patupera; Vana - Antsla ; Mustjõe; Kauksi; Viltre; Vaabina); karskusseltse 1 (Linnamäe Veenus); spordiseltse 1 (Kärgula Olümpia); noorsoo-ühinguid 1 (Urvaste Siirius); tuletõrjeseltse 1 (Sulbil); tulekahjude puhul vastastiku abiandmise seltse 6 (Linnamäe as. 1883, liikm. 60, seltsil on tuletõrje-ja muusika-osakond, varandusena 1 käsiprits, tagavarakapitali 14700 mk., kogu varandus hinnatud 11 161 000 marga peale; Vastse-Antsla; Urvaste; Sõmerpalu as. 1891, liikm. 61, tulekustutusabinõud; Vaabina ; Vana-Antsla); põllumeestekogusid 7 (Kärgula ; Linnamäe; Vastse-Antsla ; Vana-Antsla; Vaabina ; Sõmerpalu; Urvaste); töölisteühinguid 1 (Vana-Antsla v. maatööliste ühing); tööstuslikke osaühinguid 1 (Vana-Antsla v. Haabsaare as. 1923, liikm. 6, rendil riigi sae- ja jahuveski, osakapitali 300 000 mk.); kaubatarvitajate-ühinguid 1 (Kärgula v.); masinatarvitajate-ühinguid 25 (Kärgula; Kärgula II; Linnamäe; Vastse-Antsla; Vastse-Antsla Kolbi; Vastse-Antsla Alakolga; Vastse-Antsla II; Vastse-Antsla mõisa; Vastse-Antsla Uhtijärve; Vana-Antsla; Vana-Antsla II, Patupera k., as. 1924, liikm. 7, varandus hinnatud 756000 marga peale; Vana-Antsla Kobela I; Vana-Antsla Kobela II; Oeküla; Oeküla II; Vaabina I; Vaabina II; Vaabina III as. 1914, liikm. 15; Sõmerpalu I as. 1910, liikm. 12, aururehepeksumasin hinnatud 250000 mk.; Sõmerpalu II; Sõmerpalu Järvere; Urvaste-Koigu as. 1920, liikm. 17; Urvaste-Horma; Urvaste-Kirikküla; Urvaste asunikkude, as. 1922, liikmeid 14, rehepeksugarnituur); piimaühinguid 5 (Kärgula v. as. 1923, liikm. 64, osakapitali 175 152 mk., masinad ja tagavarad hinnatud 255202 marga peale; Vaabina piimaühing, koorejaamaga Haidaku talus [end. Alaküla piimaühing]; Linnamäe as. 1922, liikm. 44, käsi-piimatalitus, kogu varandus hinnatud 221552 marga peale; Sõmerpalu as. 1923; Vastse-Antsla Põlduri); turbaühinguid 9 (Kärgula m.; Linnamäe as. 1924, liikm. 27, varandus 1700 mk.; Lümandu as. 1922, liikm. 12; Vastse-Antsla; Kobela; Restu-Antsla; Sõmerpalu rentnikkude; Urvaste; Sõmerpalu); kartuliühinguid 1 (Kärgula as. 1920); sugupulli-ühinguid 2 (Vaabina as. 1921; Järvere as. 1923); kontroll-ühinguid 3 (Linnamäe; Restu-Antsla, Kärgula); põllumeesteseltse 2 (Sõmerpalu as. 1901, liikm. 76, varand.: avalik rahvaraamatukogu, põllutööriistu; Vaabina as. 1920).

Arste 4: 2 jaosk. arsti (Antslas ja Osulas), 2 eraarsti (Antslas ja Vana-Antsla mõisas); hambaarste 1 (Antslas)); ämmaemandaid 1 (Antslas); loomaarste 1 (jaosk. loomaarst Antslas); apteeke 3 .(Urvaste v.; Sõmerpalu v.; Antslas). Vaestemaju 3 (Vastse Antsla, Urvaste ja Vaabina v.), vallavaeseid 181, neist vaestemajades 48.

Postkontoreid 1 (4. järgu kontor Antslas, telegraaf, telefon 41 abonendiga), postiagentuure 7 (Haabsaarel Vana-Antsla v.; Kurenurme k.; Kärgula v.; Linnamäe v.; Sõmerpalu v.; Urvaste v.; Vaabina v.); kirju tulnud 122721, telegramme saadud 1027, saadetud 526. Raudteed 33.5 km, raudteejaamu 2 (Antsla ja Sõmerpalu), maanteed 218.2 km (postmaanteed 48.9 km., kirikumaanteed 169.3 km); telefonijuhtmeid 126 km. Hobuste-postijaamu 2; 1 km²:i alal on seega 0.05 km raudteed, 0.34 km maanteed ja 0.19 km telefonijuhtmeid; 100 inimese kohta on raudteed 0.26 km, maanteed 1,72 km.

Riigikogu valimistel (1923. a.) said hääli: Põllumeestekogud 25.58%, sotsiaaldemokraadid 23.85%, tööerakond 10.04%, töörahva ühine väerind 12.86%, rahvaerakond 14.72%, kristlik rahvaerakond 1.66%, iseseisvad sotsialistid 4.45%, rahvuslik-vabameelsed 1.16%, vene ühendatud erakond 0.63%, Saksa-Balti erakond 1.60%, majaomanikkude seltsid 0.09%, demobiliseeritud sõjaväel. 1.92%, majandusrühm 0.45%, Setu-Ingeri erakond 0.02%, setu-väikemaapidajad 0.04%, maarahva partei 0.93%.

3. Loodus.

Pinnaehitus. Urvaste kihelkond võtab oma alla laia ebamäärase ülemineku-ala Otepää ja Karula kuplistikkude vahel, ulatudes oma põhjapoolse osaga Otepää kõrgustiku lõunaservale ja küündides lõunas ja kagus üle Karula kuplistiku kitsama kirdeosa Võru-Mustjõe ürgorundisse. Säärane asend määrab ka kihelkonna pinnamoodustuse peajooned: põhjas kõrge ja vahelduva reljeefiga kuppelkingustik ja küngastik, sellest lõuna pool lai tasane või lamedalt lainjas ala madalate kühmade ning künnistega, läbi lõigatud sügavaist orgudest, ja kagus edela-kirde sihis ulatuv eriti vaheldusrikas väikekuplite ja -kühmade vöö, mis jätkub edasi Karula kihelkonnas. Kihelkonna äärmise kaguserva moodustab viimati Võru-Mustjõe laia ürgorundi nõrgalt kaldev loodeveer, mis esineb maastikus tasandikuna.

Otepää kõrgustikust ulatub Urvaste piiridesse ainult madalam ning lamedareljeefilisem lõunaosa, kus selgekujuliste järsunõlvaliste kuplite asemele astuvad ebamäärase kujuga laiad kühmad ja lavakõrgendikud, millede vahel jookseb suuri sügavaid lammorge. Selgekujulisemad ja silmapaistvamad neist kõrgendikest on suur, umbes 500 m läbimõõduga kaksikkühm Kõigu koolimajast vähe lõunas, umbes 30 m suhtelise ja 136 m absoluutse kõrgusega, edasi umbes sama kõrge lai lame kühm kihelkonna loodepiiril Roni talust põhja pool ja 156 m absoluutse kõrgusega kuppel Luukse ja Märdijaani talu vahel. See kõrgendik on ühtlasi kogu kihelkonna kõrgeimaks punktiks. Kõrgendikkudevahelistest orgudest on kihelkonna põhjaosas kõige silmapaistvam loode-kagu sihiline Vidriku-Kooraste org, mille lammil levivad pika ahelana kümme suuremat ja väiksemat järve. Org on sügavam ja selgekujuliseni loodeosas, Voki, Lambahanna ja Naha järve kohal, kus ta sügavus ulatub 20-25 m:ni ja veerude kaldenurk 10-15°:ni. Paiguti esinevad veerud järsakutena, nagu Liina järve kohal. Kagu poole aheneb ning madaldub org ja suubub viimati kihelkonna piiril Kooraste järve nõkku. Oru veerusid lõhestavad rohkearvulised lisasälkorud ja -orukesed, millede veerudes võib leida kuni 40° kaldenurki. Teine samalaadiline, ehk küll madalam ja ebamäärasem lammorg algab samast Kooraste järve nõost ning kulgeb, kõrgendikkude vahel loogeldes kirde-edela sihis kuni Uhti-Lõõdla oruga ühinemiseni kihelkonna loodepiiril. Oru edelaosa kutsutakse Nääri talu järele Nääri oruks, kuna kirdeosa on tuntud Mustalätte oruna.

Läbi kihelkonna keskosa ulatub loode-kagu sihis suur Uhti-Lõõdla ehk Urvaste org, mis eraldab kihelkonna põhjapoolset kõrgemat künklist osa tasasemast ning madalamast kesk- ja lääneosast. Org algab kihelkonna loodepiiril lameda, umbes 15 m sügavuse moldoruna, mis aga kagu poole üha aheneb ning süveneb, muutudes juba Urvaste kiriku kohal selgejooneliseks lammoruks. Org on siin ligi 40 m sügav, kuna veerud kerkivad kuni 25-30° järsakuina. Veel kaugemale kagu poole laieneb ning madaldub org uuesti ja omandab jällegi ebamäärase moldoru kuju, hargnedes ja hajudes ümbritseva kingustiku vahel. Oru põhi laskub vaevalt märgatavalt kahes sihis - loode ja kagu poole. Eraldav künnis on enam oru kaguotsa lähedal, Uhti ja Lõõdla järve vahel. Järvede kohal on org suuresti ülisüvendunud (kohalik rahvas peab Uhtijärve väga sügavaks), ja järve nõgusid eraldavad muust orulammist madalad põik-künnised, milledesse oru lammil valguvad ojakesed on endile sängid uuristanud. Oru veerud on rikkalikult lõhestatud kitsaist kuristikutaolisist sälkorgudest, mis on iseäranis sügavad ning järsud oru keskosa veerudes, Urvaste kiriku ja Kärsna talude vahel. Nende lühikeste ja järsult süvenevate sälkorgude kõrval on näha ka pikemaid lamm- või moldorgude kujulisi lisaorukesi, nagu kirdesse ulatuv Mäelõhtse org, samanimelise talu kohal. Ka eespoolmainitud Nääri org kuulub samalaadiliste hulka.

Urvaste orust lõunas ja edelas levib tunduvalt madalam ja tasasem kolmnurkne ala, mis jätkub läände üle kihelkonna piiride, moodustades osa laiaulatuslikust Võrtsjärve nõost. Lõunas ja kagus piirab seda ala järsult kerkiv kuplistikuvöö, mis ulatub Lõõdla järve kaguotsast alates edelasihis Karula kiriku poole. Mainitud tasase ala üldine kaldevus on läände, V.-Emajõe poole, nii et läänepiiri lähedal on kihelkonna vähimad absoluutsed kõrgused. Ala pinnaehituses on ilmeandjaina laiad lamedad lookleva jooksuga lamm- ja moldorud, mis lahutavad tasandiku ebamäärase kujuga lamedaiks lavakõrgendikeks. Paiguti kerkib neil lamedail lavadel ka eraldiseisvaid järsemaid ja selgekujulisemaid kühmi ja kupleid.

Üks laialdane hargnev orustik ulatub läbi ala keskosa Vana- ja Vastse-Antsla mõisa vahelt idakagu sihis Vaabina poole. Orustiku üks haru läheb Vaabina mõisa alt läbi Lõõdla järve poole (Vaabina org), kuna teine (livani org) käändub kagu poole, jätkudes läbi kuplistikuvööte Mustjõe ürgorundini. Kuplistiku kohal on veelahe, mis jagab oru Võrtsjärve madalikku laskuvaks loodeosaks ja Mustjõe orundi poole kaldevaks kaguosaks.

Teine samasihiline lame org jookseb mõned km:id edela pool, Boose mõisa ja Antsla alevi kohal, kus ta kannab Maasikaoru nime. Raudteeni jõudes käändub org piki kuplistiku loodeserva kirde poole ja ühineb peagi eespool-kirjeldatud oruga.

Kolmas, veel lamedam ja ebamäärasem org kulgeb rööbiti raudteega, sellest pisut lõunas, kihelkonna läänepiirilt, Annemõisast ja Antsla alevist mööda umbes kuni Antsla ja Tsooru vahelise maanteeni. Org muutub paiguti laiaks ebamääraseks orundiks või sulab ühte laiaulatuslikkude lamedate nõgudega, nagu Annemõisast idas. Siit nõost hargneb idasse väiksem lisaorg, mis Hansi talu ja Vana-Antsla vallamaja kohal omandab hoopis selgema ning järsuveerulisema kuju. Kaugemal idas muutub aga org jälle lamedaks ja ebamääraseks.

Orustiku muudavad veel kirjumaks ja haralisemaks rohkearvulised lisaorud, mis uuristunud suuremate peaorgude veerudesse. Ka need lisaorud on enamasti moldoru-kujulised. Kõige rikkalikumalt on neid näha Antsla-Vaabina orus Vana- ja Vastse-Antsla mõisa kohal

Orud lõhestavad tasase või nõrgalt lainja ala eraldiseisvaiks, ebamäärase kujuga, lamedaiks lavakõrgendikeks, mis sageli omandavad ka laiade kühmade või künniste kuju. Enam-vähem selgekujuline lavakõrgendik on näiteks Antsla alevi ja Vana-Antsla mõisa vahelise tee kohal (kõrgendiku lagi kerkib 100 m:i kõrgusele üle merepinna), edasi vähe pikliku kujuga, künnist meeldetuletav kõrgendik Vaabina ja livani oru vahel, mille lagi tõuseb kuni 108 m üle merepinna, ja sama kõrge ümmariku põhijoonisega lavakõrgendik Vastse-Antsla mõisast kagus.

Paiguti muutub lavakõrgendikkude lagi ebatasasemaks, moodustades väiksemaid kühmi ja kupleid. Väga selgelt näeb seda Antsla alevi ja siit kagus oleva Villa küla kohal, kus lavakõrgendiku tasasel lael kerkib tihe rühm kuni 18 m kõrgusi selgekujulisi kühmi ja kupleid. Sama lugu kordub Annemõisa ümbruses (Rehemägi!) ja kihelkonna lääneserval oleva Tohvri küla kohal.

Lavakõrgendikkude vahele jääb laiu nõgusaid tasase põhjaga alasid, mis on paiguti ühenduses orgudega, kujutades nende laiendeid. Kõige selgekujuliseni säärane nõgu on Kungjärve soo kihelkonna lääneserval.

Kirjeldatud lainjast lausmaast kagus ulatub edela-kirde sihis umbes 18 km pikkuselt ja 2-5 km laiuselt tihedasti rühmitunud latvkõrgendikkude vöö, mis jätkub edelasihis edasi Karula kihelkonda. Kõrgendikud on enamuses kuplid, väga vahelduva suhtelise kõrgusega ja kaldenurkadega. Madalamate ning lamedamate hulgas leidub kuni 30 m kõrgeid ja 15° kaldenurgaga kupleid. Kuplite kõrval esineb ka väikesi lavakõrgendikke ja lava- ning latvkõrgendikkude vahevorme; harilikud on ka vähemad kuppelkünkad kinkude jalal ja nõlval, samuti kaksik-, isegi kolmik-kuplid. Kõrgendikke eraldavad üksteisest ebamääraselt ümmara põhijoonisega ja soise põhjaga lohud, mida ühendavad isekeskis lamm- ja moldorukesed. Igalt küljelt täiesti piiratud sulglohke - liude, molde, häile - on vähem näha. Sageli on kõrgendikkude jalal näha väikest astangut, mis eraldab orukese lammi või lohu põhja kõrgendiku nõlvast. Need astangud on tekkinud aga suuremalt jaolt künni tagajärjel.

Kõrgendikkude laed kerkivad absoluutselt kõige kõrgemale (125-130 m) kõrgustiku kirdeosas, Lõõdla järvest lõuna ja kagu pool, kuna aga relatiivsed kõrgused suurenevad edela poole, tõustes kõige suuremaks Kaika kiriku ümbruses, kus võib näha kuni 30 m kõrgusega, eriti selge ning korrapärase kujuga kupleid.

Kihelkonna edelapiiril muutub kuplistiku vööde laiemaks ja hargneb mitmesse ossa. Üks haru ulatub piki Ähijärve idarannikut lõunasse ning laguneb siin üksikuiks eraldiseisvaiks kõrgendikurühmadeks (Perajärve ja Koemetsa kohal).

Kihelkonna kagupiir jookseb mööda suurt orunditesüsteemi, mille kaudu on Peipsi ja Pihkva järv olnud ühenduses Liivi lahega. Orustikus võib eraldada kolm osa: 1) Võru järvede nõgu, 2) veelahe Võhandu ja Koiva jõgikonna vahel (Keretu ja Vilbu soo) ja 3) Mustjõe ürgorund. Kõik need osad on väga laugete veerudega ning laia tasase põhjaga, esinedes maastikus tasandikuna. Orunditesüsteemil on vaid vaevalt märgatav laug veelahkmeks oleva Keretu ja Vilbu soo köhalt edela ja kirde poole, mida näitavad järgmised absoluutsed kõrgused: Vagula järve pind - 71 m, Keretu soo 72-75 m, Mustjõe orundi edelaosa - 68-70 m. Mustjõe orund jaguneb kohe veelahkme lähedal kahte ossa, milledest üks suundub edelasse, teine lõunasse. Ainult esimene haru kuulub Urvaste kihelkonna piiridesse.

Kihelkonna idaosa on jällegi üldjoontes tasane ja ainult Võhandu jõe lammorg ühes vähemate lisaorgudega toob siin pinnamoodustusse vaheldust. Paiguti on tasandik laial ulatusel ümbrusest madalam ja lohus, nagu näiteks Urvaste mõisa ümbruses (Essoo, Aru- ja Suursoo) ja Mustla mõisast lõunas (Kurgsoo).

Võhandu org on tükati sügava ja selgesti silmapaistvate veerudega lammoru kujuline (Sulbi ja Linnamäe kohal), üla- ja alajooksul muutub ta ebamääraseks orundiks või sulab ühte ümbritsevate laiade nõgudega nagu Kärgula mõisast põhja pool või Vagula järve suubumisel.

Kihelkonna absoluutsed kõrgused vähenevad üldjoontes põhjast lõunasse, samuti kihelkonna keskosast lääne ja ida poole, mahtudes 66 m ja 156 m piiridesse. Madalaim koht on kihelkonna läänepiiril - Restu-Kaose jõe pind Vastse-Antsla valla Kaose talude kohal, kõrgeim koht - Urvaste valla Märdani talu juures olev suhteliselt ainult 9 m kõrgune kuppel. Vidriku järve pind on 116.2 m, Lõõdla järvel - 105.1 m, Uhtijärvel - 88.9 m, Vagula järvel - 71 m ja Kungjärve pind 67.5 m üle merepinna. Urvaste kiriku aseme kõrgus on 106.6 mu. m.

Koosseis. Aluspõhjaks on Urvaste kihelkonna kogu ulatusel Lõuna-Eestile omane devooni punaliivakivi. Aluspõhja pealispind on väga ebatasane ja vahelduval kõrgusel, üldiselt aga lahtise ainese tüseda kihi alla maetud. Aluspõhja paljandeid leidub sügavamate orgude veerudes, eriti Urvaste orus ja selle lisaorgudes, kus aluspõhi näib maapinnale kõige lähemal olevat (1.5-2 m sügavuses). Veidi sügavamal (3-4 m) ilmub aluspõhja punane liivakivi kihelkonna põhjaosas, Vidriku-Kooraste orus, eriti Truuta ja Kõigu mõisa vahel.

Kuna orud on osaliselt aluspõhja sisse süvendunud, esinevad kõrgendikud lahtise ainese kuhjatisina. Rohkearvulisis paljastusis teekurude, kruusa- ja liiva-aukude jne. kohal näeme igal pool ainult lahtist ainest punakat värvi, kihisuseta savika kruusa ja liiva (põhimoreeni) näol. Puhas savi, samuti kui kihiline liiv ja kruus esinevad harvemini ning piiratud ulatusel. Peaasjalikult leidub neid kihelkonna kaguosas, Võru-Mustjõe ürgorundi alal, kus Sõmerpalu mõisa ja Unduse karjamõisa juures võetakse savi plonnide jaoks. Kihelkonna kirdeosas oleva laia nõostiku ümber, Es-soo ja Räuska palu kohal, on tuule kuhjatud luiteliiva, mis nüüd aga metsaga kattunud.

Pinnavormide tekkimislugu. Vöötetaoline kuplistik kihelkonna kaguosas näitab jää-aegse suure mannerjää serva pikema-ajalist peatumist ja edasi-tagasi nihkumist (ostsillatsiooni) sellel alal. Mannerjää serv ulatus siis edela-kirde sihis Liivi lahelt Peipsi järve poole. Peipsi veed olid paisutatud praegusest kõrgemale tasemele (umbes 30-40 m võrra). Nende äravool sündis Võru-Mustjõe ürgorundi kaudu Liivi lahte. Rohked sulamisveed uuristasid omale suure ja laia oru, mis nüüd suuremalt osalt täitunud veest kuhjatud liivaga ja sellele moodustunud turbakihiga. Ainult väike tähtsusetu ojake näitab praegu endist suurt vooluteed. Peale pikema-ajalist peatumist selle ürgorundi loodeserval, praeguse körgustikuvööte kohal, taganes mannerjää serv nobedamini loode poole, ja jääst väljasulanud ning mahajäänud aines kuhjus laiadeks lamedaiks kühmadeks ning künniseiks, moodustades ebatasase ja vahelduva kuplistiku asemel võrdlemisi tasase, nõrgalt lainja lausmaa. Mannerjää kiirel taganemisel moodustus palju sulamisvett, mis valgus kõik kagusihis - Peipsi järve Liivi lahega ühendavasse ürgjõkke. Need veevoolud uuristasid omale suured loode-kagu sihilised või mitmes sihis hargnevad orud, mis lõhestasid tasase ala eraldiseisvaiks lavakõrgendikeks. Orgudes näeme nüüd ainult väikesi ojakesi ja endise veerohkuse jäljena aheldi levivaid järvi (Vidriku-Kooraste, Urvaste, Antsla orud).

Orgude ja lavakõrgendikkude vootest põhja ja loode pool algab jälle vahelduva reljeefiga kõrgustik, mis jätkub edasi Lõuna-Tartumaal. See näitab mannerjää serva uut peatumist ja ostsillatsioone, mille jooksul sulamisveed tarvitasid arvatavasti endisi vooluteid, uuristades neid ikka sügavamaks. Laiemail nõgusail aladel oli vesi kogunenud suurteks järvedeks, mis osalt püsinud praegusajani (Võru järved, Kooraste järved), enamasti aga umbe kasvanud ja soodeks muutunud (Es-soo, Kurgsoo, Kungjärve soo).

Veestik. Urvaste kihelkond asub Kagu-Eesti tähtsaimal veelahkmel, mis eraldab Võrtsjärve (Väike-Emajõe) vesikonda ühelt poolt Peipsi (Pühajõe) ja teiselt poolt Koiva jõe vesikonnast. Väike-Emajõe ja Pühajõe vaheline veelahe kulgeb läbi kihelkonna põhjaosa, üldjoontes loode-kagu sihis Kõigult üle Urvaste metsa ja Räuska palu Lõõdla järvele. Veelahkmena on siin enamasti ebamäärased lohud kõrgendikkude vahel ja laiad soised tasandikud. Väike-Emajõe ja Mustjõe vahelise veelahkmena on Lõõdla järve kaguotsast Karula poole ulatuv kingustik, kuna Mustjõe ja Pühajõe lisajõgede algused puutuvad väga lähedalt kokku Võru järvedest läänes ja edelas olevail soisil tasandikel. Urvaste kihelkonda kuuluvad nii ainult jõestiku latvosad rohkearvuliste, kuid väikeste veesoontega, mis jooksevad enamasti aeglaselt loogeldes keset laiu soisi nõgusid või vanades, juba jää-ajal moodustunud laiades moldorgudes.

Sademete keskmine aastane määr kasvab lõunast, Mustjõe orundist (536 mm) põhja poole, Otepää kõrgustikule (585 mm). Sademete erinevus on siiski sedavõrd vähene, et see ei avalda tunduvamat mõju jõestiku tihedusse ja arenemisse kihelkonna erialadel.

Väike-Emajõe vesikond võtab oma alla suurema osa kihelkonnast, nimelt madalama, läänepoolse kallakuga lääneosa (250 km² ehk 41.7% kihelkonna pindalast). Siia ulatub rida Väike-Emajõe idapoolsete lisajõgede ülemjookse, mis hargnevad lehvikutaoliselt idasihis. Jõed algavad väikeste ojakestena kas kõrgendikkudevahelisist väikesist järvekesist või niiskeist lohkudest kraavide näol, tarvitades edasi vooluteena vanu jääaegseid ürgorge. Suuremais ürgorgudes on endise veerikkuse jäljena suuremate ja vähemate järvede ahelaid. Seesuguseist järveahelaist on kõige suurejoonelisemad Urvaste ja Vidriku-Kooraste omad. Viimane on aga kagusihilise väljavooluga ja kuulub juba Pühajõe vesikonda. Mainitud kahe suurema ürgoru vahel on veel väiksem Naari-Mustalätte org, mis läbib V.-Emajõe ja Pühajõe vahelise veelahkme. Oru põhjal on kaks väikest järvekest - Luukse (170 m pikk, 90 m lai, pindala 1.2 ha, roheka vee ja mudase põhjaga, kaldail vesine heinamaa ja üksikud puud) ja Laatri (ümmarguse kujuga, umbes 100 m läbi mõõta, pindala 0.9 ha, sarnaneb täiesti eelmisega). Eelmisest algab väike Naarioja, mis Kõigu koolimajast mööda voolates ja kinkudevahelisist lohkudest tulevaist kraavidest lisa saades ühineb kihelkonna loodepiiril Urvaste ürgorust tuleva jõekesega. Naarioja pikkus Luukse järvest kuni mainitud suubumiskohani on 5.3 km, sellest kihelkonna piirides 3.3 km.

Suur Urvaste ürgorg ühendab V.-Emajõe vesikonda Mustjõe omaga. Veelahkmena on orus madal, vaevalt märgatav künnis (umbes 107 m kõrgusel üle merepinna) Vaabina ja Urvaste mõisa vahelise tee kohal. Siit voolab ühelt poolt väike ojake kagusihis läbi Luhasoo järvekese (ümmarguse kujuga, läbimõõt 130 m, pindala 1.1 ha, kasvab igalt poolt umbe) Lõõdla (ka Lõõdva) järve, millest algab ka üks Mustjõe lisaojadest. Lõõdla on Urvaste kihelkonna suuremaid järvi, kuid väga madala veega, nii et kuivab suviti keskelt pea täiesti ära, nii et ainult otstesse jääb vett. Ürgoru lammil asetudes on järv pika ja kitsa kujuga (pikkus 3.5 km, suurim laius 510 m, keskmine laius 285 m, pindala 1.0 km²). Järve keskel on väike Mususaar (umbes 100 m läbi mõõta). Koori Hansu talu juures on järv õige kitsas ja madal, nii et sealt võib suvel jala läbi minna. Seda kohta kutsutakse koolmeks (kuulmeks). Seal ligidal on järve põhjas allikad. Koolmest eraldatud järve idaosa kutsutakse Haavajärveks. Kaldad on enamasti madalad, vaheldumisi niidu, metsa ja põõsastiku all. Ainult loodekallas on ühelt köhalt kaunis järsk ning kõrge. Seal on v. Rennenkampff'ide matusepaik. Vesi on järves selge, põhi liivane, kaldad enamasti kindlad. Umbekasvamist võib märgata ainult järve loode- ja kagupoolseis otstes.

Urvaste oru keskosas on pikk, kitsas ja sügav Uhtijärv (pikkus otsejoones 2.9 km, suurim laius 230 m, keskmine laius 170 m, pindala 0.49 km², sügavus arvatakse kuni 40 m ulatuvat). See järv on Urvaste kaunistaja. Järve kohal on eriti järsuveeruline oruahend, nii et oru veerude ja järve vahele jäävad ainult kitsad lammiribad. Oru veerudel kasvab tihe põõsastik, oru lammil järve kaldail on niit. Vesi on selge, põhi liivane. Kaldad on enamasti kõvad, ainult loodepoolses otsas on märgata vähest umbekasvamist. Seal on rikkalik veetaimestik.

Läbi Uhtijärve voolab väike ojake, mis järvest allpool omandab Alakõrtsi-Punde-Alasoe-Kaose jõe nime ja suubub väljaspool kihelkonna piire Vilema jõkke. Jõe pikkus Uhtijärvest kuni kihelkonna läänepiirini on 11.1 km, lang sellel ulatusel 28 m ehk 2.5 m/km. Jõel on Kupjapeetri veski, Restu-Antsla vahelise tee kohal.

Jõkke ja Uhtijärve laskub mõlemalt poolt rida väiksemaid lisaojasid, milledest suurim on kirdest tulev Mäelõhtse oja, samanimelise talu kohal (algab Kanariku talude lähedalt, pikkus 3.7 km).

Urvaste ürgoru ja raudtee vahelisel tasasemal alal voolab laiades ebamäärastes lamm- ja moldorgudes rida väikesi jõekesi, mis ühinevad kihelkonna läänepiiril ning suubuvad peagi V.-Emajõkke. Kõige põhjapoolsem haar algab Vastse-Antsla vallamaja juurest allikaist ja jookseb läänesihis, suubudes Tiidu talude juures Lõõdla järvest Vaabina ja Antsla orgude kaudu tuleva Vaabina-Möldri-Toku-Tsiksi-Tiidu ojja. Ojal on rida veskeid ja paisjärvi - Vaabina mõisas, Vastse-Antslas, Möldril ja Tsiksil. Vastse- ja Vana-Antsla mõisa vahel on orulamm kraavitatud ja osa vett juhitakse ojast Vastse-Antsla mõisa kalakasvatus-tiikidesse ning Vana-Antsla mõisa järvedesse. Oja pikkus Lõõdla järvest kuni kihelkonna läänepiirini 18.4 km, lang sellel ulatusel 60 m ehk 3.26 m/km. Vastse-Antsla vallamaja juurest tuleva põhjapoolse lisaoja pikkus on 5.3 km.

Vaabina valla Jaagupi talude lähedalt raudtee äärest algab väike oja, mis voolab läbi nimetu järvekese (pikkus 300 m, laius 135 m, pindala 2.8 ha) ja jätkub edasi lääne poole Kraavi-Nässmetsa-Sillaotsa-Pulli-Vastsekivi (rahva suus Vahtski)-Põrtuse-Aladi-Suntsi ojana, millel võrdlemisi suure langu tõttu samuti rohkesti veskeid ja paise - Nässmetsa (paisjärv 370 m pikk, 125 m lai, pindala 2.2 ha), Vastsekivi (paisjärv 700 m pikk, 110 m lai, pindala 5.0 ha) ja Aladi. Oja pikkus kuni eespoolkirjeldatud Tiidu ojaga ühinemiseni kihelkonna läänepiiril 23.2 km, lang 48 m ehk 2.1 m/km.

Kirjeldatud oja saab lisa Vana-Antsla mõisa kunstlikult kaevatud paisjärvedest (kaks ligistikku olevat pikliku kujuga järve, ühine pindala 4.8 ha) algava ja Jõgari karjamõisa alt läbi voolava Jõgari oja näol (pikkus 6.5 km, lang 26 m ehk 4 m/km).

V.-Emajõe vesikonna lõunaosa Urvaste kihelkonna piirides on Meiga jõe ja ta lisajõgede valgala, mis laskuvad kaugemal läänes Karula jõe nime all V.-Emajõkke. Meiga jõgi moodustub samanimelise talu all ühinevaist Jundi ja Valtina jõest. Esimene algab Antsla alevi lähedalt, lõuna pool raudteed, kinkudevahelisist kraavidest ja jookseb läänesihis, rööbiti raudteega, keset soisi niitusid ja metsi. Umbes 1 km ülevalpool VaJtina jõega ühinemise kohta on Jundi veski väikese paisjärvega. Jundi oja pikkus 13 km, lang 32 m ehk 2.5 m/km, Valtina jõgi hargneb ülemjooksul kolme harru: kirdest tuleb väike Hansi oja (pikkus 7 km, lang 10 m ehk 1.4 m/km), mis Õru metsavahikoha lähedal ühineb kagust tuleva Tinu ojaga, ja lõunast tulev, Savijärvest (pikkus 500 m, keskmine laius 160 m, pindala 6.7 ha, selge vee, enamasti liivase põhja ja kindlate kallastega) väljavoolav Savi-Kikka-Tohvri oja. Tinu oja algab Karula kihelkonna Veetka järvest Veetka oja nime all, ühineb Karula ja Vana-Antsla valla piiril olevast Mähkli järvest (700 m pikk, 200 m lai, pindala 10.3 ha) tuleva ojakesega Mähkli ojaks, ja voolanud metsi mööda nimetuna, omandab Lusti mõisa kohal Tinu oja nime. Siin saab oja lisa veel keset soist metsa asuvaist Kalletu ja Kaatsi järvest. Esimene neist on ümariku kujuga, 300 m läbi mõõta ja 8.0 ha pindalaga, liivase põhja ning selge veega, teine - pirnikujuline, 300 m pikk ja kõige laiemast köhast 170 m lai, 2.5 ha pindalaga, mudase põhja ning rohekaspruuni veega. Järvi lahutab teineteisest soine lamm, mida mööda voolab väike nimetu ojake Kaatri järvest Kalletu järve. Tinu oja pikkus Vana-Antsla valla piirides 9.3 km, lang sellel ulatusel 13 m ehk 1.4 m/km. Savijärvest tulev Tohvri oja, selle ning Tinu oja ühinemisel moodustunud Valtina jõgi ja Valtina ning Jundi jõe lõpulise äravoolu vastuvõttev Meiga jõgi moodustavad Vana-Antsla valla piirides üheskoos 7.5 km:i pikkuse veesoone, 23 m:se languga, mis teeb 3 m/km kohta.

Ühelt poolt Suntsi ja Tiidu oja, teiselt poolt Meiga jõe valgalade vahele jääb laiem nõgus ala, Kungsoo, kust ei ole otsekohest väljavoolu. Siin on kolm soiste kallaste ja mudase või turbase põhjaga umbekasvavat järve: Suur- ja Väike-Roose järv (esimene 600 m pikk, 270 m lai, pindala 12.2 ha, teine 150 m läbi mõõta, pindala 1.5 ha) ja Kungjärv (500 m pikk, 340 m lai, pindala 13.4 ha, kõva turbase põhjaga ja punaka veega; järve põhjast on leitud puutüvesid).

V.-Emajõe vesikonna kõikide jõgede ja ojade pikkus kokkuarvatult annab vesikonna pindala kohta (250 km²) jõgede tiheduse 0.42 km/km². Järvede ühine pindala on 2.25 km² ehk 0.9% vesikonna kogu pindalast.

Pühajõe vesikonda kuulub kitsama ribana kihelkonna kirde- ja idaserv (176 km² ehk 29.3% kihelkonna pindalast). Keskusjõena esinev Pühajõgi (ka Voo ehk Võhandu) moodustab ülemjooksul kihelkonna kirdepiiri. Jõgi algab Jõksi järvest Kanepi kihelkonnas ja jõuab Urvaste kihelkonna piiridesse oma 11. km:1, Nahaküla Kivi talu juures. Siit voolab ta esiteks lõunasihis, kuid käändub Kärgula mõisa all itta ja voolab selles sihis mõned km kuni Kaigura külani, kus omandab uuesti lõunasihi kuni Linnamäe mõisani. Siit peale jookseb jõgi suuresti loogeldes üldiselt kagusihis kuni Vagula järve suubumiseni raudtee ja Järve mõisa vahel. Urvaste kihelkonda kuulub nii Pühajõge 39 km pikkuselt. Jõgi langeb sellel ulatusel 111 m absoluutselt kõrguselt 71 m (Vagula järve pind) peale, s. o 40 m ehk 1.02 m/km. Jõesängi keskmine laius on 15-20 m, sügavus 2-4 m; sageli esinevad jõe põhjas ka sügavamad hauad. Jõgi ei külmu pehmemail talvil kinni, ainult kõva külmaga tekib üldine jääkate, kuid käredama voolu kohtadel tekivad järgmise sulaga kõhe välud.

Pühajõel on tihe rida veskeid, mõned neist suurte paisjärvedega (Linnamäe ja Utita ehk Utta). Kohalik rahvas nimetabki jõge just lähema suurema veski järele. Nii on jõe eriosad tuntud Kärgula, Sulbi, Utita (ehk Utta), Linnamäe, Osula ja Sõmerpalu jõe nime all.

Pühajõgi on Kooraste Suurjärve (ehk Seegla järve) kaudu ühenduses Vidriku-Kooraste ürgoru järvedeahelaga, nii et Pühajõe alguseks võib pidada ka Vidriku järve selle oru loodepoolses otsas. Järved on isekeskis ühendatud ojakestega ja nende ühine vool suundub kagu poole, Kooraste Suurjärve. Ahelas on üldse 10 järve, milledest loodepoolseim, Vidriku järv, kuulub Otepää kihelkonda ja kaks kagupoolsemat, Vaaba ja Hatsike järv, Kanepi kihelkonda. Urvaste kihelkonda jääb seitse vahelduva suurusega, pikliku kujuga järve - Voki, Lambahanna, Naha-, Sinikjärv, Lubjaahu, Liinu ja Pikkjärv (loodest kagu poole lugedes). Arvulised andmed nende järvede kohta on järgmises tabelis kokku võetud:

Järved on aukuse põhjaga, täis puid ja rampaid, rahva arvamise järele pea kõik paiguti kuni 40 m sügavad; iseäranis sügavad olla Voki, Lambahanna, Naha, Liinu ja Pikkjärv. Viimasest jookseb pikuti läbi mingi pöörlev vool.

Peale kirjeldatud järvedeahela on Kooraste Suurjärve ja Pühajõega ühenduses veel mõned väiksemad, hajusalt levivad järved: Kogrejärv, Kõigu mõisast 1 km lõunas (pikkus 210 m, laius 130 m, pindala 1.9 ha), Paabo ehk Alopi järv (ümariku kujuga, 250 m läbi mõõta, pindala 6.3 ha, põhi liivane, keset järve madalik) samanimelise talu lähedal metsas, Huiakatsi järv Kooraste Suurjärve läheduses, Urvaste-Kanepi piiril (järve pikkus 880 m, laius 200 m, pindala 18 ha), Hüüdre järv (pikkus 530 m, keskmine laius 85 m, pindala 4.4 ha) Kärgula metsas ja juba mainitud Laatri järv Naari-Mustalätte orus.

Läbi Paabo järve voolab ojake idasihis Kooraste Suurjärve, kuna Laatri järvest laskub väike ojake Huiakatsi järve, mis omakord ühenduses Kooraste Suurjärvega.

Pühajõkke koondub Urvaste kihelkonna piirides mõlemalt poolt väiksemaid lisajõgesid ja ojasid: Ruhiku oja, mis tuleb Essoo kraavidest Urvaste mõisa alt ja suubub Pühajõkke Kärgula mõisa kohal, nimetu oja Linnamäe valla Küparsepa talude juures, mis saab vett kraavide läbi Essoost ja osalt ka Lõõdla järvest ja suubub Pühajõkke pisut ülalpool Linnamäe mõisat (Küparsepa talude kohal voolab oja järsuveerulises sälkorus, mis kannab Patuoru nime) ja mõned lühemad ojakesed jõe keskjooksul, Linnamäe ja Sõmerpalu vahel. Umbes 1 km enne Pühajõe suubumist Vagula järve laskub Pühajõkke Haanja kõrgustikult tulev Ajujõgi, millest kuulub Urvaste kihelkonda ainult alamjooks, umbes 4 km:i ulatusel. Nii moodustab Pühajõe vesikond Urvaste kihelkonna piirides 72.5 km üldpikkusega vetevõrgu, mis teeb 0.41 km vesikonna km² kohta (vesikonna pindala 176 km²). Jõestikuga ühenduses olevate järvede ühine pindala on 0.75 km² ehk 0.43 % vesikonna pindalast.

Mustjõe vesikonda kuulub kihelkonna kaguserv, mille eraldab muust kihelkonnast veelahkmeks olev kingustik Lõõdla ja Ähijärve vahel. Pea-vooluteeks on lai Mustjõe ürgorg, mis jõe ülemjooksul osutab kirdesihilist langu. Mustjõgi algab kraavidena kihelkonna lõunaosas olevast Kaugjärvest (pikkus 720 m, laius 150 m, pindala 8.2 ha) ja omandab Urvaste kihelkonna piirides rea loodest, mainitud kingustikult tulevaid lisaojasid. Tähtsam lisaoja Mustjõe ülemjooksul on Pormeistri oja, mis algab Kaika kiriku ja Kaugjärve vahel kraavidest ja suubub Pormeistri talu lähedal Mustjõkke. Pormeistri oja jookseb pea ainult kaevatud kraave mööda. Reidle talu kohalt voolab põhja-lõuna sihiline Kivikuoja, millel ennevanasti vesiveski olnud. Sellega rööbiti lääne pool voolab väike Tõrdu oja. Vaabina valla Ora ja Tamme talu kohal suubub Mustjõe ürgorundisse väiksem loode-kagu sihiline lammorg, mis kulgeb põigiti läbi kingustiku, ühendades V.-Emajõe vesikonda Mustjõe omaga. Oru lammil on järvekeste ahel, mis ühendatud isekeskis väikeste, poolummistunud ojakeste ning kraavidega. Oru veelahe on umbes raudtee kohal. Ahelas on seitse järvekest, milledest loodepoolseim kuulub V.-Emajõe vesikonda (siit voolab läbi Nässmetsa oja), teised asuvad osalt veelahkmel, osalt kuuluvad juba Mustjõe vesikonda, laskudes Tammeoja kaudu Mustjõkke. Suurim neist on 435 m pikk, 220 m lai ja 6 ha pindalaga, vähim ainult 0.3 ha pindalaga. Tammeojast paar km:t allpool teeb Mustjõgi järsu käänaku kakku ja edasi lõunasse, jätkates oma jooksu nüüd juba Rõuge kihelkonna piirides. Käänaku kohal suubub Mustjõkke Tappuse-Matu-Pudruoja, mis algab kraavide näol Lõõdla järvest, ühendades nii Mustjõe vesikonda V.-Emajõe omaga. Tappuse oja läheduses toob oma vee Mustjõkke veel üks nimetu ojake, mis algab väikesest järvekesest keset soist metsa.

Mustjõest kuulub Urvaste kihelkonda (ühes Urvaste-Rõuge piiril voolava osaga) 19.7 km, mis ühes lisaosadega moodustab 50 km ühise pikkusega vetevõrgu (0.29 km vesikonna km² kohta; vesikonna pindala 174 km 2 ehk 29% kihelkonna pindalast). Vana-Antsla valla lõunaosa, mis tungib kitsa säärena kaugele lõunasse, Karula ja Hargla kihelkonna vahele, on lõunapoolse üldise kallakuga ja seisab otseses ühenduses Mustjõe alamjooksuga ja Koiva jõega. Enamvähem tasaselt alalt kerkivate kühmade ning kuplite vahel levib siin hajusalt suuremaid ja vähemaid järvi, mis peale Hargla kihelkonna piiril oleva Pehme järve ja juba nimetatud Kaugjärve ei seisa otseses ühenduses ühegagi eespoolmainitud kolmest peajõest (V.-Emajõgi, Pühajõgi, Mustjõgi). Järved esinevad kolme rühmana: üks Kaika kirikust umbes 1 km:i võrra lõunas, teine edelas Karula piiril ja kolmas kagus Hargla piiril. Esimesse rühma kuulub 4 väiksemat järve: Sibulajärv (300 m pikk, 130 m lai, pindala 3.5 ha), Konemetsa järv (225 m pikk, 180 m lai, pindala 2.6 ha) ja kaks Saarjärve (läänepoolne 460 m pikk, põhjapoolses otsas 190 m, lõunapoolses - 85 m lai, pindala 5 ha, idapoolne lookjas, 850 m pikk, kitsamas läänepoolses otsas 75 m, laiemas idapoolses - kuni 200 m lai, pindala 9.7 ha). Teise rühma moodustab suur Ähijärv ühes selle naabruses oleva Keksine ja Perajärvega. Ähijärv asub keset ümbritsevat kõrgustikku ja on selle tõttu väga ebatasase liivase põhja ja vahelduva sügavusega. Samuti on kaldad vahelduva kõrgusega. Kõige kõrgem ning kindlam on järve põhjapoolne kallas, kust avaneb ilus vaade järvele. Lõuna-ja edelakaldad on enamasti soised ja järv kasvab siitpoolt umbe. Järve lõunaotsas on väike Sarvesaar. Ähijärv kuulub Võrumaa suuremate järvede hulka. Ta on loode-kagu sihis 2.5 km pikk, kuna laius on sopilise randjoone tõttu väga vahelduv, keskmiselt 700 m. Järve pindala on 1.9 km².

Lõuna poolt laskuvad Ähijärve väikese ojakese kaudu Keksine (420 m pikk, 150 m lai, pindala 4.3 ha) ja Perajärv (460 m pikk, 60 m lai, pindala 2.6 ha). Hargla piiril, keset sood, on mudase põhjaga umbekasvav Pehmejärv (ümariku kujuga, läbimõõt umbes 850 m, pindala 56 ha), mis seisab kraavi kaudu ühenduses loode pool oleva väiksema nimetu soojärvekesega (pikkus 380 m, laius 180 m, pindala 4.7 ha) ja laskub Ahelo jõe kaudu lõunasse Mustjõkke.

Osa Ähijärvest (umbes pool) kuulub Karula valda ja samuti ligi pool Pehmejärvest Hargla kihelkonda. Kui need osad maha arvata, siis jääb Urvaste kihelkonna Mustjõe vesikonna osale järvede kogu pindalaks 1.88 km² ehk 1.08% vesikonna pindalast

Kogu kihelkonna kohta tuleb jõestiku keskmist tihedust 0.38 km/km² ja järvede pindala 0.8% kihelkonna pindalast.

Aasta-aegsed veepinna kõrguse vaheldused ei ole iseäranis suured, kuid paiguti on kevadised uhtalad väga laialised, mis tingitud maapinna lamedusest. Säärase uhtalana esinevad kõige pealt Mustjõe lai madal ürgorund ja Võru järvede nõgu.

Põhjavesi on suuremalt jaolt kõvavõitu, asudes vahelduvas sügavuses. Ainult Pühajõe orus on üldiselt pehme vesi, joogiks tarvitatakse aga enamasti jõevett. Kaevude sügavus kõigub 5 ja 15 m vahel, Vastse-Antsla mõisa puurkaev aga on umbes 50 m sügav. Vähemaid allikaid esineb kihelkonnas igal pool, kuid üldiselt ei arata need erilist tähelepanu.

Taimkate. Valdavam osa kihelkonna pinnast on kultuurtaimistute - põldude, kultuurniitude - all. Need on koondunud peaasjalikult kõrgendikele, eelistades kuivemat savisegasemat pinda, kuna enamasti liivase pinnaga niiskeis lohkudes on sood, niidud, puisniidud või vähemad metsatukad. Kõige laiemad pidevad põldudealad on kihelkonna lääne- ja keskosas laiadel madalail kühmil ja lavadel Vaabina, Antsla ning Kassi mõisa ümbruses. Kihelkonna künklisel alal esinevad põllud sellevastu vähemate lappidena, väiksemate kõrgendikkude lael.

Metsad on koondunud kihelkonna kahele suuremale nõgusale alale: üks kihelkonna kirdeosas Urvaste, Kärgula ja Kooraste mõisa vahel, teine kihelkonna kagu- ja lõunaserval, Vagula järve nõos ja Mustjõe orundis. Kihelkonna kirdenurga metsadest on kõige laiaulatuslikum Kärgula mets, nn. Essoo mets ja sellega ühenduses olev Rauska palu. Essoo mets muutub kirdeosas pea läbipäästmatuks rabaks. Siin on muu seas leida ka rohkesti murakaid. Nimetatud metsadest põhja pool, Kärgula ja Ruhiku mõisa põldude läbi eraldatud, levib Kooraste mets, kuna Urvaste mõisast läänes on väiksem Urvaste mets. Need kõik on peaasjalikult männimetsad, vaheldumisi vähemate kuusistutega ja harvade lehtpuutaimistutega. Antsla alevist umbes 3 km lõuna pool on Kooli, Püve ja Õru metsa nime all tuntud 4 km pikkune ja üle 2 km laiune kasutusmets. Enam lõuna pool on kuusistud, paiguti segapuistud ja põhja pool männistud. Kooli metsas leidub suuremal arvul ka lehtmände (Larix europaea DC.). Annemõisast lõunas on suur Leese laas ja mõned vähema ulatusega segametsad.

Kihelkonna lõuna- ja kagupoolsed metsad, suured ning soised, ulatuvad pea katkematult Urvaste-Karula piirilt kuni Vagula järveni. Metsa üksikud osad kannavad erinimesid; nii Kereti mets Sõmerpalu jaamast lõunas ja samast jaamast põhja pool Tammesilla segamets. Sõmerpalu mõisa ligidal on Melli ning Mustja palu ja Krantsi mets. Viimaseis valitsevad juba okaspuud.

Kihelkonna lääne- ja loodeosas esinevad hajusalt vähemad, enamasti lehtpuist koosnevad metsatukad. Siin kasvavad haavad, kased, mõni kuusk, pihlakas, saar, toomingas, sarapuu, päris lodjapuu (Viburnum opulus L.), paju, noored tammed ja vahtrad, kadakad ja metsa all vabarnad, sõnajalad, mustikad ja lillakad (Rubus saxatilis L.).

Parkides, aedades, teede ääres kasvab peale viljapuude veel mitmesuguseid ilupuid ja põõsaid, nagu sireleid, roose, elupuid, lehtmände, nulgusid (Abies pectinata DC.), veimuudi ja siberi mände (Pinus strobus L. ja P. cembra L.). Oruveerudel, paremal mullapinnal kasvab mitmesuguseid põõsas- ja puhmtaimi, nagu päris lodjapuid (Viburnuin opulus L.), kuslapuid (Lonicera L.), karumarju, musti ja punaseid sõstraid, vabarnaid, seavabarnaid (Rubus suberectus Anders.), paakspuid (Rhamnus frangula L.), sarapuid ja teisi. Mitmel pool on näha üksikuid suuremaid puid. Urvaste kirikust umbes 1 km lääne pool, Lõhtse talu maal, kasvab suur tamm, 600 sm ümbermõõduga. Rahvajutu järele olla Rootsi sõjavägi siin peatunud. Samalaadiline tamm on Urvaste vallamaja ligidal, Tamme-Lauri talu maal. Sealsamas lähedal on üks suur, jäme tuule murtud sanglepp (Ainus glutinosa Gaertn.).

Heinamaad (niidud) levivad enamasti orgude ja sulglohkude põhjal, lamedamail veerudel ja madalamail kohil, kus põlluharimine raske või võimatu. Suuremaid niite on kihelkonna loodeosas - Kassimõisa laanes ja selle ümbruses. Siin on maa madal ja põldudeks kõlbmata. Laiad niidud esinevad ka kihelkonna idaosas, Mustja mõisast lõunas (Kurgsoo), Sõmerpalu ning Linnamäe mõisa vahel (Karjasoo) ja Vagula järve ääres, Võhandu jõe suus. Head heinamaad on ka Võhandu jõe, Uhti-, Lõõdlajärve ja teiste väiksemate järvede ja jõgede orulammidel. Suurem osa niitudest on soised.

Veetaimedest on kõik järved õige rikkad. Siin kasvab pilliroogu, järvekõrkjat, hundinuie, vesiroose ja -kuppe, penikeeli, osje jne. Vagula järves on peale nende leida veel vesikatku (Elodea Rich. et Mchx.), särjesilma (Batrachium aquatile E. Meyer) ja kõõluslehte (Sagittaria sagittifolia L.).

Vaesem on veetaimestik Ähijärves, kus põhi liivane ja kinnikasvamine ei edene. Siin on kalda ääres ainult riba roogu ja kõrkjat; mujal järvedes näeme veel osje, tarnu, hundinuie, penikeeli, kalmuseid, vesiroose ja vesikuppe.

Loomad. Suuremaist kiskjaist on Urvastes võrdlemisi rohkesti säilinud hunte, keda on nähtud Urvaste, Tagametsa ja Sõmerpalu Punni talu lähedais metsis. Hundid on murdnud siin lambaid ja koeri. Rohkesti on veel rebaseid ja oravaid. Viimaseid ähvardab aga hävimine röövjahipidamise tagajärjel. Järvede-äärses põõsastikus ja pilliroos on omale asukoha ja kindla varjupaiga leidnud saarmad, eriti Vidriku-Kooraste orus. Siin on pesitsemas ilmatu hulk ka igasuguseid vesilinde, nagu parte, korbitsaid, vutte j. t.

Järvedes on rohkesti latikaid, linaskeid, kohasid, sudakuid (harva), kokri, ahvenaid, hauge, särgi (roo- ja jääsärgi), lutse, viidikaid, sirulasi (ehk kuuste). Vidriku-Kooraste järvedest püütakse sagedasti haruldaselt suuri latikaid ja ahvenaid, esimesi kuni 18-naelalisi, teisi kuni 12-naelalisi, üksikuil juhtudel veelgi raskemaid.

Vähkidest on eriti rikas Paabo-Alopi järv. Varemalt oli neid rohkesti ka Uhtijärves ja teisteski järvedes, kuna nad nüüd on sealt pea täiesti hävinud, kas katku või röövpüügi tagajärjel.

Maastikud. Urvaste kihelkonnas kui üleminekualas Otepää-Karula kuplistiku ja Põlvamaa lavade ja ürgorgude maastiku vahel on esitatud mõlemad maastikutüübid. Kihelkonna põhja- ja kaguosas vahelduva reljeefiga, vähemaulatuslikkude põllu- ja niidulapikestega käetud kuplistik, üksteise läheduses, kuplite lael ja nõlval asuvate üksikõuedega ja tiheda asulatevahelise teestikuga, kuna kihelkonna lääneosa võtavad oma alla laiad tasased põldudeks muudetud lavad ja neid läbivad madalad lauged orud, mis enamasti soiste niitude all. Talusid on siin hõredamini ja need on koondunud küladeks; maastikupildis esinevad rohkearvuliste hoonete ja ehitiste koguna mõisad keset laiu lagedaid viljavälju.

Teistsugune maastikuline ilme on kihelkonna ida- ja kaguosal, mis ulatub laia madalasse Mustjõe-Võru orundisse. Siin valitsevad soise aluspinnaga segametsad, kus harvade asulatena esinevad ainult üksikud metsavahikohad. Orundi idapoolse otsa võtavad oma alla Vagula järv ja lai luht Võhandu jõe suus.

4. Inimene.

Elamud ja asulad. Urvaste kihelkonna laialiste piiride tõttu on raske määrata tüübilist elamut terve kihelkonna kohta. Üldiselt on elumaja puust ehitatud, kahe-, kolme-, nelja-, harva enamakambriline, laastudest või õlest katusega. Kihelkonna lõunaosas on elamud suuremalt osalt rehest lahus, põhja pool sagedasti rehega ühise katuse all. Katus on kas viil-, pool- või täiskelbaga; kelpkatuseil esineb sagedasti ungas. Uuemad asunikkude majad on erandita viilkatusega ja sageli nii ehitatud, et võimaldavad kambrite juurdeehitamist.

Kus ruum lubab, püütakse üks tuba teistest puhtam hoida - võõrastetoana, kuna üldiselt eluruumide puhtust küllaldaselt ei rõhutata. Mööbel on enamasti lihtne, oma või meistri tehtud, kuid on näha ka tehasemööblit.

Kõrvalhoonete seas leidub sagedasti ajakohaseid kiviehitisi, kuid siiski on madalad, pimedad ja mustad puust kõrvalhooned kaugelt enamuses.

Hoonete asetuses on valitsev keskõuesüsteem, sagedasti ühendatud tagaõuega. Viljapuu- ja keeduvilja-aiad, kus neid olemas, on enamasti elumaja läheduses, kuid siin-seal puuduvad kas üks neist, eriti keeduviljaaed, või mõlemad. Õu kui ka viljapuu- ja keeduviljaaiad on suuremalt jaolt ümbritsetud latt-taraga, harvemini traat-, plank- või rõhttaraga. Väljade vahel on mõnel pool ilma sideaineta kokkulaotud müürid.

Vastavalt Urvaste kihelkonna vahelduvale reljeefile on sama vahelduvalt levinud ka inimeste asulad. Kihelkonna lõunapiiril on laiu vesiseid madalikke, mis harimiseks pea täitsa kõlbmatud, ja esimesed asulad ilmuvad siin õieti alles kuplistikuvöötes. Samuti pole kuplistiku ja Uhtijärve-Lõõdla vahelise kolmnurga madalad, vesised orundite lammid mitte kerged harida ja asulad on koondunud peaasjalikult orunditevahelisile kõrgendikele. Asustamatu on ka nõgus Essoo ja Räuska palu kui harimiseks kõlbmatud; ainult Pühajõe lähem ümbrus on tihedalt asustatud, mis tingitud sellest, et ühelt poolt jõgi pakub häid liiklemisvõimalusi, teiselt poolt on jõe oru veerud küllaldaselt suure languga, et ära hoida vesiste jõe-äärsete madalikkude tekkimist.

Tüübilised külad esinevad õieti ainult kihelkonna tasasema maapinnaga keskosas, kuna ebatasasel kingustikul kihelkonna põhja- ja lõunaosas levivad talud enamasti üksikõuedena. Ahelküla tüüpi on Vastse-Antsla Kassiküla, Kärgula valla Pulliküla j. t., kuna sumbküla tüübi tähtsamaiks esindajaiks tuleb pidada Sulbi alevikku ja Sõmerpalu valla Reinumäe küla.

Liiklemisteed. Tähtsaim liiklemistee on Valga-Irboska laiaroopaline raudtee, millel kihelkonna piirides kaks jaama - Antsla ja Sõmerpalu. Maanteist on tähtsaim raudteega rööbitine Valga-Võru maantee. Peale selle lõikab kihelkonda mitmes sihis veel terve rida maanteid ja kirikuteid, mis moodustavad ristmeil tähtsaid tulunduslikke keskusi, nagu Antsla alev ja Sulbi ning Reinumäe alevik. Külavaheteed on suuremalt osalt halvad, siiski leidub mõni kaunis korralik, mis tingitud aluspõhja omadusist.

Kuna kihelkond on laialdane ja tal puudub ühine keskus, siis ei ole ka liiklemisteid, mis oleksid ühevõrra tähtsad kogu kihelkonnale, vaid enamasti on neil vaid kohalik tähtsus. Teiselt poolt on teestik küllaldaselt tihe, et teha tarbetuks suuremate talveteede tekkimise.

Tulunduslikud olud. Urvaste kihelkonda ei saa praegu pidada tulunduslikult jõukaks, iseäranis Tartumaaga kokkupuutuvat põhjapoolset osa. Suurelt on selleks kaasa mõjunud Vene enamliste vägede sõjakäik Eestisse 1918. a. lõpul ja 1919. a. alul, kõnelemata teiste eelnenud ja järgnenud raskusaegade mõjust. Osalt põhjustavad seda nähtust ka rohkearvulised pisikohad, mis ei võimalda äraelamist ainult põllutööst. Elatakse seepärast keskmiselt, paiguti väga kehvaltki. On palju vähemaid, paiguti suuremaidki maaosi, mis söödis. Liiv, kivid, ebatasane maapind teevad ka töötamise raskeks. Üldse on põllupind keskpärane, koguni vilets eriti kihelkonna loodeosas. Parem põllumaa on lõuna pool Uhtijärve-Lõõdla ürgorgu (Vastse-Antsla valla Kassiküla, Vastse-Antsla ja Vaabina mõisa).

Põllundust ja karjandust, mis on tähtsaimaiks ülalpidamisallikaiks, võib pidada Eesti olude kohta kaunis edenenuks. Teataval määral ees sammub ses suhtes Võru linna lähedane kihelkonna kaguosa ja Antsla alevi ümbrus. Põldu haritakse 5-6-7 põllu süsteemi järele, harvemini 8-9 või 4 põllu süsteemis. Põllutöömasinaid, nagu niidumasinaid, hobuserehasid, harvemini ka kultivaatoreid, taldrikäkkeid, külvimasinaid, eriti reaskülvimasinaid, puutub sagedasti silma. On hangitud suuremaidki ja kallimaid masinaid, nagu auruviljapeksumasinaid, traktoreid, mida tarvitatakse ühiselt masinatarvitajate-ühingute kaudu. Nii on enamikule taludest aururehepeksmine võimaldatud, kuigi siin-seal pekstakse ka käsitsi. Kihelkonna keskosas kasvatatakse palju lina, ja see on asunikkude pea-tuluallikaks.

Eriti tähtsaks tuluallikaks on viimasel ajal kujunenud karjandus ja piimandus. Tõukari ei ole veel küll laiemalt levinud, kuid seda suuremat rõhku püütakse panna karja hoidmise ja toitmise peale. Piim saadetakse Restu-Antsla ühispiimatalitusse (as. 1923), mis töötab laias ringkonnas nelja koorejaamaga (neist kaks Urvastes - Koigus ja Vana-Antslas). Piima töötatakse ümber ülepäeviti, päevas saadakse 400-450 kg eksportvõid. Piimaühingu kaudu tellitakse ka looma-jõutoitu (1924. aastal kogu Restu-Antsla piirkonna kohta ligi 900 000 marga eest).

Viimasel ajal on hakatud tähelepanu pöörama ka linnukasvatuse peale. Et kanapidamist elustada munadest kõrgema hinna maksmise teel, avas Restu-Antsla piimaühing 1926. a. kevadel munade ostupunkti, mis otseses ühenduses eksportühingu Munaga Tallinnas. Mõned talupidajad kavatsevad nüüd suuremate ajakohaste kanakasvatuste sisseseadmist.

Aiandus on vähe arenenud, olgugi et viimasel ajal rahvarikkamate keskuste ümbruses on märgata teatavat edu. Viljapuuaedu, kust saadakse eeskätt oma tarbeks õunu, marju, kirsse jne., leidub küll pea igal talul ja sagedasti kaunis suurigi, aga kultuurinõuete kohaselt korraldatud aedu on ainult mõisais ja mõnes üksikus talus. Ka keeduvilja kasvatamise peale ei panda suuremat rõhku. Samuti vähene ja asjaarmastajate käes on mesindus.

Võib kohata ka elukutselisi kalamehi, kes end suvel elatavad pea ainult kalapüügist, milleks soodsaid võimalusi pakuvad kihelkonna kalarikkad järved. Vähki püütakse suuremal mõõdul Urvaste valla Alopi-Paabo järvest, kust neid endisel ajal suuremal hulgal isegi Riiga ja Peterburisse saadeti. Nüüd piirdub kala- ja vähiturg Tartu ja Tallinnaga. Tihti võib kalakoormaid näha aga Antslaski, koha peal. Urvaste suitsukala (latikaid, ahvenaid j. m.) tarvitab ka Valga linn, kuhu koormamees nendega turule sõidab. Kalu püütakse mõrdadega, abaratega ja võrkudega, isegi västardega, kuna noodast suurt abi pole, sest siinsed järved on sügavad, auklised ja täis rampaid. Sel põhjusel toovad ka talvised püügid noodaga tulu asemel tihti ainult kahju, purustades püügiriistu.

Loomuliku kalanduse kõrval on mainitav tööstuslik kalandus, mis Antsla alevi ümbruses esindatud Vastse-Antsla mõisa riigikalakasvandusega ja Vana-Antsla valla Sika talu ning Vastse-Antsla valla Kõlbi talu vähemate kalakasvandustega.

Urvaste tähtsamad tööstusettevõtted on peale mainitud kalakasvanduste:1) piiritusevabrikud Vastse-Antsla, Vaabina, Kärgula ja Sõmerpalu mõisas, 2) kivilöövid Sõmerpalu m., Unduse krjm. ja Vastse-Antsla Savi talu maal, 3) rida jahuveskeid, saeveskeid, villatööstusi ja ühispiimatalitus. Vesiveskeist on tähtsamad koondunud Pühajõele ja V.-Emajõe vesikonda kuuluvaile vähemaile jõgedele, sest need voolavad tihedamini asustatud alal ja omavad tarvilikku veejõudu. Neljal veskil on elektrivarustuse sisseseaded (Nässmetsa, Sõmerpalu, Kärgula ja Lõhtsu).

Metsa on kihelkonnas oma tarbeks küllalt ja jääb ülegi, eriti kihelkonna kagu- ja lõunaosas. Kihelkonna keskosas aga, mis on enamasti lage, annab metsapuudus end tunda. Puid tuleb vedada kuni 10-30 km kauguselt. Metsa parvetatakse Püha- ja Mustjõge mööda Võrru; parvetamisel leiavad ka kohalikud elanikud tööd.

Kungsoost lõigatakse suuremal määral turvast. Soost on renditud kuni 400 ha Antsla turbatihingule. 1925. a. lõigati siit 350 kuup-stilda head allapanu-turvast. Senini on turvast lõigatud käsitsi, kuna ühing kavatseb edaspidi masinad muuretseda. Nõudmine turba järele on elav ja soovijaid leidub isegi kaugemalt.

Iseseisvaid käsitöölisi on kihelkonnas siin-seal; tähtsamad koonduspunktid on Sulbi ning Reinumäe alevik, kuna osa kihelkonna tarbeist täidavad kagus Võru linn, loodes Otepää alev.

Kaubad tuuakse peaasjalikult Tartust ja Võrust. Kohalised kaubapunktid on peale selle Antsla alev ja Sulbi ning Reinumäe alevik. Kahes esimeses peetakse turgu. Müügikaubaks on põllumajanduse-tooted ja karjasaadused, mis osalt müüakse kohalistes keskustes, osalt veetakse Võrru, Otepäässe ja Tartu. Tööstussaadusist lähevad turule piiritus, telliskivid ja kalakasvandusist kalad; aiasaadusist müüakse vähemal määral õunu ja marju.

Laata peetakse kihelkonna piirides Antsla alevis ja Sulbi alevikus, kus kaubeldakse peaasjalikult loomadega. Peale mainitute on kihelkonna tulunduses veel väga tähtsad Võru, Otepää ja Kanepi Ritsike laadad.

Tulunduslikeks keskusiks on Antsla alev ja Sulbi ning Reinumäe alevik; peale nende on kihelkonna kaguosas suure tähtsusega Võru linn ja loodeosas Otepää alev.

Vaimline elu. Usuliselt on kihelkond valdavas enamuses luteriusuline; ap.-õigeusulisi on suuremal hulgal ainult Antsla alevi ümbruses, kus nad kuuluvad Kraavi apostl.-õigeusu kogudusse (umbes 1400 liiget). Väljaspool kirikut seisjaist olgu nimetatud Tootsi vennastekogudus Sõmerpalu vallas, 1922. a. 29 liikmega (9 m., 20 n.). Peale selle peetakse lugemisi ning palvetunde Antsla alevis, kuid erikogudust ei ole siin registreeritud. Omal ajal on olnud Vana-Antsla vallas Lüüsi vennastekogudus, mille palvemaja veel praegugi olemas, kuid kogudus ise ei teotse. Luteri usu jumalateenistusi peetakse ka Antsla alevis tuletõrjujateseltsi majas.

Ebausuga ühenduses olnud rahvakombed on hävimas; neid peetakse ainult harva ning naljaks; nii on pruugiks veel mai- ja jaanituld põletada, mardi- ja kadrisandiks käia kui ka kiigel kiikuda. Talguid peetakse veel sagedasti, eriti sõnnikuveo-, kartuli- ja linatalguid.

Noorte inimeste kooskäimiskohtadeks on kujunenud seltsimajad, milledena toimivad Urvaste, Vaabina ja Kärgula vallamaja juures endised magasiaidad. Peale seltsimajades korraldatud pidude on ka harilikke külapidusid - simmaneid, mida korraldatakse kord siin, kord seal talus kodusel teel ja kus tantsimine on eeskava tähtsaima numbrina.

Hariduse edenemise võimalused on laialdases kihelkonnas mitmesugused. Kõige halvemaisse tingimusisse on pidanud kuuluma kihelkonna kirdeosa. Kihelkonna piirides on algkoolid, mis peavad töötama nii ruumide kui sisseseade ja varustuse suhtes õige puudulikes tingimusis. Kõige paremas seisukorras on vahest Urvaste kõrgem algkool, mis on nüüd mahutatud Vana-Antsla endisesse härrastemajja. Sõmerpalu koolile uue maja ehitamine on käimas.

Vaimliseks keskuseks on kihelkonnas Antsla alev, kuna mujal huvid laiali valguvad. Kagupoolse serva-ala suhtes omab tähtsat kohta Võru linn oma keskkoolidega ja loodes Otepää alev.

Tervishoiulised olud.

Tervishoiuliselt on kirjeldatud Kärgula, Linnamäe, Sõmerpalu, Uue-Antsla ja Vana-Antsla vald.

Kärgula, Linnamäe ja Sõmerpalu vallas tuleb rehetoa ning rehealusega ühe katuse all olevaid eluruume harva ette. Uue-Antsla vallas on eluruum, rehetuba ja rehealune umbes 1/3:kul elamuist ühe katuse all, kuna 2/3:kui on elumaja eraldi. Vana-Antsla vallas on ligikaudu 4/5 eraldi elamuid ja 1/5 rehetoaga ning rehealusega ühes olevaid.

Toitudest tarvitatakse suvel rohkem piima - harilikum suvine lõunasöök on hapupiim, keedetud kartulid ja heeringad, talvel aga rasvarikkamaid toite. Poest ostetakse suhkur, sool, heeringad, vähemal määral tee ja kohv. Teed valmistatakse mitmes kohas vabarnavartest, lõhmuseõitest, tihti piparmündilehtedest. Kohv valmistatakse põletatud rukkeist ja siguritest. Mõned korjavad kevadel ka kasemahla, mis hapnema pannakse ja palavail suvepäevil joomiseks kaasa võetakse heinamaale ning põllutööle.

Rahvameditsiin leiab pooldajaid. Iseäranis vanemad inimesed tarvitavad sagedasti rahvaarstide nõuande järele igasuguseid rohtusid. Tervishoiuliselt on kihelkonnas üksikasjaliselt kirjeldatud ja mõõdetud kokku 155 talu-, popsi- ja asunikukohta alguses nimetatud valdades.

Elamuist oli rahuldavaid 72%, mitterahuldavaid 28%. Rahulolematuse põhjuseks oli lagunenud seisukord 44%:dil, halb ehitus 23%:dil, kitsus 33%:dil. Puhtus oli majas rahuldav 69:dil, mitterahuldav 31%:dil, õues rahuldav 54%:dil, mitterahuldav 46%:dil. Põranda materjaliks oli laud 88%:dil, kivi 4%:dil, savi 8%:dil. Põrandaist olid korras 88%, lagunenud 12%. Seinad olid krohvimata (palksein) 73%:dil, krohvitud 23%:dil, paberdatud 4%: dil. Niiskeid seinu oli 2%.

Eluruumide kõrgus oli 2-2.5 m 41%:dil, 2.5 m ja rohkem - 59%:dil. Õhku tuli eluruumis ühe elaniku kohta vähem kui tervishoiuliselt soovitav, s. o. alla 10 m2, 10%:dis elamuist. 18%:dil eluruumest oli akna klaasipind küllalt nii suur, et eluruume rahuldavalt valgustada.

Joogivee võtmise kohtadeks olid 49%:dil majadel salvkaevud, 40%:dil pumpkaevud, 6%:dil allikas, 3% auk madalal kohal, 2% jõgi. Veevõtmis-kohtadest olid roojastuskohale - laudale, peldikule - liiga ligidal (kuni 10 m) 25%.

Saunad olid 91%:dil läbikäidud elamuist, neist korstnaga 8%, ilma korstnata (suitsusaunad) 92%. Pesemis- ja vihtlemisruum on ühine, rõivastumiseks on sauna esik.

Peldikud puudusid 50%:dil uuritud talu-, popsi- ja asunikukohtadest. Olemasolevaist oli 30% puudulikke.

Ajalugu.

Saksakeelse nimetuse - Anzen - ja vanade tõenduskirjade järele otsustades näib kiriku ehitamine ja kihelkonna algus Antsla mõisaga ühenduses seisvat; nimelt arvatakse, et kirik Antsla Uexküll'ide ja Vaabina Tiesenhausen'ite ühisel kulukandel on ehitatud. Esimene kord nimetatakse kirikut aastal 1413, kihelkonda alles a. 1477. Eesti keeli hüüti kirikut tavalisesti Urvasteks, saksa keeles vahelduvad aga Urbs ja Anzen - Urvaste ja Antsla. Kirik ise on tükk maad nii ühest kui teisest mõisast kaugel. Urvaste nime omandas kirik lähedalolevast Urvaste külast. Kiriku ehitamisaastat ei tunta; teatakse ainult niipalju, et ta ehitatud samal ajal kui Vaabina mõisa, mille vanus esineb dokumentides väga tihti. Vene-Liivi sõja ajal purustati kirik 1558. a. Et sõda kestis väikese vahega kuni 1625. a., ei suudetud kirikut parandada. Veel a. 1613 leitakse kirik lagunenud seisukorras ning selle ümbruskonnas 6 kabelit (Capellen), mida veel mitmel puhul hiljeminigi esineb. Sel ajal kuulusid kihelkonda peale praeguste alade veel Mõniste, Saru ja osa hiljemini asutatud Kanepi kihelkonnast, ajutiselt isegi Sangaste. Aja jooksul siirdusid need alad teistele kihelkondadele, sest et Urvaste oli liiga suur.

Rootsi valitsuse ajal seatakse kirik korda; millal just, ei ole kindlasti teada.

Esimeseks teadaolevaks luteri õpetajaks on enne 1627. a. soomlane Jacob Schomann, kelle ajal kirik maha põleb. Kuid siiski annab katoliku mõju end veel 1630. a. selles tunda, et talupojad igatsevad jesuiitide järele, kes neile ennemalt jaganud pühitsetud leiba ja vett abinõuks haiguste vastu. Vanade sõdade aegseist sündmusist väärib mainimist, et Rootsi-Poola sõja ajal sündis 1601. a. Vana-Antsla mõisas pärastise Rootsi kuninga Karl IX poeg Karl Philipp, kellest kohaliku rahva mälestuses kuulus Karl XII on saanud. 1656. a. ja Põhjasõja ajal põgenevad õpetajad ja kogudus jääb saatuse hooleks. 1702. a. 17. ja 18. juulil algavad Urvastes need kokkupõrked ja eelvõitlused Rootsi ja Vene vägede vahel, mis 19. juulil Hummulis lahinguks arenevad ja rootslaste täieliku kaotusega lõpevad. Lahinguväljadest on praegugi veel jälgi näha. Üks lahinguväli asub Uhtijärve kaldal, Järve talu maal. On näha risti-rästi üle oruperve kulgevaid kaitsevalle, sügavaid kaitsekraave ja kokkukantud kivihunnikuid. 1923. a. sügisel tuli siin kartulikoopa kaevamisel inimeseluid esile. Veel on leitud siit vanu sõjariistu ja vanaaegseid rahasid. Teine lahinguväli asub sooga piiratud künkal, Suubi talu maal. Mäge kutsutakse Sälgusmäeks. Liivavedamisel olevat siit sõjariistu leitud.

18. aastasaja 80. aastaist pärit olevate arvude järele on koguduses 8820 hinge, 627 talumaja ja 60 popsi- ehk säuniku-elumaja (Lostreiber-Hütten oder bewohnte Badstuben). Üldse on hingede arv läinud aastasaja esimesel poolel väga kõikuv: säärasel raskel aastal kui 1808 väheneb see korraga enam kui 1000 võrra, hiljemini - 1832. a. tõuseb see 9130:ni, kuid 1837. a. on ta jälle 8740, 1844. a. - 9185, kuna ta vene usu tulekuga uuesti langeb (1850. a. umbes 8400).

Usuliste liikumiste poolest on kihelkond tuntud kui koht, kus paganluse jäänused ja kombed püsisid laiemalt ning visamalt kui mujal, ja alles vennastekoguduse liikumine suutis rahva hinge nii mõjuvalt vallata, et ta ohvrikohad hävitas. Iseäralise austamise osaliseks sai Voo ehk Võhandu jõgi, mida Pikse asupaigaks ning ühes hiitega pühaks peeti ja millele ohvreid toodi. Kord, arvatavasti 1642. a., tõstis kohalik rahvas mässu, rüüstas ja põletas veski ning lõhkus selle paisu, mis Sõmerpalu mõisa omanik jõele oli ehitanud. Paisu ehitust loeti pühaduse rüvetamiseks ja arvati viljaikalduse põhjuseks. Rahva ebausu vastu astus välja kohalik kirikuõpetaja, eesti kirjandusloos tuntud Johann Gutsleff, ja avaldas Võhandu jõe austamise üle 1644. a. raamatu, kuid nähtavasti ilma suuremate tagajärgedeta, sest alles 100 aastat hiljemini, a. 1736, kui vennastekoguduse kaudu tulnud ärkamine Urvastes haruldaselt laialt maad oli võtnud, hävitab õpetaja Quandt köstri ja talupoegade abil 80 ohvrikohta ära. Vennaste suurt edu võib osalt ehk ka sellega seletada, et siin nende eesotsas seisis kirikuõpetaja vend Johann Christian Quandt, kes oli üks liikumise peaõhutajaist Lõuna-Eestis. Uuemal ajal on liikumine soiku jäänud, kuid päris kustunud pole ta veel sugugi: kolmes palvemajas, mis kihelkonnas olemas, peetakse praegugi veel (olgugi harva) palvetunde.

Vene usku läksid läinud aastasaja keskpaigas (kõige rohkem a. 1845-46) umbes 830 inimest; kõige suurem protsent usuvahetajaid langes Restu päralt oleva Visela küla kohta. 1847. a. asutati Antsla apostliku õigeusu kogudus, kelle kirikuks oli alguses endine Kassimõisa heinaküün; alles 1866. a. viidi kirik praegusesse kohta üle. Koguduse alla käivad: Vastse-Antsla, Vaabina, Urvaste, Valgjärve ning Linnamäe vald ja osa Vana-Antsla vallast, kuna Visela küla on Ilmjärve õigeusu kiriku järele. Viimasel ajal on veneusuliste arv vähenemas.

Väljarändamine kihelkonnast on mitmel puhul suuremat elavust tekitanud; nii a. 1841, mil talupoegade väljarändamistuhina vaigistamiseks peale Otepää ja Sangaste ka Urvaste kihelkonda sõjaväge paigutati. 1860. a. päevakorrale kerkinud Samaarasse rändamisel ei olnud nähtavasti suuremaid tagajärgi. Talude ostmise ajal on Sõmerpalust osa endisi peremehi, kes võlakoormat enese peale ei usaldanud võtta, lähemaisse Venemaa kubermangudesse rännanud. Vana-Antslast on 1870:daist aastaist peale palju veneusulisi välja rännanud; suuremat hoogu võttis väljarändamine 1897. ning 1898. ja 1905. a. järel ja kestis kuni ilmasõjani; viimasel ajajärgul rändas Vana-Antslast umbes 1000 inimest Venemaale. 1903.-05. a. läksid 7-8 perekonda Kärgulast ja Sõmerpalust Kaanadasse ja mõned üksikud isegi Austraaliasse.

1912. a. tõi Sõmerpalu mõisa omanik Fr. v. Möller Volõõniast umbes 40 perekonda saksa koloniste ja müüs neile oma karjamõisad (Anne-, Peetri-, Mustja ja Lillemõisa), mis taludeks jagati. Ilmasõja alul saadeti kolm perekonda, kes polnud vene alamad, välja, osa sakslasi müüs ise oma krundid ära ja läks Saksamaale. Praegu on järel veel 20 talupidajat ja 12 perekonda maata sakslasi.

Talude müümine kihelkonnas on võrdlemisi vara alanud - juba 1836. a. on kolme Murra päriseks müüdud. Tartu-Võru Rahukogu kinnistusosakonna andmete järele saame talude ostuaja iseloomustamiseks järgmise tabeli:

Vaabinas on leidunud juba 1600. a. ümber nõndanimetatud priitalusid, millede pidajad orjuse asemel kindlaksmääratud maksu on maksnud.

Endiste talude hävitamist ning nende maade mõisa kätte võtmist on kihelkonnas mitmel pool ja mitu korda ette tulnud; nimetada võiks Truuta mõisa tekkimist endise Nahaküla asemele läinud aastasaja alul ja 28 talu ühendamist Vana-Antsla Boose karjamõisaga 1890. aastal.

Laialisemat valdade ühendamist 1890-dail aastail kihelkonnas ette ei võetud; ainult Kõigu, Annemõisa ja Truuta kogukond liideti Urvaste valla külge. Sõmerpalu juurde kuuluvate karjamõisate kogukonnad olid juba 1866. a. Sõmerpalu vallaga ühinenud. Küll ühendati 1890.-91. a., Vana-Antsla välja arvatud, kõik naabervaldade kohtud üksteisega. Hiljemini said nad kõik, peale Kärgula, jälle oma iseseisvuse tagasi.

1905 a. sügisel levisid (nagu mujalgi ümbruskonnas) jutud rahulikke elanikke ähvardavast mustsajast. Peaasjalikult tõi see rahva koosolekuile nõu pidama omakaitse korraldamise üle, kuid nõuti ka viinapoodide ja kõrtside sulgemist; Vana-Antsla valla volikogu otsustas isegi ülemuselt paluda vaesema rahvakihi elujärje parandamist ja nende maaga varustamist. Seepeale ilmusid karistussalgad, kuid et kõik rahulikuks jäi, ei võtnud nad peale lühikeseajaliste arreteerimiste midagi ette. 1917. a. revolutsiooni järel panid Antslasse majutatud vene tagavararügemendi sõdurid Antsla alevi ümbruskonnas, eeskätt mõisais, rüüstamise toime, mille ohvriks langesid muu seas ka arhiivid ja mõisnikkude matusepaigad. Saksa okupatsioon möödus ilma iseäraliste sündmusteta. Kõigu mõisa juures-oli lahkuvate Saksa vägede ja enamlaste vahel väiksem kokkupõrge, mil umbes 30 sakslast surma said ja palju vangi langes. Vabadussõja ajal andis esimene Eesti mobilisatsioon 1918. a. õige väheseid tagajärgi (Vana-Antslas näiteks vähem kui 10%). Enamlaste okupatsioon tõi kihelkonnale käredaid hobuste, kariloomade ning vilja rekvisitsioone ja pani maksma terrori, mis kümmekonnalt inimesilt elu nõudis ja suurema arvu vangi heitis. Järgnev vabastus Eesti vägede poolt oli seda kosutavam, et väerind õige ruttu läbi ning eemale läks ja koht mitte võitluste tallermaaks ei muutunud.

Koolid.

Et Urvastes, kus 1736. a. alates vennastekoguduse liikumine väga suurt poolehoidu leidis, juba enne 1765. a. patendi ilmumist kui mitte rohkem, siis vähemalt köstrikool olemas oli, näib kindel olevat, olgugi et otsesed andmed puuduvad. Quandt'i ajalt kuuleme 1743. a., et koolmeister on ametis ja 43 last saavad õpetust. 1765. a. käskkirja alusel hakati vallakoole asutama, kuid alguses edenes asi visalt. 1786. a., suure koolikatsumise ajal, leidub kihelkonnas peale köstrikooli 10 küla- või mõisakooli, mis 1765. a. käskkirja täitmiseks avatud. Koolimajadeks tarvitatakse suuremalt jaolt rehetubasid. Vastse-Antslas peetakse kooli aga endises mõisa saunas, mille teisel poolel asub kõrts. Kärgula kool leidis ulualuse Raudsepa talu saunast, mis laste arvu kohta kitsas öeldakse olevat. Üles märgitud on ka kahe koolmeistri (Urvaste ja Kõigu) palk, kelledest esimene 2 vakka rukkeid ja 2 vakka otri ning 2 rubla raha, teine ainult õppeajal mõisa käest prii ülalpidamise saab. Katsumise järel määratakse küll koolmeistrite palk 6 vaka rukiste, 5 vaka otrade ning 4 leisika soola peale kindlaks ja koolidele kästakse omaette (ainult kooli jaoks) ruumid muretseda või majad ehitada, kuid nende määruste ning otsuste täitmine sünnib, niipalju kui seda kiriku arhiivist võib jälgida, õige visalt ning korratult, mis ühes üldise materiaalse kitsikusega kooli edu kuni läinud aastasaja kuue-, seitsmekümnendate aastateni täitsa kammitsas hoiab, hoolimata maksvast koolikohustusest ja selle põhjal pealepandud rahatrahvidest kui ka kehalistest karistustest. Ka koolimajade eest hoolitsemine, mis peaasjalikult mõisate käes ja neist oleneb, on väga puudulik. Nii näiteks võtavad Vana- ja Vastse-Antsla mõisa 1813. a. põlenud köstrikooli maja ehituse oma peale ja lõpetavad selle alles 1842. a. konvendi tungiva nõudmise peale; sealjuures on valmissaanud ehitis nii väike, et konvent otsustab seda otsekohe laiendada. Natuke paremas seisukorras on 1844. a. jõulukuus avatud kihelkonnakool (mis tuli endise köstrikooli asemele) selle poolest, et kogukonnad on kohustatud sinna kogukonna kulul 12 andekamat poissi saatma.

1845. a. alanud vene usku mineku kaasnähtusiks on tunduv kooliskäimise lõdvenemine ja koolmeistrite viimaseil aastail mitmel pool maa andmisega paranenud palgaolude uus halvenemine. Veneusulised vanemad ei pane sagedasti oma lapsi enam kooli. Luterlaste trahvimise tagajärjel olnud vene usku üleminekud sunnivad sellest sunniabinõust esialgu loobuma. Õpetaja Gutglück, kellest rahval hea mälestus, katsub kooli elu energiliselt jälle tõsta. Nähtavasti tema õhutusel määravad Urvaste ja Kärgula mõisa omanikud oma kogukonna virgemaile õpilasile autasuks vilja. Koolid hakkavad aegamööda tõesti kosuma ja nende arv tõuseb 1870-daiks aastaiks 17 peale, mille juurde tuleb veel Antslas töötav vene kihelkonnakool ja selle kaks abikooli arvata. Kuid peagi hakkavad üksikud koolid lastearvu üldise kahanemise, venestuse ja laste linnakoolidesse viimise tagajärjel kinni jääma. Nii lähevad hingusele: Truuta kool 1891. a., Vaabina Liiva kool 1905, aasta hiljemini Vastse Antsla Liiva kool. 1910. a. ühendatakse Vastse-Antsla Möldri ja Meose kool kahekomplektiliseks Kuldre kooliks, mille jaoks uus kahekordne kivimaja ehitatakse. Kihelkonnakoolis, mis 1895. a. paigu teise õppejõu juurde saab ja kuhu 1904./05. õppeaastast alates ka tütarlapsi võetakse, tõuseb uuemal ajal õpilaste arv järjekindlalt, iseäranis jõudsasti aga ilmasõja lõpu poole, kui elukallidus raskendas linnakoolidesse pääsemist. Saksa okupatsiooni ajal suletakse kihelkonnakool ja selle inventar antakse üle Antsla alevis kohaliku kooliseltsi poolt (1915. a. sinna evakueeritud Riia 31 algkooli asemel) ellukutsutud koolile, mida keskkooliks kavatsetakse välja arendada. Enamlaste ajal, jaanuaris 1919, saab kihelkonnakool inventari tagasi ja ta avatakse uuesti, seekord juba Urvaste kirikumõisas kirikuõpetaja majas, kus ta järgmisel sügisel kõrgemaks algkooliks ümber moodustatakse ja sealt 1921. a. Vana-Antsla mõisa härrastemajja siirdub. Vene kihelkonnakool jääb 1920. a. seisma.

Kooliseltsi kõrgema algkooli ja endise Puka vene kiriku abikooli järeltulija - Antsla alevikooli - ühendamisest saab 1922. a. sügisel Antsla kõrgem algkool. Sõmerpalu Prassi ja Mustja Vasksaare kool ühendatakse 1919. a. 4-klassiliseks algkooliks, mis Sõmerpalu härrastemajja paigutatakse, kuid 1921. a. jälle endisisse ruumesse tagasi tuuakse.

Lõpuks tuleks mainida Antsla mõisate 1862. a. surnud omaniku krahv A. C. Bose abikaasa poolt Vana- ja Vastse-Antsla vallale pärandatud kapitali - 50 000 hõberubla, mille protsentidest, peale vaeste eest hoolekandeks, arstiabiks ja põllumajanduse tõstmiseks määratud osade, 20 000 rubla protsendid hariduse edendamiseks pidid tarvitatama. Sellest said abi mõlema valla luteriusulised koolid kui ka sealt pärit olevad luteriusulised õpilased linna koolides, ülikool kaasa arvatud. Nii mitmele tasandati sellega tee kõrgema hariduse juurde, teistest abisaajatest kõnelemata. Muiks otstarbeiks määratud summadest omandas suurema tähtsuse see kapitali osa, mille protsendid läksid arstliku abiandmise hõlbustamiseks ja millele krahvi abikaasa Elisabeth Bose omalt poolt 1864. a. 10 000 rubla juurde annetas. Samuti jäi ka Vana-Antsla mõisa ehitatud tohtrimaja, hospidal ja apteek valdade omanduseks ja arsti pidas mõisa kuni 1876. a. omal kulul üleval. Alles selle järel hakati krahvinna annetatud kapitali (mis 17 000 rubla peale oli kasvanud) protsente tarvitama. Kingitud kapitalide kasutamine kestis kuni 1917. a. Selle järel ei saada kapitale valitsevat komiteed, mis koosnes Antsla mõisate omanikest, kirikuõpetajast ja mõlema valla vanemast ning arstist, mitte enam kokku.

Mõisad.

Urvaste (saks. Urbs) mõisa, 5.9 km kirikust idas, oli piiskopivalitsuse lõpul Koskull'ide käes, nagu 1516. a. nimetatakse. Mõisa omandamine tekitab mitu protsessi ning tüli ja omanikud vahelduvad sagedasti. Läheb 1550. a. Zöge'de kätte, kes Rootsi poolehoidjad ja sellepärast Poola ajal mõisa kaotavad, mis alguses Vaabina kroonumõisaga ühendati, pärastpoole aga jälle eraisikuile anti. Asjata katsuvad Zöge'd Rootsi valitsuse tulekul endist omandust tagasi saada. See läks jälle uute isikute kätte ja langes 1683. a. reduktsiooni alla. Ja alles nüüd, 1698. a., restitueeritakse mõisa Zöge'dele, kellelt see abielu kaudu WrangeHte kätte satub ja siis ostu teel a. 1728 Spalchaber'ite omanduseks saab. Spalchaber'id suurendavad 1761. a. mõisa ala Linnamäelt ostetud viie taluga ja müüvad selle 1776. a. Carl Gustav von Samson'ile, kelle poeg ning järeltulija Reinhold Johann Ludvig Samson von Himmelstjerna Liivimaa talurahva pärisorjusest vabastamise loos teatud kuulsust omab. Üks Urvaste Samson tegi oma nime ka Eesti Aleksandri kooli asjus kuulsaks. Samson von Himmelstierna'de käes püsib mõisa kuni 1903. a., mil viimane sellenimeline omanik mõisa oma lesele, pärastisele v. Lingen'ile pärandab. Riigistatakse 1920. a. ja antakse 1920./21. a. tulundusaastaks endisele omanikule rendile, mille järele planeeritakse ja jagatakse. Härrastemaja - harilik kahekordne puuehitis, väljastpoolt lubjatud.

Urvaste mõisa päralt olnud talude müümine on järgmiselt käinud:

Vana-Antsla (saks. Alt-Anzen) mõisa, 5,5 km kirikust lõunas, 4 km Antsla raudteejaamast põhjas, esineb esimest korda 1405. a. Herman Uexküll'i omandusena. Läheb Uexküll'idelt Poola ajal kaduma ja antakse 1588. a. Võnnu kastellaanile, Tartu oeconomus Georg Schenking'ile, kes siia lossitaolise kindlustuse ehitab (Vana-Antslat ei saa, nagu mõned kronistid küll teevad, päris lossiks pidada). 1601.a. sünnib siin Rootsi prints Karl Philipp, pärastise Rootsi kuninga Karl IX poeg. Rootsi valitsus võtab mõisa oma kätte ja Gustav Adolf annab selle 1625. a. kammerjunker Acke Tott'ile. Ühelt alaealiselt Tott'ilt ostab mõisa Dietrich Riegemann, kes 1650. a. v. Löwensterni nime all aadliseisusesse tõstetakse. Esimese Löwensterni surma ajaks on mõisa juba kaheks - Vana- ja Vastse-Antsla mõisaks jaotatud. Vana-Antsla saab leitnant Martin Löwenstern'ile. Löwenstern'ide käes on mõisa kuni läinud aastasaja kaheksakümnendate aastateni. Eriti hea mälestuse kohaliku rahva keskel on jätnud 1879. a. surnud krahviproua Elisabeth Bose, sündinud v. Löwenstern, kes ühes oma abikaasaga vallarahva hea käekäigu eest eespool-mainitud (lhk. 383) kapitalide annetamisega on hoolitsenud. 1883. aastast peale kuni riigistamiseni 1920. a. olid Ungern-Sternbergid mõisa omanikud. Praegu on mõisa jagamata ja peetakse riigi arvel. Härrastemaja - osalt kahe-, osalt kolmekordne vana kiviehitis, mis sõja ajal sees olnud sõjaväe poolt toimepandud rüüstamise all kannatanud. 1921. a. kevadest saadik asub siin Urvaste kõrgem algkool.

Vana-Antsla mõisa päralt olnud talude ostuaega näeme järgnevast:

Vastse-Antsla (saksa keeli Neu-Anzeri) mõisa, 3.7 km kirikust lõunas, 7 km Antsla raudteejaamast põhjas, on 17. sajandi teisel poolel Vana-Antsla mõisa küljest eraldatud. Esimeseks omanikuks oli rootsi leitnant Joachim von Löwenstern. Jääb niikauaks kui Vana-Antslagi Löwenstern'ide soo omanduseks ja 1899. a. alates on mõlemal mõisal jälle ühised omanikud kuni krahviproua E. Bose surmani. Viimati on mõisa Stael v. Holstein'ide käes, kellelt 1920. a. riigistatakse. Planeeriti ja jagati 1921. a. Härrastemaja - 1826. a. ehitatud tore kahekordne kiviehitis, on viimasel ajal kannatada saanud ja päris korrast ära.

Vastse-Antsla mõisale kuulunud talude ostuaeg:

Vaabina (saks. Uelzeri) mõisa, 8.4 km kirikust kagus, on vanasti arvatavasti loss olnud, sest et ta esineb 1555. a. pärit olevas losside nimestikus, kannab 1564. a. tehtud rahulepingus venekeelset nime - Город Ваби ja ka eestikeelne nimetus - Linnamäe, mis veel praegugi naabrimõisal on, mis sellal veel Vaabina lahutamata osa oli, ei näi ilma põhjuseta tekkinud olevat, olgugi et uuemal ajal mõnelt poolt lossi olemasolus kahtlema on löödud.

Vaabinat mainitakse esimest korda a. 1405. Aastal 1513 kinnitas praost Leo X mõisa Fromhold von Tiesenhausen'i omanduseks. Fromhold'i poja Fabian von Tiesenhausen'i järele, kelle käes oli mõisa 1522. a. - 1558. a., on eestikeelne nimi tekkinud. Poola kuninga Stefan Bathory ajal võeti mõisa kroonu kätte ja anti suurkantsler Zamoisky'le, kelle surma järel 1605. a. Q. J. Tiesenhausen selle jälle tagasi sai, kuid Poola valitsuse lõpul Poola poolehoidjana kaotas. Gustav Adolf andis ta ooberst Friedrich Roslandin'ile. Kuninganna Kristiine ajal sai Vaabina 1636. a. vabahärra J. E. von Bellingshausen'ile, kelle pojalt redutseeriti ja viimase lesele 1713. a. uuesti restitueeriti. Läks 1723. a., abielu kaudu v. Schreiterfeld'ide kätte, kes 1756. a. osa mõisast Linnamäe nime all v. Spalchaber'itele ära müüsid. Ka järelejäänud osa müüdi 1773. a. von Igelström'idele, mispeale kaks omanikku ruttu üksteisele järgnevad; neist püsib viimane - v. Rennenkampf'ide sugu - natuke pikemat aega - kuni 1844. a., mil mõisa Samson von Himmelstierna'de kätte satub. Viimased pidasid mõisat kuni planeerimise ja jagamiseni 1920. a.

Härrastemaja - kaunis vana kahekordne kiviehitis, mis endisel omanikul ja asunikel ühiselt tarvitada.

Vaabina mõisale kuulunud talude ostuaeg:

Linnamäe (saksa keeli Linnamäggi) mõisa, 14.9 km kirikust idas, Pühajõe kaldal, kuulus enne Vaabina alla, ja nime järele otsustades tuleb siit arvatava endise Vaabina lossi asupaika otsida. Lahutati lõplikult Vaabinast 1756. a., mil selle mõisa Sophie Elisabeth von Spalchaber ostis, kes natuke hiljemini 3 adramaad Urvaste mõisale edasi müüs. Osteti juba enne 1768. a. v. Spalchaber'itelt ära ja käis selle järel lühikese aja jooksul ruttu ühe pidaja käest teise kätte, kuni viimaks 1836. a. parun Maydeiri soo omanduseks sai, kellelt 1920. a. võõrandati. Jagati planeeritult välja 1921. a. Härrastemaja - kahekordne kiviehitis, on sõja ajal rüüstamise all kannatada saanud.

Linnamäe mõisa päralt olnud talude ostuaeg:

Kärgula (saks. Kerjel, varemini Pillepal) mõisa, 9.6 km kirikust kirdes, Pühajõe kaldal. Oli 1544. a. Tartu piiskopkonna-foogti (Stiftsvogt) Georg Kursel'i päralt, kes oli ühtlasi ka Sõmerpalu omanik. G. Kurseli järeltulijad pidasid mõisat kuni 17. sajandi keskpaigani, mil see kaasavarana v. Tausasz'ide omanduseks sai. Jäi reduktsioonist puutumata. 1725. a. müüs Heinrich Johann v. Tausasz Kärgula mõisa Caspar v. Wilcken'ile. Läks v. Wilcken'itelt 1791. a. ostu teel Freymann'idele, kellele järgnevad veel paar omanikku enne 1865. a., mil viimane omanikusugu - v. Sievers'id - mõisa ostab. Planeeriti ja jagati 1921. a. Härrastemaja - kaunis nägus kahekordne kiviehitis

Kärgula mõisa päralt olnud talude ostuaeg:

Kõigu (saks. Koik, varemini Runemois) mõisa, 7.9 km kirikust põhja pool. Kandis varemalt ka Suur- ning Väike-Koiküla nime. Oli 1515. a. vendade Peter ja Eylert Viffhusen'ite päralt, kes selle onu Tiesenhausen'ile edasi müüsid. Poola kuninga Stefan Bathory ajal arvati mõisa Sangaste järele olevate kroonumõisate hulka, kuid anti õige pea jälle Tiesenhausen'itele tagasi. Rootsi valitsuse alul kaotas Poola poolehoidja mõisa jäädavalt. On selle järele väga mitme soo omandus olnud, mida kõik ainult lühikest aega oma käes pidasid. 18. sajandi teisel poolel kuulus pisut kauemini v. Budberg'idele, kes sajandi lõpul Anne- ja Truutamõisa Kõigust eraldasid. Oli hiljemini vähe pikemat aega v. Glasenapp'ide, viimasel ajal v. Derfelden'ite päralt. Võõrandati 1920. a. Adele Radlow'ilt. Jagati planeerituna 1921. a. Härrastemaja - uuepoolne, enamalt jaolt ühekordne ehitis.

Kõigu mõisa päralt olnud talude ostuaeg:

Annemõisa (saks. Annenhof), 9 km kirikust põhja pool. Selle mõisa eraldas major Gotthard Wilhelm parun Budberg Kõigu mõisast ja pantis 1799. a. praost Johann Philipp v. Roth'ile Kanepis. Võeti 1804. a. Liivimaa kameraalhoovi resolutsiooniga rüütlimõisate hulka vastu. On oma lühikese ea kestef palju omanikke vahetanud. Viimasel ajal olid tal Kõigu mõisaga ühised omanikud. Võõrandati 1920. a. Jagati planeerituna 1921. a. Härrastemaja - vana ühekordne kiviehitis.

Annemõisa päralt olnud talude ostuaeg:

Truutamõisa (saks. Gertmdenhof), 10.4 km kirikust põhja pool. Mõisa piirides on olnud omal ajal nn. Nahalinn, mis ühtedel andmetel asunud Tsirkemäel, Liinajärve kohal, kus praegu metsaga käetud ehitise jälgi leida. Teistel teadetel olnud Nahalinna asukohaks praeguse Truutamõisa hoonestiku paik, Nahajärve kahal. Kuskil, vist Tsirkemäel, leidunud ka püha hiis. Kuna ühelt poolt võiks oletada, et muistne Nahalinn, mille' asemele hiljemini tärkas Nahaküla (viimase hävides jäi järele nimekaim Naha talu, mis hiljemalt 120 a. eest oli praeguse Truutamõisa kohal olemas), oli Otepää Eesti maalinna eelkindlustus, seega sõjaliselt tähtis punkt; siiski näib õigem olevat, et Nahalinn oli Otepää tööstuskoht, nimelt 15. ja 16. sajandil, mil õitsis Saksa Odenpäh linn, tähtis kaubanduskoht mere ja Venemaa vahel. Vist kaubeldi Otepääs peaasjalikult nahakaubaga ning karjaga, ja on küll tõenäoline, et sellest asjaolust sai Nahalinn oma tekkimise ja ka nimetuse. Nahalinn oli mingi alevitaoline asula, kus elasid Otepää ärimeeste esindajad ja nahkurid; oli vahest ka sõjaline tugipunkt Saksa võjmu, nimelt piiskopi ajal. Kahjuks ei kõnele ajaloolised teated midagi keskaja mõjuka ning tähtsa Otepää kindluse ja linna hävimisest - Nahalinna hukkumisest ammugi mitte, see kadus ühes linnaga. Tõenäoliselt on see sündinud juba 16. sajandi lõpupoolel ja 17. sajandi alul suurte sõdade ajal, mis kestsid väheste vaheaegadega 70 aastat, mil otse üle Tartumaa alaliselt vaenuväed liikusid: Vene, Poola, hiljemalt ka Rootsi sõjasalgad. Nahalinna jälgedena on leitud maa seest mõnesuguseid vanu asju, nagu mõõku, rahasid jne.

Truutamõisa on 18. sajandi lõpul ühtaegu Annemõisaga Koigu mõisa küljest eraldatud Lambaküla asemele asutatud ja ühtaegu Annemõisaga kameraalhoovi poolt 1804. a, rüütlimõisaks tunnistatud. Oli algusest kuni käesoleva aastasaja esimeste aastateni Behaghel von Adlerskron'de päralt, kuid viimasel ajal vahetas õige tihti omanikke, kelledest viimane oli Sofia Turasov. Võõrandati 1920. a. ja jagati planeerituna 1922. a. Härrastemaja - vana ühekordne puuehitis. Müüdud talusid Truutamõisa järele ei ole.

Sõmerpalu (saks. Sommerpahlen) mõisast, 22.7 km kirikust idas, olid ajutiselt iseseisvate mõisatena eraldatud järgmised pärastised karjamõisad: Järvere (saks, Jerweri), Lillemõisa (saks. Lühneri) ja Mustja (saks. Mastet). Arvatakse, et Sõmerpalus olnud vanasti loss, mille keegi Kursel ehitanud ja mis selle järele 1564. a. rahulepingus venekeelset nime - Gorod Kursten -ja 1582. a. rahulepingus Poolaga Kurslovium'i nime kannab. Ühe tõendamata jutu järele hävitanud lossi vene kindral Šeremetjev.

Mõisa kuulus ühes Kärgulaga 1544. a. Tartu piiskopkonna foogtile Georg Kursel'ile, kes saanud mõlemad mõisad ühes oma abikaasa Ebba Uexküll'iga. Võeti nähtavasti Rootsi valitsuse alul riigi kätte, sest 26. märtsil 1631. a. müüs Gustav Adolf mõisa oma peakorteris - Schwedf'is. - Tallinna kodanikule Hans Ohm'ile, kes selle 1652. a. major Dietrich Müller'ile edasi müüs. Jäi 1682. a. reduktsioonist puutumata, kuid 1698. a. andis reduktsioonikomisjon mõisa vabahärra v. Ungern'ile. 1718. a. v. Müller'itele restitueeritud mõisa sai hiljemini abielu kaudu Christian Johann v. Möller'i nelja poja päruseks, mille need 1766. a. nii ära jagasid, et ühele sai Sõmerpalu, teistele alguses mainitud karjamõisad iseseisvate, eraldatud mõisatena. Pärastpoole, kui kõik mõisad jälle ühe omaniku kätte tagasi olid tulnud, ühendati nad uuesti üheks Sõmerpalu rüütlimõisaks 1867. a. 30. augustil väljaantud kubermanguvalitsuse patendi läbi, millega Sõmerpalu külge liideti ka Kanepi kihelkonnas asuv Peetrimõisa. Sõmerpalu oli kuni võõrandamiseni, mis 1920. a. sündis, v. Möllerite omandus. On praegu jagamata ja peetakse riigi arvel. Järvere karjamõisa planeeriti ja jagati 1921. a. Teised karjamõisad - Peetrimõisa, Annemõisa, Lillemõisa ja Mustja - on viimaseil aastail enne ilmasõda ära jaotatud ja Volõõniast toodud saksa kolonistidele taludekaupa müüdud. Talude ostulepingud on suuremalt jaolt alles Eesti Valitsuse poolt lõplikku kinnitust leidnud, millega nii hiliseid ostusid, kui 1922. a., mida mujal väga harva esineb, peab seletama. Härrastemaja - kahekordne kiviehitis, mille alumine kord enam keldri- kui eluruume mahutab.

Sõmerpalu ja juurdekuuluvate karjamõisate päralt olnud talude ostuaeg:

Muinasjäänused.

Kiviajast leide ei tunta. Eelkristlikku raua-aega kuuluvad vahest 6 - 7 pronksist käevõru, leitud kündmisel kustki Truutamõisa lähedalt. Varemasse rauaaega kuulub kogu leide, oksastatud sõlg, sõrmuseid jne., saadud kustki Sõmerpalust (vist mõnest kivikalmest). Edasi kuuluvad sellesse ajajärku järgmised kivikalmed:

1. Majala kl. Halli tl. maal Lõõdva järve kaldal n. n. Kabelimägia või Kirikuase;
2. Truutamõisa lähedal Saamueli tl maal 2 kivikalmet, mida kaevanud 1890. a. prof. R. Hausmann.

Kõik need kalmed on annud varema rauaaja leide, nagu pronksist kaarsõlgi, ketassõlgi, käevõrusid, ristikujulisi ripatseid jne.

Nooremasse rauaaega kuulub kivikalme, mis suurelt osalt hävitatud, Linnamäe valla Hargi tl. maal, Lõõdva järve kaldal, n.n Kabelimägi või Kirikuase. Rauaaegne kivikalme, ilma et teataks, mis ajajärgust, on võinud olla ka nüüd juba hävitatud kivivare Särekülas Villaku tl. põllul, umb. 3/4 km talust loode pool.

Linnamägesid on 1: Urvaste vallas Järve talu maal, umb. 1/4 km talust loode pool, Uhtijärve kaldal.

Ajalt ebamääraseist muinasjäänuseist on mainitavad: 1) ohvrikoht Vana-Antsla vallas Hangioja tl. põllul maantee ääres, vallamaja ja magasiaida vahel, kus kasvanud varemalt kummardusi-pedajas, mille all ohverdatud; 2) ohvrikivi, n.n. Helsekivi, Sõmerpalu vallas Tinnispalus, Kaapsu taludest umbes 1/2 km lääne pool, Võhandu jõe ääres.

Kirikud, palvemajad, kalmistud.

Urvaste ev.-luteri koguduse kirik on juba keskajal, arvatavasti 15. sajandi alul, maakivist ehitatud. Kirik on kolmelööviline. On aja jooksul palju kannatanud. Põles 1787. a. välgust süüdatuna kuni müürideni ära, kuid seati kohe jälle korda. Restaureeriti ja suurendati viimast korda a. 1889. Altar - puulõiketöö, puusepp Hektari valmistatud. Altaripilt - Kristus ristil - tundmata isiku töö. Vana altaripildi - Jeesus palvetab Ketsemani aias -, mis praegu käärkambris, on Walter 1855. a. maalinud. Tornikellasid on kaks: vanem 1834. a. J. W. Strandtmann'i poolt Lipsi postijaamas valatud, uuem 1872. a. Bochum'is valatud ja kannab eestikeelset pealkirja Urvaste 1872. Kelladega ei ole kirikul õnne olnud. Nad on õige ruttu lõhki läinud; ka on sõja ajal Uhtijärve peidetud ja teise, Venemaale viidud kella kohta mitmesugused jutud liikumas. Oreli on Ernst Kessler 1842. a. Tartus ehitanud.

Kalmistuid on kirikul kolm: Vana kalmistu, umbes 0.4 km kirikust, Kõigu mõisa viiva tee ääres, praegu maha jäetud; sinna on maetud enne 1799. a. Uus, umbes 0.4 km kirikust, Uhtijärve kaldal, 1799. a. õnnistatud, mitu korda laiendatud, viimane juurdevõetud osa õnnistatud 1921. a. Kolmas kalmistu on Sõmerpalus, ligi 19 km kirikust, Prassi palus, Prassi koolimaja lähedal, asutatud 1833. a. kohaliku mõisniku poolt kingitud maale.

Perekonna-matusepaigad on järgmisis mõisais:

• Urvastes (0.3 km mõisasüdamest) Samson von Himmelstjerna'del.
• Vana-Antslas (umbes 1 km mõisast läänes) von Löwenstern'idel.
• Vaabinas, Lõõdla järve kaldal (umbes 3 km mõisast), 1809. a. ümber krahviproua Igelström'i poolt asutanud, 1824. a. ka v. Rennenkampffidele tarvitamiseks uuesti õnnistatud.
• Linnamäel (umbes 0.4 km härrastemajast kagus) von Maydellidel.
• Sõmerpalus (umbes 1 km mõisast Võru poole) v. Möller'itel.

Mõned neist matusepaikadest, nagu Vana-Antslas ja Vaabinas, on viimaseil segaseil ajul, iseäranis peale 1917. a. revolutsiooni, täitsa ära rüüstatud ja pakuvad kurba pilti. Ainult Urvaste oma on veel heas korras.

Antsla apostliku õigeusu (Püha Elia) kirik, umbes 2 km Antsla jaamast kirdes, on 1895. a. Sinodi kulul (9000 rubla) endise puust palvemaja asemele ehitatud. Ristikujuline kiviehitis, mida 2 ahjuga köetakse. Kalmistu sealsamas, umbes 0.1 km kirikust põhja pool.

Vennastekoguduse palvemaju on Urvastes rohkem kui vaevalt kuskil mujal, nimelt neli, mis selle, viimasel ajal peaaegu kustunud liikumise õitseajast järele jäänud. Need kõik on vanad, madalad puumajad ja kannavad järgmisi nimetusi:

• Pakla palvemaja, Vastse-Antsla mõisa poolt kingitud maa peale ehitatud, umbes 1.1 km kirikust.
• Lüüsi palvemaja Vana-Antslas, umbes 1 km raudteejaamast, mõisa kingitud maa peal.
• Tootsi palvemaja Sõmerpalus, vallamaja lähedal, mõisa kingitud maa peal.
• Grünau palvemaja Kärgulas.

Rändajale.

1. Kuplistik kihelkonna edelaosas. Valga-Irboska raudtee Antsla jaamast üle Nässmetsa ja Vaabina mõisa Lõõdla järve aarde (1-1.5 km), mis asub Urvaste ürgoru kaguotsas. Teelt võib teha kõrvalkäigu lõunasse, Kraavi ap.-õigeusu kiriku juurde, mis pikendab teed 1.2 km võrra. Lõõdla järve juurest algab edelasse ulatuv kuplitevööde, millest raudtee läbi lõikab. Siin on juhus vaadelda rohkearvulisis paljandeis kinkude koosseisu. Lõõdla järve juurest raudteeni on külavahelisi teid kaudu umbes 2 km. Siit on umbes sama maa nii Antsla kui Sõmerpalu jaama.
2. Võru järvede ja Mustjõe ürgorund. Eespool kirjeldatud rännakut Sõmerpalu jaama poole jätkates laskume kõrgemast kuplistikuvöötest alla Mustjõe ja Vagula järve ürgorundisse, mis kihelkonna lõunapiiriks. Ala on tasane ja metsarikas; idas jõuame Vagula järve aarde (Sõmerpalu jaamast üle Sõmerpalu mõisa 5 km). Siit kas Võru linna (11 km) või tagasi Sõmerpalu jaama.
3. Tihedasti asustatud ala Pühajõe ümbruses. Vagula järve äärest üle Sõmerpalu mõisa piki Pühajõe paremat kallast ülespoole Sulbi alevikuni (umbes 15 km; kui Reinumäe alevikust otsekohe Sulbi poole minna, lüheneb tee umbes 3 km võrra). Teel vaatleme looklevat jõge (vanasti pühaks peetud!) rohkearvuliste veskite ja paisjärvedega, orgu ja lisaorge ning koosseisu kohati paljandatud veerudes. Sulbi alevikust Kärgula mõisani (4.5 km), mis samuti Pühajõel. Siit pöördume üle Urvaste mõisa Urvaste kiriku poole (9.5 km) ja oleme sellega jõudnud kihelkonna lääneosa moodustavasse
   
   
4. Lavade ja ürgorgude maastikku. Kirik asub suure Urvaste ürgoru kirdeveerul, kuna oru lammil levivad kaks pikka ja kitsast järve - Uhtijärv ja Lõõdla järv. Uhtijärvest kirdes olevas oruveerus on rohkesti sügavaid sälkorge, kus tuleb esile aluspõhja punapaas. Kiriku juurest Antsla jaama poole tulles saab liikuda läbi ürgoru loode pool Uhtijärve ja võib jõuda peagi Vastse-Antsla mõisa (3.8 km), kus vaatamisvääriline kalakasvandus. Siit üle Vana-Antsla mõisa Antsla jaama (6.5 km).

Kirjanduslikud allikad: G. Naelapea, Muistse Eesti Nahalinna endises asupaigas ja selle ümbruses. Homm. Postimees nr. 112, 1920. - Jooni Urvaste ajaloost. Post. nr. 261, 1925.

Kaartidest on tähtsaim l-verst, topograafiline kaart, mille järele kartomeetrilised andmed toodud ja kihelkonna kaart koostatud.

Kaastöölised:

E.K.S. kodu-uurimise toimkonna stipendiaadid üliõpilased R. Kenkmann (kirjutanud ajaloolise osa), A. Loorits (pinnaehitus, veed, elamud ja asulad, tulunduslik ja vaimline elu), E. Lukats (taimkate) ja D. Koppel (mõnesugused andmed pinnaehituse ja taimkatte kohta); K. Kalamees (päevapildid); ass.-arst. S. Lind (tervishoiulised olud); ass. V. Matiisen (kihelkonna kaart); mag. phil. H. Moora (muinasjäänused); G. Naelapea (mitmesuguseid teateid Urvaste valla ja muistse Nahalinna kohta); üliõp. A. Raielo (arvustiku kokkuvõtmine); lic. phil. A. Tammekann (teksti täiendamine ja ühtlustamine, kirjutanud ptk. Rändajaile, toimetustöö).