JÄRELSÕNA

 pilt7.jpg
 pilt8.jpg

Eesti muinasjutud jõudsid lugejani omaette raamatuna kõigepealt Fr. R. Kreutzwaldi «Eesti rahva ennemuistsete juttude» (1866) ja J. Kunderi «Eesti muinasjuttude» (1885) kaante vahel. Need on eesti muinasjutud kirjanike sõnastuses. Samasse kuuluvad ka E. Peterson-Särgava lapsepõlvemälestustel kirja pandud hästi populaarsed «Ennemuistsed jutud Reinuvaderist Rebasest» (1911), mida on hiljem samuti paljudes trükkides ja mitmete illustratsioonidega avaldatud.

J. Jõgeveri «Eesti muinasaeg» (1889/90) publitseeris Eesti Kirjameeste Seltsi kogutud materjale ning püüdis esmakordselt rahvajutte süstematiseerida ning lisada andmed jutu üleskirjutaja ja päritolu kohta. Jõgeveri publikatsiooni levik jäi väikeseks. Ka Oskar Kallase «Kaheksakümmend Lutsi maarahva muinasjuttu» (1900) ilmus väikeses tiraazhis ja levis rohkem õpetatud ringkondades. Aastakümnete jooksul (alates 1882) toitsid lugeva eestlase muinasjutuhuvi M. J. Eiseni arvukad rahvajuturaamatud. Mõned Eiseni publikatsioonid jälgivad kaunis hästi rahvaluulekogujate poolt kirja pandud originaalteksti, teistes aga on väljaandja endale lubanud mitmeid kohendamisi ja muudatusi, mis juttudele sugugi kasuks ei tulnud ja tänapäeva redigeerimise seisukohast vaadatuna lausa lubamatud oleksid.

Niisiis sattusid eesti muinasjutu-väljaannetesse nii rahvapärased originaaltekstid kui ka kirjanike poolt ümber sõnastatud jutud.

A. Jakobsoni raamatutes «Ööbik ja vaskuss» (1947), «Suur onu ja väike vennapoeg» (1964) ning «Puujalaga katk» (1965) on varem erinevates väljaannetes, eriti M. J. Eiseni ja O. Kallase raamatutes ilmunud juttude ümbersõnastused. J. Parijõe «Külaliste leib ja teisi muinasjutte» (1935) kasutas alustekstina Eesti Rahvaluule Arhiivi kirjapanekuid.

Arhiivitekste, neid ainult hädavajalikult redigeerides, avaldasid koolide jaoks koostatud lugemikkudes/muinasjutukogudes O. Loorits (Vanarahva pärimusi, 1934, 1936; Valimik kirjandust keskkooli I klassile, 1936) ja R. Viidalepp (Valimik rahvajutte ERA kogudest, 1935). Rahvapäraseid muinasjutte said lapsed hiljem lugeda kogumikkudest «Üle õue õunapuu» ja «Sada saarelehte, tuhat toomelehte» (S. Lätt, E. Normann, 1955 ja 1967).

Varem publitseeritud tekstidest, eriti muinasjuttudest kirjanike sõnastuses said populaarseks August Raua koostatud «Valik muinasjutte. Keskkooli III klassile» (1934) ja Eno Raua «Tark mees taskus» (1967).

Setu murre on paljudele esialgu raskesti arusaadav, vähemalt lastele ja kirjapildis. Seepärast tõlkis keelemees Julius Mägiste enese poolt kirja pandud kümme muinasjuttu oma laste jaoks kirjakeelde ja Eesti Kirjanduse Selts avaldas need 1938./39. aastal eri raamatutena, illustreerituna omaaegsete noorte kunstnike poolt. Samad «Kümme setu muinasjuttu lastele» ilmusid üheskoos ja Pille Kippari järelsõnaga varustatult uuesti 1991. a.

«Marjakobar ja teisi setu muinasjutte» (1959) on allakirjutanu arvates parim originaaltekstidel rajanev kirjakeeles avaldatud setu muinasjuttude väljaanne. Erna Normann ja Herbert Tampere paigutasid raamatusse hulga niisuguseid muinasjutte, mis mujal Eestis on tundmatud ja mida siin alles esmakordselt avaldati.

Käsikirjalistest rahvaluulekogudest pärinevad ka P. Kippari koostatud loomamuinasjuttude väljaanne «Tere, tere, Tiipajalga!» (1976) ning «Antsu torupill. Lugusid rumalast Vanapaganast» (1987).

Üksikuid originaaljutte on ilmunud keele- ja murdeväljaannetes, samuti ajakirjanduses.

Esimene ja seni ainuke kõiki juturühmi esindav teaduslik eesti muinasjuttude emakeelne väljaanne ilmus 1967. a. (Eesti muinasjutud. Koost. V. Mälk, I. Sarv, R. Viidalepp, toim. R. Viidalepp). Raamatu 140 muinasjutu hulgas on ka mõned naljandid. Järelsõna (R. Viidalepp) iseloomustab kõiki muinasjuttude liike, räägib üleskirjutajatest ja jutustajatest, jutustamise olukordadest ja funktsioonidest. Kommentaarides (I. Sarv) leiduvad andmed iga jutu käsikirja, leviku ja sageduse ning kontamineerumise kohta, samuti mitmed kaardid.

Täiendatud järelsõna ja kommentaaridega on sama avaldatud kahel korral ka saksa keeles (Estnische Volksmärchen. Berlin, 1980, 1990). Saksakeelse lugeja jaoks on Berliinis varem ilmunud O. Looritsa kommenteeritud väljaanne «Estnische Volkserzählungen» (1959).

Väga heal tasemel teaduslik muinasjutuväljaanne on K. Salve ja V. Sarve koostatud lisade ja kommentaaridega varustatud «Setu lauludega muinasjutud» (1987). Lihtsustatud foneetilises transkriptsioonis esitatud setumurdelised tekstid, samuti mitmed registrid, loendid ja resümeed on arvestatud teaduslikuks kasutamiseks. Väljaande napp tiraa (500 eks.) ei eelda juttude jõudmist igale poole. Põhiosas on 61 lauluga setu juttu, nendest 23 loomamuinasjuttu. Lisas tuuakse ära veel 36 muinasjutu ja muistendi laulude noodistused üle Eesti. Asjalikus sissejuhatuses saame ülevaate setu rahvajuttude kogumisest, uurimisest ja publitseerimisest. Lähemalt käsitletakse setu muinasjuttude tüübikoosseisu, rahvajuttude ja -laulude seoseid, muinasjuttude poeetilisi tekste, muinasjutulaulude viise (muusikaline vorm, rütm, meloodia), aga ka mujalt Eestist pärinevate muinasjutulaulude viise.

Muinasjutuhuvilised said 1991. aastal J. Talveti koostatud, J. Tammsaare illustreeritud ja K. Salve järelsõnaga varustatud juturaamatu «Rehepapp ja Vanapagan. Eesti muinasjutte», mis koondab valiku varem trükis avaldatud ja redigeeritud tekste. Kahekümne üheksast muinasjutust seitse on Fr. R. Kreutzwaldilt, üksteist J. Kunderilt, kaheksa M. J. Eisenilt, kolm aga kirjakeelsest setu muinasjutukogust «Marjakobar». Sama raamatu on kirjastus «Perioodika» avaldanud ka saksa, vene, inglise ja hispaania keeles.

Esimesed eesti loomamuinasjutud jõudsid saksa keeles maailma teaduslikku kirjandusse Jacob Grimmi uurimuses «Reinecke Fuchs» (1834). Need tõlgiti sinna J. H. Rosenplänteri «Beiträge» 8. vihust (1817). Sama vihu kõik kaksteist muinasjuttu jätkavad levikut soome keeles ja sealt tehtavates tõlgetes ka Eero Salmelaise soome muinasjuttude väljaande «Suomen kansan satuja ja tarinoita» III osas (1863).

Ülevaate eesti muinasjuttude varasemast tutvustamisest muukeelsele lugejale võime saada P. Kippari artiklist «King pigistab siit» (Keel ja Kirjandus, 1968, lk. 705-716). Päris üksikasjalikult on teada avaldamise ja tõlkimise statistika eesti loomamuinasjuttude kohta (Pille Kippar, Estnische Tiermärchen. Typen-und Variantenverzeichnis. Helsinki, 1986. - Folklore Fellows Communications 237). Muude muinasjutuliikide kohta seni niisugust ülevaadet pole. Eesti muinasjuttude avaldamise ja uurimise kohta saame võõrkeelse ülevaate R. Viidalepalt (Estnische Volksmärchen. Berlin, 1980, 1990).

Paar sajandit kestnud kogumis-, uurimis- ja avaldamisloole vaatamata pole veel ülevaatlikku eesti muinasjuttude publikatsiooni, kus oleksid avaldatud kõikidest arvele võetud ja registreeritud tüüpidest ka näited. Käesolev raamat püüab sellega algust teha. Siin raamatus on avaldatud näide igast arvele võetud eesti loomamuinasjutu tüübist. Valiku aluseks oli üle 3000 käsikirjalise ja üle 1300 trükis avaldatud jutuvariandi. Eelistati seni trükis avaldamata kirjapanekuid, et võimalikult palju käsikirjades leiduvat ainest kättesaadavaks teha. Mõnel puhul, kui on tegemist üksikteisendiga oma tüübis või kui tekst on ilmunud spetsiifilises kitsa  levikuga keeleväljaandes, võidi avaldada ka varem  valgust näinud variant.

Üksikjuttudena ja kontaminatsioonidena on siin raamatus 290 teksti, nad esindavad kõiki Eestis loomamuinasjutuks kujunenud tüüpe. Välja on jäetud mõned kataloogis arvele võetud, ent muinasjutu seisukohalt kahtlased või improvisatsioonilised üksikteisendiga esindatud tüübid, samuti mõned niisugused, millest on küll tõlkemõjulisi trükiteisendeid, ent puuduvad rahvapärased folkloriseerunud üleskirjutused.

Eesti loomamuinasjuttude kataloogis (P. Kippar, 1986) on arvele võetud 314 jututüüpi. Mõned tüübid on eri paikades välja kujundanud omaette redaktsioonid, mida rahvusvahelise tava kohaselt käsitletakse ka siin omaette tüüpidena. Eesti kataloogist leiame ka niisuguseid lugusid, mida küll jutustatakse, ent mis pole meil kujunenud muinasjutuks. Niisuguste juttude tüübinumbrid on kommentaaris paigutatud nurksulgudesse.

Kommentaarist saab teada jutu asukoha eesti käsikirjalises rahvaluulekogus (kogu, seeria, köide, lehekülg, järjekorranumber), üleskirjutamise koha (kihelkond, vald, küla), kirjapanija ja jutustaja nime (kui on teada), viimase vanuse või sünniaasta ning (sulgudes) teksti kirjapanemise aasta. Järgneb jutu tüübinumber rahvusvahelises Aarne-Thompsoni (AT) süsteemis, tüübi nimetus (kui viimane ei lange kokku jutu pealkirjaga) ja eesti teisendite arv. Tüübinumbri ees leiduv märgend Mtº (muinasjututüüp, Märchentyp) tähendab, et jutt rahvusvahelistest kataloogidest seni puudub ja on eesti loomamuinasjuttude kataloogis arvele võetud esmakordselt. Märge Med viitab A. Medne läti loomamuinasjuttude kataloogile (1940).

Kommentaarist võib leida andmeid jutu leviku, kirjandusliku mõju, rahvusvaheliste paralleelide või avaldatud konkreetse variandi kohta.

Loomamuinasjuttude hulgas on mitmeid selliseid süzheesid, mida meelsasti jutustatakse liidetuna teiste juttudega, kontamineeritult. Kontaminatsiooni puhul leiame kommentaarist iga üksiku liitunud tüübi numbri, nimetuse ja variantide arvu.

Eesti loomamuinasjuttude praeguse väljaande aluseks on P. Kippari eesti loomamuinasjuttude kataloog (1986), mis kasutab A. Aarne loodud (1910) ja hiljem täiendatud süsteemi. Vt. St. Thompson, The Types of the Folktale. A Classification and Bibliography. Helsinki 1961. - FFC 184. Sama süsteemi kasutati J. Hurda käsikirjalise rahvaluulekogu muinasjuttude arvelevõtmisel: A. Aarne, Estnische Märchen- und Sagenvarianten. Hamina 1918. - FFC 25.

Selle raamatu juttudes on püütud säilitada üleskirjutaja poolt fikseeritud (murde)keel. Aga rahvajutustajate valikul on alati esmase tähtsusega olnud hea repertuaaritundmine ja jutustamisoskus, vähem on tähelepanu pööratud murdekeelsele kõnele. Nii ongi paljud head jutustajad elanud mitmes paigas ja nende kõnekeel pole seetõttu mitte alati kõige puhtam murdekeel.

Teine käsikirjaliste jututekstide oluline osanik on üleskirjutaja. Eesti muinasjuttude käsikirjalised noteeringud algavad J. H. Rosenplänteri leerikooli õpilaste kirjapanekutest 1832.-1836. a. Pärnus. Pooleteise sajandi jooksul on eesti muinasjuttude üleskirjutajate seas olnud väga erineva kirjaoskusega inimesi. Enamik noteeritud tekste on kirja pandud kuulmise järgi, sageli hoopis üleskirjutaja mälu järgi hiljem. Sellepärast on ka kirjapanija osa hoopis olulisem, kui näiteks teksti ärakirjutamisel magnetofonilindilt. Jutu kuuldelisel üleskirjutamisel varitseb hädaoht, et kõiki nüansse ei jõuta fikseerida. Samuti võib juhtuda, et kui kirjapanija (rahvaluule koguja) ise kohalikku murret ei valda, võib üleskirjutustesse ka selle tõttu sattuda vigu või ebaühtlust.

Kõige olulisem ebaühtlase murdepildi looja on jutustaja ise, kes sageli alustab kirjakeeles, ent paremini teksti «sisse elades» ja minevikku pöördudes järjest enam murret kasutama hakkab. Setu muinasjutud on parema arusaadavuse huvides osaliselt kirjakeelde tõlgitud. Murdekeel on püütud säilitada otsese kõne repliikides. Sõnaseletused paiknevad iga jutu lõpus.

Soovitav on muinasjutte mitte järjest «läbi neelata», vaid jutu päritolu arvestada. Andmed leiab kommentaarist. Päritoluregistri abil pole raske oma maakonna või kodukihelkonna jutte üles leida. Rahvaluulelise materjali korraldamisel kasutatakse mitte kaasaegset, vaid kõige aktiivsemal rahvaluule kogumise ajal - eelmisel sajandivahetusel - käibel olnud administratiivset jaotust.

Ortograafia ja interpunktsioon on käesolevas väljaandes redigeeritud tänapäeva keelenõuetele vastavaks. Mõnikord on arusaadavuse huvides olnud tarvis ka lauseehitust kohendada. Keele ja murde seisukohalt aga tuleb iga lugu arvestada kui omaette tervikut - teatud kihelkonnast ja külast kindlal aastal nimelise jutustaja poolt räägitud ja koguja poolt kirja pandud muinasjuttu.

Eri murdealadelt pärinevate tekstide redigeerimisel osutasid lahket abi Eesti Keele Instituudi murdeuurijad E. Juhkam, V. Lonn, M. Must, H. Neetar, S. Nigol ja A. Sepp, kellele siinjuures suur aitäh!

Koostaja

25. oktoober 1996

Tagasi