Enne polnud kauplemine niisugune, nagu nüüd on. Enne käisid kaupmehed maad pidi ümber ja müüsid rohkem nahakraami. Igal kaupmehel oli kolm hobust ees, mõnel veel neli. Rattad*1 olid suured ja tugevad, olekski ju paha, kui nad pika tee peal katki oleksid läinud. Need laoti kraami täis, müügi jaoks. Siis oli veel söögikraam rataste peal ja tagavaraks rattarehve, köisi ja kõiksugust kraami, mis tee peal vaja võis tulla. Kraam oli hobusetekiga kinni kaetud.
Kaupmeestel olivad ka abilised, sellid või poisid ühes, kuipalju neid kellelgi vaja oli. Nad tegivad pikki reise ja olivad vahepääl mitu aastat sääntse reisi pääl, enne kui koju tagasi saivad.
Nii käisivad nad siit meistki mööda, Riia teed pidi. Nüüd on too tee ära kadunud, kraavi asemed on veel tunda. Läksivad edasi Irboskasse, säält jälle kaugemale – käisid Moskvani välja. Aga siis olivad veel isemoodi rattad – ei olnud rehvirõngaid peal ega pussõ*2 rattel.
Ühel kaupmehel oli üks hobune vanaks jäänud, ei jõudnud enam hästi vedada, väsis metsavahel ära.
Mõtles kaupmees:
"Mis ma temast enam vaevan. Vana ta ju on ja vaeva ka näinud, ega temast enam suurt vedajat ei ole. Lasen ta õige priiks. Vast jõuavad kaks hobust ka koorma ära vedada."
Laskis siis kaupmees tolle vana hobuse priiks, vabaks metsa, et las toidab ennast ise ja elab.
Käis siis too hobune metsa pidi ja sõi rohtu – seda oli sääl metsas ülearugi.
Tuli lõvi hobuse manu ja küsis:
"Aga kes sa oled?"
"Ma olen suur jõumees," ütles hobune.
"Mis jõumees? Vaata, mina olen ju kõige kõvem. Mind ju kutsutakse elajate kuningaks, kuidas sina siis minust kõvem saad olla?" kiitles lõvi.
No näed, vanasti elajad kõnelesid ka.
"Kui ei usu, lähme jõudu katsuma, siis näed, kumb meist kõvem on," ütles hobune.
Lõvi ei julgenud, ei läinud jõudu katsuma. Arvas, et mine tea, vast on ka tugevam.
"Kui jõudu mõõtma ei julge tulla, tule siis siia kivi manu, ma näitan oma jõudu," ütles hobune.
Ja kui hobune tagumise jalaga kivi vastu lajatas, käis tuli välja, nii et kirendas.
"No löö sa ka tuli välja, kui sa kõvem oled," ütles hobune lõvile.
Lõvi läks ka kivi manu, tõmbas küüntega kivi pidi krapp-krapp-krapp, nii et liiv tolmas, aga ei tuld kusagil. Lõvi jäigi uskuma, et hobune on temast tugevam, ja läks kurva meelega edasi.
Tuli susi vastu. Susi lõvi käest küsima:
"Mispärast kuningas nii kurva meelega on?"
"Ei ole ma enam kuningas. Üks on must veel kõvem ja nüüd on tema kuningas," teatas lõvi.
"No kes too sääne*3 siis on?" küsis susi.
"Kes ta on? Kas mina tean. Sääne suur on, nelja jalaga, pikad karvad kasvavad kaela pääl ja händ taga, minga*4 ühtelugu peksab ühele poole ja teisele poole."
"Ah seda ma tean. See mõni kuningas! Ma olen tolle liha söönudki."
"Ära seleta! Tule siia, lähme kaema," ütles lõvi.
Läksivad sinnapoole, kus hobune oli. Kui hobune ju paistma hakkas, küsis lõvi:
"No kas oled tolle liha söönud?"
"Ma ei näe siit hästi, lähme lähemale."
Lõvi ei lasknud hobusele lähemale minna, haaras soe käppade vahele, tõstis üles ja küsis:
"Kas näed nüüd?"
"Ei näe."
Lõvi tõstis veel kõrgemale ja küsis:
"Kas nüüd näed?"
"Ei näe."
Lõvi tõstis soe jo õige kõrgele ja küsis:
"No nüüd ometi näed?"
Susi ei teinud enam häältki. Lõvi oli ta oma kõva jõuga hingetuks pitsitanud. Viskas maha, nii et matsatas.
"Kaeh!"*5 lausus siis. "Ma olin ikka veel nii kõva, et sain tollega juttugi ajada; aga tema – nii kui nägi, nii äragi lõppes*6."
*1 vankrid; *2 puss – vankri rattarummu seestpoolt kaitsev metallrõngas; *3 niisugune; *4 millega; *5 näe; *6 ära suri
94. Lõvi kardab hobust. ERA II 155, 707/12 (59) Setu, Järvesuu v. – Nikolai Sõrmus < Grigori Loomik (1937). – AT 118 – 6 t.