Ennevanast, kui kõik elajad veel kõnelesid, siis olid hiir ja varblane väga suured sõbrad.
Tuli kevad. Varblane hiirega mõtlesid, et külvame üheskoos nisu. Mõte oli hea ja külvasidki. Sügise poole hakkas nisu juba valmis saama. Varblane hakkas nisupäid kähritsema*1. Ükskord juhtus hiir nägema, et varblane oli nisus. Ta ütles varblasele:
"Mis sa siin nisus teed?"
Varblane vastas:
"Ma kaen, kas nisu varsti valmis saab."
Hiir ei osanud arvatagi, et varblane nisu ära sööb.
Varblane käis aina nisu vahtimas, et kunas valmis saab. Kui tuli sügis, nisu küpsemise aeg, seisid nende põllul lausa tühjad kõrred; polnud enam ühtegi tera.
Hiir läks siis ükskord ka oma oosest*2 välja ja nägi: kõik lõikavad nisu. Läks siis seda varblasele ütlema, et lähme nisu korjama. Varblane ütles:
"Mul ei ole praegu aega minna. Mine sa üksinda."
Hiir läks siis üksinda põllule ja nägi seal, et nisul on ainult tühjad pähikud.
Hiirel sai süda täis, et kes meie nisu on ära söönud. Et seda on küll varblane, kurivaim, oma valvamisega teinud. Hiir otsis varblast taga, aga varblane ei tulnud enam katuselt alla. Tollest ajast hakkasidki varblased väga katuseid pidi käima. Hiirel süda ikka täis, et kas ma siis nii alatu olen, et sõber varblane ei ilmu enam mu silma allagi.
Hiir siis kuningale kaebama, mis varblane talle teinud. Kuningas otsustas, et teeme sõja. Varblane jutustas lugu omale kuningale ka.
Tsirgukuningas*3 saatis ühe kavala tsirgu kuulama, et mis hiirte kuningas otsustas. Too tsirk kuulatas ja kuulis, kui loomade kuningas ütles:
"Hakkame sõda pidama. Rebane läheb kõrge kännu otsa ja tõstab hänna kõrgele üles. Kui rebase händ on üleval, siis on meie võit ja kui rebane laseb hänna alla, siis on teiste võit."
Seda kuningas ei teadnud, et piho*4 oli pealt kuulamas. Piho lendas siis oma kuninga juurde ja kuningas küsis:
"Kas kuulsid ka midagi?"
Piho ütles:
"Kuulsin küll. Loomakuningal oli sääne*5 otsus: kui võitlus platsil peale hakkab, siis läheb rebane suure kännu otsa ja tõstab hänna üles. Kui rebane hända alla ei lase, siis on nende võit, kui laseb hänna alla, siis saab meie võit."
Tsirgukuningas ajas siis ka kõik oma linnud kokku. Pidasid nõu, kuidas saaks rebase hänna alla. Keegi pöördus mesilase poole:
"Mähiläne, sa kuula, kui me võitlema lähme, siis sa tsuska rebase hänna alla nii kõvasti, et rebane hänna alla laseb."
Mindigi võitlusele. Linnud kaesid, et rebane ongi suure kännu otsas. Võitlesid, võitlesid. Mesilane läks tasakesi ja tsuskas rebast väga valusasti hänna alt. Rebane tõmbas kohe hänna jalgade vahele ja ise pakku. Teised elajad nägid, et rebase händ on all ja rebane isegi ju läind. Siis läksid kõik pakku - karu ja susi ja kuningas lõvi isegi. Linnud saidki võidu.
Vanasõna ütleb ka:
"Julgus pool võitu."
*1 viljapeast teri välja nokkima; *2 urust; *3 linnukuningas; *4 peoleo; *5 niisugune
200. Lindude ja loomade sõda. S 109325/32 (4) Setu, Vilo v., Mäe k. - Tatjana Uiboaid < Anna Uiboaid, 43 a. (1935). - AT 222 B* + 222 - Hiir ja varblane 11 t. + Lindude ja loomade sõda 10 t. Viies variandis liitub veel imemuinasjutt AT 313 Maagiline põgenemine.