Elli ütevoori1 üts peremiis ja' näil ol'l üts vana pini nimega Soobol. Soobol ol'l jo' väega vana ja viisi-is2 hauku. Peremiis taha-as3 pinni ilma asalda'4 süütä' ja' tahtsõ timäst vallalõ5 saia'.
Ütel pääväl käsk perenaane Soobolit ar' tappa. Peremehel ol'l väega hallõ umma pinni ja' tahtu-us6 ar' tappa. A' tälle anda-as7 inne rahhu, kooni8 pidi ar' uma pini häötämä9. Peremiis saa-as midägi [tetä], pan'd pinile kabla kaala10 ja' vei mõtsa', ni' köüt' üte puu külge kinni ja' läts esiki ar' kodo.
Soobol istõ, istõ puu all ja' mõtõl, kuis saasi vallalõ ar'. Pia sai susi pini jälgi pääle ja tul'l tälle mano ja ütel: "Tere, lelläpoig, mis sa siih otsit, ma süü su ar."
"Otsi-i' ma midagi, minnu tuudi siia ja köudete puu külge kinni ja' no' saa-i ma' midägi tetä."
Susi tahtsõ naada11 Soobolit ar süümä, a' Soobol nakas' timmä väega pallõma, ütel: "Kul'la lelläpoig, mis sa' minnu ilma asalda' nakat süümä, ma' olõ väega kõhn. Sa' aja' minnu inne häste rammu, sis süü' ar'."
Susi ka kullõl12 ja küsse: "Mis ma sullõ piasi tuuma, õt sa' rammu lääsi?"
A' pini ütel õt: "Tuu' mullõ üts puul hobõst ja' sis tulõ' tõõsõl nädälil minnu kaema13."
Susi kullõl ka ja läts hobõst otsma. Üüse olli öüdsilisõ14 mõtsa hobõsit tulnu vahtma ja süütma, a' susi hiile hil'lokõsi15 ütele hobõsõlõ mano ja' murd ar'. Inne pan'd uma kõtu häste täüs, sis vei perä16 pinile mõtsa puu ala ja' läts esiki ar.
Tõõsõl nädälil tulõ susi ka pini mano ja' küsüs: "Kas olõt sa' no' rammu lännü?"
"Oo lelläpoig, ma olõ kül' õks paranõnu', a' kui sa toosi mullõ viil üte vasigõ ja tulõsi nädäli peräst tagasi, sis olõsi tõõnõ asi ja' mu liha saasi pal'lo magusabast kui parhilla'17."
Susi ka kullõl Soobolit ja läts vaskõt otsma. Suurõ vaivaga sai timä vasigakõsõ edigost18 kätte ja tõi Soobolilõ ja' käs'k tõõsõ nädälini rammu minnä. Soobol ütel: "Kül' ma lää," ja' susi läts umma tiid.
A' pini vai Soobol nakas' süümä vaskõt ja [heitis] puhkama. Nätäl aigu läts müüdä ja' susi tul'l jalki19 kaema umma lelläpoiga ja' küsse: "Kas olõt sa no' jo' rammu lännü?"
Soobol ütel õt: "Rammu olõ kül' lännü, a' mul om vana pini lõhn man. Kui sa' toosi mullõ viil üte lamba, sis saasi pal'lo paremb liha."
Susi ka kullõl Soobolit ja' läts lammast otsma. Otsõ, otsõ ja' löüse üte kar'a mant hüä lamba ja' vei Soobolilõ ja' lubasi nädäli ao peräst tagasi tulla'. Pini sei suurõ hoolõga ja läts rammu kui härg. Nädäli peräst tulõ ka' susi tagasi ja' küsüs:
"Kui20 om, ma' tulli sinnu ar' süümä."
Soobol ütel õt: "Sa võit minnu ar' kül' süvvä, a' tuust olõ-i sul määnestki kassu. Innemp lasõ minnu puu külest vallalõ ja' läke kül'lä, kül' ma su iist sis hoolidsõ". Soobol lubasi tälle magusit süüke tuvva' ja' opas soelõ õt: "Mii' lää nurmõ pääle, koh21 meil perenaane rükä põim22, ja' täl om lats häl'lüga üteh. Sa' haara lats häl'lüst ar' ja' sis panõ mõtsa juuskma, a' ma' joosõ sullõ järge ja sa' lasõ mul lats ar' võtta. Nii saa perenaasel väega hüä miil ja' timä nakas minnu hoitma ja' hüvvi süüke mullõ andma, a' ma' süü esi ni' jätä sullõ-ga külält."
Susi ol'l tuuga nõuh' ja' lätsi põllu pääle. Susi hiile läbi rüä hil'lokõidsi latsõlõ mano ja haar'd suuhu, ni' nakas' mõtsa poolõ pühksama. Lats hiitü23 ar' ja' nakas' väega tän'tämä24. Imä ka rõbahti õnõ soest25 ja' nakas' koost jovvust26 tän'tämä:
"Külärahvas, mar'arahvas27, tulgõ appi, susi vii ar' mu latsõ!"
No' hüpäs' ka Soobol rüäst väl'lä ja' juusk soel taka' ja' kõrrakõsõ ao28 peräst türgut29 jo' uma perenaase mano kõõ latsõga.
Perenaasel sai väega hüä miil ja' ka' häppe umast pinist30, õt timä käsk Soobolit ar' tappa ja' anna-as tälle süvvä', a' no päst31 Soobol timä latsõ ar'.
Soobol tul'l ka perenaaselõ mano ja pan'd latsõ vihu pääle maaha. Perenaasekõnõ otsõ jo' latsõ pudrukõsõ ja' uma söögi paremba' palakõsõ ja' and kõik Soobolilõ. Soobol sei osa ar' ja' jätt ka uma lelläpojalõ vai vadõrilõ. Susi sei ka suurõ isoga' ja' tälle väega miildü32 tuu süük.
Perenaane kuts Soobolit kodo ja' lubasi tälle ummõlda verevä' kota'33 ja' süütä', kooni Soobol eläs'. Soobol sai arvu, mis perenaane tahtsõ ja' ütel, ni' läts kodo poolõ minemä. Inne kodominekit läts timä viil soe mano ja' ütel: "Meil saava' kotoh pia ristjatsõ, sis tulõ pal'lo rahvast kokku, ja' ma' kutsu sinnu-ga tuust aost34 siiä."
Susi tehnäs'35 kutsmisõ iist ja' lubasi minnä. Pühäpääväl sai ka ristjatsõ ja' Soobol läts mõtsa ja otsõ soe üles ja kuts kostma36, ristjatsilõ. Susi läts ka, ja' mõlõmba naksi hiilmä ja püüdma, kuis saasi kül'lä.
Õdagult läts ilm pümmest37 ja' umadsõ 38 olli viil väläh ja' oodi' tõisi. Tuu ao seeh läts Soobol ja susi hil'lokõidsi läbi tahra39 tarrõ ja' pagõsi aho ala. No opas' Soobol soelõ õt: "Ar sa naaku-i40 midä laulma ja mingu-i väl'lä, muido last hindä ar' tappa."
Susi lubasi-ga ja Soobol läts uma külälisõlõ süvvä tuuma. Pingi päält löüse piiragu41, lihha ja' muud söögikraami, ni' vei' aho ala soelõ. A' kapist laudu päält löüse viina, verevät ni' valgõt. Ka tuud vei Soobol umalõ külälisõlõ ja esiki läts aho ala. Soel sai väega hüä miil ja' nakas' süümä ja' juuma. Edimält võtt üte lonksu, sis tõõsõ ja' pääle tuu kolmanda. Viin ol'l kõva ja' nakas' pia päähä võtma ja susi läts rõõmsambast ja nakas' kõvõmbahe kõnõlama ja' umma laulu jorotama.
Soobol ütel: "Ar sa laulku-i', muido löüdäs meid siist üles ja' tetäs' sullõ ots."
Susi jäi ka tassa ja nakas' jalki süümä ja verevät viina juuma. Võtt lonksu, võtt tõõsõ ja ka kolmandagi. Susi läts kõõ rõõmsambast42 ja' laula43 tul'l kõõ pääle ja suu püsü-üs inäp kuigi kinni. Soobol nakas' jalki timmä kiildmä ja' pallõma, õt timä olõsi vaik, a kost no' susi kullõl imp44 tuud. Timä kään'd ütte külge ja tõist külge, jo' ahoalunõ nakas' tälle kitsast jäämä. Susi ai-ga hinnäst käpäkilõ ja astõ aho alt väl'lä ja' nakas' tarrõ piteh40 tandsma. Tandsõ ja' laul, tandsõ ja laul seeni, kooni rahvas' nakas' tarrõ tulõma. No' haar'd õgaüts, mis kätte sai, ja naksi sutt väl'lä pesmä. Susi ka hiitü ar' ja' pagõsi sendsehe46. A' sääl viil rohkõmp rahvast ja' rohkõmb pesjit. Soobol ka näk'k, õt susi ol'l hädäh, ja karas' soelõ sälgä ja nakas' hil'lokõidsi sutt karva piteh kakma. Tõõsõ mõtli, õt Soobol õks õigõhe kakk47, ja' timä istõ säläh, nii õt saa-as kiäki timmä pessä. Sooboli piteh taha-as kiäki lüvvä'.
Niimuudu pässi susi külast väl'lä ja' lätsi Sooboliga mõtsa viir'de. Susi tehnäs' Soobolit kostitamisõ iist ja' ka tuu iist viil rohkõmb, õt timä lasõ-õs pessä. Soel ol'l hüä miil ja' tandsõ mõtsa veereh ja' laul. A' pini vai Soobol ütel tälle õt: "Kui sul olõsi ka säändse kota' kui mul, sis sa' tandsisi viil pal'lo parembahe kui no'48 ja' sa' saasi pal'lo uhkõmp kui no'."
Susi nakas' ka Soobolil verevit kotakõisi kaema, mis pernane tälle latsõ pästmisõ iist and, ja' naksi' tälle väega miil'dümä. Susi küsse: "Pal'lo' sa' tahat ka ummi kottõ iist? Müü nimä mullõ ar'."
Soobol ütel: "Tuu kraam, ma' lasõ sullõ tetä, sis olõ-õi sul vaia sukugi mullõ massa'."
"Mis ma piä sis sullõ tuuma, õt mullõ kota' saasi'?" küsse susi Sooboli käest.
"Kõkõ inne vaia üte härä nahk, sis peräst kaemi, mis viil puudus tulõ," ütel pini.
Susi kullõl ka ja nakas' mõtlõma ja' mär'kmä,49 kost olõsi tuu häränahk saia'. Timä läts ka mõtsa ja lubasi hummõnist50 pinile häränaha tuvva'. Tõõsõl pääväl tõi ka susi terve härä ja' küsse Sooboli käest: "Kas saa hüä ja kas kõlbas' saapist51?"
Soobol ütel: "Saa kül'", ja' kuts sutt nädäli ao peräst saapidõ perrä52.
No' ol'l Soobol joonõh53, lihha sai süvvä, kui pal'lo tahtsõ. Nädäli ao peräst tul'l ka susi ummi kottõ perrä, a' Soobol ütel:
"Sa' piät viil üte tsia tuuma, muido olõ-i minga54 ummõlda, sis saa har'asit55."
Susi kullõl ka ja' läts tsika otsma. Tõõsõl pääväl löüse ka tsia ja tõi Soobolilõ mano ja' küsse: "Kas saava' no' jo' valmi'?
"Vaest õks saava!" ütel Soobol ja kuts tõõsõl nädälil sutt perrä. Niimuudu sai Soobol jalki mitu päivä süvvä' ja praasnikka pitä'56.
Nädäli ao peräst tul'l susi ka ummi kottõ kaema. A' pini ütel õt: "Valmi omma' kül', õnõ vaia viil värmi57, minga vereväst saasi tetä. Sa mine otsi üts ramsamb58 lammas ja sis lasõmi vere väl'lä ja' värmi ar'."
Susi kullõl, mis tetä, ja' tõi lamba. No ol'l pini ka edigost pernase tõõsõ latsõ kota' ar' varastanu, värme ar' ja' and soelõ. Susi pan'd jalga ja' nakas' käuma, kooni arki kakku59.
Tuust aost pääle saa-as soelõ imp kottõ ja selleperäst omma kõik soe' ilma kotõlda'60.
1 elas ükskord;
2 ei viitsinud;
3 ei tahtnud;
4 asjata;
5 lahti;
6 ei tahtnud;
7 ei andnud;
8 kuni;
9 hävitama;
10 nööri kaela;
11 hakata;
12 kuulis;
13 vaatama;
14 õitsilised;
15 hiilis tasakesi;
16 ülejäänud osa;
17 praegu;
18 ei tea kust, kuskilt;
19 jällegi;
20 kuidas;
21 kus;
22 rukist lõikab;
23 kohkus;
24 kisama, karjuma;
25 ema ka märkas hunti;
26 kogu jõust;
27 marjulised;
28 natukese aja;
29 sörkis;
30 hakkas häbi koera ees;
31 päästis;
32 meeldis;
33 punased kingad;
34 selleks ajaks;
35 tänas;
36 kutsus külaliseks;
37 pimedaks;
38 omaksed;
39 karjaaia;
40 ära hakka;
41 piruka;
42 üha, ikka rõõmsamaks;
43 laule;
44 enam;
45 tuba mööda;
46 eeskotta;
47 ikka tublisti katkus;
48 nüüd;
49 kavatsema;
50 homseks;
51 saabasteks;
52 saabastele järele;
53 nüüd oli Soobolil (elu) korras;
54 millega;
55 harjaseid;
56 pidu pidada;
57 värvi;
58 rammusam;
59 äragi lagunesid;
60 kottadeta, kingadeta
S 11630/45 (8) Setu, Vilo v., Alaotsa k. - T. Kõivastik < Anna Kõivastik < oma emalt 1929). - AaTh 101+100+102 (Vana koer + Hunt peol + Koer kingsepaks).
Sellises kontaminatsioonis on Setust 8 t. Mt. 101 esineb ka eraldi (12 t.), kõik need tüübid aga veel muudeski seostes (peamiselt mt. 3+4 ja 103+104). Vt. kaart nr. 2.