VÄHI JA REBASE VÕIDUJOOKS

Üitskõrd kuiva ja põua aigu olli üts väikene ojakene pea kogunide ära kujunu¹, nii et ütsinda viil mõne väikese viilombikese sügavampal oja põhjal olli. Üten väikesen viilombikesen elli² üits vana ja suur vähk. Ütsinda öö aigu läits ta lombikesest vällä komberdama, aga päiva ajal tükse³ ta sügavade perve sisen olevade urgu palava päiva ja kuuma perast.
Üitskõrd, kui ta jälle vällän komberdaman olli, tulli rebäne ta manu ja ütel: "Küll sa, vilets loom, kõnnit kah nallakaste, ah, ega sa ei kõnniki, sa ütsinda enne komberdat."
"Küllap sa vist parempide kõnnit ehk jooset," ütel rebäse pilkavite sõnnuga ärävihastetu vähk.
"No viil imet," ütel rebäne, "mina nüid parempide ei kõnni ja valempide⁴ ei joose, sis ei ole ilman enamp õigust ja kui sa viil seda ei taha usku, noh - sis lääme võitu jooskma!"
"Lääme!" ütel vähk.
Võidu eesmärk sai üte kauge korge mäe pääle üteldus. Kumb sis ennempide sinna saa, tuu om sis võitja. Võidu palgas luassiva⁵ mõlempa, kumb võit, võitjale üte kuldkepi anda.
Kui rebäne tagupoole vähä poole käändse, et jooskma nakata, võtse vähk kõvaste rebäse hannast kinni ja sai sedaviisi rebäsest edesi kannetus, nii et rebäne sest midägi oles tiidnu. Kui rebäne oma jooskmise tuhinaga eesmärgile sai, sääl ümbre käänse, nii et hand just eesmärgi man olli, ronisi vähk rebäse hanna päält maha, läits tähendetu võidumärgi manu ja ütel: "Hee, sõber! Oma virku jalgu kitja, kas olet kah siia saanu, sest mina oodi⁶ sinnu siin joba ammuki. Kas näet nüid, et mina komberdamisega ennempa ole siia saanu kui sina ommi virku jalguga. Kae sis, et sa edespidi jälle mõne muu elajaga kimplema ei nakka ommi virku jalgu kitten, enne kui sa teda läbi ei ole kaenu⁷."
Rebäsel sai häbi tima endse kituse üle ja pidi ehk küll suure kahetsusega võitjale vähäle võidupalga kätte masma.