Kevadisel ajal tuli hunt karjasmaale, leidis veikse noore oina, kes teistest lammastest mäekingule maha jäänud, tahtis teda murda ja nahka panna. Oinas palus vastu: "Jäta mind veel elama, olen alles noor, põle veel ilmaelu magusust maitsta saanudki, lase mind veel see sui hüpata, küll kasun ka suuremaks ja liha poolest rammusamaks. Sügise tahan nimetud pääval jälle seia tulla, siis tee, mis so meelest hea."
Hunt jäi mõtlema, ütles: "Olgu nõnda! Aga kui sa sõna ei pea, maksan so soule so valet kurjaste kätte." Veike oiniktall hüppas rõõmsaste, sõi sui otsa teiste seltsis rohtu, kosus ja kasus sügiseni suureks oinaks, aga ühtlasi ka tõusid keerud sarved nägu sõariistuks päha, nägu vanasõna ütleb: "Kasvab koer, kasvab ka koera hammas." See sõna sündis siin ka oina ja tema sarvede kohta.
Nimetud sügisene pääv jõudis kätte. Oinas ja hunt seisid mõlemad kevadise koha peal, mäerünkal. "Aus hundipapa," hakkas oinas juttu, "nääd nüüd, et lammaste sugu ikka sõna peab, olgu ka, et oma liha peab teie täitmata himudele roaks andma. Seepärast et sul kergem murda ja mul väham kannatada, mine alla mäe kalda ääre, hoia suu lahti, ma joosen ise so lõuge vahele."
Hunt arvas nõu heaks ja läks; lõugu lahti hoides ootas ta lihatükki suue kukkuvat. Oinas taganes mõned sammud tagasi, siis üks, kaks, kolm, kaprauh! Hundi lõualuud olid oina sarvedega puruks löödud. (Hundid aga nähakse tänini lammastega viha pidavat. Võib-olla, et nad endist vaenu ja viha püüdvad lammaste lihaga kustutada.)
EKS 4° 2, 679/80 (3) Vändra - J. Peterson (1876). - AaTh 122 M* (Hunt ja oinas).
Ca 25 t. Levik ülemaaline. Esineb iseseisvalt ja ka liitununa teiste tüüpidega (mt. 47 A ja B, 121, 122 C jt.).