Kütt olnud kord metsas jahi peal. Metsas ümber hulkudes leidnud ta hundi pesa, kus neli väikest hundikutsikat sees olnuvad. Kütt pole hundikutsikaid ka ära raatsinud tappa, sest et nad alles liig väikesed olid, vaid torkinud aga neil käpad väikseid nööpnõelu täis, et nad siis ära ei saaks minna, kui nad suuremaks kasvavad, ja ta neid siis kerge vaevaga võiks kätte saada.
Sellepeale läinud kütt oma teed, väikseid hundikutsikaid pesasse valu kätte vingerdama jättes.
Kui hundiema kodu tuli, siis kaebanuvad hundikutsikad hundiemale ära, mis kütt neile kurja oli teinud. Küll püüdnud hundiema väikseid läikivaid nööpnõelu laste käppade seest välja kiskuda, aga see pole tal kuidagi korda läinud. Viimaks tulnud hundiemale hea nõu meelde, ta läinud metsa äärde, kus üks vabadik üksi heina teinud. Hundiema hakanud seda vabadikku kuuehõlmapidi oma järele metsa poole tirima. Mees ehmatanud niisuguse äkilise kokkujuhtumise üle hundiga ära ja tahtnud hundile vikatiga sisse lüüa, aga hunt hakanud mehele otsa vahtima ja saba liputama. Et hunt mehele haiget pole teinud, siis pole mees talle vikatiga ka julgenud sisse lüüa, vaid jäänud ootama, mis nõu hundil temaga on.
Sellepeale hakanud hunt meest kuuehõlmapidi jälle metsa poole tirima. Mees saanud aru, et hundil temaga mitte kuri nõu ei ole, vaid läinud ühtlaisi siis hundiga metsa. Metsas viinud hunt meest seni, kuni oma pesani, kus tema pojad valu käes ikka äganuvad.
Noori hundikutsikaid nähes ehmatanud mees uuesti, sest ta mõtelnud, et hunt teda kavalusega siia on meelitanud ja nüüd teda oma poegadele söödaks annab. Aga sääl tõstnud hundiema ühel oma pojal käpa ülesse ja näidanud seda mehele. Käpas näinud mees haljaid nööpnõela päid, siis saanud ta aru, et neid piab ta välja kiskuma. Mees kiskunud ka hundikutsikal käpast nööpnõelad välja ja niisama ka teisel ja kolmandamal hundikutsikal, kuni kõikidel [---] nööpnõelad välja olid kistud. Olnud mehel töö tehtud, siis lakkunud hundiema rõõmu pärast mehe käsa, aga hundikutsikad liputanuvad mehele tänuks oma sabasid. Et mehel seal enam midagi teha ei olnud, siis läinud ta jällegi oma töö juurde tagasi.
Kui mees teisel päeval jällegi metsa ääres heina niitnud, siis näinud ta seda hunti tulema, kelle kutsikatel ta eila nööpnõelad käppadest välja kiskus. Saanud hunt mehe juurde, siis pannud ta mehe ette maha suure rammusa lamma ja läinud siis jälle metsa tagasi. Mees tapnud lamma ära ja saanud sest head praadi. See oli hundi tasumine mehele tema vaeva eest.
H II 59, 586/9 (l) Põltsamaa, Sulustvere - Martin Luu < Johannes Schmetterling, Maarja-Magdaleenast pärit (1898). - AaTh 156 - 14 t. Tuntud rohkem Lõuna-Eestis (vt. kaart nr. 4). Mt. 156 omab ühiseid jooni muinasjutuga "Rebane tasub heateo" (puudub trükitud kataloogides), millest on kolm üleskirjutust (Setust, Helmest, Pöidest). Antud mt-s esineb ka muistendilisi motiive.