SUUREST NÕIAST KAVALAM

Ühe kuningal oid väga pailu raha; ei ole änam varaste iest oeda jõund. Last küll kõvad aidad teha, aga vargad varastand ikka. Viimaks kutsund ta ligidalt ja kaugelt kõik müirissepad kokku ja luband sellele suurt palka, kes nõnna kõva rahakeldre tieb, et vargad änam raha kätte ei soa. Kes aga lubab ja nõnna kõva keldred ei tie või tehtud ei soa, kaotab oma pia.
Eiste¹ põle kiegi nisukest kaupa julend teha. Pika aa pärast võtt ommeti üks julge müirissepp töö oma piale ja tõotand oasta pärast ausaste lõpetada ehk - pia kaotada.
Oasta pärast tuld kuningas sellele:
"Mina jätan sulle nüid oma rikkuse ja ammeti, nõnna et sul ilmaski puudust ei piaks tulema, kui aga ise mõistlik oled. Kui sul siiski miski õnnetuse läbi piaks tühjus ligi tükkima ja vaesus vaevajaks vantsima, siis olen ma so piale jo siis mõteld, kui sa alles tipitilluke olid tööd voatama: kelder old iluste valmis, kindel ja kõva, viel änam kui kuningas eiste arvand. Ta makst müirissepale iamielega pailu rohkem, kui eiste kaubeldud old, ja tõst teda esimeseks meistreks riikis.
Mies nüid rikas ja kuulus, eland õnnelikult surmani. Enne surma kutsund ta oma ainsa poea oma juure ja ööld ja ma kuninga rahakeldred tegin. Põhjatse² poolt keldre nurgast pahemad kätt kuuendama kivi jätsin ma koguni lahti, nõnna et seda õlpsaste võib välja võtta ja sisse pugeda. Kivi on nõnna kavalade pandud, et ükski aru ei soa, et sial auk on. Sialt võid äda aeal sisse minna ja raha tuua."
Poeg tänand isa oolitsemise iest, pidand pärast isa surma isa ammetid edasi, old raha küll ja unustand isast juhatud keldreaugu äragi. Viimaks soand ta aga ühe õpetaja poeaga tuttavaks, kes suur joodik old ja müirissepa poea kua jooma õpetand. Joond, joond kahekeisti, nõnnakaua kui mõlemil raha otsas old.
Mis nüid teha? Ädaga tuleb müirissepa poeal isa õpetus miele. Riagib lugu õpetaja poeale; sie kua nõus, muudkui lähme ja toome kuninga keldrest kulda.
Lähvadki. Müirissepa poeg otsib öösse isast juhatud koha ülesse, kangutab kivi iest ää, läheb sisse ja vieretab ühe kullatünni välja. Miestel juua mitmeks aaks.
Ommiku leiab kuningas ühe kullatünni puudu, laseb rahaoedja kohe vangi panna, et sie muidugi varas on. Kelder on jo kõva, et vargad maealt sisse ei soa.
Müirissepa poeg ja õpetaja poeg joond jälle, nõnnakaua kui see tünn kulda otsas old. Mis muud kui tarvis jälle vargale minna. Kuninga keldres on kulda küll. Öö ämaral ei nää ükski.
Müirissepa poeg läheb jälle sisse, vieretab teise tünni kulda välja, õpetaja poeg võtab augu pial vasta ja miestel jällegi juua küll.
Kuningas leiab ommiku jällegi ühe tünni kulda puudu ja laseb selle rahaoedja jälle vangi panna, et sie kua varas on. Siis kutsund kuningas ühe nõia, kes kõige suurem ja kangem nõid sial riikis old, ja last voadata, kas varas on uksest või maealt sisse läind.
"Jaa, sie on isegi tark varas old ja oopis kõrvalist tied sies käind, uksest ei ole midagi viidud," seletand nõid ja luband nisukese nägemata võrgu teha, et varas küll sisse soab, aga änam välja ei soa.
Meestel old viimaks varastud kullatünnist jällegi pool otsas. Müirissepa poeg põle õpetaja poeale änam and, kutsuna teda koasa kuninga keldrest enne uut tooma, kui vana otsa soab. Õpetaja poeal põle muud aidand, kui läind müirissepa poeaga jälle vargale. Keldre juures ööld müirissepa poeg õpetaja poeale:
"Kaks korda olen ma keldres käind, nüid piad sa minema ja ma jään vahiks. Kui sa ei lähä, pool tünni kulda on viel järel, sest ma sulle sugugi ei anna."
Vaield, vaield, viimaks ommeti õpetaja poeg läind sisse.
Jo and ta kullatünni august läbi müirissepa poea kätte ja akand ää tulema, aga vot vennike - ei soa änam välja! Pia old küll august läbi, aga tie mis tahad - keha ei tule.
"Kas nüid põle pagan lahti!" mõtleb müirissepa poeg. "Ää ei soa teist kudagi. Jätan ma ta seia, ta tunnistab ommiku ädaga kõik ülesse ja siis oleme mõlemad lõksus."
Viimaks tuleb taal ia nõu pähe. Ta raiub õpetaja poea pia otsast ää ja viib kullatünniga ühes minema; keha jätab sinnapaika.
Ommiku läheb kuningas voatama: taga ullemaks - varas küll kääs, aga ilma piata, ja üks kullatünn jällegi kadund! Kutsub nõia voatama. Sie soab asjast aru, ütleb: "Nad on kahekeisti old. Minu salavõrk oli küll kõva, aga teine varas on kavalam old ja rumalama varga pia ää viind, et teda ei tunta."
Kuningas annab nõiale käsu aidata, et teise elusa varga kätte soaks. Nõid kässib piata surnukeha linnast läbi kanda. Tema tieb nõnna, et varas surnukeha möödaviimise aeal sõimama ja vanduma akkab; seda võetagu siis kinni.
Jutt läind laiali ja tuld kua müirissepa poea kõrvu, et nõid nõnnak ja nõnnak luband varga välja soata. Juba tuldudki jo surnukehaga. Müirissepa poeg tunneb, et ta kudagi oeda ei soa ja just piab vanduma akkama. Ruttu ütleb ta emale:
"Tie sa nüid ennast ulluks ja akka riistu lõhkuma, siis ma sõiman ja vannun, et sa ull oled ja kõik maea nõud ja asjad puruks peksad."
Ema ruttu riistu lõhkuma, poeg sõimama ja vanduma. Teised lähvad surnuga mööda, kuulevad - jah, sealep sie varas ongi!
"Mis sa sõimad ja vannud siin?" küsivad nad tuppa astudes.
"Ia, et te tulite, aidake mo ema kinni siduda, ta läks järsku ulluks ja peksab nüid kõik maeaasjad puruks," kostab varas ja põhjab aga edasi.
Surnukandjad näävad, et vanamoor tõeste ull on ja poeal päris õigus vanduda, aitavad teisele viel kahju kanda ja lähvad minema. Käivad küll kõik linna surnuga läbi, aga ükski ei sõima ega vannu, lähvad kuninga juure tagasi, et varast linnas ei ole.
"Kas te mitte kedagi ei kuuld üht santi sõna ütlema?" küsind nõid.
"Jaa, üks noormies vandus küll, aga sel oli ema ulluks läind, purustas kõik kallid maeaasjad katki ja tegi suure kahju. Poeal oli siis õigus vanduda," kost surnukandjad.
"Siesama ta oligi! Mina olen küll ükskord kaval, aga sie varas näitab viel kavalam olema," pahandand nõid. "Nüid ta aga änam ei piase! Teie viige nüid surnu ja riputage linna värava kohta ülesse ja voadake siis, kes väravast läbi linnast välja läheb ja ise ohkab, sie on varas."
Kuninga teendrid viind ja riputand surnu värava kohta ülesse ja jäänd ise passima. Varas aga soand asja jällegi enne tiada ja tund, et parata ei soa. Üks nägemata vägi sunnib vägise, et piab just linna väravast välja minema ja ise ohkama.
Ruttu pand ta õpetaja kuue selga, võtt lauluraamatu kaendla alla ja läind siis väravast läbi minema. Värava kohas jäänd ta, seisma, voadand ise ülesse, ohand ja ööld vahtidelle:
"Oh oea ise küll, nää, mis vaese surnuga ei tehta! Pia löödud otsast ää ja keha riputatud seia teistele irvitada. Kas te ei võiks teda sialt oopis ää võtta ja maha matta? Sie irmutab sedaviisi teised inimesed ää."
"Jaa, mis meie võime teha, sie on kuninga käsk, et piame siin surnukeha oedma ja vahtima," kost vahid ja põle sugugi õpetajad vargaks tiand arvata. Ta võis muidu vagast mielest ohata.
"Õpetaja kohus on alati ädalistele abi näidata; ma nään, et teie kua ädas olete ja vahi pial külmetate, siis annan teile natuke kehasoendust." Seda ööldes and varas vahtidele kanged viina. Mehed joond ja jäänd kõik joonuks. Varas läind minema ja viind surnukeha kua viel ää.
Vahid ärkavad ülesse. Tuline pirakas! Ei tuld varast ohkama,. nüid kadund surnukeha kua viel ää! Linnud teda kua ei võind ää süia, siis oleks ommeti kondidki järele jäänd. Riagivad asja kuningalle ja nõiale.
"Kas te siis kedagi värava alla õhkama ei kuuld," küsind nõid.
"Mitte kedagi! Üksi üks õpetaja läks läbi, lauluroamat kaendlas, sie õhkas küll ja andis meile viel, et väga külm oli, suutäie viina. Meie jäime magama ja selle aaga oli surnugi kadund. Aga mis sest on, õpetajad õhkavad jo alati!"
"Oh te lollid! Siep sie varas oligi. Jah, olen ma küll kaval, aga sie on ikka viel kavalam!" pahandand nõid jälle.
Kuningas käskind nõida ülesse puua, [et] miks ta kui kõige kavalam ja vägevam nõid nüid rahavarast ei soa välja soadetud. Nõid palund armu ja luband viel katsuda. Kuningas and siekord viel andeks.
Nõid käskind nüid kuningatütart turu piale kõndima minna. Varas tulla siis ja puutuda kääga kuningatütre külge. Varas soand jälle asja tiada. Ta leigand surnud õpetajapoea kää, mis ta värava pialt ää varastas, otsast ää ja läind siis turu piale ulkuma. Kuningatütar tuld. Varas tund, et kudagi oeda ei soa, et piab just kuningatütart puutuma. Ta turgand teiste vahelt surnu kää ja katsund sellega kuningatütart. Nauhti, kroaband sie kääst kinni, arvates, et nüid varga kätte soab. Paljas käsi jäänd aga kätte. Varast põle kiegi tiand teiste ulkas tähele panna.
Teine pää annab kuningas käsu: kõik linnamehed läbi otsida; kes on ühe kääga? Otsitakse küll, aga kõigil on kaks kätt. Nõid kurdab ja imestab jällegi, et varas ikka temast kavalam on, ja palub kuninga kääst luba viel kord katsuda, tehku mis tahtes, varas piab välja tulema. Ta and kuningalle nõu suurt pidu teha ja kõik linna miesterahvas³ pidule kutsuda. Tema tieb siis oma nõiduse vää läbi, et varas kua just piab pidule tulema. Võerad jätku kuningas öösseks lossi magama. Tema tieb viel, et varas kuningatütre juure kesköösse magama tahab minna. Tema annab kuningatütrele oma nõiapitseri. Tütar valvaku ja löögu sellele, kes tema aseme juure tuleb, pitseri otsa ette, sie on just varas. Pitser olla nisuke, mis ilma nõia oma abita sialt änam ää ei minna, kus ta kord on löödud.
Kuningas teind nõia õpetuse järele selle tingimisega, [et] kui nüid varas välja ei tule, soab nõid just üles poodud.
Kõik linna miesterahvas kutsutud kuninga lossi pidule ja jäätud öösseks sinna. Öösse, kui kõik magand, müirissepa poeal kange imu kuningatütrele suud anda. Mõtleb, ega kiegi nää, läheb ja tiebki seda. Tuleb ää, suurest peilist⁴ mööda, nääb - tohhoo, suur must pitser otsa ies! "Võtku pergel, sie on jälle nõia töö! Ja ma ei tiand seda arvatagi. Nüid olen ma tõeste kimpus! Lähen ige⁵ tagasi, ehk soan aru, kust sie pitser löödi."
Läind, and teist korda kuningatütrele musu. Tuld ää, voadand peilist: "Oh sunni sinu viel, teine pitser jälle otsa ies! Katsun ige kolmat kord, kust ta ommeti tuleb."
Akand kolmat korda kuningatütrele musu andma. Ena, soand siis aru, kui sie kolmande pitseri otsa ette löönd.
"Oh sa undi sööt, või sina sie pitserilööja oledki, ja ma arvasin sind magama!" mõeld ta kuningatütre kambrest välja minnes. "Oota, las sa magama jääd, ma katsun ehk soan so pitseri ää varastada."
Läind natukese aa pärast tagasi, kuningatütar magand. Akand tasaillukeisti otsima - leind pitseri padja alt ülesse.
"Põle viga! Nüid võin ma nõia jällegi üle lüia," ööld ta teiste võõraste ulka tagasi minnes ja löönd igaühele kolm pitserid otsa ette.
Ommiku tõusevad ülesse - tule appi, kõigil kolm pitserid otsa ies! Mehi mitu tuhat ja kõik käind öösse kuningatütre juures!
"Jah, ma olen küll üheks korraks mies tark ja kaval, aga sie varas käib moost igapidi üle. Tehke mis tahate, aga minu nõu änam ei näita; asi läheb taga ullemaks," tõendand nõid.
Kuningas mõeld, et nisuke tark mies temale ää kuluks, ja küsind:
"Kissi teie ulgast ommeti nisuke mies on, kes mo kõige suurema nõia ää võitis? Astugu sie ige teiste ulgast välja; ma annan kõik andeks ja tahan teda suureks meheks pialekauba teha."
Müirissepa poeg astund ette ja riakind kõik ülesse, kuda ta oma vigurid teind. Kuningas võtt müirissepa poea oma kõige ligemaks nõuandjaks ja and oma tütre taale viel naeseks, nõia aga last ta ülesse puua ja sellega old asi lõpetud.

¹ esiti;
² põhja;
³ mehed;
⁴ peeglist;
⁵ õige

H II 33, 822/9 (19) Suhhum-Kalee < Jüri - J. Pihlakas (1888). - AaTh 950 (Ramsinit) - 17 t.
Üleskirjutusi Kagu-Eestist ja Põhja-Eestist. Esineb iseseisvalt, kuid ka liitununa naljanditega meistervargast (mt. 1525 A).
Setu teisenditel on ühiseid jooni muinasjutuga "Laisk poiss" (mt. 675).