REBANE KIRJAB HUNDI KASUKAT


Vanemuine1, kui hunt ja rebane on alles sõbrad old ja linnud ja inimesed kõik alles ühte keelt on kõnelend, ühte jaalt2 on jaalitsend3, siis sündind mõndagi lugu, mis veel naeru ja nalla on sünnitand ja mis meie aani on ulatand.
Hunt ja rebane old alles sõbrad mehed ega ole veel vihavaenu nende vahel old. Aga kis on kelmi sõber ja keda kelm sõbraks piab? Sial juhtund ühekorra mardipääva aal kena lugu, mis hundi mundre eluks aaks on ära rikkund ja [hundi] rebasega igavesti vihameheks teind.
Reinu-isal old mardipääva aal ilus kasukas seilas, mida ta alles Ülenurme onu juures oli õmmelda last, kus hundil old alles oma vana sauakarva4 hall vammus seilas. Rebane juhtund oma uue kasukaga hundi vasta metsa all ja hunt teretand rebast ja küsind kohe rebase kääst: "Kuule, rein-vennikene! Kust sa selle ilusa kasuka said?" Rebane põigand siia ja sinna, nagu ikke kelmi viis on. Hunt aand ikke rebase piale ja ööld: "Kuule, va vennikene, hea sõber, ole ikke mees ja aa mehe juttu, reagi, kust sa ta said, ma lähän toon omale koa." Rebane aand pia viltu, mõeld ja ööld siis: "Jaa, metsaisand, kui sa omale koa nii ilusad kasukad tahad soada, tule, ma teen sulle koa nii ilusa kasuka. Ma olen nüid õppind reatsep, ma olin sui otsa Tuuslas6."
Rebane viind hundi metsa ühe suure laia heinakuhja juure. Karjaste tulease old alles sial kuhja ligidal, kus karjatsed pääva olid tuld teind, ja tuletukid lõkatand alles põleda. Rebane ööld hundile: "Mine siia heinakuhja otsa ja vahi üksisilmi taeva poole ülesse sõnnikaua, kui ma alt lausun7. Aga hoia, et sa enne alla ei voata, kui ma sind käsin; siis saad ka omale uue ilusa kasuka. Aga hoia, et sa alaspidi ei voata, siis rikud kohe kirjad ja karva ära."
Hunt ronind heinakuhja otsa, istund maha ja vahtind üksisilmi taeva poole, et las nüid rebane lausub uut kasukast. Rebane läind karjaste tule jaare8, võtt tuletungla ja läind kuhja alla, pobisend isi ja käind ümmer kuhja ja pist kuhja ümmerringi põlema. Suitsuhais läind hundi ninasse, hunt hüind: "Mis sa teed sial, sa pistad heinakuhja põlema?"
Rebane ütelnd: "Ole vaid, ole vaid, kirjad siginevad, kirjad siginevad, sedaviisi teeme kirjasi."
Tuluk aga läind möda kuhja külge ülespidi ja hakkand juba hundi nahka tuliseks kütma. Ei hundil ole änam aega old kirjasid sigitada ega kedagi. Hunt ööld: "Ossa kurjategija, või sa tahad mind ära põletada! Ma so murran!" Hunt joost ikke siia ja sinna, kuhja otsest ei soa änam maha, igal pool old tuli ees. Viimaks hunt-vennike joost tulest läbi ja hüppand kuhja otsest maha, põletand aga oma jalad ja kõrvetand karva ära ja põdend jalgu mitu aega. Rebane old aga ammu padrikusse pand punuma, võta rebane kinni!
Teine kord soand hunt rebasega kokku ja üteld: "Kuda sa, kurjategija, mind petsid, sa tahtsid mind lausa ää põletada? Voata, võrukael, kuda mo kasukas nüid kõrvend on!"
Rein kost: "Ega mina, vennike, taht, aga mis sa ennaegu kära tegid. Sul põleks häda kedagi old, kirjad siginesid parajasti, noh, sa hakkasid karjuma ja mo nõidusevägi oli kohe ots9 ega aidand lausumene ega keegi. Nõnna rikkusid sa isi oma kasuka ää. Es-ma10 üteld sulle: ole vaid, vahi ülespidi, aga või sa kuulasid!"
Ja isi karand lipsti metsa, võta veel kinni.
Nõnna jäänd rebasel õigust ülegi. Mine veel kelmi kääst katet kuulama või varga juurest piavarju, jääd sestki ilma, mis sul enne on old!
Sest aast ei salli änam hunt rebast ja vihkab teda alati.



.:INDEKS:.

H II 67, 50/4 (3) Koeru - Anton Schultz < Jaagup Peil, 65 a. v. (1896). - AaTh 8 (Kasuka värvimine).
Vähemalt 16 teisendit. Eriti populaarne Setus, kus esineb tavaliselt kontaminatsioone teiste tüüpidega (l+2+3+4; 158+103; 43+123).
Lutsis on mt. 8 seotud väga ulatuslike kontaminatsioonidega.