Kui mina veel noor mees olin, saatis ema mind
kolmepäise varsaga kündma. Mina võtsin varsa, rakendasin ta saha ette ja läksin
põllale. Korraga läks kündes varss keskelt pooleks.
Mina tegin ruttu vitsaväädi ja sidusin teda jälle keskelt kokku.
Olin parajast tööga valmis, seal tõmbas mind ema
sõrmega kodu poole. Mina täis surmahirmu: arvasin, et peksa saan, miks varsa
keskelt pooleks ajasin. Oma suureks rõõmuks kuulsin, et kodu peetakse parajasti
isa varrusid (juutusid), ja ema saatis mind Nurme
mõisa õlle järele.
Mina ka kärmas poiss, kohe paati ja Nurme mõisa.
Tagasi tulles ladusin kõik vaadid ühe ääre peale, ise istusin ka veel otsa ja
siis algasin sõitu kodu poole.
Olin parajasti kesket jõgi,
paat väärdus ja mina kõige vaatidega karsumm! jõkke. Ojusin
suure vaevaga kaldale ning tormasin Nurme paisule õllevaatidele vastu - nad
olid tühjaks jooksnud!
Meeletusas tõmbasin kübara peast ja hakkasin veega
vaatisid täitma. Proovisin siis ka ise seda märjukest, kuid kahju - vähe oli
tal õlle magu. Jätsin vaadid kus seda ja teist. Jooksin ise põllale
vaatama, mis varsast sai; kodu kartsin minna. Varss oli põllalt
kadunud, aga sinna kohta oli suur tamm kasvanud, mille latv kuni taevani
ulatas. Mina ronisin mööda tamme ruttu üles, taeva.
Peetrus ja Paulus mängisid parajaste
ülevel taeva väravate ees kaarta.
Mina seisin tükk aega seal, ilma et nad mind oleks tähele pannud omas suures
kaardituhinas.
Minu aeg läks viimati igavaks nende mängu pealt
vaadates, võtsin nõuks jälle koju poole kolida. Omaks suureks ehmatuseks nägin,
et tamme enam ei olnud. Mis nüüd teha, kuda maha
saada? Seal leidsin mina pitka nööri; ühe otsa
sidusin taevaukse klingi külge kinni ja teise otsa
viskasin maa peale ning hakkasin ka ennast pitkamesi
mööda nööri allapoole laskma.
Poole tee peal lõppes nöör otsa. Siis võtsin ülevalt
otsast tüki maha ja jätkasin alla juure. Nii jõudsin ma üsna maa pinda. Jäi
veel süld puudu, masnud enam vaeva nööri jätkates -
hüppasin. Kukkusin rinnust saadik maa sisse!
Seal jooksin mina ruttu kodu, tõin labida ja kaevasin
ennast maast välja ning hakkasin, labidas õlal, kodu poole kõmpima. Ema oli
ajaväravas vasta, vitsakimp käes, kus ta ka minu naha nii läbi parkis, et
tänapäevanigi ei või neid hoopisid unustada.
Aga tõtt ütelda ei ole ka minuga peale seda enam
ilmaski sarnaseid äpardusi ette tulnud, - nii mõjus see urvaplaaster!
H I 5, 138/40 (3) Lääne-Nigula - Joh. Reimann (1894). - AaTh 1960 G (Taevani kasvav puu, taim). Vähemalt 33 t. Levinud eriti idapoolses Lõuna-Eestis, vähe Kesk-Eestis ja saartel (vt. kaart nr. 12). Kontamineerub AaTh 852-ga, vähem AaTh 1960 D-ga.