Muiste ütlen rebane kotkale: "Küll sool on aga ää elada, sa saad ülese kõrgese linnata, nääd säält ära, kus kohas noored linnud joosvad; nääd kiik maailma ja paljo muud asja. Peaks ma omete ühe korraked senna ülese saama minna, ma mäletaks seda terve eluaja."
"Kui sa eige tahad, siis tule mo selga, ma viin sind taeva alla ülese, kus sa oma silmaga kiik võid näha. Tule mo selga, aga oia tugevaste kinni, et sa maha äi kuku."
Rebane ronis kotka selga. Kotkas akkas piirates ülese lindama, ta lindas pilvede sega1. Aga sääl pööris ta oma küined ülespidi ja selga alaspidi ja ise üidis: "Kreukad2, kreukad, kreukad!"
Rebane äi jõudnud ennast nennaviise kinne pidada, kukkus maha ja ise üidis: "Jumal, oh jumal, juhata nüid einakuhi alla!" Kukkus aga vanasant just kurendosaja3 pääle põigite, na'd4 seljakont katke läks. Poolsurnud, ronis ta vitrikose5.
1 sekka;
2 vigurid, riukad;
3 viltuasetatud lattidest tehtud aia;
4 nii et;
5 väiksesse tihedasse noorde metsa
H II 41, 192 (5) Ridala, Ungru < Reigi - G. Tikerpuu ja Johan Kõrvne (1888). - AaTh 225 - 3 t. läänepoolsest Eestist: Jüri, Ridala, Hanila.