Tihti üeldakse nurjatuma abielurahva kohta: "Kisuvad ku koera-kassi!" Kassi-koera on aga mueste väga suures sõbruses elanud. Mikspärast nad surmani riidu läenud, räägib vanajutt nõnda:
Ennemueste läksid loomad isikeskes tihti peatoeduse pärast riidu ja tõstsid siis vanataadi ees alati üheteese peale raskid kaibdusi. Seda tähele pannes käskis vanataat kõik elajad ühel pääval oma juure tulla.
Nimetud aeaks kogusid siis ka kõik elajad vanataadi ette. Seal nimetas ta siis iga loomale tema toeduosa ära ja et edespidi änam riidu ei tuleks, käskis ta seda säädust igaveste pidada. Ainult koer jäi il'laks. Teesed elajad ol'lid juba kõik ära läinud, kui koer veel kummardades vanataadi ette astus.
Vanataat ütles: "Et sa il'laks oled jäenud, põle mul sulle muud ühtegi änam lubada kui ainult seda, mis peremehe laua pealt maha langeb. Toeda ennast sellega."
Et aga kedagi muud looma juures polnud, kes seda pereme ees oleks võenud tunnistada, palus koer vanataadilt üht tähti tunnistuseks, mida vanataat ka andis.
Selle tunnistähega läks koer siis koeo ja täitis oma kõhtu nende raasukestega, mis pereme laualt maha langesid. Peremees ei keelnud ka seda ilmaski, vaid jättis nad alati koera koristada. Nõnda põlnud siis koeral esiotsa tunnistähti tarviski. Et aga tähe oidmene koerale tülikas ol'li, andis ta selle oma kõege parema sõbra kassi kätte, üteldes: "Sa, vana sõber, koperdad muedugi alati kodu, sul aega küllalt; mul aga suured talitused alati ees, kord karjas, kord jahil, üüselgi pean õues vahti pidama, nõnda võib täht õlpsaste ära kaduda. Oia sina teda oma käpa järele, et ta mul tarvilesel korral peremehele näedata oleks."
Kass võttis tähe vastu ja lubas ta oolega ülevel1 oeda. Aga kes teese asjast oolib. Ol'li koer ära läenud, püstis kass saadud tähe seena alla rotiauku. Mõne nädali pärast, kui ta sealt kohast jälle mööda juhtus minema, põlnud tähti änam kuskil; rotid ol'lid ta vist ära vidanud. Et täht kadunud ol'li, tohnd2 kass koerale ingatagi.
Sügise tappis peremees siga, võttis köögires3 karva keeva veega ära, tõi siis sea toare4, panni keset tuba laua peale ja tahtis lahtima akata. Kass kükitas aehu otsel ja koer vahtis laua peale, kas sealt midagi temale ei langeks. Kogematta libises siga peremehe käte vahel ja kukkus laua pealt maha. Koer ku õigusemees asus kohe kallale.
Peremees püidis teda luuavarrega eemale tõrjuda. Koer tõreles vastu: "Kõik, mis laua pealt maha langeb, on vanataadi otsuse järele minu! Kass, too tunnistäht siia!" tähendas ta kassi poole näedates. Et aga kassil midagi tuua ei olnud, lippas ta kartlikult uksest väl'la. Koer mõtles, et kass vihase peremehe nähes ei julgend tähti tema kätte anda, sellepärast ruttas ta kohe kassile õue järele; siin päris ta tema käest tähti uuesti, aga kass ei lausund sõnagi. Siis tormas koer vihaga ta peale. Kass aga sülitas koerale vastu silmi, lõi käpaga ja jooksis siis müda toa nurka laudile ega annud sest saadik änam koera ligigi. Koer aga ei näita seda kassile veel tänini unustavat.
Et koer paraaegugi ei tea, kuhu kass ta tähe pannud, sellepärast otsib ta teda igale poole ja nuusutab mööda minnes iga mätast ja põõsast. Et aga teene koer otsitud kohta änam uueste otsima ei akkaks, sellepärast tõstab ta jalga ja niisutab otsitud koha üle; juhtub teene koer järele tulema, siis jätab ta ka koha otsimata, tõstab ka esimese kombel jalga ja annab järeltulejalle sellega tähendust, et koht on tõeste otsitud.
1 alal;
2 tohtinud;
3 köögi juures;
4 toa juurde
H II 42, 89/91 (l) Vändra - J. Peterson (1891). - AaTh 200 - 17 t. Esineb hõredalt üle maa, puudub Setus.
Seos tekkelooga (Aarne US 30 ja 31) on tüüpiline.