ISA ÕPETUSED POJALE

Üks vana alli pääga mees õli kaua aig aigusse peräst voodis maas lamand. Kui seesama vanamees tundis surmatunni ligidal õlema, kutsus ta oma ainsa kalli poja oma juure ja ütles tämäle: "Õbedat ja kulda mul sulle pärinduseks jätta ei õle, aga ma annan sulle kolm õppetuse sõna. Pea need meeles, siis võid rahuliste siin ilmas elädä. Need õppetuse sõnad on: l) saksaga ärä peä sõprust; 2) oma naisele ärä räägi kõik; 3) kasvandikku ärä võtta majasse."
Kui vana isa õli surnud ja maha maetud, sai poig peremeheks. Kui ta mõni kord õli mõisas käind omi asjo õiendamas, sai tämä oma viisaka õleku peräst errä meelest armsaks. Perästpoole sai ta errägä suureks sõbraks ja viimaks võttis ühe vaiselapse omale kasvandikuks, sest et tämäl omal poiga ei õld.
Kui ta jo mõned aastad errägä sõprusses õli eländ ja tämä kasupoig jo suureks meheks õli kasvand, mõtles ta: "Isa keelas mind errägä sõprust pidämäst ja kasupoiga omale võtmast, ma õlen küll tämä õppetuse vasto tehend^l, aga ma õlen siiski sest saadik ead rahulikku elo elänud."
Ükskõrd läks ta jälle ei tea midä peräst² mõisa, läks kõhe errä kontori, aga errädä ei õld seekord kontoris. Sääl õli aga üks väga kallis puurilind, mida errä õige kalli inna eest omale õli õstnud.
Mees võttas selle linnu puurist vällä ja tõi tema kodo, peitas ta ühte salakõhta, võttas ruttu ilma kellegi nägemata püssi, läks metsa, laskis säält ühe linnu, tõi kodo, ants³ selle lastud linnu oma naise kätte ja ütles: "Mina varastasin tänä selle mõisaerrä kalli linnu ja tapsin ta vällä⁴, tee sina nüüd ta puhtaks ja praadi vällä, siis saame nähä, kui üvä liha õige sel kallil linnul on. Aga ärä sina vaid seda kellelegi ütle."
Kui naine sai linnu praadinud, mõtles ta: "Minu naabrinaine on mind tihti oma juure võõrsi⁵ palund, kui tämäl miski paremikku on. Ma kutsun tänä õhtaks tädä omale võõrsi."
Tämä läks, kutsus naabri võõrsi ja ütles sellele: "Kas sa võid seda arvata, mis rooga ma tänä õlen tehend?"
Teine ütleb, et ei tea. Tämä karistab⁶: "Ärä sa vaid seda kellelegi räägi, minu mees tõi selle mõisaerrä puurilinnu, tappis vällä ja nüüd tänä õhtu saame nähä, kui üvä praad tämäst sai."
Naabrinaine tõendab: "Ei, kust mina seda võin kellelegi rääkida."
Mõisaerrä tuli varsti peräst mehe vällätulemist kontori, leidas, et lindu puuris ei õld, lasi kõik omad toad läbi õtsida, aga ei leitud kustki. Ega keski⁷ teenija ka ei õld lindu kustki nähänd lendämä. Errä sai nüüd kõhe arvu⁸, et lind on varastud. Kuulutas: "Kes seda minu puurilinnu varast üles annab, sellele annan ma kakssada rubla."
Naabrinaine läks tõisel või kolmandal päiväl, ants erräle teedä, et see peremees, kes erräle suur sõber, varastas selle linnu, tappis ta vällä, tema naine tegi ta praeks. "Andis mulle ka seda praadi süüa. Oh armas, kallis errä, küll see õli üvä; ise karistas minuda, et ma sedä kellelegi ei räägi."
Seda juttu kuuldes läks erräl kops üle maksa, tämä sai üsna vihaseks selle mehe pääle, kaibas kohto. Kohos mõistis: "See mees, kes linnu varastas, saab üles irtatud⁹."
Mehele anneti surmapäiv teedä. Sel ommikul, kui tädä päiväl üles taheti irtada, jagas see mees oma raha kolme jago¹⁰ ja pani iga jago eri unniku[sse] laua pääle. Ise ütles: "Üks jago saab mino naisele, tõine jago saab kasopojale ja kolmas jago saab sellele, kes irtanööri¹¹ mulle kaula¹² paneb."
Kasupoig seda kuuldes astub ligi ja ütleb: "Kuule, kasuisa, miks se kolmas jago ühe võõrale peab saama; mina võin küll sulle nööri kaula panna, siis saan kaks jago omale."
Nüüd lasi mees kohtoametniku oma juure paluda ja rääkis kõik selle asja õtsani ja põhjani ärä. "Isa ütles enne surma mulle: "Saksaga ärä peä sõprust, kasupoiga ärä võtta majasse ja oma naisele ärä räägi kõik. Siis võid rahu sees siin ilmas elädä.""
Mina sain saksaga sõpraks, kasupoja võttin majasse ja siiski elasin ma mitto aastat rahulikku ja üvä elo, aga kolmat õppetuse sõna tahin¹³ mina proovida, kuda sellega lugu läheb, ja ka veel: kui kaugele sakste sõprus talopoigade vasto ulatab.
Vaadake: mina varastasin selle linnu, aga ma peitsin tädä oma majas salakõhta; õlen tema eest oolt kandand, kuida kõrd ja kohos. Mina lasin metsast ühe linnu ja andsin naise kätte, ütlesin, et mina mõisast puurilinnu varastasin ja tapsin, käsksin tedä linnu praeks tehä ja keelasin tädä sedä kellelegi mitte öölda. Naine rääkis sedä oma sõbrale, see suures rahaimus kaibas erräle. Nüüd olen mina nähä saand, et isa õppetuse sõnad on tõed.
Errä ei ooli sõprussest, laseb minu linnu peräst üles irtada. Kasupoig ei ooli sest, et ma tedä õlen üles kasvatand ja taale üvä tehend, paneb mulle nööri kaula, kui aga rohkem raha saaks. Naine tõutas, et kellelegi ei räägi salaasja, aga ei jõudnud oma keele all oida, rääkis oma sõbrale, ja see ants suures rahaimus saladuse üles."
Mees tõi linnu salakõhast vällä, ants kohtoniku kätte. Kohtuõtsus sai tühjaks mõistetud. Edespidi ei pidänd ta enam saksaga suurt sõprust, ehk errä küll seda soovis. Kasupoja saatis ta majast vällä ja oma naisele ei rääkind ta enam miski saladust. Ninda elas ta siis rahulist ja õnnelist elo, kuni viimaks Mulla-Mats¹⁴ tädä oma kaissu võttis, kus tema keha rahuliste puhkab kõigest tööst.

¹ teinud;
² mispärast;
³ andis;
⁴ ära;
⁵ külla, võõrusele;
⁶ manitseb, keelab;
⁷ keegi;
⁸ aru;
⁹ poodud;
¹⁰ jakku;
¹¹ poomisnööri;
¹² kaela;
¹³ tahtsin;
¹⁴ surm

H II 8, 189/95 (1) Jõhvi, Päite v. ja k. - P. Paurmann (1889). - AaTh 910 A - 17 t.
Ei kontamineeru. Üleskirjutusi hõredalt üle maa.