Kord elas üks rikas
mees, kel palju mõisasid käes oli. Tema läks kord
välja sõitma ja eksis ära. Viimaks juhtus ta ühe sauna juurde välja ja palus
sinna öömaja, mis talle ka lubati. Öösel oli saunanaisel poeg, ja rikas mees,
kes toas aseme peal magas, kuulis, et üks hääl hüüdis: "Sellest lapsest saab
rikka mehe varapärija."
"Oot, küll ma selle
eest muretsen, et seda ei sünni," mõtles rikas mees ja kui ta homikul minema hakkas, tellis ta selle lapse omale
kasulapseks, mis talle ka lubati, sest saunanaisel oli neid mitu tükki.
Rikas mees võttis
lapse ja hakkas minema. Tee peal võttis ta lapse saanist ja viis metsa ja pani
ühe puu najale, öeldes: "Päri nüüd siin minu vara!" ja sõitis edasi.
Natukse aja pärast tuli sedasammu
teed metsavaht ja kui ta nägi, et jäljed kõrva läksid, läks ta vaatama, kas
mõni on vargile läinud. Kui ta jälga mööda sinnamaale
oli jõudnud, leidis ta lapse puu äärest, võttis ta oma juurde, ja et pärijat ei
olnud, kasvatas ta üles.
Vaheajal oli rikka
mehel ka tütar olnud, muud last tal polnud ja mehe varandus oli päev-päevalt
kasvanud. Juhtumise peale metsasaunas ei mõtelnudki ta enam.
Kord läks ta jälle
välja sõitma ja juhtus selle metsavahi juurde ööseks jääma. Sõna tekkis sõnast
ja jutt jutust ja kartmata jutustas metsavaht seda lugu, kuidas ta metsast
lapse leidnud, kes nüüd juba suureks meheks oli sirgunud, ja kiitis tema tubli
mehe olevat. Rikka mehel tõusis seda kuuldes vana hirm jälle südamesse, seda
rohkem veel, et temal tütar oli ja metsavahi poeg sirge kui osi. Ta kirjutas
koju oma abikaasale ühe kirja, kus sees ta kirjatoojat käskis, niipea kui ta
sinna jõuab, ära hukata laska. Kui kiri valmis oli,
palus ta metsavahti oma kasupoega seda kirja laska
tema mõisa viia, mis eest ta hea jootraha maksis. Omal ütles ta mujal tegemist
olevat.
Kasupoeg läks. Tee
peal tuli tal üks hall mees vastu, kes temaga natuke aega ühte teed käis. Kui
tükk teed käidud oli, hakkas hall mees sööma ja palus metsavahi kasupoega oma
koti juurde võõraks, mis see ka tegi. Pärast sööki heitsid mõlemad leiba luusse
laskema, kusjuures aga metsavahi kasupoeg raskesti magama uinus. Seal tõusis
hall mees üles, võttis poisi taskust kirja ja pani teise karvapealt
niisammusuguse asemele.
Kui kasupoeg ülesse
ärkas, läksid nad veel natuke aega ühes, siis lahkus hall vanake nooremehele hääd teed soovides ära.
Kasupoeg jõudis
viimaks rikka mehe mõisa ja andis kirja proua kätte. Kirjas oli, et proua peab,
niipea kui kiri sinna jõudnud, oma tütre ajaviitmata selle nooremehega
laulatada laskma, muidu olla tal siis, kui tema mees kodu jõuab, tema viha
karta. Proua, kes teadis, et tema mees väga äkiline oli, tegi ka nõnda ja
laskis oma tütre laulatada, sest ta pidas noortmeest
mõneks rikkaks meheks, kes enne vaeses riides tulnud vaatama, kuidas teda vastu
võetakse.
Kui mees kodu tuli
ja nõnda lood leidis, oli ta hirmus pahane, aga kui ta kirja nägi, ei võinud ta
midagi parata. Aga ta hakkas uuesti arvama, kuidas metsavahi kasupoega oma
kaelast ära saaks.
Tema mõisast natuke
maad oli üks lubjaahi. Nende ahju juures oleva töömeestele ütles ta nüüd: "Kes
õhtu teid tuleb tööst lahti laskma, see tõmmake kinni ja visake kohe põlevasse
lubjaahju, olgu ta kes tahte." Ja naerdes lisas ta veel juurde: "Või ma ise."
Ise läks ta aga kodu, kus ta kõige päeva väimehega head juttu ajas.
Õhtu palus ta
väimeest oma eest minna lubjaahju töölisiõhtule
laskma, ta olla hirmus väsinud, mis ka teine tõrkumata täitis. Tee äärdes kutsus teda mõisakubjas natuke oma juurde tuppa, kus
ootamata rohkem aega läks. Mõisahärra, kel aga aeg oodates igavaks läks, tahtis
varsti teada, kuidas väimehega lugu läks, ja ruttas ühe tunni aja pärast tagant
järele vaatama. Kui ta nägi, et töömehed vagusi seisid, mõtles ta, et kõik
möödas on, ja läks ligemale, aga kohe tõmbasid mehed ta kinni ja viskasid ta
põlevasse lubjaahju. Kui väimees hiljem sinna jõudis, oli kõik möödas.
Väimees elas aga
pärast kaua ja õnnelikult oma noore naisega.
H II 42,
152/6 (2) Tori - T. Juurikas (1892). - AaTh 930. Ca 50 t. Levik ülemaaline, v. a. Läänemaa. Mt. 930 esineb nii iseseisvalt kui ka kontamineerituna
teiste tüüpidega (eriti mt-ga 461; 751 A*).
Setule on
iseloomulik mt. 930 eri arendus, mis meenutab mt. 461, kusjuures toimub liitumine mt-ga
751 A*.