LINNUKEELTE OSKAJA


Mõtsavaht lännü uma kate piniga, Musti ja Krantsiga, mõtsa. Kõnnu tõõne hää hulga aigo mõtsa müüdä ja heitnü üte kuuse ala puhkama. Üleväst kuusest kuulu miis visinät ja sossi1, kaenu2 üles - üts huss üleväh nakas3 pallema4: "Kulla miis, võta minno siist maaha!"
Miis ütles: "Ma ei tohi sinno maaha võtta, sa surmat mino är."
Siug
5 vasta: "Ega ma huss ei ole, üts kuri nõid om mino siiä sivvus6 nõidnu, ma ole inemene. Kui kiäki inemisist mino maaha võtt, sõs saa ma jäll inemeses tagasi. Avita minno, ma anna (oppe) sulle kõik linnukeele. A kellege7 ei tohi sa üteldä, kost tuu tarkuse sait, ei ka sukugi märko anda. Ku muule teedä annat, sõs koolet8 är."
Miis ajanu sõs üte ridva kuuste
9 üles, toda müüdä tullu siug maaha ja saanu inemeses ni10 kaonu säält silmäpilk ärä. Mõtsavaht heedänü11 jäll kuuse ala pikäle ja kuulu12, Must ütles Krantsile: "Jää sina siiä perremiist vahtma, mina lää kodo, varga tuleva vargelle."
Miis sai arvo
13, mis pini kõneliva. Üts vana puu tennü: kro-kro-kro-kääkst. Miis mõist, et vana puu pallel kuust14: "Tule mulle puhtille15, mul om siistl6 õhnast17 ärä minnä. Juurde all om mul potitäüs kulda ja hõpet, ladva all om kah."
Kuus tennü vasta: krookst. Miis mõist: "Ei või minnä, mul om külalene võõrusel." Nüüd ollu üts: kro-kro-kro-prantst! ja puu sadanu
18 maaha. Miis naanu19 nüüd juurde ala uuratama20, kaivma - tulluki rahapott kulla ja hõpega vällä; kaivnu sinnä kotalle, kohe2l ladev22 satte23, säält saanu tõõse potitävve rahha. Nüüd veenü24, nii pallo kui jõus, kodo, ja ollgi rikas miis. Mõtsavaht võtt nüüd ilosa noorke25 (ta oll poissmiis) ja ellivä26 lustilikult. Ta seletänü naasele ka küll, kost timä rikkuse sai, a toda es ole ütelnü, kes juhat.
Ütskõrd vahtnu miis aknast vällä: varblase kanepih
27, vana varblane ladvah, poja all juureh. Vana varblane tege: siu, siu, siu, siu. Miis mõist - varblane ütles pojele: "Ulli28, tulge latva, siin omma terä!" Miis naard.
Naane naas
29 nõudma: "Mis sa naarat?"
Miis vabandamma: "Ei midäge."
A miis oll jo mitokõrd muhalenü, ku õnne
30 kuuld, mis linnu vai eläjä kõneliva. Naane ajanu õnne pääle, mudku: "Ütle är, mis sa naaraskellet31!"
Miis küll vabandanu vasta: "Ei tohi üteldä, ei seletädä; ku är ütle, sõs ma koole."
Kost no naane rahu jääs, käüse ku luupainja mehe pääle, mudku "ütle" ja "ütle" õnne.
Miis ütles: "Sõs tahat, et ma koole?"
Naane ei usu toda.
Nüüd tegi miis jo kõik lautsi
32 jo ilosahe är valmes, laot lina pääle, lask sinnä sälüle33 ja arvas naata34 naasele umma salaust seletämmä, et sõs õkva sinnä ka kooles. Tolsamal silmäpilgul tulli kikas keset tarre ja tennü: kuk-kuk-kuk-kuk-kuu, kuk-kuk... ja löönü siiva35 kokko. Miis saanu arvo, et kikas ütles: "Oi rummal miis, mina saa uma kolmekümne kanaga kõrda, timä ei saa toime uma üte naasega. Anna malka!"
Miis karanu üles, haarnu ahoroobi, virotanu naasele mõne vopsi kükra
36 müüdä ja ütelnü: "Kasi lehmi nüsmä37, sino tühä peräst piä ma är kuulma!"
Tuust saani
38 ollu naane vagane ku lammas ja elänü rahulikult. Na elässe vai nüüdki viil, ku är ei ole koolu.

Sõnaseletused

1 susinat
2 vaadanud
3 hakkas
4 paluma
5 uss
6 ussiks
7 kellelegi
8 sured
9 kuuske
10 ja
11 heitnud
12 kuulnud
13 aru
14 kuuske
15 matusele
16 siit
17 õhust (siin: ilmast)
18 kukkunud
19 hakanud
20 uuristama
21 kuhu
22 latv
23 kukkus
24 viinud
25 nooriku
26 elasid
27 kanepis
28 rumalad
29 hakkas
30 vaid
31 naeratled
32 surnuaseme
33 selili
34 hakata
35 tiivad
36 küüru
37 lüpsma
38 saadik


.:INDEKS:.

H II 52, 229/35 (11) Räpina - J. Poolakess, kooliõpetaja (1895).
AaTh 670 - üle 40 t.
Levik ülemaaline, puudub saartel, vähe Läänemaal. Mt. 670 sissejuhatusena esineb mt. 738* või 672, kuid neis esinev mao motiiv, mille järgi saadakse linnukeelte oskus, on väljaarendamata kujul tuntud laiemalt. Selle kõrval saadakse linnukeelte oskus veel kaarnalt (Karksi) või metshaldjalt (Torma).