RÕUGUTAJA TÜTAR

Kõrd elas ühes külas üks vanamuur nimega Rõõgutaja¹. Sellel õli tütar, keda ta väga hoidis. Sialsamas tema juures elas ka üks vaenelaps, keda ta sellevasta väga pinnis oma ränga tüüdega.
Vaeselapsele tuli peigmiis. Rõõgutaja aga tahtis, et peigmiis tema [tütre] võtaks, aga mitte vaestlast, sellepärast pani ta oma tütrele kuldkeed kaela ja pani lava2 alla seisma, aga vaeselapse kerissele3.
Kui nüüd peigmiis tuli, siis ta küsis:
"Kumba sa võtad, peiukene,
kas rummukaela kerisselt
vai kuldakaela lava alt?"
Peig kostis:
"Rummukaela kerisselt!"
Rõõgutaja vihastas väga ja saatis peigmehe ära ja ütles: "Täna ei saa midagit otsust. Tule hommen uuest valima!"
Tõisel päeval pani Rõõgutaja vaeselapsele kuldkeed kaela ja säädis ta lava alla seisma, aga oma tütre pani kerissele. Kui nüüd peigmiis tuli, siis ta küsis:
"Kumba sa võtad, peiuke,
kas rummukaela kerisselt
vai kuldakaela lava alt?"
Peigmehe terav silm tundis kohe oma mõrsja ära, sest nüüd alles paistis tema ilu välja, ja ta ütles:
"Kuldakaela lava alt!"
Rõõgutaja õli ka nüüd selle otsusega rahul ja lubati piagi pulmad ära pidada.
Pulmapäev jõudis kätte. Siis pani Rõõgutaja oma tütre pulma riidesse, aga vaeselapse pani lauta kinni. Peigmiis läks Rõõgutaja tütrega kodu minema. Vaenelaps aga päesis laadast lahti ja jooksis peigmehe järele ja hüüdis:
"Pea, peigu,
seisa, peigu,
uuta omada järele,
Rõõgutaja tütar sinu saanis!"
Peigmiis kuulis tema hüüdmist ja jäi seisma, ootas teda järele ja võttis teda oma saani, aga Rõõgutaja tütre viskas ta silla alla, ja sialt kohalt kasvis välja üks heinputk.
Rõõgutaja läks aasta pärast oma väimiist vaatama, ja ta õli kuulnud, et perenaisel tütar juba on. Sellepärast, kui sialt sillast üle läks, kos all tema tütar õli, ja heinputke nägi, siis ta ütles:
"Kitkun lille,
katkun lille
tütu, tütarda mängitada!"
Tütar aga kostis silla alt:
"Ära kitku, memmekene!
Ära katku, memmekene,
tütre nabavarrekest!"
Rõõgutaja kiskus tütre silla alt välja, puhastas teda ja andis talle tangupudru süüa, mida kostiks kaasa võtnud, ja siis läksid üheskoos oma mõteldud väimehe poole.
Kui nemad sinna jõudsid, tuli neile lapsehoidja just ukse pial vasta. Rõõgutaja ütles lapsehoidjale: "Mine sisse ja käsi noorik välja tulla!"
Lapsehoidja läks ja tuli varsi tagasi ja ütles: "Noorik kastab4 leiba ja sellepärast ta ei tule välja."
Rõõgutaja aga ütles: "Las ta pistab käed põlle alla ja tuleb aga välja."
Lapsehoidja läks jälle sisse tagasi, ja noorik pistis käed põlle alla ja tuli välja. Niipia kui noorik välja astus, viskas Rõõgutaja talle hundi karvu vasta silmi, ja ta muutus hundiks ja jooksis metsa.
Rõõgutaja tütar jäi nüüd perenaiseks. Kui nüüd peremiis õhtal kodo tuli, küsis vale-perenaine: "Kohe5 ma panen leevad?"
Peremiis vastas: "Üks pane ahju, tõine ahju otsele, kolmas tuhkahauda6!" Sialt sai siis ka peremiis aru, et sii mitte tema õige noorik ei õlnud. Ka lapsehoidja rääkis asjaluu ära: laps nuttis väga haledast, sest et ta nisa ei saanud.
Lapsehoidja läks metsa viire lapsega kõndima ja hakkas laalma:
"Nooriku, sooriku,
tule lasta lakutama,
hiirepoega imetama!
Lasta liiast lüüdakse,
peksetakse pilbastega,
torgitakse tohtudega!"
Sellepiale tuli üks hunt metsast välja, viskas hundinaha ümbert ära ja muutus inimeseks ja pani hundinaha ühe suure kivi piale. Ta võttis lapsehoidja käest lapse, imetas teda, andis ta lapsehoidja kätte, tõmbas hundinaha ümber ja muutus jälle hundiks.
Lapsehoidja rääkis peremehele selle ära. Peremiis küttis kivi kuumaks, ja tõisel päeval, kui ta jälle oma naha sinna piale pani, kärsas sii kokku, nii et sii enam talle selga ei sündinud. Ta ehmatas ära ja tahtis ilma nahata metsa jooksta, aga teda võttis peremiis kinni, kis sial ligidal põõsastikus vahtis. Nüüd läksid nad ühes kodu.
Et Rõõgutaja tütrest lahti saada, sellepärast kiitis [peremees] saana ukse alla suure katlatäie vett ja ütles perenaistele: "Kumb teist enne saana juure jõuab, sii jääb mulle perenaiseks." Peris perenaine, kis tiadis, et saana ukse all kuumavee katal, ei lähnud mitte nii ruttu, aga Rõõgutaja tütar jooksis nii, kui ta veidi jõudis, ja kukkus kuumavee katlasse ja uppus ära. Nii [sai] ikke vaenelaps perenaiseks.