Tõde ja eetika visuaalses antropoloogias

Ingrid Rüütel

Alljärgnevalt esitatud mõtted on ajendatud tuntud eesti filmirežissööri Mark Soosaare poolt alates 1987. aastast Pärnus korraldatud iga-aastastel visuaalse antropoloogia festivalidel nähtud filmidest ja aruteludel kuuldud mõtteavaldustest, samuti minu enda aastatepikkustest kogemustest folkloristliku ja etnoloogilise materjali salvestamisel ja videofilmide valmistamisel.

Eetikaprobleemid on olulised kõigis ühiskondades, eriti aga kadumisohus olevate kultuuride ja rahvaste puhul. Kui rääkida eetikast visuaalses antropoloogias, siis siin on vähemalt kolm eri tasandit: filmitegija eetika, filmitavate eetilised tõekspidamised ja televisiooni- või kinopubliku eetika. Et viimane võib olla küllaltki madal (ja filmitavate omast kardinaalselt erinev), tuleb hoolega kaaluda, mida, kus ja kellele üldse näidata võib. Üks asi on jäädvustada midagi puhtteaduslikel eesmärkidel, arhiivis säilitamiseks ning näidata seda üksnes õppeotstarbel või teadusüritustel kitsamas spetsialistide ja asjahuviliste ringkonnas, teine asi on teha filmi laia publiku tarvis. Viimane eeldab eriti sügavat pieteeditunnet. Ent omad ohud on teadlastelgi:

"Mis oli möödunud sajandi uurijatel viga - neil polnud mingit hirmu, et keegi sinu publitseeritud materjale kurjasti kasutada võiks. Tänapäeval ei või iial teada, kelle kätte need satuvad ja milliseid ettearvamatuid tagajärgi see kaasa võib tuua," märkis ühel Pärnu festivali diskussioonil tuntud vene etnograaf, hiljem ühe Siberi-ekspeditsiooni helikopteriavariis õnnetult hukkunud Galina Gratšova.

Mõistagi sõltub palju ühiskonna üldisest eetilisest tasemest. Siberis, kus kuritegelikud jõugud terroriseerivad kohalikke elanikke, rüüstavad ja põletavad nende elamuid ka asulais, on vastutustundetu levitada mistahes infot põlisrahvaste pühapaikade kohta. Samas näidati ühel Pärnu festivalil filmi ühe Hiina väikerahva rituaalsetest pidustustest, mida igal aastal sõidab jälgima massiliselt turiste. Ka seal tekitab filmimine probleeme, kuid need on hoopis teist laadi. Vanemad inimesed tahavad säilitada pidustuste usundilist funktsiooni ega soovi näha palju võõrast publikut. Valitsus aga soodustab suurte rahaliste toetustega rituaali muutumist tulutoovaks turistide vaatemänguks, mis on meelepärane nooremale põlvkonnale. Siit tuleneb eetiline konflikt traditsioonilise kultuuri kandjate tõekspidamiste ja turumajandusele orienteeritud valitsuse poliitika vahel, mis omakorda viib kultuurikandjate eri põlvkondade vaheliste vastuoludeni.

Eetika traditsiooniliste kultuuride sees, traditsioonilised eetikakontseptsioonid iseenesest on üldse halvasti uuritud valdkond. Antropoloogid on reeglina võõrad inimesed, isegi siis, kui nad on samast rahvusest, rääkimata professionaalsetest kaamerameestest, kelle suhe filmitavasse on tihti üsna pealiskaudne - kokkupuuted jäävad liig põgusaks, et mõista traditsiooniliste ühiskondade ja kultuuride süvatasandeid. Viimaste jäädvustamine eeldab kineastide ja antropoloogide (folkloristide, etnoloogide) head koostööd, kui kineast ei ole just ise professionaalse ettevalmistusega etnoloog või folklorist või siis kohaliku kultuuri kandja.

Kineasti ja teadlase, filmikunsti ja teaduse vahekord antropoloogiliste filmide puhul hõlmab tegelikult laia küsimusteringi. Juba eesmärgid on erinevad - teadlast huvitab eelkõige autentse materjali objektiivne fikseering, kinorežissööri huvitav, kunstiline, publikule orienteeritud film. Oleneb suuresti režissöörist, kuivõrd ta suudab lähtuda traditsioonilise kultuuri jäädvustamise ajaloolisest ja üldhumanistlikust missioonist või üldisematest sotsiaalsetest probleemidest, publitsistlikust sõnumist, kuivõrd seab esiplaanile oma subjektiivsed nägemused ja arusaamad, kunstilise eneseteostuse filmi vahendusel, kuivõrd arvestab puhtkommertslikke huvisid. Viimasega seoses ei saa mööda minna suhetest filmi looja ja tellija-finantseerija vahel, millele ühes intervjuus viitas ka Pärnu filmifestivalil osalenud prantsuse filmitegija Colette Piault. Teatavasti peavad kineastid nii idas kui läänes tihti arvestama telekompaniide ja muude tellijate nõudeid, mida dikteerib eelkõige raha, aga ka ideoloogia.

Antropoloogiline film peaks vältima kunstlikke situatsioone, lavastusi. Ideaalne antropoloogiline film on ajalooline dokument. Ometi on mõnikord kompromissid võimalikud, eriti traditsiooni taandumise olukorras, kus tavandeid, laule, tantse veel mäletatakse, kuid ehtsas primaarses kontekstis enam ei kasutata. Tähtis on seejuures, et filmist selguks täpselt, mis on esitatud spontaanselt, mis demonstreeritud spetsiaalselt filmimiseks. Ühel Pärnu festivali diskussioonil märkis Colette Piault: "Antropoloogilises filmis olgu kõik aus. Kui situatsioon on lavastatud, siis olgu see filmis ka selgesti nähtav. Vaatajat ei tohi petta."

Hugo Zempi Šveitsi Alpi karjuste filmi lõputiitritest selgub näiteks täpselt, mis oli filmitud ehtsas situatsioonis, mis rekonstrueeritud, mis filmitud ühes, mis teises kogukonnas, kuigi võtted olid kunstilise ja teadusliku terviklikkuse huvides (üks päev Alpi karjuste elus ja joodelduste osa selles) ühte filmi kokku monteeritud. Alati ei saa vaataja paraku teada, et inimesed on eri paigust filmimiseks kokku veetud, kusjuures võib olla tegemist koguni erinevate lokaaltraditsioonide esindajatega, kes normaalses situatsioonis samasse rituaali üheskoos ei satu. Tihtipeale on niisugustel puhkudel suurima teadusliku ja ajaloolise väärtusega just nn. must materjal, kuna valmis monteeritud film peab lõivu maksma vaadatavusele, formaalsele terviklikkusele, mahtuma etteantud ajalimiiti jne.

Tõsisem konflikt teadusliku ja "kinoliku" ainekäsitluse vahel tekib seal, kus sünnib teadlik vale - kui käiakse vägivaldselt ümber etnograafiliste faktidega, seatakse lauljaid-tantsijaid kunstlikesse situatsioonidesse, mis on traditsioonile võõrad, sunnitakse neid ebaloomulikult käituma, monteeritakse kokku asju, mis tegelikkuses kokku ei kuulu, lisatakse dokumentaalsele filmile hoopis muust kultuurist pärit kunstlik heli (nõukogude etnograafiliste filmide eripära), moonutatakse etnograafilisi detaile.

Näiteks demonstreeriti ühes Pärnu festivalil näidatud filmis nganassaani šamaani, filmi jaoks spetsiaalselt valmistatud, seejuures tugevasti moonutatud atribuutika ja rõivastusega. Teame, et traditsioonilises kultuuris on detailid väga olulised ja kõnekad. Kõik vaimne väljendub asjades ja nende märkides või sümbolites, ja vastupidi - märk kannab endas kujutatava (inimeste või jumalate maailma objekti või olendi) tegelikku väge, vahendades selle mõju tema kandjale. Seepärast ei tohi miski olla moonutatud ja hoolimatus suhtumises detaili väljendub ühtlasi võõras eetika.

Vahest veelgi halvem kui eksimused teadusliku tõe vastu on tegelikkuse ideoloogiline moonutamine. Kui varasematel Pärnu festivalidel esindasid mõttelist rubriiki "ilus vale" reeglina nõukogude filmid, milles tegelikkus oli idealiseeritud eesmärgiga näidata rahvaste "õitsengut" Nõukogudemaal, siis viimasel ajal, seoses Siberi avanemisega lääne kineastidele võib leida ilusat valet ka viimaste filmides.

Näiteks sai ühel festivalil tõsise diskussiooni osaliseks Rootsi režissööri H. Tireni film Nganassaanid - Siberi rahvas. Filmitegija enese lähtekoht oli subjektiivselt igati eetiline - seda kandis romantiline ettekujutus kaugest eksootilisest Siberist, kuhu pääsemine oli ta eluunistus. Oma osa oli ka filmi finantseerivate telekompaniide maitsel. Lisaks eksimustele traditsiooniliste etnograafiliste detailide vastu jätavad sellised filmid aga teadmatule vaatajale petliku mulje Siberi väikerahvaste olukorrast, süvendades ilusa vale illusiooni Venemaa põlisrahvaste olukorrast tervikuna.

Etnoloogiline film peaks kasutama eelkõige spetsiifilisi filmivahendeid, mitte niivõrd autoritekstiga üleseletamist, millega patustatakse mõnikord ka teaduslikes filmides. Sõna on filmis kõige veenvam siis, kui ta kuulub filmitavale, mitte filmi autorile. Ka intervjuudes peaks viimase roll olema võimalikult tagasihoidlik. Seespoolne pilk kujutatavale, inimeste eneste vaated, hinnangud, arvamused, ka see, kuidas nad kõnelevad, laulavad, tantsivad, musitseerivad, suhtlevad omavahel, käituvad oma traditsioonilises miljöös või siis sellises atmosfääris, kuhu nad on vägivaldselt tõugatud, - kõik see pole vähem oluline kui materiaalne kultuur, rituaalid ja muu antropoloogiline filmiaines. See on just see, mida saab jäädvustada üksnes film või video ja mis läheb kaduma kirjalikes ülestähendustes, joonistel, fotodel ja isegi helisalvestustes. Selle jäädvustamine eeldab aga usalduslikke suhteid filmitavatega, head sisseelamist ainestikku.

Kihnu saare folkloorist ja olustikust teleseriaali tehes põrkasin just filmide montaaži juures kokku nn. telespetsiifika sobimatusega antropoloogiliste filmide jaoks (välitöödel õnnestus võttegrupiga juba eelnevalt kokku leppida, et salvestatakse laulud, tantsud, jutud, kombed tervikuna, ja võimalikult nii, et kõik esitusdetailid, ka inimese ilme ja žestid näha jääksid). Monteeritud filmides ei soovitud aga näidata "kõnelevaid päid" ega ka laulvaid nägusid, võimalikult palju ja sageli taheti kasutada ja vahetada katteplaane, mis "heas" videofilmis pidavat kestma vaid kolm sekundit! Muusikavideode puhul see võib ju sobida, kuigi seegi on maitseasi, kas ja kellele nad meeldivad või ei meeldi. See võib ju sobida tänapäeva industriaalühiskonna kiirustava elutempo ja närvilise õhustikuga. Antropoloogiline film jääks sellisel puhul aga hüplev, ebatõene ja selle rütm ei vastaks filmitava kogukonna elulaadile.

Põhimõtteliselt teist laadi on filmid, mis esitavad teatava uurimistulemuse, illustreerivad seda. Pildil on siis tavaliselt eelkõige illustreeriv tähendus, põhitelge kannabki autoritekst.

Kahtlemata on vajalikud mitmesugused filmid - õppefilmid, laulude, tantsude pillimängutehnika, pillide valmistamise tehnoloogia jms. autentsed kujutused, mingite konkreetsete uurimistulemuste esitused, publitsistlikud sõnumid, dokumentaalsed elufikseeringud, olustiku ja inimeste kujutused. Teaduslikud filmidki ei tarvitse olla kuivad ja igavad, nagu tõestas ühel Pärnu filmifestivalil peaauhinna võitnud Hugo Zempi film The Song of Harmonics.1

Religioossete rituaalide puhul kerkib küsimus, kui kaugele võib sakraalse rituaali filmimisel üldse minna ja kui sügavale võõrasse kultuuri võib sekkuda filmivahenditega. Tomski režissöör A. Mihhailov väitis, et ta oma filmi Külaskäik Evuk-iki juurde tehes piirdus handi perekonnapühamu filmimisel üksnes lubatuga. Tõepoolest, kord oli filmis otse öeldud, et järgneb toiming, mida ei lubatud filmida, kuna sellest arvatakse tulenevat rituaali läbiviijale kahjulikke tagajärgi. See on kahtlemata eetiline piir, kust üle ei tohi astuda. Küsimusele, kuidas ta nii intiimsele rituaalile üldse filmikaameraga juurde pääses, vastas autor, et handid, kes rituaali näitasid, on tema sõbrad. A. Mihhailov töötas tegelikult alguses koos etnoloogidega ning kasutas ära teadlaste ja kohaliku rahva vahel kujunenud usalduslikku vahekorda. Probleem on aga jällegi selles, kus ja kellele autor kavatseb oma filmi näidata. Just siin peab olema väga ettevaatlik. Teades ühelt poolt publiku küsitavat eetilist taset ja tundes teiselt poolt traditsioonilisi tõekspidamisi, on täiesti mõistetav, kuis üks mari rahvaarst filmitegijad ära needis, kui need keelust hoolimata temast tehtud filmi omaaegses üleliidulises televisioonis demonstreerisid.

Vahel võib esile kerkida ka ootamatuid asju. Näiteks on paaril korral Kihnu saarel ebaõnnestunud abielu, mille ajal jäädvustati traditsioonilisi pulmakombeid ja monteeriti neist film. Ja juba ongi saarel levinud arvamus, et pulmadest ei tohi teha filmi, see põhjustavatki abielu ebaõnnestumise! Seetõttu olen loobunud pulmafikseeringute vaatefilmiks monteerimisest ja piirdunud vaid fragmentide näitamisega õppe- ja teadusotstarbel.

Mitte alati pole rituaalse toimingu jäädvustamine traditsioonilise kultuuri enese sisemiste reeglite järgi vastunäidustatud. Mäletan juhust ühelt Lõuna-Eesti ekspeditsioonilt, kus üks kohalik rahvaarst minuga meeleldi oma teadmisi jagas, lubades jäädvustada nii sõnu kui ka ravimenetlusi, keelates aga seejuures neid ise kasutada ja teistele kasutamiseks edasi anda enne tema surma, kuna see võtaks ta sõnadelt ja toimingutelt jõu. Tavakohase ettekujutuse järgi peab aga arst (tark, teadja, nõid) oma oskused enne surma kindlasti kellelegi edasi andma, muidu ta ei saa surra, s.t. surm tuleb talle väga raskelt. Kui perekonnas, sugulaste või lähituttavate seas ei ole kedagi, kes sooviks tema tarkusi pärida, on folklorist siin teretulnud, kui ta vaid usaldust ei kuritarvita ja käitub tavakohaste eetikanormide järgi.

Kaduvate kultuuride jäädvustamine tulevastele põlvedele on iseenesest eetiline kõigepealt ajaloolise mälu ja üldisema kultuuriloo seisukohalt. Pärimuskultuuri dokumentaalne fikseering, olgu see siis helilint, videolint või film, võib osutuda koguni abivahendiks selle eluea pikendamisel või taastamisel, kui tegemist on assimileerumisjärgus kultuuriga, rääkimata sellest, et niisugusele fikseeringule saab tugineda traditsiooniliste kultuurielementide kasutamisel uues kultuurikontekstis - olgu siis nn. sekundaartraditsioonis või uusloomingus, nagu teame seda ka hästi eesti tänapäevakultuuri praktikast. Pole haruldane ka, et traditsioonilised kogukonnad ise oma käibivale laulurepertuaarile folklooriarhiivist täiendust otsivad. Filmikaadrid, mis kujutavad traditsioonilist rituaali traditsioonilises miljöös koos laulude, tantsude ja muu selle juurde kuuluvaga, saavad seejuures olla parimaks abivahendiks.

Rahvusvahelises praktikas on häid näiteid filmijate ja traditsioonikandjate koostööst, kus filmimisel otse arvestatakse traditsioonilise kogukonna soove ja vajadusi. Ning loomulikult on filmitaval kogukonnal moraalne õigus saada endale koopia filmivõtetest. Viimast olen silmas pidanud ka oma töös Kihnu saarel ja Setumaal sealset eluolu ja kultuuri jäädvustades (mõlemas väikeses kogukonnas ei ole traditsioonilise kultuuri järjepidevus veel päriselt katkenud).

Samuti olen küsinud hinnanguid ja arvamusi oma filmide kohta, eriti kui neid on näidatud Eesti teleprogrammides. Seeriasse Kihnlased kuulus 11 lühemat või pikemat saadet: Suvi 1991, Suvi 1994, Käsitöömeister Roosi Karjam, Kihnu naise hommik, Meeste mured, Naiste tööd, Kaevandu Anni leivategu, Kaevandu Anni lugu, Marina Rooslaid, Matused Kihnus ja Ristsed (viimase filmi autor on Anu Vissel, kellega koos jäädvustasime materjali ka ülejäänud filmide tarvis). On huvitav, et inimesed ise on pidanud hindamisel põhikriteeriumiks just tõde ja etnograafilist täpsust, selle kõrval on märgitud ka huvitavust ja informatiivsust.

Kaadreid Ingrid Rüütli filmist "Matused Kihnus"


Foto 1. Kirstu haudalaskmine.


Foto 2. Matusetalituse läbiviija (preestri abi) Marina Rooslaid (keskel) koos laulunaistega surnuaial.


Fotod 3.-5. Elu läheb edasi. Lahkunu väike sugulane peiedemaja õuel kiikumas.

Samas on ka tõe väljaütlemisel omad eetilised piirid. Tõsine konflikt Kihnu rahvaga tekkis Mark Soosaarel seoses tema publitsistliku filmiga Kihnu mees. Autoril oli objektiivselt võttes igati eetiline eesmärk - näidata traditsioonilise ühiskonna moraalset allakäiku (alkoholismi) olukorras, kus ühiskonnalt on võetud võimalus ise oma elu juhtida, kui tal puudub nii majanduslik kui ka poliitiline iseseisvus. Kuid selle eesmärgi teostamise teed ja vahendid ei osutunud vastuvõetavaks kogukonnale, kellest film kõneleb. On ju tegemist elavate inimestega, kes, samuti nagu nende lapsed ja lapselapsed ei soovi olla igaveseks märgistatud, ei taha olla negatiivseks näiteks filmilooja kui tahes positiivse idee demonstreerimisel.

Teades, kui tundlikud on selle suhteliselt suletud kogukonna liikmed oma elu avalikustamise suhtes, olen ka ise sageli olnud kõhkluste ees, kui kaugele sellega tohib minna. Mis puutub inimeste isiklikku ellu, siis siin ei ole ma küll kunagi läinud kaugemale sellest, mida nad on ise otse rääkinud ja lubatavaks pidanud. Ühiskonnaelus olen siiski mõnel puhul lubanud endale puudutada ka selliseid külgi, millest rääkida ehk nii väga polekski tahetud, kuid mille laiema auditooriumi ette toomist ning avalikkusele teadvustamist olen pidanud vajalikuks ja lõppkokkuvõttes ka antud kogukonna ja tema kultuuri tuleviku seisukohalt oluliseks (näiteks maa ümberjagamine ja muud sotsiaalsete ja majanduslike muutustega seotud probleemid pärast riikliku iseseisvuse taastamist). Mõistagi on varjatud kaamera antropoloogilises filmis eetiliselt täiesti välistatud.

Omaette delikaatne küsimus on materiaalne ja moraalne kasu, mida kumbki pool saab ("teenib meie pealt omale au ja tuhandeid", nagu arvati kord ühe filmimehe kohta kohalike inimeste poolt). Üks tavalisemaid lahendusi ongi, et filmitavaile pakutakse materiaalset hüvitust. Mõnel puhul on see vältimatu. Paar aastat tagasi spetsiaalselt jäädvustamise tarvis vanade kommete ja rituaalsete lauludega peetud setu pulm kestis kolm päeva, see oli sealjuures tõeline pulm, mitte lavastus, ning osutus nii suurejooneliseks ettevõtmiseks, et ilma Eesti Kultuurkapitali rahalise toetuseta olnuks selle pidamine mõeldamatu nii kohaliku rahva kui ka filmijate poolt vaadatuna.

Raha toob endaga kaasa uusi ohte. Ühelt poolt - raha eest ollakse mõnel puhul valmis etendama mida tahes. Veelgi enam. Lagunevas ühiskonnas, kus inimesed on kaotanud usu tulevikku, võidakse kergesti maha müüa ka viimased materiaalsed ja vaimsed väärtused, mis neile on alles jäänud. Vapustava näite tõid vene kineastid ühel Pärnu festivali diskussioonil. Ühes Siberi asulas, kuhu nad jõudsid, ei leidnud nad ainsatki kainet inimest ei täiskasvanute ega ka laste hulgast. Märganud, et võõraid huvitavad vanad matusepaigad, pakkus üks kohalik mees teisel päeval viinaraha eest müüa haudadelt võetud kultusekujukesi. Selline kujuke kannab endas traditsioonilise kujutluse kohaselt esivanemate hinge...

Muidugi ei saa asju alati rahaga mõõta. Hea dokumentaalfilmi moraalne tagasimõju võib olla märksa kaalukam kui mistahes materiaalne hüvitus. Film võib tuua laia avalikkuse ette põletavaid sotsiaalseid probleeme, olla mingi rahva või etnilise kogukonna enesesäilitamisega seotud poliitiliseks võitlusvahendiks, väärtustada ja kaitsta kadumisohus olevaid kultuure ja rahvaid, tõsta mingi kultuuri kandjate enesehinnangut, tugevdada rahvuslikku, etnilist ja paikkondlikku identiteeti. Antropoloogiline film võib ka lihtsalt väärtustada inimest ja inimlikku, näidata sedagi, kui rikas, mitmekesine ja huvitav on maailm, kui palju elab selles erinevaid inimesi ja rahvaid oma tavade, tõekspidamiste ja traditsioonidega. Teadvustada, et kõigil neil on õigus elada oma elu omal viisil. Selle tõe vaatajani toomine ongi antropoloogilise filmi üks olulisemaid eetilisi missioone.

Kommentaar

1. Filmist lähemalt vt. Hugo Zemp 1989. Filming Voice Technique: the Making of "The Song of Harmonics". The World of Music. Journal of the International Institute for Comparative Music Studies and Documentation. (Berlin). Vol. XXXI, No. 3, lk. 56-85.