See lause, mida tookord klassifitseeriti kui vanasõna, on üles kirjutatud tookordse Rahvaluule Instituudi teaduslikul kogumisretkel 11. augustil 1949 nõukogude folkloori näitena. Seda lauset kasutas partorg oma kõnes. Tollal pidi koguma võimalikult palju nõukogude folkloori, kusjuures vanasõnu peeti siin üheks kõige produktiivsemaks valdkonnaks. Ka läti folkloristikas jagati parömioloogia valda kuuluvad tekstid kahte gruppi: vanasõnad (läti k sakāmvārdi) ja vanasõnalised kõnekäänud (parunas), mida aga arhiveerimisel üksteisest ei lahutatud. Ülaltoodud ütluse nimetamine vanasõnaks ei tähenda siinkohal veel, et see oleks tollal juba väga tihti ja pidevas kasutuses olnud.2
Üleskirjutamine leidis aset ühel nn. naisaktiivi koosolekul, tookordse Läti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi pealinnast Riiast kaugel Limbaži maakonnas Lāde asulas asuvas kolhoosis, mille nimeks oli tollal nii tüüpiline ja sageli esinev “Võitlus” (läti k Cīņa). Nõukogude ideoloogias (eriti selle ideoloogia poolt kasutatavas fraseoloogias) on sõnal “võitlus” keskne koht – elu käsitleti kui pidevat võitlust: võitlus selle ühiskonnakorra üha uute vaenlaste vastu, võitlus uute võitude nimel “töörindel”, võitlus parema tuleviku eest, kommunismi nimel, isegi rahu nimel kogu maailmas (nagu on öeldud ühes naljandis: võitlus rahu eest on nii äge, et lõpuks ei jää kivi kivi peale) jne.
Kolleegid tollasest Rahvaluule Instituudist olid teinud nn teaduslikke kogumisekspeditsioone alates 1947. aastast, kuu aega igal suvel. 1940. aastate lõpus ja 50. alguses pidid nad uurimisretkedel ja nendele järgnenud publikatsioonides tähelepanu osutama kaasaegsele ja vastloodud folkloorile, nn nõukogude folkloorile.3
Enam kehtis see nõue nende uurijate kohta, kes enne Nõukogude aja algust 1930. aastatel töötades olid omandanud “kahtlase minevikuga” isikute kuulsuse ning pidid nüüd nõukoguliku folkloori ja uurimistöö publitseerimisega tõestama marksistlik-leninliku ideoloogia omaksvõttu. Nii ilmusid “Suure Isamaasõja folkloor” Vilma Greblelt (1953), “Kolhoositöö ja kolhoosielu Nõukogude Läti folklooris” Alma Ancelānelt (1953) jts. Teise grupi moodustasid võimutruud juhtivuurijad, nagu Robert Pelše (1953), kes andsid teadustöös suunavaid juhiseid ning kritiseerisid ebasoovitavaid ilminguid, olles ise ideoloogiliste nõudmistega kursis pareminigi kui folkloristikaga.
Nõue käsitleda kaasaega lähtus vene marksismi-leninismi ideoloogiaga folkloristikast, mida peeti tookord “ainsaks õigeks” folkloristika koolkonnaks. Põhimõtteliselt oli huvi kaasaegse, aktuaalse rahvaloomingu vastu progressiivne. Lääne-Euroopas ja Ameerikas tekkis kasvav huvi kaasaja rahvaloomingu ja rahvakultuuri vastu ning põhjustas ka murrangu kogu ainevaldkonna uurimises alles hiljem – 60. aastatel. Kahjuks vähendas nõukogude ideoloogia uurijate huvi kaasaja folkloori vastu, muutes selle uurijatele küllatki ebameeldivaks: koguda tuli ainult sellist nõukogude folkloori, mis kujutas ja õhutas valitsevale ideoloogiale vastuvõetavat “uue elu” ülesehitamise paatost, sealhulgas eriti laule, vanasõnu rõõmust, mida pakub elamine ja töötamine sotsialistlikus ühiskonnas, tänulikkusest Leninile ja Stalinile, “vaba” kollektiivse kolhoositöö eelistest, tehnilise progressi (traktor ja viljakombain) imetlemisest. Siia kuulus parimate tööliste kiitus ja nende laitus, kes selles kollektiivses töös olid laisad või “vabatahtlikult” kolhoosi astuda ei tahtnud jms. Suure Isamaasõja folkloorist (viimane jagunes Lätis rindemeeste, partisanide ja tsiviilelanike folklooriks) olid eriti nõutud laulud – eriti vanade rahvalaulude töötlused, milles mõnitati saksa härrasrahvast – samuti vene massilaulude tõlked, vanasõnad, spetsiifiline sõdurileksikon, aga ka mälestused rinde ja tagala kangelastegudest sotsialistliku kodumaa vabastamisel fašistlike okupantide käest.
Neid materjale ei kirjutatud üles mitte ainult usaldusisikutega tehtud intervjuudest, vaid koguti ka seinalehtedest ja ajalehtedest, samuti kuuldu põhjal erinevatelt pidulikelt üritustelt, kus esitati isetegevuslikke lavastusi. Kõnelustest oma vanemate kolleegidega Läti Rahvaluule Arhiivist sain teda, et tihti loodi sellist “nõukogude rahvaloomingut” usaldusmehe ja koguja loomingulises koostöös pudeli vodka juures kiiresti ja soravalt, et suurendada selle harvaesineva ja raskesti kättesaadava materjali hulka. Nii näiteks asendati ühe vana rahvalaulu tekstis, mis räägib lainetavast viljapõllust, sõna “talu” sõnaga “kolhoos” ja lõppu lisati tänusõnad Stalinile. Siiski oli tollane ehtne, autentne rahvaluule (naljandid, pilkesalmid, kõnekäänud, hüüdnimed) enamasti nii terav ja irooniline, et kogujatel oli ohtlik neid üles kirjutada ja isegi kuulata. Seda vähest, mis tollasest ehtsast rahvaluulest on säilinud, saab nüüd üles kirjutada vaid vanade inimeste ja kolleegide mälestuste järgi.
Paljud neil aegadel kogutud nõukogude folkloori näidised olid lihtsakoelised, saamatud, illustratiivsed, rahva seas ilmselt vähetuntud. Kui “ülaltpoolt” nende tekstide järele enam nii väga ei küsitud, lõppes sellise folkloori kogumine ja uurimine iseenesest. Juba tookord oli juhivatel Läti folklooriuurijatel küllalt kogemusi tõelise, vana ja traditsioonilise rahvaluulega tegelemisel. Uued ideoloogilised nõuded võeti teatavaks, iseenesestmõistetavalt nendes raamides, mille oli seadnud tollane range tsensuur ja enesetsensuur. Nendest raamidest hoolimata õnnestus vältida suuremaid ülepaisutusi, sealhulgas folklooritekstide ranget jaotust vastavalt nende tekkeajale ja -põhjusele nn “ühiskondlik-ajalooliste formatsioonide” (feodalism, kapitalism vms) järgi. Kahjuks on läti folkloristikas siiamaani säilitatud üsna ettevaatlik ja tagasihoidlik hoiak kaasaegse folkloori käsitlemise suhtes.
Tänapäeval võib oletada, et tookordsed juhtivideoloogid olid nii targad, et mõista: inimesi ei saa takistada tundmast huvi kaasaja folkloori vastu. Seepärast oli vajalik see huvi lihtsalt õigetesse rööbastesse juhtida ning rangelt reglementeerida. Tõepoolest, omakorda eksisteerisid tollase aja ideoloogias paljud rahva jaoks tehtud “lugulaulud”– legendid ja müüdid, mille ehtsuses ei tohtinud kahelda. Lenini elukäik ehitati üles klassikalise kangelasmüüdi reeglite järgi: alates lapsepõlvestseenidest kuni oktoobrirevolutsiooni eduka läbiviimise ja uue “tööliste ja talupoegade riigi” veatu juhtimiseni. Iga koolilaps pidi olema tuttav mõnede õpetlike lugudega, mida esitati kui olulisi ajaloolisi fakte, näiteks Pavlik Morozovist (poiss andis oma isa võimudele üles, seetõttu mõrvati ta omaenese sugulaste poolt) (Družinnikov 1990). Samasse valdkonda kuuluvad lood Aleksandr Matrossovist (tema kattis kuulipilduja ava oma kehaga, et kaaslased saaksid segamatult pealetungile minna) ja Zoja Kosmodemjanskajast (partisanina segas ta saksa sõdurite supi sisse mürki ja pärast selle teo avastamist piinati ta surnuks). Nendele müütidele võib lisada ka esimese kosmonaudi Juri Gagarini loo. Tema kosmoselendu kahtluse alla seadvad kirjalikud allikad on alles ligikaudu 10 aastat tagasi teatavaks saanud ja neid loetakse teatava kahjurõõmuga.
Alles nüüd, sotsialismi lagunemise järel, võime selgemini tajuda, kuidas Nõukogude riigi enda puudused, vead ja kompleksid tihti teiste (sisemise ja välise vaenlase, kapitalistide) arvele kirjutati. Lootused, soovid ja unelmad pandi õpetlike ja patriootiliste lugude rüüsse, mida anti edasi tõese informatsioonina. Ka ees ootav “helge tulevik” tehti peaaegu kättesaadavaks tegelikkuseks just värvikate lugude abil.
Viimast saab konkretiseerida ühe näitega Nikita Hruštšovi valitsemise ajastust (1958–1964). Tookord levitati optimistlikku lootust, et nõukogude inimesed hakkavad juba 20 aasta pärast elama kommunismis – piiritu heaoluga ühiskonnas, kus raha ei käibi. Optimistlike tulevikukangastuste juurde kuulus ka üks säärane, mille järgi igal inimesel, isegi igal koolilapsel, on siis oma isiklik helikopter – mäletan seda loetuna ühest oma lapsepõlve raamatust. Kui jutustasin seda oma vanematele kolleegidele, küsisid nad: aga kas sa ka tead, miks igal inimesel pidi helikopter olema? Kui näiteks raadios teatatakse, et Kiievis müüakse makarone või jahu – siis saab igaüks ju oma helikopteriga kohale lennata… Nii naeris rahva terve mõistus välja propaganda loodud müüte, kasutades neid anekdootides, ja tegi nad seeläbi kahjutuks.
Ülalmainitud naisaktiivi koosolekul kasutati vanasõna “Nõukogude inimene suudab kõike” ilma järele mõtlemata nagu mõnda harilikku, tihti kasutatavat fraasi. Konteksti ei ole täpsemalt fikseeritud – see oli tookord kõigile teada. Praegu saab situatsiooni vaid sel juhul ette kujutada, kui omatakse isiklikke kogemusi või vähemasti kirjalikke või suulisi pärimusi sellest ajast. Nagu kursisolevad inimesed mulle on selgitanud, kuulub niisugune ütlus tollase õitsva plakati- ja patriootiliste üleskutsete kultuuri juurde. Mitmed inimesed ei julgenud siiski kindlasti väita, kas olid näinud taolist lauset plakatitel või kusagil mujal kirjutatuna. Võimalik, et see kuulus rohkem suulisse traditsiooni, tollase fraasirohke kõne ja keeleliste klišeede hulka ning oli kasutusel ka vene keeles.
Aja jooksul omandas see vanasõna ka teisi tähendusi ja funktsioone – seda võib jälgida juba mu kolleegide töödest Läti Rahvaluule Arhiivis. Arvan, et selles ütluses on ootamatult formuleeritud üks nähtus, mida võib pidada sotsialistlikule ja ka postsotsialistlikule jutustamiskultuurile iseloomulikuks. See peegeldab ühe ideoloogilise arhetüübi, mõtteavalduse ja ka ühe sotsialismi müüdi hurraa-optimistliku sisu järkjärgulist kujunemist farsiks.
Nende jutustuste teemavaldkonnad, mida ülaltoodud ütlus enda ümber koondab, võib jagada vähemalt kolmeks:
1. ametliku propaganda poolt pidevalt edasiarendatud “üha uute töövõitude” teema, mis käsitleb sotsialismi eeliseid, eriti inimese kõikvõimsust, kes on omaks võtnud uue ideoloogia;
2. osalt eelmisest johtuv nõukogude inimese täielik üleolekutunne teiste suhtes: meie oleme kasvanud üles väga rasketes tingimustes, seetõttu on meile omane eriline kohanemisvõime ja kannatlikkus, milleks “kestvas mugavuste ja heaoluühiskonnas elavad kapitalistid” suutelised ei ole;
3. sügav, kaugeleulatuv ja mitte päris valutu iroonia – sotsialistliku majandamissüsteemi ja eluviisi aadressil, kus on võimalikud (ja isegi enesestmõistetavad) paljud asjad, mis igas teises maailma paigas tunduksid ebatõenäolistena; sealhulgas iroonia iseenese kui süsteemi väikese osakese aadressil.
Kõigile neile kolmele vaatepunktile (mille vahele ei saa alati selget piiri tõmmata) on ühiseks jooneks märkimisväärne optimism. Vanasõnas tõsiselt ja/või irooniliselt väljaöeldud mõttes väljendub sotsialismis elanud ja nüüd postsotsialistlikes ühiskondades elavate inimeste üks olulisi isiksuse omadusi.
Igal sajandil ja aastakümnel on ühiskonna kohta liikvel oma spetsiifiline lugude repertuaar. Edasised kolm näidet on mälestused ajast kohe pärast Teist maailmasõda, jutustatud 1995. aastal mu kolleegi Beatrise Reidzāne poolt, kui küsisin temalt selle vanasõna kohta.
Sõjaajast. Tihti räägiti lugusid lahingutest, kus vaenlase poolel langes tuhandeid, meie poolel aga ainult kümne inimese ümber – Nõukogude inimene suudab kõike!
Kui loodi kolhoose, koguti elanikelt kokku kogu tehnika ja loomasööt. Järele ei jäänud midagi, millega toita oma loomi. Vasikad surid, hobused köideti nööridega koormate külge. Hobustel ei tohtinud nimelt lasta pikali heita: kui nad seda tegid, ei jaksanud nad enam tõusta. Ja maainimesed pidid kõik selle välja kannatama.
Kui rajati kanaleid või ehitati Dneprogessi soojuselektrijaam, pidid ehitajad elama uskumatult halbades tingimustes. Peaaegu kogu töö tehti ära käte, labidate ja vankritega, see-eest – millise energiaga! Välismaalased ei uskunud, et sellised ehitused on võimalikud niivõrd primitiivsete töövahendite abil. Vastuseks välismaa ajakirjanikele teatab üks tööline uhkelt: “Nõukogude inimene suudab kõike!” Välismaalane ja tema uskumatus on selliste lugude kohustuslik komponent. Nemad ei usu, aga meie tõestame neile: nõukogude inimene suudab kõike! (Meist endist ei tohtinud keegi selles kahelda, vastasel korral saadeti kahtleja ise aastate viisi vankriga mulla vedamist järele proovima.)
Välismaalased ehk Lääne inimesed, keda kõnekeeles tihti ka kapitalistideks nimetati (inimesed teistest sotsialistlikest riikidest ei olnud üldiselt välismaalased), olid olulisteks tegelasteks nendes müütides nõukogude inimese kõikvõimsuse kohta. Pea keegi siinsetest inimestest polnud käinud välismaal, seetõttu oli kerge teha propagandat stereotüüpsete kujundite toel. Visualiseeritud vormis oli välismaalane tihti kujutatud kui tüse musta riietatud mees silinderkübaraga, sigar suus ja paks rahakott käes. Enamasti mõeldi sellega ameeriklasi, aga tegelikult puudus ka diferentseeritud ettekujutus erinevatest kapitalistlikest maadest. Tagaplaanil olid väikesed kaltsudes töölised ja vaesed kerjused. Sellele pildile vastukaaluks seati “nõukogude inimene” kui suur, tervisest pakatav ja korralikes tööriietes tööinimene. Nõukogude inimese ideaal konstrueeriti seega vastandina (tegelikult reaalselt sellisena mitte eksisteerivale) “kapitalistile”. Kuigi need kujud pärinesid enamasti poliitilistelt karikatuuridelt ja plakatitelt, leidub tänagi veel inimesi, kes usuvad, et välismaal on paljud inimesed nii rikkad, et on pidevalt hädas sellega, kuidas ära kulutada alailma ülejäävat raha.
Nõukogude inimese tõelisest üleolekutundest annab märku arvamus (mida võib nimetada ka tavauskumuseks), mille kohaselt välismaal hinnati väga nõukogude insenere ja teadlasi. Need insenerid suudavad näiteks lihtsate instrumentide abil (ja ka mitte väheste sõimusõnade saatel) parandada või konstrueerida keerulist tehnikat ebatraditsioonilisel viisil. Sarnaselt sellega arvati, et ka teadlased saavad lihtsa, tihti omavalmistatud aparatuuri abil viia läbi samu katseid, mille sooritamiseks nende välismaa kolleegidel läks tarvis väga kalleid ja keerulisi riistu. Selliseid arvamusi kuulsin isiklikult veel 80. aastatel. Hilisemal ajal on kompuutrite sisseviimine aladel, kus varem võis rakendada käsitööd, muutnud sellise arvamuse edasise leviku vähem tõenäoliseks. Nüüd aga räägivad inimesed, et endise Nõukogude Liidu aladelt pärit maffiagrupeeringud on välja tõrjumas kohalikke grupeeringuid USA-s ja mitmetes teistes maades just oma paindlikkuse, leidlikkuse ja ettearvamatu käitumisega.
Uuem näide: 28. septembril 1994 läks Läänemeres Tallinn-Stockholmi reisil põhja reisiparvlaev “Estonia”, surma sai ligi 900 inimest ja vaid 137 inimesel õnnestus pääseda. Ma ei ole kontrollinud statistikat, kuid olen korduvalt kuulnud arvamust, et pääsenute seas oli suhteliselt rohkem inimesi, kes olid pärit endistest sotsialistlikest vabariikidest (Eesti, ka Läti). Ellujäämist seletati asjaoluga, et nad on alati pidanud oma elu eest iseseisvalt võitlema ega ole harjunud eriliselt mugava ja inimsõbraliku ühiskonnaga.
“Raudse eesriide” rebenemise ja teiste suurte muutuste järel viimastel aastatel võivad Läti ja ka teiste postsotsialistlike riikide elanikud vaadata möödunule tagasi uuest vaatevinklist. Varem lämmatas kehtiv võim vähimadki katsed objektiivselt võrrelda elu sotsialismis teiste ühiskonnakordadega. Need katsed kas suruti alla või karistati nende kui “väga ohtlike” eest rängalt. Nüüd saavad inimesed oma varasemat elu võrrelda realistlikult vähemalt kahe teistsuguse elulaadiga: eluga Lääne (ehk kapitalistlikus) maailmas (nüüd on info ja meedia kättesaadavad ilma piiranguteta) ja kaasaegse eluga postsotsialistlikus maailmas.
Varasema elu isoleeritust “raudse eesriide” taga võib ehk lähemalt selgitada võrdumi abil, mis on pärit Karl Marxi filosoofilisest loomingust. Kui kogu maailm koosneks apelsinidest, ei teaks keegi, et ta koosneb apelsinidest. Samuti on sotsialismiga: kui pea kogu tookordne haaratav maailm koosnes ainult sotsialismist, siis ei saanud õieti keegi aru sotsialismi tegelikust olemusest. Alles sotsialismi kokkuvarisemise järel said selles ruumis elavad uurijad ilma rohkete väliste või sisemiste takistusteta (sealhulgas enesetsensuur, see “valikuline elutarkus”) hakata koguma, mõistma ja uurima viimaste aastakümnete tegelikku jutuvara.
Muuhulgas märgati pärast “raudse eesriide” langemist üha selgemini, et mõlema tookordse maailma poole kohta eksisteerib hulk erinevaid müüte – müüdid “lääne”, ja läänes “ida” kohta, samuti müüdid iseenda kohta. Uued kontaktid vähendasid vanade müütide tähendusjõudu, kuid lõid ka uusi. Nii näiteks näevad ja kirjeldavad inimesed, kes esimest korda, turismigrupis või eraviisilisel küllakutsel, on sõitnud välismaale, oma 80. aastate lõpu ja 90. aastate alguse reisikirjeldustes rohkem omaenese ettekujutusi kui reaalsust. Selliseid reisikirjeldusi ilmus tookord ajalehtedes ning ajakirjades ja nad on uurijatele tänuväärseks uurimisobjektiks. Muidugi jutustati ka rohketest arusaamatustest, kui esmakordselt millegi võõraga kokku puutudes puudusid kogemused või kui olemasolevad teadmised tõelusega kokku ei sobinud. Üks uus näide müütide ja eelarvamuste kohta on viimastel aastatel Lätis alanud diskussioon Euroopa Liidu liikmeks astumise soovi suhtes.
Lisamaterjalide hankimisel käesoleva temaatika kohta olen kasutanud mitmesuguseid allikaid. Intervjueerimisel jutustan kokkuvõtlikult loo sellest, kuidas minu töökohas kasutati vanasõna “Nõukogude inimene suudab kõike”. Seejärel küsin, kas minu vestluspartner teab ka lugusid, mis selle teemaga seotud oleksid. Siin domineerivad kaks põhilist laadi: kõigepealt isiklikud mälestused rasketest elutingimustest pärast sõda ja küüditamisaegadel Siberis, enamasti jutustatakse aga koomilistest, uskumatutest ja õpetlikest argielu olukordadest ja eelkõige juhtumustest töökohas, seal tookord valitsenud majanduslikust mõtlematusest, kaosest ja alkoholismist.Väga hästi iseloomustavad ja seletavad tookordset sotsialistlikku elu poliitilised naljad. Oluline on jälgida ajalehti ja ajakirju, mis dokumenteerivad sündmusi, kõmulisi juhtumeid ja meeleolusid nende ajalises järgnevuses. Suur tähtsus on enesevaatlusel, kusjuures folklorist ise võib olla väga hea jälgimis- ja uurimisobjekt. Olen saanud kõnelustest oma kolleegidega Läti Rahvaluule Arhiivis palju olulisi materjale – nendele on palju lihtsam seletada, milliseid lugusid just otsin. Proovin mälus taastada ka omaenese mälestusi, kogemusi ja tundeid, seda, mida ja millistes olukordades olen kuulnud, kuidas sündmustest aru sain, kuidas neist osa võtsin ja mida edasi olen jutustanud. Jälgin ka, kuidas reageerivad sellele teemale inimesed, kel pole olnud isiklikku kokkupuudet sotsialismiga, nimelt välismaalased ja lapsed.
Tänapäeva rahvajutud “nõukogude inimese kõikvõimsusest” ja “nõukogude ühiskonna poolt pakutavatest lõpututest võimalustest” suudavad kujutada ja koondada endasse eriti tugevasti ajastule tüüpilist, eripärast ja aktuaalset. Oma seniste vaatluste põhjal saan välja öelda arvamuse, et sotsialistlikus ühiskonnas oli käibel hulk lugusid, millele seni ei ole veel piisavalt tähelepanu ja tähtsust omistatud. Need võib jagada kahte gruppi:
1. rahvusvaheliselt tuntud motiividega lood, mis näitavad sotsialistliku argielu rohkem või vähem silmatorkavaid üksikasju;
2. Lääne maailmale (vähemasti ka uurijatele) veel küllalt vähe tuntud või täiesti tundmatud lood.
Laiema levikuga süžeede seas on iseloomulik lugu ühest ebatavalisest küpsetisest (vrd af Klintberg 1990, 186–187)
Selle loo avaldas luuletaja ja ajakirjanik Inese Zandere juhtivas ajalehes Diena (4. juuli 1992). Temalt pärineb ka esimene lätikeelne publikatsioon kaasaegse muistendi teemal – intervjuu Bengt af Klintbergiga (Diena, 17. august 1991). Linnajuttude uurimisse pühendamata inimesele võib jääda mulje, nagu võiksid niisugused asjad juhtuda ainult sotsialistlikus ühiskonnas. Teise maailmasõja lõpul põgenesid tuhanded lätlased välismaale. Kodumaale jäänud sugulastega said nad edaspidi suhelda vaid läbi suurte pingutuste ja takistuste. Üldtuntud on fakt, et salateenistused lugesid pidevalt ja põhjalikult läbi välismaalt tulevat ja välismaale minevat kirjavahetust (vahel läksid kirjad ka “kaduma”), mis võib olla olnud ka eespoolmainitud kirja suure hilinemise põhjuseks.
Järgmise loo on lindistanud pedagoogikaüliõpilane Diana Šandenko 1993. aastal.
Teistes sama loo variantides, nimetatakse loo toimumispaigana ka Jaapanit ja teisi Lääne-Euroopa riike. Reisi eesmärgiks on enamasti võimalus välismaal mõned kuud töötada ja raha teenida kodumaal pakutavast palgast mitmeid kordi suurema tasu eest. Tundub, et see lugu võib olla tekkinud 80. aastate alguses või isegi varem, sest siin on väga selgelt tajutav mõtteviisi binaarsus: Läänes on kõik (kaubad, elatustase, meditsiin, inimsuhted) palju paremad või vähemalt hoopis teistsugused kui siin, sotsialismis, kus kõik on kehvem (põhjalikumalt antud teemal vt Pakalns 1995 ja 1996). Nüüd, kus lähemalt on õpitud tundma ka peamiselt Aasia riikides toodetud madalakvaliteedilisi, odavaid kaupu, on sellest sotsialismi aja mõtteviisist juba valutult üle saadud. Loos sisalduv aimatav hinnang hambaarsti kabinetile vastab sellele ettekujutustele, mis on “nõukogude inimesel” ühest hambaarstikabinetist: suhteliselt väikeses ruumis töötavad koos mitmed hambaarstid – seetõttu on arst sunnitud sosistama. Viimastel aastatel on see lugu saanud tavaliseks anekdoodiks (seega ei pretendeeri ta objektiivse tõe kujutamisele), mis näitab, et tõsiloona on see kaotanud oma aktuaalsuse.
Üks sotsialismiaja rahvajutuvaramu tüüpilisi teemasid on Lenini monumendid. Ka igas Nõukogude Läti linnas püstitati võimalikult kesksele kohale Lenini mälestussammas, millel oli tähtis roll 1. mail ja “oktoobripühade” ajal (Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäeval, 7. novembril), samuti teiste sotsialistlike rituaalide läbiviimisel. Mälu järgi rekonstrueerituna on mõned neist järgmised:
Miks ehitati Riia kesklinna Lenini monumendi lähedusse väliskülaliste jaoks moodne hotell “Latvia”? Sealpool, kuhu Lenin väljasirutatud käega osutab, oli enne seda üks armastatud kõrts. Viinamaiastele oli Lenini väljasirutatud käsi heaks ettekäändeks seda joomapaika külastada – miks mitte, kui “meie juht” ise seda soovitab.
Miks võeti maha sealsamas Riia kesklinnas Lenini monumendi lähedal asuva õigeusu katedraali ristid? Seda tehti ühe foto avaldamise järel (arvatavasti välismaa ajakirjanduses): nimelt oli fotol Lenini monument üles võetud nii, et Lenin paistis kiriku kuldset risti käes hoidvat. Samal põhjusel lõhuti ka üks või koguni mitu lähedalasunud suitsevat korstent – Lenini monumenti oli pildistatud nii, et Lenin näitas käega korstnate suunas.
Maakonnalinnas Ogres olid turistid ükskord ühe kioski suure naeru saatel piltpostkaartidest tühjaks ostnud. Miks? Neil postkaartidel oli kujutatud Lenini monument ja alla oli trükitud Ogre linna nimi. Selgus, et inglise keeles tähendab sõna ogre hiiglast või ka inimsööjat. (Seda lugu kuulsin juba 25–30 aastat tagasi).
Selle üle, millises Läti linnas on külmem ja millises soojem ilm, otsustati naljatades selle järgi, kas Leninil monumendil on seljas mantel või ainult pintsak, kas tal on peas temast peaaegu lahutamatu nokaga müts või hoiab ta mütsi käes. Kord tegi üks skulptor õnnetu vea: üks müts oli Leninil peas ja teine käes… Paar päeva enne skulptuuri pidulikku avamist pidi ta oma tööd kiiresti korrigeerima, et säästa iseend ja eriti linna parteijuhti suurtest ebameeldivustest. (Sarnane lugu on teada Riias asuva Teise maailmasõja ohvrite mälestusmärgi kohta. Selle monumendi juurde kuuluvad kahe meetri kõrgused kujud: sõdur (vabastaja), kes pöördub sõjast tagasi koju, ja naine, kes sõdurile tuules laperdava kleidiga vastu jookseb. Mälestusmärgi autor pidi juba kohale paigaldatud skulptuurilt kõrvaldama väikese lapse kuju naise juurest. Selleks ajendas tookordse ametliku järelvalve sõnade kohaselt küsimus (kusjuures täiesti tõsiselt mõeldud küsimus): kuidas võis naine olla saanud lapse, kui tema mees oli mitu aastat viibinud rindel? Selle loo rääkis monumendi autor mõne aasta eest ühes dokumentaalfilmis ja tõenäoliselt on tegemist juhtumiga tegelikust elust.Võib endale juba ette kujutada, millise naudingu ja rõõmuga selliseid lugusid sotsialismiajal levitati. Samas tuli säilitada ettevaatus vestluspartneri valimisel. Nende lugudega sarnanevad eelnevatel aastasadadel räägitud naljandid kurjadest mõisnikest ja rumalatest isandatest.
Pärast pööret ja iseseisvuse väljakuulutamist 1991. aastal oli üks esimesi soove – võtta Lenini monumendid võimalikult kiiresti maha. See ei olnudki alati nii lihtne, kuna monumendid olid väga kindlalt oma kohtadele paigaldatud. Nii saadi Lenini mälestussammas Riia kesklinnas alusplaadi küljest lahti alles pärast tunde kestnud pingutusi, kell 5 hommikul. Sellest hoolimata oli ka sel kellaajal kohal hulk pealtvaatajaid, kes olid eemaldamise hetke kannatlikult oodanud ja väljendasid parajal hetkel kärarikkalt oma heameelt. Hiljem on aeg-ajalt liikunud kuulujutte või ilmunud pressiteateid nende mälestusmärkide edasisest saatusest – kuidas nad kusagil ladudes kõrvuti lebavad või hinnalise metallina (värviline metall) välismaale on sahkerdatud, ainult mõned üksikud on suveniiridena maha müüdud. Praegu räägitakse nendest möödaniku sümbolitest üha harvemini, enamasti kerge sõbraliku irooniaga. Kuid ülalpool toodud “parimad lood” on endiselt hästi rahva mälus. Nii on tänapäeva rahvajuttudel oma osa ka ajaloolise mälu säilitamisel.
Võib nimetada ka teisi sotsialismiajale tüüpilisi tavauskumusi. Üldine oli veendumus, et telefonikõnesid kuulatakse pealt. Juba rohkem kui kakskümmend viis aastat tagasi hoiatas minu isa mind näiteks rääkimast telefoni teel kõikvõimalikel “poliitilistel teemadel”. Seda hoiatust põhjendati muuhulgas nii: kõik telefonid on ühendatud mingi kontrolliva aparatuuri külge. Kui kõnes on ette tulnud juba rohkem kui 300 “ohtlikku” sõna, lülitub sisse lindistusmehhanism – kolmeks kuuks. (Arvestades tookordset tehnika taset, tundub see küll mitteusutavana.) Mu kolleegid on maininud kestvat müra, mida oletatav lindistusaparatuur sisse lülitatuna oli tekitanud, räägiti juhtumitest, kus pärast palveid “operaatorile” oli kõne ajal aparatuur välja lülitatud ja müra järsku kadunud. Vahel võidi kuulda omaenda kõnede lindistatud katkeid või siis said järsku ühenduse kaks telefonikabiinidest helistavat inimest. Täiesti tõsiselt on räägitud ka kohvikutest ja kõrtsidest, kus armastasid käia kunstnikud ja teised kehtivale võimule mitte just eriti lojaalsed isikud. Kuna seal olevat iga laua alla seatud peidetud mikrofon, viibivat seal alati kohal ka inimesi, kes jälgivad teisi ja üritavad provotseerida ohtlikke vestlusi poliitilistel teemadel, et hiljem vestluspartneri peale kaevata. Välismaalaste jaoks mõeldud hotellid ehitatavat üldse nn mikrobetoonist – betoonseinad täis mikrofone.
Eriti huvitav ja tänuväärne on folklooriuurijatele 1990. aastate kiirete ja ootamatult suurte muutuste aeg. Välismaalt kandus suur hulk varem vähetuntud informatsiooni ja massikultuuriilminguid, keelatud teemadel võis nüüdsest vabalt rääkida. Uut informatsiooni oli senisel nõukogude inimesel küllalt raske adekvaatselt vastu võtta ja hinnata. Algas näiteks erinevate imeravijate hiilgeaeg (televisiooni vahendusel tuli lausa kogu Nõukogude Liidu territooriumil ette edukaid imelise tervenemise juhtumeid). 1990. – 1991. aastatel kogus jõudu hiiglaslik ufolaine: pea iga päev kirjutasid ajalehed järjest uutest ufodega kohtumistest (vt Pakalns 1995; Pakalns 1996). Samuti ringles rohkeid jutte välismaalt sissetoodud varem vähetuntud toiduainete ohtlikkusest (näiteks halb margariin, Snickersi šokolaad, lihakonservid, banaaniussid jne). Need on vaid mõned üksikud näited tookordsest “moodsa aja ebausust”.
Sotsialismiajast koos selle omapärase, väljastpoolt tihti küllaltki raskesti mõistetava kultuuri ja elulaadiga saab ruttu minevik. Palju tollasest elust hakkab juba ununema, võib-olla tahetaksegi olnu kiiremini unustada. Inimesed, kes on olnud suutelised sotsialismiaega kiiremini unustama ja oma harjumusi muutma, on kergemini omaks võtnud uued elamisstrateegiad ja saavad paremini hakkama. Paljud tollastest argisituatsioonidest on tänaseks nende inimeste elust peaaegu täiesti kadunud: pikad ootejärjekorrad, milles pea iga päev seisime, aga ka oma eripärane “sabas”-seismise kultuur, kus vahetati ohtralt suulist informatsiooni uudiste näol ja anti edasi olulist teavet (vt ka Roth 1991). Kadunud on hirm ettevaatamatult lausutud sõnade pärast, meelsuse varjamine inimeste omavahelises suhtluses, isoleeritus välismaailmast, näiline võrdsus inimeste vahel, ent ka enesestmõistetav tasuta (“sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik”) kultuur ja kirjanike kõrge staatus. Mulle näib, et ka praegune noorte põlvkond tajub möödunud aega mingisuguse eksootika ja poolreaalsusena, nagu kunagi mulle tundusid minu vanemate jutustused rasketest Siberi-aastatest, kuna need jutud ei sobinud kokku mulle endale koolis õpetatu ja argielus kogetuga.
Sotsialismiaja juttude temaatika on vaid näiliselt kaasajale orienteeritud. Pigem kuulub ta siiski juba ajaloolise uurimise valdkonda, mis nõuab uurijailt ka vastavat uurimismetoodikat. Õnneks on siin tegemist ajalooga, millel on veel küllalt palju elavaid tunnistajaid. Seetõttu arvan, et oluline on mitte ainult uurida ja interpreteerida siiani kogutud lugusid (interpretatsioonid on enamasti nii muutuvad), vaid ka materjale, mille tähendust väikese ajaloolise distantsi tõttu veel üldiselt ei tajuta ja millele leidub veel juurdepääsu. Kaasaja naljandid, muistendid, memoraadid, argiuskumused jms võimaldavad näidata ja selgitada, mis on sotsialismi olemus ja milline oli tookordne elu.
Ei ole kuigi lihtne anda isegi põgusat ülevaadet sotsialismiaja ettekujutustest, müütidest ja arusaamadest ning nende edasikestmisest postsotsialismis. Huvi äratamiseks saab sellele teemale kindlasti läheneda humoorikalt ja ülepaisutatult: esitada seda nagu naljakat ja veidrat jutustust ühest teisest, eksootilisest maailmast, milles valitsesid esmapilgul erilised ja ebaloogilised seadused. Kuid, nagu mulle selles seoses meelde tuletas üks mu suurimate kogemustega kolleege sel alal, Jānis Rozenbergs (kes on muuhulgas korraldanud ja juhatanud rohkem kui 20 kogumisretke): tol ajal, “sotsialismiajal” ei olnud see teema sugugi mõeldud kergetooniliseks naljategemiseks või humoorikaks vahelduseks. See oli lihtsalt ja ainult – meie elu.
Märkused
1 Ettekanne peetud autori poolt 11. Interdistsiplinaarsel rahvajutusümpoosiumil Innsbruckis 1997. aastal. Materjalid ettekande jaoks on kogutud 90. aastate kestel.
2 Eesti arhiivimaterjalide hulgas pole ütlusel – nõukogude inimene suudab kõik – analoogi. Suure Isamaasõja ja kolhoosikorra vanasõnade kohta vt “Eesti rahvaluule ülevaade”, toim Richard Viidalepp, Tallinn 1959, lk 480–483 ning arhiivimaterjali hulgast nt RKM I 1, 681 ja 719. (Toimetaja)
3 Analoogilised kogumistöö probleemid olid tollal ka eesti folkloristidel, kuid need materjalid ootavad veel kriitilist läbitöötamist. (Toimetaja)
Kirjandus
Ancelāne, Alma 1953: Kolchozu darbs un dzīve latviešu padomju folklorā. (Kolhoositöö ja kolhoosielu Läti nõukogude folklooris). Latviešu padomju folklora. Rīga. 51-86.
Družinnikov Jurij 1990 = Þðè Äðóæèííèêîâ, Âîçíåññåíèå Ïàâëèêà 9. Ðèãà. 10. (Katked raamatust, väljaantud 1988, London: Overseas Publications Interchange Ltd.).
Greble Vilma 1953: Lielā Tevijas kara latviešu padomju folklora. (Suure Isamaasõja folkloor). Latviešu padomju folklora. Riga. 5–50.
Klintberg, Bengt af 1990: Der Elefant auf dem VW und andere moderne Sagen und Großstadtmythen. Serie Piper 1653. Kiel: Wolfgang Butt Verlag.
Pakalns, Guntis 1995: Ghost Narratives in Latvia – Changes During Recent Years. Foaftale News. Newsletter of the International Society for Contemporary Legend Research 37. June. 1–3.
Pakalns, Guntis 1996: Meine Beziehung zu Gespenster und zu Gespenstergeschichten. Die Ergebnisse einer Studentenbefragung. Mare Kõiva (ed). Contemporary Folklore: Changing World View and Tradition. Tartu. 267–277.
Pelše, Roberts 1953: Latviešu tautas daiļrades problēmas. (Läti kunstilise rahvaloomingu probleemid). Etnogrāfijas un folkloras instituta raksti II. Rīga. 5-26.
Roth, Klaus 1991: Erzählen im sozialistischen Alltag. Beobachtungen zu Strategien der Lebensbewältigung in Südosteuropa. Zeitschrift für Volkskunde 87, II. 181–195.