“Tere õhtust, armas tütarlaps,
:,: mis nutad sa nii haledalt? :,:
Kas om sul isa-emä surenud
:,: vai om sul salajane peiuken?” :,:
“Ei ole mul isa-emä surenu,
:,: ei olõ mul salajast peiukeist. :,:
Mul peig om ammu sõtta läind
:,: ja säitsmes aestas teenmä jäen(d). :,:
Täna om see säitsme aesta päev,
:,: aga peiukeist ei olõ näind.” :,:
Peig võttis taskust rätiku
:,: ja andis teda pruudilõ*. :,:
“Pühi ärä, pühi ärä omad pisarad,
mis sinul silmist jooksevad.
:,: Ma olõ sinu oma ja jäängi sul.” :,:
Pruut hakkas peigmeest hõlmalõ
ja suudles teda armsaste.
:,: “Sa olõd minu peiuke.” :,:
* ja andis seda pruudilõ
A young man asks a maiden why she cries: is it her parents have died, or does she have a secret love affair. She replies that it has been seven years since her sweetheart went to war, and she hasn’t seen him since. The young man turns out to be her sweetheart, returning from the battlefield. He promises to remain hers.
ERA, CD 276 (6) < Novosibriski obl, Kõštovski raj, Nikolajevka k – A. Korb 1999 < Alviine Rõlskaja (Tuul), snd 1919.