Igavuses elan mina
üksi võera maade sies.
:,: (A) mul on väga kurblik elu
ja mure m’ust ei kaogi. :,:
Kui mina õhtul maha heidan
oma unevuodisse,
:,: siis tuleb valu südamesse
ja vesi silmist vierema(s). :,:
Kas ma võisin lapsepõlves
küll seda ära mõtelda,
:,: et ma pidin saama kaugel
ja kaugel oma isamaast. :,:
Seal Türgimaal, kus (on) Balkanimäed,
mõistaksid nad iesti kielt.
:,: Ehk siis nad mulle vastu laulaks
sial kurvastuse laulusid*. :,:
Aga nende kaldal õitsvad lilled,
need õitsvad väga ilusast.
:,: Ja nied lilled ma olen valand
keik oma silmaviega*. :,:
Oh kruonu on mu isakene,
ta abikaas mu emake*,
:,: Ja vene väed minu vennakesed,
see haljas mõek m(in)u õeke*. :,:
* ja kurvastuse laulusid
* ja oma silmaviega
* ja abikaas mu emake
* ja haljas mõek m(in)u õeke
ERA, CD 304 (17) < Omski obl, Krutinski raj, Rõžkovo k – A. Korb 1999 < Emilia (Miilja) Naarits (Kodasma), snd 1916; Maria (Mari) Vedom (Kodasma), snd 1913.