Vana-Antsla vallas, Antsla alevist 1 ½ kilomeetrit eemal Säre külas Kivisilla talu maa peal on "Kalmamägi", kust umbes 30 aastat tagasi maja vundamendi kaevamisel palju harukordselt suuri inimluid välja tulnud. (A. Hank. V-A (16.)) Olla Rootsi sõja aegne matusepaik. Ka mõni mõõk olla leitud. (J. Hansi. V-A (19.), K. Koch V-A (56.)) Praegu kasvab mäel hõredalt mände ja kadaka- ja lepavõsa.
Vana-Antsla mõisa maa peal, ligi Uue-Antsla piiri olnud kõrgemal kingul vana katkuaegne matusepaik, mida rahvasuus väga mitmeti kutsutakse, nii "Kolleri mägi", "Tõrvamägi", "Julgumägi", "Jungumägi", "Matuseaia mägi". Sinna olla 60 inimest maetud. (K. Reile. V-A (118.), A. Kallion. V-A (42.)) Kolm inimest olla elusalt hauda pandud, kuna arvatud, et neist ellujääjaid pole. Üks hakanud paluma, et teised ta välja aitaks, lubanud siis kärbikuga ka teisi päästa, kuid välja saades jooksnud metsa, jättes teised, ja jäänudki ellu. (J. Joab. V-A (33.)) Umbes 60 aasta eest raiutud Kollerimäelt mets maha ja kui hiljem Vana-Antsla mõisavalitseja Jakobson mäge üles künda oli tahtnud, käinud Nutt Ann, kelle isa sinna maetud ja kelle haual rääkijad ise musta puust risti näinud (haud olnud eraldi teistest), mõisas palumas ja parun Georg Ungern-Sternberg oligi keelanud üleskündmise. (A. Trull. V-A (154.), A. Kallion. V-A (42.), K. Koch V-A (56.)) Praegu on Kollerimägi põllu all.
Rimmi külas Kiilako talu maa peal kõrgemal liivamäel, nn Keldrimäel, olla sõjaaegne matusepaik. Kruusa kaevates olla leitud luid. (A. Püvi. V-A (113.))
Rimmi külas Ivaski talu maa peal on nn Ristimägi, mis olnud vana katolikuaegne surnuaed. Rääkija isa olla luid välja kündnud. Praegu kasvab kohal suur pedajas, veel tollest ajast pärit. (M. Zeiger. V-A (168.)) Ristimäel käinud sageli võõrad palvetamas, kelle keelt kohalik rahvas pole tundnud. (K. Koch. V-A (56.)) Teisalt jälle seletatakse, nagu oleks samal kohal asunud vanasti kirik. (J. Ots. V-A (92.))
Eebera külas (kuulub Karula kihelkonna alla) Tatriku talu maale nn Pehmejärve sohu olla vanasti katoliku ajal maetud. Seal lähedal olnud ka kirik. (L. Järlik. V-A (36.))
"Lannukannu mäel" (koht lähemalt määramata) olnud vanasti neljakandiline kividega kaetud kalme. Kohalt olla süsi ja tuhka leitud, nüüd põllu all. (I. Liibeon. V-A (71.))
Vana-Antsla mõisnik von Loewensterni perekonna kalmistu, rahvasuus "Matusesaareks" või "Tornisaareks" kutsutud, asub umbes kilomeeter mõisast eemal mõisa pargi otsas. Kalmistu on ringitaoliselt piiratud kõrge telliskivimüüriga, mida kaunistavad poolringi kujulised avaused. Nüüd müür osalt lõhutud. Keskel asub telliskivist ehitatud kabelihoone, mis pole eriliselt silmapaistev, praegu muidugi laastatud olekus. Väljas võlvitud kelder, kuhu olnud maetud neli surnut. Praegu kelder otsadest lahti murtud ja vett täis ja ainult neli risti aluskivi annavad tunnistust eriliste isandate olnud puhkepaigast. Kalmistu vahiks olnud keegi Torni Peeter (K. Koch. V-A (56.)), millest nähtavasti ka see oma nimetuse saanud.
Vana-Antsla mõisa moonamaja lähedal on nn Soosaar metsa all, kust vanasti kruusa kaevates palju inimluid välja tulnud. Üks maa-alune käik olnud luid täis. Käigu avaus olnud kinni müüritud, kuid kruusa kaevates langenud see maha. (J. Pantalon. U-A (97.))
Uue-Antsla valas Põrtuse külas Suure-Sundsi talu krundil on katkuaegne matusepaik, nn Kõllapalu. Sel kõrgemal liivakünkal, mis olnud vanasti piiratud Karusaare rabasoost, kasvanud siis suur mets. Praegu on aga koht heinamaa keskel ja kaetud noore männimetsaga. (J. Kallion. U-A (43.))
Urvaste vallas Märdani talu maal olla vanaaegne kalme, piklik kitsas kivistik, kaetud sarapikuga. (V. Soo. Urv (137.)) Kuid peale taluomaniku enda ei tea asjast enam keegi rääkida.
Truuta mõisa krundil oli vanaaegne neljakandiline kalme, nn Liinukallas, umbes nelja sülla pikune ja kolme sülla laiune kivikeerastik. Nelja kanti olid suured kivid asetatud ja keskele vähemad ja viimaste alla oli peidetud surnute tuhk, mida rääkija arvab mäletavat. Umbes 40 aastat tagasi olla mõisnik lasknud seal kaevata ja keskmiste kivide alt oli leitud kuldsõrmuseid, käevõrusid, preese ja muid rinnaehteid. Kaevajad saanud iga leiu eest mõisnikult 5 kopikat. Nüüd on asunik Lüüs oma elumaja otse kalmele ehitanud. (P. Reha. Urv (115.))
Urvaste mõisnik von Samson-Himmelstjerna perekonna kalmistu, rahvasuus "Jaanimäe" nime all tuntud (K. Neuman. Urv (85.)), asub mõisa lähedal kõrgel kingul. Maanteelt viib kalmistule Saksamaa kuuskede ja jämedate vahtrate puiestee. Paik on ringitaoliselt piiratud noorte kuuskedega, kuna keskel kasvab tammi, kaski ja muidki puid. Kogusummana on kalmistul 13 hauda. Puudub kabelihoone.
Urvaste kihelkonna surnuaed asub kiriku juures, kõrgel künklisel Uhtjärve kaldal. Tema asutamisest on üle 100 a tagasi. Endine kihelkonnasurnuaed olnud nn Härjakurgu mäel, see on teisel pool kirikut maantee ääres, millest muud pole säilinud kui künkline lepistikusaareke kesk põlde, mis võõra tähelepanu millegagi ei suuda paeluda. Et praegust surnuaeda mitu korda on laiendatud, on endine leerimaja jäänud surnuaia sisse. Juba pikemat aega kasutamata seisnud, pakub see vareme pilti: neli seina haigutavad tühjade aknaavaustega auklise ja vajunud katuse all. Põrandast pole jälgegi järel. Õige oleks olnud seda juba ammu määrata lammutamisele. Teiseks "dekoratsiooniks" keset surnuaeda peatee ääres on kabelihoone vare (alal vaid poolpurunenud kiviseinad). Seal hoitud varem nelja täiskasvanu ja 3 lapse balsameeritud laipa. Luukambri lagunedes olla puusärgid maetud samasse sügavale põranda alla. (J. Vassil. U-A (159.), A. Ablits. U-A (1.)) Parem pole lugu ka parun Staël von Holsteini kabelihoonega, mis kõneleb veel selgelt möödund tooreist sõjapäevist. Hoone on täitsa rüüstatud, aknad sisse loobitud, ustelt lukud viidud, põrandaparketigi kallal jõudu katsutud. Varem oli see vaid pärgade hoiukohaks. Üldse on mõisnike matused koondatud siia, looduselt kõige ilusamasse Uhtjärve-poolsesse ossa. On raiutud võsa, et avaneks silmale vaade järsule mäenõlvale ja järvele. Nüüd aga hakkab see juba uuesti kinni kasvama. Surnuaed ise on ka nagu inimesilt jäetud. Näib puuduvat hoolitsev käsi. Kui surnuaed kitsaks jäänud, pole õpetaja Gutglück oma maast juurde lubanud. Siis mõõdetud üks osa metsa surnuaiale juurde. Kaevatudki kaks hauda, kuid inimesed kandnud need öösel vett täis. Siis olla krahv surnuaia alla võetava maa Oinatooma talu krundilt õpetajale asemele andnud. (L. Tee. U-A (145.))
Kärgula vallas Pöksi talu krundil on nn Kooljimägi, kuhu Rootsi sõja ajal maetud (rääkija ema suust kuulnud). Umbes 50 a eest kasvanud seal kadastik ja keskel suur mänd. Nüüd koht põllu all. (K. Rumm. Kgl (127.))
Pulli talu krundil olnud vanasti 3-4 sõjaaegset matust, küngast. Kohal, kuhu maetud keegi kindral, olnud suur kivi. Praegu koht põlluks. (P. Pallav. Kgl (93.), K. Matteus. Kgl. (83.))
Ka Makke talu krundil olnud vana sõjaaegne matusepaik. (L. Loppi. Kgl (76.))
Kärgula mõisa moonamaja vastas (umbes 1 km mõisast) teisel pool teed kõrgel kallakul, mis praegu metsa all, olnud vanasti matusepaik. Rääkija isa sinna kartuli koobast kaevates leidnud inimese pealuu. (L. Loppi. Kgl (76.))
Sõmerpalu vallas Osulas on "Kalmete mägi" (või "Kellamägi" (L. Kolberg. Kgl (58.))). Rootsi sõja aegne matusepaik. Rääkija ise näinud lapsena seal piklikke kääpaid. Umbes 65 a eest, kui mägi üles künti, oli ader palju luid üles tõstnud. (M. Vedler. Smp (161.)) Üldse olnud maetud väga madalalt. 1925. a oli Prassi koolimaja ehitamiseks sealt liiva veetud, kusjuures palju pea- ja sääreluid välja tulnud. Ka oli leitud kaevamisel õhukesi neljakandilisi rahasid ja ühel luustikul olnud kõrval üsna pikk puss. (L. Kolberg. Kgl (58.)) Veel leitud samal puhul kivirist. (E. Aland. Kgl (4.)) Paari jala sügavuselt leidnud Eduard Roosbaum hulk väikseid hõberahasid, mis olnud üheskoos ja nähtavasti matmisel surnu rinnale pandud. Rahad on õhukesed, piklikud, ilma kindla kujuta, kirjast ei saa aru. (K. Roosbaum. Smp (122.)) Teisalt teatakse seletada, nagu oleks Osula "Kalmetemägi" olnud katolikuusuliste tavaline kalmistu, mitte sõjaaegne matusepaik, kuna selle läheduses olnud ka katoliku kirik, mis Põhjasõjaga hävinud. (D. Tint. Smp (148.))
Soe kõrtsi juures metsas kõrgel mäenõlval olla vanad Rootsi sõja aegsed matusekohad. Rääkija on karjalapsena ise seal kõrgemaid mättalisi kohti näinud, mis nüüd ajaga tasanenud ja metsa alla jäänud. (D. Tint. Smp (148.)) Seal olnud sõõrikuid rootslaste matuseid ja piklikke kraavitaolisi venelaste omi. Mõlemate vahet olnud umbes paar vakamaad. (J. Eisen. U-A (8.), H. Rämmarga. Smp (130.)) Varem olla seal kaevatud ja leitud kivist trepp. (P. Plangi. Smp (107.)) ja kahe jala sügavuselt üsna väikestest kividest sillutatud tee, kuna 7 jala sügavuselt tulnud luid. (A. Kala. Smp (40.))
Mustja palus olnud vana sõjaaegne matusepaik. Lapsena marjul käies olla keegi üsna vana inimene näidanud suuri piklikke kääpaid. Siis olnud põline mets peal, vahepeal raiutud mets maha ja nüüd kasvab jällegi noorevõitu mets sellel kohal. Koht asub sügaval metsas allnimetatud teede vahel: maantee, mis tuleb Osulast Soe kõrtsi sihis, maantee, mis Soelt viib Järvere mõisa, ja tee, mis viib Piho mõisast otse Järvere mõisa. (K. Potter. Smp (108.)) (Arvan, et Soe kõrtsi lähedane ja Mustja palu matusepaik on üks ja sama.)
Umbes 1 km Mustja palu matusepaigast Osula poole on nn Sannasoo palu, maantee lähedal paari vakamaaline soine koht, kaetud kidurate puiega. Ka seal olnud vanad sõjaaegsed matused. (K. Potter. Smp. (108.), A. Kala. Smp (40.))
Sulbi kõrtsist teisel pool Humba talu maas olla sõjaaegsed matused. Kohta kutsutakse "Silmistmäeks". Vanad inimesed olla ise seal matuseid näinud. (E. Aland. Kgl. (4.))
Tapoja talu lähedal on "Kuningamägi", kuhu üks kõrge võimukandja olla maetud, ja "Vägimägi", kuhu maetud üks väeülem. (M. Thalfeld. Smp (146.))
Üldse olla Sõmerpalu valla piirides väga palju sõjaaegseid matuseid, kuid rahvamälestus nende (st vähemate matusepaikade ja üksikkalmete) asukohast on umbmäärne.
Sõmerpalu mõisa omaniku von Mölleri perekonna kalmistu asub mõisa lähedal männimetsas ja on neljakanti piiratud muldvalliga, mis nüüd juba mitmest kohast lagunemas. Kuna tavaliselt mõisnike surnuaiad ikka looduselt ilusaimas kohas, ei näi Möllerid ses suhtes nõudlikud olnud, sest koht pole ilus sugugi. On üldse 10 hauda, mõnedel veel ristid alles, teistel ainult aluskivid, kuna ristid purustatud. Puudub ka kabelihoone. Kalmistu on täitsa jäetud seisukorras.
Sõmerpalu vallal on oma surnuaed, mis asub kõrgel mäel "Prassipalus". 1883. a kinkis mõisaomanik Aleksander von Möller selleks 10 vakamaad ja juba sama aasta sügisel maeti kaks esimest surnut. Kabelihoone on kivist ehitus, kellatorni osa aga puust. Oma valla surnud maetakse maksuta, kuna teise valla liigete eest vastavat tasu nõutakse. (R. Linna. Smp (74.), P. Parts. Smp (99.))
Õpetaja Stein olnud väga uue surnuaia vastu, pole lubanud tulla teda õnnistamagi. Siis lasknud Möller meestel öelda, et kui tema ei tule, kutsutakse teine. Lubanud siis tulla, kui piiskopilt loa saab, ja nii õnnistati surnuaed alles lume tulekul. (M. Vedler. Smp (161.))
Vaabina vallas Hanni talu maal põldude vahel on kõrgem liivane kink, mida kutsutakse "Kalmetemäeks". Et samas läheduses teatakse rääkida vanast katolikuaegsest kirikust, siis võib oletada, et Kalmetemägi oli tavaline katolikuusuliste kalmistu. Veelgi leitavat sealt kündes luid, rahasid ja preese.
Kaagu talu maas on ümarik mitte kuigi suur küngas "Kaagu kunt", mille ümber varem kasvanud jämedad tammed. Nüüd neist veel pehkinud kännud alal. Arvatakse, et see on inimkäte töö, et muld on kokku veetud sealt lähedalt, mis nüüd moodustab lohu. Kaevates olla luid leitud. Rahvasuu aga teab vesta, et "Kaagu kunti" olla maetud (aeg teadmata) kolm venda ja õed olla põllega mulla peale kandnud ja varandustki kaasa pannud, olla väga jõukalt elanud. (A. Toom. Vbn (150.), A. Herman. Vbn (25.))
Rootsi valitsuse ajal olnud Püsniku kohal surnuaed ja palvetamise koht. Koht olnud Vaabina vallas, lähemalt määrata aga ei teata. Praegu sellenimelist vallas ei leidu. (J. Absalom. Vbn (2.))
Lõõdva järve kõrgel kaldal endise Palu karjamõisa lähedal asub Vaabina mõisa endise omaniku von Rennenkampfi perekonna kalmistu. Teda piirab suur mets. Järvepoolselt mäeküljelt on raiutud puud ja silmale avaneb ilus vaade. Kabelihoone pole eriliselt silmapaistev. Nüüd temal uks lõhutud ja seinad alt kõdunemas. Seal, võlvitud keldris, olnud 4 puusärki. Sõja ajal lõhkunud need vene soldatid ja kiskunud laibad välja. Hiljem veetud liiv peale. Väljas oli kaks hauda, ka võlvitud keldrites. Ka need olla soldatid lõhkunud ja hauakivid järve veeretanud. Sisekeldrisse olla teiste hulgas maetud ka Riias surnud kindral Rennenkampfi poeg. Riiast olla lubatud siis vallale 100 rubla korraliku tee tegemiseks surnuaiale. Mõisnik Gustav von Samson aga jätnud raha omale ja lasknud mõisa kärneril ja tüdrukul senise tee ainult puhtaks pühkida. (J. Hera. Vbn (24.), J. Absalom. Vbn (2.))
Linnamäe vallas Hargi talu "Kalmetemäel", või kuidas teda enamasti kutsutakse, "Liivakus", olnud vana sõjaaegne matusepaik. Vanarahvas mäletab seal lapseeas kääpaid näinud. See on üsna kõrge valge-, peeneliivane koht. Kaua ei saadud seetõttu isegi ta lähemat ümbrust põlluks pidada. Nüüd koht söödiks. Veelgi on mägi nagu külvatud üsna väikeste poolkõdunenud luutükikestega. Seal olnud kolm hauda neljakanti piiratud kividega, millistest veelgi suuremaid ja vähemaid alal. Liivakul kasvanud sarapik. Maetud olla umbes paari jala sügavusele kuhja, sest luud on kaevamisel leitud hunnikus. (K. Kängsep. Lnm (63.), M. Unojaan. Lnm (156.)) Matuste kohalt on leitud umbes 50 aasta eest üks hõbedane sõrmejämedune vedrukujuline käeehe, mis vestitäie riide vastu juudile müüdud (hulga varem olla leitud juba kaks sellist ehet). Siis on leitud veel kaks punasest vasest risti pika keti otsas. Rist olnud pikuti umbes 6, laiuti 3 tolli. Siis kaks terava otsaga kõverat õõriku silmaga raudkirvest (roostetanud), siis kaks keerutatud suurt vaskrõngast, arvatavasti peaehted. (K. Kängsep. Lnm (63.)) Veel on leitud umbes 40 a eest kündes hõbekepp, mis 5 rubla eest juudile müüdud. (J. Haller. Lnm (15.))
Liivaku lähedal "Kirikumäe" all on sügav veelomp "Kalmete lump". Vanasti olnud see palju suurem, kuid ajaga kanda vesi ikka enam liiva alla ja täituda nii järjest. (K. Kängsep. Lnm (63.))
Lõõdva järve kõrgel kaldal "Halli varikus" on "Matusemägi", kuhu sõja ajal olla maetud. (M. Unojaan. Lnm (156.))
Utta palus (Utita veski lähedal) kõrgel kingul olla vana sõjaaegne matusepaik. (M. Stamm. Lnm (140.), J. Haller. Lnm (15.)) Samas lähedal maantee ääres olnud vanasti lai madal kivi, mida rahvas kutsunud "Munga matuseks". Nüüd kivi asunikel lõhutud. (V. Jeeger. Lnm (31.))
Linnamäe mõisnik parun Maydelli perekonna kalmistu asub mõisa lähedal kõrgel kingul ja on neljakanti piiratud muldvalliga. Vanasti oli ta metsa sees, nüüd laasib asunik mäekülge. Erilist ilu surnuaial pole. On üldse 13 hauaküngast. Alles on ainult üks rist, kõik teised olla vene sõdurid sõja ajal puruks tagunud. Puudub kabelihoone. Et omakseid veel mõisas, on kalmistu täitsa korras.
Vana-Antsla vallas Eebera külas (kuulub Karula kihelkonna alla) Tatriku talu maa peal olnud vanasti katoliku usu kirik "Uuri kerik". Enam kui 50 a eest leitud sealt Karula-Tsooru maantee lähedalt pajupuhmast vaskkuju, mis katolikuajast pärit. Kirik hävinenud Põhjasõjaga. Seal läheduses olnud ka katolikuusuliste kalmistu. (K. Koch. V-A (56.), M. Zeiger. V-A (168.))
Rimmi külas, Vassila talu krundil olnud vanasti katolikuusuliste kirik "Looja kerik". (K. Koch. V-A (56.), M. Zeiger. V-A (168.)) Kiriku ase olnud umbes 5-6 sülda pikk ja veelgi tulla kündes lupja ja kiviprügi välja. Praegu kasvab suur mänd sellel kohal ja maa sees on suured augud. Kirikust vähe eemal asunud surnuaed ("pihaaed") mäe nõlval, mis nüüd männiku all. (P. Simm. V-A (136.))
Vana-Antsla vallamaja ja Puka talu vahel maantee ääres olla vana kiriku ase, kust varem vundamendikive välja kaevatud. Praegu sellel kohal põline kask. (A. Trull. V-A (154.), E. Vallner. V-A (158.))
Vana-Antsla vallamaja lähedal (arvatavasti kiriku juures) olnud vanasti nn "Kumaruspettai", kuhu vanad eestlased palvetamas käinud. Nüüd see juba ammu maha raiutud. (L. Novek. V-A (88.))
Urvaste vallas endisel kihelkonnasurnuaial "Härjakurgu mäel" olnud ohvrikivi, kuhu andeid viidud. Õpetaja Gutglück hävitanud selle. (K. Hendrikson. Urv (23.))
Käiso talu krundil "Paabumäel" olnud väga suur ohvrikivi. Kord lasknud õpetaja Quant kogu kirikurahva juuresolul kivi maa sisse kaevata. Inimesed olla tundnud, nagu oleks sipelgad jalges – kirjutatud see vanapagana arvele. Märdani (Mardi-Anne) talu kopli ääres olnud vanasti teine väga suur ohvrikivi. (K. Neuman. Urv (85.))
Urvaste kiriku vanus ulatab juba 15. sajandi 40. aastatesse. Olnud katoliku kirik. Ta olla ehitatud Antsla mõisniku Ükskülli ja Vaabina mõisniku kulul. Siis purustatud sõja ajal täiesti ja mõlemad kellad viidud sõjasaagiks. Varsti aga ehitatud uuesti. 1787. a löönud pikne kiriku põlema, alles jäänud vaid kivimüürid. Kihelkonna kulul ehitatud ta siis endises suuruses. 1889. a suurendati kirik juurdeehituse kaudu altaripoolsesse ossa. Kirik tuletab meelde tavalisi katolikuaegseid kirikuid. Puudub ahi ja talvel olla ta hirmus külm, kuna alaruum käikude kaudu torniga ühenduses. (J. Vassil. U-A (159.)) Käärkambris on raudahi. Ümberehitamisel leitud väga palju inimluid, nii et koormaga neid tulnud vedada matmiseks. See sündinud aga alles paar aastat peale ehitamist. (M. Ruuder. U-A (129.), A. Ablits. U-A (1.)) Nii võib oletada, et vanasti kiriku ümber on maetud. Vana altari all olnud kelder (rääkija kuulnud seda kellamees Kaarel Glockmanilt) kellegi väeülema laibaga, mis täitsa alalhoidunud; jalas olnud ülepõlvesaapad hõbedaste kannustega. Õpetaja Stein lasknud laiba kohale asetada ja põranda uuesti kinni müürida. (M. Ruuder. U-A (129.), A. Ablits. U-A (1.)) Iga koguduseliige maksnud ümberehitamiseks 2 rubla, mis kaua aega pangas hoiti, enne kui ehitama saadi. Materjali andis Uue-Antsla mõisnik parun Staël von Holstein, samuti on temalt kingitud praegune altaripilt: Jeesus ristil. (J. Eisen. U-A (8.), P. Zilenski. U-A (170.)) Endine altaripilt, Jeesus Ketsemani aias, hoitakse käärkambris. Kiriku ja käärkambri seinad on täis koguduseliikmete pärgi ja mälestustahvleid, mis oma välimuselt väga venelaadilised ja sugugi ei kõnele maitsekusest. Peale nende on kirikus veel järgmised suuremad mälestustahvlid: 1) Vana- ja Uue-Antsla mõisa omaniku Carl von Loewensterni ja ta naise oma, hallist kivist; 2) must kullaga kaunistatut tahvel, rahva seas üldiselt lugupeetud Antsla mõisate omaniku krahvinna Katharina Elisabet Bose mälestuseks, kirjaga: "Das Gedächniss der Gerechten bleibet in Segen"; 3) must lihtsam tahvel krahv Carl Bose mälestuseks; 4) õpetaja Reinhold Gutglücki ja 5) õpetaja Carl Gustav Steini mälestustahvlid. – Kiriku esikülje aken vedeleb katkisena koori peal, kuna aknaavaus laudadega kinnilöödud.
Rahvasuus on levinud Urvaste kirikust lugusid mitmes teisendis. Ta olla metsast "urbepäeval" leitud, sellest ka ta nimetus. (K. Reile. V-A (118.), K. Mägi. Kgl (81.)) Teisalt teatakse rääkida, et keegi Urbaniku nimeline (sellenimelisi perekondi on ümbruskonnas praegu mitmeid) olla ta metsast leidnud, kelle järele siis ka kirikut hakatud nimetama. (K. Hendrikson. Urv (23.)) Veel räägitakse, nagu oleks Urvaste kirik maa alt üles kerkinud, olnud katolikuusuliste kirik. (J. Hansi. V-A (19.)) Mõned jutustavad, et Urvaste asemel olnud vanasti järv ja sealt tulnud kirik välja. Sõja ajal aga lõhutud ta ja kiriku kell veerenud järve, mida väga selge ilmaga veelgi võida näha. Teise kella aga viinud vaenlased Pihkvasse Troitsa kirikusse. (M. Zeiger. V-A (168.)) Urvaste mõisnik lubanud 100 vakka kaeru kella eest, kui see Pihkvast tagasi toodaks. Sõja ajal langenud kiriku torn maha ja külvanud terve aru raudnaelu täis. Kell olnud aru pool küljes kirikumüüri vahel ja langenud "Leeva mõhe oru" otsa kohale järve. (J. Urbanik. U-A (157.), J. Raudsik. U-A (114.))
Kärgula vallas Käspre talu krundil olnud vanasti "Jüri kirik". Praegu on põllul veel alles suur madal kivi, ligi 2 sülda pikk, 5 jalga lai, kõrgus ühelt poolt 1 ½, teiselt 2 jalga. See olnud kiriku "lävealutse kivi". Paganausu ajal käinud rahvas jüripäeviti seal puuhobust ohverdamas. See olnud aastase varsa suurune ja hoitud muul ajal talu aidas. (L. Loppi. Kgl (76.), J. Kolberg. Kgl (57.)) Ka olnud vanasti kirikuaseme lähedal suur mänd, mida rahvas pühaks pidanud ja talle ohvrit toonud. Õpetaja Quant olla selle lasknud maha raiuda. (S. Nõgel. Kgl (89.)) Männi kõrval olnud vanasti luu, mis igal jüripäevahommikul vahtu välja ajanud ja tänitanud, ikka umbeh, umbeh. (M. Liin. Kgl (72.))
Kärgula riigimetsas "Tinni palus" Andre talu ja Kaabsoo popsikoha lähedal on suur ohvrikivi, nn Helsekivi. (H. Rämmarga. Smp (130.), H. Väre. Smp (167.)) See on suur roosakas kivimürakas, pealt lame, pikuti umbes 5, laiuti 4 ½ meetrit.
Kinetski talu krundil olnud ka kivi, kuhu rahvas Tõnisele ohvrit viinud ja palvetamas käinud. (L. Kolberg. Kgl (58.))
Kärgula Hermani asutalu krundil Kärgula-Urvaste maantee ääres kasvab suur mänd ümariku kivikeerastiku ääres, ümbermõõdult umbes 4 meetrit. Kaks tugevat oksa näib juba ammu murdunud olevat. Varem olnud mände kaks ja kutsutud "Krimmi pedaideks". Seal olnud vanasti kirik (L. Kolberg. Kgl (58.)) ja Kärgulat nimetatud siis "Kerikkülaks" (J. Toom. Urv (151.), P. Pallas. Kgl (93.))
Sõmerpalu vallas Osula "Kalmetemäe" lähedal teisel mäel olnud vanasti katoliku kirik, mis Põhjasõjaga hävinenud. Praegu tarvitatakse kohta, kuhu kuused ringitaoliselt ümber istutatud, jaanitule "käremagi tulet" asemeks. Rahvasuus on säilinud mälestus kirikust väga mitmes variatsioonis. Kiriku juures mäe all olnud pahavaimu eluase, kust see alati rahvast kimbutamas käinud. Kord läinud papp Valtsil korda teda sealt välja ajada ja pühitsenud isegi koha, kuid tagajärg olnud see, et üks kiriku kell (väike kell) tornist maha langenud ja jõkke veerenud. Kohta kutsutakse praegu "Kella võrenguks" või "Kella võrendiks", milline aga nüüd juba niiduks kasvanud. Põhjasõja ajal olnud Osulas suur lahing ja siis viidud teine kell sõjasaagiks Pihkvasse ja säetud üles Troitsa kirikusse. Kell olla seest 7 jalga lai (L. Ossul. Smp (91.), H. Väre. Smp (167.)) ja tal olla nii suur hääl, et teda 200 versta taha võida kuulda. Teised teavad seletada, et väike kell, nn Andre, samal korral viijate käest maha kukkunud ja jõkke veerenud, kust teda enam kätte pole saadud. Selge ilmaga olla kell jões näha. (A. Kala. Kgl (41.), M. Vedler. Smp (161.)) Kui aga Pihkvasse viidud kell tuua jõe kaldale ja seal lööma hakata, tulla helina peale "Andre" iseenesest jõest välja. (J. Tint. Smp (149.), D. Tint. Smp (148.)) Edasi teatakse rääkida, nagu oleks Põhjasõja ajal, kui kirik purustatud, kell tornist otse jõkke karanud. (J. Eisen. U-A (8.)) (Näib, et rahvasuus jutustused kella kadumisest järve (jõkke) on kandunud ühelt mälestuspaigalt teisele. Nii räägitakse seda Urvaste, Osula, kui ka (nagu edasi näeme) "Hallivarikus" asunud kiriku kellast.)
Mustja külas asub Papimäe talu mäekünkal, mida kutsutakse "Papimäeks". Seal olnud vanasti klooster ja papi asukoht. Umbes ¼ km eemal Sanga talu krundil on tiik, mis nüüd peaaegu juba kinni kasvanud ja linaleona tarvitatakse. Sinna olla nunnad omi väljaspool abielu sündinud lapsi uputanud. (J. Tint. Smp (149.), K. Roosbaum. Smp (122.))
Mungad olla ka teinud üle Võhandu jõe silla, mida nüüdki kutsutakse "Muuga" või "Munga" sillaks. Selle lähedal on "Mungamägi". (P. Parts. Smp (99.), H. Väre. Smp (167.))
Osula uue koolimaja lähedal maantee ääres kasvab kaks mändi, millist kohta kutsutakse "Juuda pedastikuks". Seal olnud vanasti ohvrikivid, mis nüüd aga ammu juba lõhutud. (A. Kala. Smp (41.)) Vanajuudas olla tahtnud sinna oma kirikut teha. Olla veel kive läinud tooma, kuid jäänud hiljaks, kukk laulnud, kivid kukkunud maha ja jäänudki pedastikku. (J. Eisen. Smp (8.))
Et vanad eestlased Võhandu jõge pühaks pidasid, olnud tema ääres mitmel pool ohvrikive, ainult asukohti pole päris kindlalt teada. Tõnisepäeval viinud rahvas ohvripaikadele Püha Tõnisele andeid: pool seapead, teri ja kausiga leent. (M. Vedler. Smp (161.), P. Parts. Smp (99.))
Vaabina vallas Hanni talu krundil on vana katoliku kiriku ase. Koht asub põldude vahel, tükike maad liivaaugust lõuna pool. Vanasti olnud seal palju suuri kive, mida mõisnik Gerhard von Samson karjalauda ehitamiseks kasutanud. Kivide veol leitud nende alt üks (või kaks) hõbeküünlajalg, mis mõisniku kätte jäänud. (A. Herman. Vbn (25.))
Linnamäe vallas Võhandu jõe ääres Utita veski lähedal mõisa krundil on vana "Uuri keriku" ase. Nüüd koht põllu all, kuid veelgi ajada ader lupja välja. (M. Unojaan. Lnm (156.), K. Kängsep. Lnm (63.)) Kirik olla hävinenud Põhjasõjaga. Umbes 80 aasta eest olla mõisnik vare vundamendist kive lasknud vedada viinakoja ehitamiseks. Vare olnud siis jõepoolsest küljest veel sirgjoones, kuna teisest küljest juba üsna hääbunud. (J. Haller. Lnm (15.))
Hargi talu "Liivakule" vastas teisel pool "Kalmete lumpi" on "Kirikumägi". Seal olnud vanasti kirik, mis Põhjasõjaga hävinenud. Kirikuase olnud varem kive täis. Samas läheduses "Liivakust" vähe lõuna pool on "Suurtükimägi". (K. Kängsep. Lnm (63.), J. Haller. Lnm (15.))
Halli talu krundil "Halli varikus" või "Vannumäe varikus" olnud vanasti kirik. Rääkija oma tähelepanust teab seletada, et kiriku vundamendi ase varem selgelt tunda olnud. (V. Jeeger. Lnm (31.)) Mägi muidu põllu all, ainult ümarik plats, mis täis suuri kive, on veelgi sarapuu- ja lepavõsaga kaetud. Veel kasvab mäel üsna jäme toomingas, rinna kõrguselt mõõtes umbes 1,2 meetrise ümbermõõduga. Sõja ajal, kui kirik purunenud, läinud kiriku kell Lõõdva järve, kust teda selge ilmaga veelgi võida näha. (K. Kängsep. Lnm (63.), A. Haller. Lnm (14.))
Lümandus Talliku asutalu põllul on suur kuhilataoline põllukivi, nn katoliku usu kivi. Vanasti käinud rahvas seal ohverdamas ja palvetamas. (V. Jeeger. Lnm (31.))
Vana-Antsla vallas Rimmi külas Laksi talu "Keldremäel" olnud vanasti sõjaaegne sõjariistade hoiukoht. Seal lähedal kasvab suur kuusk, mille alla sõja eest varandust maetud. (M. Zeiger. V-A (168.))
Puka talu rajal põlises metsas olnud vanasti suur tasane lai kivi "Lagjakivi", mille peal suure sõja ajal pelgulised leiba küpsetanud. (L. Treumuth. V-A (152.))
Antsla alevi lähedal endise Auka talu maal kannab lage sööt "Vereva aluse" nimetust – seal olla vana sõja ajal palju verd valatud. (K. Zibo. V-A (169.))
Uue-Antsla vallas Põrtuse külas Väikse-Sundsi talu krundil oleval "Sälgusmäel"olnud vanasti eestlaste kindlus. (H. Pihlo. U-A (102.)) Mäes olnud suur koobas. 300 eestlast ja kaks emaeeslit läinud sakslaste (või rootslaste (J. Pantalon. U-A (98.))) eest sinna varju. Need aga teinud koopa suule tule ja kõik eestlased lämbunud sisse. Seepärast seletabki rahvas, et Sälgusmäele maetud inimesi "ummusile" st elusalt. Luud aga pole saanud rahu, vaid ajanud maa sulamise aegu vahtu välja ja "tänitanud" ikka mb, mmb... Naine köitnud siis punase lõnga ümber luu, asetanud selle põhja-lõuna sihis ja löönud pahema jalakannaga peale, alles siis rahunenud luu. (J. Kallion. U-A (43.))
Urvaste vallas Järve talu lähedal Uhtjärve kirikupoolsel kaldal olla endise sõjaaegse kantsi ase, nn Liinakants või Liinamägi, kõrge piklik kitsas mägi, kahel pool järsud sügavad orud. Mägi on kõrgeimast kohast ümarik, noore kuusemetsa all. Rootsi sõja ajal olnud seal lahing. Patarei seisnud Oinahansu talu kohal, kõrgel Uhtjärve kaldal. (K. Neuman. Urv (85.)) Rootslased seisnud Antsla pool ja venelased Urvaste pool Uhtjärve. Praegu olla veel Järve talu krundil lohud, mis siis olnud sügavad hauad ja venelastele varju pakkunud. Tolles lahingus langenud maetud Kooraste valda Tebe talu krundil olevale kalmistule. Lahing lõppenud sellega, et rootslased põgenenud kuni Karksini. (K. Hendrikson. Urv (23.)) Liina kantsi orgu nimetatakse "Leeva mõhe oruks", kus praegugi veel olla 5 pütti kulda, mis sõja ajal maetud. (K. Neuman. Urv (85.))
Erastvere ja Kärgula valla piiril Erastvere poolsel Võhandu kaldal Ala-Parmu talu krundil on Rootsi sõja aegne lahingupaik "Parmu kalme". Veel kümmekond aastat tagasi olnud seal selgelt tunda kääpad. (O. Kähr. Kgl (62.), M. Ermel. Kgl (11.)) Väed seisnud teine teisel pool jõge ja lahing olnud nii suur, et veri jõkke voolanud. Üks luu aga jäänud kalmel oigama, ikka oeh ja oeh... (M. Ermel. Kgl (11.)) Ühe suure männi alla Parmu kalmele maetud elavalt mustlane ühes pätsi leivaga, kes pole jõudnud enam ühes minna. (L. Loppi. Kgl (76.))
Sõmerpalu vallas Osula maantee ääres, mitte kaugel mõisast on "Vanakoa lohk" – kesk põldusid kõrgem koht, kaetud männi- ja lepavõsaga ja üksikute põliste mändidega, millest kõige jämedam ümbermõõdult umbes 2,8 meetrit. Sealsamas juures on piklik madal koht, lohk, mis vihmasel ajal vee all. Nüüd sellest pikuti kraav läbi kaevatud ja maanteekraaviga ühendatud. Teisel pool maanteed otse vastu reastikus terve hulk jämedaid mände. Vanakoa lohku olla Sõmerpalu lossist vanasti sõja ajal 9 paari härgadega varandust veetud ja sinna nõidusega maetud, nii et seda muidu kätte ei saada, kui tuleb viia kohale "9 nülitud tsia pead" (selle all mõistetavat 9 inimese pead). Kord olla härg seal maganud ja küljele jäänud hõberaha märgid. (K. Roosbaum. Smp (122.))
Järvere Mäekülas Tindi ja Reinomärdi talu krundil on "Kuningamägi". Rootsi kuninga vägi olla seal laagris olnud. Mäekallaku all on läte, nn Kuninga kaev, mis naljalt ei kuivada ja põuasel ajal, kui ümbruskonna kaevud tühjad, veelgi rahvale vett anda. (P. Plangi. Smp (107.), A. Kala. Smp (40.)) Reinomärdi talu krundil on ka "Vägimägi". Selle all olnud "Rootsi saun" – praegu kohal sügav lohk.
Tapoja talu krundil "Härbeni mäe" all (seal asunud vana Tapoja karjamõisa härrastemaja) on "Vene tiik" – inimkäte töö. (A. Kala. Smp (40.)) Kõik eelnimetatud kohad oma nimetustega räägivad nähtavasti omaaegsest Põhjasõjast seal ümbruses. Rootsi sõja ajal olnud rahvas paos Keretu soos, mis tookord olnud mädasoo, ja ka Kungjärve laukasoos otsitud varju. (K. Potter. Smp (108.))
Vaabina vallas Hindriku talu mäekingul on lohud, mida tuntakse "kraami matuse" nime all. Sinna olla vanasti sõdade aegu varandust maetud. Praegu koht põllu all. Rääkija on kuulnud seda oma vanaisalt. (K. Venzel. Vbn (162.))
Linnamäe vallas mõisa lähedal olnud vanasti suur kõrge kivi, kuhu alla vana soldati jutu järele sõja ajal varandust maetud. Nüüd kivi lõhutud. (A. Duuberg. Lnm. (7.), S. Hurt. Vbn (30.))
Hargi talu maal madalat ümmargust lohukohta kutsutakse "Paabera lumbiks". Seal olla sõja ajal sööki keedetud. (K. Kängsep. Lnm (63.))
Vana-Antsla vallas viis pakkudest teotee, nn Eessild, Palupera külast läbi Kungjärve samblasoo Vana-Antsla mõisa. (E. Vallner. V-A (158.)) Praegugi tarvitavad jalakäijad seda otseühendust, kuigi endisest teest veel vaevalt jälgi. Teisalt peetakse Eessilda sõjaaegseks teeks. (V. Taal. V-A (143.))
2-3 sülla laiune vana tee käis Tsooru mõisast Jauga mõisa ja sealt edasi üle Mustjõe Vana-Antsla sihis. Litsmetsa metsavahi asukoha lähedal on tee ja kahepoolsed kraavid veel selgesti tunda, kuigi mets juba teele kasvanud. (J. Joakit. V-A (34.))
Vaabina mõisnik krahv "Ilistrom" kavatsenud teed teha Vaabinast läbi metsa üle Mustjõe Tsooru mõisa. Poole versta pikkuselt saanudki tee valmis, kuid siis läinud krahv vooriga kaasa Venemaale ja surnud sinna. Tee jäänudki pooleli. "Krahvi tee" on veelgi metsas tunda, kraavid kahel pool. (K. Rehkli. Vbn (117.))
Linnamäe piiskopilossist (mis asunud praeguse mõisa lähedal) käinud salatee alt jõe (mis suunas, pole teada). Tee olnud võlvitud ja nii madal, et ainult küürutades läbi pääsetud. Tee avaus olnud praeguse Maydellite kalmistu lähedal, kuid mõisnik lasknud selle kinni müürida. (M. Maydell. Lnm (78.))
Vana-Antsla vallas Säre külas Kärna talu krundil kasvab õige suur mänd, mille oksadki nii jämedad, et annab sülega ümber võtta. See mänd olla juba 200 aastat enne Rootsi sõda olnud sama suur. (L. Treumuth. V-A (152.))
1890. a oli Vana-Antsla mõisnik parun Ungern-Sternberg lasknud üles kaevata maantee lähedal mõisa põllus kasvavad kaks põlist mändi, mille alt leitud kahe inimese ja kahe hobuse luud, kaks kuldsõrmust sõrmeluu ümber ja mõõk. Viimane aga varastatud mõisamoonakailt. Sinna olnud maetud Rootsi sõja ajal "kõrged ülemad", mis mõisniku sõnade järele mõisa kirjus olla märgitud. (K. Koch. V-A (56.), A. Naadel. U-A (84.))
Kobela külas Madise talu krundilt leiti umbes 40 a eest suure piibu pea seest õige õhukesi kuldrahasid, mille siga kivi veere alt välja tuhninud. (E. Vallner. V-A (158.))
Vana-Antsla mõisa peahoone lähedal kasvab haruldaselt laiaoksaline põline tamm, määratu õõnsusega, milline kõdunemise vastu vooderdatud saviga. Tamme ümbermõõt rinna kõrguselt on umbes 6,7 meetrit. Tamme lähedal olla vanad rootsiaegse lossi keldrid, nn pimekeldrid, mille sisemusest keegi ei tea rääkida, olla kinni müüritud. (E. Vallner. V-A (158.))
Uue-Antsla vallas Jakobi talu aias kasvab põline tamm, keskelt juba mäda. Mõne aasta eest olla tuul ilmatu suure haru maha murdnud. Tamme ümbermõõt rinna kõrguselt on umbes 7 meetrit.
Sangaste ja Uue-Antsla piiri sihil Upatsi talu lähedal on riigimetsas suur maakivi, mille peale on raiutud rist ja vähe allpool mõõk ja sellest risti üle võti. Mõõga ots on sihitud otse õhtusse. Rahvas ei tea kivi tähendust.
Sealsamas lähedal on mägi, mida kutsutakse "Kõrtsimäeks". Vanasti olnud seal kõrts. Kaevu ase on veelgi selgelt tunda ja vanarahvas mäletab aega, mil mäel olnud veel põld. Siis jäänud koht metsa alla, põlenud siis kord lagedaks ja nüüd on jällegi metsa all. (K. Piirand. U-A (104.), M. Rosenthal. U-A (125.))
Kõlbi tuuliku lähedalt on vanasti kündes palju inimluid välja tulnud. (J. Pantalon. U-A (97.))
Urvaste vallas Tamme talu krundil ligi Urvaste vallamaja kasvab põline tamm, millega ükski ümbruskonnas võistelda ei saa. Rinna kõrguselt on ta jämedus umbes 7,4 meetrit. Ta on seest õõnes ja määratu jämeda oksastikuga, mis algab umbes paari sülla kõrguselt. Vahel suveti käinud mõisnikud tema all kohvi joomas. (J. Raudsik. U-A (114.))
Urvaste mõisa pargis kasvab umbes 2,5 meetri jämedune kask. Olla kõige vanem (üle saja aasta) kask Liivimaal. (E. Lingen. Urv (73.))
Tammede puiesteel on jämedaim ümbermõõdult umbes 3,7 meetrit.
Uhtjärve ääres "Liina kantsi" lähedal on suur kivi, mille alt juba hulga aastate eest olla välja võetud rahakast. Olnud Peterburist tulnud isikud. (M. Simson. Urv (172)
Üle järve otse vastu on veel suurem kivi, mille vägimees sinna visanud. (A. Pallits. Urv (94.))
Urvaste vallamaja juurest viib tee läbi metsa Rebase karjamõisa. Tee läheb üle mäe, mida kutsutakse Rüütlimäeks. Vanad eestlased olla seal rüütli maha löönud. (M. Jeeret. Urv (32.))
Koigi mõisa lähedal sügaval riigimetsas on "Kuninga koppel". Rootsi kuningas Kaarel XII olla seal omi hobuseid söötnud. (J. Prisko. Urv (173.))
Kärgula vallas Käspre talu kartulimaalt mäekallakult on 1926. a sügisel leitud üks Rootsi raha 2 ööri aastast 1667 ja mõne aasta eest Zirgu talu kingult vana vene raha. (O. Kähr. Kgl (62.))
Sõmerpalu vallas Mustja külas Sanga ja Papimäe talu vahel lohus olnud vanal ajal viinavabrik, kust veelgi potikivi puru välja tulla. (D. Tint. Smp (148.), A. Kaitsa. Smp (39.)) Rääkija ise on vana kaevu, "viinakoa kaivu", aset näinud. (M. Vedler. Smp (161.))
Ka Reino talude vahel olnud viinavabrik. Vesi olla tammiga üles paisutatud. On leitud ka tammi jäänuseid. (K. Roosbaum. Smp (122.)) – On siin jutt ühest ja samast vabrikust või oli neid tõesti lähestiku kaks, on raske tõestada.
Vanasti Rootsi ajal olnud Sõmerpalu mõisa asemel loss või kants, mida kutsutud "Kursti liinaks". See olnud Kirumpea lossi abiloss. (J. Eisen. Smp (9.)) Praegu on mõisa aias alles vare, mida rahvas peabki endise "liina" müüri jäänuseks. Mõisnik Friedrich von Möller olla teda lasknud veel kohendada, et ei laguneks. (K. Roosbaum. Smp (122.)) Nüüd on alles ainult kaks kaaretaolist telliskivimüüri, vist postijäänust, kõrgeim neist umbes 3,5 jalga, ja hulga suuri raudkive ümber. Seal all olnud vanasti keldrid, kuhu Rootsi sõja ajal mõisnik oma vara matnud. Vanad inimesed mäletavad veel aega, kui posti vare olnud üle nelja sülla kõrge. (J. Kikas. Smp (53.), J. Eisen. U-A (8.))
Tootsi ja Rüütli talu krundil "Parikamäel" (mis praegu männimetsa all) olnud vanasti "tsukelusvann", kuhu paljud tervist käinud parandamas. Praegu on umbes paari sülla pikune lohk, "haud" seal kohal. Mäe otsas on läte. See olnud tol ajal, kui veel Võhandut pühaks peetud. (A. Kala. Smp (40.)) Isegi võõralt maalt tuldud Võhandusse tervist otsima. Elumajad olnud neil siis praeguse Osula surnuaia kohal. (M. Velder. Smp (161.))
Osula veski olnud kõige esimene veski Liivimaal, ehitatud umbes a 1750 ümber Hans Ohmi ajal. Vanad eestlased on öösel kokku tulnud ja veski ära lõhkunud. Nad pidanud seda püha Võhandu rüvetamiseks, seda enam, et veski ehitamisega ühel ajal ilmad vihmale läinud. Ohmi proua olla 4 nädalat käskinud oodata. Oligi oodatud, kui aga ilmad ei paranenud, lõhkunud nad veski. Vihm aga kestnud edasi. Nüüd arvanud rahvas, et püha Võhand on pahane, et jõgi veel rämpsu täis. Puhastatud ka see, kuid ilmastikule tagajärjeta. Mõisnik aga teatanud asjast kubernerile. Tallinnast saadetudki kohale karistussalku, kes mehi 10-15 paari vitstega nuhelnud. Peale selle pidanud rahvas veski omal jõul uuesti üles ehitama. Kõrts ja veski pandud siis ühe katuse alla. (J. Piirman. Smp (105.)) Samadele kõrtsimüüridele on ehitatud praeguse kaupluse ruumid. Osula veski olnud esimene, kus tangu hakatud tegema. (A. Kala. Smp (40.))
Praegu on Urvaste kihelkonna piires Võhandu jõel 8 veskit: Sõmerpalu, Osula, Rägo, Utita, Sulbi, Parmu (Kärgula ja Erastvere valla piiril), Kärgula mõisa veski (praegu ehitamisel, vana põlenud) ja Jõgehara veski (Kärgula ja Kooraste valla piiril). Neist on Rägo ja Parmu nooremad. Võhandu olla eriti soodus selleks, et ta ainult kõige suurema pakasega külmuda, muidu olla talviti lahti. (M. Veiler. Smp (161.))
Raudsepa talu krundil kasvada suur mänd, mille külge olla vanasti eestlasi poodud. Mänd olla neetud, ta ei kasvada mitte tolligi enam. (A. Kala. Smp (40.))
Mustja mõisa krundil tee ääres kasvada rootsiaegne mänd. (H. Rämmarga. Smp (130.))
Sõmerpalu mõisa pargis kasvab haruldaselt laiaoksaline põline tamm, ümbermõõdult umbes 2,3 meetrit, ja peahoone ees kaks suurt vahert, mille õõnsused telliskividega vooderdatud.
Järvere mõisa pargis on põliseid pärni, jämedaim neist ümbermõõdult umbes 2,6 meetrit.
Vaabina vallas Pruuli ja kahe Jaagomäe talu piiril kasvanud vanasti õõnes mänd, mille oksad ladvas moodustanud väga ühtlase krooni, otsekui inimkätetöö. Selle olla Rootsi sõja ajal Kaarel XII oma kepina latvapidi kasvama pistnud ennustajaks, et kui kepp kasvama läheb, saab roots kord maa uuesti tagasi – ja kepist kasvanudki tugev puu. Selle männi lähedale olla sõjaajal maetud varandust, mida oleks võidud leida puu varju järele teatud ajal, kuid see olnud teada üksi matjal enesel. (K. Ahman. Vbn (3.))
Jaago talu krundil on nn Jaanimägi, mis strateegiliselt peaks tähelepanu väärima. Tema kõrgeimast kohast paistab Võru linn, Rõuge kirik, Nursi, Tsooru, Linnamäe ja Vaabina mõis.
Vaabina mõisnik krahv "Ilistrom" oli lasknud mõisale kraavi ümber kaevata, millist metsades paiguti veelgi tunda ja "krahvi kraaviks" nimetatakse. (K. Rehkli. Vbn (117.))
Mato talu kraavikaevajad olid leidnud rahakatla ja öösel ühes sellega kadunud, ainult punakast vasest kaane maha unustades. (A. Toom. Vbn (150.), I. Põder. Vbn (111.))
Linnamäe vallas Heeska talu krundil maantee ääres kasvab vana sõjaaegne õunapuu. Iga kord, kui talust keegi sureb, murda tuul sealt oksa. Vahel olnud sel ainult tutt otsas, siis aga ajanud jälle alt oksi. (Heeskad elavad talus juba kuuendat põlve.) (A. Heeska. Lnm (20.))
Linnamäe mõisa ja Maydellite kalmistu vahel on väike ümarik kinguke, mille ümber kasvavad vanad puud. Praegugi on veel näha seal alusmüüri jäänuseid: kive, lupja ja kelder. Mõisa endise omaniku õe seletuse järele olnud seal vanasti väike piiskopi- (või krahvi-) (M. Kängsep. Lnm (64.)) loss (või linn) (V. Jeeger. Lnm (31.)), mille müür ulatanud pargini. (M. Maydell. Lnm (78.)) Viimase asemel on praegu põld. Loss hävinud Põhjasõjaga. (S. Hurt. Vbn (30.)) Rääkija on ise varaotsimise eesmärgiga sõja ajal varel kaevanud. Kahekordse liivaga täidetud müüri (nähtavasti valli osa) vahelt leidnud inimese lõualuu. Muidu tulnud palju süsi välja. (V. Jeeger. Lnm (78.))
Urvaste kiriku arhiivi seisukord on kujukaks näiteks, kuivõrd meie maaharitlased oskavad aru saada arhiivide tähtsusest. Arhiiv asub kirikõpetaja J. Valki kantseleis sellekohases kapis, mille riiulite äärtel leiduvaist tähendusist veelgi märgata endise aja, nähtavasti õpetaja Gutglücki aegse korralduse jälgi. Praegu on arhiiv aga kõige suuremas korratuses: raamatud ja paberid risti ja põigiti läbisegi paisatult kapis kuhjas, kuna suuremakaustalised raamatud, nagu hingekirjad ja teised, on lahtiseil riiulitel. Peale arhivaalide leidub kapis igasugu prahti roostetanud naeltest ja värvitud munadest alates kuni närude ja altarilinani, mille leid õpetajat näis väga rahuldavat, kuna oli seda juba kauemat aega asjata otsinud. Ka puudub arhiivikapil lukk, mida nähtavasti mujal kasulikumalt saadud tarvitada, sest jäljed näitavad, et selline kunagi uksel siiski olnud, ja et ka toa uks igal ajal kõigile avatud, siis näib arhiiv aastatega järjest kahanevat. Osa materjali, enamasti trükiasjad, tolmuvad kirikus käärkambri aknal, kuhu nad läbisegi paisatud. Materjalidega tutvudes tundub imelikuna, et puudub kirikukroonika. Võib aga üsna julgelt oletada, et selline olnud, vähemalt õpetaja Gutglücki ajast, kes üldse kiriku kirjalikku asjaajamist näib korraldanud ja algatanud olevat. Küsimusele, kas kirikuelust kroonikat polegi kirjutatud, vastas õpetaja: "ei tea". Üldse rahuldati kõik küsimused, mis puutusid arhiivi nii minevikus kui olevikus "ei teaga", juurde tähendades, et nüüdisaegsed elutingimused õpetajale enam (!) aega ei jätvat arhiiviga tegutseda. Tundub, et puudub siin mitte ainult korraldav käsi, vaid ka mõistatahtmine.
Maal esinevaist arhiividest on aga just kirikuarhiiv ajalooliselt väärtuslikuim, kuna see kõige vanem ja laialdasem – leiab ju temas kajastust kogu kihelkonna usuline ja haridusline elu – siis peab imestama, et pole seni leidunud võimu, kes oleks võtnud selle kaitse alla ja teinud lõpu sellisele ebakultuursele loidusele.
Urvaste kiriku arhiiv ise on kannatada saanud 1913. a tulekahju ajal, mil Urvaste õpetajamaja hävis. Kõige vanemad dokumendid on säilinud 18. sajandi keskelt.
Et täpset ülevaadet saada arhiivis leiduvast materjalist (ka teistes arhiivides), peaks kohal töötama pikemat aega. Kuna pearõhk kogu käesolevas tegevuses aga pöördud sõnalise traditsiooni kogumisele, pean piirduma siin vaid kõige vanemate üksuste loeteluga, mis annaks asjast huvitatule ülevaate olevast materjalist ja hõlbustaks orienteerumist selles, kellel huvi üksikasjaliseks uurimiseks kohal.
Vanemaist arhivaalest oleks nimetada:
Kiriku arhiivi nimestikud 1811 ja 1837 (neis loetletud arhivaalidest puuduvad praegu arhiivis üsna paljud)
Kiriku inventaari nimestikud 1837, 1840, 1842, 1867. Revisjonikirjad 1834 järgmiste mõisate kohta:
Vana-Antsla, Truuta, Anne, Mustja, Linnamäe, Peetri, Järvere, Vaabina, Kärgula, Urvaste, Uue-Antsla, Lilli ja Sõmerpalu.
Kihelkonna personaalraamatud alates 1752
Personaalraamat Vana-Antsla valla kohta alates 1865
Personaalraamat Vaabina valla kohta alates 1855
Personaalraamat Urvaste valla kohta alates 1869
Personaalraamat Linnamäe valla kohta alates 1858
Personaalraamat Sõmerpalu valla kohta alates 1855
Personaalraamat Kärgula valla kohta alates 1858
Personaalraamat Uue-Antsla valla kohta alates 1865
Kiriku visitatsiooniprotokollid 1837.
Kirikunõukogu protokolliraamat alates 1975.
Publikatsioonid 1844 (lehed pakki seotult).
Kassaraamat alates 1794 (kuhu märgitud tulud ja kulud kihelkonnast kiriku ja muu hoonete peale).
Kiriku kassaraamatud 1822-1917.
Väljaläinud kirjade raamat alates 1888.
Laulatatute nimestikud (aus der Deutschen Gemeinde) alates 1834.
Sündinute ja ristitute nimestikud alates 1834.
Surnute nimestikud (a. d. D. Gem.) alates 1833.
Armulaual käinute nimestikud (a. d. D. Gem.) alates 1835.
Armulaual käinute nimestikud Vana-Antsla, Uue-Antsla ja Sõmerpalu vallast alates 1908.
Leeritute nimestikud (a. d. D. Gem.) alates 1839.
Keiserliku ülemkonsistooriumi ringkirjad alates 1795 (enamasti adresseeritud kas Urvaste õpetaja Fr. G. Moritzile ehk jälle kiriku eestseisja parun Budbergile. – Lahtised lehed pakki seotud.)
Mitmesugused vanusetunnistused (üksikuil lehtedel) täitsa korraldamata.
Presto valla vene- ja luteriusuliste nimestik 1847.
Aruanded mõisavalitsuseilt õpetaja Gutglückile luteri- ja veneusuliste kohta 1858.
Piibli abiseltsi aruanne piibli levitamise ja vastava rahalise läbikäigu üle 1853. (Üksikuil lehtedel).
Aruanded kiriklise hoolekande üle alates 1834 (üksikuil lehtedel).
"Sädusse Urwasto Kihhelkonna Piibli-abbiseltsi rahwale tettu 1821tsel aastal" (s.o. seltsi põhikiri).
Kviitungid kirikukulude üle alates 1827 (aastate järele seotud pakki).
Annetuste aruanded oreli heaks alates 1838.
Annetuste aruanded misjoni heaks alates 1858.
Annetuste aruanded kiriku lühtrite heaks alates 1848.
Kiriku kulude ja tulude aruanne 1776-1888.
Andmed elanike arvu kohta 1795-1833.
Kiriku hoonete seisukorra kirjeldus alates 1840 (lahtiseil lehtedel).
Koolivalitsuse koosolekuprotokollid alates 1863.
Tartu-Võru kreisi maakooli valitsuse kirjavahetus Antsla kihelkonna koolivalitsusele 1844-1865.
Statistilised andmed koolide kohta, mis kokkuseatud koolirevisjonil Kanepi kihelkonnas 1852, 1856 ja 1859; Karula kihelkonnas 1858 ja Urvaste kihelkonnas 1854 ja 1856.
Aruanne õpilastele antud raamatuist alates 1846.
Ülevaade kõigist kihelkonnas olevatest koolidest 1885.
Trükimaterjalist oleks nimetada:
"Kirchen-Gesetz und Ordnung so der Grossmächtigsten König u. Herr Lars der Eilffte d. Scweden, Gothen u. Wenden König... Im Jh. 1686 hat verfassen u. im Jh. 1687 im Druck ausgehen u. publiciren lassen. Stockholm."
Saksakeelne vana piibel illustratsioonidega Stuttgart-München 1850.
Piibel aastast 1773.
"Kirchen-Gebet. Riga den 8. Oct. 1754."
"Kirchen Gebet. Riga den 10. Julii 1762", kuhu juurde lisana on kirjutatud: "Keelminne Laste tapmissest" ja teine lisa: "Keelminne Orjajida Vastopannemistest".
"Wastne Tarto-Ma-Kele Kässi-Ramat II p. trükk Riga-Linan 1876."
"Uusi Suomenkielinen Wiisi-kirja. Turusa 1828."
"Jummala-Orjusse Ramat. Ewangeliumi päle pöhjendete Lutteri-ussu Koggudussile Wenne-Rigin Ria-linan 1834."
"Meije Issanda Jesusse Kristusse Wastne Testament, ehk Jummala Pühha sõnna. Mitau 1815."
"Rigisches Gesangbuch 1741."
"Geselz für d. Ev. Luth. Kirche in Russland. St-Ptsb. 1832."
"Statuten der Dorpat-Werroschen Prediger-Wittrien-und Waisenkasse. Dorpat 1840."
Liivimaa prov.-sünodi protokollid alates 1834. (s.o. 9.-79. – 1913, ainult mõned vahelt puuduvad).
Eestimaa prov.-sünodi protokollid, kõige vanem 1902
Kuramaa prov.-sünodi protokollid, kõige vanem 1871
Saaremaa prov.-sünodi protokollid, kõige vanem 1872
Peterburi ev.-luth. usu õpetajate sünodi-protokollid, kõige vanem 1872.
Riia ev.-luth. konsistoriaalringkonna sünodi protokollid, kõige vanem 1870.
"Verzeichnis d. Bibelgesellschaftsglieder 1844."
"V. Bericht d. Comität d. Russischen Bibel-Gesellschaft vom Jh. 1817. St-Ptsb. 1819."
"Ueber Bibel-Gesellschaften im allgemeinem und Errichtung einer solchen Gesellschaft in St. Petersburg. St.-Ptsb. 1813."
"Bericht aus der General-Versammlung d. Rigaischen Abth. d. Russischen Bibel-Gesellschaft. Riga 1815, 1819-1822."
--- der Pernau-Fellinschen Abth.... Reval 1819-1820.
--- der Dörptschen Abth.... Dorpat 1821-1824.
--- der Kurländischen Abth... Mitau 1816.
"Piibli-seltsidest. Perno-linna piibli toimitawa koggu polest trükki antud. Tallinnas 1818."
"Tarto piibli-seltsi arwo-andmisse kirri Tarto-ma piibli abbi-koggudustele. Tartun 1822."
"Lühhikene arwoandmine kuis se pibli assi wõral maal nink meie Wennerigin sel 1818nel aastal om eddesi lännu. Tartun 1820."
Peterburi (1862) ja Moskva (1817) Ev. piibliseltsi ja selle osakondade Tartumaal (1818), Riias (1820), Pärnu-Viljandis (1821), Frankfurtis (1817) tegevuse aruanne klambrites märgitud aastaist.
"Wastse Laulu-Ramato Tõise Trükki Laulo Riga-Linan 1816."
"Warri-rougedest ja kuida wisi neid pantakse. 1827."
"Hand-Buch worinnen verfasset ist, welcher gestalt Der Gottes-Dienst mit Christlichen Ceremonien und Kirchen-Gebräuchen in unseren Scwedischen Versamlungen gehalten u. verrichtet werden soll. Aus d. Schwedischen übersetzt 1708. Riga."
Antsla apostliku õigeusukiriku arhiivist sain vaid kõige pealiskaudsema pildi, kuna Kraavi kiriku preester Karl Usstav seda tõrkus näitamast.
Suurem osa arhiivist on 1915. a evakueeritud Venemaale. Alal on vaid meetrikaraamatud 1847. a alates ja koguduse hingekirjad ka 1847. a peale.
Kiriku minevikust on preester K. Usstav kirjutanud lühikese kirikukroonika a 1920. Tooksin siin lühikese kokkuvõtte sellest, mis aitaks täiendada sõnalist traditsiooni usuelust.
Antsla kogudus on asutatud a 1847. Alul peeti jumalateenistust Kassi karjamõisa heinaküünis. Esimesteks kirikuameti liikmeteks määrati ülempiiskop Plaatonilt preester Elias Solovski ja köstrid Jakob Komarov ja Ivan Repkin, kõik kolm pea umbkeelsed venelased. Juba esimese nelja kuu jooksul salviti 45 meest ja 38 naist ja 1848 – 86 inimest. Nii kasvas hingede arv peagi tuhandeni ja tekkis tarvidus suuremate ruumide järele. Kuid alles 1866 sai valmis palvemaja, mis ehitati Vana-Antsla valda Uue-Antsla piirile. 1895 ehitati prohvet Elia auks "Kraavi" kirik, 12 ? sülda pikk, 4 ¾ lai ja 3 ? sülda kõrge, mis läks maksma 9000 rubla. Endine palvemaja ehitati ümber eluruumideks. Kiriku krundi suurus on 1 tessatin 2034 ½ ruutsülda + surnuaia maa 200 ruutsülda. Sellest on kingitud Vana-Antsla mõisnik parun Ungern-Sternbergilt 1 tessatin 1875 ruutsülda 15 ruutjalga ja surnuaia maa ja köster Ivan Lauk'alt 359 ruutsülda 9 ruutjalga. Kuni 1860 aastani maeti surnuid Urvaste luteriusukoguduse surnuaiale. – Vene riigivalitsuselt on määratud 1868. a palkadeks: preestrile - 1300 rubla, esimesele köstrile 300 rubla ja teisele - 250 rubla aastas, milline palganorm kestis kuni 1917. a lõpuni. Ka on saanud kirikuamet a 1871 teenistusetasuna Uue-Otepää vallast 100,81 tessatini põllu- heina- ja karjamaad (Aiaste mõisa maad).
Kuni 1919 töötasid kihelkonnas kolm kooli: kihelkonnakool kiriku juures ja kaks abikooli Pukal ja Reidlel. Neis on haridust saanud ka luteriusuliste lapsed. Puka kool asus alul Puka talus, siis aga ühines alevikooliga. 1918. tagandati okupatsioonivõimudelt endised õpetajad ja määrati asemele saksameelsed, võõrausulised. Ka vene enamlaste ajal elas kool surveaega.
Preestrid:
Elias Solovski 1847-1851
Sergei Lebedev 1851-1855
Johann Kolon 1855-1879
Georg Kolon 1879-1883
Vladimir Beschanitski 1884-1895
Johann Kolokolov 1895-1896
Martin Ramul 1896-1919 (esimene eestlane)
Johann Melts 1919
Mihkel Vahter 1920
Karl Usstav 1920 alates
koosneb: 1) valla- ja 2) vallakohtu arhiivist
Esimene on asetatud vallamaja pimedasse sahvrisse järjekorranumbrite järele, kuna vallakohtu arhiiv pööningul lahtiseil riiuleil tolmub. Peale selle on korraldamata olekus (ainult enam-vähem seotud aastate järele) mitmesugust vallavalitsuse lahtist kirjavahetust 1876-1896 ja mitmesuguseid Vana-Antsla vallakohtu lahtiseid pabereid 1880-1884. Pööningul nurgas korratus hunnikus on Võru kreisi jaoskonna politsei noorema abilise arhiivi (aktide-) jäänuseid, milline jaoskond varem asus Antsla alevis, kust ka arhiiv 1917. a Vana-Antsla vallamajasse toodi. 1918. a viidud raamatud politseiülemalt ära, kuna aktid kohale jäetud, kust neid siis enamlased laiali kandnud.
1) Vallaarhiiv
Revisjonikirjad 1834 ja 1850.
Revisjoni rulliraamatud 1873 ja 1892.
Ümberkirjutamise kirjad 1858.
Vana-Antsla mõisa vakuraamat 1870.
Bose mõisa vakuraamat 1870.
Vallavolikogu protokolliraamatud alates 1866.
Väljaläinud kirjade raamatud alates 1867.
Lauajuhendid alates 1880.
Pearaha kassaraamatud alates 1846.
Vallamaksuraamatud alates 1886.
Hoolekande kassaraamatud 1862-1895.
Passiraamatud alates 1850.
Magasiraamatud alates 1835.
Lepingute ja kontrahtide raamatud alates 1881.
Rõugepanemise raamatud alates 1867.
Tulekassa maksuraamat 1877-1890.
Oksjonipidamise raamat 1841-1894.
Nekrutite kutsekirjad alates 1874.
Maakaitseväelaste kutsekirjad alates 1874.
2) Vallakohtu arhiiv
Vana-Antsla vallakohtu protokolliraamatud alates 1821.
koosneb:
1) valla- ja 2) vallakohtute arhiivist, nimelt: a) Uue-Antsla, b) Koigi-Annemõisa, c) Truuta ja d) Urvaste vallakohtu arhiivist, milliseist igast on säilinud vaid väike osa. Kumbki arhiiv asub kantselei ruumis omaette kapis. Vallaarhiivil on olemas inventuurnimestik, kuna kohtutearhiiv on täitsa korraldamata.
1) Vallaarhiiv:
Valla rulliraamatud, vanemad neist 1859, 1868, 1870.
Vallavolikogu protokolliraamatud alates 1877.
Valla täiskogu protokolliraamatud 1885.
Lauajuhendid alates 1872.
Vallavalitsuse peakassaraamatud alates 1852.
Vallamaksu nööriraamat alates 1849.
Kassaraamat krahv Bose summade üle 1889.
Uue-Antsla mõisa talupoegade võlaraamat 1870.
Trahvide raamatud alates 1884.
Passiraamatud alates 1875.
Rõugepanemise raamatud alates 1878.
Ringkirjade raamat 1883.
2) Vallakohtute arhiivid:
a) Uue-Antsla vallakohtu arhiiv:
Kohtu protokolliraamatud alates 1851 (14 eksemplari).
Kohtu oksjoni protokolliraamat 1883.
Vaestelaste rahakassa nööriraamat 1879.
Eestkostealuste laste raamat (Pupillen-Buch) 1853-1878.
Tulekassa maksukohustuste raamatud alates 1876.
Pearaha abikassaraamat 1879.
Kohtuaktid algavad 1890 ja on järjestatud aastate järele.
b) Koigi-Annemõisa vallakohtu arhiiv:
Kohtu protokolliraamatud, alates 1863 (5 eksemplari).
Kohtuprotokollide nimestik-raamat 1884.
Vaestelaste rahakassa nööriraamat 1879.
Vaestelaste raamat 1862.
"Koik-Annemoisa koggokonna Waljakirjutamisse ramat 1880 aasta peale."
c) Truuta vallakohtu arhiiv:
Kohtu protokolliraamat 1883.
d) Urvaste vallakohtu arhiiv:
Kohtu protokolliraamatud alates 1858 (7 eksemplari)
Kohtuprotokollide nimestik-raamat 1879.
Eestkostealuste raha kassaraamat 1861.
Vaestelaste rahakassa nööriraamat 1872.
"Urwaste Kogokonna kohtu Nööriramat üle Ettetullu ostmise-rendi ja muu lepingo tegemise Tallorahwa Säduseramatu perra § 711" - 1880.
Eestkosteaktide nimestik 1895.
Lauajuhendid tsiviilaktide kohta alates 1891.
asub vallamajas sellekohases kapis ja on korraldamata. Ta sisaldab: (1) Urvaste 2) Koigi-Annemõisa ja 3) Truuta valla arhiive, millised vallad a 1892 ühendati üheks Urvaste vallaks.
1) Urvaste valla arhiiv:
Urvaste kogukonna revisjonikirjad.
Valla rulliraamatud 1873-1875, 1898-1890, mis kokuseatud 1858 a revisjoni andmeil.
Urvaste mõisa vakuraamat 1863.
Vallavolikogu protokolliraamatud alates 1866.
Valla täiskogu protokolliraamatud alates 1879.
Väljaläinud kirjade raamatud alates 1873.
Lauajuhendid alates 1873.
Peakassaraamatud alates 1873.
Pearaha kassaraamat 1861-1874.
Vaestehoolekande kassaraamat 1861-1872.
Vallamaksude kassaraamatud alates 1877.
Passiraamatud alates 1873.
Passi kassaraamat 1861-1872.
Vallamaksude tabelid alates 1860.
Deposiitrahade kassaraamat 1873-1891.
Vaestehoolekande raamatud alates 1892.
Magasiraamatud alates 1852.
Valla politseiraamat alates 1889.
Rõugepanemise raamatud alates 1866.
Ringkirjade raamat 1866-1883.
Valla ajutiste elanikke raamat 1886-1908.
Vallast ajutiselt lahkunute raamat 1886-1891.
Tagavaraväelaste nimestik 1886-1908.
Nekrutite kutsekirjad alates 1874.
Urvaste vallavalitsuse kirjakogud algavad aastast 1879.
2) Koigi-Annemõisa valla arhiiv:
Koigi-Annemõisa kogukonna revisjonikirjad.
"Anemoisa ja Koiko-Moisa Wakko-Ramat" 1865.
Vallavolikogu protokolliraamatud alates 1866
Valla täiskogu protokolliraamatud alates 1879.
Lauajuhendid alates 1873.
Passiraamat 1879-1891.
Koigi valla kassaraamat alates 1883.
Valla magasiraamatud alates 1854.
Rõugepanemise raamatud alates 1867.
Vallavalitsuse ringkirjade raamat 1877-1886.
Valla maksude tabelid alates 1879.
Vallast ajutiselt lahkunute raamat 1886-1888.
Tagavaraväelaste nimestik 1886-1892.
Valla ajutiste elanikke raamat 1886-1887.
Valla võõra elanikke nööriraamat 1879-1889.
Nekrutite kutsekirjad alates 1858.
Koigi-Annemõisa vallavalitsuse kirjakogud algavad aastast 1897.
3) Truuta valla arhiiv:
Vallavolikogu protokolliraamat alates 1867.
Väljaläinud kirjade raamat. 1889-1892.
"Truuta kogokonna Wamilide järele Nimekirja Raamat" 1874.
Valla kassaraamat 1871-1891.
Magasiraamatud alates 1871.
Rõugepanemiseraamatud 1889-1891.
Valla rulliraamat 1890.
Valla ajutiste elanikke raamat 1890-1891.
Vallast ajutiselt lahkunute raamat 1889.
Tagavaraväelaste nimestik 1886-1892.
asub vallamaja pööningul kastides täitsa korraldamata olekus. Peale okupatsiooniaja olla enamlased osa arhiivist ära viinud ja aktidest puhtad lehed välja rebinud, neid seega lõhkudes ja segi paisates.
Leiduvast materjalist oleks nimetada:
Revisjonikirjad 1850, 1858.
Kärgula mõisa vakuraamat 1867.
Vallavolikogu protokolliraamatud alates 1884.
Valla täiskogu protokolliraamatud alates 1879.
Vallavanema protokolliraamatud alates 1886.
Väljaläinud kirjade raamatud alates 1872.
Lauajuhendid alates 1873.
Rulliraamat, kokkuseatud 1858. a revisjoni järele.
Pearaharaamatud alates 1859.
Rõugepanemiseraamatud alates 1860.
Magasiraamatud alates 1844.
"Kergola Kogokonna Circulairi-Kirjaramat 1877".
Passi nööriraamat alates 1872.
Kassa nööriraamat alates 1873.
Vaestekassa nööriraamat 1890.
Hinnapaberite nimestik alates 1873.
Nekrutite kutsekirjad alates 1868.
Isikute loetelu, kes ümberkirjutamise aegu Kärgula valda tulnud või sealt läinud, alates 1858.
Maakaitseväkke arvatute nimestik alates 1874.
Kärgula mõisa rulliraamat: I "maapidaja liikme" (Ansässige Mitglieder): 1) "tallo=rentniko" (Gesindespächter). II "weermätse liikme" (Unansässige Mgl.): 1) "moisa rahwas" (Hofes Arbeiter) – kokku seatud 1858. a revisjoni andmeil ühes lisaga (lehtedel, mis seotud kolmeks).
Aruanne Kärgula kogukonna elu üle 1882.
Tabel rõugepanemise üle 1824-1854.
"Kergüla Koggokonna kohtu ja Koggokonna Wallitsusse Kirja ramat, mes perra om kirjutedu" - alates 1867.
"Nööri ramat ülle paigale pantud rahhade. Peetud Kergola koggokonna kohto jures" alates 1874.
Kärgula vallavalitsusele, politseile ja valla kohtule adresseeritud kirjavahetus alates 1886 (aastate viisi pakki seotud).
asub vallamaja eestoas sellekohases kapis, on täitsa korraldamata olekus, puuduvad nimestikud ja järjekord kapis. Arhiiv ise koosneb: 1) valla- ja 2) vallakohtute arhiivist, nimelt: a) Sõmerpalu ja b) Kärgula vallakohtu arhiivist.
1) Vallaarhiiv:
Vallavolikogu protokolliraamatud alates 1867.
Valla täiskogu protokolliraamatud alates 1880.
Väljaläinud kirjade raamatud alates 1878.
Lauajuhendid alates 1873.
Magasiraamatud alates 1850.
Rõugepanemiseraamatud alates 1890.
Rulliraamatud, kokkuseatud 1858. a revisjoni järele, üks raamat 1873, üks 1880 ja kolm raamatut teadmata millise revisjoni järele.
Pearaharaamatud alates 1879.
Tessatini maksuraamat 1888-1900.
Hinnapaberite nimestik 1867-1900.
Passiraamat 1874-1892.
Valvealuste nimestik 1895.
Kümnisevilja raamat 1878-1881.
Kassaraamatud alates 1880.
Hoolekande kassaraamatud alates 1876.
"Nööri-Ramat: tähhendus üllesostmisse-rendi tenistuse ja muu Kontrahti, leppingo nink välla nõudmisse, säduse Ramatu perra ajasta 1860 § 711. Kergula Koggukonna Kohto perralt" - 1860.
Nekrutite kutsekirjad alates 1878.
Maakaitseväelaste kutsekirjad alates 1874.
Sõmerpalu mõisa revisjonikirjad 1834, 1850.
Järvere mõisa revisjonikirjad 1850.
Lilli mõisa revisjonikirjad 1850, 1857.
Peetrimõisa revisjonikirjad 1850, 1857.
Mustja mõisa revisjonikirjad 1850, 1857.
Ümberkirjutamise kirjad Sõmerpalu mõisast 1837-1850.
Ümberkirjutamise kirjad Peetrimõisa kohta 1854-1856.
Kirjakogud algavad aastast 1893 ja neist on säilind üsna vähesed, vaid mõningaist aastaist.
2) Vallakohtu arhiivid:
a) Sõmerpalu vallakohtu arhiiv:
Vallakohtu aktide nimestik 1890.
Vallakohtu protokolliraamatud alates 1845.
Väljaläinud kirjade raamatud alates 1890.
Lauajuhendid alates 1890.
Lauajuhendid kriminaalaktidele alates 1891.
Lauajuhendid tsiviilaktidele alates 1891.
Kassaraamatud eestkostealuste laste hoolekande asjus (Pupillen=Conto) 1867-1881.
"Perrajänu warranduse wallitsemise Ramat Sommerpallo Kogokonnan" 1880-1896.
Vakuraamat 1867.
Konventsiooniraamat 1867-1889.
Kohtuaktid algavad aastast 1891. A 1890 on vaid mõned üksikud alal.
b) Kärgula vallakohtu arhiiv:
Kohtu protokolliraamatud alates 1852.
Kohtuaktide nimestik 1890.
Valla oksjonipidamiseraamat 1841-1854.
Vaestelaste raha nööriraamat 1873-1890.
"Kergula koggokonna perrajäänud perranduse protokolli raamat" 1859-1890.
"Kergola koggokonna Woolmündre Ramat" 1873-1878.
koosneb: 1) valla- ja 2) kohtu arhiivist ja asub vallamaja kantseleiruumis kahes sellekohases kapis ja ühe kapi peal. Vallaarhiiv on täitsa korras, kuna kohtuarhiiv korraldamata, raamatud juhuslikult kappi laotud. Okupatsiooniajal on vanemad kirjakogud ja volikogu protokolliraamatud 1909-1917 põletatud. Kapp olnud lukus ja sõdurid selle üle pahased, et võtit küllalt kiirelt pole toodud, murdnud uksed lahti, viinud materjali õuele ja pistnud põlema. Enamlased (omad) jälle hävitanud omaaegse protokolliraamatu endi tegude katteks.
1) Vallaarhiiv:
Vakuraamat 1874.
Rulliraamat (revisjoni kirjad) 1858, 1890, 1899-1910.
Vallavolikogu protokolliraamatud alates 1875.
Valla täiskogu protokolliraamatud alates 1880.
Väljaläinud kirjade raamatud alates 1886.
Lauajuhendid alates 1886.
Pearaha raamat alates 1880.
Pearaha kassaraamat alates 1880.
Kassa nööriraamat 1880-1884.
Vaestekassa nööriraamat 1890-1892.
Kümnisevilja raamat 1881-1887.
Maksude raamat alates 1888.
Magasi nööriraamat 1875, 1891.
Passikassa nööriraamat alates 1885.
Paigale pandud rahade nööriraamat 1880.
Valvealuste nimestik 1895-1902.
Hinnapaberite raamat 1881-1896.
Rõugepanemiseraamatud alates 1877.
Tagavaraväelaste nimestik alates 1881.
Kõige vanemad kirjakogud on säilinud aastast 1875.
2) Vallakohtu arhiiv:
Kohtuaktide nimestik 1890.
Kohtu protokolliraamatud alates 1854.
Vallavanema protokolliraamat 1886.
"Wabina kogokonna Täwwekogu Koosoleki ja Ametimeeste walitsemise Protokolli Nööriraamat". 1880-1896.
Kohtu protokolli nööriraamat alates 1889.
asub vallamaja kantseleiruumis kolmes kapis ja on täitsa korraldamata olekus, pole isegi kohtuarhiivi eraldatud vallavalitsuse arhiivist! Kirjavahetus aga tolmub läbisegi paisatult vallamaja pööningunurgas. Leiduvast materjalist oleks nimetada:
Linnamäe mõisa vakuraamat 1865 ja 1870.
Revisjoni kirjad 1834, 1850, 1858.
Ümberkirjutamise kirjad X revisjoni juure 1857-1878.
Valla rulliraamat, mis kokkuseatud 1858 a revisjoni andmeil.
Väljaläinud kirjade raamatud alates 1872.
Lauajuhendid alates 1872.
Vallavalitsuse protokolliraamatud alates 1885.
Vallavolikogu protokolliraamatud alates 1883.
Valla täiskogu protokolliraamatud alates 1879.
Valla pearaha kassaraamat alates 1867.
Väljaminekute raamat alates 1840 (Dienstboten-Pupillen-Armen Cassa).
Peakassaraamatud alates 1859.
Paigale pandud rahade nööriraamat alates 1873.
Vallavaeste viljaraamat alates 1872.
Magasiraamatud alates 1842.
Rõugepanemiseraamatud alates 1873.
Ringkirjade raamatud alates 1861.
Passiraamatud alates 1872.
Nekrutite kutsekirjad alates 1874.
Oksjonipidamise raamat 1862.
Isikute loetelu, kes ümberkirjutamise aegu Linnamäe valda tulnud või sealt läinud alates 1847.
Vallakohtu protokolliraamatud alates 1841 (vanemad neist täitsa kõdunenud olekus).
Vallakohtu protokolli nööriraamat alates 1889.
"Perrajänud peranduse Protokolli ramat Liinamäel" alates 1866.
Vallakohtu juures peetav lepinguraamat § 711 järele alates 1867.
"Voolmündre ramat" 1875.
Vaestelaste raha nööriraamat alates 1873.
Vallakohtu aktide nimestik alates 1890.
Kriminaalaktide lauajuhend alates 1891.
Aktid on alal: tsiviilaktid aastast 1891 alates, eestkosteaktid (d. opekunskoje) - 1879 ja kriminaalaktid 1893 a peale.
Asustamise küsimuse kohta pole rahva mälestuses teateid säilinud. Samuti on lugu sisserändamisega. Ei teata muud seletada, kui et talude ostu ajal siia või sinna suuremal või vähemal määral võõraid tulnud. Vanemast sisserändamisest ei teata rääkida.
Väljarändamisi oli mitmel puhul. Enamasti langeb see ühte majandusliselt raskete aegadega - nagu ikaldusaastatega, talude ja külade lammutamise, talude ostu ajaga jne, mil seisukorra parandamiseks igasugu võimaluste järele haarati. Pole vähe juhtumisi, kus veel raskemasse olukorda satuti, kuna liig kergeusklikult, kaalumatult reageeriti kuuldusile, soovitusile, mis mõnigi kord olnud omakasulikud.
Kõige vanemad väljarändamise katsed kohalikus ümbruses ulatavad 19. sajandi 60. aastaisse.
Umbes a 1860 öelnud kogu Vana-Antsla vald krahv Bosele talud üles, sest kavatsetud ühiselt Samaarasse asuda. Eestvõtjaks olnud Sika talu omanik kohtumees Kaarel Poola. Rahva poolt saadetuna läinud ta "maad kuulama", saades teerahaks igalt minnakavatsejalt perekonnalt ½ - 1 rubla. Mõisnikud aga asjast kuuldes vangistanud mehe Riias ja 6 kuud istunud see kinni. Ka talu võtnud mõisnik talt ära. Samaarasse minek aga soikus sedapuhku. Ometi andnud üks neljahingeline pere talu käest ja asunud teele, kuid eksinud mõni aeg Venemaal ringi ja tulnud siis vaesena tagasi. (J. Rätsepp. V-A (131.), P. Simm. V-A (136.))
Umbes samaaegist minekit kutsuti Uue-Antsla vallas "tühale maale" minekiks. Sangaste valla Jaanuste talunik "Poolik Albrehk" kirjutas üles minnatahtjaid. Saades igalt 50 kopikut, käinud tühjal maal ja võtnud igale soovijale koha valmis. Kuid tulles lasknud end mõisnikelt ära osta ja seletanud siis peremeestele, et "tühal maal" kõlbulist maad polla ja laitnud mineki. Rahvas aga arvab, et mees kuskil pole käinud. (H. Pihlo. U-A (102.)) Prii maa otsijad aga ajanud mõis taludest välja. (J. Lintser. U-A (75.))
Samal ajal kirjutanud Kärgula vallas oma valla mees Haraka Jakob suure osa valla rahvast "tühale maale" minejaiks. Saanud pere pealt 1 rubla ja pidanud siis tühja maad minema vaatama. Peagi aga tulnud tagasi seletades, et teda poolelt teelt edasi pole lastud, ja asi vaibus siingi. (L. Loppi. Kgl (76.))
Vaabina vallas olnud asja eestvõtjaiks Sangaste mees "Sõrametsa Mangu", Mihkel Piion (Puustuse talunik) ja Jaan Saaremets (Metsa talunik). Mindud kolmekesi Riiga. Sealt antud neile teejuht kaasa Samaarasse. Juht viinud aga mehed liivasesse kohta, nii et neil korraga väljarändamise soov kadunud. Riiga tagasi jõudes aetud mehed läbi lipu – miks nad Samaarasse maad ei võtnud! Lugu seisnud aga selles, et juht mõisnikult äraostetuna mehed sihilikult viinud kõrbetaolisse maanurka. (J. Hera. Vbn (24.)) Juba Jakobipäeval olnud suur osa valla peremeestest mõisas kohad üles öelnud. Mõni päev hiljem kutsutud nad mõisa ja kihelkonnakohtu kirjutaja Freiberg seletanud meestele, et ei maksvat välja rännata. Kui aga talle vastati, et rahvas siiski kavatsuse juurde jääb, tähendanud ta: "Teid ei lastagi minna hulkuma!" Selle peale oli peremees Vidrik Varik ütelnud: "No seda ei ole, me läheme siiski, kui muidu ei saa, kas või veri olgu võtta!" Sellest lihttalumehe sõnast teinud Freiberg poliitilise süüteo, rääkinud asjast kihelkonnakohtunik Samsonile ja see kaevanud edasi kubernerile. Variku asjus sõitnudki Riiast vürst Suvorov Võrru. Vallast olid kohale käsutatud Varik, vallaametnikud ja mõned peremehed (hirmutamiseks). Vürstile salanud Varik ütluse. Mõistetud mehele samas paigas 80 vitsalööki. Suvorovi silma all saanud siis Varik ainult ühe löögi, rohkem pole see lubanud, tähendades lööjale soldatile: küllalt! Vidrik Varik olnud esimene vallavanem Vaabinas. (A. Vedler. Vbn (160.))
Asja räägitakse veel teises variatsioonis: Vaabina mõisa aidamees Jakobson tähendanud, et kuberner olla Võrus, mille peale Vidrik Varik ütelnud: "Kas see mõni kuberner, see on mõni parksepasell või Lapi kõrtsimees!" (Lapi kõrts on Põlgaste vallas). Jakobson kaevanud Samsonile ja see edasi kubernerile ja mees saanud Võrus 2 vitsalööki. (J. Absalom. Vbn (2.))
Samson tegi tublimad peremehed, keda pidas teiste eestvedajaiks, taludest lahti ja keegi ei julgenud enam juttugi teha Samaarasse rändamisest. (A. Vedler. Vbn (160.))
Rasina valla peremehed olid kokku rääkinud, et ühel ööl lähevad minema. Läinudki. Mõisnik aga saanud asjast teada, kihutanud järele ja ajanud minejad Võrru, linakaupmees Paavli hoovi, kus siis Linnamäe mõisnik Maydell ohvitseririides kuberneri mänginud. Need, kes valda tagasi lubanud minna, jäänud ilma, teised aga saanud peksa. (J. Absalom. Vbn (2.))
Eelnimetatud katsed ei andnud seega ükski tagajärge.
Suurem tegelik väljarändamine oli 1867 ja 1868 aastate ümber. Rännati peaasjalikult Saraatovi, kuid ka teistesse Vene kubermangudesse. Vana-Antsla vallast läinud 20 perekonda hobustega pikas vooris, vankritel riidest "kibitkad" peal, lootuses sealt prii maad saada. Palju aga tulnud tagasi, sest olnud "valged kriidimäed", pole saanud põldu harida. (L. Treumuth. V-A (152.), V. Treumuth. V-A (153.))
Uue-Antsla vallast läinud tookord ainult kaks peret, mõlemad Ala-Kiisa talust (H. Pihlo. U-A (102.)) ja Urvaste vallast ka kaks peret. (M. Jeeret. Urv (32.)) Õhutajaiks olnud keegi Osserus Sangastest ja Velner Restust Hinno talust. Ise pole need kumbki läinud. Talusid mõis aga tagasitulijaile enam pole andnud. (A. Jõgi. Urv (38.))
Kärgula ja Sõmerpalu vallas olnud Saraatovi-mineku õhutajaks ja minejate üleskirjutajaks Kärgulast Paadi talunik Jakob Mõtshärg. Üheskoos asutud teele. Minejaid pole olnud palju. Mõtshärg ise ja ka mitmed teised tulnud poolelt teelt tagasi ja vähesed läinud edasi. Hiljem saanud Mõtshärg Linnamäe mõisnik Maydellilt Piirikannu talu, nähtavasti teenete eest, et ta hulga rahvast Saraatovi teelt tagasi toonud. Pojal oli Hänike mõis rendil. Pärast saanud vana Jakob Linnamäe vallast Kärsna talu omale, kuna Piirikannu olnud liig kehv. (J. Eisen. Smp (9.), J. Kolberg. Kgl (57.))
Teine üldine väljarändamine oli 1897 Siberisse.
Vana-Antsla vallas aetud minejad vallamaja juurde, kus kuberneri abi (Maydla – Saaluste mõisast) rääkinud neist raskustest, mis neid eel oodata ja soovitanud jääda. Kui aga mõned talupojad julgenud vastu rääkida, käratanud ta: "Ei saa minna!" Minejad aga pidanud seda mõisniku sepitsuseks ja 24. märtsil asutudki teele Tabolski kubermangu. Igale sealt tagasitulejale, kes omale asupaika ei leidnud, andnud keegi "jäme saks" teeraha. Kes varem Venemaale läinud, olnud hädas, sest juba teisel pool Petserit pole kuidagi keelega toime saanud. (J. Ots. V-A (92.), L. Treumuth. V-A (152.))
Uue-Antsla vallas kirjutanud sepa poeg Kaarel Neeve ja kraavilõikaja Juhan Urb Siberisse minejaid üles ja lasknud igal selle eest endale maksa 1 rubla. Urb seletanud, et ta vene vaimulikelt kuulnud, nagu antavat Siberist prii maad. Siis olnud ta aga 3 päeva Võrus ja tulles laitnud mineku, pole ise ka läinud. Hiljem saanud selle eest mõisnikelt ametikõrgendust – teiste tööliste ülevaatajaks. (M. Rosenthal. U-A (125.), K. Piirand. U-A (104.)) Rahvas aga pole hoolinud keelust ja teineteise õhinal mindudki teele 23. või 24. märtsil.
"Tsilebenskisse" (Tšeljabinsk) Kassimõisast üksi läinud 10 perekonda ja Uue-Antsla mõisast 6-7 inimest, enamasti kõik töölised. Üks osa minejaist olid varustanud end vastava kirjaliku loaga ja need jäid sinna. Teised aga kartnud, et vallast passi ei anta, pole seepärast läinud seda tahtmagi ja arvanud, et jätkub sellest, kui kaasas vallamaksu kviitung. Need viimased (ka rääkijad) jõudnud juba 6. maiks kodumaale tagasi. Mindi omal kulul (umbes 200 rubla kulunud), aga tagasi saadeti, nagu seal öeldud, "kroonu kulul". Küll aga saadud hiljem teada, et see sündinud mõisnike kulul, kes (ja nimelt Vaabina Samson (P. Zilenski. U-A (170.))) selleks, et nende töölisi nii palju kui võimalik tagasi saadetaks, 16 000 rubla andnud. Teel olla palju lapsi surnud "poka haigusesse". Rongiga sõidetud 9 ööd-päeva. – Ees olnud aga juba kolm "mõisniku-laadilist" meest, suured raamatudki kaenlas, kes "natshalnikud" ära ostnud, nii et need tulijatega tegugi pole teinud. Söök olnud väljarändajail "kroonu poolt" prii. 1 nael leiba antud inimese kohta päevas. Kes jaamas tööd tegi, pakke kandis, võis vaadist õlut juua. Keegi ülem olla seletanud, et kes tahab, teenigu siin, aga loata kohta ei saa, kroonu abi ei anna. (J. Omler. U-A (90.), S. Undrus. V-A (155.)) Omski kubermangust oleks maad saadud, aga mõisnikud ei lasknud edasi. Jaan Arderile öelnud keegi, et hakaku aga sealsamas maad harima. Mees täie julgusega tööle. Olnud aga kasakate maa ja need ajanud nuutidega mehe minema. (K. Piirand. U-A (104.))
Mõisnik Staël von Holstein öelnud rääkijale, kes Antsla jaamas minejaid saatnud (neid olnud väga palju laagris jaama ümber) ja ise minna pole lubanud, et kui ta 25 aastat teda teenib, saab mõisa poolt täie ülespidamise. (A. Ablits. U-A (66.))
Urvaste vallast läinud umbes 7 perekonda "Tsilebenski", kolm neist tulnud "paksu saksa" rahaga tagasi. (M. Jeeret. Urv (32.), J. Zius. Urv (171.))
Vaabina vallast läinud talude ostu ajal 1897. a 13 perekonda Siberisse, Tomski kubermangu. Mindud hobustega. Rääkija on ise elanud seal 25 aastat. 3 ½ tessatini antud iga hinge kohta lagedat põllumaad, peale selle veel metsa-, heina- ja karjamaad. Olnud suuri põliseid lehtmetsi. Kõik perekonnad jäänud asuma ja hiljem tulnud veel sugulasigi lisaks. (J. Hera. Vbn (24.))
Eelnimetatud väljarändamised on enam-vähem üldise, massilise iseloomuga, kuna vähemaid ühe-kahe perekonna viisi asumisi igal ajal, kord suuremal, kord vähemal määral on olnud. Nii ei olnud Linnamäe vallas üldist massilist väljarändamist. Mindi perekondade kaupa Siberisse, enamasti need, kelle talud ostu ajal võõrastele said. Teiste rändajate hulgas oli ka vana koolmeister Villem Sulumägi oma perega, läks umbes a 1870. (M. Stamm. Lnm (140.))
1880. a ümber läks Kärgula vallast kaks perekonda "Toropitsa kreisi" ja rääkija ostnud sinna 50 tessatini suuruse koha 150 rubla eest. Väike elumaja olnud ka peal. Keele pärast aga pole seal saanud olla. Kord lasknud venelased oma 40 karilooma kaerapõllule. Rääkija ajanud karja eesti kombe järele õue kinni. Terve küla venelased järel – et varastanud, et ise lõhkunud aia karjal eest – ja toonud 6 valetunnistajat. Mees ajanud vastu, saanud siis venelastelt koledasti peksa. Pole jäänudki muud üle, kui venelastele viina osta ja süü omaks võtta. Keele tõttu pole ka kohtusse julgenud kaevata. Nii sihitudki sammud juba aasta pärast kodumaale tagasi. (P. Määrits. Kgl (82.))
1870. a ümber läinud Vana-Antsla vallast Patupera külast 4 perekonda Viitebski kubermangu ja jäänudki sinna elama. (J. Joab. V-A (33.)) Mitmed oleks ostnudki endile Venemaale talu, kui mitte liig lühikese ajaga (3-6 aastaga) poleks tulnud ostuhind tasuda. Olla puudunud seal sellekohased pangad. (S. Nõgel. Kgl (89.))
Vanade sõdade all räägib rahvas peaasjalikult Põhjasõjast ja selle järel käivaist röövsalkadest, mille ümber aeg juba küllalt on muinasjutulist loori jõudnud kududa. Teatakse rääkida kalmetest ja paikadest, kus "sõda tapelnud", kuhu pelgu mindud jne.
Rääkija vanaema jutu järele otsinud rahvas põlistes metsades sõja eest varju, kaasa võttes varandust nii palju kui saadud, mida siis kirstudega maha maetud. Härgadele pandud rõngad ninna, et need möögides redupaika üles ei annaks. (K. Kangru. V-A (46.)) Kogu ümbrus olnud püssirohusuitsu täis, kui "Riia all tapeldud". (K. Koch. V-A (56.)) Sõda hävitanud kõik elamud, ainult Vana-Antsla vallas Säre külas jäänud Lüüsi talu rehetare järve kaldale alles. Seal elanud keegi Läti Rein, kellest rääkija ka enese ütles põlvnenud olevat. (L. Treumuth. V-A (152.) - ema jutustanud) Mõnistest kuni Antslani jäänud elama ainult kaks inimest, Tatriku poole poiss ja Mõnistesse tüdruk. Poiss ajanud iga päev "sikusarve", millise heli peale tüdruk tulnud Tatrikule ja neist ollagi sündinud sinna ümbruskonda uus sugu. (M. Zeiger. V-A (168.)) Riia kubermangu jäänud sõjast 6 inimest alles. Siis toodud Kaukaasiast rahvast sisse, millisest vere segamisest olenedagi eestlaste tavaline üksmeelepuudus. (M. Hein. Lnm (21.))
Peale Põhjasõja käinud Venemaalt salga kaupa röövleid, nn tsisse, kes olnud enamasti naised meeste riietes, kaasas puust püssid hirmutamiseks. Seni, kui asjast ei teatud, olla rahvas hirmuga eest metsadesse põgenenud. Kord tulnud "tsissid" Vana-Antsla valda Pormeistri tallu. Küdenud parajasti ahi, peremees peitnud end ahju peale. Tsissid hakanud tule paistel end soojendama. Nähes, et siin naistega tegu, visanud peremees "pusipuuga" (puu rehes kuivava vilja liigutamiseks), millest need nii ehmatanud, et põgenenud. Piiri sillal (Tsooru ja Vana-Antsla valla piiril) saadud neilt siis röövitud asjad kätte. (K. Koch. V-A (56.)) Analoogilist räägitakse ka muis kohtis. Nii käinud tsissid Patupera külas Raadi talus. Seal aga löönud peremees ahju pealt röövlid pusipuuga surnuks. (I. Liibeon. V-A (71.)) Mõnes paigas hoitud keeva vett katlas, et kui tsissid tulevad, siis neil pettuse teel – ise öeldes: oodake veel natuke, siis saab õlu valmis! – keeva vett silmi visata ja neist nii pääseda. (L. Novek. V-A (88.)) Selline jutustus on nähtavasti aluse saanud järgmisest loost: Kord põletanud mees metsas viina. Tsissid aga sattunud peale. Mees lubanud neid ka joota, aga kui vesi keema läinud visanud "vilkopiga" (anum pika vare otsas) neile kuuma vett ja põletanud kõigil silmad. (M. Zeiger. V-A (168.))
Uue-Antsla vallas Kaose talus pesnud end tsissid reheahju paistel, ise öeldes: "Peesi, peesi, kussa olet, ei või nimme nimida". Mees "atiselt" näinud, et naised, löönud kõik pusipuuga surnuks ja visanud kartulihauda. Luud aga ajanud vahtu välja ja igal neljapäeva õhtul tänitanud ikka hüüp ja hüüp, kuni nad viimaks maetud. (H. Pihlo. U-A (102.))
Tsissid, või nagu neid veel kutsutakse, "vene pardiku", olnud hullemad kui sõda. Röövinud kõik ära, mis aga kätte saanud, isegi "hääded" (takune lõng, mis "kirstavarrega" tehtud) viinud ära. (L. Tee. U-A (145.))
Krimmi sõja ajal võetud neli korda aastas nekrute 21-45 aasta vanuseni. Soldatid peatanud suuremal arvul Nässmõisa rehes, kuna Lustimõisa neile sellekohased kasarmud olnud sisse seatud. (A. Särg. V-A (141.)) Igas talus olnud vene soldat sööta, nagu rahvas ütleb, "soldanid olnu istman", kehvemais taludes üle kahe üks soldat. Leem saadud talust, leib antud kroonu poolt – nii kogu talve. Hommikuti käidud mõisas õppusel.
Vähe hiljem peatanud ka "ulaanid" Vana- ja Uue-Antsla mõisas üle aasta. Läinud kevadel lume minekuga. (A. Ablits. U-A (1.))
Krimmi sõja ajal läinud vägi läbi Sõmerpalu ja olnud Muuga silla juures Andre talu lähedal laagris. Olnud suvine aeg ja rahvas parajasti tööl. Luba küsimata söönud soldatid majad tühjaks. Naised nutnud ja otsinud pärast pudruanumaid taga. Üks soldat "tammi kasvatades" löönud kogemata jalaga rääkijale pähe ja andnud siis "valurahaks" väikse kirju taskurätiku. (K. Potter. Smp (108.))
Ka Vaabina mõisas peatanud soldatid läbi minnes nädalate viisi. Mõisnik kavatsenud siis Üttü talu asemele hobuste talli ehitada. Sõja lõppedes aga jäänud ka tall ehitamata. (V. Järvepalu. Vbn (37.))
Krimmi sõja ajal olla igas jaamas "paberiraha löödud". 75-kopikaline olnud kõige suurem. Sellega saadud osta, pärast vahetatud ümber ja korjatud ära. (M. Rosenberg. U-A (124.))
Põhjasõda ühes temale järgneva katkuga laastanud maa inimestest sõna laiemas mõttes. Nagu varem nimetatud, jäänud Riia kubermangu ainult 6 inimest. Teise inimese jalajäljele antud rõõmu pärast suud. Paarkümmend aastat hiljem tuli rahval üle elada uusi raskeid aegu. Aasta 1844 oli ikaldusaasta. 7 nädalat sadanud järjest vihma, varajane külm aga võtnud sellegi vähese, mis põllul kasvanud. Olnud kõikjal suur nälg. Ohakaist, sõnajalgadest, naatest ja tilkest keedetud putru ja küpsetatud karaskit, seda ainult jahusse kastes. Meltsast olnud karask väga lääge. (L. Järlik. V-A (36.), S. Nõgel. Kgl (89.)) Uue-Antsla valla Kaosandre talu rahvas küpsetanud ka kanarbikuõitest karaskit. (L. Kallion. U-A (44.)) Alati riielnud naised ohakate pärast, kuna nälja sunnil ka võõralt "langalt" (pikad kitsad põlluribad enne maamõõtmist) mindud oma loaga noppima. Ohakaleemele riputati "hüvatust" (jahu) peale. Lastele aga antud õhtusöögiks igale kaks ahjus küpsetatud kartulit. (M. Hank. V-A (18.), M. Kets. Vbn (52.)) Leivale pandud lisaks linaseemneaganaid ja see olnud nii pude, et anumaga lauale toodud, muidu pole koos seisnud. (K. Zibo. V-A (169.))
Vana-Antsla mõisas lasknud krahv Bose suure pajaga keeta teolistele leent, mida siis soovijaile vilkopiga mõõdetud. Inimese kohta nädalas antud 2 toopi (so üks karnits) rukkijahu, mis selleks Riiast toodud. (A. Liebert. V-A (70.)) Vaabinas antud kolmepäevakoha peremehele mõõt jahu, kahepäevakoha peremehele aga 1/6. (A. Herman. Vbn (25.)) "Hingekarnitsate" katteks tulnud igal mehel aastas maksta 1 rubla "pudruraha" kuni võlg tasa. Rääkija maksnud veel a 1865 isa tehtud võlga. (A. Ablits. U-A (1.)) Kes rahaga ei jõudnud maksa, tegi mõisale võla katteks "kroonupäevi". Neid olla väga kaua, aastate viisi tehtud – nähtavasti oskas mõis selgi puhul küllalt omakasu hinnata. (V. Taal. V-A (143.), A. Hermlin. V-A (26.)) Kärgula mõisnik lasknud viia vaadiga rukkijahuputru teolistele põllule. (L. Loppi. Kgl (76.)) Nälg aga polnud nii suur, et ümbruskonnas surmajuhtumeid oleks ette tulnud.
Aasta 1850 ümber möllanud ümbruskonnas koolerataud. Vana-Antsla vallas surnud kaks talu inimestest päris lagedaks. Kõik Vana-Antsla valla koolerasurnud maetud "kollerimäele" Tõrvamäe varikusse lubja sisse. (A. Trull. V-A (154.), J. Rätsepp. V-A (131.)) Et puusärke niipalju pole saadud, maetud moldidega. (J. Urbanik. U-A (157.)) J. Kolberg. Kgl (57.)) Rääkija isa olnud ka haige. "Krehvin" (nii kutsus rahvas Antsla mõisate omaniku krahv Bose abikaasat) saatnud arsti järele ja käskinud sel rohtu anda ja kaks korda päevas haiget vaatamas käia. Kohtumees ulatanudki kepi otsas rohupudeli läbi akna ja käskinud 3 korda päevas tarvitada. Isa aga võtnud rohu korraga. Hakanud siis külmetama, siis kuumetama ja saanudki terveks. Tol korral olnud naabri tares 5 surnut. (T. Antsov. V-A (5.)) Mõned tarvitanud koolera vastu heeringat ja piibu pera. (K. Mägi. Kgl (81.)) Et haigus väga laiali lagunenud, pole Paju kõrtsi sillast inimesi Urvaste poole lastud, püüdes seekaudu haiguse edasikandumist takistada. Kiriku vöölmünder (rääkija isa) olnud seal vahis. (K. Reile. V-A (118.)) Siis ristitud Vana-Antsla mõisa Kääpa rehes lapsi, kuna kiriku juurde pole luba olnud viia. (K. Zibo. V-A (169.)) Ka Urvaste surnuaiale olnud maetud ühishauda koolerasurnuid. Haual olnud 12 risti. (J. Urbanik. U-A (157.))
Aastad 1855 ja 1868 olid põua-aastad. Kaerad ja tatar jäänud nii lühikeseks, et neid käega kitkutud ja sandikotiga käidud tuttavailt leiba palumas. Olnud jälle maal nälg. Jõukamad pannud raha kokku ja toodud siis ühiselt Pihkvast herneid ja tatra- ja odratangu. (L. Loppi. Kgl (76.), A. Särg. V-A (141.)) Rääkija isal olnud palju raha, ostnud Patküla mõisast vilja. (M. Unojaan. Lnm (156.)) Vaesemaile aga antud "kroonu vilja", kuna hiljem vastavat maksu nõutud kõigilt (Urvaste vallas). (M. Jeeret. Urv (32.))
1869 olnud nii hea vilja-aasta, et üksikuist taludest isegi aganane leib kadunud. (A. Jõgi. Urv (38.))
Vana- ja Uue-Antsla mõis on juba vanasti olnud ikka ühe omaniku, nimelt von Loewensterni suguvõsa käes. Rahva mälestus ulatab tagasi ainult neli põlve ja loob kõige vanemast üsna muinasjutulise kuju. Teatakse rääkida Vana- ja Uue-Antsla mõisnik "Leimüsterist", kes oma valget hobust söötnud raudnaeltega ja virmalistega taeva all käinud vehklemas. (K. Rätsepp. V-A (132.), A. Ablits. U-A (1.)) Jaanipäeval ajanud ta ühes Karula mõisnik Grotega Ähijärvel piiri ja selge vaikse ilmaga olnud veelgi ratta jäljed vee peal näha. (J. Hansi. V-A (19.), J. Urbanik. U-A (157.)) "Leimüster" olnud vanapaganaga ühenduses. Niipea kui videvikuks läinud, sõitnud ta kaks või kolm hobust saani või tõlla ees minema, jalased puutunud Urvaste kirikutorni. (K. Piirand. U-A (104.)) Kutsaril aga uudishimu, kus peremees öösiti käib. Peitnudki end saani alla ja olnud kõige kaasanägijaks. Alul peatanud "Leimüster" kabelihoone juures, sealt edasi aga läinud sõit juba õhus. (M. Hommik. V-A (28.))
Näib, et "Leimüster" pole keegi muu, kui Karl von Loewenstern, kes elas 1755-1833. Et ta Vana-Antsla mõisas sündinud (mis selgub mälestustahvlilt Urvaste kirikus), võib oletada, et ka ta isa olnud Antsla mõisate omanik. Karl von Loewenstern pärinud 7 mõisat (Mälestustahvli järele olnud ta: "Erbherr der Güter: Wolmarshoff, Alt-Anzen, Neu-Anzen, Kokenhusen, Caster, Meckshoff und Heidhoff.") Maetud on ta Dresdenis. Peale surma aga nähtud teda veelgi valge hobusega sõitmas, punane koer järel. Ikka kadunud mõisa põllus kasvavate kahe põlise männi juurde. (K. Koch. V-A (56.)) Leimüsteri sooled aga hoitud Vana-Antsla kalmistul tina- või vasknõus piirituse sees. Iga kuu pidanud kutsar 3 toopi piiritust vahetama, kuid suure osa joonud alati ise. Siis aga varastatud nõu ja sooled visatud kraavi. Varesed olnud hulk aega purjus soolte seest joodud piiritusest. (A. Liebert. V-A (70.), V. Taal. V-A (143.))
Loewenstern olla pärandanud luteriusu vaestele teatud summa, mille protsentide eest siis mõisast vilja jagatud. (P. Simm. V-A (136.))
Kuna Karl von Loewensternil polnud poega, pärandas ta Vana- ja Uue-Antsla mõisa oma tütrele Katarina Elisabet Nataliele, keda üldiselt tuntakse "krehvini" nime all. Ta elas 1795-1879 ja abiellus Saksamaal krahv August Karl Bosega, kes seekaudu sai Antsla mõisate omanikuks.
Vanarahvas ei jõua ära kiita krehvini kaastundlikku südant ja heategusid.
Kui karjalapsed krehvinit juba kaugelt näinud (sõitnud tavaliselt nelja hobusega, vahel valged, vahel võigud ees) jooknud kõik juurde. Ikka olnud tal kaasas korviga saiu, mida siis lastele loopinud. Rääkija ise viieaastasena saanud krehvinilt saia. (H. Hiller. V-A (27.)) Kel käed puhtad, andnud saia kätte, kel aga kärnas, visanud maha. Pole aga saiadest kõigile jätknud, siis jaganud kopikalisi vaskrahasid ja juuksepaelu, näinud aga mõnel karjusel raamatut, kohe andnud 5 kopikat. Heinalistest mööda sõites pole jäänud needki saiata. (M. Hank. V-A (17.), M. Hommik. V-A (28.)) Sügisel jaganud õunu. Vanameestele kinkinud lambanahku kasukaks. Kartulivõtmisel lasknud igale peremehele anda ½ toopi viina, rehepeksul kinkinud naistele rätikuid ja põlli. (A. Kallion. V-A (42.), V. Treumuth. V-A (153.)) Kord läinud rehele käetäie rätikutega. Üks naine jäänud ilma. Kutsunud siis mõisa ja andnud kämblalaiuse 3 küünra pikkuse siidipaela. (L. Treumuth. V-A (152.))
Köögi läve ees olnud mõisas alati kerjuseid, üks tulnud, teine läinud, ja nii kostnud hommikust õhtuni hale kerjalaul. Krehvin lasknud anda neile süüa ja jaganud riideid ja muud vajalist. (I. Krüüner. U-A (60.), K. Rätsepp. V-A (132.)) Ikka käinud krehvin teoliste juures kodus. Kellel söök olnud liiga kehv, lasknud kaks korda päevas anda mõisast süüa. Juhtunud mõnel õnnetus, et hobune lõpnud, andnud teise asemele. Saanud loomatoit enneaegu otsa, võtnud hobuse kuni kevadeni mõisa söömale. (A. Kallion. V-A (42.), A. Püvi. V-A (113.)) Päikese loodel lasknud lokku lüüa mõisas, et töölised ka puhata saaks, muidu kestnud töö teinekord hilja ööni. Ka saanud iga peremees krehvinilt tare jaoks akna, kuna varem selle aset täitnud pajalaud. (J. Joab. V-A (33.), J. Ruuder. U-A (128.)) Kord suure saju ajal näinud ta, kuidas naised, ise vööni vees, tõstnud linu leost välja. Kohe lasknud kütta mõisa rehe, kus töölised riideid saaks kuivatada, andnud lõunasöögi ja käskinud peale vihma tööd jätkata. Linade jaoks aga lasknud teha kastid, kuhu neid kuivalt laotud ja siis vesi peale lastud ja leost võtmisel jälle kuivaks lastud. Samal korral näinud krehvin puhmas rinnalast, kelle ema vihma eest sinna peitnud. Krehvin võtnud selle omale kasulapseks. Olla tahtnud teda koolitada, kuid "pea pole kannud". Mõne aasta eest alles surnud mees vaestemajas. (A. Särg. V-A (141.), J. Krüüner. U-A (60.)) Kord jälle läinud krehvin moonamajja. Lagi olnud aga katki ja liiv pudenenud talle peale. Juba teisel hommikul olnud mõisa puusepad kohal, et parandada. (L. Tee. U-A (145.))
Kui krehvin hõbepulmi pidanud, vaadanud Urvaste kirikuraamatust järele, kes temaga ühel päeval laulatatud, ja mõelnud igale neist kinkida ühe lehma neid selleks puhuks veel vanikutega ehtides. Leidnud selliseid üldse 5 paari. Kuid keegi kade olla kuulduse levitanud, et kes lehma vastu võtab, jääb igaveseks orjaks ja polegi keegi julgenud lehma võtta. Krahv vihastanud hirmsasti, olnud häbi teiste mõisnike ees ja lasknud tõrkujaile anda vitsu. (J. Hansi. V-A (19.))
Teatakse rääkida, nagu oleks krehvin kord Saksamaale sõites olnud merehädas. Liisk langenud temale. Palunud jumala keeli, et teda merre ei heidetaks ja lubanud kogu eluaja inimestele head teha. Meri vaikinudki ja krehvin täitnud ausalt lubaduse. (J. Urbanik. U-A (157.), A. Ablits. U-A (1.))
Kui krehvin Saksamaal surnud, käidud ratsa mõisast kogu valla rahvale sellest teatamas. Peremehi käsutatud kokku ja antud viina. (J. Hansi. V-A (19.))
Rahval aga on püsinud senini temast kui heategijast kõige parem mälestus. Paljud vanad, kellel praegu õiget hooldajat pole, räägivad tollest kui "kuldsest ajast": kui olnud milleski puudus, saadud alati mõisast, nüüd aga ei andvat keegi. Seda enam on nagu mõistetav selline arvamine, et krehvin peale kõige eelloetletu Vana- ja Uue-Antsla valla rahvale on annetanud veel 10 000 hõberubla arstiabi toetamiseks, mis kindlustatud sellekohase lepinguga (ärakiri lepingust on dr. R. Latiku käes (Vana-Antsla mõisas)), siis 10 000 hariduse toetamiseks ja hiljem umbes 60 000 noore krahv Bose testamendi põhjal, mille protsendid määratud põllumeeste, hariduse ja vaeste toetamiseks. (I. Krüüner. U-A (60.), K. Piirand. U-A (104.))
Õpetajate seminari ja linnakooli kasvandikud saanud 40-50 rubla ja usu- ja arstiteaduse üliõpilased 70-80 rubla aastas krahv Bose toetust ilma tagasimaksu kohustuseta. Ka rääkija (praegune Uue-Antsla Kuldre kooli juhataja) olla end selle toetuse varal koolitanud. (K. Taal. U-A (142.))
Bose arstiasutus kutsutud ellu a 1864. 10 000-rublane kingitus olla igaveseks ajaks hoiule antud Liivimaa mõisnike krediitseltsi Tartu osakonda. Kui ettenähtud tingimustel arsti ei leiduvat, pidanud lepingu põhjal kapital seni kasvama, kuna ta protsendid iseseisvalt võiksid arsti üleval pidada. Kapitali hooldajaiks olnud määratud mõisnik, kirikuõpetaja ja mõlemate valdade vanemad. Esimeseks arstiks olnud dr Schwartz, kes asunud Vana-Antsla mõisas sellekohases elumajas. Apteek ja haigemaja (praegu lagunud olekus) olnud koos teise katuse all. Ka olnud arsti kasutada kutsar ja kaks hobust. Arstimine olnud prii, ainult rohurahana tulnud igal haigel maksta 10 kopikat. Dr Schwarzil olnud omal alal aga viletsad teadmised. Peale teda saanud arstiks dr Kroon ja 1920. a peale dr Latik, kes Antsla valdade vaeseid tasuta on kohustatud arstima, mille eest asutuse päralt olevaid hooneid võib kasutada. (V. Taal. V-A (143.), A. Kallion. V-A (42.))
Krahv August Karl Bose (Krüüneril (kelle ema teeninud krehvinit keetjana) on praegugi alles ülesvõte krahvist (60.)) (1787-1862) keda üldiselt tuntakse "krahvi" nime all, olnud hoopis teine inimene. Järsk ja õel, äärmiselt uhke ja iseteadlik, alati toredust tagaajaja. Ikka sõitnud nelja hobusega (2 kõrvu, 2 üksikut ees), üks "võõrrüütel" olnud ees, kes vastutulejad talumehed teelt kõrvale käsutanud, teine ratsutanud järel. (H. Hiller. V-A (27.), K. Piirand. U-A (104.)) Et ta Eesti keelt pole osanud, rääkinud rahvaga tarepoiss Taanieli kaudu. Teine kord, kui olnud pahas tujus või kui talupojaga asjaajamine teda ärritanud või kui see temaga küllalt alandlikult pole rääkinud, näidanud keelt ja lällutanud "väv-väv-väv", siis ütelnud tarepoiss mehele, et mingu aga minema, sest asja tema tahtmist mööda ei saa. Kord tulnud mees sõnnikukoormaga vastu, pole mütsi saanud ära võtta, koorem tükkinud ümber, lällutanud siis mehele silmi, miks see ei tereta. Teine kord jälle lasknud rakendada 12 hobust ("võõrrüütel" istunud esimese seljas ja juhtinud), tahtes sõita Urvaste kiriku, hobused aga läinud soosaarde. Krahv hirmus vihane, pole saanud aga muud, kui "hopelnud" (lällutanud) poissi. (V. Treumnuth. V-A (153.), J. Hansi. V-A (19.)) Kirikus aga, kui võõrrüütel tal soovitanud istuda tema jaoks määratud kohale, tähendanud, et kirikus ühesugune peab olema ja istunudki teistega ühte pinki. (I. Krüüner. U-A (60.))
Kord saanud metsavargale jaole, lasknud anda samas paigas mehele 30. Mees tahtnud krahvi kätt suudelda, et siis vast halastaks – pole krahv seda lubanud, küll aga ulatanud pärast peksmist käe suudlemiseks. (J. Hansi. V-A (19.))
Peetri talus pole jõutud nii sügavat kaevu kaevata, et vett oleks saadud. Lasknud siis krahv omal kulul selle kaevata. Oodanud, oodanud, küsinud viimaks, kas kaev juba valmis ja imestanud, et peremees pole veel tänamaski käinud. (J. Krüüner. U-A (60.)) Meeldinud aga mõni inimene talle, öelnud alati: "das ist mein Mann". Läti Juhan mõistnud väga ilusasti sikusarve puhuda. Kord juhtunud krahv seda kuulma, käskinud poisil mõisa tulla, hobused talli ajada ja lasknud kogu õhtupoole enesele mängida. Õhtul andnud poisile 1 rubla ja peremehelt, kelle töölisena Juhan olnud väljas, võtnud päeva arve. (V. Treumuth. V-A (153.), F. Rosenberg. U-A (123.))
Krehviniga aga olnud tal sageli pahandust. Eriti pole meeldinud talle kerjalaul mõisaköögi lävel. Nii mõnigi kord saanud krehvin "hopelda", miks see õiendada taluinimestega. Kord tähendanud: "Sina oled santidega sõber, eks mine santide manu!" Krehvin aga vastu: "Mul on mõis ja sandid ka, sul pole midagi!" (M. Hommik. V-A (28.), L. Novek. V-A (88.)) (Nimelt olnud krahv oma isalt päritud mõisa Saksamaal müünud, et Antsla mõisaid paremini korraldada - I. Krüüner. U-A (60.)) Krahv aga pannud Joosep Ilveri mõisa "sandivahiks", et neid sealt eemale peletada. (J. Hansi. V-A (19.))
Ka pole sallinud ta, et krehvini hõbelusikail olnud Loewensterni vapp, lasknud need välja võtta. Sellest ajast aga pole krehvin enam kunagi neid lusikaid tarvitanud. (I. Krüütner. U-A (60.))
Üldse elanud härrased mõisas ainult paar kuud suviti, peatudes alati Vana-Antsla mõisas. Uues-Antslas käidud ainult teed joomas (mõisate vahe umbes 2 kilomeetrit). Talved aga veedetud Saksamaal. (K. Rätsepp. V-A (132.), A. Kallion. U-A (42.))
Krahvil oli 4 tütart, keda hüütud "kuntes'iteks", ja üks poeg. Noor krahv olnud pudikeelega ja isa pole teda sugugi sallinud. Vahel kihutanud poisi majast välja ja mõnegi öö maganud see kõige krehviniga pesukojas. Tavaliselt elanud noor krahv Uues-Antslas ja Vanas-Antslas käinud ainult söömas. (A. Kallion. V-A (42.), F. Rosenberg. U-A (123.)) Kuid alati olnud enesel joogivesi kaasas, pole sealset joonud. Ta abiellunud Saksamaal väga jõuka vürsti tütrega ja jäänudki sinna elama. Et tal järeltulijad polnud, pärandanud krehvin, peale selle kui hulga aega lesena ise mõisaid oli pidanud, need oma vanema tütre pojale parun Reinholf Staël von Holsteinile (Kord suvitanud keiser Aleksander III veel troonipärijana Pärnumaal Uulu mõisas, milline kuulunud Antsla Staëli lellale. Vastuvõtt meeldinud väga keisrile ja terve Staëlide suguvõsa saanud sellest ajast "paruni" aukraadi, enne olnud von'id – I. Krüüner. U-A (60.)) – elas 1846-1907 – (Tõstamaa mõisnik Staëli pojale) tingimustega, et see tema kolmele tütrele päranduseosa väljamaksaks. Selle summa katteks müünudki Staël umbes a 1882 Vana-Antsla mõisa parun Ungern-Sternbergile ja asunud ise Uue-Antsla elama, lastes sinna ehitada uue härrastemaja. (J. Kender. V-A (48.), A. Kallion. V-A (42.))
"Teeli herr", nii tunneb teda rahvasuu, olnud leplik ja hea rahva vastu. Vallas olnud tal palju ristilapsi. Igaks jõululaupäevaks lasknud Kuldre koolimajja viia vaat õlut, härja tappa, saia ja peentleiba küpsetada ja siis rahvale jagada. Onult Saksamaal pärinud ta suure summa, mille kasutanud Tsooru, Lümandu ja Kärsna mõisate ostmiseks. Siis lasknud ta kaevata mõisa krunti ligi Vana-Antsla mõisat hulk tiike (loomulikud tiigid sügavamaks ja uusi juure) ja seadnud sinna kalakasvatuse (J. Krüüner. U-A (60.), J. Ruuder. U-A (128.)), milline praegugi alal, kuigi rohtunud ja korraldamata. Näib olnud omal ajal suurepäraselt sisseseatud. Parun Staël pole nähtavasti hoolinud rahast, vaid on seda ohtral käel jaganud ehitamisteks. Eriti luksuslikult ilusana on ehitatud Uue-Antsla mõisa härrastemaja, milline aga nüüd varemeis ja kõige haletsemisväärsemat pilti pakub. Ühes tiivas elavad veel asunikud, osalt tarvitatakse heinte panipaigana.
Peale Reinholdi Staëli surma pärinud eelpool nimetatud mõisad ta poeg Karl. Tegelikuks mõisapidajaks Uue-Antslas jäänud ema, kuna Karl ise Tsoorus elanud. (M. Roosenthal. U-A (125.), A. Ablits. U-A (1.))
Vana-Antsla mõisa ostnud parun George Gregori p. Unger-Stenberg, rahvasuus "parun Unke" nime all tuntud, 900 000 rubla eest. Olnud mereröövli poeg. Rahvas mäletab teda kui head mõisnikku. Oma ema mälestuseks peale selle surma kinkinud iga aasta vaestele 30 vakka rukkid. (A. Naadel. U-A (84.), H. Hiller. V-A (27.))
Valitsejaks Uues- ja Vanas-Antslas olnud vanasti keegi Vitte nimeline, selle järele Oras, hüüdnimega "Haljas nutt", siis Vint ja selle järele Gernet. Kaks esimest olnud hirmus kurjad. (V. Treumuth. V-A (153.)) Gernet olnud rehategija poeg, vaenelaps Saksamaalt, kelle krehvin kaasa toonud ja siin kasvatanud. Olnud väga hea valitseja. Hiljem ostnud enesele Kambja mõisa. (A. Liebert. V-A (70.)) Peale Gerneti olnud valitsejaks Park, kelle aga parun Staël juba ½ aasta pärast ametist vallandanud ja isegi korterit talle keeldunud andmast, sest tarvitanud rahva vastu omavoli. Siis olnud Jakobson (ka parun Ungern-Sternbergi ajal) ja viimaks Livin. (A. Trull. V-A (154.))
Nii ei tea rahvas nuriseda ka mõisa ametnike üle, needki olnud oma isandate kohased.
Urvaste mõisnikest ulatab rahvamälestus tagasi 7. põlveni, kuigi vanemaist üsna kahvatuna.
Teatakse rääkida Karl Otto von Palkamerist, kes Urvaste müünud a 1776 Karl Gustav von Samson-Himmelstjernale, millise suguvõsa kätte jäi see ligi 140 aastaks. (Viimase mõisniku Erich v. Samsoni abikaasa aga teadis rääkida, et Urvaste mõis kellegilt Taubelt ostetud – E. Lingen Urv. (73.)) Et Karl Gustav von Samson mõisa hinda korraga pole jõudnud tasuda, kinnitanud "Palkamer" puuduva 1000 banko-rubla igavese võlana maa peale (võlga ei saadud tasuda), mille protsendid olid määratud vaestele jagamiseks. Olidki siis Samsonid kuni ilmasõjani neid iga aasta 16. märtsiks õiendanud ja kirikõpetaja siis vaestele jaganud. (K. Neuman. Urv. (124.), V. Soo. Urv. (137.))
Karl Gustav von Samson-Himmelstjerna ajal olnud Urvaste mõis väga väike, härrastemaja isegi õlgkatusega majake. Mõisnik ise olnud varem "sõjaülem", siis aga invaliid – "pea olnud vaskpaigaga paigatud", pole saanud ka ise käia, "aetud ratastega". (M. Jeeret. Urv. (32.)) Ta on maetud 1825. a Urvaste surnuaiale. Temalt päris mõisa ta poeg, Reinhold Johan Ludvig (elas 1778-1858) kellest õieti midagi ei teata rääkida. Siis sai Urvaste mõisnikuks selle poeg Robert Vitalis Napoleon (elas 1803-1876) (E. Lingen. Urv (73.)), keda rahvas tunneb "Raudsilma" nime all. Tema abikaasa oli Wilhelmine Hedvig Elisabet von Staël Holstein (elas 1807-1877), kes rahvasuus esineb "Margeti" nime all. (Kuigi üldiselt toonitatakse (ka E. Lingen) et "Marget" olnud Robert von Samsoni naine, tahaks siiski oletada, et "Margetiks" kutsuti Reinhold Joh. Ludvigi naist, sest tabeli järele, mida nägin E. Lingenil, oli Reinhold von Samsoni teine naine Maria Margarete von Taube, mis nime järele sarnasem Margetile, kui seda on Wilhelmine Hedvig Elisabet. Sellele vaatamata aga esitan andmed nii nagu kuuldud.)
Marget olnud väga kuri, kui naeratanud, olnud kõige vihasem, pole siis keegi ta käes armu leidnud. Vaadanud laudas noori loomi, surnud need kohe ta vaate all. Pole ta aga oma tahtmist saanud, vihastanud nii, et minestanud. Teine kord kadunud jälle sohu või metsa, kust teda siis meelitades kätel koju pidi kantama. (J. Raudsik. U-A (114.), K. Neuman. Urv. (85.)) Kord, kui jälle hing täis, olnud 3 päeva ära. Kutsar riietanu end võõralt ja andnud siis prouale nahatäie (löönud 3 korda). Sellest ajast kadunudki Margetil metsa pagemise viis. (V. Tinno. Lnm (147.)) Ikka ratsutanud ümber, hüüdes hobusele korduvalt: "Ponni aljoh! Ponni aljoh!" Kus vähe viga näinud, lasknud kohe peksta. Kord ratsutanud karja. Lehmad hirmunud, sabad selga ja metsa. Karjusel aga jälle nahatäis soolas, miks loomad lasknud ära joosta. (P. Neuman. Urv. (86.))
Mõisas valitsejamaja otsas kasvanud suur kuusk (nüüd ammu raiutud). mille külge inimesed kätt pidi seotud ja siis nuheldud, et puu verine. Millalgi pole Marget enne rahuldunud, kui inimene verele pekstud. Tulnud Samson vahel teda siin keelama, löönud sellele näkku. (J. Raudsik. U-A (114.)) Kord mõtelnud Linnamäe valla poiss kosida Urvaste mõisa karjatüdrukut Anne. Margetil aga see vastumeelt. Käskinud tüdrukule veel "pulma poolbal" anda nahatäie, kuid poiss viinud selle peksult talli juurest minema. (V. Tinno. Lnm (147.)) Kord lasknud peksta Üdse Eevat. Vahimees heitnud nalja pärast tüdrukule peale, et peksku teda, proua öelnud: "Oh herr Jeesus, jätke nii!" ja pole enam lubanudki peksta. (J. Raudsik. U-A (114.))
Urvaste mõisa park on istutatud kõrgemale platsile, kuhu Marget oli lasknud inimestel aiamaaks mulla üles kärutada. Kohe söögilt asutud tööle, ainult imetajatele naistele antud ½ tundi aega. Ühel Vana-Antsla mõisnikul olnud võlga Urvaste mõisnikuga ja selle katteks lasknud Marget siis aeda kaevata 3 tiiki kalakasvatuse jaoks. Teisalt aga teatakse rääkida, nagu oleks tiigid lastud kaevata nälja ajal, et rahval teenistust oleks ja neil nälga ei tarvitseks tunda. "Raudsilm" aga pole tarvitanud ei kalu ega aiasaadusi, sest neid olla rahva verega saavutatud. (J. Raudsik. U-A (114.), E. Lingen. Urv. (73.)) Teisendis räägitakse, nagu oleks Marget aiamaa põllega lasknud üles kanda. Lesed naised teinud siis aiapäevi. (V. Soo. Urv. (137.)) Ka on Margeti ajal ehitatud praegune Urvaste härrastemaja, puust ehitus, tiivad ühekordsed, keskmine osa kahekordne, umbes a 1842. Kui Margetit maetud, tõusnud järsku väike pilv ja välk löönud haua tuld täis, puusärk aga jäänud terveks. (J. Raudsik. U-A (114.)) (- põlenud sinise tulega (V. Tinno. Lnm (147.))) Matuselised taganenud, öeldes: "Herr Jeesus, herr Jeesus!", õpetaja lõpetanud lugemise ja lasknud haua kinni ajada. (J. Raudsik. U-A (114.)). Urvaste mõisas nähtavat veelgi vahel öösiti Margetit "valge naisena" ümber liikuvat. (E. Lingen. Urv. (73.))
Robert von Samson-Himmelstjerna – "Raudsilm" (nimetus sellest, et kandnud prille) – suur tugev mees, olnud küll hulga parem kui Marget, kuid siiski omajagu õel. Saanud kord karjamehe peale vihaseks, lasknud kaks korda peksta. Kolmandal korral visanud ise kiviga kuklasse. Mees kaevanud nüüd Raudsilma kohtusse. Marget kohtus karjameest süüdistama: "Kuis sa mu herrale kivaga leit!" Mees aga vastu: "Mina pole kellegi härjale löönud." Kohus aga mõistnud Raudsilma loata peksmise eest mõisast välja. Asunudki siis ühes Margetiga Valmeri, kuhu mõlemad surnudki. Maetud on nad Urvaste mõisnike kalmistule. Urvaste mõisa aga päris Raudsilma poeg Hermann Claudius (sündinud 1826). (P. Neuman. Urv. (86.), M. Jeeret. Urv. (32.))
A 1840 ostis Kurista mõisnik Peeter Reinhold Ottokar von Samson-Himmelstjerna (kelle naine oli Hermann Claudiuse õde) Urvaste mõisa oma pojale, Erich von Samsonile (elas 1875-1914). Erich von Samson elanud käsikäes rahvaga ja võtnud selle eluavaldusist tegelikult osa, nagu seltsielust, puhkpillikoorist jne. Tema naine kasutab praegugi Urvaste mõisa hooneid, kuna praegusel mehel (Lingenil) asunikukrunt.
Vanasti olnud Koigi mõisnikul (millisel, ei teata) neli last. Igale neist teinud ta karjamõisa: Annale – Annemõisa, Gertrudile – Truuta, Friedrichile – Vidrike ja Karlile – Kaagvere mõisa, kuna enne need maad kõik Koigi mõisale kuulunud. Koigi ja Annemõisa esinevad alati koos, kusjuures Anne ikka peamõisana, kuigi Koigi vanem.
Vanemaks mõisnikuks olnud neis kahes Roth. Olnud hirmus kuri, peksnud kord mehe surnuks. Temalt ostnud mõisad rootslane Löwis of Menar, kuna Roth ise Põlgastusse asunud. Löwis ostnud mõisa "kõige protsessiga". Nimelt oli Roth lubanud Vidrike mõisa müüa "Pihaagenile", sai aga nähtavasti rohkem pakutud ja müüs Löwisile. (V. Soo. Urv. (137.), V. Kungus. Urv. (61.)) Löwis of Menar müüs mõisad parun Vrangelile ja siis läksid need von Derfeldenite kätte. Edasi müüdi mõisad kellegile sakslasele Umbliale. Olnud metsakaupmees, teinud rahaks, mida saanud, ja müünud siis a 1916 mõisad edasi proua von Radloffile. (P. Reha. Urv. (115.), J. Toom. Urv. (151.))
Truuta mõisa omanikuks olnud vanasti Mango Pihaagen, siis ta poeg. Peale lella surma saanud see ka Vidrike mõisa (Otepää kihelkonnas) omale. Noore Pihaageni naine abiellunud kellegi dr Samueliga (perekonnanime ei teata) ja nende tütar müünud mõisa Restu mõisnik Rothile. Tol ajal olnud Truuta ja Vidrike mõisas valitsejaks Eduard von Schwartz, Põlva õpetaja vend. Rothilt ostis mõisa eestlane Grünberg, sellelt von Brasch ja viimane omanik olnud keegi kindral. (V. Kungus. Urv. (61.), P. Reha. Urv. (115.))
Üldse on need väikesed mõisad ikka aasta või paari pärast läinud käest kätte, mispärast rahvas ka enam vahet ei mäleta teha, milline omanik kunagi olnud ja kuis ta rahvaga suhtunud.
Kärgula vanem mõisnik olnud "Hull Vilkin". Ikka käsutanud naised mõisa, lasknud riided üles võtta, kes mees oma naist tagant tundnud, saanud viina, kes aga pole tundnud, saanud peksa. (J. Kolberg. Kgl (57.))
Hull Vilkini järele olnud mõis rentnike käes, kuna omanik ise Haanjas elanud. Rentnikuks olnud "Kuletsk" ja "Aandrep" (J. Kolberg. Kgl. (57.)) Kuletsk läinud Kärgulast Sõmerpalu valda Mustja mõisa.
Umbes a 1850 peale oli Kärgula mõisnikuks Vilhelm von Wahl. Ta olnud väga kuri ja lasknud mitu inimest surnuks peksta. (M. Unojaan. Lnm. (156.), L. Loppi. Kgl. (76.)) 1860. a ümber müüs Wahl 90 000 rubla eest mõisa Gregorius (või Georg) Ernesta von Siversile, rahvasuus "Jüri" nime all tuntud. Ta olnud väga kerge käega lööma ja hirmus kitsi, püüdnud igal puhul inimest rahaga petta. Peale maamõõtmise võtnud omavoliliselt talude küljest maad ja kui talumees läinud mõisast puid tahtma, öelnud: "Ma annaks ennem sulle paar saapaid, kui mul oleks, kui et palgi annan." (J. Kohlberg. Kgl. (57.)) Kohtuotsuse põhjal pidanud "Jüri" alati kandma labidat kepi otsas – olla tapnud kord inimese. (J. Ermel. Kgl. (10.))
Temalt päris mõisa ta poeg Richard von Sivers. Selle poeg Bernhard Sivers kasutab praegu asunikuna üht osa Kärgula mõisahoonest, mis ehitatud Võhandu kaldale, looduslikult väga ilusasse paika.
Sõmerpalu mõisnikest ulatab rahvamälestus tagasi kuus põlve.
Kui Sõmerpalut veel kutsutud "Kursti liinaks" olnud seal mõisnikuks "Kursk". See surnud poissmehena, pärijateta ja mõis läinud riigile (18. sajandi esimesel poolel). Selle järele saanud Hans Ohm, Tallinna sõjaväe ülem, ta kingitusena riigilt. Peale Ohmi läinud mõis a 1761 Moellerite suguvõsa kätte (rahvas kutsub neid Molleriteks).
Esimene Moller olnud Georg von Moeller, rahvasuus "Molli härr", "Vana Mold" ja "Järvere Jüri" nime all tuntud. (P. Parts. Smp (99.), H. Rämmarga. Smp (130.)) Järvere Jüriks kutsutud teda, et ta Järvere mõisas elanud, see olnud siis peamõis. Ka Sõmerpalu kuulunud temale, seal olnud suvitamas. Vana Mollil olnud ligi 80 väärlast, tarvitanud esimese öö õigust. Muidu pole olnudki nii halb. Tema kurjust andestanud ikka rahvas: oli kellegi töölt puhkamas leidnud, keerutanud okslist kadakast keppi ja löönudki, kes ees seisnud, öeldes: "Oot, oot ma aitan!" ise sealjuures aga pahandades: "Kas sul jalgu pole, et minema saad", "Vai sa kurat pakku ka ei läe!" – ikka jäänud need nuhtlemata, kes eest ära jooksnud, olla soovinudki seda. (M. Thalfeld. Smp (146.), J. Tint. Smp. (149.)) Kord pannud vaese mehe rehepapiks, et see ennast rikkaks varastaks. Mees aga mõne aja pärast jälle härra juures pudrujahu otsimas. Olnud siis Mollil hing täis, lasknud papile anda keretäie, ise öeldes: "Ma õpetan su rehepapiks, aga paar nädalat rehepeksust mööda ja sa tuled jälle jahu otsima." (A. Vedler. Vbn. (160.)) Teinekord jälle satunud rehepapile peale, kui see parajasti varastatud rukkikotiga läinud Soe kõrtsi. Mees tunnistanud puhtsüdamliselt süü üles. "Kui nii, siis katsu, et minema saad!" tähendanud vana Mold. Mees aga pole jõudnud kotti selga tõsta. Andnud siis tublisti kepiga tähendades: "Ah sa nii palju varastad, et enam ei jõua kanda, aga katsu, et sul teisel päeval tsuuad jalas on!". Aidanudki mehel koti selga ja kumbki läinud oma teed. (K. Roosbaum. Smp (122.))
Kord Krimmi sõja ajal läinud vägi läbi Järvere mõisa. Soldatid andnud oma raha Jüri kätte hoiule, et kui sõjast tulevad, siis saavad kätte. Olid aga sõjas langenud ja jäänudki raha Mollerile, sellest saanudki ta rikkaks. (H. Väre. Smp (167.))
Vanemad Mollerid pole olnud üldse rahva rõhujad, mida edasi, seda pahemad aga olnud nooremad.
Järvere Jüril olnud väärpoeg Friedrich Karl, rahvasuus "Vana Prits", kellele ta 50. aastate keskel mõisa pärandanud. Vana Prits ehitanud Sõmerpalusse kivist härrastemaja ja asunud sinna elama, kuna endine puuehitus Jüri ajal põlenud. Tulekahju ajal peitnud Jüri kastiga raha silla alla. Ka Järvere mõisa uus härrastemaja ehitati tema ajal telliskividest karjalauda otsa, mida siis Vana Pritsu poeg juurdeehitusega veel täiendanud. Endine, ka kivine, Jüri aegne, olla lagunenud. (P. Parts. Smp (99.)) Vana Prits pole pidanud mõisas valitsejat, vaid selle asemel (selle raha eest) lasknud lõigata kraave. (P. Parts. Smp (99.)) On rahva eest palju hoolt kandnud. Kavatsenud Sõmerpalusse ehitada ka abikirikut. Materjali ja meistri lubanud omalt poolt, kuna peremehed tööjõu pidanud andma. Need aga pole sellega leppinud ja kirik jäänudki ehitamata. (M. Vedler. Smp (161.))
Friedrich Moelleril olnud kolm poega: Aleksander, Otto ja Reinhold. Selleks, et näha, kas Aleksandrist ka kohast mõisapidajat saab, ostnud katseks talle Kanepi kihelkonnast Karaski mõisa. Saanudki siis ka Sõmerpalu temale ja maksnud 140 000 rubla kahele vennale välja. (P. Parts. Smp (99.))
Aleksander von Moeller olnud hädise tervisega. Andnud seepärast Sõmerpalu, Anne ja Mustja mõisa Kärgula mõisnik Richard von Siversile rendile ja läinud ise Itaaliasse tervist parandama, kuid surnud sinna a 1894. Laip põletatud krematooriumis ja tuhk maetud kodumaale.
Et isa surres poeg Freidrich von Moeller, "Viimane Prits", alles 6-aastane olnud, valitsenud tema täisealiseks saamiseni mõisat kaks eestkostjat, nimelt Tilsite mõisnik Roth ja väikse Friedrichi lell Otto von Moeller. (K. Roosbaum. Smp (122.))
Mõni aasta peale Aleksander von Moelleri surma lasknud ta abikaasa ehitada Järveresse uue kivist härrastemaja, mis läinud maksma 20 000 rubla ja mida ümbruskonnas kutsutakse "proua herbeniks". Praegugi kuuluda see temale, kes ise elada Saksamaal, kuna advokaat Hartmann, mõisnike volinik, tavaliselt seal suvitada.
Viimane Prits olnud pillaja ja väga tige ja kade rahva vastu. Keelanud suvitajail Sarvemäel käimise, kust ilus vaade järvele, pannud väiksed käidavad teed kinni neile kraave ette kaevates, lasknud Joosepi renditalu metsa maha raiuda jne. Üldse pole ta maapidamisest suurt hoolinud, andnud selles täie voli valitseja Gläserile. (P. Parts. Smp (99.)), kes aga peagi jõukaks läinud. Olnud palju põletamisi tema ajal ümbruses, politseikoerad aga tulnud ikka valitsejamaja juurde välja. Sellest sissetulekute kõrvalevalgumisest oligi Friedrich von Moeller sattunud rahalisse kitsikusse ja müünud Lilli, Anne, Peetri ja Mustja mõisa. (P. Parts. Smp (99.)) Resto mõisnik Roth, Väimera mõisnik Loewen ja veel keegi kolmas Lätimaalt ostnud need koos kõige inventariga ja müünud siis Moelleri nimel edasi saksa kolonistidele. (F. Moeller lootnud vahemehe kaudu müües pääseda teravutest kohaliku rahvaga.)
Tegelikuks asjaajajaks olnud seejuures Väimera Loewen. (A. Kaitsa. Smp (39.), J. Kikas. Smp. (53.)) (Olnud varem "von", kuid oma teenijat kosides kaotanud selle.) A 1911 tulnud mõned üksikud ja 1912 suurem osa koloniste, enamasti Ukrainast, Volõni kubermangust. Praegu on neid kohal 36 perekonda. (1912. a alates on kolonistidel oma Saksa õppekeelega kool, praegu 4-klassiline ja avalikkude koolide võrku kuuluv. "Gesellschaft Deutscher Schulhilfe" kohalik osakond (selts ise asub Tallinnas) ehitas 1925. a Peetrimõisa koolimaja, mille hommikupoolses otsas ka kirikuruum. Kooliõpetaja Gerhard Plath täidab "Peetrimõisa ev. luth. usu abikoguduse" abiõpetaja kohuseid (– peaõpetaja Tallinnas. Kooli-kiriku ümbrust kutsutakse "Heimthal'iks".)
Ainult 2 krunti sai eestlastele. Endine Sõmerpalu mõisa kutsar Juhan Mutso (kelle naine kauaaegne mõisa keetja) tahtnud ka krunti. F. Moeller pole aga lubanud, tähendades, et ta isegi juba teenitud aja eest palka saanud. (A. Kaitsa. Smp (39.), J. Kikas. Smp (53.)) Kuid kolonistidele andnud isegi seemnevilja – nii vaesed olnud. Kuidagi pole need alul kohaliku kliimaga kohaneda osanud. Teinud ahjud välja õue peale, külvanud maisi ja muud soojamaa vilja jne. Alles siis, kui lõikust pole saadud ja külm liiga tükinud tegema, asutud oludekohaselt elama. (D. Tint. Smp (148.))
A 1866 liideti Järvere, Mustja, Lilli ja Peetri vald üheks Sõmerpalu vallaks, kuna varem neist iga oli iseseisev vald. Mustja-, Lilli-, Anne- ja Peetrimõisa kinkinud Järvere Jüri oma väärlastele. Mustja mõis saanud "Kuletskile". Olnud hirmus kuri ja peksnud palju, kes mõisa õuest läbi minnes kübarat pole maha võtnud, sellele löönud kohe. (K. Roosbaum. Smp. (122.), A. Kala. Smp (40.)) Hiljem omandanud Mustja parun Stackelberg. Ta ehitanud sinna suure kahekordse (otstest kolmekordse) härrastemaja ja lasknud seest lüüa vildiga. Kulud läinud aga nii suureks, et pidanud mõisa müüma "poolmuidu" Friedrich von Moellerile (Vana Prits). See lõhkunud ehituselt kolmanda korra ja tarvitanud materjali Tapoja ja Lilli karjamõisale juurde ehitamiseks. (P. Parts. Smp (99.))
Lilli- ja Annemõisa saanud "Vänderile", keda hüütud "Prälliks". Vänder olnud kangesti tige. Inimest pole aga muidu peksta saanud, kui seisnud toolile, olnud küürakas.
Umbes 1860. a ümber meelitanud Vana Prits kavalusega Vanalt Mollilt antud kingituselepingu Vänderilt oma kätte, põletanud ära ja saanudki nii võltskuse teel mõisad tagasi (ka Peetrimõisa). (A. Kala. Smp (40.))
Siit alates renditud Lilli-Anne mõisad Viktor Vishnakovskile. (Teisalt arvatakse, et tema ja "Vänder" on sama isik.) Hiljem ostnud need von Klot. (P. Parts. Smp (99.))
Peetrimõisa kinkinud Erastvere mõisnik ühele oma ristipojale, kuid vallata, mispärast siis Vana Mold oma käest orjamaad juurde lisanud. Veel hilise ajani maksnud Peetrimõis regulatiivmakse Kanepile. (P. Parts. (smp. (99.), D. Tint. Smp (148.)) Mõisnikuks olnud seal keegi "Kope" nimeline, kuni Vana Prits mõisa kavalusega omandanud. Teisalt räägitakse, nagu oleks Vana Prits Mustja-, Peetri-, Anne- ja Lillimõisa tagasi ostnud Sõmerpalule, mis ajast need ühe omaniku kätte jäänudki. Piho mõis (oli Järvere karjamõis – 300 vakamaad suur) olnud juba varem Moellerite käes. (J. Eisen. U-A (8.))
Vaabina esimene mõisnik olnud krahv Vaabin, kellelt mõis ka oma nime saanud. Selle järele omandanud mõisa krahv "Ilistrom". Peale selle surma (teel vooriga Venemaale) saanud Vaabina von Rennenkampfile, rahvasuus "Redekami" nime all tuntud. Siis mõisate vahetuse teel omandanud selle a 1835 von Samson-Himmelstjerna, kuna von Rennenkampf Jäärja mõisa asunud.
Esimene Samson olnud hädise tervisega, "kandnud kõhtu nööriga kaelas". Tema järele pärinud Vaabina ta poeg Gustav von Samson-Himmelstjerna. Tema ajal ehitatud Vaabina härrastemaja, umbes 70 aastat tagasi. (V. Järvepalu. Vbn. (37.)) (Praegu on see täitsa kõdunevas seisukorras. Asunikud, kelle elumajad veel valmis saamata, leiavad sealt esialgset ulualust. Talvel töötab Peebu kooli 2 klassi neis ruumides. Mõisat on piiranud vanasti kiviaed, ühelt poolt telliskivine, teiselt raudkivine. Mõisa viib põline pärnade puiestee. Mõisa ümbrus pole kõige ilusam ja praegu äärmiselt räpane ja haisev.)
Gustav von Samson, kuigi ise kihelkonna kohtunik, oli pooldanud vägagi ülekohut. Nii võtnud "Tillukesel Isakul" varguse eest ikka päeva arve – kui see talupojalt salaja saanud tuua köie ja päitsed. Kord läinud 3 meest mõisa, kes just oma silmaga näinud, kui Isak köie härrale andnud. Härra küsima, mis asjus mehed tulnud. Seletanud siis, et Tilluke Isak varastanud köie. Samson näidanud parajasti käes olevat köit meestele, ise käratades: "See on minu köis, aga kus on teie köis." Mehed hirmul, et kohtusaks paneb veel kinni, taganenud uksest ja katsunud, et aga minema saanud. (K. Ahman. Vbn (3.))
Gustav von Samsoni järele pärinud mõisa ta poeg Gerhard. See seltsinud väga talurahvaga, mänginud poisikesena isegi nende pasunakooris kaasa ja hiljem olnud Vaabina Põllumeeste Seltsi liige, mille tegevusest ta osa võtnud ja igat moodi püüdnud teda toetada. Ka olnud ta kopika pealt võla tasuja ja nõudnud teisteltki täpsust. Olnud väga töökas ja ikka vastutulelik. Laisku ja hooletuid pole sallinud, alati sõimanud neid: "Sina laisk ja hooletu!" (A. Saaremets. Vbn (133.))
Linnamäe vanemaks mõisnikuks olnud von Üksküll. Ta ajanud teonaised "uiboaeda", lasknud riided üles võtta, kes mees oma naist tagant tundnud, sellele andnud rubla raha. (K. Kängsep. Lnm. (63.)) Ükskülli naist tunneb rahvasuu "lõõtsa proua" nime all. Olnud korratüdrukud mõisas ketramas, käinud ja katsunud ikka näpuga lõnga. Juhtunud see olema vähe tombuline, löönud võtmekimbuga ketrajale näkku. (V. Jeeger. Lnm (31.))
Et Üksküllil järeltulijaid polnud, võtnud ta kasulapseks parun Freytag-Lohringhoveni tütre Vilhelmine. Parun Otto Julius Maydell (Maydellid on pärit Kurru mõisast, Amblast 3 versta.) kosinud selle ja nii läinudki a 1835 Linnamäe mõis Maydellite suguvõsa kätte. Poole mõisast saanud Vilhelmine kaasavarana ja teise poole ostnud Maydell. Tema ajal a 1851 on ehitatud endise puumaja asemele Linnamäele uus härrastemaja, mille ehitamine kestnud 6 aastat. (M. Maydell. Lnm. (78.)) Siis olnud ümbruses veel põlised suured metsad täis hunte.
Maydellid olnud üldse väga head ja leplikud rahva vastu. Kord leidnud Otto Julius (rahvasuus "Jüri") teomehe magamas ja tema hobuse viljas. Ajanud kohe teise teolise teda äratama. Kord jälle ajanud poiss kupjale vastu. See härrale kaebama. Jüri öelnud poisile: "See on ükskõik, kas ma annan sulle 20 hoopi või rubla raha, mille sa siis Utita kõrtsis maha jood" ja andnudki raha, tähendades, et vasturääkimist ei ole. (J. Haller. Lnm (15.)) Kui pannud kellegi peremeheks, andnud omalt poolt künnihärja. (V. Jeeger. Lnm (31.))
Utita kõrtsi juures olnud Võrust Valka saadetavate vangide puhkepaik. Kord a 1851 läinud vangid omavahel riidu. Saatjad-soldatid pole saanud neist jagu ja palunud mõisnikult abi. Jüri olnud parajasti Mõniste mõisas ja toapoisil tulnud idee härrat mängida. Riietanudki end selle polguülema-ülikonda ja lasknud kõrtsi juures igale vangile anda 20 hoopi. Jüri asjast kuuldes läinud hirmus vihaseks ja öelnud: "Kuule Osvald, sina siga oled minu verega võidetud riided selga pannud ja inimesi tapma läinud." Vallandanud poisi jalamaid, kuid muud karistust pole ka määranud. (J. Haller. Lnm (15.)) Ka andnud Otto Julius Maydell igasse tallu piibli. (M. Stamm. Lnm (140.)) Kõike seda hinnates kinkinud rahvas talle kuldpulmadeks hõbekarika ja korraldanud tema auks tõrvikutega rongkäigu. (M. Maydell. Lnm (78.)) Otto Julius Maydelli ajal oli ta noorem poeg Otto Eduard mõisavalitseja, kuna vanem poeg Otto Artur (mõisa pärija peale isa surma a 1889) Peterburis, Tiflisis ja hiljem Varssavis olnud palatikohtunikuks. Peale isa surma elanud Otto Eduard veel 6-7 aastat oma vanema venna rentnikuna Linnamäel. Siis rentinud Otto Artur Maydell mõisa Juhan Peetile 12 aastaks, siis Villem Raudsepale ka 12 aastaks ja siis osade viisi mitmele moonakale. Ainult üsna vähe maad jäänud mõisale, mida mõisa puutöölised harinud metsaülem Rudolf Bergi ülevaatusel, kes elanud metsavahi majas Savivaril, kuna mõisa härrastemajas asunud üürnikuna Sangaste krahvi õde ja vend. (E. Parts. Lnm (98.)) Et vennale päranduseosa välja maksa, müünud Otto Artur Lümandu karjamõisa (Lümandu asub kõrgel orukaldal, looduselt palju ilusamas ümbruses kui Linnamäe mõis ise. Hoone on härrastemaja taoline, osalt kivist, osalt puuehitus.) Uue-Antsla mõisnik Staël von Holsteinile. (A. Duuberg. Lnm (7.), V. Jeeger. Lnm (31.))
Peale Otto Artur Maydelli surma a 1905 sai mõis ta vennale Otto Eduardile. Nende noorem õde Mary Maydell elab praegugi Linnamäel. Ta on rahvale palju head teinud: on arstinud tasuta haigeid, toetanud puudustkannatajaid jne, ikka püüdnud rahuldada inimeste soove.
Mõisa ametnikest oleks nimetada Otto Juliuse aegset valitsejat "Seedoffi", kes vahvusega sõjas oma isandale teeninud "paruni" nime. Nimelt käinud ta Maydelli asemel sõjas, elanud siis surmani mõisas ja maetud ka mõisnike kalmistule. (M. Hein. Lnm (21.)) Ka teistest ametnikest on rahval säilinud ainult kiitev mälestus.
Sageli kuuled hallpäid lausuvat, et Linnamäe mõisas võrreldes teistega olnudki rahval see kõige kergem elu.
Päris- ja teoorjust eristab rahvas väga umbmäärselt. Teatakse rääkida vaid raskest "orja-ajast" ja üsna väheseid mälestusi on hoitud pärispõlvest.
Et sõnaline traditsioon teoorjuse aegseist kohustusist küllaldaselt täpselt ülevaadet ei võimalda, esitan need mõningate vakuraamatute järele:
"Kohtu hainadeks" viidud kõige paremad, mis talus kasvanud, taalri kohta umbes 1 puud. (A. Vuks. Kgl (166.)) Peale kõige eelmainitu pidanud metsavahid veel korjama mõisale teatud hulk marju ja seeni ja laskma linde. (M. Jeeret. Urv. (32.))
Teopäevil lasti orjadel teha kõik tööd ja toimetused, mis üldse kuulusid mõisa majapidamisse. Nii koristas Vana-Antsla Oe küla Põdra talu (suurus vähem kui 20 taalrit) 16 vakamaad heina, 4 - kaera, 4 - ristikheina, 4 - rukist ja 1 vakamaa kartulit, lõikas ja vedas 10 sülda puid ja käis kolmel päeval sõnnikuveol. (K. Kangru. V-A (46.))
Peale mõisakohustuste oli rahval veel õiendada kirikõpetaja kümnis: kanad, linad, vili jne. Seda maksis niihästi mõis kui talud suuruse järele. Tavaliselt tasuti see õpetaja nõude kohaselt, mis aga mõnigi kord olnud ülekohtune maksjate suhtes. Nii nõudnud kord talunikud Urvaste õpetaja K. G. Steinilt trükitud regulatiivmaksude eeskirja, mida see aga keeldunud andmast, tähendades, et tal selleks õigus puududa. Talunikud esitanud kaebe. Selgunud, et puud, mida seni peremehed viinud õpetajale omast metsast - 16 ½ sülda õpetajale ja 7 sülda köstrile - oleks pidanud mõisnik andma ja talunikud ainult vedama. Ka köstrile puie nõudmine olnud ülekohtune. Selline lugu juhtunud veel 20. sajandi esimeseil aastail. Vene talurahvaasjade komissar päästnud aga rahva tollest maksust. (D. Tint. Smp (148.))
Juba päevatõusul algas mõisapõllul töö, mispärast ka kesköösel tõusti, et nädala sööki valmis panna ja õigeks ajaks tööle jõuda. Isegi 25 versta tagant tuli mõnel talul töölisi saata, näiteks Arukülast, mis tol ajal kuulus Vana-Antsla valla juure. (K. Zibo. V-A (169.)) Vahel andnud mõisnik töölisi mõneks ajaks ka võõra mõisniku käsutada. Nii olnud kord Antsla mõisatest igal nädalal 50 meest Kuigatsis parki (!) ehitamas. Leimüsteri ajal saadetud jälle töölisi Vaalu mõisa teole. Söök valatud pikka ruhta (moldi), kust siis iga üks lusikaga söönud, millest ka rahva suhu jäänud ütlus: "Vaalu puder ja Antsla lusik." (L. Tee. U-A (145.)) Pühapäeviti käis külakubjas ratsa ja andis kogu nädalaks käske, kuhu ja palju peremees teolisi pidi saatma, kas hobusega "veidse teole" või jalainimesi. Vana-Antsla vallas olnud 7 külakubjast (Oe, Säre, Kobela, Rimmi, Patupera, Eebera ja Ähijärve külade jaoks) ja Uue-Antsla vallas 3 (iga kolme "kolka" jaoks üks: Kassi-, Uhtjärve- ja Pärtuse kolk). "Rooskvarrega" (piitsa-) löönud kubjas pajalauale (mis täitis akna aset) ja hüüdnud: Peremees, välja! Kas sa kurat saad juba välja! kuni see tulnud ja käsu vastu võtnud. (A. Kallion. V-A (42.), H. Hiller. V-A (27.)) Kes vähegi suurema kasvuga, saadetud juba 10 aastaselt teole, ka rääkija ise. (V. Treumuth. V-A (153.))
Töö olnud hirmus raske. Alati rõõmustanud naised, kui vihm tööd takistanud, saanud siis lapsi imetada. Kui Vana- ja Uue-Antsla piirikraavi lõigatud, olnud töö nii ränk, et elama jäänud ainult lapsega naised (kellele igal söögivahel antud aega last imetada) ja varsaga hobused. (L. Tee. U-A (145.)) Kurb olnud ka lugu, et oma põllul töötamine ikka viimaseks jäänud. Alles siis, kui mõisa töö valmis, võidud oma peale mõelda, kuid vahel liialt hilja, kui vili juba kas pudenenud või mädanenud. Talupojad, enesestki viletsas majanduslikus seisukorras, sattunud seekaudu veel raskemasse.
Eriti raskeks kohustuseks osutus mõisa rehepeks.
Vana-Antsla mõisal oli 3 rehte: Mute, Kääpa ja Vabriku rehi, kõik kahe poolega. Igasse rehte mahtus korraga 32 viljakoormat. 4-5 perest käsutati rehele, iga koorma kohta inimene ja 3 ööpäeva puhkuseta töö järele pidid puhtad terad olema aidas. Juba õhtuks mindi rehe juurde ja töö algas umbes kell 11 ja järgmiseks õhtuks pidi olema valmis. Sülega kanti kuiv vili "tapnale" (ühtlaselt rehe põrandale), olnud kuum kui tuli. Pekseti kootidega ja "rehiti siis õled julka" (kuhja, piki rehe põrandat). Igas rehes oli tavaliselt kaks rehepappi, üks omast vallast, teine võõras, kes valvas, et ei saadaks varastada. Sellest hoolimata aga läinud papid enamasti rikkaks. Rehepapp pistis kühvli puhastatud õlgedesse ja raputas neid käega. Oli kühvlisse pudenenud teri, said töölised "kühma mööda" ja vili tuli uuesti puhastada. Järgmisel päeval läksid tüdrukud, "viskajad", igast perest 1-2, "tuulkambritesse" sarjaga teri tuulama, "sõglaga vilja sõõrima" ja veel kord puhastati need siis läbi käsimasina. Siis aheti uus rehi ja niipea kui see kuiv, asusid järgmised 32 tööle. Nii kestnud rehepeks teinekord märtsikuuni. 18 taalri talul tulnud peksta 6 reht. Peksti pirrutule valgustusel. Selleks oli rehe nurgas kivist "tulekapp", kus keegi rehepapilt määratud naine valvas, et pirrusüsi õlgedesse ei kargaks. Tulekapi kõrval oli veetoober. Tulenäitajal olnud alati "mühk pirde" kaasas. Juhtunud see aga suikuma jääma, saanud kohe papilt kepiga. (J. Kender. V-A (48.), J. Joab. V-A (33.))
Rehelt tulles olnud inimesed nii väsinud, et käies suigutud, pead rinnal. Reheliste töö oli seda raskem, mida kurjem rehepapp. Mute rehes olnud kord papiks Kaabri Isak, üsna leplik mees, kuid nõudnud väga korralikku tööd. (J. Hansi. V-A (19.), M. Zeiger. V-A (168.))
Lusti karjamõisa rehes töötanud korraga 20 inimest. Jaan Kangru, nn Tulp Jaan, ja Koemetsa "Väläkenä" olnud rehepapid. Üks neist hukkunud ühes rehega, kui põlevast hoonest oma sinna peidetud raha läinud päästma. (K. Kangru. V-A (46.)) Kord rehte lõpetades laulnud teolised "krehvinile", kes parajasti mööda läinud:
"Tere ilus härrakene,
Kulda krooni prouakene.
Tule isse tooli pääle,
Saista saali veere pääle.
Kae kuis valda vaivatas
Ja teopoisse teivatas
Vald aetas vardale
ja teopoissi teivasse."
Kohe andnud "krehvin" töölistele vaadi õlut. (J. Hansi. V-A (19.), M. Zeiger. V-A (168.))
Uue-Antsla mõisal oli ka kolm rehte: Hõimu, Keskmine ja Matsirehi. Iga rehe juures pekstud 3 rehte, seega kokku 9 reht nädalas ja enamasti kestnud see kuni küünlapäevani. Varem ahtnud ühed rehe ja teised peksnud. Igal nädalal olnud siis "päie vedu" (vilja-), ahetud ikka koorem inimese kohta, igasse rehte 30 koormat. Hiljem aga ahtsid uue rehe need, kes peksu lõpetasid. Iga mees rehitsenud ühe pika "julga" ja naised kandnud õled "kõlgusele". Pikad õled pandud kõlguse lävele, peenemad aga, milledes veel teri kardeti olevat, kantud tahapoole - nii sündinud see hea rehepapi loal. Teinekord aga lasknud rehel olev võõras papp või aidamees õled tagant välja kanda ja häda siis oma papile, kui juhtunud leidma neis teri. Tavaliselt löönud papp kühvliga julgale, kui leidnud 3 tera kühvlist, löönud õlerõugu laiali ja lasknud uuesti läbi puistata. (L. Tee. U-A (145.), M. Rosenberg. U-A (124.))
Enne ametisse seadmist vannutatud rehepapp. Kuigatsi mõisa (kuulunud ka von Loewensternile) rehepapi vannutamisel seisnud härra juures ja öelnud "tak, tak, tak", arvanud, et valitseja vannutab, aga see, kui rehepapile "tsähvi andis", öelnud: "Lobjaku kõrtsi lugemata, Alakõrtsi arvamata, Pukka pool vakka, Kuigastele kuus vakka" - nii palju pidada papp varastama.
Üldse olid mõisnikud osavat vargust sallinud, tabatud aga keegi teolt, olnud lugu halb. (H. Pihlo. U-A (102.)) "Miks sa pükse ei paranda, ma panin sind ju rehepapiks" öelnud kord mõisnik papile, kes end rikkaks pole osanud varastada. Ka talupojad proovinud selles oma osavust. Eriti palju varastatud vilja terade veol, mille eest siis mõisa viinakeldrist saadud viina. Mõisnik pole ärritunudki, sest vili jäänud ju ikka temale. (J. Ruuder. U-A (128.)) Üldiselt teatakse rääkida "soldan Suur Aad'ist" (elanud Ala-Kiisa talus), kes Kassi karjamõisa rehest vakase koti vilja, mis nööriga jala külge seotud, kraavi mööda ära vedanud - olnud nii tugev mees. (F. Taks. U-A (144.), J. Kallion. U-A (43.))
Kord mõisniku mööda sõites laulnud Keskmises rehes tüdrukud:
"Saksu viiaks põrgule
Tõmmatas tõrva mäele.
Seal neid külle kütsetasse,
Sällaluu säetasse
Lahki lüüas linane hame
Purus peene pallapuul
Minge muial mõisijille
Kae kus peene peetas
Kalevane kannetas
See on mõisa põrgumõisa
Kuratite koolimaja
Siin hulli opatasse
Noorekesi noomitasse."
Rehepapi tunnistuse põhjal lasknud mõisnik tüdrukut, kes laulu alustanud, talli juures peksta. Teised aga südametäiega laulma:
"Rehepappi, patukotti
käskis Maie maani lüva
Kaiel põhjani põruta.
Jõua Maie maani lüva
Kaie põhjani põruta."
(E. Rehkli. U-A (116.))
Urvaste mõisal oli kaks rehte: Riste ja Vastsetare rehi. Viimane olnud kahe poolega, Riste rehi aga kolme poolega. Rehealused olnud teine teisel pool otsas ja kolmas kõrval - sellest ka "Riste" nimetus. Igasse mahtunud 10 koormat, nii olnud 30 inimest korraga rehel. Pekstud "8 koodi korra" järele: 4 lööjat käinud ees, teised 4 taga. Löönud taktis. Eksinud aga keegi korras, olnud varsti kühm sinine. (J. Toom. Urv. (151.)) Koigu karjamõisal olnud Siksaare kahe poolega rehi, kus töötatud korraga 20 inimesega. (V. Kungus. Urv. (61.))
Kärgula mõisal oli 3 rehte: Krimmi, Mäe ja Palu rehi. Viimane olnud ühe poolega, mahutanud ainult 10 koormat vilja, teised kahe poolega.
Kui Krimmi rehi juba kolmandat korda põlenud, lasknud von Sivers tema asemele ehitada küüni. (J. Kolberg. Kgl. (57.)) Mäe rehte ahetud korraga umbes 16 koormat vilja. Toodud teinekord lume alt, et sõrmed verised. Pekstud 60 rehte talves, mis kestnud jakobipäevast jüripäevani. Rukkipeks oli järgmine: esmalt rabatud vili, siis laotatud põrandale ja pekstud kootega, siis puistatud ja õled seotud kuppu. Olnud keegi rehepapiga sõber, viinud viina - võinud kerge vaevaga end rikkaks varastada. (M. Liin. Kgl. (72.), K. Mägi. Kgl. (81.))
Sõmerpalu mõisal oli kaks rehte: Savi ja Puurehi, mõlemad kahe poolega. Savirehte mahtunud 6 + 6 koormat. Rukkikoorem pidanud olema 6 jalga pikk ja 6 kõrge. Üsna palju tulnud ette vargust. Söögianumaga varastatud teri, rääkimata veel sellest, mida võeti papi loal või see ise. (J. Eisen. Smp. (9.), H. Väre. Smp. (167.)) Peetri karjamõisal oli ka kahe poolega rehi, kuhu mahtunud 8 + 6 koormat, iga koorma jaoks olnud üks reheline. (H. Rämmarga. Smp. (156.))
Vaabinas oli Mäe ja Kantsi rehi, mõlemad kahe poolega. Kantsi rehi olnud savist ja sinna mahtunud 22-25 koormat, selle järele, kui täis aetud. Mäe rehi olnud puust ja väiksem. (A. Vedler. Vbn. (160.)) Peks sündinud siin umbes 60 aasta eest rehepapp Jaan Kuusi ajal järgmiselt: kuum vili kantud sülega rehealusele. Rabatud nii, et mehed, hoides tüvest, löönud vihku latvapidi vastu pinki, naised aga löönud vastupidi igat vihku veel 3 korda. Siis laotatud vihk ja puistatud kätega, siis löödud 3 korda vastu jalga, siis vastu maad, puistatud siis uuesti, seotud kuppu ja viidud karjalauda peale kuhja. Rukki rabamisel tulnud lüüa alul tasa, et mitte pead otsast ei kargaks. Olnud esimesed terad juba väljas, pole seda karta olnud. Rääkija ise saanud papilt lüüa selle vastu eksimisel. (K. Rehkli. Vbn. (117.)) Kummaski rehetoas olnud 2 tulekappi. Kohase tuulega läinud tuulamine ruttu, nii et juba 3 ööpäeva töö järele terad mõisaaita veetud. Vaikse ilmaga aga nõudnud puhastamine hirmus suurt vaeva. Kantsi rehest saadud 150-180 vakka rukkid. (K. Puura. Vbn. (110.)) Sealne rehepapp Jaan Kuus olnud väga õel mees, eriti palju peksnud tütarlapsi ilma ühegi põhjuseta. Tema järele olnud papiks Juhan Ploom, palju parem mees. Mäe rehel olnud papiks Ott Künnapää. Olnud hea mees, pole kedagi nuhelnud, teinud alati nalja ja löönud laulu. (S. Hurt. Vbn (30.), J. Absalom. Vbn. (2.))
Linnamäe mõisal oli kahe poolega Savi rehi ja ühe poolega Vastsene rehi. Viimasesse mahtunud 10 koormat. Öösel asutud peksma ja lõunaks olnud juba rehi maas. Rääkija olnud ise seal rehepapiks. (V. Jeeger. Lnm. (31.))
Rehepeksule järgnenud linakolkimine. Iga mees pidanud päevas 1 puud linu täitsa puhtaks tegema. Antud mõnigi kord poolmärjalt kätte. Öösel pidi kolkima ja päeval puhastama, et õhtuks saaks ära anda. Vastuvõtjaks olnud Vanas-Antslas kõhukas aidamees Thalberg. Leidnud linades luid, andnud inimesele tagasi puhastada, "ümber üväda", see rabanud teinekord kasvõi keskööni. Pole jõudnud aga arvu siiski täis puhastada, võetud ½ päeva arve. (J. Hansi. V-A (19.), K. Rätsepp. V-A (132.))
Viljakoristamine teoajal oli talupoja raskemaid kohustusi ja kärsitumaid päevi juba seetõttu, et mõisapõldude koristamiseks parem tööaeg kulus ja omadelt sageli lõikus jäi saamata, kuna vili hilise aja tõttu oli kas tuulelt pudenenud või vihmalt ligunenud, mis omalt poolt kaasa aitas, et taludel ikka enam ülejõu käis vajalisel määral tööjõudu pidada, et oleks saata olnud kahele poole.
Vana- ja Uue-Antsla mõisas antud töölistele paberil mudel, kuidas lõigatud vilja kuivama asetada. Rukkid pandud enne hakki ja 3-4 päeva kuivamise järele kuhelikku (mitu hakki koos). (E. Vallner. V-A (158.)) Kaer, tatar ja seemneristikhein põimitud sirbiga. Ööd läbi oldud põllul, teinekord tehtud tuli üles. Rääkija mäletab seda omast kogemusest aasta 60 eest Lusti karjamõisa põllul. (K. Reile. V-A (118.)) Odrad niidetud vikatiga. Oder ja kaer asetatud kuivama 10-12 "kärbikule" (pikkade okstega latid). 4 pikka "roovikut" pandud alla, et vili maha ei puutuks. (M. Rosenberg. U-A (124.)) Siis märgitud "osatükil" lepaokstega umbes 4 jala laiused "hitskmed", kust siis mahapudenenud 3-teralised odrapead ära korjatud. Kaheteralisi võidud maha jätta. Ikka olnud korjajail sõrmeotsad verised. Olnud mõni aga mõisa karjusega sõber, lasknud see lambakarja osatükile ja natukese ajaga olnud põld puhas ja inimesed vaevast lahti. (A. Liba. V-A (174.), V. Taal V-A (143.))
Vaabina ja Linnamäe mõisas põimitud ka odrad sirbiga. (O. Mihkelson. Vbn. (80.), A. Heeska. Lnm. (20.)) Olnud tõug tehtud, käidud viiskude jaoks niine korjamas. Teopoisil olnud alati mõni paar pajukoorest viiske kaasas.
Kartulid võetud kätega. Siis küntud ja äestatud kartulimaa ja aetud vagu üle vakamaa. Tulnud palju kartuleid välja, saanud teolised peksa ja pidanud maa uuesti läbi korjama. Võtmise ajal lubatud mõisas kartuleid keeta, koju aga mitte viia, otsitud läbi. (K. Rätsepp. V-A (132.))
Vana-Otepää mõisas ajanud teomees kartulivaod lahti, teine mõõtnud igale võtjale "õrre täie" (umbes 10 sülda) ja seniks, kui mees uue vaoga tuli, pidanud inimesel mõõdetud vagu valmis olema. Kubjas seisnud alati juures, kes hiljaks jäänud, sellele löönud kohe "kühma kuumaks". Töö olnud nii kiire, et võtjail ikka sõrmed tilkunud verd. Rääkija on seda kuulnud oma mehe emalt. (M. Liin. Kgl. (72.))
Maa künti härgadega ja arkadraga. Kui Lusti karjamõisa mudasood üles küntud, olnud üks mees kõhuli adral raskuseks ja teine vajutanud. (V. Taal. V-A (143.))
Kevadel lume minekuga enne kapsamaarjapäeva algas mõisale puuraiumine. Raiutud kirvestega neljalt poolt, kännud jäänud põlvekõrguseks, metsaalune olnud laaste täis. Antsla mõisatele raiutud puid Mõniste piirilt. Ka ostnud krahv Bose Urvaste ja Tsooru mõisast metsa raiumiseks, kuigi omal seda laialt. Igal perel tulnud talu suuruse järele puid raiuda, 1 taalri kohta 1 süld puid. Eriti koormav olnud aga talvel puie vedu mõisatesse nii kauge maa tagant. (K. Rätsepp. V-A (132.), M. Rosenberg. U-A (124.)) Vana-Antsla kubjas Taks pole lubanud "varblase köökigi" (varblase suurust auku) jätta puusülda. Puu sile ots jäetud väljapoole, kust siis süld mõõdetud. (J. Joakit. V-A (34.)) Mehelt nõutud päevas 1 sülla raiumist. Tugev mees aga raiunud päevas 3 sülda puid. Umbes 60 aasta eest käinud kord Linnamäe valla Tarvaste talunik Saamu Riias kohtus ja ostnud sealt sae. Tema käest saanud rääkija isa selle tarvitada ja omandanud viimaks sae ostu teel. Nüüd lubanud mõis 6 sülla puie lõikamise eest 2 sülda palgaks, sest et enam laaste pole maha jäänud. Matsi talu Kaarel Kallion olnud seega esimene, kes Uues-Antslas sae tarvitusele võtnud. Teine saemees olnud Jakobi talunik Mango Naarits. Vanas-Antslas võtnud Kobela küla Sillaotsa talunik sae tarvitusele. Esimesi kutsutud "nurga saeks", olnud pikad saed. (A. Vill. V-A (164.), J. Kallion. U-A (43.))
Kärgula mõisa veetud puid Hänike kandist. Wahli aegne kuri kubjas "Tallitaja Juhan" nõudnud haoraiujalt söögivahes 35 kubu. Lepahagu pole kuidagi jõutud arvu täis raiuda. Oli jäänud aga mõni kubu puudu, arvestanud kubjas ainult kahe söögivahega. (K. Mägi. Kgl. (81.))
Sõnnikuveol antud Antsla mõisates iga koorma eest täht (lepapuust lauake, millel mõisa nimi peal). 5 koormat pidanud vedama söögivahes. 14 koorma eest antud õhtul neljakandiline päevalaud. Olnud luba ka teiseks päevaks ette vedada. Sõnnik laotatud nii peenelt, nagu oleks see läbi sõela puistatud. (J. Urbanik. U-A (157.), A. Hermlin. V-A (26.))
Vana- ja Uue-Antsla viinavoorid käinud Narvas, Pihkvas, Porkovas ja Ostrovas. Pihkvas käiguks kulunud ilusa ilmaga 5, halvaga 7 ööd-päeva ja Porkovas ja Ostrovas käiguks umbes 2 nädalat. Käidud nii talvel kui suvel. Vahel viidud viin ka Valgevenemaale, oldud teel siis umbes 4 nädalat. Leib külmanud teinekord nii, et kõrtsis kirvega tulnud raiuda. (L. Treumuth. V-A (152.)) Vili, linad ja vill (mõlemais mõisais kasvatati palju peene villaga lambaid) viidud enamasti Riiga (7-12 ööpäeva) ja Pärnu (8 ööpäeva), nisu üsna sageli "Trikate" veskile ligi Riiat. Käidud puuvankritega ja puujalastega regedega (paar uusi jalaseid olnud igaks juhtumiseks kaasas) ja ikka olnud kubjas vooriga ühes, kes vastutama pidi, et kaup tervelt kohale toimetataks. (J. Lintser. U-A (75.), J. Ruuder. U-A (128.)) Rääkija ise käinud kord Uue-Antsla viinavooril Pihkvas. Voor koosnenud ligi 90 hobusest, igal 21-pangeline vaat viina peal. Kaasas olnud kupjad Tohver ja Jaak. Öösel aga lasknud voorilised "vikerpuuriga" vaatidele augud sisse ja varastanud viina. Pole siis minnes juletud juua ja tarvitatud seda ainult peatuskohtades, kõrtside juures, et kupjad aru ei saaks. Leitud aga kellegi vaadis auk, saanud mehike samas paigas 30. Koduteel korjanud kupjad meeste kübaraid, kes purjuspeaga need kaotanud. Enne pole aga kätte andnud, kui mehed kõrtsist pudeli õlut ostnud. (J. Urbanik. U-A (157.)) Tavaliselt käinud vooril mehed. Polnud aga peres meest minemas, läinud perenaine ise. Tagasi toodud kaupa: soola ja muud omale kui ka naaberperedele. Kord läinud Uue-Antsla valla Kiisa talunik "Suur Aad" Riiga voorile. Olnud väga suur mees (ka Türgi sõjas olla käinud) ja võtnud teele kaasa 6-pangelise tünnitäie kapsaid ja liha ja 3 pätsi leiba. (J. Kallion. U-A (43.))
Ühel talvel lasknud Kärgula mõisnik 7 korda Venemaalt mõisakarjale heinu vedada. Olnud hirmus külm talv ja voorilistel tulnud külmanud leiba raiuda kirvega. "Tolli viin" viidud Narva. (K. Mägi. Kgl. (81.), S. Nõgel. Kgl. (89.))
Vanasti viidud viina ka laevadega Venemaale. Rääkija käinud kord Vaabina mõisa vooril Porkuvas. Voor koosnenud 40 hobusest, igal 50-pangeline vaat või kaks 25-pangelist peal. Venemaa teed olnud hirmus rööpalised. Kotre Piion, kes varem soldatina laeval teeninud, õpetanud meestele, kuidas märkamatult viina varastada. Peenikese naaskliga tehtud vaadi vitsa äärde auk, puhutud sisse ja viin pursanud kaares nirena välja. Iga puhkumisega täitunud pudel. Nii kadunud pangede viisi viina piimapüttidesse. Kuumaga ja loksudes aga läinud viin vahule ja vaat olnud ikka täis. Koju jõudes olnud siis sõpru palju. Suust suhu käinud teade: "Viinavoorilised juba kodus, nad iks sõira tõid", mindud siis ka osa saama. Porkuvas makstud pangest 25, Pihkvas aga 15 kopikat. (J. Hera. Vbn (24.)) - see kõik umbes rendi ajal.
Kord müünud Gustav von Samson 350 vakka rukkid juudile. Asunud siis 35 hobuse voor teele, kubjas ühes 30 poisikesega. Rääkija käinud ka kaasas, olnud 8 või 9 aastane. Teele asudes olnud ilm tuisune, mindud regedega. Poolel teel olnud aga kivitee lumest paljas ja hobused pole kuidagi jõudnud vedada. Nii veetud koormaid 5 päeva mööda paljast kiviteed. Et aga jõuda juudi asukohani Truia külla, Riiast 25 versta, tulnud minna veel 2 päeva hirmust porist teed. Külas tulnud juudi naised appi kotte maha aitama. Olnud aga kolmevakased ja pole ei naised ega poisikesed neid jõudnud tõsta. Naistel aga kaval nõu. Valanud terad vähematesse kottidesse ja kadunud oma teed. Õhtuks olnud ka ostja juut kadunud ja keeleoskamatu kubjas oodanud kaks päeva asjata raha. Juba andnud külavanem nõu rukkid tagasi viia, kuid kokku saada seda oli võimatu. Tulnud siis kubjas ühes rääkijaga kahekesi ratsa tagasi, reed jätnud maha, nagu seda tavaliselt tehtud, kui need olnud liialt kulunud. Umbes 10 poisikest ja mitu hobust surnud teele. Oli siis kubjas saanud mõisnikult hirmsasti pahandada, miks lasknud hobustel ja inimestel nälgida ja pole pööranud mõne kohaliku mõisniku poole, kes kunagi poleks abiandmisest keeldunud. (V. Järvepalu. Vbn (37.))
Hiljem, kui talud juba müügile läksid ja linade hind kõrge, käinud talunikud ka oma linadega Riias, et soola asemele saada ja rendile või ostusummale lisagi tuua. Riias olnud poisikesed-juhid, kes mehe kohe sinna viinud, kuhu see soovinud, antud ka korter ja söök. Müüja pund olnud alati kaupmehe silmis 21 naela, tema oma aga 20 või veel vähem. Kauplemist pole olnud, saadud nii palju, kui kaupmees andnud. (A. Vedler. Vbn. (160.))
Veel oli Uue-Antsla, Kärgula ja Sõmerpalu valla rahval öövahikorrale mineku kohustus. Uues-Antslas viidud "vahi nui" või "taoslaud" (rangilaud) keskpäeval tallu, kust siis keegi täisealine ööseks pidanud minema mõisat valvama ja teiseks lõunaks nuia järgmisse tallu edasi toimetama. Nii käinudki vahinui korrast talust tallu. (J. Kallion. U-A (43.), H. Pihlo. U-A (102.))
Kärgula mõisa vahinuial olnud otsas suur rõngas, mida korraline siis mõisa magasiaita valvates hoolega täristanud. (M. Liin. Kgl. (72.))
Peale karjatüdrukute, keda taludest mõisa karjatalitajaiks saadeti, oli naiste hooleks, et mõisa linadest kedratav lõng oleks proua meelepärane (villast lõnga ei nõutud) – siis andnud Antsla mõisate "krehvin" ikka tasuks tanu või põlle. Hooletult ketrajad aga saanud peksa ja pidanud uuesti ketrama. Võrguniit tehtud kahekeeruline. (M. Rosenberg. U-A (124.), L. Tee. U-A (145.))
Urvaste "Marget" tähendanud, kui lõng vähegi olnud jämedam, "kus sa kurat köiega lähed!" ja andnud karistuseks takku kedrada. (A. Vuks. Kgl (166.), K. Neuman. Urv. (85.)) Veel olnud suureks hooleks naistel lammaste niitmine, keda karjamõisates peetud sadade viisi. Rääkija ema Vana-Antslas tüdrukuna pidanud niitma 2 lammast söögivahes. Tulnud niita nii, et vill kokku jäänud nagu lamba nahk, mis siis kokku keerutatud. Seeläbi oli võetud võimalus varguseks. Leidnud teinekord kubjas Taks villa koost, tõmmanud tüdruku lauda lävele ja nuhelnud samas paigas. (L. Treumuth. V-A (152.)) Urvaste mõisas keerutatud lambavill õlekõrre ümber korralikult trulli. (P. Neuman. Urv. (86.)) Uue-Antsla mõisal olnud Staël von Holsteini ajal ikka 200-300 pehme villaga (saksamaa) lammast. Linnamäe mõisast ostnud veel 22 lammast juurde. Rääkija olnud 13-aastasena neid karjatamas, saanud palgaks 20 kopikat päevas. (L. Tee. U-A (145.)) Linnamäel olnud parun O. Julius Maydelli ajal 300 lammast.
Läänemaal, Kullamaa kihelkonnas, Liivi mõisas käinud naised mõisas linu kedramas. Pole mõni lõng küllalt peen olnud, sidunud vana mõisapreili lõnga tüdrukule ümber sõrmi ja pistnud põlema. Sellest jäänud paljuil sõrmed kõveraks. Rääkija lugu vanaemalt kuulnud. (M. Hiller. V-A (176.))
Pärisorjuse ajal polnud üldse piiri karistusil ja orja koheldud vahelgi halvemini kui kodulooma.
Umbes 70 a eest oli Vana-Antsla valla Oe küla Puka talust kaks meest vahetatud Lätimaale kahe jahikoera vastu. (A. Püvi. V-A (113.)) Umbes sama aja ümber näinud Kõõri Jaan, kuidas Vana-Antsla mõisa härjalaudast toodud mees, kelle kaks venelast 80 rubla eest orjaks ostnud. Mehele pandud kindad kätte, köidetud käed seljale ja seotud siis ree külge. (V. Treumuth. V-A (153.)) Ka Vana-Antsla mõisa peakupja Hans Taksi vanaisa toodud Kongutast koera vastu. (F. Taks. U-A (144.)) Kaarli Klass vahetatud Palupera mõisast Urvaste mõisa tõllaratta vastu. (K. Neuman. Urv. (85.)) Teinekord jälle saadetud Urvastest tüdruk Mustvee ja saadud asemele veekindel saan. (J. Toom. Urv. (151.)) Rääkija ise on näinud Jüri Talenbergi – "Vene Jüri" – ja Jaan Hoomani, kes Venemaalt, kuhu neid koeraga vahetatud, Kärgula mõisa tagasi põgenenud. (L. Loppi. Kgl. (76.))
Ühel põua-aastal käidud sageli Peipsi taga heinu ostmas nii mõisa- kui talukarjale. Seal olnud ühel pool teed vene, teisel pool eesti küla. Ühe vanakese seletuse järele põlvneda kõik sealsed eestlased Kärgula mõisast, kust kord keegi vene kindral omandanud tüdruku kireva koera vastu. Kui jutustaja olnud veel noor peremees, elanud neid seal ainult 6 peret, nüüd aga ulatanud nende arv juba üle 200 hinge. (H. Rämmarga. Smp. (130.)) Johan Kapst vahetatud Mõniste mõisast kasepaku vastu Linnamäe mõisa – rääkija ise on meest tundnud. (E. Vallner. V-A (158.)) Samuti on vahetatud väljaõppinud müürsep Juhan Kasuk nn Kiilu koeraga Vana Kuustest Linnamäe mõisa. (A. Hendrikson. Lnm. (22.)) Teisalt teatakse aga rääkida, nagu oleks Kasuk Mõniste mõisast haavapaku vastu vahetatud Linnamäele. (E. Parts. Lnm. (98.)) Rääkija tädipoeg oli Karula mõisast koera vastu saadetud kaugele Venemaale. Tähtede järele tulnud mees läbi suurte metsade tagasi. Pilves ilmaga heitnud nii magama, et jalad sinna poole asetanud, kuhu tulnud minna, et mitte eksida. (T. Antsov. V-A (5.))
Ka ulatab pärisorjuse aega tagasi mõisnike omavoliline noorte taluneidude kohtlemine ja esimese öö õiguse tarvitamine. Kindlaid piirjooni aga tõmmata päris- ja teoorjuse aja vahel pole siin juba võimalik, sest nähted korduvad nii siin kui seal, kord vähemal, kord enamal määral mõisnike isikuile vastavalt.
Antsla mõisate omanik "Leimüster" nõudnud, et ilusad korratüdrukud ööseks tema juurde jääks. Kord omavahel kokku rääkides keeldunud talutüdruk ja orjatüdruk härra juurde minemast, selle eest aga nuheldud hommikul nii, et üks neist surnud. (S. Lees. V-A (69.) - isalt kuulnud) Vahel jälle peitnud end tüdrukud härra eest puie otsa, kuni asi ununenud.
Rääkija ema olnud kord Uue-Antsla mõisas puhastatud linu ära andmas. Kõigilt võetud linad vastu, temalt aga mitte – olnud ilus. Teadnud kohe, et peab ööseks jäema. Õnneks tulnud aga mõisnikule võõrad ja südametäiega tähendanud siis tüdrukule: "Kasi kus kurat kõige oma luidsete linnuga." (S. Undrus. V-A (155.))
Veel krahvigi ajal sunnitud korratüdrukuid ööseks jääma. Rääkija vanaema (18 aastasena) tulnud kolmel korral ära. Pole siis töö ka enam kuhugi kõlvanud (kedranud juba kolmandat talve mõisale), olnud ikka siin viga ja seal viga ja viimaks saatnud krahv ta mõisa nahatäit saama. Tüdruk pole olnud aga normaalse tervise juures ja jäänud seekord peksmata. Kui isa mõisa asja läinud seletama, lällutanud krahv ainult vastuseks. (M. Kets. Vbn (52.))
Valitseja Vent (enne Gernetit) lubanud noorikule "? tange" esimese öö õiguse eest. See sündinud aga juba vabal leppel, sundida pole siis enam võidud. (E. Vallner. V-A (158.))
Urvaste mõisas olnud enne Margetit kombeks, et noorik härrale viinud "vatsk'a" (tatra või nisujahust karaski), paari kindaid või sukki, kuna mees seni väljas oodanud. (J. Toom. Urv. (151.)) Pole noorik aga mõisniku juurde läinud, viidud tal kodust kirst mõisa. (A. Jõgi. Urv. (38.)) Juhtus aga, et mõisnik tüdruku "ära narris", sundinud mõnd poissi teda kosima, andnud siis talu, seemne, hobuse ja vaat õlut ja pang viina veel pulmadeks, vastasel korral aga kihutanud mõisast minema või saatnud soldatiks. (A. Hendrikson. Lnm. (22.), A. Vuks. Kgl. (166.))
Samuil tingimusil kosinud vahimees Üdse Eeva. (J. Raudsik. U-A (114.)) Mari Jeereti mees olnud "Raudsilma" poeg. Tema ema olnud Urvastes taretüdrukuks ja vahimees pidanud sunniviisil teda kosima – saanud selle eest talu kõige inventariga. "Marget" pole aga loost midagi teadnud, alati uhkustanud, et tema mehel pole väärlapsi nagu teistel ümbruskonna mõisnikel. (M. Jeeret. Urv. (32.))
Kärgula mõisaomanik Vahli ajal pidanud iga noorik ühel ööl härrat saunas pesema (!). Kord õnnestunud noorikul põgeneda, karanud jõkke ja peitnud end kaldal kasvava suure lepa juure alla – jäänud seega ainukesena puutumata. (M. Ermel. Kgl. (11.))
Sõmerpalu mõisnikul "Järvere Jüril" olnud ligi 80 väärlast – mõisa keetjaga (rääkijale poolõde) isegi 9 last. (K. Potter. Smp. (108.)) Käinud tavaliselt pikas lahtises mantlis ja varitsenud kuskil puu taga tüdrukuid, kes töölistele sööki läinud viima. Tõmmanud siis tüdruku hõlma ja viinud puhmasse. (P. Parts. Smp. (99.), H. Väre. Smp (167.)) Ka petnud sageli töölt tüdrukuid mõisa, nagu annaks ta seal neile tööd, ja "raisanud" siis ära. Igal laupäeval saanud sellised mõisas härralt 10 kopikat, millist tasu isegi Vana Prits edasi maksnud kuni saajate surmani.
Abiellumiseks tulnud alati lubatäht tuua mõisnikult, muidu pole õpetaja laulatanud. Järvere Jürile aga kuulunud ikka nooriku esimene öö. Selle eest olnud aga pulmad mõisas prii söögi ja joogiga. (H. Väre. Smp. (167.))
Mõisa ketrajad korratüdrukud pidanud iga päev härrale sauna kütma ja teda vihtlema. Üks tüdruk, et pääseda, peksnud sauna kerise puruks. Maganud karjanaise juures. Kuid Jüril siiski tüdruk meeles, tulnud järele. Karjanaine aga löönud pimesi toobripuuga ise öeldes: "Ah sa kuradi Tuks, õhtul söötsin sind ja nüüd sa tulud siia luusima!" – tehes nagu peksaks ta koera. Jüri aga läinud ohkides minema ja tüdruk saanudki seekord korralt ära ilma et härrale oleks pidanud sauna kütma. (A. Kala. Kgl. (41.))
Anne mõisa küürak "Vänder" saanud kord "kibeda sauna", kui tahtnud ööseks korratüdruku juurde minna. See appi karjuma, et mõrtsukas majas (kokkuräägitult). Kutsar jooksnud appi ja peksnud kühmiku tubliste läbi. Tüdruk küsitlema: "Kes see ometi oli?" Kutsar vastu: "Kas mina tean, ta ikka mõni kuri inime oli, ega olnudki meie valla inime." Ühe aasta peale selle elanudki veel kühmik poole tervisega, siis surnud. (A. Kala. Kgl. (41.))
Olnud mõnes peres rohkesti lapsi, pannud mõisnik oma nägemise järele sealt mõned teistesse peredesse, kus tööjõudu vähem, ilma et vanemad siin sõnagi oleks võinud kaasa rääkida. Nette Ann oli 3 korda koju tagasi põgenenud, pole siis ka Uue-Antsla krahv teda enam tagasi lasknud viia. (L. Allas. U-A (6.))
Olnud mõni teopoiss vähegi hakkajam, pannud mõisnik ta vägisi peremeheks, hoolimata, kas ta seda ise tahtis või mitte. Nii pannud krahv ka rääkija isa Kiltre talunikuks. (P. Simm. V-A (136.))
Kes teise valda tahtis asuda, pidi Mardipäeval sellest mõisa teatama, muidu ei antud luba.
Ei hoolitud ei töölise puhkusest ega ta vaevast, tasuks tantsis veel kupja kepp turjal. Peksa saadi otse nalja pärast.
Nagu varem nimetatud, olid Antsla mõisate omanikud ja valitsejad rahva vastu head. Seda õelamad aga olid kupjad, kuigi enamasti oma rahva liikmed. Vana-Antsla mõisas figureerib sellisena mõisa peakubjas Hans Taks, rahvasuus ka "Vere Hansuks" kutsutud, sest et ta iga tühisemagi eksimuse eest inimese verele peksnud. Tavaliselt käinud ta põllul, ikka 7 tema käsutuses olevat külakubjast järel. (Külakubjasteks saanud mehed, kes vähegi numbreid osanud kirjutada.) Kord jälle peksnud teomehe veriseks. See läinud end krehvinile näitama. Vitsaotsad olnud rinna peal otse lihasse tunginud. Paari päeva jooksul saadetud siis Taks mõisast minema. Olnud kuskil Tartumaal kupjaks. Saanud seal teolistelt aga nii peksa, et enam käiagi pole jõudnud, ja Antsla tagasi tulles olnud juba hoopis parem. (J. Joab. V-A (33.), I. Liibeon. V-A (71.)) Enne surma andnud mõis talle armuleiba – elanud Nässmõisas (Vana-Antsla karjamõis). Kui Taksi maetud, oli rist unustatud puusärki surnu külje alla, mida alles märgati, kui haud juba kinni. Ka olnud Taksil uss hauas – kõike seda peab rahvas tema õeluse tähenduseks. (P. Matt. V-A (77.), L. Novek. V-A (88.))
Siinkohal mõningaid üksikasju tema tegevusest.
Mõisapõllul olnud 8 kündjat. Iga mehe, kes aga kündmisega teeni jõudnud, tõmmanud Taks maha ja lasknud külakupjal peksa. Viimane kündja Mürk löönud Taksi kraavi. Kuid pole siis ka valitsejalt õigust saanud ja Mürk jäänudki karistamata. (K. Koch. V-A (56.)) Jätnud arkader aga salakivi kohalt maa terveks, jällegi vastanud mees oma turjaga. Mõni mees kündma minnes võtnud kaasa hobuse jaoks piitsa, Taksi jaoks aga pistnud kurika püksivärvli – neile pole julgenud siis ka liiga teha. (A. Liebert. V-A (70.)) Heinaliselt küsinud Taks vikati ja peksnud siis kohe niitja läbi. Teolised aga kavalad, pole kunagi andnud vikatit käest, olnud siis julge töötada. (T. Antsov. V-A (5.))
Kes kartulipanemisel teistest maha jäänud või kartulid küllalt "rinnas polnud", löönud Taks kohe kepiga. (M. Zeiger. V-A (168.), P. Simm. V-A (136.))
Peretütar Rüütli Miina eksinud ka selles ja Taks löönud tal labakäe pealt lõhki. (T. Antsov. V-A (5.)) Olnud puuraiujal mõni halg vähe lühem, löönud jälle. Rehepeksul aga puistanud varukast teri nende õlgedesse, kellega ta kiusu ajanud, et nii põhjust leida nuhtlemiseks. Enamasti olnud nendeks ilusad tüdrukud, kes temaga ei seltsinud. (K. Rosman. V-A (126.)) Herne kitkumisel pannud teolistele pulgad suhu, et teri ei saadaks süüa. (S. Lees. V-A (69.))
Igal laupäevaõhtul käidud mõisas "pulka kistutamas", st teopulgale orjatud päevi märkimas. Üks pool pulka olnud mõisas, teine peremehe käes, mida tavaliselt hoitud kambris laetala all. Olnud mõni tööpäev puudu või orje nädalas vähe välja saadetud, saanud peremees vahimehelt peksa. Löödud nii, et naine kodus noaotsaga vitsa tükke korjanud puruks pekstud ihust. Rääkija on ise lapsena seal juures pirruga tuld näidanud. (A. Hank. V-A (16.)) Pole siis ka mehed kunagi julgenud pulka minna kistutama, vaid saatnud naised, neid pole pekstud. Varem "Leimüsteri" aegu olnud aga lugu teine. Siis pekstud isegi rasedaid naisi, kuna maasse kõhu jaoks olnud kaevatud sellekohased augud. (E. Vallner. V-A (158.)) Kord antud Pisu Isakule tagantjärele "pulga nuhtlust" Säre küla Pisu talu rehes. Rääkija vanaema Pisu Sohvi läinud lao peale pakku ja visanud sealt "taiska" (põlle all kantav task, võtmete jm jaoks) pekstava palja ihu peale – olnud komme, et kui oma naine midagi peale saab visata, siis enam ei peksta. (K. Koch. V-A (56.))
Taks olnud suur viinaarmastaja ja rääkijale kustutanud viina eest niisama hulga päevi. (J. Hansi. V-A (19.)) Ka olnud ta hea omi sugulasile.
Patupera küla kubjas Utra Andrus Malleus sidunud teomehele (rääkija onu) köie ümber keha ja viinud mõisa peksule – pole kõik teopäevad olnud tehtud. (J. Joab. V-A (33.))
Veel räägitakse Vana-Antsla mõisa (krahvi aegsest) kurjast kärnerist Kintanist. Peksnud kord Peeter Sibulit õunavarguse eest nii, et luud väljas. Kaks kuud põdenud mees mõisaarsti ravitsusel. (T. Antsov. V-A (5.))
Vana-Antsla mõisas olnud "lambasihvriks" "lamba Loand", kes väga halvasti rääkinud eesti keelt. Kord käskinud teomehel ära viia lambaredelid öeldes: "Minne teia pihki redelit!" See aga naljamees, seadnud kõik redelid püsti. "Sihvril" hing täis, öelnud: "Minne ta alla vallitseia poole ja 30 nahka mööda." Mees pannud 30 lambanahka selga ja läinud mõisa. Valitseja Gernetile aga meeldinud mehe teravmeelsus ja jätnudki seekord nuhtlemata. (I. Liibeon. V-A (71.), M. Hommik. V-A (28.))
Uue-Antsla mõisas olnud krahvi ajal peakupjaks Mihkelson, rahvasuus "Jämme kubjas", "Vere nutsutaja". Olnud tüse mees ja iseloomult väga äkiline ja kuri, seda enam, et tema ajal härrased harva mõisas elanud. Sõna pealt pidanud teoline ta käsku täitma, muidu löönud kepiga. (M. Glockman. V-A (13.)) Jäänud keegi hommikul hiljaks tööle tulema (oldud juba "enne päeva rinnal"), teinekord jõudnudki veel tööle saatmise ajaks, aga Jämme kubjas tähendanud; "pole vaja", ja saatnudki mehe koju. Reedel aga peremees mõisa ja peksa. (J. Omler. U-A (90.)) Kaarli Hiller ostnud sellisel puhul ikka kortna viina ja lubatudki siis tööle, teinekord saanud veel kergema töö. Mitmed teisedki viinud kupjale meeleheaks "uudse rüa suurmid, sika liha" jne. (H. Pihlo. U-A (102.), M. Krevald. V-A (59.)) Rääkijal olnud kord põld äestatud. Kutsunud lõuna ajal Jämme kupja vaatama, kas kõlbab. See tahtnud lüüa. Mees aga jooksnud ja pole jõudnudki kubjas järele. Alles õhtu eel võtnud maa vastu, seni pidanud mees teda aga äestama, olnud sile kui laud. (A. Kallion. V-A (42.)) Teinekord jälle löönud jalaga heina kõrvale ja vaadanud, kuidas niidetud. Löönud siis korda 3 turjale, lausudes: "Vaata nüüd paremini". Kes heinaline söömast tõusnud, saanud kupjalt kepiga, istujaile pole löönud. Kord söönud mees väga kaua. Kubjas oodanud juures, mees aga pole tõusnud. Tõmmanud siis viimaks südametäiega selle kõhuli ja andnud keretäie. Mees aga asja vastu varustatud, olnud 2 särki seljas. (L. Kallion. U-A (44.), J. Urbanik. U-A (157.)) "Linu kükitades" ajanud tuul mõned peod ümber, kubjas teolisele aga jälle kepiga. (L. Kallion. U-A (44.), J. Urbanik. U-A (157.)) Kartulivõtmisel pole keegi tohtinud pead tõsta. Vanas-Antslas löödud parajasti "lokatsit" (rippuvale lauale puuhaamritega), poiss mõtelnud, et Uues-Antslas lüüakse, tõstnud pea ja kohe saanud külakubjalt Tohvri Pihlult malgaga. (A. Kallion. V-A (42.)) Oli rehepeksul viljakoorem vähe viltu, jälle vastutanud turi. Rääkija ema peksnud mõisa rehte. Keegi võõras küsinud teed, Jämme kubjas aga löönud 3 korda turjale, miks ema ei tee "köütüd" (M. Kallion. V-A (45.)) Kõdra Saamuli läinud õlekoormaga. Üks kubu kukkunud maha. Rääkija isa, kes hulga maad tagapool järel käinud, saanud selle eest Jämme kupjalt kepiga, miks Saamuli koo kaotanud. (F. Taks. U-A (144.))
Umbes 70 a eest kuulunud ka Kuigatsi mõis Antsla mõisate omanikule ja sageli saadetud Uuest-Antslast sinna teolisi. Kord saanud Miku talu Saamuli Kuigatsis peksa. Mees kaevanud Riiga ja mõistetud, et nii kaugele inimest tööle ei või saata. Vahelgi kasutanud peremehed juhust, kui tüdrukut või poissi teole tuldud ajama, öeldes, et juba läinud Kuigatsisse, ja pääsetutki nii vähema tööga. (H. Pihlo. U-A (102.))
Tati karjamõisas olnud kupjaks Hans Mang nn Tati Hans, kes hiljem võtnud omale perekonnanimeks Rosenberg. Olnud hirmus kuri. Löönud kord Tiidu Joorumi poja hulluks. Poisi hobune võtnud mõne suutäie mõisa odrapõllult – löönud ootamatult selja tagant ja poiss ehmatusest läinudki rumalaks. (J. Kallion. U-A (43.))
Kriibi talu noorel ja vanal Juhanil olnud "vitsa sõnad", seepärast pole kunagi peksa saades valu tundnud. (L. Kallion. U-A (44.))
Urvaste mõisas olnud teoliste elu nii ränk, et ainult lapsega naised ja varsaga hobused ellu jäänud. Margeti ajal pekstud iga väiksema kui eksimuse eest inimene verele. Juba enne päikesetõusu kogunud teolised mõisa suure kuuse juurde. Jäänud mõni sulane hiljaks, saanud peremees kohe nahatäie. Kes määratud orjust pole jõudnud täita, sellelt viidud mõisa pandiks vokke, riideid, härjaikkeid jne ja aetud siis kogu pere hulkuma. Rääkija ise on näinud neid asju mõisa aidas, kuhu nad mädanenudki. (P. Reha. Urv. (115.))
Kord leidnud "Raudsilm" ise kartulipõllul võtja järelt kartuli. Löönud tüdrukule jalaga nii, et see koju viidud ja surnudki. (P. Neuman. Urv. (86.)) Peakupjaks olnud siin "Vana Väntra". Kord võltsinud Rauskatse talu sulane Kaarli Heering sõnnikuveo tähti. Asi tulnud aga ilmsiks ja süüdlane saanud 70 ja teised, kelle käest tähti leitud, 40 lööki. Üks mees istunud peal, teine jalgel ja vahimees löönud. Pärast kutsutud Vana Vändra lööma. Küll oli vallavanem Kaarli Veidenberg asja püüdnud lepitada, isegi raha mõisnikule kinkides, aga kõigest hoolimata aetud peremees Jaan Veidenberg sulase süü pärast talust välja. (P. Neuman. Urv. (86.))
Kärgula mõisas olnud Vahli ajal õelaks kupjaks Juhan Rosse, nn Juhan Tallitaja. Kord andnud see rääkija isale hommikul rukkitüki kätte, õhtul vaatama tulles peksnud, miks see haljast vilja lõigata. (J. Ermel. Kgl. (10.))
Talul olnud teopäevad mõisale juba tehtud. Tallitaja aga käsutanud veelgi teolisi mõisa. Peremees pole saatnud. Öelnud siis: "Ma söön su tuhkhaua kivi (seal peal magatud) ära, kui ma mitte õigust ei peaks saama." Peremees kartnud ja saatnudki rääkija mõisa. (K. Mägi. Kgl. (81.))
Kes peremees pole jõudnud kõike määratud tegu teha, olla võetud kraam mõisale, pekstud pealegi ja pandud siis mõisa moonakaks, kus ta seni tasuta pidanud teenima, kuni võlg tasa. (J. Kolberg. Kgl. (57.)) Rääkija isa pole jõudnud magasivilja tasuda, mispärast "Jüri" Sivers ta renditalust välja ajanud. Kaks hobust müüdud võla katteks ja et veelgi seda tasa ei saadud, võetud poeg mõisa kärneripoisiks, kus see 3 aastat söögi eest pidanud orjama. (J. Vilde. Lnm. (163.))
Sõmerpalu mõisas olnud õelaks kupjaks "Viitin", kes armastanud inimesi "aaspukin peksa", st köitnud jalad nööriga pea külge, et inimene rabeleda ei saaks, paljastanud siis keha ja võinud rahulikult nuhelda. Kord juhtunud aga mõisnik (vist Vana Prits) lugu nägema ja kupjale antud siis ise nahatäis ja kihutatud sellise piinamise eest jalamaid mõisast minema. (P. Parts. Smp (99.)) Kubjas "Va Nilbe Juhan" sidunud kord kaks venda (tuulest murtud) kännu külge, seni kui kolmandat mõisa viinud peksta. (K. Potter. Smp. (108.))
Vaabina mõisas (Rennenkampfi ajal) pekstud vaadi peal nii, et karjumist nelja versta taha kuuldud. (K. Kängsep. Lnm. (63.)) Esimese Samsoni ajal olnud siin kupjaks Kärgula valla mees Jüri Tinn – "Turu Jüri", väga kuri mees, kuid härra enese õeluse vastu pole siiski jõudnud.
Rääkija isa läinud kord mõisa heinatükile (ilm olnud väga ilus) hoolimata sellest, et Turu Jüri teda mõisa tiigist muda välja vedama oli käsutanud. Härra asjast kuuldes läinud ise heinamaale, tõmmanud mehel särgi ligi ihu ja peksnud kepiga ikka ühelt poolt ja teiselt poolt, nii et ema pärast kepi tükke liha seest korjanud. (P. Reinert. Vbn. (119.), K. Puura. Vbn. (110.)) Kord jälle juhtunud nägema, et teoline põllul süüdanud piipu (Linnamäe mõisas olnud lubatud söögivahel kaks korda suitsetada), käsutanud söögivahel mõisa ja lasknud peksta "kellast kellani" (s.t. 2 tundi). (V. Tinno. Lnm. (147.)) Rääkija isa saanud jaanipäevast jakobipäevani Vaabina talli juures 120 lööki. (K. Puura. Vbn. (110.))
Jaan Kull tulnud kord magasiaidast, 4 mõõtu rukkid kotiga seljas. Proua vastu. Mees teretanud küll, aga pole saanud kübarat maha võtta, kott raske seljas ja käed kinni. Mõni tund hiljem kutsutud mõisa ja saanud 30, miks oma prouat pole teretanud. (P. Reinert. Vbn. (119.), K. Puura. Vbn. (110.)) Kord läinud mees mõisa, püksid õlal. Samson küsima, miks nii – öelnud, et siis rutem peksu kätte saab, muidu hakka neid veel maha ajama. Pole siis tookord meest pekstud, kuid teisel nädalal saanud tagantjärele. (L. Järlik. V-A. (36.))
Peale Turu Jüri olnud kupjaks Juhan Kalkun (võtnud uueks perekonnanimeks Eichenbaum), kole suure häälega mees, kelle rääkimist mõisast 3 versta eemal olevasse Liiva tallu kuuldud. (A. Vedler. Vbn. (160.)) "Keps kubjas", Otepää vallast pärit, peksnud kord kahte rasedat naist, pannud õlekubud kõhu alla. Kes vähe töö juures julgenud seisatada – löönud kohe. (O. Mihkelson. Vbn. (80.))
Linnamäe Ükskülli proua linasugemisel kokutanud: "ku, ku, ku ma sulle ütle, raaju äste!" ja peksnud siis sõrmenukkidega põski ja käsi mööda, kes tema meele järele pole teinud. (A. Heeska. Lnm. (20.)) Otto Julius Maydelli ajal olnud kupjaks Vidrik Veski, "Vere Vidrik". Kes teoline hiljaks jäänud mõisa tulema, ajanud tagasi, öeldes: "mine tagasi, mine tagasi, sa oled kerikuline!" Iga kord peksma hakates öelnud: "Aja kampson maha!" Olnud kellegil aga suurem süü, pekstud mõisas, alul "pähnapuu" all, pärast aga tallis, sest proua pole kannatanud inimeste karjumist. (M. Stamm. Lnm. (140.))
Kord ajanud mees vastu kupjale, saadetud siis kirjaga Vaabina mõisa. Seal aga tõmmatud mees maha ja antud nahatäis, nii olnud kirjas kästud. (A. Heeska. Lnm. (20.))
Peale eelkirjeldatu allus rahvas kiriklisele karistusele häbipingis ja raskemail juhuseil kirikutulbas. Juba kirikuskäimise sund pühapäeviti peale nädalase ülikoormava töö oli rahvale surveks, seda enam, et sealt midagi head kaasa ei saadud. Keeleoskamatu õpetaja sõnad olid väsimusest tukkuvaile enamasti arusaamatud ja mis võiski tolleaegne kepialune ori mõista jumalateenistusest, ega vast muidu kandnud see üldiselt nimetust "jumalaorjus", kui mitte selles igapäevsusega paralleele poleks tõmmatud.
Antsla poolt Urvaste kiriku juurde minnes pahempoolsel kõrgel tee nõlval käänaku kohal seisnud kirikutulp, "lüllitulp". See olnud must post kahe rõngaga, kuhu karistatav kättpidi seotud. Õpetaja Gutglücki ajal varisenud ta maha – olnud siis juba 30 aastat kirikutulbas peks keelatud. Keegi pole teda ka kohalt koristanud ja mädanenudki sinna.
Üldiselt teatakse rääkida kirikuvarga peksmisest tulbas õpetaja Gutglücki ajal, mida mõnigi vanake veel oma silmaga näinud.
Keegi Sangaste (või Kuigatsi) (A. Kallion. V-A (42.), F. Taks. U-A (144.)) valla mees varastanud Urvaste kiriku altarinõud ja küünlalühtrid, pidades neid hõbedasiks (olnud aga ainult hõbedatud). Lapse seletuse järele leitud asjad kartulikoopast. Muistend aga seletab, nagu oleks linnud varga üles andnud: varblane laulnud ikka piibumeistri maja juures "kirk, kirk, kirk", vares aga "varaas, varaas, varaas". (A. Ablits. U-A (1.)) Pekstud järjest kolmel pühapäeval peale jumalateenistust, siis kui rahvas parajasti kirikust väljunud. Kaks punaseis riideis timukat löönud kordamööda teine teiselt poolt 3 kepiga paljale pihale. Rääkija ise on peksu näinud. (S. Kiltre. V-A. (54.)) Varga ema läinud juurde haletsema, mees aga öelnud: "Kui ma varastasin nõela, võtsid sa vastu, kui tõin väitse, võtsid vastu, sinu pärast olen nüüd siin. Oleks sa lähemal, ma kaksaks hammastega sul sina peast." (L. Treumuth. V-A (152.)) Esimesel pühapäeval olnud mees verine, teisel kärnane, need tulnud maha ja veri nõrgunud alla. Kolmandal pühapäeval löönud vargale tulise märkrauaga ümarikud märgid otsaesisele ja põskedele ja hõõrutud haavad musta pulbriga (arvatakse, et püssirohuga), et paranedes märgid jääksid selgemad – rääkija näinud seda ise. (A. Ablits. U-A (1.)) Siis pandud mees raudu ja saadetud sunnitööle, kuid teel Riiga surnud. (F. Taks. U-A (144.), J. Urbanik, U-A (157.))
Veel teatakse rääkida lapsehukkajate Kadri Naadeli ja Zimmidre Anu nuhtlemisest kirikupostis. Jumalateenistuse ajaks seotud nad ahelatega "tõrale" (koorile) kõigile nähtavasse kohta ja pärast pekstud tulbas, löödud 3 kepiga 3 korda, siis võetud uued ja nii edasi, kuni 90 hoopi täis. Peale kolmandat pühapäeva löödud märgid põsile ja saadetud Siberisse. Rääkijad on ise ühel pühapäeval peksu näinud. (A. Kala. Kgl. (41.), E. Rehkli. U-A (116.))
Üsna vanal ajal pandud kord Urvaste kiriku juures lapsetapja tüdruk selleks kaevatud auku ja aetud arkadraga pea otsast. (M. Liin. Kgl. (72.)) Pea seisnud kaua teiba otsas. (V. Järvepalu. Vbn. (37.) - emalt kuulnud, kes ise nägija)
Otepääl löönud kord timuk Taki talu tüdrukul, kes lapse hukanud, pea otsast. Pea aga hüpanud üles ja öelnud: "Vaga ole, vaga ole, vaga ole!" Sellest ajast jäänudki seal lapsetapjate surmamine ära. Tavaliselt viidud nende surnukehad veel tuleriidale, tookord aga jäetud ja maetud isegi surnuaiale. Laps olla viidud sohu mättale, kuid seda oli teinud teine tüdruk, kes pärast südametunnistuse piinas oma süü üles tunnistanud – antud siis armu. Rääkija on lugu kuulnud oma mehe emalt, kes seda ise näinud. (Vanake surnud umbes 24 aasta eest 81 aastasena) (M. Liin. Kgl. (72.))
Veel oli raskeks kohustuseks rahval väeteenistus, mis vanasti kestnud 25 aastat. On mõistetav siis ka, et selle eest igat moodi püüti eemale hoida, ehk kes tahtiski ohverdada omi paremaid aastaid. Kohtumehed aga selleks, et arvu täis saada, pidanud mehi püüdma, kui mitte ise ei tahetud puuduvate aset täita. Põgenetud siis, kuhu keegi saanud. Rääkija vanaisa oli end kirstu peitnud, kuid leitud sealt ja viidud kohe mõisa. Kündja hoidnud hobusel valjad peas, et vajalisel korral ratsa metsa põgeneda. Kord jälle nähtud püüdjaid. Mees ruttu naise riided selga ja välja, pääsenudki seekord. (J. Ruuder. U-A (128.)) Mõni põgenenud paljajalu, et "verev tee" järel. Rääkija isa peitnud end leiva mõhe alla ja pole osatudki sealt otsida, kuna muidu kõlguse õledki õrrega läbi torgitud. (K. Mägi. Kgl. (81.)) Mõned, kes teenistusest põgenenud, külmetanudki end sandiks. Kuid tabades arstitud ja saadetud tagasi, enamasti kaugetesse Venemaa kubermangudesse. Nii külmanud Jaan Hinnil, "Näpp Jaanil", sõrmed ja varbad ja mädanenud otsast, kuid mees jäänud siiski elama. (P. Simm. V-A (136.))
Olnud teomees mõisas vähegi vastane, saadetud kohe soldatiks – seegi hirmutanud mehi sõnakuulmisele. Mõisa teenijad aga olnud sellest kohustusest vabad, mispärast noormehed nii väga tahtnudki saada mõisa tallipoisiks jne. Hiljem, kui väeteenistuse aeg oli vähendatud juba 7 aastani, ostnud mehed sageli oma asemele teisi soldatiks. Nii läinud rääkija isa esimesena Vana-Antsla vallast 500 rubla eest soldatiks. (V. Taal. V-A (143.))
Peale Krimmi sõda pole 7 aasta jooksul võetud nekrute. Siis tulnud võtmine, kuid mehed pole enam tahtnud loosi tõmmata. Vana-Antsla mõisas (ka Uue-Antsla vald käinud seal loosil) oli keegi "Juudimeister" teisi õhutanud loosi mitte tõmbama, enne kui perepojad ka seda teevad. Kihelkonna kohtunik Gustav von Samson (Vaabinast) mõistnud siis igale tõrkujale 60. Nii saanud peksa 5-6 meest: Vana-Antsla valitseja sulane Peeter Naha, Juhan Pill Rüütli talust, Peeter Koemets Uuest-Antslast ja "Juudimeister". (J. Kender. V-A (48.), K. Rätsepp. V-A (132.)) Rehepeksult valitud 2 tugevamat meest kinnihoidjaiks, teine istunud pekstava peal, teine jalgel ja kaks meest löönud teine teiselt poolt. Rääkija ise on kinni hoidmas olnud. (A. Püvi. V-A (113.)) "Juudimeister" karanud peale peksu üles ja tahtnud Samsonile lüüa, tõmmatud uuesti maha ja saanud teine 60 – pekstud sooned katki. (L. Järlik. V-A (36.)) Mehel olnud aga sugulasi Riias. Võtnud kohtus asja üles ja Samson pidanud maksma talle suure summa, mille eest ostnudki enesele Vana-Antsla valda talu. (J. Hera. Vbn (24.))
Sama aja ümber (umbes a 1863) pekstud ka Kärgula mõisas nekrute. Jaan Vilde ja Adam Org tähendanud, et nad enne loosi ei tõmba, kui perepoeg Jaan Raag ka seda teeb. Saanud siis kumbki (olnud teisigi veel) 60 ja Samson tõmmanud neile ise loosid välja. (L. Loppi. Kgl. (76.)) Kubjas Juhan Tallitaja pakkunud end lööjaks ja pole siis ka halastust tundnud. Teisel päeval aga läinud teele mõisast viinavoor, kuhu Juhan Tallitaja oli määratud saatjaks. Sulbi kõrtsi juures saanud mehike siis nekrutitelt nii peksa, et Venemaa voorilt tagasi tulles Kiitski talu (ta oma renditalu) reheahju läinud ja sinna surnudki. (L. Loppi. Kgl. (76.)) Tuti orus (samanimelise talu juures) nähtud teda peale surma veel mitu korda vaimuna liikumas. (J. Kender. V-A (48.), K. Rätsepp. V-A (132.))
Mõisnikul oli voli talupoegi igal ajal nende asukohtadest välja tõsta, kui ainult tahtis suurendada mõisa piire nende maa arvel. Terved külad lammutati teinekord ja elanikud asetati ääremaadele või saadeti lihtsalt hulkuma. Haritud maa aga ühendati ilma ühegi tasuta mõisaga, ehk jälle asutati kohale hoopis uusi mõisaid. Ümberpaigutatuile aga jäid kohustused enamasti endiseiks. Selline omavoli sundiski talupoega jätma sageli kodukohta ja rändama välja või isegi põgenema, kui raskused tõusnud juba ülepea.
Antsla mõisate omanik von Loewenstern ehitanud umbes 150 aasta eest oma naise nime kandjaks Annemõisa 3-4 talu asemele. Istutanud ka rohtaeda Anna nimipuudeks tamme, kase ja õunapuu, milledele "krehvin" sageli ema mälestades andnud suud. (J. Joab. V-A (33.)) Teisalt aga räägitakse nagu oleks Loewenstern oma tütre krehvini sündides tema auks Annemõisa ehitanud, see oleks siis umbes a 1795.
Teise Vana-Antsla karjamõisa, Nässmõisa asemel olnud vanasti kaks Kure (Kuura) ja veel teisigi talusid. Mõisa põldu kutsutakse veelgi "Kuuranurmeks". (P. Simm. V-A (136.), J. Kender. V-A (48.)) Nässmõisas peetud pehme villaga lambaid.
Kollino karjamõisa asemel olnud vanasti 6 mõisa kvootetalu: 4 Kollino, Matsi ja Ussi. Mis ajal Kollino ehitatud, pole kindel, ainult teada on, et a 1858 selle rentinud rääkija isa 550 rubla eest. Põllumaad olnud siis 500 vakamaad. (L. Treumuth. V-A (152.))
Hiljem ostnud selle Staël von Holsteinilt von zur Mühlen Räpinast 36000 rubla eest ja lasknud sinna ehitada härrastemaja. Jäänud aga pankrotti ja mõne aasta pärast saanud mõis võla katteks Vana-Antsla omanik parun Ungern-Sternbergile. Siis olnud Kollino umbes 22 aastat mõisa kandimeeste käes ja a 1913 läinud ostu teel praegusele omanikule Johan Petersonile. (J. Peterson. V-A (101.), J. Kender. V-A (48.))
Aastal 1890 ehitati Bose karjamõis, milleks lammutati suurest Kobela külast 28 mõisa kvootetalu: 4 Viruküla, 3 Annuse, 2 Sillaotsa, 2 Kuuse, 2 Pulli, 2 Luisa, 2 Tõnise, 3 Lusti, 3 Hangu, 3 Käärike, Ruusa ja Juraski talu. Alles jäid külast ainult 2 Madise, Hinni, Väina, Ohkatsi (või Soelaane), Pika ja Koska talu, mis olid enam ääremaadel (K. Zibo. V-A (169.), M. Hommik V-A (28.)) ja juba 2 aastat varem ostetud. (V. Taal. V-A (143.)) – Juba krahv Bose oli tulnud mõttele umbes a 1860 Kobela asemele ehitada mõis, milleks juba palvekirjagi esitanud ja ehitusmaterjali (lubja, kruusa, palgid) lasknud kohale vedada. Selleks võetud Kukelaane metsast ligi Lusti karjamõisat 40 vakamaad palgimetsa maha ja rääkija vedanud rendi katteks palke Kobela külla. (J. Kender. V-A (48.)) Siis aga kartnud krahv liig suuri kulusid ja asi jäänudki soiku. Parun Georg Ungern-Sternberg aga viis algatuse läbi.
A 1888 ütles kohapidajaile talud üles. Need aga esitasid kaebekirja riigivalitsusele, millise kokku seadnud Kraavi preester, ja mõisa ehitamine pandi esialgu seisma. Nüüd kutsutud kaebajad Saaluste mõisa (Rõuge kihelk.) ja mõisnik (kuberneri abi) pärinud meestelt, kes asja algatanud. Pole siis keegi julgenud tõtt rääkida ja salatud maha, nagu ei teaks keegi, kes palvekirja kirjutanud. Tagajärg olnud see, et kaebekiri tühistatud ja mõisa ehitamiseks luba antud. Pärast nurisenud preester meestega, miks siis üldse kaevata, kui asi pooleli jäetaks ja isegi maha salatakse, teisel juhul oleks vast talud alles jäänud. (J. Ots. V-A (92.)) 1889 lammutati eelloetletud 28 talu ja juba järgmisel aastal kerkis asemele mõis, mida endise mõttealgataja järele nimetati Bose mõisaks.
Mõis pidanud saama parun Ungern-Sternbergi vennale, kuid see Itaaliasse asudes loobunud sellest ja Bose jäänud Vana-Antsla karjamõisaks, kus peetud peaasjalikult lüpsikarja – seepärast ehitatud sinna ka ainult valitsejamaja endise Annuse talu kohale. Ühe Annuse ja ühe Sillaotsa talu hooned jäetud moonamajadeks. (M. Hommik. V-A (28.))
Suurem osa endiseid elanikke saanud mõisalt asemele veerekohad, teised aga, kes mõisaga vastolus, jäetud ilma. Palgid aga kasutatud lautade ja küünide ehitamiseks. (E. Vallner. V-A (158.))
Jauga talu kutsub rahvasuu Jauga mõisataluks. Rootsi ajal olnud seal mõis, mis maamõõtmise aegu taluks muudetud. Mäed sealjuures kannavad veelgi nime Rehe-, Viinakoa- ja Tallimägi. Endise viinakoja tiigi müüride (4 ruutsülda) ja keldrite asemed on veelgi selgesti tunda. (K. Rätsepp. V-A (132.), J. Joakit. V-A (34.))
Samuti oli lugu Litsmetsa karjamõisaga, mis maamõõtmisel (umbes 1870) kolmeks taluks jaotatud ja siis müüdud. Mõisa ajal olnud seal kõrts ja kivilööv. Praegu viimase ase, nn "usshaud" (nähtavasti palju usse seal), kuusemetsa all. (M. Hommik. V-A (28.), A. Trull. V-A (154.)) Samasugune kivilööv olnud ka Määrastemäel, krahvi ajal ehitatud, nüüd põletisahi sisselangenud. (J. Ruuder. U-A (128.))
Praeguse Oe küla talude Oriku, Haavistu ja Käomäe asemel olnud krahv Bose ajal prii maa, mida vallarahval lastud harida, kuna vili läinud magasiaita. Ühel aastal külvatud rukkid, teisel kaera. Haavistul aga olnud Vana-Antsla mõisa lambahoov 700-1000 lamba jaoks. (J. Rätsepp. V-A (131.), L. Treumuth. V-A (152.))
Uue-Antsla vallas sündis talumaade ühendamine mõisatega enamasti ühe aja ümber ja nimelt Reinhold Staël von Holsteini ajal, umbes a 1880 ja 1881. Nii ostis ta Kriibi ja Kärsna talu, lasi juurida metsast veel maad lisaks ja ehitas sinna Kärsna karjamõisa. Taluhooned jäeti moonamajadeks ja ainult suur karjalaut ja rehi ehitati juurde. Kärsnas kasvatati peaasjalikult nuumhärgi. (M. Meeron. U-A (79.), S. Pillai. U-A (106.))
Selle järele müüs Staël tüki metsa Sangaste mõisa krahvile, mille asemele rajas Jõgari karjamõisa. Juba raiesmikuna, enne kui veel maju peal polnudki, rentinud selle Kaarel Kallionile, kes ise hooned peale ehitanud (muidugi mõisa materjalist) ja selle tasuks alles mõne aasta pärast hakanud renti maksma. Aastatega aga tõstetud seda järjest. Mõisakarja pole seega Jõgaril peetudki. Veel tahtnud mõisnik osta talupidajailt neid heinamaid, mis lahutavad Jõgarit Kärsna mõisast, pole aga jõudnud leppele. (J. Ruuder. U-A (128.), M. Meeron. U-A (79.))
Ka lasknud ta lammutada Metsa talu ja maad ühendanud Kassi karjamõisaga. Viimane figureerinud enne Uut-Antslat peamõisana, seal peetud lambaid ja õhvakesi. (P. Zilenski. U-A (170.), J. Pantalon. U-A (97.))
Edasi lasknud parun Staël lammutada kogu Põrsala küla, nimelt järgmised mõisa kandikohad: 2 Tootsimiku, 2 Tiidu, 2 Vanakubja, Oina, Kaku, Kaspre, Mihkli, Tooma ja Meose ja maad ühendanud Uue-Antsla mõisaga. (P. Zilenski. U-A (170.), J. Pantalon. U-A (97.)) Vanakubja ja Oina talu hooned jäetud moonamajadeks. Metsast juuritud veel põllumaad juurde ja peagi tõusnud Uue-Antsla mõisa krunt endise 300 vakamaa asemel 1666 vakamaani. Jõukamaile antud ääremaadest kohad asemele, vaesemad aga jäänud mõisa moonakaiks. (J. Eisen. U-A (8.), J. Lintser. U-A (75.))
Urvastes sündis talude lammutamine väga eri aegadel. Juba üsna vanal ajal (aeg lähemalt määramata) lammutatud Tamme talu Ruhiku karjamõisa juurde ja külvatud metsa peale, millist veelgi kutsutakse "Tammevarikuks" ja talu aset "Mehitse aia asemeks" – vanasti peetud seal palju mesilasi. Rääkija ise näinud ahervart metsas. (P. Neuman. Urv. (86.)) Ruhiku enese asemel olnud vanasti Enneki ja 2 Ruhiku talu ja ta kuulunud Kärgula mõisnikule, kes selle kinkinud ühele oma ristipojale. Erich von Samson müünud ta umbes möödunud sajandi 50. aastail Kärgula mõisnik Richard von Samsonile tagasi. (K. Neumov. Urv. (85.), M. Jeeret. Urv. (32.))
Samas Rebase karjamõisa metsas, praegu keset sihti, olla tunda endise Parkja (Parksepa, Parkjamaa) talu "ahuase", kust peremees näljaajal Venemaale põgenenud. Kubjas, kes sealt teolisi läinud käsutama, leidnud eest ainult kassi, kuke ja poolnälginud hobusekronu. (K. Neuman. Urv. (85.), M. Jeeret. Urv. (32.))
Pitsitamäe talu lammutatud ja maa ühendatud Truuta mõisaga. Truuta härrastemaja on ehitatud endise Naha talu asemele. Aasta 40 eest ehitatud hoone ümber. (P. Reha. Urv. (115.))
Annemõisa on moodustatud endiste Tsiugandi, Orava, Kalahansi (ja veel ühe) talu maadest. (V. Soo. Urv. (137.))
Siis on maamõõtmise aegu lihtsalt mõisa metsa alla jäetud Sastavi, endine metsavahi koht, kuna Heeringe talu maad ühendatud Käiso-Hindriku taluga. (P. reha. Urv. (115.)) 1870. aasta ümber ühendatud ka 2 Kuuse, Äheni ja Prända talu maad Urvaste mõisaga. (J. Toom. Urv. (151.)) (Urvaste ise olnud vanasti Vaabina mõisa karjamõis ja üsna väike, kus sigu kasvatatud, siis aga suurendatud talude arvel arvatavasti juba enne Raudsilma. Peamõisaks olnud siis Hansi – K. Neuman. Urv. (85.))
1875. a ümber lammutatud Aidniku ja 2 Rebase talu ja asemele ehitatud Rebase karjamõis, ilma et endistele elanikele kohti asemele oleks antud. Rebasel peetud ligi 300 lammast. (M. Jeeret. Urv. (32.)) Kuid 3 aasta pärast juba hävitatud kari, lambad tapetud ja liha müüdud, mõis aga saanud kandimeestele, kelle kätte see jäänud kuni plaanistamiseni. (M. Jeeret. Urv. (32.))
Kärgula vallas praeguse Pulli küla asemel olnud Rootsi ajal Piilpalu (Priipalu) mõis, mille keldrite asemeid Vastsetare talu krundil veelgi tunda. Arvatakse, et mõis Põhjasõjaga hääbunud. (K. Matteus. Kgl. (83.), J. Kolberg. Kgl. (57.))
Kärgula mõisast umbes ½ kilomeetrit vastuvett olnud vanal ajal ühel Võhandu jõe harul vesiveski, mille rent olnud üks siga. Kraavi kaevates tulnud tammi palgid välja. Mis ajast ajani veski olnud, pole teada.
Vilhelm von Wahli ajal ehitatud Rummi karjamõis, milleks lammutatud 2 Rummi talu. Rääkija mäletab aega, mil nende asemed veel selgesti olnud tunda. Maamõõtmisel kaotanud Rummi naabruses olevad talud palju omast parimast maast, kuna see lihtsalt mõisa krunti mõõdetud. (J. Kolberg. Kgl. (57.))
Ka lammutatud maamõõtmise aegu Lopi ja 2 Hõõdre talu ja asemele istutatud männimets. Metsniku kohta Ristteed jälle suurendatud talude arvel sealt osalise maa juurdeliitmise teel ja antud siis rendile. (S. Nõgel. Kgl. (89.))
Samal ajal (umbes 1868-1870) lasknud Gregorius von Sivers ehitada Kinetski karjamõisa noorkarja jaoks, milleks lammutatud 2 Kinetski, Vindsi ja Halsa talu. Vindsi talu kohale ehitatud moonamaja. (M. Liin. Kgl. (72.), S. Nõgel. Kgl. (89.))
Samuti lammutatud Kiitski talu ja maad muudetud heinamaaks – juhitud neile Võhandu jõe vesi. Maa aga läinud viimaks nii mädaks, et pole enam heinagi kasvatanud. Linnamäe parun aga nurisenud, et Utita veski veepuudusel ei saavat töötada, mille peale Sivers siis ka Kiitski müünud ja veele jälle tõke tehtud. (P. Määrits. Kgl. (82.))
Ka võetud maamõõtmise aegu valla vakutaludelt puhastatud ja korras heinamaad ja antud asemele koguni kõlbmata sood, mida rentnikud enda kulul pidanud puhastama, saaki aga siiski üsna vähe saanud. Ka suurendatud ja vähendatud alatasa vakumaid, nii et vallavalitsus kuidagi pole osanud makse jaotada. (P. Määrits. Kgl. (82.))
Palu ja Hansi talu lammutatud Sulbi aleviku alla. (L. Kolberg. Kgl. (58.))
Sõmerpalu kõige vanemaks mõisaks peetakse Järveret. Tema asemel olnud vanasti Kala küla. Praegugi kannavad 2 talu "Kala" nime ja on alles aidamüürid veel vana küla päevist, milledele nüüd peale ehitatud.
Friedrich von Moelleri ajal võetud Järvere mõisa külge Sarve talu maa ilusal Vagula järve kaldal, siis Vahimäe talu (P. Parts. Smp (99.), A. Kala. Smp. (40.)) ja umbes 50 aastat tagasi Viksimäe. (H. Väre. Smp. (167.))
Annemõisa asemel olnud vanasti Vareste talu kahe peremehega, rääkija ise on talude "ahuvart" näinud. Lammutatud nähtavasti Georg von Moelleri ajal (H. Rämmarga. Smp. (130.)), kuna vald Vabariigi tekkimiseni Vareste eest õiendanud regulatiivmakse. (D. Tint. Smp. (148.))
Peetrimõis asutatud kolme talu, nimelt Piiri, Kireka ja Tori maadele. (H. Rämmarga. Smp. (130.))
Mustjamõisa asemel olnud Sooküla, mis rootsiaegses kaardis külana märgitud. Ja Mustja maid kutsutakse veelgi "Sooküla nurmeks". Umbes 30 a tagasi liidetud Mustja karjamõisaga Sikka talu maad. (M. Veder. Smp. (161.))
Georg von Moelleri ajal lammutatud Mustasaare ja Kangrunurme talu ja maad ühendatud Sõmerpalu mõisaga. Ritsikad laulnud aga kohal ja vanarahvas ennustanud ikka, et sinna, kuhu riitsikad laulma jäävad, kord veel elamud ehitatakse, ja praegu ongi kohal Sõmerpalu jaam. (H. Väre. Smp. (167.))
Aleksander von Moelleri ajal, umbes 30 a tagasi, ühendati Sõmerpalu mõisaga Hõimoja, Sooveere, Kodasaare, Laane ja Sõõrdoja talude maa. (D. Tint. Smp. (148.))
Tapoja talu asemel olnud vanasti karjamõis ja kõrts. Et ta aga Sõmerpalu mõisast liig kaugel, vahetanud Aleksander von Moeller umbes 40 aasta eest ta vallaga. Tapoja jäänud vakumaaks ja vald andnud asemele mõisalähedase Partsi talu. Praegu veel kutsutakse Tapoja mäge "Härbeni mäeks", kus endine mõisahoone asunud. (K. Roosbaum. Smp. (122.), M. Thalfeld. Smp. (146.))
Maamõõtmise aegu aetud mitmed väiksed talud üheks. Nii olnud 3 Tootsi talu nelja perega, siis aga mõõdetud üheks ja antud ühele peremehele. (H. Rämmarga. Smp. (130.))
Vaabina mets olnud vanasti taluasemeid täis. Hannikeste talu lähedal olla veelgi ahervarred tunda. Rääkija ise leidnud sealt neljakandilisi telliskive – siis olnud koht veel lagedal, nüüd suure metsa all. Mis ajal talud sealt hääbunud, pole teada. Rääkijale (olnud siis veel poisike) on teadnud taludest jutustada keegi üsna vana mees. (K. Rehkli. Vbn. (117.))
Turu karjamõis ehitatud 3 talu, Tilsu, Konradi ja Viina asemele umbes möödunud sajandi 50. aastate lõpul. Kõik 3 olnud valla vakutalud. (A. Vedler. Vbn. (160.), K. Rehkli. Vbn. (117.))
A 1861 lasknud Gustav von Samson lammutada 3 Undruse talu ja ehitanud nende maadele Undruse karjamõisa. Esmalt olnud see moonakate käes, siis pannud mõis (ahtralehma-) karja sisse, siis rentinud välja. (K. Rehkli. Vbn. (117.))
Varsti peale maamõõtmist (umbes a 1867) võtnud Gustav von Samson Järvepalu ja Punde talumaad Palu karjamõisa alla, kuna hooned lammutanud aegamööda. Esmalt elanud kandimehed Pundel, selleks ehitatud kivist moonamaja, siis lammutatud see ja kantnikud asunud Palu moonamajja, mida Punde hoone arvel suurendatud, ja viimaks ehitatud Palule karjamõisa hooned. Peetud peaasjalikult piimakarja. (P. Saaremets. Vbn. (134.), I. Põder. Vbn. (111.))
Umbes 35-40 aastat tagasi lammutati Palu karjamõisa külge järgmised kandikohad: Üttü, Luasoo, Verioja, Kangruhansu ja Hanni – kõik enam-vähem ühel aastal, kuna palgid kasutatud heinaküünide ehitamiseks. (A. Herman. Vbn. (25.), V. Järvepalu. Smp. (37.)) Sama aja ümber ühendati Vaabina mõisaga Savisoo talu, kuna Niksi juba aasta 55 eest lammutati ja maadele metsa külvati (tavaliselt külvatud ikka mände). (G. Herman. Vbn. (25.))
Lümandu karjamõis olla ehitatud Linnamäe mõisnik Ükskülli ajal Tallika, Lättepera, Kallase, Tobra, Pikamäe, Villige, Kährikopli, Kuuse ja Saksamäe talude asemele, siis ulatanud mõisa krunt juba 300 vakamaani. (V. Jeeger. Lnm. (31.))
Umbes 40 aastat tagasi lammutati Linnamäe mõisa alla maid ühendades järgmised talud: Pikaniidu, Treiali, Lassimäe ja Konnalombi umbes 30 aasta eest, kuna ühelegi endisele kohapidajale teist asemele ei antud. Selle järele tõusnud Linnamäe krunt 1000 vakamaani. (M. Heim. Lnm. (21.), A. Duuberg. Lnm (7.))
Vana- ja Uue-Antsla vallas hakati talusid rentima juba 1860. a ümber. Kõige esimestena saanud rendile Väike-Kauksi (J. Rätsepp. V-A (131.)) ja Pärsimäe talu. Kui aga Pärsimäe peremehele rendikontrahti pakutud, pole mees julgenud võtta ja alles 20 vitsahoobi järele viinud selle koju. (J. Joab. V-A (33.)) Rääkija isa toonud mõisast sinise kontrahti. (A. Liebert. V-A (70.))
Esialgu olid talud segarendil, st maksid osalt renti rahaga, osalt tasusid tööga mõisa põllul. Nii oli mõnel talul aasta läbi jalamees rendi katteks mõisas. Söök olnud omast käest, mida igal nädalal kodunt viidud. (K. Rätsepp. V-A (132.)) Kindlat ajalist vahet sega- ja puhta raharendi vahel Antsla valdades teha ei saa – see oli nii, kuidas keegi rentnik mõisnikuga kokku leppis. Alul nõutud puhast raharenti 3 rubla taalri eest, 6 aasta pärast aga 6 ja järgmise 6 aasta pärast juba 12 rubla. (A. Trull. V-A (154.)) Kes renti pole jõudnud tasuda, sellelt viidud võla katteks siga või pull mõisa. (K. Kangru. V-A (46.)) Rendiaeg venis siin üldse väga pikale, kuna talude ostmine edenes visalt. See algas varsti peale maamõõtmist (mõõdetud 6 aastat 1867-1872). Viimasel aastal aetud suurem osa piire ja antud maad kätte. Mõõtjad aga lasknud end osta ja sellele, kes maksnud, ajanud piirid paremini.
Esimesena ostnud Vanas-Antslas Märt Teder Oe küla Sika talu, umbes a 1867, 150 rubla taalri eest makstes, kuna taalri alla arvatud 7-8 vakamaad. Suurem ostmine algas a 1873 ümber. Ostuhind aga tõusnud ja Madise talu eest makstud juba 209 rubla taaler. (V. Taal. V-A (143.)) Üldse ostetud paremad talud enne ja Reidle talud müüdud viimaseina. (A. Kallion. V-A (42.)) Hinnad aga kerkinud ja taalrisse kuuluv vakamaade arv vähenenud järjest, isegi kuni 3 peale taalri kohta. (A. Jõgi. Urv. (38.))
Uue-Antslas ostetud esimesena Hansi ja Laasikese talu. (H. Pihlo. U-A (102.))
Esijoones läinud müügile valla vakutalud ja alles siis mõisa talud. Paljud viimaseist jäetudki müümata, mis kuni ilmasõjani mõisale "pannud tükke" ja osalt rahas tasunud renti. "Krehvin" Elisabeth Bose pole sundinud talusid ostma. Soovinud aga keegi võõras mõnd talu ja maksnud nõutud käsiraha sisse, kuulutanud "krehvin" selle müügi alla ja nüüd olnud endine rentnik juba sunnitud ostma, kui ei tahtnud, et talu võõrale läheb. Käsirahana tulnud omal maksa 25 rubla taalri pealt. Kui oma seda 3 kuu jooksul ei jõudnud õiendada, müüdudki talu võõrale. (M. Zeiger. V-A (168.)) Kokkuleppel maksnud siis viimane väljaminejale "eestmineki raha". Olnud aga hooned vanad, polnud tulija seda kohustatud maksma. (V. Taal. V-A (143.))
Antsla valdades ostnud talud enamasti omad, võõraid tulnud vähe. Mitmed Kobela küla endised kohata jäänud peremehed ostnud nüüd talusid Rimmi külla. Mulke pole tulnud, pidanud maid liiga kehvaks. (J. Laas. V-A (66.))
Ühe osa talu hinnast pidanud ostja määratud aja jooksul mõisale tasuma, kuna suurem osa krediitvõlana 36 a jooksul tulnud õiendada. Osturaha saadud enamasti linade müügist, mille pundast teinekord makstud isegi 5 rubla. (V. Treumuth. V-A (153.))
Urvaste vallas läinud talud segarendile umbes a 1867, puhtale rahale aga alles peale selle, kui "senaatorid väljas käinud". Nimelt pole mõisnik luba andnud rahas renti tasuda. Võtnud siis 12 südikamat meest (osalt Otepäält) kätte ja läinud Peterburi asja selgitama. Dr Koeler olnud neile seal juhiks. Saadetudki ametnikud valda kohapeal asja juurdlema ja rent läinud kohe puhtale rahale (aeg kahjuks määramata). (A. Jõgi. Urv. (38.))
Herman von Samson tahtnud Rebase talude rendilepingu teha 24 aasta peale 60 rubla eest aastas. Rääkija isa pole aga julgenud end nii kauaks ajaks siduda ja teinud lepingu ainult 6 a peale. Järgmise kuue aasta eest aga nõudnud mõisnik aastarenti juba 250 rubla ja edasi isegi 320 rubla aastas. Selle järele võetud talud karjamõisa alla. (M. Jeeret. Urv. (32.))
Marget pannud Mäe kõrtsi müügile igasugu "vürtsipoe" kraami ja nõudnud siis rendiks 27 rubla aastas ja teona (10 vakamaa eest, mis kõrtsmikul kasutada) 6 vakamaa rukki, 6 kaera, ½ kartuli ja 6 heina koristamist. Peale Margetit aga kadunud jälle pood. (K. Neuman. Urv. (85.))
Müügile läksid talud Urvastes Herman Claudius von Samsoni ajal, umbes a 1877. Sisse nõutud 25 rubla taalri pealt. Et omadest paljud talusid pole julgenud osta, läinud need suurelt osalt võõraile. Muuhulgas tulnud sisse ka 4 mulki. (P. Neuman. Urv. (86.)) Talude müümine kestnud siin mitmeid aastaid. 1885. a aga olnud juba kõik müüdud.
Koigis olnud renditingimused ka kokkuleppe järele. Kes raharenti ei jõudnud maksa, võis tasuda renditööga.
Müügile läksid talud umbes a 1877. Eriti raske olnud elanikel väikses vallas, kuna mõisnik seal vaesem ja seepärast "hinge hinda" maa eest nõudnud. Taalri alla arvatud läbisegi 4 vakamaad. Talu piirid aga olnud mõõdetud nii, nagu mõisnik ette näidanud, maamõõtja asetanud ainult kivid. (A. Jõgi. Urv. (38.)) Esimesena hakanud müüma Löwis of Menar. Kes omadest ei ostnud, sellele jätnud talu edasi rendile, pole välja ajanud, Vrangeli ajal aga tulnud juba võõraidki valda – siis olnud taalri hind 200 rubla. (A. Jõgi. Urv. (38.))
Truutas läksid talud raharendile umbes a 1866. Et aga noorel "Pihaagenil" suur võlg olnud maa peal, pole ta saanud talusid müüa, kuna neid ei kreposteeritud. 1912 a alles algas müümine. Inimesed maksnud raha sisse, kuid sõja tõttu jäänud asi pooleli ja ostu käsiraha arvatud rendi ette. Nii pole Truutas üldse ostutalusid. (P. Reha. Urv. (115.), A. Jõgi. Urv. (38.))
Kärgula vallas algas segarendi aeg juba 50. aastate lõpul, kuna puhtale rahale see üle läks a 1861. Siis, peale raharendi kontrahtide sisseseadmist, makstud taalri pealt 3 rubla renti, 1879 aga tõusnud see keskmiselt 8 rublani. (J. Kolberg. Kgl. (57.), P. Määrits. Kgl. (82.)) Pole aga jõudnud peremees renti tasuda, pidanud andma talu käest. Nii olnudki 1879 ja 1882 aastate vahel 4 peremeest sunnitud kohti jätma. (J. Ermel. Kgl. (10.))
Kõige raskemas seisukorras aga olnud mõisa kandikohtade pidajad, mis enamasti asunud soomaadel, kus ilmade tõttu vahelgi põllusaak hävinenud. Nende rent olnud rahasse arvatult ligikaudu 8 ½ rubla aastas, mille katteks neil mõisat tulnud orjata, kuni see tasa. Kantniku tööhind aga olnud umbes ? kvootemaa pidajate tööhinnast. Selliste "orjadena" pidanud nad olema ka sõnakuulelikud härrale, kui mitte ei soovinud, et neid 10. novembril hulkuma aetaks, sest leping tehtud ikka vaid aastaks. Ära minnes aga polnud kantnikul õigust tasu nõuda ühegi tehtud töö ega kulu eest. (S. Nõgel. Kgl. (89.))
Juba a 1868 kuulutanud Gregorius von Sivers talude ostmise välja ja 1870 a ostetud esimesena 2 Leiso talu, selle järele a 1871 Make talu Hammaste külas – 160 rubla eest taaler. Hiljem, Richard von Siversi aegu, olnud ostuhind hoopis kõrgem, makstud kuni 200 rubla taalrist halvemate maade eest, ka metsa müünud siis juba eraldi 50 rubla vakamaa. (K. Rumm. Kgl. (127.)) Rääkija ostnud Vastse-Piisi talu umbes a 1883. Olnud metsamaa, kände täis, puudunud hooned ja põllud ja ometi nõudnud mõisnik taalrist 150 rubla (P. Määrits. Kgl. (82.)) Aastal 1874 ostetud 4 talu, 1878 - 3, 1881 - 1, 1882 - 2, 1883 - 1 ja 1884 - 10 talu. (J. Kolberg. Kgl. (57.))
Et Kärgula rahvas mõisnik Wahli ajal väga raskeid päevi elanud, siis leidsid tõekspidamist levinenud kuuldused, nagu jääks need, kes talu ostavad, igaveseks orjaks. Ja pole juletudki neid osta, umbes 10 oma peremeest jäänud valda, muidu läinud kõik kohad võõraile. Käspre ja Hindriku talud seisnud isegi ühe aasta täitsa tühjad. 50 rubla nõudnud mõisnik nende kahe eest käsiraha, kuid sellelegi vaatamata pole leidunud ostjat ja alles järgmisel aastal omandanud need väljast tulijad. (K. Rumm. Kgl. (127.)) Kärgula valda tulnud muuseas ka 2 mulki. (K. Mägi. Kgl. (81.))
Sõmerpalu vallas alanud rendiaeg ka 50. aastate lõpul ja kestnud kohati kaks aega (12 aastat). Enamasti olnud see ikka segarent, ainult mõned üksikud talud maksnud puhtas rahas.
Friedrich von Moeller käsutanud kõik kohapidajad rendi asjus mõisa, et näha, kui palju keegi pakub, pole ise teadnud hinda määrata. Mehed aga lubanud liig vähe, siis lasknud teine teise alla pakkuda ja rent aetudki kalliks. Kikka ja Pakla tallu tulnud isegi võõrad, kuna need rohkem renti lubanud, kui omad jõudnud maksa. (P. Parts. Smp (99.))
Ka siin täitnud kandikohad hilja ajani "orjaaegseid kohustusi". Nii olnud rääkijal Järvere mõisa all kandikoht – 4 vakamaad põldu, mille eest veel 1918. a pidi koristama mõisale 10 vakamaad: 2 rukkid, 2 heina, 2 ristikheina, 4 ädalaheina, ja raiuma 20 sülda puid. Mõis aga andnud selleks kõige hullemad karjamaajändrikud, nii et 3 inimesega töötades päevas jõutud raiuda vaevalt ½ sülda. Peale selle tulnud koristada veel vilja, mille vakamaa eest makstud naeruväärset hinda, 3 margast alates. Kes aga määratud tööd pole jõudnud teha, maksnud mõisnikule tagasi rahas, kuid töö olnud siis juba hoopis kallimalt hinnatud. Jõudnud aga kantnik tööga valmis, saanud mõisalt ühe sülla puid ja 2 hagu raiumise raha eest, kuigi ise need raiunud (K. Roosbaum. Smp. (122.)) – rahvas aga öelnud "tühi riih om pessä" (määratud koht lagedaks raiuda). (J. Eisen. Smp (9.))
Umbes aastal 1840 müünud Georg von Moeller Järvere Alakülast Sarve talu ühele oma väärlapsele. "Vana Prits" aga küsinud hiljem Sarve Mihklilt ostulepingu, et sinna märkida heinamaad, mida lubanud juurde anda. Nii kavalusega saanudki lepingu kätte, põletanud ära ja pannud talule orjuse peale. (A. Kala. Smp (40.))
Friedrich von Moelleri ajal algas ka Sõmerpalus talude müük. Et maamõõtmisel paljud väiksed kohad ühte mõõdetud, tulnud ette rohkesti väljarändamisi. Nii olnud Tatil 5 peremeest, jäänud aga siis kahe kätte, kuna Partsi kolmest peremehest jäänud tallu ainult üks. (J. Eisen. U-A (9.))
Esimestena ostetud Prangli, Simmula ja Rüütli talu. Olnud talul mitu ostjat, tulnud omal käsirahana maksta nii suur summa, kui võõras juba sisse maksnud. Olnud see jõukas mees, pole oma vahelgi jõudnud summat katta ja talu saanudki võõrale. (P. Parts. Smp. (99.)) Üldiselt aga tulnud valda vähe võõraid. Moeller pole neid sallinud. Mulke pole pääsenud valda ainustki.
Aleksander von Moelleri ajal jätkus müümine. Vähemalt 300 rubla nõudnud ta sisse ja taalri hind olnud keskmiselt 135 rubla. Mingit järelandmist hinnas aga polnud. Juba a 1861 oli talude peale tehtud krediitvõlg, mis ajast peale mõis oma iga-aastase 6 % oli tasunud ja võlg krediitkassa 1 % läbi aastatega juba vähenenud. Talu ostja aga pidanud mõisnikule tasuma need krediitkassale varem makstud summad, kuna krediitkassale oma võla 6 % niikuinii tulnud õiendada. Nii olnud sissemaks seda suurem, mida varem oli tehtud võlg talule. (A. Kaitsa. Smp (39.))
Vaabina vallas läksid talud segarendile juba 1865 aasta ümber ja juba 6 aasta pärast nõutud renti puhtas rahas, kes seda jõudnud maksa. Kohapidajad kartnud väga segarenti, eeldades, et kohustused veelgi suurenevad, kuna selle põhjal nõutud orjuse kõrval ka veel raha. Kõige enam aga kardetud nn "sinitseid kontrahte", mille järele mõis nõudnud veel senitundmatuid kohustusi: tulnud viia noodaniiti, lammas ja viljakott (muidugi talu suuruse kohaselt). Kes sinist kontrahti vastu ei võtnud, kartes seekaudu jääda igaveseks orjaks, neile öeldi koht üles. (P. Reinert. Vbn. (119.)) Ka rääkija isa jäänud siis kohata. (K. Puura. Vbn. (110.))
Kandikohad aga tasunud renti orjusega kuni plaanistumiseni. Kõõrihansu, Pritsi ja Kivi kandikohad a 15 vakamaad + ½ vakamaad aiamaad suured, milledes igas oli 4 kantnikku, pidanud mõisale orjama 42 vakamaad. Rahaga renti makstes oleks aga töö nii kallilt hinnatud, et aastarent oleks tulnud 75 rubla (P. Saaremets. Vbn. (134.))
Umbes a 1833 müünud von Rennenkampf Matto talu 380 banko-rubla eest. Olnud esimene selline Liivimaal (Teisena müüdud Linnamäe vallas "Murra" talu). Praegugi on veel maad "hinge langus", tükati teiste talumaade seas. Ainukeseks "orjuseks" olnud neil tasuda 15 kopikat tulekassa raha. (P. Pallav. Kgl. (93.), A. Toom. Vbn. (150.))
Muidu müüdi talud Vaabinas Gustav von Samsoni ajal. Esimestena osteti Meose, Puustuse ja Palu talu. (K. Rehkli. Vbn. (117.)) Sissenõutud 50 rubla. Et Samson mitte väga pealekäija polnud, jäänud talud enamasti omadele. Ainult kaks mulki tulnud juba rendi ajal valda.
Kord pole peremehel olnud renti maksta ja Samson pikendanud tähtaega. Võõras aga talu tahtma. Samson öelnud: "Praegune ei joo, ei mängi kaarte, ei pea võõraid, kui tema ei jõua renti maksta, millega siis sina maksad? Sa oled siis varas, vargale aga mina talu ei anna.", ja jäänudki see endisele pidajale. (A. Vedler. Vbn. (160.))
Paremad talud ostetud enne, kuna neil palju tahtjaid, ja makstud taalrist 140-150 rubla, hiljem aga hinnatud kehvema maa taaler juba 200 rubla peale. (P. Reinert. Vbn. (119.))
Talude müümine kestnud ligi 10 aastat, sest Gustav von Samsoni surres olnud ta pojad alaealised ja müük jäänud mõneks ajaks seisma. (K. Rehkli. Vbn. (117.))
Linnamäe vallas saanud talud rendile juba Otto Julius Maydelli ajal, esimesena Kängsepa talu. (M. Kängsep. Lnm. (64.))
Umbes a 1833 ostnud rääkija vanaisa mõisnik Üksküllilt 3 Murra talu à 200 banko-rubla eest, mis kõik korraga tulnud tasuda. Maad olnud üldse 150 vakamaad. Olnud mõisa maa, metsa all. Praegugi olla Murra talu piirid imelikult sopilised, kuigi maapind tasane.
Muidu müünud Otto Julius Maydell talud alates umbes a 1870. Taaler maksnud 133-150 rubla. Võõralt ostjalt nõudnud käsirahana 200, omalt aga ainult 25 rubla. Umbes 8 võõrast tulnud valda, kus omad kas ei jõudnud osta või ei julgenud nii suurt võlga teha. Ikka pidanud võõras tulija maksma "eestmineki raha" nende hoonete eest, mida endine rentnik ehitanud. Müük kestnud siingi umbes 10 aastat. (M. Hein. Lnm. (21.)) Esimesena ostetud Horma ja Kolga talu. (V. Tinno. Lnm. (147.))
Sangaste Tsäni koolimajas olla vene preester rahvast salvinud kreeka-õigeusku. Pühajärvest ristitud üsna väheseid. "Preestri teenrid" aga käinud rahva seas õhutamas, et kes vene usku ei lähe, see igaveseks orjaks jääb ja – sosinal juurde tähendades – ei saa hingemaad ka.
Mõelnudki Pühajärve mehed a 1841 minna "tühjale maale" hingemaad otsima. Pole siis enam tahetud vilja külvata ega mõisale teopäevi teha.
Pühajärve mõisnik kindral von Sivers, et talupoegi rahule sundida, toonud roodu soldateid mõisa. Ümbruskonna mehed aga (Arulast, Sangastest ja Ilmjärvest) kuuldes, et karistussalk maal, kogunud Pühajärve metsa, relvadeks vikatid, kirved, nuiad, et soldatitele vastu hakata. Kuid juba esimeste paukude peale, mida need õhku lasknud, põgenenud talupojad metsa laiali. Paljud neist vangistatud ja mõisnik nõudnud ka teiste osaliste avaldamist. Rumalusest ja hirmust tunnistanudki mõned kaaslasi üles. (R. Sannamees. U-A (135.))
Nüüd vangistatud kõik asjaosalised, keda kätte saadud, ja ümbruskonna valdadest käsutatud ka teisi mehi karistuskohale pealtvaatajaiks. Rääkija isa on ka käinud. (P. Neuman. Urv. (86.))
Karistus sündinud järgmiselt:
500 soldatit asetatud kahelt rinnalt, igal 3 pikka vitsa (umbes 3 jalga pikad) käes. Nüüd talutatud alasti inime (olnud vist septembrikuu ilm, 10° külma, – igatahes karjad olnud veel väljas) samm sammult "läbi lipu", soldatite vahelt läbi. Karistatav olnud kättpidi püssi külge seotud, tikk vastu rindu, kuna kaks soldatit püssipära abil teine teiselt poolt käiku reguleerinud. Iga soldat löönud korra. (A. Pallits. Urv. (94.), R. Sannamees. U-A (135.))
Alul löödud väga kõvasti, nii et inime enam omal jalal pole saanud käia, vaid hobusega ära viidud. Siis keelanud keegi vene ülem ja teine järk saanud juba vähem kui 500 lööki. (R. Sannamees. U-A (135.)) Ühel mehel löödud sooled välja ja surnud. Enne peksmist andnud veel Ropka mõisnik von Braschi (olnud seal kohtunikuks) jalale suud, öeldes: "Ma palle armu!" See aga vastu: "Kasi sa raibe, palle surma!" ja löönud jalaga. Teine mees "Suur Peedu" saanud ka 500, kuid jäänud ellu. (A. Pallits. Urv. (94.) omal ajal isalt kuulnud) Vidrike valla mees Kagarin läinud pealt vaatama ja saanud 200. Von Brasch aga karjunud juures: "Andke rõngaste (soolte) peale, andke rõngaste peale!" (J. Joab. V-A (33.)) Kes enam ise pole jõudnud käia, "viidud ratastega" läbi lipu.
Keda tolleks korraks ei saadud tabada, need püütud hiljem ja istunud siis Riias kinni: nii rääkija isa Jaan Luik Pühajärve vallast 10 nädalat, et rahvale palvekirju kirjutanud (A. Pallits. Urv. (94.) omal ajal isalt kuulnud) ja teine mees Paluperast Kuuri talust. Ärasaatmisel tähendanud Palupera mõisnik: "Te tahtsite saksu ära tappa." Pühajärve vallast Kösti talu Jaan Kutsar aga oli pääsenud pakku. Vedanud siis kaupmeestele linu ja käinud vahel ööseti kodus. Kevadel, kibedal põllutöö ajal teatanud naine Siversile, et mees kodus – pole siis ka teda enam nuheldud. (R. Sannamees. U-A (135.))
Pärast pandud soldatid Arula ja Pühajärve valla taludesse kuni kevadeni söömale, enamasti igasse tallu üks. Vahetevahel käinud nad Arula mõisas õppusel, löönud käies trummi. Rääkija isatalu olnud aga suur ja sinna määratud 12 soldatit. Esimesel päeval söödud siga, teisel pullike. Kord aga toonud ratsanik kirja ja jalamaid asutud minema, veel pooltoorest liha kotti ajades. (A. Pallits. Urv. (94.))
Rahva majanduslik elu teoajal oli uskumatult vilets. Et võimalused puudusid kahele poole korraga tööjõudu saata, leppisid omad põllud "armust jäetud" ajaga ja andsid seepärast vähe ja viletsat oma harijale. Toitlusolud aga olenesid ikka eelmisest. Nii söödi aganast leiba "raband leiba", mis olnud palju mustem kui maa. Kõige mustem ja mõrum saanud leib, kui "rubihaina" rukkis kasvanud, kus aga maad paremad, pole leival olnudki viga. (A. Kallion. V-A (42.)) Ainult suuremad pead pühitud teradest, vähemad aganad jäetud kõik alles, teinekord, kui ajad rasked, pandud veel tatraaganaid juurdegi. 1869 olnud hea suvi ja mõnest üksikust talust kadunud aganane leib.
Uue-Antsla valla Laasikese talunik Kaarel Kribi olnud esimene, kes puhta leiva teinud. Hoitud siis "ede põhtel" (võõrukses) laudil. (H. Hiller. V-A (27.))
Peale leiva olnud teoliste söögiks rukkijahu kört, paksud kapsad, kartulipudru ja leem jne. Kartuleid pole siis veel kooritud, olnud vähe. Kord pole "Herr Isakile" sööki mõisa järele toodud, söönud siis lokuvahel 7 pudrunahka ära teiste teoliste vedela rukkijahu pudru pealt. (J. Kallion. U-A (43.))
Mõisnik aga oskas vahelgi veel sellest vähesest, mis orjal olemas, võtta matti. Nii oli Kärgula mõisnik von Wahl rehepeksu järele igalt peremehelt nõudnud magasiaita nende aasta seemne, et muidu "raiskavad" kevadeks ära. Pole siis ka kunagi rahul olnud, ikka seeme mitte küllalt puhas, viinud mõisa ja lasknud läbi "masina", kuid "prügi" jätnud mõisa. Enamasti aga olnud prügi puhas seeme. (J. Kolberg. Kgl. (57.))
Elati suitsutaredes, mis olnud hirmus külmad. Akna aset täitnud pajalaud sellekohase augu ees. Antsla valdades kinkinud "krehvin" igale suitsutarele väikse akna. (A. Kallion. V-A (42.)) Kui söök valmis, olnud tare üleni härmas, kuna vahepeal uks hoitud lahti, et suits välja pääseks. Lapsed tulnud siis suitsust "mustad kui tunglad" lavalt, kuhu külma eest mindud, sööma. Poisid söönud kolme jalaga laua ümber (pärast sööma viidud välja, et asjata ruumi ei võtaks), tüdrukud istunud põrandal ja perenaine ahjusuu ees "tuhkhaua kivil". (J. Joab. V-A (33.)) "Oode" (õlekubu) pandud õhtul põrandale ja vallaline pere maganud seal, abielurahval aga olnud laiad 5, 6 inimese sängid, kuhu siis ka lapsed võetud. (J. Hera. Vbn. (24.)) Suvel magatud kõlgusel.
Töötingimused sellaseis elamuis olid muidugi väga rasked. Pikail talveöödel tuli töötada pirrutule valgusel ja alles 60. aastate keskel tulnud tarvitusele "tatik", klaasita suitsulamp. (M. Zeiger. V-A (168.))
Rääkija olnud veel üsna laps, kui isa toonud esimest korda plekk-karbiga tuletikke, mis kandnud nime "juudi veevestik", kuna esiotsa neid juudid müütanud. Muidu tulnud perenaisel alati hoolt kanda, et tuli tuha alt ei kustuks – nüüd olnud asi lihtsam. Kuid veevestik pole kaua jõudnud usaldust võita. Nii kustunud kord rääkija kodus tuli. Ema pole uskunudki, et veevestik võib anda talule tule ja lasknudki teisest tarest tuua elusaid süse. (J. Joab. V-A (33.))
Sarves hoitud "pulvrit" (mis saadud, kui riie lastakse põleda nii, et riide kude veel tunda) mis ränikiviga löödud "õhkama". Siis pandud see kuiva heinatuusti või sõnajalge sisse ja hakatud ümber pea lööma, kuni tuust põlema süttinud – nii saadud õitsel olles tuld, et kaitset leida huntide vastu. (J. Joab. V-A (33.))
Ka tööriistad olid kõige primitiivsemad. Alul kedratud "kirstavarrega", hiljem tarvitatud vokki. Villa kraasimise asemel "vakuti neid semmepuuga". Kitse sooled kuivatatud ja keerutatud ja selline kuiv sool, "kõõlus", tõmmatud kuusepuu, "semmepuu", peale. Kuusk raiutud kuival ajal, kooritud, kuivatatud, löödud peitliga mõlemisse otsa pulkade jaoks augud ja nende külge kinnitatud siis 1-2 kõõlust hästi pingule (semmepuu olnud umbes 5 jalga pikk). Nüüd seotud semmepuu üht otsa pidi seina külge, teine ots pandud villadesse, "pirusse laudi" peale, mis ka seina küljes kinni, ja hakatud koolust "pässaga" või "päkiga" lööma (6 tolli pikkune kasepuust pulk, "tsälk" sees, et hästi põrutaks, teine pool kõver käepideme jaoks), mis liikuma hakates villad raputanud lahti, prügi aga pudenenud (peergudest valmistatud) "laudilt" maha. Kui üks ots kulunud, võetud teine. Töötada tulnud käreda külmaga, kuna muidu kõõlus villad ümber võtnud. Suur põrin aga andnud juba kaugelt teada, kus talus villu vakuti. (J. Kender. V-A (48.), A. Vill. V-A (164.))
Kõige vanemad kohtud olid mõisakohtud, kus mõisnik ise või valitseja õigusmõistjaiks, kuid sageli samal ajal ka pealekaebajaiks. Kellele siin õigus jäi, on enesest selge. Kepp oli ainukeseks "õigusetunde" maksmapanijaks. Ja kuigi hiljem mõisakohtuis figureerisid rahva seast valitud (õigem mõisnikult määratud) kohtunikud, oli see vähem kui vormi täitmine, kuna neil vaid õigus oli seda järele kiita, mida ja kuidas mõisnik mõistnud. Kogukonna- või vallakohtud polnud küll enam nii otsekohese mõisniku mõju all, kuid neiski mõisteti õigust rohkem jõukuse ja isiku kohaselt.
Nad asusid seni mõisates, kuni vallamajad ehitati.
Vana-Antsla vallas olnud Kaarli Zimmer peakohtunikuks. Kord "pulga kistutamisel", kui rahvast palju koos, hüüdnud: (kohus olnud siis veel mõisas) „Ohoo, nüüd omma pulma!”, sest iga valla peremees saada 30. Naised nutma ja hädaldama. Öelnud siis valitsejale, et saatku siiski mehi jao kaupa, 30 kaupa, ta ei jõudvat kõiki korraga nuhelda – ja pole mees siis enam jõudnud kõrtsis nii palju juua, kui talle heameelega ostetud, et nahatäied ära pööranud. (J. Kallion. U-A (43.))
Vallakohtu tavaline määr olnud 30 lööki, lööjaks enamasti valla kasak, ja peale mõistmise mõõdetud arv saajale kohe kätte.
Kord, nii umbes 50. aastate lõpus, kaevanud Uue-Antsla mõisa kirjutaja teopoisi Karl Raudsiku kohtusse, et see tema koera pildunud kännutükkidega (poiss ise aga seletab, et tahtnud kändu kraavi visata, kuid sattunud koera pihta) ja kui ta kupjal käskinud poisile anda 5 kepilööki, jooksnud see ära ja ähvardanud "manu tulejat" maha lüüa. Kohtus hakanud Raudsik kirjutajat trotsima, mille eest talle mõistetud 20 kepilööki ja ähvardamise eest 20 vitsalööki, ühtlasi hoiatades, et kui asi peaks korduma, siis mõisavalitsus ta nekrutiks saadab. (J. Raudsik. U-A (114.))
Elavaks illustratsiooniks tolleaegsele õigusemõistmisele toon näite Urvaste kogukonnakohtu protokolliraamatust a 1858 12. novembrist:
Juhan Kerge kaebab, et mõisa rehepapp teda peksnud, et üks vihk halvasti olnud rabatud, ja näitab seljas viit verist vorpu. Papp seletab, et Juhan mitu vihku korratult rabanud, mis eest ta teda 5 korda löönud. 3 tunnistajat aga seletavad, kui halastamatult papp Kerget peksnud: "Ütte keppiga 12 löki lönu nink sis kep katski lännu, sepäle töise wastes keppi wötnu nink tollega 20 löki lönu, nink sis jälle wahhel ütte lögi russikaga pähha lönu; sis kolmanda keppi wötnu nink tollega kuus löki lönu" – papp aga salgab seda ja et kohus endal luba ei ütle olevat tunnistajaid vannutada ja et rehepapp "üts pilleti pale lastu soldat om", ei mõista kohus midagi.
Enamasti oli igas iseseisvas vallas oma kohus, kuid vahel ka mõnedel ühine. Nii ühendatud kuberneri käsul a 1891 Linnamäe ja Vaabina ühe Linnamäe kogukonnakohtu alla. (J. Kallion. U-A (43.))
Urvaste, Hargla ja Karula kihelkondadel oli ühine kihelkonnakohus, mis 1838. a alates asus Vaabinas, kuna peakohtunikuks oli kohalik mõisnik Gustav von Samson-Himmelstjerna ja abiks Uue-Antsla parun Reinhold Staël von Holstein (enne teda olnud abiks Koiküla mõisnik Mensenkampf). Kohtunikke olnud igast kihelkonnast üks. Peale von Samsoni surma asunud kohus Hargla kihelkonda Mõniste mõisa – ja nii asunud järjest igas kolmes kihelkonnas.
Siin olnud peksu määraks juba 60. Kel peakohtunikuga tegu polnud, saanud ikka õiguse, teistele aga lasknud lugeda 60. Et von Samson kaugeltki mitte õiglane polnud, näitab eelpool jutustatud lugu "Tillukesest Isakust".
Veel on "kihelkonna härra" Samson sageli teetulpade juures lasknud teekupjaile lugeda 30 – miks teed halvad. "Teed sõitmas" käinud valla hobustega, kord ajanud ühe hobuse lõhki. (A. Jõgi. Urv. (38.))
Vana-Antsla vallas peeti vanasti "veliste lugemist" Lüüsi talutares. Lüüsi kooli- ja palvemaja ehitati a 1810. Kaks veliste abilist Reili Mihkel ja Rüütli Jaan olla ehitamisel aidanud. Siis palunud Leese Hans, Lüüsi Kaarle ja Maasike Juhan mõisaomanik von Loewensterni ja praost Moritzit, et koolimaja palvemajaga ühte võiks ehitada ja härra ja praost olid lubanud. Suurem tare ehitatud veliste kulul, meistriteks olnud "velitse" Hinni Taanil ja Hangotooma Juhan, kes ka koolitare osa tasuta ehitanud. Palgid ja ahjukivid andnud mõisnik, aknad ja põrandad pandud veliste kulul. Maja ülevaatajaks jäänud Lüüsi Kaarle ja 1857. a peale Lüüsi Märt. Hiljem kinkinud "krehvin" vennastekogudusele palvemaja juures oleva maa. (A. Liebert. V-A. (70.))
Palvetunnid olnud jaotatud nii, et olnud eraldi abielurahva, noorte- (lahus poistele ja tüdrukuile), laste- ja leskede "kooripühad", milledest võinud osa võtta ainult oma liikmed. Kooripühad olnud ainult kord aastas. Muidu peetud noorte lugemisi ikka kahe või kolme nädala järele. Lauldud kordamööda, ühe lause poisid, teise tüdrukud. Pühapäeva pealelõunati olnud "hulgakese tund", kuhu kõik võinud minna. Ka neljapäeva õhtuti peetud külarahvale lugemist. Laupäeval peale lõunat ja pühapäeval kella 12 ajal käinud "vanad lugejad" koos. (L. Treumuth. V-A (152.), L. Novek. V-A (88.))
Kaua pidanud käima inime, enne kui teda velised oma sekka võtnud. Vastuvõtmisel lauldud salm: "Tulge sisse vaene rahvas, kuis kava ootad usse taga. " (K. Potter. Smp. (108.)) Kord lihavõtte keskmisel pühal (võis olla umbes 60. aastate keskel) käinud rääkija Lüüsil palvetunnil. Peale "hulgakese tunni" aga jäänud oma liikmed sinna. Akendele lastud eesriided, ainult "eestlugija" aken jäänud lahti, uksed suletud ja peetud siis nn "pimme tundi". (P. Simm. V-A (136.)) Teinekord olnud jälle peale üldpalvetunni veel salapalvused tare peal toas, öeldud "täemba om perra jäemine". (A. Särg. V-A (141.))
Selline teistest eraldamine ja omade paremaks pidamine aga tekitas rahva seas pahameelt ja igasugu kuuldusi. Nii räägitakse üldiselt, nagu oleks velised pimme tunnel kord aastas "hamesi vahetanud". Palvemaja nurgas olnud suur kirst (teised teavad seletada, et seal palveraamatuid hoitud), sinna pannudki kõik palvelised oma särgid, segatud siis hanguga, et kes oma leiab, on õnnis. (M. Hank. V-A (18.)) Teatakse isegi rääkida, nagu oleks Rimmi külast Tootsi talu Jaan Põder "hamede puistamisel" saanud naise jakuga särgi – olnud mees siis üsna õnnetu, et nii patune. (!) (I. Liibeon. V-A (71.))
Tavaliselt käidud aastas kord kas Osulas, Haanjas või mujal palvel, "suurel lugupidamisel", pealugejat kuulamas. Muidu olnud Lüüsil eestlugejaiks või "usulugijaiks": Ado Kender, Kööri Jaan, Märt Lust, Kaarel Zimmer, Zimmi Märt, Juhan Akerman (Palupera külast, Savilt), Juhan Jassman (Oe külast, Kiltrelt), Juhan Kerem (Karula vallast, Mähklilt) jt. Neist kõige mõnusam jutlustaja olnud Kerem, keda hulgana käidud kuulamas. Tare olnud siis alati täis, akna allgi kuulatud. (A. Kallion. V-A (42.)) Rääkinud hoogsalt, vabalt, pole lugenud paberilt nagu teised. Suurel neljapäeval ja reedel pannud ikka vanad nutma. Juba palvemaja lävest tulles alustanud laulu: "Rõõmusta, rõõmusta, elu vürst on tõusnud", mida siis rahvas tõustes kaasa laulnud. (M. Hank. V-A (18.), K. Kangru. V-A (46.)) Zimmi Märt selle vastu olla lugedes alati ise "laenetanud" (nutnud), teisi lugejaid kuulates aga suikunud. (J. Hansi. V-A (19.))
Pealugejaks olnud "velitseile" sakslane misjonär Engelmann (asunud Kärgula vallas Tsirgul), kes nagu õpetaja kohuseid täitnud ja kordamööda temale alluvaid palvemaju käinud külastamas. (K. Piirand. U-A (104.), A. Trull. V-A (154.)) Enne Engelmanni asunud Tsirgul Jensenberg ja viimasena Veeber, ameti poolest sadulsep. Talvel elatud Tartus. Saksamaa hernhuutide kogudus rentinud umbes 50. aastate lõpul mõisnik von Siversilt Zirgu talu – umbes 30 vakamaad – 10 rubla eest. Hiljem, kui Sivers renti 15 rubla peale tõstnud, olnud rentniku ja mõisniku vahekord üsna terav. Teine pole andnud enne raha, kui teine kviitungi. (O. Kähr. Kgl. (62.)) Kahekordse Zirgu hoone juurde, mis asub Võhandu jõe pahemal kaldal, viib puiestee. Praegu koht plaanistatud. (M. Krevald. U-A (59.)) Zirgul pole palvetunde peetud, vaid rahvas käinud ainult andeid viimas. Eriti elav olnud liikumine ses suhtes Jensenbergi ajal, kes end rahvale näidanud väga vaesena. (E. Aland. Kgl. (4.))
Uue-Antsla valda ehitati a 1740 "Vastsetare", vennaste palvemaja. Põrsala külast Meose Juhan ja Mikali Juhan saanud von Loewensternilt selleks loa. Maja ehitati Urvaste kiriku lähedale, Pakla talu maale. (A. Trull. V-A (154.)) 1805 suurendati hoone juureehitamise teel. (J. Ruuder. U-A (128.))
"Küla loetuse" olnud need palvetunnid, kuhu kõik võisid koguda. Kui "läski palve" olnud, mindud juba õhtul Vastsetarele ja loetud siis kuni hommikuni. (J. Pantalon. U-A (97.))
Eestlugijaks olnud Müller (Miller), Sarapuu veski mölder, ja vahel käinud ka Mähkli Kerem. Viimase kohta tähendab rääkija: "üle to loetaja es ole". (M. Ruuder. U-A (129.))
Marta Krevaldil on veel alal vennaste palveraamat a 1867. "Mönne kauni Waimolikko Laulo neide hääs, kes süddamest Jesust Kristus otswa nink temmä sisse uskwa ja armastussen püüdwa juurduda nink kaswa. I-II jaggo Rija-linan. " Raamatus on eraldi: Läski sössaride kori-laulo, Abbiello-rahwa, Wallaliste sössaride-, Tütrikokeste-, Poisikeste ja Laste kori-laulo. (M. Krevald. V-A (59.))
Sõmerpalu valda Tootsi talu maa peale ehitati a 1825 "Tootsi" vennastekoguduse palvemaja, kus veelgi peetakse palvetunde. See on madal majake, väikese tarepealse kambriga, õlgse sammeldanud katusega, väikeste kuueruuduliste akendega. Palvetoas pole ahju, kuna eluruumis ilmatu suur ahi. (A. Piho. Smp. (103.)) Friedrich von Moeller kinkinud kaks vakamaad palvemaja jaoks.
Tootsil olnud eestlugijaiks vennaksed Kusta ja Mihkel Kostabid Mustjast, siis Peeter Samarüütel ja koolmeistrid Hindrik Kinna ja Jaan Simmul. (A. Kala. Kgl. (41.))
Urvaste õpetaja Gutglück aga suhtunud vennastekogudusisse vaenulikult. Leeris seletanud, et velised olla petised, ja noominud lapsi, kelle vanemad nende palvetundidel käia. (E. Vallner. V-A (158.))
Urvaste kirikuõpetajaist ulatab rahva mälestus tagasi 6 põlve, kahest esimesest küll üsna kahvatult.
18. sajandi keskel olnud õpetajaks Quandt, "Vant", väga püha mees, isegi nii püha, et kui laupäevaõhtuti kirikukella löödud ja Vant ümber kiriku käinud, kuulnud inglite laulu. Kord käskinud kellamehel, kes pole laulu kuulnud, oma jala panna tema jala peale ja kohe kuulnud mees ilusat heli. Quandt hävitanud palju vanu eestlaste paganausu palvekohti. (J. Tint. Smp. (149.))
Tema järele olnud Urvaste hingekarjaseks praost Moritz kuni aastani 1835.
Juba rohkem mäletab rahvas Reinhold Gutglückist, "Gutlikust" (elas 1790-1867), kes peale praosti õpetajaks saanud ja surmani seda ametit pidanud. Reinhold Gutglück, eestlane, olnud Soodla mõisa lese karjanaise poeg; kaks mõisapreilit koolitanud teda. (J. Hansi. V-A (19.)) Ta olnud väga nõudlik ja järsk. Kord vihastanud viimasel leeritunnil nii, et kiriku uksed lukustanud ja ise ümber kiriku käinud (rääkija ema olnud siis leeris). Mõned nüri mõistusega lapsed käinud isegi 7 aega leeris, enne kui Gutlik nad õnnistamisele võtnud. Mõned pole aga teist korda enam tagasi läinud, vaid astunud vene usku. (K. Mägi. Kgl. (81.)) Kord jälle leeritunnis käskinud küsida, kes aru ei saa. Poiss südi küsimagi, kuid nii rumalalt, et õpetaja talle leivakoti selga ajanud ja koju saatnud. Pärast aga lasknud tagasi kutsuda. Hiljem keelanud üldse küsimise. (P. Simm. V-A (136.))
Vennastekogudusi pole ta sallinud. Kord saatnud rääkija Lüüsi palvemajja, et see hoolega jälgiks, mis seal tehakse. Olnud parajasti pealugija Engelmann jutlustamas. (A. Vedler. Vbn. (160.)) Kord tormanud jälle "Vastsetare" palvemajja ja hakanud ise palvetundi pidama ja pärast käskinud rahval koju minna. Kuid õpetaja lahkudes kogunetud uuesti. (P. Simm. V-A (136.))
Veel vähem sallinud Gutlik veneusulisi. Juhtunud, et mõni neist tulnud Urvaste kirikusse, kohe hüüdnud vöölmündri ja lasknud võõra välja viia. (J. Joakit. V-A (34.)) Kord tähendanud kantslist: "Minu peopesast kasvab ennem karv välja, kui et veneusulised paremat korda saavad." (F. Taks. U-A (144.)) Kui aga kuulutanud segapaare, tähendanud mõnitavalt kõige lõpuks nagu muuseas: "Veneusuline taht võtta luteriusulist naist ja tema nimi olevat Kaarli Tuks" (J. Urbanik. U-A (157.)), ehk jälle: "Üks vanatüdruk (teine kord jälle "poolesaja-aastane tüdruk") taht vene risti mehele naiseks minna" ehk: "See naine tahab minna kreeka, mitte õiget usku mehele." (M. Velder. Smp. (161.)) Leeris aga seletanud, et veneusulisega ei või abielluda, sest "kui kaks usku ühe padja peal, siis kurat on kolmas keskel", mida kuulajad uskunudki. (L. Allas. U-A (6.))
Talude ostu ajal aga olnud ta rahva julgustajaks, kuna paljud muidu kartnud osta.
Õpetaja Gutglücki ajal orjanud kirikumõisat igast vallast üks mees. Kord olnud poiss ja tüdruk aiatööl. Poiss "lasknud hundiratast". Õpetaja juhtunud aga nägema, käskinud kirja viia Vana-Antsla valitsejale, seal aga saanud poiss 20 ja saadetud kirjaga õpetaja juurde tagasi. (J. Absalom. Vbn. (2.)) Teinekord jälle laupäeva õhtul löödud parajasti kiriku kella, üks töölistest õpetajat paluma, lasku neid ka "poolba õdangule" – õpetaja aga saatnud mehe jälle tähega mõisa. (K. Koch. V-A (56.))
Veel rääkija vanemate aegu peksnud leerilapsed õpetaja rehed ja teinud muidki sügisesi töid. Leer kestnud siis 8 nädalat. (J. Eisen. Smp. (9.)) Ka köstrile töötanud leerilapsed. Rääkija ise on käinud linu kolkimas. (M. Liin. Kgl. (72.))
Peale Gutglücki olnud Urvaste õpetajaks Karl Gustav Stein (elas 1836-1902), eestlane, abikaasaks aga olnud Vaabina omaniku Gustav von Samsoni tütar.
Stein kaunistanud kiriku ümbrust, istutanud ilupuid ja lilli, surnuaia taha lasknud teha teerajad, asetanud pingid jne. (J. Vassil. U-A (159.)) Ka tema olnud kange vennaste- ja vene usu vastane. Kord saatnud Mangu Lüüsi poja (et isa velistele käinud lugemas) leerist tagasi, et see pole osanud vastata, mis vaderid siis teevad, kui altari ette astuvad. (T. Antsov. V-A (5.))
Ka pole sallinud ta, et rahvas ajalehti loeb. Rääkija isa (mõisa sepp) lugenud "Sakalat", kui aga lehte kiriku juurest läinud tooma, ulatanud õpetaja selle südametäiega ikka selja tagant. (K. Kängsep. Lnm. (63.))
Peale Gustav Steini surma pärinud ta ameti ta poeg Arnold Stein. Olla väga halvasti mõistnud keelt, nii öelnud ikka "au olgu Jumalale korviks" – rahvas naernud. Köster Jaan Vassil õpetanud talle keelt ja kirjutanud teinekord jutlusigi, mida õpetaja kantslist siis lihtsalt maha lugenud. (K. Ahman. Vbn (3.))
1918. a detsembris põgenenud ta enamlaste eest Riiga, kus elanud üle aasta. Et see aga sündinud ilma koguduse teadmata, oldud kindlas arvamises, et õpetaja kadunud "Landeswehri" huvides, ja kui ta siis viimaks ilmunud, pole rahvas teda enam kantslisse lubanud. Eriti tema vastane olnud kiriku nõukogu esimees Dr Zeiger, nähtavasti rohkem isiklikel põhjuseil (Steini ettepanekul kaotanud ta üliõpilasena krahv Bose toetuse). (J. Vassil. U-A (159.)) Igatahes lõppes asi sellega, et Urvaste uueks õpetajaks valiti Jaan Valk. Viimane aga pole senini jõudnud rahva poolehoidu võita. Pole mitte ainult aja vaim, et siin rahvas on võõrdunud kirikust (eriti vähe käiakse seal Kärgula vallast) vaid õpetaja külm suhtumine rahvale ja ka võõrameelsus (tahtis mind isegi viia veendumusele, nagu peaks me orjaajale tänu võlgnema – olla ju sellest ajast meil kultuur!) on palju selleks kaasa aidanud.
Juba 1841 aasta ümber on Urvaste kihelkonnas levinenud kuuldusi, nagu antavat neile, kes vene usku lähevad, hingemaad, kuna teised igavesti orjadeks jääda. "Kausikaupmehed" setukesed olla eriti neid jutte ajanud. (J. Hansi. V-A (19.)) Käidud siis mitmel puhul Riias ristimas. Kord kutsutud Riiast tulijad Võrru ja küsitud, miks nad usku vahetanud. Kes öelnud, et seekaudu loodab hingemaad saada, saanud 60-80 selga, kes aga öelnud, et hingeõndsust seal paremaks peab kui luteri usus, jäänud nuhtlemata. (J. Ots. V-A (92.)) Kord jälle mindud Riiga. Mõisnike poolt aga vangistatud Villaku Kaarel ja mees jäänudki kadunuks. Teised pääsenud põgenema ja toonud siiski vene usu koju. Igal tulijal olnud rist kaelas ja teine ümarik antud kaasa kodus laual hoidmiseks. Veel antud Riiast sellekohased lehed ühes, kuhu teisigi soovijaid pidi märgitama, et kui vene preestrid ise maale tulevad, siis nende järele kohe salvimisi võiksid toimida. (P. Simm. V-A (136.))
Kõigepealt käinud siis preester (1845. a ümber) Karulas, hiljem salvitud ka taludes, nii Vana-Antsla vallas Kobela küla Pulli talus. Lapsi olla poolvägisi tahetud ristida. Pullil peitnud ema lapse ahju, kuna oli levinenud kuuldus, et vene usust keegi enne luteri usku tagasi ei pääse, kui on ülikond riideid keha peal ära põletanud. (J. Hansi. V-A (19.))
Veel käidud Laatres ja Ilmjärves usku toomas. Ka meelitanud rahvast, et veneusulised olnud koolisundusest vabad ja nende pearaha väiksem. (K. Piirand. U-A (104.))
Kui aga a 1847 Antsla iseseisev apostliku õigeusu kogudus asutati, läks asi alles täiel hool liikvele.
Esialgu peetud jumalateenistusi Uue-Antsla Kassi karjamõisa suures heinaküünis. Hoonel olnud rist peal ja kaks kella seinast väljaulatavate talaotste vahele kinnitatud. (S. Undrus. V-A (155.)) Esimeseks eesti rahvusest preestriks olnud Koolon, kes varem Põlva kihelkonnas Timmo vallas olnud koolmeistriks. Läinud aga kohaliku luteri usu õpetajaga vastollu ja heitnud vene usku. Peale 1-2 kuust Riias viibimist tulnudki valmis preestrina tagasi. (M. Rosenthal. U-A (125.), A. Vedler. Vbn. (160.)) – Kõige enam läinud rahvast vene usku Antsla valdadest, teistest Urvaste kihelkonna valdadest aga hoopis vähem, mõnest, nagu Kärgulast ja Sõmerpalust, vaid üksikuid, kuna mõisnikud seal asjale väga vastu seisnud ja takistusi teinud. Vaabina omanik Gustav von Samson olla isegi Juhan Partsi, "Vene Juhanit" nuhelnud talle 60 määrates, et see usku vahetanud. (K. Venzel. Vbn. (162.)) Ka pole ta veneusulisi võtnud mõisa moonakaiks ega müünud neile talusid. (K. Kerge. Vbn. (51.))
Kuid nii luteri usu õpetaja kui mõisnike vastuseismisest hoolimata oli ristitud 1858. a ümber Antsla valdades üksi ligi 600 inimest.
Rääkija mäletab (6 aastase poisikesena), kuidas krahv Bose Nässmõisast telliskivitegija Jefiimovi kõige perega minema ajanud, et see – "Türk Jaani kaebe järele" – rahvale vene usku soovitanud. (P. Simm. V-A (136.))
Kui selgus aga, et inimesed omis lootusis petetud olid, et head lubadused kõik vaid lubadusiks jäid, hakati luteri usku tagasi minema, milleks aga alles hiljem võimalused avanesid.
Õpetaja Gustav Steini ajal olnud siis rääkijaga ühel ajal 3 vana meest leeris, et luteri usku tagasi pääseda. Pole küll nende käest õppust küsitud, kuid pidanud seda pealt kuulama ja õnnistatud siis koos noortega. (O. Põder. Vbn. (112.))
Vana-Antsla valla esimene kool, mis asutatud juba enne 40. aastaid, leidnud ulualust Lüüsi talutares.
Istutud pinkidel, mis neljakanti ümber seinte, kuna lauda üldse pole olnud. Õpitud veerima. Koolmeister Mangu Lüüsil aga käinud "vaevaja" (sooled välja) ja sagedasti jätnud lapsed üksi ja läinud "kotikambrisse" (kus õpilaste magamisekotid). Mangu pole osanud end selgelt väljendada. Kord küsinud õpilaselt: "Kust poolt puhk õndsusesarv?" Poiss pole osanud midagi vastata. (J. Hansi. V-A (19.))
Igal laupäeval käinud Mangu Urvaste köstri juures, õppinud seal lauluviisi selgeks ja õpetanud siis ka lastele. Tulnud õpetada talves 16 kirikulaulu, mille sõnad lastel algusest lõpuni pidanud olema peas. Koolil olnud kaks kivitahvlit, üks poiste, teine tüdrukute jaoks. Kogu talve olnud tahvel ühe käes ja nii õppinud aastas kirjutama ainult 2 last. Lüüsi koolis käinud kahel päeval Oe ja kahel päeval Kobela küla lapsed, kuna ülejäänud kahel päeval – kordajad. Väiksed käinud laupäeviti. Mangu pole lubanud tütarlastel kanda harjuklasilt ostetud pearätikuid, need pidanud olema omakootud – öelnud: "ega Jumal kõiki armasta". Alati kandnud taskus herneid, milledele vallatuid poisse pannud põlvili. Poisid aga varastanud neid ja söönud. Siis peksnud kividest "sõmerat" – sellel põlvitada olnud juba "kibe karistus". Enne Mangut käinud Märt Lüüs kodus "lapsi katsumas". (P. Simm. V-A (136.))
Lüüsi kool oli alul vennaste palvemajaga ühe katuse all, siis umbes a 1871 ehitati uus koolimaja, mida praegu tarvitatakse vaestemajana.
Rääkija koolipõlves käinud vahetevahel ka "Annuse kooli" lapsed Lüüsil õppimas. Nende õpetajaks olnud Juhan Lust. Siis küsinud Mangu Annuse lastelt ja Juhan Lüüsi lastelt peatükke. (J. Hansi. V-A (19.))
Rahva suus Annuse kooliks kutsutud "Kobela küla kool" töötanud juba 1844. a sügisest peale. Et aga koolimaja puudunud, käidud koos Kobela küla Annuse talu rehetares, võib ka olla, et mõne teisegi talu ruumides, kuna kool alles a 1878 omale maja saanud, mis ajast tal ka praegune nimetus "Lusti" kool. Maja olnud ühekordne, millele a 1925 teine kord peale ehitatud. (K. Novek. V-A (87.))
Koolis käidud 3 aastat, 5 päeva nädalas, kuna nn "näüta latse" (kes juba kooli lõpetanud) aga kuus ühe nädala. Kirjutatud ja rehkendatud tahvlile. (M. Hommik. V-A (28.)) Karistusabinõuna tarvitatud vitsa, pandud seisma, käed üleval, ehk raskemal juhul sõmerale põlvili. (V. Taal. V-A (143.)) Valgustamiseks on tarvitatud pirge ja 1846. a peale küünlaid. 1854. a alates olnud koolil juba tahvlid ja 1855. alates seinatahvel.
Õpetajaiks olnud: pottsepp Juhan Lust, kes 12 nädalat Urvaste kihelkonnakoolis õppinud, 1844-1864, siis ta poeg Märt Lust, suur palvepidaja, kihelkonnakooli haridusega, 1864-1895, siis Karl Reier, Tartu seminari haridusega, 1895-1898. Edasi Jakob Vestholm, Tartu seminaris õppinud, 1898–1899, Gustav Kasuk, kes Venemaal põllutöökooli 2 klassi lõpetanud, 1899–1900, Karl Rebane, Tartu seminari haridusega, 1901–1902, Jaan Laas, ministeeriumikooli haridusega, 1902–1909 ja siitpeale praegune õpetaja Karl Novek.
Märt Lust täitnud juba oma isa ajal õpetaja kohuseid, kuna vana Juhan ise ainult vitsahirmu andnud. Venestuse tulekul aga vallandatud Märt. Gustav Kasuk tervitanud õpilasi: "Zdrastvujetje dorogie tovarištši" ja lapsed vastanud: "Zdravija želajem našemu utšitelju" Kes õpilane liialt raamatu küljes rippunud, tähendanud alati "kniga vret" (K. Novek. V-A (87.))
60. aastate ümber on asutatud "Kiltre" kool, mis töötanud Kiltre talutares, hiljem ka teistes taludes. Alles a 1906 ehitatud uus koolimaja. Esimeseks õpetajaks olnud Jaan Lüüs, kes erilise maksu eest ka kirjutamist õpetanud. Karistuseks pidanud teinekord laps nurgas puuhalgu käes püsti hoidma. Pekstaval tulnud ikka ise vitsad tuua. Peale Lüüsi oli õpetajaks Johannes Rebane. Urvaste õpetaja Steinile aga oli kaevatud, et Rebane palvetundides tema vastast rääkida ja koolis lastele ilmalikke laule õpetada, mispeale ta ka ametist vallandatud ja vastu rahva tahtmist määratud koolmeistriks Karl Retsnik. Anu Hinn ja Maarja Soom käinud küll Rebase eest paluma, seletades, et kaebe põhjendamata, kuid tagajärjeta. Pole siis südametäiega rahvas käinud ka Retsniku kuulamas, kui see kolmel korral koolimajas proovipalvetunde pidanud. G. Stein aga pannud a 1884 siiski Retsniku koolmeistriks. (J. Joakit. V-A (34.))
Tema ajal käinud koolis 65 last. Lugemikuks olnud Testament, hiljem "Laste sõber". Kirjutatud tahvlile, paberit pole üldse tarvitatud. Töötatud hommiku kella viiest õhtu kella üheksani. Tulnud õpetada 25-30 kirikulaulu talves. Kord aastas käinud õpetaja kooli katsumas ja vahel ootamatult ka Vaabina mõisnik Gustav von Samson. (K. Retsnik. V-A (121.))
Sama aja ümber tegutsenud ka "Kauksi" kool "Suure-Kauksi" talu hoones, mille vald ostu teel omandanud koolile. Esimesed õpetajad kasutanud talu. Siis aga põlenud hooned ja 1873. aastast peale on kool praeguses majas. 3 vakamaad jäetud koolimaaks, kuna talu müüdud.
Sügisel, kui kari lauta jäi, läksid lapsed kooli ja kevadel peale õpetaja revideerimist loeti koolitöö juba nagu lõpetatuks, mis sündinud tavaliselt veebruaris või märtsis. Kordajad lapsed käinud 2 nädalat sügisel, 2 kevadel.
Venestus ajal, kui emakeele rääkimine koolis keelatud, olnud kombeks, et kes rääkimast tabatud, saanud pappkaardi märkusega "durak". Jäänud kaart kogu nädalaks õpilase kätte, pidanud see laupäeva õhtul klassi põlvili jääma, kes aga teise õpilase võis üles anda, läinud kaart sellele ja esimene pääsenud väiksema karistusega.
Õpetajaiks olnud Kauksis Märt Lust, Samuel Mikkelsaar, Retsnik, Richard Lust, Ahman, Aleksander Kütt ja praegune – Andres Kütt. (A. Kütt. V-A (65.))
"Reidle" veneusuliste kool on asutatud nähtavasti 80. aastate alul. Kool asunud umbes kümmekond aastat "Väike-Kauksi" talus ("Väike-Kauksi" olla parun Staël von Holstein Jukk Hansile üles ehitanud, kuna endine hoone põlenud, ja olnud siis väga pahane, et peremees veneusuliste kooli seal peab), mille eest üürina maksnud 40 rubla ja 10 sülda puid aastas. Hiljem olnud kool Rimmi talus ja siis a 1896 ehitatud Reidle-Haaboja talu maale praegune koolimaja (J. Hansi. V-A (19.)) ühe klassitoaga, kus töötatud ühe õpetaja juhatusel. Kooli pidanud üleval õigeusu kihelkond, mispärast õigeusulistel lastel kool prii oli, kuna luteriusulistel mõni rubla talve pealt tuli maksa. Kooli revidendiks olnud kohalik õigeusu preester. 1896. a töötanud koolis 36 õigeusulist ja 7 luteriusulist last.
Esimeseks õpetajaks olnud Suia (Väike-Kauksis), siis Peeter Peterson. Olnud põllumees ja koolmeistri ametit pidanud kõrvalteenistusena. Siis Andres Püss kuni 1906, mil saanud Kraavi kiriku köstriks. Et palk väike, teeninud päevapildistamisega kõrvalt. Edasi - Luha, siis Siiman, kes joodikuna jätnud sageli töö lohakile, Pritanov, Raissa Maksim, Jefim Pelovas ja praegune õpetaja Peeter Treumuth. (V. Treumuth. V-A (153.))
Uue-Antsla valla esimene kool asunud mõisa kõrtsis ja koolmeistri kohuseid täitnud kõrtsmik.
Valla koolidest vanim on "Välli" kool. Ligikaudu 60 a tagasi olnud seal koolmeistriks Jaan Strandberg (Haaslavalt) (K. Taal. U-A (142.)). Kirjutamist ja rehkendamist pole olnud, loetud ainult testamenti ja lauluraamatust tuubitud ainult laule.
Möödapääsmatuks "õppevahendiks" olnud vits. (M. Krevalt. U-A (59.)) Küll öelnud kord kohtumees koolmeistrile, et polla enam luba lapsi peksta, see aga vastanud: "Latsele anna 5 tsähvi ära, ei haugu pinigi perra", ja jätkanud hoolega harjunud meetodit. Alati pidanud pekstav ise vitsad tooma. Rääkija näinud kord nuhtlemist. Anu Maarits "pole mõistnud raamatut". Üks poiss käsutatud tüdruku pea peale ja teine poiss andnud 5 "tsähvi". (J. Ruuder. U-A (128.))
Oodatud aeg olnud kui "Gutlik käve iga kevaje kooli valla laskma," (M. Krevald. U-A (59.)), siis võetud ka vanarahvast lauale.
Nähtavasti talude ostu ajal, kui Välli jäänud talu krunti, oli kool sealt kaotatud ja üle viidud Kassi kolka Liivale. (Ka kahte teise kolka asutati koolid.)
"Liiva" koolis oli õpetajaks Jaan Strandbergi poeg Jaan. Koolis käidud kuus 3 nädalat à 4 päeva. Reeded ja laupäevad kuulunud kodulastele. Siis olnud ühe nädala "näüta latse". Õpitud muuseas talves 25 kirikulaulu, sõnad ja viis. Laisad õpilased pidanud põlvili lugema. Kirjutatud enne tahvlile, hiljem ka paberile. (J. Ruuder. U-A (128.))
Põrsala kolka "Meose" kooli esimeseks õpetajaks olnud Vidrik Glockman. Olnud ainult üks tuba, mille ühes nurgas ka õpetaja eluase, milline kuuditaoliselt eraldatud laudadega klassitoast. Poistele õpetanud ka kirjutamist, tütarlapsed aga pidanud leppima palja lugemisega. 9-10 aastased lapsed olnud veel "poolba latse", 11-13 aastased harilikud käijad, ja näüta latse - sealt vanemad. (L. Reisman. U-A (120.))
Peale Vidriku olnud õpetajaks Jaan Glockman, siis Ernits Vellik ja Kusta Madison. Umbes 17 a tagasi kaotatud kool. (L. Tee. U-A (145.))
Põrtuse kolka "Möldre" kooli õpetajaks olnud Peeter Glockman.
Hiljem ühendati kõik 3 külakooli üheks Kuldre kooliks, mille hoone ehitatud a 1910. (K. Taal. U-A (142.))
Mõisaomanik Elisabeth Bose ajal töötanud mõisas saksakeelne mõisakool, kus õpetust saanud valitseja, kubjaste, kuid ka mitme talupidaja lapsed.
Õpperahaks olnud alul 8, siis 10 rubla aastas, õpetajaks Sold ja Johannes Schülz. Jõuludeks teinud "krehvin" ikka omal kulul lastele jõulupuu. (F. Rosenberg. U-A (123.))
Igal suvel peetud kõigile kihelkonna koolilastele leerimaja juures "laste rõõmupüha". Olnud kõiksugu lõbustusi, kus lapsed oma osavust võinud näidata. Kes poistest saanud ronida seebiga libedaks tehtud posti otsa, saanud noa. Kes osanud kohe vastata esitatud küsimusile, saanud kas pearätiku, põlle, nööpnõelu või mida aga keegi "saks" omast heast meelest jagamiseks oli kaasa toonud. (L. Tee. U-A (145.))
Uue-Antsla valla piirides asus ka Urvaste kihelkonnakool.
"Köstri kooli" täpset asutamise aega ei saa kindlaks määrata. Kuid 1683. olla õpetaja juba kellegi köstriks võtnud, kes ka "lugeda osanud" (mees aga andunud joomisele). Pole olnud ei õpetamiseks ega elamiseks koolmeistril ulualust ja parun Maydell kurtnud õpetajale, et köster tema sauna elama asunud ja enam sealt välja ei minna.
Hiljem lubanud von Loewenstern köstrimaja ehitamiseks maa ja parun Stakkelberg lisanud köstri palgale 6 tonni vilja juurde, et paremat meest kohale saaks valida. See olnud esimene koolimaja Urvaste kihelkonnas kahe toa ja korstnaga.
1719. a olnud köster-koolmeistriks Johan Möller.
1740. a ümber on koolmeistriks Mango Hans, kes rahva jutu järele omale tiivad teinud lendamiseks ja peaaegu järve pidanud kukkuma.
Köster-koolmeistri palk olnud kahepäeva maa ja igalt õpilaselt koorem puid ja nael küünlaid talves, mida aga väga korratult tasutud.
1812 põlenud koolimaja. Uus ehitatud savist, kuid et see veel 1815 olnud ehitamise all, käinud leerilapsed vennaste palvemajas koos, kust nad iga päev kirikusse läinud, kus koolmeister külakoolmeistrite abiga 5-6 nädala jooksul neid õpetanud lugema, peatükke mõistma, rehkendama ja laulma ja 2 nädalat õppinud siis need veel õpetaja juhatusel.
1811. a alates olnud koolmeistriks Hans Nuter, kes omal kulul palganud abi, "kingsepa tööd oskava" Andres Fuchsi, kes aga ka leerilapsi oli aidanud koolitada.
1843. a lõpetanud "köstri kool" oma olemise ja järgmisel aastal avatud "kihelkonnakool" 12 koolipoisiga. Kogukonnad pidanud maksma iga poisi eest 10 rubla ja 3 vakka rukkid. Koolmeistriks olnud Peeter Muhle - joodik -, koolimajaks endine köstrimaja. (Leerilaste jaoks ehitatud a 1845 omaette maja, mis praegu lagunenud olekus). Et kogukonnad moona küllalt täpselt pole tasunud, kestnud vahel õppetöö ainult 3 kuud.
Peale Muhle olnud kösterkoolmeistriks Hindrik Kinna ja 1847. a peale Georg Põderson. (E. Feldveber. Smp. (12.)) Tema ajal kestnud õppetöö 3 aastat à 4 kuud. Õpetatud arusaadavalt lugemist, ilu- ja õigetkirja, rehkendamist, piiblilugu, katekismust, noodist laulmist ja vähe ka geograafiat. Karistuseks tarvitatud vahel ka vitsa. (K. Taal. U-A (142.))
1862. a saanud koolmeistriks keegi Saar ja 1866. a alates Peeter Bleier, Valga seminari haridusega, ja 1877 - Martin Bruus, ka seminariharidusega.
1892. a avatud õpilaste rohkuse tõttu teine klass ja ruume suurendatud juurdeehituse kaudu. Varem õppinud koolis ainult poisid, kuid peale a 1900 võetud erateel ka tütarlapsi vastu.
Kaheklassilise kooli juhatajaiks olnud kordamööda Anton, Paul Leis ja Eduard Feldveber. Köster ja kool olnud alati teravas vahekorras, kuna töötada tuli ühe katuse all. Kiriku konvent ja õpetaja kaitsnud aga alati köstrit. Nii pidanud mitmed õpetajad lahkhelide tõttu kohalt lahkuma. (E. Feldveber. Smp. (12.))
Paul Leis olnud majanduslikel põhjustel vastolus Alfred Steiniga. Köster Vassil kaevanud, et Leis kirikus naervat õpetaja keelt. Esitanudki Stein koolide inspektorile kaebe ja Leis vallandatud kui kirikus rahurikkuja. See olnud peale a 1905. Inspektor öelnud Leisile, kes läinud vabandama: "Te olete end juba rikkaks teeninud, seepärast te ei hooli enam." ja pole võtnudki Leisilt ülesantud tunnistajaid ülekuulamisele, jätkunud nähtavasti köstri seletusist. (K. Retsnik. V-A (121.))
1918. a suleti kihelkonnakool ja inventar anti üle alevisse avatavale algkoolile, mis 1919. a peale töötas Urvaste õpetajamajas ja 1921. a alates Vana-Antsla härrastemajas. Siis kaotati kool ja inventar läks Kuldre algkoolile. (E. Feldveber. Smp. (12.) - osalt üliõpilase Jüri Kimmeli laureaattöö andmeil)
Enne veel, kui Urvastes vallakooli polnud, käidud Oode talus õppimas. (J. Ziius. Urv. (171.))
Urvaste kool asunud esmalt ühes väikses puumajas praeguse vallamaja asemel. Siis teine hoone, kus kool ulualust leidnud, olnud praegused Urvaste vallamaja ruumid. Õpetajaks olnud siis Kusta Roosbaum.
A 1874 ehitatud praegune koolimaja. Ehitusmaterjali andnud Herman von Samson, ehituskulud kandnud vald. Veel andnud mõisnik talves 20 sülda küttepuid ja kinkinud koolile 150-rublalise härmooniumi. Kinkimise aluseks olnud järgmine asjaolu: Juhan Link tahtnud osta Horma talu ja maksnud 150 rubla käsirahana. Hiljem aga pole talu enam võtnud. H. V. Samson andnud käsirahast tagasi ainult poole, kuna teisele poolele veel 75 rubla juurde lisanud ja koolile härmooniumi ostnud.
Alul olnud klassis pikk laud ja istutud pinkidel, siis lastud teha pikad pink-lauad, iga umbes 10 õpilase jaoks.
1874-1901 olnud koolmeistriks Jaan Simm, üsna omapärane mees.
Kord, et õpilaste hulgast varast leida, andnud kõigile suhu ühepikused õlekõrred tähendades, et 3 korda ümber maja joostes kõrs varga suus kasvada "musta küüne väärt" pikemaks. Süüdlane koolmeistri sõnus veendudes hammustanud hirmuga kõrretüki lühemaks – ja varas olnudki käes. (J. Raudsik. U-A (114.))
Venestuse päevil, kuna Jaan Simm ise keelt ei mõistnud, olnud poeg Rudolf palgata temal abiliseks. Kool töötanud siis vene õppekeelega.
1901-1911 olnud õpetajaks tema noorem poeg Karl Simm, selle järele Gustav Villemson, Hilda Rumm (mõlemad kihelkonnakooli haridusega), Leontine Kinna, Natalie Põder ja praegused Raissa ja Julius Jaek. (M. Jeeret. Urv. (32.))
"Koigi" kool asunud arvatavasti 40. aastate ümber Pisimäe talu krundil, siis Soosaare talu maa peal "vana koolitarel", mille parun Vrangel 1879. a võtnud moonamajaks ja andnud asemele 300 palki uue koolimaja ehitamiseks. Vald ostnud siis Pikamäe talu, kuhu a 1880 ehitatudki praegune koolihoone. Ühe katuse all koolimajaga olnud ka vallavalitsuse ruumid, kuhu peale a 1891, kui vallad ühendati ja ruumid vabanesid, vallavaesed paigutatud, kes 1920. a suveni neisse jäid.
1840. a ümber olnud õpetajaks Kunguse talunik Karl Teos, et seekaudu pääseda väeteenistusest. Õpetaja Gutglück aga vallandanud ta liia alkoholitarvitamise pärast. Tema järele saanud koolmeistriks Sahkri, harrastanud laulu, siis Karl Herbst, Juhan Tann, kes esimesena parimaile õpilasile kriidiga tahvlile näidanud emakeele tähtede kirjutamist, nõudnud ka "1x1". Siis Vidrik Pennast, õpetanud esimesena kirjutamist ja rehkendamist, siis Kusta Madison, Ado Tiganik (juba praeguses koolimajas), Jüri Moor, Julius Kalkun, kes vabal ajal pidanud maamõõtja ametit, Juhan Sõber, Oskar Laurits, Nikolai Tann, Peeter Pakler, Karl Kindma ja praegune Vilhelmine Laurits.
"Truuta" kool töötanud sama aja ümber Koigi kooli abikoolina, esmalt Truuta mõisas, hiljem Saamuli talus. Õpetajaiks olnud Jaan Simm, Ado Tiganik, Tootsen ja Ernits Vellik 11 aastat. Kõik eelnimetatud saanud "Rüütelkonna Maakassast" 50 rubla aastas palka.
1888-1890 olnud õpetajaks Jaan Rosental, palk koosnenud peremeeste vabatahtlikest summadest, ja viimasena Jaan Glockman. 1891 suletud kool. (V. Laurits. Urv. (68.), V. Soo. Urv. (137.))
Kärgula kooli algus ulatada juba möödund sajandi esimestesse aastatesse. Asunud (vist) alul Kärgula mõisas. Koolmeistriteks olnud talupojad, kes lugeda ja kirjutada osanud, palgaks mõisalt saadud vili või muud natuuras. Umbes 30. aastate lõpus olnud puust õlgkatusega koolimaja Vumba talu maa peal (G. Villemson. Kgl. (165.)), õpetajaks Jaan Viise. Enne Viiset õpetanud keegi Pärli. Vumbalt viidud kool praegusele kohale, kuhu 1845. a ümber oli ehitatud savist koolihoone. Õpetajaks olnud siis rätsep Aidam Vilde kuni a 1869. (L. Loppi. Kgl. (76.), G. Villemson. Kgl. (165.))
Mõisaomanik von Vahl käinud sageli kooli katsumas, olnud hirmus kuri, nagu üldse rahva vastu, kes laps vähegi pole osanud, peksnud kohe.
Selle järele asunud kool puumajakesesse praeguse koolimaja asemel, mis ehitatud arvatavasti 50. aastate ümber. Et vallamaja veel polnud, peetud kohut ja vallavolikogu koosolekuid tühjas savikoolimajas.
1877 ehitatud sellele puust majakesele teine pool juurde kivist katusega, kuna vili tol suvel ikaldanud ja katuseõlgi pole saadud. 1844. a laiendatud hoone juurdeehituse teel ja kool saanud nüüd kaheklassiliseks ja töötanud 2 õpetajaga.
Peale Adam Vilde olnud õpetajaks ta poeg kuni a 1872. Siis Peeter Tuvik, Kristjan Märks, Jaan Kabel, Jakob Paap, Jaan Vassil, Karl Vaher, Hans Reisman, Johan Zopp, Ruurik Mikkelsaar, Jaan Pedaja, Natalie Põder, Jaan Rummi ja praegune Gustav Villemson. Alates Jakob Paap'ist oli igal abiline. (G. Villemson. Kgl. (165.))
Adam Vilde ajal pole olnud kirjutamist, ainult poistele õpetanud tahvlile numbreid. (M. Liin. Kgl. (72.))
Ligikaudu 1870. a olnud Kinetski talus kool. Ühel päeval käinud eesti, teisel saksa lapsed – Kärgula mõis olnud tol korral poolelteral 7 eestlase ja 7 sakslase käes – koolmeistri kohuseid täitnud Gr. von Siversi koka poeg Gustav Masing. (J. Ermel. Kgl. (10.))
Sõmerpalu vallas oli kaks kooli, teine Sõmerpalu ja Lilli ümbruskonna ja teine Mustja ja Järvere külade jaoks.
Sõmerpalu jaos asunud kool esmalt Joekal, Tootsi vennaste palvemajast teisel pool oja. Olnud üksainuke tuba, mis ühtlasi ka õpetaja eluruumiks. Õpetajaks olnud seal Reinu Peeter ja Hindrik Kinna.
Kord sidunud lapsed Reinu Peetri pingi külge, kui see ahju kõrval tukkuma jäänud, sel ajal kui lapsed õhtul lugenud, ja hüüdnud "õpetaja tuleb!" Oli mees siis hirmsasti ehmatanud ja järgnenud ka päris korrapärane ihunuhtlus. Hindrik Kinna õpetanud arukamaile poistele juba kirjutamistki. (M. Vedler. Smp. (161.))
Umbes a 1866 ehitatud koolimaja Prussile ja kool asunud sinna. Õpetajaks olnud H. Kinna poeg Kaarel Kinna. (P. Parts. Smp. (99.)) Tema järele Kristjan Roosbaum, Peeter Tootsen, Höödrejärv ja Gustav Eisen – kõik Prassil. Prassi asemele ehitatud praegune uus Sõmerpalu koolimaja.
Mustja-Järvere jaos olnud esimene kool Partsi talu kuusikus nn "Puukambres", kus õpetajaks, umbes Georg von Moelleri aegu Kontsa Jaan. Selle järele ehitatud koolimaja "Sangale". Olnud vilets majake. Poiste pool olnud veel savikivipõrand, kuid tüdrukute pool sügav-auklik muldpõrand. (J. Eisen. Smp. (9.))
"Sanga" õpetajaist oleks nimetada Jaan Simmuli, nn Kooli Jaani. Tema ajal möödunud õpilaste päev järgmiselt. Kõik lapsed pidanud, istudes pika laua ümber, lugema kõvasti, mida õpetaja eemalt kuulanud. Vahel hüüdnud mõni: "Kuule noh, koolmeistre, ahi no tarvis palama panna!" – "Ei saa veel" – olnud vastus. Mõne aja pärast kordunud hüüded, kuni viimaks koolmeister 5-6 poissi saatnud puid tooma. Jälle kostnud lugemise kõmin. Mõne aja pärast aga hale hääl sekka: "Lõunele, lõunele!" – "Ei veel" – olnud vastus ja alles siis, kui koolmeister arvanud, võidud minna. Õhtu eel lubatud lapsi ka õuele, kust vahelgi tulnud neid vitsaga tagasi kutsuda. Hämarikus õpitud lauluviise, koolmeister laulnud ette. Siis tulnud käsuloetamine: lapsed seisnud ringi ümber koolmeistri ja kordamööda loetud peast. Siis süüdatud küünal laual ja 2 last lugenud kõvasti viit peatükki, kuna teised kooris korranud. Enamasti läinud siis Simmul ise naabri tallu jutlema. Sealt tulles kostnud haledaid hääli: "Meil juba viis voori käskusid läbi loetud, õdangule!" – "Ei saa veel, veel lugege!" vastanud, teine kord aga lasknud kotid sisse tuua, loetud palve ja heidetud.
Nii kordunud see päevast päeva. Alles Juhan Simmuli ajal tulnud muudatusi õpetamises, tehtud siis ka kirjutamisega algust, tarvitatud tahvlit. (J. Eisen. Smp. (9.))
Sangalt viidud kool üle "Hainasoole" uude koolimajja. Õpetajaks olnud Kaarel Mossin ja Jüri Ossul.
Mossini vallandanud ametist õpetaja Gutglück, et ta vabamalt julgenud vana testamenti tõlgitseda. (A. Kala. Smp. (40.))
Umbes 50 a tagasi ehitatud koolimaja "Vasksaarele", kus ka viimaseks õpetajaks olnud Johan Treufeld. (M. Velder. Smp. (161.))
Vaabina valla esimene koolimaja asunud Liiva talu metsas ja olnud neljakandiline küünitaoline ehitus, millel igas seinas aken. Koolmeister pole siis seal veel elanud.
Rääkija mäletab näinud Taaveti lauluraamatu esimesel lehel märkust: "Liiva koolmeister Peeter" – olnud väga vana raamat, mille kirikõpetaja koolile kinkinud. Arvatavasti oligi Peeter "Liiva" kooli esimesi õpetajaid, umbes 30. aastate ümber.
Sellejärele olnud õpetajaks Jaan Piion, sõimunimega "Kakoinasti", nähtavasti vene soldatite mõjul, kes asunud tol ajal taludes. Piioni järele saanud koolmeistriks mõisa aidamees Tõnu Vedler. Nüüd ehitatud koolimajale kaks eluruumi juurde koolmeistri jaoks. Tema ajal õpetatud kirjutamist ainult neile, kel lugemine ja kõik muu juba üsna selge, kogu aja jooksul vast kümmekond poisile. Selleks olnud toas pikk kitsas laud, mille peal liiv, kuhu pulgaga kirjutatud. Sellekohase lauakesega, millel kõrgemad triibud peal, silutud tarbekorral jälle liiv, millest ühtlasi jäänud ka jooned. Kuid Tõnu viimseil aastail kinkinud juba Gustav von Samson koolile 20 musta puutahvlit, mis siis tarvitusele võetud. Peale liivalaua olnud klassitoas veel teine väiksem õpperaamatute jaoks. (A. Vedler. Vbn. (160.))
Karistusena peksnud Tõnu lapsi, pannud seisma, ehk jälle jätnud söömata, pannud hernestele põlvili või lasknud puuhalgu käes hoida. (A. Toom. Vbn. (150.)) Olnud üldse sealjuures väga järsk. Nii peksnud Anu Jeenase veriseks, et see pole peatükke mõistnud. Tõmmanud tüdruku pea seelikusse ja pinkide vahel ladunud vitsaga. (S. Hurt. Vbn. (30.))
Siis lasknud Tõnu paar tundi õhtuti 1-2 korda nädalas lastel "survi pakku tampida" (odrateri peeneks tampida). (A. Toom. Vbn. (150.))
Iga päev toodud liiv koolitoa põrandale, et see puhtaks jääks, ja õhtul pühitud välja. Siis laotatud kotid pinkidele ja heidetud puhkama. (K. Venzel. Vbn. (162.))
1863. a peale hakanud Tõnu kõrval õpetajaks ta 18-aastane poeg Aleksander Vedler, kes hiljem ka isa asemele jäänud. Tema järel olnud siis Matt Lillipuu ja Aleksander Rebane.
Aleksander Velderi aegu õpetatud ka tütarlastele kirjutamist, alul, kes soovinud, pärast pidanud õppima kõik. Kirjutatud terassulega paberile. Kevadeks pidanud iga õpilane kirikõpetaja jaoks proovikirja kirjutama. Teinekord käinud see alles maikuus, millest varem kirikus oli teatanud, et lapsed teaksid selleks ajaks kooli koguda.
Kord läinud kaks riiakat koolipoissi koolmeistrilt (A. Vedler) õigust otsima. See murdnud vitsa, millega need teineteist peksnud, pooleks, andnud teise poole teisele suhu ja pannud siis klassi ette vastastikku seisma. Parajasti aga tulnud kirikõpetaja ja küsima, mis see tähendab. Seletanud, siis ehmunud koolmeister, milles lugu, ja õpetaja lausunud poistele: "No see on teil kerge trahv."
Aleksander Vedler käinud ka igal pühapäeval mõisaperele palvetundi pidamas, mille tasuks saanud mõisast 3 sülda rehepuid – ise raiunud. Venestuse tulekul olnud keeleõppimise otstarbel 5 kuud Tveeri kubermangus. (A. Vedler. Vbn. (160.))
Umbes a 1863 ehitatud Palgimäe koolimaja, kus õpetajaks olnud Reinhold Asson. Gustav von Samson võtnud omavoliliselt Hindreku talu küljest koolimaa. Et aga kool liiga valla teises ääres, ehitatud a 1886 uus koolimaja Peebule (K. Rehkli. Vbn. (117.)), kuhu 1900 ka Liiva kool üle kolinud.
Linnamäe vana koolimaja asunud ½ versta praegusest eemal, Konnumetsa lähedal. Praegugi veel alles suur lõigatud kask, mis kasvanud koolimaja akna all.
Praegune on ehitatud a 1868. Esimeseks õpetajaks olnud Villem Sulumägi. Lapsed pidanud kõvasti lugema. "Istunud kui pulmalised laua ümber, raamat ees, pilbas käes." Koolmeister ise läinud välja muid toimetusi tegema, vene saapad jalas, pikk kasukas seljas ja "lontkübar" peas. Kes õpilastest pole kõvasti lugenud, saanud tuppa tulnud koolmeistrilt kohe nahatäie. Kirjutamist õpetanud ainult soovijaile.
Talveõhtutel õpitud "tõrvalondi" – suitsulambi – valgustusel, hiljem tarvitatud ka küünlaid. Et ainult üks tuba, magatud samas. (M. Hein. Lnm. (21.)) Pingid käänatud selili ja iga üks asetanud magamisekoti temale juba kindlaksmääratud kohta. Hommikul olnud aga ilm "suitsu" (tolmu) täis, kui kotte ahju taha loobitud – seal olnudki nende panipaik.
Eeskojas, "vöörukses", nurgas maas seisnud õpilaste leivakotid. Vahel olnud pudru nii külmanud, et polegi saanud süüa.
Sulumäe järele olnud õpetajaks Gustav Mikkelsaar. (M. Itamm. Lnm. (140.))
Rääkija läinud juba 8-aastaselt kooli, olnud veel püksata, kandnud pikka särki ja vasikanahast kasukat. (K. Kängsep. Lnm. (63.))
Kuni 1887 kuulus koolide järelvalve kirikõpetajale, kes koos kihelkonna koolivanema, köstri ja teinekord isegi vallavanemaga temale alluvas ringkonnas "katsumisi" toimis, sealjuures vitsanuhtlust ehk jälle kingitusi raamatute näol õpilasile jagades.
Siitpeale aga läks järelvalve vene rahvakoolide inspektorile.
Omaaegsed vanad õpetajad mäletavad veel selgesti neid kardetuid revideerimisi, mis olnud mõnelegi õpetajale saatuslikuks. Mõnest inspektorist on õpetajaskonda jäänud mälestus kui heatahtlikust ülemast, nii Kaminskist, kuna teistest kui tsüünikuist räägitakse.
Inspektor Proshljäkov esitanud õpilastele kahemõttelisi küsimusi, näiteks poistele "želajete bõt devotškami?" vastus – ei. "A potšemu ved vam za to plotjat."
Urvaste kihelkond pole andnud silmapaistvaid ärkamisaja tegelasi, ometi on siingi üksikuid samme, mis nimetamist väärt, esiteks Aleksandrikooli mõttele kaasatundmine tegeliku kaasabiga ja Vaabina Põllumeeste Seltsi ja laulukooride asutamine.
Aleksandrikoolile rahakogujaiks olid peaasjalikult kooliõpetajad, nii Vana-Antsla "Kiltre" õpetaja Samuel Mikkelsaar, Urvaste "Koigi" – Ado Tiganik, Sõmerpalu "Sanga" – Juhan Simmul, Sõmerpalu "Hainasoo" – Kaarel Mossin, Vaabina "Liiva" – Aleksander Vedler ja "Linnamäe" õpetaja Gustav Mikkelsaar, kes tavaliselt pühapäeviti peale palvetundi asjast juttu teinud.
Siis olnud energiliseks kaasatõmbajaks ka Koigi Türgi talunik Peeter Grossberg. (J. Kiius. Urv. (171.))
Kogujad olnud kontaktis Otepää õpetaja dr Jakob Hurdaga, kelle juures ka komiteekoosolekuid peetud.
Urvaste õpetaja Gustav Stein aga vaadanud suure põlgusega sellele ettevõttele.
Uues-Antslas peetud 70. aastail pidu maamõõtja Jakobsoni talus Aleksandrikooli heaks. Olla esinenud Vaabina meeskoor ja 12-meheline pasunakoor Aleksander Vedleri juhatusel. (A. Vedler. Vbn. (160.))
Sõmerpalus peetud mitu näitemüüki samaks otstarbeks. Rääkija mäletab üht, umbes 1878 aastal, mis peetud Tenni talus peremees Ado Raagi, selle isa Jüri Raagi ja Paklerite perekonna algatusel. 10 kopikat maksnud "suitsu pilet". Näitemüük olnud väljas murul. (P. Parts. Smp. (99.))
Veel peetud selline näitemüük Urvaste valla koolimajas, Türgi talunik Peeter Grossbergi ja Ado Tiganiku algatusel.
Vaabina valla "hingeks" ärkamisajal olnud kooliõpetaja Aleksander Vedler, kelle algatusel asutatud Vaabina Põllumeeste Selts.
14. novembril (vist) a 1888 (1898) (A. Saaremets. Vbn. (133.)) pidanud "Tulekaitse selts" oma aastakoosolekut Liiva koolimajas. Aleksander Vedler, Tulekassa seltsi sekretär, pannud ette asutada "Põllumeeste seltsi". Asja tähtsuses veendudes maksnud 50 inimest iga 30 kopikat uue seltsi heaks ja pandudki nii tegelik alus seltsile, kuna see alles suvel ametlikult pühendatud. Vaabina rahvameelne mõisnik Gerhard von Samson, kes üldse ei eraldunud ümbruskonnast, tundnud elavalt asjale kaasa ja võtnud ise selle liikmena uue seltsi elust tegelikult osa. Ikka muretsenud luba näitusiks kohapeal ja Riia näituselt saanud alati oma karja eest auhinna. Vaabina Põllumeeste Seltsi tegevus ulatas seega juba üle Urvaste kihelkonna piire. Seal olnud liikmeiks isegi teisi mõisnikke, nagu Urvaste von Samson, ka Ilmjärve omanik. (A. Saaremets. Vbn. (133.))
A. Vedleri teene on ka laulu- ja pasunakoori asutamine Vaabinasse, ka siin toetanud teda von Samson.
1868. a alustanud 12-meheline pasunakoor oma tegevust ja esimesena esinetud kirikus jõulujumalateenistusel. Von Samson tellinud Saksamaalt juhi, kes A. Vedlerile esimesi asjakohaseid näpunäiteid andnud. Mõisnik ise mänginud kaasa. (J. Absalom. Vbn. (2.)) Koor püsinud 25 aastat.
Umbes sama aja ümber asutanud Vedler meeskoori, kuna segakoorile juba 1863 alguse pannud. 1879 saanud oma kooride eest üldisel Tartu laulupeol kiitusekirja. (A. Vedler. Vbn. (160.))
Sõmerpalus juhatas "Laulu ja mängu koori" õpetaja Kaarel Mossin. (P. Parts. Smp. (99.))
Viienda aasta sündmused Urvaste kihelkonnas kandsid võrdlemisi tagasihoidlikku loomu. Polnud järske riigivastaseid samme, mispärast ka tagajärjed jäid mõõdukaks. Oli isegi valdu, kuhu karistussalgal üldse ei tulnud välja sõita.
Vene riigivalitsuse järelandmised 17. oktoobri manifesti näol lõid lihtrahva meele elevile, kuna teisalt seda vastu võeti suure rahuldustundega, lootes, et sellele esimesele sammule järgneb veel teisigi. Et aga asi uus, ei kaalutud teda küllalt mõistusega ja mõnigi kord lõid kuuldused inimesed rööpast välja, pealegi, et posti-telegraafi streigi tõttu oktoobri teisel poolel õigeid teateid ei saadud.
Nii levis kuuldusi "mustast sajast", mis pidi tulema Mõniste poolt. Mõiste enesest oli rahval üsna umbmäärane. Selle all mõisteti Venemaalt vabaks lastud vange, kes tappes ja põletades lähenevat. Teati isegi rääkida, nagu olla nad lapsed jalgupidi lakke sidunud ja siis lõhki kiskunud. (K. Rosman. V-A (126.)) Jutud said nähtavasti alguse Tsooru mõisniku Budbergi suhtumisest asjasse, kes oma vara musta saja "kartusel" mujale toimetanud. Tsooru valitseja Friedrich Puusepp ajanud rahva kihama, et päästku igaüks, mida veel päästa saab "Venemaa musta vabriku tööliste eest" ja hakanud talupojadki siis vara peitma ja matma (K. Rätsepp. V-A (132.)), kust seda palju aga varastatud. Isegi Karula valla mehed vedanud koormate viisi kraami Vana-Antsla metsadesse ja Kaika koolist (Karulas) koju lastud õpilased ajanud jubedaid jutte lähenevast hädaohust. (M. Hommik. V-A (28.))
Asja selgitamiseks käinud rahvas Mõniste pool, kuid pole midagi kindlamat kuulnud . Ööd läbi valvatud taludes, ehk magatud riides ja käidud mägede otsas kuulamas – pole nähtud ega kuuldud aga midagi. (J. Rätsepp. V-A (131.))
Kõrgepalu mõisnik von Samson telefoneerinud Antsla alevisse, et Lätis Vana- ja Uue-Kultina mõisad põletatud ja salk liikuvat juba Roosa mõisa peale. Antsla alevi politseijaoskonna ülema venelase Ponamarevski käsul ajanud siis politseinikud maju mööda tuletõrjeseltsi liikmed kokku ja antud käsk, et kõik, kellel revolvrid, peavad olema valvel. Ise aga sõitnud Ponamarevski Võrru, et sealt püsse muretseda "musta saja" vastu, kuid tulles pole enam sõnagi asjast rääkinud. Olnud vana mees ja küllalt rumal selleks, et uskuda kuuldusi. (T. Juurikas. Antsla. (35.))
Üldiselt on aga rahvas veendunud, et kõik need kuuldused olnud vaid mõisnike vigurid, et rahvast mässule õhutades saaks riigivalitsuse silmis eestlasile varju heita kui riigivastaseile ja siis karistussalkade tulekul omagi võimu näidata.
Umbes 20. oktoobri ümber saanud Vana-Antsla vallavalitsus käsu kaks meest Antsla politseijaoskonda saata. Läinudki siis vallavanem Kaarl Mändik ja tema abi Isak Liibeon, ametimärgid rinnas, politseisse ja otsitud kõik alevi majad läbi, kuna rongilt olla tulnud 2 meest "musta saja eelkäijat". Otsitavaid aga ei leitud. (I. Liibeon. V-A (71.))
Need üks või kaks kahepaikset meest, kes faktiliselt alevis käinud, olla kogunud teateid Vana-Antsla mõisnik Ungern-Sternbergile.
Rahvas oli täielikus teadmatuses. Sangaste mehed käinud alevis ja kutsunud rahvast mõisa metsadesse jahile – vist pole käidud. (T. Juurikas. Antsla. (35.))
Vana-Antsla vallamajas peetud rahvakoosolek, kus valla rahaga enesekaitseks püsse kavatsetud osta. (K. Retsnik. V-A. (121.))
Oktoobri lõpul oli alevis majaomanike koosolek, kus valiti komisjon, kes mõisnikult maarendi alandamist pidi nõudma. Kõnelenud Vikenti Pakler (Põllumeeste seltsi esimees) ja Spiridonov. Kahtlaste kuulduste levides aga lükatud asi edasi ja otsus jäänudki viimaks teostamata. (T. Juurikas. Antsla. (35.))
Vahepeal oli laotatud kihutuskirjandust, väikseid mässulaulikuid ja muud. Üheks levitajaks olnud Riia vaimuliku seminari õpilane Kaska Eebera külast Kaika talust (F. Kaska vend). Alevis laotanud seda Jaan Põder.
Novembri alul peetud Mändiku koolimajas mõisarentnike koosolek, kus otsustatud mõisnikult nõuda maarendi alandamist. Asja hingeks olnud Ferdinand Kaska, keda ka volitatud asja läbiviijaks mõisniku juures ja kaaslaseks temale Mändiku õpetaja Karl Kohki. Palvekiri seatud kokku, mille seminarist Kaska tõlkinud vene keelde. Selles palutud renti alandada või kustutada ja süüdistatud mõisavalitsejat Sigismund Liveni, et see oma lubaduse kohaselt rendi asjus ülevaatusi pole toiminud.
50-60 hobusega mindud koos mõisa (olnud üldse 180 renditalu). (F. Kaska. V-A (47.)) Parun Ungern-Sternberg tahtnud ärritunult Kohki lüüa. Saadikud aga seletanud, et nad vägivalda ei tarvita, vaid palvega tulevad. Kirja lugedes olnud parun valitseja üle pahane, otsustanud siis asja läbi kaaluda ja kolm päeva hiljem lubanud rentnike võla kustutada.
280 rubla olnud kõige rohkem ja 5-10 rubla kõige vähem, mis üksikuil rentnikel mõisaga võlgu jäänud. Et aga igal 50 kopikut tulnud maksta kulude katteks, läinud rentnikud kadedusest omavahel riidu, et mõni suurema summa saanud kui teine, ja kaevanud siis valitsejale, nagu oleks F. Kaska ja K. Kohk olnud nende ässitajaiks. (F. Kaska. (V-A (47.))
Novembri keskel peetud Vana-Antsla vallamajas teine rahvakoosolek, kus valitud Tartu kongressile (27.-29. nov.) saadikuks Peeter Koemets. Kõnet pidanud Koemets ja Kaarel Laas. Kavatsetud ka Sots.-demokraatlist ühingut asutada.
Veel olnud kord koosolek Rimmi poe juures, osavõtjaid umbes 15, kus üliõpilane Peeter Zeiger mingist väiksest raamatust rahvale ette lugenud. (J. Rätsepp. V-A (131.))
Alevis korjanud Johannes Kirshenberg ja Jaan Põder rahvalt "demokraadi raamatusse" allkirju – Sots.-demokraadilise Ühingu asutamiseks.
Tartu kongressil võttis Peeter Koemets osa käremeelsemate koosolekust ülikooli aulas.
9. detsembril otsustas Vana-Antsla vallanõukogu ülemust paluda, et "Hauka" trahter, Haabsaare vabriku kõrts ja kroonu viinapood kuni 1. jaanuarini 1906. jäädavalt suletaks. P. Koemetsa, K. Laasi, P. Petersoni ja M. Tagenit volitati parun Ungern-Sternbergilt paluma, et see kaks esimest juba ise suleks, kuna neis rahvas aina joob ja üsna vähesed neid öömajana tarvitavad, Hauka trahter ja monopol aga lähestiku, mispärast pea iga päev seal kakelusi. (V. Taal. V-A (143.))
11. detsembril kell 11 hommikul kogunud rahvas, umbes 150 inimest (enamasti töölised, peremehi pole olnud), omavoliliselt vallamajja, väiksed punased lipud kepi otsas, laulnud mässulaule ja sundinud valla kirjutajat Villem (Vassiili) Vesket Tartu kongressi otsusi ettelugema, vastasel korral ähvardades teda kotti ajada. (E. Vallner. V-A. (158.))
Veske keelanud rahval miitingu pidamise vallamaja ruumides ja soovitanud minna Mändiku koolimajja. Kuid sunnitult lugenud viimaks siiski "Uudistest" otsused, seletanud mõnda punkti ja soovitanud rahval ootavale seisukohale asuda, kuni riigiduuma oma arvamise avaldanud.
Hirmutatud aga oma riigivastasest sammust (ja osalt ka perekondliseil, psühholoogiliseil põhjuseil) lasknud end maha 1906. a 2. veebruari hommikul – kuigi vallanõukogu 10. jaanuari koosolekul Veske süütust oli konstateerinud, kuna ta otsusi lugenud rahva sunnil. (K. Rosman. V-A (126.), J. Ots. V-A (92.))
Jaanuari keskel tulnud karistussalk Antsla. Majast majja otsitud öösel alev läbi ja revideeritud majaraamatuid, kuid pole tookord otsitavaid leitud, sest Johannes Kirshenberg ja Jaan Põder olnud juba paos. (T. Juurikas. Antsla. (35.))
Juba detsembris andnud Vana-Antsla valitseja Liven Ferdinand Kaska ja Karl Kohki peale kaebe sandarmivalitsusse, mille peale karistussalkade juhilt Orlofilt tulnud käsk teda vangistada. Kuid Kaska, olles ühtlasi salapolitsei agendiks, saanud juhuslikult asjast teada Võrus Antsla politsei ülemalt Ponamarevskilt, kes tema kasuks nähtavasti juba samme oli astunud ja talle nüüd soovitanud ainult öösiti mitte kodus olla. Asjaolust ka Kohkile teatades varjatudki end 4 nädalat. (F. Kaska. V-A (47.))
Vallakirjutaja Veske tapmine aga tõmbas uut tähelepanu vallale ja märtsikuus sõitnudki karistussalk teist korda välja. Käinud siis Vana-Antsla vallamajas, kuid veendudes, et siin midagi riigivastast pole sündinud, lahkunud pea.
Alles suvel tabatud Jaan Põder ja Johannes Kirshenberg ja – esimest süüdistades kihutuskirjanduse levitamises ja Sots.-demokr. Ühingule allkirjade kogumises (J. Rätsepp. V-A (131.)) ja teist paberraha mitte vastuvõtmises ja ka allkirjade kogumises – mõistetud mehed kindlusesse. (A. Trull. V-A (154.))
Esialgu olnud Põder Võrus kinni, soldat seisnud kogu aja juures. Siis läinud vene usku ja preestri eestkostel võetud soldat. Hiljem istunud mõlemad Riias 1 aasta. (I. Liibeon. V-A (71.))
Kohalik urjäädnik Anton aga kaotanud teenistuse, kuna ta kokkumängitult vana Kirshenbergi vangistanud poja asemel, kes aga süütuna kohe vabastatud. (M. Hark. V-A (17.))
Uue-Antsla vallas oli mõisavalitseja Jakobson levitanud "musta saja" jutte. Parun Staël von Holstein ise Riias elades lasknud mõisa akendele panna raudvõred ja moonamehed pidanud ööd-päevad läbi mõisa juures vahti, kuna teine osa neist jälle ristteedele oli saadetud. Lapsed ja naised olnud öösiti mõisa moonamaja juures koos. Aknad kaetud tekkidega, et "must sada" tulede peale ei teaks tulla. Paljud matnud ja vedanud kraami eemale tuttavate poole. (A. Ablits. U-A (1.))
Oktoobri lõpul peetud rahvakoosolek vallamajas, juhatanud Aleksander Saaremets. Kõnepidajaiks olnud Urvaste kihelkonna kooliõpetajad Aleksander Lepik ja Paul Leis ja Uue-Antsla Liiva kooli õpetaja Aleksander Saaremets. Lepik olnud poisike, rääkinud ruttu, mõjuta. Siis rääkinud veel keegi Tartu seminarist, üsna käremeelselt, olla väga meeldinud rahvale. Veel rääkinud endine Meose kooliõpetaja Jaan Glockmann – see kõik olnud mässu õhutamine mõisnike vastu. Lauldud ka mässulaule. (K. Piirand. U-A. (104.))
Mõni aeg hiljem kogutud uuesti vallamajja, enamasti mõisa moonakad, ka naisi olnud. Kuid rahvast tulnud tookord nii palju, et pole mahtunud sisse ja mindud siis koos Meose koolimaja juurde. Lintser kandnud punast lippu.
Kaevumeister Ado Tikker, kes Meosel korteris, jaganud rahvale lendlehti ja väikseid trükitud mässulaulikuid – need sisaldanud 12 laulu. (L. Tee. U-A (145.))
Otsustatud valla rahaga muretseda 2000 püssi, et "musta sajale" vastu minna (K. Hool. V-A (29.)), siis – lokulaud üles panna, et röövsalga tulekust saaks rahvale teatada, siis – et sõjaväele korterit mitte anda, siis – antud käsk, et kandimehed mõisale enam tööd ei tee ja kes veel peaks minema Tsooru metsast puid vedama Uue-Antsla mõisa (vahe umbes 25 versta), see lastakse maha. (F. Taks. U-A (144.), L. Tee. U-A (145.)) Isegi talurahvaasjade komissarile seatud kokku märgukiri, mis olnud juba üsna valitsusevastane. Tõlkimine aga võtnud aega ja viimaks jäänudki saatmata. (A. Saaremets. Vbn. (133.))
Veel käinud Toku Treiman ja Hansi Lintser Vastse-Saaluste mõisas komissarilt küsimas, kas võib magasivilja müüa, et raha eest püsse osta. (F. Taks. U-A (144.), L. Tee. U-A (145.))
Kõnepidajaiks koosolekul olnud sulane August Lopi ja kooliõpetaja Aleksander Saaremets. (J. Ruuder. U-A (128.))
Koosoleku lõpul lauldud mässulaule, mille viise õpitud Saaremetsalt ja teistelt koolmeistritelt. Muuseas lauldud viisil "ma tulen taevast ülevalt" järgmine mässulaul:
"Oh Eesti rahvas millal sa
võid vangi paelust peaseda.
Nad kavalast sind kurnavad
ja vaimu vangis hoiavad.
Seepärast ära usalda
neid laiamantli mehi sa,
kas ilmugu nad ingli näol
ehk käigu püha kuju käes.
Kus mõni vaimuline mees
veel aeleb suure au sees
sääl katab maad paks pimedus
ja rõhub rahvast rumalus."
(J. Ots. V-A (92.))
Umbes sama aja ümber pidanud Aleksander Leppik Meose koolilastele kõne, näidates, kui rõhutud seisukorras meie rahvas võõraste survel, ja viinud siis koolipoisid kiriku juurde surnuaia lähedale mäe otsa, kus tema juhatusel kooris lauldud "marseljeeset". Teade sellest oli aga ulatanud ülemuse kõrvu (nimelt olla köster Vassil pealekaebaja osa etendanud) ja Vana-Antsla mõisas kavatsetud osavõtjaile poistele anda vitsanuhtlust. Leppik aga võtnud süü enesele (istus hiljem 6 kuud kinni) ja poisid pääsenud nii palja hirmuga.
Alapõdra talus olnud külapidu, kus lauldud endise koolmeistri Karl Hõõdrejärve algatusel koraali viisil: "Ei abi saa me keisri käest, kes rahva verest elab." Tekkinud riid piduliste vahel, teised olnud pahased, kuidas keisrist nii halvasti võib laulda, kuna teised olnud jälle hoopis vastupidisel arvamisel. (E. Parts. Lnm. (98.))
Ka põldudelt kostnud õhtuti mässulaul ja käidud punaste lipukestega külavahet.
Enne Tartu kongressi olnud väikseid koosolekuid taludes, nii Kuldi talus, kus omavahel nõu peetud.
Valla poolt saadikuna Tartu kongressil käinud Aleksander Saaremets. Võtnud osa aula koosolekust. (A. Saaremets. Vbn. (133.))
17. detsembril valla täiskogu koosolekul otsustati palve esitada kubernerile, et Ala kõrts suletaks ja valla piires ka kroonu viinapoode ei avataks, kuna senised demoraliseerivalt noorsoole mõjunud ja tapluseile parajaks paigaks olnud.
Peale selle samal päeval pidanud talunikud veel oma koosoleku, kus valitud saadikuikd Jakob Albreht, Johan Riigov ja Ott Klaar, kes parun R. Staël von Holsteinilt rahva nimel pidanud paluma nii ehitus- kui põletispuie hinna alandamist.
Et aga vallakirjutaja Reinhold Lüüs rahvast oli manitsenud mitte teineteisele kaevata, pole karistussalk kohapeal käies ka midagi kurja leidnud. (F. Taks. U-A (144.)) Antsla politseiülem Ponamarevski ja ta sekretär Sonnatar olnud aga võrdlemisi demokraatliste vaadetega mehed. Sageli tõlkinud Sonnatar inimeste omavahelisi kaebeid palju mõõdukamalt ja mitmekordsete ülekuulamiste puhul hävitanud mõnegi halba ennustava protokolli. Ka olla Sonnatari teene, et Saaremets ja Leis pääsenud väljakohtuta. (A. Saaremets. Vbn. (133.))
Ühe maamehe käest küsinud sandarmiohvitser, kas vallamajas on koosolekuid peetud, ähvardades pea võtta, kui valetab. Vanamees pole aga muud ka öelnud, kui et oli küll. (F. Taks. U-A (144.)) Siis aga käsutatud valla kasaka läbi Karl Piirand ja Aleksander Laaneman (üsna nooruke) vallamajja tunnistust andma, kus, millal, mitu korda, kui kaua koosolekuid peetud ja mis otsustatud. Soldatid seisnud püssega lävel ja politsei tõlkinud seletuse. Piirand salanud kõik maha ja öelnud ainult, et manifesti loetud, mille tõlkimise peale aeg kulunudki. Ja kuigi Laaneman seletanud rohkem tõsiasju, paistnud siiski asi korras olevat (K. Piirand. U-A (104.)) ja ainult Joosep Ruuder istunud 2 nädalat kinni. Antsla kõrtsmikul olnud temale 5 rubla võlga, mida sunniviisil oli pidanud tasuma. Nüüd viiendal aastal tasunud kätte. Soovinud, et Ruuder kõrtsis laulaks "maha verega võidetud troonid", et kuulda milline viis sellel! Mees purjus peaga laulnudki – kaevanud siis politseile, et Ruuder mässulaule laulvat ja mees pandudki istuma. (J. Ruuder. U-A (128.))
Urvastes liikunud kuuldused, et 2000 meheline salk "musta sajalisi" tulla Tsooru poolt, kes mõisnikke sundida talupoegile jätma nende seniseid ostuvõlge – keegi Karula mees toonud teate valda. (K. Neuman. Urv. (85.)) Kirikmõisas jälle rääkinud teenija, kes öösel tulnud, et mustasajalised lõikuvat inimestel keeli suust, milline teade kulutulena levis. (A. Jõgi. Urv. (38.)) Nüüd soovitanud vallakirjutaja Juhan Ilves pasunamehed valvele seada, kes lähenevast hädaohust rahvale pasunaalarmiga teataks.
Oktoobrikuul peetud rahvakoosolek Urvaste vallamaja trepil. Karula kaupmees oli Valgas käinud ja teate toonud, et keegi üliõpilane tulla kõnet pidama. Määratud siis aeg ja rahvas läinudki kuulama. Toonud näiteid neist määratuist summadest, mida keiser kulutada ametnike peale, ja kuulutanud vabadust. Vallakirjutaja aga soovitanud rahval asjaga veel kannatada, tahetud siis kotti ajada. Tartu kongressile saadikuks valitud Raudskatse talunik Jaan Saar ja kaupmees Pukk.
Siis olnud kord veel koosolek Urvaste valla koolimajas. Kõnelnud koolmeister Aleksander Lepik, üsna käremeelne tulipea.
Viimasel sellekohasel koosolekul vallamajas tahtnud vallakirjutaja kõnet pidada, kuid keegi naine Juuli Kresling hakanud segama ja kõne jäänudki pooleli. Luuletaja Marie Heiberg kavatsenud keisri pilti maha võtta, kuid pole lastud. Ka kõrtsi sulgemisest räägitud. Kõrtsmik aga oli lubanud vallavanem Kusta Jeeretile ½ pütti heeringaid, see rääkinud koosolekul asja vastu ja kõrts jäänudki puutumata.
Veel käinud valla volitusel 7-8 meest mõisniku Erich von Samsoni juures maarendi asjus – olnud päri kõigi rahva nõuetega.
Üldse oli Urvaste vald asjas nii tagasihoidlik, et keegi vallast kohtu alla ei langenud ja karistussalk kohal ei käinudki. (K. Neuman. Urv. (85.))
Kärgula vallas aga oli sellevastu liikumine hoopis elavam. Nagu kõikjal, käisid siingi "musta saja" jutud eel ja kohustasid rahvast enesekaitsele. Novembri keskel peetud koosolekul Kärgula koolimajas volitas rahvas Kusta Matteuse (Tulekassa Seltsi esimehe) ja Pudru talunik Jüri Raagi Võrru minema (umbes 260 rubla – Tulekassa Seltsi raha eest) püsse tooma ja kui sealt ei saa, siis Pihkvast. Võru notaarius Gabriel aga laitnud meestel Pihkvasse mineku ja jäänudki asi nii pikalt. (K. Matteus. Kgl. (83.)) Sel koosolekul pidanud kõnet kooliõpetaja Karl Kepp, Kusta Rumm ja Aleksander Nõgel, kes ka valitud saadikuiks Tartus kongressile, kaks esimest "tulekassa" poolt. Kõik kolm võtnud osa aula koosolekust. Veel oli samal korral kõnet pidanud Erastverest Vihtla (Kõikara) kooliõpetaja Hõlpus. (K. Rumm. (Kgl. (127.))
Detsembri esimesel nädalal peetud jälle koosolekut Kärgula koolimajas. See alganud lauluga: "Ärka üles, sa rõhutud rahvas" ja Karl Kepp pidanud kõne. Ruum olnud puupüsti rahvast täis. Loetud ette aula otsused. Üks otsus, et nekrutid jäävad koju, leidnud kohe vastukaja. Jäänudki valla nekrutid esialgu (umbes nädalaks) koju, siis aga antud käsk, et peab minema, ja pole keegi enam uskunud jääda. Parajasti kui koosolek täies hoos, hüüdnud keegi sisse "Must sada on Tinni palus!" Rahvas tormanud välja. Asja järele vaadates aga selgunud, et olnud vaid Vanatare talu osta tahtjad, kes koha ümbrust läinud vaatama. Mindud siis tagasi ja koosolek jätkunud. Otsustatud Sulbi monopol sulgeda. (J. Kolberg. Kgl. (57.), K. Rumm. Kgl. (127.))
Kooliõpetaja Kepp käinud Võrus aktsiisivalitsuses nõu küsimas, mis teha, sest rahval mõte monopoli sulgeda ja kui seda ei lubata, siis otsustanud maha lõhkuda. Ametnik tähendanud, et parem juba siis sulgeda kui lõhkuda.
Mindudki siis viiekesi: Kusta Rumm, vallavanema abi Peeter Rummi, Melga talunik Jaan Nõgel, rentnik Oskar Raag ja Prosti talunik Jakob Haug, võetud silt maha ja pitseeritud "tulekassa" pitsatiga uksed. Lõhkumist pole olnud. Kui aga hiljem Antsla politseiülem Ponamarevski juurdluse alustanud, kes monopoli sulgenud, andnud Peeter Määrits (monopoli müüja) aktsiisivalitsusele sulgejate nimed teada. Süüalused hoidnud end kõrvale. Käidud kodus otsimas ja politsei jätnud käsu viibimata vallamajja ilmuda. Jakob Haug läinud (teised mitte), vangistatud ja tahetud viia Antsla, kuid vallavanem August Matteuse eestkostel lastud mees koju käima tingimusega, et ise tagasi läheb, Haug aga põgenenud. Nii olnud kõik viis kaks kuud paos. Politsei andnud asja kohtu-uurijale ja see teatanud asjaosaliste naistele, et tulgu mehed välja, neid mingi karistus ei oota, vaid asja lõpetamiseks vaja ainult üle kuulata.
1906. a jaanuaris tulnudki mehed välja ja pandud siis valla politsei valve alla – pole luba olnud teatamata valla piirest lahkuda.
Kohtu-uurija juurest koju minnes toonud aga Make talu Samuel Nõgel teate: mõisa tulnud salk soldateid neid püüdma. Toodud 30 küüdihobusega. Kõik 5 põgenenud uuesti.
Karistussalk aga olnud esijoones huvitatud neist, kel Tartu kongressiga ühist. Karl Kepp ja vallavanem Matteus viidud mõisa, pandud paljas mõõk kaela juurde ja ähvardatud maha lasta, kui nad küsimusile ei vasta. Matteus vabastatud järgmisel hommikul, kuna Kepp Võrru saadetud, kus ta 3 kuud istus (olnud kuberneri karistusmäär neile, kel ainult see süü, et kongressi otsusi ette lugenud). Monopoli sulgejad aga antud Riia ringkonnakohtu kätte ja mõistetud 3 nädalaks politseiaresti, mille mehed istunudki Võrus.
Veel oli politsei kõrvu puutunud, et Hindreku talunik Juhan Määrits Kasvandi poe elutoas oli joobnud peaga keisri pildil silmad välja torganud. Vallakirjutaja Juhan Veske eestseismisel aga summutatud asi.
Vahepeal, nädal enne jõule, oli rahvas mõisa metsast umbes 40-50 sülda valmislõigatud puid ära vedanud. Kord tulnud mõisnik von Siversile 16 koormat korraga vastu ja selja tagant lastud veel 2 pauku õhku. Siis veetud heinu mõisa küünidest. Peaasjalikult olnud vedajaks Kärgula ja Erastvere mõisa rentnikud. Vaabina mõisa küünidest veetud 4, Linnamäelt 6, Sõmerpalust 11-12 ja Kärgula mõisast ka mõned koormad. Kui aga Tootsi talunik Ado Reimani küüni kallale asutud, saadud üks varas kätte ja istunud 6 kuud Võrus.
Mõisnik von Sivers aga pole sellele vaatamata karistussalgale kaevanud ega nõudnud isegi varastatud puie ja heinte eest kahjutasu. Kord ainult tähendanud moonakale: "Mis ta poisike (Kepp) ka teab, ajas ainult vanad mehed üles. Kas te ei tea, et keiser hoiab meid rohkem kui teid, meie oleme targemad, ja talupoegi jälle rohkem kui moonakaid. (K. Rumm. Kgl. (127.))
Sõmerpalu vallas olnud rahvakoosolek Vasksaare koolimajas, kus saadikuiks Tartu kongressile valitud Jakob Tilger, Gustav Veedler ja Jaan Potter.
Teine rahvakoosolek peetud vallamajas, kus Gustav Veedler aula otsused rahvale teatavaks teinud. Neist nagu julgust saades valitud Kaarel ja Gustav Talfeld, Aleksander Kala ja Peeter Pappel Soe kõrtsi sulgejaiks. Kõrtsmik Mikal aga oli nende ettepanekul seda ise teinud. Samuti pannud mehed metsad kinni, keelanud metsahärral Essenil raiumise. (A. Kala. Smp. (40.))
Hans Mõtshärgi algatusel viinud Mäeküla peremehed ähvardusega vallavanema kaasa ja veel teisigi talunikke ja umbes 20 mehega aetud siis maanteekraavid kinni teel, mida Friedrich von Moeller oli käiguks sulgenud (see oli tee, mis maanteest Tati talu kohalt algas ja läbi metsa viis Sõmerpalu veski juure). Selle järele mindud mõisa ja nõutud valitsejalt tasu tehtud töö eest, kuid see vabandanud rahapuudusega, kuna Moellerit ennast mõisas polla. (P. Plangi. Smp. (107.))
Varsti peale Tartu kongressi peetud Võrus suurem rahvakoosolek, millest ka Tilger ja Veedler osa võtnud. Rääkija keelanud Potterit sinna minemast, kuna oli kuulnud, et neid eriti tähele pandavat, ja Tilger ja Veedler, kes õigel ajal hoiatust kätte pole saanud, võetudki hiljem vastutusele ja istunud 3 kuud Võrus. Karistussalk oli käinud mõisas ja vallamajas. Valla kirjutaja esinenud pealekaebajana Tilgerile – nagu oleks see olnud rahva ässitaja, kuid kõike seda puhtisikliseil põhjuseil, kuna Tilger alati rahvast just tagasihoidlikkusele manitsenud. (A. Kala. Smp. (40.))
Vaabina vallas peeti oktoobri teisel poolel rahvakoosolek Peebu koolimajas. Et aga keegi ei julgenud asuda koosolekut juhatama, saadeti küüdimees Uue-Antsla Liiva koolimajja Aleksander Saaremetsa järele, kes ka südaööl kohale jõudis. Inimesi olnud koos 200 ümber. Saaremets lugenud ette 17. oktoobri manifesti ja seletanud ja arvustanud riiklisi ja kiriklisi vahekordi, mille peale rahvas rahunenud. Kell 3 öösel viidud ta jälle koju tagasi. (A. Saaremets. Vbn. (133.))
Umbes novembrikuu keskel olnud teine rahvakoosolek Peebu koolimajas, juhatanud jälle Saaremets. Rahvas sundinud kirjutajat Karl Tinti koosolekut protokollima. Käremeelsemad peremehed nõudnud maarendi ja puuhinna alandamist, maatamehed jälle maad ja kõrgemat palka. Ka räägitud viinavabriku ja meierei sulgemisest (enamasti popsid, kellel omal piima polnud viia) – olnud mõisniku ettevõte, kuid pole siiski nii kaugele mindud. Valitud siis saatkond Karl Rehkliga eesotsas, kes mõisnik Gerhard von Samsonile rahva otsused pidi esitama. Eestikeelne nõudekiri olnud väga järsus toonis kirjutatud, kuid mõisa meier Villem Stahlberg tõlkinud selle mõisnikule mõõdukalt, mille peale Samson tähendanud, et ta katsub vastu tulla "nii palju kui tal võimalik". (V. Stahlberg. Vbn. (139.), A. Vedler. Vbn. (160.))
Umbes nädal peale selle peetud kolmas rahvakoosolek Peebul. Seal valitud Tartu kongressile saadikuiks "Põllumeeste Seltsi" poolt Villem Stahlberg ja valla poolt Karl Rehkli, kes mõlemad osa võtnud mõõduklaste koosolekust "Bürgemusses".
Tartust tulles käidud mõisas ja von Samson soovitanud aega võita, kuna karistussalgad mõne päeva pärast kohale jõudvat.
Kuid juba olnud "Uudiste" kaudu rahval Teemanti otsused teada – need lubasid rohkem – ja Tõnissoni otsustega polnud enam midagi peale hakata. Siitpeale omandas asi juba terava ilme. Viimasel koosolekul, kus Tartu kongressi otsusi arutati, soovis igaüks, mis aga meele tuli. Sulased nõudsid peremeestelt, peremehed mõisnikult jne. Kõnepidajaiks olid peaasjalikult Saaremets ja metsavaht Korv. Et aega võita, pannud Stahlberg ette asi komisjoni selgitada jätta – nii jäänudki. Komisjon aga pole saanudki kokku, sest jaanuari keskel juba ilmusid karistussalgad, kes esijoones käisid Vaabinas ja alles siit edasi läksid Antsla mõisatesse. (V. Stahlberg. Vbn. 139.))
Vahepeal oli kaebusi läinud politseile. Karl Rehkli 1885-1886 Vaabina vallavanemana suhtunud väga järsult varastega, keda vallas olnud nii palju, et häbi olnud juba nimetada, et ise Vaabinast pärit. Keelanud siis neil, kes kord varguselt tabatud, teise valda liikumise jne. Nüüd viiendal aastal tasutud kätte, esitades politseile võltskaebeid, nagu oleks Rehkli keisri pilti sõkkunud ja rahvast mässule õhutanud – kuna Rehkli üldiselt tuntud juba ilmavaatelt teisale kalduvana. Asi lõppenud seega, et politsei umbes 40 tunnistajat üle kuulates Rehkli vabastanud. (K. Rehkli. Vbn. (117.))
Teine lugu oli Saaremetsaga, kelle peale nähtavasti Gerhard von Samson kaevanud (temale teatanud Saaremetsa tegevusest oma valla mehed Reiman ja Kerge). (A. Saaremets. Vbn. (133.))
Aga nagu juba eelpool tähendatud, pääses Saaremets Antsla politseisekretäri Sonnatari mõjul.
Olnud teisigi kaebeid. Nii otsinud Ponamarevski veel 1906 aasta märtsis seda nõudekirja, millega saadikud käinud mõisas, kuid Villem Stahlberg, kelle kätte kiri jäänud, põletanud ta varsti peale selle.
24-meheline karistussalk peatanud ühe öö Vaabina mõisas ja et von Samson kellegile ei kaevanud, asunud see juba teisel päeval teele. (V. Stahlberg. Vbn. (139.)) Hiljem aga tähendanud mõisnik: "Kolmele küll oleks venelast vaja olnud, aga ma kannatan ära." (A. Vedler. Vbn. (160.))
Viies aasta Karulas ei ilmestu mingi iseseisva sündmustikuna, küll aga pakub mõningaidki huvitavaid momente.
Asja keerisisse saavad kistud siin esijoones tollekordne Karula vallavanem Andres Kerem ja vallakirjutaja Karl Kivi – mõlemad selge, kaaluva mõistusega mehed, ainult ilmavaated teine teise äärmusse kalduv.
Nagu kõikjal, loob siingi Vene riigivalitsuse jõuetus 17. oktoobri manifesti näol teatud elevuse: kaalutakse, kavatsetakse. Ajakirjanduse kaudu on levinenud vabamaid mõtteid, on saadud julgust. Loetud peaasjalikult "Uudiseid" ja Vene lehtedest "Retš" ja "Birževnje vedomosti" Viimastes olnud riigivolikogus peetud kõned täielikult trükitud. Et 17.-20. okt. trükitööliste streigi tõttu ajalehed ei ilmu ja ka post ei tööta, saadakse Karulas 17. oktoobri manifestist teada politseikordnikkude Mängeli ja Maasingi kaudu, kes hobustega Võrus palga järel käinud (rongid ei liikunud). Kirikukõrtsi juures seletanud kõige rahvale, et olla manifest antud, vabadused välja kuulutatud, inimesed olla kõik üheõiguslised, politseid ei olevat enam vaja, rahvas võivat kõrtse sulgeda jne. (K. Kivi. Antsla a. (55.))
Esimest korda on Karulas asja avalikult arutatud "Tulekassa koosolekul" (Karula kiriku juures "tohtrimajas") mõni nädal enne "musta sada". Kõnelenud Hans Kargaja, endine kauaaegne vallavanem (Rebase mõisa rentnik), muuseas lausudes: "... ei ole enam peljata kõlisevaid mõõku..." ja tema algatusel lauldud "Minu isa ütles mulle, prii on jälle meie maa", Kargaja öelnud laulusõna ja kooliõpetaja Rauck alustanud viisi. Veel kõnelnud Karula Vissi vene kiriku köster Mihail Poola üsna käredalt: ".... keisrit ei ole vaja, politseid ei ole vaja, neid vaja kinni panna, õpetaja peab mäele toodama (oma tegude eest vastutama)" jne. Olnud ka teisitimõtlejaid (Jaan Peterson) ja kui hiljem mõninga osavõtja vahel riid puhkenud, osutanud Salis Värdi Alakonnust tõsiasjale, et rahvas "tunni enämb ilma politseide läbi ei saa...". Sõelutud tookord ka mõisalt maarendi ja ostuprotsendi alandamise küsimust, millised nõuded olnud käärimas juba 1905. a suvest saadik. Otsustamine aga jäetud edaspidiseks. (J. Peterson. Karula. (100)
30. või 31. oktoobril pidas valla täiskogu koosolekut, et iga-aastasi vallavolikogu liigete valimisi toimida. Koosoleku lõpul jõutud veel üksmeelsele otsusele: paluda (Paluotsa talunik Sikka ettepanekul "nõuda") valitsuselt valla piires oleva Karula kiriku kõrtsi ja Vissi kroonu viinapoe sulgemist.
Kui mõisnik von Grote talupidajailt sügisest ostumaksu ja võlaprotsentide tasumist nõudnud, läinud mehed korraga mõisasse ja, vahepeal omavahel kokkulepitult, nõudnud võlaprotsendi alandamist 6 pealt 4ni. Nõudmiste tagasi lükates aga tuldud ära ja maksud jäetudki õiendamata. Hans Kargaja, muidu väga mõisnikusõbraline mees, olnud nüüd nõudjate juhiks. Mõisast tulekul pistnud keegi naljahammas Kargaja vankrisse kepi, millel punane taskurätik lipuks, ja nii liikunud rong, punane lipp ees. (K. Kivi. Antsla (55.))
Vahepeal aga levis segaseid kuuldusi "mustast sajast", kes Lätimaa poolt lähenevat – need pidanud olema väljalastud vangid ja röövlid (J. Peterson. Karula. (100.)), kes teel mõisaid ja koolimaju põletades "saksu" ja koolilapsi tapnud jne.
Et ajalehed ei käi ja õigeid teateid ei saada, oli rahvas selliste juttude mõjul suuresti ärevil.
Sellest aga said julgust valla maatamehed. 13. novembril on siis ka Karula kiriku kõrtsi kogunud rohkesti rahvast ja koostatakse üle 60 (või 52) (K. Kivi. Antsla. (55.)) allkirjaga kiri vallavalitsusele, milles palutakse luba vallamajja koosolekuks koguda, vastasel korral ähvardades seda teha omavoliliselt 19. novembril. Kirja saanud vallavanem kodus samal päeval ja kirjutajaga läbi rääkides palutud luba "sulasmeeste" koosolekuks 19. novembril, milline saadudki. (Karl Kivi eitab loa palumist, kuna 19. novembri koosolek olnud ametlik ja seega ainult vallavanema loal kokku kutsutud.) (E. Kerem. Karula. (49.))
19. novembril kogunud vallamaja juurde nii palju rahvast, et koosolek tulnud pidada vallamaja õuel. On tulnud isegi väljastpoolt valda, Laatrest, Sangastest ja mujalt kuulduse peale, nagu oleks Karulas "maa jagamine". (K. Kivi. Antsla. (55.))
Nähtavasti pole rahvale vallavanem Andres Keremi ettevaatlik asjassesuhtumine meeldinud ja mõned agaramad asunud ise koosolekut juhatama. Tehtud siis üsna käremeelseid otsusi (E. Kerem. Karula. (49.)): riik võtku maa mõisniku ja kiriku käest ja jagagu rahvale, krundid olgu 30 vakamaad suured. Teisena sõelutud metsade küsimust, kuna tol ajal Karula ja Kaagjärve mõisa metsadest palju juutidele müüdud. Kõige enam töötatud väljaveoks liipreid. Otsustatud siis metsad kinni panna. Edasi: kohtud ja koolid olgu emakeelsed, varanduseta inimesed maksudest vabad jne. Kuigi päevakorras nii helli küsimusi, olnud kord koosolekul ilus. (Elviire Keremi teateil olnud koosolek kärarikas ja valmistatud protokoll, mida tema isa pole heaks kiitnud ega kinnitanud, vaid ärakirja sellest saatnud talurahva asjade komissarile, kes muidugi otsuste teostamise keelanud.) Koosoleku lõpul valitud üksmeelselt Tartu kongressile (27. nov.) saadikuks keeldumisest hoolimata kirjutaja Karl Kivi. (K. Kivi. Antsla. (55.))
Vastu õhtut soovinud keegi Sibula nimeline noormees vallamajas rahvale kõnet pidada. Vallavanem pole aga luba andnud, kuna kirjutaja soovitanud kirikukõrtsi juurde sõita. Kogunudki rahvas sinna. Ka Kerem olnud kuulamas. Sibul pole olnudki mingi mässuline agitaator, vaid seletanud ainult demokraatlise korra paremusi. (K. Kivi. Antsla. (55.)) (K. Kivi ütleb Sibula käinud 20. okt. ümber)
Vahepeal kuuldus "mustast sajast" veelgi kohutavamaid lugusid. Eriti agarad neid jutte levitama olnud mõisavalitsejad ja metsasaksad. Karula ülemmetsavaht Ellram toonud teate vallamajja, et Läti must sada juba Eestisse tulemas. (J. Palvadre. Paju as. (96.)) Valk-Stockmanshofi kitsarööpalisel teel teenistuses olnud Karula mees on streigi tõttu ära tulnud ja seletanud nüüd Lätimaa asju: vallarahvas nõudnud Schwaneburgi omanik von Vulfilt võlgade ja nende protsentide vähendamist, see aga lasknud 3 saadikut maha. Alul küll asjast hirmutatud, võtnud rahvas hiljem siiski mõisa oma kätte (von Vulf põgenenud Riiga), valinud komitee, pidanud mõisas pidusid jne. Ka seletanud kõiksugu lugusi Kaika koolist (samanimelise veneusu kiriku juures Karulas) koju lastud õpilased.
Vallavanem Keremile, kes (22. nov.) parajasti olnud teel vallamajja, et asja selgitada, kihutanud vastu vahus hobusega mõisavalitseja ja olnud ärritatud, miks vallavanem ei organiseeri enesekaitset, kuna suur hädaoht tulemas. Teinudki siis Kerem vallamajas korralduse, et püssidega mehed sinna koguks ja rahvast ilmunudki rohkesti, küll relvades, küll ilma. Kodus aga elatud sel ajal ärevaid tunde. Muretsetud toitu kaasavõtmiseks, kui sohu põgenemine peaks tulema, ja rääkija vend ja veel keegi talupoistest valanud nn rentkuule tinast ja käinud kohti vaatamas, kust kõige parem oleks musta saja peale lasta. (E. Kerem. Karula (49.))
Veel olnud kuuldusi, nagu nähtud Laanemetsa kandis veriste peadega inimesi, mille peale ka Karulast kasak saadetud Lätimaa piirile, kes lähenevast hädaohust kohe valda pidi teatama. (A. Palvadre. Tartu. (95.)) Isegi Sangastest tuldud, leivakotid kaasas, relvadeks kirved ja püssid, Karula meestele appi, kes ratsa Taheva parve läinud vahtima. (J. Peterson. Karula. (100.))
Mõisavalitseja Zimmeri ja apteeker Breesche nõudmisel kutsutud enesekaitse küsimuses üldine rahvakoosolek kokku. Zimmer lubanud mõisa poolt püsside muretsemiseks 500-600 rubla ja räägitud ka, nagu peaks valla kassa osa kulusid katma. Ärevuses aga jäänud seekord otsustamata, kust ja kuidas neid muretseda. (K. Kivi. Antsla (55.))
23. novembril olnud valla peremeestekogu koosolek magasivõla ja -seemnevilja tasumise asjus. Samal päeval peale selle peetud rahva poolt teine koosolek (E. Kerem. Karula. (49.)), kuhu inimesi kogunud üsna palju, kuna oodatud sinna ka mustale sajale vastu saadetud kasakat aru andma. (A. Palvadre. Tartu. (95.)) Nõutud siis valla kassast raha rahvale sõjariistade ostmiseks. Vallavanem olnud kategooriliselt vastu ja hoiatanud rahvast liiale minemast, mis neile veel kurvalt võida lõppeda. Kui aga politseigi, kellelt viimaks abi palunud, asjale käega löönud, lahkunud Kerem lihtsalt koosolekult ja sõitnud samal ööl Võrru, sealjuures ettevaatusabinõusid tarvitusele võttes (K. Kerem. Pankovitsa. (50.)), kuna teda Ernst Kuuse vallamajast lahkudes oli ähvardanud tappa (E. Kerem. Karula. (49.)) – mis küll näib olnud rohkem ainult hirmutamisena. Relvade ostmise mõte aga vaibunud hiljem ühes kuuldustega mustast sajast.
Nähtavasti on veel sama päeva õhtul peetud vallakirjutaja Kivi eluruumides (vallamajas) eranõupidamine ja asutatud "Sotsiaal-demokraatline Ühing". (On huvitav, et uuendusmeelsed omi koosolekuid tavaliselt ikka on pidanud peale valla ametlike koosolekute – kas ettevaatuseks, et häda korral süüd veeretada valla ametnikele või jälle lihtsalt aja kokkuhoiu mõttes, kuna siis üksiti rahvas juba koos.)
On loomulik, et rahval tol korral polnud aimu sotsialismi mõistest. Ülemmetsavaht Ellram seletanud isegi, et "riisja salk olla sotsiaal-demokraadid" jne. (J. Palvadre. Paju as. (96.)) Samal koosolekul viibinud juhuslikult ka Anton Palvadre, Riia vaimuliku seminari õpilane, kes koolide seisaku tõttu koju sõitnud. Teda sundinud siis rahvas vägisi kõnet pidama. Selgitanudki koosoleku sissejuhatavas kõnes sotsialismi ja sotsiaaldemokraatlise ühingu tähendust. Pole nähtud siis sotsialismi all klassivahesid, vaid ideaalset olukorda, kus kõigil hea elada. Asja läbi kaaludes astunud umbes 40 inimest, enamasti peremehed, ühingu liikmeks. Agressiivsemaks ühingu asutajaks olnud Ferdinand Tauk. Käinud ka mitmel pool mujal kõnet pidamas ja võtnud relvade muretsemiseks rahvalt tellimisi vastu. Teenides varem kusagil trükiladujana, olnud tal seega teadmisi ka poliitikast. Ka jäetud tema hooleks telegraafi teel teatada peaminister Vittele Sots.-dem. Ühingu asutamisest Karulas, milline venekeelne tekst kokku seatud. Kas Tauk selle ära saatnud, pole teada. (A. Palvadre. Tartu. (95.)) Teisteks Sots.-dem. Ühingu asutajaiks olnud vallakirjutaja Karl Kivi, H. Ilsjan – Venemaalt kindral Orlofi mõisavalitseja, kelle (rahvajutu järele) kindrali proua Eestisse saatnud rahvast valitsuse vastu üles kihutama, kuna Orlof ise pärast karistussalga juhina tulnud neid nuhtlema – siis rätsep Madis Vallner, peremees Mikk Tamm, vene köster-kooliõpetaja Mihail Poola ja teised. (J. Palvadre. Paju as. (96.)) Ühingu põhikirja, mille nähtavasti üheskoos kokku seadnud F. Tauk, A. Pullerits ja A. Palvadre, parandanud kirjutaja Kivi sealt teravusi maha tõmmates. Nii olnud seal mõned käremeelsed punktid nagu: rahvale ja nekrutitele tuleb sõjariistad kätte anda jm, mis siis välja jäetud. Sots.-dem. Ühingu poolt valitud Tartu kongressi saadikuiks F. Tauk ja H. Ilsjan. (K. Kivi. Antsla. (55.))
Järgmisel päeval kogunud rahvas jälle koosolekuks, valinud endi seast metsahärrad ja läinud siis Vissi monopoli juurde, kus kõnesid peetud ja poel uksed ja aknad kinni löödud.
Mõni päev hiljem, kui vallavanem Kerem Võrust tagasi, esinenud K. Kivi kategoorse nõudmisega, ta astugu nende parteisse. Kerem seletanud, et ta seda ei tee. Küsimusele, kas ta kuuli ei karda, vastanud: ega keegi inime tea oma elu otsa, tema aga milgi tingimisel oma vande ja südametunnistuse vastu ei tee. (E. Kerem. Karula. (49.)) Karl Kivi aga eitab kategooriliselt seda, nii ähvardamist, kui nõudmist, mida ta pole hiljem leidnud isegi urjäädnik Mängeli protokollides, mis Keremi tunnistuse (näib tõenäolisena, et Mängeli protokollid mitte puhast tõtt ei sisalda, vaid neis võõraid lisandusi ja liialdusi leidub) põhjal kirjutatud, millist vahejuhtumist aga Kerem kunagi poleks varjanud (K. Kivi. Antsla. (55.)) – mis ka usutav, kui meele tuletada analoogilist juhtumist, kus Kerem Ernst Kuuse ähvarduse teatavaks tegi.
Nii Kivi, Tauk kui Ilsjan, kes Karulast käisid Tartu kongressil 27.-29. XI, võtsid osa käremeelsemate koosolekust ülikooli aulas ja tõid valda ka seal tehtud otsused. Kuna paljud neist sisaldanud väga riigivastaseid punkte, pole julgetud enne neid rahvale lugeda, kui tolleaegse ülemuse, talurahva asjade komissari, seisukoht teada. Käinudki siis K. Kivi Võrus komissar Milhardilt luba küsimas (ka kongressile minekuks oli toonud loa). See laotanud käsi ja öelnud: "Mis teha, rahutu aeg, kongress oli lubatud, ei saanud katkestada, rahvas nõuab otsuste teada andmist, lugege peale ette."
Rahvakoosolekul, vist 9. detsembril (või 4. XII), mis jällegi peeti pärast ametlikku volikogu koosolekut, lugenud K. Kivi rahvale kongressi otsused ette, kuid tähendanud, et paljud neist liialt kaugeleminevad. Nende otsuste mõjul valitud siis ka uus omavalitsus. Komitee sekretäri valimisel keeldunud Kivi ja lahkunud koosolekult ja Jaan Palvadre – kooliõpetaja Karulas – valitud siis tema asemel kirjutajaks. (K. Kivi. Antsla. (55.)) Ka otsustatud riigi makse valla kassast edaspidi mitte maksta ja nõutud, vallavanem mingu Võrru ja öelgu, et vald nekrute ei anna, ja toogu Võrru läinud noored mehed tagasi.
Läinudki siis Kerem sunniviisi ja teatanud otsusest. Aeg – umbes paar nädalat enne karistussalkade tulekut – olnud niivõrd elev, et kreisi- ja väeülem sunnitud olnud end kõrvale hoidma. Ainult kreisvallavanem Andres Kerem julgenud veel vabalt liikuda nekrutite keskel, kelledest agitatsiooni mõjul paljud keeldunud vandele minemast. Kerem pidanud meestele kõne ja märgates teatud poolehoidu on lõpuks tähendanud, et tema ju kedagi ei sunni, aga kes temaga ühel arvamisel, tulgu vandele. Kirikus nekrute üle lugedes olnud kõik viimseni kohal. (E. Kerem. Karula. (49.))
Varsti peale selle saabus karistussalk Valka ja üks osa läks Koiküla mõisa ja Laanemetsa (Lannametsa) valda, kus 28. detsembril kohaliku urjäädniku Mängli protokollide põhjal maha lasti: Vene kiriku köster Rätsepp, vallakirjutaja Eichenbaum ja rätsep Leosk (Leok). Kahte esimest süüdistatud Tartu kongressil käimises (mõlemad õige tagasihoidlikud mehed) ja kolmandat – ühel rahvakoosolekul "Uudiste" ettelugemises. (K. Kivi. Antsla. (55.))
Parajasti sel korral, kui karistussalk Karula jaamas, sõitnud Anton Palvadre ühes hulga teistega, et minna Igaste koolimajja, kus pidanud olema rahvakoosolek. Nad aetud aga raudteelt maha ja laiali. Metsas tulnud mehed uuesti kokku ja 3 versta mindud jala. Koolimajas oodanud rahvas hulgana. Seletanud siis Palvadre, et karistussalk maal ja manitsenud rahvast mitte teineteisele kaevata. Et koosolekut rahulikult pidada, saadetud mees metsa äärde, kes karistussalga tulekul pidanud laskma püssi. Lõpuks arutatud koosolekul veel Igaste valla lahutamist Karula vallast. (A. Palvadre. Tartu. (95.))
Laanemetsa sündmused said kohe teatavaks Karula meestele ja veel samal ööl põgenesid need, kes revolutsioonilise liikumisega endal ühist teadsid. Kuna vahepeal Mängel Antsla politseijaoskonna ülema Ponamarevski käsul ka Karulas oli pidanud ülekuulamisi ja seadnud protokolle, siis oli nende põhjal 8 meest eesotsas Karl Kiviga määratud väljakohtu alla (tollest määramisest ei tea teised peale K. Kivi rääkida), mis põhjustanudki sellisele ettevaatusele. Karistussalk aga läinud seekord Valka tagasi.
Et Karula vallas midagi erilist riigivastast ei sündinud, pole teadnud ka kohalik urjäädnik Maasing ühtegi protokolli teha. Kirjutaja Kivi aga protokollinud rahvakoosolekud nii ettevaatlikult, et hiljem kartuseks asja polnud ja soovitanud ka vallavanemale kroonu tessatinimaksu viibimata tasuda, et hea oleks rahvale vastata, nagu oleks see juba enne keeluotsuse tegemist õiendatud.
Mängel (Laanemetsa valla urjäädnik, auahne mees) aga kiskunud päevavalgele omis protokolles iga väiksemagi tühiasja. Nii võtnud ta vallavanem Keremi ülekuulamisele ja usutlemisele – kuidas see tohtinud mässu õhutada, rahvakoosolekuid pidada, püsside muretsemiseks plaane sepitseda jne. Teadku aga politsei käsku, et iga vald peab süüdlased välja andma. Veel tähendanud, et Kerem ju ise kutsunud koosolekud kokku ja juhatanud, kus mässulised otsused tehtud. Kerem kõigest sellest hirmutatud ja et oma süütust tõendada (mida faktiliselt ju polnud olemaski), seletanudki, nagu olnud Kivi ühes teiste noorte meestega, F. Tauk, A. Pullerits, J. Erton, A. Palvadre jt, mässu õhutajad, kes sõjariistu valitsuse vastu valla rahaga tahtnud osta, temalt valla kassat selleks nõudnud jne ja et nende juht olnud Karl Kivi, kelle korteris ka Sots.-dem. Ühing asutatud. Need osalt valeandmetega Mängeli venekeelsed protokollid said aga pärast mitmelegi saatuslikuks. (K. Kivi. Antsla. (55.)) Võib oletada, et Mängel neist vast midagi on pannud Keremi suhu, mida ehk teisalt kuulnud. Ainult imelikuna tundub asjaolu, et Kerem loost Kivile vaikinud, (Oli see vast sellest, et oma sugulase, sõbra (Kivi) vastu hoolimata olnud, või ehk sellest, et valla jõukaimana talunikuna instinktiivselt enesele kahju kartis vabamaist vaateist. Nagu Jaan Palvadre arvab, võisid just Tartu aula otsused selleks tõuget anda ja klassivahelisi arusaamisi tekitada, kuna Kivi seletuse järele nende vahel midagi isiklikku ei saanud olla.), kuna teisel juhul asja õigel ajal oleks saanud veel parandada, hiljem see aga võimatuks osutunud.
Mängeli tollekordne ülekuulamine (umbes 18.XII) sündinud vallamajas (hiljem olnud neid ka kodus) (K. Kerem. Pankovitsa. (50.)) Tundi poolteist räägitud eratoas ja Kivi küsimusele, mida Mängel tahtnud, vastanud Kerem: "Ei suurt midagi, nõudis moonameeste kohta teateid."
Mängeli protokollid anti üle sandarmivalitsusele ja hiljem kohtu-uurijale, kes kõik tunnistajad, ka Keremi, üle kuulates Karula liikumises kuriteo tunnuseid ei leidnud ja asja lõpetanud, mõnede kohta 1906. aasta märtsis, teiste kohta aprillis. Ja nüüd tulnud põgenikudki rahuliku meelega kodumaale tagasi.
Kohtu-uurija esitanud oma lõpetatud toimetuse prokuröri abile kinnitamiseks. Sellele aga puutunud silma esimesed Keremi ülekuulamise protokollid ja nende põhjal käskinud süüdistuse tõsta. Kohtu-uurija juures on K. Kivi ise sellist otsust lugenud. A 1908 lõppenud asi sellega, et Karl Kivi, Anton Palvadre, Mihail Poola ja Ferdinand Tauk mõistetud üheks aastaks kindlusevangi ja Arnold Pullerits 4 kuuks sõjaväevangi (teeninud protsessi ajal väes), kuna Jukk Erton ja Mikk Tamm õigeks mõistetud.
Köster Poola süü seisnud järgmises. Novembrikuul Karula Põllumeeste Seltsi koosolekul soovitanud Poola Sots.-demokr. Seltsi asutada, nagu neid mujal juba tekkinud. Selle peale küsinud apteeker Brusche: "Ütle, Poola, kas tead sa, mis on sotsiaal-demokraat?" Ja Poola pole teadnud. Et mitte asja teravaks laska minna, vastanud kirjutaja Kivi Poola eest järgmise lookese jutustamisega, mida lugenud kuskilt vene lehest: kuskil Simbirski kubermangu linnakeses öelnud teine kaupmees teisele "sotsialist" ja mindud siis tolle "haavava üteluse" pärast, mille tähendust kumbki pole teadnud, kohtust õigust otsima. Rahukohtunik võtnud ristilöödud Kristuse kuju, näidanud meestele ja öelnud: "See oli esimene sotsialist." Selle peale leppinud mehed ja läinud rahulikult koju. – Selle lookesega aga oli Poola ettepanek korraga naljaks tehtud ja päevakorras mindudki edasi. Ometi oli Andres Kerem ka seda urjäädnik Mängelile jutustanud ja Poola võetudki vastutusele üleskutse eest Sots.-demokr. Ühingu asutamiseks. Kivi kohta aga seletanud, et ka tema soovitanud ühingu asutamist ja öelnud, et isegi Kristus oli sotsialist (ka Anton Palvadre ütles sellest loost kuulnud).
Kohalik rahvas aga on lugupidamisega kaasa tundnud K. Kivile tema süüdistuse puhul ja 1906. a veebruari alul saadetud omal algatusel 109 allkirjaga palvekiri (on kirjutatud tolleaegse eraadvokaadi K. Mätliku käega.) Võru talurahva asjade komissarile seletades, et süüdistus Kivi vastu pole põhjendatud ja paludes 6 isikut üle kuulata (kasak A. Heisler, vallavanema abi M. Rebane, endised vallavanemad D. Lattik, H. Kargaja, vallakohtu esimees J. Ilsjan ja J. Leppik) ja süüdistus lõpetada. Aeg oli aga selline, et komissar palvekirja vallavalitsuse kaudu palujaile tagasi saatnud teatades, et ei või poliitikasse segada. (K. Kivi. Antsla. (55.))
A. Keremi kui pealekaebaja (Anton Palvadre teab nimetada veel teisi pealekaebajaid, eriti tema protsessis: monopolipidaja Kurvits, apteeker Breesche, arst Herms, kuna Hans Kargaja väga soliidilt tunnistanud, kogu asjale üsna rahuliku ilme andes.) vastu aga jäänud rahval sellest ajast vaenulik meeleolu, kuna varem poolehoid temale pole puudunud. (J. Palvadre. Paju as. (96.), K. Kivi. Antsla. (55.))
Peab tähendama aga, et kuigi rahvas Andres Keremit hindab halvakspanevalt kui pealekaebajat, kes ka faktiliselt seda olnud, võib asja kainemal kaalutlusel leida ometi vabandavaid motiive. Vallavanemana, kes kõigest, mis valla piires sündis, pidi olema teadlik, vastutav, pealegi kohusetruu vallale ja seda vandega seotult riigile, siis ilmavaatelt mitte kaasatundev liikumisele sellises värvingus, nagu see ilmnes kohapeal, siis vintsutatud alaliste usutlemiste ja vande all ülekuulamistega ja teinekord sunnikohustusiga (Nii teab E. Kerem juhtumist, 1906. a 19. I, mil ta isa palavikus haigena sunnitud vägisi kaasa minema soldatitega oma ligisugulast Arnold Pulleritsi vangistama. Isa keeldudes olnud Mängelil ainuke vastus: "Sa tuled ühes või me viime sinu ühes!"), mis võisid tekitada põhjendamata vihavaenu ja isegi kättetasu (hiljem võltsid anonüümkaebed) – pole ime, kui inime sellises ummikus, kus varjaminegi teinekord raske, teeb eksisamme (viga vaid selles, et riigitruudust võetud liig vormilisena, kuna teisel juhul, eriti veel vene surve päevil, oleks kahtlemata hoitud enam oma vere poole – pealegi, kui käesoleval juhul omile polnud juhtunud midagi paha, mis oleks vajanud karistamist), pealegi, et enese tahtmata oli kistud keerisesse. Muidu tuntakse Andres Keremit kui tarka, töökat ja korraarmastajat inimest. Vallavanemaks saades olnud valla kassa väga korratus olekus, kuid juba järgmise revideerimiseni seadnud selle kõige paremasse korda. (K. Kerem. Pankovitsa. (50.))
1906. a alul oli Andres Keremi, Hans Kargaja ja Jaan Petersoni peale antud kuberneri nimele "Kaika" vene preestri Kirpitšnikovi allkirjaga kaebe (ka K. Kivi Venemaal paos olles kuulnud kaebest), kus nende süüdistusena loetletud kõik sündmused, mis Karulas üldse olnud. Nii sisult kui allkirjalt oli kiri võlts ja nähtavasti selles mõttes esitatud, et kaebealused üle kuulamata maha lastaks, kuna ometi ei võidud uskuda, et üles antud 60 tunnistajat kõik valet vannuks. (E. Kerem. Karula. (49.))
Ühel märtsikuu hommikul tulnud politseinikud ja soldatid (30-meheline karistussalk 2 ohvitseri saatel olnud mõisas (karistussalga läbisõidul Võrust asjast kuuldes on mõned mõjuvad isikud, vist kreisi ülem Šoltkevitš ja Karula mõisnik von Grote, Keremi eest vastutama löönud ja nõudnud asja ülekuulamist)) Keremit vangistama. Urjäädnik Peets, tõlkides pealiku sõnu, öelnud naisele, jätku mees jumalaga, kes teab, millal tagasi saab. (K. Kerem. Pankovitsa. (150.))
Asja arutamine kestnud 3 päeva. Tunnistajate seletused aga olnud niivõrd vastakud, et juba vastu esimese päeva õhtut kaebealused vahi alt vabastatud. Kaks valetunnistajat rutanud seletama, nagu oleks Keremi käsul ja juuresolul monopol suletud, kuna Kerem aga tol päeval oli Võrus väekomisjonis. Telefoni teel asjas veendudes vangistatud kohe mehed. Üldse on nende ülekuulamiste puhul viimne kui tühiasi tulnud ilmsiks. Mõned on suures hirmus otse segast juttu ajanud, seletades seda, mis kavatsetud teha, kui tehtud tegu.
Väljakohus aga andnud otsuse, mis õigeksmõistev kõige kolme kaebealuse suhtes.
Sügisel 1907 antud Keremi peale sandarmivalitsusse võlts anonüümne (hiljem kindlaks tehtud et M. Poola) kaebe, nagu oleks Kerem olnud peaässitajaks Karulas. Ka selles mõisteti 1908. a mais Kerem õigeks. (E. Kerem, Karula (49.))
1918. a veebruari keskel võtsid kohalikud enamlased eesotsas oma juhi Paadusepaga Vana- ja Uue-Antsla valdade valitsuse üle. Kuid see aeg oli võrdlemisi tagasihoidlik, vast ka liig lühike selleks, et midagi näilikumat korda saata - Uues-Antslas kestnud vaid 2 nädalat - sest juba märtsi alul läks määramine okupatsioonivõimule.
Okupatsiooniaja kohta ei kuuldu üldiselt rahva seas palju nurinat. Kardeti distsiplineerimatut enamlist võimu palju rohkem.
Vana-Antsla valla Laksi talust viinud saksa sõdurid 1 sea, 10 naela võid ja 8 puuda kaeru. Olnud 10 hobusega ja luba küsimata mindud aita. Antud vastu küll täht, aga raha jäänudki saamata. (M. Zeiger, V-A. (168.))
Uue-Antsla valla Varese talust viinud jälle üle valla kõige toredama hobuse ja jätnud asemele kronu. (J. Kender, V-A. (48.))
Kuid okupatsioonivägede lahkudes detsembri 20. ümber pääses enamline terror alles maksvusele. Antsla alevist üksi vangistati 13 inimest, enamasti kaupmehed, majaomanikud ja teised jõukamad; nende hulgas Kristjan Rägo, Andres Raag, Tõnu Juurikas, August Glockman, Karl Prisko, Jaan Zimmer jt - süüdistati sakslastega läbikäimises. Kuid süü oli selgesti nähtavalt otsitud, sest asja juhtisid siin hoopis muud kired.
Nii lubatud vangidel vahi saatel alevis omale lunastusraha käia korjamas. Rääkija on enese eest maksnud 10 000 Kerenski rubla, muidu ähvardatud saata 1 aastaks seltskondlikele töödele. Antud isegi kviitung vastu!
Eesti vägede ootel oli levinud teade, et need, kellelt enamlased juba lunastushinna saanud, enne võitlust maha lastavat. Kui palju selles tõtt, on raske kindlaks teha, kuid otsimas igatahes neid käidud. Mehed aga varjanud end metsades ja tuttavate pool. (K. Prisko, Antsla (109.))
Patupera külast olnud 40 peremeest mahalastavate nimestikus. (J. Joab, V-A. (143.))
Antsla valdadest tapeti Võrus enamlaste poolt kaupmees Kristjan Rägo, et pole enese eest lunastusraha maksnud ega milleski end süüdi tunnistanud. Ka leitud tema ärist ½ vaati petrooleumi, mida ta salanud. Pealekaebajaks olnud keegi naine. Siis üliõpilane Evald Voltein Vana-Antsla Küünimetsalt, kes neil kahel päeval - sakslaste mineku ja kommunistide tuleku vahel - olnud Antslas komandandiks. Uue-Antsla vallast Kassimõisast 2 Juhansoni, moonamees Turna pealekaebel. Kogu perekond vangistatud. Siis Evald Uibopuu (Haabsaarelt, kuulub Karula kihelk. alla), tapeti rohkem isa pärast, kes okupatsiooniajal olnud pealekaebajaks enamlasile. Rätsep Susi tasunud nüüd kätte. (F. Kaska, V-A. (47.))
Urvaste valla täidesaatva komitee esimeheks olnud August Pittin, kes Gotlieb Neumani üle teinud surmaotsuse, et see okupatsiooniaja komandandi kohuseid täitnud. Kesköösel tulnud salk enamlasi Aleksander Mõttuse saatel ja viinud talust liha, kaerad, 530 tsaarirubla, riideid, saapaid ja muud kraami, tähendades, et olla vaja, kuna seal liig palju. Järgmisel ööl viidud rääkija venna eest pantvangiks, kuni teatab selle asukoha. Viidud koos Ado Simsoniga Antsla kõrtsi, kuhu olnud seatud vangimaja. Simsoni süüdistatud selles, et oma poja on kasvatanud enamlaste vastaseks - langenud Kärsna lahingus. Antslast viidi mehed Võrru ja kuulatud üle. Olnud üldse seal 172 poliitikavangi.
Juba 30. jaanuaril lahkunud komissarid Võrust ja 31. I kell 3 peale lõunat viidud vangide seast 32 meest ja lastud maha. Olla kavatsetud ka Võru vanglat õhku laska, kuid Eesti väed jõudnud varem päästjaina. (K. Nauman, Urv. (85.))
Kärgula vallas oli liikumist juba rohkem. Esimesel puhul kandnud siin enamlist võimu Hugo ja Alfred Ojad (isal olnud Sulbis kauplus), siis Ludvig Lopi ja Jaan Leok. Müüdud mõisast rahvale vilja ja mõisa lambad jagatud maatainimeste vahel. Mõisnik olnud paos. Okupatsioonivägede tulekul põgenenud Ojad mõisa hobusega.
Nüüd vangistatud Leok ja Lopi ja ka vallakirjutaja Markuson noore von Siversi tegelikul kaasabil. Et aga kirjutaja süüdi pole, saadud tõendada, vabastatud see juba teisel päeval, kuna Lopi ja Leok Võrus ühe kuu istunud.
Kõik, mis mõisast võetud, nõudnud von Sivers tagasi. Et ka mõisa puid oli vahepeal müüdud, maksnud vald selle summa mõisnikule välja (kuna see raha olnud valla kassas). (K. Rumm, Kgl. (127.))
Hänike küla Pudru talunikult viinud saksa sõdurid nuumsea karistuseks, et peremees normivõid pole andnud. (K. Matteus, Kgl. (83.))
Juba 21. detsembril peale okupatsioonivägede lahkumist võtnud Aleksander Nõgel Kärgula vallavalitsuse uuesti üle. Tema abilisteks olnud August Kumm ja Eduard Soldan. Nüüd vangistatud Erastvere mehe Ludvig Tiisleri abiga vallast järgmised isikud: August Matteus ja Jüri Raag, et nende pojad läinud Eesti väkke, siis mölder Hindrei ja August Määrits, kuni 1. II. 1919 Võrus kinni olnud. (K. Rumm, Kgl. (127.))
Vaabinas oli enne okupatsiooni enamlaste vallavanemaks Johan Lakovits. Ütimägi ja Rein Landsof võtnud mõisakarja oma valitsuse alla. See hullustus aga kestnud vaid mõningaid päevi.
Rääkija kuuldes, nagu kavatsevat enamlased valla kassat kõrvale toimetada, läinud koos Karl Pervega, püssid seljas, vallamaja juurde, et kassat päästa. Parajasti olnud aga saksa sõdurid sinna jõudnud ja kes aga vallamajja juhtunud tulema, vangistatud. Stahlberg seletanud sõjariistus tuleku põhjuse ja vabastatudki. (V. Stahlberg, Vbn. (139.))
Samal korral läinud ka Aleksander Saaremets uudishimust vallamajja. Otsitud läbi ja võetud revolver. Vallamaja põrand olnud akte täis. Keegi Balti parun (esimeste okupatsioonisalkade juhid olnud kõik oma maa mõisnikud, ainult kaugemaist mõisatest, et rahvas ei tunneks), kes kanges murrakus rääkinud eesti keelt, oli joobnud peaga kapiukse lõhkunud, arhiivmaterjali ahju ajanud ja tule otsa pistnud. Ka Saaremets saadetud ühes teistega mõisa kinni - miks revolver kaasas olnud - ja alles valitseja seletuse peale vabastatud vastu ööd. (A. Saaremets, Vbn. (133.))
Konstantin von Samsoni naise eestkostel vabastatud mõne päeva pärast kõik teisedki, isegi Lakovits.
Kord tahtnud saksa sõdur vägisi rääkijalt, veskiliselt, jahukotti ära võtta, pannud pussi vastu rinda ja ähvardanud revolvriga. Pärast aga, kui Stahlberg vahemeheks tulnud, jätnud sõdur koti, kuid nõudnud siis nii tungivalt raha, et saanudki 25 ostrubla. (K. Rehkli, Vbn. (117.))
7. detsembril lahkunud okupatsiooniväed maalt ja 9. XII. tulnud rood soldateid kahe Läti ohvitseri saatel Vaabinasse. Kohaliku täidesaatva komitee juhiks olnud Rudolf Himma ja abideks Peeter Põder ja Richard Vedler. Jaanuari keskeni läinud kõik vagusalt.
Vahepeal aga oli maatamees Jaan Herman enamlastele vallast salaja teateid kogunud, mille põhjal koostatud vastaste nimestik Võru täidesaatva komitee jaoks. Sellesse kuulunud enamasti peremehed ja okupatsiooniaegsed tegelased, Vaabinast 28 meest.
Aleksander Saaremets olnud ka nimestikus - süüdistusena asjaolu, et "Päästekomitee" heaks rahvalt raha kogunud (üldsummana 2230 tsaari rubla). Seepärast hoidnud end kõrvale. Kuid tema asemel viidud ta naine ja isa pantvangiks ja alles 4500 tsaarirubla eest lastud vabaks, pea igal ööl aga käidud kodus otsimas.
Vaabina valla meestest surmati Võrus Gustav Ame ja Jaan Sibul, et okupatsiooniajal täitnud miilitsa kohuseid, ja Kaarel Perv, kes siis olnud vallavanemaks. Palu karjamõisast Herman olla peale kaevanud.
30. XII. õhtul kell 9 viidud vangid (olnud üldse 7 vangi Vaabina arestimajas) Võrru ja hommikul vara lastud maha Võru surnuaia taga (V. Stahlberg, Vbn. (139.)), maetud hiljem Urvaste surnuaiale ühishauda.
Perv olnud kui inimene salakaval ja kahekeelne, käinud alati mõisnikega. Ame, tema sugulane, parseldanud hobustega. Von Samson lubanud neile kahele anda Kivi talu, kui sakslased maale jääks.
Samuti tapeti Vaabina mõisa tallipoiss Aleksander Zolgo, et mõisnikule seletanud, mida moonakad koosolekul temast rääkinud.
August Ottan olnud neis tapmistes üheks kaassüüdlaseks.
Linnamäel käinud metsnik Rudolf Berg saksa sõduritega taludes toidutagavarasid otsimas ja ristteedel valvamas, et inimesed loata vilja ei veaks ja omandanud siis koormate kaupa igasugu kraami.
Utita mölder Põder tapeti, et ta okupatsiooniajal üht enamlaste leeri kuuluvat poisikest püssipäraga löönud. (K. Rumm, Kgl. (127.))
Urvaste kirikus nähtud vanasti alati tuld. Kord läinud õpetaja "Vant" vaatama ja leidnud kiriku "saksa rõivastes" tonte täis. Kõik kadunud peale ühe, kes kantslisse jäänud. Õpetaja küsima: "Mis sa siin tiid?" See vastu: "Mis sa tahad siis, Riia linna sandi saia varas ja tõstamendi varas!" (Nimelt oli õpetaja Quandt Riias koolipoisina saianaise korvist salaja võtnud saia, oli küll raha korvi pannud, kuid "vanakuri" süüdistas teda selles alati.) Õpetaja vastanud, et seda on Kristuse veri juba ammu tasa teinud. Vanakuri öelnud, et ka tema olla Kristuse verest. Selle peale tähendanud õpetaja: "Kui sa Kristuse verest oled, tule pure mu nimetissõrme" ja tont olnud korraga kadunud. Õpetaja pühendanud siis kiriku, lukustanud uksed ja läinud rahuliku meelega koju. Tuled olnud aga sellest ajast jäädavalt kadunud. (J. Raudsik, U-A. (114.))
Kurgsool olnud vanasti järv. Sealt tulnud ta Vagulale. Must härg astunud ees, ise öelnud: "Tambla, tagane, Vakol, vaos!" Tambla (Tamula) järv olnud praeguse Vagula järve kohal, siis asunud see Võru linna alla, kuna Vagula tema asemele jäänud. (J. Tint, Smp. (149.))
Vanasti põdenud rahvas "hallitõbe": käinud hirmsad värinad ja olnud peavalu. Arstimisviise tuntud väga mitmesuguseid. Haige pidanud kas ristteel sõitma ahjuluuaga (P. Parts, Smp. (99.)) ehk jälle kolm korda end vette viskama. Ei aidanud see, aetud haige (rääkija, kes 9 nädalat "halli sõitnud") koopa ja pandud elajaluud koopasuule põlema. Ka sel pole olnud tagajärgi. Siis lastud ahjuluuaga sõita, kuid hall tulnud ikka, enne ülepäeviti, siis iga päev. (K. Mägi, Kgl. (181.)) Vahel jälle arstitud "halli" sellega, et haige mõneks ajaks sõnniku alla maetud. (P. Neuman, Urv. (86.), A. Jõgi, Urv. (38.)) Rääkija, kui lapsena halli sõitnud, pandud valge hobuse naha sees ahju sooja. See pole aidanud. Siis pidanud haige metsas "väitse puusse lööma" ja sinna jätma, et siis vast jääb hall maha. Kolmandal päeval aga võtnud see uuesti raputada. (L. Ossul, Smp. (91.))
Sõmerpalu vallas Villemi talus elanud - võis olla umbes 65 a tagasi - kaks sündimisest saadik kurttumma: Kristine ja Mai Ivan. Ebausklikud vanemad püüdsid igat moodi lapsi rääkijaiks arstida. Nii nülitud elusalt lammas ja mähitud laps värske naha sisse. Pole aidanud. Siis lõigatud keele alt tükk liha, kuid samuti tagajärjeta. (P. Parts, Smp. (99.))
1. Ablits, Andres, 81 aastat vana, Uue-Antsla asundus, Andrese asutalu
2. Absalom, Jaan, 74. Vaabina vald, Lõksi talu
3. Ahman, Karl, 47. Vaabina vald, Kaspera talu
4. Aland, Eeva, 72. Kärgula v. Rummi asnd.
5. Antsov, Triina, 78. Vana-Antsla v. vaestemaja
6. Allas, Leena 68, Uue-Antsla v. vaestemaja
7. Duuberg, Adam, 79. Linnamäe v. Kingsepa t.
8. Eisen, Jaan 79, Uue-Antsla asund. Sillaotsa at.
9. Eisen, Jüri 78, Sõmerpalu v. Alaküla, Tati t.
10. Ermel, Juhan, 74. Kärgula asnd. Vilgu at.
11. Ermel, Miina, 75. Kärgula v. Sulbi alevik
12. Feldveber, Eduard. Sõmerpalu algkool
13. Glockman, Matti, 79. Vana-Antsla v. Rimmi k. Tootsi t.
14. Haller, Ann, 78. Linnamäe v. Kõvaski t.
15. Haller, Johan, 73. Linnamäe v. Makke t.
16. Hank, Anna, 76. Vana-Antsla v. Villalinn
17. Hank, Madli, 74. Vana-Antsla v. Oe k. Oriku t.
18. Hank, Marie, 67. Vana-Antsla v. Säre k. Säremiku t.
19. Hansi, Jukk, 82. Vana-Antsla v. Rimmi k. Väike-Kauksi t.
20. Heeska, Ann, 78. Linnamäe v. Ala-Heeska t.
21. Hein, Mihkel, 70. Linnamäe v. Murra t.
22. Hendrikson, Ann, 67. Linnamäe v. majake Rauska-Palu metsavahi maa peal
23. Hendrikson, Karl, 70. Urvaste v. Uue-Sõõri t.
24. Hera, Jaan, 78. Vaabina v. vaestemaja
25. Herman, Anna, 74. Vaabina v. Palu asnd. Järve at.
26. Hermlin, Ado, 78. Vana-Antsla v. Rimmi k. Liba t.
27. Hiller, Hans, 77. Vana-Antsla v. Villalinn
28. Hommik, Meos, 74. Vana-Antsla v. Rimmi k. Litsmetsa t.
29. Hool, Karl, 52. Vana-Antsla v. Bose asnd. Söödu at.
30. Hurt, Sohvi, 74. Vaabina v. vaestemaja
31. Jeeger, Villem, 70. Linnamäe asnd. Tallika at.
32. Jeeret, Mari, 77. Urvaste v. Keema t. majake
33. Joab, Johan, 73. Vana-Antsla v. Bose asnd. Savi at.
34. Joakit, Jaan, 79. Vana-Antsla v. Oe k. Partsioja t.
35. Juurikas, Tõnis ,60. Antsla alev Vaksali tän. 8
36. Järlik, Liisa, 76. Vana-Antsla v. Säre k. Zimmi t. majake
37. Järvepalu, Vidrik, 78. Vaabina v. Hansi t.
38. Jõgi, Adam, 75. Urvaste v. Ojaveere t.
39. Kaitsa, Adam, 80. Sõmerpalu v. Mustja k. Simmula t.
40. Kala, Aleksander, 61. Sõmerpalu v. Ala k. Pärtsimäe t.
41. Kala, Ann, 87. Kärgula v. Sulbi alevik
42. Kallion, Ado, 86. Vana-Antsla v. Rimmi k. Suure-Kauksi t.
43. Kallion, Juhan, 79. Uue-Antsla v. Tiido k. Tiido t.
44. Kallion, Leena, 87. Uue-Antsla v. Kahroni k. Mäe-Kiisa t.
45. Kallion, Mari, 75. Vana-Antsla v. Kobela k. Madise t. majake
46. Kangro, Karoline, 62. Vana-Antsla v. Oe k. Kiltre t. majake
47. Kaska, Ferdinand, 45. Vana-Antsla v. Eebera k. Kaika t. (Karula kihelk. all)
48. Kender, Jaan, 76. Vana-Antsla v. Nässmetsa asnd. Maasika at.
49. Kerem, Elviire, 28. Karula v. Mähkli t. (Karula kihelk. alla kuuluv) ehk: Tartu Vaksali tän. 11
50. Kerem, Karl, 40. Pankovitsa
51. Kerge, Karl, 76. Vaabina v. Utsali t.
52. Kets, Marie, 68. Vaabina v. Haava t.
53. Kikkas, Jüri, 64. Sõmerpalu v. Sõmerpalu k. Kikka t.
54. Kiltre, Sohvi, 78. Vana-Antsla v. Säre k. Konnamäe t.
55. Kivi, Karl, 50. Antsla alev
56. Koch, Katri, 58. Vana-Antsla v. Oe k. Sikaveski t. majake
57. Kolberg, Jaan, 79. Kärgula v. Risttee k. Risttee t.
58. Kolberg, Liisa, 66. Kärgula asnd. endine moonamaja
59. Krevald, Marta, 84. Vana-Antsla asnd. endine moonamaja
60. Krüüner, Ida, 59. Uue-Antsla v. Kassi k. Piiri t.
61. Kungus, Vidrik, 72. Urvaste v. Mäe t. majake
62. Kähr, Otto, 33. Kärgula v. Zirgu t.
63. Kängsep, Kaarli, 72. Linnamäe v. Hargi t.
64. Kängsep, Mari, 71. Linnamäe v. mõisa endine teenijaruum
65. Kütt, Andres, 47. Vana-Antsla v. Kauksi algkool
66. Laas, Johan, 68. Vana-Antsla v. Oe k. Hiire t.
67. Laas, Marie, 74. Antsla alev Vaksali tän. 6
68. Laurits, Vilhelmine, 25. Urvaste v. Koigi algkool
69. Lees, Sohvi, 67. Vana-Antsla v. vaestemaja
70. Liebert, Ann, 70. Vana-Antsla v. Rimmi k. Litsmetsa t.
71. Liibeon, Isak, 70. Vana-Antsla v. Säre k. Villaku t.
72. Liin, Mari, 76. Kärgula v. Käuhkna t.
73. Lingen, Emmi, 46. Urvaste mõis
74. Linna, Richard, 35. Sõmerpalu vallamaja
75. Lintser, Jaan, 76. Uue-Antsla v. Koljo-Hindreku t.
76. Loppi, Leenu, 86. Kärgula v. Sulbi alevik
77. Matt, Peeter. 75. Vana-Antsla v. Oe k.
78. Maydell, Marie, 78. Linnamäe mõis
79. Meeron, Mari, 78. Uue-Antsla v. Põrtuse k. Krübi t. majake
80. Mihkelson, Olga, 76. Vaabina v. Prüüsi t.
81. Mägi, Kreeta, 92. Kärgula v. Piirimäe t.
82. Määrits, Peeter, 76. Kärgula v. Vastse-Piisi t.
83. Matteus, Kusta, 59. Kärgula v. Mõtusmäe t.
84. Naadel, Ann, 76. Uue-Antsla asnd. endine moonamaja
85. Neuman, Kristjan, 53. Urvaste v. Teedla t.
86. Neuman, Peeter, 86. Urvaste v. Vana-Söödi t.
87. Novek, Karl, 36. Vana-Antsla v. Lusti algkool
88. Novek, Leena, 69. Vana-Antsla v. Lusti algkool
89. Nõgel, Samuel, 84. Kärgula v. Makke t.
90. Omler, Jaan, 77. Uue-Antsla asundus Oina at.
91. Ossul, Liisu, 83. Sõmerpalu v. Sõmerpalu k. Kangro t.
92. Ots, Juhan, 63. Vana-Antsla v. Rimmi k. Tootsi t.
93. Pallav, Peeter, 79. Kärgula v. Pulli k. Vastsetare t.
94. Pallits, Anna, 74. Urvaste v. Tilso t.
95. Palvadre, Anton, 42. Tartu Vabriku tän. 3-10
96. Palvadre, Jaan. Valgamaa Paju asnd.
97. Pantalon, Johan, 74. Uue-Antsla asnd. Endine moonam.
98. Parts, Eduard, 37. Linnamäe asnd. Laane at.
99. Parts, Peeter, 70. Sõmerpalu v. Sõmerpalu k. Villemi t.
100. Peterson, Jaan. Karula v. Tätta t. (Karula kihelk. alla kuuluv)
101. Peterson, Johan, 57. Vana-Antsla v. Säre k. Kollino t.
102. Pihlo, Hugo, 71. Uue-Antsla v. Kassi k. Kassilaane t.
103. Piho, August, 46. Sõmerpalu v. Mustja k. Vasksaare t.
104. Piirand, Karl, 79. Uue-Antsla v. vaestemaja
105. Piirman, Jüri, 75. Sõmerpalu v. Lilli k. Savilaane t.
106. Pillai, Sohvi, 65. Uue-Antsla v. Põrtuse k. Andre-Jaani t. majake
107. Plangi, Peeter, 61. Sõmerpalu v. Ala k. Kolga t.
108. Potter, Krisitne, 80. Sõmerpalu v. Sõmerpalu k. Partsi t. majake
109. Prisko, Karl, 60. Antsla alev, Põllu tän. 3.
110. Puura, Katre, 80. Vaabina v. Ora t.
111. Põder, Isak, 84. Vaabina v. Selli t.
112. Põder, Otto, 71. Vaabina v. Selli t.
113. Püvi, Andres, 88. Vana-Antsla v. Rimmi k. Kiilaku t.
114. Raudsik, Johan, 68. Uue-Antsla asnd. Raua at.
115. Reha, Peep, 80. Urvaste v. Truuta asnd. Vokimäe at.
116. Rehkli, Eeva, 81. Uue-Antsla v. Kahroni t. majake
117. Rehkli, Karl, 73. Vaabina v. Hannikeste t.
118. Reile, Katri, 80. Vana-Antsla v. Rimmi k. Järve t.
119. Reinert, Peeter, 81. Vaabina v. Keema t.
120. Reisman, Leena, 80. Uue-Antsla asnd. Kotka at.
121. Retsnik, Karl, 65. Vana-Antsla v. Oe k. Püve t.
122. Roosbaum, Kristjan, 71. Sõmerpalu v. Ala k. Partsipalu t.
123. Rosenberg, Friedrich, 70. Uue-Antsla v. Põrtuse k. Suure-Sundsi t.
124. Rosenberg, Märt, 92. Uue-Antsla v. Pärtuse k. Hagariku t.
125. Rosenthal, Mango, 76. Uue-Antsla v. Kassi k. Punde-Mihkli t.
126. Rosman, Kusta, 74. Vana-Antsla v. Oe k. Oriku t.
127. Rumm, Kusta, 56. Kärgula v. Põksi t.
128. Ruuder, Joosep, 79. Uue-Antsla v. Põrtuse k. Laasikese t.
129. Ruuder, Maarja, 78. Uue-Antsla v. Põrtuse k. Laasikese t. majake
130. Rämmarga, Hindrik, 85. Sõmerpalu v. Lilli k. Kaabsoo t.
131. Rätsepp, Johan, 79. Vana-Antsla v. Rimmi k. Rimmi-Vassila t.
132. Rätsepp, Karl, 77. Vana-Antsla v. Rimmi k. Litsmetsa t.
133. Saaremets, Aleksander, 47, Vaabina v. Vastsemetsa t.
134. Saaremets, Peeter, 74. Vaabina asnd. Rannu t.
135. Saunamees, Rein, 89. Uue-Antsla asnd.
136. Simm, Peeter, 78. Vana-Antsla v. Säre k. Hangu t.
137. Soo, Villem, 71. Urvaste v. Märdani t.
138. Soova, Anna, 75. Vana-Antsla v Kiltre algkool
139. Stahlberg, Villem, 61. Vaabina v. Kaagu asnd. Konksilaane t.
140. Stamm, Miina, 74. Linnamäe mõis
141. Särg, Anna, 80. Vana-Antsla v. Säre k. Kärna t.
142. Taal, Karl, 32. Uue-Antsla v. Kuldre algkool
143. Taal, Vidrik, 73. Vana-Antsla v. Kobela k. Madise t.
144. Taks, Ferdinand, 72. Uue-Antsla v. Tiido k. Upatsi t. majake
145. Tee, Liisa, 68. Uue-Antsla asnd.
146. Thalfeld, Mihkel, 79. Sõmerpalu v. Mäe k. Tindi t. majake
147. Tinno, Villem, 82. Linnamäe v. Holla t.
148. Tint, Daniel, 71. Sõmerpalu v. Mustja k. Prangli t.
149. Tint, Jüri, 68. Sõmerpalu v. Mustja k. Prangli t.
150. Toom, Anna, 70. Vaabina v. Mattu t.
151. Toom, Juhan, 76. Urvaste endine moonamaja
152. Treumuth, Leena, 75. Vana-Antsla v. Rimmi k. Reidle t.
153. Treumuth, Värdi, 85. Vana-Antsla v. Rimmi k. Reidle t.
154. Trull, Ado, 74. Vana-Antsla v. Oe k. Hiire t.
155. Undrus, Sohvi, 75. Vana-Antsla v. Säre k. Villalinn
156. Unojaan, Mai, 83. Linnamäe v. Prikeli t.
157. Urbanik, Jaan, 83. Uue-Antsla v. Tiido k. Matsi-Otti t.
158. Vallner, Eeva, 66. Vana-Antsla v. Kobela k. Hinni t. majake
159. Vassil, Jaan, 58. Uue-Antsla v. kõrtsimaja
160. Vedler, Aleksander, 82. Vaabina v. Koolitare t.
161. Vedler, Mari, 78. Sõmerpalu v. Mustja k. Simmula t.
162. Venzel, Karl, 73. Vaabina, Hendriku t. majake
163. Vilde, Jaan, 74. Linnamäe asnd. Alakäiso at.
164. Vill, Andres, 79. Vana-Antsla v. Kobela k. Kraavi t.
165. Villemson, Gustav, 42. Kärgula algkool
166. Vuks, Adam, 84. Kärgula v. Pulli k. Otsa t.
167. Väre, Hans, 75. Sõmerpalu v. Sõmerpalu k. Partsi t. majake
168. Zeiger, Mari, 76. Vana-Antsla v. Rimmi k.
169. Zibo, Karl, 66. Vana-Antsla v. Oe k. Haavistu t.
170. Zilenski, Petter, 75. Uue-Antsla v. Haki t.
171. Ziius, Jakob, 74. Urvaste v. Silgu t. majake
172. Simson, Miina, 69. Urvaste v. Horma t.
173. Prisko, Julius, 33. Urvaste v. Konguse t.
174. Liba, Anna, 77. Vana-Antsla v. Rimmi k. Liba t.
175. Kasuk, Liisa, 61. Linnamäe endine moonamaja
176. Hiller, Marie, 72. Vana-Antsla v. Villalinn
Märge: Elviire Keremi, Karl Keremi, Jaan Petersoni, Jaan Palvadre ja Karl Kivi andmed olen saanud kirjalikult. E. Keremi osa andmeid põhinevad arhiivmaterjalil, nimelt E. V. Keskarhiivis leiduval Liivi kubermangu sandarmivalitsuse akt nr. 252, a 1907. Samuti olen saanud E. Keremi kaudu läbitöötatult andmeid Karl Keremilt ja Jaan Petersonilt.
30. juunil asusin tööle. Vana-Antsla vallakirjutaja J. Söödilt sain valla kohta vajalikke teateid. Ööd Oe külas Hansi talus Muraschko pool.
1. juuli. Vana-Antsla valla arhiivis. Ööd vallamajas kirjutaja Söödi pool.
2. juuli. Sõnalise traditsiooni kogumisel Oe külas. Ööd Kiltre talus Majakase pool. Võrdlemisi viljatu päev.
3. juuli. Oe külas. Ööd Püve talus Mõtuse peres.
4. juuli. Oe ja Rimmi külas. Ööd Liba talus Hermlini pool.
5. juuli. Rimmi külas. Sain häid andmeid Meos Rätsepalt. Ööd Litsmetsa talus Lieberti pool.
6. juuli. Rimmi külas. Ööd Suure-Kauksi talus ksv. Taageni pool.
7. juuli. Rimmi külas. Sain häid andmeid Jukk Hansilt. Ööd Väike-Kauksi talus Markvardti pool.
8. juuli. Rimmi külas. Ööd koolimajas õpetaja P. Treumuthi pool.
9. juuli. Säre külas. Ööd Zimmi talus Simmi peres.
10. juuli. Säre külas. Ööd Pärsimäe talus Tõra pool.
11. juuli. Säre külas ja Kraavi õigeusukiriku arhiivis. Ööd Kivisilla talus Allase pool.
12. juuli. Säre külas ja mõningais Oe küla taludes. Ööd Vana-Antsla vallamajas kirjutaja Söödi pool.
13. juuli. Anne asunduses ja Kobela külas. Otsast otsani viljatu päev. Ööd Kobela külas Hinni talus ksv. Vallneri pool.
14. juuli. Kobela külas ja Bose asunduses. Ööd Bosel Määrastemäe asutalus Põderi pool.
15. juuli. Bose asunduses. Ööd Lusti koolimajas õpetaja Noveki pool.
16. juuli. Bose asunduses ja Uue-Antsla vallamajas. Sain informatsiooni vallast kirjutaja O. Kõivilt. Ööd Mäe-Kiisa talus Pristko pool.
17. juuli. Kahroni, Pihleni ja Kassi külakestes. Ööd Mäe-Kiisa talus.
18. juuli. Uue-Antsla valla arhiivis. Ööd Mäe-Kiisa talus.
19. juuli. Uue-Antsla valla ja Urvaste kiriku arhiivis. Ööd õpetajamajas õpetaja Valki pool.
20. juuli. Urvaste kiriku arhiivis. Ööd õpetajamajas.
21. juuli. Kiriku arhiivis, kirikus, surnuaias, köster Vassili pool. Ööd õpetajamajas.
22. juuli. Uue-Antsla asunduses. Ööd riigimaade valitseja Samarüütli pool.
23. juuli. Uue-Antsla asunduses. Ööd Vana-Antsla mõisas dr. Lattiku pool.
24. juuli. Uue-Antsla, Vana-Antsla ja Nässmetsa asunduses. Ööd Maasika asutalus Kenderi pool.
25. juuli. Antsla alevis. Ööd Lüüsi talus Lüüsi pool.
26. juuli. Uue-Antsla valla Põrtuse külas. Ööd Tsiksi talus Vellneri peres.
27. juuli. Põrtuse ja Tiido külas. Ööd Kassilaane talu krundil popsi majakeses Reismani pool.
28. juuli. Tiido- ja Kassi külas. Ööd Peetri-Jaani talus ksv. Kangro pool.
29. juuli. Vaarikala-, Kõlbi- ja Pihleni külas. Olin ööd Kassi külas Punde-Mihkli talus Rosenbergi peres.
30. juuli. Linnamäe vallamajas. Sain informeerivaid andmeid kirjutaja Jakobsonilt. Ööd sealsamas.
31. juuli. Linnamäe valla arhiivis ja Linnamäe asunduses. Ööd Kadaku asutalus Krewaldi pool.
1. august. Linnamäe asunduses. Ööd Makke talus Halleri peres.
2. august. Kärsna külas. Lümandiku asunduses. Ööd Pätsimäe talus Pakleri pool.
3. august. Hargi, Holla ja teistes taludes. Ööd Kõvaski talus Halleri pool.
4. august. Vaabina vallamajas. Kirjutaja Liivilt sain informatsiooni. Valla arhiivis. Ööd sealsamas.
5. august. Vaestemajas ja ümbruskonnas. Ööd Keema talus Reinerti pool.
6., 7., 8. august. Tarvitasin oma huvides.
9. august. Kagu asunduses. Ööd Konksilaane asutalus Stahlbergi pool.
10. august. Vaabina üksiktaludes. Ööd Kaspera talus Ahmani pool.
11. august. Paju asunduses. Ööd Pihlaka asutalus Keema pool.
12. august. Vaabina asunduses. Ööd Hansi talus Perve pool.
13. august. Kärgula valla arhiivis. Ööd vallamajas kirjutaja Hõrraki pool.
14. august. Pulli külas ja Rummi asunduses. Ööd Vabaduse asutalus Kärsna peres.
15. august. Rummi asunduses, Kärgula mõisas ja asunduses. Ilm vihmane. Ööd Taga-Melga talus Nõgeli pool.
16. august. Sulbi alevikus ja Hammaste külas. Ööd Põksi talus ksv. Rummi pool.
17. august. Risttee ja Leiso külas. Ööd Paadi talus Leoki peres.
18. august. Hänike külas ja Sõmerpalu vallamajas. Sain informatsiooni kirjutaja Linalt. Arhiivis. Ööd sealsamas.
19. august. Vallaarhiivis ja Mustja külas. Ööd Sõmerpalu koolimajas õpetaja Feldveberi pool.
20. august. Lilli ja Järvere-Ala külas. Ööd Partsipalu talus Roosbaumi peres.
21. august. Järvere-Mäe külas, Järvere mõisas. Ööd Villemi talus Saariku pool.
22. august. Sõmerpalu külas ja mõisas. Ööd Ivani talus.
23. august. Kasutasin enese huvides.
24. august. Urvaste valla arhiivis. Ööd Pätsimäe talus (Linnamäe v.) Pakleri pool.
25. august. Urvaste asunduses ja valla üksiktaludes. Ööd Tilso talus Pallitsa pool.
26. august. Üksiktaludes. Ööd Teedla talus Neumani pool.
27. august. Truuta ja Anne asunduses. Öösel sõitsin Paluperast rongiga Tartu tagasi.
Märge: Lähemad andmed rääkija elukoha ja vanuse üle leiduvad aruande lõpus toodud nimestikus vastava numbri all. Et tööd tehniliselt lihtsustada, on lühendatud tsitaatides valla nimetused järgmiselt: Vana-Antsla=V-A, Uue-Antsla=U-A, Urvaste=Urv., Kärgula=Kgl., Sõmerpalu=Smp., Vaabina=Vbn. ja Linnamäe=Lnm.