Ajaline traditsioon

Kogutud Räpina kihelkonnas Meeksi, Veriora ja Toolamaa valdadest 1931 a. suvel.

Traditsioon ajaloolistest paikadest.

Rootsi kasarmud. 1,5 km kaugusel Mehikoorma alevist, Küka mõisa põllul, vanast tuulikust Peipsi pool asunud rootsi sõjaväe kasarmud. Kasarmute varemed on jutustaja lapsepõlves mõisa põllul näha olnud. Nüüd asub samal kohal tasane nurm. (Gustav Tensberg, 66 a.)

Vana kuusk. Meeksi mõisast ühe km kaugusel Räpina suunas kasvab hiigla suur ja vana kuusk, mille vanust kaugelt üle 200 aasta arvatakse. Sõdade ajal kasutatud kuuske vaatetornina. Ilmasõja ajal lõigati puul latv ära, et seda paremini saaks vaatetornina kasutada. (Gustav Tensberg, 66 a.)

Kirik. Parapalu ja Jõepera vahelisel maa alal asunud kunagi kirik. Täpne kiriku asupaik teadmata, kuid arvatakse, et see maa ala aja jooksul Peipsi alla jäänud. (Viido Hindok, 72. a.)

Peipsist. Peipsi olla vanasti Mehikoorma alt nii kitsas olnud, et eesti taluperenaisele kes Vene külast leiva labidat küsinud, see üle kraavisarnase veekogu ulatatud.

Praeguse Mehikoorma piirivalve kordoni maja kohal olnud suur küla, kuid aja jooksul on Peipsi laienedes see koht vee alla jäänud.

Jõepera laht on tekkinud alles peale Jaapani sõja. Ennem olnud samal kohal kuiv maa, järve kaldal kasvanud igivana kuusk, mille vanust keegi ei teadnud. Puu latva ehitatud sõjaväe vaatetorn. Nüüd on koht vee all, alles hilja aja eest paistnud mainit kuuse murdunud tüvi Peipsi lainetest. (Viido Hindok, 72. a.)

Jõepera küla. Jõepera küla on pärinud nime teda vanasti lõuna poolt piiravast ja Peipsisse suubuvast jõest. Kinni kasvanud jõe lamm on nüüdki veel märgatav, samuti leidub üksikutes kohtades veel lahtist vett. (Miina Hindok, 80. a.)

Vanamõisa pera. Umbes poolteise kilomeetri kaugusel Parapalu koolimaja juurest loode suunas asub mets, rahva poolt Vanamõisa peraks nimetatud. Osa kohalikkudest elanikkudest arvavad et mainit kohal kunagi mõis asunud, teised peavad seda endise sõjaaegse kindlustuse asupaigaks. (Jakob Truuts, 82 a.)

Uhtinina heinamaa. (Uhtinõna - uhtnu nõna). Uhtinina heinamaa Meerapalus on järvest tekkinud maanina, mis moodustunud lainte tegevusel mudast ja kõntsast. (Viido Kliiman Meerapalust, 50. a.)

Uhtinina heinamaad läbistavad põhja-lõuna sihis neli Saksa laheni ulatavat jõesängi taolist madalikku, rahvasuus joomadeks (juum) nimetatud. (Pori juum, Vesi juum, Vana juum).

Kohalikkude elanikkude hulgas valitseb arvamine nagu oleksid mainitud joomad rootsi ajal kaevatud ja nüüd ummistunud kanaalid, mis kaevati selleks, et Uhtininal laagris olevale vaenlasele laevadega seljataha pääseda. (Viido Kliiman Meerapalust, 50. a.)

Mainit rahva arvamine ei vasta nähtavasti tõele. Nn joomad on vaid looduse sünnitus, mis tekkinud Uhtinina aeg-ajalise kasvamise teel. Suurim joom olnud alles teo-orjuse ajal laevasõidu tee. Meerapalu teolised sõitnud suures paadis, mis umbes 60 inimest mahutas, läbi mainit jooma Saksa lahte ja sealt edasi Meeksi teo päevi tegema. Hobusega oli Meerapalust väljapääs vaid talvel võimalik, kuna aga suur vee ajal ainult veeteed tarvitada saadi. (Alfred Soekarusk, 42 a.)

Endine mõis. Rihtemetsa küla (Meeksi v.) asemel olnud enne Põhja sõda suur mõis, mille süda praeguse Põrsa talu kohal oli. Põrsa talu õues oli hiljuti vana mõisa aegne kaev, mida viinakoja kaevuks nimetati. Rahvas teab rääkida suurest põua aastast, mil kõik kaevud ära kuivanud. Ümbruskond kannatanud suure vee puuduse all, ka mõisa karja ähvardanud see hävitada. Viimaks kaevatud sügav kaev lähedale sohu, kust küllaldaselt vett saada olnud. Kaevu aset ja pehkinud kaevu salvi võib praegugi soos näha. Mainitud mõisa aga hävitanud Põhjasõda, ka ümbruskonna maa olnud täiesti inimestest tühi ja laastatud. Pääle sõja tulnud Lätimaalt keegi talupoeg endise mõisa kohale elama, pannes aluse praegusele Rihtemetsa külale. Seitsme inimpõlve kestel elanud lätlase järeltulijad külas, kuid hiljem rännanud nad Venemaale. (Ann Täll Rihtemetsalt, 67 a.)

Menikuunu sõjatee. Menikuunu soos (Veriora vallas) on arvatavasti Rootsi aegne palkidest sõjatee mis algab Menikuunu soo saarelt, (Menikuunu saar on suuremaid soo saari Menikuunu soos) suundudes idasse läbistab ta Räpina palo, tulles risti üle praeguse Veriora-Lepasaare maantee, Musta ja Valge järve vahelise metsa, kus arvatavasti laagri plats olnud. Arvatakse, et mainit sõjatee ehitajad rootslased olnud. Seda tõendavad ka nn Rootsi kaevikud Mustjärve lääne ja põhja kaldal millede lähedusse ka saarelt tulnud tee välja viis. Kaevikutest on säilund paari meetri paksune mulla vall mis kahelt poolt üles pillutud. Vall asub järve lääne kaldal ulatudes ka ümber põhja poolse järve otsa, mille taga asubki laagri plats.

Laagri plats asub Mustjärve põhja otsast mõnisada meetert põhja suunas ja on varjatud künkalise maastikuga. Plats iseendast on tasane, äärtelt piiratud madalaks vajunud mulla valliga mille juures kindlasti inimeste kätetööd märgata võib, sest ta erineb tugevasti harilikest maapinna vormest.

Menikuunu sõjatee pikkus on kohaliku metsavahi August Kiudoski arvates kahe kilomeetri ümber olnud, tee laius aga umbes 7-8 meetert. Tee avastati umbes 1890 aasta paiku Menikuunu soo magistraal kraavi kaevamisel, kusjuures sügavast soo põuest 7-8 m pikkused hästi säilund männe palgid nähtavale tulid. Puud olid kirvega raiutud ja täiesti mädanemata. Jutustaja oli lapsena tee avastamise juures. Hiljem on ta mitmel korral sõjateed üles leida püüdnud, kuid tee sügaval soo pinnas asudes on katsed nurjunud. Ainult umbkaudselt teab metsavaht kohta näidata kus tee asus. Põhjasõja eel on Menikuunu soosaar asustatud olnud. Praegugi võib saarel näha vanu ehituste jäänuseid, ka asub saarel vaha sisselangenud kaev. Menikuunu saarel on haruldaselt hää põllumaa, nüüd kasvavad seal vaid hiigla pähkla põõsad. Arvatavasti on saarel sõjaaegne kindlustus või pelgupaik olnud, sest Menikuunu soo on tuntud läbipääsmatu soona kust ainult üksikud ümbruskonnaga hästi tuttavad inimesed läbi oskavad tungida. (August Kiudosk)

Märkus: Eelpool mainitud kohad asuvad suures Veriora metsas, nn Räpina palos.

Vereoja. Veriora mõisa ümbruses on vanasti suuri lahinguid peetud. Veriora nimigi oli vanasti Vereoja, sest inimverd olla siin ojadena voolanud. Sõjategevusest annavad tunnistust ümbruskonnas asuvad kääpad ja eelpool kirjeldatud kaevikud, sõjatee ja laagriplats mille kaugus Veriora mõisast vaid 3 kilomeetrit. (August Kiudosk)

Kirik. Kohalik rahvas teab rääkida Veriora mõisa lähedal asunud kirikust, mille asupaik vast ½ km kaugusel Veriora-Petseri maantee äärsel metsa serval olnud. (August Kiudosk)

Veriora metsaülema Ernst Riedeli põllu sees (170 m Veriora-Petseri maanteest) on 2 m sügavune lehtri kujuline auk, mille laius alt 3 meetrini ulatub. Auk tekkinud 1930 aasta sügisese künni ajal, kusjuures hobune äkki maa sisse vajunud. Umbes 10 m kaugusel august algab suur Veriora org, mille põhjas voolab ojake (end. Vereoja). Arvatakse et mainit augu tekkimine on ühenduses endise sõjaaegse maa aluse teega mis ühendas kahte oru osa. (Ernst Riedel Verioralt)

Sõjatare Haavapääl. Haavapää külas Ritsika talu metsas on umbes 2½ meetri kõrgune koobas, mille esimene osa on madalam. Koobas asub heledast liivakivist kalju sees, nagu see tavaline Võhandu kallastel. Jõgi asub koopast paarisaja meetri kaugusel, seetõttu on raske kindlaks teha mil viisil koobas tekkinud. Haavapää küla elanikkude arvates olnud koobas sõjaaegseks pelgupaigaks, sellest saanud ka koopale nimeks Sõjatare. (Lepmann Haavapää külast, 46 a.)

Vana veski. Vanasti olnud Haavapää küla kohal Võhandu jõel veski kus möldriks rikas Kivaku Toss oli. Mölder olnud rikkamaid mehi ümbruskonnas, omas toredate hobuste demonstreerimiseks sõitnud ta suvel ikka saaniga kirikusse. Haavapää veski hävinenud Põhjasõja aegsete lahingute ajal.

Sõjasild. Sama veski juurest viinud üle Võhandu jõe rootsi sõjasild. Praegu leitakse veel jõest suuri puu tükke, milliseid peetakse endise silla osadeks. (Peeter Sõukant, 79 a.)

Sõjatare š Viira taevaskoda. Viira asunduse lähedal, Tobrelutsu ja Viia veskite vahel, Võhandu pahemal kaldal, asub nn Sõjatare ehk Taevaskoda nagu teda laialdaselt hüütakse. See on mitme meetri kõrgune ja ruumikas koobas punakast liivakivist kalju sees. Koobas ulatub sügavale mäe sisse, mille põhjast allikad välja voolavad. Sama koopaga seob kohalik rahvas mitmesuguseid legende. Ühed peavad teda sõjaaegseks pelgupaigaks, teised kellegi kardetava röövli asupaigaks.

Kindrali matus. Võukülast üks kilomeeter põhja pool, Kusta Terepsoni metsa sees, kõrgel Võhandu pahemal kaldal asub nn Kindrali matus. See on mägi kuhu rahva jutu järele vanasti sõja ajal keegi kindral Goldberg maetud. Ühes kindraliga pandud hauda ka suur varandus. (Aleksander Roos Võukülast, 71 a.)

Eelpool toodud legendaarsest teatest paistab tõenäolisem teine oletus maalinna endisest asupaigast. Maalinna olemasolust teab rääkida Sauna talu peremees Kusta Terepson. Välimuselt sarnaneb mainit koht küll endistele maalinnade asupaikadele, kuid maa alalt on ta selleks ehk liiga väike. Arvatavasti on siin väiksem maalinn š ainult lähema ümbruskonna rahva pelgupaik olnud. Mainit koht on piirat ühelt poolt väga kõrgest ja järsust Võhandu kaldast, teiselt poolt piirab teda sügav org. 2-3 meetri paksune mullavall piirab poolringi sarnast, umbes 50 meetrilise läbimõõduga maalinna asupaika. (Kusta Terepson)

Ilmasõja aegsed kaevikud. Mehikoorma alevikust kuni Jõepera külani asuvad pikki Peipsi rannikut ilmasõja ajal kaevatud kaevikud. Mõned neist on kohaliku rahva poolt kinni aet, kuna osa on säilund käesoleva ajani.

Kääpad ja kalmistud

Naha külas (endise Meeksi valla piires) asub nn Kalmete kink. Arvatavasti on see sõjaaegne kalmistu, sest kaevamisel on leitud ühes inimjäänustega ka üksikuid vana aegseid relvu ja nende osasid, näiteks sõjakirves, purunenud oda otsi jne. Kohalikkude hulgas on arvamine, et mainit kohal olnud vanasti suur lahing. (Rudolf Zingov Nahalt, 40 a.)

Meeksi vallas Jõepera külas Paul Afangasjevi talu õues olnud umbes 160-170 aasta eest vene surnuaed. Sageli leitud kohalt inimeste luid. Viimane leid olnud alles kolm aastat tagasi. (Viido Hindok, 72. a.)

Laaksaares Mudsu talu põllul olnud vanasti kabel. Mudsu talu aga olnud mingi mõis, mille nime ei teata. Mainit kabel olnud sama mõisa matmise paigaks. (Jakob Truuts, 82 a.)

Umbes 1 km Kääbassaare talust (Meeksi v. Meerapalu külas) loode suunas asub vana sõjaaegne ühishaud. Kääbas on ümmargune umbes 4 sülda läbimõõdus, keskelt vähe sissevajunud. Kääpa kohal kasvanud põline mets, mida näeme praegugi pehkinud kändudest. Praegu kasvab samal kohal uuesti nülitud segamets. Ka mujal ümbruskonna metsas leiduvat üksikuid, kuid vähemaid kääpaid. Neist kääbastest saanud ka talule nimeks Kääbassaare. Mainit talu on piirat läbipääsmatuist soodest ja on ainukeseks kõrgemaks kohaks ümbruskonnas. Rahvas teab rääkida Kääbassaarest kui endisest mõisast või kindlusest, milline olnud varustatud tugevate raudväravatega. Kui õhtul väravaid suletud, siis olnud see kuulda kolme kilomeetri kaugusele Meerapalu külla. Näib tõenäolisena, et mainit koht on tõesti mingi vana sõjaaegne kindlustus olnud, mille väravate ees sügav kraav olnud, sellest valli-kraavist on säilund vaid üks osa mis moodustab väga sügava tiigi, millist kohalik taluperemees kasutab linade leotamiseks. (Jaan Adoberg, 65. a.)

Haavametsa küla lähedal, (Meeksi vallas) ülikooli metskonna piiril asub Riiu varik, see on väheldane männimets mis piiratud peaaegu igast ilmakaarest soodega. Riiu paluks ehk varikuks nimetab teda rahvas seepärast, et seal peetud vanasti suuri lahinguid. Olnud lahingust annab tunnistust keset Riiu palu asuv kääbas š arvatavasti ühishaud, mille läbimõõt umbes 5 meetrit. Kääbas asub väikesel künkal, olles kaetud 40-50 aastaste mändidega. Haavametsa küla elanikud teavad rääkida et mainitud künkale sõja ajal suurem varandus maha maetud. Nii on mitmed kaevajad seal varandust otsimas käinud, ei ole aga kulda leidnud, küll aga üksikuid vanu relvu: mõõku ja odasi. Alles käesoleval suvel on kääpa kallal mitme mehega kaevatud. Kes kaevajad olid ja milliseid tulemusi nende töö andis, on teadmata. Haavametsa elanikud arvavad, et varanduse otsijad öösi on töötanud, sest keegi ei ole neid kaevamas näinud. Kaevamised on rikkunud kääpa välise kuju, paar mända on isegi juurtega maa seest välja kistud.

Veriora-Lepassaare maantee ääres umbes 1 km Veriora asundusest asuvad kolm Põhjasõja aegset kääbast. Kääpad on männi metsas, vast paarkümmend meetert teelt lääne suunas. Kääpad on ümmargused umbes 3½-4 meetrilise läbimõõduga. Kõiki neid on rikkunud inimesed kaevamiste läbi, kusjuures alati leitud suuremal arvul inimluid. Mainit koht on planeeritud Veriora asuniku Jaan Kikase krundi küge. (Keerberg)

Veriora asunduses Jakob Lepsoni krundil, Veriora-Viluste tee äärest 300 meetert ida suunas asub väike küngas, millel kasvavad üksikud männad. See küngas olnud sõja aegne matusepaik. Praegu võib vaevalt veel eraldada ümargusi kääpaid üldisest maapinnast. Vanasti vedanud Veriora mõis mainit künkalt kruusa. Kruusa kaevamisel leitud sageli hulga kaupa inimluid, sellest arvatakse et siin tegemist sõjaaegse matuse paigaga (ühishauad). Arvestades viimase asjaoluga katkestatud kruusa vedamine mainit künkalt. Viimane leid, kaks pealuud, tehti kahe aasta eest. (Jakob Lepson)

Pindi palus, umbes ¼ km Pindi külast, Võukülla viiva tee ääres on neli suurt kääbast. Kõige suurem neist on umbes 10 meetrilise diameetriga. Kääpaid on mainitud kohal arvatavasti veel enamgi olnud, kuid need on hävinenud kohaliku rahva hoolimatu teguviisi läbi. Säilund kääbastest on veel hiljuti liiva veetud, seega on nende väline kuju rikutud. (August Pintmann Pindi külast, 50 a.)

Ühe kilomeetri kaugusel Reo veskist, Reo-Pääsna tee ääres asuvad 2 Rootsi aegset kääbast. Aja jooksul on kääpad madalaks vajunud, nii et neid vaevalt tähele teab panna, kui ei tea nende olemasolu. Mainit kääpad on ühishauad. (Lepmann, 46 a. š talu peremees Haavapää küla Ritsina talus)

Suurem arv vanu sõjakääpaid asub Võhandu kõrgel kaldal, Kalmata mäel. Kalmata mäeks nimetab rahvas kõrget Võhandu pahempoolset kallast Süvahava küla all, Tobrelutsu ja Viia veskite vahel. Kalmata mäel (Pusa talu maa-ala) kasvavad kõrged männad ja kased, mis jõe poolt vaadatuna teevad Võhandu järsu kalda veel kõrgemaks kui ta tõelikult on. Siin looduslikult ilusal jõekaldal seisavad mineviku võitluste tunnistajatena 10 sõjakääbast. Mõned neist on suured (kuni 10 m läbimõõduga), teised välemad (2-3m), kuid kõik nad on säilund võrdlemisi hästi. (Autor)

Võukülas (Toolamaa v) Daniel Zernaski rehe taga olnud vanasti kalmistu. Vanad inimesed teavad rääkida, et mainit kohalt künni ja kaevamite ajal palju inimluid leitud. Nüüd on samal kohal Zernaski põld. (Hugo Kütt Võukülast)

Leevakul, Räpina-Tartu maantee ääres, umbes 230 m Hurtsoni poe juurest Tartu poole, asub Kalmata mägi, kuhu maetud sõja ajal üksikuid langenuid. Kääpaid praegu enam tunda ei ole, küll aga on leitud mainitud paigast inimeste luid. 1910 aastal leidis kaupmees Hurtson mäel kaevades suure männa juurte alt inimese luukere. 1927 aastal leidis Hurtsoni poeg sama koha lähedusest inimese pealuu. Kalmata mäe ja Võhandu jõe vahelist heinamaad nimetab kohalik rahvas Kalmata heinamaaks. Arvatakse et siin ümbruskonnas suuri lahinguid peetud. (Eduard Hurtson, 24. a.)

Toolamaa palos, Punni küla ja Toolamaa mõisa vahelises metsas, umbes 30 m Võhandu kaldalt asuvad kolm sõjakääbast. Rahvas nimetab neid Rootsi kääbasteks. Kääpad on väliselt samasugused kui eelpoolt kirjeldatud sõjaaegsed ühishauad. Kohal kasvab vana männa mets. (Liisa Siilbaum, 71 a.)

Mehikoorma kirik

Mehikoorma kirik on ehitatud 1895 aastal Räpina abikirikuks. Praeguse kiriku asemel on enne puust ehitatud kirik olnud. See olnud omal ajal pääkirikuks, kuna Räpinas oli abikirik. Arvatakse et enne äsja mainit kirikut samal kohal juba Rootsi ajal puust kirik olnud. Selle kiriku ümber asunud kabel. Surnuaia olemasolu tõendavad praeguse kiriku ehitamisel suurel hulgal ilmsiks tulnud inimeste luud. (Gustav Tensberg, 66 a.)

Mehikoorma kiriku ehitamise võimaldasid järgmised summad, mis loeteldud 1896. aastal toimunud kiriku õnnistamise laululehel.

1Vanast korjatu raha nink selle protsenti 5366 rbl 62 kop

2. Kingitu raha 182 rbl 1 kop

3. Kontsert on sisse toonu 238 rbl

4. Näitemüük on sisse toonu, selle rahaga mes ramatidega oli korjatu kokkuarvatu 812 rbl 60 kop

5. Tolema vallast kingitu 30 rbl

6. Altari pildi pääle kingitu 150 rbl

7. Orilde pääle Peter Truutsilt kingitu 1000 rbl

8. Rütlikogo poolt 2000 rbl

9. Lutteruse kiriko abikassast saanu 3000 rbl

10. Mattuse kassast 407 rbl

Summa 13186 rbl 30 kop

Kiriku oreli hääks kinkis keegi pime mees Peeter Truuts 1000 rbl. Kiriku orel on vana Tartu Maarja kiriku ümberehitatud orel milline maksis 1500 rbl. (Punnson)

Vabadussõja mälestusmärgina on kiriku laes kahurikuuli auk, milline laeng idast š Peipsi poolt venelastelt lastud. Ka püssikuulide läbi oli kirik Vabadussõja ajal tublisti kannatada saanud. Läänepoolsel kiriku küljel oli enamik aknaid purustatud. Samale kiriku küljele oli kohalik köster omale palkidest pelgupaiga ehitanud. Kiriku torni kasutas ta vaatluspunktina Peipsile, et õigel ajal märgata vaenlaste lähenemist. Punaste vägede lähenemisel põgenes köster Punnisson juba varakult Tartu ja sealt edasi Tallinna. (Punnisson Mehikoormast)

Mehikoorma kirikust mõnisada meetert lääne pool asub kohalik surnuaed, milline asutatud umbes 60-65 a. tagasi. Surnuaia põhja ja ida küljel asusid ilmasõja aegsed kaevikud, millised kohalikkude elanikkude poolt kinni aet. (Leena Jaanson, 77 a.)

Asustamisküsimus: Sisse- ja väljarändamine

1865-70 aastate paiku rändas Meeksi vallast palju perekondi Venemaale. See oli talude ostu ajajärgul. Väljarändajaiks olid need, kes kodumaal talusid osta ei jõudnud. Ka lootus hingemaad saada, ajas inimesi väljarändamisele. (Gustav Tensberg, 66 a.)

Umbes 55-60 aastat tagasi sundis paljuid väljarändamisele kohalikkude mõisnikkude teguviis, nimelt võtsid mõisnikud tol ajajärgul palju renditalusid nende endiste pidajate käest ära ja liitsid maad mõisa külge. Endiste talupidajate tavaline pääsetee (eriti siin, Venemaa piiril) oli Venemaal uut kodu otsida. Kohutav oli väljarändamine Meeksi vallast peale suure Kummi küla lammutamise. (Viido Hindok, 72. a.)

Suur osa Meeksi vallast: Jõepera, Parapalu, Laaksaarest kuni Meerapaluni oli vanast põlise metsa all. Jõeperas j. t. ümbruskonna kohtades elas karjadena hunte. Sama loo jutustaja, Viido Hindok, on lapsena näinud, kui hundid päise-päeva ajal talu õue lammaste järele ilmusid. (Viido Hindok, 72. a.)

Viido Hindoki naise, Miina Hindoki, esivanemad on Rootsist väljarännanud ja Jõepera põlisesse metsa elama asunud. Nende nimi olnud Hering (nüüd Heringson). Heringite perekond š rootslased on seega Jõepera küla asutajaiks. Jutustaja Miina Hindok on viiendast põlvkonnast. Peale mainitud Heringite hakkas ka teisi elanikke Jõepera põlistesse metsadesse asuma. (Miina Hindok, 80. a.)

Laane küla Meeksi vallas on asutatud umbes 1870 aasta paiku põlisesse metsa. Esimesi talusi Laane külas olid Päeva ja Vaarepi talud. Laane küla asustasid Meeksi mõisa ümbrusest sisserännanud talunikud, need olid arvatavasti Meeksi mõisa poolt lammutatud taludest siis põlisesse metsa elama asunud. Mainit küla põllumaa on vilets, kohati soine, kohati liivane. See tõttu ka elatamisvõimalused rasked. Sellest on tingit ka paljude Laane küla elanikkude väljarändamine Venemaale.

1905 aastal rändas esimene Päeva talu peremees Liiming Venemaale. Samuti läks Holsti talu pere Venesse omale paremaid elutingimusi otsima. Holsti talu peremees oligi Venemaal jõukaks saanud, kuid kaotas revolutsiooni ajal varanduse ja pöördus tagasi kodumaale. Elab praegu Laane külas, elatades end kalastamisest. Toode talust põgenes 1901 aasta paiku peremees kesköö ajal Venemaale. Vihmase suve tõttu ikaldus Laane küla soistel põldudel vili, mille tõttu mainit talu majanduslikesse raskustesse sattudes mõisale renti maksa ei suutnud. Öösel pani Toode talu peremees š Narusk kõik oma majapidamise kraami ja loomad paatidesse ja põgenes üle Peipsi, jättes talu saatuse hooleks.

Peale mainitute on veel mitmed perekonnad siit ümbruskonnast välja rännanud. Kõik kel elu kitsaks läks, valgusid Venemaale. (Peeter Narusing)

Meerapalo nimi on tekkinud sellest, et siin kunagi "määratu palo" olnud. See olnud põline läbipääsmata mets milline tule läbi hukkus. Seda oletust põhjustab asjaolu, et praegustest Meerapalu soodest kaevamise ajal suuri hästi säilund palke ja kände päevavalgele tuleb. Arvatakse et metsaaluse põledes puud maha langesid ja endine metsamaa soostuma hakkas; aja jooksul tekkis pragune kõrge turbasoo kus vaid üksikud kidurad männad kasvamas. Meerapalo küla olles asutatud läbipääsmatute soode ja metsade taha, oli kõigest muust ilmast täiesti isoleerit. Küla ise asus umbes 70 aasta eest umbes ½ km kagu pool praegusest asupaigast. (Viido Kliiman Meerapalust, 50. a.)

XIX sajandi lõpul rändas Aravo külast (Meeksi v) palju perekondi Venemaale lahedamaid elutingimusi otsima. Maad anti Venemaal kergemini ja isikumaks oli sääl vähem kui näiteks Meeksi vallas (5 rbl). (Daniel Adamson, 51. a.)

Ka Veriora vallast on palju perekondi Venemaale rännanud, iseäranis Pääsna külast. Siit väljarändajad olid päämiselt popsnikud, kes Venemaalt maad lootsid saada. Pääsna küla on asustatud Haanjast sisserännanud ja ümbruskonna valdadest tulnud elanikud. (Jaan Pintmann Pääsnalt, 84 a.)

Soohara küla ümbrus on juba väga kaua aja eest asustatud. Kõik talunikud on põlised Soohara elanikud, välja arvat Viiardi perekond, kes teoorjuse ajal Viljandimaalt Sooharasse rännanud. XIX s lõpul ja XX sajandi alul läks siit palju popsnikke ja teisi maata inimesi Venemaale (Vologtasse). (Hindrek Järv Sooharalt, 66 a.)

Võuküla, Toolamaal, on kohaliku rahva arvates vanemaid külasid ümbruskonnas. Tema vanadust arvatakse isegi 400 aasta ümber. Nime on ta pärinud teda läbistavast Võhandu jõest. (Paap Mältson, 89 a.)

Punni küla (Toolamaa v.) asustamis aeg ulatub tagasi Põhjasõja eelsesse ajajärku. Mainit küla asub ilusas Võhandu jõe käärus olles vanasti piiratud põlistest Toolamaa metsadest. Siia ilusasse jõeorgu asusid Riia lähedusest sisserännanud Punni Otto ja Punni Tiit elama. Tiit rändas varsti edasi praegusesse Tobreotsa külla (Räpina vallas) Punni Otto järglased on praegused Punni küla elanikud Punmannid. Punmannid on jõukamaid perekondi Punni külas ja olid esimesi talude päriseks ostjaid (arvatavasti 1865 a). (Kusta Punnmann, 53 a.)

Sõjategevusest vanematel aegadel.

Poola valitsuse aegades oli maa sõdade tõttu palju kannatanud. Külad olid maatasa tehtud ja inimesed tapetud.

Naha küla š Vene piiriäärne nurk, jäi tookord kõige enam puutumatuks. Siia oli koguni 8 peremeest ja 3 hobust järele jäänud. Ka seemnevilja olid Nahaküla peremehed suutnud alal hoida. Kaks poola ametnikku käisid kõik piiriäärsed vallad läbi, et kontrollida maa külimata jätmist. (Rudolf Zingov Nahalt, 40 a.)

Piiriäärne Meeksi vald kannatas sageli sõdade tõttu, sest siin löödi alati esimesed lahingud. Põline Kandsaare mets, Naha küla taga, oli põgenikkude pelgupaigaks. Sageli pani vaenlane metsa põlema et põgenenud küla elanikke kätte saada. (Rudolf Zingov Nahalt, 40 a.)

Põhja sõja ajal on Meeksi vald eriti palju kannatanud, maa oli laastatud, rahvas tapetud ja külad põletatud. (Gustav Tensberg, 66 a.)

Kõik Laaksaare (Meeksi v) elanikud hukkunud Põhjasõja ajal. Peale sõja tulnud Venemaalt keegi Klimka nimeline siss Laaksaarde elama. Klimka järglasi võib ümbruskonnas suurel arvul leida. Klimka nimest on moodustatud järgmised perekonnanimed: Kliimask, Kliiman, Kliimson, Kliimand, Kliimberg jt. Neid nimesid võib suurel arvul leida kogu Räpina kihelkonnast. (Jakob Truuts, 82 a.)

Piirioja koolimaja (Mehikoormas) kohal on kunagi sõjategevus olnud. Koolimaja ümbrusest on mitmel korral vanu relvu leitud. 1866. aastal leiti sealt mõõk, mitu oda ja vanu rahasid. (Jakob Truuts, 82 a.)

Ka Kääbassaare ümbruses (Meerapalos) leiame vanaaegse sõjategevuse jälgi. Seda tõendavad sõjaaegsed kääpad ja relvade leiud. 30 a. tagasi leidis Kääbassaare talu peremees 1½ jala pikkuse kahepoolse teraga mõõga ja sõja kirve. Mõõk olnud küll tublisti rooste söödud, kuid siiski saanud tast haruldaselt hää teraga seatapmise nuga. Sõjakirves aga on ajajooksul kaduma läinud. (Jaan Adoberg, 65. a.)

Peale Põhjasõja elasid Punni külas (Toolamaa v) ainult kaks perekonda š Punni Tiit ja Punni Otto. Külas käinud peale sõja Setumaa poolt "sissid" röövimas. Kaitseks röövlite eest kindlustatud talud ja varustatud tugeva raudväravaga. Punni talu on kaitstud kolmest küljest Võhandu jõega, ainult lõuna külg tuli kindlustada. Varju sõja ja röövlite eest pakkunud ka Võhandu kallastel olevad koopad ja kaljud, ning tookordsed põlised metsad. (Kusta Punnmann, 53 a.)

Katku, nälja ja ikaldusaastad

1849. aastal oli Räpina kihelkonnas kohutav taud (kõhutõbi). Suremise protsent oli äärmiselt suur, iseäranis Pääsna külas. Mainit külas oli palju talusid, kus kogu talu perest üksainus inimene ellu jäi. Surnuid oli kohutavalt palju, ei jõutud enam tarvilisel määral haudu kaevada. Tuli ette palju juhuseid, kus 7-8 inimest ühte hauda maeti. (Jaan Pintmann Pääsnalt, 84 a.)

1868-69 a. oli väga suur põud. Vili oli nii lühike, et teda sirbiga üldse põima ei saadud. Üksikuid kõrrekesi korjati põllult kitkudes. Üldise ikalduse tõtu valitses maal suur puudus ja häda. Talupoegade voorid saadeti Riiga vilja tooma, kuid suurema osa toodud viljast võttis mõis omale, rahvale anti vaid nii palju "et hing sees püsis". (Jaan Tikk, 71 a.)

Suurele põua aastale järgnes ümbruskonnas suur nälg. Vilja veeti Venemaalt vooride viisi sisse š seetõttu hoiti ära suurem katastroof. (Jaan Pintmann Pääsnalt, 84 a.)

Nälja tõttu langes talude majapidamine, ei jõutud enam teenijaidki pidada. Taludes lasuvad maksud ja kohustused jäid tasumata. Näljasurmast päästis vaid aganane leib, sest talivilja ikaldus ei olnud nii täielik kui suivilja. Umbes 1870. aasta paiku oli jälle suur ikaldus, seekord kestvate vihmasadude tõttu. (Peeter Pintmann, 80 a.)

1875. aasta suvel oli Veriora vallas tüüfus kohutavalt levinud. Inimesi suri hulkade viisi. Õpetaja üksi ei suutnud surnuid ära matta. Meelsasti ta taudi surnuid üldse ise ei matnud, lükates oma kohustuse kohaliku köstri ja kooliõpetajate kanda. Jutustaja Peeter Sõukant, olles tookord kooliõpetajaks, käis sageli tüüfuse ohvreid matmas. Vaimuliku talituse pidaja hoidis end võimalikult kaugel puusärgist, sest kardeti taudi nakkuse võimalust. (Peeter Sõukant, 79 a.)

1870 aasta paiku oli suure vihma tagajärjel suur nälja aasta. Käidi Moskvast vilja toomas, kusjuures mitmeid nädalaid teel tuli viibida. (Anna Stephanovna, 73 a.)

Kohaliku tähtsusega isikuid

Kirikuõpetaja.

Kolmekümne aasta kestel oli Räpina koguduse hingekarjaseks Otto Masing. (surnud 1877) Masing on väljapaistvamaid õpetajaid Räpinas. Tema kohta on avaldatud mitmesuguseid mälestisi. Pindi koolikroonika nimetab teda kui kurja, kõrki vaimulikku, kelle ilmumist kooli nimetati "äikese vihmaks". (August Pintmann Pindi külast, 50 a.)

Paljud mäletavad teda ägeda saksameelse mehena. (Punnisson Mehikoormast)

Kuid suurema hulga vanemasse põlve kuuluvate inimeste mälestuses elab ta lugupeetud, kõneosava ja rahvaga hääs vahekorras olnud hingekarjasena. Rahvas pidas tast lugu sellepärast, et ta talupoja ega mõisniku vahel vahet ei teinud, vaid mõlemaid ühtlaselt kohtles. Kooli katsumistel olid ta nõudmised väga suured, seetõttu tekkis ka sageli kokkupõrkeid kohalikkude kooliõpetajatega. (Gustav Tensberg, 66 a.)

Suurem kokkupõrge õpetaja Masingil oli venestus ajajärgul kohaliku vene preestri Lebedeviga, milline tüli isegi kohtuprotsessiga lõppes, kus Masingil kuueks kuuks kirikus jutlustamine ära keelati. (Jaan Klimberg Aravolt, 84. a.)

Ka mõisnikkudega oli tal vahekord terav, eriti Meeksi mõisa omaniku Knorringiga. Tüli põhjuseks oli Knorringi poolt kohtu teel omandatud köstri maa. (Jaan Klimberg Aravolt, 84. a.)

Kohaliku rahvaga tuli õpetajal sageli kokkupõrkeid leerivõtmise ja laulatamis asjus. Leeri võeti vaid neid, kel kõik käsud peas ja kes soravalt testamendist lugeda oskasid. Samad nõudmised olid ka abielluda soovijaile. (Miina Hindok, 80. a.)

Ka kohaliku kooli elu suhtes on Masingil tähtsus. Edendades koolide asutamist, valmistas ta ise ka kooliõpetajaid nende kutse vastu ette. (Jaan Klimberg Aravolt, 84 a.)

Mõisnikke.

Meeksi mõisa asutajaks oli Oberst Knorring, rahvasuus vana Oberst. Sõjaväeliste teenete eest sai Knorring mainitud maa alade omanikuks. Vana Knorringut on veel näinud jutustaja Jakob Truuts. Knorring olnud uhke mees, sageli esinenud ta toredas sõjaväe mundris, ehitud aumärkide ja kuld pagunitega. Obersti 14 mõisa pärandajaks oli ta ainuke poeg, kelle ajal Meeksi Kummi küla lammutati. Knorringuid, rikkamaid ümbruskonna mõisnikke, mäletab kohalik rahvas vastutulelikkude ja hääsüdamlikkude inimestena. Kuid elades toreduses ja külluses, oli Knorringu aegsetel mõisa valitsejatel suur võim. Need toimisid sageli oma hääksarvamise järele, lasksid inimesi peksa ilma et mõisnikul endal sellest aimugi oleks olnud. (Jakob Truuts, 82 a.)

Tuntud oma tigeduse ja metsikuse poolest on Meeksi mõisa valitseja Andresson. Tema ajal said teolised mõisas halastamatult peksa. Isegi kõige pisemat väärsammu karistati vitsa hoopidega. (Mari Klimberg, 88 a.)

Teine tuntud tige valitseja Meeksis oli Gephardt. Kodukari õigus oli Gephardti ajal küll kaotatud, kuid siiski kardeti teda kogu ümbruskonnas. (Jakob Truuts, 82 a.)

Kui Gephardt ratsa Mehikoorma külla kihutas, siis põgenesid lapsedki ahju taha peitu. Valitsejat kartis ümbruskonna rahvas kaugelt enam kui mõisnikku ennast. (Leena Jaanson, 77. a.)

Mõisniku ja kohalikkude talunikkude vahemeheks, eriti talude ostu ajajärgul, oli Oraval Juuda talu peremees Jaan Klimberg. Viimasel oli hää vahekord mõisnikuga (käis jahil ühes jne) ja samuti ümbruskonna rahvaga. Jaan Klimbergi võib lugeda vanema põlve tähtsamaks tegelaseks vast kogu Meeksi vallas. Vanaduse peale vaatamata on ta inteligentsemaid taluperemehi ümbruskonnas. Klimberg on esimesi Aravo kooli õpilasi. (Jaan Klimberg 84. a., Daniel Adamson, 51. a.)

Põlisteks Veriora mõisa omanikkudeks on Rothide perekond. Vanem mainit sugukonnast, keda rahvas veel mäletab, on August Roth. Ümbruskonna rahva keskel elab August von Rothist hää mälestus, teda tunti häätahtliku ja kaastundliku inimesena. Juhusel kui mõnel peremehel hobune ehk lehm õnnetu juhuse läbi otsa sai, andis Roth mõisa tallist kohe uue looma asemele. Ka August Rothi abikaasa oli tuntud vastutuleliku inimesena. Mainitud mõisniku ajal algas Veriora vallas talude päriseks ostmine. Talude ostmisele õhutas kohalikke talupoegi mõisnik ise. Ta ei tahtnud väljastpoolt sisserännanuile maad müüa, vaid soovis, et talud ostetaks nende endiste pidajate poolt. Nii mõnelgi rentnikul puudus talu ostmiseks tarvilik raha, sellest saadi aga üle sel teel, et laenati mõisaproualt tarvilik summa. Sageli saatnud Roth ise talu ostja rentniku oma abikaasa juure raha laenama.

Arvatavasti sama August Rothi noorpõlve aastatel olnud Veriora mõisas valitsejaks keegi Freimann, kelle toorusest ja metsikust ülesastumisest praegugi vanad inimesed jutustada teavad. Teatakse ühest teo-poisist, kelle ta surnuks peksnud. (Jaan Tikk, 71 a.)

Vastse-Koiola ja Palomõisa omanik parun Paul Krüdener tegi kihutustööd ümbruskonna rendikohapidajate hulgas talude päriseks ostmise hääks. Palomõisale kuuluvaid talusid hakatigi 1870 aastatel müüma. Paul Krüdeneri pärandajaks oli keegi ta sugulane, keda rahvasuus "ull paruniks" nimetati. Viimane ajas veel müümata olevate talude rendi kuulmata kõrgusele. Endine rent oli keskmisel talul umbes 60 rubla, nüüd tõsteti see 200 rublani aastas. Selle tagajärjel põgenesid rentnikud taludest, maad jäid sööti mitmeks aastaks. Lõpuks oli mõisnik sunnit renti endisele tasapinnale alandama. (Hindrek Järv Sooharalt, 66 a.)

Toolamaa mõisa omanik oli 1850-1875. aastatel keegi Schmidt. Olles pärit kaupmehe perekonnast, oli Schmidt tuntud osava ja rahvasõbraliku mehena. Ta püüdis luua hääd suhet kõigiga. Schmidt müüs mõisa Hammerile, kelle käes mõis püsis kuni E. V. aegse maareformi läbiviimiseni.

Enne Schmidti oli Toolamaal keegi väga kuri mõisnik. Rahvas nimetab teda praegugi kurjaks Järstuks. (Mainit mõisniku õiget nime ei läinud korda teada saada) Järstu olnud väga toores mees, lasknud inimesi mõisas halastamatult peksa. Ta käsilaseks olnud tookordne kuulus kubjas Joosep Ootsing. Viimane oli tuntud veel barbaarsemana, verejanulisemana, kui ta isand. Vähemagi eksituse eest peksti inimene mõisa talli juures veriseks. Ainult paariminutilise hilinemise korral aeti teoline mõisast minema, et teisel hommikul seda varem kohal olla. Truu mõisa teenimise palgaks andis mõisnik kupjale praeguse Serna talu Leevakul. Samas talus elas enne keegi Serna nimeline talupoeg, kes talust lahkuma pidi, et ruumi teha mõisat väärikalt teeninud kupjale. (Gustav Tanning, 59 a.)

Peidetud varandus Meeksi mõisa põllul.

Endise Meeksi mõisa maa alale olla kunagi sõja ajal suur varandus maha maetud. Teated selle aarde olemasolust levisid mõni aasta enne ilmasõda. Nimelt oli keegi venelane, väliselt uhke härra, Meeksi mõisasse ilmunud ja kohalikkude elanikkude käest teateid pärinud minisuguse sisseraiut märkidega kivi kohta. Alul pole keegi säärasest kivist midagi teadnud, lõpuks juhatanud keegi vana inimene, et niisugune kivi asub Meeksi mõisa rehe seina sees. Keegi ei teadnud kust kivi rehe ehitamise ajal toodud. Nüüd jutustanud võõras kivi otsimise põhjuse. Nimelt olla Pihkva kloostris suurema remondi ajal kuskilt salakapist vanu dokumente leitud. Neis olnud teated Meeksi mõisa maasisse maet suurest varandusest. Kohal kuhu varandus peidetud, pidi asuma mainit märkidega kivi. Kuid et kivi oma endiselt asukohalt mõisa rehe ehitamise ajal ära toodud oli, siis osutus varanduse leidmine võimatuks. (Jaan Rämson Kastre-Peravallast)

Pärisorjus

Talupoegade kohtlemine mõisas. Karistusi.

Pärisorjuse ajajärk on liig kauges minevikus, seetõttu on raske konkreetsemaid andmeid selle perioodi kohta leida. Siin tuleb piirduda vaid üksikute teadetega. Kuna aga lähemast minevikust š teoorjuse ajast, suuremal määral andmeid leidub.

Pärisorjuse ajal ei kohelnud mõisnik talupoega üldse inimesena. Mõisniku silmas oli tal sageli vähem väärtus kui loomadel. Näiteks olid hääde jahikoerte elutingimused ja toit sageli palju paremad kui orjadel. Inimeste š orjade vahetamisest ja müümisest Meeksis on jutustaja vanemad sageli rääkinud. Orjade elu väljakannatamatuks muutudes, juhtus sageli ka orjade põgenemisi, eriti siin piiriäärsetes valdades. Põgeneti enamasti Venemaale. (Leena Jaanson, 77. a.)

Mõisnikkude metsik käitumine sundis orje põgenema. Vähemagi süüteo eest peksetud inimesi mõisa talli juures toorelt. Sageli pekseti inimest nii metsikult, et sisikond välja tuli ja karistatav samasse paika surnult maha langes. (Mari Klimberg, 88 a.)

Ka kirikute juures karistati inimesi pärisorjuse päevil.

Endise Mehikoorma kiriku juures asunud häbipost, mille külge tüdruk seoti, kes väljaspool abielu sündinud lapse hukanud oli. Häbiposti seotule anti harilikult 25 vitsahoopi. Üldiselt ei olnud peksmine kiriku juures nii metsik, kui mõisas. Siin võeti peksu rohkem moraalse kui füüsilise karistusena.

Piiriäärsetes kohtades oli sageli juhuseid, kus inimesed, keda ähvardas karistus peksmise näol, Venemaale põgenesid. (Mari Klimberg, 88 a.)

Teoorjus

Teoliste seisukord. Karistused. Kohustused.

Teoorjus lasus raske koormana rahva õlgadel. Kõik mõisa töö tehti teolistega, palgalised tööjõud põllutööliste näol puudusid hoopis. Eriti vilets oli nende teoliste seisukord, kes kaugelt mõisas tööl pidid käima. Näiteks Meerapalo teolistel tuli umbes 25 kilomeetri kauguselt Meeksi mõisasse orjusse käia. Suuri raskusi tekitas mädast Meerapalo soost läbipääsemine. Surmani väsinult jõuti mõisa, kus kohe tööle tuli asuda. Viletsa, palaval ajal sageli rikki läinud toiduga tuli elada terve nädal, tehes sääljuures rasket tööd. Laupäeva ööseks läks teoline harilikult koju, et uut toidu tagavara muretsenult pühapäeval jälle varakult teele asuda, sest esmaspäeva vara hommikuks tuli kohal olla.

Jutustaja vanaisa oli Meeksi mõisa kubjas, ta rääkinud paari juhust kus tema ameti ajal inimene mõisas surnuks peksetud.

Isegi kolmeaastaseid lapsi karistatud mõisas, puutumata jäid vaid hällilapsed. (Anna Stephanovna, 73 a.)

Jutustaja on kaasa elanud kurva juhuse mis aset leidis Mehikoorma külas tema lapsepõlves. Mõned Mehikoorma meestest tõrkusid liig suurt arvu teopäevi tegemast. Sel puhul ilmus mõisnik Knorring ise külla, laskis tõrkujad talupojad kinni püüda ja algas halastamatu peksmine. Teiste pekstute hulgas oli ka vana hallipäine väljateeninud allohvitser kes halastamatute hoopide all verise peaga maha langes. (Anna Stephanovna, 73 a.)

Umbes 70 aastat tagasi oli inimeste peksmine Meeksi mõisas tavaline nähe. Koormatena viidi mõisa talli juure peksmiseks vitsu. Miili Heeringson mäletab juhust, kus mõisavalitseja Gephardt inimese sellepärast läbi peksa laskis, et see juba poole versta tagant tema ees mütsi maha ei võtnud. (Miili Heeringson, 76. a.)

Saanud vaevalt 14 aastaseks, hakkas Mari Klimberg (88 a vana) Meeksi mõisas teol käima. Suvel tuli järjest 7 nädalat mõisas olla, ainult pühapäeviti tuli koju toidu järele minna. Söök võeti terveks nädalaks kaasa, see koosnes pütitäiest piimast ja haganatega pooliti leivast. Nädala jooksul läks piim vanaks ja haganane leib lõppes otsa, tuli võidelda nälja ja väsimusega. Leivaga tuli tol ajal eriti kokkuhoidlikult ümber-käia, sest rukist saadi vähe. Oma põldu ei olnud talupojal aega teha, see jäi sageli hoopis sööti. ka puudusid tööriistad. Puust harkadraga ja kuuseokstest äkega hariti põldu. Viletsa maaharimise tagajärjel kasvas seegi vili mis maha küliti, äärmiselt vilets. Sageli ei saadud teda ka õigel ajal põllult koristada, sest mõisa töö oli ikka esirinnas.

Mõisa põllul töötades saanud jutustaja kupja käest mõnegi kepihoobi. See oli tol ajal harilik asi et kubjas teolisi põllul täiesti oma ettevõttel peksis. Kartuli paneku ajal tuli iga jalatäie maa taha suure varba otsa juure üks kartul maha panna. Kui täpselt seda nõuet ei täidetud, siis karistas kubjas eksijat jälle kepi hoopidega. (Mari Klimberg, 88 a.)

Noorte tüdrukute tööks olnud mõisa hernete korjamine. Et korjajad herneid töö juures süüa ei saaks, selleks pandud mõisniku käsul tüdrukutele pulk suhu mis nööriga kukla taha kinnitati š umbes hobuse suuraudade sarnaselt.

Talvel pidid talunaised mõisaprouale teatava arvu kerasid lõnga ketrama. Kerade suurust mõõdeti mõisas mingisuguse selleks otstarbeks tehtud rõngaga. Kera pidi täpselt rõngasse mahtuma. Juhusel kui kera natukenegi vähem oli, anti ketrajale peksa. (Anna Stephanovna, 73 a.)

Kõik mõisa vili tuli teolistel sirpidega lõigata. Ainult heina niideti vikatiga. (Mari Klimberg, 88 a.)

Talupoegade kohtlemist mõisas teoorjuse päevil illustreerib üksainus näide: kogu Toolamaa vallas leidus üksainuke inimene Liisa Terepson (elab praegu, on 90 a. vana), kes mõisas peksmata jäänud. Liisa Terepson olnud noorena kuulus virkuse ja hoolsuse pooles kogu ümbruskonnas. (Ann Walk Kanasaarest, 83 a.)

Üksikuid näiteid talupoegade kohtlemisest mõisast teoorjuse ajalt on toodud edaspidi, rääkides kohalikest mõisnikest ja nende valitsejaist.

Hankides andmeid mainitud ajajärgu kohta, saad kõikjalt ühtse vastuse: orjus oli raske, koormused väljakannatamata suured, lisaks sellele kaitseta seisukord mõisniku, kõikvõimsa isanda vastu.

Kõik mõisa veod, voorid lasusid talupoegade õlgadel. Eriti raskena lasus talurahval alaline viina voorides käimina. Need reisud olid pikad ja väsitavad. Enamik viinavoorest läks Narva ja Pihkvasse, käidi ka kaugemaisse linnadesse. Pihkva vooridel käidi enamasti talvel regedega. Reed olid tol ajal ilma raudadeta, see tõttu kulusid jalased ruttu läbi ja voorile minnes tuli alati ree pooledtallad kaasa võtta. Eriti pika voori ajal tuli isegi mitmeid poolitaldu vahetada. (Viido Hindok, 72. a.)

Talupoegade kohustusist mõisa vastu teoorjuse algupäevilt saame selge pildi heites pilku järgnevale väljavõttele Veriora mõisa 1820 aasta vakuraamatu ärakirjast.

Sellest vakuraamatust, mille leidis kohalik Wiluste (Viluste) küla peremees August Sibul Veriora mõisast punaste ajal, saame väärtuslikke andmeid tol ajal teoorjusena taludel lasuvaist koormusist.

Vakuraamatust näeme, mainit mõisa põllumaa suurus tol ajal oli 535 vakamaad. Peale selle heinamaa, karjamaa ja palju metsa. Mõisa pere aga koosnes vaid seitsmest inimesest: toapoisist, kutsarist, toatüdrukust, köögitüdrukust, tislerist ja kahest karjasest (ühes perekonnaga). Põllutöölised puudusid mõisas täiesti, mõisa põlluharimine oli täielikult talupoegade õlgadele veeretatud, mille lisana esines hulk teisi koormusi vooride jt kohustuste näol. Imestamisväärseim on asjaolu, et peale täielise talupoegade tööjõu ekspluateerimise, ka veel toiduaineid ja muud kraami mõisale tuli viia.

Veriora mõisa omanikuks vakuraamatus mainitud ajal oli parun Kasimir von Lövenwolde.

1820 a.

Weriorra Moisa Wakko Ramat

Se moisa om Tarto maal nink Rappina Kihhelkonnan.

Moisa nink orjuste üllesarvamine

Moisa nink orjuste üllesarvamine

Tallode nink Peremeeste Nimmi Näddala ehk Wakko orjus. Teo päiva Abbi = orjus Kümnese = mass Kige Masso nink orjuse hinna arv Moisaherra massab pää rahha mant tallomihe eest ega ajastaja
Tagasi jättetu Talli masso eest arvates tallomihel tema maa millest müüs
Hobbesega Jalgsi Jürri päivast Mihkli päivani Talvel nii kui suvel Mihkli päivast Jürri päivani
Wakka Buuda Nakla Tükki
Rootsi talert Rootsi tenga Terve ajastasisem. Jürri päivast Mihkli päivami Mihkli päivast Jürri päivani Põllo nink mu majatöö tarvis Moisa woori Tallo nink mu maja töö tarvis Rukki Kesvi Karo Haina Suggitud linna Linast langa Lammast Kotti Nori kannu Tõppra lõigi Munne Rootsi talert Rootsi tenga Wenne rahha
Rublat Tenga
Hobbesega Jalgsi 200 wersta pikk Hobbesega Jalgsi
Willusti külla Esimene jaggo
Tõlva Jaan
Nuhkaja Pedo
Raudseppa Paap
Wemsi Andres
    Serbago Peter
Runa Jaan
-
-
-
-
-
86
86
86
86
86
86
78
78
78
78
78
78
34 ½
34 ½
34 ½
34 ½
34 ½
34 ½
14 ½
14 ½
14 ½
14 ½
14 ½
14 ½
12
12
12
12
12
12
49
49
49
49
49
49
18 ½
18 ½
18 ½
18 ½
18 ½
18 ½
9
9
9
9
9
9
18
18
18
18
18
18
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
6
6
6
6
6
6
8
8
8
8
8
8
1
1
1
1
1
1
½
½
½
½
½
½
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
1
24
24
24
24
24
24
-
-
-
-
-
-
12
12
12
12
12
12
1
1
1
1
1
1
-
-
-
-
-
-
86
86
86
86
86
86
Willusti külla Teine jaggo
Sultsi Jakob
(järgnevas vahele jäet 10 samasuguste tingimustega talu)
Mõtsavare Pedo
Pindi Paap
Runa Vana Märt
87 78 34 ½ 14 ½ 12 49 18 ½ 9 18 1 1 1 6 8 1 ½
1 1 2 24 - 12 3 - 87




1
3
1




61
18
18




130
250
91




57 ½
113
40 ¼




29
58
29




21
36
14




92
160
69




29 7/8
38 ¾
18 1/8




12
24
11




40
80
23




2
3
1/3




1 ½
3
1 1/3





4
1




11
20
8




20
40
10





5





½
1





4
2
1




3
4
2




3
7
3




24
24
18




-
-
-




21
39
15




2
84
2




1
2
1




51
88
8

Järgnevad teised talud umbes samasuguste kohustustega.

Talude lammutamine ja kvoote maad.

Meeksi vallas.

Talude lammutamisi tuli sageli ette juhusel kui talupoeg tõrkus kohustusi mõisa vastu täitmast. Jutustaja mäletab mitu juhust kus talupojal maja maha lõhuti seepärast, et ta nõutud teopäevade asemel omi kohustusi rahas lunastada tahtis.

Alles 45 aasta eest oli Meeksi mõisa maa peal 5 suurt talu, millised mõis lammutas ja maad mõisa külge liitis. Endised elanikud olid sunnitud Venemaal uut kodu otsima. (Anna Stephanovna, 73 a.)

1870ndate aastate paiku võtsid mõisnikud palju renditalusid talupoegadelt ära ja laiendasid renditalude lammutamiste varal omi mõisaid. Meeksi valla talupojad olid suurel määral sunnit Venemaale rändama.

Praeguse Küka asunduse (end. Meeksi karjamõis) kohal oli suur Kummi küla. Tookordse Meeksi mõisa valitseja Götzi pealekäimisel laskis Meeksi mõisa omanik Knorring Kummi küla lammutada (1870. a. paiku) ja asutas selle asemele Küka karjamõisa. Enamik endistest Kummi küla elanikkudest rändas Venemaale. Vooridena valgus rahvast tol ajal Venemaa poole. Iseäranis talvel, üle Peipsi jää, oli väljarändamine kohutavalt suur. Kodust lahkudes karjunud ja nutnud naised ja lapsed kraami koormate otsas, nagu põgenedes sõja eest. (Viido Hindok, 72. a.)

Veriora vallas.

Veriora mõis ehitati lammutet Veriora küla asemele XVII sajandi lõpul.

1840. aastal lammutati Vändramaa küla, umbes 1863. aastal Siila ja Ruuna külad. Viimaseist saigi praegune Ruuna mõis. (August Sibul, 53 a.)

Sama mõisa kerkimisest võiks tuua täiendavalt veel järgmist: Ruuna mõisa asemel oli alles 1860 aasta paiku 9 talu. Arvatavasti juba mainitud 1863. aastal, laskis Veriora mõisa omanik August v. Roth mainitud külad lammutada ja maad muudeti mõisa maadeks (Ruuna karjamõis). Elanikud pidid kohtadelt lahkuma, neile anti kas metsamaid, või muid kõlbmatuid "veeremaid" asumiseks. (Jaan Pintmann Pääsnalt, 84 a.)

Samuti sündis ka Palomõisas. Peale suuremat metsaraiumist oli mõisnik endise metsa all oleva maa mõisa kantnikkudele tarvitada andnud (Kantnikud käisid maa tarvit. eest mõisas tööl). Palju vaeva nägid kantnikud raiesmikkude ja muude kõlbmata maade põlluks muutmisega. Niipea aga kui kõik antud maa põldudeks tehtud ja endine metsa all seisnud maa viljakaks osutus, ajas mõisnik kandikohtade pidajad taludest välja, lammutas hooned ja liitis maa mõisa külge. (Jaan Pintmann Pääsnalt, 84 a.)

Toolamaa vallas.

Praeguse Wõiardi asunduse kohal asus umbes 50 aasta eest talu, mille Toolamaa mõisa omanik Hammer lammutas ja mõisa maaks muutis. Samal ajal lammutati ka Viruste järve ääres asuvad kolm talu; need kõik liideti üheks Võiardi mõisaks (end. Toolamaa karjamõis). (Paap Mältson, 89 a.)

Mainit talud olid kvoote maadel. Endiste elamute mälestisena osutub asunik David Viksi krundil asuv vana kaev. (Ann Walk Kanasaarest, 83 a.)

Ruusa mõis on vanemaid mõisaid Toolamaa vallas. Ruusa oli vanasti pärismõis, Toolamaa aga Ruusa karjamõisaks. Alles 50 aasta eest nimetati praegust Toolamaa valda Ruusa vallaks.

Toolamaa, Ruusa jt m. omanik Hammer, oma affääride tõttu, laastas suurejooneliselt metsa. Endistele metsamaadele ja mõisa ääremaadele tekkis aja jooksul küla, millise aga Hammer varsti lammutas, sest uudismaad osutusid viljakaiks ja olid juba kividest ning kändudest puhastatud. Mainit küla asemele ehitas Hammer praegused Ruusa mõisa hooned. (Paap Mältson, 89 a.)

1860-70. aastatel oli Puusta mõisa asemel Puusta küla š mille moodustasid kantnikkude talud š kvoote maad. Igal perekonnal oli umbes 1877. aasta paiku 20 vakamaaga talu kasutada. (Kusta Ootsing, 70 a.)

Umbes 1877 aasta paiku hävitas Hammer mainitud Puusta küla, mille moodustasid 9 talu ja liitis maad Puusta karjamõisana Toolamaa mõisa külge. (Gustav Tanning, 59 a.)

Toolamaa valla Kanasaare küla maad on endised kvoote maad. Kanasaares oli 7 talu. Kanasaare talusid ei liidetud mõisa külge nagu see harilikult sündis kvoote maadega, vaid müüdi talupidajatele (kantnikkudele) päriseks. Kanasaare talud olid esimesed päriseks ostet taludest Toolamaa vallas. (Ann Walk Kanasaarest, 83 a.)

Ruuna ja Vindso mõisad (Veriora vallas) š endised kvoote maad, jäid Eesti Vabariigi ajal planeerimata sellepärast, et need olid pärismõisate küljest täiesti eraldatud ja nende praegustele omanikkudele enne E. V. maareformi ära müüdud. (Hindrek Järv Sooharalt, 66 a.)

Raharendi ja taludeostu aeg.

Umbes 1860-67. aastatel hakkasid Räpina ümbruskonna mõisnikud taludelt senise teoorjuse kohustuste asemel raharenti nõudma. Raharendile üleminek toimus mõnes mõisas vähe varem, teises hiljem. Sageli ei mindud teoorjuselt otse raharendile üle, alul kujunes mingi vahepealne rentimise moodus segarendi näol.

Segarendi talusid leiame eriti palju Veriora vallas. Näiteks makseti Pääsna küla Pindi Jakobi talu (suurus 100 vakamaad) eest rahas 50 rubla, peale raharendi tuli aga 2 vakamaad rukist, 2 tõugu ja 2 vakamaad heina mõisale kokku panna ja kevadel ½ vakamaad kartuleid maha panna. Talvel oli talu kohustatud mõisale mitukümmend koormat puid metsast koju tooma. Käidi ka viina vooridega Pihkvas, Narvas jt linnades. Kuid mainitud ajajärgul maksis mõis enamail juhtudel vooril käimise eest. (Jaan Pintmann Pääsnalt, 84 a.)

Segarendi talusid leiame veel Pindi külas. Näiteks oli Pindi Joosepi 218 vakamaalise talu segarent järgmine: Raharendi kõrval, (mille suurust vana peremees Peeter Pintmann enam ei mäleta) tuli mõisale paar vakamaad sõnnikut vedada, kartuleid võtmas käia ja kõiki teisi suvise hooaja töid teha.

1866. aastal osteti talu 3100 rbl eest päriseks. Peale ostuhinna tuli 10 aasta jooksul mõisale 2 vakamaad rukist lõigata, 2 vakamaad tõugu kokku panna, 2 vakam. sõnnikut vedada ja ½ vakam. kartuleid võtta. Ka mõisa heinateole tuli iga suvel inimesi saata. (Peeter Pintmann, 80 a.)

Meeksi vallas mõõdeti maad 1860. aastal kruntideks ja mindi üle kas puht raharendile või segarendile. Segarendi suurusest Aravo külas võiks tuua järgmise näite. Juuda talu (suurim Aravo taludest) tookordne põllupind oli 45 vakamaad, peale selle 9 vakam. metsa ja 171 vakam. kõlbmata maad ja sood. Aasta rent oli talu eest: 69 rbl raha, 115 koormat sõnnikut vedada, 8 vakamaad mõisa heina teha ja mõned teopäevad. Viimased kaotati pea.

1868. aastal osteti Juuda talu 3450 rubla eest ära. Mainit talu oli esimesi talusid ostet Aravo külas. Sellele järgnesid varsti teised talude ostud. (Jaan Klimberg Aravolt, 84. a.)

Meeksis avaldus eriline nähe peale üldist raharendile üleminekut, nimelt hakkas mõisa omanik Knorring 1875-80. aastate paiku uuesti teo päevi raharendi asemel nõudma. Keeldudes raha vastu võtmast sundis ta väiksemaapidajaid Mehikoorma külas oma tahtele alluma. Teopäevi nõuti suurel määral, neid rahale ümber arvates tõusis rendi suurus märgatavalt. Teopäevade rohkuse tõttu andsid paljud osa senisest maast käest ära. Mehikoorma väikemaapidajate š kalurite elu muutus raskeks. Ühevakamaalise "tare aseme" eest tuli mõisale 52 päeva teha. Tekkis palju kahe vakamaalisi kohakesi, milliste omanikud aasta läbi 2 päeva nädalas mõisas tööl käisid. (Anna Stephanovna, 73 a.)

Talude müük Meeksi vallas algas 1865. aastal mõisaomanik Arthur v. Knorringi ajal.

Mõis müüs vaid põllumaad, mille taaldri eest (3 Riia vakam.) 250 rbl maksti. 1/3 ostu summast välja maksnud, võis ostja kohale asuda.

Heinamaa ja metsa said talud maksuta. Hoonete ehituseks andis mõis 300 hääd ehituspalki.

Esimesi talude ostjaid Meeksi vallas olid Pihuste küla peremehed, sellele järgnesid Aravo ja Naha küla. Praegused Naha küla jõukad talunikud ei kuulu esimeste ostjate hulka, nad on hiljem edasimüümise teel talud omandanud. (Gustav Tensberg, 66 a.)

Veriora vallas algas talude ost aasta hiljem kui Meeksis. 1866 aastal osteti Pääsna, Pindi ja Virusküla talud. 1867 a. algas Süvahavva külas talude ost. Süvahavva küla kuulus tol ajal endise Palo valla piiridesse. Palo mõisa omanik parun Krudener tegi ise kihutustööd talude ostmiseks. (Hindrek Mältson)

Sest üldine ostu meeleolu oli siin loid, arvatavasti raha puuduse tõttu. Endine Palo vald on vaesemaid Veriora valla osasid.

Veriora mõisaomanik Roth on üldiselt tuntud rahvasõbraliku ja hää mehena, kuid talude ostu ajal püüdis ta paljusid peremehi pettusega mitmekordset talu hinda tasuma sundida. Nimelt oli Rothil viisiks igal maksu tähtpäeval eelmise maksu kviitungi maksjalt ära võtta. Nii oli mitmeid juhuseid kus võlgniku teades ostu suurema aja jooksul tasutud pidi olema, kuid Roth vastupidist tõendades kasseeris uusi summasid sisse. Tarvilikkude kviitungite puudumisel ei saadud võla tasumist kuidagi tõendada. Olla isegi juhuseid kus Roth sellise võttega kahekordse osturaha välja pettis. Lõpuks kaebas keegi Soohara küla peremees Tobreluts Rothi raha välja petmise eest kohtusse. Kohus mõistiski petise mõisniku süüdi, kusjuures ta pettuse teel omandatud summa Tobrelutsule tagasi pidi maksma. (Hindrek Järv Sooharalt, 66 a.)

Toolamaa vallas algas üksikute talude müük juba 1862. aastal. Näiteks läks Leevakul asuv Serva talu teoorjuselt kohe müügile, ilma et raharendi perioodi oleks olnudki. (Märkus: Arvatavati ei läinud mainit talu harilikus korras müügile, vaid selle kinkis Toolamaa mõisnik oma truule kupjale Ootsingile.) (Kusta Ootsing, 70 a.)

Suurema hulgaline talude müümine algas Toolamaal Vana-Vändrast tulnud uue mõisaomaniku Schmidti ajal 1864. aastal. Toolamaa valda on talude ostu ajal palju perekondi Pärnu ja Viljandimaalt sisse rännanud. Schmitdtiga ühel ajal tulid Vändrast Toolamaale kolm venda Kaltid ja ostsid Võukülla talud. Umbes samal ajal tuli veel 2-3 perekonda Viljandimaalt siia talusid ostma.

Toolamaa valla Kanasaare küla talud on 1864. aastal ostet. Kanasaares on 7 talu, kõikide maa-ala umbes 72-73 vakamaad. Talude hind oli 1050-1100 rbl Kanasaare küla on kõige vanem päriseks ostet küla Toolamaal ja üldse ümbruses. Talude ostmine toimus krediitkassa abiga, kusjuures maksmine kestis 36 aastat. Esimestena ümbruskonnas lunastasid mainit talud ka krediitkassa võla. (Ann Walk Kanasaarest, 83 a.)

Majanduslik seisukord.

Elamud, tööstus olud, põllutööriistad.

Umbes 80 aasta eest elas ümbruskonna rahvas suitsutares š rehetares. Akna ees oli suitsutarel laudluuk, klaasaknaid polnud veel kusagil. Sageli elati loomadega ühes ruumis. Eriti talvel, kui laut külm oli, söödeti lehmi elutoas. Lehmad aeti üle õue rehealla ja sealt edasi elutuppa. Toas suure ahju ees asus lehma ruuh (küna), kuhu hautatud haganaist jook valmistati. Tuba oli mustust täis. Peale loomade söötmist algas jälle kraamimine.

Põldu tegid tol ajal vaesemad inimesed härgadega, rikkamad hobustega. Isegi kirikusse mindi härgadega. Kiini ajal olnud inimesed nendega püstihädas. Vahel jooksnud härg põõsastikku, kust teda ükski võim enam välja ei toonud. (Mari Kliimberg, 88 a.)

Umbes 40 aasta eest elasid Meerapalos mitu perekonda suitsutaredes. Need olid väikesed nelinurksed ehitused väga madala katusega, ainult kumargile sai tuppa astuda. Majakestel olid väikesed puu luukidega varustatud akna avaused ja kahekordsed uksed. Ahju küttes pandi alumine "pool ust" kinni, see oli kaitseks külma ja tuule eest. Ülalt läks suits välja. Kütmise ajal lamasid toasolijad sageli põrandal, seast seal polnud nii palju suitsu. Lapsed pandi sageli ruumikasse ahju sooja, kusjuures ahju avauski vahest laudadega suleti. (Alfred Soekarusk, 42 a.)

Aravo külas elas üks popsniku perekond alles 1930 aastani suitsutares. Käesoleval ajal asuvad nad uues elumajas, sest vana suitsutare ähvardas sisse langeda. Mahajäetuna seisab ta aga praegugi Aravo-Meeksi maantee ääres muistsete elamute mälestusmärgina. Mainit Aravo suitsutare on ainuke kogu käsiteldaval maa alal.

1875da aastani elasid Kanasaare küla (Toolamaa v) 6 talu perekonnad kahes suitsutares. Lapsed ühesarvat tuli iga suitsutare kohta umbes 15-17 inimest. Elamu oli küll kitsas ja vilets, kuid toidu puudust tol ajal enam ei tuntud. Piima ja võid oli külluses, sest 3-4 lehma piim söödi kodus ära.

Põllutöö riistadeks olid harkader ja kuuse okstest karuäke. (Ann Walk, 83 a.)

Esimese raud adra ümbruskonnas tegi Joosep Pintmann 1868 aastal Pindi külas.

1854 aastal tõi August Roth Veriora mõisasse esimesed kartulid. Mõisast viidi kartulid ka ümbruskonna taludesse. Esimesena tõi kartuleid Pindi külla Pindi Joosep (Joosep Pintmann). Imestusega käisid ümbruskonna elanikud mainit talus kartuleid vaatamas ja viisid neid prooviks ka oma kodudesse mahapanemiseks. (Peeter Pintmann, 80 a.)

Töö ja elatamisvõimalused.

Mehikoormas elavad eestlased venelastega segamini. Juba orjaajal elatasid eestlased end põllutööst, vähesed ka kalastamisest. Igal oli oma põllulapike, mille eest mõisale päevi tehti. Venelastel polnud maad, nad elasid kas juhuslikust tööst, (müüritöö jne) või kalastamisest. Kalastamise õigus oli vanasti täiesti mõisniku päralt. Ainult mõisniku loal võisid kohalikud rannaelanikud kalu püüda, kusjuures pool saagist tuli mõisale anda. (Anna Stephanovna, 73 a.)

Meerapalu koosneb suurest kalurite külast ja sellest eemal asuvaist taludest. Kalurite küla elanikud, kel enamasti 1-4 vakamaad põldu, elavad päämiselt kalastamisest ja palgi parvetamisest. Leidub ka kalureid kel maad üldse pole. Kalastamine oli neil juba vanasti ainukeseks tuluallikaks. (Hermiine Soekarusk Meerapalust, 31 a.)

Pahtpää külas (Veriora v) on kehv põllumaa. Endised 16-19-20 taaldrised talud on pärijate vahel tükeldatud. Mõnest talust on koguni 4 talu saanud. Seetõttu on siin palju väikesi kohakesi ja paljudel on elatamisvõimalused õige piiratud. Ka peavad paljud väljaspool kodu teenistust otsima.

Pindi küla talud on aja kõik tükeldamata. Mainitud külas ei leidu ainustki maata inimest. Popsnikkudele mõõdeti siin juba talude müümise ajal maatükid kätte. (Jaan Tikk, 71 a.)

Pääsna külas on palju maata inimesi ja popsnikke. Küla keskele oli mõis talude müügi ajal taludest 6 vakamaalise liivaseljaku eraldanud. Sinna ehitasid popsnikud endile majakesed. E. V. maareformi teostamise ajal mõõdeti neile kõigile tükike maad juure. Juhuslik töö ja paljude juures käsitöö võimaldavad neile äraelamise. Suvel tarvitab Pääsna väikemaapidajate tööjõudu Ruuna mõis, andes popsnikkudele palgaks ädalaheina. (Jaan Pintmann Pääsnalt, 84 a.)

Talude kohustusist kiriku vastu XX s. alul.

Näitena valdade kohustusist kiriku vastu mainit ajajärgul, olgu toodud järgmine ärakiri Meeksi valla arhiivis olevast protokolli raamatust N. IV lk 118.

1907 aastal oli Meeksi vald kohustatud kiriku ülalpidamiseks järgmist maksma:

a)õpetajale:

88 kana a 17½ kop š 15 rbl 40 kop

237 tt linu a 12 kop š 28 rbl 44 kop

21 vakka rükki a 4 rbl š 84 rbl

21 vakka kesvi a 2 rbl 35 kop š 49 rbl 35 kop

21 vakka kaeru a 2 rbl š 42 rbl

Kokku 219 rbl 19 kop

Räpina köstrile:

2 1/3 vakka rükki a 4 rbl š 9 rbl 34 kop

2 1/3 vakka kesvi a 2 rbl 35 kop š 5 rbl 48 kop

Kokku 14 rbl 82 kop

Räpina kellalööjale:

2/3 vakka rükki š 2 rbl 67 kop

2/3 vakka kesvi š 1 rbl 57 kop

Kokku 4 rbl 24 kop

Mehikoorma köstrile:

9 1/3 vakka rükki a 4 rbl š 37 rbl 34 kop

9 1/3 vakka kesvi a 2 rbl 35 kop š 21 rbl 93 kop

Kokku 59 rbl 27 kop

Summa tuleb seega kiriku vilja, lina ja kana raha kokku 277 rbl 52 kop, missugune summa 1226,07 taaldrile ära jagades 24¼ kop taaldri peale välja teeb.

Usulised liikumised.

Veneusu tulekust.

Räpina kihelkonna Meeksi, Veriora ja Toolamaa valdades ei saa massilisi vene usku üleminekuid konstateeri. Siin toimus vene usku minek päämiselt üksikjuhtude näol. Suurema hulgalist vene usku minekut võib mainida vaid järgnevais külades:

Jõepera külas on venestus ajal mitu perekonda vene usku läinud. Usku muudeti maasaamise lootuses. (Mari Klimberg, 88 a.)

Samal ajal läks ka Pahtpää külas 3-4 perekonda vene usku, loodeti hingemaad. Kuid hiljem, umbes paarikümne aasta pärast, tulid samad perekonnad Lutheri usku tagasi. (Jaan Tikk, 71 a.)

Pääsna külast on palju perekondi, eriti popsnikke vene usku läinud. See oli samuti tingitud maa saamise lootustest. 1849. aasta paiku oli Pääsnal kõige suurem vene usku üleminek. Suuremal hulgal lasksid end ristida need, kes Venemaale väljarändasid. Paljud kes kodumaalt lahkusid, lasksid end Venes vale nime all ristida, lootes selle võttega usku ühes võõra nimega mahapanna saavat, juhusel kui uus usk enam ei meeldi. (Jaan Pintmann Pääsnalt, 84 a.)

Vennaste kogudus.

Vennaste kogudused olid levinud Räpina ümbruskonnas kaunis laialdaselt. Järgnevas olgu toodud Vennaste koguduse tegevusest üksikuis kohtades.

Praegusest Mehikoorma kirikust 300 m kaugusel (lõuna sihis) asus vana Vennaste koguduse maja ehk Veliste maja, nagu teda kohalik rahvas murdes nimetab. Vennaste koguduse tegevus XIX s. lõpul oli küllalt intensiivne. Kohalikuks koguduse jutlustajaks oli Joosep Tsingand. Vennaste koguduse majas peeti enne Mehikoorma kiriku ehitamist ka Lutheri koguduse jumalateenistust. Vennaste koguduse liikmete arv Mehikoormas oli 10 ümber. Kuid üldine poolehoid kogudusele oli suur. Suurel hulgal käidi nende jutlusi kuulamas. (Punnisson Mehikoormast)

Tartust käis kaks korda aasta jooksul nn Veliste säks Mehikoorma Vennaste kogudusele jutlust pidamas. See oli mingi kõrgem V. k. õpetaja. V. koguduse liikmeks võeti vastu vaid neid, kes õpetajale küllaldaselt võid, linu, mune ja muud kraami tõid. (Mari Klimberg, 88 a.)

Vennaste koguduse ja Räpina õpetaja Masingi vahekord oli omal ajal väga terav.

Vennaste kogudus on praegugi Pääsnal olemas. (Jaan Pintmann Pääsnalt, 84 a.)

Ka Pindi külas oli neil poolehoid suur, isegi palvemaja omasid nad siin, nii et Pindi koolgi mainitud majas ulualust leidis. (August Pintmann Pindi külast, 50 a.)

Leevakul oli samuti V. kogudus olemas, kuid siin oli koguduse liikmeid vähemal määral ja puudus ka palvemaja. Käidi enamasti Räpinasse tundi pidama. (Gustav Tanning, 59 a.)

Lahkusud ja valeprohvet.

Baptiste.

Baptisti usulisi on Mehikoormas küll vähe, arvult vast 10 ümber, kuid vaatamata sellele on nad kohalikku kiriku ellu küllalt sekeldusi tuua suutnud. Nende kohalik juht kingsepp Juhkam ristib sageli lapsi ümber ja korraldab skandaalseid ülesastumisi. (Punnisson Mehikoormast)

Teine suurem baptistide kogunemispaik on Meerapalus. Kohalikke ristituid baptiste on siin küll vähe, arvult kolm. Kuid väljastpoolt on neil küllalt suur poolehoid, ka käib mõnikord kaugemalt jutlustajaid. Meerapalu külas tekitavad baptistid vahest suuri segadusi. Tavaliselt kogub nende "tundi" murruna rahvast, kus meeleolu ägedaks muutudes isegi revolvrist laskmisi ette on tulnud. Niisugustel "baptisti tundidel" mängivad tähtsat osa kohalikud ulakad nooredmehed. Hiljuti kujunes ühest sarnastest tundidest päris korrapärane lahing, mille lõpetas kohaliku piirivalve kohale kutsumine. (Alfred Soekarusk, 42 a.)

Normannid.

Mehikoorma ümbruses on viimasel ajal levinud nn normanni usk. Normannid on mingi lahkusu taoline usumäratsejate ring, kelle pääkorter asub Narvas. Normannide "prohvetiks" ja juhiks on keegi vanaldane Normanni nimeline naine Narvas. Nende usk erineb baptistide jt lahkuskudest, on mingi fanaatiline jampsimine. Usklikud näevad kõiksugusi võimatuid imesid, kuulevad hääli jne. Ka on nad suured ennustajad, selgeltnägijad ja unenägude seletajad. Juba mitme aasta kestel on nad maailma lõppu ettekuulutanud. Käesolevaks aastakski ennustas Normann viimsetpäeva. Normanni võib nimetada valeprohvetiks.

Mehikoormas oli paari aasta eest 3-4 perekonda kes normanni usku üle läksid. Normannide päälekäimisel müüsid nad oma talud ja elamud ära ja kolisid Narva, kus nad nüüd vaesusega võitlevad, sest normanni usu nõuete kohaselt läks talude müügist saadud raha ühismajapidamiseks Normanni pääkorteris Narvas. Normannid sünnitasid kohalikus kiriku elus suuri segadusi. (Punnisson Mehikoormast)

Üksikuid normanni usulisi oli ka Meerapalus ja Aravol. Aravol müüs taluperemees normannide nõuandel talu ära ja kolis Narva viimsetpäeva ootama. Kuid et see tulemata jäi ja talu eest saadud raha varsti otsa lõppes, sattus mainit perekond vaesusesse ja viletsusse.

Normannid püüdsid töötamise mõttetust toonitada. Kevadel kohates põllumeest nurmel töötamas, andsid talle nõu külvamast lakata, sest lõikust niikui nii enam ei nähta.

Üldse tekitas normannide esinemine pahameelt ja viha arusaajamate inimeste keskel. Ainult kõige haritumaid sattus nende õnge. (Daniel Adamson, 51. a.)

Hariduslik olukord.

XIX s. teise poole alul oli hariduslik seisukord käsiteldaval maa alal veel väga vilets. Paljudes kohtades polnud koole veel olemaski. Näiteks 1855 aastatel polnud Laane küla ja Parapalu (Meeksi v.) läheduses kooli. Meerapalu ja Naha koolid olid kaugel, sinna ei jõudnud lapsed käia. Tol ajal õpetas lastele lugemist mõisa poolt sissesäet "kohtumees", kelle juure lapsed iga kahe nädala tagant korra käisid. Kohtumees andis lastele kodus õppimiseks piiblist peatükke üles. Kirjutamist tol ajal ei õpetatud. Köster ja kirikõpetaja käisid kontrollimas mil määral õpetus edenes. Üldine nõue oli piibli lugemine ja käskude peast teadmine. Vastasel korral ei võetud leeri, ega laulatatud. (Mari Kliimberg, 88 a.)

1870. aastatel oli Jõepera külas vähe kirjaoskajaid. Ajalehti siin üldse ei loetud, isegi kalendritest ei teatud tol ajal siin midagi. Käesoleval ajal on samas külas kolm kirjaoskamatut perekonda š venelased Afanasjevid. (Viido Hindok, 72. a.)

Meerapalo š põhjapoolseim ja kaugeim Meeksi valla osa, on mahajäänumaid osasi Räpina kihelkonnas. Olles piirat ühelt poolt Peipsist, teisalt läbipääsmatute soodega, oli ta täiesti isoleerit muust maailmast. Elati alles hiljuti nagu omaette maailmas, kuhu vaevalt mõningad teated välisilma sündmustest ulatusid. Alles 1916-18 aastatel ei loetud siin ainustki ajalehte. 1923-26 aastate vältel loodi ühendus Meerapaluga, ehitati läbi läbipääsmatute soode tee Parapalust Meerapallu. Kuni mainit ajani saadi vaid veeteed kasutades Meerapalust välja, hobusega väljapääs oli võimalik vaid talvel kui sood kinni külmetand olid. Meerapalu hariduslik tasapind on praegugi madalam kui mujal ümbruskonnas. Kalurite külas leidub mitmeid kirjaoskamatuid, eriti venelaste hulgas. Ka ajalehtede lugejaid on vähe. Loetakse vaid 2-3 peres Postimeest. (Hermiine Soekarusk Meerapalust, 31 a.)

Aravo küla sellevastu on aga Meeksi valla haritumaid ja jõukamaid osasi. XX s alul leidus siin vaevalt kirjaoskamatuid ja ajalehti loeti tolle aja kohta võrdlemisi palju. (5-6 tellijat Aravo küla kohta.) Loetavaim leht on algusest peale Postimees olnud. (Jaan Klimberg Aravolt, 84. a.)

Pääsna külas (Veriora v) leidus XIX s. lõpul palju kirjaoskamatuid, suur protsent neist popsnikke. Viimaseid on Pääsnal õige suurel arvul. Üheteistkümne talu kohta kaksteistkümmend popsniku perekonda. Ajalehtede lugemine XIX s. lõpul oli ka väike, oli umbes 2-3 tellijat. Loeti enamasti Postimeest, harvemini teisi tolleaegseid lehti. (Jaan Pintmann Pääsnalt, 84 a.)

Endise Palo valla hariduslik olukord oli viletsamaid ümbruskonnas. Kool ja kooliõpetajad XIX s. viimastel aastakümnetel olid alaväärtuslikud. (Hindrek Järv Sooharalt, 66. a.)

Koolid.

Aravo algkool.

Aravo algkool Meeksi vallas Aravo külas on asutatud 1858 aastal. Kooli mõtte algatajad olid Peeter Klimberg, Kaarel Holsting ja Havakats. Nende palve peale andis tookordne Meeksi mõisa omanik Knorring mõisa metsast maksuta ehitusmaterjali ja 7me vakamaalise ehituskrundi. Ehituskulud 35 rubla suuruses kandis Aravo küla. Õpetaja palga 35 rubla aastas maksis vald. Aastate jooksul kõrgendati õpetaja palka vähehaaval. Esimene koolimaja põles ära 1898. aastal. Ühe aasta asus kool talu hoonetes. Uue maja valmides asus kool juba järgmisel aastal sinna, kus ta ka käesoleval ajal töötab.

Kooli algupäivil esmaspäeviti ja laupäeviti päris kooli õpetust ei olnud. Neil päivil käisid kodusõppijad ja suured lapsed vastamas. Kodusõppijad olid lapsed 7-10 eluaastani ja suured lapsed need, kellel kool läbi oli. Viimased käisid iga nädal üks kord koolis vastamas, see kestis kuni leeri minekuni.

1901. aastast peale on kool omale ka raamatukogu muretsema hakanud. Kooli kroonika on koostatud praeguse kooli juhataja Daniel Adamsoni poolt. Mainit kooliõpetajaist ei ole tõusnud rahvusliku tähtsusega tegelasi, igaüks neist on pühendanud end vaid oma igapäisele koolitööle. (Daniel Adamson, 51. a.)

Meerapalo 6e klassiline algkool.

Meerapalo kool asutati 1805. aastal.

Räpina kiriku konvent kuhu kuulus Räpina kiriku õpetaja ja kohalik mõisnik Sievers kutsusid kohalikud nooredmehed kokku, et nende hulgast asutatavate Naha küla ja Meerapalo koolidele õpetajaid valida. Kooliõpetajailt nõuti, et nad pidid lugeda ja kirjutada oskama, peale selle nõuti neilt kümne kirikulaulu tundmist. Andres Kliimant oli oskand kõik kirikulaulud peast š seetõttu valitigi ta Meerapalo esimeseks kooliõpetajaks. Alul asus kool Meerapalo Pajataja talu rehes (praeguse Karja talu). Pool mainit talu maast olnud õpetajale ilma teopäevadeta palgaks, teise poole eest aga pidanud Meeksi mõisale tegu tegema. Rehetares asus kool viis aastat. Siis andis mõis ehitusmaterjali ja valla kulul ehitati sama talu maa alale uus koolimaja. Kooli peeti tol ajal viis päeva nädalas. Osal lastel tuli õige kaugelt kooli käija, sest ka Parapalo lapsed käisid Meerapalos koolis. Õpetajaid on kogu kooli kestel ikka üksainud olnud. Esimese õpetaja Andres Kliimanti poeg Märt Kliimant (oli Räpina kihelkonna koolis käinud) sai oma isa järglaseks. Aja jooksul lagunes koolimaja ja tuli asuda uue ehitamisele. Mõis andis jälle ehitusmaterjali ja 1880 aastal valmis talu maa peale, umbes ¼ km põhja poole endisest.

Venestusajal oli kõik õpetus koolis vene keeles. Õpetajaks tol ajal Vjatsok š venemeelne mees; isegi vahetundidel ei lubatud lastel emakeelt rääkida. Kool töötas venestus ajajärgul kolme klassiga, kooli lõpetajad olla päris hästi vene keelt rääkinud.

Peale kooli lõpetamist käisid nn suured lapsed üks kord nädalas š laupäeviti koolis kordamas. Neil kordamistundidel pandi pearõhku usuõpetusele. See pruuk kestis kuni 1919 .aastani. Viimasel aastal õpetaja Hermiine Soekarusk õpetas "suurtele lastele" usuõpetuse kõrval ka emakeelt ja rehkendust.

Alates 1931. aastast töötab kool 6 klassiga. Meerapalo kool on ainuke kool Tartumaal, kus üks õpetaja on sunnit töötama kuue klassiga korraga. Tund tuli jagada kolmeks, vahest ka neljaks osaks, neljal osal tuli harilikult teha mingit kirjalikku tööd sel ajal kui kahe osaga töötati suuliselt. Mõned ained said ühendatud kahe klassi kaupa. Näiteks: usuõpetus, kodulugu ja maadeõpetus. Ka laulmine oli ühendatud. Koolijuhataja enda algatusel töötas ta kevade kuudel kahe vahetusega, sel teel oli võimalik õppekava läbi võtta. Koolijuhataja enda arvates on niisugustes olukordades töötamine õieti vähe tagajärgi anda suutnud. Õpilasi on koolis praegu 30 ümber. (Hermiine Soekarusk Meerapalust, 31 a.)

Mehikoorma Eesti kool.

Mehikoorma Eesti kooli asutamise aasta ei ole kindlalt teada. Arvatavasti langeb see 1826-27. aastatele. Alul on koolimaja asunud praeguse Mehikoorma küla kohal Peipsi kaldal. Tol korral seal veel küla ei olnud. Koolil oli õpetaja palgaks normaal talu kasutada. Kooli õues kasvanud ilus kask, mille okstest laste karistamiseks vitsu võetud. Vana koolimaja sai tule läbi hävitatud ja kool viidi üle Vennaste koguduse köstri Veidemanni majja. Tekkis nurin kooli asukoha pärast järve kaldal kaugel elamutest. 1880. aastal ehitati Piiriojale (1,5 km Mehikoormast) uus praegune koolimaja. Õpilaste arvu kasvades ei mahutanud Piirioja koolimaja kõiki klasse ja osa koolist viidi üle endisesse vallamajja kus ta ajutiselt praegugi töötab. Praegu töötab kool kolme õpetajaga, kusjuures õpilaste arv kõigub 80 ümber. Kõige suurem õpil. arv oli 113 E. V. alguspäivil. Kooli juhatajaks oli 25 aasta kestel härra Zirnask, kes ümbruskonnas tuntud agara seltskonnategelasena. Tema algatatusel kutsuti 1910. aastal Haridusselts ellu, samuti Mehikoorma vabatahtlik tuletõrje selts (1906) ja kohalik Noorte Ühing. Kohaliku Kaitseliidu ja naiskodukaitse organiseerimistöödest võttis kooliõpetaja Zirnask elavalt osa. Tema ellukutsut on ka kohalik Piimaühing. Vaatamata laialdasele seltskondlikule tegevusele, andub hra Zirnask täie innuga ka oma kooliõpetaja ametile. Teiseks õpetajaks on praegu Anni Heringson, kooli juhatajaks aga Theodor Frey. Viimane on filosoofiliste kalduvustega ega süvene kohalikku kooliellu, samuti ei võta ta osa kohalikest eesti seltskonna ettevõtteist. (Zirnask Mehikoormast, 61 a.)

Mehikoorma Vene kool.

Mehikoorma Vene kool asutati arvatavasti venestus ajajärgul. Ta on endine Vene kirikukool. Kool asub ühes majas Eesti kooli ühe osaga (end. vallamajas) ja töötab kuue klassilisena ja ühe õpetajaga, kusjuures viimane klass Eesti koolis käib. Õpilaste arv koolis kõigub kolmekümne ümber. (Zirnask Mehikoormast, 61 a.)

Nahaküla kool.

Nahaküla kool on asutatud 1805. aastal. Tol ajal oli Meeksi vallas ainult kaks kooli: üks Nahal, teine Meerapalus. Mainit koolide asutamis aasta tuli avalikuks 1919. aastal Naha mõisast leitud 1805. aasta Vakuraamatust. Mainit vakuraamat kuulub praegu Nahaküla kooliõpetaja Rudolf Zingov'ile. Nahaküla esimene kooliõpetaja Zerna Jakob oli teopäevadest vaba. Õpetaja palgaks oli maa, mille suurus teadmata. Nahaküla kooli käisid lapsed kaugetest küladest, näiteks: Rihtemetsa, Mehikoorma, Pihuste, Aravo ja osalt Jõepera küladest. (Rudolf Zingov Nahalt, 40 a.)

Pindi kool.

Pindi kooli ajaloost andis ülevaate endine Pindi kooliõpetaja August Pintmann.

Pindi kooli asutamis aasta langeb XIX sajandi esimestesse aastatesse. Alul asus mainit kool Pääsna külas. Pääsnalt viidi kool üle Ruuna mõisasse, kus kool Vennaste koguduse palvemajaga ühe katuse alla asus. Aastat mil kool Pindi külla üle toodi, ei ole teada. Ka siinne koolimaja oli ühtlasi Vennaste koguduse palvemajaks.

Esimeseks kooliõpetajaks oli Kanepi õpetaja endine kutsar Jüri Armulik. Armu Jüri oli kuulus lastele "vitsu andmise" poolest. Ta oli küll lugeda osanud, kuid "kirjakunst" jäi talle tundmatuks. Kooliõpetajaks saadi tol ajal vaid kirikhärra ja mõisnikkude armust.

Õppemaksu koolis ei olnud. Kirikuõpetaja saatis iga aasta laste nimestiku, keda kooli nõuda tuli. Koolil oli kolm jaoskonda. Mõnel lapsel tuli isegi 5-6 aastat enne koolis käija kui ta "suurte" hulka loeti. Koolist puudumise korral tuli õpilastel 3-5 kop trahvi maksa. (See maksev enne venestusaega). Kooli revideeris kirikuõpetaja ühes kohaliku köstriga. Pikema aja jooksul olid kooli revideerinud õpetajad Heller ja Otto Masing. Viimast iseloomustab kooli kroonika kui kurja, kõrki vaimulikku. Õpetaja ilmumist kooli nimetati "äikese vihmaks". Kool oli täiesti kirikust sõltuv. Masingi järglaseks kooli revidendina oli õpetaja Schultz. Viimane omas juba pedagoogilisi kogemusi ja oli üldse vastutulelikum. Venestus aeg tõi teise revidendi š inspektori. Esimeseks inspektoriks oli arusaaja ja vastutulelik mees š Luik. Ta ei avaldanud mingit survet koolidele. Peale Luiga tulid vene rahvusest revidendid. Need käisid 2-3 korda aasta jooksul koole revideerimas. Kaminski oli tuntud parema ja nõuandja inspektorina. Vene ajal kooli raamatukogu koosnes vaid 12 väikesest venekeelsest raamatukesest. E. V. ajal on muretsetud umbes 300 köiteline raamatukogu. 1920. aastal muudeti kool 4 klassiliseks, mille tõttu ka õpilaste arv 30nelt 50ni tõusis.

10 veebr. 1929 a. põles Pindi koolimaja ühes kogu inventariga ära. (Väljaarvat raamatukogu) Järgmise aasta töötas kool Pindi Viido talu elamus. Õpilaste arvu vähesuse tõttu suleti kool alates 1931 a. Edaspidine kooli saatus veel otsustamata. (August Pintmann Pindi külast, 50 a.)

Süvahava kool.

Süvahava kool asutati tookordsesse Palu valda 1856. aastal. Koolimaja seisnud praeguse Jutsi talu maa pääl Võhandu pahemal kaldal. Samal kohal asub praegu Steinwaldi nahaparkimise töökoda. Kool saanud nime sellest, et Võhandu org, kus koolimaja seisis, väga sügav on.

Esimene koolimaja oli vilets õlgkatusega ehitus. Koolis õpetati vaimulikku laulu ja usuõpetust. Revideeriti kooli kirikuõpetaja poolt iga aasta märtsi kuul. Õpetaja palgaks oli maa, lisapalgaks aga vabatahtlikud anded, mida õpetaja viljapeksu ajal kerjamise teel pidi koguma. 1874. aastal mõõdeti Palu valla maad kruntideks ja kooli talu müüdi ühes teiste mõisa maatükkidega ära. Nüüd rentis Palumõisa omanik parun Budberg vallale uue maa-ala kooli-kohaks. See asub endisest kooli asupaigast 1 km ida pool ja ongi praeguseks kooli asupaigaks. Mõisaomanik andis tasuta ehitusmaterjali ja vald ehitas uue koolimaja. Kuid juba 1885. aastal põles see maja ära ja tuli kohe uue ehitamisele asuda.

1897. aastal pidi õpetaja P. Madisson venestuse survel ametist lahkuma. Õpetajaks sai Daniel Sill kes kuni 1927 aastani samal kohal püsis.

Kooli algupäivil kõikus õpilaste arv 25-40 vahel. Nüüd 60 ümber. 1920. a. peale kool 4 klassiline. (Süvahava kooli kroonikast)

Võuküla 3 klassiline algkool.

Võuküla kooli asutamisaastat ei teata. On teada vaid, et ta on asutatud XVIII s. lõpul. Vana koolimaja langes tule ohvriks, uus maja ehitati endise kõrvale. Alul oli koolis 27 õpilast. Ka käesoleval ajal kõigub õpilaste arv 27-21 vahel. Kool töötab ühe õpetajaga. Ainukeseks mainimisväärt varanduseks on koolil orel, mis maksnud omal ajal 250 rbl. Nüüd tarvitatakse orelit ka palvetundides, millised pea iga pühapäev koolimajas aset leiavad. (Hugo Kütt Võukülast)

Viluste algkool (Viruskülas Veriora vallas).

Viluste kooli asutamisaastat ei teata. Esimeseks koolmeistriks olnud keegi Juhan Parind. Esimese koolimaja asupaik oli Virusküla popsniku Sammuli majakese juures. Rahvas mäletab et seal varem kaks koolimaja olnud. Viimase ära põledes viidud kool Veriora mõisasse, kust ta hiljem külla tagasi toodi ja uude majja asus kus töötas 53 aastat. Praegu asub kool moodsas 1928. aastal ehitatud koolimajas. Alul töötas kool 3 õppeaastaga ja ühe õpetajaga. 1920. aastal muudeti kool 4 õppeaastaliseks kahe õpetajaga. 1923. aastal 5e õppeaastaliseks kolme õpetajaga ja 1924. a. peale töötab kool 6 õppeaast. kolmes klassikomplektis.

Vene ajal oli õppetöö vene keeles, kuna aga viimastel tsaari valitsuse aastatel mõne aine õpetus emakeeles lubatud oli. Vene val. ajal käis koolis umbes 45 õpilast, peale selle kordajad ja koduõppijad lapsed kes laupäeviti koolis käisid, nii et kirikõpetaja poolt korraldatud koolikatsumistel kuni 80 õpilast katsumise alla kuulusid. Laste vanus kõikus 9-12 a. Õpilasi oli tol ajal ainult ev.-lutheri usulisi. Mainit ajajärgul jäi palju lapsi koolist hoopis eemale, sest puudus igasugune järelvalve. Peale Viluste kooli lõpetamise astusid paljud kihelkonna kooli ja mõnigi edasi keskkooli. Suurem protsent aga ei õppinud edasi.

Enamlaste ajal oli Viluste koolimaja punaste sõjaväe korteriks. Õpetaja perekond sunniti koolimajast lahkuma ja popsniku hurtsikus peavarju otsima. Palka ei makstud õpetajale üldse tol ajajärgul. Kooli kapp kus raamatuid ja inventari hoiti, murti punaväelaste poolt lahti ja hävitati suurem jagu raamatuist ja paberitest. Ka vabadussõja ajal seisis koolitöö sõjategevuse läheduse tõttu pikka aega. Ka küttematerjali puuduse tõttu tuli siis vahest koolitöö seisma panna. 1909. a .peale on kooli juhatajaks Joosep Palgi. Käesoleval õppeaastal oli koolis 78 poissi ja 75 tütarlast. Rahvuse järele neist 5 muulast (venelast).

Leevaku ja Parapalu koolide kohta puuduvad andmed, sest suvise koolivaheaja tõttu ei leidnud mainit koolide õpetajaid kodust.

Ärkamisaeg.

Ümbruskonna silmapaistvaim ärkamisaja tegelane oli Pindi küla noor peremees Peeter Pintmann. P. Pintmann oli pika aja kestel mitmesugustes valla ametites ja umbes 30 aastat kiriku konvendi liige. 1860. aastatel oli Pintmann ainuke ajalehe lugija Pindi külas ja üldse ümbruskonnas. Ta luges Jannseni Postimeest. Mainit ajajärgul lugesid kogu Räpina kihelkonnas vaid 5-6 perekonda Postimeest. Hiljem Sakala ilmudes hakati ka seda paaris perekonnas lugema. Üksikud on lugenud ka Valgust.

Aleksandri kooli Räpina komitee presidendiks oli Räpina kõrtsmik Hainson. Ka Pintmann võttis energiliselt osa korjanduse korraldamisest.

Vene keiser Aleksander III kroonimise ajal esines Peeter Pintmann terava kõnega, piitsutades tolleaegseid olusi ja mõisas veel püsinud teoorjuse kohustusi. Mainit kõne tekitas omal ajal palju elevust. Isegi Võru maakohus sõitis sel puhul välja, kuid, et mingisuguseid konkreetseid süüdistusi Pintmanni vastu ette tuua ei saadud, siis lõpetati uurimine. (Peeter Pintmann, 80 a.)

1880-90. aastail olid Veriora valla edenenumaiks ja haritumaiks kohtadeks Viluste (Virusküla) ja Pindi külad. Need olid tsentrumid kus asusid koolid. Siin loeti ka ajalehti kõige enam. Eriti Sakala lugijate arv tõusis vallas (kuni 3-4 tellijat). Loeti ka Olevikku ja Postimeest. (Jaan Tikk, 71 a.)

1876 aastal asutas tookordne Palovalla vene kooli õpetaja Peeter Sõukant esimese laulukoori (segakoori) Veriora vallas. Laulukooriga käidi isegi ümbruskonnas kontserte andmas. Selle Vene õigeusulise kooli õpetaja on tähtsamaist kohalikest ärkamisaja tegelasist. Olles Kirjameeste Seltsi liige, oli ta lähedases ühenduses tolleaegsete tähtsamate tegelastega. Tema eestvõttel asutati ka muusikakoor ja harrastati kohapeal näitemängu. Ka karskusselts Võhandu kutsuti tema eestvõttel ellu. (Peeter Sõukant, 79 a.)

Endine Palovald oli ärkamisaja pimedamaid ja haritumaid osasi praeguse Veriora valla piires. Paljud töötasid vastu eelpool mainit laulu- ja muusikakoori asutamisele. Üldse oldi vastu igasugu üritustele.

Esimesena hakkas ajalehti lugema selles mahajäänud ja kurikuulsas nurgas (siin eriti palju vargaid ja kahtlase kuulsusega isikuid) Peeter Sõukant. Esimese ajalehe tellis ta 1882. aastal, see oli Tartu Eesti Seitung. Hiljem luges Sakalat ja Muusikalehte. (Peeter Sõukant, 79 a.)

Peale mainitu olid ainukesed ajalehe lugijad Palovallas kohalik vallavanem ja kooliõpetaja. Et ajalehte odavamalt kättesaadavaks teha, telliti Postimees kahe peale. (Hindrek Järv Sooharalt, 66 a.)

Toolamaa vallas möödus ärkamisaeg ilma vähemagi ürituseta. Elati omaette osavõtmatult üldisest elevusest. Ka ajalehti loeti siin vähe. Olevik oli ainuke loetavamaid lehti. Üksikutes kohtades oli näha ka Sakalat ja Meelelahutajat. (Osvald Kalt, 51 a.)

Sakalat luges lehe ilmumisaastast peale Punni talu peremees Punni külas, see oli ainukeseks ajaleheks kogu külas. (Kusta Punnmann, 53 a.)

Sõjaväe teenistus.

Vanasti kestis sõjaväe teenistus 25 aastat. Hirmuga läksid nooredmehed neile piinarikkaile aastaile vastu. Sellepärast pole ime kui igaüks kel vähegi võimalik, end sõjaväeteenistusest kõrvale hoidis. Mineva sajandi kuuekümnendail aastail oli nekrutide muretsemine alles mõisa asi. Igal mõisal tuli teatud arv noorimehi sõduriks anda. Mõisnik valis oma tahte järele mehed, kuna aga valla kohtumeeste ülesanne oli nad kinni püüda.

Sageli ostsid isad omi poegi mõisniku käest kroonuteenistusest vabaks. Seetõttu olid tavalised sõduriks minejad popsnikkude pojad, kel raha puudus end vabaks osta. Sageli päästeti end ka põgenemise teel.

Võiks tuua järgmise näite tol ajal tavalisest põgenemisest. Mehikoorma elanik, venelane Joo Petto näinud saunas olles aknast et nekrutiks püüdjad kohtumehed lähenemas. Kartes püüdjate kätte langeda, pistnud Petto täiesti alasti üle Peipsi jää Venemaa poole põgenema. Virged jalad päästnudki noore mehe. (Mari Kliimberg, 88 a.)

Venestusaeg.

Tähtsamaks sündmuseks venestusajal Räpinas oli kokkupõrge kohaliku lutheriusu õpetaja Masingu ja vene preester Lebedevi vahel. Tüli põhjuseks oli segapaari laulatus.

Tolleaegse seaduse järele oli luba segapaari laulatada ainult vene preestril, kusjuures mõlemad laulatatavad veneusulisteks said. Mainit juhusel oli õpetaja Masing vastu sellekohast keeldu ühe segapaari laulatanud. Lebedev tõstis kaebtuse Masingi vastu. Asi lõppes kohtu protsessiga, kus Masingil 6ks kuuks ära keelati kirikus jutlustamine, ametiriiete kandmine ja igasuguste kiriklikkude talituste toimetamine. Kuue kuu möödudes võttis kohalik rahvas pidulikkude auavaldustega Masingi Räpina kirikus vastu. Kirik oli lilledega kaunistatud ja pasunakoor mängis "Nüüd issandale avage kõik väravad...". Selle kohaliku rahva poolehoiu avalduse puhul tõstis Lebedev uuesti kaebtuse, kuid seekord jäeti kaebtus tähelepanemata. (Jaan Klimberg Aravolt, 84 a.)

Venestusaja tulekul oli jutustaja Jaan Tikk Viluste kooliõpetajaks. Tema arvates ei tundunud see Venestus algpäevil Võrumaa koolides väga rõhuvana, sest oli ju tol ajal Võrumaa kreiskoolide inspektoriks eestlane Luik, kelle hooleks oli tookordne koolide revideerimine. Peale Luiki said ametisse venelased ja algas rõhuv venekeele pealesundimine. Tolleaegne kooli tasapind langes tunduvalt. Lapsed ei osanud vene keelt, ega saanud üldse õpetusest aru.

Vene keele mittevaldamise pärast vallandati mitmed kohalikud õpetajad. Ka jutustaja Jaan Tikk vallandati 1899. aastal samal põhjusel. (Jaan Tikk, 71 a.)

Aastatel 1900 oli praegusel Aravo kooliõpetajal Daniel Adamsonil kokkupõrge kohaliku vene preestriga. Daniel Adamson oli tol korral Meerapalo kooliõpetajaks. Ta oli ühe segapaari lapse ristinud, teadmata, et lapse ema õigeusuline. Loost sai teada kohalik vene preester ja tõstis Adamsoni vastu kaebtuse administratiiv komissari ja Võrumaa rahvakoolide inspektori juures. Mainit "väärsammu" tõttu ähvardas Daniel Adamsoni kubermangust väljasaatmise karistus. Viimaks lõppes asi siiski sellega, et laps ümberristiti ja kooliõpetajale tehti noomitus. (Daniel Adamson, 51 a.)

Umbes samal ajal oli tookordsel Parapalu kooliõpetajal Jaan Vahtral kokkupõrge vene võimudega. Vahtra kirjutas Postimehes Räpina ministeeriumikooli kohta järgmist: Nüüd kus Räpina koolijuhatajaks õigeusuline mees valiti, ei olla räpinlased omi lapsi mainit kooli lubanud panna. Rahva hulgas äratas üldist pahameelt vene õigeusulise koolijuhataja valimine. Mainit kirjutise pärast pidi Vahtra välja saadetama. Lõpuks oli ta sunnit kirjutist tagasi võtma ja venekeelse õiendusega esinema, milline enne lehes ilmumist inspektorile läbivaatamiseks tuli saata. (Daniel Adamson, 51 a.)

Venestusaeg Toolamaa vallas möödus ilma suuremate kokkupõrgeteta, väljaarvat Võuküla kooliõpetaja Nemvaltsi vallandamine, kes samal kohal 27 aastat edukalt töötanud. Vallandamise põhjuseks oli jälle mitteküllaldane venekeele oskus. (Osvald Kalt, 51 a.)

1905 aasta.

Meeksi vallas.

1905. aastal oli Meeksi valla sekretäriks keegi Kangro, kelle arvele langeb osalt äreva meeleolu tekkimine Meeksis. Sekretär ässitas rahvast päris avalikult mässule. Pidas rahvale kõnet, kus muuseas seletas, Võnnu poolt olla "mustsada" tulemas. "Mustasaja" vastu tuleks võitlusse astuda ja selleks Võrust relvi tuua. Kohalikud taluperemehed ei võtnud sekretäri ässitamist kuulda ja vastasid: "Siis oleme ju ise mässajad." Vastukaja leidis sekretäri kõne Mehikoorma maata inimeste hulgas. (Rudolf Zingov Nahalt, 40 a.)

Meeksi valla popsnikud jt maata mehed hakkasid isikumaksu (pearaha) vähendamist nõudma. Peremeestele nõuti kõrgemat isikumaksu kui näiteks 14-15 aastastele karjapoistele. (Anna Stephanovna, 73 a.)

Ka paar Venemaalt tulnud töölist Rämson ja Tensberg ässitasid rahvast mässule. Nad seletasid, Venemaal ei olevat maata meestel mingit isikumaksu. Mässuline meeleolu tõusis päev-päevalt, iseäranis Mehikoorma külas. 1905 aasta märtsis oli kohalikus vallamajas nekrutide võtmine, seetõttu kogus sinna palju rahvast. Ka mässulised Mehikoorma mehed ilmusid vallamajja. Meestel puudusid küll igasugused relvad, kuid esineti ähvardustega nii vallavanema Joosep Puksovi, kui teiste valla juhtivamate tegelaste vastu. Mässajad nõudsid rahva nõudmiste teatamist ülemusele. Kolmandal päeval pärast mainit sündmust saabus Võrust komissar ja manitses rahvast rahule, lubades sündmusest kõrgemate võimude ees vaikida. Rahvas oli aga mässulises meeleolus ja karjus komissarile, et see sõjaväe kohale saadaks. Varsti saavuski Võrust 60 meheline väesalk ja viis 22 mässajate juhti seotult Võrru, kus kõik mehed 4 kuuks kinni mõisteti. (Gustav Tensberg, 66 a.)

Teised teated tõendavad et vangistatute arv 40 ümber olnud (Jaan Klimberg Aravolt, 84 a.), kuid näib tõenäolikum et neid siiski ainult 22 oli.

Veriora vallas.

1905. aasta kevadel olid agraar rahutused mõisas. Põletati Ruuna mõisa küün ja Verioral Mustaoja kõrts. Põletamise eest saadeti kolm meest sunnitööle. Sõjakohus sõitis kaks korda välja, kuid et tolleaegne Räpina vene preester Nikolai Päts rahva eest välja astus ja ka kreisiülem Šoltkevitš liberaalne mees oli, siis ei läinud vahekord siin väga teravaks. (August Sibul, 53 a.)

1905. aasta liikumise juhid Veriora vallas olid: August Sibul, sekretär Punnson, Friedrich Kann, Paul Ivask ja Peeter Sõukant. Sibul, Kann ja Ivask olid kohalikud taluperemehed, Sõukant kooliõpetaja. Esineti üldiste tookordsete nõudmistega ja püüti kontakti luua Tartu tegelastega. Punnson käiski Tartus Aula ja Bürgermusse koosolekutel. Sibul ja Sõukant pidasid aga kohapeal kõnesid. Virusküla algkooli ruumidesse kutsuti koosolek kokku kus kõnedega esineti. Kõiki mainit tegelasi hakati rahva mässule ässitamises süüdistama, sest samal ajal põletati Veriora kõrts ja Ruuna mõisa rehi. Olgugi et põletamistel midagi ühist polnud mainit tegelaste esinemisega, hakati neid siiski taga kiusama. Sibul, Kann, Punnson ja Ivask vangistati ja toimetati eeluurimiseks Riia vanglasse, kust nad peale kohtu otsuse vabadusse pääsesid. (Jaan Tikk 71 a. ja Peeter Sõukant 79 a.)

Sama kohtu protsessi puhul käis Veriora vallast umbes 60 meest tunnistajatena Riias. (Jaan Pintmann Pääsnalt, 84 a.)

Peeter Sõukantil läks korda Venemaale põgeneda, kus ta kolm aastat redus olles elas. Lõpuks tabati Sõukant siiski Vene võimude poolt ja toimetati Riiga, kus talle karistuseks revolutsioonilise tegevuse eest 2 aastat kindluse vangistust määrati. Nikolai Pätsu eestkostmisel läks Peeter Sõukantil korda 1½ aastase vangistuse järele vabaneda. Päts saatis keisri proua nimele palvekirja, mille tulemusena Sõukanti karistust vähendati. (Peeter Sõukant, 79 a.)

Toolamaa vallas.

Toolamaa vallas on õieti vähe punast elementi, sest siin on maata inimeste ja popsnikkude protsent väike. Seetõttu oli ka 1905. aasta rahutuste ajal üldine valla rahva meeleolu kainem kui mujal. Siin teotsesid vaid Toolamaa mõisa moonakad ja Leevaku vabriku töölised. Tookordne Pindi kooliõpetaja Osvald Kalt püüdis ärevaks muutunud meeli vaigistada ja päästis seetõttu mõnegi mehe vangistusest. (Osvald Kalt, 51. a.)

Nagu juba mainitud olid Toolamaal segaduste sünnitajaks väljast poolt tulnud ässitajate üles kihutatud mõisa moonakad. Toolamaa mõisas põletasid nad veskikoja. (Kusta Ootsing, 70 a.)

Leevakul põletati õllepood ja süütati viina monopol, kuid viimast läks korda politsei ja kohaliku rahva abiga kustutada. Toolamaa mässumehed peksid samal ajal ka kohaliku "urädnik" Tellingu läbil. Mõisas murdsid mässajad piirituse vabrikusse ja keldrisse, anti viina igale, kes vähegi juua suutis. Ka õlle keller tühjendati. Peale selle kui küllaldaselt joodud, mindi suure salgaga mõisaomanik Hammeri juure palkade kõrgendamist nõudma. Tõusis tüli, mille tagajärjel purjus töölised Hammerile käsitsi kallale tungisid, kusjuures Hammer raskeid vigastusi sai. See peksmine sündis pühapäeval, esmaspäeva õhtuks oli aga karistussalk Võrust juba kohal. Süüdlased püüti kinni ja lukustati tühjaks joodud õllekeldrisse. Teisel päeval viidi 14 meest seotult Võrru. Mõned neist pääsesid karistusest, kuid osal tuli isegi pikemat aega vangis viibida. Suurim karistus Toolamaa mässajatele oli kahe aastane vangistus.

Seega piirdusid Toolamaa 1905. aasta sündmused päämiselt Toolamaa mõisas ja Leevakul aset leidnud segaduste ja vastuhakkamistega. Koosolekuid peeti ka küll koolimaja juures, kus maata inimestele tookordsed üldised nõudmised ette loeti. Koosoleku juhatajaks oli keegi Palo, kellel korda läks põgeneda. (Gustav Tanning, 59 a.)

Okupatsiooni aeg.

Saksa okupatsiooni ajal lasti Räpinas maha Meeksi vallakomitee esimees Gustav Kliimant. Teisi harilikke kommuniste ei saadud kätte. Viimased tahtsid enne okupatsiooni vägede tulekut vallast vilja rekvireerida, et seda siis tšekkidega rahvale jagada. Kliimant ei olnud tavaline kommunist, ta astus välja vaid valla kasude eest. Seepärast püüdis valla rahvas teda hiljem okupatsiooni vägede ees kaitsta, kuid sellel polnud tulemusi ja Kliimant leidis surma mahalaskmise läbi. Kliimanti mahalaskjad ei olnud saksa okupatsiooni väed, vaid kohalikkude mõisnikkude ja kirikõpetajate pojad, olles riietatud saksa sõduritena. Näiteks oli üks tapjaist Võnnu õpetaja Varese poeg. (Rudolf Zingov Nahalt, 40 a.)

Kliimanti ainukeseks süüks oli Meeksi mõisa karja omavoliline ära müümine. Müümiseks andis põhjust asjaolu, et segaduste ajal mainit kari ilma hooldajate ja ravitsejateta oli jäetud, et loomi näljasurmast päästa müüs Kliimant nad ära. Saadud raha aga läks valla kassasse. Mainit teguviis saigi saatuslikuks Kliimantile, sest ei aidanud ka vallarahva väljaastumine Kliimanti eest, kes püüdsid ette tuua müügi vajadust. Tookordne Meeksi mõisa omanik öelnud vaid: "Loomad oleksid võinud nälga surra, kuid neid ära müüa ei oleks tohtinud." (Alfred Soekarusk, 42 a.)

Enne sakslaste tulekut olid Räpina kihelkonnas ärevad ajad, iseäranis Mehikoormas. Peeti miitinguid jne. Okupatsiooni väed olid siin piiriäärsetes valdades hoopis tagasihoidlikumad kui sisemaal. Ei tahetud rahvaga halba vahekorda sattuda, kartes Vene piiri. Okupatsiooni aja lõpu poole ei täidetud üldse enam sakslaste nõudmisi, seetõttu jäigi palju nõutud kraamist viimata.

Kohalikud Venemaale põgenenud kommunistid käisid okupatsiooni ajal mitmel korral üle piiri riisumas. Käidi Naha mõisa rentniku ja Kindorfi talus, olgugi et samas külas okupatsiooni väesalk asus. Sakslased ei julenud röövleid jälgima minna. Peale sakslaste lahkumise tuli jälle kommunistide röövsalk üle piiri. Need ei olnud kommunistide sõjaväed, vaid lihtsalt saagihimulised röövlid. Enamlased ise lasksid mitmed neist maha, teised põgenesid aga Venemaale. Alles E. V. ajal katsusid mõned mainit röövlitest üle piiri Eestisse tulla, sattusid aga Mehikoormas piirivalvurite kätte.

Okupatsiooni ajal oli ümbruskonnas ainukeseks ajaleheks Maaliit, mida saksa sõdurid levitasid.

Salakaubitsemine õitses okupatsiooni ajal, eriti aga piiriäärses Meeksi vallas. Üle piiri käimine oli kerge, sest sakslaste piirivalve oli väga nõrk. Ainult salkades julgesid saksa sõdurid piiril viibida, eriti kardeti aga Peipsi randa. Ka karistused salakaubitsejaile olid väikesed. Salakauba pääartikliks oli kodus valmistatud viin. Koduseid viinavabrikuid oli tol ajal väga palju, sest töö tasus end hästi. Oli isegi poolavalikke vabrikuid. Transport üle Peipsi oli elav, veeti vilja, viina, loomi jne. Igaüks püüdis ise omi tooteid üle piiri toimetada, et kasu mitte vaheltkauplejaile anda. Olgugi et öösiti välja liiklemine keelatud oli, valgusid siiski kraami koormad, iseäranis talvel, üle Peipsi Venemaa poole. (Rudolf Zingov Nahalt, 40 a.)

Enne saksa okupatsiooni vägede tuleku viisid enamlased Meeksi mõisast ja mujalt hobuseid ja muud kraami üle Peipsi Sambla külla. Saksa vägede saabudes läksid kaks mõisnikku, parun Engelhardt ja von Zeddelmann salga saksa sõduritega röövitud kraami tagasi tooma. Minejad ei teadnud, et külas umbes 70 meheline vene sõdurite jõuk asus, kes sakslasi püssitulega vastu võttis. Seitse s. sõdurit langes lahingus, mõlemad mõisnikud vangistati ja mõisteti surma mahalaskmise läbi. Enne mahalaskmisele viimist piinatud mõlemaid metsikult. (Nikolai Protin, 23 a.)

Ka Meerapalus, Laaksaares ja Parapalus käisid enne okupatsiooni vägede pärale jõudmist venelastest koosnevad röövsalgad. Need tulid enamasti Piirisaarelt. Alalises hirmus saatsid kohalikud elanikud öid mööda. Ka kohapealsed punased asusid aktiivsemale tegevusele enne saksa sõjavägede saabumist. Asuti omavoliliselt mõisa metsa raiumisele, kuid metsavahi Jakob Truutsi manitsusel katkestati raiumine. (Jakob Truuts, 82 a.)

Veriora vallas tõid valla peremehed enne okupatsiooni vägede kohale jõudmist valla täidesaatva komitee liikmed Juhan Steinwaldi, Peeter Vodi ja Rudolf Padingi seotult vallamajja. Punaste komitee poolt kannatada saanud peremehed nõudsid mainit tegelaste väljaandmist saksa okupatsiooni eelvägedele. Samal ajal kutsuti valla täiskogu kokku, valiti uus vallavalitsus ja asutati valgekaart, mille ülemaks August Sibul valiti. Sibul astus välja eelpool mainit kolme täidesaatva komitee liikme kaitseks, teades et meeste sakslaste kätte toimetamise tagajärjeks vaid nende surm võib olla. Sibul tõi ette asjaolu, et meeste sõjakohtu kätte andmiseks puudus igasugune alus. Siin ei olnud tegemist mingi kriminaal süüdistusega. Nii pääsesid August Sibula eestkostmise tõttu mainit tegelased eluga. Okupatsioonivägede ilmudes oli jälle valgekaarti ülem Sibul sakslaste ja kohaliku rahva vaheltalitajaks. Tema mõjul möödus ka saksa rekvisitsioon Veriora vallas võrdlemisi kergelt. Nii mõnigi peremees sai päästa oma kraami saagihimuliste saksa sõdurite eest. (August Sibul, 53 a.)

Balahovitši väesalkade tegevus.

Suuri segadusi ja pahameelt tekitasid vabadussõja päevil Lääne armee sõjaväed Balahovitši juhatusel. Meeksi mõisas asus Balahovitši sõjaväe staap. Ümbruskonna elanikud kannatasid palju nende röövretkede all. Nende retked viisid sageli ka üle piiri Venemaale, kust hulgakaupa vange kaasa toodi. Korra tõid nad isegi 22 meest kaasa, kes kõik Meeksi mõisas maha lasti. Kohalikest elanikest tapsid Bal. väed Meeksi mõisa sepa ja Mehikoormast 2 meest. Viimased viidi kaasa Rasinale ja lasti seal maha. Kaks mainit väeosa terroriohvert on maet Aravo külla Libe talu põllul kasvavate kaskede alla. (Daniel Adamson, 51 a.)

Suurem hulk mahalastuid on maet Mehikoorma surnuaia taha ühishauda. (Nikolai Protin, 23 a.)

Jutustajate nimestik.

Adamson Daniel kooliõpet. 51 a

Adoberg Jaan Kääbassaare t. perem. 65 a

Heeringson Miili end. taluperenaine 76 a

Hindok Miina popsnik 80 a

Hindok Viido (Soldani Viido) popsnik 72 a

Hurtson Eduard 24 a

Jaanson Leena käsitöölise naine 77 a

Järv Hindrek taluperemees Sooharal 66 a

Kalt Osvald talup. end. kooliõpet. 51 a

Kindosk August metsavaht 49 a

Klimberg Jaan taluperemees Aravol 84 a

Kliiman Viido taluperemees Meerapalus 50 a

Kliimberg Mari (kirjaoskamatu) end. taluperenaine 88 a

Kütt Hugo kooliõpet. Võukülas

Lepson Jakob asunik

Lepmann taluperemees Haavapääl 49 a

Mältson Paap end. taluperemees 89 a

Ootsing Kusta end. kooliõp. taluperemees 70 a

Palgi Ernst end. Süvahavva kooliõp.

Palgi Joosep Viluste kooliõpetaja 44 a

Pintmann Peeter talup. 80 a

Pintmann August end. kooliõp. Pindis 50 a

Pintmann Jaan talup. Pääsnal 84 a

Punnman Kusta taluperemees 53 a

Riedel Ernst metsaülem Verioral

Punnisson köster Mehikoormas

Roos Aleksander taluperemees Võukülas 71 a

Rämmann Friedrich Toolamaa v. sekretär

Sibul August taluperem. end. valla sekretär 53 a

Protin Nikolai kalur 23 a

Siilbaum Liisa end. mõisa tööline 71 a

Sõukant Peeter end. kooliõpet. 79 a

Soekarusk Hermiine Meerapalu kooliõpet. 31 a

Soekarusk Alfred end. piirivalvur, taluperemees 42 a

Stephanovna Anna kaluri naine 73 a

Tikk Jaan end. kooliõpet. 71 a

Tooming Osvald Veriora v. sekretär

Truuts Jakob end. Meeksi metsavaht 82 a

Tensberg Gustav end. puusepp ja valla kasak 66 a

Tanning Gustav taluperemees 59 a

Terepson Kusta taluperemees

Täll Ann popsnik Rihtemetsal 67 a

Walk Ann taluperenaine Kanasaares 83 a

Zingov Rudolf Naha kooliõpetaja 40 a

Zirnask Mehikoorma kooliõp. 61 a

Rämson Jaan metsavaht Kastre-Peravallas

Päevik.

15. juunil asusin teele Räpina suunas. Kodust (Põlva khk) viidi mind hobusega Räpinale. Räpinal tutvusin ümbrusega ja jätkasin teekonda Naha küla suunas. Käisin Naha koolimajas, kuna aga ööbisin Elkeni talus.

16 juuni. Meeksi asundus. Meeksi vallamaja, arhiiv jne. Mehikoorma alevik. Ööbisin Mehikoorma koolimajas.

17 juuni. Tutvusin Mehik. kiriku, surnuaia ja ümbrusega. Teekond jätkus pikki Peipsi kallast Jõepera küla suunas. Peatus Jõepera külas. Laane külla jõudsin hilja õhtuks, kus Päeva talus ööbisin.

18 juuni. Sihiks Parapalu küla, koolimaja ja üksikud teeäärsed talud. Pikem peatus vana metsavahi Truutsi juures. Teeäärsetest Laaksaare ja Saksa taludest ei saanud mingisuguseid andmeid. Ka inimesed vastutulematud. Jõudes Meerapallu peatusin kooliõpetaja Soekaruski juures. Siit vähemad retked ümbruskonda. Eriti kalurite külla. Soekaruski juures peatusin 2 ööd.

19 juuni. Meerapalu ümbrus, Kääbassaare talud ja seal asuvad kääpad. Meerapalu surnuaed, milline rahva jutu järele väga vana.

20 juuni. Algas teekond tuldud teed tagasi. Jõudes Parapallu, suundusin läbi Meeksi ja Ülikooli metsa Järvseljale, kus ööbisin.

21 juuni. Järvselja ümbrus. Meeksi Haavametsa küla. Riiu palu kääpad. Ülikooli metsavaht jutustas loo Meeksi m. peidet varandusest.

22 juuni. Rihtemetsa ja Aravo külad. Pikem peatus Klimbergi (Juuda) talus. Suitsutare Aravol. Ööbisin kohaliku kooliõpet. Daniel Adamsoni juures.

23 juuni. Jõudes välja Meeksi mõisa, oli ring tehtud ja Meeksi vald läbi käidud. Kodustel põhjustel olin sunnit katkestama seekordse traditsiooni korjamise.

2. august. Sihiks Veriora vald. Peatusin pikemalt Veriora valla keskuses Viluste külas, (rahvasuus Virusküla) kus asub koolimaja, vallamaja ja suurem hulk talusid. Kaks ööd peatusin kohaliku tähtsama seltskonna tegelase August Sibula talus.

3. august. Koolimaja. Valla arhiiv. Ümbruskonna talud.

4. august. Veriora asundus. Peatus metsaülema ja paari asuniku juures. Ööbisin kohaliku metsniku juures. Kääpad Veriora metsas.

5. august. Teekond viis Veriora mõisast lõuna poole, Musta ja Valgejärve ümbrusse. Pikem peatus ja ööbimine metsavaht Kiudoski juures, kust ümbruskonnaga tutvumiskäike tegin.

6. august. Teekond viis läbi Veriora m. ja Viluste küla Pahtpääle. Siin pikem peatus endise kooliõpet. Jaan Tiku juures. Õhtuks saabusin Pindi külla, kus peatusin Peeter Pintmanni talus.

7. august. Pindi küla ja ümbrus. Endine Pindi kooliõp. August Pintmann tutvustas kohaliku elu ja ümbrusega (kääpad jne). Pindi külast algas teekonna huvitavaim osa pikki võluvat Võhandu orgu. Peatudes Ruuna mõisas, kus andmeid ei saanud, läksin edasi suurde Pääsna külla.

8. august. Peatusin ja ööbisin kohaliku möldri Valtsoni juures. Kohalik vana taluperemees Jaan Pintmann andis lahkelt seletusi. Lühema peatuse järele kahes teises talus, jätkasin teekonda lõuna sihis pikki Võhandu orgu Haavapää külla, kus pikem jutuajamine endise kooliõpetaja Peeter Sõukantiga. Sama küla Ritsiku talu peremees Lepmann viis mind "sõjatare" juure ja näitas endise veski ja arvatava sõjasilla kohta Võhandul.

9. august. Reo veski. Kääpad Reo palus. Süvahavva küla ja koolimaja. Pikem peatus Mältsoni talus ja koolimajas. Süvahavva Sõjatee ehk Taevaskoda, kääpad jne. Soohara külas peatusin 3 talus. Kuid mainimisväärt teateid sain vaid Järve talust. Jõudes Võiardi asundusse olin jõudnud Toolamaa valla piiridesse. Võiardis ja Viruste järve kaldal asuvad talud on asunduskohad ja elanikud neis mujalt sisse rännanud ega tea midagi kohapealsest elust vanemal ajal. Peatudes ka Ruusa mõisas, läksin ööseks Võukülla Aleksander Roosi tallu.

10. august. Võuküla. Koolimaja. Mältsoni, Terepsoni jt talud. "Kindrali matus". Võuküla asub kahelpool Võhandu jõge. Paremal kaldal asuvaist taludest olgu mainimisväärt peatus Osvald Kalti talus. Samal päeval käisin Punni küla taludes. Punni külast paadiga üle jõe Toolamaa asundusse. Rootsi kääpad Toolamaa metsas. T. asunduses peatusin mõisaaegse sepa ja kohaliku vanema elaniku Liisa Siilbaumi juures.

11. august. Ööbisin Hurtsoni kaupluse juures Leevakul. Leevaku küla, Toolamaa valla arhiiv. Koolimaja. Kalmate mägi. Puuste asundus. Serna ja Tenningi talud. Kanasaare külaga lõppes ringkäik Meeksi, Veriora ja Toolamaa valdades.