Ajalooline traditsioon, Maarja-Magdaleena klk. Kogutud 1928 a. Olga Männik, stud. hist
Vanal „Singli“ talu maal Selgise küla tee algul olnud Rootsi ajal kirik ja kiriku mõis (M. Koloschmidt, „Kivistiku“ talus, Varal).
Selgise külas olnud vanasti kirik ja kabel (Kask, „Põhja“ talus, Tammevaldma küla).
Vara kiriku asemel olnud vanasti kabel. (J. Audova, „Määksi“ talus, Varal). Kõrenduse küla „Tani“ talu maal olnud vana munkade kabel (J. Reinvald, „Sarapuu“ talus, Kõrenduse k.).
Nava külas „Pärtli“ talu maal olnud vanasti kabel (A. Kitsnik „Nuudi“ talus, Nava k.). Saare v. „Oole“ talu maal, samanimelisel mäel olud kabel. „Oole“ kabeli kohta tuntakse laulu vanakesest, tema ilusast tütrest, selle surnud peigmehest ja tütre pisaratest Oole mäel (L. Linnu, Oole talus, Saare v.).
Varal Kusma külas Kaltri talu maal kivikalme - „Kaltri kabel“.
Varal „Meoma“ talu maal „Kuke mägi“. Vaidavere külas Kõrve talu maal „Gootlaste kabel“. [Kõik juba varem registreeritud Tr. koguja]
Kärgandi küla ümbruses „Soldati raiesmikus“ leiti 1904. aastal metsa külvamisel vanad hauad ja 40 sõrmust. (L. Tõnisson, Järvepera k.)
Kääpad Ruskavere külas Küti nõmmes. See olla Rootsi patarei ase. (L. Soosaar, Ruskavere k.)
Selguse metsast on leitud rahasid. (Kask, „Põhja“ talus, Tammevaldma k. j.t.)
„Savikoha“ talu maal Varal on leitud inimese luid. (J. Audova „Määksi“ t. Varal)
„Otsa“ talu kruusaaugust Varal leitud inimese luukere. (M. Saku, „Otsa“ t. Varal)
Patastel „Tani“ talu maalt leitud inimese luid. (Ostrat-Kassema k.)
Pataste asunduses leiti hiljuti kartuli augu kaevamisel sõjakiivreid. (A. Liblik, Pataste k. „Saburi“ t. maal)
Kaiavere mõisa põllult on leitud rahasid. Jutustaja kaevanud sääl välja kaks ahju aset, tuhk olnud veel kividel. (Truu talu vanaisa Toljase k., pärit Kaiaverest)
Kassema küla all „Oina“ mäes leitud luid. (Ostrat-Kassema k.)
Rootsi sõja ajal olnud inimesed Kaiu soos paos, mida kõnelnud jutustaja vanemate-vanemad. Sel korral tehtud kaev olla sääl praegu alles ja nimet. sõjaaegseks kaevuks. (J. Epler, Läve talus, Vassevere k.)
Ruskavere külas „Otsa“ talu all heinamaal on näha üksikud palgiotsad vanast teest. (Tr. koguja) See olnud rootsi aegne tee, mis läks Peipsilt „Oole“ kabeli kaudu Tartu. Teine tee läks Kodaverest Laiusele. (L. Soosaar, „Õmja“ t. Ruskaveres) Rootsi aegne tee läks läbi ka Selguse metsast, enam ei ole näha. (Anna Brindfeldt, Selguse k.)
Saadri metsas (Juula mõisast läbi) olla üks vanaaegne kindlus. (Truu t. vanaisa, Toljase k.)
Välgi metsas oli vana postijaam ja „Kuke“ mäel oli klaasivabrik. (Kask, „Põhja“ t. Tammevaldma k.; M. Koloschmidt, „Kivistiku“ t. Varal)
„Kuru“ talu maal Elistveres tulnud hiljuti kündmisega välja tugev kivimüür, mis minna sirgelt läbi põllu. (A. Bergmann, „Sillaotsa“ t. Igavere k.)
Rootsi aegsed varandused olla suurtes keldrites Selguse metsas ja suure kivi all „Polli“ ja „Singli“ talu piiril Varal. (Truu t. vanaisa Toljasel; M. Koloschmidt „Kivistiku“ t. Varal; M. Saku „Otsa“ t. Varal)
Maarja-Magdaleena kiriku arhiiv hoidub õpetaja majas seina sisse müüritud kapis ja on kirikuõpetaja hra prof. Tennmanni erilise hoole all.
Vanemad dokumendid a. 1834 ja kiriku kroonika a. 1843-1902.
Uhmardu külas asuva õigeusu kiriku arhiivi, mida hoitavat kirikus, keeldib preester Põrk näitamast. On võimalus tutvuda ainult üksikute aktidega, mis asuvad preestri korteris.
Neil andmetel on 1858 a. /mil õigeusu kogudus asutatud/ kuni 1878 aastani kõikunud pihtijate arv kirikus 838 ja 1089 vahel.
Elistvere valla arhiiv hoidub korraldatult vallamajas /viies kapis/. Arhiiv on sõjast puutumata.
a) Vanemateks originaalideks on 1834. aasta kohtu protokolli raamat ja samal aastal alatud valla kassa pääraamat (1834-75 a.)
Ärakirju vanematest arhivaalidest:
b) Väljavõte Mäe mõisa 1819 a. vakuraamatust (väljavõte on tehtud 1912 a.) ja ärakiri 1843 a. regulatiivist.
c) Vakuraamatuid:
Vedu mõisa vakuraamat 1864 a. maamõõtmise järele: „Wetruse Taks kõigedest taldre wetruses pandut maadest. Seaduslik Taks kelle järel aastal 1809 Kõigest Kõrgemalt kinnitud Wetruse tabellid tallomaad rahha hinna alla pandut said.“
Mäe mõisa vakuraamat a. 1874 ja Elistvere mõisa vakuraamata 1891.
d) Hingede revisjoni lehti:
Elistvere m. a. 1850; Mäe m. a. 1850 ja Elistvere m. a. 1858.
e) Ajast, mil Elistvere ja Sootaguse valdadel oli ühine kohus, on jäänud siia arhiivi ka Sootaguse valla raamatuid.
f) 1917 a. valla töörahva tribunaalist on arhiivis pakike akte, kus hulgas ka iseloomustav 1917 a. töörahva koosoleku protokoll.
g) Vallasekretäri abi hra Hermani näitas šapirografeeritud ärakirja kiirkäsust hobuste ja varustuse muretsemiseks ja Põltsamaale saatmiseks. Antud Saadjärvel 22. dets. 1918 a. Ajutise Valitsuse voliniku K. Partsi ja Eesti polgu ülema Unti poolt.
/Ühe eksemplari sellest käsust /kas originaali?/ olla viinud üliõp. Karin E.R. Muuseumile. (V. sekr. abi Herman/
Kudina valla arhiiv hoidub vallamajas /neljas kapis/ ja osa vallamaja pööningul /mida maja remondi tõttu näha ei saa/.
a) Kohtu arhiivi kapis on vanem protokolli raamat a. 1852-1857.
b) Kantseleis on vakuraamatud – mis vahest praegugi tarvitusel olla: Kudima m. vakuraamat a. 1858; Kaiavere m. - a. 1861 ja Kudina m. - a. 1889.
c) Vallamaja pööningul asuvas arhiivi osas olla ka Saksa okupatsiooni aegset kirjavahetust /Kudina valla sekretär/.
Saare valla arhiiv hoidub korraldatult ja nimekirjaga varustatult /v. sekr. Valk'i poolt/ vallamajas kapis. Osa uuemaid valla akte ja raamatuid on asetatud riiulitele vallamaja pööningul, sääl on ka üks kast lahtiseid kirju, läinud sajandi viimaselt veerandilt.
a) Vanemad protokolli raamatud on: kohtu arhiivis protokolli raamat a. 1845-1858 ja Saare valla nõumeeste protokolli raamat a. 1867-1883.
b) Arhiivi kapis hoidub ka Saksa okupatsiooni aegset „Ortsvorsteher-Amt'i“ arhiivi: kirjavahetust, üksikuid protokolle etc. (ca 0,5 meetrit),
Vara valla arhiiv hoidub korraldatult vallamajas tulekindlas kivikambris, seina sees.
a) Vanemaks protokolli raamatuks on kohtu protokolli raamat a. 1841.
b) „Varrol N. 1. Kaubat Kontract Ramat pro 1864“. Sisuks enamuses maa rendi ja edasimüügi lepingud, osalise teorendi kohustuste määr etc.
c) Vara mõisa vakuraamat a. 1890.
Matjama algkoolis Varal on kogutud ühe akti kaane vahele kooli puutuvaid dokumente. Nendest vanem, kiri kooli ületoomisest Kusma talust Matjamale, praegusesse asupaika 1870 a. Samast aastast algavad ka üksikud märkused kooli kroonikas.
Saare v. Odivere k. „Oole“ talu vanaperemees Ludvig Linnu on enne venestusaegne Voldi küla kooliõpetaja, oma ameti ajast hoiab ta alal mõne Voldi külakooli päevaraamatu (õpilaste nimestik ja märkused edasijõudmise kohta) a. 1877-1884.
Ludvig Linnul on ka üks Dr. M. Veske kiri.
Vanade sõdade ajast jäänud meie maale inglasi, soomlasi ja lätlasi. Praegu on Kaiaveres „Ingli“, „Läti“ ja „Soome“ talud, missugused nimed tõendavatki sääl võerastest rahvustest asujaid /Truu t. vanaisa, Toljase k. ja Kaarel Kont, Maarjas/.
Kokora m. omanik Rathlef tõi Ukrainast 17 perekonda saksa koloniste oma mõisa. Nendest on üks sepp oma perekonnaga asunud /vabariigi ajal/ Kudina m., kus elab praegu. Samu koloniste on ka kooliteenija Kudina m. lesk naine saksa rahvusest /Sepp Kudina asunduses, kooliõp. Vadi, Kudina, G. Jürgental, Kassema j.t./.
Vedu mõisa toodud kord saksa koloniste, aga pole saadud nendega kuidagi toime, sest saks ei lähe ju tööle enne kaheksat! /Arvab Truu t. vanaisa Toljase k./
Kassema k. „Suka“ t. perenaine on lätlane, kelle vanemad tulnud siia ühe Kudina m. rentnikuga. /“Suka“ t. perenaine; G. Jürgental, Kassemal j.t./
Pärisorjuse ajal põgenenud ühest Venemaa mõisast kaks venelast üle Peipsi ja asunud siin põlisesse metsa. Ühe nimi olnud Semiljärsky, teise nimi Persidsky. Nemad tegid esimesed põllud Välgi metsa, kuhu kasvaski Välgi küla. Hiljem tulnud ka uusi asunikke – venelasi ja eestlasi. Semiljärskyl ja Persidskyl oli palju järeltulijaid ja praegugi olla pooled küla perekondadest kas Persidskyd või Soomlärid nii et koolis, nagu räägib kooliõp. h.ra Lodi, raske on vahet teha samaste perekonnanimede ja väga sagedasti samaste ees ning isa nimedegi tõttu /kooliõpet. Lodi, Välgis, v. sekr. abi Hermann, Elistveres j.t./.
Asumisloo teise variandi järele toodud esimesed asunikud Välki Novgorodi kubermangust heina tünnis üle Peipsi, mingisuguse kuriteo karistuseks /preester Põrk/.
Ka Selgise metsakülas ja Järvepera kõrtsis elasid enne venelased /Brindfeldt, Selgise, Tõnisson, Järvepera/.
Talude ostu ajal on tulnud uusi peremehi – Viljandimaa mulke – kõige rohkem Kudinale (Kaiavere) kuna Vara ümbruses olnud uusi ostjaid ainult 6, kolm mulki ja kolm Kavastu meest. Samuti on Saare ümbruses ostnud talud enamuses endised pidajad, kuigi ka mõned ostjad olid väljapoolt (mulgid!) /Bergman-Igavere k., Liblik, Pataste; Epler, Vassevere; Audova, Vara; Zirk, Vara/.
Varguse ja pettuse tõid siia kanti uued asujad – mulgid. Enne elasid siin kõik läbi ja läbi ausad inimesed. Laenas keegi teisele raha, siis oli see nende teada – tasuti ära ja kõik elasid rahus. Kui tulid mulgid, siis tuli teiste ülelöömine ja omakasu püüdmine.
/Reinvald, Kõrenduse k. j.t./
[Mõnel vanemal inimesel on „võõraste sissetungijate“ vihkamine veel praegu nii tugev, et traditsiooni kogujal tuli kuulda sagedasti märkuseid teiste talude kohta: „Oh see va' mulk, ei sinna maksa minna – mis tema ka teab!“ j.m.s.]
Talude ostu ajast pääle on läinud siit perekondi mitmesse Venemaa kubermangu.
Nii asunud Igavere k. „Sillaotsa“ t. enne ostuaegne peremees Sillaotsa Andres oma perega Oudova maakonda /“Sillaotsa“ t. praegune perenaine, Bergmann/.
Varalt läinud mõned perekonnad talude ostuajal Venemaale /Audova, Vara, Zirk – Vara/.
Mõnikümmend aastat tagasi asus Kudinalt inimesi Virumaale Pagari mõisa – Pagari m. inimesed olla kõik Venemaale läinud – tulid vanal eal kodukohta tagasi ja kaebasid, et sääl olnud väga vilets maa ja raske elu. /Kont, Maarja/
Kavastust Täämä külast asusid lahtised inimesed Krimmi, kust neid aga tagasi tulnud. /Saku, Varal/
Ilmasõja eel asunud Maarjas, Virtsa külast ja Kassema külast mõned perekonnad Gatčina ümbrusesse. Kuremaalt asunud sinna terve küla rahvas ning asutanud sääl Kuremaa küla. /G. Jürgental, Kassemal/
Samal ajal asutud ka Siberi ja Suhumi, varem – Saraatovi kub. /Kont, Maarjas; Liblik, Patastel; Siimeon – Kassemal; Reinvald, Kõrendusel; P. Koloschmidt – Varal/.
Saksa okupatsiooni eel on hulk noori inimesi läinud Venemaale /G. Jürgental, Kassemal/.
c) Külade, talude hävitamine ja uute asutamine.
Pataste mõisa asemel oli enne Pataste küla, kus olnud 14 neljapäeva talu. Küla lõhuti ca 1860 ja ehitati Pataste karjamõis. /Rammul, Maarjas; Jürgental – Kassemal; Truu t. vanaisa Toljasel, Ingel – Patastel/ Pataste külas olnud järgmised talud: Tuti, Otsa, Siidri, Pilli, Tiku, Jöremi, Rässi, Keskküla, Tooli, Maidu, Kooli ja Parksepa/ kahte ei mäleta/ /Truu t. vanaisa, Toljasel/
Lõhutud küla palgidki nutnud, kui nad seisid virnas tee ääres. /Ingel, Patastel/
Kaarli ja Kuusiku mõisate asemel Varal oli enne suur Vara küla, mis lõhutud 1862. (?) a. /Audova – Varal; Källo t. peremees – Varal; Truu t. vanaisa Toljasel/
Sügisel teatati, et küla lõhutakse kevadel. Mõned mehed ei ole taludest välja läinud. Mõis tegi juba vilja maha, peremees külis oma vilja mõisa vilja pääle. Käidi kohut, kus jäi võitjaks mõis. /Truu talu vanaisa, Toljase k./
16 talu jaotati metsa, siis (1862 a.) asutati Tammevaldma, Selguse, Hiiglase ja Järvepera külad. /J. Audova „Määksi“ t. Varal; Källo talu peremees Varal/. Pääle küla hävitamise anti 3 aastat asumisaega, siis ei olnud teokohustust. (Truu talu vanaisa Toljase k.)
Neli talu – Nigula, Kitse j.t. - oli endisel kohal jõe ääres veel 1870 a. ümber. Hiljem viidi „Kitse“ Äte külla ja teised Pikamäele (J. Audova, Määksi t. Varal, Grümbach Äte t. Varal).
Kusma ühiskülast viidi talude ostu ajal talud laiali, siid toodi ka kool säält Matjamale (Z. Zirk – Saare t. Varal; vt. lk. 11)
Varalt „Meoma“ talust Postova poole on mitu vana küla aset. (Källo t. peremees Varal)
Kudina mõis hävitas a. 70 tagasi „Peetsu“ ja „Koka“ talud mille järele praegugi nimetakse end. mõisa põlde „Peetsuvälja“ ja „Kokavälja“ (G. Jürgental Lassi t. Kassema k.)
Kaiavere mõis hävivas enne sõda „Mäealuse“, „Kihu“ ja „Kirja“ talud (Truu t. vanaisa, Toljase k.) Kõrenduse I küla asemel olnud vanasti Kunilava küla, kus elanud venelased (J. Reinvald, Kõrenduse).
Alajõel olnud Rootsi ajal suur küla ja Vara mõisa asemel olnud Külma mõis, kust viis tee Narva (M. Koloschmidt, Varal).
„Vaida“ talu asemel Varal olnud Põhja sõja ajal Viidike küla (J. Zirk, Vara).
-
Üldiselt räägitakse külase asutamislugusid jne. Jakob Kõrvi raamatukese „Luigemäe Olli“ järele, mida peetakse kohaliku mineviku kirjelduseks. Tr. koguja.
Keskküla talu (Kõrenduse k.?) rehe seintes olnud rootsi sõjaaegsed kuulid. Kui aasta 60 eest rehetuba ümber ehitatud, siis raiutud kuulid peitliga palkidest välja /Reinbald, Kõrendusel/. Pääle sõda olnud maa lage, siis käinud venelased üle Peipsi röövretkeil. Kõrenduse külas tulnud röövlid tallu, peremees jooksnud parsile peitu. Röövlid hakkanud ahju ees riideid kuivatama. Üks olnud naisterahvas. Peremees löönud parrega selle maha, teised põgenenud /Kont, Maarjas; Saku, Varal j.t./.
Tühjale maale asunud pääle sõja soomlased. /Kont, Maarjas/
„Ungru“ sõtta läks vägi siit läbi. /Kont, Maarjas; Truu vanaisa, Toljasel; Epler, Vasseveres; Jegor, Saarel ja teised/
Jutustaja Tõnu Jegori vanaisa vend Kesküla Ants oli „Ungru“ sõja ajal sõjaväeteenistuses. Juhuslikult läinud ka tema väeosa just kodukülast läbi ja Ants saanud magada ühe öö kodu rehe all. Külarahvas jätnud rukkitegemise põllul pooleli ja kogunud Antsu vaatama. See oli suur ime, et saadi veel näha inimest, kes läinud kroonuteenistusse. /Jegor – Saarel/
Väge läks läbi sügisest kuni märtsi kuuni /Truu isa, Toljasel/. Üks sõdur saanud siin öömajal olles 300 hoopi, sellepärast, et supp oli otsas, kui ohvitser tuli sööma. Järgmisel hommikul, kui trumm lööma hakkas oli aga mees jälle jalul! /Epler, Vassevere/
Krimmi sõja ajal võetud siit kolm korda sõdureid. Paljud surnud tolmu. Kui vägi Tartust välja läinud olnud mitmeverstaline tolmupilv järel. /Jegor, Saarel/
Mõne aasta eest suri Kaiaveres mees, kes käis Krimmis sõjas, nimega „Vene Jüri“. 19 aastasena läinud ta kroonut teenima ja vanamehena tuli tagasi, siis hakkas Karlova m. puuvahiks ja raugana elas vallas. /Truu t. vanaisa/
Türgi sõjast jutustanud üks sõdur: nende vägi tahtis tungida „Konsantnoobeli“. Tuli kõrgest mäest üles minna, ülevalt veeretati aga nendele põlevaid tõrvatud palke vastu. See nendele küll ei teinud midagi – lõid aga kõrvale ja lasksid palgid veereda – aga linna ei saanud nad siiski kätte, sest enne tehti rahu! /Saku, Varal/
Abram Liblik, Pataste külas, oli ise Türgi sõjas. Temaga ühes teenis veel üks eestlane, Pärnu mees. Nende vägi olnud 15 versta Konstantinopelist, kui tehti rahu. Siis muretsenud mõned venelased ja see Pärnu mees omale era riided ja käinud, enne kui väeosa kohalt lahkus, Konstantinopelis. /A. Liblik, Patastel/
Jaan Veski, Kõrendusel, oli Türgi sõja ajal vallavanema ametis. Neli korda võeti sõdureid ja mõni üksik tuli veel koju tagasi. /J. Veski, Kõrenduse II/
Vana Vara külas – mida nüüd enam ei ole – elas tugev mees, Saaremaa Ants. Ants parandab rehe all enne heina aga rehasid, korraga kohtumehed ümber ja tahavad panna Antsu sõduriks. Ants peksnud kohtumehed laiali ja põgenenud üle jõe metsa. Teist korda pole ka enam püüdma tuldud. /Saku, Varal/
25 aastase sõjaväeteenistuse järele tuli mõni üksik mees veel koju tagasi. Niisugune kroonumees oli Kaiaveres Adam Vuks ja Jõe vallas tulnud ka üks mees vanamehena koju. See rääkind – kui oleks need vitsad, mis tema selga pekstud, kõik koos, siis saaks hobuse koorem. /Truu ja Epler/
Jaan Liblik, Patastel, on teeninud 7 aastat Vene kroonut ja ei ole oma eluajal näinud paremaid päivi, kui need 7 aastat! Elanud Arhangeli linnas. Vaba aega oli palju, siis õpetati peenemat puutööd. Liblik tegi harmoonikuid, millega veel koduski teenis. Mitmed eestlased, kellega ühes teenis, jäid Venemaale. /J. Liblik, Patastel/
Põhja sõja ajal möllas kole katk. Sõjasuits tõusis 500 versta pääle ja katku kätte surid inimesed lausa jala päält, muud kui langesid kokku. Narva ja Peterburi vahel jäi elama 3 inimest! Tallinna ja Pärnu vahel polnud kuke laulu ega koera haukumist.
Umbes üks inimpõlv tagasi sadanud rukkiõitsemise ajal paksu lund. Mõned vedanud köiega lume vilja päält ära, aga need pole saanud üldse tera, kes aga jätnud lume pääle kuni ise sulas, neil olnud vähegi leiba. Et järgmisel aastal seemet saada, selleks peksti katuseõled uuesti läbi. /K. Siimeon, Kassema/
Siis toodi metsast karusammalt, kuivatati ja pandi leiva sisse. /Grümbach, Varal/
1868 a. oli suur põud. Lume minekust kuni sügiseni ei tulnud vihma. Vili kisti põllult juurtega üles. Jõed olid kuivad ja poisikesed püüdsid käega kalu. Maata inimesed käisid toidu eest tööd ja linna inimesed maal toiduaineid otsimas. Koolis (Varal) anti lastele mõisa poolt suppi. Äte talu, Varal, pandi maha 15 v. kartuleid ja saadi ainult 7 v.
Venemaalt toodi vilja. Ruki vakk maksis 5 rubla 20 kop. Saare valda toodi vili jõge mööda ja Kääpa silla juures jagas vallavanem paatidest vilja ostjatele.
/Jegor, Jürgental, Kont, Epler, Saku, Liblik, Bergmann j.t./
Põua aastale järgnes haruldaselt varane kevad. 25. märtsil 1869 õitsesid juba võililled ja rukis lõigati enne Jakobi päeva. /Jegor, Saarel/
Ikaldusaastal lagunes soetõbi ja kolera. Mõnel päeval maetud Varal 3-4 surnut, surmajuhte olnud ka Maarjas, kuid haigus pole siiski olnud väga laialdane ega kestev /Jegor; Jürgental; Bergmann j.t./
Kolera möllas uuesti 1900 a. ümber, siis langesid tema ohvriks eriti vanad inimesed. /Jürgental j.t./
Kolerat külvatud kaevu ja vanu inimesi tapetud rohtudega! (Bergmann – Igavere; Brindfeldt – Selgise)
1870 a. ümber oli rõuge haigust. Kassema külast üksi suri 8 hinge. Enamasti lapsed. Rõugeid arstiti viina ja tärpentiiniga. /K. Siimeon – Kassemalt/
Üldiselt tuntud haigus vanast ajast on ork, külma tõbi ehk hallitõbi. Seda tõbe põetud siis, kui kanti rahvariiet (rind lahti), tuli aga uus riidemood, siis kadunud ka see haigus. /Reinvald, Kõrenduse/ Haigus avaldus palavikus, mis raputas kogu keha ja rind korises. Seda pidi arstima ehmatusega, et veri äkki kiiremini käima lööks. Mõnel pool pandud haige rehe ahju ja süüdatud ahjusuul midagi põlema – ehmatuseks. /Reinvald, Kõrenduse/
Ork käinud ringi ja hüüdnud inimesi nimepidi. Küll põgenenud inimesed vilja sisse ja ahju, aga ikka leidnud ork hüütava, ning tulnud kallale. Üks kubjas öelnud korra, et need on üleannetud, keda ork raputab, aga ork tulnud temale endalegi kallale! Jutustaja Epleri perekonnas (Vasseveres) vaevanud ork inimesi – iga päev teatud ajal käinud raputamas – isa arstinud haigeid. Öösi tulnud ork isa juurde ja ütelnud: „oot', oot' sa kliiniku saks!“ ja tulnud ka isa kallale, kes põdenud kuu aega. /J. Epler – Vasseveres/
Külmatõbine pidi minema siniku põõsastesse, või kohta, kus kasvab sootubakas ja sääl hüüdma, siis sai haigusest lahti. /Kitsnik – Nava k./
Ork ei olnud muud, kui kurjavaimu vaevamine! /Grünbach – Varal/
Rootsi kuningas Kaarel XII on siit läbi läinud. Saatnud minister Piperti ette öökorterit otsima ja ütelnud: vaata, et sääl mõni meist suurem ees ei oleks. Asutud öömajale, aga öösi nutnud majas väike laps. Kuningas ütelnud hommikul Pipertile – kas ma ei ütelnud, vaata, et meist suuremat ei oleks! Mis võin mina Rootsi kuningas teha väikse lapsega, kui ta nutab! /G. Jürgental – Kassemal/
Viljandimaal ühes talus andnud perenaine Rootsi kuningale kuivad sukad, selle eest kingiti talu päriseks ja olla praegugi „Kuivasuka“ talu. /G. Jürgental – Kassemal/
Katarina II on maganud öö Saare mõisas. /Jürgental, Kassemal; Ostrat – Kassemal; Tõnisson – Järveperal j.t./
Igavere postijaamas peatunud ta ka, aga tõllast pole sääl välja tulnud.
Peeter I-se teine naine olnud Viljandi poolt ühe õpetaja kasutütar. /Ostrat – Kassemal/
Keisri vend, nimega „Verikäpp“ sõitnud siit läbi ja maganud Igavere postijaamas. /Truu, Toljasel/
Vürst Konstantin sõitnud kord siit läbi. Seks puhuks ostnud Igavere postijaama pidaja kallist kangast /vist sametit/ mida laotanud teest kuni jaama hooneni. Vürst pole aga vaibale astunudki, vaid jalutanud mööda teed, kuni vahetati hobuseid! /Nõmm, Elistvere/
Aleksander II ajal peeti ka sõdureid inimesteks; Aleksander III ajal läks kord sõjaväes väga valjuks ja Nikolai II ajal veel karmimaks. Jaapani sõja ajal pidas keiser noortele ohvitseridele kõne, kus ütles: teie olge sõduri vastu isalikult valjud! See oli sõduritel väga kibe kuulda. /A. Liblik – Patastel/
Aleksander II proua olnud Malla mõisas suvitamas, kus nägi rahva peksmist. Pääle selle keelatud peks ära. /Reindvald, Kõrenduse/
Aleksander III kroonimispidustustel Moskvas käis saadikuna üks Alatskivi või Kodavere vallavanem. /Veski – Kõrenduse/
Maarja õpetaja Mickvitz oli otsekohene, aga jonnakas mees. Läks oma köstriga tülli (kauaaegse Maarja köstri Austeri pojaga). Tüli ulatus konsistooriumigi, Mickvitz jäi ikka võitjaks ja lausus: „Mina teen oma sulasega, mis mina tahan“ ja vallandas köstri ametist. /G. Jürgental; Siimeon Kassemal/
Mickvitz oli suur töömees.
Paastu neljapäeval pidas tema kirikus jutlust – sulased tegid aga tööd! /Truu, Toljasel/
Ikalduse aastal võttis Mickvitz külanaisi enda juurde tööle ja andis moona. Selle rahva aitamise eest kingitudki temale kõrgemalt poolt must rist. /A. Liblik – Pataste; Bergman – Igavere/
Õpetaja Hollmann oli rahvamees ja kõikidel oli kahju, kui ta siit lahkus. Viimases jutluses ütelnud ta: „Teie nutate ja mina nutan – aga minu proua ei taha olla siin, nende vanade majade pärast“. /Epler – Vassevere j.t./
Rahvale vastutulelik ja ka eestimeelne mees oli Palamuse õpetaja Hirsch. /G. Jürgental, Kassemal/
Kursi õpetaja Töpfer ütles venestusajal „Kui õpite vene keelt – saavad teist harjukad, õpite aga saksa keelt – siis saate haritud inimesteks.“ /Jegor, Saarel/
Köster-kooliõpetaja Auster Maarjas oli suur muusika armastaja. Tema asutas Maarjas laulukoori, kes on osavõtnud kõikidest üldistest laulupidudest. Alul ei osanud rahvas kirikus oreli järele laulda, siis põrutanud Auster ühel pühapäeval oreli juurest kogudusele „teie peate pilli kuulama!“ /Kont – Maarja; Jürgental ja Siimeon – Kassemal/
Austeri ja tema poja järele – kellega õp. Mickvitz tülli läks, oli köster-kooliõpetajaks Gotli, kelle juhatusel Maarja laulukoor võttis osa esimesest üldisest laulupeost Tartus. Tema järele oli köster-kooliõpetajaks Sõber, kes oli nagu tema eelkäijadki, laulukoor juhataja ning seltskonliku elu keskpunkt. /Petsu, Vaidavere; Kont – Maarjas j.t./
Varal oli köstriks Kont, Maarjast (Kaarel Konti vend), oma eluaegsel ametikohal suri ta 1926. a. 81 aasta vanusena. Varem pidas Kont Varal köstrikooli. Teda peeti oma aja kohta targaks meheks, oli hää laulja ja olla isegi mõne viisi loonud. (J. Zirk – Varal; Ostrat – Kassema k. j.t.)
Särjel oli enne kool (Saare v.), sääl oli õpetajaks Ants Elken ja tema järele poeg. Nad olid tublid laulumehed (J. Epler – Vasseveres). Ruskaveres oli kooliõp. Jüri Soosaar, kui jutustaja koolis käis. (L. Tõnisson – Järvepera)
Kassema küla kooliõpet. oli Maido Pärtel, kes läks Suhuumi ja tema järele kaua aega Mihkel Lülle. Kirikuõpetaja Mickvitz vallandas tema, sest tahtis kooliõpetajas nooremat ja parema haridusega meest. Lüllel ei olnud haridust, Tema jäi põllumeheks.
Samal põhjusel vallandati Kõrendusel vana kooliõpetaja Ärdis, tema läks krahvi kabelivahiks. (Krahv Mauntenfeli perekonna matusepaik Saare metsas) /G. Jurgental - Kassemal/
Matjamal (Varal) olid kooliõpetajateks kaua aega Liblikud. Enne Jaan ja tema järele Aleksander Liblik. Viimane oli küll koolitamata mees, aga kõnes lõi üle kõik kirikuõpetajad. Ta pidas koolimajas lugemisi ja seletas hästi oma jutlust ja kui ta missjoni pühal Maarjas kantsli astus (?), siis õpetajad aha kuulatu!
Koolilapsi ta nuhtles küll kibedasti, aga sellega oldi rahul ja ööldi pealegi: tema kasvatab ikka inimesteks, mitte metslasteks, nagu seda tehakse Kavastus. Jutustaja „Määksi“ talu peremees Jaan Oudova oli ise tema õpilane.
Lapsed said koolis vitsu iga päev, pääle esmaspäeva. Kui enam koolimaja ümbruses ei olnud vitsu, siis pidid lapsed nad hommikul ise kaasa võtma, kes ei toonud, sai 5 hoopi rohkem! (Audova – Varal)
Ennevenestusaegne kooliõpetaja Tõnu Jegor jutustab: 17 aastaselt läksin kihelkonnakooli, mille lõpetasin 1861 a. Siis jäin köstrile abiks, et pääseda loosi hirmust. 5 aastat olin köster-kooliõpetaja abi, siis läksid Puurmani küla kooliõpetajaks, kus teenisin 24 aastat. Palka sain viimati 49 rbl. aastas + maa. Venestusajal vallandati ametist. Tahtsin küll minna kursustele vene keelt õppima, aga krahv (Mannteuffel, „hää“ krahv. Vt. lk. 39,44) ütles: oled saanud seni ausalt leiba ilma selle keeleta, saad ka edaspidi ning kutsus mind Tartu oma majahoidjaks. (T. Jegor) Samuti hakkas kooliõpetajaks Ludvig Linnu – praegu „Oole“ talu vanaperemees Saare vallas – sellepärast, et see amet päästis soldati hirmust. Kooliõpetaja eksam tuli teha kirikuõpetaja, köstri ja vöörmündri ees. (L. Linnu)
Kooliõpetaja Koppel Patastel (alates 1901 a.) võttis osa 1905 a. sündmustest. (Vastav aruande osa)
Saare mõisa end. omanik krahv Manntenffel (sünd. 1800+1881) on tuntud rahva suus „hää krahvi“ nime all. Tema olnud rahvale väga vastutulelik ja pidas ka 5 kooli õleval, kuna tema poeg võttis kooli maad ära.
Hää krahv olnud aga vaikse loomuga ja mõisa asju juhtinud enamasti tema abikaasa, „krähvin“. Viimase kohta on arvamised risti vastukäivad. Tõnu Jegori (krahvi kabelivaht!) mälestuses aga on „krähvin“ kuldne inimene.
Kord näljaaastal läinud mees mõisa põllule vilja vargile. Ladunud vihukoorma pääle ja pööranud koju. Väljavaht näinud ja viinud mehe mõisa. „Krähvin“ küsinud mehelt, mispärast ta varastab. Mees vastanud, et pere on kodus näljas – nälg ajas vargile. „Krähvin“ käskinud siis mehel ise valida endale karistuse, mida ta peab kandma varguse eest. Mees harutanud endamisi: näljasurm seisab paratamatult ees ja väljavargus on väga raske kuritegu ning ütelnud siis: lasku „krähvin“ kaevata tema kaelani maasse ning käskigu künnimehel pää otsast ära künda.
Selle pääle käsinud „krähvin“ mehel koju minna ja kotid kaasa tuua, mida mees teinud. Siis saadetud mees aita ja pandud kotid vilja täis ning „krähvin“ ütelnud: see on sulle selle eest, et sa ise ennast nii hirmsalt tahtsid karistada. /Tõnu Jegor, Saarel/
Nii hää ja vastutulelik, kui oli krahv, nii kuri ja toores oli „krähvin“ - jutustab vanaperemees Ostrat Kassema külas. „Krähvin“ oli järsu ja meheliku väljaastumisega ning tema meeldivam ajaviide oli kütimine. /Ostrat – Kassema k.;Reinvald – Kõrenduse k.; Truu – Toljase k./ Vahest juhtunud, kui „krähvin“ metsas ühtegi looma ei tabanud, tulnud ta küla karja ja lasknud sääl lehma maha – et aga verd näha! Andis küll mõisast lehma asemele. /Truu, Toljasel/
„Krähvin“ oli kui pikne, sellepärast ei käinud keegi tema jutul, vaid asju aeti kirjutaja Mildaniga (?). Mis Mildan tegi, see oli tehtud. /Reinvald, Kõrendusel j.t./
Kassema küla kooli teenija, vana soldat-Toomas läinud kord metsa koolile puid tooma. „Krähvin“ sõitnud metsavahiga – vana Lutsu Juhaniga – metsa vaatama ja kuulnud raiumist. Saatnud Juhani metsavarast karistama, ise jäänud eemal ootama.
Lutsu-Juhan kadunud metsa suure vandumisega, käskinud soldat-Toomal karjuda ja ise peksnud kogu jõust vasta puid, kuni Toomas puud pääle ladunud ja metsast ära saanud. /Ostrat – Kassema k./
Samasugune lugu olnud karjapoisiga, kes laskis loomad mõisa vilja „Krähvin“ saatnud peremehe poissi nuhtlema. Peremees viinud poisi küüni, käskinud karjuda ja peksnud ise vastu põrandat. /Ostrat – Kassema k./
„Krähvin“ olnud pärit Kärsa (?) mõisast. Vahi-Toomas, kes enne oli krahvi kutsariks, sõidutas ta noorikuna Saare mõisa. Kui siis „krähvin“ vahest vahi-Toomaga pahandanud, tuletanud see meelde uhket sõitu, mis tema „krähvinale“ teinud, nii et lumi tuisanud kaheksa hobuse ees. See mälestus teinud „krähvina“ alati lahkeks. /Ostrat – Kassema k./
Krahv asutas oma mõisa metsa /Saarele/ perekonna matusepaiga, mida nim. krahvi kabeliks. Kabel asub suures männimetsas, Kassema küla „Jõekooli“ talu ja maantee vahel, ca 2 klm. kummaltki poolt, külavahelise tee lähedal, mis sirgelt metsast läbi käib. Praegu on kabelis kolm hauda, kahe musta ja ühe valge marmorristiga. Hauad on piiratud raudaiaga. Need on „hää krahvi“, „krähvini“ ja nende traagiliselt surnud noorukese tütre haud.
Krahv ehitas kabeli juurde kabelivahile maja ja palkas kabelivahi. Viimane nendest, 87 aastane Tõnu Jegor elab praegu omas majakeses ja hoolitseb jõudu mööda haudade eest. Tõnu Jegor on olnud 30 aastat kooliõpetaja Puurmanis, kus ta osa võtnud kaasaegsest seltskonna elust. Venestusajal vallandati ta ametist, siis andis krahv Mannteuffel temale Tartus oma majahoidja koha, kust pannud tema vanul päivil oma kabelivahiks. /Tõnu Jegor/
„Hää krahv“ suri Itaalias ja toodi kodumaale ning maeti valla auavalduste saatel Saare metsakabelisse. G. Jürgental, Kassema külast, kes oli sel ajal pääkohtumees, jutustab: mind ja vallavanem Kaarel Siimeon kutsuti rentsaksa juurde ja pandi ette anda hääle krahvile viimast au. Meie kõnelesime peremeestega, kõik olid nõus. Panime raha kokku ja kõrtsimees Parts tõi linnast igale mehele musta kübara (see maksis 1 rubla). Kõik muretsesid ka mustad kuued ning paar kalenkori kangast lõigati „lilingiteks“. Tõrva küünlad käes, mustas kuues, valged „lilingid“ üle õla läksid kõik Kudina valla peremehed Luua mõisa piirile surnule vastu. Kõigest viiest koolist – mida krahv üleval pidas – olid lapsed laulmas. Nende saatel toodi surnu Saaremõisa. Kõik peremehed olid kutsutud ka matusele, kus nad seisid auvahtideks. Vallavanem ja pääkohtumees kandsid leinalippu ning teised valla ametmehed kandsid kirstu.
Kõik olid kutsutud ka matuse söömaajale – kellel musta kuube ega „lilingit“ ei juhtunud olema, seda ei lastud sisse. Pääle matuseid oli aga mõisas kadunud laua hõbedat ja kahtlus langes peremeestele. Alles aasta pärast leiti nõud mõisateenija kastist ja „krähvin“ vabandas siis valla peremeeste ees. /G. Jürgental ja Ostrat - Kassema k./
Saare mõisas elas ka laialt tuntud „hull“ krahv (Mannteuffel), kes oli „hää krahvi“ lell, või mõne jutustaja järele vend.
„Hull“ krahv ehitas Kain järve kaldale metsa sisse maja, kuhu kogus vastsündinud lapsi, keda pidid talitama tummad, et näha mis keelt hakkavad lapsed kõnelema. See keelatud aga ära. Maja vundament olla praegu alles. /Ostrat – Kassemal/
Kutsar kaevanud „hullu“ krahvile, et palka on vähe. Krahv käskinud vana valge ree ette rakendada ja kubu õlgi pääle visata. Sõitnud siis kutsariga kahekeisi raha tegema! Roela lähedal sõidab maanteel „tilisang“ vastu. Krahv ei luba kutsaril teed anda. Reisijad, kes olnud ohvitserid, krahvi ja kutsarit peksma. Krahv tõmmanud vana kasuka hõlmad lahti – rittmeistri univõrm seljas! Ohvitserid paluma kuid krahv pole leppinud enne, kui makstud tema kutsarile hää summa. /Ostrat ja K. Siimeon – Kassema/
Kord tahtnud talumees öösi salaja õlgi müüa ja läinud peerutulega koormat tegema. Tuli langenud õlgedesse ning pannud maja põlema. „Hull“ krahv näinud oma „häärberist“ tulekuma ja kihutanud kohe silmalt ratsahobusega tulekahju juurde. Käinud kolm korda palja pääga vastupäeva ümber tule ja kohe pööranud tuul, ning teised majad olid päästetud, kuigi see maja maha põles. Peremees sai 30 vitsahoopi, et laskis maja põlema minna. /Ostrat – Kassema k./
Kord tulnud setu tökativaadiga mõisa. „Hull“ krahv käskinud vaadi otsad ära lüüa ja sundinud setu mitu korda vaadist läbi käima. Selle järele kinkinud setule uue kuue ja parema hobuse, tingimusega, et ei tohi vaadata hobuse suhu. Setu pole aga suutnud tingimust pidada ja hobune võetud ära. /G. Jürgental ja Ostrat – Kassema k./
Kord söönud üks mees Saare kõrtsis sealiha võiga. „Hull“ krahv tulnud sisse ja istunud selle mehe vastu ning hakkanud sööma heeringat soolaga. Mees kohe imestama – kas heeringas sulle mage on, et veel soola kastad! Krahv peksnud mehe läbi, et sellel ükskõik ei ole, mida krahv sööb – kuna krahv tema söögist sõnagi ei lausu! /G. Jürgental – Kassema k. j.t./
„Hullu“ krahvile meeldinud ka lihtrahva naised. Kord olnud ta sunnitud jätma Painküla kõrtsimehele lepituseks oma hobused ja ise koju sõitma küla küüdimehega. /G. Jürgental – Kassema k./
„Hull“ krahv käis lihtrahvaga koos lauakirikus. /L. Soosaar – Ruskavere k./
Kord löönud „hull“ krahv metsas ühe puuvarga surnuks. /G. Jürgental – Kassema k./
„Hull“ krahv mädanenud ihust. Ta lasknud end oma kutsaril metsa viia, sääl tappa ja matta nii, et keegi ei pea teadma tema hauda. /G. Jürgental – Kassema/
Bock'ide suguvõsast olnud ka üks hull. See oli üks lühikese kasvuga paks mees. /G. Jürgental, Kassema k./
Roela mehed läksid piiritusevooriga mõisa lähedal mäest alla. Hobused ei suutnud vastu pidada ja üks aisaots lõi eelmisel vaadil otslaua katki. Piiritus jooksis teele. Liphart olnud ise voori saatmas. Mees, kellel õnnetus juhtus, kohe valmis end üles pooma – ei tema jõua vastutada selle kahju eest! Liphart läinud mehe juurde ja ütelnud: mis sina rumal räägid – sina ei jõua vastutada, aga küll „suur“ härra jõuab! Tema olnud nimelt väikse kasvuga käskinud end aga nimetada „suureks“ härraks!
Kohal, kus piiritus maha jooksis käinud Kallivere küla mehed mõned ajad magamas ning olnud purjus ilma, et kopikatki maksta! /Ostrat – Kassema k./
Liphart oli rahvale vastutulelik ja hääsüdamlik inimene. Kord jooksis mõisa põllul üks poisike temale vastu. Mees tuli vabandama, et poiss „suurt“ härrat puutunud – ta on pime. L. käskis tuua poisi mõisa ja saatis ta omal kulul pimedate kooli. Praegu peab see pime mees Rahivere kõrtsis kauplust.
Lipharti hääsüdamlikust kasutatud aga ka kurjasti. Juhtus teomees töö juures magama, kui L. ise põllule tuli, siis oli hädaabinõuks kaevata, et tervis on halb. Kohe kutsutud „haige“ mõisa, kus L. ise talle rohtu annud. /Ostrat – Kassema/
Kaiavere m. omanik pidas omal kulul üleval neljast valla koolist kaks – Kaitsemõisa ja Pataste koolid, kus maksis kooliõpetajate palga kuni 1919. aastani. /Koppel – Pataste kooliõpet./
Elistvere m. olnud teo ajal kuri härra. Kui härra põllule tulnud, põgenenud teolised ära. Härra ajanud koera järele, koer pole aga kedagi kätte saanud, siis ütelnud härra: küll koer õiget tabab, aga varast ei võta! Kord jäänud ainult naine väikse lapsega põllule, siis mõisnik käskinud last kergemini lüüa, kui naist. /Bergmann – Igavere k./
Üks Stackelberg Elistverest, või tema abikaasa, suhtunud häätahtlikult vene usule. Tema toonud ka venelasi – asunikke Välki. /Põrk – Uhmardu preester/
Elistvere viimane mõisnik kinkis vallale nelja koolimaja ehitusmaterjali ja ka mõnele talule ehituspalgid.
Igavere koolis on praegu tema kingitud orel. /Nõmm – Igavere kooliõp. ja Muda – Igaveres/
Maade riigistamisel sai end. omanik mõisa südame, mida ta ka praegu peab. Ei ela kohapääl.
Vara mõisas kasvatati mõni vanemateta laps. Mõisate viimastel aastatel, olid mõisnikud peremeestele hääsoovlikud. Muretsesid paremat viljaseemet, soovitasid tõuloomi jne. /Zirk - „Saare“ t. peremees, Varal/
Mõisnikud toonud siia asunikke – lätlasi. /M. Koloschmidt – Vara/
Kudina mõisas oli valitseja Kolbe ehk Kolju, see peksis töölisi, kuigi oli keelatud peksta. Kord tahtnud ta Suka Abramit tööl kiusata ja käskinud kanda odrad üle suure kraavi, millel ei olnud silda. Abram öölnud, et kannab siis, kui härrad teevad kraavile silla. Kolbe aga nõudnud käsu täitmist. Siis haaranud Abram Kolbel rinnust kinni ja peksnud ta läbi. Kaks meest põllult jooksnud kohe mõisa kaebama, et valitseja peksab Suka Abramit. Kohe vallandatud Kolbe ametist. Ta kaevanud küll Abrami kohtusse, aga tunnistajaiks olid töömehed ja Abram jäi võitjaks. /Ostrat ja G. Jürgental – Kassema/
Kubjasteks toodi lätlasi, kes tihti vahetusid. Oma inimesi ei pandud – need olid rahvaga sõbrad. /Kont – Maarja/
Jutustaja Veismanni isa – Virtsa külast – oli Kudina m. rehepapp. Ta saanud meestega hästi läbi, pidanud aga alati pütikuga viina rehetoas ja mehed murdnud tööd kui hobused. /Veismann – Virtsa k./
Kaiavere m. rentnik (või valitseja?) Kossart olnud väga toores mees. Jutustaja Ostrat – Kassema k. - näinud ise tööl olles, kui ta peksnud kepiga ühte vana meest kartulipõllul, et see vankrirataga ühe kartuli puruks sõitnud! /Ostrat – Kassema/
Kaiavere kubjas Kaarel Metti oli tugev mees ja peksis töömehi salaja. Kord löönud ta ka põllul ühte meest. Soldat-Jakob läinud vahele ning pole lasknud teist peksta. Mõne päeva pärast kutsutud Jakob Tartu kohtusse ja säält pole tulnud ta enam tagasi. /Truu – Toljasel/
Kaiavere kubjaste sõimunimed olid: Rööpa Jüri – see oli vereimeja; Seene Märt ja Peipsi Kull. /Kont – Maarjas/
Jõe mõisa kubjas Märt Kuusik annud rehe ajal töömehele 15 hoopi, et see rehetoa akna augu avas. Rahvas kaebas „krähvinale“, kes oli krahvistki üle, ja kubjas ise sai 30 hoopi. /Veisman – Virtsa k./
Kord peksnud üks kubjas tüdrukut, et see ei tulnud tööle enne päevatõusu. Asi läks kohtusse. Kubjas meelitas teist tüdrukut tunnistama valet, tüdruk vastanud aga „jumal on ülem, kui kubjas“ ja kubjale määratud karistus.
Kohtust tulles vandunud kubjas ja sõimanud kõiki valelikuks. Läinud selle sõimamisega karjakööki, sääl kukkunud korstnast kivi temale pähe ja mõne päeva pärast surnud. /G. Jürgental – Kassema/
Kui oma mees sai mõisa ametisse, siis oli ta palju halvem, kui võõrad. Üks niisugune rehepapp ähvardanud alati – oot' oot' ma annan sulle „kopso“. Teda kutsutudki „Kopso Kaarliks“. /Saku – Varal/
Alatskivi valitseja „Paksu Jüri“ kohta tuntakse laulu:
Vana-Jüri, vana-paks
kuustuhat hinge valitses
ja tuhat asja mäletas.
Ei lugeda üht sõnakest -
ei kirjutada kriipsukest!
Kirja-saks, see tegi kõik,
mis oli mõisa asja käik!
/L. Jürgental – Kassema k./
Laksi Tõnis oli kange mees nagu Tõnisson! Käis keisrilt õigust otsimas. /Zirk – Varal/
Laksi Tõnise hauasammas Alatskivi surnuaial ei olevat õigel haual. Samba püstitajad pole seda teadnud, hiljem tulnud aga üks Laksi Tõnise sugulane (tütar?) Venemaalt ja näidanud õige haua, mis nüüd vist juba kadunudki. /M. Koloschmidt – Varal/
Riskavere – Toljase ümbruses elas ca 80 aastat tagasi ettekuulutaja „Naljak-Mihkel“. Suvistepühadel inimesed lähevad kirikusse, Mihkel seisab tee ääres ja ütleb: „Lähete nii vähese riidega kirikusse, tulles surete tuisku!“ Lõuna ajal tulnudki suur lumi maha ja inimesed pole koju saanud. Saare kõrtsi viidud mõisast kirikulistele toitu. /Soosaar – Ruskavere; Nõmm – Igavere/
Teine kord läinud Mihkel mai kuul Saarelt Hallikule ja palunud teel öömaja. Inimesed imestanud, mis ta lühikese maa pääl öömaja otsib. Mihkel ütelnud, et varsti tuleb lumetorm, ei või edasi minna – nii olnudki! /Nõmm – Ruskaverest/
Naljak-Mihkel rääkinud ikka: tuleb aeg, mil heinamaa saab põlluks ja põld heinamaaks, siis sõidab ja künnab pime hobune. Mõisnikud kaovad siit ilma püssipauguta ja öökullid ning nahkhiired teevad pesad „häärberite“ ustele. Vene keiser saab oma trepilt näha oma riigi otsa. /Soosaar – Ruskaveres; Nõmm – Ruskaverest/
Samu ettekuulutusi tuntakse ka Varal. Ettekuulutaja olnud aga katuselööja juut. Need ettekuulutused pidanud olema kõik „viimase-aja“ tunnused. Juut seletanud ka, et praegu olla juudi suguharudes edasikantud Kristuse suguharuks edasikantud Kristuse tagakiusamise aegsed patud: kes Jeesuse ristile naela lõi, selle järeltulijail olla parem käsi vasakust pikem jne. /M. Koloschmidt – Varal/
„Naljak-Mihkli“ ettekuulutusi praegusest ajast on kuulnud lapsena jutustaja Liisa Tõnisson, 87 aastane Järvepera metsavahi vanaema /Varal/. Ettekuulutaja nime ta pole kuulnud, see olnud üks sant. /L. Tõnisson – Järvepera/
Ruskaveres olnud üks „külatark“. Kord pole mesilased puusse läinud, kutsutud „tark“ sinna. Antud ½ toopi viina. „Tark“ istub puuriida äärde, joob viina ja lausub: mis võid sa teha, ehk mis võin ma teha! Lähevad puusse, on hää – ei lähe, peavad jääma välja! /Nõmm – Ruskaverest/
Küla-karjus „Saks-Juhan“ Kassema külas, olnud suur vanaaja lugude vestja. /Ostrat – Kassema k. j.t./
Tähtvere mõisas elanud vigur teopoiss „Võlts-Jaan“. See pidanud hommikuti enne kubja tulekut nalja jutluseid. Kirikuõpetaja kaevanud jumalateotaja kohtusse. Jaan osanud aga ka kohtus nii nalja teha, et pole saanud mingit karistust.
Kord läheb Jaan külvimehest mööda, see küsib: kuhu sa võlts nüüd lähed? Jaan vastu: Mis „võlts“, täna pole aega õigustki rääkida. Lähen kodust kotte tooma, linnas loobitakse kroonu jahu jõkke.
Peremees jätab kohe viljakülvi pooleli ja ruttab, et saaks enne Jaani linna. Kõnnib linnas jõe ääres ja otsib, kus loobitakse jahu jõkke. Rahvas meest naerma. Siis alles tuleb mehel meelde, et „võlts“ ütles – täna pole aega õigust rääkida! /Reinvald – Kõrenduse k./
Äte asunduses, Varal elab praegu mees, Aleksander Nöps, kelle isa-isa vahetati Luunjast Varale koera vastu. /Zirk – Varal/
Kont – Maarjas: minu ajal vahetati üks mees koera vastu Luunja. Kaiaverest antud inimesi aasta pääle mere äärde, koerte vastu. Sääl pekstud neid veel hirmsamini, kui kodus. /G. Jürgental – Kassema k./
Truu talu vanaisa Toljasel: minu ema Kaiaveres nägi, kui venelased tulid orje otsima. Võetud kinni kolm meest, üks nendest Vene-Nigul, seotud käed seljapääle ja viidud ära.
Patjala külas, Arakal, Vidrik Laarmani vanemad vahetatud koera vastu Viljandist. Järve peres, Palamusel, olla ka vahetatud üks inimene koera vastu. /Kitsnik – Nava k./
Grünbach, Varal, on kuulnud talupoegade vahetamisest koerte ja vasikate vastu.
Kaiavere mõisnik „Branius“ (?) nõudis esimese öö õigust! Mõisas oli kolm inimest sellisest abielust. /L. Jürgental – Kassemal/
Kalvi mõisast, kus oli kole orjus, põgenes üks mees Kaiavere mõisa. Ujus üle Kaiavere järve ja jäi sinna elama. /Epler – Vasseveres/
„Kargaja nurka“ saadi elama kõik ärakaranud talupojad, keda kätte saadi. /J. Reinvald, Kõrenduse/
Väärma Maasing jätnud härjad põllule ja põgenenud ära – arvatavasti Venemaale. /A. Liblik, Pataste/
Üks mees olnud 20 aastat paos, siis saadi kinni ja toodi tagasi Kaiaverre, käinud siin veel vana mehena leeris. /A. Liblik, Pataste/
... Öösel peksis mõisa- rehte -
päeval kündis mõõdumaad...
/L. Jürgental – Kassema k./
Vaimu või teomehe väljasaatmise käsuna toodi nui tallu ja öeldi, kellele tuleb viia edasi. /M. Viper – Kassema/
Kui sulane päevatõusuks mõisas ei olnud, sai peremees 30 hoopi, et ei saada teomeest õigeks ajaks tööle. See oli iganädaline peks. Nendele, kes ei austanud ega paitanud „opmani“ või läksid õigust nõudma anti 50 hoopi. /L. Jürgental – Kassema k./
Kaiaveres nägi kord valitseja, et teomehel on kaasas vilets leib.Viinud leiva härra kätte. See oli kohtumehe Enu Indriku teomees. Härra läinud leivaga kohtutuppa ja küsinud, mis peab tegema peremehega, kes annab teomehele kaasa nii viletsat leiba. Indrik arvanud – mis muud, kui anda hirmu. Härra lasknudki kohtumeest nuhelda. Samuti karistati Ingli Jakobit halva leiva pärast. /Veski – Kõrenduse k./
Kui võttis peremees omast vallast naise, siis sai ta peksa, et võtab töö hinge ära. Võttis aga võõrast vallast, siis tuli mõisnik vahest pulmagi ning tõi õlut ja viina. /Truu – Toljasel/
Rehes oli 40 koormat vilja ahtes. Iga inimese pääle arvati nii 2 koormat peksta ja sama palju ahtata iga rehe ajal. /Truu – Toljasel/
Talvel tuli teomehel päevas raiuda metsas pool sülda puid ja viia mõisa. Käisid Luige metsas, ligi Peipsit. Siis anti õhtul vahest viinavabrikust „soojust“, metsas polnud aga kaasas muud, kui haganane leib ja nartsu sool. /Veski, Kõrenduse/
Ka tüdruk pidi päevas 75 kubu hagu tegema, muidu ei arvestatud päeva. /Epler – Vasseveres/
Lapsed käisid mõisas kergemalt tööl. Ann Bergmann, Igavere k.: 14 aastasena käisin mõisas gipsi tallamas ja lehti riisumas.
Tõnu Jegor: hakkasin 16 aastaselt teol käima. Mõisapõllul õpetas aidamees mind külvama, saatis põllu nurkadesse ja kraavi äärtesse, kuni külv selge, siis anti põld kätte.
„Saare“ talu Varal on 30 taalri maa oli teha: 20 vooripäeva, 3 teo ja 3 vaimu päeva nädalas ja 25 sülda puid. /Zirk . „Saare“ t. perem./
Kaiaveres 8 taalri maa päält oli aastas 73 hobuse ja 88 jalapäeva. /Liblik Patastel/
Mõisa viidi – 12 t. maa päält, pääle teo – 1 lammas, 1 vilja kott, 1 lehma lõõg, 20 t. maa päält – kahe aasta pääle 3 lammast. /Truu – Toljase: Jürgental – Kaasema/
Mõnel pool viidi ka umalatest künnist mõisa. /Epler – Vassevere/
Kuivama löönud puud metsas võis talup. raiuda omale, kuid ka sellest sai mõis osa. /Epler – Vassevere/
Kirikuõpetajale viidi sügisel kanad, lammas ja kubu peergu.
Peeru puid sai mõisa metsast jao pärast.
Viina voorid käisid Peterbusi, Narva, Oudova, Lontova, Luuga linna ja Tartu. /Ostrat, Jürgental, Kont, Zirk j.t./
Vilja viidi Tallinna, Baltiski ja Haapsallu. Säält toodi soola, räimi ja heeringaid. /Ostrat/ Käidi ka Riiga. /Ostrat/ Voori käikudel tuli ette vargusi, petmisi ja riidu. Vahest müüdud kõrtsitoas voorist linu või vilja, raha joodud ära aga kraami pole antud ostjale. /Ostrat/
Venemaale käidi üle Peipsi. Üks hobune väsinud ära ja jäänud teistest maha. Venelased tulnud rakendanud oma hää hobuse vaadi ette ja tahtnud voorimeest jää alla ajada, see saanud aga vaadile hüpata ja kihutanud venelaste hobusega minema. /Bergman/
Voori minnes taoti 2-3 paari (puust) ree taldu valmis. Uherd ja pulgad olid kaasas, kui ree tallad läbi kulusid, pandi uued alla. /G. Jürgental – Kassema k./
Zirk, Varal: Venemaalt toodi heinu, Tallinnamaalt õlgi ja Puurmanist lubja. Olin poisike, kui isa käis raha eest viimast kroonu tina Tartust Peterburi.
Kont, Maarjas: Krimmi sõja ajal käis minu poolvend Peterburis vooris ja kuulis sääl, et sõjast saadetakse telegramme. Sellest räägiti meil kaua, kui suurest imest!
Kaiaveres ja Patastel olid kvoote talud kõik üle 10 taalrimaa. /Rammul, Maarjas; Truu – Kaiaverest; Mägiste – Kassema k. j.t./
kaiaveres oli 11 kvootetalu. Tegu oli 12 taalrimaa päält: 2 vkm. kartulit, 4 vkm. talivilja ja tõugu, 6 vkm. heina ja 8 sülda puid ja raharenti 5-6 rbl. taalrimaa eest. Alul, kui maa rendile anti – umbes 50-60 a. tagasi – ei olnud 6 aasta kestel teokohustust, siis oli 12 taalrimaa rent 84 rbl. Siis lisati teokohustus juurde ja 12 tm. rendiks arvati siis 126 rbl., mida oli võimalik tasuda ka rahas, kui ei tahetud kanda teokohustust. Parema maa päält oli teokohustus suurem, vahest pool suurem taalrimaa eest.
Aastat 15 tagasi müüdi Kaiavere kvoote talud. Siis nõuti jutustaja 12 taalrimaa suuruse talu eest 6000 rbl., millest pidi pool kohe tasutama. Mõned ostsid talud ära, aga suuremal osal ei olnud seda raha. /End. Kaiavere kantnik, Truu talu vanaisa Toljasel/
Patastel oli kvoote talusid 30 ümber. Kõik üle 10 taalrimaa suured. Müüdi 1913. aastal. Seaduse järgi polnud õigus nii suuri kvoote talusid müüa, siis müüdi maad osade kaupa. Nii on ostetud Maarjas „Varese“ talu, pool mehe, teine naise nimele. /Rammul, „Varese“ t. peremees/
Pataste kvoote talud olid 60-100 vkm. (müüdi 1913 a.) /Jürgental, Kassema k./
Luunja mõis andis kvoote talud Postova metsakülla. Talu maa oli 20 vkm. /L. Tõnisson – Järvepera/
Kvoote maast olid ka Selgise metsaküla 3-4 vakamaalised kandikohad. Praegu elavad siin puulõikajad. Ainult üks koht on siin 13 vakamaaline. /A. Bundfeldt – Selgise k./
„Rotimõisa“ kandikohad Saare v. on renditud 1904 a. järgmistel tingimistel: 4 taalrimaa rent aastas 15 rbl. Tegu: 3 vkm. talivilja, 5 vkm. suivilja, 8 vkm. heina, 2 vkm. vikki, 1 vkm. kartuli, 2 sülda puid ja 28 ½ sülda teed parandada.
Põldu peab tarvitama 4 jaos: 2 vkm. talivilja, 4 vkm. suivilja ja 2 vkm. kesa all. Lina tohib külvata 1 vkm. Kesapõllule keelatud külvata suivilja, karistus selle eest 25 rbl. mõisale. /Kantnik Lassi rendileping/
„Rotimõis“ on kantnikkude küla hüüdnimi. Siin on neli kandikohta. Nimi tulevat sellest, et neil põldudel kasvatatud enne mõisale seda viljaosa, mis rotid mõisa aidas ära sõid!
Nelja pääle ostsid kantnikud 1911 aastal Rotimõisa ära. Ostu hind olnud 5280 rbl. /Lass - „Rotimõisas“/
Elistvere mõisatööliste kandikohad olid 10 vakamaalised. Majad ehitati neile 1870 a. ümber. /Bergman – Igavere/
1860 a. ümber lammutatud Pataste küla asemele ehitati mõisatööliste maja. Neil oli 3 vkm. põldu. Töö eest, mis tehti üle maa rendi, said 15 kop. jala- ja 30 kop. hobusepäeva eest. /Epler – Vassevere/
Taludes peeti palju teenijaid. Aastaläbi 4 /2 sulast, 2 tüdrukut/ ja suvel 6. Jutustaja ise – M. Saku, Varal – teenis talusulasena 22 aastat Varal ja vahetas 3 kohta. Palka sai 15 rbl. aastas, peremehe riie ja peremees maksis pääraha. /“Otsa“ t. perem. Saku, Varal/
Jaan Liblik. Pataste külast teenis sulasena ja sai 3 vaka vilja ning pidas maas 1 v. kaera. /Liblik/
Nava k. „Nuudi“ talu 77 aastase vanaperenaise esimene tüdruk sai 5 rbl. aastas, nael villu ja leisik linu. /Kitsnik - „Nuudi“ t. vanaperenaine/
Käsitöölistel ei olnud külas tööd. Kingsepp käis söögi eest tööl talust tallu. Aastat 60 tagasi maksis puulõikus metsas 20 kop. süld. Lapsena näinud, kui kohtumehed võtnud kinni ühe popsitüdruku ja viinud teenima peremehele, kellel tüdrukut tarvis oli. /Saku – Varal/
Kui peremees ei jõudnud talu pidada, sai pops talu omale. Aga ega pops taha talu – arvab vana taluperemees Ostrat, Kassema k. - mis viga popsina elada: mõisaorjust ei ole, talust saad heinad-viljad ja teeni kus tahad! /Ostrat/
Vanasti „kollid“ (mõisnikud) peksid rahvast oma lõbuks. Vahest lastud inimestel puusse ronida ja lastud puu tüve pihta märki. /Kont, Maarja; G. Jürgental – Kassema/
Vitsad, millega peksti, kasteti heeringa tünni, et haavad ei läheks mädanema. Peksjaiks valiti tugevad mehed. Iga hoobi vahel peeti vahet kuni selle valu üle läks, siis löödi uuesti. Olen ise küllalt kuulnud seda valukisa. /Kont – Maarjas/ Kes karistuse oli saanud, pidi minema trepi juurde ja andma suud mõisahärra jalale: „Tänan aulikku härrat, et ta mind on õpetanud!“ /Truu t. vanaisa, Toljusel/
Kont, Maarjas: minu isa rääkis, et kord jäänud mees sõnnikuveo ajal metsas magama. Ta lastud „läbi lipu“ - iga vedaja pidanud teda korra hargiga üles tõstma. Ööldud siis, mine nüüd metsa magama! Mees läks ja jäigi põõsa alla!
Kui peks juba keelatudki oli, peksti ikka edasi. Kubjal oli paenduv paju kepp. Võttis mehel rinnust kinni, et särk hästi selja ligi oleks ja lõi üle õla. Kõige rohkem peksmist põllul oli kartuli võtmisel ja panemisel. /Veisman; Jürgental; Truu; Liblik; Zirk; Kont j.t./
Kont, Maarjas: kord peksis kubjas väljal üht vanakest üle õla. See oli mul küll hale vaadata aga olin alles poisike, ei julenud vahele segada. Ja vastu hakkamist ei olnud üldse! Kõige rohkem mis juleti, oli Seene Märdi /kubja/ sõimamine, aga ka selle eest tuli reede vastust anda.
Tüdrukuid sunniti peksuga kohtadele minema, või vahetama kohti. /Kont/
Et kubjad ja kiltrid ikka inimesi lõid, kui neil kepp käes oli, siis lõpuks keelati nendel kepi kandmine. /Ingel, Pataste; Grünberg – Vara j.t./
Siis nuheldi poisikesi – kui nad kartuli maha jätsid või muidu hooletud olid – mõisas vitstega, aga väljal ei tohtinud enam lüüa. /Grünbach – Vara/
Terve nädala on sul kubjas kepiga seljas ja lähed pühapäeva hommikul kirikusse, siis põrutab õpetaja kantslist: kes hakkab vastu oma vanematele või leivavanematele, see läheb põrgu, kus temal üks külg kasvab ja teine küpseb! /Truu t. Toljasel/
Juhan Zirk, Varal, jutustab: minu isa oli vahest purjus! Olin 15 aastane, kui kutsuti mind mõisa ja anti 15 „jutti“. Kui ma mõisnikut paluma läksin, et ma pole teinud midagi halba, siis ütles mõisnik: „mina tahap' sind õpeta, et sinust lakekrants ei saa“.
Tööpäeval oli joomine keelatud, kes läks kõrtsi, sai peksa. /Epler – Vassevere; Nõmm – Ruskeverest/
A. Kitsnik, Nava k.: „nuia-päevad“ olid vangivedamise päevad. Saadeti meilt ka poiss mõisa. Mõisas pandi poiss liiva vedama, tal ei olnud liivaveoks midagi kaasas, kästi oma kuub liiva alla panna, poiss ei pannud. Teisel päeval kutsuti poiss mõisa ja peksti veriseks, pidi veel ise 60 kop. löögiraha maksma. See oli Kaarepere mõisas parun „Ingelanti“ ajal.
Kohtud: Aastat 60-70 tagasi käisid Kaiavere peremehed, nende hulgas jutustaja vend, Riias õigust otsimas. (Lähemalt jutustaja ei mäleta. Teised ei tea. Tr. koguja) /K. Kont – Maarjas/
Läks talupoeg kohtust õigust otsima, siis öeldi, see „läheb vitsu tooma“. Ja neid ta tõigi! /K. Kont, Maarjas/
Kaiaveres oli teisipäeval kohtupäev ja reede viidi karistus täide – see oli peksupäev. Kes vahepääl „hopmani“ prouale hääd kosti viis, sai mõne hoobi vähem.
Kui mõisas kohut mõisteti -
Siis nagu sigu tapeti... /L. Jürgental, Kassema/
Ostrat, end. kohtumees, Kassema k.: vallakohtus karistati vargaid peksuga. Seda karistust pidid päält vaatama kohtumehed, rahad kaelas, ja hüüdma iga hoobi järele „kõvemast!“. Iga viie hoobi järele vahetati uus vitsakimp.
Kudinal pannud mõisnik kord mehe kohtu istungi ajal õue taha valvama, mis jänes söödasse tuleb. Mees teatanud. Mõisnik lõpetanud istungi, käskinud kohtualuse välja viia ja anda 15 hoopi, aga nii et mees ei karju – muidu hirmutab jänese ära. Nii pääsis kohtualune seekord karistuseta. /Voisman – Virtsa k./
Rannalt käis mõisnik Halliku mõisas kohut mõistmas. Sõitis ratsa ja ütles hobusele „šagom, šagom“, sellest sai ta nimeks Sagam. Kord kaebas küla kubjas Sagamile, et mehed jätavad õhtul heinu reepõhja, mida koju viivad. Kohtus muud asjad läbi harutatud tuletab kubjas oma kaebust uuesti meelde. Sagam käsutas: igale mehele 15 hoopi ja küla kubjale kõige paremad 15! Pääle karistuse andis heinavedajatele viina, aga külakubja jättis ilma ja saatis ta veel õhtul käsutama külarahvast järgmiseks päevaks mõisa õue puhastama. /Nõmm, Ruskaverest/
Vilja tuulamise ajal pandi reheväravad kinni, et hagand jääksid vilja hulka. Sellest viljast tehtud vaheliku leib ja nartsu-sool oli toiduks. Pütis kanti tööl kaasas hapupiima ja vee segu, või vahest ka körti vähese piimaga. Peres tapeti üks siga aastas, sellest jätkus pääle toidu ka vankri määrdeks. Laupäeva õhtul anti jõukamas peres igale tükike liha!
Aga mida jõukam pere, seda haganasem leib! /Truu/ Rannast toodi kiisku, kuivatati ja soolati. Raha läks soola ja kala pääle! /Ostrat, Jürgental j.t./
Suitsutare aknaaugule /suitsuaugule/ tehti sea kelmest „klaas“ ette, selle nokkisid aga linnud ära. Suitsutare poolust nimet. „võrik“.
Suitsutared kadusid enamasti talude ostu ajal. Kuid üksikud püsisid veel aasta 20 eest ja Polli t. /Kassema k.?/ tehti majale korsten alles 5-6 aasta eest. /Ostrat, Truu j.t./
Aastat 40-50 tagasi kanti veel rahvariideid. Kui heinamaad ära puhastati, ei saanud enam „härjanahka“ viiskude tegemiseks, siis tulid juba saapad. /Jürgental, Kassema/ Meestel olid mustad kuued, mis värviti maakega. Talvel oli kampson, seljapäält volditud. Püksid olid enamasti lühikesed. Vooriskäimiseks olid lamba ja vahest kitsenahast püksid. Üliriideks laia kaelusega ärmik. /Truu t. vanaisa, Toljasel/
Liisa Grünbach, Varal (79 a. vana): kui „lugemast“ lahti sain, toodi esimesed ummiskingad. Kirikus oli mul siis pikatriipu seelik, sinist kirja sitsi põll, valge kaelarätik ja siidilint pää ümber.
L. Tõnisson, Järvepera (86 a. vana): pääkoolis sain esimesed ummiskingad.
Saarel müüdi talud pääle 1860. a. „Krähvin“ pakkunud ühele mehele metsagi müüa, aga mees pole tahtnud. /T. Jegor Saarel/
Saare krahv ajas kõik Kudina mehed vallamaia kokku ja pakkus talusid müüa hääda tingimistega, ühes metsaga. Elken ja Kool hässitanud aga rahva üles, üteldes: „Oleme kui üks mees ja ärme viime oma raha mõisnikule!“ Krahv sai sellest teada ja müüs paari nädala pärast kohte hoopis kallimalt ja ilma metsata - mulkidele. Kes ei tahtnud välja minna, pidi nüüd need tingimused vastu võtma. Mitu perekonda läks ära. /Ostrat – Kassema k./
Ostrati talu Kassema külas ostetud 1870 a. hind 3845 rbl. (rent oli 100 rbl. + tegu: 8 vkm. vilja, 8 vkm. heina, 1 vkm. kartuli). /Ostrat – Kassema k./
G. Jürgental ostis „Lassi“ talu Kassema k. 1871 a. 22 taalrimaad, rent oli 150 rbl. ja ostuhind 3000 rbl. Uus ostja maksis endisele rentnikule ühe aasta rendi. /Jürgental, Kassema k./ K. Kont, Maarjas, ostis talu 1873 a. 8 taalrimaad, hind 1.275 rbl. /K. Kont, Maarjas/
J. Veski ostis „Sepa“ talu Kirenduse k. 1873 a. /raharendil 1867 aastast/ /J. Veski, Kõrenduse II/
25 taalrimaa eest tuli sisse maksta 3000 r. /Epler, Vassemal/
Suurem talude müük oli 1872 a. /Rammul, end. vallakirjutaja; Liblik, Pataste/
Vara vallas oli talude ostu algus 1871 a /J. Audova, Varal/ Ostu ajal mõõdeti kolm uut talu juurde. Maamõõtjad said tasu taalrimaa päält ja sellepärast pole nad õieti mõõtnud, tegid talumaa suuremaks, kui ta tegelikult oli. Kolm peremeest käisid sellepärast kohut, Täpsi Kaarel käis isegi Riias. Peremehed said õiguse, maad mõõdeti uuesti ja müüdi sel alusel. /J. Audova, Varal/
Vana krahv Sievers hoidis metsa, kui oma hinge. Ostu ajal oli mõis juba poja käes ja see müüs ka metsa taludele. Sellest hoobist suri vana krahv! /J. Audova, Varal/
J. Zirk ostis Varal „Saare“ talu 1880 aastal. 30 taalrimaad, hind 6500 rbl. tasutud 6 aasta jooksul. /J. Zirk, Varal/
Tammevaldma k. talud Varal on ostetud 1872 a. /Kask, „Põhja“ t., Tammevaldma k./
Elistvere mõis müüs talud siis, kui mujal oli igal pool juba müüdud, umbes 1896, 1897. aastal (raharendile 1867 a./
Mõisnik lubas alul müüa kohad metsaga, käis aga korra Riias ja siis muutis tingimused – metsa ei saanud keegi.
Rendiajal oli palju parem elada, kui ostutalus. Siis sai kõik mõisast – puid ja palke. Nüüd pidi kõik raha eest ostma! /K. Muda „Kuke“ t. Igavere k./
Rahvas tahtis priiks saada ja sellepärast taheti saata kirjad kubernerile Riiga. Pataste külas, Otsa Märdi juures kirjutati need kirjad ja sääl kirjutati ka rahvast üles. Kaarel Elmik, Kaarel Grüntal ja Kristjan Mällo pidid viima kirjad Riiga. Sellest kuulsid aga mõisnikud ja mehed võeti teel kinni. Regi raiuti puruks, kirjad olid peidetud ree jalastesse. Kavastu mõisas anti igale mehele 300 hoopi ja Otsa Märt saadeti Siberi. /“Truu“ talu vanaisa, Toljase külas, pärit Kaiaverest/
Inimesed tahtsid minna Venemaale ja pidasid selle üle metsas nõu. Kirjad peideti aisa päradesse. Sõjavägi piiras metsa ümber ja päämehed said peksa. Oleks rahvas vastu hakkanud, siis poleks saanud sõjavägi midagi teha, aga nad ei tahtnud hakata vastu. Üks jutustaja sugulane nimega „Katsane“ oli ka päämees ja sai Varnja mõisas 300 hoopi. /J. Audova, „Määki“ talu peremees Varal/
Kavastus kirjutasid inimesed endid üles Saamarasse minekuks, aga nad võeti kinni, seoti vankri külge ja lasti „läbi lipu“. Mangu Kaarli sai 300 hoopi. Peksjad olid sõdurid ja üks ülem. Mõisnik läks seks ajaks kodust ära. See peksmine oli jutustaja isa nooremehe põlves, isa sünd. a. 1821. /Marie Koloschmidt, „Kivistiku“ talu perenaine, Hiiglase k., Varal/
Pühajärve mõisas said peksa need, kes rahvast üles kirjutasid veneusku. Maaler Grüntal saanud ka selle eest peksa. /K. Kont – taluperemees Maarjas/
Minu ajal elas Kaarel Grüntal, kes sai Pühajärve mõisas 200 hoopi, et kirjutas rahvast vene usku. Teda kutsuti „Surma Kaarel“, ameti poolest oli maaler. /J. Epler „Läve“ t. vanaperem. Vassevere k. Saare v./
Jutustaja isa rääkinud, et rahvas käis vene usu pärast Riias. Preester lubas hingemaad, aga see oli kõik pettus, rahva meelitamiseks nende usku. /A. Liblik, Saburi t. vabadik, Pataste k./ Venemaalt lubati hingemaad, aga mõisnikud ei lasknud rahvast ära ja peksid neid, kes tahtsid minna Venemaale. /J. Reinvald „Sarapuu“ t. Kõrenduse k., Maarjas/
Harjukad käisid külapidi ja kiitsid rahvale, kui suur tulu olevat vene usust – sellest tuli see laine. Jutustaja oli 9 aastane – elas Kursis – kui tema isa ka veneusku läks. Papp lubas prii maad. Kuremaa mõisnik Oettngen lubanud ühele mehele koha priiks anda, kui ta ei lähe veneusku, aga mees lootis vene usust rohkem. Palju veneusulisi oli Härjanurme vallas. /T. Jegor, 96 a. vana, kabelivaht Saare metsas/
Veneusulistele pidi pandama plekid värava külge, et neid mõisa ei aetaks. Jutustaja isa läks selle lootusega vene usku, aga pärast käis 18 aastat kohut, et sest usust lahti saada! Maarja õpetaja Mickvitz andis temale nõu ja isa võitis igal pool. Viimaks kutsuti ta Riiga. Võttis ühe vana soldati nõumeheks kaasa. Sääl taheti panna uuesti rist kaela, aga isa ei võtnud. Sääl oli palju preestreid koos. Mickvitz andis kirja, mida isa viis luteriusu piiskopi kätte. Pääle lõunat kutsuti ta ette ja siis sai lahti usust, mis temale vägisi kaela pandud. Vahepääl olid lapsed mitu aastat ristimata – preestrile ta neid ei annud. Kui tuli Riiast koju, siis viis lapsed Maarja kirikusse ristimisele, üks poeg kõndis juba omal jalal altari ette! /J. Epler „Läve“ talu Vassevere k., Saarel)
Selle kohtus käimise järele said ka teised veneusust lahti /sama jutustaja/.
Preester käis taludes ja ristis lapsi ilma vanemate loata. Ühes talus lapsed jooksnud preestri eest voodi alla, saiaga meelitas preester nad säält välja ja ristis ikka vene usku.
Rukki lõikuse ajal tuli „piiskopp“ Jõemõisa väljale ja ütles: „mis mina jütleb', seda „jütleb', mina oma rahvale, võõra rahvaga ei ole minul asja.“ Kõik jooksid õhinal kuulama, mis tal nüüd öelda on. „Piiskopp“ kuulutas, kes tahab maad saada, see mingu Laiuse-Tähtvere valda, sääl jagatakse maad! Rahvas seda aga enam ei uskunud. /J. Epler, „Läve“ t., Vassevere k., Saarel/
Õpetaja luges kirikus: „Armsad inimesed, teie ei saa veneusust seda, mida teil tarvis läheb, kui teie nutate ka omad silmad peast välja – uskuge, teile ei anta midagi.“ /A. Kitsnik, „Nuudi“ t., Nava k./
Õpetaja Mickvitz küsis „lugejate“ tüdrukute käest: „Kui tuleb uhke peigmees toreda hobusega, on aga „venelane“ - kas lähed temale? Kui lähed, siis müüd enese kuradile!“ Iga pühapäev rääkis ta kantslist, et vene usk käib ringi kui möirgaja lõukoer... kes tema võrku jääb, jääb kuradi võrku! /Truu t. vanaisa, Toljasel/ Kes „lugemast“ lahti ei saanud, läks vene usku. /Üldiselt kõik jutustajad/
Salvimist toimetati Elistvere korterimaja (praeguse vallamaja) juures. /J. Epler, Vasseveres/
Üks peremees lasknud salvida karjapoisi vene usku, et ei tarvitseks panna poissi leero. Üks leeripoiss pole midagi osanud, Mickvitz käskinud õppida järgmiseks aastaks pähe: „Jeesus, sa jumala tall jne.“ Poiss tuleb järgmisel aastal ja loeb: „Jeesus, sa jumala lammas...“ Õpetaja parandab: „Tall, mitte lammas!“ Poiss vastu: „Mineval aastal oli tall, nüüd on juba lammas!“
Polnud siis poisil leeris enam midagi teha ja kui tahtis abielluda, siis läks vene usku.
Külapuusepp oli veneusuline. Mickvitz meelitas tema aga tagasi luteri kirikusse. Varsti pääle tagasiastumise suri puusepp. Sõidab Mickvitz Uhmardu vene kirikust mööda, preester Skoropostiženski teel vastas ja nõuab: kuhu panid minu puusepa!
Esimene Uhmardu preester ei osanud hästi eesti keelt. Kord laskis ta tõlkida kirikumehel matusekõne, kirikumees trööstis siis leske: ära kurvasta, sinu mees tõuseb varsti üles. Sina aga keeda sealiha ja hapudkapsad temale valmis! /M. Põrk, Uhmardu preester/
Veneusulisi oli enne palju, lubati hingemaad, kui seda ei saanud, siis tulid oma usku tagasi. /L. Tõnisson, Järvepera/
Minuga olid „lugemas“ kaks veneusulist tüdrukut. Nad võeti eraldi lauale. Siis elas Vara kiriku juures üks „venelane“, aga ta tuli tagasi oma usku. /L. Grümbach, „Äte“ t., Varal/
Veneusulisi Varal ei ole. /Zirk, „Saare“ t. perem., Varal/
Kudina mõisas oli minu mälestuse ajal vähe veneusulisi. (Ostrat, Kassema k.)
Kõrendusel oli veneusulisi kaunis vähe. /J. Veski, „Sepa“ t. Kõrenduse II/
Vene-õigeusu kogudus on asut. 1858. a. (arhiivi andmed). Kirik Uhmardu külas ehitatud 1878. a. Kiriku kellas on Aleksander II kingitud. Kirikuga ühel ajal ehitati ka koolimaja õigeusulistele, kus ka praegu asub Uhmardu algkool. Kirik Välgi külas on ehitatud 1882. a. Ehitusmaterjali (puu) kinkis Elistvere krahvinna. (Vt. lk. 53) Praegu koguduses liikmeid 100 ümber. /M. Põrk, Uhmardu preester/
Vene asjast ei usalda rääkida „Ooli“ talu vanaperemees Ludvig Linnu, kes oli Vene ajal 30 aastat Äksis kooliõpetaja: „Sellest ei tohtinud rääkida, kes teab ehk tuleb vastutada, kui midagi ütlen!“ (Tr. koguja)
Lümatil oli üks, Kõrenduses teine „vanarahva kool“, lugijad ja haletsejad olid: Kõrenduses Ants Kodas, Vaidaveres Polli Kaarel ja Libliku Jüri, Lümatil Märt Märtsin (J. Epler Läve t. Vasseveres ja A. Bergmann Igavere k.). Ema nooreseas peeti matjama koolis lugemisi /A. Bergmann, Igavere k. Vt. A. Liblik Matjama kooliõpetaja, lk. 37, 38/.
Viimastel aastatel on adventiste ja baptiste, eriti Rahivere ja Virtsa külades. Kogumise paik on Madi talu Virtsa külas. /J. Epler, Vassevere; A. Rammul, Maarja/
Kassema külas „Kustase“ talu kõrval oli vana kool. Kauaaegseks kooliõpetajaks oli Mihkel Lülle (vt. kooliõpetajad lk. 36-37) /K. Siimeon, Kassema k./
Maarjas „Peedu“ talu maal oli kool. Koolis käisin 2-3 päeva nädalas. /M. Viper, Kassema k./
Vastu Roela piiri – Maarlas oli kool, käisin sääl 4 talve. Õpetati lugema ja kirjutama. /G. Jürgental, Kassema k./
Särjel oli kool, kus õpetajaks Ants Elken, kes pidas seda ametit surmani (vt. kooliõpetajad lk. 36). Olin 14 aastane, kui hakati kirjutamist õpetama. Koolis käisin 17 aastani. /J. Epler, 85 a. vana, Vasseveres/
Kooliõpetajad nõudsid aga, et lapsed omad koolipäevad ära teevad. Alatskivil pannud üks isa oma tütre linna kooli. Külakoolist aga nõutakse, et laps peab sääl „päevad ära tegema“. Mees toob tütre õpetaja ette katsele, kus laps näitab oma lugemisoskust, aga see ei aita – päevad tulevad ikkagi teha külakoolis! /K. Kont, Maarjas/
Enne Jakobsoni lugemisraamatut olid kooliraamatuteks ainult testament ja lauluraamat. Kooli miinimum programmiks oli: lugemise oskus ja viis peatükki pähe – muidu ei saanud leeri. Kirjutamine ei olnud sunduslik. /L. Linnu, end. kooliõpet. (vt. lk. 39), Oole t., Saare v./.
7-10 aastased lapsed käisid laupäiviti koolis näitamas, mis nad kodus õppinud, 10-13 aastased olid koolis (4 päeva nädalas) ja kooli lõpetanud, käisid kuni leerini (13-17 aastased) iga reede koolis. Kui jutustaja hakkas kooliõpetaja ametisse, oli ta „reedestega“ ühe vanune. Õpetati lugemist, laulu, rehkendust ja katekismust. Eriti hoolsalt õppisid tütarlapsed! /T. Jegor, end. kooliõpet. (vt. lk. 38), Saarel/
1766 asub kool Igavere külas rehes, kooliruumil ei ole akent ega korstent. Praost käis kooli katsumas ja tegi Elistvere mõisale kohuseks – 40 rbl. trahviga ähvardades – teha koolile aken ja korsten. 9 aastat hiljem on teade, et need parandused on ette võetud. Kooliõpetaja palkab Elistvere mõis ja selles ametis on Käki Jaan, kes saab palgaks 36 pd. rukist ja 20 pd. otri. (1775 a.) Koolitöö kestab 10 nov. kuni lihavõtteni. Koolisundus on maksev. Koolivanem peab käima iga nädal koolis. Vaestele õpilastele antakse mõisa poolt raamatud ja lõuna. /Igavere kooli kroonikast, kooliõp. R. Nõmm, Igaveres/
Elistvere mõis andis koolidele maad ja ehitusmaterjali; üldse oli vallas 4 kooli mõisa ülevalpeetavad. Praegune Igavere koolimaja ehitatud a. 1905. Enne asus see kool korteri maja (praeguse vallamaja) lähedal, siis jõe ääres ja praegune asukoht on kolmas. /sama jutustaja/
Maarja kihelkonnakool asutati 1860 a., kauaaegseks kooliõpetajaks oli Tammemägi. /A. Rammul, Maarja/
Välgi külas, kus elavad enamuses venelased, oli vene-õigeusu kiriku juures õigeusuliste kool. Kool põles maha. Siis hakkas kooliõpetaja Reisenbuck eesti kooli ka vene lapsi vastu võtma. Praegu õpivad kõik eesti keeles ja vene keelt kõneldaksegi vähe. Pidudel j.m. räägitakse ainult eesti keelt. Vene keelt kõneldes tarvitatakse sõnu kahest keelest, näit.: redel = redelka; kulp = kulba jne.
18 aastaselt pidi minema „lugema“. See oli hää ja lõbus aeg – elasime lõbusasti nagu studendid! Viis nädalat kestis see vabadus. - Kibe oli ainult neil, kes lugeda ei osanud, ei „tehtud lahti“ ja nad läksid vene usku.
Õpetaja küsis ühelt poisilt: mitu lammast on, kui jalgu on 40? Poiss vastas selle ära ja küsis siis õpetajalt: mitu pindu on äkel? - Õpetaja ei teadnud!
Iga poiss tõi köstrile ühe külimitu otri, sellest tehti kalja, mida poisid leeritoas jõid. /J. Epler, Vassevere k., Saare v./
Leeris käidi viis nädalat. Kes lugeda ei osanud, jäeti kinni. Saksa Mihkli poeg ei saanudki lugema – läks vene usku. Leeris õpetati kõigepäält sõnakuulmist ja viis peatükki pidid olema selged kui vesi! /K. Koort, Maarjas/
Varal oldi 2 nädalat köstri juures leeris ja 3 nädalat Maarjas õpetaja juures. /J. Audova, Varal/
Palamuse leeripoisid lõid 60 kop. pääle käe, et keegi toob öösi surnuaialt luukambrist ühe pääluu. Köster kuulis seda ja läks surnuaiale poissi hirmutama. Võtab poiss ühe pääluu, „vaim“ hüüab: „Ära võta, see on minu oma“. Võtab poiss teise, jälle sama hüüd. Lõpuks hüüab poiss vastu: „Ons' sul kolm pääd!“ ja viskab „vaimu“ pihta. Poiss tõi pääluu ära, köstril oli aga teisel päeval silm sinine. /Ostrat, Kassema k./
Tütarlapsed olid 5 nädalat leeris ja ühe nädala ketrasid õpetajale linu. Seda ketrust nimet. „töömark“. Maksuks viidi köstrile ½ sülda puid ja õpetajale vilja. /K. Siimeon, Kassema k. ja L. Tõnisson – Järvepera k./
Juba mõni aeg enne I üldlaulupidu asuta köster Austen Maarjas meeskoori. Koor võttis osa I üldlaulupeost köster-kooliõp. Gotli juhatusel. Alul oli koor Maarjas, hiljem jäi aga suurem osa liikmeid Kassemale ja koor nimetati Kudina kooriks. Sellest koorist kasvas välja „Laulu- ja Mängu Selts“ (G. Peetsu „Rehe“ t., Vaidavere k., J. Veski, „Sepa“ t., Kõrenduse k. j.t.). „Laulu- ja Mängu Selts“ asutati talurahva vabastamise 75 a. mälestuseks, aga ta seisis kaua kinnitamata. /J. Veski, „Sepa“ t. Kõrend./
„L. ja M. Selts“ asutati umbes 1897. a. /G. Peetsu, „Rehe“ t. peremees, Vaidavere k./ L. ja M. Seltsi asutajad olid: Gustav Veski /Jaan Veski vend/, köster-kooliõp. Sõber ja teised. /J. Veski, „Sepa“ t., Kõrenduse k./
Seltsi muusikakoor käis kord Saare krahvile mängimas sünnipäeval. Krahv kinkis koorile uued muusikariistad. Sellest pääle läks seltsi elu hoogu. Seltsi eesotsas olid siis Juhan Siider ja Jaan Mägiste – mõlemad noorelt surnud. „Prossa“ talu koplis Kassemal mängiti esimene näitemäng „Mulgi mõistus ja tartlase tarkus“. Selle järele asutati koolimaia väike raamatukogu. /G. Jürgental – Kassema, G. Peetsu, Vaidavere/
Seitsmest viimasest üldlaulupoest on seltsi koor osa võtnud Vaidavere küla „Rehe“ talu peremehe Gustav Peetsu juhatusel. /G. Peetsu/ Pääle „L. ja M. Seltsi“ on G. Peetsu tegev ka teistes harid. ja majandusl. organisatsioonides, on pääle muu osavõtnud kohapäälse esitajana 1905. a. Tartus peetud seltskonnategelaste kongressist (vt. „1905. a.“ lk. 112-113/
„Laulu- ja Mängu Selts“ ehitas praeguse seltsimaja. Hiljem asutati „Laenu-Hoiu Ühisus“ ja Tuletõrje Selts. Viimane aitab pidudega maja korras hoida. /G. Peetsu/
Varal asutas köster-kooliõpetaja Kont /K. Konti vend, Maarjast/ „Laulu- ja Mängu Seltsi“ ühe laulupeo eel. Kooliõpetaja Liblik (vt. lk. 37-38) ei saanud läbi köster Kondiga ja asutas teise „L. ja M. Seltsi“ Matjamale. Nüüd on need seltsid ühendatud. Aastat 40 tagasi asutati Vara Tuletõrje Selts, kus asutajaks ja kauaaegseks esimeheks Juhan Zirk „Saare talu“ peremees (87 a. vana). J. Zirk oli ka Vara „L. ja M. Seltsi“ asutaja liige, on pidanud valla ameteid (venestusaegne vallavanem; nõumees ja kohtumees) ja olnud kiriku „vöörmünder“. /J. Zirk/
Köster-kooliõp. Konti juhatusel võttis Vara laulukoor osa ka I üldlaulupeost. /J. Zirk – Vara/
Kabelivahil Tõnu Jegoril (end. kooliõpetaja Kursi klk. Vt. lk. 38) on Kursi laulukoori pilt, kus võttis osa I üldlaulupeost ja sai võidulaulmisel esimese võidu. Koori juhatas köster-kooliõpetaja Lampson. Pildil on allkirjad: „August Lampson, Ed. Lampson, Karl Lampson, Saar, J. Riomar, Jaan Kabel, F. Feldmann, Karl Moora, Jüri Näru, Tõnu Jegor, J. Piiroja, K. Märks, J. Tedder. 1869. 21. Juuni“
Jaan Veski „Sepa“ t. peremees Kassema k. on hulga aastaid pidanud valla ameteid ja olnud seltsides tegev ning puutunud kokku ärkamisaegsete juhtidega Tartus.
50 aastase vabaduspühal olid veel kõik ühel meelel. Hiljem hakkas aga üks vene, teine saksa poole kiskuma, ainult Jakobson jäi eesti asja juhtima – aga sellepärast tapsidki mõisnikud tema sinna Vändra metsa /Jaan Veski, „Sepa“ t., Kõrenduse k./ Jutustajal on eriti meelde jäänud ühest Jakobsoni kõnest Tartu Põllumeeste Seltsis, kus ta ütles, et Dr. Karell on äratanud temas õige eestlase. /Jaan Veski, „Sepa“ t., Kõrenduse k./
Jakobson oli just kui krahv kõige oma olemisega! /Ludvig Linnu, „Oole“ t., Saare v./
Kirikuõpetajad ja sakslased korjasid 30 000 rbl. ja panid Riias maapäevaleette jakobsonlaste hävitamiseks Jannseni selle rahaga ära osta. Peamehed olid Willigerode ja Samson. Viimane viiski raha Jannsenile. Jakobson oli aga keisri perekonnas kooliõpetaja ning säält kaitse all. Pääle selle äraostmise kirjutas „Postimees“, et ta enam ei avalda ei Jakobsoni ega kirikuõpetajate kirjutusi. /Jaan Veski, „Sepa“ t., Kõrenduse k./
Tahtsime Hurta Äksi õpetajaks, aga temal oli prooviaasta pidamata ja ei kinnitatud. Selles asjas ongi jutustajal, kes oli sel ajal Äksis kooliõpetaja ja seltskonnategelane, säilinud üks Dr. M. Veske kiri. /Ludvig Linnu, „Oole“ t. Saare v./ Veske oli vilets kõnemees. /Sama jutustaja/ Grentzstern vedas „ise rege“ ja tegi ennast nagu liiga targaks! (Jaan Veski, „Sepa“ t. Kõrenduse/
Kui „Sakala“ suleti, ei tahtnud enam keegi juhatada teist laulupidu. Laulupeo puhul oli „Vanemuises“ õhtusöök, sääl kogusid Viljandimaa mehed endid kokku ja hüüdsid üle saali: „elagu Jakobson!“ Tartu linnapea Oettingen andis orkestrile märku ja rohkem ei kostnud hüüdu. /Jaan Veski, „Sepa“ t. Kõrenduse/
Aleksandri kooli - hääks peeti pidusid ja korjati raha taludes. Korjandust toetas iga üks, kellel aga oli vähegi anda! Kokku tuli 200 rbl. /Jaan Veski, „Sepa“ t., Kõrenduse k./ Äksis peeti pidusid Aleksandri kooli hääks. Raha seisis vallavanema Torimi käes, kuni vaielused vaikisid, siis anti üle koolile. /Ludvig Linnu, „Oole“ t. Saare v./
„Perno Postimeest“ loeti vähe. Maarja köster Auster tellis, siis käidi sääl lugemas. Talu kirjavara oli piibel, testament ja katekismus. /K. Kont, Maarja/
„Perno Postimeest“ oli taludes vähe. Kui tuli „Olevik“, siis telliti ta igasse tallu, kus oli vähegi ärksamaid inimesi. /G. Jürgental, „Lassi“ t., Kassema k./
Talve lugesime „Pühapäevalehte“ aga kui „Olevik“ hakkas ilmuma, siis lugesid ümberkaudu kõik seda, - oli ligidalt leht ja tõi kõik teated. /J. Audova, „Määki“ t. Varal/ Vara pool loeti „Olevikku“ ja Jannseni Postimeest. /J. Zirk, „Saare“ t. Varal/
Kassemal panid noored inimesed raha kokku ja tellisid koolimaia kõik eestikeelsed ajalehed. Siis ei mindud õhtul enam kõrtsi, vaid loeti lehti. /Ostrat, Kassema k./
Kursis loeti elavalt „Sakalat“ ja Hermanni Postimeest. /T. Jegor, Saarel/
Äksis loeti „Perno Postimeest“ vähe, „Olevikku“ aga juba rohkem. /L. Linnu, „Oole“ t. Saare v./
Manasseini revisjoni puhul käisime Tartus koos, et anda senatorile ühtlased vastused. Andres Diido, kes elas Uhmardus, oli meil kirjutajaks. Jutustaja – Jaan Veski – oli vallavanema abi. Neil koosolekutel Tartus olid ka Dr. Veske ja Hugo Treffner. Viimane oli kole arg mees. Kui keegi uksest tuli jooksis Treffner kohe teisse tuppa, et aga teda ei nähtaks!
Andres Diido arreteeriti siin, aga tema revolutsioonilisest meelsusest ei teatud kohapääl midagi. Arreyeerimine sündis Diidole saadetud kirjade pärast, mis tulid Luua kaudu, kus mõisnik nad avanud. /Jaan Veski „Sepa“ t. Kõrenduse k./
[Sama palju teavad Andres Diidot ka teised jutustajad. Tr. koguja]
Rahvakoosolek otsustas sulgeda Pataste kõrtsi. Käsutati kõik mehed vallamaia kokku, kes ei tulnud, pidi maksma 8 rbl. trahvi. Vallavanemale /Jaan Annuk, Kõrenduselt/ saadeti järgi, aga ta ei ilmunud. Siis ähvardati vallavanem kotis Patastele viia. - Selle ähvarduse eest läks pärast 6-7 meest kolmeks kuuks istuma. - Rongis mindi Kudina vallamajast Patastele. Möödaminnes löödi õpetaja majal aknad sisse. Hulk tagasihoidlikke mehi kadus teel rongist ära. Patastel võeti monopolipoe silt maha ja uksed löödi kinni. Joomist ei olnud! /Jaan Veismann, Virtsa k./
Monopolipood osteti eelmisel päeval tühjaks. /G. Peetsu, Vaidavere k./ Kinnipanijad jõid monopolipoe tühjaks. /A. Rammul, Maarja/
Rahvakoosolekute algatajateks olid Kudina „Silla“ talu peremees Julius Martinson ja seltskonnategelane Säärits. /G. Jürgental, Kassema, G. Peetsn – Vaidavere/ Kõnemehed olnud veel Kont, Orav, Julius Kool ja Koppel. /Koppel, end. Pataste kooliõpetaja, Pataste k./
Koosolekutel käisid peremehed ja maata mehed, mõisa moonamehed ei käinud. Otsustati nõnda mõisalt taludele metsa, teekohustuse ühtlustamist ja maatameestele maad. /Koppel, Pataste k./
Enne Tartu kongressi (27.-28. nov.) peeti vallamajas koosolek, kus valiti kongressile üks peremeeste ja üks maata meeste esitaja. Peremeeste esitajaks valiti Gustav Peetsu, „Rehe“ t. peremees Vaidavere külast, kes ise jutustab: olin küll parempoolne, aga kui kongressil Tõnisson ette pani protestides lahkuda, siis jäin mina ja palju teisigi sinna edasi – segadus oli nii suur, et ei saanud millestki aru. Hiljem läksime küll kõik Tõnissoni koosolekule. /G. Peetsu/
Karistussalk tegutses paar nädalat enne jõulu Saare ja Roela mõisates /üldiselt kõik jutustajad/.
Kaiavere mõisa rentniku vend oli ise revolutsionäär – siin ei olnud karistamist. /K. Siimeon, Kassema k./
Rahvakoosolekute tegelased arreteeriti ja mõned olid 3 kuud Tartu vanglas. Kooliõpet. Koppelit pole teised üles annud, et ta ei kaotaks kohta ja nii jäi tema üksi karistamata. /Koppel, Pataste k./
Kirikuõpetaja teatanud G. Peetsule, et Säärits on arreteeritud. Viimane käinud küll Sääritsa pärast mõisas, kuna ta pole olnud mingi „mässaja“, aga siiski peeti ka Säärits ühes teistega kinni. /G. Peetsu/
Kiriku „vöörmünder“ Saare vallast palus jumala keeli õpetajat, et tulgu see Saarele takistama peksu. Õpetaja läinud, aga see ei aidanud midagi. /Koppel, Pataste/
Saare mõisas ei pekstudki „mässajaid“ vaid üsna juhuslikke kurjategijaid. Üks poiss laulnud mõisast mööda minnes „mõisad põlevad, saksad surevad...“, sai selle eest 80 hoopi. Keegi teine hakanud karistussalga ohvitseriga vaidlema, sai 40 hoopi. Üks mees tahtnud sõduriga revolvrit vahetada, sai 25 hoopi. /G. Jürgental – Kassema; J. Epler – Vassevere j.t./
Ranna venelased olid läinud vargile Saare metsa, need toodi mõisa ja lasti peksta. /Kont – Maarja/ Ühel moonamehel suri mõni aeg varem mõisa hobune. Mees ütles, et hobune varastati. Asi tuli ilmsiks ja kuigi oli sest palju aega mööda, lasti karistussalgal moonameest peksta.
Hirm karistussalkade ees oli rahva hulgas suur. G. Peetsu läinud jõulu eel sulasega Uhmardusse. Teel võtnud sulane iga vastutuleja ees mütsi pihku, sest mine tea, kellel see peksu õigus on! /G. Peetsu – Vaidavere k./
Roelas põletasid karistussalgad kaks talu maha, kust peremehed olid ära põgenenud. Üks metsavahi poeg suri peksu tagajärjel. /T. Jegor, Saarel; J. Versmann, Virtsa k. j.t./
Elistveres, kus jutustaja oli vallakirjutajaks, peeti rahvakoosolekuid je nõuti mõisalt metsa. Nõudmine esitati krahvi prouale kirjalikult. Jutustaja, kartes kaodata oma kohta, pehmendas nõudmiskirja ja kirjutas sõnade asemele: „nõuame“ „palume alandlikult“. Pääle kirja esitamise nõutud küll vallakirjutaja kohe Tartu politseisse, aga ometi hoidis ta nende sõnadega oma leiva alles! /Rammul, Maarjas/
Mõned mehed kutsutud rahvakoosolekute pärast Alatskivile, aga mõis saatnud sinna kirja ja mehi pole väljagi hüütud. /K. Muda, „Kuke“ t. Igavere k./
Varal peeti rahvakoosolekuid, linnast käisid kõnemehed. /J. Zirk, „Saare“ t., Varal/ Keegi lõhkunud telefoni liini. Poemees Räästas kaebas sellepärast jutustaja Peeter Koloschmidti ja teiste pääle. Koloschmidt oli neli kuud Tartu vanglas, mõned mehed peeti mõisas kinni. Peksu ei olnud. Telefoni liini lõhkuja olnud aga poemehe enda poeg. /P. Koloschmidt „Kivistiku“ talu, Varal/
Karistussalk läks siit küll läbi, aga mõisas anti neile ainult süüa. Krahv ise ei olnud kodus. Alatskivile käsutati rahvas kokku, aga peks jäi ära – tuli keeld. /J. Zirk, „Saare“ t. Varal; „Källo“ t. peremees Varal j.t./
Sievers lasknud „häärberist“ ühe mehe surnuks. /J. Audova, „Määki“ t. Varal/
Saadjärve mõisnik ei lasknud karistussalka sisse. /L. Linnu end. Äksi kooliõp./
Elistveres oli vallavalitsus enamlaste käes ja tegutses töörahva tribunaal (vt. Elistvere valla arhiiv lk. 8). Tegelased olid kõik vaiksed mehed, kurja ei tehtud kellelegi. Sakslaste tulekul põgenesid teised ära kuid vallavanem Brauer arreteeriti sakslaste poolt ja teda peeti Elistvere mõisas kinni. /R. Nõmm, Igavere; Herman – Elistvere/
Kudina vallas oli samuti enamline vallavalitsus. Tegelased olid: Grünvald (täidesaatva komitee esimees), Julius Kool (vt. lk. 112) ja Joh. Toots. Suur tegelane oli Pärn (vt. lk. 127) kes oli osav kõneleja ja tegi suuga palju, tegelikult ei olnud temast aga kellelgi hääd ega kurja. /Koppel – Pataste/
Enamline valitsus Saare vallas arreteeris mõisavalitseja Krooni (?) ja saatis ta Tartu tribunaali, säält saanud ta tutvuse läbi vabaks. /J. Veismann – Virtsa k./
Varal ei saanud tribunaal veel tööle asuda. 11 süüasja olnud küll ootamas, aga esimehe koha pärast vaieldud seni kaua, kui enam ei olnudki aega esimeest valida. /P. Koloschmidt, Varal/
Saksa vägede eest Tartust Peipsi poole taganev Vene vägi läks Elistverest (Igaverest) ja Varalt läbi. Ühel ööl peatusid põgenejad Igavere koolimajas. Autod jäid lumme kinni. Hommikul müüsid nad kõik oma kraami, mis kaasa võetud ja jätsid autod maha. Ümbruskonna rahvas hulk bensiini, mehaanika tööriistu ja ka mootorid. Kui sakslased tulid, oli autotelt juba kõik ära viidud, mis kuidagi kõlbas. Neid autosid oli Pataste kõrtsi juures seitse ja säält linna poole veel kaks. Põgenejate sõjaväelastega olid ka naised kaasas. /R. Nõmm Igavere; Koppel – Pataste/
Kolm päeva enne sakslaste tulekut voolas vene väge kui vett! Siis oli palju aidavarguseid. Viljavargad olid järveäärsed venelased sõduri riides. /P. Koloschmidt, Varal j.t./
Sakslaste tulekul oli Kilgis lahing, kus langes üks vene sõdur ja 3 hobust. Sõdur on maetud Kilgi küla põllule. Sakslasi oli siin ainult üksikud ratsasalgad. Üks salk asus Elistvere mõisas, komandantuur asus Kaiavere mõisas ja Varal olid üksikud sõdurid taludes. /R. Nõmm, J. Veski, P. Koloschmidt/ Sisse tulles lasid saksa sõdurid „Laanemetsa“ talus püssiga sea maha. Peremees ehmatas sellest nii, et suri. /A. Liblik, Pataste; Koppel, Pataste/ Kooliõpet. Koppeli juures toimetasid sakslased läbiotsimist. Koppel ise ütleb, et sakslased varastasid maja toiduainetest tühjaks ja otsisid raha. Sakslased olid rahvaga lahked küll, - tahtsid aga pekki! Maksid nii vähe-palju kui juhtus, aga maksid alati! /J. Veismann – Virtsa k./
Sakslased sõjaväge ei näinud. Mõni sõdur käis taludes mune ja pekki otsimas. Maksid alati, kuigi naeruväärt odava hinna. /G. Peetsu – Vaidavere/ Sakslased võtsid talust hobuse, kaeru ja kartuleid – natuke ikka maksid ka! /J. Zirk „Saare“ t. Varal/
Normi munad ja või tuli viia kokku piimaühingutesse, liha ja vili aga Tartu. Kartuleid nõuti sügisel nii palju, et talud oleks seemnestki ilma jäänud. Peeti vallamajas koosolek ja avaldati „Ortsvorstcheri“ ees protesti – talud ei jõua anda nii palju, kui võimud nõuavad. Mõis kuulutas, et müüb kartuleid. Peremehed soovitasid mõisast võtta. Vastati aga, et mõis on tasunud oma normi ja kui taludel nii palju kartuleid ei ole, kui nõutakse, siis võivad nad osta mõisast! Talud siiski täit normi ei viinud ja nii see jäigi, kuni sakslased sügisel lahkusid. /J. Veski, Kõrenduse k./ 1918. a. suvel pidasid saksa väed (?) Vara metsades harjutusi; lasid Mädasoo ja Umbjärve. /P. Koloschmidt – Varal/
Okupatsiooni ajal olid salajased kaitseliidu organiseerijad Saar ja Sirel. Vedu kaitseliidu salk läks punastele vastu. Eesti väesalkade põgenemisel läks siit mehi kaasa, kellest üks kohe langes Torma all. Võeti varustust ja küüt ootas alati vallamaja juures. /Hermann – Elistvere vallasekretäri abi/
Punaste vägi läks siit läbi Kaiavere mõisa, staap asus Sootaguse mõisas, sinna tuli viia heinu, kaeru, puid ja liha. Vara vallast olnud 3 meest punaste väes. /J. Zirk „Saare“ t. Varal/
Punaste väed olid Elistveres, aga vallavalitsus oli ikka endine. 4. või 5. jaanuaril valiti küll „Täidesaatev komitee“ aga ükski valituist ei ilmunud komitee istungitele. 12. jaanuariks oli määratud uus valimine mis jäi pidamata. /Hermann, Elistvere v. sekr. abi/
Kudinal taheti punaste ajal valida valla täidesaatvasse komiteesse ka endine vallavanem, viimane aga keeldus. Kohaliku rahva hulgas ei olnud vihavaenu. /G. Peetsu, Vaidavere/
Mobilisatsiooni käsud toodi valda ühel ajal Tartust punastelt ja Puurmanist Kuperjanovilt. Vallas peeti punaste käsk kinni ja anti võimalus meestel Puurmani minna. Sääl astusid Kuperjanovi partisanide pataljoni ja palju kohalikke mehi langes Paju lahingus. /G. Peetsu – Vaidaveres/ Elistvere vallakirjuta abi h-a Sermannil on ärakiri K. Partsi ja Unti poolt antud käsust Saadjärvel 22. dets. 1918 /Vt. lk. 8/ koguda vallas hobuseid ja varustust ning saata kiirelt Põltsamaale. See käsk saadeti vallas laiali. See loetigi süüks tolle aegsele abi vallavanemale „Härma“ talu peremehele Jakob Ernitsale ja vallakirjutaja Pungale, et nad ühes teistega punaste poolt maha lasti.
12. jaanuaril 1919. a. lasti maha Igavere külas magasiaida seina ääres kaheksa meest. 1) Huugo Kivi „Vortsi“ talu peremees, 2) Voldemar Bergmann, Jõnsa talu peremees, 3, 4) Rudolf ja Oskar Juhkamid „Otsa“ talu perepojad, 5) Paul Kallas, Raua talu peremees (okupatsiooni aegne „Ortsvorstcher), 69 Jakob Ernits, Härma talu peremees, Elistvere, 7) vallakirjutaja Pung ja 8) ? (Hermann, Elistvere valla sekr. abi).
Punaste aegne võimumees oli Evald Karm, pärit Kaarepera vallast, elas Igaveres. (Lasti maha kohtu otsusel 1924. a.) Teda peetakse päälekaebajaks, kuna mahalaskjad olid venelased – 50 ratsanikku. (R. Nõmm, Igavere; Hermann, Elistvere)
Sootaguse vallakirjutaja Edruk (?), kes oli punaste ajal ametis ainult leiva pärast, ütles Tartus Elistvere vallakirjutajale nimed, keda tahetakse Elistveres maha lasta. Elistvere kirjutaja hoiatas ka kõiki, kuid mehed ei teadnud end süüdi olevat ja sellepärast ei varjanud end. (R. Nõmm, Igavere; G. Peetsu – Vaidavere)
Surma nimekirjas olnud 10 meest, kõiki pole aga saadud kätte. Ed. Kain põgenes veel kinnivõtjate käest ära. (R. Nõmm, Igavere, A. Bergmann, Igavere)
Mahalastute süüks loeti nende esinemist „Maaliidu“ nimekirjas ja nooremad mehed vaielnud kommunistidele vastu Igavere koolimajas vana aasta õhtul peetud koosolekul. (Nõmm, Igavere; Hermann, Igavere)
Igaverest läksid mahalaskjad Kudinale, kus pidanud olema järgmisel päeval karistamine. Järve jää paukus öösel kõva külma tõttu ja venelased arvanud, et valged tulevad ja põgenesid öösel Tartu. (J. Veski, Kõrenduse; R. Nõmm – Igavere j.t.)
Vara mõisa valitseja Voormann oli üks surma kandidaatidest Tartu krediitkassa keldris, kust pääsis eluga Eesti vägede sissetungimisel. (P. Koloschmidt – Varal)
Mõisa moonamehe poeg Johannes Pärn (vt. 1917. a.) oli punaste ajal Tartu linnapea, käis maal sellega hooplemas. „Kerenskite“ pakid olid tal taskus – lõikas säält kääridega uued rahad lahti! (G. Peetsu – Vaidavere) Ühe vabadussõjas langenu matusel Maarja surnuaial pidas ta riigivastase kõne – eesti sõdurid poosid ta üles! (G. Peetsu – Vaidavere)
Välgi venelased kirjutanud mingi kirja, et „kulakud“ tuleb maha tappa, sellepärast lasid soomlased sääl 4 kirja valmistajat maha. (Hermann, Elistvere)
1. Jaan Audova, 75 a. vana. „Määksi“ talu vanaperemees Vara v. Pidanud valla ja seltside ameteid.
2. Ann Bergmann, 79 a. vana. „Sillaotsa“ talu vanaema Igavere k.
3. Aron Brindfeldt, 75 a. vana. Riigirentnik Selguse külas. Kohapääl elanud umbes 20 a., varem oli kooliõpetaja Virumaal.
4. Anna Brindfeldt, 72 a. vana. Eelmise naine.
5. Jakob Epler, 85 a. vana. „Läve“ talu vanaperemees Vassevere k.
6. Liisa Grünbach, 79 a. vana. „Äte“ talu vana-vanaperenaine Äte k.
7. Hermann, praegune Elistvere vallasekretäri abi.
8. Loviisa Ingel (Hiiupi Loovi), 90 a. vana. Pops Pataste k.
9. [Koppel, 50 (?) a. vana, end. Pataste kooliõpetaja Pataste k.]
10. Tõnu Jegor, 96 a. vana. Krahv Mannteuffeli kabelivaht Saare metsas. Oli enne venestusaega Puurmanis kooliõpetaja 31 aastat, kus võttis osa seltside elust.
11. Gustav Jürgental, 82 a. vana. „Lassi“ talu vanaperemees Kassema k. Pidas valla ameteid ja võttis osa seltside elust.
12. Leena Jürgental, 82 a. vana. Eelmise naine.
13. Kask, 65 a. vana. „Põhja“ talu peremees Tammevaldma k.
14. Anna Kitsnik, 77 a. vana. „Nuudi“ talu vanaema Nava k.
15. Marie Koloschmidt, 72 a. vana. „Kivistiku“ talu vanaperenaine Vara v.
16. Peeter Koloschmidt, 71 a. vana. Eelmise võõraspoeg.
17. Kaarel Kont, 85 a. vana. Vanaperemees talus Maarja surnuaia juures. Omaaegse seltsk. elu kaastegelane, kuid mälu ei ole enam hää.
Koppel 50 (?) a. vana. End. Pataste kooliõpetaja Pataste k.
18. „Källo“ talu peremees, 40 (?) a. vana, Tammevaldma k.
19. Juhan Lass, 68 a. vana. „Rotimõisa“ kantnik-asunik Ruskavere k.
20. Abram Liblik, 79 a. vana. „Saburi“ talu pops Pataste k. Olnud Türgi sõjas.
21. Jaan Liblik, 81 a. vana- Eelmise vend.
22. Ludvig Linnu, 86 a. vana. „Oole“ talu vanaperemees Odivere k. Oli 30 a. Äksis kooliõpetaja, kus võttis osa seltside tegevusest.
23. Lodi – praegune Välgi kooliõpetaja.
24. Kaarel Muda, 70 a. vana. „Kuke“ talu vanaperemees Igavere k.
25. Rudolf Nõmm – praegune Igavere kooliõpetaja. Pärit Ruskavere k.
26. Gustav Ostrat, 72 a. vana. Vanaperemees Kassema k. „Keskküla“ talus. Kauaaegne kohtumees ja muis valla ameteis.
27. Gustav Peetsu, 62 a. vana. „Rehe“ talu peremees Vaidavere k. Kauaaegne agar seltskonnategelane.
28. Mihail Põrk, 68 a. vana. Uhmardu preester.
29. A. Rammul, 60 (?) a. vana. „Varese“ talu peremees Pataste k. End. Elistvere ja Kudina vallakirjutaja.
30. Juhan Reinvald, 72 a. vana. „Sarapuu“ talu vanaperemees Kõrenduse II k. Jutustuses palju enda välja mõeldut!
31. Mihkel Saku, 79 a. vana. „Otsa“ talu vanaperemees Sookalduse k.
32. Pr. Sass, praegune Matjama kooliõpetaja.
33. Kata Siimeon, 85 a. vana. „Nõõvere“ talu vanaema Kassema k.
34. Ludvig Soosaar, 62 a. vana. „Õrnja“ talu peremees Ruskavere k.
35. Truu talu vanaisa, 86 a. vana, Toljase k. Pärit Kaiaverest.
36. Liisa Tõnisson, 86 a. vana. Järvepera metsavahi vanaema. Elukoht Kärgandi k., pärit Ruskaverest.
37. Vadi – praegune Kudina koolijuhataja.
38. Valk – praegune Saare vallasekretär.
39. Jaan Veismann, 71 a. vana. Peremees Virtsa külas.
40. Jaan Veski, 82 a. vana. „Sepa“ talu peremees Kõrenduse II k. Kauaaegne vallaametnik.
41. Miina Viper, 81 a. vana. Pops Kassema k.
42. Juhan Zirk, 87 a. vana. „Saare“ talu peremees Vara v. Pidas vallavanema, kohtumehe, vöölmündri ja seltside esimehe ameteid.