Materjali korraldamisel olen püüdnud alal hoida otsekohest, jutustajate poolt edasi antud faktide avaldamisviisi, võimalikult kinni pidades ka stiilist, mis igale jutustajale omane, arvates seda teaduslikule uurimisele kasulikumaks kui faktide avaldamisviisi omavalikuline muutmine.
Et terviklikumat ülevaadet saada ühe isiku jutustamisest, olen esitanud jutustaja isikuandmed ja arvamised kõikide küsimuste kohta nende kronoloogilises järjekorras, alates teoorjusega ja lõpetades okupatsiooniga.
Traditsiooni kogumisel olen püüdnud suuremat rõhku panna suusõnalise traditsiooni peale, mis seega moodustab umbes ¾ osa tervest tööst. Arhiivid on sageli materjalikehvad ja sisaldavad väheväärtuslist materjali ehk jälle rikkaliku arhiivi põhjalikuks uurimiseks ei ole traditsiooni kogujatel võimalust, mispärast piirdun ainult arhiivi nimestiku esile toomisega.
Kavas esitatud suusõnalise traditsiooni alaliikide leheküljed asuvad kavas märgitud suusõnalise traditsiooni lehekülgede hulgas.
Selle valla kohta teoorjuse päevist sain ülevaatliku pildi Mihkel Helbroti käest, kes, vanamees, 67 a. vana, pärit Karula kihelkonnast, Karula vallast, Kirbu talu lähedal asunikukohal elab, kes on küll noores põlves Kaagjärve vallas elanud ja üles kasvanud, kuid teab küllalt hästi ka Karula valla rahva elu teoorjuse päevil.
Ta on elanud Kaagjärve mõisas tol ajal, kui seal valitses mõisaomanik von Grote, väikese kandikoha pidaja, popsnikuna. Kandikoha eest, mis oli 16 vakamaad suur, oli ta kohustatud mõisale teatud arv päevi ja tööd tegema: nii 4 vakamaad rukkit kokku panda, 4 vakamaad põlluheina maha niita, 6 vakamaad maaheina niita ja kuhja teha, 4 vakamaad kaera kokku panda, niisama 2 vakamaad otri põllult koristada. Sügisel oli 2 vakamaad kartulid üles võtta. Peale nende kohustuste oli veel 40 rbl aastas maksta ja 30 jalapäeva mõisa tööl. Siia juurde lisati veel postitee, kirikutee, jaama- ja veel mõned pisemad maksud.
Teoorjuse ajal nimetati "tegu tegemine" majade järele, kusjuures majade all mõeldi muidugi ühe perekonna eluaset kõige sellele kuuluva maa ja inventaariga. Maa oli tarvis korrata, künda, vili kokku ajada ja koristada põllult, mis kokkuvõetult nõudis talupojalt pea kõik aja mõisa tarvis.
Mihkel Helbroti isa oli õllepruulija mõisas, kuid suvel pidi ka veel põldu harima ja voorides käima.
Mõisaomaniku von Grote suhtumine oma alluvasse rahvasse ei ole mitte liiga halb olnud. On püüdnud küll igal sammul enese piiramata võimu ja aukartust äratavat tooni tarvitada, nii et talupoeg, vaevalt teda eemalt nähes, ei tohtinud mütsi pähe unustada, kuid siiski on läbisaamine rahvaga küllalt hea olnud. Karistajad olid mõisa opmann, kilter, kubjas, nõnda nimetatud pulgamees ehk kupja abi. Need peksid rahvast mitte ainult mõisa tallihoovis, vaid sageli ka välja peal, põllul ja üldse töö juures. Nii oli kord mõisakubjas Mihkli lelle põllul löönud, kuid lell, tugev mees löönud kupja pikali maha, mille eest lellel muidugi mõisa tallihoovis nahatäis kindlustatud oli.
Kõige rohkem inimesi - teolisi - oli mõisas ühekorraga koos harilikult sõnnikuveo ajal kevadel, enne jaanipäeva harilikult. Sõnnikut pidi 14 koormat päevas vedama põllule. Vedamine oli väga halb, laut oli korraga (loomi) hobuseid-vankreid täis, nii et iga mees pidi koorma sõnnikut hobuse jalgade alt kätte saama, mis oli väga halb. Raudsõnnikuhark (vigel) puudus tol ajal, selle aset täitis kaheharuline puuhark, millega väga halb oli töötada. See oli üldse rängem ja kurnavam töö, kunas isegi täis tugevad noored mehed vastu ei pidanud.
Et küllalt rängast orjusest põgenemisi oleks olnud, ei või öelda, ehk küll just enne talude ostu-müügi algust mõned üksikud peremehed Lätimaale ja Venemaale olid rännanud. Peaasjalikult Karula ja Kaagjärve valdadest. Karula vallas ei olegi kuigi palju endiseid inimesi alale jäänud, vaid on liikunud mujale, asemele tulnud uued peremehed peaasjalikult Viljandi- ja Tartu maakondade mehed. Siin ei olnud mitte väljarändamisega tegemist Karula ja Kaagjärve valdade peremeeste poolt, vaid lihtsalt tulid jõukamad peremehed mujalt Eestist ja asusid pankroti lävel seisvatele kohtadele. Ning seda sallis von Grote hea meelega. Endised peremehed asusid mitmed Lätimaale peaasjalikult Marienburgi ümbrusse, kust jälle omakord lätlase välja tõrjusid samal viisil.
Helbrotide nimi on kõige vanem Karula ja Kaagjärve valdades.
Voorid olid nagu tol ajal igal pool: viinavoorid, kartulivoorid, talupoegade käest kartuleid ei nõutud. Viina valmistadi nisust, odrast.
Kaotati paljud talud, maade lammutamise teel, nii Kaagjärves ja Karulas tekkisid selle tõttu karjamõisad nagu Langenkin, rahva hulgas Kirbu mõisa nime all tuntud veel praegugi. See moodustati järgmiste talude lammutamise teel: kahed Kupjad, kahed Lammuri, üks Majori talu, üks Mustahärja talu, üks Ruusakraavi talu, Uha talu, Vareskraavi talu. See oli Karula mõisa pärisherra von Grote töö. Neile elanikkudele, kes heaga kohtadelt lahkusid, anti mõisa poolt väike koht, kes aga vastu tõrkusid, neile ei antud. Peksmine oli väga hoos, muudkui anti valu.
Talude ostu-müügi aeg algas nagu igal pool mujalgi Eestis. Esimesed ostjad olid jälle Viljandi poolt mehed, enamasti Hummulist. Et omad peremehed kehvad olid, vähemalt kehvemad kui Viljandimaa peremehed, oli tõsiasi, ja siia juurde lisada veel see hirm ja kartus, et kust nii palju raha saada, ehk küll herra väga soodsa järelmaksuga müüs, tegid seda, et paljud peremehed kogu perega olid sunnitud kas Lätimaale rändama või uutele peremeestele sulaseks jääma.
Ehkki ka siin mõned rahamehed leidusid, kes oleks võinud talu omandada, kuid üldiselt kardeti talude ostmist, tingimata pidi see jälle mõni parunite vigur olema, kuidas raha kätte saada. Karulas oli müügiaeg veidi hiljem kui Viljandimaal.
Kõige esimene ostja üldse Karula kihelkonnas oli endise põllutööministri hr Keremi isaisa, kes ostis Mähkli talu makstes 80 rbl taaler. See hind oli vaid müügi algul ja varsti nõuti juba 100-250 rbl taaler. Mähkli talu suurus oli tol ajal 80 taalrit, kuid et taluomanik oleks seega mõisniku õigused saanud, siis müüdi ainult 79 taalrit, et mitte lasta talupoja seisusest mehel omandada mõisaomaniku õigused.
Viljandi poolt on paljud talusulased Karula valda tulnud, siin leskede perenaistega abiellunud ja nii kohe peremeesteks saanud. Omad poisid ei julgenud.
Suure orjuse ajal oli kord mõisa tisler Juks Ellram rahvast üleskihutanud väljarändamisele "tühjale maale" Saratovi kubermangu ja oli ise viinudki mitu perekonda sinna. Siis annud mõisnik, et rahvast väljarändamisest tagasi hoida, talusid rendile 2-4 rbl taaler.
Elumajad olid rehetared. Tares oli keskel pikk laud pinkidega, mille peal söödi ja tehti muud tööd. Voodid, ilma raudnaelteta, kõik puupulgaga kokku pandud. Valgustuseks peerutuli, millega kõik tööd tehti. Mehed pidid igal õhtul ja hommikul peergusid kiskuma, mida perenaene, kes ahjuserval istus ja järjest uusi peergusid pilakule (pihile) pani, kokku korjas.
Igal talul oli aasta läbi joogiks kali ehk taar. Vett joodi väga vähe ja harva. Igas tares oli taarivaat nurgas. Õlut tehti palju rohkem kui praegu taludes.
Toiduks oli rapatseleib. Selle kõrvale söödi palju koorega kartulit. Söödi nii, et koorega kartul pisteti ühest suunurgast sisse ja koored tulid teisest suunurgast välja. Nii et koorimise töö tegid hambad. Sarnase toiminguga said muidugi osavamad ja "ekonoomsemad" vanad inimesed hakkama ehk küll nõuti sarnast osavust ka noortelt inimestelt ja lastelt. Mihkel on ka ise noorespõlves nii söönud. Kartulid ja sool anti "jao pärast" - igale oma teatud jagu. Silku tarvitati väga vähe, nad olid kallid ja kaugelt toodi. Oli raske kätte saada. Seevastu piima oli jälle küllalt, sest piima ei müüdud kusagile. Valmistati ja söödi ka kama ja rokka, kuid siiski harva.
Teolisele pandi länikusse kartuli- ehk tangupudru ja see oli kõik rapatsileiva kõrval.
Nisu ei kasvatatud, sest maapind ei kasvata seda sorti vilja.
Leiba küpsetati ahjus, pliiti muidugi ei olnud, ainult mõisas nähti sarnast asja.
Kohtutes oli mõisnik peakohtumõistja, nagu harilikult igal pool tol ajal. See oli ühtlasi valla- ja mõisakohtus.
Tuli ette kaunis tihti nekrutite põgenemisi, keda kätte saadi, seda karistati sellega, et pandi jalgupidi puupaku külge kinni ja asetati vang kusagile õlgede peale lamama, nii kauaks kui Tartu viidi. Tartu oli tol ajal nekrutite kokkuviimise koht. Süüa anti pakkus vangile-nekrutile valla poolt, kuni ta hobustega Tartu viidi. Seda pakku nimetati vangipakuks. Karula vallast võeti umbes 5-6 inimest nekrutiks.
Veneusk. Veneusku minejaid oli kaunis palju Kaagjärves ja Karulas, kus umbes 1/3 kogu elanikkudest üle läks ehk küll jälle pärast paljud tagasi tulid. Nagu mujalgi üleminejate juures, oli ka siin põhjusteks püüe rängast orjusest pääseda ja hingemaad saada. Kuid hingemaad ei saanud, nagu mitmel pool mujalgi.
Mitmed saatkonnad käisid Riias Vene piiskopi ja kuberneri juures. Mihkli lell käis ka ise Riias kaebamas mõisnikkude ja luteri pastorite peale, mille järelduseks oli, et lell ja 10-12 meest tagasitulekul pandi Võru vanglasse kinni.
Mehed oleksid seal sama kaua istunud ja võib olla ehk ka väljasaatmine ähvardanud, kui mitte Võru praost Villigerode neid ei oleks vabastanud. Nimelt olid mehed vanglas vaimulikku laulu laulnud, mida praost Villigerode juhtumisi kuulnud. Teada saades, miks mehed kinni istuvad, oli praost kohe nende vabastamiseks samme astunud ja vabastanud.
Von Grote oli kaunis ükskõikne olnud vene usu vastu, ainult siis, kui laps läinud luteriusu leeri, lasknud ta pastorile puid kütteks anda, kui aga laps läks veneusu leeri, jäeti küttepuudest ilma.
Teisi lahkusulisi ei ole Karulas olnud. Praegu on mõned baptistid.
Koolid. Koolid olid Mihkli noorpõlves Karula vallas 2 veneusu, 3 luteriusu kooli, selle hulgas 1 köstrikool. Raamatuid ei olnud, ei loetud testamenti, sest kardeti, et rahvas läheb liiga targaks.
Koolmeistriteks olid alguses olnud ajateeninud vanad soldatid ja alles hiljem on tulnud paremad koolmeistrid. Harilikuks nähtuseks oli, et veneusu koolides olid targemad lapsed kui luteriusu koolides. Veneusu koolid asusid preestrite elumaja lähedal.
Kord koolides oli väga vali, sageli anti ihunuhtlust.
Venestus. Venestusega koolides ja kohtutes tuli algul palju viperusi ja väärnähtusi esile. Paljud koolmeisrid olid sunnitud lahkuma kohtadelt keele mitteoskamise tagajärjel, kuhu sagedasti toodi Venest umbkeelsed õpetajad asemele. Kuid üldiselt rahvas oli rahul venestusega ja soovis, et lapsed õpiksid riigikeelt.
1905 a ja okupatsiooni aeg on möödunud Karulas rahulikult, ilma peksuta ja karistuseta.
Nii on 67-aastase vanamehe Mihkel Helbroti jutustus Karulast.
Arhiiv on vana, rikkalik ja hästi korrashoitud, ühtlasi on ka nimestik korralikult peetud. Et seda rikkalikku ja väärtuslikku arhiivi uurida, selleks oleks pidanud seal mõned nädalad töötama, mis minul mitte võimalik ei olnud. Tähendan ainult, et Karula kiriku, kui üldse ühe vanema kiriku arhiivis Lõuna-Eestis, leidub väga väärtuslikku ja rohket materjali usulis-vaimlise elu liikumise ja avalduste üle Lõuna-Eestis. Hästi on säilinud veel andmed veneusu levimise üle Lõuna-Eestis 1845-1848, milledest kohalik õpetaja hr Vühner on saatnud pikema kokkuvõtliku kirjelduse hr magister Kruusile.
Et arhiivis leiduvast materjalist ülevaadet saada, toon arhiivi nimestiku.
1) Revisorische Karten.
a) der Pastorat und dessen Landereien vom Jahre 1817.
b) des Küsters Ländereien vom Jahre 1816-1864.
c) des Pastorats Hofsfelder nach der Einteilung vom Jahre 1830.
d) des Pastorats-Carolen der Hofs und Bauerländereien vom Jahre 1866.
e) Specialkarten der Pastoratbauerländereien vom Jahre 1866.
2) Vackenbücher.
Katasterberechnungen
Pachtcontracten.
3) Formulare und Listengagiren.
zu Kirchenbücher
zu Berichten
zu Kirchlichen Attestaten.
Mischellen e.t.c.
4) Regierungs patente vom Jahre 1771-1824 vidimirte Abschriften der Revisionlisten Livländische Governementszeitungen.
5) Verzeichnis der Geborenen und Getauften 1834-1881 - bis Gegenvart.
Verzeichnis der Confirmirten 1834-1881.
Verzeichnis der Communicanten 1834-1896. etc.
6) Kirchenbücher in russischer Sprache
7) Personalregister 1777-1835.
Järgnevad mitmed harilikud kiriku raamatud korralikult aastast-aastasse sisse kantud.
8) Schulinstructionen.
Stundepläne.
Schreiben aus dem Landrathscollegium an die Schulvervaltung.
Schreiben aus der Aberlandschulbehörde
Schreiben der Schulraths.
Schreiben der Schulrevidenten und Schulinspectoren.
Schreiben aus der Kreis Verpflichtcommission an die Schulvervaltung.
Schreiben aus dem Kirchespiele an Schulconvent.
Schreiben an die Kreislandschulbehörde.
Carolensche Schulvisitationprotocolle.
Schulvervaltungssitzungprotocolle.
Vahlprotocolle der Schulmeister.
Attestate der Schulmeister.
Schulbericht aus dem Consistorium.
Berichte der Socialschulvervaltung über das Schulvenen in Carolen.
Schulbericht an das Consistorium.
Tabellen über den Religionsunterricht.
Bericht an den Propst über den häuslichen Unterricht.
Chronik der Schule
Kirchspielschulcasunberechnung.
Straflisten.
Duchtchnittzahl der Schulbesuchten Tage.
Beschverde, Klage und gereitliche Verhandlungen in Schulsachen.
Schulkinderverzeichniss.
Verordnungen der Schulvervaltung.
Choräle, die in den Schulen zu üben sei.
9) Kaiserliche Manifest.
10) Verzeichniss der Consistorialerlasse.
11) Altere Consistorialbefehele 1804-1828-1869-1870.
12) Frage und Verordnungen für die General-Kirchenvisitations-Comission vom Jahre 1812, 8 Juni.
13) Protocolle der General-Kirchevisitations-Comission.
a) Protocolle vidimirte Abschriften vom Jahre 1669 d. 7 März
Protocolle vidimirte Abschriften vom Jahre 1683 d. 3 März
Protocolle vidimirte Abschriften vom Jahre 1725 d. 21 Febr.
b) Protocolle in originale vom Jahre 1719, 1731, 1750, 1768, 1777, 1793, 1815.
14) Protocolle der pröpslisten Kirchenvisitation vom Jahre 1837, 1860, 1865.
15) Kirchenconventsprotocolle.
16) Legitimationen für Convents-delegirte. Servituten des Pastoraths und Küsterats.
17) Protocolle des Kirchenconvents.
18) Realregister zum Kirchengesetzte.
19) Vorschriften für die Bauerkirchenvormünder.
20) Geschäftskalender der Prediger.
21) Eingetragene Taufzettel.
22) Das Kirchenvesen in Carolen betreffend.
23) Kirchensorsteherachiv.
24) Buddenbrocks Sammlung für die Kirchenvorsteher.
25) Instructionen die Vahl der Kirchenvormüner betreffend.
26) Wahlprotocolle der Kirchenvormünder.
27) Kirchspielvorsteherarchiv.
28) Kirchenrechnungen.
29) Regartitionen.
30) Kirchenhofscassenrechnung.
31) Instructionen über die Angelung und Unterhaltung der Gottesäcker.
32) Sprengelszahlungen.
33) Agenten zur Verbreitung schrifftlicher Volksschriften.
34) Kirchenarchivregister.
35) Chronik.
36) Kirchenberichte.
37) In rebus Graecis.
38) Regnisitionen der Scheine für die zur greichische Kirche Übergetretenen.
39) Proclamations notizen für gemischte Paare.
40) In Augelegenheiten der Herrnhuter und überhaupt des Seitenssesens.
41) Schreiben aus dem Livländischen Consistorio.
42) Eidesvermachungen.
43) Schreiben aus dem Livländische Landrathscollegio
44) Schreiben aud dem Ordnungsgerichten.
45) Kreispolizeien.
46) Vehrpflichtcomissionen und andere vettliche behörde.
47) Schreiben des Livländischen Generalsuperintendenten des Verroschen Propstes and das Pfarramt von Pastoren und Privatpersonen.
48) Schreiben des Pfarramts an die Eigenpfarrten.
49) Zuschriften aus dem Kirchspiele an den Kirchenconvent.
50) Proclamation notizen für luterische Brautpaare.
51) Ehescheidungsurteile.
52) Ordnung der Livländischen Provinzialsynode.
53) Protocolle der Livländischen Provinzialsynode.
54) Synodialprotocolle aus anderen Consistorialbezirken e.t.c.
Jõudsin Karula vallamajja, kus mind sekretär lahkesti vastu võttis ja arhiiviga tutvustas.
Kuid arhiivi, kui sarnast, ei ole olemaski. Sekretäri enda jutu järele olevat arhiiv revolutsiooni päevil täielikult ära hävitatud. Praegu puudub täielikult igasugune arhiivi nimestik. Arhiivi jäänused seisavad veel praegu vallamaja pööningul koli ja prahiga segamini.
Praegune ametlik arhiiv sisaldab ainult kappides igasuguseid kantseleiraamatuid nagu kassa-, määrusteraamatud, elanikkude liikumise üle valla piirides, arveraamatud, tulude ja kulude raamatud, mõni vallakohtu protokolliraamat. Üldse harilikud vallakantselei ja asjaajamise raamatud. Need raamatud on pea suuremalt osalt dateeritud 1860. aastatest peale ja kestavad kuni okupatsiooni-ajani.
Kuid väga hästi on alalhoidunud pööninguarhiivis okupatsiooni-aegne korrespondents okupatsioonivõimude ja Karula vallavalitsuse vahel. Seal leiduvad veel igasugused okupatsioonivõimude seadused, määrused, keelud-käsud, juhtnöörid-instruktsioonid ja karistused. Need moodustavad minu vähemväärtusliku materjali hulgas väärtuslikuma osa, millel võib tulevikus väärtust olla.
Siis edasi leidub veel Vene- ja Maailmasõja-aegne võimude ja kohaliste ametiasutuste kirjavahetus kuni Eesti Vabadussõja lõpuni. Eesti Vabadussõja lõpust peale on juba korralikumalt arhiivi hoitud, vähemalt dokumendid asuvad kappides ehk küll ka nüüdki arhiivinimestik puudub. See asjaolu raskendab ka arhiivist mingit tervikulist ülevaadet saada, sest arhiiv on korratu ja laialipillatud. Nii ei läinud korda leida ühtegi talu ostu-müügi lepingut ega vakuraamatut jne.
Arvan siiski, et oleks väga kasulik tulevastele uurimistele neidki väheseid peaasjalikult veneaegseid valladokumentisid arhiivis korraldada, kappidesse paigutada ja nimestikku valmistada.
Iseäranis väärib tähelepanu asjaolu, et okupatsiooni-aegne korrespondents Karula valla kohta säilub pea terveni ja valgustab väga mitmest küljest okupatsioonivõimude suhtumist Karula vallasse. Kuid see tulevikus väärtuslik materjal jagab ühist saatust teiste "arhivaalidega" - vallamaja pööningul tolmu ja prahi hulgas, kus nad küll kindlasti hukkumisele on määratud. Edaspidiste uurimuste nimel oleks küll väga tarvilik neid jäänuseidki korralda ja kappidesse paigutada, ühtlasi nimestikku pidada.
Aristova talu vanaema Marie Treieri jutustus teoorjuse aegsest elus. Jutustaja on 68 a. vana.
Aristova talust, mis oli 35 taalrit suur oli iga päev kaks inimest mõisas teol. Käidi Karula mõisas teol, sest Aristova talu kuulus Karula mõisa alla. Teolistel oli leivakotis kaasas piima ja kartuleid rapatseleiva kõrvaliseks. Sel ajal kasvatati siinpool taludes ube ja herneid, mis moodustasid ka alalise toidu teomehe leivakotis. Liha oli väga vähe, ei nuumatud sigu, sest puudus vili selleks. Sigadele langes ainult see osa viljateradest, mis kootidega peksmisel aganate sisse jäid. Sead lasti siis põhu peale, kus nad otsisid mahalangenud teri, mis tuulutamisest ja puhastamisest üle jäid.
Karula valda on palju mulkisid sisse rännanud talude müümise ajal, sest omad peremehed olid kehvad, ei jõudnud talusid päriseks osta.
Kui Karula mõisaomanikuks oli von Grote, siis sai rahvas peksa võrdlemisi vähem kui ta eelkäia parun Hahni ajal, kes ohtralt rahvast peksa lasknud.
Teoliste päevad märgiti üles pulgale. Selleks oli mõisas eriline ametimees, nõndanimetatud pulgamees, kelle käes olid pulgad, kuhu ta teoliste päevad üles tähendas. Pulka nimetati "päevapulgaks".
Kui teomees abiellus, siis pidi noorik esimest korda pulgaga mõisa härra juurde ilmuma, kus ta sageli oli sunnitud "esimese öö õigusele" alluma.
Parun Hahn oli väga jäme ja toores olnud rahva vastu. Kes vähegi eksinud ehk väärsammu teinud, seda pekstud valjult. Kui süüdlane selle juures vähematki vastutõrkumise katset teinud, siis käratanud Hahn et "karva ette, kaltsa maha".
Nagu mujal, valitses ka Karulas tütarlaste vastu, kes väljaspool abielu emaks saanud, lihtrahva hulgas põlgus ja mõisa ning kirikuvalitsuste poolt vali karistus. Karistamine sündis nn häbipostis - Karulas oli see rahva hulgas tuntud Lülli posti nime all. See Lülli tulp oli asunud praeguse Karula luteri kiriku juures, kust ta alles hiljuti koristatud. Sinna köideti oma au kaotanud tütarlaps kinni, kus siis kaks meest keppidega peksid, kuna herra seisis kõrval ja luges hoopisid.
Raharendi aeg algas umbes 1853. aastal. Rent oli näit. Aristova talul 35 taalri maa eest 150 rbl. 12 aasta pärast nõuti 200 rbl aastas.
Vooris käimist oli palju.
Talude müümine algas 1860. aastate ümber. Sellega ühes tulid paljud lätlased Karulasse, et siin talusid osta, kuid lätlased on aja jooksul jällegi eestlaste poolt välja tõrjutud peale ühe perekonna, kes praegugi veel Karula Kolga talus elab. Peab üldiselt tähendama, et peale talude müümise aja järgneval ajajärgul paljud lätlased on püüdnud tungida Karula kihelkonda talude ostmise teel, kuid ikkagi eestlaste poolt välja tõrjutud sel samal teel. Talude müügi ajal olid nii Karula mõisas, kui ka teistes naabermõisates valitsejateks lätlased, kes igal võimalusel püüdsid soodustada talude müümist lätlastele ja kohtasid neile reserveerisid. Kuid selle peale vaatamata on lätlased eestlaste poolt välja tõrjutud ja veel enam - paljud eestlastest on enestele talud ostnud Lätimaal, Marienburgi ümbruses, majandusliselt kehvade lätlaste käest. Isegi Riia lähedal olla paar Karula valla peremeest maad ostnud.
Peale talude ostmist on juba peremehed rohkem karja pidanud, töölistel oli piima tarvitada ja üldse söök oli taludes palju parem. Töölisi oli tol ajal Aristova talus 4 tööpoissi ja 2 teenijatüdrukut. Ümbruse taludes oli 2-3 poissi, kuid enamasti abielurahvas. Poistele maksti palka 10 rubla aastas ja riided. Naisteenijatele 5 rubla raha, puud linu ja peeti talukarjas lammas. Maad sulastel ei olnud.
Elamud olid pea igalpool rehetares ilma aknata. Kõrge lävega resp. uksepakuga, uksel oli peale auk tehtud, kust suits tarest välja läks, sest puudus ju korsten. Alles mõne aasta pärast ehitati lätlaste eeskujul aknaga ja korstnaga elamud.
Rehetares mõnes kohas, kus mitu perekonda oli, seal tehti tares igale perele omad lahtrid nagu hobusetallis; sulastel ise lahtrid ja pererahvale ise lahtrid, vahepeal oli tee nagu tänav üldiseks tarvitamiseks.
Kohtud olid vallakohtud, kus kolm kohtumeest oli, keda valiti rahva poolt. Mõni kohtunik ei osanud kirjutada.
Vene usk. Karula vallas läksid paljud, pea üle poole elanikkude vene usku, et hingemaad saada. Rahvas lootis, et Vene valitsus annab neile hingemaad ja päästab orjusest. Tolleaegne luteri õpetaja Paslak oli äge veneusu vastane, kes igal pühapäeval kirikukantslist hoiatas, et ärgu mindagu vene usku, vaid jäädagu luteri kirikule truuks. Ka preester Karsov ei olnud heas vahekorras pastoriga, ei käinud pastoriga läbi ega sallinud sugugi. Pärastpoole läksid paljud luteriusku tagasi, sest ei meeldinud veneusu kombed, nagu kujude kummardamine jne.
Koolides õpetati piiblilugu ja nõuti enne kooli astumist peatükkisid ja käskusid. Koolis käidi kolm talvet. Koolisid oli terves vallas kaks luteriusu ja kolm veneusu kooli.
1905. aastal ei olnud Karulas rahva mässu ega ka karistamisi, aeti ainult peremehed püssidega välja vahti pidama ja kuulama, kust kohalt "must sõda" tuleb. Muidu üldist ärevust ja närvilikkust oli küll rahva hulgas.
Okupatsiooniaeg on möödunud rahulikult ja vaikselt omade harilikkude raskustega ja kohustustega nagu igal pool. Erilisi röövimisi ja tapmisi ei ole olnud.
Venestus koolis ja kohtus on leidnud talurahva poolt passiivset-ükskõikset vastuvõttu. Vanemad inimesed nägid hea meelega, et lastele õpetatakse riigikeelt, millega kroonuteenistus kergemaks muutub. Karula luteri kiriku ametlik nimi on Maarja kirik.
Nakatu talu vana peremees Johan Sommer - 80 aastat vana, sisserännanud Viljandimaalt - jutustab talude ostmisest ja tolleaegsest elust, sest teoorjuse ajal on ta Viljandimaal asunud. Ta on asunud juba raharendi ajal Karula valda sulasena Nakatule. Nakatu talu oli tol ajal 29 taalrit 40 grossi suur ja selle eest maksti renti 140 rubla aastas. Peale selle tuli kuus vakamaad heina kuhja teha. Üldse Karula mõisa alla kuuluvad talud olid tol ajal umbes 80-90-100 vakamaa suuruse krundiga.
Talude ostmise ajal tulid pea pooled uued peremehed Karulasse. Sissetulejad olid pärit enamasti Hummulist ja Helmest, ja üldse ümberkaudsed mulgid.
Lätlasi oli siia võrdlemisi paljud tulnud, sest neile on Karula mõisa valitseja lätlane Hahn väga hästi vastu tulnud ja paremad kohad neile annud. Paljud lätlased on tagasi läinud Lätimaale. Söök oli taludes tol ajal veel rakatseleib, kartul, piim, kapsad. Varsti talude ostmise järele hakati perele paremat toitu andma ja sulased nõudsid ka juba paremat toitu.
Elumajad nagu igalpool mujalgi olid rehetared, kuid juba aknaga. See aknaga ehitamise viis oli levinud Viljandimaalt ja Lätimaalt, kus lätlased alati on elamute ilustuste ja kauniduse peale rõhku pannud.
Riides käidi korralikult ja tarvitati omakootud riide kõrval ka juba sitsiriiet.
Talude juures oli tol ajal keskmiselt töömehi kokku kolm meest, kaks poissi ja peremees ja harilikult kolm naisteenijat. Kõik terve pere sõi ühes lauas, ei olnud veel seda eraldumist, kus peremees sõi ise laua peal ja töölised isekeskis, mis hiljem Viljandimaal harilikult oli; palgaks oli poisil umbes ümberkaudsete palkade järele 40-50-60 rubla aastas ½ vakamaad lina, kolm paari püksa, kolm hamet, kaks särki.
Tüdruk oli odav, maksti umbes 25 rubla aastas, puud linu (tol ajal oli puud 25 naela) ja paar lammast talu karjas ja ka talvel talu sööda peal.
See Johan Sommeri jutustuse(aegne) kirjeldatud elu oli 1880. aastate ümber, see on mitu aastakümmet peale talude müüki. Tol ajal olid mõisates juba moonamehed. Karula mõisa on talude lammutamise teel tekkinud.
Veneusku läks palju rahvast hingemaa pärast ja orjusest pääsemise lootuses. Ei lastud mehele minna teiseusulisele ega naist võtta teiseusulist.
Vahekord tolleaegse luteri õpetaja Franzeni ja preestri vahel oli halb. Franzen oli veneusu vastane ja püüdis igal pühapäeval kirikukantslist rahvast tagasi hoida üleminemast veneusku. Kuid ometi hoidis end nii palju vene vastases jutlustes, et vene preestril ei olnud võimalik teda kohtuvõimude kätte anda kihutustöö pärast.
Selle vastu mõisaomanik von Grote oli ükskõikne veneusku üleminejate kohta. Võib olla, et ka sellepärast, et ta suurema aja aastast saatis Riias mööda.
Koolisid oli Karulas mitu. Kooliõpetajad olid ka kõik kaunis kenad mehed. Õpetati käskusid, peatükkisid katekismusest, piiblilugu. Vene keele õpetamise vastu olid väga vähesed, sest arvati, et vene keele oskamisega on kroonuteenistus kergem.
1905. aasta on rahulikult möödunud olid vaid mõned peksmised, peksa said need, kes koerad olid.
Pidutsemisi ja tantsupidusid oli palju vähem, kui praegu. Olid vaid pulmad, ristsed ja matused. Käidi hoolega kirikus.
Peksti väga valjult. Kartulivõtmise ajal löödi kepiga, kui kartulid maha jäid.
Kohus oli mõisas, kes süüdlane oli, viidi tolli manu ja anti ihunuhtlust.
Vooriskäimist oli palju. Veeti vilja Pärnu ja viina Narva. Need kaks ainet olid vooride koormaks pea alati. Tagasi tulles toodi harilikult kaupa nagu soola, metallasju jne kaasa.
Mõisa kasvatas tol ajal palju lambaid - umbes 1000-pealine lambakari. Enamasti Saksamaa lambad. Vill veeti Riiga niinimetatud "villalaadale".
Ringisto talu lähedal on vana kalmistu, kust luid on välja tulnud.
Niisama ka Sauli talu põllust on luid välja tulnud.
Okupatsiooni lõpul on Karulas palju põletatud, nagu mõisa härrastemaja ja karjalaut. Selle juures on kohalik rahvas kraami varastanud.
Nii on Nakatu talu vana peremehe Johan Sommeri jutustus Karulast.
Karula valla Saveli talu peremees Johan Kurvits, 32 aastat vana, endine kauaaegne vallakirjutaja jutustab eriti 1905. aastast ja okupatsiooniajast, milles ta ise oli kaasaegne.
1905. aastal oli Karulas vähe ärevust rahva keskel. Oli kuulda "mustast sõjast" mõned jutud, mis Lätimaalt pidavat tulema. Selle vastu organiseeriti mõisate poolt isekaitset, mehed jooksid püssid seljas siia-sinna, ei teatud isegi, mis teha. Karula mõisa tolleaegne valitseja Zimmermann puhkus ise "mustast sõjast" jutud üles ja saatis mõisa moonamehed välja püsside ja hobustega Lätimaa poole maad kuulama, kus kohal juba "must sõda" peaks olema. Mehed läksid kaugema kõrtsi juurde ja "kuulasid" kõrtsis maad.
Õieti "musta sõda" ei olnudki.
Kohaliku rahva keskel oli vallakirjutaja tol ajal peaorganisaator, kes rahvast üles kihutas koguni mõisate ülevõtmisele ja (orjusest) vabastamiseni mõisnikkude võimu alt. Suured plaanid läksid isegi veel kaugemale kuni iseseisva Eesti riigini. Kui karistussalgad maale tulid, vangistati mõned mehed ja kohtupalat mõistis nad Riiga kindlusevangi.
Okupatsiooniaeg möödus Karulas rahulikult, ainult lõpul, kui Saksa väed lahkuma hakkasid, tuli mõni skandaal ette. Sakslased vedasid valla magasiaita enne vägede lahkumist suuremal määral vilja ja muud provianti kokku, et seda välja vedada. Johan Kurvits oli tol ajal vallakirjutaja ja viibis parajasti Tallinnas. Tema käes olid ka magasiaida võtmed. Kohalik rahvas, ära nähes sakslaste kavatsust vilja välja vedada, muutus rahutuks ja oli valmis kas väevõimuga okupatsioonivõimude plaani nurja ajama. Et võtmed Johan Kurvitsa käes olid ja ta ise Tallinnas viibis, ei julgenud okupatsioonivõimud magasiaida uksi lahti murda, kartes suuremat vastuhakkamist kohaliku rahva poolt. Seega jäi vili rahvale, mis hiljem rahvale välja jaotati. See oli üks suurem skandaal.
Nagu mujalgi, tõid kohalikud elanikud ka Karulas võid ja mune okupatsioonivõimude käsul kokku. Sageli toodi alaväärtuslist provianti, et sakslasi tüssata. Kord lõi üks naine saksa soldatil munakorvi tee peal käest maha, kus kõik munad katki läksid. Naist karistati selle eest kahenädalase arestiga.
Sõjavägede lahkumise eel läks kord vallakirjutaja Võrusse kommandantuuri või ja munade raha järele, sest tarvis oli rahvale kokkutoodud ainete eest raha maksta. Selle juures maksid sakslased temale summad välja ja võtsid ausõna, et ta laseb rahval või ja munad kokku tuua ja neile raha välja maksab kiires korras, sest vägede väljaviimine oli juba alanud. Kuid vallakirjutaja ei teinud ühte ega teist. Nähes, et sakslased kiirelt lahkuvad, ei lasknud ta enam toiduaineid kokku tuua ja jättis ka raha sakslastele välja maksmata, mis hiljem valla laekasse paigutati. Nii jäid toiduained ja raha rahva kätte.
Vägede taganemisel lasti Karula valla piiris üks saksa sõdur tagaselja maha. Lastud oli vintpüssist, mõnisada sammu, metsast. Laskjat ei läinud korda tabada ehk küll paar päeva otsiti. Laskja oli küll kohaliku rahva hulgas tuntud, kuid keegi teda välja ei andnud. Üldse peab tähendama, et taganemisel püüdsid mitmed kohalikud kommunistid tapmisi korraldada okupatsioonivõimude kui ka lihtsõdurite juures. Kuid enamasti ebaõnnestusid need katsed peale ühe.
Mahalastud sõdur maeti Karula kiriku surnuaeda.
Kihelkonna Amtsvorsteher oli Iigaste mõisaomanik von Schultz, kellest peab ütlema, et ta oli väga tagasihoidlik mees ja laveeris rahva meeleolu järele.
Ortsvorsteher - vallavanem oli väga kartlik ja arg mehike, kes hirmuga püüdis täita kõik sakslaste käsud.
Vallakirjutaja Johan Kurvitsa ja saksa Wirtschaftsoffizieri vahel tulid sageli ette konfliktid. Kord peale ägedat vaidlust vallamaja kantseleis majandusliste asjade üle, viskas vallakirjutaja majandusohvitseri mütsi aknast välja. Vallakirjutaja seisis ka Feldschandarmi valve all kui poliitiliselt kahtlane isik.
Topograafia. Kibberi talu krundis on vana matusepaik, millest rahvast arvab et see on Põhjasõja aegne kalme. Kruusakaevamisel tulla sealt luid välja. Karula kirikust, Maarja kirikust, umbes 1 ½ kilomeetrit maanteed mööda Võru poole asub harilik väikene puust sild väikese ojakese peal, mis jookseb Karula järve. Rahva jutu järele nimetakse seda silda Kolme kuninga sillaks, kus Põhjasõja ajal kolm kuningat kokku saanud ja nõu pidanud. Teisendi järele olla seal ägeda lahingu ajal üks kuningas varju otsinud kuulide eest ja sellepärast nimetakse seda silda ka Kuningasillaks.
Lätlasi on varemal ajal siin palju elanud, kuid on peale kolme perekonna kõik eestlaste poolt välja tõrjutud. Iseäranis agarad on mulgid olnud lätlaste välja tõrjumises. Ka paljud pankrotti jäänud eestlastest peremehed on pidanud talud jõukamatele sissetulejatele - mulkidele jätma. Neid on paljud siis edasi rännanud Lätimaale Marienburgi ümbrusse, kus nad omakord pankrotti jäänud lätlaste talud ära ostnud ja praegu veel seal paremini elavad, kui nende naabrid lätlased. See lätlaste väljatõrjumise protsess on Karulas kestnud kuni hilisema ajani, kunas ainult kolm läti perekonda on siia jäänud, kes talukoha omanikud on. See näitab ainult seda asjaolu, et eestlased on agaramad ja tublimad põllumehed kui lätlased.
Nii Saveli peremehe Johan Kurvitsa jutustus.
Karula valla Apja talu vanaperemees Mihkel Hollmann, 83 a. vana, jutustab teoorjusest. Apja talu asub Karula valla kõige lõunapoolsemas sopis.
Teoorjuse ajal käidi 13 kilomeetri kaugusel Karula mõisas teol. Teole mindi kas esmaspäeval hommiku vara ehk juba pühapäeva õhtul ja alles nädala pärast laupäeva õhtul koju tuldi. Nädalas oli kaks hobusepäeva teha aasta läbi. Taludes oli harilikult tööjõudu 4 poissi ja 2-3 tüdrukut. Tööpoistele maksti aastas 30 rbl rahas. Naisteenijatele maksti 5 rbl aastas ja riided. Peksmisi töö ajal tuli tihti ette, kõige rohkem mõisa ametnikkude poolt nagu kupjad, kiltrid ja valitseja. Need mehed olid ohtrad peksmisega, kuna mõisaomanik von Grote ei olnud väga agar peksuga. Kord oli Mihkel sõnnikuveol olnud, kus ta lauta puhastanud, kus hariliku sõnnikuhargiga ei ole võimalik töötada. Ta puhastanud lauta labidaga. Kubjas seda nähes löönud teda kepiga mitu hoopi.
Kui hobusega teole mindi, siis söödeti hobust suvel mõisa ristikheina põllul. Talvel pidid omad heinad ligi olema.
Voorides käimist oli ohtralt, sest siit veeti viina ja linu Pihkva. Linu kasvatas mõisa ise oma põllul ja andis peremeestele välja puhastada. Selleks pidid peremehed linamasinad ligi võtma mõisa, kus siis neile naelaga linad kätte mõõdeti puhastamiseks. Vastuvõtmine sündis jällegi naelaga, et mitte võimalust ei oleks linu kõrvaldada.
Mõisates peeti tol ajal palju lambaid, kuni 1000-pealine lambakari oli kolme karjase "valitsuse" all. Vill veeti Riiga nn "villalaadale".
Raharendi ajal oli 75 rubla renti ja see oli kõik, muud orjust enam ei olnud.
Talude ostmise ajal tulid paljud mulgid siia sisse ja ostsid talusid, sest omad peremehed ei ole julgenud osta; on arvatud, et see on jälle mingisugune paruni vigur, kuidas rahva käest raha kätte saada. Arvati kindlasti, et parun, kelle käes kõik võim on, müüb silmakirjaks talu ja võtab raha vastu, kuid laseb siiski edasi orjata. Sellepärast ei rutatudki ostmisega, vaid jäädi ootama, kuidas teised valdade peremehed teevad. Kuid ootamine tähendas seda, et parun koha mõnele sissetulejale võõrale peremehele maha müüs.
Endise põllutööministri hr Keremi isaisa oli esimene peremees, kes Karula vallas talu ostis. Ta ostis Mähkli talu ja maksis tol ajal 110 rubla taaler. Koht oli suur 80 taalrit, seega üks adramaa, et peremehel seega mõisniku õigused oleks olnud, mida aga ei lubatud, müüdi Keremile ainult 79 taalrit, et mitte mõisa õiguseid saada. Väike-Apja oli Karula mõisa karjamõisa, mis sel teel moodustati, et talud lammutati ja peremehed orjama sunniti.
Elamud olid rehetared. Rehetoas elasid kõik, terve pere, koos. Peremehe õigus oli ahju peal magada ja muidu ta voodi oli ahju lähedal, kuna teistel, sulastel ja naisteenijatel, olid voodid rehetoa teises nurgas. Mõnes kohas ei olnudki korralikku magamiseaset, magati põrandal, kuhu ööseks õled sisse toodi. Mõnel olid ka magamiskotid. Mõne aasta pärast, siis ehitati juba elamuid, millel kambrid otsa olid ehitatud.
Teoorjuse ajal oli teolisel leivakotis rapatseleib, kartuli- ja kapsapudru, mõnel ka loomaliha. Taludes kasvatati rohkesti ube ja herneid, mis moodustasid pea leivakõrvase. Joodi enamasti kalja, resp. taari, vett joodi harva ja seda talu, kus kali puudus, nimetati kehvaks taluks.
Kohtud olid kogukonnakohtud, kus kohtunikkudeks oli mõisahärra, mõisakirjutaja oli sekretäriks ja valla poolt kolm peremeest kohtunikkudeks. Rahatrahvisid määrati väga vähe, ikka ihunuhtlust. Ihunuhtluse ülemmäär oli kogukonnakohtus 30 hoopi. Oli olemas ka vangimaja, kus süüdlasi kinni peeti. See asus Karula mõisas. Kord oli keegi mees mõisa õues lärmitsenud ja pandi paariks päevaks pokri. Mehel oli aga suur rahahäda, tahtis saapaid müüa. Kohtunik oli nõus ostma. Mees täidab saapasääre väljaheidetega täis ja pakub müüa. Soldat võtab saapad vastu, pistab käe säärde ja määrib ennast ära. Sellegi peale vaatamata lastakse saapad puhtaks pesta ja kohtunik ostab saapad ära.
Alati kui kohtuotsust täide saadeti, see on süüdlasele mõnikümmend hoopi laoti, seisis harilikult peakohtumees juures, üteldes: "Ma ei tea, mis see on, et veri välja ei tule."
Riietus. Rätsepad ei tohtinud riide õmblemise eest rohkem võtta kui hind kindel oli. Hinna määrajaks oli mõisahärra, kes määras, et särgi tegemine on 15 kopikut, pükste õmblemine 5 kop, vest - 3 kopikut. Riided olid väga tugevad ja paksud, nii et vihma nad läbi ei lasknud, isegi mitte särk, ka see oli nii tugevast paksust riidest tehtud. Niisama kindel oli vihma vastu ka müts, mis oli pealt valge, alt must. Lambad olid kõik valged, ei ühtegi musta lammast ei tohtinud karjas olla. Kus karjas juhtus must lammas olema, seda peeti inetuks ja öeldi, et see on mulgi lammas, mida arvati väga inetuks. Kõik riided olid valged, musta ei kantud.
Jalas kanti paju- ja kadakakoorest valmistatud viiskusid. Teole võeti neid mitu paari ligi ja paar viiskusid kestis umbes paar päeva. Pastlaid üldse ei tuntud, alles hiljem nähti neid Viljandimaa meestel olevat, kust siis ka eeskuju võeti ja pastlaid kandma hakati. Riietel olid nööpide asemel raudhaagid. Püksid olid lakaga, kus siis "asjatoimetuse" ajal võeti külgede pealt lahti.
Kord oli üks talupoeg krahvi nähes oma "asja" hakanud toimetama ja võtnud laka lahti. Ehk küll puuriitade varjus see sündinud, näinud siiski krahv härrastemaja aknast ja käskinud kohe tallipoisil mehe sinna tuua ja 15 hoopi anda. Mees palunud küll vastu, kuid herra öelnud, et ei saa jätta nuhtlemata "talupoeg ei tohi oma rumalat "tilu" mõisapreilile näidata."
Reed olid ilma raudadeta ja kus mõnes kohas reeraua jälgi nähtud, siis öeldud, et siit on saks sõitnud.
Kõlbluse järele valvati hoolega. Nii ei tohtinud noormehed ehal käia, nagu praegu, sest kui see avalikuks tuli, siis anti noormehele 30 hoopi vitsu.
Perekondlikel pidudel mängis torupill ja ka üldse ainsamaks pilliks oligi torupill, mille mängu ka mõisasaksad hea meelega kuulasid. See mänguriist valmistati sel teel, et nahk võeti isase koera seljast, mitte aga ei tohtinud tappa, vaid pidi poodama. Koera kusetoru koht oli puhkumise mulk. Seda mänguriista kuulasid hea meelega ka mõisa härrased; nii oli lasknud mõni parun torupillimängijat ümber härrastemaja käia ja hommikust õhtuni pilli mängida, mille eest ta orjusepäevad arvesse võetud.
Vene usku olid paljud üle läinud hingemaa pärast ja ka sellepärast, et pastor Meyer oli väga tige mees olnud rahva vastu ja valjult karistanud.
Koolides õpetati keelt; kihelkonna koolis ka teisi õppeaineid, muu hulgas ka saksa keelt. Hommiku kell 6 pidid lapsed üles tõusma, siis töötati keskpäevani. Köster seisis alati juures "kui luud"; kes hästi ei osanud sellele näpistati kõrvust ja pandi põlvili nurka. Kesk klassituba oli pikk laud, kahel pool pingid. Ühel pool istusid poisid, teisel pool tütarlapsed ja pidid kõik korraga järele ütlema, mis köster ees ütles.
Nii on Apja talu vanaperemehe jutustus.
Karula valla Hauka talu vanaperemees Verdi Klaasmani, 82 aastat vana, jutustus teoorjusest.
Hauka talu oli 27 taalrit suur ja kuulus Karula mõisa alla. Teopäevade arvu nädalas ei olnud kindlaks määratud, ainult sõnnikuveo ajal pidi kaks päeva mõisas sõnnikut vedama. Muul ajal saadeti mõisast kamandaja-kasak talusse, kui oli tarvis mõisa tulla teole. Peale nende juhusliste päevade oli talul veel mõned vakamaad vilja põllult koristada ja heinu teha. Nii pidi talu 5 vakamaad rukkit, 5 vakamaad segavilja põllult koristama ja 12 vakamaad maaheina kuhja panema.
Tööjõudu saadeti igast talust mõisa üks jala teopoiss ja üks "korraline", kes harilikult mõisa karjas käis. See nõndanimetatud "korraline" oli harilikult naisterahvas, keda iga talu saatis korda mööda nädalaks ajaks mõisa tööle. Nii ühe talu "korraline" oli ühe nädala mõisa karjas, siis järgmisel nädalal saatis järgmine talu oma "korralise" karja jne kuni kõik talud läbi.
Nagu rahvajutt räägib oli selleks, et õiget vakamaa suurust talupoegadele tuttavaks teha, Rootsi Kaarel enne, kui ta meie maalt lahkunud, Annemõisa lähedal kindlad vakamaa suurused maatükid valmis lõiganud, kus siis inimesed lähedalt ja kaugelt käinud mõõtu võtmas, kui suur õige vakamaa on.
Voorides tuli käia talvel Riiga ehk Pihkva, kokku 4 voori. Ühe voori eest arvati 7 päeva kokku 4x7=28 päeva. See tähendas, et ühe nädala jooksul pidi koormaga Riiga ehk Pihkva minema ja sealt jälle vooriga-koormaga tagasi tulema. Koormateks olid viinavaadid, vilja ja linu. Pärishärra viibis suuremalt jaolt Riias, kuhu ka linad saadeti. Mõisates peeti suuri lambakarjasid. Seadus oli säärane, et kelle mõisal oli 1000-pealine lambakari, selle omanikul oli kindrali aunimi.
Topograafia. Nagu Verdi Klaasman jutustab, teab ümberkaudne rahvas jutustada, et Ähijärve ääres, mis on kõige idapoolsemas Karula valla osas, ühtlasi Karula kihelkonna ja Võru maakonna piiril, on varemal ajal kirik asunud, mida nimetatud Lõo kirikuks. Tema olla veel vundamendi ära näinud, ehk küll praegu on vundamendikivid ära veetud ja mets selle koha peale kasvanud. Seal samas olevat ühe soo sees orus, mis on kahe kõrgema mäe vahel, vana Rootsi sõjatee puupakkudest ehitatud. Ka praegu tulla veel selles soos mõned pakud nähtavale. Arvatakse, et sealt on rootslased kahurid ja moonavoorisid üle vedanud.
Siit poolt peremehed pidid Karula karjamõisas, Rebase mõisas, teol käima ja kui seal ei olnud, siis mindi Karula mõisa teole. Peksta armastati rahvast ohtralt. Pea iga laupäeval anti peksa, kui nädali jooksul oli sellest "õnnistusest" ilma jäänud. Süüks anti asjaolu, et pika nädala jooksul teoline ikkagi midagi kurja on teinud, kas hobuse vilja lasknud, mõne tunni töö juures ära viitnud jne.
Hoopisid laoti selga süü suuruse järele. Ma nägin ise oma silmaga selle ära, et üks teopoiss sai kupja käest kepiga mitu hoopi, selle eest, et ta nisude vedamise ajal jalgadega nisu peal oli koorma tegemise ajal. Poiss selle vastu lõi vihuga kubjast. Seda pidas kubjas meeles ja sügisel nekrutite võtmise ajal anti poisile 25 hoopi selle löömise eest ja ka soldatiks veel. Kui poiss koju tuli, siis olid saapasääred verd täis, nägin seda oma silmaga.
Karula vallal oli 100 talu ja kartulivõtmise ajal oli igast talust kaks inimest mõisas kartulit võtmas. Inimesed kogusid Karula mõisa õue, kust siis igale kupjale teatud arv inimesi anti, kelledega ta kartuliväljale pidi minema. Siis mindi mõisahoovist välja - inimeste kari ees ja kubjas kõige järel, hulk keppisid kaenlas. Kes aeglasemalt kõndis, sellele anti kepiga mõni hoop. Mõisal oli kaks kubjast ja nende üle oli kolmas kubjas niinimetatud "drosi", see allus võimu poolest valitsusele, kuid oli ühtlasi kahe teise kupja üle. Ta pidi kupjate järele vaatama, et need korralikult rahva järele valvavad, ühtlasi olid tal ka aida- ja viinakeldrite võtmed.
Igal esmaspäeval oli niinimetatud "pulga kustutamine". See on, et ühe neljakandilise pulga peale olid ühele küljele märgitud mõisapäevad, nii palju, kui mõisa nõudis, teisele küljele peremehe teopäevad, veisepäevad, orjapäevad, korranädalad. Need päevad, mis teenitud olid, kustutadi sel teel, et lõigati neile päevadele joon peale ja tehti tindiga mustaks. See oli "pulga kustutamine". Keegi tol ajal kirjutada ei osanud. Peksjad olid harilikult vahimees ja (kubjas) kasak.
Kes teopäivi ei jõudnud teha nii palju kui nõuti, sellel peeti oksjoni puuduvate päevade katteks.
Sügisel anti mõisa poolt käsk, et igal talul olgu mõisa põllust 2-3 sülda kive üles kaaluda ja talvel lumeteega mõisa ehituste juurde vedada.
Karula mõisas olid enamasti lätlased-ametnikud, nagu valitseja Hahn ja mõned teised. Neid nähti hea meelega sellepärast, et nad ei osanud eesti keelt ja olid valjumad mehed rahva vastu kui sakslased ehk eestlased.
Olgugi, et mõisas olid ametimehed nii korraldatud, et nad üksteise tegevuse järele valvasid ja üksteise peale ülemusele kaebasid, varastati siiski mõisast küllalt. Nii näituseks oli suure mõisa poolt määratud üks kubjas, kes sügisel pidi igast karjamõisast vilja kokku võtma ja edasi suurde mõisa toimetama. Kubjas võttis siis igast karjamõisast teatud arv viljakoormaid ühes ja liikus vooriga suure mõisa poole. Kuid vahepeal, läksid ikka 1-2 puuda vilja kaduma, ja see sündis "drosi" kaasteadmisel. Nii varastati mõisat.
Voorides käimist tuli tihti ette, mis kestis sagedasti 2-3 nädalit. Tema vanemad räägivad, et pärisorjuse ajal oli vahest kõige kibedamal heinateo ajal käsk tulnud voori minna näituseks Narva, kuhu veeti harilikult viina. Et tol ajal rautamata vankritega töötati, siis sarnaselt pikalt voorilt tagasi tulles ei olnud harilikult ühelgi peremehel enam tervet vankrit, vaid kõik olid lagunenud. See oli raske aeg vooris käimiseks. See lõhkus veel viimased paremad riistad ära.
Raharent. See oli siis, kui inimesed läksid Samaarasse. Siis oli renti 30-60 rubla. Hauka talu, mis oli tol ajal 27 taalrit suur maksis raharenti 60 rubla aastas. Selle juures tulid veel mõned heina- ja viljavakamaad koristada.
Talude ostmine tõi siia nurka palju Viljandimaa peremehi kokku, sest nad olid rikkad ja rahamehed tol ajal. Omad peremehed olid kehvad ja ei julgenud ka osta, arvates, et see on jälle mingisugune paruni vigur ja pettus, kuidas rahva käest raha kätte saada. Pea kõik peremehed oleksid pidanud kohtadelt välja minema, kuid mõisnikud püüdsid neid alles jätta, sel teel, et nad võtsid peremeestelt iga kord rendimaksmise ajal 5 rubla üle rendisumma, sellega oli talu lõpuks tasa ostetud, muidugi aastate jooksul. Hauka talu 27 taalrit suur maksis tol ajal 6000 rubla. Taalri hind oli 130 rubla, hiljem hind tõusis tublisti. Krediitkassa võlga oli 2200 rubla, mis protsentidega tasa sai. Karulas olid pea pooled lätlased kui siin Karula mõisa valitsejaks oli keegi lätlane Hahn, kes toetas lätlasi igatepidi, kuid eestlased on lätlased välja tõrjunud just talude ostu teel. Praegu on ainult veel üks perekond lätlasi Karula valda järele jäänud, need on Kolga talus.
Elamud olid nagu igal pool mujalgi rehetared. Tares olid voodid ainult abielurahval, kuna tööpoisid ja tüdrukud magasid põrandal õlgede peal ehk ka ahju peal; see kuulus küll peremehe õigusse, kuid lubati ka poistel seal magada. Sügisel, kui teljed tarre toodi kanga kudumiseks, siis magasid tüdrukud lammaste laudas, kus soojem oli ja poistel olid tehtud lavad ehk narid seina külge, magamiseks. Akent tarel ei olnud, vaid ukse kohal oli suur avaus läve all, mis lahti tõmmati, kui oli tarvis suitsu välja lasta. Rehetares naised talvel ketrasid ööd läbi, vahest 4-5 vokki korraga. Mehed tegid puutööd. Näituseks talvel pidid mehed reetallad valmis tegema ja reele alla panema, niisama vankri rattaid suveks valmis tegema.
Karulas oli nälg olnud peale Krimmi sõda, siis oli soola- ja rahapuudus rahva keskel suur olnud.
Ta isa rääkis, et kord ei ole siin peremeestel enam odraseemet olnud külviks. Siis von Grote lasknud Riiast kroonuviljast seemet Karulasse tuua ja peremeestele jagada. Ta olla ka ise seemne eest raha maksnud kroonule, sest vald ei ole suutnud kohe maksta. Pärast on Grote valla käest võla sisse nõudnud. Üldse Grote oli võrdlemisi hea mees rahva vastu; rahval oli alati hea meel olnud, kui pärishärra Riiast oma mõisa sõitnud. Kuid selle eest jälle alamad ametnikud mõisas nagu valitseja, kubjas, kilter ja teised vähemad vennad olid väga valjud rahva vastu.
Toiduks oli leivakotis aganaleib, mida pidi vahest peoga murdma, sest ta oli nii purune, et noaga oli otse võimata lõigata. Valmistati vahest ka karaskit-sepikut jahudest, kuhu lisati aganaid juurde. Liha ega silku ei olnud ehk küll mõnel talul tapeti aastas üks siga. Liha oli väga vähe. Köök oli kojas, kust supp toodi kahe pangega tuppa söögilauale. Tares oli meestel oma väike laud, pingid ümber, kus söödi, naistel oli söögilauaks pliit, kus söödi.
Toapoisid olid talus, peale peremehe 3-4 ja naisteenijaid 1-2. Poisid said palka 5 rbl aastas, see oli veel kallis palk. Tüdrukud said 1 rubla aastas. Riided olid peremehe poolt.
Jalas kanti suvel viiskusid. Naised pidid talvel paju- ja kadakakoortest mitu paari viiskusid valmistama suveks valmis. Teole minnes oli üks paar viiskusid jalas, teine paar oli kotis; nädalas kulus kaks paari viiskusid läbi. Saapaid ei olnud. Esimesed saapad, mida siitnurga inimesed üldse olid näinud, olid kellegil soldatil jalas, kes nad sõjaväest koju oli toonud.
Jõulu- ja teistel pühadel oli liulaskmine, kus kõik, peremeeste tütred-pojad ja sulased, ühes olid. Inimesed olid pidutsemistel palju lõbusamad ja rõõmsamad kui praegu ja ei olnud nii suurt seisusevahet peremehe ja sulase vahel kui praegu. Pillidest oli pidudel mängimas torupill. Pulma ajal toodi supp kausiga lauale ja liha söödi peoga, sest puudusid kahvlid.
Kohtud olid mõisakohtud, kus oli kolm kohtunikku, üks peakohtumees ja kaks teist abilist. Kohtunikke ei olnud õigus peksta, niisama oli seaduseks, et peakohtumehe hobune oli mõisatallis mitte ainult siis, kui peakohtumees vallast kohtumaja juurde sõitis, vaid ka igal ajal, terve aasta läbi.
Nekrutiteks ei võetud mitte mõisaametnikke nagu puuseppa, seppa ühes poisiga, tallipoisse, kärnerit ühes poistega, müürseppasid jne. Need olid alati kroonuteenistusest vabad.
Veneusku läksid paljud hingemaa pärast ja ka sellepärast, et orjusest kergendust saada, mida loodeti veneusult kui valitsuse ja keisri usult. Alguses läksid paljud üle, kuid tulid mitmed pärastpoole tagasi, mille põhjuste kohta rahva hulgas tekkis laul:
"Esmalt meile usku anti,
pärast orjust juurde pandi."
Mitmed peremehed käisid Riias "usku otsimas", mille eest nad tagasi tulles vitsu said. Luteri õpetaja Karulas pastor Meyer oli väga veneusu vastane ja seetõttu alati konfliktis vene preestriga.
Koolis oli jutustaja kolm päeva iga nädal käinud. Kunas kool sügisel algas, selle kohta ei olnud kindlat tähtpäeva, tuldi kooli siis, kui põllutöö ja rehepeksmine läbi oli ja üldse kui juba mõned välised põllutööd lõpule olid jõudnud. Koolitöö lõpp oli siis, kui lumi sulas ja jälle põllutöö võis algada. Koolis õpetati katekismust, piiblilugu, laulmist peerutule valgusel. Koolmeister pidi kooli ja enese tarbeks ise metsast põletispuid raiuma ja koju vedama.
Talvel oli suur puuvedu mõisa, metsast veeti igal talvel kuni 90 sülda puid ja palkisid. Mõisa viljarehi oli väga suur ja suure ahjuga. Ahju läks tervelt kaks sülda puid korraga kütteks. Rehest tuli korraga 120 vakka vilja välja, mis oli seega suurem kuivatusrehi üldse Karulas. Rukkilõikamise ajal olid kindlad normid üles seatud, kui palju vihkusid võis hakki panna ja kui suur rukkivihk pidi olema. Nii oli määruseks, et hakki pidi pandama 25 vihku ja igast vihust pidi kaks torpi teri välja tulema. Igasse rukkikoormasse pidi pandama 5 hakki. Kui rukist lõikama mindi, siis andis kubjas igale töölisele mõõdu, ligi, kui suur pidi rukkivihk olema; see mõõt asetati kübara peale, et kergem kätte saada oleks ja töötamist ei takistaks.
Venestus tuli kohtutesse ja koolidesse rahva heatahtlikul vastuvõtmisel. Lihtrahva seas tervitati seda asjaolu, et koolides hakati vene keelt õpetama, hea meelega, sest arvati riigikeele õppimine väga kasulik olema. Vastuseisu leidis venestus pastorite ja endiste koolmeistrite poolt, sest viimastest vallandati väga paljud vene keele mitteoskamise pärast kohtadelt. Kuid mõned õppisid ka keele ja jäid seega edasi kohtadele.
Manasseini revideerimine puudutas ka Karula valda, kus ta käis vallamajas vanu raamatuid revideerimas.
1905. aasta olid väheärevad päevad Karulas. Oodati "musta sõja" tulekut hirmuga ja mõnes kohas valmistati pelgupaikasid "sõja" tuleku korraks. Hirm "musta sõja" eest valdas meeli ja tegi inimesi rahutuks, nii et Ähijärve ümbruse naised olid jooksnud järve kaldal asuvasse küüni pakku "musta sõja" eest; küünis oldi mitu päeva pelgus.
Topograafia. Nagu rahvajutt räägib olla Karula Maarja kiriku juures suured lahingud olnud, kus üks Rootsi kindral kord ühes lahingus venelastega raiunud mõõgaga tänava Vene väest läbi. Siis läinud mäe alla alliku juurde ja joonud jänuga kiivri täis vett, kuid langenud kohe maha ja surnud. Ähijärve lähedal olla üks madal soo kahe kõrgema saare vahel, kust jutustaja, Verdi Klaasmann, ise olla leidnud 10 aasta eest puust pakktee ühest saarest teise. Pakud olla 1 1/2 sülda pikad ja harilikud ümmargused palgi jämedused pakud. Rahvas nimetab seda kohta Kuninga saareks. Arvatakse, et seal on suurte sõdade ajal Rootsi väed seisnud ja seda teed mööda raskeid kahureid veetud.
Karula valla Mäekonno talu vanaperemees Luik, 80 aastat vana, räägib teoorjuse ajast järgmiselt.
Taludes oli tol ajal sulaseid 2-3. Poisile maksti aastas 5-6 rbl palka, peale selle muidugi peremehe söök ja riided. Tüdrukutele maksti 1 ½ - 2 rbl, peeti lammas talu karjas ja veel peremehe poolt söök ja riided.
Karula mõisas oli tol ajal valitsejaks lätlane Hahn, väga tige ja kuri rahva vastu. Alati peksmise ajal, kui juba teopoisile määratud arv hoopisid oli löödud õhanud Hahn ja ütelnud: "Oh sa Jumal, kuidagi ei võiks jätta, veel 5 hoopi jalapõhja alla." Peksjateks olid talli hoovis vahimees ehk keegi teine ja välja peal töö juures kupjad. Need olid rahva suus küll vereimejad. Kartulivõtmise ajal, kui 3 kartulit oli maha jäänud mullasse, siis andis kubjas kohe kepiga 5 hoopi, kui 2 kartulit oli maha jäänud, siis sai 1 hoobi.
Kuid ega rahvas väga kurvameelne tol ajal ei olnud. Peeti pidusid ja käidi koos, iseäranis nooremad mehed, kes tantsu lõid torupilli saatel. Torupill, see oli ainukene mänguriist tol ajal igal perekondlisel pidul. Kuid iga mees ei osanud ka seda mängida. Leidusid ka mõned väga osavad mängijad, keda siis kutsuti lähedalt ja kaugelt mängima pulmadeks jne.
Raharendi ajal oli alguses 3 rubla taalri pealt renti, peale selle veel mõned vakamaad vilja ja heinu koristada ja kuhja teha. Pärastpoole tõsteti renti, 5 rubla taalri pealt. Kõik põllutöö tehti tol ajal käsitsi, sest puudusid põllutöömasinad. Raske oli see töö võrreldes praeguse ajaga, kuid inimesed olid niivõrd harjunud, et nad ei teadnud soovidagi paremat.
Voorides käimist tuli tihti ette. Iseäranis tuli sagedasti viinavooridega Pihkvas käia, kuhu viin veeti. Igale hobusele pandi 25-30 pange peale, suure vaadi sisse. Harilikult läks voori korraga 25-30 hobust. Reis kestis umbes nädal aega, olenedes teest ja ilmadest. Kevade poole talvest, kui juba sulailmasid rohkem oli, läksid teed mõnest kohast läbipääsmatuks, mis muidugi reisi kestvust pikendas. Et tee peal mitte kainelt ei oldud, oli loomulik, vaid keha "soojendamiseks" hangiti piiritust vaatidest. Selleks, et viina kätte saada vaadist olid juba teatud võtted olemas, kuidas mõnele pisikene auk sisse puuriti ja teisel jälle punn ära võeti nii osavalt, et seda märgata ei olnud Pihkva vastuvõtjate sakste juures. Nii varastati viina, mis enamasti tee peal ära joodi ehk küll ka mõni julgem veel selleks kaasavõetud pudeliga koju viis.
Mõisa tarvis tuli igal talvel 20-30 sülda puid raiuda ja välja vedada metsast. Päevas raiuti 3-4 sülda puid, ja seda ainult kirvega, sest saagi ei tuntud.
Elamud olid rehetared, kus elati koos kogu perega. Peremees magas nurgas harilikult voodis, kuna sulased ja naisteenijad põrandal magasid.
Toit oli "hea". Rapatseleib, kapsad, kartulipuder, oad ja herned. Leiba oli kaunis vähe ja seda anti jao pärast igale inimesele. Väga palju söödi putru. Suppi tarvitati vähe. Kui soola ei olnud, siis söödi jahuputru ilma soolata. Pudru valmistati nii, et lihtsalt jahu pandi vette ilma piimata.
Nii on Mäekonno taluperemehe Luiga jutustus.
Karula valla Veedka talu vana peremees Isaak Zilmer, 81 a. Vana, jutustab teoorjusest järgmist.
Kolm nädalat käisin teoorjuses. Söök oli kartulipudru ja aganane leib. See pandi terveks nädala jaoks leivakotti valmis. Pudrulänik oli kaasas nädala jaoks. Magati väljas, kuhu tuli maha tehti, tule ümber, leib oli pea all ja kartulipudrulänik oli kõrval. Kartulivõtmise ajal pidi kartulit küürakil võtma, mitte ei tohtinud põlvili vakku lasta. Kubjas valvas hoolega selle järele, et terve nädal läbi põlveotsad puhtad olid. Keda nähti põlvili kartulit võtmas, sellele anti kohe seal samas mõni hoop.
Kui mõisast oli tarvis mingisugust käsku ehk teadet teatavaks teha valla taludele, siis ei saadetud mitte suusõnaline käsk, vaid puust nui. See oli kaheksakandiline umbes 1 ½ meetrit pikk nui, mis ülevalt otsast oli peenem, et parajasti peosse mahtus ja alt poolt läks jämedamaks. Kui näituseks tuli talul mõisaposti viima minna, siis saadeti see nui vahimehega kõige lähemasse talusse; järgmisel korral viis selle talu inimene nuia järgmisse tallu ja nii edasi, kuni kõik talud läbi, kuni jälle esimese talu kätte kord jõudis. Neid nuiasid oli mitu, igaüks ise käsuga ja isesuurune. Oli naljakas vaadata, kui mõne naabritalu väike poiss ehk tütarlaps tuli vedades pikka nuia järel talu õue. Vahest tuli neid nuiasid mitu korraga, siis pidi talust mitu inimest välja minema mõisa, igaüks isesuguse ülesandega. Nii olid näituseks postinuiad, korraliste nuiad, teonuiad jne. Kuhu tallu nui jäi, sealt pidi see edasi viidama järgmisse tallu.
Riided olid väga tugevad ja paksud; enamasti valged nagu hame ja särk. Müts oli nii kõva, et võis julgelt peale istuda, niisama ei lasknud vihma ega vett läbi. Jooginõuks, allikast veevõtmisel, oli harilikult müts. Tuld laenati, see on toodi naabri tarest mõne riistaga. Karulas puudusid vakuraamatud, mille aset täitis puupulk, kuhu päevad ja kohustused peale olid märgitud.
Nii Veedka talu vana peremehe Isaak Zilmeri jutustus.
Karula vene kiriku arhiiv, mis on võrdlemisi rikas olnud, on evakueeritud revolutsiooni ajal Venemaale, kus ta tänini asub. Nagu kohaliku preestri hr Nüpsiku jutust selgub, sisaldas see arhiiv rikkaliku materjali iseäranis veneusu levimise üle Karulas ja üldse Lõuna-Eestis. Küsimise peale, kuidas ja mis põhjustel levines veneusk Lõuna-Eestis nii kiirelt ja intensiivselt, andis selle kohta hr Nüpsik järgmise ülevaate.
On vale arvamine, nagu oleks rahvas läinud üle veneusku ainult hingemaa pärast, nagu seda luteri pastorid, mõisaomanikud armastavad tõendada. Ka üldse avalik arvamine on selle mõtte omaks võtnud ja milles ka meie lugupeetud ajaloolase hr. mag. H. Kruusi töö veneusu tulekust Lõuna-Eesti 1845. aastatel mitmes suhtes ülemineku põhjuste juures eksivalt ja ebaõigelt valgustavat tõelikkuse asjaolusid. Preestri arvates olevat üheks ja ainult üheks ainsaks usuvahetamise põhjuseks olnud rahva äärmiselt rõhutud õigusline ja majandusline seisukord. Hingemaa püüdmine, see oli hoopis kõrvalise tähtsusega tegur usuvahetamisel. Rahvas oli ükskõikne luteri pastorite ja nende usu vastu, sest oli kindel arvamine, et luteri usk on ikka mõisnikkude usk, millest midagi head loota ei ole. Pastor on alati mõisnikkude käsilane, kes ei võta kuulda rahva viletsust ja üldse, mis kasu on usust, mis mõisnikke ülistab ja käseb rahval ülemate sõna kuulda. Orjastajate usk ei tõotanud lihtrahvale midagi head, sest luteri pastor oli mõisnikkudega ühel nõul ja talurahval puudus õigus ja võimalus kuhugi enese häda kaevata. Mõisnik ja pastor oli kurt rahva hädade vastu. Sellepärast nähti veneusus, kui keisri ja riigi usus, seda võimu ja päästjat, mis osaltki ehk püüab parandada talurahva seisukorda. Ühtlasi ja mis kõige tähtsam oli see asjaolu, et nüüd avanes rahval ometigi võimalus enese häda kaevata veneusu vaimulikule, kes oli rahva silmis kohapealne riigivõimu esitaja. Preestrilt võis ehk ometigi loota kaitset ja toetust konfliktides mõisnikuga ehk pastoriga. Teine külg oli asjaolul puht psühholoogiline mõju vene preestritel lihtrahva peale. Nad imponeerisid lihtrahvale oma lihtsa läbikäimisega ja ülesastumisega palju enam kui luteri pastorihärra, kes alati on rahvast väga kaugel seisnud ja ametlikkust ning härrasmehelikkust iga sammu peal tunda annud. Vene preestrid, selle peale vaatamata, et neist mõned isegi kõlvatut elu elasid, nagu joomine jne, meeldisid lihtrahvale siiski enam kui luteri pastorid. Peale selle külvati vene kirikute juures asuvates koolides palju vabamat vaimu kui köstrikoolides.
Vahekord luteri pastoritega on võrdlemisi hea püsinud. Suurem konflikt oli pastoriga ainult okupatsiooni ajal. Et endine vene kirikukool evakueeriti sakslaste tulekul Venemaale, siis kavatsenud kohalik preester Nüpsik koos teiste eestimeelsete tegelastega asutada Karula õigeusu kiriku endistesse kooliruumidesse eesti õppekeelega keskkooli. Õppejõud ja ruumid olid valmis, ainult puudus okupatsioonivõimude käest kooli avamiseks luba. Tollest kavatsusest teatatud ka luteri kiriku pastorile hr Vühnerile. See tulnud ühel heal päeval preestri juurde, kus arutatud avatava kooli küsimust. Hr Vühner on kindlalt vastu seisnud üldse eesti õppekeelega koolile ja vaidluses preestriga on lõpuks rusikaga vastu lauda lüües ägedalt tähendanud: "Kas teie tahate siis siia vene kiriku juurde Eesti kooli asutada, see on võimatu. Ma ütlen, 50 aasta pärast ei pea siin ühtegi eestlast olema." Hr pastor Vühner on muidu kooli avamisega nõus olnud, kui see oleks avatud luteri kiriku juurde ja tingimata saksa õppekeelega. Peale selle vahejuhtumise on preester Nüpsik mitmel korral kooli avamiseks luba nõudnud, kuid asjata. On isegi Riiga sõitnud okupatsioonivõimude juurde asja lahendama, kuid tagajärjetult. Arvab, et vist hr Vühner on selle nurjaajamiseks oma mõjuva sõna ütelnud.
Veneusku üleminejate esimesed salvimised olid 1845. aastal praeguse vene kiriku lähedal asuvas küünis. Luteri õpetajad olid väga veneusu vastased. Küll noomiti kirikukantslist rahvast ja mõned said isegi peksa selle eest, et nad usku vahetasid. Preester Nüpsiku enese jutu järele anti ta isale 50 hoopi vitsu selle eest, et ta veneusku üle läks.
1905. aasta järele läks Karula kihelkonnast umbes 200 inimest Tobolski kubermangu elama.
Nii on preester Nüpsiku jutustus.
Karula valla Ujumetsa talus vanaperemees Hendrik Tauk ja ta abikaasa Kadri Tauk räägivad teoorjusest.
Teoorjuse ajal oli siinpool taludes harilikult tööjõudu 3-4 meest ja 1-2 naisteenijat. Poisil anti palgaks 3 rubla raha ja 4 vakka rukkit suvel ja tüdrukutel ½ vakamaad lina ja 8-12-25 rbl raha aastas.
Raharendi ajal oli alguses maa eest 75 rubla renti aastas ja kaks kuhja heinu mõisal valmis teha. Tüdruku pidi talu veel mõisa teole saatma. Varsti peale raharendi sisseseadmist hakkas mõisa moonamehi pidama, siis rahalisi moonamehi, kes elasid mõisa lähedal moonameeste elumajades, kui ka põllumoonamehi, kes põllu eest pidid iga päev tööl käima suures mõisas. Neile anti mõisa poolt ½ vakamaad põldu elamiseks, mille eest pidid iga päev mõisas tööl käima ja mõned vakamaad heinu tegema ja vilja põllult koristama.
Sügisel kartulivõtmise ajal oli vahest nii, et kõik inimesed pidid kodust ära minema mõisa kartulit võtma ja kodu jäi ainult vanaperenaine üksinda oma kartulit võtma. Selletõttu jäid sageli kartulid külma kätte. Siis mehed urgitsesid külmanud vagudest mõned kartulid välja, kuid palju võttis külm ära. Sulased püüdsid sageli mujale talude juurde minna ja välja rännata, otsiti üldse paremat peremeest ja kergemat elu. Kui mõisas hooneid ehitati, oli asi kole kibe. Siis oli väga palju ehitusmaterjali vedamist. Vahest oli peremees ilma leivata, sest perenaisel oli ka palju tööd, et isegi ei jõudnud leiba valmis teha. Peremees tõusis hommikul üles, tahtis tööle minna - leiba ei ole; siis perenaine lubanud ruttu leiba teha ja järele viia mõisa. Karula mõisas oli von Grote isa hea inimene, kui rahvas oli kartulit varastanud kartulivõtmise ajal, siis ütelnud: "Las nad võtta, neid on minu jaoks küll."
Hendrik räägib, et oli ise peksa saanud kevadel kartuli mahapaneku ajal, sellepärast, et ta ei pidanud õiget mõõtu kartuli vahel. Igale kartulipanejale anti kupja poolt mõõdupuu ligi, kui suur vahe pidi kartulite vahel olema. See mõõdupuu oli 12 tolli pikk.
Talude ostmise ajal ostsid siit ümberkaudu peremehed pea kõik omad kohad ära, kuid mujale Karula valla taludesse tuli palju mulkisid sisse, kes kohad ära ostsid. Et omad peremehed talud ära ostaks, oli mõisavalitseja Zekkeri poolt korraldus tehtud, et peremehed maksavad 5 rubla taalri pealt käsiraha koha eest sisse, siis kirjutati koht nende nimele. Pärastpoole võisid nad järele maksta aastate jooksul.
Veneusku on paljud üleläinud. Õpetaja Vühner ei ole ennem harilikult kodus käinud lapsi ristmas, vaid käskinud kiriku tuua. Vühner on ütelnud, et Lattiku kutsar saab rohkem palka, kui tema terve oma koguduse käest.
Kaagjärve vallamaja arhiivis uurides leidsin võrdlemisi rikkaliku arhiivi, kuid korraldamata. Oli olemas küll mingisugune veneaegne arhiivi nimestik, kuid ka sekretäri enese sõnade järele ei sisaldavat see kaugeltki kõike arhiivimaterjali. Oleks väga soovitav, kui seda arhiivi korraldataks ja kõik nimestikku kantaks. Leiduvad mõned valla protokolliraamatuid ja kogukonna kohturaamatud 1864. a. peale. Et näidet tuua mõnest protokollist, siis toon siinkohal mõne protokolli.
Kaagjärve Moisan sel 6. dets. 1866.
Koon ollivat Moisa vallitseja Abram ja keik kohtuvannemba ja valla vöölmündrit. Saivat keik Moisa Sullaste järest inimesest ette kutsutut ja neile nimetud, et neil omma seltsist tullevat 7 kümnikku vallitseda. Sai sellejärgi koa iggaüks Nime järgi kutsutus ja selle Nimmetamine ühhe selle tarvis seatas raamato sisse üllespantud ja vallitsevat need 70 Mõisa sullaste järest inimesel ommale kümmnikuteks need järgiseisvast innimeses.
1. David Paves - 51 äele ka
2. Jaan Tauring - 45 äele ka
3. Pedo Techt - 49 äele ka
4. Peter Stäga - 32 äele ka
5. David Lelais - 27 äele ka
6. Andres Laats - 25 äele ka
7. Mert Laos - 24 äele ka
Selle järgi saivat need kohata konna liikmed ette kutsutud ja neile niisamuti nimetus, et neil tullevat 6 kümmniku vallitseda ja saivat selle järgi iggaüks Nime järgi kutsutus ja selle Nimmetamine ühhe selle tarvis seatud ramato sisse üllespantus ja vallitsevat need kohata konna liikmed need 64 kohata konna Liikmede jäust innimeset ommale kümmnikuks need järgiseisvat innimeset.
1. Christjan Sils - 21 äele ka.
2. Ott Sick - 10 äele ka
3. Jaan Petsch - 8 äele ka
4. Ott Pudersell - 7 äele ka
5. Peter Vieksna - 5 äele ka
6. Karl Radsin - 4 äele ka
Saivat keik Tallo sullasest ette kutsutud ja neile niisamati nimetus, et neil tullevat 22 kümmnikku omma seltsist vallitseda - selle järgi sai iggaüks nimejärgi kutsutud ja temma nimmetamine ühe selle tarvis seatud raamatu sisse üllespantud ja vallitsevad need 217 tallo sullasest omma seltsist need järgiseisvat 22 inimest ommale kümmnikuteks.
1. Peter Putter - 25 äele ka.
2. Gust. Sakkis - 21 äele ka
3. Peter Simberg - 20 äele ka
4. Jaan Vers - 17 äele ka
5. Karl Greitlicks - 16 äele ka
6. Karl Kuimets - 15 äele ka
7. Andres Pudersell - 12 äele ka
8. Mats Kass - 12 äele ka
9. Mattis Veres - 10 äele ka
10. Jaan Tuvvikene - 9 äele ka
11. Karl Akkermann - 6 äele ka
12. Peter Mednis - 5 äele ka
13. Andres Gails - 5 äele ka
14. Karl Sils - 5 äele ka
15. Jaan Sepp - 5 äele ka
16. Peter Svartsit - 5 äele ka
17. Karl Pavlovitsch - 3 äele ka
18. Villem Jerum - 3 äele ka
19. Peter Tächt - 2 äele ka
20. Martin Kuimet - 2 äele ka
21. Peter Stäga - 2 äele ka
22. Adam Ohsol - 2 äele ka
Sellejärele sai se iseäraline seatus vallitsemise ramat kõige koosollevatest kohtopidajatest alla kirjotet.
Moisavallitseja (allkiri)
Jaan Demant xxx
Karl Ustup xxx
Jaan Pavlovitsch xxx
Jakob Pavlovitsch xxx
Valla Vöölmünder: Adam Ellram xxx
Mihkel Tauring xxx
Sel 17. dets. 1866
Koon ollivat Mõisa vallitsus Abram, keik kohtumehhed ja valla vöölmündrit.
1. Saivat kokku kutsutud keik valla peremehe kirjan seisvat innimeset ja keik teiste järedest vallitsedes kümmnikos ja saivat need keik Nimme järgi iggaüks kutsutos Vallavanemba vallitseda, saivat nende nimmetamine ühe selle tarvis seatus raamato sisse üllespantus ja selle vallitsemise järrel Meloti tallo peremees Karl Ustup 50 aele ka. Valla vannembaks tõstetus.
2. Selle järgi, et Karl Ustup olli seni ajani kohtovannemb olnus, tulli vaja temma asemele üks kohtovannemb vallitseda ja sai keige poolest selle Pukritse tallo peremees Morito Pudersell 76 aele ka kohto vannembas vallitud.
3. Tulli vaja üks valla vöörmünder vastset vallitseda ja selle järele, selle vallitsemise järrel Tschagsche tallo peremees Gustaf Petersohn valla vöörmündriks 48 aele ka vallitsetus.
4. Sai sellejärele se Noupidaja kohtus vallitsetud ja niisama ühhe selle tarvis seatud raamato sisse üllestähendud, ja nimelt peremeeste jäust 7 peremeest, kes nime järgi.
1. Villem Sils - 15 aele ka
2. Karl Karlson - 13 äele ka
3. Jaan Kallas - 11 äele ka
4. Jaan Radsin - 10 äele ka
5. Jaan Blost - 9 äele ka
6. Hindr. Gustavus - 7 äele ka
7. Jaan Demant - 2 äele ka
Tallosullaste jäust.
1. Gust. Sakkis - 8 aele ka
2. Peter Potter - 7 äele ka
3. Karl Kuimet - 7 äele ka
4. Peter Simberg - 6 äele ka
Mõisasullaste jäust.
1. Pedo Techt - 6 aele ka
2. Jaan Tauring - 4 äele ka
Kohata konna liikmete jäust.
1. Ott Sick - 3 aele ka.
Selle järele sai se isseäraline seatus vallitsemise raamat kõige koon ollevate kohto piddajatest alla kirjutot.
Mõisavallitus (allkiri)
Peakohtovannemb: Jaan Demant xxx
Kohtuvannemb: Karl Ustup xxx
Jürri Tuvvikene xxx
Jakob Pavlovitsch xxx
Valla vöörmünder: Adam Ellram xxx
Mihkel Tauring xxx
Sel 10 Februaril 1867 a.
Koon ollivat keik kohtovannemba ja Nõupidajate.
Saivat keige vallavanemba, kohtomehhe ja vöörmündrite palka nimmetus, kuida järgi seisab ja saab.
Vallavanemb - 50 rubla.
Peakohtomees - 10 -
abid iggaüks - 5 -
Valla vöörmündrit - 12 - iggaüks.
Kirjutaja palka sai kinnitud 200 rubla õbedat ja veel mõisavallitsust pallutud ütte kirjutaja eest hoolt kanda, mis selle ammeti tarvis kõlbab ja kinnitas, et kui selle hinna eest mitte ei olle võimalik saada, et siis võib ka midagi rohkem maksa. Vallavannemb ja kohtomehhed ollid selle palgaga rahul, niisama ka valla vöörmündrit ja mõisavallitseja lubas ühhe kõlbuliku kirjotaja eest hoolt kanda.
Moisavallitsus (allkiri)
Järgnevad teised allkirjad kohtumeeste poolt.
Sel 13 Maij 1867.
Koon olliva vallavannemb Karl Ustup ja nõupidajad (allkirjad).
1. Sai kinnitud, et Perrisherra pallutud saab vallaraha paberit edaspidi niisama oma kähen hoita, nii kui enne ja nii kauaks kui see vastne valla Maja valmis saab.
2. Sai kinnitud, et se kihhelkonna kohtu Maggatsi Ait saab paekividest, telliskivi voodriga üllesehitud, ja jääb se vana ait Mõisa seismas ja on Perrisherra palluda, et ta selle aida eest telliskivid, mis voodriks läheb, nii sama kattusse nood palgit, ning kattusse kivid ilma hinnata annab, müri ehitamisega inda maksab ja lupja pallutada laseb.
Sai kinnitud, et vallamaja ja muud kõrvalised hoonet puust kivvi vundamendi peal saab ehhitud.
Laut ja Vaghaus saab ütte katuse alla puust ehitud, kivi vundamendi ja õlgi katusega.
Järgnevad allkirjad ja xxxxxx.
Noupidamine sel 31sel Decembril 1868.
Tämbatsel päeval olli kokku kutsutud Vallavannemb, vöörmündrit ja järrel nimetud nõumehhi
peremeestest: Kannasiba - Hendrik Gustavus.
Kitse - Jahn Kallas.
Puhrin - Jahn Radsin.
Puhrin - Jahn Demant.
Aunis - Karl Karlson.
Lunte - Jahn Veres.
Sullastest: Mahlin - Karl Kuimet.
Marrot - Aolo Ohsol.
Kaniste - Peter Simberg.
Puhrini - Kristjan Sihls.
Nende nõumeeste vahel sai Valla Vannemba soovimise peale kinnitud:
1. ammetimeestele, kes Nekrudi loosu alt välja võetas nende tööde eest se kinni palk omma leivaga päevas palka, valla tööde juures 40 kop. hõbedat. Perremehe leivaga päevas 20 kop. hõbbedat.
2. Sai valla kassakule hobbusepidamises lubatud igga perremehe poolt 1 pund ainu ja 1 pund õlgi.
3. Kitse talust üts vana Rehhi Thomini Kooli man ülles ehhitada.
Vallavannemb: Karl Ustup xxx.
Kaavri kohtumajas sel 4. Märzil 1869.
Vallavannemba kässu peale olli kokku tallitetu ning kohtumaja man nõupidamises kokkutulnud nõumeestest Jaan Kallas. (Järgnevad 7. peremehe, 1 sulase ja 2. mõisasulase allkirjad).
Nõupidamisele tuli ette.
1. Selle valla liige Jahn Ballod, kes võrade valda tahab minna ellama, lubbab omile Vannembile sees ajas igga aasta 2. vakka rukki ning 2 vakka kesvi üllespiddamiseks.
2. Saije valla ammetimehes säätud, nink Nekrudi Loosu alt välja võetut: valla raudseppas. Selle valla poisit Naschu Rütlene ning Hendrik Putter.
(Järgnevad allkirjad.)
Kaavri Kohtumajan Nõupidamine sell 14 aprillil 1869.
Koon olliva mõned nõumehed.
Eesnimmetatud nõumeeste nõu perra olli Vallavannemba soovimise peale tämbatsel pääval üllejäänud prirahvas nink väljateeninud vanad soldatid, kes ilma teenistuseta nink korteri olli jänu, nenda ka need, perremehed, kel mitte omman majan priirahvast es olle, kokku tallitetu nink saije nende päle nimmetud prirahvas Loosu läbi välja jaotetus, selle eest hea meelega neid oma jure võtta es taha ja saije nimelt tehtud:
1. peremees Jaan Rebbane sai priimees Juk Leht.
2. peremees Kivite Hindrek - Ann Ellbroth.
3. peremees Lutso Joseph soldatit Andres Trump.
4. peremees Ruschki Jahn soldatit Juk Erthon.
5. peremees Ruschki Mihkel soldatit Katre Aab.
6. peremees Letus Peter soldatit Hendrik Anderson.
7. peremees Tamber Jahn soldatit Andres Reinas.
8. peremees Karl Pihsa soldatit Peter Kiggul.
9. peremees Kalse Illis soldatit Karl Sakkis.
10 .peremees Slaven Karl soldatit Karl Rosenberg.
Teiselt sai nõupeetud, Kaiserlikku Kihhelkonna Kohtupoolest lubba palluda Magasi ehitamise tarvis valla laedikust 150 rubla võtta, selle eest halva aasta perrast nink see kallil ajal perremeestel mitte jõudu ei olle omma kulluga üksinda Magasit ehhitada.
(Järgnevad allkirjad).
Kaavri kohtumajan sell 16 Decembril 1869.
Kaavri kihhelkonna kohtu kässu päle 19. novembril 1869 N 1201 olli selle vallavalitsuse poolt kokku tallitetu nink tämbatsel pääval kohtumaija kokkutulnu: keik valla perremehhed, sullaste, isseenese peal olejad nink Mõisa meeste kümnikku, kes päiv enne seda olli vallitut saanu, nink saije Valla ameti mehi uus vallimis seädusperra ette võetus, nenda kui § 8 punkt 27 nink 29 ettekirjutab.
Valla liged, kes olli kokkutulnu, said ütsikult ettekutsutud nink andsid oma sõnnad valla ametimehi nink nõumehi peale, kes oma aega olli välja teeninud kuda siin Vallitsemise Protocolli Listen ülles om tähendatut. Sellejärele saije keige rohkem sõnnade järele vallitus:
Vallavanembas Karl Ustup uuesti.
Vöörmündrid: perremees: Jahn Tuvvikene
perremees Gustav Petersohn.
perremees Jakob Petsch.
Nõumehhis jälle kiik vanad tagasi.
(Järgnevad allkirjad.)
Kaagjärve kohtumajan sel 16 July 1871.
Peale muude ametiste valla asjade leidub seal järgmine otsus:
Koolmeistril Andres Muddigs lubbab anda Valla Seminari koli minna, selle lepinguga et ta 8 aastat selle valla koolmeistre ametit peab pidama; 3 aastat om ta jo olnud, jääb nüüd veel 5 aastat.
Järgnvad vallavanema ja nõumeeste allkirjad, või õigemini ristid xxxx.
Kaagjärve kohtumajan sel 6 Februaril 1872.
Tämbatsel pääval olli Valla Vannemba kässu peale järrelnimetud nõumehed kokkutulnud (järgnevad nõumeeste nimed).
Sai nõu peetud:
1) Soldati naese Lisa Tächt kraam Vennemaalt ära tuua ja saije selletarvis 20 rbl. voorimehe palka lubbatus.
2) Karl Kalning kuues aastas koolmeistriks leppitud ja temale palka lubbatud: 2 vakka Rukki, 2 kesvi, ja 25 rubla rahapalka.
3) Seda poissi Peter Poltron, kes valla kullu peal Lättimaal rohhitsemise päle om saadetus, ka veel edaspidi sinna jätta.
(Allkirjad)
4) Karula Schandarmide veddamise tarbis kes eddaspidi saggedambasti siit läbi saavad sõitma ja mitte kannatada ei soovi, kuus tallud, mis Kohtu Maija jurest kiige lähedamal om, selle tarbis välja võtma.
(Allkirjad)
Kaagjärve Mõisa kohtumajan sel 1 augustil 1872.
Kaagjärve Mõisa Perrisherra Nikolai von Grote pandse valla koggukonnale ette need Mõisa järele karjamõisad Louart I ja II kokku 48 taalrit 12 grossi, välja vahetada nende talude vastu Kanasiba ja Rodsche, kokku 47 taalre 77 krossi.
Selle seadme põhja peal § 105, Lihvl. Tallorahva säduse Ramatu järele 1860 a. saije Valla Koggokonna kohus, Valla vöörmündrit, nõumehed ja kiik valla peremehed küsitud ja tunnistasid kõik ühte viisi, et nemma selle väljavahetamisega koggoniste rahhul ommavad.
Järgenvad allkirjad ja xxxx.
Nii kestavad protokollid edasi aasta aastalt kuni 1882. aastani.
Arhiivis leidub veel "Conventious-Protocolle des Kavershofen Gemeinde Gerichts 1864". Veel leidub seal Revisjoni leht 1858. aastast, kus on andmeid rahvaarvu kohta üldse, selles vallas ja iga talu kohta eraldi. Selle järele kõik taludest mees- ja naiselanikud kokku arvates saame elanikkude arvu, mis 1858. aastal Kaagjärve valla ja mõisa alla kuulus kokku 1762 elanikku, sellest 806 meeshinge ja 956 naishinge.
Arhiivinimestikku on korralikult peetud 1867. aastast peale, see nimestik sisaldab harilikke valla asjaajamise raamatuid, mitmesugused kantseleiraamatud, aktid nagu tulude-, kulude-, magasini-, raha- jne raamatud. Need raamatud on 1867.-1926. aastani aasta-aastalt korralikult peetud. Kuid leiduvad sekretäri sõnade järele, ja leidsin ka ise mõned protokolliraamatud 1864. aastast ja veelgi varematestki aastatest pärit, dokumendid nagu revisjoni 1858. a. peale, mis mitte nimestikku ei ole kantud. Tegin korralduse, et nad saaks nimestikku kantud.
Kaagjärve valla Rusi talu vanaperemees Jüri Tuvikene, 82 aastat vana, räägib teoorjusest ja sellele järgnevast elust Kaagjärve vallas.
Teoorjuse ajal oli Kaagjärve mõisa omanikuks Nikolai von Grote. Jüri Tuvikese suguvõsa on kaua elanud siin, umbes 300 aastat. Ta esivanemad on juba vallas kohtumehe ametit pidanud, niisama tema isa ja ta ise ka. Kord oli tema vanaisa mõisavalitseja käest mitu hoopi piitsaga saanud selle eest, et ta oli mõisa hobuseid ristikheinapõllu ääres hoidnud, et nad mitte vilja ei läheks. Vanaisa oli valitsejale vastu hakanud ja teda löönud, mis eest temale 30 hoopi vitsu antud. Jüri isa oli vallas peakohtumees; kord oli Kaagjärve mõisa valitseja Koch, ümarik paks mees, tahtnud teda kohtumaja uksest välja visata, kuid isa visanud valitsejahärra tagasi kohtukoja tuppa. Selle peale tähendanud Kochi abikaasa Jüri isale, et: "Kuis teie nii gropp olete." Isa ütelnud, et kui tema oma käe minu rindu paneb, minu, vannutatud mehe rindu viskan ta kohe tagasi. Sellepeale ei ole saadud ka Jüri isale kui peakohtumehele mingisugust karistust määratud.
Kui mina teol käisin, ei olnud teolkäimine raske nagu arvatakse harilikult, vaid võis elada kui Jumala selja taga. Teol nõuti ainult mõisavalitsuse poolt, et teolised pidid alati nii öelda liikuma, see on, et pidi alati tööd tegema, mitte kogu jõuga, vaid pikka mööda, aeglaselt. Päris seista ega vahtida ei tohtinud. Töö viljarikkuse peale ei pandud rõhku, kui aga midagi tehti, sest oli küllalt. Ka kupjale vastuütlemist ei sallitud.
Rusi talu oli tol ajal 4. hobusepäeva koht, suurus 28 taalrit. Selle talu kohustused mõisa vastu olid järgmised: kogu aasta pidi nädalas mõisa teol olema hobusega 4 päeva. Jala oli tetta 300 päeva aastas. Vooripäevi oli aastas 40 ja 14 päeva oli vangi vedamise päevad.
Põldude kündmine oli jaotöö. Mõisapõllud künti talupoegade adraga ja hobusega. Igal talul oli mõisa põllust 5 vakamaad rukkimaad, 5 vakamaad segaviljamaad, 5 vakamaad ristikheinamaad üles künda, korrata, äestada, ühe sõnaga - põld külviks valmis teha. Talvel oli igal talul 40 sülda puid metsas maha raiuda ja välja vedada, osalt metsa äärde kuivama, osalt mõisa. Selle eest arvati 40 päeva. Suvel pidi talu 5 vakamaad ristikheina, 8 vakamaad maaheina valmis tegema ja kuhja panema. Need arvati hobuse- ja jalapäevade ette.
Sügisel kartulivõtmise ajal olid harilikult kupjatele abiks määratud veel mõisa rehepapid. Neid oli kokku 5 rehepappi, 2 karjamõisatest ja 3 suurest mõisast. Neile anti kepid kaasa, et karistada põllul neid, kes kartulid maha jätsid võtmise ajal. Ka tema, Jüri, oli kord mitu hoopi saanud rehepapi käest, et ta kartulid oli maha jätnud.
Kord palgivedamisel oli ta kupjaga ja valitsejaga tülli läinud, mille peale valitseja temal mütsi peast maha löönud; tema selle peale vihahoos visanud valitsejat kättejuhtunud saanipuuga. Kuid ometi pääsenud seekord nuhtlusest.
Kaagjärve mõisa omanik Nikolai von Grote ehitas tol ajal oma mõisa ka uue vangimaja, et karistada üleannetuid. Kord oli teopoiss, lätlane, halva äkkega mõisapõllule tööle ilmunud. Kubjas on tähendanud temale, et miks halva äkkega on ilmunud, mille peale teopoiss vastanud, et rääkigu seda peremehele, aga mitte temale. Ägeda vaidluse peale löönud teopoiss kupja pikali maha ja peksnud veel maas edasi. Selle eest pandi teopoiss öökspäevaks uude vangimajja aresti. See oli esimene arestialune uues vanglas.
Muidu oli teoorjus meil Kaagjärve vallas kaunis kerge. Töötati mõistlikult ja tööl pidi alati liikuma, seista ei tohitud. Jüril oli mitu korda ette tulnud, et kusagil viljapõllu ääres maganud töö ajal ja niisama aega viitnud kusagil kõrvalises kohas, mis just kupjale silma ei puutunud. Üldse, kes mõisas kupjaga hästi läbi sai, sellel oli hea elu ja kerge elu. See juhatati kergematele töödele jne. Valla peakohtumehel oli pea iga päev mõisas asjatoimetamist, nii et tal koduste tööde ja toimetuste peale väga vähe aega jäi. Peakohtumehe hobune oli alati mõisa tallis. Kui vooris käimist oli, siis oli Jüri alati vooride järelvaataja ja juhataja.
Voorides käimist oli palju. Nii veeti vili Pärnu, linad ja linaseemned Riiga ja viin ja piiritus Narva ja Pihkva. Vooriskäimiseks Riiga läks 9 päeva aega ja Pärnu 7 päeva; Pihkvas käimiseks kulus 6-7 päeva olenedes ilmadest ja teedest. Kõige pikem reis oli Narva, mille reisiks kulus harilikult 2-3 nädalit.
Jüri isa räägib, et kord suvel oli ilus heinailm ja Pukritsa talus ja teistes taludes oli heinaloog maas ja tahetud järgmisel päeval kuhja teha, kuid õhtul tulnud mõisakasak ja käsutanud peremehi järgmisel päeval mõisa rukkilõikusele. Seda ei ole peremeestest mitmed täitnud, vaid jäänud koju heinu kuhja panema. Siis on esmaspäeval mõisa kasak peremehed uuesti mõisa käsutanud, mida ka kõik täitnud. Mõnedel vanematel peremeestel olid pojad kaasa tulnud, et isasid vähemalt peksust päästa, sest arvati kindlasti peksmist. Kuid mõisas mõistetud peremeestele vastutõrkumise eest 30 hoopi vitsu. Pojad tõugatud eemale ja vanameestele antud 30 hoopi vitsu, mis oli kõigekõrgem määr, mida mõisa kohus võis anda. Need peremehed, kes sellejuures vastu olid hakanud, anti kihelkonnakohtu alla, kus neile veel pool karistust juurde lisati. Selleajal oli kihelkonnakohtu esimeheks Urvaste kihelkonnas asuva Kärgula mõisa omanik von Vahl, kes oli hea kohtumees olnud; alati vähendanud pool karistust ja lasknud ainult mõned hoobid lüüa. Tema müüs oma mõisa von Lamsonile, kes seega sai kihelkonnakohtu härraks. No see oli juba päris lihunik. See mees lasi alati täie arvu, 60 hoopi, hoopisid lüüa, ise seisis ta juures peksmise korral. Lööma pidi vaheaegade järele, hoop ja samm; iga hoobi vahel lühikene vaheaeg ja jälle tugev löök. Üks mees istus pea peal, teine jalgade peal ja peksti nii, et veri lainetas.
Üldse oli peksmine nii rahva verre imbunud ja rahvas sellega harjunud, et näituseks, kui õhtul naisel laps sündis, siis oli hommikul juba vitsakimp voodipeatsis. Lapsed said palju vitsu.
Talupoegade põgenemist ei olnud ehk küll rännati välja "tühjale maale" - Saraatovi ja Samaara kubermangudesse. Rahva üleskihutajaks väljarändamisele oli Karula koolmeistri poeg, kuid väljarändajad olid ainult üksikud Karulast ja Kaagjärvest pea ühtegi.
Mõisatel olid tol ajal suured lambakarjad ja peeti ka karielajaid.
Jüri isa räägib, et kui rahvale priiust oli kuulutatud, siis rääkinud pastor kantslist priiuse tekstist need sõnad, mis mõisale kasulikud olid valjusti ja mis talupoegadele kasulikud sõnad - vaevalt kuuldavalt. Tolleaegne Kaagjärve mõisa omanik Brikend olnud hea mees rahva vastu. Nad olid sõjaväelased ja mõni toapoiss oli pidul võtnud kindralitel joobnult rinnust kinni, mille eest toapoissi ainult ametist lahti lastud, mitte aga ei nuheldud. Ennem olid Karula, Kaagjärve ja Kõimla mõisad ühe omaniku, von Brückeri, käes olnud.
Talude ostu ajal on Kaagjärve vallas väga vähed omad peremehed kohad ära ostnud, enamasti on väljastpoolt, Viljandimaalt uued peremehed tulnud. Endiste teoorjuseaegsete peremeeste kohad, mis omad talud ära ostsid, on järgmised talud: 2 Mürgi talu, 1 Ratsniku talu, Meeksi, Pukritsa ja Rusi. Need talud on oma peremeeste poolt ostetud. Paljud on juba teoorjuse ajal sisse tulnud Viljandimaalt ja siia elama asunud. Karula vallas olid pea pooled taluperemehed lätlased, kuid talude ostu-müügi ajal tõrjuti nad eestlaste poolt kohtade ostmise teel välja. Mõned peremehed on jõukalt elanud, teised kehvalt.
1866. aastal lahutati valla- ja mõisakohtud ja politsei. Enne seda olid nad koos asunud ja kohus oli mõisas asunud, kus see oli muidugi mõisniku otsekohese mõju all. Nüüd asus see vallamajas ja kohtunikkudeks olid valla peremehed. Trahviti kohtus rahaga ja vitsaga, kuid enamasti vitsaga, et mitte raha mõisnikule anda. Puuvarguse eest mõisa metsast anti näiteks vitsu, mitte aga ei trahvitud rahaga, sest inimestel oli väga vähe raha. Lööja pidi ka tasa lööma.
Veneusku on Kaagjärve vallas väga vähesed läinud. Nagu mujalgi, tahtsid üleminejad hingemaad ja orjusest pääseda, mida loodeti veneusku üleminekuga saada võivat.
Adventiste ega teisi lahkusulisi ei ole Kaagjärves olnud, puuduvad ka praegu.
Hariduse asi oli nii korraldatud, et ema pidi kodus last aabitsat õpetama lugema. Siis tuli koolmeister koju ja andis üles mõned piibliloo tükid päheõppimiseks. 10 aasta vanuselt viidi laps kooli, kus käidi iga paari nädala järel kaks päeva. Päriskool algas 14-aastaselt. Siis viidi esmaspäeva hommikul kooli ja laupäeva lõunal tuldi tagasi. Koolis õpetati lauluvärssisid, piiblilugu, katekismust ja lauluviisisid.
Venestusega oli rahvas algul mitterahul, kuid pärastpoole harjusid ära ja olid rahul.
1905 aastal ei olnud Kaagjärve vallas rüüstamisi, tapmisi ega sellele järgnevat karistust. Kuid siiski rahvakoosolekuid ja miitinguid peeti. Jüri oli läinud Kaagjärve vallamaja juurde, kus palju rahvast koos olnud, kus arutatud, et tarvis on minna Karula luteri kiriku juurde ja seal üks suurem riigivastane koosolek hulga rahva osavõtul pidada. Kuid Jüri ja vana vallakoolmeistri Raudsepa manitsuste peale jäänud see tegu tegema. Paar päeva hiljem peetud vallamaja juures avalik miiting, kus riigikorra vastaste kõnedega astunud üles paar Läti noort meest, kes endid ütelnud olevat Harkovi ja Kiievi üleõpilased. Need omas kõnedes kihutanud rahvast üles riigivalitsuse vastu ja kogunud rahva käest allkirju. Jüri ja mõned teised mehed ei ole allkirju andnud ja püüdnud salaja koosolekult lahkuda, sest kes mitte allkirja ei ole andnud, seda hakatud pilkama ja sõimama. Isegi löömist tulnud sellepärast ette. Lätlased on omal maal palju energilisemalt ja kangemalt talitanud, nad on isegi püssidega kokku kogunud ja palju lärmitsenud ja hooplevaid sõnu rääkinud. Eestlased on palju tagasihoidlikumad olnud ja mitte nii palju praalinud. Rahvakoosolekute peale vaatamata ei ole karistussalkasid käinud Kaagjärves.
Okupatsioon möödus Kaagjärve vallas rahulikult. Tapeti sigu, võeti mune ning liha nagu igalpool mujalgi. On tulnud ette mõned vähemad konfliktid rahvaga, kuid suuri rüüstamisi ei ole olnud.
Topograafia. Kaagjärve seltsimaja taga on nii nimetatud Niklusmägi, mille kohta rahvajutt räägib, et seal olla vana kirikuase. Sealt tuleb välja luid, asju ja rahasid. Kirikukell olla uputatud Kaagjärve, mis asub kohe selle mäe all orus, seltsimaja lähedal. Kohapeal uurides leidsin sisselangenud liivaaukudest mäekülje pealt kõdunenud luupuru ja tükikesi. Arvan, et see mägi võib olla tarvitatud hilisemal kristlikul ajal matusepaigaks. Praegu on ta tiheda kuuse-männimetsaga kaetud. Maapinna poolest on ta liivamägi. Kas seal kirik on asunud, selle kohta ei leidnud muud tõendust kui ainult rahvajutt. Mäest leitud asjadest ei läinud ühtegi korda näha ega omandada.
Jaska talu krundis on suur mänd, mida rahvas nimetab praegu Leerisoopedajas. See olla vana sõjaväe laagri- ja lahingukoht.
Kaagjärve seltsimajast ja Niklusmäelt umbes ¼ kilomeetrit maanteed mööda Karula kiriku poole asub maantee ääres kõrgemal rinnakul üksik haraline mänd, mille kohta rahvas räägib, et see olla puu, kuhu külge oli kaugel orjaajal üks noor tütarlaps, kes väljaspool abielu oli emaks saanud, seotud ja kividega surnuks visatud. Jutustaja Jüri Tuvikese isa olla veel oma silmaga näinud kivihunnikut selle männi juures, millega viskamine sündinud. Ennem oli selle koha peal suur mets kasvanud, mis sõja ajal vene sõdurite poolt maha raiutud. Siis olla mõisavalitsus ära keelanud seda mändi raiuda.
Karula vallas on veel üks vana kivi, kus kahel pool küljes on kaks risti raiutud, kus rahva jutu järele olla pruuti, kes truudust murdnud, pooleks raiutud.
Maruti talu lähedal olla üks suur lage plats, mis olla vana kirikuase. Ka Nikluse mäest tulla alla vana, puupakkudest tehtud sõjatee, mille kohta rahvas räägib, et see olla vana sõjatee, mis minevat Koivalinna poole.
Teoorjuse ajal sõid teolised ühes perega perelauas. Sulasel oli palgaks veel maad, nii palju kui ühest lehmast väetada võis, sest sulased olid harilikult perekonnainimesed, kes elasid lahus pererahvast, kas saunas ehk selleks ehitatud kambris, ja tal oli lehm. Sulased harisid harilikult veel uudismaad juurde oma põllule, sest vaba maad oli küllalt. Siis tehti pühapäeva hommikul tööd: raiuti võsa, juuriti maad ja puhastati mätastest. Järgmise pühapäeva hommikupoolel tehti kütist, küliti vilja jne. Sarnase tööga olid sulased vahest jõukamadki mehed kui peremehed. Sulane ei saanud rahapalka sugugi, ainult maa oli neil palgaks. Tol ajal ei olnud teopoistel mitte harjumiseks vahetada peremeest, vaid tüdrukud-poisid elasid surmani ühe peremehe juures. Pärastpoole, kui juba mulgid sisse tulid algas töölistel kohtade vahetamine. Mulgid enam põllumaad palgana sulastele ei andnud, vaid maksid kas rahas või viljas töötasu. Nii anti poisile palgaks 4 vakka rukist, 4 vakka otri ja 20-25-30-75-100 rubla raha aastas. Naisteenijatele maksti 10-15 rubla raha ja peeti lammas talu karjas. Mulkide eeskujul seadsid ka teised peremehed sarnase palga, mis on kestnud kuni tänapäevani.
Elamud olid rehetared, kus terve pere koos elas ja töötas. Õhtuti ketrasid naised vokkidega, nii et vahest oli 4-5 vokki tares. Sealsamas ketramise juures pidid ka lapsed istuma, kelledele palveid ja piiblilugu õpetati. Kui ei õppinud, ei antud õhtul süüa. Suvel käisid teolised õitsil väljas. Igal teolisel oli hobune, kelle eest ta pidi hoolitsema nagu päris oma hobuse eest. Õitsile võeti kaasa ka kas karjapoiss või mõni teine, kellel mitte rasket tööd ei olnud teha. Siis teomees heitis õitsil magama ja poiss pidi hobuste järele vaatama, et mitte hobused "kurja peale" vilja ei läheks. Poiss pidi igat käsku täitma ja jooksma, kui ei läinud, võis vanem teoline kohe sealsamas poissi karistada. Õitsilistel oli harilikult õlgkotid kodust kaasa võetud, mille peal nad magasid. Kui mõnes kohas mitme talu õitsilised koos olid, siis oli seal noorema rahva hulgas lõbutsemist ja pillerkaaritamist.
Kui tuli posti viia mõisa ehk mõisaposti edasi viia, siis saadeti mõisast valda niinimetatud postinui, mis oli umbes 1 ½ meetrit pikk kaheksakandiline puust nui. Kuhu see nui jõudis, sealt pidi järgmisel päeval hobusemees terve valla läbi sõitma, posti koguma ja mõisa viima, kust kirjad edasi saadeti linna ehk teistesse mõisatesse. Iga päev rändas postinui järgmisse tallu. Teine nui oli natukene väiksem, niinimetatud "seitsetasku" nui. Kuhu see nui jõudis, sealt pidi hobusemees mõisa ilmuma ja mõisa eraposti viima kas linna (Valka) ehk teistesse mõisatesse.
Lastel oli kooliminek tol ajal väga vastumeelt ja kui kätte jõudis koolimineku silmapilk, siis pugesid ahju peale ehk püüdsid kõrvale hoida. Ka sulased ise ei tahtnud lapsi kooli saata, öeldes, et ega minu lastest ikka kirikhärrat ega köstrit ei saa, mis nad kooli lähevad. Koolis oli kord väga vali; seda lapsed kartsidki.
Teol ei tohtinud seista ega puhata, küll aga võis piipu suitsetada ja piipu "seada", sest see oli ka tegemine ja oli lubatud.
Kaagjärve valla koolimaja asub endises Kaagjärve mõisa lossis. Kohalikus arhiivis uurides peab tõendama, et arhiiv on kohaliku koolijuhataja hoole all korralikult peetud, ka nimestik on olemas. Arhiiv on väikene ja midagi erilist väärtuslikku materjali ei sisalda. Leiduvad mõned laste koolitunnistused ja üldised koolilaste teadmiste hindamislehed 1871. aasta peale. Hindamine on 5-numbri süsteem:
0 - ilma tundmiseta - alles õpetamata
I - väikene tundmine -½ - halv
1 - puuduline
II - keskmine 1 ½ - keskmine
2 - läheb korda
III - hää 2 ½ - kaunis hää
3 - hää
IV - õige hää 3 ½ - hea õige hää
4 - õige hää
V - väga hea 4 ½ - pea väga hää
5 - väga hää
Siis leiduvad veel kodulaste hindamise dokumendid, õpilaste nimekiri, mõned koolitunnistused ja mõned vähemtähtsad dokumendid. On olemas veel täielik kooliajalugu vene keeles, kuid et see olla välja antud kellegile isikule nagu juhataja tõendas, ei läinud mul korda seda näha ega ärakirja valmistada. Koolijuhataja sõnade järele olla üliõp. R. Kinkmann oma uurimisreisil sellest täieliku ärakirja valmistanud.
Iigaste vald asub Karula kihelkonna põhjapoolsemas osas ja moodustas kuni meie riigi iseseisvuseni iseseisva valla, kuid nüüd on ta liidetud Karula vallaga, moodustades ühe Karula valla.
Endise Iigaste valla algkool, nn Pauluse algkool asub praegu Iigaste mõisa härrastemajas. Arhiivi uurides leidsin selle mitterikkaliku materjaliga arhiivi väga lohakalt peetud olevat. Mõned väärtuslikud dokumendid ja vanemad raamatud olid segi paisatud raamatukappides kõiksuguse muu koliga ja prahiga. Puudus muidugi ka nimestik. Seal leidusid minu suure otsimise peale mõned lasteristimise dokumendid 1896. a. peale, millest on näha, et koolmeister ristis tol ajal lapsi ümbruses, sest õpetaja oli kaugel ja koolmeister pidi ta aset täitma. Kool nimetati ennem Pauluse kooliks Iigaste vallas. Leiduvad veel kodu- ja koolilaste "kaemislehed" kus on märgitud iga lapse kohta ta teadmised õppeainetes. Hinnati järgmiselt:
0 - ilma tundmiseta - alles õpetamata
O alles õppimata
I - väikene tundmine ½ - halv
1 - puuduline
II - keskmine 1 ½ - keskmine
2 - läheb korda
III - hää 2 ½ - kaunis hää
3 - hää
IV - õige hää 3 ½ - hea õige hää
4 - õige hää
V - väga hea 4 ½ - pea väga hää
5 - väga hää
Õpeained olid katekismus, piiblilugu, lugemine, kirjutamine, rehkendamine, geograafia, laulmine. Hindamine oli küsimise ja kostmise viisil. Revideerimine või kaemine sündis Karula tolleaegse pastori Evald Pasloni poolt. Säilinud on arhiivis 1875.-1881. a. katsumislehed.
Leidub veel arhiivis "Liivimaa Lutheriku Maakoolide õpetuse plaanid", välja antud Liivimaa Ülem-Maakooli kohtu poolt Riias 1874. a. jaanuarikuul.
Leiduvad veel: : Журнал и явивимая и пачвивишихая учениках и Валловой Кароленской волостей школы "Паулуэе" 1908-1914 a. - "Собрание цирпуряных предписаний Кароленской волостной школы "Паулузе" в 1900 году.
Säilinud on arhiivis veel "Revisorische Beschreibung und Berechnung von dem im Livländischen Gouvernement, Dörptschen Kreise und Theal-Carolischen Kirchspiele belegenen Gute Igast. Auf Grund der in der Jahren 1849-1852 geschehen vermessung des Ganzen Gutes und nach der im Bauerländereien, angefertigt von dem Livl. Ritterschafttslandmesser C. Beckmann. 1865".
Siit on näha, et 1865. a. mõõtmise järele oli Iigaste mõisa krunt suur 1897 tiinu, väärtusega 391 riigitaalrit 30 111/112 grossi. Iigaste mõisa alla kuulus vallatalusid selle juures 21 talu, kogusummas maaga 1055 tiinu, väärtusega 412 taalrit 40 grossi. Kokku, Iigaste mõisale kuuluv maa ühes 21 valla talu krundiga - 2953 dessatiinu ehk 28 ? ruutversta väärtusega 803 taalrit 71 19/112 grossi.
Talude krundi suurus on kõikunud 34-88 tiinu vahel. Keskmine suurus 60 tiinu ehk küll leidub suuremaid ja vähemaid kruntisid.
Põhjasõja päevil oli Vana-Roosa mõis (Võrumaal, vastu Läti piiri) tuntud Kadrina mõisa nime all. Alles hiljem, kui von Rosen omandas selle mõisa, antud käsk seda mõisat Roseni mõisaks nimetada, mis rahvasuus Roosa mõisaks muutus.
1702. suvel oli selle mõisa juures suurem lahing venelaste ja rootslaste vahel, mis lõppes viimase kaotusega. Sügavad kaitsekraavid Vana-Roosa ja Matsi vahekohal on tänini alles jäänud. Rahvajutu järele on see koht olnud Rootsi vägede laagrikohaks. Rahva seas liigub jutt, et keegi naine Matli, kes elas Kadrinas (Vana-Roosas) on läinud Vastseliina valda, kus seisid tol korral Vene väed ja on Vene vägede ülemjuhatajale Rootsi vägede seisukohad ära annud. Arvatavasti saadeti see naine rootsivaenulise Roosa mõisa omaniku poolt venelaste juurde. Vanemad inimesed teavad jutustada, et Rõuge kihelkonnas asuva Oina veski möldril on raamat olnud, milles on sees olnud Matli äraandmise lugu.
Äraandmise tagajärjel on Vene väed oma ülema käsul kesköösel peale tunginud rootslaste seisukohtadele ja on Rootsi väed purustanud.
Vene romaanikirjanik Ivan Ivanovitsch Laschetsnikov, sünd. 1794. a., kirjutas 1832. aastal selle sõja kohta oma parema romaani nime all Posledni novik. Endise ohvitserina on ta väga hästi kirjutanud Vene-Rootsi sõda. Et teda eriti huvitas ajalugu ja seda uuris , siis on sellel romaanil ajaloolise dokumendi väärtus. Posledni noviki järele on Vene väed peale tunginud Rootsi vägedele südaööl, kusjuures on varjanud nende liikumist paks udu. Vene ratsavägi on üle ujunud Mustjõest, tapnud Rootsi eelvahid, süütanud põlema talude onnid, hävitanud ootamata pealetungimisel esiteks Rootsi ratsaväe, pärast ka jala- ja kahurväe. Ainult mõned üksikud on pääsenud eluga ehk langenud vangi.
Lahingukohal on veel praegu, nagu tähendatud, sügavad laskekraavid. Nende kraavide keskkohal otse Võru-Riia maantee ääres on suurem kaevik, mis on sülda kümme pikk ja 5-6 sülda lai. Seal on seisnud Rootsi vägede moonatagavarad, mis rahvalt rekvireeritud.
Vana-Roosast on Vene väed läinud Karula poole. Karula kirik sai sel korral 20 aastaks hävitatud. Karula Mähkli talu maa peal on osalt veel alles tolleaegsed laskekraavid ja Karula Kuninga silla kohta räägib rahvas, et Rootsi kuningas Kaarel XII on kuulirahe eest selle silla varju läinud. Paar versta eemal Karula kirikust on Kikka talu krundis Keldrimägi. Edasi teab rahvas jutustada, et seal olla Rootsi sõjaväelased lõunat süües ütelnud Vene tuleandmise kohta tammepuust suurtükkidest: "Mis teie pillute oma mädanuid ube, rikute meie pudru ära." Teisendi järele on seal ka kuningas Kaarel XII lõunat söönud. Räägitakse, et mõni aasta tagasi on seal kolm meest käinud, kes Tartust tulnud ja on tahtnud Keldrimäge kaevata, aga taluperemees ei ole neile selleks luba andnud.
Sellest kohast mõni verst edasi maanteed mööda Väheru-Iigaste sihis on Kirbu metsas ahervars ja loik, mis kannab Major Kopli nime. Sõjaajal viibinud seal keegi major.
Kilomeetrit paar Vissi vene kirikust Kaagjärve poole on Jaska talu tee serval tugev kahar mänd. Rahva seas liikuva jutu järele on sinna maetud kolm Rootsi ohvitseri. Teisendi järele on selle pedaja ehk männi istutanud Rootsi Raudpea ja nimelt ladviti maa sisse ning ütelnud: "Kui see puu kasvama läheb, siis tuleb veel kord maksma meie võim Eestimaal."
Vana-Antsla vallas on keset metsa org, mida Soola oruks nimetatakse. Arvatakse, et seal on olnud Rootsi ajal soolaladu. Samas mõisas on ka lubjast ja liivast ehitatud hoone ja kelder, mis olevat rootsiaegne ehitis. Ka olevat see hoone Kaarel XII ajutiseks elamuks olnud.
Jaska talu pedaja kohal on ka teiselpool maanteed Leerisoo, kust on mitmel korral leitud roostetanud rauatükke ja surnuluid, nagu seda tõendab Lietuse talunik David Vallner. Selle järele on arvata, et seal lahingut peetud.
Meie rahva seas liigub rohkesti jutte, et üht ehk teist kohta peetakse sõja ajal mahamaetud Rootsi kulla asupaigaks, kuhu Rootsi sõjaväe väärtasjad maha maetud.
Nii räägib rahvas, et Karula Kirbu või Langensee asunduse lähedal on tee ääres sagar mänd ja nende keskel tugev metsõunapuu mäekünkal, kuhu olevat maetud kolm pütti Rootsi kulda ja samapalju hõbedat. Seda kohta teadnud vana soldat, kes on tegelikult osa võtnud Põhjasõja lahinguist ja kes koju tulles on elama asunud oma sünnikohta Iigaste mõisa. Kuid mõni päev peale kojutulekut jäänud ta haigeks ja surnud ära. Surmavoodil saanud ta küll oma pojale ütelda, et tema soldatina on Rootsi staabis tegev olnud ja et siis taganemisel Vene vägede eest on Rootsi sõjaülemad lasknud maha matta eelpool tähendatud kulla ja hõbeda tünnid Kirbu karjamõisa metsõunapuu lähedale nii ja nii palju karjalaudast eemal. Vanamees juhatanud kätte panipaiga kivide ja muude märkide järele, aga aastakümnete jooksul olnud karjalaut maha lõhutud ja muud märgid kadunud ning nii jäänud kallis varandus maapõue.
Need mõningad andmed olen saanud Karulast härra August Vallneri käest, ühtlasi on need teated ilmunud ka ajakirjas Helgid N 1 - 1927.
Topograafilisi märkmeid. Karula-Väherus elav August Vallner teatab. Umbes 70 a. tagasi räägib minu ema, et kord on Iigaste mõisast käsutatud talumehed liiva vedama raudtee lähedalt liivaaugust Karula-Väherust, siis tulnud liiva vedamisel paks inimluude murd nähtavale. Luud olnud üksteise peal ja nähtavasti mitu korda maetud. Hiljem kui mina siit 1925. a. majaehituseks liiva vedasin, olid säilinud ja kaevamisest puutumata 5 luukere. Maetud umbes 3 jala sügavusse, selili, jalgadega hommiku poole. Nähtavasti ristiusu kombe järele. Ühel luukerel olid lauajäänused ümber, mille juurest leidsin vasksõle ja naisterahva juuksed, mis praegu minu käes on.
Tarsila talu põllus on Kalmemägi, kust on tulnud inimluid ja pronksist ehteasju välja. Asjad on asunik Hunti käes, kes elab Pikkjärve asunduses. Kalme on põlluks küntud.
Iigaste mõisa lähedal asub nn Suara ahervars, mille kohta rahvas räägib, et see olla vana kirikuase.
2. juuli hommikul sõitsin raudteel Viljandist Valka ja sealt mõne tunnilise ootamise järele Karula jaama, kuhu jõudsin umbes kella 5. Esimene kord oli mul siia sõita, Valgast Võru poole, sellepärast oli ümbrus ja inimesed võõrad. Olin juba ennem kuulnud, et siinne rahvas just mitte väga vastutulelik võõrale ei olevat, et mul tulevat siin palju sekeldusi rahvaga jne. Hea küll, ühtegi ksv. sõpra ega tuttavat mul siin ei ole, kelle poole võiks pöörduda mõnes asjas, kuid maakaart on taskus, mõnisada mark ka ja peaasi, meeleolu on kõige parem. Muretsesin juba ennem omale jalamatkamiseks truu seltsilise, see on korraliku kepi, pärit kusagilt kraavi kaldal kasvavast sarapuupõõsast, see atribuut oli küll mõeldud püksisäärte kaitseks üleliia "sõbralikkude" koerte eest, kuid kepp on ju matkajal seesama, mis piibumehel piip.
Niisiis Karula jaamas. Kolin oma "portfelliga", mis väliselt paistab kõhuka ministriportfellina, kuid seest on puhtaid pabereid täis, ja pähklapuust "menstokiga" vagunist välja, et astuda pisikesse jaamahoone, kuhu minu eel kadus punase mütsiga härra jaamaülem. Karastan keelt ja vaatan ümbrust. Ka mõned mehed-naised tulevad kompsudega sisse, ei ühtegi tuttavat nägu, kuid seda parem. Uurin 3-verstaliselt kihelkonnakaartilt transportteid ja otsustan suuna võtta kihelkonna südamesse, vaimlisse tsentrumi, see on Karula luteri kiriku juurde. Ilus laupäeva õhtu, päike hakkab loojenema, kui heas tujus sammun teed mööda Karula kiriku juurde, kuhu arvestuse järele saab umbes 7 kilomeetrit. Tee peal tulevad jaamast järele nähtavasti Valga linna inimesed, kes tulevad maale, võib olla suvitama. Ka mõned külanoored, kes tee peal jalutavad uurivad mind analüüsiva pilguga, et kes see "vandersell" peaks olema. Tee peal järele jõudnud kellegilt noorhärralt pärin ühte ja teist kohaliku rahva üle, kus elavad vanemad inimesed, kas pastor lahke mees on jne. Kuid noorhärra on linnast tulnud ja ei või kahjuks maaolust midagi jutustada. Kergitan kübarat ja astun kindlalt esimesse tallu sisse, et vähegi informeeritud saada mind huvitavatest küsimustest. Korralikus asuniku tagakambris jutustab perenaine ühte ja teist oma vallast ja soovitab edasi minna Kirbu mõisa poole, kus olla üks vana mees, kes teab noist asjust jutustada.
Sammun edasi juhatatud suunas suure talu poole, mille kivist elumaja juba eemalt paistab. Tee ääres köetakse sauna, sest on ju laupäeva õhtu, kuhu sisseastudes vanad naised seletavad, et ja vaadake noorhärra, too vana Mihkel, kellega minul tarvis kokku saada elab seal mäe otsas vastses asunikumajas. Olin varsti seal ja pistsin käe vana Mihkel Helbrotile pihku. Seletasin asja, et nii ja nii, istume nüüd kambri ja ajame juttu vanast hallist ajast. Mihkel puikles alguses vastu, kuid varsti läks jutt elavaks. Mihkel oli jutumees, kuid püüdis natukene valetada ja ennast kiita. Siiski pikemas jutlemises vilksatas mõnigi huvitav fakt sellest, mida ta jutustas. Oli näha, et ta oli piiblit uurinud ja tikkus vägisi juttu piiblisündmuste peale üle viima, et mis noorhärra Moosesest ja Aaronist arvab jne. Ma tähendasin, et mind piibel mitte põrmugi ei huvita, niisama ka pühad mehed, vaid huvitab rohkem, kuidas sina teoorjuses peksa said. Selle peale jutustas Mihkel muheleva näoga pikalt ja laialt teoorjusest. Õhtul tuli vanamehe poeg purujoobnult kõrtsist koju, tähendades mulle, et naine olevat temast lahkunud ja tema nüüd joovat iga päev. Ebameeldivaks muutus sealviibimine, kuid et juba õhtu käes oli, siis otsustasin sinna ööks jääda, millega ka pererahvas nõus oli. Nagu hiljem kohaliku rahva käest kuulsin, olla see asuniku perekond üldse halva kuulsusega inimesed ümbruskonnas. Minu vastu olid nad võrdlemisi viisakad ja lahked.
3. juuli. Täna, pühapäeva hommikul sajab vihma. Ootan kuni ilm ilusamaks läheb ja siis algab marsruut otse Karula kiriku poole. Maastik on siin mägine, liiga mägine, ei ole Viljandi- ega Tartumaal nii mägist maapinda näinud. On veidi võõras vaadata. Ainult mäed ja orud ja igas orus leidub väikene järvekene, kus konnad krooksuvad. Väga ilus maastik, kus kõik looduse ilu ja ehted: mets, järved, jõed, mäed ja orud on korraga vaatajal silmade ees. Tõesti lausikmaa elanikule paistab see väga ilus olevat. Umbes 3-tunnilise jalutuse järele jõudsin Karula Maarja kiriku juurde, kus kirikukellad kuulutasid jumalateenistuse algust. Väga ilusa kõrge mäe otsas asub valgeks lubjatud mitte kõrge puust torniga kirik. Ehitusstiilis võib märgata gooti ja romaani kirikute stiili, kuid romaani stiil on domineeriv. Saabusin parajasti jutluse ajaks väikesesse mugavasse, kuid tühja kirikusse. Peale pastori ja minu oli kirikus veel 13 inimest, köster mängis orelil ja keegi meesterahvas laulis tugeva häälega, mis ületas kõik teised lauljad kirikus. Halli täishabemega koguduse hingekarjane hr Vühner, tüübiline provintsi kirikuõpetaja, kes vist rahulikult on omad elupäevad Issanda viinamäe harijana siiamaale mööda saatnud armsa maarahva keskel, luges kantslis paberilt maha jutluse rikkast mehest ja vaesest Laatsarusest, maalides armsale kogudusele põrguvalusid peale surma ette ja manitsedes mitte nii palju maapealseid varasid hankida, kui just taevaseid varasid. Vaene pastor, kes loodab sarnaste manitsustega rahvast kirikule võita. Peale kirikuteenistuse esitasin end hr pastorile ja selgitasin temale oma ülesandeid. Hr pastor oli väga lahke ja vastutulelik minu soovidele ja avas minule rikkaliku kiriku arhiivi. Tõepoolest, see arhiiv on vist üldse üks rikkalikum ja väärtuslikum Lõuna-Eestis. Loomulik on, et mul puudus lihtsalt aeg seda rikkaliku arhiivi põhjalikult uurida, milleks oleks tingimata 1-2 nädalit hoolsat tööd tarvilik olnud. Poissmehest pastori suures elumajas suvitasid inimesed erinevate professioonidega: nii keegi halastajaõde-sakslane Tartust, Treffneri Gümnaasiumi hr inspektor ja keegi õpetaja ühes abikaasadega (kahjuks nimed unustanud), siis veel keegi Tallinna naisõpetaja-rootslanna. Kogu selle kirju seltskonna keskel domineeris maarahva keele kõrval selge deutsche Sprache, puhas neist vigadest, mis harilikult on omased baltisakslastele. Lõunalauas, kuhu ka mind paluti, kaldus jutt meie ajaloolise uurimistööde peale, millega hr pastor mitte igas suhtes rahul ei olnud. Pastorihärra meel oli üpris mõru meie tuntud ajaloolase mag. hr H. Kruusi peale, kelle palve peale ta oli saatnud veneusu tulekust Karulasse raske, "kurnava" ja väsitava töö tagajärjel, väärtusliku referaadi, kuid millele hr Kruus ei olla vaevakski võtnud üldse vastata, tänada, rääkimata töötasust, mida hr Kruus olla lubanud saata. Kuid pidagu hr Kruus meeles, et õpetajahärral on rahaline tasu palju tähtsam kui kõige südamlikum tänu, sest pastori majanduslikud ressursid ei ole sarnase jumalavallatu koguduse juures, kes õpetajale palga maksmisega äärmiselt tagasihoidlik olla, kuigi hiilgavad. Ühtlasi avaldas hr Vühner lõunalauas imestust selle üle, et meie ülikooli õppejõuks võib olla sarnane ungebildete Mensch, kes isegi tänada ei oskavat. Pandi minule südame peale Tartu jõudes kõigist sellest meeleolust hr Kruusi informeerida, mida ma ka lahkelt lubasin, sest vastasel korral oleksin ma ka mõni ungebildete Mensch olnud. Töötasin arhiivis paar päeva ja lahkusin siit sakste õhkkonnast, et jälle minna talurahva juurde. Seda sama vaimu, mis veel meie pastorite keskel valitseb, on veel küllalt palju. Kuulsin ka pastorihärrat hädaldavat oma koguduse üle, kes väga vähe kirikuelust osa võtvat ja temale mitte küllalt korralikult palka ei maksvat. Niisama oli juhitud ta pahameel ka põllutööministeeriumi peale, kes kirikumõisatest osa maad eraldab ja asunikkudele välja jagab.
5 juulil. Täna, teisipäeva hommikul lahkusin Karula kirikumõisast, kus mind küll lahkesti vastu võeti, kuid millegipärast siiski ei meeldinud, ja võtsin suuna Karula vallamaja poole. Ilm on palav - jala matkamine väsitav, nii et higistama sunnib. Jõudsin paaritunnilise käimise järele Karula vallamajasse, mis asub maantee ääres - nägus suur ehitus. Sekretäri ei ole kantseleis, kuid ta lahke abi, minu soovisid teada saades näitab mulle valla arhiivi ja tähendab, et see päris arhiiv asub vallamaja pööningul tolmu ja prahi hulgas, et kui noorhärra soovib uurida seda päris arhiivi, siis mingu üles ja otsigu sealt, mis tarvis on. Muidugi ma olin nii lahke ja ronisin pööningule, kus tolmu, prahi ja kanade sõnniku keskel vedeles see tõelik vallaarhiiv. Siin leidusid veneaegsed dokumendid, eeskirjad, tsirkulatsioonid, määrused ja käsud koos täieliku okupatsiooniaegse kirjavahetusega. Peab eriliselt mainima, et hästi tervelt on säilinud veel okupatsiooniaegne võimude ja vallavalitsuse vaheline kirjavahetus. Siit võib saada ilusa ülevaate okupatsioonivõimude suhtumist ja tegevust Karula vallasse üldse ja üksikutesse vallategelastesse eriti. Tulevaste uurimuste nimel oleks küll väga soovitav vähemalt okupatsiooniaegne kirjavahetus kappidesse paigutada ja nimekirja sisse kanda. Nagu sekretäri abi tähendas, olla arhiiv revolutsiooni ajal purustatud ja põletatud tähtsamad dokumendid kahtlase minevikuga inimeste poolt. Tuhnisin seal tolmu sees pea kogu päeva ja otsisin kõik, mis vähegi väärtuslik võis olla, üles, et neid vähegi korraldada. Tähendasin ka sekretäri abile, et tarvis oleks seda korraldada ja hävinemisest päästa, kuid härrad arvasid, et neil olevat niikuinii tööd üleliia, palk väikene ja seetõttu puuduvat aeg, et selleks läheks tarvis ühte kantseleijõudu veel jne. Kuid esialgne lubadus anti mulle siiski. Osa arhiivist, mis kappides asub sisaldab hilisemaid, peaasjalikult veneaegseid harilikke vallakantselei raamatuid. Lasksin otsida valla perekonnaraamatutest kõige vanemad inimesed välja ja märkisin enesele, et parem orienteeruda ja ennem sihile jõua vanemate inimeste juurde. Algas väljas suur vihmasadu, mille pärast istusin kantseleis ja ajasin juttu vallakantselei ametnikkudega. Nad kurtsid, et asjaajamine olla praegu väga keeruline ja üldse olevat palju töid veel perekonna registreerimise sissekandmine juurde toonud, kuid palk on endiseks jäänud.
6. juulil. Lahkusin vallamajast sõbralikkude soovidega ja sammusin vallamaja lähedal asuvasse Aristova talusse, kus pidi elama keegi vanem naisterahvas, kes teab minule midagi huvitavat jutustada. Vihma sadas, nii et olin pea läbimärg, kui jõudsin eelnimetatud tallu. Võeti lahkelt vastu ja ära seletades oma tuleku põhjust oli talu vanaperenaine Marie Treier valmis mulle jutustama, mida soovisin. Peab üldiselt tähendama, et mehed jutustavad palju enam tõsiolusid ja laiemalt teatud ajajärgust kui naised. Ka siin tuli see asjaolu ilmsiks. Et juba õhtu jõudis ja vihma hoolega sadas, otsustasin siia ööseks jääda, millega ka lahke pererahvas nõus oli.
7. juulil. Jätkasin hommikul matkamist Nakatu talusse Johan Sommeri poole. Küll on siin mägine maa, ainult mäed ja orud. Põllud on mäekülgede peal, kus vist põlluharimine on küll raskustega seotud. Ei saa ju näituseks kuidagi viljakoormat vedada mäekülje peale, sest kukub väga kergesti ümber. Olen peremeestega selles asjas juttu teinud, nad tõendavad, et asi ei olevatki nii halb, sest loomad ja inimesed on juba harjunud sarnase maapinnaga. Kuid lõpmata ilusad kohad on siin, mis väga head ja ilusat maastikku suvitamiseks pakuks. Ja suured talukohad, ei leidu Viljandi- ega vist ka Tartumaal nii suuri talusid kui siin. Siin on harilikud talud 300-400 vakamaalise krundiga. Kuid maapind ei ole siin nii viljakandev kui Viljandi- ja Tartumaal. Ei näe siin nii suurt ja lopsakat rukkipõldu kui minu kodumaakonnas. Ka teised viljad on kidurad. Mäeküljed on kas liivased ehk jälle punane savi, mis põua ajal kõvaks muutub, puudub mustmuld. Peremehed kaebavad, et heinamaad on neil väga halvad ehk üldse ei olegi, sest kõrgete mägede vahelised orud on heinamaaks kõlbmatad, sest nad on harilikult pehmed-mahedad, kuhu hobune sisse vajub ja vihmade tagajärjel muutuvad nad järvedeks, mis takistab heina tegemist. Kuid selle eest on siin metsa rohkesti. Pea igal talul on oma ilus suur mets, asjaolu, mis Kesk-Eesti taludel puudub. Saab näha, kunas siin kirves ja saag töötama hakkavad ja palgid-lauad välismaale reisivad. Kahju on vaadata, kui mäekünkal ainult kännud valendavad. Jõudsin lõunaks Nakatu talusse, mis asub mäe all orus. Vanad taluhooned, õlgkatusega ja suitsunud seintega. Veidi kõheldes astub vana Johan kambrisse ja läheb enne tükk aega viljast ja põllust juttu ajada, enne kui Johan ennast jälle kodus tunneb olevat ja vabalt jutustada võib sellest, mida on kuulnud ja näinud. Jutlemise ajal on ka ta armas abikaasa end pühapäevariietes tuppa poetanud ja aitab Johanil meelde tuletada mõnda sündmust, mida ta ei mäleta. Nii nad istuvad siin kõrval ja räägivad teoorjusest, kuidas nad peksa saanud ja kui palju tööd on pidanud tegema, tähendades vahel, et meie aja inimesed ei jõuagi seda tööd teha, mis nemad on teinud. Mõnetunnilise jutustamise järele on vanakestel kõik südame pealt jutustatud ja seega on ka minu külastamisel lõpp ja teen minekut. Vana Johan tuleb veel minuga kaasa kuni hobusekoplini ja juhatab mind järgmisse tallu. See oli Saveli talu mõni kilomeeter Nakatult. Saabusin suure tallu, mis juba eemalt oma suurte ehitustega paistis mõne karjamõisana. Et koerad mitte liiga kurjad ei olnud, astusin elumajja sisse, kust mind teenijatüdruk juhatas peremehe tuppa, kes sohval parajasti lõunaund magas. Pehme mööbliga tuba andis juba tunnistust, et olen jõukamasse tallu jõudnud. Niisama ka intelligentse näoga peremees, keskmistes eluaastates, andis mulle tõendust, et siin on tegemist kas mõne valla mõjuvama isikuga ehk jõukama peremehega. See oli Johan Kurvits, endine kauaaegne Karula valla kirjutaja. Ta andis väga hea ülevaate Karula vallast 1905. aastal ja okupatsiooni ajal. Jäin siia ööseks, sest ei olnud vähematki tahtmist vastu ööd välja minna umbes 15 kilomeetrit kaugele Apja talusse kihelkonna kõige lõunapoolsemasse soppi. Ajasime peremehega poliitilistest sündmustest ja põllumajandusest juttu, milles selgus, et peremees oli kaunis kompetentne neis küsimustes. Lahkusin hommikul sealt, et matkata kõige kaugemasse kihelkonna nurka.
8. juulil. Tee viib mind Apja talusse, mis asub umbes 15 km Savelilt lõuna pool Hargla khk piiri lähedal. Maastik muutub juba tasasemaks, ei ole neid mägesid enam, mis siiamaale kahel pool teed olid. Metsa on väga palju, ilusat kuuse ja männi metsa. Umbes 8 kilomeetrit on mul jalutamisel kahelpool teed mets. Ja jalgade all on ilus sirge, liivane metsavaheline tee. Kujutan ette, kui hea oleks siin jalgrattaga sõita, kuid see riistapuu puudub. Siiski jalamatkamisest ei ole paremat edasiliikumise viisi maastiku ja looduse vaatlemiseks. Õhtu eel jõuan sihile Apja tallu, kus elab vanamees Mihkel Hollmann. Ta askeldab parajasti aias mesipuude keskel kui juure astun ja kätt surun. Imestab väga, kui kuuleb, et ma temale külla tulin. Astume suitsunud ja poolpimedasse kambri, kus juttu puhume. Siin talus oli möödunud pühapäeval pulmad. Mihkli poeg, noorperemees, tõi nooriku majja. Varsti seltsivad ka need meie jutusse, kus siis seletakse ühest ja teisest asjast. Jutustavad, kui palju maad ma täna jala olen käinud ja et kavatsen terve kihelkonna jala läbi reisida. Et kõht oma osa hakkab nõudma, juhin nooriku ja peremehe tähelepanu sellele, ja varsti on laual võid, kruusitäis piima ja omatehtud saia, vist pulmadest säilinud veel. Jalad on kaunis väsinud; igatahes jään siia öömajale. Vana Mihkel on päeval valgetes riietes, just nagu pesu väel. Seljas on ainult särk ja valged püksid jalas. Peab valjusti rääkima, sest ta ei kuule hästi. On alguses veidi kartlik ja jutt ei tule ka kuigi vabalt, kuid pärastpoole tunneb ennast jälle kodus olevat. Ta ei saa kuidagi aru, milleks ma sarnast teoorjuseaegset elu pärin. Tähendasin lõpuks, et Tartus suured kuulsad professorid tahavad teada saada, mis Mihkel räägib vanast hallist ajast. Sellega on Mihkel nõus ja nüüd voolab jutt palju ladusamalt. Kuid Mihkel ei ole suur jutumees, ta räägib katkendlikult, üksikud faktid ja mõni eriline sündmus, mis meelde on jäänud. Vastab pea ainult küsimustele.
9. juulil. Hea öömaja oli, nii et hommikul on jälle tuju hea ja võib jätkata marðruuti. Nüüd on sihtpunktiks Hauka talu, kihelkonna idapoolsemas osas, vastu Võrumaa piiri. Jälle on metsavaheline tee mitu kilomeetrit. Hea on, et hommikupoolel siit läbi lähen, sest õhtul ehk öösel sööks mind sääsed. Mida enam Võrumaa piiri lähedale jõuan, seda mägisemaks muutub maapind. Ja mägede vahel orgudes igal pool leidub pisikene järv, milles õhtuti konnad kontserti annavad, mida lausikmaa elaniku kõrv vaevalt on kuulnud. Jõuan orgudest-mägedest läbi jõudes Alakonno taludesse, kus mitu talu asuvad jõe ääres, mis voolab Ähijärve. Need on ilusa koha peal, kahel pool jõemadalikku kõrged mäed ja orus jõgi lopsaka heinamaaga. Kaardi järel orienteerudes sammun jõest üle, vastasolevasse mäkke, sest sealpool peab minu sihtpunkt asuma. Siin on eile tugevat vihma sadanud, mis mäekülgedel asuvatele põldudele on kahju sünnitanud; nimelt, vesi, voolates kõrgelt mäelt alla, on suured kraavid põllusse uhtunud, viies viljaseemne alla orgu ja jõkke. Seda nimetavad peremehed üldiseks nuhtluseks igal aastal, mille kõrvaldamiseks ka mingisugust abinõud ei leita. Jõuan Hauka tallu. See paistab ju eemalt päris mõisana. Suur tore elumaja ja ka teised ehitused on suured. Siin on talul aurujõul töötav jahuveski, lauavabrik, viljapeksugarnituur, traktor ja moodne viljakuivati. Krunt umbes 400 vakamaad suur ja rohkesti head heinamaad ja metsa. Poissmehest peremees Moritz Klaasmann võtab mind väga lahkesti vastu. Eluruumid on toredasti, võib öelda isegi luksuslikult sisseseatud. Puhume juttu ühest ja teisest asjast, mis näitab, et peremees haritud intelligentne mees. Ta isa Verdi Klaasmann, üle 80 a. Vana, on ka veel kõbus vanamees. Ja lahke mees, kes otsekoheselt räägib seda, mida ta ise on näinud ja kuulnud. See on juba jutumees, keda ei tarvitse enam küsimustega tülitada. Ja ta teab rohkesti mõndagi asja, sest ta on kaua aega vallavanem ja kohtumees olnud. Kirjutan mitu tundi tema jutustamise järele ja saan seega väga hea ülevaate Karula vallast teoorjuse ja hilisemal ajal. Kuni eelõhtuni kestab mu töö siin Hauka talus. Sammun lähedal asuvasse Mäekonno talusse, kus elab vanaperemees Luik, Tartu linnapea hr Luiga isa. Sain ka tema käest mõned andmed ja et ta suur jutumees ei olnud, oli varsti ta jutt otsas. Hr linnapea suvitas ühes perekonnaga oma isakodus. Viitsime aega ja ajasime juttu põllutööst. Väga sümpaatlikud inimesed. Olin ööd nimetatud talus.
10. juulil. Täna, pühapäeva hommikul matkasin lähedal asuvasse Veedka tallu, kus elab vana Isaak Zilmer, üle 80 a. vana. Kohtasin teda talu õuel, kus tal parajasti hobuseriistad käes olid, et hobust vankri ette rakendada. Pistsin Isaakile käe pihku ja seletasin tuleku põhjust. Vanamees oli nõus jutustama. Istusime talu trepile ja ajasime juttu. No Isaak on juba jutumees ja naljamees. Oskab mõnda sündmust nii rääkida, et südamepõhjast naerda saab. Sain tema käest huvitavat materjali. Varsti seltsis meile ka ta poeg, kes on praegu tegelik talu peremees. Ta on ennem Viljandimaal Heimtali mõisas valitsejaks olnud ja see tõttu teab mõndagi huvitavat rääkida Viljandimaa mõisatest. Et mul mineval aastal tuli traditsiooni koguda just neis kohtis, siis olin huvitatud sellest ja pärisin muu seas Õisu mõisa endise omaniku Sieversi päritolu ja rahvust. Hr Zilmer teadis väga põhjalikult niinimetatud asjaolusid ja andis järgmise seletuse: Sieversid olla rahvuselt hollandi rahvusest ja nende esivanemad olnud hollandi merimehed. Nii olnud üks Sievers-kapten, kes oma purjelaevaga Peeter Suure toonud Hollandist Peterburgi. Taani väinas tabanud purjekat suur torm ja kartes hukkumist käskinud Peeter Suur randuda. Kuid kapten Sievers ei olla käsku täitnud, vaid juhtinud selle peale tähelepanu, et ranna skäärides asuvad mereröövlid, kes kallale tungivad. Selle peale Peeter vihastanud ja ütelnud, et kas tead ka, kes teie laeval sõidab, Venemaa isevalitseja-keiser. Kuid kapten vastanud, et siin laeval olen mina keiser ja teie olete reisija. Kohale jõudes oli Peeter heameelega kapteni oma teenistusse jätnud ja temale Liivimaalt mõisa kinkinud.
Eelõhtul lähen naabertallu, kus öömajale jään, sest Veedka tallu ei saa jääda, sest seal olla keegi tiisikusse surnud ja seega mittevõõrastel ei ole sinna soovitav jääda.
11. juulil. Esmaspäev on täna. Mõtlen marðruuti võtta esiteks tagasi Karula kiriku juurde, sealt edasi vene kiriku juurde, sealt Kaagjärve valda minna ja kui võimalik ka üle piiri väljamaale Latvijasse minna. Päike kõrvetab kui alustan teekonda maanteed mööda Karula Maarja kiriku suunas. Umbes 4-5 tunnilise marssimise järele jõuan Karula kiriku juurde, kus vähese peatuse järele jätkan teekonda, kuni õhtu eel jõuan Karula vene kiriku preestri majja. On tunda kohe vene lõhna ja vene õhku ümbruses. Otsekui viibiks Venemaal, sest preestri hr Nüpsiku koduseks keeleks on vene keel. Kuid lahked inimesed on need vene preestrid, iseäranis veel ka Nüpsik, see halli täishabemega batjuðka on ju lahkus ise. Olen sunnitud seal ööseks jääma, sest kuhu sa pimedas ikka lähed. Joome õhtul eht vene samovarist teed ja arutame usulisi küsimusi. Preester kaebab ka, et rahvast käib väga vähe kirikus ja sissetulekud on väikesed. Ohkame mõlemad ja jõuame otsusele, et meie halval ja kehval ajal elame siin maapealses ilmas, kuid loodame et ajad paranevad.
Vene kirik asub väga ilusal kohal. Ilusa metsa ja Pikkjärve kaldal. Inimesed on ka ise uhked oma ilusa looduse peale. Veedan aega kuni järgmise päeva õhtupoolikuni, millal hakkan sammuma Ujumetsa talu suunas, mis asub juba Kaagjärve valla piiril.
12. juulil. Keskpäevaks jõuan Ujumetsa tallu, kus elab vana Hendrik Tauk, vanaperemees. Ta on praegu tööl põllul ja kodus on talu vanaema ja noor minia. Puhun juttu nendega niikaua kui mehed põllult koju tulevad. Varsti saabuvad ka Hendrik ja peremees, ta poeg. Noorperemees, kes vene ajal oli kusagil koolmeister olnud, ei suuda kuidagi aru saada, miks üldse sarnast ajaloolist "rämpsu" korjatakse ja mis sellega peale hakatakse, et palju kasulikum olevat kui noored mehed - üliõpilased - põldu hariksid, aga mitte maad mööda ümber ei longiks jne. Jõudsin talle siiski lõpuks asja tähtsuse selgeks teha, nii et ta pidi nõus olema minu väidetega. Siis hakkas jälle oma häda kaebama, et talul on põllud vesised ja halvad, hooned tahavad parandada jne, et kas ma ei oleks nii lahke ja ei saaks kuidagi suurte härrade peale mõjuda, et nad temale mõnisada tuhat põllumajanduslist laenu annaks. Justnagu ma mõni põllumajanduse instruktor oleks. Püüan temale selgeks teha, et ma nii mõjuv isik ei ole ja soovitan temale pöörda vastavatesse asutustesse oma ettepanekuga. Imelik on, kuidas muidu arukas mees, endine kooliõpetaja jne, minult sarnaste asjade õiendamist loodab. Kuid muidu võetakse mind vastu, antakse öömaja ja kehakinnitust. Puudub küll see tavalik lahkus, mis mul siiamaale osaks on saanud, kuid peaasi, ma saan öömaja ja kehakinnitust, millest minul küllalt on.
12. juulil. Täna tõusin hommikul kella 5 ajal üles, et matkata Läti piiri poole ja kui võimalik ka üle piiri minna. Mul puuduvad seal tuttavad, kuid siiski puht oma huvides tahan minna väljamaale, kus ma veel kunagi pole viibinud. Tahaksin vaadata sealtpoolt piiri elu ja uurida, kuidas on lätlaste ja eestlaste vahekord piiri ääres ja sealpool piiri. Läbi heinamaade ja karjamaade matkates, kus tihti tuli võitlust pidada karjakoertega jõuan umbes keskpäevaks piiripunkti Schuldini tallu. Eemalt paistavad juba mõlemi riigi piiripostid. Ruttu läheb piiripunktis dokumentide järelvaatamine ja paari sammuga olengi "väljamaal". Kavatsen astuda kuhugi eesti tallu, sest läti tallu ei ole mõtet minna keele mitteoskamise pärast. Kuid siiski otsustan kõrvetava janu kustutamiseks lähedal asuvasse läti tallu astuda, et paluda juua. Ütlen "Tere" ja mulle vastatakse niisama. Selgub, et siin talus räägitakse eesti keelt, olgugi et siin asuvad lätlased. Nimelt on praegune peremees vene ajal Tartu lähedal mõisas valitsejaks olnud ja seega oskab eesti keelt. Lahked inimesed on need lätlased esialgu võõraste vastu. See on keskmise suurusega talu, et ta just väga hästi oleks sisse seatud, ei või öelda. Taluhooned väga korralikud ei ole, niisama ka põllutööriistad. Kuid selle eest on eluruumid väga hästi möbleeritud ja sisse seatud. Ei puudu ka klaver ja telefon. Telefon olevat pea igas talus sisse seatud. Praegu viibib siin talus karjainstruktor, kes on saadetud Riiast keskasutusest talude piimakarja revideerima ja juhatust andma. Kuid uhke rahvas on lätlased, upsakust ja kõrkust on palju, olgugi et väliselt püüavad lahked olla. Igatahes minule jäi sarnane mulje, et eestlane ei või kunagi lätlaste juures end kodusena tunda. Lätlased on palju elavamad ja armastavad eredavärvilisi riideid kanda, kui eestlased. Kuid üldiselt nad ei meeldi mulle; on tunda, et ei ole enam kodumaal, imelik, igatahes mitte ilusa kõlaga keel on ümberringi, nii et juba soovin jälle oma rahva juurde tagasi pöörda. Lahkun sealt, et külastada mõnda eesti talu ja siis pöörda võimalikult ruttu tagasi üle piiri kodumaale. Läti poolel ja piiri ääres elavad eestlased ei ole mõneski suhtes rahul piiriga, et see olla ebaõiglaselt aetud; nii olla mõnel talul suurem osa põldu ja mõni hoone Läti pool ja elumaja ühes juurviljaaiaga Eesti pool. Kuid eestlased ei hädalda nii palju piiri pärast kui lätlased, olgugi et piir nende huvisid mitte sugugi rohkem ei riiva kui eestlaste omi. Kuid lätlane on juba kord niisugune, kes alati nuriseb. Läti pool elavad eestlased kaebavad, et Lätis olla elu põllumehel raskem kui Eestis. Tuleksid hea meelega Eestisse, kuid piir ei luba. Õhtu eel jõuan tagasi üle piiri Eesti poole ja suundun Kaagjärve vallamaija. Ööd saadan mööda ühes piiriäärses läti väikeses talus, kus asub meie piirivalve ja kus mul suure palve peale lubati magada tallilakas. Kuradi tigedad on need lätlased. Kogu sellest väljamaareisist jäi sarnane mulje, et ei tahaks enam kunagi Lätimaale tagasi minna. Hommikul lakast maha ronides leidsin ennast ühest väikesest läti talust. Elutoas asus hulk mänguriistasid, mis olid klaver, kontrabass, tsello, viiul, pasunad igat liiki ja huulpill. Arvasin, et olen mõnes muusikaäris, kuid hiljem selgus, et perepoeg on Riia kõrgema muusikakooli õpilane ja need riistad on temal kõik tarvilikud atribuudid. Isegi kehakinnitust anti siin - piima ja võileiba, mille eest raha ei võetud.
13. juulil sammusin Kaagjärve vallamaja poole, kuhu keskpäevaks jõudsin. Sekretärihärrat ei olnud kodus, olla linna sõitnud, lubanud õhtuks koju jõuda. Otsustasin aega kasutada mujal ümbruses ja homme siia tagasi tulla. Mõtlesin külastada Kaagjärve mõisas asuvat valla algkooli arhiivi ja seadsin sammud sinna. Ilus suur mõisa ja tore härrastemaja, kus asub algkool. Koolijuhataja täidab lahkelt mu soovi ja näitab mulle kooli arhiivi, mis on väga väikene ja ei sisalda kuigi palju väärtuslist materjali. Kuid ta juhatab ümbruses elavate vanemate inimeste juurde, kes mulle võivad suusõnalist traditsiooni anda. Uurin vahepeal mõisa lähedal asuvat vanat Rootsi sõjateed ja Kaagjärve seltsimaja lähedal asuvat nn Nikluse mäge, kus pidavat olema vana kirikuase ja matusepaik. Tõepoolest, sellest mäest leian vanu kõdunenud luupuru ja jäänuseid. Nähtavasti on siin ristiusuaegne hilisem matusepaik. Vaatan ka tee ääres kasvavat üksikut kaharat mändi, kus rahvajutu järele olla noor naisterahvas kividega surnuks visatud. Silmad püüavad leida mõnda kivi ümbruses, mida kord visatud patuse inimese peale, kuid ei leidu siin kive. Võib olla on need kivid targu kusagile ära veetud, et mitte rahvas ei mäletaks seda jõledat tegu. Õhtul astun Kaagjärve kaldal asuvasse tallu, kus öömajale jään. Magan tallilakas värskete heinte peal.
14. juulil. Hommikul sammun vallamajja tagasi, kus sekretärihärraga kokku saan. See mees natukene halvasti räägib, vist keele viga; peab hästi teravalt kuulama. Tüübiline vallakirjutaja, kes näib oma eluga täiesti rahul olevat, näib et temal üldse korda ei lähe, mis väljaspool vallamaja sünnib, istub vaid väga iseteadva näoga laua ääres ja tunneb, et vaadake mina olen siin peremees. Ja kui mõni vana eidekene vallamaja uksest sisse tuleb, siis ei pööra ta oma auväärt korpust mitte tulija poole, vaid ilma üle õla vaatamata küsib: "Ja mis siis sinul tarvis oli". Ehk kui murrab pead mõne väga "raske ja keerulise" probleemi juures, mis harilikult valla asjaajamises ette tuleb, siis oodaku tulija kas või tund aega härra ette pääsemist. Ta auväärt proua istub ka laua ääres ja teeb kirjatööd, muidugi palga eest. Vallamaja vastas üle maantee asub ilus, korraliku välimusega maja. Nagu selgub olla see valla vanadekodu või rahvakeeles vaestemaja. Võõras võib väga hästi ka seda ehitust vallamajaks pidada, nii korralik on ta. Lahkun õhtu eel vallamajast, sest ei ole mõtet jääda siia öömajale. Jõuan Kaagjärve valla Rusi tallu, kus elab peremees Jüri Tuvikene, vana kauaaegne Kaagjärve valla peakohtumees, vallavanem ja üldse vana veteran-vallategelane. Väikene talu mäe all orus, vist ainukene õlgkatusega elumaja kogu vallas. Jüri on parajasti põllul vilja vaatamas, kui temale lähenen ja teretan. Asja kuulates, on Jüril väga hea meel, et just minuga on nüüd kohtunud, minuga, keda sarnased asjad huvitavad, mis Jüril juba ammugi keele peal kipitavad ja tahtnud kellegile rääkida, kuid alles nüüd on leidnud vastava isiku. Sammume siis elumajja, kus istet võtame. No Jüri on hea ja arukas jutumees ega ta asjata pole vallas kõrgeid ameteid pidanud. Ta teab täpselt ühte ja teist sündmust valla elust, oskab iseloomustada üksikuid vallategelasi ja annab kokkuvõttes ilusa ülevaate valla minevikust. Ka aastarvud on veel hästi meeles. Püüab küll ennast natukene kiita mõnes sündmuses, kuid selle peale ma tähelepanu ei pööra, sest peab ju endine valla peakohtumees end ka natukene esiplaanile tõstma. Täna ei jõuagi kõike jutustada, vaid homme lubab veel edasi rääkida, aeg on juba puhkama minekuks.
15. juulil. Täna läks jutt edasi. Kuni poole päevani kestab kibe töö, et jõuda üles kirjutada seda, mida Jüri räägib. Jüri seletab pikalt ja laialt oma isiklikke asju, kuidas mõned naabrid tema peale viha kannavad ja teda asjata süüdistab. Ta toob kapi pealt tolmunud vana venekeelse kohtu-uurija dokumendi, millest on näha, et Rusi talu lähedal on keegi vene urjädnik maha lastud, milles vihased naabrid on Jürit süüdistanud kuritööst osavõtmises. Kuid Jüri on oma süütust jõudnud tõendada, nii et jäänud karistamata. Meie jutuajamine kestab õhtupoolikuni, millal juba lõpp tuleb ja ma otsustan sammuda veel mõnda talusse, kuhu Jüri soovitab minna. Jään Pukritsa tallu ööseks.
16. juulil. Külastan lähedalolevaid talusid, et võimalikult rohkem koguda suusõnalist traditsiooni, sest võib olla, et mõne aasta pärast on mõnigi hea jutumees maamullas. Kuid need peremehed ei tea ka midagi enam juurde lisada Jüri Tuvikese seletustele. Nii head ülevaadet Kaagjärve valla minevikust ei suuda enam keegi anda kui Jüri Tuvikene.
17. juulil. Võtan suuna Karula kihelkonna põhjapoolsemasse ossa - Iigaste mõisa. See on praegu küll Karula valla osa, kuid ennem moodustas ta iseseisva valla oma algkooli ja vallavalitsusega. Sihtpunktiks on mul Iigaste mõisa, kus asub Iigaste Pauluse algkool, et tutvuneda selle arhiiviga. Valin kaardi järel kõige otsema tee, mis kaldub küll maanteest palju kõrvale, kuid viib kiiremalt sihile. Üle raudtee jõudes algab halb tee, tuleb sammuda vesist heinamaad mööda ja võsast läbi, mis on väsitav tee. Jõuan metsa äärde, kus heinalised heinu teevad. Küsin nende käest teed Iigaste mõisa; juhatatakse jõe äärt mööda, läbi vesise heinamaa. Möödun kuhjategijatest, kus juttu ajades selgub, et olen kokku juhtunud Karula vallavanema abiga. See informeerib mind Iigaste algkoolist ja juhatab otsemat teed sinna. Saabun õhtupoolikuks mõisa. Astun härrastemajja, kus peab asuma algkool. Selgub, et praegu asuvad kooli juures ainult kaks naisõpetajat, kuna juhataja puudub. Juhataja olla ametist tagasi astunud, et asuda enamtasustatavale tööle. Preili laob mulle ette kooli arhiivi, mis koosneb mõnest vanemast palveraamatust, mõned õpilaste tunnistused ja kooli revideerimise lehed. Väärtuslist materjali ma ei leia. Üldse juttu vestes naisõpetajatega selgub nende pahempoolne ilmavaade ja ka kohalik lahkunud juhataja olla suurem sotsialistlise voolu juht ja organisaator olnud ümbruses. Avaldati arvamust uue juhataja suhtes, et see tingimata peaks pahempoolse ilmavaatega olema, sest vastasel korral olla tal siin raske tegutseda ja ei valitsevatki üldse mittesotsialisti. Siin ümbruses olla täiesti jäme ots sotsialistide käes ja nende pilli järele pidavat ka õpetajad tantsima. Mõisa endine omanik von Schultz elab praegu ka vanas härrastemajas ja minule nimetati muuseas, et ta kaunis kehvalt elavat. Mõisa on muidu ilusa koha peal Emajõe kaldal ja on võrdlemisi suur. Endine omanik von Schultz olla okupatsiooni ajal rahva vastu heatahtlik olnud, mille tõttu tal praegu on mõnekümne vakamaaline maatükk kasutada.
18. juulil. Puhkan veidi koolimajas, sest viimaste päevade pikad marðruutid on tublisti väsitanud. Külastan mõisa piiritusevabrikut ja vaatlen vabriku sisseseadet, kus juhataja hr Rägo lahkelt seletust annab. Ühtlasi annab ta kokkuvõtliku ülevaate viimastest sündmustest nagu okupatsiooni ajast, punaste sissetungimisest Iigastesse ja 1905. a. sündmustest. Kogun veel suusõnalist traditsiooni kohaliku rahva käest ja külastan samal otstarbel mõnda mõisa lähedast talu. Üldse viibin siin kuni 21. juulini.
21.-23. juulini matkan edasi põhja poole kihelkonna ossa, kus peatun mõnes talus. Kuid siit ei leia ma kuigi palju materjali. Lõpuks jõuan 24. juuli õhtuks Karula jaama, kust algab kodureis. Reis on seega kestnud 22 päeva, mille jooksul on terve kihelkond jala pikuti ja risti läbi matkatud. Arvan, et jalgrattaga oleks see matkamine enam väsitavam olnud kui jala. Olen oma tööga rahul, olen leidnud igal pool lahket vastuvõtmist nii öömaja kui ka kehakinnituse suhtes ja isikud, kelle poole olen mõnesuguse sooviga pööranud, on võimalikult alati püüdnud need rahuldada. Ega see Karula rahvas võõraste vastu nii halb olegi. Ka koerad on neil võrdlemisi hea kasvatuse saanud, jäädes võõrast alati auväärt kaugusse, ehk kuigi mõni on minule oma hammaste teravust püüdnud tõendada, sellele olen lahkelt oma kepi vastupidavust tunda andnud.