| 1176. | MA RIPPUN TUTTIPITI LAES, MO KEEL RIPPUB ÄRA MO SUUST, MA POLE LIHAST EGA LUUST, SAAN VANAKS, MITTE HALLIKS, SEE MO ÜLEM TÖÖ, ET KUTSUN NOORI JA VANU, KES MINU KUTSUMIST KUULEB, SEL POLE MITTE PIME ÖÖ? Kerikukell - 1+14+8+7 = 30 (41) var. |
| A1. | Ma ripun tuttipidi palkis, mu keel see ripub välja suust, saan vanaks, aga mitte halliks, ma pole ka ei lihast, luust, see on mu kõige ülem töö, et noort ja vana kutsun ma, neil pole enam pime öö, kes võtvad seda kuulda ka, kui oled mees, siis ütle sa nüüd usinast, kes olen ma? Sind tunnen ma, mind usu sa, kes tutis kõlgub palkis, sa oled vask, mis kumiseb, ja kelluke, mis heliseb Anonüümne autor, pseudonüüm "-e-" (PPost. nr. 37 ja 39 (1864) 295/6 ja 311): omaloominguline tekst ° PPost. nr. 37 ja 39 (1864) 295/6 ja 311 |
| A2. | Ma ripun tuttipidi palgis, keel mul ripub välja suust, ma lähen vanaks, mitte halliks, ma pole mitte lihast-luust, ma noori-vanu kutsun kokku, kes minu kutsmist võtvad kuulda, neil pole mitte pime öö? Kirikukellad KJn 1973 (M. Kaur) |
| A3*. | Ripub tuttipidi palgis, ta keel see ripub välle suust, ta pole lihast ega luust, ta hüieb noort ja hüieb vana, kes tema kutsmist kuulda votab, sel pole enam pime öö? Kirikukell Jõh 1892 (A. Tõnurist) 2Jõh - 2 var. |
| A4. | Ma rippun palkist tuti otsas ja minu suust käib välja keel, ma lähen vanaks, mitte halliks, ma pole mitte lihast-luust, see on mu kõige ülem töö, et noort ja vana kutsun ma? Kirikukell Han 1968 (L. Briedis) |
| A5. | Ta ripub tuttipidi palgis ja keel tal välja ripub suust, ta läheb vanaks, mitte halliks, kuid see on ta kõige ülim töö, et noort ja vana kutsub ta? Kirikukell Muh 1954 (U. Liik) |
| A6. | Ripun tuttupiti palgih, mu keel käib välja suust, see on mo kõige parem töö, et noori-vannu kutsun ma? Kerikokell Räp 1962 (M.-A. Kadarpik, U. Kolk, E. Oja, I.-P. Padernik) |
| A7. | Ma ripun tuttipidi palgis ja mu keel on mu suust väljas ja vanaks ma lähan, aga halliks ei läha, ja mu hääl kutsub küll noort ja vana? Kirikukell Vil 1894 (A. Suurkask) |
| A8. | Mees ripub tuttipidi palgi küllen, ta saab vanaks, ometi mitte halliks, ta kutsub noori ja vanu ende manu? Kirikukell Trv 1894 (J. Kuusk) E EM2 79 (987) |
| A9a1. | Ripub tuttipidi palgi küljes, keel ulatab välja, kutsub noori ja vanu? Kirikukell TMr 1930 (E. Schmidt) |
| A9a2. | Tuttipidi ripub ta palgis, keel tal väljas, kutsub noort ja vana? Kirikukell Plt 1932 (A. Zimmermann) |
| A9b. | Ma ripu tuttupitti palgin, keel ripnes suust väljan ja egä kõrd, kui ma hüüä, siss kuuld noor ja vana? Kirikukell Hel 1889 (G. Habicht) |
| A10. | Nupp tuttipidi palkis, kutsub iga päev hingeleisi oma juurde? Kergukell Emm 1891 (J. B. Mäns) |
| A11. | Tuttipidi palkis ripub, keel tal suust välja tolgub? Kirikukell Pär 1888 (H. Saat) |
| A12+. | Ma ripun nagipidi palgis, mu keel on hammaste vahelt väljas, mu laulu võtvad kõik rahvas kuulda, ma saadan noored ja vanad igavesse kodu? Kirikukell Trm 1991 (A. Tuisk) Lai, Trm, Kan - 3 var. |
| B1a. | Ma ripun tukkapidi puus ja keel mul ripub aga suus, ma kutsun noort ja vana, ma lähen küll ka vanaks, ei lähe mitte halliks? Kirikukell Krk 1888 (J. Mägi) |
| B1b1. | Ma tuttipidi ripun puus ja kiil mul ripub välja suust, ma lähe küll vanass, aga mitte halliss, ma hõika nuurt ja vanna? Sainakell As 1996 (A. Korb, E. Vahtramäe) |
| B1b2. | Tuttupidi ripun puus, keel on mul suus, ma lähen küll vanaks, aga mitte halliks, hõigun ikka noort ja vana? Kirikukell Nõo 1924 (L. Rosenberg) |
| B2. | Ta ripub tukkapidi puus, ei ole ta lihast, luust, ei maast, kuulutab uudist nii noorele kui vanale? Kirikukell Puh 1933 (L. Saar) |
| B3*. | Ma ripun tuttipidi puus ja kiil mul välla ripub suus, vanaks ma lään, aga hallis ei läha? Kirikukell KJn 1936 (L. Köögardal) Vil, KJn, Urv - 3 var. |
| B4a. | Ripub puu otsas, kutsub noori, kutsub vanu? [Lahendus puudub] Vig 1888 (M. J. Eisen) E EM 134 (1257); E EM2 117 (1642) |
| B4b. | Külgub puu otsas, kutsub noori ja vanu? Kirikukell Vig 1869 (M. J. Eisen) E EM 69 (516; E EM2 62 (671) |
| C1. | Ma rippun tuttipiti laes, mo keel rippub ära mo suust, ma pole lihast ega luust, saan vanaks, mitte halliks, see mo ülem töö, et kutsun noori ja vanu, kes minu kutsumist kuuleb, sel pole mitte pime öö? Kerikukell Vai 1936 (M. Tarum) |
| C2. | Ma ripun tottipedi laes, mul keel on kistu vällä suust, mu kõige ülem töö on see, et rahvast kutsun kokko ma? Kerikukell Lüg 1889 (E. Bachmann) |
| D1. | Ma ripun kui üks tutike ja keel mul ripakile suus ja igaüks mind kuulatab, kas olen kaugel või ligi? Kell Amb 1894 (J. Neublau) |
| D2. | Läheb vanaks, ei mitte halliks, keel tal ripub suust väljas, kutsub noori, kutsub vanu, kõik sinna ruttavad, ei seal pole pime aega? Kirkukell Tõs 1890 (M. Kirikall) |
| D3. | Keel on, aga ei saa rääkida, vanaks lähen, aga haleks [sic!] ei jää? Kirikukell Nrv 1904 (M. Russmann) |