Vastseliina pärimus
Naljad
E 45386/7 (9) < Vastseliina khk. - Gustav Sander (1905) Sisestanud USN
Kosilasele antakse noorema tütre asemel vanem.
Rõugu kihkunnah Külmä küläh elli üts noormees nimega Peeter Raube, kes kosjul kävvüh hinda üle lask lüvva. Timä käve isaga Tsääragu küläh kosjul, kos timä noorõmba sõsarõ Katri kosõ, kes oigõ illos tütrik oli. Viimäte, ku kolmõ nädäli peräst aig laulata oli, saadeti vanõmb tütar Ann altari ette. Häbelik noormees es tihka umma mõrsjat kaiaki, nii et kerkherr nä paari pand. Nii saigi Ann julgõit timäga "käpä kokko" panda, mis ka ilma mutümalda sündü. Kosilanõ sai petüsest ainult sis arvu, ku kõrtsi minti "laulatusõ liiku" jooma. Sis pässi mehel silmä vallalõ ja näkk, mändsega oli paari pantu. Ta võtt toosamaga arr ja elli nii kui ta sis sai; no umma nä mõlõmba havvah. Rõugu pool um parhilla veel vana kosilase pilkamine rahva suuh alalõ: "Katri kositi, Ann anti."
RKM I 7, 497/8 (2) < Sangaste khk., Kuigatsi k. - Voldemar Teder < Voldemar Teder, s. 1906 (1964) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2007, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2009
Nii juhtunud äpardus Vastseliina õpetajaga. Pidanud pühapäeval jutlust kirikus. Pärast jutluse lõppemist saanud ta oma pruudiga kirikus kokku ja pidanud viimast kodu saatma minema. Enne aga läinud ta kellamehe juurde ja ütelnud, et ole hea ja pane kiriku uksed kinni. Kellamees lubanudki uksed kinni panna, aga enesel juhtunud sama lugu, et läinud mõrsjat saatma ja tagasi ei saanud ennem kui hommiku eel - enne päikese tõusu. Läinud ja keeranud siis kiriku uksed lukku. Vahepääl õhtu eel olid kirikust möödaminevad jutlevad naised märganud, et kiriku uksed on lahti ja tõuganud väljastpoolt kinni - aga kellamees kui sai uksed lukku keeranud, et kodu minna, kuulnud korraga kolinat kirikus, aga ei julgenud üksi sisse vaatama minna - rutanud õpetaja juurde kiiresti ja rääkis, et keegi on kirikus ja kolistab. „Ei saa ju keegi sääl olla muud kui „kuri vaim“,“ ütles kellamees.
Õpetaja riietunud ja tõmmanud ametmantli selga, piibli kätte ja läinud kiriku ukse taha - pidanud väikese kõne, siis avanud kiriku uksed ja ütelnud: „Lasen sind välja isa, poja ja pühavaimu nimel“. Sel ajal jooksnud siga uksest välja, kohe õpetaja jalgade vahele, nina jäänud seal õpetaja mantli sisse kinni ja nii pidi õpetaja sea seljas edasi kihutama, visanud piibli ja lauluraamatu maha ning ütelnud: „Jumalaga köster ja kellamees, teie pärast pean mina põrgu minema.“
Siga oli päeval pärast rahva äraminekut uksed lahti olles kirikusse pääsenud ja nüüd jooksis ta suure hirmuga, õpetaja seljas, kodu poole läbi küla, kuidas jalad võtsid. Üks vana naine istunud akna all ja näinud, et hommikul vara keegi tuleb, ütelnud siis oma mehele: „Oi heldekene, üks mees läheb juba nii vara põllule ja veel pooljoostes, harkader seljas.“
Siga viis õpetaja enese lauta, kuhu õpetaja langenud maha poolminestunult. Üles ärgates tahtnud õpetaja laudast välja tulla, sel silmapilgul tuli peremees sealauda juurde, nähes õpetajat tänas ta teda, et õpetaja võttis vaevaks tema siga tulla õnnistama. Õpetajal olid silmad häbi täis ja ta ei julgenudki otsa enam kaua kellelegi vaadata.
H I 6, 160/1 (3) < Vastseliina - J. Sandra (1895).
Pruut ei pea peigmehe saladust.
?ts vanaajaline noormees armastas ?te t?tarlast ja olli n?us v?tnu teda ?r? kosida. Ent enne veel tahtse ta teda ?te proomi p??le panda, et ?r? n?t?, missugune keel ja meel t?l om. Ta k?neles t?lle sis ?ten ?tsikun paigan ?te ja t?ist asja. Viim?te ?tel ta veel hoiataden: "Ma k?ll k?nelasi sulle veel m?nd asja, aga ma ei tohi, vahest saa keaki teeda, sis ei ole illus kuulda." - "K?nele iks, kallikene," pallel m?rsja, "ma ei taha kellegi midagi ?r? k?nelda, mis meie siin k?neleme!" Poiss karistas m?rsjat veel ?ts k?rd kangeste ja ?tles sis: "Imeline asi johtu mulle: ma l?i muna! Jumala perast, ?ra sa kellegi k?nelgu, sis ei tihka ma enamb kotostki jalga v?lja panda!" T?trik lubas kindmaste suu pita, vaik olla kui ?ts haud. T?isel p?ival sai tema oma k?ige armsamba s?braga koko ja ?tel: "S?brakene, mul on ka kosilane, imelik kosilane. ?r? sa, s?brakene, kellegi k?nelgu - tema karist minno v?ega -, mis ma sulle seleta. Tema l?i ?te muna!" - "V?eh, ime! Missugune muna ta sis peas olema, mis poiss loop? Vanarahvas k?nelesi k?ll, et kui kikas muna loop, too olevat ravvane." - "S?brakene," ?tel m?rsja, "saa-es mul ka k?s?tus, missugust karva ta peas olema." S?ber sai j?lle oma s?braga koko ja ?tel: "Too kosilane loovat munne! M?rsja esi k?neli, et kats munna olli loonu ja t?lle seletanu - kangeste karisten -, mitte kellegi k?nelda." See k?neli j?lle omale kosilasele, et too poiss olli loonu kolm munna. Poiss sai j?lle kosilasega koko ja ?tel: "Kuule, veli, sa p?rutavat munne nii kui m?ni kana ega p?iv! Nii olli su m?rsja esi k?nelnu, k?lap t?lle sa iks olet seletanu." Kosilase s?? l?ts t??s. Ta l?ts m?rsja poole ja n?udse perra, mis jutt too om. M?rsja vaband henda v?ega, ent siski - mis k?neldu, too om kui tsirk lendaman, keda keaki kinni ei saa. Kosilane j?tt teda sis sama maha.
H I 6, 161/2 (4) < Vastseliina - J. Sandra (1895).
T?druk tundmatu n?ol kiidab ennast kosilasele.
Vanalaiga l?ts ?ts kosilane kosjule. Muidogi kituse perr? ja ealgi es ole ta m?rsjat enne n?nn?. Kui kosilane esamehega majja l?tsiva, n?iva nema, et m?rsja es ole meeleline. K??niva ka tagasi ja l?tsiva kodo. M?rsja haard m?istuse koko, joosk l?bi saarde ja soie kosilasile ette. S??l ta k?sse: "Mehe, kos te k?ve?" - "K?ve kosjul," koste vanemb mees, "kiteti ?ige illos ja h?? t?trik ollev, aga t?hjagi !" - "Mis t?l sis viga om?" k?sse t?trik. "Ah, om pika palgega ja harvu hammastega," koste kosilane. "Mis sa t?hja, veli, toost pelgat: linik katt pika palge, huule harva hamba!" Mehe v?ti n?u koko ja k??ni tagasi. M?rsja lipas ka tagasi l?bi saarde ja soie kodo poole. S??l v?eti asi vastseste k?sile ja asja aeti joonele. Perast saiva ka sajaki. M?ne kuu perast sai s?ber noore abielomehega koko ja k?sse: "Noh, s?ber, kuis k?si k?? katsik-elon?" - "Mis ta no k??, l?tt kah kui lepatse reega. Vana lauluga, s?brakene, on mu elok?rd ?tek?rraga k?ik ?ra ?teldu:
K?ve otsma kenatsid,
Poole ikka ilosid -
Saie k?tte k?rvikese,
M?dajalga m?rakese!
H I 6, 162 (5) < Vastseliina - Jaan Sandra (1894).
T?druk kraabib kosilase kuuldes oma k?htu.
b) Vanalaiga l?ts ?ts kosilane kosjule, muidogi juhatuse ja kituse perr?. Kui ta ligi m?rsja koto sai, v?rises mehekeset s?da rinnun. Ta l?ts julgust kokko v?ten viim?te sendsehe, kulles ka s??l ?ige ter?v?lt usse takan, mis taren tetas ehk k?neldas. Selle aja seen tulli ?ts p?lvek?rgune t?tarlatsekene v?lja ja kosilane k?s?s: "Noh, h?? latsekene, kas teil leiba k?dsetas, et taren m?hke kaabitas?" - "Ei!" ?tles v?ikene, "too ts?dse s??t omma k?ttu." Kosilane k??nd k?rmaste tagasi ja es tihka, es taha enam tarre minnagi, niisugust "m?h?kaabitsejat" kaemagi.
H I 6, 529/30 (12) < Vastseliina - J. Sandra (1895)
Mida vanem t?tar, seda rohkem saab kaasavara.
?tel isal olli kolm t?tard, kelle seast jo k?ige nooremb k?mme aastat kosilast olli ootnu, ent nee pika p?iva es ole seeni ajani veel ilmunu. Naa, kelmi, lasiva kallikesil kavva oota ja vahti, nii kui silma p??st kakkesiva. Seda kurva luku panniva ka vanemba t?hele, ja ema ajamise p??le pidi esa punga pera p??le koputama, et seda tilinat ja helinat kuulden m?nigi noormees neiusit t?hele panema nakkas. Jah t?este! Olli hel? v?ljan, et t?tardele raha p??le pandas, tulli ka ?ts noormees neiukeisi kosima. Ta lask ka es? kolm t?tard noorembast vanembani ommi silmi eest m??da minna, nii kui m?ni h?rja- vai lehmakaupmees. Olli nooremb silma esn, k?sse noormes esalt: "Kui paljo saap see kaasraha?" - "Viisk?mmend rubla," vastas vanamees. Noormees k?sse: "Kui paljo saap see kaasraha?" - "See saap sada ruublit," vastas vanamees. N??d tulli kolmanda kord n?o ette astu. Noormees k?sse: "Kui paljo saap see kaasraha?" - "See saap sadaviisk?mmend ruublit." N??d, kui k?ik kolm m??da olliva l?nn?, k?sse noormees: "Kas sul enamb vanembat t?tard ei ole?" Vanamees ?tel: "Kulla poig, ei ole enamb!" Et vanembat enamb es ole, v?tt noormees k?ige vanemba ?ra, kuna ta esi kitel: "Mida vanemb, seda paremb!" Aigu pite korjasiva rahaahne nooremehe ka t?ise s?sare tano ala ja v?tiva rehknungi perra naise.
H I 6, 660/1 (16) < Vastseliina - J. Sandra (1805).
Vanamehed s?idavad kirmasele ja l?hevad t?lli.
K?last kolm verstakest maad kaugel olli k?rts, kon t??mb? kirmas peeti, kohe vana kui noor p?hap?iva p??lel?une ajal kokko l?ts, et s??l noorile nalja ja vanule viina saas. K?last olliva k?ik ?r? l?nn?, kel e?le jala kanniva, et kirmasse kenast lustist ja l?bust osa v?tta. Ainult kats vanna mehekest olliva kodo j??nu, kes n??d otsekui vangin suure igavuse seen kirmasse p??le m?tliva. ?tel vanakesel olli saan, t?isel hobene; naa m?rgeva ja peiva n?u kokkoja l?tsiva ka peran muid kogoni h?mariku aigu veel kirmassele. Teel naksiva vanakese ilosa s?idu p??l laulma; ?tes ?tel: "S?ida, s?ko!" - teine: "Kerenda, saan!" Nii lauliva nema ?tteluku, kooni kolm versta s?idetus sai. Kirmassel es kae vanakese midagi muudkui ennegi m?ne tobsi viina saas. Pea tulliva ka turila p??ga latse ja lastelatse vanakeste mano, veiva naa k?rtsi ja anniva n?ile m?ne l?vvat?vve m?rodat, mille p??le kats vanakest r??msa meele ja hel?ga laulu l?vveh kodo poole kihotiva. Laulu vahel tulli j?lle jonnikas poonitamine ette, kon ?ts ?tel: " S?ida s?ko!" - teine:"Kerenda, saan!" N??d l?ts sellel, kellel s?ko olli, s?a t??s. Ta saistas ka ?les ja karas "kerendajast" saanist v?lja, haard ruttu oma hobese vehmerde vahelt vallale ja iste hobesele salga nink ?tel t?isele vanakesele: "Noh, teeda, lase no saanil kerenda, ega mu s?ko s?ida es!" Tuhatnelja tolmas ta huba lumega edesi, ent t?ine pidi ootma,kooni vasta poolt ??d k?la kirm?selise kodo poole tulliva, sis veel p?ssi vanakene k?lmetamisest ja "kerendajast" saanist vallale. Vanakene sai n??d targas, et saan es kerenda, enge s?ko s?it.
H I 6, 529/30 (12) < Vastseliina - J. Sandra (1895).
Mida vanem t?tar, seda rohkem saab kaasavara.
?tel isal olli kolm t?tard, kelle seast jo k?ige nooremb k?mme aastat kosilast olli ootnu, ent nee pika p?iva es ole seeni ajani veel ilmunu. Naa, kelmi, lasiva kallikesil kavva oota ja vahti, nii kui silma p??st kakkesiva. Seda kurva luku panniva ka vanemba t?hele, ja ema ajamise p??le pidi esa punga pera p??le koputama, et seda tilinat ja helinat kuulden m?nigi noormees neiusit t?hele panema nakkas. Jah t?este! Olli hel? v?ljan, et t?tardele raha p??le pandas, tulli ka ?ts noormees neiukeisi kosima. Ta lask ka es? kolm t?tard noorembast vanembani ommi silmi eest m??da minna, nii kui m?ni h?rja- vai lehmakaupmees. Olli nooremb silma esn, k?sse noormes esalt: "Kui paljo saap see kaasraha?" - "Viisk?mmend rubla," vastas vanamees. Noormees k?sse: "Kui paljo saap see kaasraha?" - "See saap sada ruublit," vastas vanamees. N??d tulli kolmanda kord n?o ette astu. Noormees k?sse: "Kui paljo saap see kaasraha?" - "See saap sadaviisk?mmend ruublit." N??d, kui k?ik kolm m??da olliva l?nn?, k?sse noormees: "Kas sul enamb vanembat t?tard ei ole?" Vanamees ?tel: "Kulla poig, ei ole enamb!" Et vanembat enamb es ole, v?tt noormees k?ige vanemba ?ra, kuna ta esi kitel: "Mida vanemb, seda paremb!" Aigu pite korjasiva rahaahne nooremehe ka t?ise s?sare tano ala ja v?tiva rehknungi perra naise.
H I 6, 660/1 (15) < Vastseliina - Jaan Sandra (1805).
Vanamehed s?idavad kirmasele ja l?hevad t?lli.
K?last kolm verstakest maad kaugel olli k?rts, kon t??mb? kirmas peeti, kohe vana kui noor p?hap?iva p??lel?une ajal kokko l?ts, et s??l noorile nalja ja vanule viina saas. K?last olliva k?ik ?r? l?nn?, kel e?le jala kanniva, et kirmasse kenast lustist ja l?bust osa v?tta. Ainult kats vanna mehekest olliva kodo j??nu, kes n??d otsekui vangin suure igavuse seen kirmasse p??le m?tliva. ?tel vanakesel olli saan, t?isel hobene; naa m?rgeva ja peiva n?u kokkoja l?tsiva ka peran muid kogoni h?mariku aigu veel kirmassele. Teel naksiva vanakese ilosa s?idu p??l laulma; ?tes ?tel: "S?ida, s?ko!" - teine: "Kerenda, saan!" Nii lauliva nema ?tteluku, kooni kolm versta s?idetus sai. Kirmassel es kae vanakese midagi muudkui ennegi m?ne tobsi viina saas. Pea tulliva ka turila p??ga latse ja lastelatse vanakeste mano, veiva naa k?rtsi ja anniva n?ile m?ne l?vvat?vve m?rodat, mille p??le kats vanakest r??msa meele ja hel?ga laulu l?vveh kodo poole kihotiva. Laulu vahel tulli j?lle jonnikas poonitamine ette, kon ?ts ?tel: " S?ida s?ko!" - teine:"Kerenda, saan!" N??d l?ts sellel, kellel s?ko olli, s?a t??s. Ta saistas ka ?les ja karas "kerendajast" saanist v?lja, haard ruttu oma hobese vehmerde vahelt vallale ja iste hobesele salga nink ?tel t?isele vanakesele: "Noh, teeda, lase no saanil kerenda, ega mu s?ko s?ida es!" Tuhatnelja tolmas ta huba lumega edesi, ent t?ine pidi ootma,kooni vasta poolt ??d k?la kirm?selise kodo poole tulliva, sis veel p?ssi vanakene k?lmetamisest ja "kerendajast" saanist vallale. Vanakene sai n??d targas, et saan es kerenda, enge s?ko s?it.
H I 8, 55 (1) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1895)
Vanaisa söögu õige vähe.
Küläline panti perrega üten sööma, ja pääle muu toidu säeti ka külalise perast taldrikuga võid lavva pääle, kost külaline kui ka oma pere edimält sööma naksiva perenaise soovi pääle. Kidsil perenaisel läts silm lajas, et võid hulga sööjide sean kui ärä sulli, ja ta suu läts ka lajas ütlema: "Uma rahvas, võtke veitsi!" Ja vanaesale käega tüünäten uüel ta esieralikult: "Vanaesa, sa võta veel õige veitsi!" Vanaesakesel naksiva selle pääle silma vett jooksma, nink külalisel seda kuulden ja näten lätsiva ka suupala' risti kaalast alla, ja ta pand luidsa käest ja tulli lavva mant. Sääl ütel kidsi perenaine: "Tohoh, mis sa no söö-ös? Ega ma sul es keela söömäst! Söönu iks kõtt täüs, võt kõtu-täüs iks võlah om; ku ma sinnä lää, küll sis kätte saa!"
H I 8, 55 (2) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1895)
Naine toob koogi asemel villu kingiks.
Vanast olli siin Lükärdi külan (Vastseliina vallan) üts poolemeelega perenaine elanu, kes omma sõpra kaejatsile läts, kon ta kõnelema näkas: "Sõbrakene, mul olli ka täämba pahandus. Küdsi no hüä perast, siia kaejatsile tulla, võiu-vadsakese, panni ahjo. Lätsi kõrrakese ao perast kaema - es ole midagi, muudkui veepisukene oli enne asemel! Ole-es mul perast enamb minkagi enamb siia, tulla kui panni paari naklu villu räti pääle. Ole no, sõbrakene, seosamakagi rahul!" Nulganaine olli oma nõrgameelelise "kaejatsi" andega muidogi rahul.
H I 8, 154 (6) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1895)
Ema tuleb külla, kui tütar ühe käega sööb ja üksi kõneleb.
Vanast ütel üts ema omale tütrele sajapäival jumalaga-jätmise man: "Tütrekene, mitte enne ei lää ma su poole külla (kostile), kui sa nakat üte käega sööma ja ütsinda kõnelema." Tütar, kes kavala ema ütlemisest arvu es saa, sei alati oman igävüsen üte käega ja äie ka ütsinda juttu nigu sõber sõbraga, looten, et nüüd ema tulep ja ta igavat võõrast ello lõbustap. Ent ema ei tule. Tütar arvas, et ema tühja om kõnelnu nink jätt ema-ootmisegi maaha.Aasta perast, kui tütrel tütar olli, nink ta seda üsän hoiten üte käega sei ja latsele kõneli, ilma et temast vastust sai, tulli ka ema tütre poole külla. Tütar joosk suure rõõmuga emale vasta ja ütel: "Oh, emakene, mis tulet sa nii paljo ao perast?" Ema ütel: "Tütrekene, kas ma sulle es ütle, et ma mitte enne ei tule, kui sa üte käega sööma ja ütsinda kõnelema nakat! Nüüd om see aig kaen, kon sa häda ja armu perast nii peat tegema ja teet kah!"
H I 8, 181 (1) < Vastseliina, Misso v., Tsäpsi k. - Jaan Sandra (1895).
Kes kõige armsam, see kõige ilusam.
Üte suure turu pääl käve vanast üts viie-aastane tütarlats kibedaste ikken ja omma emmä takan otsin. Vaivalt saadi tema nuutskvast häälest arvu, mis ütte viisi vahetpidamada hõik: "Emä, oh emäkene, mo illos emäkene, kos sa olet?" Rahval, kes temast edesi-tagasi mööda käve, olli halle meel niisugust leinajat latsekest näten ja kuulden. Mõne, kes tütarlatse murre põhjust teeda saiva, näütsiva ka tälle ütte ja tõist naisterahvast, küsiden: "Kas om see su emä?" - "Ei, ei," nuutske tütarlats, "mu emä olli paljo, paljo ilusamb!" Nüüd aste mõnigi illus noorik ja neiu ette, ikjale latsele hennast näüdäten ja küsiden: "Ehk ole minu su kaonu emä?" - "Ei, ei," ikk leinaja lats valuga, "mu ema olli kõigist inemisist kõige ilusamb !" Mõne naisterahva näksiva õkva kiustu perast ikja latse emmä takan otsma, et näta saas, kuis illus temä "kõige ilusamb" emä peas olema. Viimate saiva nemä üte poolpümme naisterahva sandi manu, keda näten tütarlats tälle suure rõõmuga vasta joosk, latselikult hõisas ja ütel: "Emä, emä, mu kõige ilusamb, armsamb emäkene! Ütskord sai ma ommete sinno kätte!" Mõne turulise naariva latse ilusat emmä, ent mõne' ütliva henda keskel: "Jah, nii om see lugu: kes kõige armsamb, see om ka kõige ilusamb ja paremb!"
H I 10, 286 (2) < Vastseliina - J. Sandra (1896)
Vanatüdrukut ei tee ehted ka ilusamaks.
Üks vana preilikene valmist ka henda palli pääle minema, mille tarvis ta kõige uhkemba hilbu ümbre säeb, et hõite naküs valja näes. Viimate naas ta rätti päha säädma, mis kuigi viisi es taha passida. Kõige parembast passe ommetegi üts valgetkirja klaar rätikene, mida päha köüten ta peegli een sais ja ütel aiglaselt ja pikkamisi: "Nii om. Vanas läät, siis jäät kui vana tsoog. Ei tee ehtegi enämb ilosambas!"
H I 10, 287 (3) < Vastseliina - J. Sandra (18.96)
Pruut rõõmus peigmehe kingitud kringli üle.
Mitu paari kosilasi ommi mõrssidega olli keriku man "mõrsjakoolin", kon pääle selle kõrdsi manu minti, sääl õllut ja saia võeti ja pruugiti. Üts mõrsja, kes päälegi ka pudikeelega, olli ka oma kosilase käest üte kringli kingituses ja hääs meeles pool muide nägemada saanu. Ta tulli ka tõiste manu ja küsse: "Noh, sõblakese, kas teile ka midagi hüas meeles osteti? Mulle küll ost mu oma ilosa klingli. Sõblakese, sõblakese, ega ta no muud ei ole kui alm (arm)!"
H II 62, 363/4 (3) < Vastseliina - Jaan Sandra (1899)
Tüdruk arvab, et poisi peks tähendab kosjakavatsust.
Üte usina ja virga imä ainukene tütar läts mõtsa kütüst kogoma, kuna muu maailm jo kesva tekk. Virk näiokene arvas veel aigu külält olevat kõik tetä, mis muul maailmal jo arr oli tett, ja heidas mõtsa edimätse poolele jäänü haokoo pääle magama, et hinnast rasse töö tarbis häste vällä puhata. Just toolaiga õnnahtu üte küla noormees näiost mööda minevat, kes valmis tettü kütüsepõldu kõplaga üle käve kaemah, ent mõnt kannujuurt kõplaga üle tsaka, kohe ader ja ägil es ole puttunu. See kopsas ka virgale kütüseragojale kõplaga perst pite ja hõigas: "Üles, kas nii saja aos linnasse saava, kui kütust rakoh magama heität!" Kui noormees kavvembahe sai, karas ka näio maast üles nink naas kodo poole kaksema, kirvestki poolele jäänu haokoo kõrvale maale jätteh. Kotoh joosk ta suure lõõdsutamisega imäle mano, kes veel hummongust jako poolalaste sängüh oli, ja ütel tälle: "Maama, maama, mu meeli-maräkene, tuleko ruttu üles ja umble mulle õige ruttu üts uus-vahtsene hame, vai hott vanast teräkotistki. Mulle jo tsura kõplaga perst pite lei, ku ma mõtsah hako rakoh magama heitsi, ja Ütel: "Üles! Kas nii saja aos linnasse saava, ku kütust rakoh magama heität?" Võt tä-õks minno sügüse arr mõtles võtta, milles ta sis mulle kõplaga lei ja saja-linnasist kõneles." Kas imä mõistus ja nõu naas kostki tütrele vahtset hameht umblema vai mitte, ei jutusta rahvasuu enämb.
H II 69, 237/8 (21) < Vastseliina, Misso v. - J. Sandra (1892)
Naene loodab, et mees toob uued särgid.
Mees läts liina, et siält ütte ja tõist kraami osta, mingä reheperäpüttä pidama naada. Õnnõkombel sai ta ka liinast õigõ odava hinna eest kats tapõtut luika osta, kink pudsaja külest veel kakmalda olli. Kui mees kattõ valgõ luigaga kodo lähkohe sai, nii et naane teda jo näkk, sis mõtõl ta: "Jah, mu mees om mullõ kats lumivalgõt hamõht ostnu, mis mul no viga!" Läts ja heit musta hammõ säläst nulka, nink oot, kooni mees vagi-vahtside hamõhtõga kodo tull. Alastõ-olõkih häbendelli ta sugu kah umma meest ja ta pagosi pingitagõhus paku taadõ käküssehe, kohe pini tarrõ tullõh alati pääle kusõttolloma oli harinu. Kui mees teda kotoh sinna ja tännä otsnu oli, löüse ta teda viimäte pingitagõhus paku takast üles, koh ta mehele häbelikult ülestunnistas, et ta timä käeh vahtsit hamit näteh musta hammõ nulka visanu.
H II 69, 331 (l) < Vastseliina, Misso v., Viitna k. - J. Sandra < Põrste Kusma, 68 a. (1902)
Laisk naine läheb sügisel vihtu tegema.
Üteh suurõh küläh oli hulk virku ja laisku naisi. Laisku siäh oll üts kõigõ laisõmb, kes aga päävi ni kavva hingäs, et ega hummogu uma ainuma lehmä-luukõsõ karüssel nüsmäldä mõtsa lask ai ja ja ta esi inne "karä-lõõnaht" (kell 11 hommikul) üleski tulõ-õs. Nii jäi vaesõkõsõl too kogoni nägemäldä, kunas tõõsõ naase üteh voorib viha-lehessih käve. A tiä vaesõkõnõ oot õks ega päävi, kunas muu' kabõhise lehessehe laava. Viimäte, kui jo suvõkõnõ otsah ja mihklipäävä poolpäiv käeh oll, läts timä kah, väits kaen, viha-lehessehe ja ütel esi hinne man: "Egas laisku pääle või-ei kaija; nakka muid vahtma, jäät peräkõrra vihulda!"
H II 69, 420 (l) < Vastseliina, Misso v. - J. Sandra (1902)
Mõisnik pahandab väikese sõnnikukoorma pärast.
Mõisaherr läts väikesele 1,2-aastakadsele põisikõsõlõ mano, kes sita-koormat pääle heit, ja ütel: "Kuulõ poiss, milles sa nii väiku koormaga mõisa läät?" Poiss kostõ: "Oh, herra, innitse koorma olli veel pallo vähembä!"
H II 69, 420 (2) < Vastseliina, Misso v., Viitna k. - Jaan Sandra (1902)
Vanatüdruk peab 30 aastat "Muri ahelais".
Tütrik, kes viimadse veerandiku pääl, paar aastat inne 50, ütele läsäle mehele naases ja vaesilõ latsilõ imäs sai, kostõ uma sajapäävä õdagul umatsile: "Noh, täämbä päivi lasõ ma Muri vallalõ, keda 30 aastaka ahilih olõ hoitnu." Nii ta ka tekk: sai kuräs naases mehele, tikõs ämmäkus vaõsilõ latsile. See om tõestõ sündünü.
H II 70, 288/9 (3) < Vastseliina - Jaan Sandra < Vaaksare Oloks (1904).
Tisleri kaval kosjajutt.
Mustõ elli üts paha hiitra-hööläjä, kia naist tahtsõ naada võtma. A mõrsjat es tiä kohki meelelist. Kitusõ perrä naasevõtmistes pia ta sukugi parembas kui petuse perrä võtmistki. Võtt esi üte kavala jutu üles ja naas ilosappi ja kuulsappi tütrikka läbi kõrrutama. Egäüte man uma jutt: "Paremb ette kõnõlda kui peräh purõlda: kui sa mulle naasest tahat tulla, sis piät egä päivi tarõst mu sitta vällä kasima!" Niigu ölõs puutõlvaga otsa lööd, nii taga-nõs ega näio hüäst hööläjäst kavvõdõhe, ehk täi küll uma illos maja ja pallo varra veel pääle kauba oll. Kui ta ni koll-nelli näiot läbi oli kõrrutanu, sai ta viimäte viienda märksaba näio kotale, kellele ka toosama kosäjutu arr kõnõli: "Paremb ette kõnõlda, kui peräh purõlda: kui sa mullõ naasest tahat tulla, sis piät sa egä päivi tarõst mu sitta välla kasima!"A tool näiol oli lodo otsah; ilma pikembä perrä mõtlõmiselda ütel ta: "Noh, tood taha ma hüä meelega tetä!" Hööläjäl oligi täht käeh, kost umma arr võidsõ tunda.
Kui pääle saju hööläjä umma amõditööd naas tegemä, kasõ illos noorik nättäva hüämeelega uma mehe sitta vällä ja pand pliidi ala valgit hüöli lasta kui lummõ.
H II 71, 405/6 (1) < Vastseliina - Jaan Jakobson (1903)
Mees ja naine endid poomas.
Vanast olli üts mees uma naasega tüllü lännü ja mõlõmbad olliva - naane ku mees - kergemeelega inimised ollu. Naane olli lännü hinnäst sendse otsa aganikku külmädämä ja es ole pia tagasi tullu. Mees olli oodenu - kui naist es tule, siis olli mees jälle lännü sinnäsamma hinnäst pooma õnnõi. Et kabõl selle tarbis liigä mädä olli ja kui mees hinnast kaala pittehülea olli naanu tõmbama, sis olli kabõl ära kakõnu ja meesolli maha sadanu ja uma perse naase pääd vasta ärä olli löönu, keä aganide sisen külmämah olli, aga mees olli mõtõlnu kivi olevad. Ja kui timä kabla otsast maha olli sadanu ja perse ärä lei, sis olli timä esi helläkeisi vandunu: "Kuri võtku nu poomise ja kõõ, ku ar tahtsõ hinnäst tapa!" Mees naas hoolega kivi aganide seest otsima, aga ei olnu kivi, vait uma naane!
H II 71, 409 (8) < Vastseliina - Jaan Jakobson (1903)
Isa hoiatab poegi uppumise eest.
Vanast olli ütel mehel pojad lännü ussaia all olevahe järve tsuklõma. Esä olli üüllü: "Kule, pojad, kui ti hinne ärä uputad, sis tarõ mano tulla ei tohi!"
H II 74, 970 (1) < Vastseliina - Jaan Sandra (1906)
Mees ei tea, kui palju tal lapsi on.
Vanast läts üts mees kerkesända mano latsõlõ ristmise-tähte otsma. Kerksänd küsüs: "Mitmõs läte seo sull no om?" Mees kostõ: "Kulla kerkesändäkene, ma ei tiiä ka õigõhe esiki! Nii pallo ma tiiä: säidse tükkü om vana naase latsi, sis Peep, Paap, Jüri Jaagu järgmäne ja üts no seo, kelle ristmise-tähte otsi."