Vastseliina pärimus
Muinasjutud
Vastseliina muinasjutud olid elavast pärimusest 19. sajandil või 20. sajandi alguses kadumas. Rõuge kihelkonnast on kirja pandud kõiki muinasjutu liike.
H I 10, 395/7 (6) < Se, Vastseliina - Jaan Sandra (1896).
NÄKS JA JOODIK.
Pia poole öö aigu tulli joodik, vanalaiga kõrdsist kodo tulema. Temä tee käve möödä pikalist järve veertpite, kon ta hennast iks järve=poolsest teest, tõisele poole hoit, et mitte ommi joobnuid jalguga järve es satas. Püst pimme öö olli, musta pilve landsiva kui tonte takan ajamisel taiva all, õdangu poolt hommongo poole, usinaste edesi. Kui ta õkva kest järve kotust sai, tulli üts toriseja=hellüga must mees manu, ja naas teda kurjaste näristen, handa pite järve vidämä, esi ähvärdävält toristen: "Ma via sinno järve põhja! Egä ma sinno enam ei jätä! Kavvas sa käüt taaha kõrdsi manu ja siist ega=õije kodo, mino rahu rikuten?" Vaene joodik pag. 396 värisi kõigest ihost, nink naas väega halehehe pallema, tedä veel seo kõrd asi ello jättä, temä ei tahta enämb eäälgi kõrtsi tulla. Vana näks, (sest see ta asi olligi) jätt joodike järve kiskmise maha ja ütel: "Noh ma jäta sinno veel seo=kõrd, kui sa tuot mulle üte hingelise ja tõõsõ tossulise. Saat vee kootitäüe kulda ja hõbõhõt pääle kauba!" Joodik looti nüüd vabalt kodo minema, kes enämb joosten kui astun, kodo jõudse, nink sisgi ka peläs, et vana näks temaga üten kodo tulep ja vahest tema väikese latse ärä varastep. Koton magasi naane sängün, oma rinnalise latsega kellele mees virk ja viks olli pühä ristitähte, pää pääle tegemä, et vana näks, et vana näks väükesest jago es saas. Naane heräsi ka unõpäält üles, ja mees jutustas tällegi omma öösist õnnetust. Pahatselt pajat ta mehele vasta: "Tuod ma oodigi! Oles vana näks innemba sinno järve vedanu, muidogi oles mul paremb olnu. Siin ma eläge ütsindä, alastusen ja nälan, väikeste lastega, sa tulet kodo, tülütset veel päälegi." Naane naas selle pääle halusahe ikma. Joodikel läts aigu, inne kui hääsöamelise naise ärä jõuuse meelütädä, nink tälle tõõse plaani ette panda, minka järvest, vana naksi käest karbi täüt raha saija. Vaesel naasel olli kah paremb meel, kui ta kuulda sai, et kostgi midägi saap ja ta ütel mehele, lahkeste nõvvo anden: "Vii no tossulises ta varsa=pulstikene, mis laudan jo mitu päivä süömäldä om, et midägi enämb anda ei ole, ja sest saap tossuline. Kae siin om vana kass, pane tälle poja=kübäräkene päähä, - ja hingeline om käen. Mine! Rutta usinaste järve veerde, vahest nakkase kikka kirgma!" Mees läts ruttu lauda manu, tõi säält varsa=loukese vällä, võtt tarest vana kassi, nink pant poja kübärä lotikese päähä, võtt hiire=kuninga kangli ala ja läts varsakene käe kõrval järve poole minemä. Kui ta järve veerde sai, tegi tema naase oppuse perrä ja hõigas enne: "Näks raha sija! Hingeline ja tossoline om siin!" Sedamaid visati üts suur nõstanguline raha kast järvest vällä, mida mees üte käega ja kinni naas pidämä, kuna tõõse käega varsa pauna vette tõugas ja peräst vana kassi perrä visas. Vana kass, kes kavval pag. 397 elläi olli, - karas kõige kübäraga, rõvvähten, veest varsa sälga "kurnäuhh!" Vana näks sai varsti petüsest arvu, nink taa es tee mehe annustega enämb tegemistgi, enge aije hulga vette mehele ümbre tsõõri, kes jo pooleni kehäni vee seen olli, nink sisgi veel kate käega raha kastist kindmaste kinni pidi. Kui vee=voo' ja laine mehekesele jo pia kaalani küündüsivä - lask ta rahakasti vallale, kes kõige vee lainetega, laja järve poole ärä katte. Nüüd alasi ka vesi ärär, nink mees sais niigu ennegi kuiva järve veeren, kon ka tema varsa=paunakene sinna-tänna tuigerdas, kass'gi sälän, kes veest sinnä, kuiva otsma karas. Mees võtt oma hobese loomakese käe kõvale, nink naas kodo tulema, kon ta omas immes tähele pand: kass om parhillaki veel varsa sälän; kui ta hiirekuningat säält päält ärä hirmutas - olli wsee varsa sälga, kui kinni kasunu, ta es päse es päse milgi viisil varsast vallale, kas rao vai kirvega: Kassi küüdse ja käpä olliva kui kinni tinotedo, nii et neid säält mant kuigi viisi maha võtta es saa. Vaene mees tapp oma käega varsa ja =kassi maaha; sest kohes niisugutse "reoskiga" minna tihkat?
Seh sulle palk: raha kast! Ta pidi kibedaste kahiten tundma, et ka vana näksi'gi hennäst naarda ei lase.
Sest ajast saani jätt mees oma hirmsa ameti - joomise kogoni maaha, nink sai hoolsa töö=tegemise, nink kokko hoitmise=teel tublis mehes, kellel vanna leibä uutseni ega aasta süvvä sai.
H II 3, 92 (2) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Rikka mehe sepäs opmine.
(Jutt Vahtsõlijna rahva keeli ja rahva käest kirotät.)
Vanast tahtsi üts rikka mehe poig ka hinele määnest ametit oppi ni marke, märke, miä nu olõsi oppi, peräkõrra ütel et odot, ma oppi õigõ sepäs. Läts tönö ka sis sepä mano oppma, a viisi is madilanõ sääl tüöhü naada, muudgu lask hinele sepikotta sängü viijä, sääl tõnõ sis kotutelli pääl nii vahtö, kuis sepp tsagi. Oll sis mies uma opiao ärr ni mõtõl, et nu olõ ma ka peris, valmis sepp. mass sis meistrele oma lubadu palga ärr, esi läts kodo, tekk sääl hinele sepikua üles ni tõi sepi nõo', pääle tuokesö naas rahvast sepile kutsma. Tüll ka külämies sepile, umo nostanguline ravvakang säläh ni kolmõvakaline koti täüs hütsi ütehni tahtse hinele künnirauda tetä. Sepakene ka naas tsagoma, tsagi ja tsagi, vaihol iks sünnüt künniravvas a midä, saa as kuigi tõisi tettüs. A ravvakõnõ iks kullu kõgõ viimätse vähämbäs, nikavva ku jäi jo kiinniravvas veitüs, sis üttel sepp, et saa ai seost inäb kiinnirauda, ma tie kirvõ õnnö. A saa as iks täsöl kirväst kah, jällki kullu raud iks vähämbas ni sepp ütel, et kerväs um jo veidü, ma tie timäst väidse. Naas sis väist tegemä, koputeli ja karastäli pääle, ravvakõmo läts iks kassi vaihõl vähämbäs, a väist üttigi saa as valmis. Perakorra ütel sepp, et ega inäb väist tamma ai saija, muud ka midägi, ma tie õigõ piibunõgla. Naas sis tuod tegemä tekk, tekk, nikavva ku tsilgahtu perämäne ravva raas pihte vaihelt vie molli ni oll viel üts: tsoss! õnnö. sis oll sepilise ravvakang viimäne otsah. A ku sis püörd tuo mies sepä rinnost rinnost kinni ni ütel et ka nu massa mu ravvakang, massa mu hüdse, massa aig! et kas sa ka määne sepp olt, suuräst kangöst saa as muud ku perakõrra üts tsoss! Ni tuoga oll timä sepäamõt ka ottsahki, mass mehele ärr, miä tahtsõ ni esi ka inäb tihka as sepi nõvva kättegi võtta.
H II 3, 93/4 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Laste mäng
mida Vahtsõlijna puol viel ilda aigu mängiti, inämbüsi karä man, a mõnikõrd ka muido, ku latsõ moro pääl vai külä tanomih kuoh oli.
Inne minti serepile, nuija vai kepi pääl, koheega üts kõrrast peo pääle pand, kelle sis kõgo mõemane ots peijo jäi, tuo panti soes, vao jälle loeti ka soe pääle pirvitsa, nii et korrast naoti lugima: pirvitsa, dhu ketsi, tsätsei, tsagati, komnitsa, koosöri, sillem, tubo, kreesnits! Ega üte kottal ülti üts sõna, ku kõik oli kõrrast ärr loetu, sis jäll voetii veootsast kinni, ni kua kottale kreesmits tull, tuo jäi soes. Tõsõ latsõ oli kõik lamba, aüts panti imäs vai kutsjas inämbusi iks kõgõsuurõmb, mõnikõrd oll viel pääkarüs (Vana mies vai naane) imäs. Lamba lasti imäst raaskõsõ maad kavvatahe, a susi jäi lambite ja ima vaiholõ manise puhma vai kivi vai ka aija nulga taadõ kiihitelemä. Ku sis lamba kõik ilosahe üteh mühakuh oli, naas imä näid nii kutsma:
“Armsa lamba tulkõ kodo!”
“Ei või tulla!” ütli lamba vasta vai ka üts muido asõmõl.
Ima jäll: “Mille?”
Lamba: “Susi sais aija takah!”
Imä: “Mis tiä süö?”
L.: “Lihha süö!”
I.: “ Mis ta juo?”
L.: “Verd juo!”
I.: “Kos timä maka?”
L.: ”Olgi pääl maha!”
/pag. 94/ Sis peräkõrra imä jällkinne: “Armsa lamba, tulkõ kodo!”
Tuo hõikamise pääle pani ka lamba üts tõsõ võigihna imä pooleõ juoksma. A susi karas ka umast kähüsist välla ni naas lambit kinni habima, mia innõ üsigi jõudsõ. Lambakösö joosi viimane lakka ni kai iks, kuis kiäki imä mano ärr päsesi. Kiä sinnä ärr sai, tuod inämb tohe es susi puttu, muudgu noid, kiä tie pääl kätte sai. Keda sis susi jõudsõ kinni võtta, tuo jäi tema asõmõlõ soes tõsõ mängu aigu, a ku kedagi kätte es saa, sis pidi tuo sama iks susi edesi olõma, nikavva ku kedä kinni võtt. Imä oll iks kõgõ mängu aigu tuosama üts.
H II 3, 97/102 (3) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Pääva väümies.
Mustõlaigu oll nuor tsura, tuo tahtsõ ka hinele naada vara korjama ni võtt tõnõ setavigla kätte ni tsungõ tuoga tükü maad üles aidvierde ni heit sinnä kesvõterri pääle, a vett ku sõs kesov piesu kosuma ni kasvi poha hüä. Ni mies iks pollõl pühä Nigolot vi vei tölle andid, et iks temä kesvärooskõst hallu iest hoijasi, a vett, avita as tuo veli midagi, ku tull õnnõ süküs ni sai suur hall ni võtt mehe kesvohese kõnihe ärr ni sua as tisõlõ midagi. Ni olõ as inomb täll midagi muud, ni läts maad ilma pitteh käümä ni kaema, kost mida kätte pillus süvvä ni näkk külõh rika mehe nurmõ pääl hulga rahvast tüöh ni timökene ko läts sinnä ni küsse, et kas mullõ ka sua tüöd? A rikas mies üttel, et ku sa mul jovvat kõiki poimjide takah hüäste ärr kosi ni ärr käändä, ni kuhja panda, sõs ma anna sullõ õdagu süvva ni kol tinga palka kah, a ku õnnõ jovva ai päävaminengut tüöd ärr lõpõta, sõs sua ai sa veli midagi. A mia nu veli mehel muud tetta, vett häda oll käeh, ni noos ku tönö tüöhü ninaas hulga põimjide takah kokko pandma. Ni mies küll iks tess hinne meelest, nigu tsilkõ õnnõ, a pääväkene noos jo alla vierdünü, ni tüöd oll iks viel pallo, ni jovvagi is valmis. Ni naas tõnõ sõs pääväkest pallöma, et kulla päiv, hüä päiv, mingu ui nu alla, ooda nu nikavva ku ma kuhä ärr valmis tie, a muido saa ai ma midägi ni olõ õi mul veli kohegi minna. Ni mies küll iks rükke ni rükke ni pollõl päivä, a midä, avita as tuo iks midagi, ni lätt iks ärr pääväkene jumalile ni mehe tüö jäigi poolikulla. Ni peremies tull kaema, ni üttel, et sa tie is tuod tüöd ärr, miä ma sul käsi, ni nu saa ai sa midägi mu käest, ni oigi vaesõ mehe ärr nii saa as tälle midagi tuost tüöst. ni oli õs mehel vaesel kohegi minnä, ni lei tõnõ sõs külä pääle hobõsõ vahis ni lubati sääl tälle, et ku sa nu hüäste vahit, sõs saat sa hinele suvilitse varsa palgas. ni oll tinö sõs /pag. 98/ ütte õdagu öütsih,ni kuuld ku soe mõtsah jälehehe untsi, ni naas tõnõ hüäste kullõma, nikuuld, ku pühä Jüri hõigas taivest, et võtko öütsi mant valgõ täht otsaga vars hinelesöögis, tuost soa teile viländ. Ni vahil oll varsukõist väega hollõ, vett tuo olgi tölle palgas lubat, ni timä lätt, juosk ruttu varsa mano ni haard maast muta ni tekk varsa otsa iest tähe mustas. Ni ku sõs tuli soe hulgahnu öütsi mano, ni otsö valgö tähega varsu, a lövevä kostgi, ni lätsi jäll tagasi ni naksi jällki undama. NI pühä Jüri jäll hõigas taivast, et miä tühi teil viel nu vaiju um, vett leije varsa soi? A soekõsõ ütli, et saa as mi nu määnestki varsa kätte, vett olõki I õütsi man säänest. ni pühä Jüri jällki üttel, et ku ti versa lovvä äs, ni sõs miuke sööge tuo vahet esi ärr! A ku sõs vahiõnõ tuod kuuld, et jo himmäst süömi tuldas, sõs timä heitü poha väega ärr ni juosk jäll varsa mano, ni vei timä uja vierde ni mõsk sääl otsa puhtas aesi pagösi ärr puuhtö. Ni ku sõs jäll soe õütsi mano tuli, ni löüse ruttu varsa ni seisegi ärr, ni jäi jällki mies tuost palgast koa ilma ni tiijä äs enamb hädaga muud tetä ka naas kallo õngitsema, ni saa as mehekesele inambat, ku kul kalla ni noid tõnõ sõs kütsi mullatsõh tulõ asõmõh ni sei tõisi. Ni ütte kõrraga näkk tõnõ, ku kol partsi lindsi oja vierde, a ku sai sinnä ni sai tõsõ kõik noorõs tütrikas ni lätsi oija tsuklõma. Ni kats tütreku pani oma rõiva üttekokko a kolmas pand tõisist eräle, ni timäkene hiile hillakesi puhma takast mano, ni võtt nu tütreku rõiva ärrki. Ni ku sõs tütreku tsuklõmah ärr käve, ni tuli vällä, ni võti kats tütreku uma rõiva ni si partsis ni lindsi ärr mõtsa, a kolmandalõ saa as rõivid kätte, ni tuo saa as inõb kohegi minnä. Ni tull sõs mies ni näüdäs rõivid ni tütrek naas pallõma, et anna ärr mu rõiva, a mies muudgu üttel, et inne ma ei anna, ku tulõ ärr mullõ naases. Ni taha as tõnõ juht kuigi minnä, üttel, et saa ai iks must, a miä tuo nu aviti, mies iks jäta as peri ni annaki is inne rõivit kätte, muudku lubasi ärr minnä. /pag. 99/ Ni võtt tõnõ sõs tütriku naases ni vei kodo, a miä sääl nu tettä, ku süvvä midagi olõ õs, ni oligi tõsõ otsani hädah. Ni tõsõ hummogu võtt sõs naane ütte suuräti, ni and mehe kätte ni üttel, et sa mine seoga turgu ni müü sääl ärr tuo iest, miä õnnõ ängätäs, a ärr sa esi midagi küsügu ui, ni sõs tuo sa hinele ka miä tuot, a mullõ tuo sa raaskõsõ kumagut ütteh. Ni läts ka mies turgu, a nigu sai õnnõ turu pääle ni tuli8 rahvas hulgahna mano, ni kõik muudku üttel õnnõ, et miä turg hinno pand, tuo iest mi ärr anna. ni ängäti talle sõs sada ruublit, ni mies and tuo iest ärr, ni ost hinele miä õnnõ vaija oll, a naisele nei ka kumakut kodo, ni naane võtt kirot tõsõ suuräti ni saat tõsõl pääval jäll mehe tuoga turgu, ni sai jälle tuo iest ka niisama sada ruublit, ni tõi hinele, miä vaija oll, a naasele ka kumakut, ni naane jälle kirot räti ni kolmanda pääva jäll vei mies turgu ni iks sai sada ruublit. ni kõik liina rahvas jo kõnõli, et sääne mies käü räte müümäh, ni kuuldu jo heliü kuningalõ ka kõrvu, ni tuo kuts mehe hinne mano ni küsse, kost timä sandse paha ilusa räti saa? A mies üttel, et timä naane tege, ni sõs sai kuningal süä täüs ni naas miest kiusama ni üttel mehele, et sa piät mullõ sääne mõk tuoma, miä esihinnest tapp nisääne, miä esihinnest mäng, muido ma vett so käest naase ärr võta. Ni mies jäi väega murõhtoma, ni läts kodo ni kõnõli naasele, miä kuningas oll käsknu. A naane üttel, et ma külh tiijä, koh sändse asä umma, a säält saa ai tühäga kätte, sinnä saa ai kuigi mano, a ku sul nu süä kannus kõikõ hätä kanda, sõs naka sa menemä, nima annan sullõ kumaku kerake se kätte seo sa viska maha ni lasi ieh minemä minna, a esi võta ots peijo, ni mine takah, ni kae koh tarõ ieh kera saisma jääs, sinnä käänä sisse. Ni mies tekk nii ni läts keräl takah, nikavva ku tatõ vastu putu, miä kahejala pääle oll tett, ni sinnä läts mies sisse ni kai, üts tütrek oll tarõh ieh ni tuo käest küsse timä maka ni knnält, a tuo üttel, et ma tiiä äi /pag. 100/hüäste, a mine siist edesi mu keskmatse sõsarõ mano ni tuo teed parembahe. Ni naas ku jäll kerä ieh vierdämä, ni mies läts iks takah, nikavva ku sai tarõ mano, miä kanajakakõsõ pääle oll tett, ni sinnä sai jäll kerä saisma, ni mies läts tarro ni löüse jäll tütreku tarõh ni küsse jäll mõka ni kannõlt, a tuo üttel, et tiijä ma ko joht üttigi hääste, a sa mine iks viel edesi, nikavva, ku mu esä poole saat, vaest säält saat kätte. Ni läts jälle mies keräl takah, nikavva kui sai ka tõnõ esa kodo, a olõ õs sääl essä kotoh ni timä kõneli imäle umä asä ärr, a tuo üttel, et ma näi külh noid timä käeh, a tiijä ai, kohe täll ni umma pantu. Ni imä kai kumaku keräkeist ni küsse kust seo sai, ni mies üttel, et naane and, ni sis tundse imä, et tuo olgi uma tütre mies ni üttel, et külh ma küsü, kohe esäl umma pantu, ku tuo kodo tulõ, a sa mine käki hinnäst aho alla ärr, muido esä tapp su ärr, ku kodo tulo, vett timä väega vihas um. Ni ku tull ka esä kodo õnnõ, ni tull tarrõ ni küsse, et edimiä võõras hais um tarõh? Ni imä külh üttel, et olõ õi midagi, mudgu kits õnnõ käve tarõh, ni tuo tekk haisu, a esä usu us üttegi, muudgu naas otsma ni löüsegi mehe aho alt ärr, ni kisk vällä, ni tahtsõ ärr tappa, a mehele puttu üts suurätt kätte, miä tälle naane and, ni haard tuo kätte ni säält tundsõ esä ärr, et uma väü oll. Ni tull imä ka mano ni kield, ni sõs mieldü esä ka ärr, ni küsse, miä pääl timä väläh käü? Nimies kõnõli, miä talle kuningas oll käsknü otsi ni sõs üttel esä, et mine sa ütes pääväs mu iest käüma, ni ma nikavva tuo sullõ mõõga ni kandlõ. A mies tijaki is miä tuo käük ol, ni et teda päävas panti, ni läts ka käümä. Ni sõs timä käve nikavva, ku sai perehvatka aigu, ni sõs tull pühä Nigul ni tõi tõsõlõ süvvä, a timä näkk õnnõ Nigulat ni tundsõ ärr, ni haard tõsõ kinni ni pess tõsõ armõtuhe ärr ni esi viel tsihit, et sa vana halvni kuri nigul, sa kullõ õs, ku ma sinna väega palsi, et hallakuni /pag. 101/ mu kesvä raaskõist ärr, a kas sa nu õugõ kulsi mu palvust, sa iks saadi halla, ni ma jäi tuostsamast veitüst ilma. Ni pand tõnõ sõs Nigulal naha täüs ni saat tõsõ minemä, a esi käve iks umma tied. Ni sai sõs poolõpäivä aigu sinnä kottulõ, koh päävä säng oll, ni sääl iks päiv puhus muido, a ku timä sängü näkk õnnõ, vihasi timä väega ärr ni üttel, et ko koh vana päävä häong siih videles kõ kesk päävä oo ärr. a õdagu sõs muudgu vaos õnnõ alla, a vett ku mu ütskord kõnihe palsi, et mingu ui jumlile ni ooda nikavva, kui ma uma tüö ärr löpäta, a miä, kas timäkene õigõ kullõl, läts iks jumalile ärr, ni ma jäi umast päävä vaivast ilma. Ni võtt tõnõ sõs ni laot päävä sängü ärr ni pess kõ pirapinna, a esi jäll läts käümä, ni käve, nikavva, ku tull pühä Jüri õdagu söögiga, ni tuoga tull jälleki tülü, vett timä naus umma varsa takah otsma ni üttel, et sa vana üleannöt lasi umil pinel mu varsakõsõ persehe panda ni löpi mu suvinõ teenüsk kõik sinnä. Ni võtt sõs tõnõ ni ai Jüri kiha ku kuumas ni läts sõs kodo, ni saal oll nikavva naase esä mööga ni kandlõ ärr toonu, a anna as tälle kätte, muudku üttel, et odot, ma lää kes inne, kui muodu sa mul olt käünü. Ni läts sõs tõsõl hummogul jäll päiv esi käümä, ni sai perehvaitka aig, ni tull Nigul söögiga likatõh, ni kaivas, et kae nu pääväkene, ma inämb jovva ai sullõ süükigi tuvva, vett sa minno eelä paha halusahe ärr pessi. Ni päiv külh üttel, et ma pessä äs, a Nigol iks meelü üs, ni läts puhanult ärr. Ni läts sis päiv edesi ni sai poolõpäiva aigu sängü mano, ni kai, oll säng otsani ärr laotät, muudgu tüku õnnõ viel olli maah, ni saakinnu us päiv puhata, ni lätski väsünült ärr. Agu noos õdag saama, ni tull pühä Jüri õdagu söögiga, ni ka väega likas, ni naas kaibama, et ma õnnõ jovva ai inäb kävvägi, nii olõ pühatuhe ärr pest, kõik kihä mul vett ilmatuhe haltas. Ni päiv külh üttel, et ega ma eelä käü üs, a Jüri üttel, et tiijä ai, kiä sõs muuu viel õigõ käve. /pag. 102/ A ku sõs päiv tull kodo, naas tõnõ kõvastõ tõrõlama, mille väü ni halvastõ oll käünü, a tima selet, et ega ma veli etma asända tuod tii is, vett niä kõik minno pahandi, Nigul käös hallas mou
kesväkese ärr, ni päiv kullõ õs minno, ku ma teda palsi, et mingu ui inne jumalile, ku ma uma tüö ärr lõpõta, a timä iks läts, a pühä Jüri jäll lask umil pinel mu varsakõsõ ärr süvvä, miä mullo oll suvõ päalgas ant, ni tuo iest ma nöid nuhtli. A päiv külh ähvärd tedä tuo iest ärr tappa, a imä tull appi ni naas meelütämä, ni peräkõrd lepü päiv ka ärr ni and tälle mõõga ni kandlõ ka kätte ni saat ärr kodo minemä. A imä viel opas tälle, et ku kodo läät ni midä näet, sõs nõsta külh käsi üles, a alla laskuad, muidu lätt asi halvas. Ni naas ka sõs mies minema ni sai kodo ni läts tarrõ ni sääl näkk, ku naane katü tsura vaihõl magasi, ni timä pahasi hirmsahe ärr, ni nõst jo käe mõõgagaüles, ni tahtsõ noid tsurrõ ärr tappa, a halgahtu viel tuo oppus mielde, kuis kästi, et nõsta käsi üles, a alla lasku ui, ni sõs haard ka timä käe tagasi ni naas trurrõ tunistama ni tundsägi ärr, et na timä uma puja olli, vett timal oll kävvüh puhu pallo aigu ärr lännu ni nikavva oli täll poja sündünü ni suurõsgi jo kasunu. Ni sõs sai mehet ka jälle hüä miel, ni kõnõli naasele ka kõgõ uma käügi ärr. A pääle tuo sai kuningalõ kuulda, et mies oll tagasi tulnu, ni mõõga ni kandlõ ka ärr toonu ni tull timä sõs näid kätte otsma, a mõk karas esihinnest vällä ni lei kuninga pää säälsamah otsast maha, ni sigi kuningas hukatus. Ni sõs naksi kõik rahvas ütlema, et ega muu kiieki parembahe kuningas sünnü üi, ku tuo mies, kiä sündse asä ärr tõi, mida kellegi olö öi. ni panti ka sõs mies kuningas, a naane kuninga imändäs, ni mõk tapp kõgõ maaha, kia kuningalõ vasta olli, a kannel mänge iks puhu ilosahe, ni naksi nemä hüäste elämä, ni eläse /loetamatu/ täämbätse pääväni viel.
H II 3, 103/5 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe [mj]
Vaenõ lats. (Nagu näha, osast Sohneewitteheni järele)
Vanalaigu oll üts tütarlats, tuol oll esä, imä ärr koolu a velenaane oll tälle pahakuri, ni saas tõnõ inab kuigi kõrda ni lats tima velenaist pakku ni pagosi suurtõ mõtsa, ni käve hulga meed ni peräkõrd löüse tie veereh võiku tarõkõsõ, ni läts sinnä sisse a tarõh olõ õi kedagi seeh, ni timä näkk, et tarõ oll pühkmätta, ni timä vett naas tarrõ kasima ni puhastama, nikavva ku tuli neli virvetsurra kodo, ni noil sai väega hüä miel, et sääne tarõ kasija oll, ni naksi tälle ütlema, et sa jääki meile sõsarõs, meil olõ õi kedägi, kiä meil kodo perrä kaes. Ni tütrek jäi ka sinna ni tekk tsurõlõ süöki ni asõnd, ni tõsõ hummogo lätsi tsura mõtsa, ni läti timä kotto hoitma, a velenaane tikõ oll nuhku saanu, kohe tütrek läts ni naas peräh kiusama, ni võtt pand hinele tõsõ rõiiva sälgä ni läts sinna ni üttel, et ma löüse ütte paila tie päält, ni ma anna tä sullõ, hüä lats, miä ma õigõ vana inemine sändsega tii. Ni tütrek võtt ka paila, a nigu õnnõ köüt ümbre pää ni sata maaha nigu koolu, niku sõs vele õdagu kodo tuli ni löüse ka sõsarõ kuolult ni naksi kaema, miä viga um, ni löüse ka paila ni pästi vallalõ ni tull jällki ello. Ni velil sai väega hüä miel, ni ütli, et ärrsa nu inäb kedägi sisse lasku ui, ku kiäki viel tulõ siija, ni tütrek lubas kah, a midä, nigu tõsõl hummogol jäll lätsi vele võtsa ni vana tikõ velenaane tull õnnõ uma lipõ keelega, ni oll hinne tõisilõ rõivilõ pandnu, ni jällki pett, ni tõi hulga ilosit rõivit ni üttel, et neo umma mullõ väikus jäänü, ma inab taha ai näid, ma anna ka ärr sullõ. Ni tütrek tunnõ ka õs, et eeldne kiusaja oll, ni võtt tõnõ rõiva vasta ni pand sälgä, a nigu sälgä õnnõ sai, ni jäll tsilgahti maaha ni jäi kuolus. A ku jäll vele kodo tuli, ni löüse, et sõsar kuolu oll, naksi nimä jäll kaema ni võti täll nu rõiva säläst ärr ni viel tull tütrek ello. ni ku sõs kolmandal hummogul jäll vele kotost ärr lätsi, sõs nimä keeli väega ärr, et sa kedägi inäb sisse lasku ui, kiä õnnõ võõras um, a tütrek ütlegi kullõ õs, /pag, 104/ nigu velenaane häo tull õnnõ tõisih rõivih ni jäll ussõ takah koput ni üttel, et hüä lats, lasõ minno sisse, ma kae su kätt, sõs lask jälle timä sisse ni and uma käe ka kaija, a velenaanetsusas ruttu tsillakõsõ sõrmusõ, mida kieki näe es sõrmõ, ni sääl samah tütrek vaenõ ärrki kuoli. ni ku sõs jälle vele õdagu kodo tuli, ni oll jälle sõsar kuolu, ni otsõ külh, miä täll viga, a lõvvä äs midagi, ni oll tõisil sõsart väega hallõ, ni võti nimä pani kuolja kirstu ni vei kirstuga tsässonahe, ni pani sinnä saisma. Ni oll sääl nikavva, ku ütskõrd kuninga poig läts säält müöda, ni näkk sääl ilosat kuoljat ni küsse tedä hinele, ni taha as joht vele anda, a peräkõrd lubasi kah, ni kuninga poig võtt, vei tõsõ umma tarrõ ni sääl kõgõ tõist kai, vett tima oll poho illos, ni enäb taha as kohegi vällä minnä. A ütskõrd peeti kuninga liina man suurt jahti, ni sõs oll vaija kuninga pojal ka sinnä minnä ni läts ka tõnõ puol vägüsihe, a nikavva lätsi kuninga imänd timä tarrõ kaema, et milles timä kõgõ tarõh um, ni näi sääl ilosat kuoljat ni naksi tõist tunistama, ni rõbohti ütte väega tillokõsõ sõrmusõ sõrmõh, ni nima tõmpsi tuo ärr sõrmõst, ni tull tütrek jäll ello. ni ku sõs kuninga poig ka kodo tull ni näkk ilosat tütreku ni sai poha hüä miel, ni võtt hinele naases. Ni peräh sai tuo kuninga poig kuningas ni tull üts kõrra täll sõtta minek, a nikavva sündü kotoh naasel poig. nisaadeti timäle tiedmine kiräga perrä. A velenaane pühüs /?/ sai ka tuod tieda, ni läts täll süä täis ni timä lätt tie pääl kiraviijalle vasta ni kuts timä umalö poolõ ni sääl juot juognus, ni sõs võtt timä kirä ärr ni pand tõsõ kirä asõmõlõ ni tekk sinnä kirä pääle, et pinikutsik um sündünü. Ni ku kuningas tuo kirä kätte sai, sõs pahasi timä väega ärr, ni saat tiedmise kodo, et olgu õnnõ naane kõ pojaga püttü pant, ni mere pääle vied. Ni panti ka sõs imä latsõga püttu ni lasti mere pääle, ni oidu pütt vie pääl, a poig kasvi ruttu suurõs, ni naas täll jo pütüh kitsas ni üttel imäle, et ma singuta hinnäst raaskõsõ, a imä keeld, singutagu ui, sõs mi uppu ärr, ni poig kuuld kah tuod, a kui jälle pia väega kitsas naas, sõs tima inäb või is olla, ni singut inne hinnast, ni tõugas pütü perä alt ärr, ni lagusi pütt ärr, a nimä üttigi uppu us ärr, vett nimä oli ütte saarõ vierde saanu, ni lätsi nimä saarõ pääle käümä, ni oll sääl suur liin a päsees sisse, ni sõs naas poig kallo õngitsema, ni tõmmas suurõ /pag. 105/ havvõ vällä, ni lõigas lahki, ni lõuse havvõ kõhust liina võtme, ni lätsi sinnä liina elämä, a võtme visksi üle perve jälle merde. A ku kuningas sõast kodo tull ni naist kottpoh lõvva as, sis sai tõnõ väega pahanus ni läts kõ sõaväega naist otsma, ni käve hulga maad nikavva ku mere vierde sai, sinnä kohe liin ärr näkkü, ni tahtsõ sõs liina minnä, a päse es kostki puolt sisse, ni tuodi sõs kuningalõ suur haug hüäs meeles, ni naati haugi söögis tegemä ni löüti havve seest liina võtmõ. Noidõga läts kuningas liina sisse, a värehti pääl saisis tubli nuor mies vasta ni taha as sisse laska, a kuningas tunnist tõist ni tundsigi ärki, et uma poig oll ni saije jälki umas, ni sõs söüse naase kah ni tuo kõnõli kõ uma asä ärr, ni kuningas sai märku, et velenaane näil virbih vaihöl oll olnu, ni sai tu tuo pääle paha kuräs, ni lask kinni võtta ni armetuhe ärr hukata, akuningas naksi uma naasega nu ilosahe elämä.
H II 3, 113/4 (14) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Kika abi (Muu rahva jutu perrä)
Ütekõrra oll mies tie pääl,ni naane iks uot tedä kodo, a ütligi tulõ õs, ni üte õdagu, ku jo naane magasi, ni tull üts mies tarrõ, ni naane võtt tulõ üles ni tunsit, kas um uma mies, a /pag. 114/ Tunnõ õs hüäste, oll tõnõ külh uma mehe muodu, a midagi kõnõla as, muudgu tüke inne magama minemä. Ni naasel iks hõlke süa sees, ni tulõ õs uni, a ku mies kõrval magama jäi, sis timä kumbahti päähä ni löüse, et hiuste seeh olli sarvõ nuti. A sõs naas naane väega pelgamä ni tull tõnõ hillä üles ni tahtsõ ärr minnä, a mies heräsi üles ni nõusõ, et kohes sa läät, naane üttel, et ma lää kusõlõ õnnõ, ni taha as mies kuigi laskõ, a naane jätä äs peri, ni peräkõrd võtt mies ni köüt uma vüö naase jala külge, a tõsõ otsa võtt hinele kätte ni sõs lask naase minemä. Ni timä läts vällä ni kobõ redelit piteh loo pääle üles, ni võtt sääl kika hinele kätte, a vana halv uot iks tarõh, kunas naane tagasi tulõ, ni ku üttigi tulõ õs, sõs läts takah otsma, ni lät iks vüö perra ni naas jo redelit pite loo pääle ka minemä. A ku jo piä üles sai, sõs naane hõlohut kikast üsõh, ni kikas tekk kõvaste kõik: Ku, ku, ku, ni vana halv kuuld õnnõtuod ni pillu ülevist maaha. A jällki iks naas tõnõ üles minemä, a ni ku iks naas üles saama, sõs naane jäll liigut kikast, ni kikas kokut ni jäll sattõ maaha, nikanna ku tull kika aig, ni kirähtiõnnõ kikas ni pand vana halv paku. A sõs tull naane ka loo päält ärr ni läts tarrõ, ni tõse õdagu viel tull uma peris mies kodo, ni kõneli toolo ärr, miä hädäh timä oll olnu. A sõs tull mehele viel mielde, et timä oll õkva tuolaiga kõrtsih jälehehe muidõga tülüh olnu ni nikavva kävegi vana halv naase man.
H II 3, 114/5 (15) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Vaehtõt lats.
Üte neläpääva õdagu pess üts imä umma last väega halva sõnnaga ni üttel süämetävvega, et vana halv võisi su ärr viija. A pääle tuo üöse tull ka vana halv ni vei latsõ ärr, a puuhalo pand asemõlõ, ni üts tsura läts tõsõ tarõ mant tütreku mano ni läts sannast müöda ni kuuld, ku sannah lats ikk, ni kai läbi saina pilu ni näkki, ku oll halva sannah ni oll tõisil lats käeh, ni üts pess iks nissa latsõlõ suuhto, a lats muudgu ikk halusahe. Ni tuo oll hüä süökas tsura, ni tõmmas sanna ussõ vallalõ ni heit risti ette, ni säält pani vana halva kõik pakku, nigu mügisi õnnõ, a lats jäi sanna maaha. Ni tsura võtt latsõ ni vei tarõ manu, a sääl oll ka üts lats hällüh ni tuo mudgu tänt väega jälle heluga, ni kullõ õs imä äärämist. /pag. 115/ ni tsura ärki tundsõ, et tuo olõ õs määnegi õigo lats, ni timä haard tõsõ hällüst vällä ni pand läve paku pääle, ni võtt kirvõ ni pand paari paugahust ni lei latsõ lõhki, a saa as tinäst muudku puu lahaspoolõ. Ni imä naas tänni, et nu tapp mu latsõkõsõ ärr, a tsura näüt talle tuod last, mia sannast tõi, ni üttel, et ka koh om su lats, a ta olõ õs määnegi peris lats, ta oll vana tikõ puu halg, a su latsõ tõi ma sannast halva kääst. ni sai sõs imäl hüä miel ni panti lats hällü, ni jäi hüäste magama ni jäigi iks imäle armas.
H II 3, 118/20 (17) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Kaval naane.
Vanal aigu oll vaenõ mies. Mattar nimi, ni tuol oll poho illos naane, ni ku tuo kerikuh oll, sõs kõik imehteli, ku teda näi, ni papp ni köstre kai hää meelega timä pääle. Ni ütte pühäpäävä oll tõnõ ilosih rõivih kah, /pag. 119/ ni oll viel ilosamb, ni ku naksi inemise ristiga suud andma, niihke papp hinne naasele lähikuhe, ni naas timäle kõrva kõnõlama, et kas ma ka või mõnikord so poolõ tulla ni su mano saija. A naane üttel, et võit iks külh, nipapp küsse, et mis ma sõs kostis ka vie, ni naane üttel, et ega muido saa ai, ku tuo uma kolmsada ruublit, ni kolmsada munna ka ütteh, ni papp lunas kah, ni küsse viel, et kualaigu ma lää, ni naaneüttel, et tulõ nu edimätsel tunnil. A nigu ärr asto mant, ni tull mõsa saksal ka himo naase mano saija ni hiile timä ka hinne mano, ni üttel, et kas ma tohe ka vaest su poolõ minnaa, a naane üttel, et milles sõs või I, tuo innõ hüäste kosti, sõs ma võta vasta, ni saks küsse, et miä kosti ma vie ni timä üttel, et tuonu katssada ruublit ni katssada munna. Ni saks lubas kah ni küsse, kunas minnä, a timä üttel, et tõsõl tunnil, ni läts saks ärr, a sõs jäll läts diakon hinne naase ligi ni naas ka nõudma, kas timä või sinnä minnä, a naane lubas tuod kah, ni käsk õnnõ sada ruublit ni sada munna kostis tuvva, ni tuo jäll küsse, et kunas um hüa minnä, ni toolõ üttel, et tulõ ni kolmandal tunnil. Ni peräkõrd viel tull detsak ka naase jutule ni hinnast ka timä poolõ minnä, ni naane lubas iks tuol ka tulla ni käsk viiskümmend ruublit ni viiskümmend munnaütteh tuvva, ni ku timä üttel, et mmändsel ööl ma lää, sõs üttel naane, et tulõ neländal tunnil. Ni pääle tuo läts Mattori naane koio, ni kõnõli kõ mattorile ärr ni pei nõvvo, miä nu tettä. Ni ku sai õdag, ni võtt Mattor püssõ, ni läts mõtsa kütmä, a pia tull ka papp ni tä uma kosti ärr ni kuts naist, a tuo üttel, et ooda ummehte, ma tie inne veidükese süvva, sõs um meil jo hüä minnä, ni papp oll ka tuoga rahu ni naas naane süöki tegemä ni viit kõgõ aakõsõ ärr, nikavvaku saks pääle tull, niku tulõkit kuuld, sõs timä karas papi mano nu üttel, et nu tulõ mies kodo, ni papp oll ka pelüh, et kohes poeda, ni naaneüttel, et mine taaha kanakorvi alla. Ni papp läts, a sõs tull saks tarrõ ni and ka uma kosti kätte ni kuts jälle naist hoolõ pääle, a tuo jäll üttel, et meil ummehte vaija inne kõtt täüs süvvä, sõs jo lää, ooda veidükese, nikavva ku süök saa, ni jäll viit aa ärr. ni tull ko diakon pääle. Ni naane jäll nigu heitü õnnõ, üttel, tuo ikstulõ mies kodo, ni saks üttel, et kohes ma nu pakö, ni naane käsk täll ka korvi alla mennä, ni tull diakon, tuo tõi ka oma kosti ni üttel, et läke nu tüö pääle, a naane jäll üttel, et aigu um, ega ruttu olõ õi, vett inne um vaija viel süvvä, ni naas süöki tegema, ni tekk , nikavva, ku kuuldu väläh kopõnat, ni sõs karas üles, üttel, et väeh kiä tulõ, vaest mies um, ni üttel diakonilõ, et mine sa sinnä kambrõhõ, ni naka käsikiviga jauhma, sõs saa ai mies arvu, miä osä pääl sa väläh olt. Ni diakon naas jauhma ni tull detsok sisse, ni and ka ärr, miä timä oll toonu, ni tahtsõ ka naasega kõnõlda, a naane üttel, et anna nu aigu, nikavva, ku raaskõsõ süvvä tie, /pag. 120/ ni viidüt aakõsõ ärr, ni kuuldu jälle koputamist, sõs karas timä üles, ni üttel detsokolõ, et mies tulõ kodo, mine nu sa ka kambrõho ni naka jauhma, sõs saa ai sust kiä arvu. ni tuo läts ka ni Mattor tull tarrõ ni naas kõnõlama, et ma olli kütmäh, a imeh tied, miä püssõl viga oll, ku löüas tõnõ vana tükk vällä, a odot ma kae teda kottoh. Ni võtttõnõ hüdse ni tekk suurõ tsõõri korvi pääle ni naas sinnä rähendäma, ni taat välla laslõ, a ku papp ni saks tuod korvi all kuuli, sõs naksi nimä väega pelgämä, ni tõuksi korvi päält maaha ni karksi vällä ni pand kodo poolõ valama. Ni diakon ni detsok kuuli ka nõidõ papõhomist ni nemä ka joosi vällä ni naksi noil takah kodo poolõ juoskma, vett näil üttel puol kodo oll, ni nõile oll rutuga kivi puukätte unehanu, niku papp ni saks taadõ kai, ütli et kae nu mattora sõkõ aja meid meid puuga puuga takah, ni panu´I viel kurmbahe juoksma, a nu iks lõiksi ka kõst jovvust takah, nikavva, ku sai kodo, ni sääl sai kõigilõ tõisist häppe, ni inäb tihka as kiäki Mattora poolõ jalga viija. (Olõvat tõ meeli sündinu lugu Panikovitsah)
H II 3, 120 (18) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Tõsend. (on küll üsna ropp, aga olgu see mitme sarnaste seast prooviks)
Edeotsast Mattora kodo tulõkini um seo jutt õkva niisama, ku edimänegi /vt. H II 3, 118/20 (17)/
A ku Mattor kodo tull, sõs oll tõnõ paha kuräline, ni tõrõl hirmsahe naist, et miä võrusi sa siih piät, ku minno kottoh olõ õi, ni tiet erä süöke siih, ni ai noose tarõst vällä, ni esi pandnaase tettü munapudro lavva pääle ni naas süömä. A papi naane tull umma miest takah otsma, vett timä oll nännü, ku papp Mattora poolõ tull, ni timä näkk ka kui mottoral olli hüä söögi lavva pääl ni imehteli, et kost sullõ ni pallo kõikõ sai, a Mattor üttel, et miä mul nu viga, mul um sääne lehm, kiä nüsmisega and ni pallo piimä, ku katskümmend nakla võidu saa, ni sääne kana, kiä pääväl sada munna luo. Ni papi naane naas ajama, et müü nu mullõ ärr, a Mattor üttel, et naka ai ma müüma joht, a ku sa mullõ ni mida iäle /?/ annat, sõs ma anna nä sullõ niisama ärr. Ni papi naane külh pand edimält vasta, a peräkõrd iks painu perrä, ni Mattor tõugas tõsõ kana korvi pääle, ni talliti oma asä ärr. Ni sõs läts papi naane ärr ni Mattor lubas tälle lehma ni kana kätte viija, a sõs tull saksa naane ka imma miest takah otsma, ni ku näkk, ku Mattoral hüä söögi olli, nõusõ kah, kost sai, ni toolõ jäll kõnõli niisama, et täl sääne lehm um, kiä pääväl katskümmend nakla võidu and ni kana sada munna luo, ni saksa naane küsse hinele, ni Mattor lubas kah, ku midä timä kääst saa. Ni tuo külh kimbõl vasta, a peräkõrd iks ärr lubas ni Mattor pani tõsõ korvi pääle maaha, ni läts esi kah, a saks kullõl all süä täis, ni tõot tänni naada, a papp kield, et kui ma ärr kannhti, kannahta sa kah, a saks üttel et jovva ai ma nu joht kannahta, ni tänahät kõvastõ. Ni sõs heitü saksa naane ärr ni pand pakku, ni papp ja saks ka tuli korvi alt ni joosi vällä, a diakon ni detsok lõiksi kõik tuo aig jauhmist, a ku täntämist kuuli, sõs pagõsi nimä kah ärr. Ni kottoh nõuse papi ni saksa naane meeste käest, et aga ti huoramah käve, a mehe ütli, et ti taga esi olli huoramah, mia ti korvi pääl tei? Ni sai kõigilõ häppü viländ ütstäst vasta.
H II 3, 131/3 (22) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Tikkõ velenaane.
Mustõ oll esäl kats last, tütär ni puig, nu väega tõnõ tõist hoijõ, ni ku esa naas ärr kuolma, käsk timä näil ega hummogu ni õdagu tõnõ tõist teretämä minnä. Ni tei ka nimä nii ni elli ilosahe ku veli naase võtt, tu inäb kannaha as põrmugi, ku sõsar vele puol käve ni visas tõsõlõ viel inämb ni visas kuuma viega. Sõs üttel sõsar velele, et ma inäb vei ei su poolõ kävvü, a sa tulõ mu poolõ teretäma. A vele naasele olõ õs tuo kah meele peri ni timä võtt tapp uma pini ärr ni ku mies takah otsõ, sõs käänd sõsarõ pääle. Ni ku veli tuogi peräst iks viel ärr pahanõ õs, tapp timä lehmä ärr ni üttel, et siu sõsar tekk tuod. A üttegi veli saa as kuräs ni üttel, meil viel um lehmi. A sõs võtt velenaane häos ni tapp hobõsõ ärr ni jällki üttel sõsarõ tennü üs. Ni veli külh väega vihast a iks lää äs sõsarõga tüllü. A peräkõrd saa as imäb velenaane süämetävvega muud, ku vett tapp uma latsõ ärr ni ku mies kodo tull, sõs läts toolõ ikkõh vasta ni üttel, kaeh, miä su hüä sõsar nu ärr um tennü, nu tapp mu latsegi ärr. Ni sõs läts veli vihanult sõsarõ poolõ, ni üttel: Kaeh sõsar, sa tapi mul pini ni lehmä ni hobusõ ärr, kõ ma ärr kannahti, a nu tapi mu latsõ, tuod ma joht jovva ai kannahta. Ni sõsar külh pallõl, et timä olõ õi /pag. 132/ süüdläne, a veli usu us, muudku üttel, sinno olõsi vaija otsani ärr tappa, a ma viel jätta ssinno ello, a käe rao ma sull maaha, minka sa mu latsõ tappi. Ni võtt, ragi ka käe maaha, a sõsar pallõl, et köüda nu no käe mullõ rättiga kaala, ni veli tekk ka ni läts sõsar metsa pitteh käümä, nikavva ku sai ütte oja vierde, sääl tahtsi juvva ni lask hinne kumarasi ni sattõ ärki käe kaalast ni lätsi oja pitteh alla. Ni timä läts jäll ikkõh edesi, ni käve, nikavva, ku sai kuninga aija mano, sõs tõugas sääl võrä maaha ni läts aida, sääl oll pallo ubinit a timä saa as võtta, mudgu haugas õnnõ poolõ ubinat üttest uibust. A sõs tull kuninga poig kah aida, tuo oll nännö 1) tumm, ni käve aida piteh, ni löüse, et puol ubinat ärr oll haugat, ni naas takah otsmah, kiä aijah um ni naas hinnehe kõnõlõma, a ku tütreku näkk, sai timäl väega hüä miel ni naas otsani kõnõlama, ni nõuse, kost tütrek sinna saanu ni tuo kõnõli, a sõs vei kuninga poig tõsõ tarrõ ni sääl anti tälle tõsõ rõiva sälga, a kõigil sai nigu lein ja lihavõte, kui näi, et kuninga poig kõnõli. Nisõs taheti tälle naida, a timä üttel, et ma ei taha muud ku tuodsamma, kiä minno kõnõlama harot, ni anni muu ka perri ni võtt ka tuo ärr. Ni sai ku pia timä kuningas a pidi ärr sõtta minema, võra kuninga vasta, ni kottoh sündü nikavva naasel poig, tuol oll päiv otsa ieh, kuu kukruh, muu kihä kõik tähti täüs. Ni kuninga imä saat pujale kirä perra, et poig sündünu, a kiräviijä läts minema ni jäi vele naase puolõ üöses, a tuo tikkõ arvas ärr, miä asi oll, ni võtt tuo kirä ärr ni pand tõsõ kirä asõmõlõ, sinnä timä tekk pääle, et kuninga naasel um kottoh üts jälendüs sündünü. ni kuningas lugi tuod kirjä, ni oll külh väega halv miel, a iks tekk kirä pääle, et hoidko tima alalõ. Ni läts kiräviija tagasi minemä, a vana velenaane pühüs jäll kuts umalõ poolõ sisse, ni süöt ni juot sääl ni pand magama, a sõs jäll vaeld kirä ärr, ni tekk kirjä, et olgu õnnõ tuo imä ni lats ärr häötet. Ni ku sõs tuod kirjä tunnistäti, /pag. 133/ peeti nõvvo, miä tettä, ni ütli, et vaija püttüga mere pääle laskä, a naas naane väega halusahe vasta pallõma, ni oll muul rahval tedä hallõ, ni lasti vallalõ ni köüdeti lats kah tälle rätiga ümbre kaala. Ni anti tälle solkatsõ rõiva sälga, ni timä käve noidõga, nikavva ku purus ärr kakksi, ni sai ütte tule asõmõlõ, sääl timä isto maaha ni naas ikma uma elo üle, ni pallõl, et ku viel timä hüvva ello saa, sõs mingu tungäl häitsema. A tema pallel nikavva, ku läts ka tungõl häitsemä ni sai jäll viega hüä miel ni läts edesi minemä, ni sai jäll sinnä kottalõ uja vierde, koh inne käe ärr katte, a nu astõ õnnõ säält, ni löüse jäll käe oja veereh ollõv, ni kumard õnnõ kässi mano, ni kasvi käe otsa ni sai otsani terves. Ni sõs sai timä kuulda, et kuningas oll kodo tulnu, ni ku teda kottoh lövvä äs, oll kõgõ sõaväega otsma lännu ni jäi ka timä velenaase poole üöses. Ni timätekk hinne sandis, ni läts ka sinna üöses, a taheta as võtta, et tä ni kakkõnu rõividega oll, a kuningas kuuld tuod kõnõlõmist ni käsk iks võtta. Ni kuningal oll väega ikäv ni käsk, kas kiä muist hüvvi jutusit, sõs tuo kõnõlgo kuningalõ. A kiäki veli mõista as, a sant üttel, ma külh mõista, ni viedi tima sõs kuninga mano ni nakas umma juttu kõnõlõma, kõgõst, miä timä hinnega oll olnu. A velenaane sai arvu, kiä tuo oll ni tahtsõ kõigeldõ ärr muttita, a hooli is kiäki timäst, sõs tima läts vällä ni nakas sääl last ikutama ni jäll kuts , et sant tulõ näe uma lats, a kuningas lask latsõ sinna tubva, ni võtt hinne põlvilõ, ni lats jäi sinne magama. A sant kõnõli uma juttu otsa ni peräkõrd heit risti ette ni üttel: kaeh, kulla velenaane, mull umma ka iks käe, hott sa küll ärr lasi rakko. ni kuningas sai hirmsa kuräs, kui kõike kuulda sai, miä velenaane oll kurja tennü, ni lask tõsõ kinni võtta ni halli huo hanna otsa köüta, sõs aeti nikavva takkah, ku kõik tükkä ärr läts. A kuningal sai puha hüä miel, et uma naase ni latsõ jäll ilosahe kätte sai, ni vei nimä kodo ni sääl naksi väega ilosahe elämä, ni oll kõik häda näil müöda.
H II 3, 134/5 (23) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Tikkõ velenaane. (Teisend.)
Mustõlaigu elli sõsar ja veli ütteh ni armasti väega üts tõist. a ku sõs veli naase võtt, sõs läts sõsarõ elo väega halvas, ni timä naas kaigildõ sõsart kiusama ni kaivas timä pääle, a iks veli taha as kuigi sõsart ärr vihata. A velenaanenaas ummä eläjit tapma ni käänd kõgõ sõsarõ pääle, mia tima kurja tekk, ni peräkõrd, ku inäb muu avita as, sõs tapp uma latsõ ärr ni läts ikkõh mehele kaibama, et sõsar um ärr tapnu. A sõs pahosi veli ka väega ärr, ni tahtsõ sõsart otsani ärr tappa, hott tuo külh väega pallõl, et tima olõ õi tuod tennü, a peräkord ragi tõsõl käe maha ni ai umast majast vällä, a käe köüt rätiga tälle kaala. Ni sõs läts timä vaesõkõnõ ilma pitteh käümä ni käve essüsih nikavva ku sai kuninga uibu aja mano, ni läts sisse a kuninga poig ka tull sinna käümä, niku tuo näkk õnnõ tütreku sai täll väega hüä miel, selle et temä oll väega illos ni naas tõsõga kõnõlama ni oll täll tõist väega hallõ, ku näkk, et kässi olõ õs. Ni kuninga poig vei timä aja nulka pehmö varolõ ni sinnä vei tälle süvvä umast jaost, ni ku söögi aig oll, sõs üttel timäet pankõ mullõ taldreku pääle, ma lää süö aijah, a iks läts vei tütrekulõ. perakord nakas timä imä perrä kaema, kohes poig nii sagöhöhö käü, ni näkk tütreku, a imäl oll ka timä vasekõsõ pääle halle miel, ni kuts tima tarrõ ni sääl panti ilosa rõiva sälgä ni sõs sai kõegil viländ imehtellä, ku puha illos tema oll. Ni sõs naas kuninga poig naitma ni taha as muud, ku tuod samma tütreku ni muu ka keeela as ni võtki timä hinele. A pia kuoli vana kuningas ärr ni sai poig kuningas, a tull ka täll pia sõttaminek ni läts ärr a kottoh sündü täll nikavva poig, illos kui ago, ni anti ka kuningalõ ka kirä pääl tiedmine. Ni kiräviija läts kuninga mano minemä, ni läts säält majas müöda, koh velenaane elli, ni jäi sinnä üöses ni kõnõli ummma asjä, et käsiltä kuninga imändal um poig sündünu, ni tuo märgas ärki, /pag. 125/ et tuo tima mehe sõsar oll ni tull süä täüs, et timä ni hüvva ello um saanu, ni võtt üöse kiräviijjä karmanist kirä ärr ni pand tõsõ asõmõlõ, kohe oll pääle tett, et üts hirmsa lats um sündünü. Ni kuningas tuogi peräst jäll tekk kira vasta, et hoidkõ nikavva, ku ma kodo lää, a kiräviijä läts jälle velenaase puolt müöda, ni kuts tõist pähatuhe sisse puhkama, ni saat sanna, a nikavva jäll vaeld kirä ümbre ni tekk kirä pääle, et lats kõgõ imägä piät ärr hukatus saama. A kõel rahval oll väega hüvva kuninga imändat hallõ ni timä last kah, ni täü üs ärr hukata, muudku saadi õnnõ jäll mõtsa ni pani latsõ ka rätiga kaala ümbre. Niiku sõs timä mõtsa pite käve, naas timä väega pallõma, et Jumal timä ärr võttasi vai terves teesi, ni sai sõs timä ütte oja vierde, tahtsõ säält juoma naada, ni lask kumarusi maaha a käe satta kaala ümbrelt ärr. Ni tahtse timä näid suuga üles võtta, a nigu ala kässi mano puttu õnnõ, sõs kasvi mõlemba käe jäll otsa nigu innegi ni sai terves. Ni sai timäl väega hüä miel ni võtt latsõ üskä ni nakas jäll edesi minemä. Ni pia sai timä velenaase kodo mano ni sai tieda, et kuningas ka sääl um kõgõ sõaväega umma naist takkah otsmah. Ni läts timä kah sinnä ni küsse üömaija, a velenaane kärähüt, kohes sändse närdsaku viel siijä nu mahusõ, ku kuningas siih um? A kuningas kuuld tuod jutu ni läts ka vällä kaema ni ku näkk naist latsõga, oll täll väega hallõ, et täll uma naane mielde tull, ni kuts tõsõ sisse ni nakas nõudma, kost olt ja kust läät, ni timä nakas kõikõ umma lugui otsast pääle kõnõlõma, a velenaane heitü väega ärr, ku tuod kuuld,ni naas kõigildõ mutitama, a kuningas pahosi ärr ni lask säälsamah kinni võtta, ni timä tundsi ka jo uma naase ärr ni sai väega hüä miel, et terve oll, ni ku kõikõ kurja kuuld, miä velenaane tälle tennü oll, sõs vihast hirmsahe ni lask velenaist halli huo hanna otsa köüta ni nikavva aeda, ku tükkä läts, a uma naasega lätsi kodo ni elli ilosahe.
H II 3, 136/9 (24) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Tubli soldan.
Vainast oll soldan sõah jo kavva olnu ni tahtsõ ka vaihöl kodo minnä ni küsse kodo, ni lubati ka ajastaegas, akutsuti tagasi ni sõs läts timä minemä, läts tie vierde kõrtsi sisse, ni kõnõli uma asja a kõrtsimies lait kodomineki kõni ärr, et sa jõvva ai ajastaega ärki kävvü, kodo um väega kavvõh, paremb lepü siija poisis, vett ma anna sullõ hüä palga. Ni olgi timä tuoga rahul, ni jäi sinnä kõrtsimehe mano, naas kütmäh käümä, ni lask puha pallo jänesit ni partsõ maaha ni tüi kodo, nivörra, ku õnnõ nõsta jöüsi ni oll peremehe väega hüä miel . Ni kolmadal pääval oll timä jäll mõtsah kütmäh ni lask jänesit a üte kõrraga tull lõvi tälle vasta ni timä haard püssä ni lask lõvilõ kah ni lask lõvi jala ärr. Ni lõvi naas pakku minemä ja jalast jusk kõvaste verd, ni soldan läts täle iks jälgi piteh takah, nikavva ku sai suurõ mõisa mano, ni sinnä lätsi jäle sisse, ni soldan läts ka iks takkah, ni läts kergõst trepist üles mitmätsõ kõrra pääle nii sääl oll ütteh tarõh lõvi sängü pääl maah, a ku tweda näkk, naas inemise muodu kõnõlama ni üttel, et ma olõ ärr nõijut tütrek, a ku sa hüä julgõ mies olt, sõs võit sa külh minno ärr pästa. Ni soldan lubasi kah, a sõs timä käsk tuvva kamrõst kõgõsugumotsi süoke ni juoke vällä, ni süvvä ni juvva, Ni soldan tekk nii ni sõs läts tagasi timä mano, sõs ma massa sullõ miä õnnõ tahat. Ni soldan lubas süija, a lõvi oppas, et ku sa nu valvat, sõs sa muudgu loe õnnõ a ärr sa kohegi poolõ kaehagu ui. Ni soldan lubas kah nii tettä, ni läts sõs õdagu ede tarrõ, ni tõmmas sinnä hinne ümbre tsõõri, ni sääd lavva ni kergo sinna sisse, ni istõ ni naas lugõma. A ku hämmar õnnõ sai, sõs naas sinnä kä sugumatsi mutitajit tulõma ni nu teda kõigildõ tsusõ ni mutiti a timä ka ha kohegi, muudgu lugi õnnõ ni pallõl Jumalat. A ni /pag. 127/ ku kikkas kirähti õnnõ, sõs oli nimä kõik kaonu, nigu udsu. A ku sõs soldan hummogu lõvvi kaema läts, sõs näkk, et oli täll jo juba inemises saanu. Ni oll täll hüä miel ni läts tõsõ üö jäll valbma, a soes oll viel hullõmb, tuli inämb viel vanno juudit sarviga ni handaga sinnä, ni tuli trummiga ni pillega ni tsusõ soldani, a tu kullõ õs midagi, ni heidä äs silmigi kõrvalõ, a kikka kirgih kattõ jäll kõik ärr. Ni ku sõs soldan hummogu kaema läts, ol tütrek jo rinneni inemises saanu. A kolmand aüö oll asi viel kõgõ hullõmb, tull väega pallõ juudit kokko ni kõikõmuodu ähvardi ni tahtsõ kiska a tohe es nimä ületsõõri astu, sõs muudgu hirmuti ja täniti õnnõ, a mies pend õs tähelegi, muudgu tekk iks umma tüöd, a ku kikkä kirgminekuulda, sõs joosi kõik vällä. Ni läts soldan hummogu kaema, olõ kimä äs inäb lõvvi, oll tütrek puha illos tarõh, tälle kõgõ magusampi süöke ni juoke, ni and viel ütte tühä punga ni üttel, et ku rapputõllõ õnnõ, sõs tulõ kuld vällä, Ni soldanil oll tuo pääle väega hüä miel, ni tütrek üttel vielgi, et ku tahat, sõs võtta mino hinele mõrsas, vett ma olõ kuninga tütär, külh mu esä sullõ kõikõ and, miä tahat, ni pand hüäle paigalõ. A soldan üttel, et ma nu teesigi nii, a vett mull um vaija seo püs ärr viija, umalõ hüäle peremehele, a veli, tuod vei ei pettä, ä massa ai petjäs jäämine, a ku ma õnnõ püssü ärr vie, külh ma sõs tagasi tulõ. Ni läts sõs peremehe mano, nu kõnõli tuule uma asa ärr, ni and püssü, ni vett punga ni puist säält peremehele säitse püttü kulda vällä. Ni sõs jätt Jumalaga, ni läts tagasi sinnä, kost tull, a olõ õs sääl inab mõisat es tütreku, ni läts otsma, a tull vana baaba tie pääl vasta, ni küsse tuo käest, a tuo üttel, et timä um jo ammugi ärr lännü. Ni soldan naas nõvvatällõma, kohes timä lätt, ni baaba selet, et timä um väega /pag. 138/ kavvõh, ku tahat sinnä perrä minnä, sõs võta üts suur härg, tapa ärr, ni lasõ soolku vällä, esi tükü sisse ni olgu sull väits ütteh, ni sõs ma anna sullo ütte tsirgu taalõ istu sälgä, tuo külh vie su sinnä, a sa õnnõ olõ hoolõh timä söötmisega, kui iks taadõ kaehas, sõs olgu sull lihatükk valmis tälle suuhu visata, a vett tää muido ärr väsüs ni maaha pillus. Ni sõs tekk soldan nii, e tsirk naas lindama ni linnas ni ruttu ku mehel silmi jäi kiriväs nii ku iks taade kaeheti, sõs jäll visas mies lihatükku suuhto, ni timä lõpsahut säälsamah ärr. A perökõrd lõpi liha jo ärr ni viel saa as peräle, ni tahtsõ jo tsirk maaha satta, a sõs lõigas mies oma seere mara ärr ni visas tälle suuhto. Ni sõs sai ka sinnä, koh tütrek oll, ni soldan näkk, ku tütrek kai ülevält kolmanda elotusõ päält, ni tima naas sääl tarõ ieh edesi tagasi marsma, ni peräkõrd tütrek röbahti tedä ni naas kõnõlama ni tundsõ ärrkima /?/, ni sai väega hüä miel, üttel. Ma ka tahtsi su mano saija, a ma päse ei, minno siih vahitas, a sa mine kae hinele kotus, koh ellä, ni sõs kae, kuis kokko saat. Ni sõs läts soldan võtt hinele kottusõ nädali pääle, a nõnnõti säitse püttu kulda tuo iest, ni timäkene vätt uma punga ni puist sõitse püttü kulda vällä, ni jäi sinnä elämä, ni naas märkma, kuis kuninga tütrele mano saa. A saa as muido, ku võtt. Kaiv suurõ oosõ maa alt ni tuad pitteh läts mano, ni sai kokko, ni sai tütrekul ka väega hüä miel, ni timä üttel, et milles su tulõ õs innembä tagasi ma jovva as uota, tulli ärr, a nu ma lää kõnõla esäle, et sa minnu ärr pästi. Külh timä sõs sinno amõtihe pand. Ni läts timä esä mano. Ni kuningas võtt ka ni sääd tima aidnikus, ni ütel, ma kae kas sa ka tubli pois olt, ku sa kõgõ hüäste tiet, sõs ma panõ sinno suurembahe paika. Ni sõs käve soldan aida pitteh ni sai ütte suurõ tammõ mano, sinnä oll üts vana mies ahildõga kinni köüdet. Nii tima nõusõ, et /pag. 139/ ei milles sinno kinni peetas ni mies üttel, et ma olli väega kõva, tei pallo kurja, a nu võeti mult jõud ärr, a ku sa minna siist avitat sõs ma oppa, kuis sa ka kõvas saat. Ni soldan lubas kah, ni mies and õppust, et sa mine kae, kost keldrihe saat, ni sõs tuo säält sinine puttel, ni verev, ni valgõ puttel ärr, a sa esi ärr juogu ui säält. Ni soldan tõijõ kah, ni and vanamehe kätte, tuo jõi valgist pudelast ni and tälle kah, ni sai timä jo hüäste kõvas, peräh tuod jõi sinitsest pudelast ni and soldanile kah, ni sai viel pallo kõvõmbas, a perakord tõnõ kõrbõs vereväst, ni and soldanile kah maitsa, ni sõs sai otsani kõvas, ni tõmmas ütte puhusõga tammõ vällä, a vanamies puist ahila maaha ni läts umma tied aijast vällä, A ku sõs üö tull, naas soldan umma jõudu kaema, ni võtt, kakk kõik uibuaija puu maa seest vällä ni pand rõuku, a ku kuningas üles tull ni näkk, sai timä paha vihatös, ni üttel, et sääne häos vaija ärr aija, a tütär naas pöhatuhe timä iest pallõma, ni üttel, et kuis timä minnoavit ni ärr päst, ni kuningas leppü ka viel ärr, a tõsõ üö tek soldan aija jällki vahtsõs, sai paremb viel ku inne ni ilosamb. Ni ku sõs kuningas tuod näkk, sai täll väega hüä miel, ni üttel, et ni sa olt iks tubli mies, ni and tõsõlõ hulga maad ni linna, ni perakõrd and iks tütre ka viel naases, ni naksi nimä väega ilosahe elämä.
H II 3, 139/40 (25) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Taiva kokk.
Ütskõrra tull Poolakõno Juudi poolõ, ni olõ õs vanna Juuti kottoh, ni naane naas küsümä, kiä sa olt, a timä üttel, ma olõ taiva kokk, tie Jumalalö süöki, ni sai Juudi naasel hüä miel, üttel, ku nu taivast tult, kas sõs mu immä ni essä kah sääl näi? Ni Poolakõnõ pett, et näi külh, a noil käü käsi poho halvasti, vett näil kõst um puudus. Ni sõs ütel Juudi naane, et meil um viländ kõikõ, ni ma saadasi näile kah, ku sa õnnõ hoolõs võttasi viijä. A timä lubas kah, ni sõs koräs Juudi naane /pag. 140/kõikõ kokko, miä õnnõ sai, vahtsit rõivit, ni hammit ni püksõ ni kaputit ni kindit, ni and peräkõrd hulga valgõt leibä kah ni viel paar tuopi viina. A sõs ütel kokk, et ärr kulusi raha tingä kah, ni naane võtt and sada ruublit ka viel. Ni ku sõs kõik käeh oll, naas ruttu minemä, üttel, et mull um süök vaja Jumalalõ tettä. Ni peräh tull Juut kodo, ni kõnõli naane toolõ ärr, et taiva kok oll siih ni mo anni tälle rõivit ni raha ütteh. Umolõ esäle ni imäle viija. A Juut veli pahosi ärr, ütteltuo olõ õs määnegi taiva kokk, sa lasi hinne ärr pettü, ni võtt tõnõ sõs istõ hobusõlõ sälgä ni läts takah ajamah, ni ku näkk jo kovvõst miest, nakas tänni, et Jumala kokk, ooda järgi, ni mies uet ko ni ku sai järgi, naas ütlema, et nu piät sa tagasi tulõma, ma anna ka umalõ esäle midä. A mies üttel, et ma jovva ai inäb minnä, ni Juut nõst suurõ hädaga tõsõ märäsälgä ni kõhrist kõvastõ kinni hoita ni sõs lätsi tagasi minemä. A tie veereh naas mõtsah kägo kuukma, ni naas mies ütlemä, et võijah, kuulõ, Jumal kuts minno kodo, ma inäb või õo olla, ma pia kutsuh minemä, ni heit hinne habõsõ sälast maaha. Ni Juut märke, miä tettä, ni läts mõtsa niist kiskma, ni tahtsõ miest näidega jalga piteh kinni köütä hobõsõ sälga, a nikavva läts mies kõgõ hobõsõga umma tied. Ni Juut tull vällä mõtsast, ni näkk, ku mies ja kavväst märäga läts, ni naas nidega takah juoksma, a asi iks tänt: Hõe, Jumala kokk, kuuku, tulõ Jumal kats siijä, kuuku! Ni tekk iks käo muudu. A tuo hõigas vasta, et olõ õi mull inäb aiga sukugi, vett Jumala süök uot kottoh tegemist, vaija väega ruttu minnä. Ni naas märaga tirgütamä, ni saa kinna õs inäb Juut tõsõlõ järgi, ni muudgu läts tühält kodo ni üttel naasele et kaenu määne petüs oll, vett ärr nu vei rõiva ni raha ni peräkõrd anni märä ka viel ärr, tuo oll suur pini, ni pess tõnõ naist viel armõtuhe.
H II 3, 141/3 (26) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Kaval soldan.
Üts soldan sais vahi pääl tunni aigu, a mõk oll puusah ni näkk, ku keisri tütar säält müöda käve, ni timä võtt kirot ussõ pääle, et keisri tütar um väega illos, ma tahasi , ku ma tiä kuigi hinele saasi. Ni peräh näkk keisri toud kirjä, ni küsse, kes kirotanu um, ni ütli ärr, et tuo soldan oll tuol aigu tunni pääl, ni kutsuti ette, a oll külh mehel hirm, a solota ka soa as ni tunnist ärr, a keisri üttel, et ma anna sullõ nu kolm ajastaiga, ku sa mulle tuo aa seeh jovvat ärr tuvva, mu tütre sõrmusõ ni rätti, sõs võit timä hinele ka saija, a ku õnnõ tuu ui, sõs lüvväs pää otsast maaha. Ni soldan üttel, üts kõik, ma kae, a ankõ mullõ kolm musttuhat raha kah. Ni lubas tälle keisri tuo kah, a tütre pand neläda elotusõ pääle kinni, ni pand mitmõ kõrralitsõ vahi ette ni pitsati ka veel pääle, et kiäki mano saa ai, muudgu keisri esi. A soldan muudgu võtt rahakõsõ ni naas juomani jõi õtte ajastajaga ütte miljoni ärr, ni tõses ajastaegas inab saa ki’is miljoni viland, ni sai muid sõpru kah juoma, ni tull kolmas ajastaig kätte, ni naas ja raha veitüle minemä, ni naas timä ja musõhtama, et miä nu saa, ni muu naksi nõudma, miä viga, ni timä üttel ärr. Mia tälle tetta um ant, ni sõs üttel õts joodik, et olõ’õi vikagi, külh ma avita, ku mullõ õnnõ massat. Ni lubas ka massa ni sões lätsinimä varalõ maalõ, ni tõi säält sändse kappi, koh kõgõsugumatsõ mängu sieh umma, miaesihinnest mängva. Ni sõs lätsi nimä tuoga keisri maja lähhühe, ni sai keisri vornikuga kokko, ni sääl tsusksi jo tuolõ mõnõ tuhandõ ärr, ni tuo lubas sõs moro pääle akna ala mängma ni sääl naksi poho ilosat mängu lüöma, ni tütär kullõl väega hüämeelega, ni ai kihä poolõni rinnani aknõst vällä. Ni ku sõs keisri tull õnnõ, naas timä pallõma, et osta tuu pill ärr, mull um muido väega ikäv, a keisri saat ka ruttu pääliku perra ni lask küssü, /pag. 142/ miä mas, ni kaupmies nõusõ kümme tuhat ruublit, ni keisri mas ka raha vällä ni saat säälsamah paarkümme soldaniperra ni lask kappi ärr tuvva. A sääl kapih oll kramp seeh, minka kaast seost kinni panda, ni soldan läts sinnä kappi sisse ni pand kaasõ kinni. Ni viedi sõs pill üles keisri tütre tarrõ ni sääl mängiti timäga kõgõ moodu pääle, nikavva ku jo ärr väsü, sõs lätsi muu ärr ni panti uss kõvaste kinni. A soldan tull iilse hillokõsi kapist vällä ni läts keisri tütre sängü mano ni naas tuod kõditama, a tuokõne naas tänni, ni soldan karas ruttu jäll kappi tagasi. Ni keisri tull täntämise pääle kaema ni küsse, miä süll viga um, ni tütär üttel, et üts minnu puttõ, a keisri otsi tarrõ pitteh ni lövva as midägi, üttel tütrele, et tiijä äi, miä sa olt unäh nännü, kiä siijä õigõ saa, soldani umma kõigipooli ieh, ku sa viel röögit ni mull maada lasõ õi, sõs ma lüö su pää mõõgaga maaha. Ni pääle tuo läts keisri ärr, a soldan tull jäll välla ni läts tütre kõrvalõ ni naas jutu ajama, ni tuo joht edimält kannahta as, a tohi is inäb tänni ka naada, ni peräkõrd meelüt soldan tõsõ ärr ni oll timäl ka hüä miel, ni sai otsani sõbras, ni and uma sõrmusõ ja rätti soldanilõ. Ni hummogut vastu läts soldan jäll kappi ni oll kõgõ päävä sääl, a üöse jäll tull välläkeisri tütre mano. A sõs läts jo täll elo kapih halvas, ni timä võtt pillil seest ketti vallalõ ni inäb mängigis pill. Ni keisri kuts kaupmehe, ni üttel, milles pill mägi ii, a tuo üttel, tiä um raskõsõ hukkah, tedä vaija paranda, laskõ tiä siijä tuvva, sõs ma tee jäll hüäs! Ni kas ni saat soldani ni lask jäll kappi vällä kanda ni viedi parandaja kätte, a ku sõs soldani ärr lätsi, sõss tull mies kapist vällä ni puhast kappi ni sääd jäll ketti ni mu asä juondõ, ni lällki naas pill ilosahe mängma, ni keisri tütär jo uot pilli ni lask jäll umma tarrõ tuvva ni mängi. A soldani lätsi katõkeste kõrtsi ni jõi sääl üts tõsõ võigihna, nikavva, ku sai aig täüs, sõs läts soldan keisri ette, ütteh karmanih sõrmus, tõsõh rätt ni and kätte. Ni keisri kai ni lugi, ni oll uma tütre nimi seeh moä õigõ, saa ai midagi inäb tettä, vaija soldanilõ ärr panda, a midä , tütrel olgi hüä miel soldanilõ minneh, ni keisri ka mieldü ärr ni nõst soldani kindralis pääle tuo viel vürstis, ni and tõsõlõ hulga linna ni mõnõ tükü maad, a peräkõrd pand iks tütre ka mehele, ni naksi hüäste elämä.
H II 3, 143/4 (27) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Halva tütär.
Mustõlaiga elli üts vana mies uma tütrega väikuh tarõkõsõh, ni tull üts võõras mies ka näide mano uma tütrega, ni küsse hinele asõnd, ni vana mies lubasi ka näile, a timä vett tiijägi’is, et tuo vana halv oll. Ni ku nimä naksi ütteh elämä, sõs sai vana halv väega tikös, ni naas miest kiusama, ni halva tütär ka kiusas ristiinemise tütärt. Ni ütskõrra üttel tuo vana halv vanalõ mehele, et vie sa uma tütär välla moro pääle saisma, a õnnõ iho alastõ. Ni vana mies tahe es vasta olla ni vei kah uma tütre vällä, a ussõh oll külm, ku tiks, pauk õnnõ, ni ku sõs külm paugahti, sõs üttel tuo tütär, et kulla Jummal, peesta ni minno koh, vaest last, ni anti ka tälle Jumalast hamõ sälgä. Ni jäll paugahti kül poho kõvastõ, ni tütär üttel, et kulla Jummal, peesütü nu minno kah vaest last, ni anti tälle rüüd kah pääle aija, a sõs jäll paugahti külm, ni tütrek jäll üttel, et Jumalakõnõ, peesütä ni minno vaest last kah, ni anti ka tälle kängitse jalga kängi, ni jäll iks külm paugahti, ni tütär üttel, et peesütä nu Jummal minno vaest last kah, ni sõs anti tälle vahtsõnõ valgõ kasuk ka sälgä panda. A jäll iks külm paugahti, ni tütrek iks üttel, et Jumalõkõnõ, peesütä nu ninno vaest last, ni anti tälle särk ka pääle aija, ni jälle paugahti külm, ni tuo tütrek iks pallõl, et kulla Jummal, peasütä iks minno vaest last, /pag. 144/ ni sõs anti tälle kinda ka kätte, ni jäll paugahti külm ni tütrek iks üttel, et Jumalakõnõ, peesütä nu minno vaest lastni anti tälle rätt ka päähä panda. Ni iks viel paugahti külm ni tütrek jällüttel, et kulla Jummal peesütä nu iks minno vaest last kah ni anti tälle illos verrev küppär ka päähä, ni pääle tuo viel paugahti külm poho kõvastõ ni tütrek viel iks pallõl, et kulla Jummal, peesütä mu viel minno vaest last, ni anti tälle suur mõrsa kaal /?/ pääle katta. Nu kui sai nikavva jo valgõ, ni üttel vana halv tütreki esäle, et vana teeda räibõh, mine tuo uma tütre tüküs tarrõ ärr, ma tiijä, tuol umma nu jo hambagi indsilõ. Ni läts ka teeda ni tõi tütre tarrõ, ni oll tõnõ ilosih mõrsa rõivih nigu vaija õnnõ, ni sai vanal halval süä täüs. Ni ku sõs õdag sai, üttel vanahalv jälle: Teeda räibõh, mine nu vie mu tütar ka vällä ussõ. Ni teeda vei kah tuo nisamma iho alastõ vällä ni jäi timä ka moro pääle saisma ni jäll nakas külm paukma, a niku iks paugahti, üttel jäll timä, et midä surma sa häong toh paugutõ, ni jagi kõ iks sändsist hirmsit sõnno, ku jäll paugohti a külm sai iks kõvõmb ni halva tütär naas hirmsahe külmämä, nigu tärkõ õnnõ, ni timä viel iks kurembahe vannõ, a külm muudgu paukõ õnnõ, nikavva ku valgõni. Ni ku sai valgõ, nii üttel jäll vana halv, et teeda rõiboh, mine tuo mu tütär ka ärr tarrõ, vaest toul umma ka hamba indsile. Ni teeda läts ka tuoma, ni tõi tarrõ, ni olli ka täll hamba indsise, oll ärki külmänü, nigu suhkar, ni teeda visas tõsõ põrmandulõ maaha nigu kolahti õnnõ. Ni vanal halval oll hirmsahe süä täüs, a midägi või es tettä, külmänü miä külmänü, ni võe es teedalõ ka süüdü panda, vett umakäsk oll vällä viijä. Ni sõs läts vana halv ka süömetävvega säält ärr, ni päsi vana mies timä kääst ärr ni naas uma tütrega hüäste elämä.
H II 3, 145/8 (28) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Tikõ tütär.
Vanast elli kattõso velja a ütsõd oll sõsar, ni üttõkõrra lätsi vele kõik kottost ärr ni jäi sõsar kodo perenaases. Ku õdag õnnõ sai, ni tull halva tütär perrä ni naas kutsma, et tulõ sõbrakõnõ mi poolõ villo vinnütama, paklit lükütäma, vett mi memme uot sinno, meil um lämmi leib võijuga lavva pääl, luits livva veere pääl, A kassikõnõ ell aho pääl, tuo naas säält kielmä, et mingu ui joht, sääl umma süvä havva läve all, kuuma kivi ahoh, kieb vesi katlah, ora umma otsõltõ pantu, säksäväitse sällüpäidi. Ni ku tikõ tütär tuod kuuld, karas timä kivipääle, säält ahopääle ni murd kassil ütte jala ärr ni läts ärrki. Ni kottoh küsse imä, et kas tulõ nu, a timä üttel, et kost tiä õigõ tulõ, kost nu tikõ vilets õigõ lask, tu muudgu ütles õnnõ, et sääl umma süvä havva läve all, kuuma kivi ahoh, kieb vesi katlah, ora umma õtsõltõ pantu, säksä väitse sällüpäidi, a vett ma murri täl jala ärr, ni imä kitt ka perrä, et hää külh. Ni sai tõnõ õdag, ni jäll läts tikõ tütär ni kuts nii sama, et sõsarakõnõ, läke nu mie poolõ, mi memme uot. A sõsar üttel, et miä ma õigõ lää, mul um kottoh eski mühk pirda ni külümüt küündlid palota. A tikõ tütär iks meelüt, et läke nu, a kass jäll aho otsast kield, et ärr mingu ui, et sääl umma süvä havva läve all, kuuma kivi ahoh, kieb vesi kottoh, sinnä sa sisse tõgatat, vaga veri vaivatas. Ni jäll tikõ tütär karas aho pääle ni murd tõsõ jala kah ärr ni läts kodo ni jäll küsse imä, et kas tulõ nu, a timä üttel, et kost tiä nu õigõ tulõ, sääl tikõ vilets tsorts aho pääl, et ärr mingu, a ma murri täll tõsõ jala ka ärr, ni imä kitt, et nägä tuo hüä. Ni kolmanda õdagu jäll läts tikõ tütär kutsma, ni kuts niisama iks, a kass aho päält jäll kield minekit, ni tikõ tütär karas vihasahe mano, ni murd jäll kolmanda jala kah ärr, ni läts kodo ni üttel imäle, et tikõ vilets muudgu tsurts aho pääl ni lasõ õi tulla, a ma võti murri täll kolmanda jala kah ärr. Ni nelädä õdagu jäll iks läts kutsma, ni kuts kõigildõ, et mi memme iks väega uot, /pag. 146/ a sõsar üttel, et ma või ei minnä, mul naksõ jo vele kodo tulõma. A tikõ tütär üttel, et tiijä äi, kuna nu tulõva, tulõ ikk sõbrakõnõ mi poolõ. A kas jäll naas kielma, et mingu ui, ni tikõ tütär vihasi põhatuhe ärr ni läts murd neläda jala kah ärr ni üttel kottoh imäle, et nu ma murri kassi tükül kõ jala ärr timä iks tsorisõs õnnõ, lasõ õi tulla. Ni imä üttel, et nägä tuo hüä, et tikõ viletsäl jala ärr murri. Ni sai jällki õdag ni läts jäll tikõ tütär ni üttel, et läke nu iks sõbrakõ, no mi poolõ, mi memme uot. A sõsar üttel, et või ei ma minna, mul umma vele kodo uota, a tikõ tütär üttel, et tulõ õi ni viel ni pia, läke õnnõ. Ni tahtsõ ka jo timä minnä, a kassikõnõ naas aho päält laulma, et mingu ui, ni tikõ tütät haard õnnõ ni tsusas silmä kassil pääst vällä, ni läts jäll kodo ni imä küsse, et kas tulõ jo, a timä üttel, et kost tiä nu õigõ tulõ, tikõ vilets lasõ õi, a ma tsusksi tõsõl silmä pääst vällä. Ni imä kitt, et hüä, hüä. Ni õdagu läts jäll iks tikõ tütär ni kuts, et sõbrakõnõ läke nu ummõhtõ, a sõsar üttel, et mul tulõva vele kodo, a tikõ tütär ütel, et tulo õi üttigi viel, ni sõsar tehtsõ ka jo minema naada, a kassikõnõ iks laul aho päält, et ärr mingu ui. Ni karas tiko tütär ni tsusas tõsõ silma ka vällä ni läts kodo ni üttel imäle, et tikõ vilets muudgu tsorts õmnno aho pääl a ma tsusksi täll nu tõsõ silmä kah ärr. Ni tull jäll õdag, ni jälleki läts tikõ tütär ni kuts, et sõbrakõnõ, tulõ ketrama, a sõsar ütel et olõ õi inäb aigu, vele tulõva mul jo kodo. A tikõ tütär üttel, et tulõ õi viel, läke õnnõ, ni nakas jo sõsar minema, a kass iks laul et mingu ui, ni tikõ tütär haard ni tsusas kassil kõrva kah ärr, ni läts kodo ni kitt imäle, et nu ma tsusksi tikõ viletsal kõrva ka ärr timä ka laul tütrekule ette, et süva havva omma läve all, kuuma kivi ahoh kieb vesi katlah, ni lasõ õi timäl tulla, ni imä kitt kah perrä. Ni tikõ tütar tull iks õdagu jäll perrä ni kuts, et läke nu sõbrakõnõ ketrama, a sõsar üttel, et läppe ei ma inäb minnä mul tulõva vele otsani pia kodo. A tima iks naas paha halusahe kutsma, et läke iks, ni sõsar tahtsõ ka jo minnä, a kass jäll /pag. 147/ naas aho päält ni laulma ni kielmä, ni jäll jätt minemätä, a tikõ tütär karas ni tsusas tõse kõrva kah timäl ärr ni läts kodo ni üttel imäle, et nu ma tsusksi tikõ viletsal tõsõ kõrva ka ärr, ni timä inab kuulõ õi ei näe, muudgu elo viel um õnnõ man. Ni ku õdag sai õnnõ, ni jäll läts tikõ tütär sõsart kutsma, et tulõ nu sõbrakõnõ mie poolõ, meil omma jo söögi valmi, lämmi leib võijuga lavva pääl, luits livva veere pääl. Ni üttel külh sõsar, et mul umma jo vele kodo uota, a tima üttel hott ummagi, läker iks mi poolõ, ni läts ka sõsar minemä, et inäb olõ õs, kiä kield. Ni lätsi minemä ni tikõ tütär üttel, et mine sa ieh ni ku sõsar lätsõnno ieh, ni oll sinnä tarõ läve alla haud tuod pitte tett, et nigu timä läts õnnõ ni sattõ sisse, ni kaldsi tikõ tütär ni imä kattõkeste kuuma vie pääle ni huksi ärrki. Ni sõs saat imä tütre uja vierde soolikit mõskma, ni üttel, et ärr sa sooliko otsa vallalõ laskui. A tütar mõsk ni lask sooliku otsa oija ni sai säält illus tsirgukõnõ, a tuo oll tütreku hing ni tuo linnas ärrki veljo kodo. A tikõ tütär tekk hinne ka sõsarõ näolitses ni läts timä asõmõlõ, velje kodo uotma. ni tuli ka vele kodo ni timä läts moro pääle vasta ni vele mõtli uma sõsarõ ollõv ni naksi kosti andma, ni anni ka jo vanõmb veli ni tuo järgmäne uma kosti ärr, a sõs linnas tsirgukõnõ vanmbalõ velele looga küüste ni laul sääl: Kelles sa tõije pika siidi, kelles tõije kulda risti, olõ õi sul uma sõsar, kurä tütär um sino kottoh, äijo tütär asõmäl. ni tikõ tütär naas ütlemä, et ajagõ tuo tsorts ärr, lööge tälle, tuo olõ õi määnegi tsrk, ni vanomb veli lei kah ni ai tsirgu ärr. A sõs timä linnas tõsõle vellele looga küüste ni laul sääl ka niisama, a tuo inäb lüü üs, üttel õnnõ: kõss, kõss nu tsirgukõnõ, ni läts jäll tsirk tõsõ vele looga küüste ni käve kõiki veljo manni laul kõigilõ niisama. A tikõ tütär, iks üttel, et lööge tälle tikõ viletsäle, et timä muudku tsorts õnnõ, a vele inäb lüü üs, ni inäb anna as kostigi tälle, ütli, et mi taha kullõlda, miä tu tsirk kõvõlas. Ni sai tsirk säitsme vele man ärr käünüs ni linnas katsada vele mano, ni tuo üttel, et ma lää vana naase mano ni kullõ perrä, mia tuo ütles. Ni läts veli vana naase mano ni kõnõli toolö ni tuo üttel, et kulla puja, olõ õi tuo joht teie uma sõsar, kiä teil kottoh um, tuo um iks määne kurä tütär, a tuo tsirgukõnõ um külh ti sõsar. Ni veli nõusõ, et kuis tima meile jäll kätte saa, ni vana naane oppas, et ku kodo /pag. 148/ läät, sõs tõrva paja raud ärr, ni ku tsirk paja pääle lindas sõs jääs tõrva siise kinni ni sõs võta tsirk ni vie hinne kõrvalõ magama. Ni läts noorõmb veli kodo ni tõrvas paja ärr, a esi läts tarrõ ni linnas koa tsirk paja pääle ni jäi timal jala kinni, a veli võtt säält tsirgu ni heidäs magama, a tsirgu pand ka hinne kõrvalõ, a ku hummogu üles tull ni näkk, oll uma sõsar jäll käeh, nigu innegi, ni magasi hinne kõrval. Ni sõs üttel timä tõisilõ velelõ, et kaeh nu um meil sõsar jäll käeh ni sai kõigil väega hüä miel. Ni sõs ütli vele, et võtkõ nu nu mi seo kurä tütär ni pankö halli huo hanna otsa ni laskö ilma pitteh käümä, et koh suo, sinnä saagu sooliku, kohmaa, sinnä massa, ni saagu tedä kõigilõ viland, muudgu sarapuu puhmale puttu ui ni haljale kivile. Ni sõs tei ka vele nii, ni huksi kurä tütre ärr, a umalõ sõsarõlõ anni kõ kosti miä kodo tõi ni naks jäll kõik hüäste ütteh elämä.
H II 3, 148/50 (29) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Kunna minnij.
Vanast oll üttel kuningal kolm poiga ni ku nimä suurõs sai, and timä egale ütele langa kerä kätte ni üttel, et heitke neo minemä, ni kua mano niä veerüse, tuost see teile noorik. Ni vanemb veli visas ni tuol vierdü üte suurõ esanda tptre pääle, a tõisäl vierdu sõjapääliku tütre pääle, a noorõmbal velel vierdü aed vierde nägösihe kunna mano. Ni timä naas väega murehtama, et oll nu muil miä oll, a mullõ sai kunn naases, kuis ma sansega saa ärr ellä ni edesi olõ õi kässi ei jalga. A iks tuogi peräst võtt kunna hinne mano naases ni ku kuninga poig pand leevä kohetusõ, sõs läts kunnanõ naane kõ elo elämisega mõhkõ ni sõs vasknah seeh, nigu mulas õnnõ, a üöse jäll kütsi leeväs ni sai sääne sama leib kui muul rahvalgi. Ni ütskõrd käsk kuningas, et igal minijal olgu mullõ tekk koet, ni jäll murõht noorõmb poig, et muil iks saa koetus, a miä ma tie, mul um kunnane naane. A ku teki sai valmis ni ega poig vei uma naese koetu teki kuningalõ ni kuningas kai ni ütel, et kunna minija koet tekk um kõgõ paremb, see iks kõlbas kõiki paiku panda, a muil kõlba ai mujalõ ku hobusõ pääle. Ni sõs üttel kuningas, et tulge kõik puja ni minija mu poolõ kostilõ, ni noorõmb poig läts kodo ni jällki murõht, et muil iks saa, miä saa, /pag. 149/ a miä mull tettä, mul um kunnanõ naane, minkas tuo kosti kütsä. A naane üttel, et külh iks saa mul kah, ni kuninga poig tõi jahu ni pand kohetusõ ni kütt aho, a naane läts vasknahe, ni seäs sääl ni kütsi piiraku kastma mennä. Ni lätsi nimä kostäle minemä, ni ai naane ka kunna rõiva maha, ni timä mies kai, kohe tiä nu pand, ni võtt palot nimä ärr. Ni lätsi nimä kostälõ, ni oll kunna minnij ka ilosih rõivih ni illos noorik, ni kuningas sei ni kitt, et muil umma ka külh hüä piiraku, a kunna minijäl umma iks kõgõ paremba. Ni tuli nimä kostõlt kodo, ni naas kunna minnij ummi rõivit takah otsma a lövvä as kostki ni üttel, et ma voiki i ni ellä ni läts ärrki pakku. A kuningas sai kuulda, ni pand pujalõ hirmu pääle, et olgu õnno naane takah otsit, a kost õigõ otsi! Nii läts tõnõ iks otsma ni käve tied pitteh tälle tarõkõnõ vasta, tuo läts kana seere pääl ümbre, ni timä üttel, et tarõkõno jää saisma. Ni tarõ jäi ka saisma ni kuninga poig läts sisse ni kai, sääl tütrek kullatse vokiga präänüt (kedras) ni tuo küsse, et miä, sa tiekäüjä olt? Ni timä üttel, et ma etsi umma naist takah, mul oll kunnanõ naane, ma paloti timä kunna rõiva ärr ni timä läts pakku. A tütrek üttel, et tuo oll mu sõsar, ma külh tiijä tedä a tiiä äi hüäste, a tollõ poul um mu sõsar, tuo tied parembahe. Ni läts jäll tima säält edesi ni sai jäll tarõkõsõ man tuo juosk kanaseere pääl ümbre ni üttel jäll, et tarõkõnõ jää saisma. Ni jäi ka saisma, ni läts sisse ni näkk, et tütrek kudi kullast kangast, ni tuo küsse et miä sa tiekäijä olt? Ni timä jäll selet ärr, et mul läts naane pakku, ni ma otsi tuod takah. A tütrek üttel, et tuo oll mu sõsar, ni timä tulõ siijä oija tsuklõma õhva näol, sõs sa haara timä kinni võtta ni ku jovvat kinni pitta, sõs saat sa naase kätte, a ku jovva ai, sõs saa kia. Ni läts kuninga poig uja vierde ni uot sääl, ni tull ka õhvakõnõ tsuklõma ni tima tahtsõ tõist kinni haarda, a saa as, ärki poes käest. Ni sõsar üttel, et tima tulõ viel tagasi, a tulõ põdra näol, sõs sa võid väega teda kinni haarda, ku sa nu saa ai, sõs sa /pag. 150/ inäb saa ai konakinna õi. Ni tull ka jäll põdõr tsuklõma, ni kuninga poig püüse ujast kätte ni pidi sarvist kinni ni kisk vällä, ni põdõr pillõli ni rehke külh, tahtsõ ärr paeda a kuninga poig lasõ õs vallalõ, ni ku sai viest välla. sõs sai jällki inemises, sändses samas kui kostil kävväh oll, sändse sama rõiva säläh, ni kängitse jalah. A timä üttel sõs mehele, et milles sa mu rõiva ärr paloti, selle ma tulli ärr, ma jovva as tuod kannahta, vett sa olõs iks peräkõrra eski mu ärr nännü. Ni tull sõs kuninga poig naasega kodo ni sai kuningal ka väega hüä miel, ni jäigi noorõmb minnij ka inimeses ni imäb saa as kunnas kunagi. Ni sõs naas noorõmb kuninga poig ka uma naasega ilosahe elämä nigu maa rahvasgi.
H II 3, 150/2 (30) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Rüövlide petmine.
Vanast oll üts mies, Mikitäkene nimi, ni tuo tekk hinele perärie, ni lask tuoga mäest alla, ni livvõl nii, mikavva ku tuli rüävli vastu, ni näi, ku Mikitäkene alla lask, ni ütli, et oih, miä sul hüä regi, hobõsälta ka juosk, tuo kulusi meile ka ärr, meil um pallo käümist, a miä sa tahat, ku ärr müüt? A Mikit üttel, et alambalõ ma müü üi, kui kolmõ saa ruubli iest. A rüövli keelokinna õs tuod, ni osti Mikitä käest rie ärr ni ütli, et läkeme niisama viel jalksi, nikavva ku ärr väsü, sõs jo istu pääle. Ni lätsi nimä jalksi ni väsü ärr, ni sõs üttel üts, et nu istu mo pääle, ni istõ kah ni naas nõtama, a midä regi liigoha as paigastgi, hott timä külh tänt ni pess perareke vasta. Ni tõsõ ütli tälle: Ta sa taga mõista ai hüäste aija, a lass mi aja. Külh timä sõs lätt, ni naksi ka ajama, a avita as midägi, regi tõugahagi is. Ni sõs naksi nimä ütlemä: Ta vett Mikitäkene meid ärr pett, a läke mi /pag. 151/ takah ni tapkõ timä tikkõ ärr! Ni sõs nimä lätsi tapma, a ku sai Mikitä mano, oll Mikitäkene hinele mago kietnu, tuo kei nuigu pogisi õnnõ, a tuhkhaud oll tuhaga kinni kattõt, ni näeki is tuld vbällä. Ni rüövli küsse, et koh sa hinele söögi keedi? A Mikit üttel, et mul um näet sääne pada, miä tulõlta ka kies, muudgu panõ õnnõ maaha ni ütle, et pada keedä" sõs timä kiet. Ni sai rüövlil poha hüä miel , ni ütli, et tuo olõsi meil poha hüä, olõsi i tulõ üles tegemist, ku süvvä vaija tettä ni ütli, et müü meile ta pada ärr. A Mikit tahaas müvvä ni peräkõrd üttel, et ma alambalõ ei müü, ku kolmsaa ruubliga. Ni rüövli anni ka tuo, ni lätsi ni kiti, et nägä meil nu seoga hüä süöki tettä mõtsah. Ni käve nimä, ni ku naksi süvvä tahtma, pani nimä paa maa pääle maaha ni pani suarma ni liha sisse ni ütli, et paga keedä, ni esi mõtli, et läke nu mi nikavva mõtsa käümä, ku süök kies. Ni lätsi kah, a ku tuli tagasi, ni oll pada külm kõik in olõ õs sukugi keenü. Ni sõs pahasi rüövli põhatuhe ärr ni ütli, et läke nu tapko tuo Mikita pühüs ärr, tima jällki um meid petnü. Mikitat takah otsma ni sai tumä mano, ni näi ku Mikit tekk hinele vahtsõt ruoska, ni ku sai ruosk õnnõ valmis, ni sõs timä lahas tuoga umalõ naasele, vett naane täll sängüh magasi, ni karas naane üles, nigu hunn ni sai poha kerge. Ni rüövli tuli tarrõ, ni timä noilõ kitt, et kaeh, mul oll naane ärr koolu, a ku ma uma roosaga rehksi, õnnõ, sõs tull timä ello ni sai kergemb viel ku inne. ni rüövli kuuli tuod ni mõtli, et tuo olõsi meile poha hüä, ku mi mõnõ inimese ärr tapa, sõs võit jällki peräh ello aija, vett seo /pag. 152/ külh vaija hinele ärr osta, ku tiä meid enne pett, sõs pett. Ni naksi jäll Mikita käest rooska kauplema, a tuo taha as kuigi müvvä, a peräkõrd iks naksi rüövli väega väema ni müü ka ärr kolmõsaa ruubli iest. Ni võti rüövli roosa ni lätsi minemä ni ku nimä pääle tuo jäll ütte inemise ärr tapi, naksi roosaga ello ajama, a midä, avita as üttegi, iks jäi kuolus. Ni sõs tull rüövlil süä täüs, ni ütli, et läke nu tapkõ tuo Mikita tikõ ärr, hott täl umgi viel mändsit asjo, ärr inäb noid võtu ui. Ni lätsi nimä ni võti Mikita kinni ni mõtli, et tedä massa ai tapma naada a ajagõ timä kotti ni kukkagõ jäve. Ni aije Mikita kotti ni lätsi järve viema, a kortsist möödä minneh ütli, et läke, joodõ inne Gäärak viina, sõs um tedä hüä hukata. Ni lätsi esi kõrtsi a Mikitä jäeti järve vierde kotti ni tuo naas kotih tänni: Kõe, kulla rahvakõnõ, laskõ nu minno kotist vällä, ma anna kolmsada ruublit toolõ, kiä mu vällä laski. Ni üts saks sõit kolmõ hobosõga säält müodä ni kuuld täntämist ni mõttõl, et äidsele, ma lasõ timä kotist vällä, saa hulga raha. Ni läts lask Mikita vällä, a tuo üttel, et mine sa nu kotti ni ooda sääl raaskõsõ aigu, nikavva ku ma kotost taha tuo. Ni saks läts kotti a Mikit võtt hobõsõ ni kihot noidoga umma tied, a rüövli tuli kõrtsist vällä ni lätsi hükse säksa kotiga järve. A peräh tuttu nimä jäll Mikitäga kokku ni küsse; Mikita sõkkõ, kost sa nu ello olt tulnu ni no hüä hobõsõ viel hinele saanu? A Mikit üttel: Kost saanu, a ma järvest tõi hinele, sääl um näid viel viländ. Ni rüövli ütli: ta näüdä meile ka tuod kotust, kost sa nä sai, mi kä lää otsma. Ni Mikit näüdäs kah, ni üts rüövli karas äkki sisse ni läts perä alla ni naas sääl vie seeh tegemä: mull, mull, mull; vett täll vesi suuhtõ läts. A tõsõ rüövli kuuli tuod ni ütli: Kullõh, timä taht kõiki hinele ärr võtta, a läke mi ka otsma ruttu. Ni kuksi nimä ka hinne järve ni uppu kõik ärr, a Mikit nas hüäste elämä.
H II 3, 159/60 (33) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Kosilasõ viemine.
Vanast oll teeda baabaga, noil oll üts ainus poig, ni rahvas iks ütli, et külh teil süö susi tuo puja ärr. A nimä ütli, et külh mi hoija, lasõ õi ärr süvvä, ni hoijõ ka nikavva, ku naas naist naitma, ni ütli sõs ka teeda baabaga, et või ei saaja laskö, vaest susi ärr süö, a maido ka iks sünnü üi, vaija iks laskõ saaja minnä, ni läts timä kah ni tull saajaga tagasi, a sõs lindsi hulga hannõ üle saja ni saja rahvas lätsi kõik hannõ takah ajamah, ni jäi mõrsä kosilasõga ütsindä. A nikavva tull mõtsast susi ni vei kosilasõ ärrki, ni ku saaja poisi tuli tagasi hannõ ajamast, ni inäb olõ kinna õs kosilast sääl, ni lätsi kodo ni murõhti kõik, et kosilanõ ärr viedi, ni esä, imä, kah murõhti, et kui ülti, ni iks sai kah, noorik nu tuodi kodo, a poig viedi ärr. A õdagu tull sant sinnä üöses ni üttel, et ma tulli läbi mõtsa, ni näi mõtsa seeh väiku tarõkosõ, a sääl ahi seeh palli, ni ma lätsi ka piestlemä, ni sõs virot sääl üts hiiro hobõsõga ussõ ette, ni naas kannalt lüöma ni laulma. Oh mu ime, oh mu ese, oh mu nuort noorikõt, jäi mul sorõ suu andmata hõppõ hõlma võtmata. Ni sõs naksi esä, imägä mõtlõma, et tuo iks olgi mie poig, meil iks oll hiir hoppõn, ni imä üttel, et ma lääõdagu mõtsa otsma ni läts ni löüse kah väikese tarõkese, a ahi seeh küttü. Ni imä läts ahotaadõ ni jäi uotma, ni virot ka jäll tsura hobosoga ussõ ette, ni köüt hobõsõ rangihe kinni ni tull jäll tarrõ ni lei kannõlt ni laul: Oh mu esa, oh mu imä, oh mu nuort noorikõt, jäi mul senõ suu andmata, hõppõ hõlma võtmata! Ni ku imä tuod kuuld, tull aho takast vällä ni üttel, et läke ärr pujakõnõ kodo minemä! A poig üttel, et voi ei ma inne minnä, küsü suurõlt Jumalalt luba, sõs ma lää, ni imä läts ka suurõ Jumala käest luppa küsümä, a suur Jumal üttel, et mine kaksõ mu uibust kol' ubinat ärr ni tuo siijä, ni timä läts ka kaksõma, a saa as, tulõ kirega muud ku heit õnnõ vasta, ni läts imä kodo nigu tull. A sõs läts esa otsma, ni sai jäll väikeste tarõkõistõ, sääl ahi küttü ni läts asä ka aho taadä, ni jäll kuuld, ku sõit üts ussõ ette nigu tümmä õnnõ ni tull jäll tarrõ ni lei kannõlt ni laul: Oh mu essä, oh mu emmä, oh mu nuort noorikõt, jäi mul sorõ /pag. 160/ suu andmata, hõppõ hõlma võtmalta. Ni esä ka kuts, et läke ärr poig kodo, a tämä üttel, et mine küsü suurelt Jumalalt, ni läts esä küsümä, a Jumal käsk jäll ubinit tuvva, ni läts ka esä ubinit kaksõma, a heit tulõ kirega vasta ni palot silmägi ärr. Ni läts esä niisama kodo ni üttel, et saa ai ma joht ärr tuvva, ärr paloti silmägi! Ni läts sõs noorik ka otsma, ni sai ka tarõkõstõ ni ahi palli, ni läts timä ka aho taadõ ni kuuld ku sõit jäll hobõsõga ussõ, ette ni tull tarrõ ni lei kannõlt ni laul: Oh mu ese, oh mu ime, oh mu nuort noorikõt, jäi mul sorõ suu andmata, hõppõ hõlma võtmata. Ni tull sõs noorik ka vällä, ni kuts kodo, a tima üttel, et küsü suurõlt Jumalalt luba, ni läts noorik küsümä, ni kästi kol' vereväkülega ubinat tuvva ni Jumal and noorikulõ vie viha ni ku läts ubinit kaksõma, sõs heit iks vihaga vett vasta, ni peräh läts kaksõma, ni jäll tsilgus vett, ni ku kolmadat haard, sõs külh kõrbas hiust ärr, a iks kakas ubina, ni vei Jumala kätte. Ni sõs lubas Jumal ka mehel kodo minnä ni naksi ilosahe elämä, vett inäb putu us susi kunagi. Ni vei noorik uma mehe kodo, a esä imä jovva as viijä. A vett vanasõna ütles ka jo: Naane mehe ärr tuo halvastpaigast, a mies tuu ui naist.
H II 3, 163/5 (36) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Varõsõnõ poig. (Tõisend.)
Vanast oll perremies mõtsah sulasõga hako ragomah, ni sõit üts saks säält müöda, ni oll sääl suur suo, mädä ni vaova, nigu hädsõ, ni jäi hobõsõ sinnä sisse. ni saks üttel, et ku kiägi siijä sillä pääle teesi, sõs ma oppasi tuolõ hüä oppusõ. Ni ku saks ärr õnnõläts, üttel perremies, et naakõ mi silda tegemä, ni tei ka sulasõga silla valmis, ni sõs läts perremies kodo, a sulasõ jätt silla lla kullõma, miä kõnõldas. ni sulano kullõl silla all ni ku saks tagasi tull ni sõit üle sillä, ni üttel, et kiä siijä silla um tennü, tuolõ saagu poig saama, kõikõ mõistma; miä õnnõ suust vällä ütles, tuo saagu sündümä. Ni ku sulanõ läts kodo ni perremies küsse, miä kõnõldi, sis timä võlssõ, et saks üttel, saagu poig saama, varõsõs minema, tuol kiä sillä tekk. Ni oll ka õnnõ mõni nättal, ni sai mehel poig, ni ku naas jo ruomõlõma, sis üttel ütskõrd sulanõ perenaasele, et ma elõ, rehe all terri viskamah, ni sääl tükise tsia pääle, a anna tuo lats mullõ tsikko kaitsma. Ni pernaane külh üttel, et kas tuost nu õigõ saa määne tsia kaitsja a sulanõ üttel, et külh tiäst saa, ni vei latsõ rehe alla ni üttel sääl, et ütle, ütle kullakõnõ, et saagu üts varõs viskama, tõnõ tsikko kaitsma. Ni lats üttel ni sai ka ii, ni üttel sulanõ latsõlõ, et läke nu mi ärr minemä, ni lätsi kah nimä, ni sai suurõ mõtsa sisse, ni sääl oll kullanõ maja ni elli sääl pääle, ni ku süvvä vaija oll vai midä muud, sõs üttel lats õnnõ ni sai kõikõ. Ni peräkõrd üttel sulanõ, et ütle, nu ütle, kullakõnõ, et mullõ naane ka saasi, ni lats üttel kah ni sai naane, ni lätsi sulanõ naasega õdagu magama ni naksi kõnõlõma ni naane naas nõvvatõlõma, et kuis tie siijä sai, ni timä selet naasele kõ ärr, et ma peti perremiest, et ku saks üttel, et täl saagu poig sündümä, kõikõ mõistma, a ma ütli tälle, et nii ütli, et saagu poig saama, varõsõs /pag. 164/ minemä, ni ku poig sai, sõs ma ütli, et ütle kullakõnõ, saagu üts varõs viskama, tõnõ tsikko kaitsma, ni sai ka nii, ni ma tulli timäga tulõma ni sai siijä, ni miä timä üttel, tuo kõik sai, süöki ni juoki, ni peräkõrd sai so kah. A tuo tsura oll ussõ takah ni kullõl kõ ärr, miä kõnõldi, ni miä sulanõ naasele selet, ni sai neidõ asju man ka tark. Ni ku hummog sai õnnõ, ütel tsura, et saagu mies puuhtõ oravas, a naane hotas alla haukma, a ma tsura tied pitteh minema, sikalõ sälga istma, kodo kullane karmanih. Ni sai ka nii, ku timä ütel ni jäi mies mõtsa oravas, a naane hotas puu alla, a tsura läts sika säläh kodo minemä. Ni läts tied piteh ni putu mies vasta ni üttel et oh imeht ilma pääl, rahva naaru maa pääl, et mies istus sika säläh. A tsura üttel, et olõ õi seo joht imeh ilma pääl, rahva naar maa pääl, a tuo külh imeh, et varõsõllõ naist võetas. Ni timä sai kodo, ni sääl peeti varõsõllõ saaja, vett täll isä, imä pei varõst umas pujas, nigi nimä näi, et varõs oll rehe äll, ni ütli, et kaeh õigõ ka oll miä ütli, et poig iks varõsõs lätt, ni võtõ ka varõsõ umas pujas ni naksi tuolõ naist naitma. Ni tsura üttel sajarahvalõ, et võtkõ minno ka üöses, ma taha ai tie käest midägi, ni võeti ka üöses ni sõs timä küsse, et laskõ minno ka kosilasõ mano kõnõlama ni lubati kah, a tuo varõs kosilanõ muudgu lindäli õnnõ liado ni anomit pitteh, a tsura läts mano ni haard varõsõ pääd pitteh kinni ni pand ütte jala umajala alla, a tõsõ vott kätte ni tõmmas varõsõ lahki ni visas ärrki maaha. a säält naksi kõik hõim tänni ni esä imä kah ni ütlemä, et võeh, miä nu saa, ärr hukas kosilasõ, ni naati tedä nuhtlõma, a timä hõigas õnnõ, et esä imä hiusit pitteh tarõ lakkõ, a hõim kõik rõnnoni maa sisse. Ni sai ka nii, a sõs naas timä kõnõlama, et kaeh, ti nu piät varõsõllõ saaja, a minno mälehtõhi i, a vett sa esä jovva as esi silla all vahti, ni saadi sulasõ ni usksõ timä juttu õnnõ, a sulanõ pett su ärr ni vei mu ka sist ärr, a tuo varõs um ka viel mu suust saanu, vett sulanõ käsk /pag. 165/ mul üldä ni ma ütli kah, et saagu üts varõs viskama, tõnõ tsikko kaitsma ni sai nii, a mu võtt tima hinnega ütteh. Ni kõnõli timä kõ uma jutu ärr ni üttel, et saagu esä imä tarõ laest vallalõ, a hõim maa seest vällä. Ni sattõ ka isä imä tarõ laest maaha nigu mürähti õnnõ, ni hõim ka pässi vällä ni naksi jäll saaja pidämä ni sai esäle jäll nu uma poig kätte ni olõ õs midägi murõht, ni kõikõ, miä vaija, poig muudgu üttel õnnõ, sõs sai. Ni sõs nimä naksi ilosahe elämä, ni eläse mosno parhillagi viel.
H II 3, 169/72 (38) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Seto jutu.
Kuis turak keisris sai.
Vanal aiga elli esä, tuol oll 7 poiga, nu olli targa, a katsas poig oll turak. A puja veli olikõik üte laisa, viisüs sugugi haina kokko panda, mu rähvas kõik tei tüöd a nimä videli. Ütte pühapääva läts turak veli kerikohe, ni kuuld ku külärahvas kõnõle, et tiijä äi, miä nu rahvas mõtlõsõ, ku veli sugugi haina panõ õi. Ni tull turak veli kodo ni kõnõli tõisilõ, ta vett kulla vele, meid sulitätäs milles meie hain niitmätä um, ta iks olõka ai hüä. Ni tõsõ vele ütli: Ega iks veli muido saa ai, vaija niitmä minnä. Lätsi sõs tõsõ, osti vikahti ni naksi niitmä; a niidi mehe kah tublistõ, hott külh Mihklipääva aig oll, tõmpsi kõ niidü ütte pääväga maha. Tei siis mehe ka 8. kuhja üles ega vele jaos ütte, ni ütsädä kuha tei esa jäos keskehe. A vett oloki is pallo aigu, naati näide kuhja varastama, a muil kõigil oli terve, puttu us kiäki. Sei sõs mehe vahtma, ni vahe mitu üöd, a saa ni saakinna õs kätte. Peräkõrd läts turak veli vahtma, tek hinnele 8 raudvitsa, ega üts 8 puuta rassõ, no ütte puutõlva, tuo sai 12 puuta rassõ, sääd tõnõ nu vitsa tarõ kõrvalõ üles, ni tahtsõ veli tarõgi ümbre vaijo, ni veli karksi vällä, tahtse vitso ärr võtta, a miä, jovva as liigutaki, a turak veli õnnõ ni haard kõ üttelisi sälgä ni läts kuhja mano, ni läts keskmätse kuhä otsa üles ni jäi sinnä vahtma. Tulgi veli pia kullatsõ hobõsõ haino süömä, suur märä astõ ieh, a 8. varsa käve takkah. A ku sõs vaht vitsa kätte haard ni naas vanna märrä ublõtama, pess kõ vitsakõsõ juppis ärr, sõs naas puutõlvaga ammutama, nikavva ku märä halõhõhõ pallõma naas, sõs jätt pesmise maha, ni sõs istõ märäle sälgä ni sõit kodo, a varsakõsõ ka kõik takah. A kottoh ütli velekese, tmiä turak õigõ hobõstõga tege, võti ni jai hobõsõ kõ hinne vaihõl ärr, a esäle jäti vana märä ni turaku vele jaos ütte kärnäh varsa, a esi lätsi ummi hobostõga ärki ilma pääle käümä ni esä jäi turakuga kodo. Ni olõki is kavva aigu, kuoli esa ärr ni poig võtt, möije esä märä /pag. 170/ ärr, a pand kõ raha esä puhtide pääle, ni tekk paha saurö puhtõ. Peräh tuud mõttõl timä, ta miä ma inäb kottoh tie, esä um koolu, nu vaija ilma pitte käümä minnä. A vett timä kärnõh vars oll poha suurõs ni kõvas hobõsõs kasunu, pand tõnõ ega sammuga 7. versta maad. Käve sõs tõnõ maad pitteh, nikavva ku sai keisri mano, a tõsõ veli eli sääl kõik jo ieh suurtõ amõtitõ pääl ni nu taha as inäb sukugi tedä kannahta. Ni oll velitualaigu keisril naane ärr koolu ni kullõldi kõigih, kost jäll naist saa, ni sõs kitteti, et võral maal um külh tütrek kerge nigu hahe putsaj, vett tuo olõsi kõrrah ärr tuvva. ni keisri ka muud ku naas sundma perra minnä ni vele ütli, et siin um külh üts mies kiä tied, koh tütrek um, ni tuo pääle saatku keisri turakulõ velele käsü kätte, et olgu õnnõ tütrek tuud, vai kui taht. Ni läts sõs vaesõkõnõ uma hobõsõ manu võtt ümbre kaala ikk sääl ni kaivas, ma tiijä äi kohegi minnä, a hoppõn üttel olõ õi tuo määne hädä hädä um viel ieh, istu nu mullõ sälgä õnnõ, ma vii sinno mano. Istõ sõs sälgä ni lätsi minemä ni hoppõn pand iks uma 7. versta sammuga, nikavva ku sai ütte suure kattõtõistkümne süllelise aija mano, sääl oppas hoppõn, et ku mi nu aija lää, sis sa näet, sääl magahasõ kolm tütreku, a sa haara tuo üskä, kiä varvast liigutas, ni tsura tekk ka nii. Ku hoppõn kõmmuga üle aja karas, näkk timä, et keskmäne varvast liigut, ni haard tuo hobõsõ sälgä ni kihot jäll tagasi, a üle aija karatõh puttu hobõsõ kabi aija külge, ni tuost nõssi paha suur helü, joosi kõik rahvas mano kaema, miä tu helü um, ni näi ni kai, kuninga tütar ärki kaonu, a kiäki märgi is kohes jäänü, ülti, vettä iks tuul um ärr veenü, ni naati kerikoh tomä iest Jumalat pallõma. A tsura läts iks tütrekuga kasri mano ni tuol poha hüä miel, ku näkk, et ni kerge ja illos /pag. 171/ oll, ku ilmah olõ kii, ni keisri kuts tõist laulatama, a timä üttel, lää äi ma inne, ku toogõ vana juudalise käest mullõ sääne rätt, miä sillas saa, ku vie pääle laotat, ni toogõ sääne uhmõr ni pekel, et ku ütle õnnõ: uhmär hõotõ, pekel pessä, sõs saat tõistõ ilma vierde. Ni kästi sõs tsuräl neid ka tuuma minnä, a tsura võtt jäll ümbre hobõsõ kaala kinni ni ikk, a hoppõn üttel, olõ õi tuo ka viel hädä, kulh mi tuuga kõrda saa,ni lätsi perrä, ni hoppõn iske hinne hiires ni tõi vana juudalise tarõst võtmevällä ni tsura võtt uhmre ni pekli ni rätti ni lätsi ki ruttu kodo, anni keisrile kätte ni tuo kuts tütreku laulatama, a miä, tütrek ütles, ma inne lää äi, ku toogõ mu rõiva ärr, miä mul maaha jäi. Kästi sõs tsural noid tuvva, ni läts jäll tõnõ hobosõ mano ni ikk sööl, a hoppõn üttel, vett mi nu iks ärr tuo, a joht olõ õi, rõivide pääl peetäs kerikuh palvust, ega veli muido saa ai, ku ma nakka keriko ieh mängu lüömä, nikavva võtta sa rõiva, topi kotti ni tulõ ruttu ärr. Ni saigi nii, ku hoppõn mängu lei, sõs sattõ kõik sõavägi põlvilõ ni, rahvas joosi mano kema, miä imme mäng tä nu sääne ni um, tahtsõ hobõst kinni võtta, a kiäki saa as, peräkõrd tull tsura ka sinnä mano, ku jo rõiva käeh oli ni üttel, ma külh võtta tuo hobõsõ kinni, a kiaki usu us, ütli, kost sust saanu määne kinnivõtja, a midä, ku tsura hiile õnnõ hobõsõlõ mano, ni karas sälgä, sõs kattõ nigu udsu muidõ silmist. Ni ku sõs rahvas kerikohe lätsi, oli rõiva ka ärr kaonu, sõs naksi arvu saama, et olõ õi tuul kuninga tütärt ka veenü, tuo um iks varastõt. A ku nu rõiva ka koso sai, üttegi viel lää äs tütrek laulatama, muudku üttel, et toogõ mullõ koolut ni elävät vett, sõs ma lää. Ni jällki kästi turakut veljä tuoma minnä, ni tuo läts hobõsõ mano, a hoppõn üttel, et nu külh um hädä jo suur, surm otsani uota, a vett vaija iks minnä, lätsi tõsõ sõs 3. jaamavahet, a nelädäl jaama vaihõl sai lätte mano, koh koolu ni ellav vesi oll, a sinnä /pag. 172/ oli kolmekõrralitsõ vahi mano pantu, et kuigi kätte saa as. A hoppõn lask hinne kõttulõ maaha, ni tekk hinne kuolus, ni tull ka pia kaarna kattõ pujaga mano tsagama, a hoppõn haard äkki kaarna puja kinni ni tahtsõ ärr pitsitä, a kaarna naas pallõma, et lasõ iks mu pujakõsõ vallalõ ni hoppõn sõs laskõ, ku kaarna koolut ni elävät vett lättest tuo. Võtt sõs tsura, pand kats pudelit kaarnalõ kaala, ni tuo linnas kõrgõst üle soldanõ pää, ni lask hinne lättehe, võtt pudeli vett täüs ni vei tsuralõ kätte ni lask hoppõn puja kah vallalõ. Lätsi sõs kodo minema ni hoppõn kield tsurale, et ärr sa taadõ kaegu ui, miä sa ka iäle kuulõt, ni pois kullõl ka edimält külh, ku suur helü oll, a ku tõistkõrd viel suurõmb helü nõssi, sis kai timä taadõ, ni saigi tsura puupuhmas a hoppõn kivis tie vierde. A tütrek uot kottoh vie tuojit tullõv, a ku tulõ õs, oll suurõh murrõh, tahtsõ otsma minnä, a keisril oll torni kinni pant, et paeda saasi i, a timä lask hinne siidi langa pitte maaha, ni naas perrä kullõma tuod tied pitteh, kost tsura oll lännü, ni näkk tie veereh puhma ni kivi, pudeli kõrval, ni sai arvu, kiä nuo oli, ni võtt tõnõ sõs kuolu vie tsiuk tuoga, sõs sai jällki inemises ni hobõsõs, pääle tuotsiuk elävä viega ni sai elävas kah ni tsura ütteli: oih, kiä ma kavva magasi! A tütrek üttel, olõ õs tu inäb magamine, tuo oll jo surm! Lätsi tõsõ kodo ni tütrek saat tsura üles umma kambrõhõ, ni esi vei vie keisri mano ni käsk hinnäst sõrmõ suurutsis palakõsis rakko, sõs inne kuelu ja peräh elävä viega tsiuku. Keisri tekk ka nii, a sõs tull tütrek jäll ello ni sai pallo ilosambas ni kergembäs. A sõs käsk timä keisril ka nii tettä, et tuo ka ilosas saasi, ni tuo tekk ka nii, a midä, tütrek inäb tiekinä õs tedä ello, jätki nii, a turaku vele võtt tõnõ, ragi kõ tükkä, sõrmõ suurutsis raasakõsis, ni perah tsiuk kuolu ni elävä viega, sõs sai turakust poha illos ni kärmas pois, kiä kõigist muist üle käve, ni sai tsurast keisri ni võtt tuosama tütreku ärr ni naksi poha hüäste elämä, ni eläse täämbätse päävani viel.
(Ots.)
H II 3, 173/4 (39) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Seto jutu.
Halv naane.
Vanast olli kolm velja, ni noorõmb veli oll tubli kütt, ni oll tõnõ ütskõrd pio paigah, kitt põhatuhe umma naist, a tark oll pioh ni tuo üttel: Ta vett ma su naist parembahe tunnõ ku sa esi, olõ õi timäst sullõ suurt taari! A kütt taha as usku, ni sõs üttel tark: A ku sa nu mu juttu usu ui, sis kae esi perrä, lase naasel kostma mennä, esi mene peräh vahtma, külh sõs imeht näet, a ma anna sullõ ütte niidse ka ütteh, ku sa tuo sisse sõlmõ heidät, sõs jääse käe noil kinni, kia su naase man umma. ni pia kutsuti ka naist vele poole saaja, a mies üttel, ma suttaai minnä, mine nu sa ütsindä, ni naane läts, a mies ka hiile takkast perrä. Ni sajah läts naasel aig igäväs, oodäti vakka sisse a tulõ õs pia, ni lätsi ütte võra tsuraga kõlgusõhõ tüö pääle, a mies veerest maast näkk ni heit silmä niidsele sisse ni jäiki kinni. A imä naas tütärt takah otsma, ni löüse kõlgusõh, ni hõigas: Võe, miä siih um, toho tikõ seh, tulõ ummõhtõ ärr, kõik sajarahvas pandva tähele. A saa ai kuigi minnä, esi vaesõ kinni nigu needitü, ni üttel imä, ega veli muido saa, vaija papp kutsu, vaest tuo löüd nõvvo. Ni tuudi papp, tuo naas kaema miä sääl um, a nigu käe mano pand, ni heit mies jäll sõlmõ sisse, ni jäi pappil ka käe mano, ni avita as inäb musta raamatuga pallõmine ka midägi. Kutsuti sõs köstre sinnä, a nigu tuo ka uma käe mano pand, ni jällki kinni jäi. Nikavva sõit vakk sisse, ni või is näid sinnä vaka rahva silmi jättä, ni viedi tõsõ olõ kihi sisse ni käkiti ärr. A pääle vaka sõitmise tull kütt ka saja tarõ mano ni küsse umma naist takah. A tälle ülti, et naane läts külä tarõ mano, ni mies panõ õs ka tuost pallo tähele, muudgu naas umma püssä säädma ni üttel: Mul vaija püssäga pruomi tettä, a ma hott lasõ saadakus sinnä olõkihi sisse. A imä naas kielmä, et lasku ui, sääl um mul imis põrsastõga seeh! Ni kütt üttel: Hüä külh, ma taha ka tuod kaija, a imä lasõ õi kuigi minnä, a miä, kütt kullõ õs midägi, läts iks /pag. 174/ sinnä, ni kisk olõ lakka ni näkk sääl köstre, ni pappi, ni takkah võõras tsura naasega kuoh. Päst sis mies ütte sõlmõ vallalõ, ni päsi köstre ärr, ni päst tõsõ, päsi papp ka ärr, ni peräh päst kolmadõ sõlmõ, ni pässi tsura naasega ka vallalõ, a ku sõs võtt mies roosa ni and üle sälä mõnõ hüä valvahusõ inne tsuralõ, perah naaselõ ni peräkõrd imäle kah, ni üttel: No ma näe kuis eletäs ku minno man ei olõ õi, a vett olgu peramäne kõrd mull siih küläh kävvä.
H II 3, 181/5 (44) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Seto jutu.
Must pini.
Vanast oll mies mõtsah kütmäh ni essü sinnä ärr, ni saa as inäb kodo vällä ni sõs tull tälle üts must pini mano ni üttel, et mies, mis sa siih käüt? A mies üttel, et ma inäb mõista ai kodo minnä, ni must pini üttel, et ma saada sinno kodo, ku sa mullõ tuo ärr lupat, kiä sullõ kõgõ inne vasto tulõ. Ni mies lubasi kah ni pini võtt mehe hinele sälga ni vei ummi värehtide taadõ, ni sõal tull mehele vanõmb tütär vasta, a ku esa tuod näkk, heitü timä väega ärr ni üttel tütrele, et panõ nu hinnäst rõivilõ õnnõ, vett sul um nu ärr minek. Ni tütär ka panõ õs vasta midägi, ni pand rõivilõ õnnõ, ni pini võtt tõsõ sälgä ni vei ärrki hinnega ütteh umma härbänni, ni sääd hinele pernaases. Ni pini iks läts hummogite mõtsa käümä ni tull jäll iks õdagu kodo, ni ütte õdagu üttel, et sinno kutsutas sõsarõ saja. /pag. 182/ a tütrek üttel, et kuis ma õigõ mõista kodo minnä, a pini üttel, et panõ õnnõ hindä rõivilõ, külh ma vie. Ni ku sai õnno rõivilõ, sõs võtt pini sälgä ni vei uma esä värehtide taadõ ni sääl oppas, et ku sullõ midägi ängätõs, sõs sa võtu ui vasta, ni ku sullõ midägi üldäs, et kaeh määne mies sullõ um saanu, sõs sa kullõgu ui tuost midägi. Ni pini läts jäll tagasi umma paika, a tütrek läts tarrõ ni oll sõsarõ sajah, nikavva, ku saja naksi otsa saama ni sõs ütli tälle sääl umatsõ, et sa võta siist tuli ütteh ni võta üöse tuli üles ni kae kas su mies üöse kah iks pini um, vai um inemine. A timä võta as midägi ütteh ni läts nisamma värehti taadõ, sääl jo pini uot ieh ni võtt sälgä ni vei jäll umma härbänni tagasi.
Ni ütte tõsõ hummogu läts jäll pini mõtsa ni tull õdagu kodo ni üttel, et sinno jäll kutsuti tõsõ sõsarõ saja. Ni tütrek üttel, et kost ma õigõ saa, ma tiijä ai tied, a pini üttel, et kütsa sa õnnõ vatsa valmis ni panõ hinnäst rõivile, külh ma saada. Ni võtt jäll pini tütreku sälgä, ni vei kodo värehti taado ni jäll oppas, et ärr sa midägi vasta võttu ui, miä sullõ ängätäs. Ni läts tütrek saja ni sääl jäll naati tälle kõnõlama, et sa võta iks tuli ütteh ni kae üöse, määnes su mies um. Ni timä joht taha as võta, a peräkord iks võtt, ni läts vällä värehti taadõ, ni sääl pini uot, ni võtt sälgä ni vei jäll kodo. A sõs võtt naane üöse tulõ üles ni kai kõrvalõ, ni näkk et ilos valgõ saks ilosig rõivih magasi kõrval. Ni sai täll väga hüä miel ni jäi jäll magama, a ku hummogult üles tull, olõ õs inab miest es härbänni kohki, muudgu oll õnnõ ütsindä suurõ mõtsa seeh. Ni naas tõnõ minemä ni käve mõtsa pitteh ni sai vana tikõ mano, tuo üttel et saa ai sa inäb siist mõtsast vällä, muudgu tulõ ärr mu mano tütrekus. Ni timä üttel, et mis sõs, ku ma nu mõtsast vällä saa ai, sõs ma innembä tütrekus ka ärr lää. Ni läts sinnä ni and tikõ tälle tüos villa mõskõ, nu oli musta ku tõrv, a tälle kästi, et neo olkõ mõstu ni valgõs /pag. 183/ ku piimä pisu. Ni läts ka tüdrek mõskma, nii mõsk pääle, a miä inämb mõsk, tuo iks mustõmbas lätsi, ni naas jo väega murõhtama, ni sõs tull üts saks tälle mano, oll nelä nulgaline küpär pääh, ni mereruonõ kepp käeh, ni tuo küsse, et miä sa ikõt? Ni timä üttel, et milles ma nu ikõ õi, mul kästi villo valgõs mõskõ, a villa läävä kõ iks mustõmbas. A saks üttel, et olõ õi vika midägi, panõ nimä maaha, ni ku sõs saks lei õnnõ kolm kord kepiga, sõs sai valgõs nigu piima pisu. Ni sõs võtttimä villa ni vei tikõ kätte, a tuo üttel, et nu piät sa nimä jäll mustas tagasi mõskma, ni timä läks mõskma a iks lätsi villa mõskõh kõgõ valgõmbas. Ni jäll naas timä väega murõhtama, a tuosama saks tull mano ni küsse miä viga um? Ni timä üttel, et mul kästi nu villo jäll mustas mõskõ, a kõ lääva valgõmbas. Ni saks jäll käsk maha panda, ni lei õnnõ kepiga kolm kõrd, nisai jäll villa mustas nigu innegi. Ni ku tütrek vei villa tikõ kätte, üttel tikõ, et nu piät sa sanna aho palama pandma ni sanna kütma, mi lää neu sanna, a ku mi sannast vällä tulõ, sõs olgu sul egale üttele paar kaatse ärr koet, a sugu ni nitse piät sa tädi puolt tuoma. Ni läts tütrek sinnä noid tuoma ni jäll murõht väega, et kuis ma kõrda saa, ni tull jäll saks mano, ni küsse, kohes nu läät? Ni kõnõli toolõ kõ ärr, miä kästi ni üttel, et nu ma lää, tädi poolõ suka ni nitsit tuoma. Ni saks oppas tälle, et ku sa läät, ni ku sullõ midä süvva andas, sõs sa söögu ui ei joogu ui midägi. Ni viel üttel saks, et ma anna siin sullõ kats kukõlt ütteh, sõs ku sa läät, näet sääl umma varehti man lõvi, noilõ murra üts kukõl poolõs ni heidä üts puol üttele, tõnõ puol tõsõlõ, ni ku saat sendse mano, sõs umma sääl jäll lõvi ieh, noilõ murra tõnõ kukõl ni anna poolildõ süvvä. Ni tekk ka tütrek nii, ni lasi lõvi timäl ilosahe müösa minnä, ni läts timä tarrõ ni küsse suka ni nitsit ni läts tädi otsma, a timä pani sööma, ni pand vorsti lavva pääle. A tütrek kai /pag. 184/ vorsti, ni näkk, et vana huss oll, ni timä haard õnnõ ni visas ahovirusõllõ ärr. Ni tädi tull tarrõ ni hõigas: Vorst uoh, koh sa olt? ni vorst hõigas vasta: Aho virusõl olõ! Ni sõs läts tädi virusõhe, nigu krobas õnnõ ni tõi vorsti ärr ni pand lavvapääle ni üttel olgu õnnõ ärr süöd, ni läts jäll vällä. A tütrek võtt hussi ni pand vüo alla, ni ku tull jäll tädi tarrõ ni hõigas: Vorst, uoh, koh sa olt? ni vorst hõigas vasto, et tütreku süäme all olõ! ni tädi üttel sõs, et oll nu olh. Ni sõs üttel vana tädi, et naka mu pääd otsma, ni timä naas kah, ni sai ütte hiiro hiusõ kätte, ni pand tuo hammastõ vaihõlõ, ni jäi tädi süväste magama, ni tütrek haard õnnõ hussi vüö alt ni virot katlahe, a katlah tõrv keije, ni esi võtt sua ni nitse ütteh, ni läts ruttu minemä. A vorst katlah keije ni kargõli nigu jõnksõ õnnõ, ni tuost heräsi vana tädi üles ni näkk, et huss oll katlah ni tütrek ärr lännü, ni läts vällä ni naas lõvvõ hirmsa vihasahe mütmä, et tiiki ni näe es ni haugu us, ku tütreku varas ärr läts. A nu ütli, et miä meil tiäga asja um, vett sa piät meid uma elo iga siig kinni a midägi annaai, a tütrek tull õnnõ ni and meile egalõ üttele leiba, ni mi lasi täll minnä, mi teda lää äs putma. - Ni tütrek läts ni sai toolõ kotalõ, koh saks teda uot, ni tuo üttel, et panõ ta kott maaha, ni timä pand koti maaha, ni saks lei õnnõ mereruotsõ kepiga kolm kõrd ni tull tuo arv kaatso vällä, miä tälle vaija oll, ni tütrek läts vei vanalõ kutalõ kätte. Ni noil sai süä täüs ni ütlõ, et ärr nu veli tekk seo tuo kah, a miä mi nu tälle naka tegemä, a nu pankõ tima kest tarrõ saisma, ni naakõ tälle tõrva küündlit hiusihe tegemä. Ni naksi ka tegemä ni keeruti iks küündle ni pani jäll tälle hiusõ latva, a timä vaena sais õnnõ vanno kurjo vaihõl, es tohe liiguta es hätota, a halva iks panni tälle tõrva küündlit hiusihe, ni nimä tahtsõ palama panda, ku kõik hiusõ ladva /pag. 185/ täüs saava. Ni pani nikavva ku oll viel kolmõ hiusõ latva tõrva juppi puudus, a sõs astõ saks tarrõ, oll nelänulgaline küpär pääh ni mereruono kepp käeh, ni lei õnnõ kepiga ni pillu nuo tõrva jupi kõik pääst maaha, ni võtt tütreki käe perrä ni vei tarõst vällä umma härbänni. Ni sääl naas kõnõlama, et kaeh, seo ollgi sullõ nuhtlusõs, et sa üle mo sõna lätsi, milles sa tuld võti, ku peräkõrd sajah olli, ku sa mu sõna võtnu, sõs olnu sa kõ umah kotoh, a kaeh, miä sa nu hätta näije, a sa saanu jo edimält hukka, ku ma sullõ abis olnu us. Ni sõs sai timäl väega hüä miel, et jäll uma mehe mano sai ni naksi ilosahe elämä, ni olõ õs ka mies kunagi inäb pini, oll kõgõ iks inemine.
H II 3, 185/90 (45) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Seto jutu.
Põrguh käümine.
Vanalaigo oll üts noorik, tuod kannaha as mies es pere, ni kiäki es kõik tedä vihksi ni ütskõrra läts timä järve vierde rõivit mõskma ni ikk sääl põhatuhe, ni tull mies mano ni küsse, miä sa ikkõt, ni timä üttel, et milles ma nu ikõ õi, minno kannaha ai kiäki. A tuo mies üttel, et ma külh tiija, kuis abi saa, a sa luppa tuo ärr mullõ, miä sul ilma hinge tiedmätä um. A naane üttel, et miä mul õigõ um ilma tiedmäta ni üttel et ollgu nu pääle, ma luppa kah tuo ärr. A nigu sõs naane järve veerest kodo õnnõ läts ni naksi kõik teda saldma. A pia peräh tuod sündü naasel poig ni elli nikavva ku säitsetõistkümme ajastaigu vanas sai, ni sõs üttel timä, et mul nu vaija ärr minnä. A ima küsse, et kohe, ni poig üttel, a sinnä, kohe sa lubasi minno jo inne sündümist, ni imä ka inäb võies keeldä. Ni läts poig minemä, ni läts läbi linna ni näkk sääl, ku tütrek ummõl aknõ pääl, ni hõigas: Ivan Ivanovits, kohes nu läät? ni tsura üttel vasta: Anna Vasileva, koast põrgu poole tie lätt? A tütrek üttel: /pag. 186/ Oi sinnä um rassõ minnä, kõgõ edimält umma hobõsõ nurmõ pääl, ni ajava su rõuku, a odot, ma anna sullõ ütte vüökese, tuo lõika sa katski ni panõ tuoga hobõsõ kammitshe, sõs nimä laskma su möödä. Ni tsura võtt vüö ni pand hovõsõ kammitsahe ni läts müöda, ni sai tõstõ liina, sääl jäll näkk ku tütrek ummõl akna pääl ni hõigas: Ivan Ivanovits, kohes läät? Ni tsura üttel vasta: Jumaleme, Anna Vasileva kost põrgu poolõ tie lätt? A tütrek üttel: Võeh, sinnä um rassõ minnä, kuis sa saat sinnä, sääl umma värehti tulba ärr lagõhunu, nigu pääle sadamisel õnnõ, a ma anna sullõ siist vüökese, tuoga köüdä sa värehti kinni, sõs satta ai sullõ pääle. Ni oppas viel, et ku sinnä saat, sõs näet nurmõ pääl sinitse kivi, tuod piä sa meeleh, ni ku rassõ aig käeh, sõs mine kivi mano. Ni sai tsura peräle, ni köüt värä kinni ni sai pää peremehe mano ni tuo võtt pand timä hinele sulasõs. Ni üttel tälle säälsamah, et sa olt ülnü mu vanimbilõ sulasillõ, et ma üte üöga rao sõõru ni tie nisu ni põima ärr ka ni pessä ni kütsa sullõ päävä nõsangus vatsagi valmis. A tsura külh üttel, et ma olõ õi ni ülnü, a põrgu perremies üttel, et kaeh, sa õnnõ piät ärr tegemä. Ni sõs läts tsura sinitse kivi mano ni murõht sääl, et kuis ma nu õigõ sovva tuo ärr tettä. A tütrek tull ka sõs kivi mano ni küsse: Ivan Ivanovits, miä sul hädä um? A tsura üttel, et milles nu hädä olõ õi, kas ma nu jovva tuo ärr tetta, miä kästi ni kõnõli tütrekule uma hädä. A tuo üttel, et olõ õi tuo viel hädä, hädä um viel ieh, sa tulõ õnnõ hummogu siijä, sõs um kõik ärr tett. Ni tull ka tsura hummogu kivi mano, ni olli vatsagi jo valmi, ni vei nuo peremehehe /?/ ja tuo üttel jällki õnnõ, et sa oli ülnü mu vanambilõ sulasillõ, et ma tie ütte üöga vahalitsõ keriku valmis ni ku läät kerikohe, sõs papp jo seeh laul. A timä üttel, et ma olõ õi nii ülnü, a peremies kullõ õs tuost ni üttel, et sa piät /pag. 187/ õnnõ ärr tegemä. Ni timä läts jäll kivi mano ni ikk sääl ni jäll karas tütrek kivi takast vällä ni küsse, miä viga um. Ni tsura üttel, et mul kästi vahast kerikut tetta ni pappi sisse laulma panda, a kuis ma õigõ saa. Ni tütrek üttel, et külh saa valmis, murõhtagu ui midägi ni ku hummogu läts tsura sinnä ni oll vahanõ kerik valmis ni papp laul seeh nigu müräs õnnõ. Ni kuts tsura perremehe ka kaema, ni näkk ärr ni olõ õs asjagi. A ku tsura jäll läts pää perremehe mano, üttel tuo jäll, et sa olt ülnü mu vanõmbillõ sulasillõ, et ma võtta tuo täku kinni, kedä kiäki jovva ai kinni võtta. A timä üttel, et ma olõ õi nii ülnü, a ülti õnnõ, et piät tegemä. Ni läts jäll tsura kivi mano ni ikk, a tütrek tull mano ni küsse: Ivan Ivanovits, miä viga? Ni timä üttel, et milles nu viga olõ õi, timä lask täku vallalõ, midä kiäki jovva ai kinni võtta, kuis ma sõs jovva. A tütrek üttel, et külh ma oppa, ni oppas, et ku sa läät talli mano, sõs kae talli läve man on puutõlv viije puudaline, tuo võta üles, a ku jovva ai nõsta, sõs ütle, et Jumal essä avita, sõs saa kerges nigu vihalehes, ni sõs võta tõlv kätte ni ku täkk vällä juosk, sõs sa lüä tälle õkva kõrvo vaihõlõ ni sõs karga äkki sälgä ni sõida timäga nikavva ku ärr väsüs. Ni sõs tekk tsura ka nii, ni ku täkk juosk vällä poha vihasahe, sõs timä leije õkva tõlvaga kõrvo vaihõlõ, ni jäi jo vähembäle, ni sõs karas sälgä ni pess iks kõrvo vaihõlõ, a muijalõ lüüki is, ni sõit timäga kõgõ ilma läbi nikavva ku ärr väsü ni läts üle ütte kraavi kargama ni sääl pillu üle pää kraavi ni jäigi sinnä. A tsura läts kodo ni läts pää peremehe mano, a tuo oll väega haigõ ni pässi tuost soitmisest, vett timä oll esi tuo täkk olnugi ni tsura oll tiä põhatuhe ärr pesnü. Ni jäll üttel tälle pää peremies, et sa olt ülnü mu vanambille sulasillõ, et ku ma uma säitse tütärt rõnda panõ saisma, kõik ütte näkko ni /pag. 188/ üttesugutside rõividega, sõs sa tunnõt kõgõ noorõmba ärr. A tsura üttel, et ma olõ õi nii ülnü, a peremies üttel, et sa õnnõ piat. Ni läts timä jäll kivi mano ikkõh ni tull tütrek vällä ni üttel, et Ivan Ivanovits, miä hädä um? Ni tsura kõnõl uma hädä ärr ni tütrek üttel, et ma olõgi tuo kõgõ noorõmb tütär, ni sa kae, ku mi lää sust müödä, sõs ku mi saa su kottalõ, sõs ma ütle, et ma olõ sul, ni sa jäll ütle, et ku sa olt mul, sõs ma olõ ka sul. Ni sai ka nii, ni ku tütreku lätsi tsurast müödä, üttel noorõmb tütar, ku tsura kottalõ sai, et ma olõ sul, ni tsura üttel, et sõs olõ ma ka sul, ni sai tieda noorõmba tütre. A sõs üttel pää peremies, et seo um iks kõik noorõmba tütre nõuu olnu, ni pahosi pöhatuhe tütrepääle ärr, ni üttel tütrek tsuralõ et saa ai nii midägi, läke ärr pakku, et sa mine võta tallist kõgõ halvõmb hoppõn ni ma panõ nikavva hinne rõivilõ. Ni tsura läts võtt paremba hobõsõ, a tütrek tõrõli, et milles sa seo võti, seoga saa ai ni ruttu sõita, a ega nu imäb tõist saa ai. Ni tütrek süläs süle umalõ asemõlõ ni sülg kõnõli iks sääl pää peremehele vastu ni tsura lätsi tütrekuga minemä, a ku sülg ärr kuivi sõs inäb kõnõla as vasta, ni tull pää peremies üles ni läts kaema ni näkk, et ärrki oli pakku lännü. Ni üttel sõs umalõ käskjalalõ, et minke näid takah ajamah, ni nu lätsi. a tsura tütrekuga lätsi tied piteh ni tütrek üttel, et Ivan Ivanovits, karga maaha ni kullõ, kas tüminät um takah? Ni tuo kullõl ni üttel, et suur tümmin um, ni tütrek iske tsura tsia karäs a esi jäi mano kaitsma. Ni tuli takah ajaja näide kottalõ ni küsse, kah keda näi müödä minevät, a tütrek üttel, et näe es kedägi, vett mi tsia nu ammu siisjä aja as. Ni lätsi ka takah ajaja tagasi ni ütli pää perremehele, et vettä iks nimä tõist tied umma lännü. A pää peremies küsse, kas ti sõs midägi näe es, ni nimä ütli, et tsia karja näi, ni sõs pää /pag. 189/peremies pahosi väega ärr, ni üttel: Ah nu nimä oligi, võtnu kinni õnnõ. Ni jäll saat näid takah ajama ni jäll ütel tütrek, et Ivan Ivanovits, kullõ kas tüminät um. Ni tuo kullõl ni üttel, et um jo tümmin ni jäll iske tütrek keriku ni esi sisse rahvas a parmu pani hurisõva papis. Ni tuli jäll takah ajaja järgi ni küsse, kas näije kedä, a nimä ütli, et näe es kedägi, nu iks nakasõ viel rahvas tulõma kerikohe. Ni lätsi takah ajaja tagasi ni ütli pää perremehele, et näe es mi nu muud ku kerik oll tie veereh ni papp seeh laul, ni kats inemist oli kerikoh, nu ütli, et kiäki olõ õi müödä lännü, vettä iks tõist tied umma lännü. A pää perremies üttel, et nuo nimä iuks oliki, mis ti näid kinni võttaas, vett saa ai teist tuhnäkist midägi, ma lää esi peräh ajama. Ni tütrek tsuraga lätsi jäll teed pitteh ni tütrek üttel: Ivan Ivanovits, kullõ tüminät, ni tuo kullõl ni üttel, et oi suurõmb um tümmin ku inne. Ni tütrek tull ka maaha ni iske järve hinnele taadõ, a esi jinne ni mehe iske partsis järve pääle, ni oidu sääl, ni ku pää peremies sai järve vierde, ni tundsõ pagõjõja ärr, ni lask hinne kattulõ maaha ni naas järve tühäs lakma, et sõs saava kätte. Ni lakk pääle, a tütrek hõigas, et saa ai, vana esä, nii midägi õi, sa lakut külh vett a takast jäll jusk kõik vällä, a sa panõ pulk ette. Ni pand ka pulga ette ni lakk nikavva, ku läts lahki ni juosk jäll vesi kõik vällä. A sõs jäll iske tütrek hinne ni mehe inemises, ni lätsi nikavva, ku sai tsura kodo, ni läts tsura tarrõ minemä ni tütrek jäi sendsehe maaha ni üttel, et ku sa tarrõ läät, sõs sa anna noilõ kõigilõ kätt, kiä su aigu emma sündünu, a kiä peräh umma sündünü, moile angu ui. Ni läts tsura tarrõ ni and kätt esäle ni emäle, a imäl oll väikene poig üsäh ni toolõ anna as, a imä naas ütlema: A Jumalakõnõ, muilõ nu and käe, a seolõ velele annaki i, ni läts täll /pag. 190/ väega hallõs ni and toolo ka käe, a sõs uneht ärrki uma noorikõ läve taade. Ni naas kottoh elõmä ni läts säitse ajastaigu müödä ni läts ütskõrra ussõ ni halgohti mielde, vett mul kodo tullõh noorik ka ütteh oll. Ni kai õnnõ nulka ni näkk ku noorik sais säälsamah iks, kohe kodotullõh jäi, a kiäki olõ õs tedä nännü. Ni noorik üttel tälle: A Ivan Ivanovits, kas ma lasi sul nikavva hättä kannahta, a sa lasi mu säitse ajataigu hädäh olla. Ni sai tsural häppe, vett timä oll uma hüätegija lasknu ärr meelest minnä, ni võtt nooriku käeperrä ni vei tarrõ ni sai esäl ni imäl ka hüä miel, et temä läbi oll poig ärr päsnü, vett tiä muido olõs esdimält jo hukka saanu. Ni sõs naksi nimä kõik ütteh hüäste elämä ni mosno eläse parhillagi.
H II 3, 190/5 (46) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Seto jutu.
Põlõt sõsar. Vanast oli üttel imäl kol' tütart, nu oli kõik ütte nõolitse ni ütte ilosa, a imä vihas noorõmbat, ni vanõmba sõsarõ kah. Ni ütskõrra ütli vanõmba sõsarõ, et mi lää tädi poolõ kostma ni noorõmb üttel, et võtkõ minno kah ni ankõ mullõ niiki rõiva, miä teil kottoh säläh umma, a nu ütli õnnõ, et kaeh määnest tühja ka viel ütteh vaija, ni lätsi ärr a noorõmb läts ka näil peräh. Ni vanõmba sõsarõ lätsi ni putu nõile vanamies vasta ni tuol olli habõva hämme ni nõlaga kuoh ni tuo üttel, et tütrekese, pühke ärr mu suu, a nimä ütli õnnõ, et kaeh, kas mi naka ummi kässi su peräst tsurkma, ni lätsi niisama edasi. A peräh tull vanamies noorõmbalõ tütrele ka vasta ni üttel toolõ kah, et tütrekene, pühi ärr mu suu, ni tütrek võtt ka rätti ni pühke suu ni habõna ilosahe ärr. Ni vanamies ütel, et ma anna sullõ kats kivikeist hüäs meeles, neide kivve käest saat sa kõikõ, miä õnnõ tahat, a tütrek üttel, et ku mullõ vaija /pag. 191/ külh ma sõs võta, ni jätt kivi sinnä samma. A nu kats sõsart lätsi iks edesi ni oll üts uibu tie veereh, oll kõik ärr sammõldunu, ni üttel: Kulla tütrekese, pühke ärr sammõl mu päält. A nu muudgu ütlõ õnnõ, et kaeh, kas mi naka su peräst ummi kässi kakma, ni lätsi edesi. A ku noorõmb sõsar sai uibu mano, sõs üttel tälle ka uibu, et kulla tütär pühi ärr minno sambläst, ni timä võtt ka rätti ni puhast ni pühke uibu ilosahe puhtas. Ni uibu üttel, et võta nu nooid kullatsid ubinit ka hinele, a tütrek üttel et miä ma moist õigo võta, a kui mullõ vaija tulõ. külh ma sõs tulõ otsma. Ni läts jäll minemä, a vanõmba sõsarõ lätsi iks ieh ni tull näile suur jõgi vasto ni üttel, et kulla tütrekese, puhastagõ minno ärr, ma anna teile hinne seest iilinge kivve! A nu ütli, et kaeh, kas mi õigõ naka sinno puhastama, ni ummi rõivit tsurkma, kaah oll nu määne asi! ni lätsi edesi tädi poolõ. A noorõmb sai ka jõ vierde ni toolõ üttel ka jõgi, et kulla tütrekene, puhasta minno. Ni võtt ka tütrek ni puhast ilosahe ärr ni jõgi naas juoskma nigu mürisi õnnõ. Ni üttel jäll jõgi, et võta nu hinele iilinge kivve, tuo iest, a tütrek üttel, et miä ma õigõ noidõga tie, a ku mullõ vaija, külh ma sõs võta. Ni läts tima iks edesi ni sai tädi poolõ, ni tõsõ oli säol ieh ni ku tedä näi, naksi ütlemä, et kaegõ nu vana pühüs ka um siijä tulnu, läke nu mi ärr, ni lätsi kah ärr kodo minemä, ni sai jõ vierde ni saa as kuigi inäb üle jõ, jõgi vett juosk nigu mürisi õnnõ ni ku lätsi läbi minema tahtsõ ärr otsani uputa. A noorõmb sõsar oll ka uma kõrra ärr tädi puol ni läts kodo minemä, ni läts üle jõ ilosahe ni hämmääs jalgagi ärr. A nu kats sõsart latsi ieh ni sai uibu mano, ni äi, ku uibuh olli kullatsõ ubina ni lätsi kaksõma, a ossa nõssi korgõhe üles ni saa as nbimä üttegi kätte, /pag. 192/ A ku norrõmb sõsar tull uibu kottalõ, et võta nu ubinit kah ni lask ossa madalampa, a timavõta as yttigi üttel, ku vaija tulõ, sõs võta. Ni sai vanõmba sõsarõ kodo, ni noorõmb läts ka takah ni võtt maast uma kivikese ärr, miä vanamies and, ni sai ka kaodo, a sääl jo vanõmba sõsarõ jäll ehe hinnäst rõivilõ. Ni timä küsse "Kohes ti nu läät kulla sõsarõkõsõ ni nu ütli, et mi lää kerikohe, sääl karätas kuninga pujalõ mõrsät. Ni timä üttel, et võtkõ sõsarõkõsõ, minno ka ütteh, ankö mullõ nuuki rõiva, miä teil tädipuol kävvõh oli. A nu ütli, et kaeh määnest sitta ka viel sinnä vaija um, ni lätsi ärrki. A noorõmb sõsar võtt kivikese ni kopohut õnnõ ni sai vasitsõ hovõsõ ni vasinõ tõld ni vasinõ pois ka hobõst ajanah, ni hinele ka vasitsõ rõiva sälgä ni vasitsõ kängä jalga. Ni sõit timä ka kerikohe, ni sõit tiepääl sõsarist müödä, nu viel saa as perälegi ni läts kerikohe ni saistas hüäle poolõ, a sõsarõ oli kural puol. Ni kuninga poig läts ka kerikohe ni naas hinele mõrsät kaema ni kai külh noid kattõ kural puol kah, et nu ilosa oli, a kai õnnõ tõisilõ poolõ, ni nakk sääl tuod sõsart vasitsih rõivih, kua ütsinda oll, ni naas ka tima süä ruod hiilmä. Ni peräh kerikut tahtsõ kuninga poig tedä kinni haarda a tima, üttel umalo saatjalõ, et mu ligimäne, jätü üi minno rahva põije ruttu ärr kodo. A sääl timä jäll koput kivikeist ni kattõ säälsamah tõld ni hobusõ ni sai tälle hinele ka jäll vana rõiva sälgä. Ni peräh tuli sõsarõ ka kodo ni naksi kõnõlama, et oli külh mi ka ilosa, a üts oll tõisi pooli meist viel ilosamb vasitsih rõivih ni kuninga poig iks ka tahtõ tuo poolõ. Ni voorõmb üttel, et sõsarõkõsõ, milles ti minno ka võtta as, a nuo õnnõ ütli, et kaeh, sinno trääni viel sinnä vaija. A tõsõl pääväl jäll ehe sõsarõ hinnäst viel ilosamini rõivihe, ni naksi keikohe minema 7pag. 193/ ni jäll üttel noorõmb, et sõsarõkõsõ, võtkõ minno ka ütteh, ankõ mullõ nuo rõiva sälgä, mia teil eelä oli, a nuo ütli õnnõ, et sa trään võit kotoh ka olla, ni lätsi ärrki. A timä jäll võtt kivikese, ni kopuht pääle, ni jäll sai hõppõnõ tõld ni hõbõhätsõ hobõsõ, ni hoppõnõ hobõsõ ajaja ka ede pääle ni hinele hõbõhõtsõ rõiva sälgä ni jällki sõit kerikohe, ni läts saist kuralõ poolõ. Ni ku kuninga poig tedä näkk, ni sai timäl poha hüä miel ni kõigõ keriko aig timä pääle kai, ni perräh kerikut tahtsõ kinni haarda, a timä jäll üttel umalõ saatjalõ, et mu ligimiane, ärr sa nimmo maaha jättü üi, ni tuo ka haard timä üskä ni vei ruttu tõlda ni sõit üle rahva ni sõjaväe päije ärr ni sai kodo ni sääl koput kivikeisi, ni sai jäll esi umilõ rõivilõ ni katto tõld ni hobõsõ ärr. Ni tuli ka sõsarõ jäll kodo ni kõnõli, et kaeh, miä mi näi, ku oll sääl kerikuh hobõhõtsõ rõivastõga tütrek ni kuninga poig külh iks kai meid kah, a tuod iks saldõ inämmb, a kätte ka tõst saa as, ärr läts timä pagõhõmisi. Ni sai kolmadal pääval ni jäll ehe sõsarõ hinnäst rõivilõ viel ilosampi ni lätsi kerikohe minemä, ni noorõmb üttel, et laskõ nu mul kah minnä, a nuo ütli, et miä sa viel sinna otsit, sääl jo käü üts vasitsõ ni hõppõtside rõivastõga kuninga poiga petmäh ni tiijä ai, mändse täll täämbä viel rõiva umma. Ni lätsi nimä kerikohe ärr ni noorõmb jäll takah koput kivikeisi ni sai sälsamah kullanõ tõld ni kullatsõ hobõsõ ni kullanõ mies ede pääle ni hinele ka kullatsõ rõiva sälgä, ni kullatsõ kängä jalga. Ni sõs sõit kerikohe, ni sääl oll kuninga pujal jo kõik sõjavägi kokko ajet ni käsk ant, et tedä kuigi saasi kinni võtta. Ni oll viel kuninga pujalõ opat, et vaija keriku lävä ärr tõrvata, et ku õnnõ võõras tütrek toetas jala läve pääle, sõs jääs jalg sinnä kinni. Ni tull ka jäll timä kullatside hobõstõga ni kullatsih rõivih, ni läts jäll umma paika, ni kuninga poig inäb läppe es keriku aigugi otsa uota, ni tahtsõ naada kinni võtma, a timä üttel jäll umalõ saatjalõ, et ärr sa minno siijä jätü üi, ni tuo jäll haard timä üskä ni naas kerikust vällä minemä a minneh /pag. 194/ puttu jalg läve piida külge ni jäi sinnä käng kinni, ni kuninga poig võtt kängä ärr. Ni sõs and kuningas jäll kõva käsü vällä, et olõsi kõik riik kokko aet, et vaija um mõta, kelles tuo käng jalga sünnüs, tüo um olnu kullatsih rõivih kerikuh. Ni timä oll jäll kottoh kive koputanu ni õll tõld ni hobõsõ ärr kaonu, ni oll jäll umih rõivih, ni sõsarõ jäll naksi ehtmä kerikohe minemä, ni timä üttel, et võtkõ minno kah kaema, a nuo ütli, et miä sa viel tult sõnnä, ku meieki pääle kaeta ai, üts jo um sääl jo kõigest ülemb. Ni lätsi sõsarõ kerikohe, ni sääl mõõdeti kõiki jalgo perra, a sünnü üs üttelegi jalga, ni kuningas küsse perrä, et kas mõni um viel kodo jäänü? A kõik ütli, et inäb olõ õi kedagi kottoh, a peräkõrd ütli nuo sõsarõ külmäst söömest, et meil külh um sõsar kottoh, a tuol um kasuka krobe tükk säläh, niidsega kinni köüdet, tuo ummõhtõ tihka ai tulla. A kuninga poihg üttel, et olhu tiä määne taht, olõsi tiä õnnõ siijä tuod. Ni minti ka tälle perrä ni tuodi sinnä, a ku teda rahvas näi, naksi kõik hagõma, et kas tuost nu saa õigo määne kuninga minnij. A kuninga poig kullõ õs tuost midagi ni naas kängä jalga sünnütämä ni sündü ka käng poha hüäste jalga ni üttel, et seo um olnu seosama, ni üttel kuninga poig imäle, et tuo tälle tõsõ rõiva sälgä, ma lää laulatama a tütrek üttel, et mul iks eski umma viel rõiva laulata, a läke inne viel veidükese sõitma. Ni lätsi nimä sinnä, koh kivikese oli, ni sääl koput tütrek õnnõ kivikeisi, ni sai jäll kullanõ hoppõn ni kullanõ tõld ni kullanõ pois ka ede pääle, ni kullatsõ rõiva sälgä. Ni sõs istõ timä pääle ni kuninga poig ka kõrvalõ, ni sõdi uibu mano, ni võti säält hulga kullatsid ubinit. Ni peräh sõidi viel jõ vierde ni säält korsi hulga iilinge kive ni sõs lätsi kodo sõitma, ni sõs lätsi nimä kerikohe, ni sääl laulatati ärr, ni ku tull kerikust vällä, sõs jagi kuninga poig umalt puolt vaes- /pag. 195/ silõ hulga kuld ani hõbõhõt, a timä noorik jagi kullatsit ubinit ni iilinge kivve, ni vaesil oll hüä miel ni ni palsi näide iest Jumalat. A ku sõsarõ tuod näi, sõs nimä pahosi väega ärr, ni ütli, et kaegõ nu määnest ka trääni, timä sai nu kuninga pujalõ, a vott mi ka käve ilosih rõivih, a mi saa as üttegi, a kaeh määne timä kodo jäi, ni iks sai meist ette. A noorõmb sõsar naas kuninga majah hüäste elõma ni vaest parhillaki viel eläs.
H II 3, 195/9 (47) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Seto jutu.
Valgõ susi.
Vanast oll kuningal kolm poiga, ni oll timäl suur uibuaid, sinnä käve üts tsirk ubinit viimä, ni kuningas käsk kõgõ inne vanõmba puja aida vahtma, a sääl oll uibu aijah kol' kaivo, ütteh kaoh oll sääne vesi, et ku säält juot, sõs jäät magama, a tõisõh sääne, et ku juot, sõs jää äi magama, ni kolmas oll niisama vesi kui muijalgi. Ni vanõmb poig läts ni jõi tuost kaost, koh magama jäämise vesi oll ni jäi ka magama, ni ku hummogu tull üles, oll tsirk uibuh käünü ni ubina ärr veenü. Ni sõs saat kuningas keskmätse puja vahtma ni tuo ka tekk tuodsama tüöd, viisi is vahti ni jäi magama, ni lask ubina ärr viijä. A kolmada üöse saat kuningas noorõmba puja vahtma ni tuo jõi säält kaost, kost jää äs magama ni sääd timä hinele viel raudnagla ni kuotsliora ümbretsõõri kaaltaotsõ sisse ni ku naas suik pääle tükmä ni lask pää kolluskalla, ni jäll tsusas pää ärr ni iks oll herevil. Ni näkk üöse, ku tull kullanõ tsirk uibuhe, ni tahtsõ ubinat võtma naada, a timä karas mano ni tahtõ ubinat võtma naada, a timä karas mano ni tahtsõ tsirku kinni haarda, a saa as kätte, muudgu üts putsaj õnnõ kakõs ärr ni tuo jäi peijo. Ni hummogu vei timä tuo pudsaja esä kätte kaija, a tuo putsaj paist inämb, kui säitsme vannerguga (fonar) /or.-is kirillitsas/ tuli. Ni kuningas ai uma puja põik otsma ni üttel, et minke, otskõ tuo tsirk takah, kell sääne putsaj um, määnes tuo tsirk viel um. Ni lätsi sõs puja otsma, ni lätsi tied pitteh ni tuli kolmi pooli teije lahkõ vasta ni oll sääl üts tulp, /pag. 196/ ni sinnä oll pääle kirotot, et ku ütte tied läät, sõs saa ai midägi, a kui tõist tied läät, sõs saa hoppõn hukka, a ku kolmadat tied läät, sõs saa esi hukka. Ni sõs lää äs tuod tied iks kiäki, kust esi hukka saa, a tuod teid, kost hoppõn hukka saa, läts tuo noorõmb, a tõsõ vele lätsi tuod tied, kost midägi saa ai. A tuo noorõmb veli läts niikavva, ku puttu tälle valgõ susi vasta, ni tuo tull õnnõ ni sei kuninga puja hobõsõ ärr. Ni timä ütle es toolõ soelõ halvastõ midägi, muudgu läts jalksi minemä, ni läts raaskõsõ maad ni virot valgõ susi takast järgi ni küsse, et miä käüki sa käüt? Ni timä selet uma asa ärr ni sõs üttel valgõ susi, et istu nu mullõ sälgä, sõs ma vie su sinnä, kos tsirk um. Ni timä istõ sälgä ni susi vei timaä läbi kolme kuningriigi maa ni vei võra kunnga uibuaija mano, sääl oll kullanõ tsirk kullatsõh puurih seeh. Ni sõs tuo valgõ susi opas tälle, et mine sa uibu aida ni võta tuo tsirk ärr, a võtu ui puuri, a kuninga poig kullõ õs tuod timä läts ni võtt tsirgu kõgõ puuriga ärr, ni tahtsõ tulõma naada, a sääl puuri küleh olli kellä nöörä, ni ku puuri puttõ õnnõ, naksi kõik kellä lüömä ni tuli rahvasvällä kaema ni võti kuninga puja kinni. Ni sõs nimä küsse, et miä sa siijä otsit ni timä üttel, et ma taha kullast tsirku hinele, ni nimä ütli jäll tälle, et mi muido anna ai tsirku, ku tuo meile võra kuninga maa seest kullanõ hoppõn, kual kullatsõ piili jalah umma, ni ku tants, sõs pilli mängvä. Ni sõs tull kuninga poig vällä ni läts valgõ soe mano ni ikk sääl. a valgõ susi üttel, et istu nu mullõ sälgä, sõs ma vie jällki su sinnä, koh hoppõn um. Ni istõ sälgä ni vei ka sinnä koh hoppõn oll, ni üttel valgõ susi, et mine talli ni võta hoppõn ärr, a päitsit putu ui. A timä läts jäll talli ni päst hobõsõ vallalõ ni näkk, et väega ilosa kullatsõ päitse oli, ni tahtsõ noid päitsit ka naada ärr võtma, /pag. 197/ a jällki oll päitsejte küleh kellä möerä, ni kella naksi jäll lüömä, ni tulõ rahvas kaema ni sai jäll kuninga puja kätte. Ni säält ülti jäll, et mine tuo võra kuninga maa kuninga tütar meile, sõs nu mi anna sullõ hobõsõ ärr. Ni tull jäll kuninga poig vällä ni ikk ni muroht jäll valgõlõ soelõ, a valgõ susi üttõl et kaeh, kas ma nu sullõ ütle es, et puttu ui päitsit, a kas sa nu õigõ kuulõt. A istu nu jäll mullõ sälgä, ma vielgi avita sinno. Ni istõ kuninga poig sälgä ni läts jäll sinnä võra kuninga maa sisse otsma. Ni sai sinnä peräle, ni jäll valgõ susi opas, et nu parhuilla kõik kuningriik maka, nu sa mine kuninga härbänni, ni võta kuninga tütar ärr, a sängi tekki võtu ui. Ni timä läts kah ni kõik kuningriik magasi, ni timä võtt tütreku üskä, a tekki võta as inäb ni tull ärr välla ni sai valgõ soe mano. Ni võtt susi tütreku ka hinne sälgä ni naksi tagasi tulõma ni sai sinnä, koh hoppõn oll. Ni naas kuninga poig valgõt sutt pallõma, et seo kuninga tütär um mullõ väega meeleline, timä um väega illos, ni timä lätt mullõ hinele tarbis, ni tahtu ui kuigi ärr anda. Ni valgõ susi üttel, et lasõ ma lää kuninga tütre asõmõl, a tütrek jätä siijä aija taadõ uotma. Ni sõs heit valgõ susi hinne maaha ni rehke sääl jalgega ni iske hinne tütrekus, ni oll sääne sama illos tütrek, ku tuogi. Ni sõs vei kuninga poig timä kuninga mano ni üttel sääl, et timä um kavvõst tuod, ärr ti tedä kavva tarõh pidägu ui, laske iks teda vällä kulätama. Ni sai kuningal hüä miel sändse tütreku pääle, ni and tälle kullatsõ hobõsõ kätte, ni läts timä tütrekuga edesi minemä, a saa as kuki pallo maad mintüs, ni oll valgõ susi järehkinna, vett timä oll lännü kuninga aida kulätama, ni sääl lei õnnõ hinnast tõitõ, tõistõ, ni sai jällki valgõs soes, ni karas ka üle aija vällä ni kihut kuniinga pujalõ perrä. Ni sõs nimä naksi ütteh minemä, ni sai sinnä, koh tuo tsirk oll, ni jällki naas kuninga poig valgõlõ soelõ /pag. 198/ pääle ajama, et es nu kuigi iks tsirk ka mullõ ärr saaks, a hobõst ka tahtu ui anda. Ni valgõ susi üttel, et ma isi hinne hovõsõs ni sõs sa vie minno sinnä, hobõsõ asõmõl, ni lei ka timä jäll hinnäst tõistõ tõistõ, ni sai ka jäll sändses samas hobõsõs, ku tõnõgi hoppõn oll, ni oli ni oll nisama kullatse kellä jalah ni naksi nisama ilosahe mängma. Ni sõs läts tütrek hobõsõga edesi minemä, a kuninga poig läts soega kuninga mano, ni üttel sääl, et ärr tie sedä hobõst kavva tallih pidägu ui, tima um kavvast tuod laskõ timä iks vaihõl vällä jalotama. Ni võeti sõs hoppõn ärr timä käest, ni anti tsirk kätte, ni ku läts kuninga poig ärr, ni lasti hoppõn vällä kulätama, ni sääl häll timä heit hinnäst õnnõ üttele ni tõisõlõ poolõ, ni sai jäll valgõs soes ni sõit umma tied jäll tõisilõ järgi ni sõs nimä lätsi ütteh minemä. Ni lätsi hulga maad ni üttel valgõ susi, et nu võit, ti ütsinda ka kodo minnä, minno inäb olõ õi vajagi ni läts ka ärr umma tied. A kuninga poig läts nikavva ku sai teije lahkmihe ni sääl üttel timä , et mull nu vaija tõisi veljo ka järgi uota, vett meil sai nii kõnõldus, ni pand timä tsirgu puuriga maaha, a hobõsõ köüt puu külge kinni ni esi heidäs tütrekuga magama. a ku tõse vele ka teije lahkmelõ sai ni näi, et timä sääl magasi, ni oll illos tütrek kõrval ni tsirk ni hoppõn kah, ni tull näil süä täüs ni ütli et kaeh, miä tälle um saanu, a meile olõ õi midagi saanu, ni võti nimä tapi vele ärr ni tütreku võti ütteh, ni tsirgu ni hobõsõ kah, ni vei hinnega kodo ni lätsi kõnõli kuningalõ, et kaeh, miä mi sai uma otsmise pääl. Ni esä viel küsse, et kos noorõmb veli jäi, a nimä ütli, et tuost tiijä äi mi midägi. A valgõ susi sai sinnä mano, kohe kuninga poig oll ärr tappõt, ni oll täll tedä hallõ, ni lei kuoljalõ hannaga ni karas ka kuninga poig üles, ni hõrd silmi ni üttel Oih, kiä ma kavva magasi! A valgõ susi üttel: Vai sa /pag. 199/ viel magasi, a sa togo koolu oli, kaeh kos sul ni tsirk ni hoppõn ni kos su mõrsä um? Vett nu vele su ärr tapi ni vei su otsitu tsirgu ni hobõsõ ni tütreku ka kodo, a sääl nu inäb tsirk ei paista, ei hoppõn ei mängi, ei mõrsa ka kõnõla, kõik umma murrõh, a ma anna sullõ siist ütte kepikese, sõs sa tuoga lüö näile, sõs nimä jäll saava nigu innegi. Ni and sõs kuninga pujalõ kepi ni ütel, et tie nu nigu ma käsi, ni mine nu pühä nimega, ärr tiedü üi ma sust, ei sa tietu üi must midägi. Ni läts kuninga poig kodo ni sääl oli ka murõh hoppõn ni tsirk ni mõrsä kah, milles perremies oll hukka saanu, a timä naas nu ummi asjo kõnõlama, mia timä oll tennü, a kiaki tedä usu us, ütli õnnõ, et koh sul täht um, miä sa olt tennü. A kuninga poig võtt kepi ni lei tuoga õnnõ tsirgulõ, sõs naas jäll tsirk poha ilosahe paistma ni lei hobõsõlõ, ni naas hoppõn ilosahe mängmä, ni lei tütrekulõ kah, ni naas tuo ka kõnõlama, ni kõnõli kõik ärr, miä timä oll tie pääl nännü. Ni sõs sai kõigilõ tiedä, miä kurja vele tälle oli tennü ni sai kuningas poha kuräs, ni panti nu vele pütü sisse ni lasti pütüga mere pääle vallalõ, ni sääl sai nimä ärr hukka, a tuo kuninga poig naas uma naasega hüäste elämä.
H II 3, 207/8 (54) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Seto jutu.
Tark rakk.
(Minu arvates on see jutt ainult katke pikemast jutust, ma ei saanud aga rohkem temast kuulda)
Vanast oll baaba, ni tuol oll väikene pujakõnõ, ni tuo tahtse ka hinele eräkesväkeist tetä, a saa as kohegi muijalõ tetä, muudgu sanna laba alla. Ni tõsõ hummogo läts tõvõ kesvä kaema ni tull tagasi ni üttel imäle, et maamakõnõ, sanna laba all um jo kesväkene hüä pikäkene, ni kükekene um kajo kesvä harinu. Ni sõs üttel maama, et pujakõnõ, tie suitsõkõsõ ni panõ päitsekese kükele päähä. Ni pujakõnõ tekk ka päitsekese, ni läts tõsõ hummogo jäll sanna mano kaema, /pag. 208/ ni näkk, ku kükekene jäll oll kesvõh, ni karas rutto mano ni tsusas suitsõkese ,päähä ni istõ kükele sälgä ni üttel, et mine nu iks hüä kükekene kodo poolõ, a midä, kükekene lää äs üttigi kodo poolõ, läts iks mõtsa ni oll tsura säläh, nikavva ku läts katõharolitsõ kõo vaihõlõ, ni sinnä jäi tsura kinni, a küke iks läts umma tiet alt ärr ni jätt timä katsiratsakilla kõu vaihõlõ... Ni tull hummokukõnõ ni imä uot iks poiga kodo tulõvat, a tulõ õs üttigi ni oll jo imäl suur pahandus, a oll baabal üts rakakõnõ, tuo naas laulma: Riko, rako, baaba poig kodo tulõ, riko, rako, kari ieh, kari takah, riko, rako, nuor naane käe peräh, riko, rako, rahakast pää pääl, riko, rako. Ni baaba läts ka hüämeelega vällä kaema, et kus poig tulõ, a näe es kedägi, ni phosi väega rakakõsõ pääle ärr ni tsusas raka siläkese vällä. A tõsõ hummogou jäll naas rakk laulma: Riko, rako, baaba poig kodo tulõ, riko, rako, kari ieh, kari takah, riko, rako, nuor naane käe peräh, riko, rako, raha kast pää pääl, riko, rako. Ni baaba jällki juosk ussõ kaema, ni kaehõli kõigilõ poolõ, a midä, kohki iks näe es midägi na sai raka pääle süä täis ni murd jala katski. A tuogiperast iks kolmada hummogu jäll naas rakakõnõ laulma, ni iks laul niisama: Riko, rako, baaba poig kodo tulõ, riko, rako, kari ieh, kari takah, riko, rako, nuor naane käe peräh, riko, rako, raha kast pää pääl, riko, rako. Ni baaba külh üttel, et miä sa tsordsit, piä suu, a iks viel laul, ni läts ka baaba soodokus ussõ kaema ni näkk ka ku tull jo poig kavvõst, ni oll ka tõsel kari ieh, ni kari takah, ni nuur naane käe peräh, ni raha kast pää pääl. Ni baabal sai väega hüä miel, et poig kodo tull, a rakakõsõ haarg baaba üskä ni vei villa vakkamagama ni pand tälle võidleevä nõna alla süvvä, vett täll oll rakakõist vaega hallõ, selle et timä oll rakalõ liiga tennü, a rakk oll iks õigust ülnü, et poig kodo tulõ. Ni sai sõs ka poig jäll imä mano kodo, ni nakas uma naasega ilosahe elämä.
H II 3, 210/1 (56) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Paastmisest.
Ta vett meil paastu aigu ilma halv ellõ um, tuo vana pooslo masla aja sööme otsani kuräs, ni tükil mõnikord ossalõ nakama. Vaihõl ni võtasigi ärr midä kohõmpä süäme kinnitüses, a mida, pühäs iks nulgast kõ kaes pääle, ni tohe ei midägi puttu. A mõnikõrd, ku jo otsani valu süämehe lätt, sõs küll iks tsuskat minõ suutävve ärr süöme soolatsõs, a muido iks joht tohe ei ku käänät suu saina poolõ, nigu pühäs pääle saa ai kaija, vett muido vaest papilõ ärr tsüädsähüt. A papp vele põhatuhe hõõst, ku midä nii um puttunu, vettt timä veli kõgõ ärr nõvvatõllõs, ni ku mida õnnõ um säänest asja olnu, sõs ütles, et sa piät tuo kandis küsüma. Ni ku naisilgi um tallitamise man mõni piimä pisu suuhtõ pillunu ni olla ärr neelähüt, sis tuod ka iks papp nõud peri ni käsk andis küssü. A väiku latsikõsõ, kia viel misä arvu saa ai, nu külh iks sööva läbi, a ni ku õnnõ saa meelemõistjas, ni ku saa kolmõ aastaga vannus, sõs piat nakama ütteh paastma. A ku mõni läts väega ikunõ um, ni taha ai paastma naada, sõs tuod muudgu hirmutõtas et kua lats paastu aigu lihha vai piimä õnnõ süö, hott nägemattägi, tuol lõikas papp kõrva ärr ni pand perse pääle paigas, ni sõs naksõ latsõ väega pelgämä ni inäb tohe ei paastu aigu kieldüt süöki puttu, hott mia taht olkõ.
H II 3, 212 (58) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Vargusõ jagamine.
(Olevat tõe põhjusel.)
Ütskõrra olli papp ni köstre ütteh vargil käünü, ni olli kats härgä varastanu, üts oll verev a tõnõ oll sinine. Ni kodo minneh üttel papp, et mul veli um hüä laut, koh härgi hoita ni ma vie mõlõmba härä umalõ poolõ, a ku tapmise aig tulõ, vett ma sõs sullõ üte härä ärr anna, kumba sa tahat? Ni köstre üttel, et mu jaos um sinine, ni lubas ka papi poolõ viijä, a ku läts tapmise aigu otsma, annakinna as papp tälle määnestgi härgä, üttel õnnõ, et sullõ olõ õi midägi vaija. Ni märk sõs köstre, miä tetä, ni ku sai pühäpäiv, ni lätsi kerikuhe, ni ku tull köstre kõrd laulda, naas tõnõ laulma. Lätsi mi, lätsi mi ütteh härgi saamaaa, mu jaos lubati anda sinineee, kunas ma saa uma sinitse kätteee! Niku papp tuod kuuld, pahosi timä väega ärr, a midägi veli või es tetä, muudku naas ka vastu laulma: Olgu nu olgu sõs sullõ sinineee, hummõl päivi anna ma timä sullõ kätteee. Ni keriku rahvas kuuli külh kõik tuod laulmist, a kiäki võta as kõida, mis asäst laulmine oll. Ni tõsõ hummogu läts jäll köstre härgä otsma ni päse es papp kohegi, pidi tälle lubatu kätte ärr andma.
H II 3, 212 (59) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Varas sant.
Sant tull tarrõ, ni panti ütsinda süoma, a muu rahvas olli kõik väläh, ni sandikõnõ näkk sängü pähütseh paari kindit ni ärki nuo kohend hinele karmanni. Asõs tull perremies tarrõ ni üttel õnnõ niisama nariperäst: Süö nu süö sandikõnõ, kõtt inne hüäste täüs, ni sõs saa nahk ka täüs! A sant naas väega pelgämä ni jätt süömise maaha ni naas pallõma: Ta kulla perremies, kas sõs noidsammo sörmkindakõistõ peräst jo nahk täüs pandasgi! Ni sõs üttel perremies, et mändses nuu kinda, ni sant võtt kinda karmanist vällä, ni perremies tundsõ uma ärr, ni saat sandi sälätävvega minemä.
H II 3, 218 (67) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Eva-Kait Kärblane 2001
Taelmaa (?) kõiv.
Paar versta Petserist Vastseliina poolõ minneh um tie veereh Taelmaa külä kotal, vana ärr kuionu kõo tõvi, ladõv um jo ammu ärr murdunu ni pia kiik puu ärr pudõnu. A tuo puu olõvat väega pühä, tuust kinõldas: Ku ütskõrra tul Tsuhkna kuningas suurõ siaga Petseri pääle, ni tahtsõ maastõrat ärr häätä,. sis lätsi Petserist kiik papi ristega ni lippoga talle vasto ni puttu ka tuo kõo kotal kokko ni naksi väega pallõma, et võõras näid putusi ii, a tuo ütligi võta as tuod hääs ni nakkies iks edesi poolõ minemä, a sis papi väega palsi ni tull ka viralõ kuningalõ Jumalast karistus, ni jäi tõnõ säälsamah pümmes, ni näees kohegi minnä. Ni sis käst timä sial tagasi ärr minnä, a esi tima viedi Petserihe põdõma, ni sinnä tull tedä Pietre kuningas kaema, ni tuo jätt tuostsaani um aetugi sinnä. A maasteroh, pallõldi kõvastõ Jumalat tima iest, ni sis sa tälle silmä päähä ni läts umalõ maalõ ärr. -
H II 3, 225/7 (82) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Turak veli.
Vanal aigu oll esäl kolm poiga, noid oll kats tarka a üts oll turak, ni ku esä naas ärr kuolma, sõs timä opas pujõlõ, et kääge mullõ kääpä pääle vahtma, egaüts üte üöse. A ni ku esä ärr kuoli, ni tahtugi is tõisil velil minnä vahtma, muudgu ütli õnnõ turakulõ, et mine sa vahtma, ni turak üttel, et ma lää külh, a tekke mullõ sääne nui, miä kümme puuta rassõ um, ni vele tei ka tälle ni sõs võtt turak nuija ni läts kääpä. pääle ni kaib sinnä havva ni istõ hauda vahtma. Ni kullõs, ku tull üts saks sinnä vasitside ratastõga ni vasinõ hopõn ieh ni vasitsõ näo ka pääl. Ni sõs karas timä havvast vällä ni naas uma nuijaga säksa kõvastõ pesmä a tuokõnõ naas pallõma, et lasõ minno hinnäst vallalõ, ma jätä kõgõ sullõ, Ni lask ka timä vallalõ, a hopõn ni ratta ni jäi timä kätte, ni ku hummog sai, läts timä kodo ni pand hobõsõ talli ni heidäs esi magama ni ku kiä tiijaki is. Ni ku sai päiv, naksi jäll kõnõlama, et kiä nu vahtma lätt, ni turak üttel, et minke nu muu, ma vahe ju uma üö ärr. A velekese näll naksi pallõma, et mine iks viel sa seo üö kah ni, timä üttel, et ma hott nu lää kah a te tehke mullõ nuija viel pääle. Ni nu ka tei ni timä läts jäll vahtma ni istõ havva tsopa sisse ni jäll tull saks, hõbõhõtsõ hobõsõga ni hõpõnõ hopõn ni hõpõhõtsõ nõo pääl, ni jällvõtt timä säksä kinni ni naas pesmä nikavva ku tuo ka ärr pagõsi ni jätt kõ sinnä. Ni oll tuo üö ärr ni läts hummogu kodo ni pand hobõsõ ärr talli ni ku tõsõ vele üles tuli, tiijä äs nu midägi. Ni ku tull kolmas üö vahti ni jäll naksi tõsõ veleturakut pallõma, et mine iks viel ni timä üttel, et teke viel puut nuija pääle, ni nu tei kah ni anni viel sõglatävve hernit. Ka tsölki ni sõs jää äs magama. Ni turak läts ni uot tsopah ni näkk ku tull jäll säks kullatsõ hobõsõga ni oll ratta ni nöoriist kõik kullanõ. Ni timä muudgu karas vällä ni naas tuod ka pesmä ni pess ni- /pag. 226/ kavva, ku tuo ka ärr pagõsi ni jäi jäll hopõn ni ratta ni nöoriist kõik tälle ni timä vei hummogu jäll kõgõ kodo ni näütägi is muilõ. Ni sõs kuuli nimä, ku kõnõldi, et kuningal um kolm tütärt klaasitsõ mäe otsa pantu, nikiä sinnä mano saa minnä, tuo või säält üte tütre hinele naases võta, ni egal ütel um raha karp ka viel kangli alla pantu. Ni vele ütli, et meil ka vaija sinnä kaema minnä ni turak üttel, et ma lää ütteh, a vele naksi tõist indsitelemä. et kohes sa nu turak, tuhkapuskja õigõ läät, sinnä viel sinno vaija. Ni lätsi nu vele ieh minemä ummi hobõstõga a turak veli võtt peräh uma vasitsõ hobõsõ vällä ni pand vasitside rataste ette ni isti esi pääle ni kihot velile järgi ni tänt, et paeko iest pahru mehe, sinna tännä sika mehe, laskõ ilosal ieh minnä, kaunil karada. Ni läts ka timä õisist müödä ni sai klaasitsõ mäe mano ni sääl oli kuninga tütre mäe otsah ni pahakarp oll kangli all, a ümbre mäe rahvas muudgu tsiuglõ õnnõ, a kiäki saa as mano. A turak veli sõit õnnõ uma vasitsõ hobõsõga ni tuo jõudsõ külh mäke minnä ni muudgu võtt mäe otsast vanõmba kuninga tütre ärr ni vei kodo ni pand aita nigu kiä näeki is. Ni peräh tuli tõsõ vele ka kodo ni kõnõli, et sääne mies oll vasitsõ hobõsõga, tuo tull meile järgi ni hõigas, et paekõ iest pahri mehe, sinnä tännä sika mehe, ni mikse ka muudgu lätsi ruttu paku tie vierde, a tuo iks läts ni võtt ka vanõmba tütre mäe otsast ärr. Ni tõsõl pääväl jälle vele ravitsi ummi hobõsit ni lätsi ieh minemä, a turak veli pand peräh uma hõbõhätsõ hobõsõ ette ni sõit jäll muilõ järgi ni hõigas: Paekõ iest pahriu mehe, sinnä tännä sika mehe, ni läts jäll mäke üles ni tõi keskmätse tütre ärr kõgõ rahakarbiga ni vei kodo ni pand aita ärr ni kiä tiijäki. Ni vele jäll kõnõli kottoh, et sääne /pag. 227/ mies tull hõbõhõtsõ hobõsõga ni vei keskmätse kuninga tütre ka ärr, ni kiäki tiijä ai, kost timä oll. Ni kolmadal pääväl jäll minti mäe mano ni sääl oll viel kuninga nooromb tütärotsah, vett tuo oll kõgõ korgõmbah, a vanõmb oll madalah olnu ja keskmäne oll jo korgõmbah. Ni turak veli jäll lätsuma kullatsõ hobõsõga tõisist müöda ni sõit mäe otsa ni võtt perämätse tütre ka säält ärr. A tütre imä oll ka sääl kõrval ni tuol oll väega umma tütärt hallõ, a midagi või es tima tettä, vett tulpa oll jo üles lüöd tuo jutt, et kiä õnnõ mäe otsa saa, tuo või kuninga tütre ärr võta, ni saa as kuningaimänd muud, ku lei uma käega tsuräle a täll oll sõrmõh sõrmus ni tuoga lei tälle pitsati otsa ette, a tuogi peräst iks tsurä tütre ärr võtt ni vei ärr kodo. Ni ku sõs tõsõ vele ka kodo tuli, üttel timä peräh, et läke nu aida mano kaema, miä kualgi aidah um, ni lätsi kah, ni kai, ku turakul oll uma kolm kuninga tütärt aidah ni egal üttel uma raha karp hinneka, ni sõs lätsi talli mano ni sääl oll turakul vasino ni hõpõnõ ni kullanõ hopõn tallih ni vett turak veli poha rikas oll. Ni tõsõ vele naksi turakut pallõma ni and ka tõsõlõ tõsõ hobõsõ, a kuldatsõ jätt hinele ni and näile tõsele tõse kuninga tütre kah, a kõgõ noorõmba jätt umas naases. A tõsõ vele jää äs viel ütegi rahulõ ni naksi vaihõlõ tükma ni tahtsõ noorõmbat timä kääst ärr võtta, a tuokõnõ ütel, et taha ai ma muist tiedägi, ku tuost, kell pitsat otsa ieh um, vett tuo um minno siijä toonu ni saa as tõsõ ka inäb midägi tettä. Ni sõs pei nimä kõik saja ärr ni peräh lätsi kuninga mano, ni kuningal sa ka hüä miel, ku ummi tütrit ni väimehi näkk, ni and näile egälõ üllle hulga rahha ni sõaväke, ni sai vele kõik rikkas ni naksi hüäste elämä.
H II 3, 228/37 (83) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Tikõ velenaane. (Teisend)
Vanast elli üts kaubamies katskümmend ajastaigu jo uma naasega, olõ õs näil ütegi last, hott muido kõikõ varra hüvvä pallo oll ni oll kaubamies üle liina. Ni sõs läts timä baabakõsõ mano kullõma, et miä meist peräkõrra saa, ni võtt baaba ni heit tima pääle kaartit ni sõs ütel tõnõ, et sullõ tuli sändse kaartõ leh et sa mine turu pääle ni kae koh ubina müüjä um ni mine tuo manu ni miä kõgõ päälmäne upin um, tuo võta sa hinele ni anna tuo iest, miä õnnõ nõvvõtas. Ni läts ka kaubamies ni küsse ubina müüjä käest, et miä tuo päälmäne upin mass, a tuokõnõ ütel nariperäst, et sada ruublit ni kaubamies ka muudgu võtt ubina ni and tuo raha kätte. Ni baaba opas viel, et ku kodo läät, sõs võta lõika tuo upin poolildõ ni anna üts puol huolõ, a tõnõ pool süö esi naasega poolilde ärr. Ni tekk ka tima nii, ni sei ubina ärr ni sai ka kaubamehe naane rassõs, ni huo ka rassõs, vett huol ka olõ õs inne poiga. Ni peräh sai ka huol täkk, a kaubamehe naasel sai katsikõ, üts oll poig a tõnõ oll tütär. Ni võtt kaubamies ka kats näänkat umilõ latsilõ, tõsõlõ tõsõ näänka ni kasvi nu latsõ ilma ruttu suurõs ni esa oppas ka nimä üte targas ni ku sai suurõs sõs ost esä tosolõ tõsõ poodi ni pand puoti kaupõma et kõik iks hüäste, ni opas timä väega noid latsi, et inne ti mingu ui kunagi tõnõ tõsõst müöda, ku iks teretäge, ni latse iks tei ka tuod muodu, ka vanõmbast opati, ni ellivaga ilosahe, nikavva ku veli hinele naase ärr võtt, a tuo sai sai veli poha võhl naane, ku naas tõnõ põhatuhe sõsart võikma, ni esä näkk tuod ni sõs tekk tima sõsarõlõ /pag. 229/ erälde tõsõ tare ni ütel, et ku minnu inäb olõ õi, sõs läät sa ärr tõste tarrõ elalõ ni olt sääl, aga sa vele man inäb olla jovva ai. Ni kuoli ka vanõmba ärr, ni nakas ka velenaane viel iks inämb sõsart võikama ni kisk vele käest ka jo armu ärr, ni inäb saakinna õs sõsar sääl olla, muudgu läts ärr umma tarõkõistõ eläma. A latsõ pei iks viel vanõmba sõnna kinni ni iks tereti tõnõ tõist, ku puoti lätsi, a naane inäb või es tuod ka näta, ni ku ütskõrra veli kotost ärr läts, sõs tapp naane uma kalli pini ärr, uma käega, ni ku mies kodo tull, sõs läts timä mehele jo kavvõtohe vasta ni ütel, et kaeh, määne sull sõsar um, sa viel muido käüt tedä teretämä, a timäkene tapp mi hüä pini ärr! A veli ütel tuod muodu, et ma viel iks jovva seo ärr kannahta, ni ütle es sõsaralõ midägi, a naane iks uot, et nu nakas veli ka sõsart vihkama, ni vahtõ tälle perrä, a näkk, ku veli viel iks sõsart teret ni ai hävva juttu. Ni ku jäll veli kotost ärr läts, ni oll näil hüä lehm ni võtt velenaane ni kägist esi tuo lehmä ärr, a jäll iks käänd sõsarõ pääle, ni ku tull õnnõ mies kodo, sõs läts timä jäll toolõ silmile ni naas ikõh kõnõlama, et kaeh, miä su hüä sõsar tekk, nu kägist mi lehmä lauta ärr ni kiäki näeki is, ku kägist, aja tiä ummehtõ majast ärr vällä. A veli ütel, et kuis ma nu õigõ aja, ku esä jo tälle tarõ um tennü, a ma iks jovva sedä kaiho kannahta, vett ma jällki hinele lehma osta. A naane iks pand pääle, et säänest lehmä inab kohki lövvä äi, ku mi lehm oll, ni vahto kõgõ perrä, miä nu mies kõnõlas, a oll väega kado kaija, miä veli sõsart iks hüäste teret, ni iks jätä äs unõhusi, ni tuo pääle oll velenaasel väega süä täüs ni iks tahtsõ, ku veli sõsarõga halvastõ lääsi. Ni ku jäll läts veli kotost ärr, ni läts jäll naane, ni kägist uma hüä täku ka ärr, ni uot miest kodo ni sõs läts jäll /pag. 230/ toolõ silmile ni ütel, et kaeh miä su hüä sõsar tekk, nu kägist viel täku ka ärr, a mies ütel, et ma nu jovva sedä ka viel kannahta, vett ma jäll tõsõ hobõsõ osta. Ni iks tuo veli elli ilosahe umma muodu, nigu vanõmba käsi, a velenaane iks tahtsõ ärr vassi. Ni ku jäll veli kotost ärr läts, sõs võtt timä ni tapp uma pujakõsõ ka viel ärr, ni ku mies kodo tull, läts taalõ ikõh tänteh vasta ni ütel, et kaeh, miä su hüä sõsar peräkõrd tekk, meil oll ka nu üts ainus pujakõnõ, a sõsar tapp nu tuokinna ärr. Ni sõs pahosi veli ka jo väega ärr ni ütel, et sedä inäb jovva ai kuigi ärr kannahta, ni läts ka sõsarõ mano ni ütel, et panõ nu hinnäst rõivihe ni võta kõgõ parõmba rõiva, miä sul hinge takah umma, vett mi lää nu ütte uhkõhõ paika. Ni pand ka sõsar hinne rõivihe ni veli pand hobõsõ ette ni istõ sõsar ka pääle, ni lätsi üteh minemä, ni sõit tõnõ üö ni päävä kõ ütele poolõ, a toolõ sõsarõlõ ütle es midägi, kohe poolo läts, nikavva ku sai üte väega suurõ perätü mõtsa sisse, ni sääl ütel, et tulõ nu hobõsõ päält ärr, ni ku sõsar naas maaha astma õnnõ, ni lei veli ärrki tsipst mõõgaga mõlõmba käe maaha. Ni sõsar naas väega ikma ni küsümä, et milles nu velekene mullõ nii tei, a veli ütel, et miä sa mullõ inne tei, vett sa tapi mu pini ärr, tuo ma kannahti ärr, ni tapi lehmä, tuo ka ma ärr kannahti, ni sõs tapi hobõsõ tuo kaks ma kannahti viel ärr, a nu tapi sa viel mu pujakõsõ kah, vett tuod inäb kannahta jovva as, ni selle ma sullõ käe ka maaha lei. A sõsar ütel, et ka velekene, ma tiijä äi midägi, ma olõ õi ütegi tapnu ni olõ vaga, a miä nu velel õigõ tettä, käe sai nu maaha lüödus, ega nu tagasi inäb saa ai, ni naas sõsar pallõma, et köüdä mullõ neo käe rätiga sälga, sõs umma nimä mul /pag. 231/ alalõ, ni veli köüt kah, a kodo inäb või es viijä, kohes nu õigõ panda. Ni naas veli ütsindä kodo tulõma, a sõsar jäi mõtsa ni muudgu käü, käü, mõtsa pitteh, a olõõ õs midägi süvvä, muudgu kah löüse marõkõsõ õnnõ, mättä päält, sõs lask põlvilõ maaha ni võtt suuga maräkõsõ, a noist maräkõisist sai nii süönus, ku naas põhatuhe juvva tahtma, ni pallõl Jumala poolõ, et os nu kost juvva ka saasi, ni sai ka timä ilosa niidü pääle ni sääl juosk ujakõnõ, ni käü, käü niitu pitteh ni näkk külh vett a kostki küünü üs kätte juvva, nikavva, ku sai üte madalamba kotusõ mano, ni sinnä lask kõtulõ maaha ni naas suuga küünütämä vett ujast, a käekese ärrki pillu sälä päält oija, ni lätsi viega alla. Ni ikk timä üö ja päivä ummi kässi peräh ni noid kullatsit sõrmusit, vett täll olli kullatsõ sõrmusõ sõrmõh. Ni naas tõnõ jäll säält jumala pääle minemä, et iks kohe rahvahe saasi, ni sai iks mõtsast mõnõ maräkõsõ, tuoga pidi hinne üleväh, ni käve, käve, nikavva, ku sai kuninga liina mano vällä. Ni nakas timä sääl liina viert pitteh hillokõisi minemä ni sai kuninga aija mano ni oll kunnga aidnikul õdagu aija värä vallalõ jäänü ni läts tõnõ aida sisse ni läts maräpuhme vaihõlõ ni säält sai tõnõ jo marjo süvvä, ni naati aida käümä, a timä iks käkk hinne marapuhme sisse ärr, nikavva, ku tull kuninga poig aida külätäma, ni sõs võit timä ka puhmõ vaihõlt kaija, kiä ni ilosahe käü, a kuninga poig ka kavats timä ärr ni hõigas, et ku sa hüä inemine olt, sõs tulõ vällä, ni timä tull ka vällä ni kuninga poig näkk, et väega illos tütrek oll, ni ilosih rõivih kah, ni naas jo kuninga poig teda saldma, ni tull väe- /pag. 232/ ga suur arm timä pääle, ni küsse, et kost sa nu tult, ni timä selet kõgõ ärr, kost tull ni miä hädäh olnu, ni kuninga poig naas tedä väega hoitma. Ni ku kuninga poig süöma läts, sõs iks vei uma söögi mant tälle kaasa aida puhme sisse, ni imä näkk ni küsse, et kelles sa süöki viet, a timä ütle es, ni imä naas perrä kaema, ku kuninga poig iks käve marä aida jutalõ, ni sõs ütel imä, et miä sa timäst sääl piät, tuo timä ärr tarõ mano, ni sõs vei ka kuninga poig timä ärr koornitsa sisse ni sai jo säksa ello. Ni oll jo vaija kuninga pujalõ naada naist naistma, ni imä ütel, et naka nu hinele mõrsit korjama a timä ütel, et ma nu taha ai kedägi muid, ku tuod samma tütrekku, kiä ma aijast löüse. A imä ütel, et kuis ma õigõ või laskõ sull tuod võtta, vett tuol olõ õi kässigi, a kuninga poig ütel, et ku sa minno armastat, sõs armasta tedä kah, vett mi või timä katõkõste nii ärr hoita, et kiä tiijäki i, et timä kässitä um. Ni leppe ka imä kokko ni võti ärr kuninga pujalõ naases, ni pei saja ärr, a kelleki ütle es, et kässi olõ õs. Ni naksi nimä väega ilosahe elämä ni võeti tälle tarõ tütrek mano ni kuninga poig hoit tedä ni imä hoit kah, nikavva ku sai jo noorik rassõs, a timä mies sai jo kuningas ni läts ärr tapölusõ pääle, ni kotoh sai nikavva naasel poig. Ni imä saat pujalõ tiedmise ni tekk kirä pääle, et sullõ um poig saanu ni tuo kiräviija läts minemä, ni jäi ütte kõrtsi üöses. A sääl kõrtsih oll tuo käsiltä kuninga naase veli kõrtsimeheh, vett tuol inäb lää äs kuigi käsi kõrda minemä, vett Jummal teda kuigi inäb õnnista as, ni timä häot kõgõ elo elamise ärr, ni läts ärr kõrtsi elämä. Ni sääl kõrtsih oll sann kütet, ni perremies kuts kiräviijät ka sanna, ni tuo heit kah kirä summa vaja otsa ni läts, a tuo naase antsak võtt nikavva summa vallalõ ni /pag. 233/ löüse kirä päält, et käsiltä kuninga naasel um poig olnu, ni timäkene ärrki märgas, et tuo timä mehe sõsar oll, ni võtt kakk tuo kirä purus ni tekk tõsõ kirä ni sinnä tekk pääle, et sääne poig um sündünü, ku tunnõ õi miä um, et umma hobõsõ huulõ, ni varsa kabja ni pini nõna ni lamba jala ni um nelä jalaga. Ni ku tull kiräviijä sannast vällä, võtt timä poha ilosahe vasta ni and süvvä ni tekk tsäid, nigu iks tõist kõrd ka timä poolõ üöses tulõsi. Ni ku läts kiräviijä ärr, ütel timä mehele, et kaeh, kas sa õigõ tei nii, ku ma sullõ ütli, et tapa timä ärr, a sa muudgu vei mõtsa ni lei käe õnnõ maaha ni ütli, et külh timä eski nälgä ärr koolõs, a nu kaeh, nu um timä kuninga naasessaanu. Ni mehel olõ õs tuo peräst midägi ni ütel, et Jumala teno, ku iks timä ka ärr saa ellä. A ku kuningas sai tuo kirä kätte ni lugi ärr ni naas ikma, et kuis tima verest sääne lats um sündünü, ni tekk kirä pääle, et olkö tiä miä un, a hoitkõ timä alalõ,nikavva ku ma kodo lää, ni ma esi näe, a nu või ei ma minnä. Ni tul jäll kiräviijä sinnä kõrtsi üöses, koh tedä hüäste hoijeti, ni jällki kütt kõrtsinaane rutuperäst sanna na saat kiraviijä sanna, a tuo pand uma proosta sumakõsõ vaja otsa, ni läts sanna, a kõrtsinaane jäll lugi kirä päält, et kuninga käsk oll, last alalõ hoita, nikavva ku kodo saa, a timäkene jäll võtt kakk tuo kirä ka ärr ni tekk vahtsõ kirä, et olgu õnnõ tuo imä ni lats puuriida pääle pant ni ärr palotät,
ni inäb mu silmä tedä piä äi nägemä. Ni ku sai kiräviijä kuninga liina ni kuninga imä lask kirä vallalõ ni lugi ärr ni läts väega hallõs ni naas ikkma, ni minnij läts küsümä, et miä viga um, a timä ütel, et või ei üldä, ni peräh läts latsõ näänka ka küsümä, et miä viga um, ni taalõ kõnõli ärr, et nii um kuningas käsknü, ni tuo jäll kõnõli noorõlõ kuninga ka ärr, ni sõs läts tuo kuninga imä mano, ni ütel, /pag. 234/ et murõhtagu ui nu midägi, vett ku nii um käst, sõs ka piät iks tegemä, ega ma või vasta olla. Ni naati ka sõs puuriita tegemä, a sõs naas latsõ näänka pallõma, et kuis nu piät ka kuninga imänd surma saama, paremb pankõ minno riida pääle ni palotagõ ärr, vett ma olõ vana inemine ni must olõ õi kaiho, ni ma tie ka hinele närtsõst latsõ ni võta üskä, ni sõs um iks paremb, ku noorõ hingõ hukka saava. A imänd jäll naas ütlemä, et ku näänkal minno hallõ um, sõs um mull tedä ka hallõ, vett tiä um ka inemine, a tekke sääne vari, nigu inemine õnnõ, katõharalitsõ puu otsa, ni pankõ mu rõiva ka sälgä ni tekke nartsõnõ lats üskä ni pankõ palama, a minno laskõ üöse liinast vällä, ni köütke lats ka sälgä. ni ütli külh tõsõ, et kohes sa õigõ latsõga läät, sa saat jo hukka, a timä ütel, et ma iks lää Jumala pääle. Ni tetti ka nii üösse köüdeti tälle tiranikuga *) lats hõlma, ni läts tõnõ liinast vällä astma, a hummogu vei kuninga imänd tarõtütrekuga tuo varo riida otsa miä tei ni närtsõnõ lats ka üsäh ni pani riida palama, ni kõik rahvas kai, a kiäki tiijä äs, et kuninga imänd ärr oll päsnü. A tuo imänd iks käve huupi nikavva, ku sai jäll sinnä niidü pääle koh uja oll, koh käe alla lätsi, ni tunsi tuo kotusõ ärr, kost timä jõi, ni lats väega üsäh ikk, ni timä istõ sinnä maaha ni kisk hammastõga rõnna vällä ni pand latsõlõ suuhtõ, ni jäi lats üsäh magama ni esi ka jäi suikma. A ku jäll üles heräsi ni kai õnnõ, ku jäll olli käe otsa ärr kasunu, ni oll jäll uma liholiku käe, miä oija sattõ, ni oli uma sõrmusõgi sõrmõh, miä inne ka oli. ni sai täl väega hüä miel, ni näkk, ku sääl oll tulõ asõ, ni oll tungõl maah, ni timä tsusas tuo tunglõ maa sisse ni naas /pag. 235/ pallõma, et ku ma viel hüvvä ello saa, sõs lasõ Jumal seol tungläl häitsemä minnä. Ni naas ka tungäl ilosahe kasuma, ni sai lehe ni häerme otsa, ni tuo oll uibu puust tungõl olnu, ni kasvi ubinagi otsa, ni sai jo ubinit maitsagi hinele ni latsõlõ kah. Ni naas jäll säält ärr tulõma ni käve iks ni otsõ, kunas rahvahe saa, ni kuuld ku kikas kirg, ni läts timä ka tuo helü pääle, ni sai küllä, ni sääl küläh kõnõldi, et sõda juosk läbi siist, ni timä naas ütlemä, et ankõ mullõ ka vaesõmpi rõivit, ma lää ka sõale vasta. Ni tuo /seitsas/ sai ni ai tõnõ tõsõ rõiva sälgä ni jätt uma paremba rõiva sinnä ni läts kõrtsi mano, a sääl tundsõ ärrki, et uma veli ni velenaane kõrtsih oli, ni küsse timä ka hinele üömaja, a kõrtsinaane tunnõ õs tedä sukugi ni ütel, et saa ai muido, vaesõkõnõ, ku tulõ mullõ appi, vett siist juosk nu sõda läbi na vast tulõ kuningas ka mi poolõ üöses, ni sa avita mul siih põrmandid mõskõ ni kasi, puhasta. Ni timä ütel vasta, et milles ei, ma avita külh, miä vaija, ku õnnõ kiä mu last hoit. A kõrtsinaane ütel, et oijah, küll meil latsõ hoitjit um, ni naas ka kuninga imänd tüöhü ni tekk kõgõ ni loohvkahe, ni mõsk anomit ni kõikõ, ni kõrtsinaane veil kitt umalõ mehele, et kaeh, määne tark sant um, kõikõ mõis tettä. Ni tull ka kuningas sinnä üöses, ni jõi tsäi ärr ni tahtsõ magama minnä, a tulõ õs uni ni ütel kõrtsinaasele, et kas siih kiä um, kiä vanaajalitsi jutusit mõist aija, ma hott massasi ärr, ku kiä tulõsi. Ni kõrtsinaane ütel, et odot, meil um siih üts sant, tuo ütel hinne vana soldani naase ollõv, vaest tuo mõist. Ni läs ka timä sandi mano ni ütel, et kas sa vaest mõistat vanno jutusit aija, sõs mine aja kuningalõ, timä that kuulda. Ni sant ütel, et ma nu hott mõista kah, a kiä mu last hoit, a kõrtsinaane ütel, et mine, nu mineh, küll ma latsõ hoija. Ni läts timä kuninga mano ni läts väega pelgämisi, a kuningas käsk tooli pääle istu ni jutu naada ajama ni sõs naas tõnõ alustama, et vanalaigu oll suur rkas ni timä käsi väega hüäste käve, ni miä tälle õnnõ ängati, tuo iest timä kaupa /pag. 236/ möö, a iks oll täll raha, varra viländ, ni oll muido kõik hüä, a olõ õs ütegi last, ni pand timä ütskõrd poodiussõ kinni ni käve poodi läve ieh ni murõht, et miä nu varast abi ku olõ oi perändäjät. Ni tull tälle vana baaba mano, ni küsse et milles sul poodi ussõ kinni umma? A timä ütel, et kas nu mull veil süä kannas kauplõma minnä, ku perändäjät olõ õi kedägi. A tu vana inemine ütel, et kas sa tahasi hinele perändäjät, ni timä ütel, et tahasi külh, ku saasi innõ, ni sõs tõnõ opas, et sa mine turu pääle ubina müüjä mano ni kae kua kõgõ päälmane upin um, tuo sa osta ärr tuo iest miä küsütäs, ni sõs kotoh süö ärr ni anna naasele kah. Ni kõnõli pääle umma luku kõgõ, a velenaane kave ussõ taadõ kullõma, ni ütel mehele, et kullõnu äbäriku, ku meid kõnõlas, a mies ütel, et kiä nu tied, kas ilmah õigõ üts inemine nii um. Ni iks kõnõl sandikõnõ jäll edesi, et kaubamehel sai latsõ ni tima opas latsi hüäste elämä naada ni latsõ olli ka nikavva, ku sai velenaane ni tuo naas väega sõsart võikama, ni tapp uma pini ni lehma ni hobõsõ ärr ni peräkõrra uma puja ka viel, a kõ käänd sõsarõ pääle ni tahtsõ tuod hukka saata. A ku kõrtsinaane tuod jutust kuuld, ni naas ütlema, et võeh, nu õkva kõnõlas meid ni naas kutsma, et sant tulõ ärr vällä, a esi pidi kirvõst sala takah ni ku vällä tulnu õnnõ, sõs löönu kirvõga pää otsast ärr. A kuningas ütel, et sant või ei minnä, täll vaija jutust aija, ni velenaane jäll kuts, et sandil um lats kah, tuo poha väega ikk, täll um vaija last nätä. A kuningas ütel, et toogõ timä lats ka siijä, ni päse es velenaane kohegi, vei kah, ni kuningas võtt latsõ ummi kässi pääle, ni jäi jo lats kuninga hõlma magama ni sai täll last väega armas. Ni sant jäll iks kõnõli kõ kõrrast jutu muodu, miä timäga oll olnu, ni kuis täll käe raoti, ni kuis kuninga aida sai kuninga liina mano, ni sõs sai jo kuningas arvu ni haard ümbre kaala kinni ni ütel, et sa iks oltki mu naane, a kuis sa nu siijä sai? Ni timä viel kõnõli, et tedä oll käst ärr palota ni et timä oll mõtsa ärr paenu ni uja vierde magama jäänü ni sääl oli jäll käe otsa kasunu. Ni sõs sai kuningal poha hüä miel ni inäb jätä äs tedä kohegi, muudgu vei hinnega üteh liina, ni /pag. 237/ naas perrä nõvvatõlõma, kost kiräviijä tuo kirä um saanu, et tiä naist kästi ärr palota. A kiräviijä juhat, et timä oll kõrtsih üöd olnuni sannah käünü, ni sõs minti tuo kõrtsi mano otsma, ni sai säält velenaane kätte ni sai tiedä, mia tiä kurja oll tennü, ni sõs võeti timä, köüdeti katõ huo hanna vaihõlõ, üts jalg üte huo hanna otsa, ni vieldi nii ilma pitteh ümbre, nikavva, ku tükä ärr kakõs, ni sis piluti tükügi pinele jürrä. A vele kuts sõsar hine mano kuninga liina ni leppü timäha ärr ni naksi ilosahe elämä.
*) käterätiga
H II 3, 237/42 (84) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Jumala küläh käük.
Mustõlaigu elli üts kaubamies, tuo oll kõgõ rikamb üle ilma, et säänest kohki ni rikast olõ õs, ni kuuld, ni kõnõldi, et vahtsõnõ Jumal um maa pääle tulnu ni käü rahvast piteh ni tege rahvalõ hüvvä, ni timä lähät ka sõna ni kuts tedä umalõ poolõ kostma, ni lubas ka minnä. Ni kaubamies tekk suure praasniki ni uot kõgõ päävä, a tulõ õs Jumalat ütigi, ku õdag jo sai, ni tull üts sandikõnõ, ni oll tõsõl kakõnu särk säläh ni viiso jalah, ni küsse, et tiiä äi, kas siijä üöses ka jäetäs. A perremies ütel, et või ei võta, Jummal on eski üöses uota, a sant naas väega pallõma et võtkõ kohe nii iöle, mul olõ õi kohegi minnä, ni sulasõ ütli, et ku tahat, sõs tulõ külmä riihte lina tolmu sisse, a muijalõ joht saa ai. Ni sandikõnõ ütel, et mis sõs, hott nu sinnä kah ni läts ka, ni oll sääl üö ärr, a ku sai hummog ni tull pühä Peetre ni ütel, et ma olõ pühä sulanõ, a koh Kristus um, vett tuo um siih üöd? A perremies ütel, et olõ õi siih, tiä lubas külh tullä, a tulõ õs muud, ku üts vana sandi tükk, tuod või es koornitsa laskõ ni läts tõnõ rehe mano. Ni pühä Peetre ütel, et juhatage minno ka rehe mano, ni juhatäti kah, ni läts timä rehe paja ala ni hõigas et perremies hõe, kas olt sa! ni tuo sant hõigas vasta, et olõ külh, ni sõs naas Peetrega kõnõlama, et mia sa näi, kuuli, uma käügi pääl, ni Peetre ütel, et siih üle nurmõ um vaesõl peremehel lats olnu, ni sõs ütel sant, et kuulõ, võta kirota seo kõgõ vaesõmba poig seolõ rikalõ väüs, ni Peetre kirot kah, ni kabõ sant kah /pag. 238/rehest vällä ni läts astma. A sulasõkosõ lätsi perremehe mano, kõnõli toolõ ärr, et seo sant iks oligi vahtsõnõ Jummal, et kuis timä pühä Pietrega üteh käve, ni sõs seleti perremehele kõ ärr, miä nimä kõnõli ni ütli, et um kirotät üle nurmõ vaesõmehe poig väüs. A perremies ütel, et võe! taha ai ma tuod, ni läts ka üle nurmõ kaema ni oll ka vaesõl mehel poig saanu, ni timä ütel, et odot, anna aigu, ma osta timä ärr, ni naas ka vaesõ mehega kõnõlama, et sa müü mullõ uma poig ärr, vett mul um pallo rahha, ni ma jovva tedä hüäste ravita. Ni tuo vaenõ ütel, et mis sõs, et nu osta, ni ost ka timä ärr, ni vei umma kodo, a ku kõgõ külmemb ilm sai, sõs võtt timä vei tuo latsõ mõtsa ni pand katõharolitse puu vaihõlõ, ni läts eski ärr. A voorimehe lätsi säält mõtsast läbi ni kuuli latsõ hellü ni naksi kõnõlama, et kiä nu jõud mõtsah seo külmäga olla, ni lätsi tuo helü perrä mano minemä ni sai tuo puu alla, ni kai ku sääl puu ümbre tsõõri um kümme süld ni illos haläs hain ni lilli häitsese nigu suväl õnnõ ni olõ õi külm sukugi. Ni naksi nimä ütlemä, et võtkõ timä ärr ni võti kah, ni lätsi rika mehe poolõ üöses ni kõnõli toolõ, et mi nii löüse sändse latse mõtsast, ni tuo rikas mõtõl, et nägä hukah, nu jäll löüse ärr ni ütel noile voorimehile, et miä ti õigõ tiet tu latsõga, paremb müüge tiä mullõ ärr ni nu ütli, et üts nu kõik, mi müü kah, ni jäll, ost timä tu latsõ ärr, ni naas mõtlõma, kohes nu panda kah, ni tull mielde, et odot, ma panõ tiä raud pütü sisse ni vii merde, kost tiä elo igä inäb vällä saa ai. Ni pand ka püttü ni lask pütü mere pääle, a pütükene /kustunud/ -du üle mere võralõ maalõ, ni sääl oll ilmä õnnõlta maastõr, tuo mano sai vierde ni maaster kaes, et pütü pääle oll kiri pant, et kiä seo pütü vällä tõmbas, tuo saa ilma õnnõlta olõma, ni nu maastera mehe ütli, et seo umgi mi jaos, vett mi ka olõ ilmä õnnõlta. Ni võti nimä pütü vallalõ, ni kai, ku illos lats oll seeh, ni naksi tedä väega hoitma ni sai /pag. 239/ väega kallis pois ni kullõl sõnna, ni kasvi jo suurõs. A tuol kaubamihel inäb lääs määnegi asi hüäste kõrda, ni oll timä jo suure hädä seeh, ni läts suurõ tundja mano, ni otsõ opi, a kostgi saa as, ni juhatäti teda võrale maalõ maastera mano et säält saa abi, ni timä ütel, et oh, kas ma jovva ai sinnä minnä, ni läts ka sinnä ni kullõl, ku sääl iks kästi, et löüt pois, mine sinna ni tie tuod ni naas timä perrä nõvvõtõlõma, et kost teile sääne tsura sai ni nimä ütli et a mi pütü seest löüse. Ni tundsõ jäll timä ärr, et tuo oll timä tsura ni ütel, et nägä olt nu sitaga hukah, miä nu tetä kah, ni ütel et ma jäll osta timä ärr. Ni naas timä kõnõlama, et ankõ seo tsura ärr mullõ väüs, ma massa teile pallo rahha, ni maastera perremies ütel, et ku nu tahat, võit nu saija kah, ni anti tälle tsura ärr, ni timä saat tsura umma kodo minemä ni kirot kirä üteh umalõ naasele, et ku kodo saa õnnõ, sõs olõsi raot poisil kirvõga pää otsast ärr. Ni läts timä kodo minemä ni tull tie pääl vanamies vasta ni küsse, et pujakõnõ, kas sull kirjä ka üteh um? Ni timä ütel, et um külh, ni vanamies ütel, et näädä mullõ kah, ni pois näüdäs kah, ni vanamies jäll ütel, et kulõ poig, ma tie seo kirä ümbre, ni saa vii kodo a kellegi sõnna lausu ui. Ni tuo vanamies tekk kirä pääle, et seole poisilõ saa perremehe tütär ni olgu õnnõ rutto saja ärr peetu. Ni pois vei tuo kirä kodo ni and imäle kätte, ni tuo lugi ärr, ni ütel, et mis sõs, ütele iks tütär panda um, ni pei saja ärr. A ku tull vana perremies kodo ni löüse, et oli jo saja ärr peetü ni sai kuräs ni ütel, et võe, miä nu saa, vett ma sukugi sedä sali ii, a miä nu tetä, vett nu um ärr jo väümehes saanu. Ni naas jäll mõtlõma, kuis väümiest saasi huka saata ni kuuld ku kõnõldi, et võra maa seeh üldäs ollõv väega suur halv, ni käsk väümehele, et olgu sull mint sinnä küsümä, kuas um viel rikamb mies maa pääl, ku ma olõ? Ni päse es ka väümies kohegi naas minema, ni lätt, lätt, nikavva ku sai üte suurõ jõ vierde, ni näkk ku /pag. 240/ sääl oll üts suur kala risti jä pääl, ni oll pää üte perve päl ni hand tõsõ perve pääl, a keskpaik oll vie seeh, ni tuo naas küsümä, et kohes sa tsura läät, nu tuo ütel uma minegi ärr ni sõs ütel kala, et ku läät, sõs küsü mu süü perrä kah, milles minno siijä vaivusi um pant. Ni läts timä jäll iks edesi ni näkk, ku tie veereh tulba taplõsõ jo mitu sada ajastaiga ni nu näi ni küsse, kohes läät, ni timä ütel, et ma lää pää halva poolõ, ni nu tulba ütli, et ku sa läät, sõs küsü miä patu mi olo tennü, ku meid siijä um pant. Ni sai timä halva poolõ, a vanna halva olõ õs kotoh, ni tarõtütrek küsse, et kost sa külämies olt, ni timä ütel ärr, ni sõs ütel tarõtütrek, et ma olõ ka säält, ni küsse, et miä sa otsit, ni timä kõnõli ärr, et minno lähateti küsüma, kuas kõgõ rikamb um ilma pääl, ni tuosama läbi ma olõ ma aet käümä, ni ütel viel, et üts kala olll tie veereh risti jõkkõ pant, ni üte tulba tapli tie veereh, ni nu ka kässi küsü, miä nimä süüdü umma tennü. Ni sõs ütel tuo tütrek, et kulõ mies sa mine hauda, põrmandu ala, ni kullõ sääl, mia ma perremehega kõnõla, a sa veli väläh tohe ei olla, muido timä su ärr süö. Ni läts ka tuo mies hauda, ni kuuld, et kiä siih um käünü, et ristiinemise hais um tarõh, a tütrek ütel, et käü üs kiäki, ni vana halv naas tarrõ piteh otsma ni otsõ kõ kotusõ ärr, a saa as kostki midä kätte ni ütel õnnõ tütrekulõ, et kae midä süvvä, ni tuo tõi söögi ni jäi jo täll süä raaskõsõ ala poolõ, ni naas tütrek kõnõlama, et kullõ kuku papa, miä ma naksi mõtlõma, ma kuuli, et võramaa seeh um haug, um risti siih, a miä tiä süüdü um tennü. Ni vana halv ütel vasta, et a timä um katstõistkümme sõalaiva ümbre löönü ni rahva ärr uputanu, nu um timä mi jaos, ni muido timä päse ei ärr, ku jäll kõgõ rahva terves tge. Ni ku tõi tütrek tõse söögi, naas jäll kõnõlama, et üteh paigah, taplõsõ kats tulpa jo mitu sada ajastaigu, a miä /pag. 241/ nu umma pattu tennü? Ni vana halv jälle kõnõli, et nimä tõuksi katstõistkümme seemtsiku (temtduh) /?/ laiva ümbre ni võti seomtsiku hinele ni tuo jagamise man lätsi taplõma ni taplõsõ nikavva, ku nimä nuo seemtsiku muilõ ärr andva. Ni kolmanda söögi aigu jäll tütrek naas nõvvatõlõma, et võral maal um rikas kaubamies, et kas rikampa tuod ka viel kedä um? Ni vana halv ütel, et tuo külh um ka rikas, a timä väü saa viel kõgõ rikamp maa pääle. Ni sei timä sedämaid söögi ärr ni läts jäll vällä käümä, ni tütrek lask tuo mehe põrmandu alt vällä ni ütel, et mine nu ärr, nu kuuli, miä kõnõldi, a ma veli või ei minnä. Ni nakas mies tagasi minemä, ni sai tulpõ mano ni nu küsse, et miä mi patt um, ni timä selet, et a ti tõuksi katstõistkümme kauba laiva ümbre ni võti kauba ärr, a nu piät ti ni kavva taplõma, ku tuo kaup ti käest ärr saa. Ni nu tulba ütli, et kulla mies võta nu kõ hinele, mi anna sullõ seemtsiku viimätse ärr, ku mi õnnõ vallalõ saa, ni korsi ka nimä kõgõ uma vara kokko ni pani laiva ni saadi mehe minemä. Ni läts mies ni sai havvõ mano, ni tuoka nõusõ, et miä ma süüdü olõ tennü, ni timä ütel, et sa veli olt katstõistkümme laiva täüt sõtta ärr söönü ni sa saa ai muido ärr, ku tie jäll terves. Ni tuo haug ka muudgu turnas õnnõ nõnast ni tull kõik sõda vällä ni sai jäll ello, ni päsi ka timä uma nuhklusõ alt ärr. Ni nakas jäll mies kodo poolõ minemä ni läts laivaga merd piteh, ni naane uot kotoh, ni näkk, ku anoma tulõva ni oli õnnõ kirbu suuru nättä, ni tundsõ ärrki ni ütel, et tuo iks umgi mu perremies, a muu ütli, et kiä nu tied, ni tõsõl pääväl jälle läts kaema, ni oli jo anuma hüäste kõik nätä, a ku kolmandal pääväl jäll läts kaema, ni tuli jo anuma vierde ni oll ka uma mies pääl. Ni sai jäll mies kodo ni tõi pallo varra ka hinneka, a esäl oll jäll süä täüs ni ütel, et kaoh nu olt hukah sändsega, ku saa ai kuigi vallalõ. Ni oli täll suurõ viinavabriku ni and timä noile vabriku mehile tieda, et ku kiä tulõ poolõ üö aigu vabriku mano, sõs tuo võtkõ ti kinni ni tõukagõ katlahe ni kietke /pag. 242/ ärr, ni jätü üi ello, ni tõsõh tarõh tetti vaaru (töüdast) ni noilõ ka käsk, et ku kiä poolõ üö aigu siih käü, sõs tuo visakõ vaaru tõrduhe. Ni ku sai jo pia poolõ üö aig, ütel esä väümehele, et sa mine vabrikuhe ni tuo mullõ säält viina, ma taha nu juvva, ni timä läts ka minemä, a tie pääl tull vanamies vasta ni tuo ütel, et pujakõnõ kohes nu ni rutt um ni timä ütel, et esä käsk mul viina tuvva, mul vaija ruttu minnä, a tuo vanamies ütel, et oda iks veidükese kõnõla muka ka raaskõsõ, ni jäi timä tuoga kõnõlama, panõ õs tiedvasgi, ku hulk aigu läts,
a tuo esä iks uot kotoh et iä otsa kätte timä nu ni kavvas jäi, anna aigu, ma joosõ esi ka kaema, miä sääl um, kas tiä um jo sinnä hukka ärr saanu, ni läts ka ruttu viina vabriku mano, a nuokõsõ sääl kavatsõ õs üöse midägi, kiä oll, muudgu ku näi õnnõ ütte, haari kinni, ni visksi ärrki viina katlahe ni keedi ärr. Ni peräh naas imä kaema, et edi kohe ni mull perremies läts, et odot, ma lää ka tedä takah otsma, ni läts ka vaaru tegijide mano, a nu nigu rõbahti õnnõ tedä ni inäb kae es midägi ni kullõ õs timä täntämist, muudgu tõuksi timä ärrki vaaru katlahe, ni sai nimä tuo kiusu pääle mõlemba
hukka, vett nimä kiusi üle säädüse umma vävvü vaost vaguvast, a tuogiperäst jäi väü iks elämä ni võtt kõgõ uma vara vällä, miä tiä kodo oll toonu, ni sai viel poha rikkas kõgõ rikkambas maa pääl, ku kohgi ni rikast inäb olõ õi, vett Jummal oll esi nii kirotanu, ni saa as tälle kiäki inämb midägi tetä, tiä oll kõigist hädäst ärr päsnü, ni nakas timä uma naasega ilosahe elämä.
A vett tuo tütrek oll umist vanömbist sinnä halva mano ant ni inäb päseki is ärr, vett vanembide tõutus kõge kõvõmb um.
H II 3, 243/4 (85) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Ilma õnnõlta soldan.
Vanast oll üts ilma õnnõlta sõamies, tuod pesti tapõti armõhtuhe sõah ni saa as timä mändsegi asäga kõrda, kõigih jäi iks hätti ni oll uma aa otsa, ni lasti kodo tulõma, a taha as kotoh tedä kiäki, ni ütel timä, et odot, ma tie hinele otsa, ni läts timä tullõ, a taha as tuli ka tedä, ni läts vette, a vesi ka taha as, ni võta as vasta, ni peräkõrd läts üte korgõ mäe otsa ni lask säält hinne maaha, a saa as tälle midägi haigõt, ni läts tõsõ, viel kõrgõmba mäe otsa ni sääl sai jo haigõt, a ütigi tapu us viel ärr, ni kolmat kõrd läts kõgõ korgõmba mäe otsa, ni säält heit hinne maaha, ni naas alla vierdümä, ni poolõh mäeh magasi vana halv tie pääl, ni timä vierdü toolõ pääle ni ai tuo üles ni tuo ütel, et ka sa vana õnnõlta soldan olt mu üles ajanu, muidu ma tiijä äi ku kavva viel olõs maanu, seo iest olõ nu sa terve ni ma anna sullõ üte võiku hobõsõ siiboga, tuo vie si sinnä, koh sa viel õnnõ saat. Ni istõ soldan hobõsõlõ sälgä, ni tuo läts nigu tuulõ puhahus võra kuninga maa sisse, ni sääl rahvas pidävä nõvvo, kuis kuninga tütärt kätte saasi, vett sääl oll tett sääne karnits poha korgõ, ni pant kuninga tütär sisse kõgõ mäemäiste elotuistõ, nigu kiäki saa ai mano, a kiä läbi akna tälle saa suud anda, tuo saa tiä hinele mõrsäs. Ni kõik iks hobõhõlli manu saija, a saa as lähkuhegi, a ku tuo vana soldan läts õnnõ uma siiboga hobõsõga ni tsusas hinne akna mano ni and kuninga tütrele suud ni tekk täle kirä otsa pääle, et seo um mu mu man käünü, ni läts tima ärr, ni sai kuningas kuulda, et ilma õnnõlta soldan um timä tütre mano saanu, ni sai poha kuräs, et kuis timä tohtsõ sinnä sija, odot, ma tapa tima ärr, ni võtt /pag. 244/ ka tuo soldani kinni ni tapp ärr, ni ragi viel tükä ni pand nu tükugi hobõsõ hanna otsa ni vidi mad piteh . A tima naane koras jäll nu tüku kõik ilosahe kokku ni puhast ärr ni sääd jäll kokko ni vali vett pääle, ni sai jälle inemises nigu innegi oll, ni ilosambas viel. A kuningas sai tuod kuulda ni vihasi hirmsahe ärr ni haard mõõga ni tahtsõ jäll tapma minnä, a tuo väimies sai uma mõõgaga inne lüvvä ni tapp viel kuninga ärr. Ni päle tuo naas timä uma naasega ilosahe elämä ni olõ õs inäb kuningat ni panti vana ilma õnnõlta soldan viel kuningas.
H II 3, 244/6 (86) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Ilma õnnõlta soldan. b.
Vanal aigu oll sõamies nellikümmend ajastaiga kullusih olnu, ni sõs lasti timä ärr kodo minemä, ni läts timä tied piteh ni naas murõhtama, et miä nu abi seest, ku ma nikavva sõah olli, vett olli külh pallo aigu, a es näe kuningat kunagi es, ni näe es jumalat, ni vanna halva ka äs, miä nu õigo kodo rahvalõ kõnõlama naada. Ni istõ timä tie vierde kannu otsa maaha ni naas ikkma, et olõ õi inäb essä ei immä, ku nu külämies küsüs, mia näi, olõ õi midägi kõnõlda. Ni tull tälle üts vanamies mano ni küsse, et miä sa ikõt, ni timä toolõ kõnõli ärr, et ma oli pallu aigu sõah, a näe es kuningat es jumalat es vana halva, ni nu olõ õi kotoh midägi kõnõlda. A tuo vanamies ütel, et sa tulõ ärr jumalilõ värehti vahis, sõs saat jumalat nätä, ni timä ütel, et ma hott nu lää kah, ni panti timä jumalide värehtit vahtma ni opati tälle, et ärr sa kunagi maalõ istu ui, muudgu saisa õnnõ värehtide man, /pag. 245/ ni kedagi lasku ui sisse, kiä tiä iäle um. Ni oll timä sääl värehtide man ni tull vana kuol ni tahtsõ sisse minnä, a vana soldan ütel tälle, et tohe ei ma veli sinno sisse laskõ õi, miä sa õigõ sinnä läät, a tuo kuol ütel, et olnu so väräh õnnõ, ma ka lää sisse ni küsü, miä sul tetä um. Ni läts ka ni küsse, miä um tetä, ni ütli, et ragogõ nuori tammi ni timä läts jäll ni ütel koolulõ, et sul kästi noori tammi rako, ni läts ka kuol ni ragi kõgõ ajastaiga väikeisi tammõkõisi ni ajastaga peräst läts küsümä, miä nu tüös andas, ni jäll läts soldan küsümä, miä nu koolulõ tüös saa ni ütli, et ragogõ nu keskmäitsi tammi. Ni kuol jäll ragi ka keskmitsi tammi kõgõ ajastaga ni ku tull kolmas ajastak, läts jäll jumalide manu tüöd küsümä, ni soldan jäll küsse, et miä nu kuol tegemä nakas, ni ütli, et nu ragogõ vanno tammi, ni läts ka timä ni ragi vanno tammi. A sõs tull essä vällä, ni hõigas, et kos mul tuo kuol um, timä inäb olõ õi kolm ajastaiga mullõ midgi lähatanu, ni kutsuti kuol ette ni naati küsümä, et miä sa tei seo aig, ni timä ütel, et ma kõgõ rai nuori tammi ni keskmätsi ni vanno, vett mullõ oll nii sõna ant. A essä ütel, et kas ma õigõ sull nii käsi, a ma olõ käsknü latsi ni suuri ni vanno inemisi võta, vett ma ütli õnnõ sõna mõistusi, et tammi rako, a sa muudgu rai mõtsa puid, a kuol jäll ütel et vett ma nii tei, kui sõamies käsk, ni jäi sõamies kõvõras, ni pääle tuo hõigas essä vana halva hinne mano ni ütel, et ma lupa seo sõnakullõmalta sõamehe ärr sullõ, võta tiä ärr hinele, ni muudgu vana halv ka vei tuo sõamihe hinneka, ni ütel, et sa piat nu tegemä miä ma õnnõ käse. Ni oll sääl maja täüs patotsit inemisi, nuo oli katlide seeh ni oll tuli ala tett, ni vana halv ütel, et ka seo saa sullõ tüö, et sa kõgõ muudgu tie õnnõ tuld ala, ärr sukugi kulätägu ui, ni tekk ka timä nii, nikavva ku tuli Talvsi pühi, ni sai suurõ praasniki, ni ülti tälle ka , et nu lasõ sa ka umil patotsil kolm päivä puhata, ni teku ui tuld ala, ni sõamies naas mõtlõma, et mia tuost õigõ abi um noilõ hingile, ku ma tuld ala tie ii, vett neo katla kolm päivä ärrki jaohtu ui, a odot, ma tõuka katla ümbre, sõs jaahusõ nimä innembüsi ärr. Ni tõugas ka timä kõ katlakõsõ ümbre, ni hinge- /pag. 246/ kese tuli kõik katlast vällä ni lindsi ärr taivahe, ni pässigi ärr vana halva käest. Ni ku lätsi praasniku müöda, ni kästi jäll naada tuld tegemä katlide ala, a midä, katlakõsõ kõik tühä, ni ku vana halv näk, tull rassõ suur paahandus, vett sõamies oll suur süüdläne, mitu millioni tuhat hinge lask vallalõ, ni kohes nu säänest panda, muidgu hinnäst tühjä katlahe aija, a timä naas pallõma, et võta mu sõariista ärr, ega neo midä süüdü olõ õi tennü, vett mull umma ju väega kühmä ärr pitsünü nöide all, ni vana halv ütel, et miä ma õigõ näidega tie, ma tiijä äi näid kohe panda, a sõamies ütel, et võta ärr õnnõ, ma näida sullõ, kohes püss panda, ni kohes raanets, ni kuis rihm pandas rõnna pääle, a nigu vana halv tuod juttu kuuld, naas timä väega pelgämä, et mu vana esä um ju risti sisse ärr petet, ni nu that sa minno ka viel niisama ärr pettä, ni ütel tõisilõ halvolõ, et ajagõ seo sõamies muudgu vällä õnnõ ärr siist, seo vidä peräkõrra kõ hukka, ni häötäs mi ärr. Ni lasti ka soldan ärr minenä, ni läts timä vällä, ni tuli nu hinge tälle kõik vasta, kiä timä ärr oll lasknu ni noil ol poha väega hüä miel ni sai timä viel kõgõ suurõmba auu sisse, et kaeh, seo vna ilma õnnõlta soldan on viel kõgõ suurõmb hüätekij, vett timä päst ni pallo hingi ärr hukatuse seest, ni läts timä ka viel taivahe ni sääl panti timä pühä elo sisse, et timä oll ilmah pallo hüvvä tennü.
H II 3, 251/4 (89) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Usutava sulase.
Vanast pand mies keele mõtsa maaha, ni läts kaema, miä keelih um, ni oll jänes keelih kinni, ni tahtsõ tumä ärr võtta, ni naas tuo väega pallõma, et kulla tsirgu mies, lasku ui minno maalõ, ma lää sullõ sulasõs, ni tie sull kõik tüö ärr. Ni kullõl ka mies jänese juttu, ni võtt timä keelist ni vei kodo, ni pand hoijusihe, ni tõsõl pääväl jäll läts kaema, miä keelih um, ni oll repän keelih, tahtsõ tuod maaha laskõ, a tuo jäll naas pallõma, et tapku ui minno ärr, ma lüü sullõ sulasõs, ni võtt timä rebäse ka sulasõs, ni vei kodo. Ni kolmandal pääväl jäll läts kieli mano ni kai, oll vana susi kieli kinni jäänü, ni tuo jäll pallõs väega, et jäta minno ello, ma lää sullõ sulasõs, ni jätt timä tuo ka ello, ni vei kodo. Ni nelädäl pääväl jäll läts kaema, ni oll vana kahr kieli kinni jäänü, ni tuo naas väega halõhõhe pallõma, et ärr nu minno ärr taou ui, vett ma sullõ /pag. 252/ sulasõs lää, ni jätt timä toolõ ka andis, ni vei kodo ni ütel, et nu um ju viländ sulasist, vett jovva ai inäb ravita. Ni perremies käve mõtsa, a perenaane oll kotoh, ni vana halv käve kõgo kodo pernaase mano petteh, et mies ärr hukata, vett ma tulõ sullõ jäll mehes, ni saa sullõ paremb elo, ni opas naasele, et sa kütä sann hüäste kuumas ni saada mies sanna, ni sääl saa timä hukka. Ni naane kütt sanna kuumas, ni ai aho vereväs nigu helm, ni ku tull mies kodo, ni ütel naane, et mine nu sanna, nu um hüä sann, ni mies läts kah, a vana halv läts ka takah, ni hõigas ruttu, et vihu nu viel, miä vihut, vett ma tõuka su ahjo peräh, ni kütsä su ärr. Ni naas tuo mies pallõma, et tie nu muka miä tahat, a lasõ minno viel ussõ, ma jäta umma tallo jumalaga, ni lubasi ka timä minnä, ni läts vällä ni hõigas, et sulasõ, jääge nu jumalaga õnnõ, ni vana halv naas rututama, et vihu õnnõ ruttu, ruttu, vett mul olõ õi aigu ni läts jäll mies vihtma, a jänes kuuld, ku mies hõigas ni ütel tõisilõ, et tiijä äi, miä mi perremehel viga um, ku timä nii hõigas, et jääge nu sulase jumalaga, a tõsõ ütli, et tuo võls, kuis mi kullõ õs hõikamist. Ni mies viht sannah, ni naas jäll halva pallõma, et lasõ mull viel tõistkõrra minna jumalaga jätmä, ni tuo lubas ka viel, ni timä jäll läts ussõ, ni hõigas, et jääge mu sulasõ jumalaga, ni tuo voori aigu kuuld repän ka ni ütel, et mi perremehel on iks määne hädä, ku timä kutsmeid, a tõsõ ütli, et kiä nu tied, miä sa vast kuuli. Ni mies iks viht sannah, ni vana halv tõhut, et tie ruttu, a timä pallõl, et lasõ minno viel ütes vooris vällä, sõs ma saa valmis, ni tuo ütel kah, et tulõ sõs viel, ni timä tull, ni hõigas viel sulasit, ni tuo voori aigu kuuli kõik ni ütli, et võeh, õigõ külh um, vett perremies meid hõikas, läke õnnõ kaema. Ni lätsi ka nimä helü perrä kaema, ni sai sanna mano, ni perremies iks viht sannah, ni jänes juosk kõgõ ieh, ni karas sanna otsalõ, ni kai säält ümbretsõõri, a repan juosk ümbrte sanna ni pand piiri, et inäb kiä piirist vällä saa ai, ni vana mehe, muudgu tuil, hõllo takah, ni sai sanna mano ni tundsõ ärr, et vana halv sannah oll, ni susi naas sanna ust vallalõ kiskma, a jovva as tõmmata, a ku vana kahr tull õnnõ ni haard /pag. 253/ üte pauguga maaha, ni lätsi sanna sisse, ni võti vana halva kinni, ni tsusksi ahjo ni kõrpsi sääl tõsõ ärr. Ni perremies läts tarõ mano ni ütel, et aitümma, naasekõnõ, et sa mullõ hüä sanna küti, nu sai mull pallo kergemb, a naasel oll väega süä täüs, et kogu nu vana häos, lõpõ õs nu sanna ka ärr, ni läts sanna mano kaema, miä sääl um, ni kai ahjo, ni olõ õs muud, ku mõni luu kont oll õnnõ ahoh, ni timä ütel, et odot, anna aigu, ma kae, miä saa, ni võtt timä nu halva luu, ni hõõrd ni jahus ärr, ni oll täll kotoh pudõr keedet, ni võtt puistas sinna pudro sisse ni and tuod mehele süvvä, ni mies sõi õnnõ tuod, ni jäi väega rasõhõhe haigõs, paistõti põhatuhe üles, ni naas jo ärr kuolma. Ni sulase kullõsõ, et kuulõ, kuis meil perremies väega halõhõhe oihk, ni tulõva kaema, et miä viga um, ni ütel vana kahr, et veege timä vällä moro pääle, mi naka sääl arstma. Ni vei vällä, ni ütel kahr, et toogõ üts rõivas, kohe sisse mähki, ni mähiti sõs haigõ rõiva sisse, ni kästi jänest otsma, kost arsti puud saa, ni tuo läts perrä, ni tõi üte kar`avitsa, a kahr ütel, et saa ai tuost nu joht midägi, et mine nu repän sa õnnõ perrä, ni läts repän ni tõi hüä halo jo, a kahr iks ütel, et ta veli um väega väikene, ni ütel, et susi, mine tuo sa, ka vaest sa saat määnest kõlvulist, ni läts ka susi otsma, ni tõi üte hüä suure kandi, a kahr ütel, et ta ka iks viel um väikene, a anna aigu, ma lää tuo esi, ni läts otsma, ni tõi suurõ tõrvaskannu kõigi juurtõga üteh, ni pand tuo tõbitsõ kõrvalõ moro pääle, ni sõs käsk kahr, et jänes sa karga üle, ni tuo karas kah üle, a puttu täll jala kannu külge kinni, ni jäi jänes haigõs, a tuo perremies jäi terves. Ni peräh kästi rebäsel üle karata, ni tuo karas kah, a tuttu tõsõl hand kannu külge ni jäi tuo repän haigõs ni paistõtii väega üles, a jänes sai jäll terves. Ni sõs kästi vanal soel üle karata, ni tuo ka karas üte hülbähüse ni sai ka üle ärr a peräjala puttu iks kannu külge, ni jäi susi ka haigõs ni naas väega oihkama ni mähiti rõiva sisse. Ni pääle tuo ütel vana kahr, et odot, teist saa ai määnestgi /pag. 254/ kargajat, ma vett esi karga, ni karas kah, ni puttu us timä kohegi külge ni sai ka susi jäll terves, a tuo tõrvaskand paistõti väega üles. Ni sõs tei nimä suurõ tulõ üles ni pand tuo kannu tullõ palama ni tõi pernaase ka vällä ni köüdi kannu külge kinni na paloti üteh ärr, vett nimä inäb jätõõs pernaist alalõ, vett pernaane iks olõs perrmehe ärr häötänü, a nimä võti häödi pernaase ärr ni jäi perremies iks ello ni naas ilosahe elämä.
H II 3, 265 (96) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Setu kõnekäänud.
Üts tütrek oll kangast kudamah, ni oll väega lämmi tarõ, ni heit timä riive ümbrelt ärr, ni oll üte hammõkõsõga kanga ieh, ni kudi ni kuulukinna õs, ku kosilasõ tarrõ tuli, ni ku nuo näi, et tütrekul oll hammõkõnõ õnnõ säläh ni ütli tütrekulõ, et milles nii um harak hannalta, a tütrek ütel vasta, et milles sõs kodo kõrvalta um? (selle oll kodo kõrvalta, et pini haugu us.) Ni sõs küsse kosilasõ, et kohes sull esä um lännü, kui olõ õi tarõh, ni tütrek ütel vasta, et esä käü mul otsalta tied (vett esä oll kündmäh.) Ni jäll küsse kosilasõ, et koh sul veli um, ni tütrek ütel, et a veli um sääl koh putu ui pää taivahe, ei jala maa külge, (vett veli oll tarro või kusolot kaibmah puuh üleväh.) Ni sõs nõudsõ kosilasõ, et koh sul imä um, ni tütrek jäll ütel, et imä tege hüvvä parembas (tuo tekk võidu.) Ni peräkõrd küsse viel kosilasõ, et koh sõs velenaane um, ni timä jäll kitt, et velenaane ikk mul mullust naaru (a velenaane oll latsõga nulgah.)
H II 3, 266/71 (98) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Kolm sõsart.
Vanast oll esäl kolm tütärt, nuo oli väega ilosa, tohtu us sõs esäl kohegi vällä laskõ, muidõ rahva silmi, kõgõ pidi näid tarõh, sool ravits tõisi suurõni, a ko jo suurõs sai, sõs oll iks vaija näile ka maadilma näidädä, ni läts sõs esa ütskõrra nöidega kurõmaa suohu, sääl nimä naksi marja otsma, a esä jäi üte mättä pääle istma, ütel, et tütrekese, käüge, miä käüt, tulõ iks jäll mu mano tagasi. Nuokõsõ sis lätsi marä otsmisega kavvõtuhe ärr, sõs naksi kaema, et tunnõ us imäb kotust, naksi jäll tagasi tulõma, a olõ õs inäb essä tuo mättä man. Miä nu vesil tetä, naksi nimä sõs väega halohõhe ikma, et kos nu lää, iki nämä kolmõkeste suuro lätte, säält pand ujakõnõ vällä juoksma, juosk nikavva ku kuninga liina ala, sääl sis imehteli kõik, et midä nu olõ õi kunagu olnu, kost nu uja juusk, sis viedi kuningalõ sõna, tuo ku sat kasuka kaema, et kost seo läte tegüsi, tuo läts oija piteh, nikavva ku lätte mano, sääl näkk, ku ilosa tütreku iki sääl, vei sis timä kuningalõ teedmise, et nii um, pääle tuo saat kuningas suurõ tõllaga perrä, et olgu nimä mu mano tuodu, ma ka taha näid kaija. Ni viedi ka nu /pag. 267/ tütreku kuninga mano, tuo näkk, et väega ilosa oli ni oll timä ka viel poismies, soldõ armõtuhe noid tütrekka, tahtsõ timä nöid ütte hinele võtta, a tiijä äi kuvvas võtta, ilosa oli kõik. Küsse timä sõs vanõmba käest, et ütle miä amõt sul um, tuo ütel vasta, et ka ma või üte süömateräga kõgõ sõaväe ärr süöta. A kuningas piäas tuost suurt luku, ütel, et ku mu sõavägi um inne süvvä saanu, sõs saa edespidi ka su süötmältä. Pääle tuo sis küsse keskmätse käest, et miä su ametit piät, tuokõnõ kitt, et ma kata üte lina kiuga kõgõ sõaväe ärr. A kuningas heri is tuost kah, ütel, et ku mu sõavägi um inne saanu katõs, sis saa nu ka viel ilma sulda. /köitmisega kadunud/ d. Peräkõrra küsse noorõmba käest, et sust ilmalõ hüvvä um, tuo ütel sis, et ko mul saa sääne poig, et kuu um kukruh, päiv otsa ieh, muu kkiha kõik tähti täüs. Ni oll sis kuninga meelest tuo noorõmb kõgõ ülemb, võtt timä tuo hinele naases, elli nimä sis mõnõ aa, ni oli jo vaija sünnikätse saija, a tull kuningal sis kotost ärr minek sõa pääle, ni ku pääle tuo tuli ka kuninga naasel sünnikätse, ütel timä umalõ sõsarõlõ, et kedas nu olosi vanas inemises võtta, a tuo ütel, et kullõ sõsarõkõnõ, võõras tege nu pallo ülekohut, uma ka tege, paremb võta iks uma. Võtt ka siskuninga naane uma sõsarõ vanas inemises, a tuo tikelanõ kai ku sündü poig, oll kül täl nigu ült, uma kuu kukruh, päiv otsa ieh, muu kihä tähti täis, a timäkene võtt ärr ni käke ärr, a pini kutsikõ pand asemõlõ hõlma. Ku sis tul kuningas kodo, läts naist kaema, sis ütel tuo, et um mul kül nu sullõ häbü näüdädä, a häbü salada ka, määne mullo lats sai. Ni kuningas kai õnnõ, sai hirmsa kurälitses, lei pini pujal pää otsast, sis läts kohtuhe, et kae miä mullõ naane tekk, miä nu saa, a kohus mõist, et edimäne süüd iks andas andis, um iks vaja uota, miä tõsõ voori aigu saa. Jäi ka sis kuninga süä tuo pääle rahu, elli jäll mõnõ ao, ni tuli jäll naasele sünnikätse, a jällekinna tull kuningal kotost ärr minek, sis ütel jäll kuninga naane, et kedas nu vanas inemises võtta, a sõsar ütel, et võta keda that ülekohutiks tege, võõras iks inämb, paremb võta iks uma. Võtt timä sis jäll sõsarõ, a tuokõnõ kai jäll, ku lats sündü õnnõ, võtt ärr hinne tiijusihe, pand härävasikõ asõmõlõ. Ni ku sis tull kuningas kodo, läts jäll naase mano, küsse, miä /pag 268/ Jummal and kah, sis ütel tuo ikutside silmiga, et hädä nu näüdädä, häbü salada, ku määne um. Sis pahosi jäll kuningas armõtushe ärr, lei pää vasikõl maaha, visas läbi aknõ vällä, ni läts jäll kohtu pääle, a kohus ütel, et kae mi ei või viel nu seolõ naasele sundust mõista, pia viel kolmanda voorini, näüs, miä sõs saa, tuo taa, ka kolm kõrd um kuninga kohus. Mieldu sis kuningas ka viel tuo voori ärr ni olli jäll nimä ajastaga, sis tuli naasel jo kolmat kõrd sünnikätse, a kuningat olõ õs iks kunagi kotoh. Ütel sis jäll kuninga naane, et kedä nu võta vanas inemises, a sõar iks ütel, et massa ai võõrast võtmine, võta iks uma võtt timä viel iks tuo voori aigu ka uma, a sis oli täl jo katsikõ, mõlõmba iks ütte muodu, sis timä tsusas tõsõ ärr kura käe kongli tsoppa, näüdä äs kellekinna äs, a tõsõ iks võtt tuo sõsarõ häond ärr, pani umma tiisüsihe, a nulganaasele pand kassi puja kõrvalõ. Ku sis tull kuningas jäl mano, küsse miä nu oll, a ku kassi poiga näkk, sis inäb lasõ õs mdä kõnõldagi, muudgu haard õnnõ visas läbi akna vällä ärr, esi läts kohtuhe, et kae miä mul naane tege, mis sändsele tetä. Sis mõist kohus kah, et tälle inäbvõi ei pehmekene olla, midagi muud, ku vaija tühjä pütü panda, pütüga mere pääle vallalõ lasko. Teti ka sis nii ni tuo naanevõtt uma pujakõõsõ kaks kongli tsopah üteh, timä mõtõl, et ega mul iks seda massa ai muilõ näütäminne, ega minno kiä usu ui, a tuo poig nakas väega ruttu kasuma ni kõnõlama kah, sai jo timä hüä suurõs, naas täll pütüh kitsas, ütel et maama, ma sinka, a tu ütel, et sirgugu ui, muido lagunõs pütt ärr, jäi ta timä tuo voori aigu rahu, a raskõsõ aa peräst ütel jäll, et maama ma sinka, mul um naega kitsas, a imä iks kield, a kõrra ao peräst ütel poig, et maama, ma inäb jovva ai kuigi olla ni keräh, ma iks sinka, sis ütel imä, et sinka nu pääle, sis timä singas kah, ni lagosi ka pütt ärr, tull perä alt, a nimä oli ka mere saate vierde saanu, sis tuli nimä pütüst vällä, uppu us inäb ärr, lätsi saarõ pääle käümä. A saa as kuki võrra maad, tull üts suur vanamies näile vasta, tuo küsse, et miä käüjä ti olt, sis kõnõli tuolõ ärr, miä hädah minä oli olnu, sis oll tuol nöid hallõ, and näile üte kepi, miä kõikõ tege, miä õnnõ isigi käsk tetä, muudgu ütle õnnõ üts sõna. /pag. 269/ sis läts tuo vanamies jäll umma tied, a tuo poig koput õnnõ keppi vasta maad, ütel, et olgu sääne liin tett siijä, nigu kuninga liinum, sis oll ka üte üöga liin valmis. Pääle tuo ütel jäll, et olgu tett mul sääne klaasinõ sild siist kuninga liina mano, nigu kirgeles õnnõ, sis tõsõ üö oll tuo ka tett. A ku sis kuninga liina man tuod nätti, naksi kõik imehtlemä, et kost nu sääne sild um siijä saanu, ni voorimeheütli, et läke nu sedä vahtsõt silda piteh, kaegõ kohes sedä piteh saa. Lätsi sis voori minemä ni sai tuo saarõ pääle liina mano, imehteli, et kost äidsele nu siijä sääne lijn um saanu, a müöda minnehkaras ka kepp vällä ni ütel, et ku sisse tulõ õi, mi kuningalo kumarust panõ õi, sis ti kavvatuhe lää äi, hüvvä näe ei! Saa as sis tuo pääle voorimehil muud nõvvo, ku lätsi liina sisse, pani kumarusõ ärr, a ku sis tuo kuninga poig naas kumarust vasta võtma, võtt kübärä pääst, sis näi kõik, et täl oll päiv otsa ieh, kuu kukruh, kõik härbän valahtu jo kavvõst vasta. Ku sis nimä ärrpani kumarusõ, lätsi jäll kuninga liina tagasi, a kuninga poig iske hinne ka kärpses, läts noidega üteh, sis kuuld, ku nuo kõnõli kuningalõ, et sääl saarõ pääl um väega illos liin, liinah um kuningas, tuol um kuu kukruh päiv otsaieh, ku kübärä pääst võtt sis valu käü jo kavvast vasta. Tull sis kuningal ka himo sinnä kaema minnä, a tuo vanõmb sõsar sõkõ oll nikavva kuninga naases saanu, tuo tihkõ lõi kieldmä, et massa ai sittä sinnä minnä, ma tiijä, koh mõtsah um härg, sääl härä sarvi vaihõl kasus tamm, tsirgu pääl laulva, paremb läke simmä kaema. A ku tuo kuninga poig tud kuuld, linnas ruttu kodo, sääl ütel kepile, et mine tuo sääne härg siijä härbäni ette, kell sarvi vaihõl tamm kasus ja tammõh tsirgu laulva. Tuo tõi ka jalamaid sinnä, ku sis läts kuningas mõtsa härga kaema, olõ õs midagi sääl, sis timä pahasi naase pääle ärr, et sa mul perät õnnõ, tuli kodo tagasi, a sääl oll jäll nikavva vuor käünü saarõ pääl, nuo kõnõli, et sääl um vaega illos liin, ku müöda läät, sis tulõ üts kepp, kuts sisse, et ku sisse tulõ õi, mi kuningale kumarust panõ õi, sis kavvõtohe lää äi, hüvvä näe ei, a ku läet kumarust pandma, sis ku kübärä pääst võtt, sis härbän valuhõlõs õnnõ, perakõrra ütli viel, et sääl härbäni ieh um härg, härä sarvi vaihõl tamm, sääl tsirgu pääl. /pag. 270/ Sis tull kuningal ka väega himo kaema minnä, a naane ütel, et miä tühjä õigõ sinnä minnä, ma tiijä koh sääne tsiga um kell ega kuu um 12 poiga, kohes lammõs, sinnä jätt lappõ, läke paremb, tuogõ tuo ärr: A tuo Kuninga poig oll jälll hinne kärblõsõs tennü, tull vooriga üleh, kuuld ärr, miä kõnõldi, läts sis ruttu kodo ni lask kepil tuo tsiga ka uma härbäni mano ärr tuvva. Pääle tuo tull jäll vuor sinnä, ni kepp kuts iks sisse, kuningalõ kumarust pandma, nuo sis pani kumarusõ ärr, sis lätsi tagasi, a tuo kunnga poig iks üleh kärbläse muodu, sis kuuld, ku vuorkõnõli, et nägä um sääl ilma imeh, härbani ieh um nu sääne tsiga, kell um ega kuu 12 poiga, kohe lammõs, sinnä jätt lappõ. A kuningas oll nikavva käünu tsiku otsma, a olõ õs midägi sääl, kohe juhatadi, siis vihasi väega naase pääle ärr, ku sis kuuld voori juttu, ütel ka ma õnnõ lää nu sinnä kaema, sa minno jo katskõrra peti, a naane iks jäll meelüt, et ma tiiä üteh paigah peräldä läte, sääl um kolm poissi seeh, kel kõigil um päiv otsa ieh kuu kukruh, kiha kõik tähti täüs, läke toogõ nuo ärr.. Ni tuo kuninga pog läts kodo, kõnõli imäle ärr, sis ütel tuo, et kaeh nu ummagi su vele, kiä mu käest ärr võeti, sis lask jäll kepil nuo latsõ ka hinne mano ärr tuvva, ku sis läts kuningas lätte mano, olõ õs lätteh inäb midägi. A ku tull kodo, sis oll jäll vuor saarõ mant tulnu, kuuld voori juttu, et mi lätsi liinast müöda minemä, ku karas kepp vällä, ütel, et ku sisse tulõ õi, mi kuningalõ kumarust panõ õi, sis kavvõtahe lää äi, hüvvä näe ei, ku sis lätsi kumarust pandma, näi kui oll sääl nelli veljä, ku sis mi kumardi, nimä võti kübärä pääst, sis kõik härbän valohtu nigu silmä kirgeli. Sis ütel kuningas, et kaa ma inäb ei jäta kaema minemälda, sis läts tuod silda piteh ni pidi naane ka üteh minemä, ku sis sai liina mano, näkk, ku sääl nelli poissi, kõik oli vaega timä näko, a kuu oll kukruh, päiv otsa ieh, muu kihä tähti täüs. Nuo sis võti kuningat ka hüäste vasta, söödi ja joodi ilosahe,
sis pääle tuo ütli, et nu um vaija naada jutusit ajama, istõ sis tuo kõgõ nooremb tarõ läve pääle, oll pühkme karp üsäh, võtt tõnõ mõõga kätte, ütel, et kiä nu ussõh um, tuo olko ussõh. kiä tarõh, tuo tarõh, sis naas jutust ajama nii et vanast oll esä, kats pühend karbih, tuo hoit tütrit tarõh, kats pühend karbih, sai va- /pag. 271/ nas, jovva as inäb ravida, kats pühend karbih, vei tütre kurõmara suohu, kats pühend karbih, latsil kattõ esä ärr, kats pühend karbih, naksi väega latsõ ikma, kats pühend karbih, iki läte, juosk uja kuninga liina ala, kuningas saat kasaku kaema, kats pühend karbih, ni kõnõli iks umma jutust edesi, kõikõ, miä timä imäga oll olnu, aga sõna takah iks ütel noid sõnno, et kats pühend karbih, tuoga nigi mutit umma juttu, et tuo kuninga naanejako saasi ii, a tuo iks naas jo arvama, miä kõnõldas, olõs timä jo ärr paenu, a päse es, minemä, tuo poig iks kõnõlõ mõõk käeh, istõ läve pääl, ai iks oma jutust edesi, et kuninga naasel oli sünnikätse, küsse sõsarõ käest, kedäs vanas inemises võõtta, tuo ütel, et o sõsarõkõnõ, uma tege pallo ülekohut, võõtas viel inämb, võta iks uma, ni võtt ka uma, a kaae miä uma tekk, võtt latsõkõsõ ärr, vei perälta lättehe, a asomõlõ pand elajä puja, kas timäl õigõ suur süäme valo olõ õs, ku näkk, miä tõnõ tekk, a midagi või es vasta tetä, kuningas iks pand sundusõ ala, et pütiga mere pääle laskõ, a ku sai siijä saarõ pääle, sai pütüst vällä, tulleva na mies vasta, küsse, et miä ti siih käüt ja miä teet, a nuo ütli, et miä nu tetä vana esäkene, olõ nu vaesõ armõtu, sis and tuo sändse nuija, miä tege, miä õnnõ tahat, sis lasi nuijal sändse liina tetä, ku kuningal oll, tõsõl üöl tekk klaasitsõ silla kuninga maja mano, sis ku tuod näti, naksi voori ütlemä, et milles seo sild um siijä tett, siist iks vaija minnä, lätsi, sai liina mano, sis karas nui vällä, kuts sisse kuningalõ kumarust pandma, nuo sis pani kumarusõ, timä ka kumard vasta, a ku kübärä piäst võtt, sis kõiktarõ valahtu. Nii iks kõnõli tuo poig umma jutust edesi, kõgõ üttemuodu miä vaija oll, kuis timäga oll, et kuningas tahtsõ ka voori jutu perrä kaema minnä, a timä naane es lasõ, kield kõikõ muodu, kuts muijalõ kaema, a mingu ui sinnä, peräkõrd ütel, et ma tiijä perälda lätte, sääl um kolm velje, kõigil päiv otsaieh, kuu kukruh, kõik muu kiha tähti täüs, a ku läts lätte mano, inäb olõ õs lätteh, nuo umma nu siin. Sis pääle tuo saisti kõik puja üles, kumardi esäle jalga, ütli, kae, mi olõsõ su puja, a olõ õs tuo pini kutsik, es härivasik, es kassipoig, miä sullõ näüdädi, sis sai jo kuningas jo kõgõst arvu ni saa as tuo vanõmb sõsar ka kohe käändä, saa as sõnna ülda, kuningas ka muudgu haard süämetävvega mõõga, lei täl pää maaha, heit ärr merde, sis võtt uma peris naase jäll hinne mano, sai puja kätte ni um jutusgi otsah.
H II 3, 287/8 (104) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Turaku vele tego.
Vanast oll kolm veljõ, noid oll üts turak, nuo sis tei ütskõrra allõ ni tei tõsõ sanna tõvve ni kao tõvve, sis naksi kaema, kas um jo puhas, sis oidu üts tuost allõst läbi a toolo jäi kotstäis kümme sõkõld persehe, sis ütli nimä, et olõ õi viel puhas, piät viel puhastama, sis oidu tõnõ läbi, toolõ jäi viel kuus sõkõld persehe, sis ütli viel, et olõ õi iks puhas, ni sis oidu kolmas ka viel läbi, toolõ jäi õnnõ kolm sõkõld persehe, sis kiti, et nu un puhas külh. Sis tei nimä suuro praasniki ni saadi tuo turagu vele hoimu kokko kutsuma, ni tuo ka läts ni kuts kõigih paigoh, et mehe tulkõ iks praasnikile a naisi es nimitse, sis tuli ka mehe hulgahna kokko, a naisi es olõ, sis ütli tõsõ vele turakulõ, et mis sa sõkõ nii kutsi, kos sis nu õigõ naisilda saava praasnik peetüs, mine ruttu kutsu ümbre. Ni läts turak kutsma, sis kuts, et naase tulkõ praasnikile, a latsi toogu ui üteh, ni tuli ka sis naase kokko, a kelgi es olõ latsi üteh, sis ütli, et mis latsi ka tuo us? a naase ütli, et ega latsi kutsuta as, ni sis jäll naati turakut tõrõlama, et sa vana undsõ jäti latsõ kutsmalda, nu mine esi perrä ni tuo latsõ siijä, ega muu inäb taha ai kodo minnä, muil vaija praasnikki pitä. Ni päse es ka turak muido, ku pidi minemä /pag. 288/ lastõ perrä, ni sis opati tälle, et latsõ umma iks kotoh musta, ega noid sünnü ui muido tuvva, ku mõsõ nimä inne ärr, tie lämmi vesi, sis tuoga um hüä mõskõ. Ni sis läts timä hobõsoga latsi tuoma, sääl timä ai vie hüäste kuumas, sis naas latsõ mõskma, tsuskõ kõik ütsi pääd piteh katlahe, ni kiet ärrki, sis võtt nimä, pand kuormahe, ni oli ka nimä hüä puhta, oll hiuski ärr pääst lännü. Sis timä naas tuo lastõ kuormaga kodo poolõ minemä, a jäi lumo uormõhe kinni ni inäb päsees vällä, muudgu läts kodo, kuts praasniki päält umatsõ appi vällä kiskma, nuokõsõ tuli kah, a ku näi, et latskõsõ inäb es liiguta hõlota, olõ õs ellogi man, sis naksi hirmsahe tõrõlama, et miä sa jälendüs nii tei, a timä ütel, et ma jo nii tei, ku mul oll käst, vett ma nimä puhtas ärr tei, ti oppusõ perrä, ni saa as nimä ka tuo pääle tälle midähi süüdu panda, uma oppus oll, ni muudgu jõi nu umatsõ ka tuo ullõkõsõ ärr ni oll praasnik ka otsah, ni lätsi nimä ärrki kodo.
H II 3, 289/95 (106) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Vaenõ kivitsakaj.
Oll vanast üts kivitsakaj: väega vaenõ mies, tuo muudgu tsagi üöd ku päivä mõtsah kivipuoli õnnõ ni üts jumalapallõja käive ka tuod mõtsa pitteh, tuo puttu kibvitsagajalõ mano ni ütel tõsõlõ et sõbõr hõe, sa muudgu raot kõgõ kivipuoli õnnõ, kas sul sõs midä muud saa ai tetä, vett seo jo kõgõ rasõhõmp tüö ilmah um? A tuo kivitsakaj ütel vasta, et saa ai nu veli muido, vett mul latsõkõsõ tahtva süvvä! Ni sis tuo jumalapallõja ka midagi muud, ku ütel õnnõ, et jää nu tervessõbõr ni läts äraki, nu mies iks lõigas ummmi kivve tsagamist. A tõsõl pääval ka läts tuo jumalapallõja taiva Essä mano ni kõnõli toolõ, et mul um maa pääl üts sõbõr, a tuol um väega halv elo, tõl um poha rassõ tüö, vett timä pääle olõsi vaija halõsta otsani ni timä ello vaija kergembäs ni parembas tetä. A Essä ütel, et lasõ täl vätä täl pääle vaiva, sis um täl iks muid ka meeleh, a ku timä inäb näe ei vaiva, sis tima unõhõs muu ärr. A tuo jumalapallõja iks ütel, et avitagõ nu kui that iks tedä, vett mul um tedä miest väega hallõ. Ni sis ütel Essä, et ega tuo nu määne suur asi olõ õi tedä avita, ma hott nu avita kah, a kas sa võtat timä hinne käe pääle? Ni tuo jumalapallõja ütel, et olgu nu pääle, ma hott nu võta kah, ni sõs lubati ka tuod vaest miest avita ni läts tuo jumalapallõja ärr. A ku tõsõl pääväl jäll tuo kivitsakaj läts kivi mano ni nakas tsagama, sõs nigu iks vasataga lei õnnõ ni karas jäll uma hõpõ ruubli kivi küllest vällä, nigu tirohti õnnõ, sis sai täll tuod näteh poha hüä miel ni naas viel kurembahe tsagama ni sai ka iks ega voori aigu uma ruubli. Ni sõs timä /pag. 290/ tsagi õdaguni, ni sõs puistyas torbast leevä pala vällä, koras uma rruublitükü kõik sisse ni sai torba täüs, sis timä püörd nu sälgä ni vei kodo, sääl sis ost mieshinele jo hobõsõ ni lehmä ni naas jo umma ello parandama, naas tälle jo kõrd kätte saama. Ni sis oll mehe hädä ka otsah,ku lõppi tuo torba täüs ärr, sis muudgu läts jäll võtt uma vasara ni koput kivvi mändse kõrra ni sai jäll torba täüs rahha, ni sai jäll tuod mändses aas viländ, ni sis timä tekk hinele jo ilosa tarõ üles ni praavit umma ello kõgõ moodu pääle hüäs ni naas jo tedä esändäs kutsma. A ku sis tull kõrd, ku naati kalavat korjama, sis ütli, et pankõ nu tuo mies kalavas, ega nu veli parembat kalavat kostgi saa ai, tuo um vett tark mies ni täl um pallo rahha, ni sis panti ka timä kalavas ni oll säitse ajastaika jo ärr. A sis tull jumalapallõjal mielde, et anna aigu, vett Essä mullõ ütel, et sa võta tuo mies uma käe pääle perräkaija, vett mul nu vaija minnä kaema, miä timäst un saanu. Ni sis läts tuo jumalapallõja timä poolõ, a ku sai sinnä, ni oli jo sääl kalaval kiudu hobosõ ussõ ieh, läts timä lijna kohtu pääle minemä, a sõs astõ tuo jumalapallõja vanamies ka tälle mano, teret ni ütel, et tere nu pujakõnõ, ma tulli ka nu sinno kaema, kuis sa elät, a midä, tuokõnõ oll väega uhkes, torõhõs ärr lännü, tahaas inäb tuod vanna miest tundagi, muudgu tekkk taalõ suurõ häü õnnõ, et miä kaija sa mul sääne olt, kas mul parembat kaejat olõ õi ni and tälle viel kotspooli kõrvo piteh uma hunni ärr ni eski sõit hobõstega minemä. Ni sõs tahtsõ tuo jumalapallõja umma paika ärr minna, a võeta as inäb tedä sinna, lastigi is sisse, muudgu ülti, et sa veli olt patu sisse saanu, ni nu inäb saakinna ai sisse, ni sis /pag. 291/ saa as täl muud ku läts taiva Essä mano kaibusilõ, et miä nu saa seo pääle, a tuo Essä ütel tälle, et kah, kas ma ütlees sullõ, et massa ai sändse mehe avitamine, näetnu esi kah, määne hüä aitümä sullõ sai timä käest ni vett sääne saa mullõ kah, a anna aigu, ega timä viel umma ikä ärr olõ õi elänü. Ni sai ka vett hummõl, ni oll kalava lijna kohtuh poha suurõ süü sisse saanu, ni anti tälle uma hüä perse kell ärr ni ülti et kasi nu kodo. A ku timä sai kodo, ütel, et anna aigu,ma lää jäl kivipoolõ mano ni jäll tsao hinele rahha, ni sis ma olõ iks auusa mies, ni võtt tõnõ ka vasara ni läts mõtsa, naas kivvi taguma, ni utt’, utt’ pääle, a tulõ muud vällä ku kivi sõmara õnnõ, ni sis timä ütel, et kaehõ nuh, kas seo määne kõrd um, ku ma iks kolmahavva lei, sis tull ega vooriga uma ruubli vällä, a nu saa ai muud ku kivi sõmõrit õnnõ ni läts äär pahanusi kodo. A pääle tuo inäb naka as tõist kiäki kannahama ni saadeti tõnõ esandide mant ka ärr kodo, ni jäi tõnõ ni armõtus vaesõs kui inne, ni hullõmbas viel, ni ku tuli Lihavõtõ pühäkese kätte, oodi kõik iks Lihavõtõht, a täl hingel olõ õs suorma terä kotoh, ni saat tõnõ sis naase, latsõ tühjä kõlgusõhe, vett täl oll väega häpe muust rahvast, a esi läts timä mõtsa piteh käümä ni käve, käve pääle õdaguni ilma hinge jüväldä, ni sis sai timä üte lätte mano, säält tõnõ sis võtt vettgi hinele suuhtõ ni esi puhas Jumala poolõ, et ma olõ külh nu kõgõ vaesemp, ku kegägi ilmah olõ õi, A sis tull üts vanamies mõtsast vällä timä mano ni küsse, et miä sa nu toet siih mõtsah ütsinda kah, a tuo ütel vasto, et miä uo nu tetä, vanasõbramies, vett nu pühhi iks piä, a tuo vanamies jäll ütel, et kuis sa nii mõtsah ummi pühhi piät, vett muu pidävä iks küläh, a timä jäll ütel, et miä nu tetä, ku väega vaenõ olt, olõ õi minka külh pitä. Ni sis ütel tuo vanamies, et mul um sinno vaesõkõist väega hallõ /pag. 292/ a miä ma suka tie kah, odot, ma anna sullõ üte valgõ kotikõsõ, seo vii sa kodo, sis panõ lavva pääle ni ütle, et kotikõnõ, panõ vällä, miä vaija um, sis timä pand kah, miä käset õnnõ. Ni sis sai timäl poha hüä miel ni võtt ka koti, ni läts kodo, ni pand ka ruttu lavva pääle ni ütel, et kotikõnõ, panõ vällä süvvä, ni sis pand ka kotikõnõ süöki vällä, ni võrra, ku kullu, sei timä sis umminaase latsiga kõtu täüs ni ütel jäll, et kotikõnõ, kasi laud, ni sõs kasõ kotikõnõ lavva ärr kah, nigu raasagi jää äs perrä, ni oll näil jäll hüä elo, olõ õs midägi puudust. A tõnõ veli oll täll küläh, tuo oll jo vanast rikas mies, ni tuo tiedse, et vaesõl velel nu jäll hädä oll, ni ku lätsi tuo vaesõ latsõ tuo rikka velepoolõ, sis tuo küsse, et kas teil nu mida süvvä ka um? A nuo latsõ ütli, et olõ õs inne joht õs, a nu tõi tätä üte valgõ kotikõsõ mõtsast kodo, ni ku tou pand lavva pääle, sis miä õnnõ ütles, tuod tulõ kotist vällä, nigu muil ka kelgi olõ õi parembat süvvä. Ni tuo pääle läts ka tuol rikkal velel süä täüs, et kaeh, mändse nõoriista timä um hinele saanu, ni naas mõtlõma, et kuis ma ka tuod nätä saasi, a saa as täl muud, ku läts tõnõ söögi aigu vaesõ vele poolõ kaema, kuis tuo süö, a tuo tõi ka uma kotikõsõ lavva pääle ni ütelõnnõ, et kotikõnõ panõ vällä, sis pand tuo kõgõsugumatsõ söögi lavva pääle, nigu kõigilõ viländ sai. a tuol rikkal velel oll põhatuhe tuo pääle süä täüs, et miä ma nu massa, timmä vasta, ni ütel tuole vaesõlõ velele, et kullõh veli, sa müü mullõ seo kott paremb ärr, vett ma anna sullõ hulga rahha, sis sa võit tuoga jäll hinele lehmä ni hobõsõ osta, saat iks tüöd, ni saat jäll rahha kah, a miä nu õigõ saat, muudgu süvvä, muud midägi. Ni lask ka tuo vaene veli hinne ärr pettä, ni möi tuo kotikõsõ rikkalõ velele ärr, ni sai /pag. 293/külh hulga rahha, ni ost hinele ütte tõist, a midä, kõik iks häädü jäll ni raha ka lõppi ärr, ni ku sai ajastak müöda, oll jäll sääne sama hädä käeh, ku innegi, ni ka tull jäll Lihavõtõh kätte, olõ õs jällki leeva raaso hinge all, ni oll jäll läts timä suurõ pahandusõga mõtsa ni sai tuo sama lätte mano, ni jõi säält ni esi puhas, et miä must nu saa ka ilma pääl, a sõs tull vanamies jäll mano ni küsse, et miä sa sõbrõkõnõ siih tiet? Ni timä ütel vasta, et miä nu tetä, a vett maitsa, muud jüvvä inäb olõ õi, vett väega vaenõ olt. Ni jäll ütel tuo vanamies, et miä nu suka tetä, ma anna jäll sullõ koti, seoga mine kodo ni ütle, et kott panõ vällä, miä vaija, küll sõs saa. Ni sis läts ka kodo, ütel kotilõ, et kott panõ vällä, a ku karas kotist uma katstõistkümme hüvvä miest vällä, uma nuija käeh ni nuo naksi ammutama tõist, nikavvaku pillu pikäle maaha, sõs viel sai suurõ hädäga tuo sõna ärr ülda, et kott kasi laud, ni sõs lätsi jäll mehe ärr kotti ni inäb olõ õs asjagi. Ni miä nu mehel tetä sändse kotiga, tohe es inäb tõist vallalõgi võtta, oll jäll tõnõ jo mitu päivä jo söömälda, a sis tull meelse, ütel, et saa ai muido latsõ, ku minke rikka lellä, kõnõlgõ sääl, et meil vett esä tõi viel nu paremba koti kodo ku mullunõ olgi. Ni lätsi ka latsõ sinna ni kõnõli, et ta meil tätä tõi jäll koti kodo, tuo um väega hüä, and kõikõ miä vaija, ni jäll läts tuol miel hüäs, läts kaema ni ütel, et veli näüda mukkõ ka tuod kotti, miä sa nu tõi? A timä ütel, et mis ma nu õigõ tuost näüda, ega ma seda veli joht inäb ärr müü üi, tuogi anni ärr väega odavahe, a tuo rikas veli nakas väega pääle nuijama, et müü iks müü, ma vett massa viel inäb rahha, /pag. 293/ ku tuo iest, ni sõs ütel timä, et aga nu tuot kotõ võrra rahha ka tuo iest, sõs vaest nu kalli raha iest anna kah ärr. Ni tuo ka muudd läts kodo ni tõi viel kotõ kolmõ varra rahha vaesõlõ velele, ni sõs mõi ka tuo koti ärr, ni timä vei koti kodo ni esi märkr, et miä ma nu tie timäga, odot, mul um pallo esändit tutvit ni sõpre, ma vett tie suurõ praasniki ni kutsu nuo kõik kaema, määnes mul nu kottum. Ni kuts ka sis kõgõ hõimu rahva kokko, ni ai lavva mano, sis pand koti lavva pääle ni ütel, et kott panõ vällä, a ku sõs tull ko kotist uma katstõistkümme miest vällä, uma nuija käeh, nu naksi tõisi pessmä, ni pessi nikavva, ku kõik pikäle maha jäi, ni sai nuo kostilisõ kõik nuija, lätsi viimäne ikõh kodo, ni sai toolõ perremehele suur häbü, et kaeh, mändse sa petingu tei: Ni sõs läts timä vaesõ vele mano, ni ütel et kaeh, miä sa nu mullõ tei, mul um nu põhatu suurhäbü, a võta nu uma hädä ärr mu käest, panõ kohe tahat, a ma inäb tahe ei tedä umah kotoh pitä. A tuo venõ veli ütel, et tie sa nu umaga miä tahat, a ma teda inäb ärr võta ai, muudgu tuo tuo mullunõ kott kah, sis ma vast üteh viel võta ärr. Ni saaas ka täll muud parembat, ku and nuo koti mõlõmba ärr, ni sis elli tuo vaenõ veli jäll ummi kottõga edesi, olõ õs midägi puudust ni jäll oll tuol rikkal valel süä täüs, et kaeh, mis ma nu mässa,
a, odot, ma vie mõtsa rüövlile sõna, et nu velel umma säändse koti, kiä söögi vällä toovam sõs nuo tapva timä ärr. Ni tekk ka timä sõs nii, vei noilõ sõna, ni nuokõsõ ka muudgu tuli ka üte õdagu mano õnnõ ni ütli, et otsi meile õdagut vällä, a esi /pag. 295/ mõtli, et odot, ku timä tuo koti lavva pääle tuo õnnõ, sõs mi võta käest ni tapa ärr, a tõsõkõnõ tõi ka uma nuija koti vällä, ni pand lavva pääle, ütel, et kott pano vällä, a ku sis karas jäll uma katstõistkümme miest valla ummi nuijõga ni naksi pessmä, pessi nikavva ku kõik pikäle jäi, pässi viel tõsõ poolõ eloga minemä, a sis nimä ütli süämetävvega, et kõgõ seo peräst, tuo tõnõ külämies kuts meid siijä, a nu saa as meile muud ku muija õnnõ, läke tapkõ timä tühi esi maaha, et timä vadilanõ meid narõ. Ni sõs lätsi ka nimä võti tuo rikka vele kinni, ni tapi timä ärr, ni sai toolõ uma nuhklus kätte, et timä vaest veljä pett, a tuo vaenõ elli iks ummi kotõga viel edesi, ni olõ õs inäb pääle tuo midägi puudust, mia vaija õnnõ, tuod kott and. A tuo jumala pallõja sai ka selle häü sisse, et milles sa läät noide mullaliiste iest kõnõlama, küll Essä esi tied, miä timäl vaija tetä um.
H II 3, 295/7 (107) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Rikas kaubamies.
Vanast oll üts väega rikas kaubamies, tuo ost kõgõ maa lina kokko, lasõ õs muil osta, muu osti, massi iks viis ruublit pannast, a timä mass kuus, ni sai väega pallo linno kokko, sis pääle tuo ost timä hineleviije versta ala mad, sinnä vidi nuo lina viimäne kokko, pand platsi täüs, sis pani palama, ni kõrvas kõ üles. A sis koräs tuo tuha kõ kokko, sai tuod armõtu pallo, sis võtt, pand katstõistkümme anomat täüs, sis läts noisõga merd piteh minemä, ni läts kõrra maad ärr, sis puistas üte anoma tävve ärr vällä, ni tuo pääle tull merest üte pääga halv vällä, tuo ütel et lasku ui umma purru meile pähä, a timä kullõ õs tuost midägi, lask iks viel, ni sis /pag. 296/ tull pääe tuo kate pääga ni ütel, et kulla mies, keela umma purru, a timäkene viel puistas kolmanda ka vällä, sõs tull kolmõ pääga sinnä ni ütel, et asi lätt hukka, mis sa last umma purru, a mies lask jäll neläda, sõs tull nelä pääga halv kieldma, ütel, et meil inäb oolõi koh ellõ, ku sa uma puru vällä puistat. A mies iks naard õnnõ, puistas viijeda anoma tävve ärr, sis tull viije pääga halv vällä, ütel, et lasku ui vana sõskõ inäb, kas sul no anuma ärr jo lõpõ õi, pallos sul näid um? a tuo mies ütel õnnõ, et ni pallo um ja pääle kah, ni puistas jäll üte tävve, sis tull kuvvä pääga vällä, istõ tõnõ lootsiku veere pääle ni naas kõnõlama, et miä sa tahat, ku sa inäb puista ai, a tuo mies ütel, et ma taha ai midägi, muudkui puistada õnnõ ni puistas ka anoma viimätse tühäs üts tõsõ takah, hott küll halva kieldmäh käve, a ka perämätse ärr puistas, sis tull jo katõtoistkümne pääga vällä, ütel, et võta nu miä võtat, a inäb puisku ui, meil olõ õi koheki olla. ni sõs ütel kaubamies, et anna hott kulda, ni tuo ka muudgu tõi kulda ni ammut nuo lootsiku kõikkk kulda täüs, sõs tuo pääle tull jäll mies ummi anomidega tagasi na sai üte savimäe mano, ni ost savimäe hinele ärr ni naas savikivve tegemä, tekk väega pallo kivve ni pand iks nelli kivvi kokko, kots otsä pääle, a kulla pand sinnä nöide kivve vaihõlõ, sis pand jäll kivi anomihe sisse ni ai üteh paihgah mere vierde, sääl naas tõisi vällä vidämä, vidi pääle ni ütel, et võira maa kaupmiis um siijä tulnu uma kaubaga ni naas noid kivve müümä, a kieki tiijä äs miä kivveseeh oll, a üts kivi läts nõstmisega hukka, ni sis naas tuo ostja imehtelemä, et kaegõ nu ilma imeht, miä kivi seeh um, ni naas murõhtama, et miä nu saa, a tuo kapmies ütel, et olgu /pag. 279/ nu pääle ta kivi sullõ kõgõ tävvega, miä kivi seeh um. Ni sõs võtt ka tuo mies kivi kõgõ rahaga ni läts ärr, ni sis naas tuo mies ka tuo rahaga kauplema ni sai rikks kaupmehes a katõkümneviije ajastaga perast jäll sai nimä kokko, si sküsse tuo tõnõ mies kaubmehe käest, et miä sa võtat tuo iest, ku ma su häändust huksi ärr, ni tuo ütel et ma taha katstõistkümme tuhat, ni timä and kah, keeläkinna as ni ütel, et võta nu pääle, ma olõ rahul. Ni and timä ärr tuo katstõistkümme tuhat ni ütel et mis sis, hüä külh, et ärr massi ni pääle tuo läts liina, sääl ka muudgu naas juoma ni jõi uma katstõistkümme üöd päivä, a sis oll ka jäll rahakõnõ viimäne otsah, ni midägi muud, ku tull kõrtsist vällä ni läts jäll toolõ tõsõlõ kaubamehelemano, ütel, et kas sa mullõ nu viel volgu annat kah, vett ma jäll olõ, a tuokõnõ ütel, et olõ õi mul volgu anda, a sõs ütel tuo mies et ko ma lammõ nu maka ni koolõ ärr a jumala iest saitaes lammõt sa ka peräh nui koolõt ärr. Ni sõs lammas kah, ni kuoli ärr, ni säälsamah pääle tuo lamäs kaupmies ka maaha ni kuoli timä k ärr ni um jutusgi otsah.
H II 3, 297/8 (108) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Vana juuda petmine. (lori!)
Üts mies oll väega vaenõ, saa as tälle kostõgi midä, ni läts timä mõtsa ni hõigas sääl, et minno nu inäb avita ai Jummal ei juudas kah, a tuo pääle tull ka mõtsast jälle mies vällä ni ütel et mia api sa tahat? a tuo mies ütel, et anna nu miä arvat õnnõ, ni sis ütel jäll tuo, et ma inäb ei taha so käest, ku su hinge ni mies ka kitt perrä, et mis sis, ma hott lupa kah, ni sõs and tuo tälle rahakarbi ni läts timä tuoga kodo, elli sääl väega rikkahe katstõistkümme ajastaka, a sis tull tälle vana kuri perrä ni mies oll hädäh, miä nu saa, ni kõnõli nasele, a tuo ütel, et olõ õi midägi, küll ma kae praavita ni sis kiet timä sakõ pudro, naksi tuod süömä, ni tull ka vana kuri perrä, ütel, et läke /pag. 298/ nu õnnõ minemä, nu sul inäb päsemist ei olõ, a mies ütel, et ooda nu ummõhtõ nikavva ku ma süö ni jäi vanakuri uotma, sis naas mies kõnõlama, et ma näüdä sullõ ütte asja, ku sa ei jovva õigust ärr üldä, sõs olt sa must ilma, ni vana kuri ütel õnnõ, et oijah, milles ei, ma tiijä kõgõ ärr. A pääle tuo läts ka naane kost tarrõ ni haard rõiva üle pää, ni läts mies mano, ni näüdas vanolõ kurälõ, ni küsse, et ütle kua mulk um siih vanõmb, alomanõvai päälmine, a tuokõnõ mõista as kuigi üldä. märke ni märke tõnõ hulga aigu, peräkõrra ütel, et karvanõ iks um vanamb. A sõs ütel tälle mies, et ka nu olt must ilma, nu saäi sa inäb midägi, vett neo umma mõlõmba ütehilma sündünü, a sa jõvva as õigust ärr üldä ni saa as ka vanalõ halvalõ tuost, lõpõt uma rahakarbi ni saa as mehest ka iks üttigi jaka.
H II 3, 321/9 (117) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Kuninga puja hädä.
Kuningal oll vanast kolm tütärt ja oll neläs poig, ni ku sõs naas kuningas esi ärr kuolma, sõs ütel edimätsele tütrele, et ku läät liina minemä,sõs kiä innõ putus vasta, toolõ mine ärr, ni ütel tõsõle tütrele ka niisama ni kolmandalõ kah. Ni ku kuoli kuningas ärr, ni läts edimäne tütär liina minemä, sis kiä puttu õnnõ edimält vasta, toolõ läts ärr, ni keskmäne ka niisama, ni ku läts /pag. 322/ perämäne tütär kah, ni kiä puth õnnõ kõgõ edimält vasta tuolõ läts ärr. Ni läts tuod aigu ärr ajastaka kats kolm, ni sõs oll võõra maa seeh väega illos kuninga tütar ni läts tuo kuninga poig sinnä hinele naist võtma ni ku sõs läts, läts tied piteh jalksi minemä ni ku sai söögiaig, sis istõ maaha süömä ni sei sääl, pääle tuo jäll lätsminemä ni läts nikavva ku tull õdagukõnõ kätte, nakas jo päiv ärr minemä ni kaes, kost üömaija saa ni oll ka sääl tie veereh üts tillo tarõkõnõ, a sinnä oll akna ala saiba pääle kirotät, et kiä mu naase ärr heidütä tuol pää paku pääle. A timäl uma sõsar oll tarõh tarõh aknõ all kirot ni ku tuo tedä näkk, ni tundsõ ärrr, sõs ütõl, et aa kulla veli, tulõ iks tarrõ kah, pelõku ui minno, ni sõs läts timä ka tarrõ, sei ni jõi sääl, miä süä üsigi vastavõtt ni peräkõrra iske sõsar tuo vele nõglas ni tsusas saina, sääl magasi timä üö ärr. Ni tõsõl pääväl tull jo kuninga neitu sinnä, ütel, et ega päivi iks näi kuninga poiga, a a täämbä õnnõ es näe. Ni hummogult linnas jällhougas läve pääle ni rapahutt õnnõ hinnäst ni sai jäll kuninga poig inemises, paremb viel, ku inne oll, ni lätt jäll minemä ni ütel sõsar, et miä ma nu sullõ velekene üteh ka anna, odot, ma anna siist seo lavvu räti. Läts, läts timä jäll edesi, ni tull süömä aokõnõ kätte, ni timä võtt heit uma lavvaräti maaha ni sai sinnä kõiksugumatsõ söögi ni joogi pääle, miä õnnõ iäle ilmah umma. Ni pääle süömise läts timä jäll minemä ni läts nikavva ku tull õdagukõnõ kätte ni tull jäll väikene huokõnõ vasta, sääl oll jäll kirotät saiba pääle aknä ala, et kiä mu naase ärr heidütäs, tuol pää paku pääle. A keskmäne sõsar kaes aknast vällä, kaes et uma veli um ni ütles, et peläku ui velekene, heidü üi ma sinno joht ärr, tulõ iks tarrõ kah. Ni sõs läts timä ka tarrõ, sääl sei ni jõi, võeti tedä sääl hüäste vasta, /pag. 323/ ni pääle tuo iske sõsar timä nõglas saina, ni pand kambrõhe ni sääl magasi timä tuo üö ärr ni tõsõl hummokul tull jäll kuninga neitsu sõsarõ mano ni ütel, et kullavaeli mi ega päiv su velje näi, a täämbä õnnõ näe es. A hummogult tull vana kahr, tu rapahut õnnõ hinnäst läve pääl ni sai jäll sääne sama mies paremb viel ku inne ollgi, ni pääle tuo läts timä minemä ni and jäll sõsar tälle lavva räti üteh, ni sõs läts timä, läts tied piteh, tull sõs aig süömajalõ jäijä, ni sis istõmaaha na laot lavvaräti maa pääle, sis sai jäll sinnä kõiki süöke, juoke pääle ni sei söömaja ärr na lätt jäll minemä, nikavva ku sai jäll õdagukõnõ, oll jo pääväkene otsani madalah, ni jäll kaes, ku tull jäll sääne kornitsakõnõ vasta, väega illos, ni käü jäll tarõ ümbre ärr ni kaes, ku oll kirtät saiba pääle, et kiä mu naase ärr heidüs, tuol pää paku pääle panda. A sõsar kai aknast vällä, tundsõ uma vele ärr, ni ütel et peläku ui, tulõ iks tarrõ heidü üi ma joht ärr, ni tull ka jäll tarrõ ni sei ni jõi sääl, miä hing hüäs võtt, ni magasi timä jäll tuo üö ärr, ni tuo sõsar pand timä tsulänahe patjo sisse magama, inäb es isi nõglas, es midägi, ni ku sai üö müöda, sai hummok, ni tull jäll kuninga neitsu sinnä ni ütel, et ega päävä näi ma kuninga poiga, a täämbä õnnõ es näe. Ni peräh tull ka vana susi ette läve pääle ni rapahut hinnäst ni sai viel pallo paremb tsurä, ku inne ollgi. Ni sõs läts timä minemä ni sai ka jo sinnä peräle võõra kuninga maa sisse, a sääl tuo kuningas ütles, et võeh, kõgõ seo perält, mul um parambitgi kosilasi viel türmi pant. Ku seo Ivan Jurevitsh um, kiä mu tütärt tuli kasjlõ ni panti timä ka türmi. Ni ku sis tull õdak kätte, ni kunnga neitsu tõi noilõ tür- /pag. 324/ miliisille süvvä, ni sis ütles seo kuninga poig, et kas seo ka määne süök um, miä meile tuvvas, võeh, sedä veli süü üi kuninga tsiaki, miä imme perält mi naka sedä süöki süömä, ni läts ka vali tuo süögi ärrki tsialõ ette, a esi heit uma sõsarõ lavvaräti maaha, ni sõi timä nuo tõsõ türmilise ka kõik süömä, ni nu seise kah, ni sis sai kõigil hüä miel ni naksi laulma, ni lauli pääle nigu türm lahes käeh. Ni kuninga tütär kuuld tuod laulu hellü ni ütel, et mine neitsu kae, miä niä laulva sääl ni hirmsahe, ni läts ka tuo kaema, ni küsse, türmiliistekäest, et miä tuhatsõ perält ti nii siin röögite, a nuo ütli, et miä meil nu viha illo pitä, ku meile sai ka ütskõrra üle mitmõ aa kõtu täüs süvvä, ni tuo neitsu küsse, et kost teile õigõ sai, a tuo Ivan Jurevitsh ütel, et mul um sääne lavvarätt, ku heidä maalõ õnnõ, sõs um kõikõ süöki, juoki viländ, vett muil kellgi olõ õi säänest lavvarätti. Ni tuo kuninga neitsu lätt tagasi ni kõnõli kuninga tütrele ärr, et sääne mies um türmih, kel sääne lavvarätt um, ni tuo ütel, et mineõnnõ türmi ni küsü, miä timä that tuost lavvarätist, kü timä ärr müü. Ni sõs läts ka neitsu küsümä, a tuo saat sõna tagasi, et ma taha ni pallo, ku üts üö, üte hammõ seeh magada, ni tuo kuninga tütär kuuld tuod ni ütel, et kas tuo nu määne asi um, ma või nu hott maada ka ärr tuo üö, ni saat ka sõna, et tulkõ õnnõ õdagu sinnä ni toogõ lavvarätt ka üteh, ni sis läts ka timä, vei tuo lavvaräti sennä ni magasi tuo üö üteh ärr kuninga poig kuninga tütrega ni pääl tuo läts timä türmi ärr. Ni tull süömäaig, saat kuningas nõile jäll süöki a tuo kuninga poig ütles, et oi, oi, sedä süöki nu joht süü üi kuninga piniki, kuningal um veli külh pal`l`o pinne, a vett säänest nu /pag. 325/ joht süü üi kiäki ni võtt jäll, vali tuo süögi pinele ette, ni võtt jäll keskmätse sõsarõ lavvaräti vällä, ni oll jäll kõikõ pääl, süöki ni juoki ni viina, ni miä iöle vaija oll ni türmilise jäll sei ni jõi ni peräh pani kõik kõvestõ laulma ni tuo kuninga tütärjäll kulld ni saat jäll neitsu kaema, et miä noil türmilisil ni hüä miel um, et nimä nii laulva. Ni tuo jäll läts türmi ni küsse, et miä ti ni siin laulu lüöt, ni tuo kuninga poig jäll ütel, et kaeh määne meil lavvarätt um, nigu säänest kohki olõ õi, kiä kõõ sugumatsõ söögi and, ni sõs kõnõli jäll neitsu kuninga tütrele ärr, ni tuo jäll ütel, et mine küsü, miä timä that tuost lavvarätist, ni tuo läts küsse kah, a tuo Ivan Jurevitsh ütel, et ma taha kats üög üte hammõ seeh maada: Ni kuninga tütar lubasi tuo ka ärr, ni magasi nimä kats üöd üte hammõ seeh ni sai hummok ni salõ minä jo üts tõsõ ärr ni ehe jo laulatusõlõ minemä ni pääle tuo lasti nuo tõse türmilise ka kõik vallalõ, ni oll sääl määne kuus kümmend türmilist, vett nuo oli kõik türmi pantu, et olõ` õs saldust piteh es kuninga tütrele. Ni pääle tuo lätsi nimä jo õdagu säädüst piteh magama ni tõsol hummogul and kuningas näile kolm hobõst ni lätsi niä ümbre liina kulõtäma, a kuningas ütel näile nii, et kõikõ viimast kaegõ ärr, et kiä um sitatse niidsega kinni köüdet, tuod õnnõ kaegu ui. Ni käve nimä ümbrs liina ni näkk kuninga poig, ku kätõtõistkümne pääga halv oll sittsõ niidsega kinni köüdet, ni timäkene läts päst tuo halva vallalõ, ärrkinne, ni läts, läts jäll minemä, a tull tälle tuosama halv järgi ni võtt kuninga tütre ärrki timä käest nii ütel, et inne saa ai sa imäb tedä jäll hinele kätte, ku kaitse kolm üöd mu hobõsit, a tuo halvakõnõ arvas kolm kolm ajastaiga kolmõs üös ni timä lubas kah, /pag. 326/ naada kaitsma ni ku sai õdak kätte, võtt timä ka nu halva hobusõ käe perrä ni läts nõidaga öütsi, anuo hobõsõ oli halva uma latse, noid oll määne katstoistkümme tükki. A tuo halv opas umilõ latsilõ, et ti minke puuhtõ üles, nigu timä teid inäb kätte saa ai, sis täll seo naane lõpõs mu kätte. Ni ku sai ka tuo kuninga poig noidõ halva hobõstõga öütsi ni lätsi ka nuo viimäne puid piteh lakka ni kuninga poig vaenõ naas ikmä, murõhtama, et miä nuo saa kah, a linnas ka vana haugas manió, ni ütel tälle, et murõhogu ui midägi, küll saava hummogu kõik kätte, sa muudgu heitä ärr magama õnnõ ni teku ui tekogi. Ni heidäs ka timä magama, a hummogu tuli ka kõik halva hobõsõ vällä tuli vierde, vett vana haugas kõ nimä kokko ai, ni oli nimä viimähe ärr roonatu, kual oll jalg katski, kual käsi haigõ, kuol silm vällä lüöd, ni tuo kuninga poig pand nõile päitse päähä, ni vei nimä jäll kodo, a sääl naksi nimä viimäne kaibusilõ, et kullä tätäkene, vett mi olõ viimäne nu haige, a laskõ ärr timä vallalõ, vett mi jovva ai inäb ärr kannahta, miä timä tege. A tuo halv ütel et latsõ, viel piät ti kats üöd ärr olõmä, a nu minke üts üöhe suohu samblõ sisse, a tõnõ üö minke mõtsa piteh lakka, nigu kiäki kuvvagi lövvä äi kost. Ni tõsõ õdagu jäll lätsi öütsi, ni jäll nuo halva hobõsõ tüke kõik viimäne ärr suohu samblõ ala, ni jäll naas mies murõhama, et miä nu saa kuis niä kätte saava, a tull ka vana kahr vällä ni tuo ütel: et ikku ui midägi, küll nimä saava hummogult jäll kõik kätte. ni ku sai hummok, ni jäll tuo kahr ai nimä viimäne tuli vierde kokko ni oli nimä kõik ärr kakutu, kual oll perse ärr purt, kual oll käsi ärr kaksat, kual jalg ärr rääbit, kual puol pääd ärr haaart, kual sälg, kual külg ärr kakut. Ni ku- /pag. 327/ ninga poig pand jäll näile päiitse päähä ni veiinimä kodo, ni sõs läts jäll egaüts imäle kaibusilõ, et kullä maamakõnõ, nägä um nu hädä, mändse ka ti nu võti hinele vahis, tuo meid nu veli vii tiukas, et otsani surm um jokäeh, laskõ timä paremb ärr vallalõ, ni ankõ tälle timä naane kätte. A tuo vana imä ütel, et olko iks latsõkõsõ seo üö ka viel ärr ni nuo ka pidi sõnna kullõma, päse es kohegi ärr. ni sõs kolmada õdagu võtt ka tuo kuninga poig nuo hobõsõ käe perrä ni läts huoldõ ummi hobõstõga, ni ku sai nimä öütsi mano õnnõ, ni jäll lätsi hobõsõ viimäne käest ärr nigu tsirgu puja lindasi taiva ala, es kullõ määnestki kieldu, kattõ õnnõ ärr, es kuule, es näe, kohes nimä jäi. Ni jäll naas kuninga poig murõhtama, et miä nu saa, a vana susi tull mano, ütel, et murõhagu ui midägi, kullä velekene,
küll nimä saava hummogu sullõ kõik kätte. Ni sõs hummogu vidat ka vana susi nimä viimatse tuli vierde kokko, a vett kõigil oll uma roon küleh, ütelgi olõ õs terves jäänü, kual olõ õs pääd, kual oll puol kihhä ärr mant võet, kual tükk ärr külest kaksat, ni ku nimä sõs kodo lätsi, ni ütli, et kullõ maamakõnõ, ei mi nu inäb lää timäga öütsi, et ärr jo otsani tahat lõppõ. A sääl vana halva puol oll üts ristiinemine kah, tuo oll kassis ärr isit, ni tuo kuuld kõik ärr, miä vana halv kõnõli, ni tuo juosk ka ruttu kuninga puja mano ni kõnõli toolõ ärr, et sa võta minno ka üteh, ku siist minemä läät, muido saa ai ütsindä hüäste minnä, a ma võta halva käest kolm asja ka üteh, ku ärr lää, võta üte taho ni üte räti ni hara, sõs päse mi ärr seo maa seest. Ni sõs ütel ka vana halv kuninga pujalõ, et minke nu pääle minemä umma tied, ni vett /pag. 328/ kuninga poig läts ka tõllaga minemä uma kodo poolõni saat vana halv tima naase ka minemä olosahea tuo kassikõõnõ oll jo inne tõlla perä ala ärr tüknü ni tie is sääl hellügi. Ni ku sõs läts timä minemä, läts, läts, ni ütel jo tuo kassikõnõ, et kuulõ Ivan Jurevitsh, haara jõudu ni karga tõllast maaha kullõ kas tulõva ja vana halva järgi, a tuo kaaras ka ni kullõl ni ütel, et kuulõ õi viel suurembat, et tümmin küll iks um jo, a olõ õi suur. A kõrra ao peräst jäll ütel kassikõnõ, et kullõ jäll, kas kuulõt timmä jo tulõvat ni sõs kullol ka kuninga poig ni ütel, et nu um jo väega suur mükin, et lähkuh jo um, a vett vana halv oll väega ärr säädünü, et milles timä hüäkass oll ärr lännü ni nuo kalli asä ka ärr üteh võtnu, ni tuo jovvu pussar ka viel oll ärr võet, ni inäb sua as vana halv kost jõudu võtta na saa kinna as timä inäb nii ruttu tulla, olõ õs tuod jõudu, ku inne, a muido oll timä iks väega rutuline. Ni naas jo vana halv pia järgi saama ni ütel tuo kassikõnõ, et oi Ivan Jurevitsh, väega lähkuh jo umma, otsani saava jo järgi ni ütel, et miska tuo tahk maaha, ni visas kah, sõs sai väega suur kivine mägi ette ni väega nilbõ kah, et es saa kuigi üle es ümbre minnä, a iks vana halv võtt lohk tuod mäke ni tekk sinnä trepi pääle ni tull jäll iks järgi tulõma, a saa as inäb tühäga järgi, vett kuninga pujal oll tuo jovvu pusat üteh ni võtt iks säält hinele jõudu ni and hobõsõlõ kah ni sai nuo hirmsa kõva minemä. Ni jäll ütles kass, et Ivan Jurevitsh, haara jõudu ni kullõ, kas umma jo lähkuh, ni tuo kullõl kah ni ütel, et oi lähkuh jo umma, ni ütel jälle kass, et heidä nu hari maaha, ni /pag. 329/ heit ka kuninga poig hara maaha, sõs sai poha suur kuusinõ mõts sinnä, nigu kostägi et mahu läbi minemä, a vana halv võtt ummi poigõga ni ragi tuo mõtsa maaha ni jällki iks lätsi järgi minemä. Ni kasikõnõ jäll ütel, et Ivan Jurevitsh haara jõudu ja kullõ kah, ni tuo jäll kullõl ni ütel, et võih, väega lähkuh jo umma, et väega suur tümmin jo um, nigu maa sa tõrgus ni taivas mürises õnnõ, vett tuo vana halv oll hirmsa väega ärr süödünü ni iks kihot näile järgi. Ni naas jo hirmsa kõvastõ maa mürisemä ni oll jo otsani vana halv näil kundsah, ni ütel kassikõnõ, et Ivan Jurevitsh, heidä rätt maaha ni timä heit kah ni sõs sai tuost tuline meri taadõ ni säält inäb saa as vana halv kuigi üle ni muudgu läts ummi latsõga jäll tagasi, a tuo kuninga poig läts jäll uma naasega umma paika ni naas ilosahe elämä ni eläse täämbätse pääväni vaest viel.
H II 3, 334/42 (120) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Targas koolitõt poig.
Vanast oll esäl üts poig ni timä koolit timä kõik kooli läbi, miä iäle ilmah oli, oll timä jo mitu kouli ärr koolitanu, sõs läts timä tied piteh ni tull tälle üts mies vasta, tuo ütel mehele, Et kohes sa ta pujaga läät, sõs timä ütel, et ma olõ timäga kõgõ kooli ji ärr koolitanu, a sõs kõgõ targõmbat kuoli ma viel otsi. Sõs tuo vastatulija ütel, et ma olõki kõgõ targõmb kuol ni sõs ütel tuo esä toole mehelw, et ma anna külh uma puja su kätte /pag. 335/ oppada, a kuis ma umma poiga viel piäsi nägemä kuigi, ni sõs timä ütles, et jah, sa saat nägemä, a tulõ seda tied piteh, kost ma sullõ näüdä, kus sa sõs kaematult, sõs ma näüdä tedä sullõ tuvikõsõ näol, ku tõist kõrd tult, sõs ma näüdä tedä sullõ partsi näol, ni sõs ütles, et ajastaja peräst sa tulõ seda tied piteh, ni näüdäska timä tuo tie ärr. Sõs ajastaja peräst läts tuo esä tuod tied opiteh, nu sõs lätt timä ni tulõ ka üts tuvikõnõ vasta, sõs tuo lõi hinne vasta maad, ni sõs sai timä tälle umas pujas ni ütles tõnõ, et kaeh, ku sa sinnä tult, sõs olõ ma ka jäll tuikene, sõs ütles et sa kae ku meid tarrõ viijas, sõs kui meile terri ette visatas süvvä, sõs ma iks käänä hinnäst kõ su poolõ hannaga, ni sa kae, kiä käänd, tuo olõgi ma. Ni sõs läts timä minemä ni sai sinnä, õs läts vana säksa mano ni küsse poiga näta, a tuo ütel vasta, et inne sa ei saa umma poiga nätä, ku hummõl. Ni sõs hunnogo tuli nimä üles, sei ni jõi, ni sõs lätsi nimätuohu tarrõ, sõs ütel tuo perremies, et ma kutsu nu siijä uma perre, ni üttel ka aknõ vallalõ ni vilist, sõs tull väega suur summ tuvikäsi sisse, sõs puistas timä näile terä maaha, ni sõs naksi nimä kõik tsäünmä, ni sõs ütel timä, et ka sa siih tunnõt umma poiga ärr. Tuo ütel, et jah, ma taha tunda, ni sõs nigu temäl oll ärr kõnõld, tuo poig iks kõgõ tsäünö ni heit hannaga timä poolõ, sõs timä tundsõ tuost ärr ni ütel selgehe, et kaeh, et seo um mu poig. A sõs ütel jäll tuo perremies, et kaeh, ei saa sa nu kätte, umma poiga viel, tulõ ajastaga peräst jäll perrä, Sõs läts timä ka ärr ni tull ajastaga peräst jäll tuodsamma tied piteh, ni sõs tulõ lindäs tälle parts vasta /pag. 336/ ni lõi jälle hinne vasta maad, sai täll jäll uma poig, ni sõs ütles tälle, et mi tulõ hummõl sullõ partsi näol ette, sõs ma jäll lüö handa su poolõ, sõs tunnõt sa minnotuost ärr. Nii sõs pääle tuo jäll lei hinne vasta maad, ni linnäs ärr, a tuo läts iks perremehe poolõ edesi, ni läts perremehe mano ni ütel, et ma taha ummapoiga nätä, a tuo ütel, et täämbä sa ei saa, süö nu õnnõ ja juo, küll ma hummogult näüdä. Ni tuli sõs hummogult üles ni lätsi jäll tuohu tarrõ ni jäll vilist, ni sõs tull suur summ partsõ, lindsi sisse, ni sõs puistas tuo perremies näile terri maaha ni naksi nimä tsäümä, sõs jällki tekk tuo poig niisama, iks heit hannaga esä poolõ, ni sõs tundsõ timä ärr tuost ni ütel, et seo umgi nu poig. A sõs üteltuo perremies, et sa olt õigõhe külh ärr tundu, et nu piä ma su puja ärr andma. Ni sõs and timä tälle ka tuo puja kätte, tuo sai partsist ärr inemises ni sõs naksi kodo poolõ tulõma, sõs tulõma nimä tied piteh, sis ütles jo poig esäle, et kae esä, must inäb ei saa ravitsõjat, et must saa õnnõ tüä täkk, ma tie hinne täkus, ni sõs tuu ja müü ärr, sõs saat hulga rahha, a sa võta õnnõ ni pallo hinda, ku sa mõtlat hinne surmani ärr ravida tuoga, ni isk ka tuo poig hinne säälsamah täkus ni sai timäst hüä täkk, sõs istõ esä tälle viel sälgä ni saat kodo. Ni sääl pand sõs talli kinni ni olõ õs pallo aigu, tull ka tuo vana perremies tedä takah otsma katõ mustaga ni ütles kah, et sul um täkk müvvä, et ütlõ õnnõ, minkk hinna iest sa timä ärr müöt, a sõs ütel tuo esä, et kaeh, sedä täkku ma alambahe ei müü ku katstõistkümme tuhat. Sõs ütel perremies, et kae ma massa tuo kahm ni sõs nakas raha massma, a tull kolmõ tuhandat puudus massmise man, sõs /pag. 337/ muudgu pist uma poisi pukki ni lask tuvva kotost viel rahha perrä, sõs sai tuo raha ärr tuodus ni masstus, sõs istus ka tuo vana perremies täkulõ sälga, n ni ütles, et kaeh nu olt jäll mul käeh, et sa oli külh kõgõ targõmb koolipois mul a kaeh, nu istu ma iks sul säläh, si sõs läts timä tuo täkuga ajama kõvastõ ni sõs sai väega kõva minek, ni ku läts kodo, oll tuo täkk hämm kõik. Sõs and kotoh timä tütrele kätte, et mine jalotõllõ ni jooda tedä, sõs läts tuo tütär, võtt timä suitsit piteh kinni, vei mere vierde ni nakas juotma, a tuo täkk oll täüs ramsa ni painu us täll kaal kuigi vie mano küünü üs tälle vett kätte, ni saa as muido, ku läts timä timäga süvembähe, a sõs räpsäs tuo täkk hinnel päitse pääst ärr, lei hinne vett vasta, ni sõs sai timäst kusk, ni ütel viel timä esi, et havvõl kuskõ hannast haarda, a tuo tütrek juosk kodo esä mano ni ütel, et mis nu saa tätä, täkk läts ärr käest kusõs, ni sõs sai tuol süä täüs ni juosk esi ka mere vierde, lei hinnäst merd vasta ni sai havvõs, ni nakas kuskõ takah ajama, et ärr oll lubat jo nii, et muuudgu hannast mõidsõ võtta, a pääst es tohe puttu. Ni sõs ütel tuo esi, et nu olõ ma külh vana kuri tark, a sa opipois olt viel pal`l`o targõmb must, ni ütel timä, et nu um timä ärr lännü mu käest, ni sai timä timäst ärr koonus, sõs timä tuo kusk läts merd piteh kuninga liina ala ni sääl kuninga tütre tsuki mereh, sõs pani nimä uma rõiva maaha ni uma sõrmusõ ni sõs tuo kusk iske hinne jäkll keskmätse tütre sõrmusõs, ni tuo sõrmusõ piet liiva sisse ärr. Ni sõs tull tuo tütrek ni pand tuo sõrmuse hinele sõrmõ, a tuo sõrmusõ hinele sõrmõ, a tuo sõrmus oll iks päivä sõrmõh a inõse ill paisih, ni oll timäl tuo pääle väega hüä miel, a sõs tull toolõ tütrele suur tõbi pääle, nakas tälle suur hädä pääle käümä, sõs otsõ tuo esä kõik tohtre läbi, a üttegi es saa api, vett ütski tohtre es /pag. 338/ tunnõ tuod hätä ärr läbi, asõs tull tuo vamna säks ka sinnä, kiä tuo takah ajaja oll olnu, ni tuo ütel kuningalo, et ma külh tie timä terves, ku mullo tuo massu lupat, miä ma küsü. Nikuningas ütel, et miä sa sos novvatmassu, a timä ütel, et ma muud massu ei tahaki, ku tuo kuninga tütre nimisormus mullo ärr anda. Sos ai kuningas ka koik kuldsepä kokko ni lsk küssü, et kas saat säänest sormust viel tetä, nigu seo um. Ni nuo kuldsepä tuli kokko ni ütli, et saa külh mi ärr tetä, ni sos lubasi kuningas tuo sormuso toolo tohtrelo ärr, a tuo sormus opas kuninga tütrele, et ku sa minno sormost ärr tombat, sos sada maalo, a kae oija paar suorma terrä ka hinnel jala all. Nisos sai ka tuo tütrek terves ni tull tohtre perrä, umma palka kätte otsma ni naas tuo kuninga tütär sormust maaha kiskma, oll täll küll väega hallo tuod ärr anda, kisk toist nigu silmä alasti ja juoskma naada, a iks kisk tuo sormuso ärr ni satto ka tuo sormus maalo suormide mano ni sai ka tuost sormusost ka koik suorma, soe tuo tohtre kiä tuo abituoja oll, iske hinne kikkas ni naas noid suorma terri korrast tsäunma, a sos lask tuo tütrek nuo suorma ka uma jala alt vallalo, sos sai noist haugas ni tuo haugas karas kikkalo sälgä ni sei timä igäves ärr. Sos ütel tuo pois toolo tütrekulo, et nu mi inäb kooku ei saa ilmah, a sa mine vota säält nu säält liiva seest uma peris sormus ärr a tuo pois läts üte känksepä mano opipoisis. Sos tull vooralt maalt taale kuninga tütrele üts kosilano, a tuo kuninga tütär ütel, et ka ma muilo ei lää ku taalo, kiä mulle säntse kängä tege ilma mootmalda, ku mullo okva parra umma. Sos ai tuo kuninga poig koikliina känksepä koko ni ütel, at maanna toolo väega pal`l`o massu, kiä vott /pag. 339/ kuninga tütrele kängä tetä, a ütski es usu votta a tuo känksepä pois ütel umalo meistrile, et vota sa ärr hinne pääle tetä, ni sos ütel tuo meistre ka kuninga pujalo, et ka ma saa neo kängä ärr tetä ilmä mootmalda, ni sos anti timä hoolos tetä ni anti käerahha ka jo monigi sada ruublit. Sos läts meistre ka ärr kortsiki koge uma poisiga ni sääl nimä joi tuod käerahha kolm päivä, nikavva ku tull jo känksepä naane ikuga perrä et hummol um vaija kängi ärr viijä, a sa olo oi alastanugi viel, ni sos ütel tuo pois meistrele, et läke mi nu ruttu ärr kodo, ni ütel viel toolo känksepä naaselo, et korja koik vana katatükü kokko, miä üle umma, ni sos lätsi kodo, sos ütel tuo pois, et heidäke ti nu magama, küll ma esi ärr tie, ni sai ka nuo kängä ärr tettüs, es näe känksepp es naane, kuna nimä tetti, ni viedi nuo kängä kuninga tütre kätte, ni oli ka väega parra, es olo üle, es puudus, oli jala perrä nigu luodu onno, hott külh mootmalda tettü. A sos käänd jäll tuo kuninga tütär ette, et seoga ma viel ei olo rahul, et olgu mullo roiva ka ummoldu, ilma mootmalda. a olko pahi parra, ni sos jäll korati koik liina rättsepä kokko, et kes saa ärr tetä kuninga tütrele roiva ilma mootmalda, toolo saa suur mass, sos ütel jäll tuo pois umalo meistrele, et vota sa ärr tuo tüö ka hinne pääle, ni ku sos lätsi suur hulk rättseppi kokko, a kiäki es julgu tuod tüöd hinne pääle votta, a tuo känksepp oll ka sääl ni tuo vott ärr, a ütel, et ma ei sa muido säänest roivast osta, miä sinnä vaija um, ku anko mullo kolm, nelli tuhat ruublit käerahha, vett tuo roivas um poha kallis. Ni tuo kuninga poig es keeld kah, and tälle tuo käeraha kätte sos jäll lätsi nimä kortsi juoma onno tuo meistre kogo pisiga ni muudgu joi nimä sääl päivä kolm nelli, sos tull känksepä naane pallomise viisi mano ni ütel, et /pag. 340/ nu um jo vaija roivid ärr viijä, a teid et olo kotoh, olo oi viel noklagi roivilo sisse tsusat., sos tuli nimä kortsist vällä, ni pili viel tuod rahha vällä uulitsä pääle, miä oll juomisest üle jäänü ni ütli esi, et kiä vaeso pümme umma, nuo näke sedä rahha, a kiä silmiliseumma, nuo ärr näkkü, sos karrsi nuo vaeso tuo raha ko huulitso päält hinele, ni sai näile pallo rahha. Sos lätsi nimä kodo ni ütli toolo känksepä naaselo, et korja koik vana roiva tükü kokko, miä iäle umma, ni sos ütel jäll tuo pois, et heodäke ti nu onno magama, koik maesi kae üle, miä sa, nu ku sos koik üöse magasi, tekk timä nuo roiva ärrki ni sos lätsi hummogu vei nuo roiva kuninga tütrele kätte ni oli ka toso ni parra saanu, nigu sündnü onno sälgä väega
hüäste nii kiti koik, et väega hüä umma. A jäll ütel tuo kuninga tütär, et ma iks ei lää viel inne ärr, ku olko tett siijä kuninga liina klaasino kerik, ni tuo kuninga poig jäll ai koik liina kokko, et kas kiäki uskas säänest kerikut tegema naada, vett tuo tahtmine ka iks oll vaija ärr täütä kuninga tütrele, a kiäki es julga tüöd vasta votta tetä. Sos jäll ütel tuo känksepä pois umalo meistrele, et votko mi seo tüö ka ärr hinele tetä ni läts ka tuo känksepp kuninga puja mano ni vott tuo keriku hinne kätte tetä, a ütel, et ma et saa muido tetä, ku ankö mullo uma katstoistkümme tuhat klaasi osta rahha. Nii tuoo voora maa kuninga poig ütel, et kas ma nu sullo rahha keelä, ku onno kerik tettüs sa, ni and tälle tuo raha kätte, a tull raha puudus ni saat viel umalo maalo perrä rahha tuomma hulka koik. A ku sos sai raha känksepäle kätte, sos timäkene läts ärrki kortsi juoma uma poisiga ni joi nimä sääl mitu päivä, nigu tiijä äs maast es ilmast, a sos tulo jäll känksepä naane hirmsa suuro /pag, 341/ murohamisega ni iku silmiga, et tohoh, ti nu tie ii tekogi uma tüöga, vett hummol um vaija kerikul valmis lla, a teil olo oi alostotgi viel. Sos ütel tuo pois jäll vasta, et murohagu ui midägi, küll sua koik hüä, et koräko nu vana klaasi tükü kokko, miä iäle käte saa, küll noist saa asi, ni sos läts kodo minemä ni minemise pääl vott raha, miä üle oll jäänü ni pill kogo rahva sisse lak`k`a ni es ütel, et silmiltä jalolta, neo näkke sedä rahha a varalitse, rahalitse näkü üi kiäki, ni sai ka tuo nii. Ni sos sai kodo, sos tuo känksepä naane toi noid vanno klaasi tüke kätte ni timä muudgu ütel, et heidoke nu magama onno, küll ma tie tüö ütsindagi ärr ni heitsi ka nuo toso magama ni tuo pois tekk ummi meeli keriku üles, kogo klaasitso ni puuki viel kasvi katsi pooli korval ilosahe ni sos kuts tou voora maa kuninga puja kaema ni ku tuo näkk, sai täll poha hüä miel, et koik oll ni ilosahe ärr tett ni jäi viel tuol kuninga pujal palloki volgu tälle massmalda tuo keriku tegemise iest. Ni sos soit tuo kuninga poig troskaga kerikuhe laalatama ni oll uma morrsä ka üteh, a tuo känksepä pois kai üle keriku läve ni ütel, et kaeh seo voora maa kuninga poig tott umalo maalo minemä, istus sita pütü otsa, a ka ma lää seo kuninga tütrega laalatama seo klaasitso keriko sisse. Sos pääle tuo sai ka nii: tuo kuninga poig läts umalo maalo, ni oll sita pütü otsah istmäh, a sos sääl viel tundso ärr, koh timä oll ni ütel, et ko miä nu must saa, nu onno olo ma sadanu inemine, et koik mu raha ni hüä um lopnu ni saa as mullo tuost midägi. A tuo känksepä pois läts tuo kuninga tütrega ilosahe laulatama kerikohe ni sai ka toolo kunin- /pag. 342/ ga tütrele iks peräkorra tuo mehes, kiä täll inne oll päivä sormusoh, a üöse oll poisih, ni sos naksi nimä ilosahe elämä ni eläse nimä edesi viel seo päävani pääle.
H II 3, 342/7 (121) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Hurma tsirk.
Vanast oll esäl kolm poiga, kats oli tarka, a kolmasoll ull, ni nuo puja oli tennü hinele haina rua sinnä käve iks üts üöse mano süömä, ni sõs käsk tuo esä, et puja minke vahtma, kiä tuo sääne kurätekij um, Käü haino söömäh, a nuo tõsõ puja es vahi midägi, muudgu joruti õnnõ niisama, a tuo ull oll vahtmah, ni näkk ärr, ku üöse tull üts valgõ märä tua mano, tuo sei sääl ni kisk maaha jalgo kah, a sõs karas tuo ull veli mano ni haard tuo märä handa piteh kinni ni es lasõki inäb vallalõ, a tuo märä naas väega pallõma, et lasõ iks mul ärr minnä, a timä ütel, et ma ei lasõ, massa mu haino, miä sa olt ärr söönu. A tuo märä ütel, et võta mu hannast kolm jõhvõ, sõs noist saa sullõ sääne hopõn, kiä sul kõiki paiko lätt, kohe sa õnnõ üsigi tahat. Ni tuo ull veli leppi ka toolõ perrä ni sis võtt nuo kolm hannajõhvõ ni sai noist ratsala hopõn tälle. A sõs pääle tuo oll tuo maa kuningas uma tütre pandnu klaasitsõ mäe otsa, oll klaasitsõ mäe tennü ni ütli, et kiä sinnä saa mano, toolõ saa kuninga tütär naases, a kiäki es saa, a ku sõs tuo ull veli tull ka uma hobõsõga jalga kaema ni sõit kolmadasa mäke ärr nigu hunn, a sõs käänd jäll ümbre, ni kõik rahvas kai tõist, et määnes nu ta mies sääne um. Ni ku tõsõl pääväl jäll rahvas kõik kaeli ni oli mäe all a kiäki es saa üles, sõs jäll tull tuo ull veli uma ho- /pag. 343/ bõsõga ni jäl jo kats ossa mäke ärr, a sõs jäll keerut ümbre ni läts tagasi, ni kõik rahvas imehtelli, et kaegõ nu, määne nu käü siijä, et kost ta sääne piäsi olõma, a kiäki es tiiä tedä. Ni sõs kolmadal pääväl jäll oli rahvas sääl mäe all ni hiikeli, kukõli üles minekiga, a kiäki es saa minnä, a ku sõs tuo ull veli tull ni kihot ka õkva mäke üles ni keerut kuninga tütre mano, sääl sis sai toolõ suu ärr anda õnnõ ni sõs jäll keeerut tagasi ärr mäest alla, a tuo kuninga tütär lei tälle uma nimisõrmusõga tähe otsa pääle, a timä läts iks jäll kodo umma muodu, ni tuo hopõn kattõ ka ärrki. A ku sõs nuo tõsõ vele näi, et täll oll täht otsa ieh, sis küsse, et kost ta um sullõ saanu, a timä ütel, et ma sattõ maaha ni lei otsa hinnel ärr, ni sõs köüt timä hinnele räti osa ette, A sõs naati ka kuninga poolt takah otsma et kiä tuo um olnu sääne, kiä mäe otsah käve, ni kuninga tütrele suud and, ni sõs aeti kõik rahvas kokko, et näüs, kell um täht otsa pääl, a tuo mies oll kotoh aho pääl ni tie is tekogi minekiga, a kõik muu rahvas oli kuoh, a olõ õs kelgi tähte otsa ieh, sõs käsk kuningas viel soldannõ otsma, et aga kohki um viel kedä kodo jäänü, ni sõs otsi timä ka iks takah ni viedi kuninga mano ni tundsõ kuningas ärr, et täll täht otsa ieh oll ni ütel, et sa iks oltki tuo, kiä klaasitsõ mäe otsah ärr käve, ni võtt ka sõs timä hinele väümehes. Ni sõs sai ka timä tuo kuninga tütre hinele väümehes. Ni sõs sai ka timä tuo kuninga tütre hinele ni oll täl hüä elo, a tuo hopõn oll ka iks timä man, kinkä timä sääl mäe otsah käve, ni ütskorra timä sõit tuo hobõsõga ni oll tie veereh üts hurmotsirgu*) putsaij maah, tuo välke poha ilosahe ni timä võtt tuo pudsaja ärr, a tuo hopõn küll kieli, et putu ui, vett seost tulõ pahandus, a timä üttigi es kullõ, võtt iks tuo pudsaja ärr ni vei kodo, a sääl kõik imehtelli, et kaegõ nu imeht, määne ka putsaj seo um, vett /pag. 344/ säänestolõ õi kohki muijal ilma pääl. A sõs nakas ka pääle noil tõisil velil süä täüs tulõma, et ka määnesita ratas sai kuninga väümehes, a ka mi es saa, ni naksi ka kuningalõ timä pääle kaibusilõ et mi veli ütel, et kas seo särptitsa putsaj ka määne asi um, ma tuo viel särptitsa hinne ka ärr, ni kuningas ka and tälle sõna kätte, et su olt lubanu särptitsa ärr tuvva, ka nu õnnõ olkõ tiä mullõ tuod. Ni miä nu mehel tetä, sõnna vaija kullõlda, ni läts timä tuo hobõsõ mano ni kaivas taolõ umma hätä, a tuo ütel, et kaeh, kas ma keelä äs, et putu ui tuod, a ka sa es kullõ, a ka nu olt hädäh, vett väega halv um tuod tsirku kätte saija, vett tuo hurmatsirk um õnnõ üte silmäpilgu pesä pääl, a ma valva tuo aa ärr, ni sõs ma sõida säält tuol aigu müöda, a sa õnnõ olõ valvas haardma, ku ma kotõlõ saa. Ni sõs lätsi nimä ka toolõ tsirgulõ perrä ni sai ka timä tuo tsirgu pesä päält ärr haarda ni tõi timä kuninga kätte, a sõs jäll naksi tõsõ viel timä pääle kaibama, et timä lubas ärr tuvva se krasnoi sonts zarskaja tütre Alona, ni kuningaspand ka jäll tälle karistusõ pääle, et olko õnnõ tuod. Ni timäkene jäll läts hobõsõ mano kaibusilõ, et miä tetä, ni tuo ütel, et mi iks lää kae, kuis saa, ni sõs käsk tälle, et sa panõ mullõ kullatsõ ehte pääle ni istu mullõ sälgä, ni sõs timä istõ ni sõs sõidi sinnä, koh tuo kuninga tütär Alona oll, ni sõs opas tuo hopõn et sa mine panõ hinele sandi rõiva sälgä, sandi torba kile pääle, sõs mine, kutsu tuo Alona hinnega üteh vällä tuo sõs tekk ka ni ni läts Alona mano ni võtt tuol ümbre kaala kinni ni ütel taalõ, et tulõ sa ka mi mi poolõ mi maad kaema, ni tuo ka tiijä äs midägi pelädä ni tull kah, a sõs ku sai vällä õnnõ, sõs tuo mies vilist /pag. 345/ ni juosk ka tuo hopõn mano ni timä karas hobõsõ sälgä ni haard tuo Alona ka üteh ni sõs kihot ärrki umalõ maalõ. a sääl naas tuo Alona ütlemä, et ma muido siijä ei jää, ku minke toogä mu vatsõnja släbka ka ärr tuost kerikust, koh ma inne olli, ni midägi muud, ku jälle mehele sõna kätte, et olgu õnnõ perrä mint, ni timä läts ka, ni jäll lask hopõn hinne väega ärr ahitä ni sõs nakas timä sääl keriku ieh suurt mängu lüömä, ni sõs joosi rahvas kõik viimäne vällä tedä kaema, a tuo mies jäll oll hinne sandi rõivihõ pandnu, ni sõs läts tuo sant, võtt kerikost tuo Alona kübärä ärr ni tull umma tied vällä, a sääl iks kõik hobõ tuod hobõst kinni a kiäki es saa kätte, a tuoo sant tull õnnõ ni vett tuo hobõsõ kinni, ni kükäs ka sälgä ni tõi ärr tuo kübärä umalõ maalõ. Sõs jäll nakas tuo Alona ütlemä, et toogõ mu rõiva ärr, a nuo um ma mul üte karbi seeh, a tuokarp um kivi seeh, a kivi um mereh. Ni muudgu pidi iks mies noilõ ka perrä minemä, sis lätsi hobõsõga, ni hoppõn opas, et tie mullõ saa puudalitse raud nuija, sõs ma lää noidõga merse ni lohu mereh kivi ärr ni võta säält karbi vällä, a sa ooda mere veereh, a ku mi õnnõ karbi kätte sua, sõs olgu meil ruttu tultu õnnõ ärr, muido naatas meid takah ajama, a sa olõ hüä valvsa, ku ma ütte rauda tilistä, sõs sa jo olõ kaatsalda ni ku ma tõist tilista, sõs sa olõ jo hammõlda ni ku kolmadat tilista, sis olõ õnnõ värksa merde kargama ni mullõ sälgä. Ni sõs läts ka tuo hopõn merde karpi lahkma, a tuo mies jäi vierde ni tekk k tuo oppusõ perrä, ku kuuld ravva tilinät, sõs heit kaatsa ni hammõ maaha ni ku kolmat kõrd tilisteti, sõs karas ka ruttu merde ni oll hobõsõl säläh, a tuol oll jo karp kah hambih ni sõs sõidi tuoga kodo ni anni nuo rõiva Alonalõ ärr. A tuo jää äs üttigi rahu, ütel jäll, et toogõ mullõ elävät nii kasuvät vett kah, ni jäll iks kästi tuol mehel tuvva nii tuo jäll kõnõli hobusõlõ, a tuo hopõn ütel, et kae sedä ei saa nu kuigi /pag. 346/ muido, ku sa võta nilu minno ärr, ni esi mine mu naha sisse, sõs ooda sääl nikavva ku tulõ varõs tuod zagama, sõs sa vot nuo varõsõ puja kinni ni angu ui muidõ ärr, ku sullõ timä elävä vie tuo. Ni sõs tei ka nimä tuod piteh, tapp tuo mies hobõsõ ärr ni nilg ärr ni läts esi naha sisse, sõs oll tie veereh, nii tull ka vana varõs uma katõ pujaga mano zagama, a sääl ka haard timäke ne nuo varõsõ puja kinni ni annaki is ärr, muido ku üte et toogõ mullõ elävät vett ni kasuvat vett. Ni miä nu varõsõl ka muud tetä, ku pidi ärr tuoma, miä taheti, ni sõs panti timäle pudeli kaala, sõs timä linnäs tuo läte mano, koh oll elläv ni kasuv vesi, sääl oli soldani kolmõlt sõnnalt ümbrele vahtma pantu, a tuo varõs linnas üle soldannõ päise iks lättehe ni võtt pudeli vett täüs, vett mõnõ soldani küll ütli, et löögö sääne sitt maaha, a tõsõ jäll ütli, et laskõ nu vaesõl zirgukõsõl ka /loetamatu/ hõmmätä, kost tälle sõs muido saa. Ni sõs tõi tuo varõs elävä ni kasuva vie tuo mehe kätte ni tuo lask varõsõ puja ka vallalõ, a sõs võtt tuo kasuva vie ni vali tuo hobõsõ pääle, sõs sai jäll hopõn terves ni peräh vali tuod elävät vett, sõs tull tiimä ello kah, ni sõs võti nimä tuo vie ni vei tuo vie kuninga mano. Sääl sõõs võtt tuo Alona tuo turagu vele, ni ragi timä kõik tükä ärr purus väikus raasakõisis, a sõs võtt vali tuod kasuvat vett pääle, sõs sai jäll terves ni peräh vali elävät vett, sõs tull jäll ello kah, ni sai timä viel pallo ilosamp ni muodsamp, ku inne oll. A ku sõs tuo kuninga poig tuod näkk, sõs ütel timä toolõ Alonale et sa tie mullõ ka nii, nigu ma ka ilosamp viel, ni tuo võtt ka sõs, ragi timä tükä ärr katski, a sõs ka võtt ni heit nuo tükü ärrki pinele ni ütel sõs /pag. 347/ et kaeh, tuod ma ei taha hinele, ta olõ õi midä vaiva mu iest nännü, a ma taha tuod hinele, kiä mu iest um pallo vaiva nännü, sõs sai ka alona taalõ turakule velele viel ni elli nimä ilosahe ni eläse täämbätse pääväni viel.
*) maavärki üldas hurmatsirk, a Vinne värki um tuo särptitsa.
H II 3, 347/50 (122) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Rüövlide hirmutamine.
Vanast elli kolmõkeste velitse, ni olõõs näil midä süvvä, sõs lätsi nimä ütskõrra raitma maadilma piteh, kost midä süvvä saasi ni sai ütte paika, koh oll suur uguritsa aid ni ilosa uguritsa kasvi seeh, sõs nimä k muudgu lätsi sinnä ni naksi noid uguritsa korjama, a tuo üts veli oll turak, tuo es püsü vaiki, muudgu iks hõigus tõisilõ, et tulku ti ka siijä poolõ korjama, siih umma suurõmba, ni nuo tõsõ vele keeli külh, et täntägu ui, a timä es kullõ ütigi, muudgu iks ai hellü, a sääl tuo aija man oll üts vana tikõ imä, tuol oll kolm tütärt kah, ni tuo kuuld, ku oll aijah helü, ni läts ka võtt nimä kinni ni vei ravvatsähekõlgusõhe. Ni tõsõl pääväl läts tuo vana imä kotost ärr ni opas toolõ vanõmbalõ tütrele, et noid veljo üts ärr süögis tetä, ni sõs läts tuo vanõmb sõsar ka kõlgõsähe ni kuts noid velje süömä, a kuts ütte inne, ni taha as kiäki inne minnä, ni ai sõs tõsõ tuod turakut veljä, tuo es taha joht kui minnä, a peräkõrd läts, ni sai tarrõ, näkk ku oll ahi vereväs kütet, ni oll aho suu ieh ratta ni ütel tuo tütrek, et lama sa siijä ratastõ pääle, a tuo ütel, et ma ei tiijä kuis lamõtas, näüdä sa esi inne, ni tuokõnõ ka naas näütämä, et kae nii lamõtas, a tuo turak veli karas ruttu mano ni tõugas timä hinne ahjo ni sõs vei velile ka kõlgusõhe süöki ni sei esi, a sõs võtt viel, lõik tuo tütreku kõik tükäs /pag. 348/ ni pand lavva pääle, niku sõs tull imä ni sõsarõ kodo ni sei säält ni mõtli iks poisi liha ollõv a tiijäki is, et uma sõsar oll. Ni tõsõl pääväl jäll läts imä kotost ni saat tuo keskmätse sõsarõ süömä kutsma, ni tuo jäll kuts, et tulkõ inneüts ni jäll es taha kiäki minnä, a peräkõrd iks tuo turak läts, ni sei ni jõi tarõh, a sõs kästi täll jäll aho ette ratastõ pääle lamõda, a timä ütel, et kaeh, ma ei mõista, et edimält näüdä, ni tuo ütel, et lama nu niisama piuta /?/, a timä iks ütel et muido ei saa ku nõüdä, ni sõs tuo tütrek näüdäs ka, et nii lammõ a sõs timäkõnõ tõugas ärrki timä ahjo, ni küdsi tuoka ärr, ni timä jäll vei velile ka süvvä miä oll ni jäll läts lõik tuo tütreku ka ärr tükäs ni pand lavva pääle ni ku sõs tull imä kodo, naas süömä, sis kitt, et ai küll um hüäste ärr küdset, a tiijäki is, kiä tuo oll. Ni kolmadal pääväl läts jäll imä ärr kotost ni läts tuo noorõmb tütär näid süömä kutsma, nuo joht taha as minnä, a tuo muudgu ütel, et kaeh rutõmbahe tulkõ, ni miä nu tetä, jäll tõsõ vele sunõ tuod turakut ni tuo ka läts peräkõrd ikkõh väristeh, kohes tuo õigõ pästä, pidi minemä ni taha as joht kuigi minnä, a sõs läts tarrõ ni jäll kästi niisama rattilõ lamõda ni timä jäll ütel, et ma ei mõista, näüdä, a tuo es taha joht näüta, ütel et lammä niu nii, sama ku iks sängügi lamõtas, a tuo turak ütel, et ko ma õnnõ ei mõista, näüdä sa, ni sõs naas tuo näütämä, ni timä karas ruttu tõugas tuo ka ahjo ni läts vei velile kõlgusõhe süvvä, sõs nu ka sei, sõs jällki läts tarrõ, kisk tuo tütreku ahoas vällä ni lõik tükä ni pani lavva pääle, a tuol tütrekul oll illos sõrmus ka sõrmõh, tuo läüke kõik, ni ku tull jäll imä kodo, ni naas süömä, a sõs jo tundsõ ärr, et uma tütre sõrm um süvvä, et sõrmus um sõrmõh, ni sõs läts timä suurõ süämetävvega kõgusõhe kaema, a midä, sääl nuo kolm poissi kõik viel alalõ, ni sõs ütel kurä suuga, et ah, kas ma nöid hüätä jovva ai, niä mõtlõsõ mu käest ärr pästä ni võtt tuo imä ka jäll, kütt aho õigõ tuli vereväs ni sõs läts kuts poissa, et tulkõ tarrõ, et ah ti mu tütre ärr peti, a minno inäb ti ei jovva pettä, ni sõs käsi tõsõ vele jäll turakul minnä, a tuo ütel, et ma niigi olli jo egä päivi, a nu um vaija teil ka minnäminke ti kah, a nuo üttigi es lää, sõs läks iks tuosamaturak jäll tarrõ ni sääl jäll käsk tuo imä rattilõ lamõda aho ette, a timä ütel, et ka ma õnnõ eii mõista, lammõ sa inne, a tuoo ütel, et lamma sa nisama õnnõ rattilõ, nigu sa olt piuta, a tuo turak iks es taha kuigi lamõda, muudgu ütel iks, et näüdä inne, sõs peräkõrra lamõs tõnõ a lamõs risti, nimahu us tuo tõist ahjo tõukama, sõs peräkõrd ka iks saa as muido, ku näüdäs jäll tuo imä, kuis lamõtas, a sõs karas ka tuo turak mano ni tõugastõsõ ratastõa ahjo, a esi läts ni kuts vele kõlgusõst vällä ni sõs lätsi kodo minemä, ni nuo targa vele käve tuo maja läbi ni otsõ rahha ni miä sai, tuo võti ka üteh, a tuo turak vätt hinele ravvatsõ uhmrõ üteh, ni sõs lätsi mõtsa piteh, ni kuuli, ku rüüvli tuli näile hobõsõga järgi ni sõs lätsi nimä pagõsi kuustõ üles, a nuo rüüvli tuli sinnä kuusõ alla ni naksi sääl hinele putro kietmä, ni keeedä, a tuo turak ütel, tõisilõ, et ma tahaväega kusõlõ, ni nuo tõsõ keeli, et toho sõkõ, kussgu ui, sõs nimä nägeva mi ärr, ni tuo turak kannaht kah, a peräkõrra ütel, et ka ma inäb ei jovva kannahta, ni naas kusõlõ, kusi ka õkva katlahe, ni nuo näi, et midä juosk katlahe nigu tsorisi õnnõ, ni esi ütli tuo pääle, et vihma nakkas tulõma, a ega tuo peräst midä olõ õi, mi iks keedi umma putro. A tuo turak jäll naas kuusõh ütlemä, /pag. 350/ et ma taha sitalõ, ni nuo tõsõ jäll keeli, et tohoh, situ ui tõisilõ pähä, kannahta viel, ni timä kannaht kah, a peräh ütel, et ka ma ei jovva inäb kannahta, sõs sitto ni sitõ ka õkva katlahe, ni üt ütel, et kaeh, miä nuo umma, miä satasõ ni tõsõ ütli, et na umma puhta kuusõ kukukõsõ, miä na õigõ tegevä, ni peräh jäll ütel tuo turak, et kaeh, ma inäb ei jovva kuigi uhmõrt kinni pittä, et seo õnnõ satas maaha, ni tõsõ ütli, et tohoh, hoija iks viel, a tuol jo pillugi tuo uhmõr maaha ni õkva katla pääle, sõs oll sääme mürähüs, ku jälle kõik. Ni kats rövlit ka karasi mast üles ni pani mõtsa juoksma, a kolmas jäi viel tuli verde kaema, a nuokõsõ ka lätsi kuusõst maaha, ni lõiksi tuol keele otsa ärr maaha, sõs pand tuo ka tõisil takah lõukama, ni tahtsõ iks tõisilõ üldä, et jääge saisma, a saa as täl muud ütlus, ku lälälä, a ku nuo tõsõ tuod kuuli, sõs ütli, et kullõ nuh, ku iks viel meid aetas takah, ni ähvärdäb, et lää, lää järgi, paekõ nu õigõ ruttu, muido võetas meid kinni, ni naksi viel kiirembahe pakku lohksõma, a sõs jäi noidõ rüövlide raha kõik sinnä kuusõ ala maaha ni nuo vele võti tuo raha ärr kõ viel hinele, ni sõs lätsi nimä kodo ni sai nimä tuo rahaga rikkas ni oll näil elos iäs rahha viländ.
H II 3, 350/2 (123) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Lori suuga naine.
Vanast löüse mies, ütskõrra pütü tävve rahha a jovva as timä tuod ütsindä pääle aija ni kuts naase ka appi, a timä tiedse jo ärr, et tuo naane väega lori suuga oll ni kõgõ muilõ ärr kõnõli, miä õnnõ iäle oll, ni ku sõs timä kodo läts, võtt ka hoolõs, ni küdsi hulga /pag. 351/ pliine, ni puistas nuo tie pääle maaha ni sõs läts timä uja vierde, sääl oli täl mõrra sisse pantu, ni oll haug mõrda jäänü, sõs võtt timä tuo havvõ mõrrast vällä, ni läts mõtsa, sääl oli täl jänese keele kah, ni sääl oll jänes kieli jäänü, sõs võtt timä tuo jäänese keelist a pand havvõ kiele asõmõlõ, ni sõs läts vei jäll tuo jänese uja vierde mõrda. Sõs pääle tuo lätsi nimä naasega mõtsa rahalõ perrä ni ku lätsi näi oli tie pääl pliini maah, ni sõs ütel naane, et kaegõ nu kulla rahvakõnõ ”tie pääl umma pliini, kost nu neo umma siijä saanu koh, a tuo mies ütel, et vetä nu iks siist um pliini pilv üle lännü, vett Jumalõ teno, timä um nu mi vierde ka neo pliini pilve saatnu. Ni sõs lätsi nimä edesi, ni sai mõtsa vierde ni ütel tuuo mies, et odot vaija kaija, kas midä keelih um kah, ni läts ka kieli mano ni hõigas, et kaegõ nu ilmä imeht, ku veli haug um tulnu ka maad piteh käümä ni um kieli kinni jäänü, sõs võtt tuo havvõ ärr, ni ku sõs sai uja vierde, sääl ka läts mõrda kaema, et kas mõrrah ka midä um, ni ütles et võe kulla rahvakõnõ, kaegõ nu ku jänes um mõrda lännü, miä viel ilmah olõ õi olnu. Ni sõs võtt timä jänese ni sõs lätsi ai raha pütü päääle, ni tõi kodo, sõs pand mies raha peräh paika umma tiijäsihe, ku muu rahvas kiäki näe es. A tuo naase, käsö kiel inäb kärsi is kohki, muud ku läts küllä ni kõnõli kõõlõ rahvalõ, et nii nii, mu mees löüse suurõ pütü tävve rahha, mi sõs läts tuo hellü sai jo esändile ka tiedä, ni kutsi ka mies ette, et sa oli hulga rahha löüdnü, kos sa tuo pani? A tuo mies ütel, et tuo um taga lori, ma lövvä äs määnestki rahha, a nuo esändä ütli, et õigõ um külh, su uma naane um kõnel- /pag. 352/ nu. A sõs paugahti mies naardma, ni ütel, et nu sõs um külh jutt, ku mu naane um kõnõlnu, tuo jutt um ju nigu sae sitmine, tuo aja jo vaihõl vanna ahka. A nuo esändä üttigi kullõ õs ni kutsi iks naase ka ette ni ütli, et kas õigõhõ su mies rahha löüse? Ni tuo ütel, et õigõhe külh, ma esi viel aviti pääle aija. Ni sõs küsüti jäll, et kuol aigu tuo oll, ni naane ütel, et a tuol aigu ollkinna, ku tuo pliini pilv mi veereh ka käve ni ku pliini sattõ. Sõs ütli nuo kuhtu esända, et miä jutt tuo um, kunes õgõ pliini pilv siih oll, a naane jäll ütel, et kaegõ nu, tuol aigu oll ku tuo jänes mõrrah oll. Sõs jäll ülti,et konas tuo jänes oll mõrrah, a timä ütel, et tuol aigu, ku haug kelih oll. Sõs naksi nuo kohtu esändä tõist kõgõ suuga hagõma, et su jutul olõ õi määnestki tölko, sa ajat igaveist totrusi õnnõ, a seol mehel um iks õigo jutt, ni lubati ka mehel kodo minnä, a toolõ naasele ülti, et sullõ hotalõ olõsi hako henna ala vaija, sõs jääsi sul ta suu ahtambas. Ni sõs jäi toolõ mehele iks uma raha kätte ni putu us tedä inäb pääle tuo kiäki ni oll täll elo otsani viländ tuod rahha kuluta.
H II 3, 352/4 (124) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Teisend.
Ütel mehel ol väega loriseja naane, tuo kõõ viimätse kelläs vällä, miä timä üsigi inne tiedse. Ni ütskõrra löüse tuo mies raha katla maa seest, a tuo naane tigo sai ka mano nägemä. Ni sõs mõtõl mies, et miä nu tetä, vett naane iks muu rahvalõ ärr kõnõlas, et ma raha löüse, ni sõs võetas mu käest ärr, a odot, ma märgi üte märgu. Ni ku sõs sai mies kodo ni ütel naaselõ, et jää sa raaskõsõs aas /pag. 353/ kodo, ma lää külä tarõ mano, sõs peräh võit sa minnä. A taha as joht tuo naane kuigi jäijä, a päse es ka kohegi, pidi iks jäämä, ni läts tuo mies küllä a raaskõsõ ao peräst tull tagasi,ütel, et kullä naasekõnõ, nu um hädää hukah, raudvasardõga sõda um väläh, ni edeots um jo küläh, küll tulõva pia siijä kah, a miä nu saa, kohes ma nu su ärr käkisi, ega mul nu muist kaiho olõ õi, ku sust. A naane naas tuod kuuldõh värisemä, ku viha lehes ni ütel, et käki nu minno kohe tahat, a tuo mies ütel, et kohes ma nu sinno muijalõ panõ, ku rehe all um vana kpsta tõrdu käki nu sinnä hinnäst, sinnä tiijä äi kiä otsi. Ni sõs läts ka naane tõrdu ala ni mies pand tõrdu kummalõ pääle, a sõs läts toi aidast peotävve kesvi ni puistas nuo tõrdu perä pääle, a sõs pand kanakõsõ pääle tsäünma. Ni nuokõsõ iks pessi sääl vasardõga tõrdu perrä vasta, nigu tõrdu tümisi, kõlisi käeh, a tuo naasõkõnõ all värisi, pudisi, et nu õnnõ um sõda säläh. Ni ku sõs sai kanal terä ärr söödüs, sõs kõrra ao peräst läts võtt mies tõsõ tõrdu alt vällä ni ütel, et sõda läts nu jo üle ärr, a küll nemä võti siih tohramist ni iks tahtsõ sinno ka kätte saija, ni pessi vasardäga tõrdut vasta, a hüä et sa all hellü tii is, muido olõs nimä sull elo vällä võtnu, a vett raha nimä iks otsõ ärr ni vei viimätse ärr, a sitä murõh mul rahast, ku sa iks alalõ jäi. Ni naasel ka oll hüä miel, et ärr sõa käest päsi ni sõs pääle tuo lätsi nimä mõtsa haina mano ni istõ nimä rattil sälä kokku kääntü, a tuol mehel oli liinast saija ostõtu, ni timä visas nu saija korgõhõ üles, nigu pillu õkva taadõ /pag. 354/ naaselõ rüppü, nu tuo naas imehtlemää, et kaegõ nu imeht, ku saija satas taivast, mia nu seo lugu um? A tuo mies ütel, et aga nu Jummal and ka pääle sõa saija satta, vatt vana rahvas iks ütlese, et pääle sõa tulõva hüä ao. A pääle tuo ku sai tuo naane muu rahva mano ni ärrki iks kõnõli uma mehe raha löüdmise ni naati ka mehe käest perrä kullõma, et määnes tuo raha oll, miä sa löüse. A mies ütel et olõ õi ma määnestgi rahha silmagagi nännü, a usuta as timä juttu, muudgu kutsuti kohtu ette ni ülti, et sa piät ärr ütlemä, kohe sa raha pani, vett su uma naane um nägijä, ku sa olt raha löüdnü. A mies ütel, et tuo um võls mu naane aja pallogi sändsit antsakit jutta, kas noid nu mändses jutus ka võit arvata; küsüge timä käest, sõs kuulõt, miä timä kõnõlas. Ni sõs küsüti tuo naase käest, et kas tõ meeli löüse su mies raha, nu timä ütel, et löüse külh, a sõs ütel tuo mies, et ütle kual aigu tuo oll, ni naane ütel, et tuol aigu oll, ku tuo raudvasardõga sõda oll. Ni ku sõs tuod muu rahvas kuuli, saa as kiäki arvu, ni küsüti jäll tuo naase käest, et konas tuo sääne sõda oll? A naane jäll ütel, et kaegõ nu, sõs sama oll, ku peräh viel saijo sattõ. A sõs naksi tuo pääle kõik tahvas naardma ni ütli, et taal naasel olõ õi inäb määnestgi õigõt juttu, ta muudgu aja vanna tsossi, ni naati naist naardma õnnõ timä jutto pääle, a miest inäb putu us kiäki, ni tuo mies oll nikavva tuo raha ärr käknü uma tiiju ala, nu säält iks võtt tedä veitsi viisi, kohe vaija oll, a tuole naaselõ näüdä äs kunagi, ni sai toolõ mehele elo otsani tuod rahha kuluta, nigu kunagi puudus tulõ õs.
H II 3, 369/79 (126) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Papi tapmine ja härä müümine.
Vanast elli kolmõkeske velitse üteh, ni oll näid kats tarka a kolmas oll turak tuhkapuskja, ni nuo targa iks tei tüöd, a tuo turak es tie midägi, muudgu sei õnnõ, ni sõs ütskõrra ütli nuo tõsõ vele tälle, et mine nu sa ka tie iks midägi tüöd, miä nii iäle saat, vett meil ka lätt jo sinno hallõs ravida, ni sõs läts ka tuo turak veli tüöhü minemä ni sai sinnä, koh tulekaho oll, ku külä palli, a timäkene ka muudgu haard iks olgi ni läüdäs viel inämb maijo palama, ni tekk sääl tüöd ruttu nigu higosi õnnõ. A perakõrra võeti timä sääl kinni ni pessti halusahe, et midä surma sa nu tiet, sa pant iks viel küllä palama, ku muu rahvas kistutasõ, kiä tuod ärr jõud kannahta. Ni sõs läts timä jäll kodo tagasi ni tõsõ vele küsse, et kas tei nu kohki tüöd ni sai süvvä, ni timä selet, et ma tei külh tüöd, nigu hamõ tsilkõ säläh, sääl külä palli ni ku mõni kotus viel pala as, sõs ma panni iks viel kurembahe säält palama, a ma sai viel pessä tüö iest päälegi. Sõs ütli tälle tõsõ vele takah, mis sa sõs ni ulli teko tei, sa iks võtnu pangiga vett ni valanu ka pääle, koh palli, sõs olnu tuo hüä tüö, a sa tei nu õnnõ kurja. Ni sõs tuo turak veli ütel, et anna aigu, küll ma hummõl tie nii, ni sai ka hummog, ni läts timä jäll küllä tüöd otsma, ni sääl näkk, ku üts mies kõrbõs aia nulgah zika, ni timäkene ka muudgu ku haard pangi kätte ni vett zialõ pääle kaldama iks lopsti zia pääle ni nuokõsõ jäll võti timä kinni ni peksi, et sa tükit mi tüöd ärr mutitama ni tsurkma, ku mi siih tüö pääl olõ. Ni tull timä jäll /pag. 369/ kodo, ni tuo tõsõ vele jäll küsse, et kas sai nu süvva tüö iest, a timä ütel, et es saa, muudgu pessä õnnõ sai jäll ni sõs küsse tõsõ, et miä sa sõs jäll tei, ni timä ütel, et a zialõ vali vett pääle, ku kõrbati, ni sõs jäll naksi tõsõ toist hagõma, et tohoh turak tuhkapuskja, sa iks mõista ai midägi, sa võtnu ni ülnü näile, et õnnista Jummal ja jakka Jummal, Talvsipühis lavva pääle panda, ni timä jäll ütel, et odot külh ma hummõl tie nii. Ni sai hummõl, ni magasi timä tuo üö ärr, ni sõs läts jäll timä küllä minemä ni näkk, ku mies situs tie veereh, ni timäkene jäll ütles toolõ, et õnnista jummal, ni jaka Jummal, Talvsi pühis lavva pääle panda, a sõs pahasi tuo mies ilmatuhe ärr, läpe es kaatsogi perse pääle aija, muudgu võtt timä kinni ni jäll pess tedä. Ni ku jäll läts kodo, küsse tõsõ, et miä sa nu täämbä ka sai, ni timä ütel, et miä nu tuo muud õigõ sai, ku pessä, ni sõs küsse tõsõ, et miä sa sõs jäll tei, ni timä ütel, et mis ma õigõ tei, sitjalõ anni jõudu, ni sõs pahosi vele väega timä pääle ärr, et sa iks kõgõ tiet antsakuhe, sa muudgu pitsitänü silmä kinni, vai kübäräkene silmi pääle ni käänd nu nõna tõistõ, kaenu us taalõ poolõgi. Ni tuo turak veli ütel, et hüä külh, küll ma hummõl tie nii. Ni sai ka pääle tuo hummog, ni läts jäll timä tied piteh minemä ni tuli tälle Jumala risti tie pääl vasta, ni timä jäll muudgu lits kübärä silmi pääle ni kai kõrvalõ, a sõs jäll kõik rahvas pahasi tuo pääle ärr, et kõik ristirahvakõnõ iks kumardas riste ni avutas Jumalat, a sa muudgu pakõt, ni sai timä jäll noidõ käest ka pessä. Ni saa as timäst iks tüö tegijat midagi ni läts jäll niisama kodo ni vahtsõ hummogu /pag. 371/ jäll märke, et miä nu saa tüös ette võtta, ni tei nu vele täll keelekabla ni tuo turak jäll läts mõtsa ni pand nuo keele maaha, ni tõsõ hummogu läts timä noid kieli kaema, ni oll esä tedõr keelih, sõs timä võtttedre keelist vällä ni naas tõist pessma, ni pess, pess pääle, perakõrra lask vallalõ mõtsa ni ütel, et seo um mi papa kikass, kiä kuri sinno ai mu kieli. Ni tull timä kodo ni tõsõ vele küsse, et miä sai, a timä ütel, et papi kikas oll kieli jäänü, a ma pessi tõist ni lasi jällkinna ärr vallalõ. Sõs ütli tõsõ, et tohoh turak, tuo oll jo esä tedõt, tuo jo väega kallis tsirk, sa toonu tiä ummõhtõ kodo. Ni timä jäll ütel, et anna aigu, küll ma hummõl tie nii. Ni läts ka vahtsõ hummogu kaema kieli, ni oll jänes keelihni jällki võtt timä jänese keelist ärr ni pess, pess täist, ni perakõrra jäll lask mõtsa ärr minnä, ütel, et seo um mi papi pini, ni ku tuo jänes läts mõtsa, sõs timä lask viel perrä villu, et miä piniõigõ kieli otsis. Ni sõs jäll läts kodo ni tõsõ vele küsse, et kas oll midä keelih, a timä ütel, et olõ õs muid, ku mi papi pini, ni ma pessi tõist ni jäll lasi vallalõ. Ni sõs kõnõli tõsõ, et ärr sa inäb nii teku ui, et sa jäll mõtsa last, miä um õnnõ keelih, tuo tuo kodo. Sõs läts jäll tuo turak vahtsõ hummogu kieli kaema, ni oll papikõnõ mõtsah käünü, oll siende lännü ni oll tõnõ jalgo piteh kieli sisse jäänü, ni tuo turak ka muudgu võtt ka tuo papi kinni, vett tiä kõgõ tuo papi pääle palvõs ni võtt tuo papi keelist vällä ni pes ni tapp tõist nikavva ku tappu tuo papp timä kätte ärr, ni sõs nõst timä tuo papi kodo, ni heit põrmadulõ maaha, nigu mürähti õnnõ, a sõs sai tõisilõ velile õigõ hädä, et nuo oll papp /pag. 372/ ärr tapõt, niütli nimä toolõ turakulõ, et mis sa sõkõ nu oll tennü, a tuo ütel, et vett ti mullõ ütli, et tuo kodo, miä um õnnõ, ni ma tõi kah, ega ti minno või ei kõvõras panda, vett ma veli ti sõnna kulsi, ma külh niigi näi hätä viländ nõstõh. Ni sõs märge nuo vele nõuu kokko, et miä nu saa, kohes nu olõsi seo papi kihä panda, vett tiidä, et sedä naatas nu väega kõvastõ takah otsma kõigit puoli, ni sõs võti ka nimä, vei tuo papi tarõ pääle. Ni tull ka kõva otsmine pappi takah, et kohes nu papp um ärr kaonu, ku kiäki ei tiiä, ni otsitas, a lövvä äs kiä kostgi kätte, ni tõsõ vele karisti toolõ turakulõ, et ärr sa Jumala peräst kellegi ülgu ui, koh papp um sõs vett tulõ hädä kõva kõigilõ, Ni naati jo papilõ puhtit tegemä, ni lätsi nuo targa vele ka papilõ puhtilõ, a tuo turak jäi kodo, a timä pahasi kotoh hirmsahe ärr, et kas ta määne kõrd um, et ma tapi papi ärr, a puhtit pidämä minno et võeta, kas ma papiga või papi eläjidega veidü vaiva olõ nännü, vett ma olõ külh nöide peräst joosetõlnu, anna aigu, ma ka lää puhtilõ, ni läts ka timä takah puhtilõ ni tõmmas ka sääl kiäki kuuldõh õkva vällä, et pappi tapma oli küll ma mies, a puhtit pidämä olt tie mehe, külh süömä juoma um ega mies, a pappi tapma kedägi. Ni sõs naksi kõik puhete rahvas timä käest lavva takast küsümä, et ah kas sa tapi papi, ni timä ütel, et ma tapi ja kiä kuri tedä sõs ai mu kieli, ni ma tälle sääl anni vallu, nikavva, ku kätte lõppi, a säält sõs naati jäll küsümä, et ku ärr tapi, kohes sõs pani, ni timä ütel a tarõ pääle panni, ni parhilla um viel sääl tõnõ /pag. 373/ mi tarõ pääl. ni säält ka sõs kõik puhtõ rahvas lätsi kaema, et mis lugu tuo um, a nuo targa vele lätsi ruttu ieh kodo jõõstõh jo, ni tapi sääl sika ärr ni vei tarõ pääle, a tuo papi võti tarõ päält ärr ni vei mõtsa, sinnä käke silla ala ärr. Ni sõs pääle tuo ka tuli kõik puhtõ rahvas sinnä pappi takah otsma ni ütli toole turakulõ, et mine sa tarõ pääle ni viska tuo papp säält maaha, sa vett tiijät, koh timä um, ni timä hing es tiijä tuost midägi, et papp oll jo tõisil velil ärr kasit tarõ päält, ni timä iks läts umma tiedmist piteh tarõ pääle, heitmä ni nakas pappi otsma, a tuo seenine oll kõik rahvast täüs, ni timä kai sääl üleväh, miä sääl all tetti, ni tundsõ külh ärr, et olõ õi inäb asi kõrrah, ni küsse timä viel puhtõ rahva käest, et kas ti papp karvaga ka oll, ni nuo ütli, et heidä nu maaha timä, määne um õnnõ, a timä jäll kitõist ümbre tsõõri ni silmits tõist ni jäll küsse maast,et kas ti papp sarviga oll, ni nuo jäll ütli, et toho turak mis sa nõvvat, sa muudgu heidä maaha õnnõ, sääne määne um, ni timä jäll iks sääl tarõ pääl kaitoist ni silmitseli ni jäll küsse, et kas ti papp nelä jalaga oll? Nuo jäll maah naksi jo tõist tõrõlama, et toho turak, heidä nu jo maaha, määne um õnnõ, mis sa timäst nõvvat, ni sõs timä haard kah õnnõ tuo sika kätte, ni keerahut hüäste timäga, ni virot timä papi naaselõ õkva päähä, ni tapp timäkõsõ ka viel ärr. Ni säält sõs kõik puhtõ rahvas naksi tänni, et nägä um nu hukah lugu, kae miä nu turak tekk kurja, hukas nu puhto ärr ni kõgõ elo mutit, ni nu viel tapp papi naase /pag. 374/ ka ärr. A saa as iks turakulõ tuost süüdü midägi, vett pappi saa as iks kostgi kätte ni ütli, et mine tiijä, määne tuo turaku tsorts oll, miä timä lorisi, ni lätsi rahvas jäll kodo minemä, a nuo vele ko jäll tuli kodo ni naksi märkmä, et kost meile nu süvvä saa, vett tõisilõ velile sai puhtillgi süvvä, a turakulõ saa as säält kah, ni sõs naksi nimä ütlemä, et ega veli muido ei saa, ku müüge uma härg ärr ni lätsi nu targa vele müümä ni käve mitmõh turuh ärr, ni kohki aa as tuod härgä ärr müüdüs. Ki sõs ütles tuo turak veli,et teil taga saa ai hüäste müüdüs, anna aigu, ku ma lää müümä, sõs näet, ku ma müü härä ärr nigu um müüdü. Ni läts ka tuo turak häräga minemä, ni läts tied piteh ni tull suur mõts vasta, sääl üts puu tie veereh räksahti, ni tuo turak ka jäi sinnä kottalõ saisma ni ütel, et ah sa tahat ka härgi osta, kiä sa üte ruubli annat? Ni puu paugahti tuo pääle jäll ni timä küsse jäll puu käest, et ah sa ängät jo kats ruublit, ni tuo puu iks räksõ umma räksmist, a timä lei tuo puuga jutalõ ni, ku pu räksähti kolmada voori sis timä ütel puulõ, et ah kiä sa kolm ruublit ängät, vett ma tuo iest nu hott või ärr ka anda sullõ, a otsi õnnõ raha, ni köüt timä ka tuo härä sinnõ tie pääle puu külge kinni lõiga piteh ni esi läts kodo tõisilõ ütlemä, et häräst lubati jo kolm ruublit ärr, ni tull timä kodo ni kõnõlõ tõisilõ, a nuo ütli, et tiiä äi, kohe sa nu härä pani, vett sa niiisama tuo härä ärr lõpõti, a timä ütel, et ko ma tiijä, et häräst õnnõ andas kolm ruublit ni läts timä ka rutu peräst tagasi tuod rahha otsma /pag. 375/ ni tull tuo puu mano, a midä, härgä inäb es olõ sääl kohki, a timäkene ka midägi muud, ku haard puu latva piteh kinni ni naas tõist rääpmä, et kos mu härg um vai kolm ruublit, odot, küll ma su hiesõ pulstita, sa tahat minnu petmä naada, nõs kisk ni rääpe tuod ruud, nikavva ku rääpe tõsõ kõgõ juurtõga vällä ni säält naas timä kaema, ku oll sääl kuusõ perse all uma paa täüs rahhani timä ka võtt säält uma kolm
ruublit ärr ni tõugas jäll tuo kuusõ tagasi umalõ asõmõlõ, ni ütel, et olõh ni istu nu, nii kui tahat, vett mul suka inäb asja olõ õi, ku sa mu raha ärr kätteanni. Ni sõs läts ka timä kodo, ni ütel tõisilõ, et kaeh, ti jovva as härgä ärr müvvä, a kae ku ma lätsi möi härä ni võti raha, nu um uma kolm ruublit käeh. Ni tõsõ jälll küsse, et kuis timä nii sullõ kkäätte sai tuo raha, ni timä selet, et ega ma umma raha või es puulõ lõpõtõ, vetttimä küll taha as hüä viisega anda, a vett ma võti tõsõ hiussit piteh kinni, ni panni pääle, et anna mu härg vai kolm ruublit, ni peräkõrra kisi timä üles pistü ne võti timä perse alt uma kolm ruublit vällä ärr väele, a sääl oll külh viel suur paa täüs rahha, ni tuod veli ma joht puutu us, minka mul asja olõ õs. Ni nuo vele küsse, et kas tuo raha iks sinnä jäigi mi timä ütel, et sinnä jäi külh, ni nuo ütli, t tohoh turak, tulõ nu üteh, ni näüdä meile kah, ni timä vei ka nuo targa vele sinnä ni sõs rämme nimä tuo puu üles, ni võti nuo targa vele tuo raha pütü säält ärr ni vei umma kodo ni pani aita ni opsi toolõ turakulõõ, et kae sa nu hüäste kotoh perrä, et lasku ui kedä rahalõ mano minnä, ku mi ärr kotost lää, ni ülgu ui ka kellegi, et meie raha um kotoh, ni karisti küll tälle väega kõvastõ, a kus sõs lätsi tõsõ vele kotost ärr ni sõs timä haaard saiba sälgä ni kävele iks ümbre aida tuo saibaga ni tull timä lell kaema, et midä surmä timä sääl käü ümbre aida ni um oma suur saibas säläh, undas ja undaas pääle ümbre aida, ni tuo kai kõrra aigu kavvõst, sõss ütel, et anna aigu, ma lää küsü timä käest, et miä timä käü nii, ni nakas ka tuo lell tulõma värehist sisse ni tuo turak nakas jo tämmi kovvast vasta, et kulõt lell, ärr tulgu ui mi poolõ, ni tuo jäll ütles vasta, et milles sõs nii, pujakõnõ, ma mingu ui ti poolõ, ni timä jäll ütles, et meil um nu raha aidah, ni ku sa tult, sõs vett ma su ka ärr tapa. A säält tuo lell iks nakas viel inäb väitama, kuis kuigi tuo raha mano saasi, ni timäkene ka midägi muud, ku ainult tuo saibaga õnnõ ni tapp ärrki tuo lellä. Mi ku sõs tuli tõsõ vele kodo, ni löüse nuo, et lell oll ärr tapõt, sõs küsse, et mis sa ummõhtõ mõtli, ku sa lellä ärr tapi, ni timä ütel, et mis timä sõs tükke mi poolõ tulõma, vett ma külh tedä keeli, et lell tulgu ui mi poolõ, a timä vett kullõ õs midägi tuost, ni ma tälle lahksi saibaga üte hüä hunni ni ärrki uinutä, Ni jäi tuo lell niisama, miä tapõt, tuo tapõt, ni pääle tuo kaldu tuol tõsõl targal velel naane nulka, ni ülti toolõ turakulõ, et sa mine kutsu riskätsi rahvas kokko ni kutsu kõik hõim läbi. Ni timä läts ka kutsma amastõ poolõ, ni kõigi pool ütel, et mehe tulku pidosihe, a naasa ärr tulgu. Ni tuli ka ristkätsi rahvas kokko, ni /pag. 377/ olõ õs kelgi naisi üteh, ni sõs ütli, et mis seo lugu um, a vett kutsmine um tuod piteh olnu, ni sõs tõrõldi tuod turakut, et miä sa nii olt kutsnu, sa piat nu minemä ümbre kutsma, et naase ka tulõma, ni sõs timä läts ni jäll kuts nii, et naase tulkõ ristkätsile, a latsi toogu ui üteh. Ni ku sõs tuli naase riskätsile, a es olõ larsi üteh, ni jäll ülti toolõ turakulõ, et tõõ turak, mine nu tuu´ ummõhtõ latsõ kah, sõs pahosi tuo turak ärr, milles tedä iks ni kurästõ kästi, ni pand ka timä kotoh tõrva katlahõ kiemä, a esi läts latsi tuoma. Ni tõi timä sõs nuo latsõ sinnä, ni vei katla mano, ni võtt nuo kõik korrast ette, ni naas tõisi ravitsõma, kualõ iks lapitsõga pand tõrva suuhto, tuo jäll oll valmis ni sõs pääle tuo pand timä jäll tuo riita, ni sai jo latsõ kõik riita ärr pantus ni perämäne ka ärr ravitus, sõs läts timä tarõ läve pääle, ni hõigas sääl ristkätsi rahvalõ, et tohoh, ti viel iks süöt, a ka mul umma jo latsõ viimäne ärr ravitu, ni riitagi ärr pantu. Ni sõs märge timäl tõsõ vele, et olõ õi nu inäb hüäste asi ni lätsi vällä kaema, ni sõs näi, miä turak tigo oll tennü, ni sõs muudgu ka pani pakku minemä, et ega nu hüvvä luku ei olõ, a timäkene ka muudgu haard uma tõrva katla sälgä ni jusk ka iks näil uma katlaga takah, nuokõsõ iks pagõsi ieh, et sõkõ she, timä saa meile järgi ni olõ mi jäll timäga hädäh, et paekõ nu õnnõ õigõ tuttu, a timäkene ka ei jää maaha, muudgu iks lõikas tõisil takah ni sai ka velile järgi, ni saa as vele muud midägi tetä, ku võtt iks timä ka hinnega üteh, ni sõs jäi nimä üte suurõ kuusõ ala üöses ni lätsi sinnä kuustö üles. A tuo rist- /pag. 378/ katsi hõim ka läts näid kõiki takah ajama, et kae mändse nimä kurä umma tennü, seo um näil kõigil nõo ütte peet olnu, ka sedä õnnõ ei või näile nu jättä ni nuo ka lätsi näil jälgi perrä takah ni sai ka sinnä kuusõ ala, koh nuo vele üöd oli, ni jäi sinnä üösesni naksi sääl hinele süöki kietmä. A nuo vele oli kõrra aigu ärr kuusõh ni sõs ütles tuo turak, et vele, ma taha väega kusõlõ, a vele ütli, et tohe sõkõ, kannaha iks innembä kusõ hätä, a ku kusõlõ nakat, sõs saat kätte, ni uot timä ka kõrra aigu, a sõs jäll tege, et ma inäb ei jovva kannahta, ma õnnõ kusõ, ni kussi ikah, ni juosk ka tuo ossõ piteh hõimu rahvalõ kaala, ni nuokõsõ tõrgahagi tuost, muudgu ütli, et nägä Jumalõ teno, ku lämmind vihmakõst nakas tulõma. Ni sõs pääle tuo jäll kõrra ao peräst ütel tuo turak veli, et ma taha sitalõ, ni vele jäll keeli, et äidse perält, naaku ui sitälõ, muido saat kätte ni olt otsah, kannahta ummõhtõ viel iks, a timäkene ütel, et a ma jo situ, ni sittõ kah ni sattõ jälll ossõ piteh noüle hõimu rahvalõ suu pääle ni nuo jäll oll heidüskelese, et seo inäb olõ õi hüä lugu, ku räpo satas taivast suu pääle. Ni kärra ao peräst pääle tuo jäll ütel tuo turak veli, et ka ma imäb ei jovva kuigi sedä katlat kinni hoita, et ka parhilla õnnõ pillus timä mul käest, ni vele jäll tõrõli, et tohoh sõkõ, pia iks viel nigu üsigi jovvat, vett sõs iks olt otsani käeh, ku jo katla maaha last sata. A säält tiinä jo täntäs, et kae vele ka õnnõ lätt katla parhilla käest maaha, jovva ai ma inäb kuigi hoita ni sattõ ka katla maaha noilõ hõimurahvalõ pääle, ni noukõsõ ka oll heitü viimäne armõtuhe ärr, ni pani kõik kaksõma, et võeh ni inäb olõ õi hüvvä luku, ku jo suuri tükä lastas ni naksi kõik uma kodo poolõ lahksõma, a ütel /pag. 379/ jäi viel säksa väits puu ala maaha, ni tuo ütel et anna aigu, ma lää võta uma väitse viel ärr, mis ma õigõ tuost sinnä jätä, ni läts väist võtma a nuo velekese oli nikavva puust maaha tulnu ni võti timäkese kini ni lõikse täl keele otsa ärr, et inäb hüäste kõnõlda saa as ni sõs jäll lasi vallalõ ni tuo läts ka sõs tõisil takah minemä ni täntperrä, et hõe, tulkõ tagasi, nuosama pagõhõja ummagi siih, kiä meile kurja tei, võtkõ nimä kini, a nuokõsõ näi, et sääne nöil takah tull, kiä oll jäle verine kõik, ni heitü tuo pääle põhatuheärr, a tuo takah tulija küll iks tahtsõ tõisilõ ka üldä, et paeku ui huupi, jääge saisma, a saa as timä muud üldä, ku läll, läll, a tõsõkõsõ pani tuo pääle viel kurembahe kaksõma, et nägä tulõ nu verine surm jo takah, ni pagõsi nimä hirmsa kõvastõ, nigu sitta heidi õnnõ, ni pagõsi pääle ilma pitteh tõsõkõsõ iks ieh, a tuo veritse suuga iks lõigas takah, ni joosotoli nima, nikavva, ku lõppigi mõtsa kõik viimäne ärr, a nuo vele lätsi kodo ni naksi jäll kõik üteh elämä ni eläse täämbätse pääväni vaest viel.
H II 3, 389/95 (128) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Jällki jutt kolmõst velest.
Oli muohavva kolm veljä, kats oli tarka a kolmas oll turak tuhkapuskja, ni nuo tõsõ vele iks oli tüö tegemisega hoolõh, a tuo turak es tie midägi, ni es käü kohegi, ni perä kõrra naksi tõsõ tõsist tõrõlama, et sõkõ she, ti nu sa ka iks midä, hott tühä iestki, mine nu mõtsa kütmä ku sa muud viisi ei itetä. Ni sõs läts tuo turak ka mõtsa, ni käve tuo päävä ärr ni näkk ka tetre, a es putu tõist, ütel et ta um papi kana ni läts kodo, sõs vele küsse, et kas sai midä tappa, a timä ütel, et papi kana näi külh, a tuod ma es taha tappa, ni vele jäll tõrõlasõ, et miä iks turak tuo turak, sa tapnu õnnõ ärr miä oll. Ni tõsõl pääväl jäll läts kütmä ni näkk jänest, a jäll ütel, et ta umm papi kikas, ega tuod tohe ei tappa, ni jäll läts niisama kodo, ni vele ütli, et kas tõi ka midä, a timäkene ütel, et midäs tuo nu õigõ tuvva, ma vett papikikast küll näi a ega nu tuod veli tappa tohe es, a sõs naksi tõist vele hagõma, et tigo she, sa veli tahe ei kedagi tappa, a sa kae õnnõ, miä silmägä näet, tuo lasõ maalõ. Ni ku läts tuo turak kolmadal pääväl mõtsa kütmä ni oll sääl mõtsah papp, tuo oll ka siende lännü ni ka turak tedä rõbahti õnnõ, ni haard ka uma püssä ni lask tuo papi ärrki maaha ni sõs püärd sälgä, ni vei kodo velile kaija et käe täämbä ma tõi hüä nästangu kodo. A ku vele tuod näi heitü väega ärr, et nägä nu hull, um papi ärr tapnu, miä nu seo pääle saa, ni märge, et veege nu timä ärr hoonõhtõ taadõ ni käkke ärr, lausku ui kelle sõnnagi, ni tei ka nii. A sõs tõsõl pääväl jäll läts tuo turak kütmä, ni oll sääl vana imä, tuo läts ka mõtsa tattõ otsma ni jäi jalga piteh tsirgu kieli sisse, a tuo /pag. 390/ turak muudgu tapp tuo ka ärr ni vei kodo, a sõs naksi jo vele tõist kõgõ suuga hagõma, et tohohull sa tapat nu jo kõik inemise ärr, miä näet, nimiä näil nu tetä, muudgu vaija naada vanalõ imälepuhtit pidämä, ni sõs tei ka puhto, ni kutsi hõimu kokko ni ütli, et ta vett meil vana imä um ärr koolnu, ni sõs tuli rahvas kokko ni matõti timä ärr, a sääl nakas tuo turak puhtõ rahvalõ ka kõnõlama, et ah tii mõtlõt, et vana imä esi kuoli, a ma taga tapi timä, midä surma timä mu kieli otsõ, ni pääle tuo viel naas seletämä, et ma tapi vett papi kah, a rahvas es taha tuod usku, a timäkene ka muudgu võtt rahva perrä, ni lätsi nimä pappi otsma, ni kai ka, kohe oll papp ärr tapõt, ni sõs läts jo helü kõigi poolõ lakka ni nuo vele ütli, et ega nu hüvvä luku ei tulõ meil kah, et mi ka iks panda süüdlases, et milles ti tälle turakulõ perrä kae es, et ega nu parembat saa ai, ku läke ärr pakku, a läke nii ku turak näe ei, muido timä sõkõ ka iks tulõ meile hädäs ütteh. Ni sis kobõ nimä uma asakõsõ kokko, miä oli üteh votta ni pani ütte suurtõ kotti, a tuo turak kai verest maast, mia nuo targa talliti, ni lausü us sõnnagi a ku timäkene löüse aida takast tuo koti ärr, miä velil oll pant, ni pand ka säält maaha midä tühjä tähjä, a esi kobõ kotti, ni sõs tuli nuo vele kah, es tiijä midägi miä kotih um, muudgu haari koti sälgä ni lätsi minemä, a saa as kuki kavvõtahe, naksi jo töhkatama ni ütli, et võeh, ärr väsüt väega, ni süvvä ka taha sõs istõ maalõ ni naksi süömä, a sõs tuo turak hõigas kotist, et võtkõ minno ka süömä, a sõs heitü /pag. 391/ tõsõ vele väega ärr, et kullõ na ilmatsõ perält, ku järgi tulõ, ni haari koti sälga ni esi valama, a tuo iks tänt kotist, et võtkõ iks minno ka üteh, ni juosi nuo tõsõ vele, nikavva ku inäb es jõvva, jäi jo kiel huulõ pääle, sõs viski koti maaha, a sõs hõigas turak kotist, et aijah, mis ti nii kõvastõ viskat, vett mu pää ärr purutat. NI sai sõs tõisil vell timä pääle süä täüs, et kaegõ nu äidse perält, koh timä um, ni mi suka nii pallo märrä, ni sõs võti tuo turaku vällä tapi tedä üte hüä kihätävve, ni sõs naksi süömä, a turakut es lasõ süögi lähkuhe, muudgu opsi, et mine sääl puuh um kodas tuo mine süö sa ärr, ni timä läts ka süömä, ni ütel, et sinno lubati mullõ tuo kodas naas väega pallõma, et kulla mies söögu ui minno, ma tulõ sullõ ütskõrra tarbis, sõs sa hõika õnnõ, et kodas mu veli, tulõ appi, sõs ma olõ sul man. Ni jätt timä ka tuo kodasõ söömäldä ni ku lätsi vele minemä, sõs timä ka näil takah tampma. Ni ku jäll käve vele hulga maad, naksi süömä, läts turak ka mano minemä ni ütel et ankõ mullõ ka süvvä, a nuo muudgu hürmüteli, et miä süvvä, ka kos ta nui, sääl um suurõ mõtsa hatt, tuo võit sa süvvä, ni timäkene ka läts hatta süömä, a tuo naas vasta pallõma, et kullä, kuku mies jätä tagasi, minno tullõ sullõ vaija tüöhü, a sõs sa hõika õnnõ, et hott mu sõsar, tulõ appi, sõs ma olõ abis. Ni kullõl ka timä tuod juttu ni oll tuo päävä söömäldä ärr, a ku sõs jäll süömä naati, läts timä ka mano, a vele ütli jäll, et kos ta nui, voi timä tulõ ka mi mano süömä, a ka sääl um kuss al mehitsit, /pag. 392/ nu võit sa ärr süvvä. Ni sõs läts timä noid mehitsit süömä, ütel, et ti olt mullõ ärr lubatu ma taha väega süvvä, ma olõ küll söömälda olnu jo, anuo naksi väega halusahe pallõma, et kuku mies, jätä meid tagasi, ku sullõ kunagi meid vaija tulõ, sõs sa hõika, et mehine, mu’ sulanõ, tulõ appi, sõs olõ’ mi man, ni kuuld ka timä tuod juttu ni jätt nimä alalõ, ni elli uma tühä kõtuga. Ni sõs sai nuo vele kuninga liina peräle, ni sääl oll kuningalõ hobõsõ karüst vaija, kiä jovvase ärr vahti nuo kuninga hobõso, ni lubati, et kiä ärr vaht suvõ otsa ilosahe, toolõ saa paremb hopõn palgas, a kiä ei jovva hüäste vahti, tuol pää otsast maaha. Ni sõs nuo tõsõ vele mõtli, et kuis mi seo turaku ärr saasi häötä, ni kaipsi kuningalõ, et kae mi veli mõist hüaste hobõsit vahti, pankõ timävahis, ni sõs anti ka turakulõ teedä, et olgu õnnõhibõsõ vahitu, muido pää maaha. Ni tuokõnõ küll poonät vasta, et ka must ei saa tuo tüö tegijät, a kiäki es kullõ, muudgu pidi öütsi minemä noidõ kuninga hobõstõga, a sõs tull täll hädä seeh hott mielde ni hõigas õnnõ, et hott nu sõsar, tulõ appi, ni oll ka hott täl väläh, ni tuo kaits nuo hobõsõ ni ilosahe kokko, et tuol mehel olõ õs midägi tetä, ni sai nuo hobõsõ väega hüäste ärrkaitsõtus, ni sõs vei timä nuo kuninga hobõsõ jäll kõik kuninga liina ärr ilosahe talli, ni kuningas näkk ni kitt väega tuod turakut ni ütel, et kõnõldas iks, et turak um, a kae miä timä ärr jõvd tetä, miä kiäki jõvvaai. A tõsõ veli jäll iks naksi timä pääle kieli kandma ni ütli, et ka mi veli vala vahast keriku üles, ni pand /pag. 393/ kerikohe papi lugõma ni kella lüömä. Ni kutsuti sõs turak ette ni ülti, et olh´gu sul õnnõ tuo tett, mi sa olt lubani, a timä küll ütel, et ma ei saatuod tetä, a vele muudgu tsütsuti kuningat, et ankõ tälle hirmu küll timä sõs tege, ni päse es kohegi, pidi tegemä kah. Ni sõs naas ikma murõhtama, et kuis ma nu tie, a sõs tull täl mehine mielde ni hõigas õnnõ, et mehine mu sulanõ tulõ appi, ni oli ka mehitse hulgana sääl ni küsse, miä vaija um, ni ku noilõ uma asä ärr selet, sis ütli nuo, et oho mies, olõ õi vikagi, küll saa kõik, ni naksi tegemä, kõik viimätse, ni mies muudgu kepiga näüdäs õnnõ, ni ku sai hummogu valgõ, oll kõik jo valmis ni papi ja lugõma seeh ni kellä löövä, ni sõs lätt kuningas kaema, ni kaes, kerik poha hüäste jo valmis tett ni imehteli väega, et võeh, võeh, muido üldäs, et turak tuhkapuskja um, a ka mändse tüö ärr tege, ku timä nu viel kolmada tüö ka ärr tege, sõs ma võta timä kuninga väüs. A velil oll tuo pääle hirmsahe süä täüs, et turak kõgõ ärr jõudsõ tetä ni ütli nimä viel kuningalõ, et timä viel iks tege kõgõ ärr mia õnnõ käset, a pankõ õnnõ hirm pääle, sõs tege, a muido joht tie ei. Ni sõs muudgu jäll panti toolõ turakulõ kari pääle, et ku sa õtat sändse latsõ ilma tuvva, kull um kuu kukruh, päiv otsa ieh, kõik kihä tähti täüs, sõs sa saat kuninga väüs, a muido pää maaha: Ni ol jäll turakul hädä käeh, kost nu säänest last ilma saija, ni läts timä mõtsa, naas kõgõ helüga ikma, olõ õs meelehgi keda appi kutsu, a sääl üte kõrraga kuuld, ku kodas linnäs timä mano ni ütel, et hüä mies, sõbra /pag. 394/ mies, midäs sa murõhtät, miä sa ikõt, ni timä ütel, et milles ma nu ikõ õi, mullõ anti sääne tüö tetä, ku kiäkiilma pääl olõ õi kuulnu, et kuninga tütrel saada sääne poig, ku kuu um kukruh, päiv otsa ieh, muuu kihä kõik tähti täüs. Ni kodas ütel, murõhagu ui viel midägi, küll saa viel kõik kõrda, küll ma otsi takah, ni läts tuo kodas mere pääle, sääl nu suurõ halva tõi üle meresändsit latsi, ni kodas võtt üte näil käest ärr, ni tõi toolõ turakulõ kätte, ni tuo tõi ka tuo latsõ ärr kuningalõ ni sai jäll kõigil väega hüä miel, et temäkõgõ tüö ärr jõudsõ tetä. ni sõs naati tälle tuod palga hobõst kätte andma, miä oll lepüt, a nuo tõse vele jäll tsütsuti, et miä äidsele timä tuo hüä hobõsega tege, ankõ tälle kõkõ halvõmb, ni ku sõs timä läts korjama hinele hobõst, opati tälle, et võta sa tuo hopõn, ni timä kullõl ka, ni võtt tuo hobõsõ, a tuo oll kõkõ halvõmb kuninga hobõsist, a timä vei tuo hobõsõ ni käänd sälläpidi maalõ, sõs sai tuost viel kõkõ paremb hopõn, nigu kellgi maa päälgi olõ õi säänest, ni poha virk ni kõva, ni sõs ülti kõigi poolõ, et kaeh, timä jõud kõik asä ärr talita, miä muu kiäki jovva ai, ni võeti ka timä kuninga väüs tuo pääle. A noil targel velil läts viel kurambahe süä täüs, et turak sai kuninga väüs, a näile saa as midägi ni naksi nimä jäll nõvvo pidämä, et kuis tälle kurja tetä, a tuo kuninga tütar naas ka toolõ turakulõ ütlemä, et milles sa lasõt velil hinne pääle ni pallo kaivata, ni tuo turak ka sõs läts kuninga manió ni naas kõnõlama, et ma iks tie, miä tie, a mul targa vele jõudva viel inäb tetä, ku ma tie, vett nimä vaalva tamme ladva kokko ni tegevä keriku sinnä /pag. 395/ pääle ni kuningas ka tuo jutu pääle kuts targa vele hinne mano ni ütel, et ka olgu õnnõ tuo tüö tett, miä olt lubanu, a nuokõsõ küll poonati vasta, et mi ei mõista tetä, ni mi ei olõ kõnõlnu ka tuod, a kuningas naas nöid tõrõlama, et ka tie olt targa vele, a saa ai tuod samma ärr teüs, a ka miä ull veli kõgõ ärr tekk, ni ütel näile, et ku õnnõ ei tie, sõs pää maaha. Ni oll noil targal velil hädä käeh, miä nu tetä, ni sõs nimä ütli, et läke kaegõ, vaest mi saa ärr tetä
kuigi tuo tüö, ni lätsi nimä mõtsa jõõ vierde, ni lätsi sääl tõnõ tõistõ tammõ üles ni naksi painutama ladvast alla, a jõvva as midagi tetä tammõ ladvalõ, a nimäkese iks kissiti ni vinnüti, miä iäle jõudsõ, nikavva ku peräkõrra pillu tõsõ puu ladvast jõko sisse ni uppu ärr, ni sõs sai näileuma ots kätte, a turakust sai suur kuninga väü ni ku kuningas ärr kuoli, sai timä viel peräkõrra kuningas ni elli uma naasega ilosahe.
H II 3, 395/8 (129) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Baaba pujast.
Vanast oll üts baaba, tuol oll väikene pujakõnõ, ni tuo naas ka hinele erä kesvä tegemä, a olõ õs täll kohegi muijalõ tetä, ku tekk sanna laba ala, ni sääl naas ka kesväkene ruttu kasuma, a mõtsast naas jänes ka orasihe käümä, ni sõs kõnoli tuo pujakõnõ baabalõ, et mul um kesväkene sanna laba all ni kõkekene um ka jo kesvä harinu. Ni tuo baaba opas, et sa mine sanna vahtma, ni ku jäll tulõ kükekene kesvä, sõs sa heidä tälle päitse päähä, suitsõ suuhtõ ni võta timä kinni. Ni pujakõnõ tekk ka nii, ni ku kükekene tull kesvä, heit timä tälle suitsõ suuhtõ, päitse pääha, a timä es jovva tedä kinni pitä, ni kaaas ka katsi ratsakalla kükekesele sälgä, a tuo pand ka mõtsa poolõ lahksõma, ni tuo baaba /pag. 396/ poig iks säläh, ni juosk iks mõtsa piteh, nikavva ku sai üte katõharaga kõo mano, säält juosk kükekene läbi, a tuo paaba poig jäi sinna harra maihõlõ hargulõ. Ni sõs naas timä säält mõtsast ärr tulõma, a oll väega süvvä mõtsa ärr saanu, nigu kuigi tunnõ as inäb kotust ärr ni mõsta as naada kodo tulõma, ni muudgu naas minemä õnnõ mõtsa piteh huupi, ni käve pääle, nikavva kuuld, ku timä üte pini haukmist, ni sai timäl väega hüä miel, et ka nu saa ma rahvahe, ni nas tuo helü pääle sinnä minemä, a ku sai mano, löüse sääl üte pini päälu õnnõ, muud olõ õs midägi, ni võtt timä tuo pini pääluu, pand kaalketti ni naas jäll edesi minemä, ni sõs kuuld timä edepuul hobõhõ hirnumist, ni sai jäll hüä miel, et nu ma saa rahvahe, a ku sai sinnä, koh tuo helü oll olnu, olõ õs sääl muud ku hobõsõ pää luu õnnõ maah, ni võtt timä, pand tuo ka kaalkotti ni läts jäll edesi minemä, ni kuuld ku üteh paigah kikka kirgvä, ni läts jäll hüä mielega tu helü pääle, et nu ma saa rahvahe, a lövvä äs sääl ka üttigi muud ku üte kikka pääluu, ni pand tuo ka kaalkotti, a esi iks läts edesi, ni naas kullõma, ku üteh paigah kuuldu rõiva mõskmise helü, ni timäl sai väega hüä miel, et nu ummõhtõ saa ma rahvahe, ni naas sinnä poolõ väitämä, a ku sai mano, löüse säält kats tõlva õnnõ, muud midägi, ni pand nuo tõlva ka kotti ni läts jäll umma tied minemä. Ni peräkõrra sai ka iks mõtsa vierde, ni sai kuninga lijna mano, ni läts lijna ka illo kaema, a sääl lijnah oll väega suur pahandus rahval, vett kuninga tütrel oll rõnda pääle raud pakk kasunu, ni oli jo kõik ilma tohtre kokko kutsutu, et kas kiäki jõud tedä terves teta, a es naka kellgi nõo külge /pag. 397/ ni kuningal oll väega suur pahandus, ni lubas tohtre kõik maaha tappa, ku tütärt terves ei tee, ni tuo baaba poig käve ka lijna piteh ni ku kuuld tuod hätä, ütel et nägä nu tuo määne asi um terves tetä, ma küll teesi terves, ni viidi ka timä tuo pääle kunninga mano, et kaeh, seo mies lubasi su tütärt terves tetä, ni kuningal ka hüä miel, ütel et mul um tütär säitse ajastaiga haigõ, ni tedä jovva ai kiäki ärr arsti, a sa nakka mu tütärtarstma, ku arsti ei jovva, sõs muidõ tohtrega üteh pää maaha. Ni sõs tuo baaba poig ka midägi muud, ku võtt uma kaalkoti õnnõ kätte, ni sõs viedi timä kuninga tütre mano, ni sääl timä ka midägi mud, ku puist uma kaalkoti maaha ni tuli säält kõik nõo vällä, miä seeh oli, ni naksi ello, pini pääluu naas haukma, hobõsõ pääluu hirnma ni kikka pääluu kirgmä, ni tõlva ka naksi mõskma, ni tuo pääle naas kuninga tütär ilma väega imehtelemä, et kae midä viel ilmä pääl olõ õi nännü, võe, võe, määne ime, ku nii antsakut hellü tegevä ni tuo pääle naarahti kuninga tütär, a sõs tsilgahtu ka raudpakk rõndõ päält maaha, ni sai tuo kuninga tütär terves. Ni ku sai kuningalõ tiedä, sai tuol väega hüä miel, ni nõvvatõlli, et kes tekk terves, ni ülti, et baaba poig, ni sõs mõist kuningas, et ka ma olõ lunanu uma tütre taalõ ärr anda naases, kiä terves tege, ni nu saa baaba poig timä hinele ni laulatõti ka nimä ärr, ni sõs saat kuningas baaba puja uma naasega kiódo minemä, ni and näile kõikõ hüvvä, varra pallo ütteh. A vana baaba murõht väega kotoh, et kükekene vei nu mu puja ärr mõtsa, kost nu mullõ poiga saa, kost timä inäb kodo saa, ni oll tuol baabal ka üts rakakõnõ, tuo hauk iks väläh, et baaba poig tulõ kodo, kari ieh, kari takah, raha karp käe pääl, /pag. 398/ nuor naane käe peräh, a ku baaba tuod kuuld, võttpaalka kätte ni lei kutsikõ jalost maaha, et mis sa vana hott tsortsi, ni jäi tuo rakakõnõ maaha uijatama, a tull ka baaba poig kodo suurõ kellä mürinäga, oll uma nuor naane üteh ni hulk hüvvä varra kah, ni ku imä tuod näkk sai täl väega hüä miel, et rakakõnõ oll õigust ülnü, ni võtt timä tuo rakakõsõ, pand timä villavakka, hoit ni süöt tõist sääl, ni sai aigupitte raka jala ka jäll aigupiteh terves, a tuo baaba poig naas uma naasega ni tuo suurõ hüäga ilosahe elämä ni um jutusgi otsah.
H II 3, 407/16 (131) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Kuningapoig saadavahis.
Vanast oll üts kuningas sõaga mere pääl ni kaesõ nimä, ku mere saareh üts tuli palli, ni sõs lähät kuningas kolm sõsmiest kaema, et mis sääl sääne tulõkõnõ um, nigu mändseh anomah õnnõ, ni vana halva sääl tuli veereh karksi, ni ku lätsi soldani sinnä tuli vierde anni vana halva noile soldannõlõ ka viina, ni sõs naksi nuo soldani ka sääl tuli veereh kargama, ni laulma, inäb tulõ õs näil mieldegi, et näil vaija /pag. 408/ ärr kuninga mano minnä sõnna viemä, ni kuningas saat tuo pääle jäll kolm sõamiest kaema, et kohes nu innitse jäi, ni nuo lätsi tuli vierde, a noilõ ka anni vana halva viina juvva, ni jäi nuo ka sõnnä, olõ õs tuostinäb tekogi, et vaija ärr minnä, et vett kuningas meid uot. Ni peräh tuod läts kuningas esi kaema, et miä sääl nu um, ku inäb tulõ õs sõamehe tagasi, ni läts timä kõgõsõaga, a ku sai tuli vierde, anti tälle ka sääl viina, ni lei timä a sääl kõgõ sõaga kuläsna pääle ni sai tälle jo tõnõ miel ni mõtõ, ni inäb taha as muud, ku tälle kotoh ka säänest viina saasi, ni naas sääl pääle nuijama, et näüdä mullõ ärr seo pruom, kuis säänest tetäs, a nuo halva ütlli, et lupa ärr meile tuo, miä sul ilma tiedmaldä kotoh um, ni tuo kuningas ka mõtõl, et miä mul õigõ m ilmä tiedmaldä, mul olõ õi midägi, ni lubas ka timä puro pääga tuo ärr, ni sõs opas tälle vana halv tuo pruomi kätte ärr, a täl olõ õs meelehgi, et täl naane kotoh sedä piteh oll. Ni sõs läts kuningas kodo, ni ku sai peräle oll timä katõsa ajastaigamere pääl ärr olnu, ni ku tull kodo, juosk tälle säitsme ajastaga vannu nuor pujakõnõ vasta, ni ütel, et tätä, tätä, kuis sa nu minno ärr lubasi, ni sõs läts tuol kuningal väega hallõs umma lubamist, a midägi või ei tetä. Ni eläs tuo tsurakõnõ mõni aig ni ütles, et tätä, vett mul nu vaija naada ärr minemä, sinnä koh sa minno lubasi, ni tuo kuningas taha as joht midägi tegemist tetä, a päse es kohegi, pidi iks uma puja ärr lähätämä, ni läts tuo poig minemä, a tull jo tälle tie pääl perremies vasta ni ütel, et kos sa mul ni kavva oli. Ni sõs vei timä tuo kuninga puja umalõ poolõ ni ütel sääl, et sa jäät nu mul perremehes, kotto hoitma /pag. 409/ et ma lää nu ütsõs üös päiväs kotost ärr, ni sa võit kõik kotusõ ärr kävvä, a ütte huonõhe õnnõ ärr mingu ui. Ni sõs läts ka perremies ärr ni jäi tuo maja kõik kuninga puja kätte ni tuo ka kai kõgõ maja läbi, ni kai tuod hoonõht kah, midä kästä äs puttu, ni näkk, ku oll sääl üts tsirk ni oll hopõn, ni tuol hobõsõl oll liha pant söögis, a tuol tsirgul oll kaara, ni saa as näile kummalõhi süvvä, ni tuo hopõn ütel, et tsõõrahuta minno ümbre, ni tuo võtt tsõõrahutt kaj, ni sõs sai tuo hopõn inemisesni naas kuninga pujalõ oppama, et ka kaeh, küll pandas sinno ka peräh siijä, koh ma olõ, a nu edimält lastas sul hüvvä ello ellä, nigu mändsel noorikõl, a küll peräh tulõ sul ka hädä, kae nu minti ütsäs pääväs ärr a tõistkõrra mindäs kuvvõs pääväs, sõs sa jäll tulõ tsõõrahuta minno. sõs ma jäll kõnõla sullõ, ni ütel viel tuo hopõn, et vaelda sa mi söögi ärr, ni timä vaeld kah, ni sõs jäll tsõõrahut tagasi, sõs sai jäll timä hobõsõs, ni läts kuninga poig ärr. Ni ku tull perremies kodo, ni küsse, et kas käve sääl, a timä ütel, et es käü, ni sõs perremies kitt, et hüä külh, ni tõsõl pääväl jäll ütel perremies, et nu lää ma kuvvõs pääväs ärr kotust, kae nu jäll ilosahe kodo perrä ni sõs jäll läts kuninga poig hobõsõ mano ni tsõõrahut tuod ni sai jäll timä inemises ni naas jäll kõnülama, et kae nu kuis mi pakku ärr saasi minnä, et kae sa nu kõik valmis, miä vaija um, ni opas timä kuninga pujalõ, et säält sa võta hinele hari, säält tahk ni säält rätt ni pand ärr umma tiijäsihe, sõs mi lää, kae, kas mi saa pakku minnä, vai saa ai, a küll tulõ, ma sullõ ka sändse sama kapsta kätte, ku mullõgi, ku ärr õnnõ pakõ õi. Ni sõs otsõ ka kuninga poig nuo asä ärr takah, ni ku tull perremies kodo, ni küsse, et olt kaenu, /pag. 410/ a timä ütel, et ei olõ,ni oll perremehel jäll hüä kõik, ni sõs pääle tuo läts jäll perremies kolmes pääväs ärr kotost, ni jätt iks timä kotto hoitma, ni timä jäll muudgu läts, keerahut tuod hobõst ni ni sai jälkinna tuo inemises, ni ütel, et kaegõ nu õnnõ kuigi minemä ärr saasi, ni sõs ütel viel toolõ kuninga pujalõ, et keerahuta sedä tsirku ka ümbre, ni timä keerahut kah, ni sõs sai tuost tsirgust kuninga tütär, ni sõs ütel toolõ, et sa mine nu kohe Jummal sinno avitas, et ega nu sinno naata ai takah ajama, a ka meid aetas takah ni mi olõ hurmäh hädäh, ni sõs võti nimä nuo asä ärr, miä oli valmis kaedu, ni sõs ütel tuo hopõn, et keerohuta nu minno jäll ni sõs keerohut kah, sõs sai jäll timä hobõsõs, ni sõs istõ kuninga poig tälle sälgä, ni sõs lätsi nimä pakku minemä, a võti viel vana halva jõvvu pusara ka üteh, säält iks võti nimä, jõi jõudu ni pagõsi. A ku tull vana halv kodo, ni kai koh timä kodo hoitja um, ni hõik tuod, a olõ õs kiäki, kiä hellü vasta tekõ ni sõs läts ummi hounit kaema, ni näkk, ku kõik oll puusta, ni sõs timä ka muudgu haard uhmrõ ni pekle nõõ sälgä, ni ütel, et uhmõr hõõrä, pekel pessä, ku ku järgi sa sõs ärr neelähä, ni sõs nakas ka uhmõr hõõrdma ni pekel pesmä ni nakas ka järgi saamajo, sõs käsk tuo hopõn kuninga pujalõ, et heidä nu hari maaha, ni tuo heit kah, ni sõs sai sääne ilmatu suur mõts, nigu saa as kuigi üle es ümbre, ni miä nu vanal halval tetä muudgu jäll uhmrilõ sälgä ni naas kodo tagasi virotama, ni ütel et hõõrä uhmõr, pessä pekel, kodo lää, kirv tuo, maha rao, järgi lää, kätte saa, ärr neelähä. Ni tõi ka timä kotost kirvõ, ni muudgu naas mõtsa maaha ragoma, ni mulku tegemä, kost läbi pääsesi, ni sai ka mulk tettüs, ni tahtsõ timä kirvit sinnasamma unikuhe panda, a tigalanõ kuri näkk tuod ni naas tännü, et näe, näe, kuulõ, kuulõ, kohe kuri kirvõ pand, kohe vainlanõ vasara vaotas, ärr lätt, ärr võta, ni saa as jäll täl muud, ku läts vei iks kirvõ kodo ärr, a sõs jällki uhmrõlõ sälgä ni järgi undama, ni ütel, et hõõrä uhmõr, pessä pekel, ku järgi saa, ärr neelähä. Ni sai timä jäll pagõhoijlõ jo säitsme versta lähkuhe, ni naas jo maa all tõnksma, ni sõs ütel jäll tuo hopõn kuninga pujalõ, et karga maaha, kae kullõ, kas lähkuh jo um, ni tuo kullõl kah ni ütel, et lähkuh külh um, ni sõs jäll opas hopõn, et heidä tahk maaha, ni heit kah, ni sõs sai poha suur mägi näile taadõ, nigu saa ai ei üle ei ümbre, ni sõs naas vana halv tänni, et nägä nu vadilasõ, ärr umma taho ka toonu, miä ma muud saa, ku jäll minnä kodo, ni tuvva kotust tuura ni lapja, ni mäele mulk tetä. Ni sõs tõngas ka timä kodo ni tõi kotost nõo, ni tekk mäele mulgu sisse, kost läpü päsesi, ni sõs ütel, et kohes mul nu nõo olõsi panda, kodo olõ õi aigu minnä viimä, ni ütel, et odot, ma panõ siijä puhma sisse, a jäll tigalanõ sõkõ naas tänni, et ärr läät, ärr võta, ni avta as midägi muud, ku pidi jäll kodo ärr viimä, ni sõs muudgu jäll ütel uhmrõlõ, ni peklele, et hõõrä ni pessä ni and vallu, et ruttu järgi saasi, ni naas ka jo lähkuhe saama, maa jo tõnksõ all ni karas tuo kuninga poig maalõ ni kullõl, et lähkuh umma, sõs kask tuo hopõn, et heida rätt ka maaha, ni heit ka räti, a sõs sai näile tuline jõgi taadõ ni sai vanal halval jälle hirmsahe süä täüs et miä nu saa, saa ai kuigi näid pagõhõjit kätte, ni ütel, et ka nu umma nimä mu käest pääsnü, ni sõs või es timä midägi tetä, muudgu läts suurõ vannise ni täntämisega tagasi, a tuo kuninga poig iks läts tuo hobõsõga edesi, ni sai nimä tuo lijna ma- /pag. 412/ no, kost tuo hobõsõs saanu kuninga poig peri oll, ni koh timä esä oll, ni sõs ütel timä kuninga pujalõ, et sa mine nu mu esä lijna, ni lüö sääl saadavahis, a minno lasõ mõtsa vallalõ, ma lää ärr ilma, a ku sul minno kuna vaija um, sõs sa tulõ siijä ristteije pääle ni siih valvahuta õnnõ, sõs ma olõ sul man. Ni sõs tekk ka nii, ni sai tuo kuninga poig lijnah saadavahis, ni ütskõrra läts tuo kuninga tütär ka sinnä saata kuulätama, ni naksi tuo saadavahiga jandama, ni sõs hullamisõ pääl rappu tuol saadavahil küpär pääst ärr, ni näkk tuo kuninga tütär, ku tuol saadavahil välgähtükullanõ pää otsah. ni küll pand timä ruttou kübärä päähä, a tuo kuninga tütär iks näkk ärrki timä kullatsõ pää, ni naas pääle tuo muudgu esäle pääle ajama, et kae ma õnnõ sää seolõ saadavahilõ ärr, a tuo kuningas pahasi väega tuo jutu pääle ärr ni ütel, et kas sa nu ullis olt lännü, ku sa tahat saadavahilõ ärr minnä, tuo um jo seo kõgõ põlatump maailma pääl, a sa taalõ läät, kas ma ni kuninga sugumaist hinele saa ai vävvüs. A tuo kuninga tütär ütel, et ka ma õnnõ lää seolo saadavahilõ, a muilõ ma ei lää, ni peräkõrra ütel kuningas süämetävvega, et ku sa ni väega tahat, sõs mine pääle tälle, ni sõs sai ka tuo kunnga tütär taalõ saadavahile ärr pantus. A sõs tull sääl lijnah rahval suur murõhis pääle, ku võõra maa sest tuli kolm kuningat kõik tuo maa kuninga pääle, ni oll jo sääl maa rahval väega suur hädä, et tiijaki ii, miä nu saa, ni oll jo kõik lijn musta rõivastäga kinni katõt, kõik rahvas ikki murõhti, ni sõs ütles tuo saadavaht umalõ naaselõ, et ma lää ka vällä, kae kost midä veidikese tüöd haarus, vaest saa mõnõ pindre luvva, anda määne katskümmend tingä, tuo ka hüä. A timä naane /pag. 413/ kield teda väega, et mingu ui, a timä üttigi es jätä minemäldä, ni läts ristteije pääle, ni sääl valvahut õnnõ, ni sõs tull tuo kuninga poig vällä, ni timä kõnõli taalõ, määne hädä rahval nu um, poha suur, et miä nu saa, a tuo ütel, et olõ õi hätä viel, küll ma tulõ siijä, ku vaijaum, sõs sa istu õnnõ mulõ sälgä ni sõs mi näüdä võõralõ väele. Ni ku tuli võõras sõda lijna ala ni oll jo rahval suur hädä käeh, sõs tull ka saadavaht tulitsõ hobõsõ säläh ni ragi uma mõõgaga karsi poolõ ni rõhk tuo võõra väe viimätse purus maaha, ni jätä äs inäbät üle, ku kolm sõamiest. Ni ku tull sõs tuo saadavaht lijna tulõma, oli kõik rahvas timä ieh põlvilõ maah, ni kumardi tedä ni oll kõik lijn verevite rõivastõga ärr ehitet, ni ütli tälle, et võta nu hinele massu, miä iäle võtat, kõik sullõ andas, a timä es võta inäbätmassu ku katskümmend tingä, ni sõs läts timä naase mano, ni näüdäs toolõ umma katskümmend tingä
ni ütel, et kaeh, miä ma sai, a ku kotun istnu, saanuus midägi. A nuo kolm sõamiest oli umalõ maalõ pakku päsnü, ni nuo tõi viel katõvõrra sõtta hinnegaüteh, ni tuli jäll tuo lijna pääle, ni oll jääll rahval väega suur murõh, ni kõik ütli, et miä nu saa, ega nu päsemist inäb ei olõ, tuo kõrra viel pässi ärr, a ega nu kiäki tulõ õi inäb appi. Ni tuo saadavaht jäll ütel umalõ naaselõ, et anna aigu, ma võta lapjo, ni lää kaema, kas ma saa jäll koh pidrit lüvvä, saa jäll vaest midä that, a timä naane jäll kield, et miingu ui, et kõik lijn um väega murrõh, ni nuo taha ai kiäki su tüöd, a timä ütel, et ma iks lää, sõs ütel naane kah, et mine nu pääle, ni timä läts jäll ristteije pääle ni sääl valvahut jäll ni tull hopõn vällä, /pag. 414/ni karas timä jäll tuolõ sälgä,ni sõs muudgu kihot võõralõ sõalõ vasta, ni ku läbi lijna läts, oli kõgõl rahval käe vaelihe, ni palsi Jumalat, et aga nu vaest mi jäll ärr päse, ni timä läts ka uma hobõsõga võõralõ sõalõ pääle, ni sääl pess, rõhk nimä viimätse purulõ, miä esi, tuo esi, miä hopõn, tuo hopõn, ni jätä äs inäbät üle, ku kats soldanni. Ni ku sõs timä lijna tagasi tull, oli kuningas ni kõik rahvas põlvilõ maah värehtide pääl, ni ütli tälle, et võta nu õnnõrahha ni pallo ku tahat, a timä es võta üttigi inäbät massu, ku katskümmend tingä, ni sõs lask timä uma hobõsõ risttiele vallalõ, ni läts kodo naase mano ni näüdäs tälle, et kaeh, miä ma jällki täämbä ärr sai, a miä nu tuost õigõ saanu, ku kotoh olõs maanu ni naane ka iks kitt, et hüä külh. A nuo kats ärr paenu sõamiest lätsi umalõ maalõ ni tõi säält viel pallo suuremba sõaväe üteh, ni tuli jo kuus maailma kuningat seolõ kuningalõ pääle, ni oll jo sääne hädä lijnal, ku inäb tiijä äs kiäki miä tetä, ni kõik ütli, et nu iks õnnõ lijn ärr purutõdas, ni oll kõigil häta, murõht viländ, ni sõs ütel tuo saadavaht jäll umalõ naaselõ, et ma lää jäll liijna ni kae, kas saa vaest mändse tingäkest, a naane kield. et tohe mingu ui, kõgõ rahval um jo ni suur hirm, miä sa nu viel vällä otsma läät, a timä ütel, et ma iks lää, ni sõs ütel timä jäll kah, et mine nu pääle sõs , ni läts timä jäll ristteije pääle ni välgähüt sääl õnnõ ni tull jäll tuo sama hopõn risttiele vällä, ni sõs naksi nimä väega ikma ni murõhtama ütstõsõ kaalah, et nu umm iks meil väega suur hädä ni valu, ni um väega rassõ, a kaego` viel, kuis mi saa kõrda, ni lätsi jäll nimä suurõ räüsäga võõra sõaväe pääle, ni kihoti kõge jõvvuga noid maaha, nigu suur vorrin oll õnnõ, ku /pag. 415/ võõras vägi juosk maaha, ni tapi nimä kõik viimäne puhatumas maaha, nigu üttegi inäb jää äs üle, ni sai tuo võõras sõda kõik otsa, a täll hinnel lasti ka jalg ärr, ni läts timä lijna tagasi minemä, sõs pand saapa seerest verd vällä nigu kaost purgas, ni säältuli tälle rahvas vasta ni kuninga tütär tull ka kaema ni tuol oll väega tedä hallõ, ni võtt uma kullatsõ räti pääst ni mähke timä jala kinni ni sõs jäi ka vere jouskmine maaha. Ni sõs pakuti jäll tõlle väega pallo rahha ni kõikõ hüvvä vaarra, a timäes võtä jällki inäbät, ku katskümmend tingä, ni läts jällki uma kodo, a tuo hobõsõ jäll lask timä risttiele vallalõ, ni tuo läts jäll umma tied. Ni pääle tuo tekk tuo kuningas poha suurõ joogi, et ka Jummal um meid avitanu, ni um meid sändse hädä käest ärr pästnü, nii kuts timä kõgõ ilma rahva kkokko pidosihe, a tuost olõ õs juttugi, et umma tütärt ka olõsi vaija kutsu. A ku jo oli kõik rahvas kuoh, sõs ütel tuo tõnõ kuninga tütär, et tätä, kõik ilm um jo kuoh, akas sa sõs ummõhtõ mu sõsart ka kutsu ui, vett timä kaiks su tütär um. A tuo kuningas ütel, et milles timä läts üle mu keelu mehele, timä kullõ õs mu sõnna, ni ma ka timäst taha ai midä tiedä, a tuo kuninga tütär iks pallõl väega, ni peräkõrra ütles tuo kuningas, et mine nu kutsu sõs pääle timä kah pidosihe. Ni sõs läts timä kutsma, ni näkk sääl, ku timä sõsarõ mies oll sängü pääl haigõ jalaga, ni sõs näkk tuo kuninga tütär, ku timä kullanõõ rärr oll sääl põlvõ pääl ni oll põlv tuoga kinnii mähit. Ni sõs timmä läts kodo tagsi ni kõnõli esäle, et ka ma nu tiijä, kiä um mi kõiki iest väläh olnu, a tie kiäki joht märgi is tuod, a mu sõsarrõ mies olgi tuo, ni sõs sai kuningal ka väega hüä miel tuo /pag. 416/ pääle ni sõs läts kuningas kõgõ sõaväega ni suurtõ pillega ja parapantsikidega tälle perrä ni kuts tedä suurõ iloga praasniku pääle, a timä es lää, inne ku läts ristteije pääle ni sääl valvahut õnnõ, sõs tull jäll tuo hopõn vällä, a sõs sai tuost hobõsõst kuninga poig, ni sõs tundsõ tuo esä ka uma puja ärr, ni sai täl väega hüä miel et tälle poig ka jäll kätte sai, ni sõs sai tälle tuo väü ka hüäs, ni võtt timä tuo ka hinne manoelämä, ni tuo kuninga tütär ka sai jäll armsas, et timä mies oll kõgõlõ lijnalõ hüvvä tennü, avitanu ku jo suur hädä käeh oll, a muido ütli tälle, et ka sa läät säändsele saadavahilõ, a nu sai timä mies viel kõigist auusamp.
H II 3, 417/9 (133) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Veli ja sõsar.
Vanast oll kolmõkeske velitsit,ni oll näil üts sõsar, ni tuo keskmäne veli käve iks mõtsa hinele tarrõ tegemä, a sõsar vei tälle iks süöki perrä, ni tuo vanõmb ni noorõmb veli võti hinele naase, ni sõs ütel tuo keskmäne veli ütskõrra sõsarallõ, et kost nu mullõ nakkas naist saama, ni tuo sõsar ütel, /pag. 418/ et kos ma nu õigõ tiijä, ni veli jäll ütel, etvaest sa tult ärr mullõ? a sõsar ütel vasta, et velekene, olõ õi ilmah kiäki tuod kuuldnu, et velest saanu sõsarallõ mies, ni sõs ütel veli, et sõs saa ai mullõ kostki naist, ni muudgu sõsarõl iks vaija süöki perrä tuvva, ni tuo tõi kah, ni tekk tuo veli iks tarrõ, nikavva ku sai tarõ valmis ni pand tarõlõ põdraluist pöörä ette ni sõs ütel sõsarallõ, e tka sa siijä ma panõ su sisse, ku sa mullõ ärr tulõ õi. Ni miä nu sõsarõl muud tetä, ku minnä sõs minnä, ni läts timä aita rõivilõ pandma, ni tuo veli pand lõvi ussõ pääle vahtma, et pakku päse ei, a timä süläs õnnõ kirstu pääle ni sõs kõnõli tuo slg lõvilõ vasta, ku lõvi iks küsse, et kas olt jo valmis, sõs slg iks ütel, et olõ õi viel, ni kõnoli nikavva ku ärr kuivi, atuo sõsar läts sainapilust vällä ni läts pakku ärr mõtsa ni läts mõtsa piteh, a sõs kuuld ku tuo lõvi ka tull tälle järgi tulõma, sõs timä läts ütte kuustõ üles ni ku lõvi tull täl takah, es saa tõist kätte, muudgu otsõ nuhkõ mõtsa piteh ni peräkõrra jäll läts tagasi ni sõs tull tumä kuusõst maaha ni läts edesi minema, ni läts pääle nikavva ku sai halva poolõ, ni jäi üöses sinnä, ni sääl oll tuot halval illos tütär kotoh, tuo võtt tedä ilosahe vasta. a olõ õs kuki pallo aigu, ku tull ka vana halv kodo ni hõik jo kavvõst, et tütär Päiväse, pästä värä annuska arota vallalõ, häräsitt häitses, lehmäsitt lagonõs. Ni sõs jusk ka tütär vasta ni lask vana halva sisse, ni ku tull tarrõ õnnõ ni ütel ärrki, et miä siih võõras hais um, kiä siih um, ni tuo tütär ütel, et olõ õi kedägi võõral maal kõrbatas tsika õnnõ, a üttigi usu us timä muudgu naas tarrõ /pag. 419/ pitteh käümä ni otsma, a es lövvä midägi, vett tuo tütär oll uma külälise ärr hüäste käknü ravvatsõ mõhe ala, ni vana halv küll käve mõhest müöda a üttigi es kae ala, ni peräkõrra jätt otsmise maaha ni heidäs magama ni sõs läts jäll tuo tütär, nõst mõhe kaasõ üles ni ütel, et ka nu õnnõ läke mi ärr pakku, ku timä nu üles tulõ, sõs hüvvä luku olõõi, ni mul tulõ ka vana valu, paremb ma ka lää pakõ ärr, ni sõs lätsi nimä ka minemä, ni tiepääl naas tuo sõsar mõtlõma, et kohe mi lää, ni ütel, et anna aigu, mu velele um naist vaija, odot ma vie su umalõ velele naases, kas tult õnnõ, nu tuo ütel, et mis mul sõs viga minna, ni lätsi nimä sõs vele kodo, ni ütel sõsar velele, et kas seost saa sullõ naana, ni tuo veli võtt ka tuo naase hüäs, a sõsarõ pääle iks pahasi väega ärr, et tuo timä käest ärr pagõsi, ni pand timä tuo sõsarõ jäll umma tettühe tarrõ kinni, a tuo velenaane kütt viel sanna, ni kuts sõsart ka sanna, ni laul et sann um kütet küündelistviha havvut vierdelist, a es lää kiäki ni ku läts tarõ mano, es olõ kedägi inäb tarõh, muudgu mar`a tsäuga õnnõ kasvii tarõ pääl ni sõs heitü timä ka väega ärr ni naas pelgämä ni sai timä ka ma`ra träugas..Ni ku sõs tuli nooremb veli kodo, ni näkk noid ilosit marjo ni kora`s ärr tarõ otsalt ni pand hinele räti sisse, a sõs kuuld, ku naksi marä sääl räti seeh hellü tegemä ni timä jovva as tuod ärr kullõlda, läts vananaase mano ni tuo ka kullõl, et mara naksi inemise hellüü tegemä, ni sõs opas tuo vananaane, et sa käü noid marjo kolm neläpäävä õdagut ristt eije pääle hällütämä, ni tekk ka timä tuo oppuse perrä, ni sõs sai jäll noist marast velele uma sõsar kätte ni tuo tel, et ka veli pand mu kinni sinnä tarrõ, ni sinnä pidi ma lõpma ni timä uma naane kah, tuo pagõsõ halva puolt ärr, ni vett tuo olil iks inäb patanõ, ni tuo imäb saakinna õi tagasi lõppi ni sulli sinnä, a ma olli õnsa, ma viel sai inemises tagasi. Nii sõs sai tuolõ keskmätse velele ka tiedä, ni läts tuol ka väega sõsart hallõs , et timä olll sõsaralõ pallo kurja tennü, a sõsar oll timmä vasta iks hüä, ni sõs leppe nimä ärr ni naksi pääle tuo ilosahe elämä viel ni um jutusgi otsah.
H II 3, 421/4 (134) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Vana soldanni õnn. (Lindora kõrtsi ligidalt Hilana külast Vassila jutu)
Innemuiste oll üts mies 25 ajastaka sõah ärr, ni sääl tedä nuo ülembä poha väega tapi ni piinsi nigu timä jovva as kuigi ärr olla ni ku timä peräkõrra päsi sõast vällä, ni tull kodo, et tunnõ inäb umma maja kotustgi ärr, oll kõik viimäne säält ärr kaonu, olõ õs kohki inäb ellä, ni sõs naas timä pöhatuhe manma. A sõs tull üts mies tälle mano ni ütel, et külämies, mis kõnõlat, ni tuo mies ütel, et minä kõnõla, et mul ei olõ kohki ellä, et mu maja um ärr häönü, ni tuo jäll ütel, et tulõ mu mano sulasõs, ma anna sullõ palka, miä sa õnnõ tahat, ni süök um hüä ni tüö um kerge. Ni tuo soldan ütel pääle, et mis sõs, ma lää kah, tuo um võimalik, ni sõs vei võras mies timä hinne mano sulasõs a vei põrguhe, vett tuo perremies oll vana tikõ, ni and timä toolõ soldanile sändse tüö, et muudgu katlite ala tuld õnnõ tetä, sääl oll kats katsat, ni opas timä, et inämb iks pangu ui üte kõrraga ala, ku kats halgo, ni tuld suurõmbas ärr teku ni katlahe ka ärr kaegu, ni ütel, et ku ajastak otsa saa, sõs um palk ka käeh, a palka um ni võrra, ku õnnõ tahat. ni oll tuo soldan ärr tuo ajataga otsa, ni oll viel paar nädalit olla, a üte päävä võtt timä hoolõs, kai katlahe, ni näkk ku oli sääl timä ülembä seeh, kiä tedä piinsi, vaivi, ni läts täl süä täüs, tekk tõnõ tuld suurõmbs. Ni ku sai ajastak otsa, tull ka perremies mano ni küssõ sulasõlt, et ka ssa kai katlahe, ni timä ütel vasta, et es kae, ni sõs küsse, et kas tuld tei suurõmbas, ni jäll ütel, et es tie, a tuol perremahel oll sääne arssina piu puutükk käeh, ni tuoga timä lei katla pääle ni /pag. 422/ küsse, et katla, kas kiä kai sisse, ni katla ütel ka vasta, et kai külh, ni sõs küsse, kas tuld tei suurõmbas, ni jäll ütel vasta, et tekk külh. Ni sõs ütel tuo perremies tuolõ sulasõlõ, et kae nu olt sa ajataka palgast ilma, nu ei aa sa midägi, a ku tahat, sõs olõ tõnõ ajastak kah tuosama palga iest ni tuosama leping, ni miä nu sulasõl muud tetä, ku oll tõõsõ ajastaka kaärr otsa, ni inäb es putu katlat, ni sõs tull jäll perremies mano, ni küsse jäll, et kas kai katlahe, a timä ütel, et es kae, ni sõs jäll küsse, et kas tuld tei suurõmbas, a timä ütel, et es tie, ni sõs jäll tuo perremies lei uma kepiga katla pääle ni küsse, et katla, kas kiä kai, a katla ütel vasta, et es kae kiäki, sõs ütel tuo perremies, et kae nu olt sa ajastaka ärr olnu ilosahe, et nu saat palga kätte, pallos sa tahat rahha? A tuo soldan ütel, et ka ma ei taha rahha, ma taha õnnõ tuod paalkat hinele, minka sa katlalõ lei, ni ant tuo perremies ka tälle tuo paalka kätte ni tull soldan tuo paalkaga vällä ni tull kodo tulõma ni lei tie veereh ütele kivile nurmõ pääl, ni ütel, et kivi, milles sa palõs olt, a tuo kivi ütel, et ko mul ümbretsõõri künnetäs kõgõ, selle ma olõ paläs, ni sõs läts tuo soldan edesi lijna poolõ ni läts läbi mõtsa ni näkk, sääl oll jäll väega suur kivi, oll sammõldunu kõik mõtsa seeh, ni lei toolõ jäll uma paalkaga, ni ütel, et milles sa sammõldunu olt, a tuo kivi ütel vasta, et ko mul um all raha, ni sõs kisk soldan tuo kivi üles, ni võtt tuo rahakõsõ alt ärr ni läts tuo rahaga lijna, a sääl lijnah oll tuokõrra kaupmehel puot ärr kisut ni tuo kaupmies ikk, murõht väega kõvaste, et miä /pag. 423/ nu saa, kõik hüä, vara um ärr vied, ni tuo soldanütel toolõ kaupmehele, et mis sa ikõt, a tuo kaupmiesütel, et mul kisuti puot ärr, ni sõs ütles jäll tuo soldan, et ka mis sa lupat mullõ massa, sõs ma otsi takah, ni tuo kaupmies ütel, et ka ma lupa seost kaubast poolõ ärr, miä um ärr vied. Ni tuo soldan ka oll tuoga rahu ni lei jäll uma nuijaga poodi pääle ni küsse, et puot, kas tühi olt, ni tuo vasta, et tühi olõ, ni sõs jäll küsse soldan, et kas kaupa um vied ärr ni jäll ütel puot, et viedi külh, ni soldan jäll küsse, et kes vei’, ni tuo ütel vasta, et habõndõga Juudi vei, ni jäll küsse, et kohes um vied, ni jäll ütel puot, etmõtsa um vied ni selet kõgõ ärr, kohes um vied, et katõtõistkümne hobõsõga um vied, a kuvvõga võit ärr tuvva. Ni sõs tuodi ka tuo kaup tuo oppusõ perrä mõtsast ärr ni tuo kaupmies naas poonät ajama, es taha anda toolõ soldanilõ ärr puolt kaupa muudgu ütel õnnõ, et jää siijä, mu poolõ üöses, sõs mi hummõl seledä, nu inäb olõ õi aigu. Ni tuo soldan jäi kah, a sõs pand tuo kaupmies timä uma lkolmõ tütrega magama ütte, ni nuo tütre naksi väega tuod soldanni trotsma kõik kolmõkeste, a soldan vanaorä mies, es tie tuoga midä tekogi, ni magasi soldann tõsõ päävä lõunõni, vett nu tütre timä nii ärr väsüti, ni ku sõs soldan üles tull, ütel tuo kaupmies tälle, et ko nu läke kohtu pääle, vett sa trotse mu tütre ärr, ni tuod ma ei või sullõ jättä, ni tuo soldan külh õigõnd hinnäst, et ka ma es putu, a tuo kaupmies es kullõ tuost midägi, muudgu iks vei tuo soldani kohtu pääle, ni kaivas tuo soldani pääle, et timä häös trotse mu tütre ärr. Ni tuo sildan küll tõõsit, et ma olõ vaga, a tuod vanna soldanni es usu kiäki, /pag. 424/ a kõik usko tuod rikast kaupmiest. Ni oll tuol soldanil jo vana valu käeg, et miä nu tetä, ni sõs küsüs timä tuo vanembalt tütrelt, et võta uma rõiva üles, ni tuo es päse kohegi, muudgu võtt kah, ni sõs lei tuo soldan tälle uma nuijaga perst piteh ni küsse, et kas ma olõ sinno putnu, a tuo ütel vasta, et ei olõ joht. Ni sõs pääle tuo kutsuti keskmäne tütär ette ni pidi tuo ka rõiva üles võtma, ni küsüs tuo soldan tuo käest ka sedasamma muodu, a tuo jäll ütel et ei olõ putnu. Ni ku tuo kolmas tütär tuod näkk, et tõisil nii halvasti oll, sõs läts tuo ussõ ni pess uma pilu kõgõ paklit täüs, ni sõs tull timä kättekõrd, ni lei tälle ka soldan nuijaga perst piteh, a es ütle midägi vasta, ni sõs lõi jäll ni küsse, et milles pilu ei kõnõla, ni sõs ütel tuo vasta, et ka paklit um täüs tsusit. Ni sõs naksi kõik viimänekohtu rahvas naarma ni pidi timä nuo pakla ärr võtma, ni sõs jäll soldan lei ni küsse, et kas ma olõ sinno putnu, ni sõs ütel pilu vasta, et olõ õi. Ni sõs es päse tuo kaupmies inäb kohegi, pidi iks soldanilõ uma poolõ hüändüst ärr kätte andma vett kohus mõistsõ, et kaeh, seol soldannil um õnnõ tävveline õigus, ni sis sai toolõ vanalõ soldanillõ uma lubat hüändüs iks kätte ni sai timä väega rikkas mehes.
H II 3, 432/3 (137) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Turaku vele ullus.
Mustõ eli kolmõkeske velitse, noid oll kats tarka, a kolmas oll turak, ni kuoli noil velitsil esä ärr ni sõs saadõti tuo vana turak Petserihe, puhete kraami tuoma, ni läts timä Petserihe kulpõ ni luitsite perrä ni pato perrä, ni tõi timä ka tuo kraami kõgõ ilosahe ärr ni tull kodo tulõma, ni näkk, ku tie veereh istõ üts vana mies, oll tõnõ pless pääga, ni täll läts tuod vanna miest hallõs, et timä pääl väega külm oll ni pand tälle uma ostõtu paa päähä, ni tull jäll veidikese maad edepoolõ, ni näkk, ku sääl haraka ni varõsõ täniti mäe otsah, ni timäl oll näid hallõ, ni kai, kuis nu vaiki jääsi, ni pill noilõ kõik viimäne kulbi luitsa ärr käest, ni tull jäll veidikese maad edesi, ni oll tie pääl veli maah, säält taha as hoppõn kuigi üle tulla, ni timäkene puistas sinnä soola maaha vette ni sõs tull hopõn üle, ni tull tuo vana turak tühält kodo. Ni sõs küsse tõse vele, et kohes puhete kraam jäi, ni timä selet noilõ ärr, kohe jäi, ni sõs ütli nuo, et saa ai sust määnestki kraami tuojat, las mi esi lää tuo kraami, a sa mine nikavvahõimu kokku ajama. Ni sõs läts ka tuo turak hõimu puhtilõ kutsma, ni kuts, et mehe tulkõ puhtilõ, a naisi ärr toogu, ni sõs tuli ka mahe puhtä tarõ manu, a naisi es olõ, ni sõs ülti tälle, et tohoh turak mis sa naisi ka kutsu us, mine ruttu kutsu naase kah, ni timäkene ka läts jäll käve kõgõ hõimu läbi ni kuts naisi puhtilõ a latsi es kutsu. Ni sõs jäll ütli tõsõ vele, et sa iks ti’i nigu vaija, milles sa latsi ka kutsu us, a nu mine latsilõ ka perrä, ni tuo turak ka muudgu läts tõi latsõ ka puhtilõ, a ku saipuhtõ tarõ mano, sõs lätsi nuo latsõ ka mano, a sääl tuo /pag. 433/ turak ammut näile putro päähä ni pani nuo latsõ kõik ikma undama, a timäkene esi muudgu läts pakku ni sõs näkk tie veereh, ku mõisa rehe palli, ni sääl rahvas man kistuti, a timäkene võtt ütõ tulõ tungla ni jäll läüdas otsast palama a sääl sai vaesõkõnõ tuo rahva käest pessä ni tull tõnõ ikkõh kodo, a sääl ütli nuo vele, et sõkõ she, nis sa nii tei’ sa võtnu iks visanu ka pangiga vett pääle. jne. *)
*) Edespidine jutustus läheb igapidi enne kirjutud loodega üsna ühte, mispärast selle kirjutamist asjataks arvan.
/vt. nt. H II 3, 369/79 (126)/
H II 3, 433/4 (138) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Kuis turak veli teisi pett.
Ütskõrra oli kolmõkese velitit, kats oli tarka, a kolmas oll turak, ni kuoli näil esä ärr ni pääle tuo lätsi veltse eräle, ni naksi jako jagama, a targa veletei tuolõ turakulõ poha pallo petingut, saa as tälle määnestki muud jako, ku üts vana lagunu ahotükk, a tuo turak ütel sõs, et miä ma äidsele seo ahoga viel ti’ ku mullõ midägi muud saa as, ma võta paremb, müü seo kah ärr, saa ma ni võrra ku saa,ni võtt timä ka, laot uma aho ärr ni pand ilosahe kuormahe tuo ahu, oll viel päält rõivaga kinni katõt, ni sõs läts tõist lijna müünä. A tie pääl puttu tälle tõnõ mies vasta, tuol oll siidi kuorma pääl, ni sõs lätsi nimä tuoga jutalõ ni naksi poonõtama, et kua kuorma inämb mass, ni peräkõrra ütli, et kaegõ kiä jõud tõsõ kuorma ümbre ärr kallada, toolõ saa tuo tõsõ kuorma, ni sõs lätsi nimä kaldama, ni tuo turak veli kallas ka siidi kuorma hupsti ümbre, olõ õs täl suurembat hükämist vaijagi, a tuo kaupmies küll kungõli pääle tuo aho kuorma ümbre, ni tougas ja tõmmas tõist, a jovva as tuod aho kuormat paigastgi ärr hõlõta, ni jäi tuo turaku kuorma ümbre /pag. 434/ kaödamalda, ni päse es tuo kaupmies kohegi, pidi timä uma siidi kuorma toolõ turakulõ ärr andma. Ni sõs läts turak uma siidi kuotmaga kodo ni ütel velile, et kaeh, miä ma sai uma aho iest, vett lijnah um nu palanu savi poha kallis ni kiä õnnõ viijä jõud, tuo saa kallist massu. Ni tõsõ vele ka tuo jutu pääle, muudgu võti, pessi uma ahokõsõ purus ni pani ka tuo savi kuormahe ni lätsi müümä, ni sääl turu pääl täniti, et kelles um palanu savvi vaija, mi anna odavahe a tulõ õs kiäki ostma, muudgu lijna rahvas naari, indsiteli õnnõ tõisi, ni peräkõrra viel pessti nimä lijnast vällä, et kas ti tull siijä lijna rahvast irvelemä, ni sõs tuli mehe süleldeh kodo ni ütli, et nägä nu saa as meile midägi umast kaubast, muudgu uma ahokõsõ viel laoti ärr, ni oll näil hirmsahe süä täüs, a tuo turak veli möise uma siidi ärr, ni sai tuo rahaga rikkas mehes.
H II 3, 461/8 (142) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Kolm veljä.
Vanast ol`l` ütel mehel kol’ poiga, noid ol`l` kaz targa’, a’ kolmas ol`l` ul`l`. Ni ku esä naas ärr kuolma, opas timä targalõ pujalõ, et ti’ kätte jääs kõik maa ni maja, a ti’ iks pidäge ul`l`I veljä ka veles ni ravikõ tedä iks hinna man. A nukõsõ kullõ õs tuost midägi, ni ku esä ärr kuolinaksi nimä väega ul`l`Ii veljõ pilkama, või is sukugi näta anni ka tälle süvvä miä sõi, muidõ lõugalosit ni miä sad /?/ õnnõ, a tüöd pidi iks vaesõkõnõ iks tegemä nigu tsilkõ õnnõ. A timä ol`l`iks kõga rahu ni kullõl veljo sõnna. Peräkõrd tul`l` velil himo, ilma pitteh käümä minnä, ni tahtsõ nimä külh käküsih ärr minnä, ul`l`i veljä kodo jättä a’ tuokõnõ naas väega pallõma, et velekese, võtko iks minno ka ütteh, kohes ma õigõ jää! Sis võti vele’kül timä üteh, a’ pani ka timäle suurõ leeväkoti sälgä ni lasi nõsta. Lätsi sis tõsõ, nikavva ku sai söögi aig, sis istõ targa’ vele’ maaha ni naksi süömä, a ulli lasõ õs lähkohegi, muudgu ütli, et sullõ tühäle olõ õi muud vaija, ku mine süö säält tie veerest kusikuklasõ pesä ärr’ kõiki kusikuklastõga, tuodum sullõ söögis viläd! ul`l`veli tahtsõ ka süvvä, ni läz’ ka veljo juhatusõ perrä kusikuklaistõ mano, ni tahtsõ naada suuhto ajama, a kusikuklasõ naksi väega halõhahe vasta pallõma, et kul`l`a, tsirgu mies, söögu ui meid ärr*, jätä meid ello, kül tulõ meid sullõ ütskõrra tarbis! Kannuka as timä süä nöid süömä naada, läz tühä kõtuga veljo mano tagasi, nuokõsõ ol`i nikavva kihä täüs pandnu ni käüdi jo leeväkoti suud kinni, a’ anni jällki ul`l`ilõ velel nõsta. Tuo joht taha as hüäga võtta, a vele ütli, et nõsta iks kül mi tõistkõrra anna sullõ ka süvvä. Sõs võt`t` ul`l` veli jäll koti uma ola pääle ni nõst, nikavva, ku lõuna aoni, sis põõr velekese jäll süömä, a ul`l`ilõ näüdi kulakut õnnõ, ütli, et kaeh sa tihkatka mi mano süömä tulla, sa mine söö säält puust mõtsast kusalost /?/ mehitse ärr kõgõ miega, tuo um sullõ kül jo hüä magus süök, um paremb ku mi’ süök umgi. Ul`l` veli läz ka, hobõ /?/ puuho üles, naas kusalat kiskma, a’ mehitse imä /pag. 462/ pand väega pallõma, et kul`l`a külämies, söögu ui mu lazzd ärr, jäta nimä alalõ. Kül ma sullõ appi lää, ku üz korra hädätul! Jät´t´ sis ul`l` veli mehitse taro ka terves, ni läz veljo mano tagasi, a nuo muudgu käsi täl jäll kotti sälgä võtta. Timä Kül iks ütel, et ma jovva ai nõsta, mullõ saa as süvvä, a vele’ ütli, et nosta iks viel, kül mi’ õdagu anna süvvä. Nõst sis il`l` veli jäll kotti, nigu tehke õnnõ, a ku õdagu süömä naati, tie is tõsõ söögi andmisega tekogi, muudgu indsiteli õnnõ, et sa võit Ku süvvä tahat säält puust kaarna pesä kõiki poigõga ärr süvvä, muud olõ õi sullõ vaija. Ul`l`il velel ol`l` ka jo suur söögi hädä laz’ kaarna pesä süömä, a’ kaarnakõnõ väega pallõma, et kukku, ninni mehekene, putu ui pessä, ku sa meid ello jätät, sis mi’ avita sinno, ku sul hädä tulõ. Jät`t` sis timä kaarna ka süömäktä, ni läz’ veljo mano, noil ol`l` jo kõtt täüs, oli jo magamagi ärr’ heidänü. Heidäs timä ka magama, võt`t` tühä kõttu hõlma, käümisega ol`l` väega väsünü ni reevähti ka magusahe magama. A ku hommogu üles heräsi, ol jo vele’ minegi pääl, hõiksi tälle ka, et kas sa vana vielüs saat üles ärr’ kotti nõstma! Tul`l` timä ka sõs üles ni ütel, et kul`la velekese nõstgõ nu ti’ ka vaihõpäälgi kotti, mi inäb jovva ai kuigi ütsindä nõsta! A tõsõ naari, ütli et nõsta iks viel, seo söögivaihe, süöma aigu jo saat süvvä, sis mi’ inäb jätä äi sinno ilma. Võtt sis mies, nõst viel perämätse jovvuga kotti, käve velel takah, nigu üsigi jõudsõ, mõtõl, et nu iks saa jo üz kõrra süvvä kah. A midä! vele naksi süvvä tahtma ni võti kotikõsõ vele ola päält, pööri süömä, a kotinõstjalõ ütli, et sinno või ei söögi mano laskõ, sa olt hirmsa näläne, sa mine inne, võta säält puhma seest tsigalasõ pesä, tuo tsuska suuhõ, süö ala ärr, sis saat peräh mi mant ka süvvä! Läz sis ul`l` veli jäll vejo sõna perrä tigalasõ pesä süömä, a tigalanõ naas’ ilmatu väega pallõma, et olõ iks ni hüä mies, putu ui mu pujakõisi, neist zinz`o zirgukõist saa ai kellegi määnest kõtu täüt, a ku sa meid ello jätät, sis mi’ sullõ üzkõrra iks appi lää! Ol´l´ timäl jäll noid vaesõkõisi ka väega hallõ, täü üs ärr hüätä, läz näljatselt süöjide mano et tälle ka mõni palagi viel saasi, a velekesil ol`l` jo söögikott kinnigi köüdet, ni käsi jäll nõstma naada, ütli, et nu inäb olõ õi aigu süvvä, kül tõstkõrd süöd jo. Ol`l` kül ullil velil jo otsani nälg surmas, ni jovva as inäb eski hüäste edesi hõl`l`o, /pag. 463/ ammugi viel kotti nõsta, a timäkene ol`l` iks harinu veljo sõnna kullõma, ni tihka as ka vasta panda, nõst iks viel kotti velil takah, oihkih, tehkih. A velil ol`l` otsani süä täüs, et ul`l` veli iks ärr häö äs, niä kül mõtli, et ku tälle süvvä saa ai ni kõgõ kotti nõst, et sis peräkõrra iks tie pääle maaha tsilgahas ni sõs saa nu’ timäst vallalõ, a midä! nu ol`l` veli iks näil kundsäh. A’ ku peräkõrra jo naas ul`l`ilõ ka käümine väega nos`sõs minemä, sai nimä jo peräle koh kuninga lijn näkü jo kavvõst ni sinnä läze targa’ vele’ hinele amõtit otsma, ul`l` veli ka läz’ iks ütteh, sis lubasi targa’ täl ka jo süvvä selle et näile inäb hinele vaija olõ õs. Targa’ vele’ käve’ sääl uma tävve rahapungaga ette, ni joodi kuninga lävehoitjit soldannõ, nuo kitti tõisi kuningalõ ette ni võtt ka kuningas näid hinele tiendris, üte kusäris, tõsõ tarõpoisis. A ul`l` veli ka jäi iks kuninga lijna ni käve iks veljo mano kah, a’ näil ol`l`timä pääle väega süä täüs, et määne ka närtsak siih videles, otsani häpo um muidõ vasta, et meil sääne veli um, os timä nu kuigi jovvasi ärr siist häötä! Märge sis nimä, et vaija um kuningalõ vele pääle kaibusilõ naada, sändsit töid tälle tettä anda, ku timä kinni jääs, kül timä sis iks üzkõrra lõpõs. Kõnõli minä sis üzkõrra kuningalõ, et meil um sääne veli, kiä ummohtõ lupaüte üöga viiskümmend kuormat rüki ärr pes`sä ni puhasta, ni unikuhe panda. Kuningal sai hüä miel, et timä all sääne mies um, ni käsk ka ruttu riihte uma viiskümmend kuormat rükki üles otta ni ärr kuivada, ni sõs saat ul`l`i vele rehe mano ni käsk, et olgu sul õnnõ hummogus seo riih pest ni puhastõt, muido viijäs sinno lülli. Kül tuokõnõ tõõsit /?/, et ma olõ õi kunagi lubanu tuod tettä, a vele’ zügütii kuningat, et timä õnnõ kiusas nu’, taha ai tegema naada, kuningaskarist ka sis, et piät tegemä, päse ei kohegi. Timä veesõkõnõ läz sis rehe mano, rabas mõnõ vihukõsõ ärr, a vässü ärrki, ni näkk, et tuo midägi mõo os, sis istõ lömmukivi pääle maaha, ni naas ikma, et nu um õnnõ surma minnä. Üte korraga tundsõ, et üz tedä käe päält kõdit, kai, näkk kusikuklasõ sääl ollõv, tuo naas nõvvatõlõma, et miä sul nu sõbõr viga um, miä sa murõhtat? Mehekesel sai hüä miel, et kiäki viel timäga kõnõlama naas, selet ärr, miä tälle kuningas käsknü ni ütel, et mul um nu õnnõ surm saija, seod tüöd jovva ai /pag. 464/ ütski inemine ilmah ärr tettä, massa ai alostaminegi. A kusikuklanõ ütel; olõ õi viel seoperäst hätä, kül ma murõhta api! Sis katõ timä ärr, a veitü ao peräst naaskõigilt puolt kusikuklaisi kokko tulemä nigu mustõt õnnõ, nuo muudgu käsi mehel parsilõ minnä ni maaha õnnõ aija, kusikuklase võti’ hulgahna tüö ette, egaüz haard kõrrõkõsõ, kõdridsi’ terä pää seest vällä, kanni terä’ esi unikuhe, olõ esi unikuhe, agana esi unikuhe, mehel ol`l` tegemist parsil õnnõ, jovva as ni pal`l`o maaha aija, ku kusikuklaso all vasta võti! Nigu naas ao viert tundma, ol`l` jo rieh pest ni kõik ilosahe unikuh, kusikuklasõ läzi’ mõzza tagasi, a’ mies hidäs magama. Hummogu tul`l` Kuningas rehe mano kaema ni ku näk`k`, et tüö ol`l` iloahe ärr tett, sai täl väega hüä miel, ütel’, et küsü sa hinele miä tahat, ma sullõ lupa. A’ mehel olõ õs midägi märgit, mõista as midä nõuda, sis käsk kuningas tedä umma maija võtta, tälle hüä rõiva’ sälgä panda ja kõikõ süvvä anda, miä üsigi himustas. A’ velil ol`l` põhatuhe tuo pääle süä täüs, et ul`l` veli sändse hüä kõrra pääle sai, naksi jäll vahtsõt nõvvo märkmä, kuis vele kaala lõigata saasi. Pei’ nimä sõs nõo kokko ni kaipsi kuningalõ, et mi’ veli ummõhtõ lupa kolmõ üö pääväga vahatsõ keriku üles tettä ni katõtõistkümne helüga kellasisse panda. Kuningas kuz’ ka ul`l`i vele ette, käsk kerikut tegema naada, kellä ka sisse murõhta. Mies pallõl kül ni pal`l`õ vasta, ku mõistsõ ütel`et tuod olõ õi timä kunagi ül`nü a avita as tuo vasta poom`ätamine midagi, kuningas mõtõl, et timä õnnõ taha ai umma jõudu nätä anda, rehepess`misõle ka pand timä edimalt vasta, las`k tälle kotusõ kätte näüdätä ni ül`dä, et ku tüö olõ õi lubatuds aas ärr tett, sis andas timä timmuka kätte. Päse es inäb vaenõ kohegi, muudgu läz keriku asõmõ mano, sinnä istõ kivi pääle maaha, ni naas`ilma halõhõhe ikma. Ik`k`, ik`k`, nikavva ku kuuld kilõhõt hellü kõrva man, naas`terävähe kullõma ni sai arvu, et üz mehine timä ümbre lindäli ja küsse iks, et milles sa sõbõr ikõt, miä viga? Mies naas läbi iku kaibama, et milles nu viga olõ õi, mul kästi vahanõ kerik üles tetä, muido lubatas ärrr tappa, a kui muidu ma nu õigõ tie? Mehine naard, ütel, et ku nu muud hätä olõ õi, kül mi’ seolõ hädäle iks nõo lövvä, linnas rutu ärr’, a’ tul`l` jäll pia tagasi, ol`l` lo pal`l`o /pag. 465/ tõisi ka üteh, ni sis naas` kõigi poolõ mehitsid kokko tulõma, nigu süleme muodu vaiju tõisi sinnä, kõigil uma vaharaas jalah, sis naksi’ mõnõ kerikut üles tegemä, tõsõ iks vei’ viel vahha mano, pani iks pääle õnnõ, õdagus sai jo saina valmis, sis naksi ‘ osa torni tegemä, osa jäll tei’, miä seeh vaija ol`l`, osa käve iks vaha perrä, hummogus ol`l` kerik valmis, pääva nõsangu aigu panti kikasgi otsa. No tennäs meis mehitsit väega, nuo lindsi jäll mõzza, a’ mehel tul`l`nu tõnõ murõh, kost katõistkümne helõga kellä saa? Istõ tõnõ jäll keriku läve pääle, kai et kerik um nu ilosahe ärr tett, a’ mia tuost abi, ku iks kellä viel vaija, olõ õi ütigi surmast päsemist. Sis timä kuuld, ku kaarna tälle hõigas: “Sõbõr, mis sul viga, et sa nii murõh olt? kõnõla mullõ kah.” Mies ütel’ vasta: Mis tuost abi kõnõldagi um, ega minno kiä avita saa ai’, minno avtädi kül’, ku
võiti a’ seolõ olalõ mõo oi muido abi, mul kästäs säänest tüöd tetä, miä kiäki jovva ai’, katõtõistkümne helüga kellä, kost tuod õigõ saa+ Kaarna ütel`: “Ma joht tiiää äi’, a odot, ma lää kõnõla umalõ kuningalõ, vaest tuo kül tied.” Pääle tuo linnas kaarna ärr, a pis ao peräst kuul`d mies pää kotal suurt habinat, nigu tuulekivi käümist, kai üles ni näk`k`, ku ilmatu suur zirk hinne timä tte maaha lask`, tuo naas`kõnõlama: “Ma olõ kaarnitte kuningas, mullõ ülti, et sa üzkõrra mu lazzi olt hoitnu, tuo iest ma nu avida sinno, ütle mullõ, mis sul viga um?” mies kõnõli toolõ ka uma osä`ärr, sis ütel kaarna: “Tuo kelläga um iks halv külh, tuod olõ õi muijal, ku põrgu päälijnah, säält tedä saa ai tühäga kätte a’ vaija iks minnä kaema, istu nu mullõ sälgä, võta üz savikivi, üz tammõlast ja kroosiga vesi üteh, sis läke minemä.” Mies võtt kah, miä kästi, istõ zirgu turo pääle ni sis linnas kaarna timäga läbi kolmõ kuninga maa, nikavva, ku põrgu päälijna sai’. Sis käs`k` kaarna mehel kella mano minnä näüdäs ärr, koh ol`l`, ni opas`, kuis vallalõ arota, a’ esi läz’ vanalõ kur`olõ perrä kaema, et nuo vällä saa ai, kellä viijät mutitama, sis ütel` viel mehele, et ku ärr`sa arotõtus, sis lüö hil`l`okõisi kellä pääle, sis tiijä ma ärr’ tulla. No nakas sis mies kellä pästma, sääl ol`l` ütesäkümmend ütesä sõlmõ ieh, noid /pag. 466/ läz kõrras aas pästä, sis ol`l`viel kell kinni needitmüürü külge, a mies ragi nuo ka vallalõ, sis tilahut veidikese kellä, ni oll ka kaarna väläh ku lõhn vanno kurjo mant, köüt hinele kellä kaploga kaala, mehe jäll võt`t` kõhri pääle ni pan`d tulekit kodo poolõ. A’ saa as viel kuki kavvõtohe, kuuli takah jo suurt hellü ni täntämist: vana kur`ä’ näi’, et nõide kell ol`l`är`r` kaonu, läzi’ ka hulgahna takah ajama, naksi’ jo pia järgi saama, sis ütel`kaarna mehele, et viska savikivi maaha! Tuo visas kah ni sis sai sinnä näide taadõ, väega suur ni kõrgõ savikivine müür, kost kuigi üle saa as. Vana’ kur`ä’ saa as midägi muud, ku läzi’ kodo tagasi, tõi’ säält vasarõ ja lapjo üteh, pes`si tuo müürü maaha, ai lapjõdega iest är`r`, sai jäll’ tie vallalõ, sõs naksi nimä märkmä, et ku mi’ lää riisto kodo viimä, sis lätt pal`l`o aigu, nikavvaviijäs kell ärr’, paremb pankõ vasara, lapjo, siiä riita, tagasitullõh jo vie ärr`. Naksi ka nimä riita pandma, ku ütekõrraga hulk tigalaisi naksi nöide pää kotal laulma: “Tie’, tie’ ärr’ läät, ärr’ võta!” Vana’ kur`ä’ heitü säänest laulu kuuldõh otsani ärr’, ütli, et kullõgõnu aisu vidajit, nimä iks veevä ka mi’ nõo’ nõsaru ärr’, ku mi’ ärr’ lää, võije ei siijä jättä, ärr’ iks piät kodo viimä! Vei’ ka uma nõo ärr’, sis jäll’ lõiksi takah ajamist, ni naksi jäl`l`ki järgi saama. Sis kas`k`kaarna mehel lastu taadõ visada, tuo visas ja sis sai tuostsamast lastukõsõst põhatu suur ni paks tammõ mõts, nigu kuigi läbi päse es, olõ õs ka viert es otsa nätä. Jällki saaas vanal kur´al muud, ku kodo kirvide perra minnä, tõi’ kirvõ, rai’ mõtsast tie läbi ni jäll’ märge kirvid rõuku panda, et läpe ei kodo viimä minnä, a tigalasõ pani’ jäll’ hulgahna laulma: “Tie’, tie’ ärr’ läät, ärr’ võta!” Ol`l` kül vanol kuro`l hirmsahe süä zirka pääle täüs tahtsõ tõisi naada ärr ajama, a midä, tigalaisi tull iks viel inämb sinnä, ni zulõ’ vanno kurrjo ja härgüdi, lindsi’ vaihõl kivide pääle, esi iks lauli: “Tie’, tie’ ärr’ läät, ärr’ võta!” Saa as iks vanal kural muud nõvvo midägi, ku vei kirvõ ka kodo, a’ sis rühe’ jäll’ ruttu pagohõjilõ /pag. 467/ perrä, kellõst ol`l`iks nöil väega kah`o. Kaarna ol`l` kül jo kelläga hüä kavvõtuhe saanu, a iks viel saa as vanno kurrjo piirist vällä, nu kai’ taadõ, näi’ ku jällki oli vana kur`ä’ pia kundsõh. Sis käsk kaarna vie kruusi maaha panda, mies pan`d jo nu sai sinnä suur meri, kost kuigi muodu inäb üle saa as, vana kur`ä’ jäi mere taado kaema, miä nu tetä, ütli, et kaeh miä tigalase häongo meile tei’, ku meil kirvõ üteh olnu, tennü mi rohe’ ni lännü üle mere, a’ miä nu saa, ku kotost viel minke kirvit tuoma, ni kavva lätvä kellä varga jo kavvõtuhe ärr! A’ sis ütel`pää vana kuri, et nu olõ õi muud parembat nõvvo, ku joogõ seo meri tühäs ärr, sis või mi’ jäll’ takah ajama minnä. No lasi ka vana’ kur`ä’ kõik kõtulõ maa`ha ni laki’ merest vett nigu pini’. Kõgõ inab nield näide perremies vett sisse.meri muudgu alasi timä ieh, a mida, api olõ õs iks tuost midägi, takast purgas`jäll’ kõik vällä, nigu jõgi. Sõs naas`tõnõ peräkõrd muilõ tänni: “Pess`ke pun`n` ette!2 Tõsõ tõi’ ka suurõ kang`pedäjä, pes`si tuo vanalõ mehele taadõ pun`n`is, sis timä niel`d vett sisse, nikavva ku täüs`sai nigu kussöm, sis tõnõ paugahti äkki lahki, viekene juosk jäll’ kõik merde tagasi, muu’ vana’ kur`ä’ ka heitü väega ärr’, et perremies hukka sai, tohe es inäb midägi tetä, muudgu lasi nõna’ alla, kor`r`si uma asõkõsõ kokko ja pühe’ kodo minekit.
Kaarna tull kelläga iks ruttu jo ruttu edesi, sai jäll’ pia seohtõ ilma, linnäs`üle maa ja mere, nikavva ku vahatse keriku mano, sinnä säi’ nimä kellä torni üles, sis saat mies kaarna suurõ tenoga ärr’ esi nakas timä sis tuodut kellä lüömä. Kellõst kuuldu karõrõistkümne sugunõ helü, väega illos ja helle, kõik lijna rahvas naksi liikvalõ, säänest imelikku kellä kuuldõh, joosi ähenälä kaema, kost sääne um saanu. Kuningas tul`l`ka ummi ülembitega üteh, ku näk`k`, määne uhkõ kerik ol`l` tett, määne ilmaimeh kell viel üles pant, sai täl väega hüä miel, /pag. 468/ et mies uma lubahusõ ilosahe ol`l` ärr’ täütnü, inne tähtaigu viel. Sis võtt kuningas tuo ulli vele umma maija, pand tõsõ suurõs ülembas, an`d` tälle võimusõ kätte kõikõ tettä, miä iisigi that. A velil ol`l` põh`atuhe süä täüs’ et näide põlõt veli ni auusas ol`l`saanu, kõik näide aasa’ avita as midägi, nuo naksi jäll märkmä, kas iks kuigisaasi mändsegi mooduga timä pääle kaivada. A’ sis naass’ jo kuninga tütär`ullilõ velele nõus löömä, tuol ol`l` kaho, ku sääne tubli mies hukka saasi, kiä ni suurõ’ tüö’ ärr’ tek`k`, läz’ üzkõrra timä mano, ütel`, et mis sa kõgõ ärr kannahat, miä vele’ su pääle võl`s`va, peräkõrra nimä iks su uma lipõ keelega ärr’ lõikasõ, a sa kaiba ka näide pääle kuningalõ, midä, sis jääse nimä esi hätta! Tuo ütel`: “Mis ma nu õigõ mõista kaivada huupi? Kuninga tütär opas`: “Sa kaiba kuningalõ, et mul umma sändse vele’, kiä lubahasõ uma kusõga vai määnest that hoonõt ärr’ kistuta, miä palas. Sis mõtõl timä kah, et ku vele’ minno kõigidõ kiusasõ, ega sis mul ka massa ai näid ni pal`l`o häbendel`l`ä, egä nimä minno iks inäb veles pidämä naka ai! Läz’ ka timä sis kuninga mano, kõnõli sääl, et ma ka iks tei, mia tei, a mu vele’ umma ka mehe’ viländ, niimä lubahasõ, et ku määne that hoonõ palas, sis nimä kistutasõ uma kusõga ärr! Kuningas ütel, et moh, ku sa kõgõ’ tüö’ ärr’ tei’, miä lubasi’, sis piät nimä ka uma jutu perrä tegemä, muudgu lask ka suurõ tulõ palama panda, sis kuz’ kuzäri ja tarrõpoisi sinnä, ütel, et olgu nu mul tal`l` kusõga ärr’ kistutõt. Nuo kül haari’ viel vasta kõnõlda, et mi’ olõ õi tuod kunagi lubanu tetä, a mis teil veli tekk, olgu õnnõ kistutõt! Kai sis tõsõ vaesõkõsõ kistutama naada kah, lasi iks zirkst! kusõ pissu tullõ, a tuli heriki is tuod, tal`l` iks pal`l`I umma muodu. Sis vihasi kuningas väega näide pääle ärr’ käs`k` sändsit huupi suurusõläjit tullõ visada ni ärr’ otsada. Nii sai näile tigehile tuo palk kätte, miä velele tahtsõ tetä. - A tuo ul`l` veli sai iks kuninga ieh auusambas, peräkõrra an`d` viel kuningas tälle ma tütre naases ja ku ärr’ kuoli, sai timä väümies kuningas ni ol`l` elo otsani.
H II 3, 471/2 (144) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Esä oppus.
Üz` perremies nakas ärr’ kuolma, ol`l` väega kõvastõ haigõ, sis kuz` timä puja hinne mano, ütel toolo: “Miä sa inämb tahat, kas kolmsada ruublit vai kolm sõnna? Mul um kolmsada ruublit viel hinne tiijüsih, ku tahat sis ma juhada sullõ ärr’, a ku taha ai, sis ma oppa sullõ kolm sõnna ja juhada raha kelle muilõ!” Poih märkr sis esi hinneh et muud hüvvä varra mul iks eske um viländ, a parembum, ku ma oppust saa, ni ütel`esäle: “Ma taha iks kolmõ sõnna! Esä opas` ka sis: “Kae poig kunagi pangu ui rasõhõt märrä kuorma ette, kõugu ui pal`l`o küllä ei võtu ui tiedmältä paigast naist!” Pääle tuokõsõ kuoli ka esä pia ärr’ ni poig mat`t` timä maaha ilosahe. Sis nakas timä mõtlõma, et vaija õigõ kaija, kuis ta esä oppusega lugu um. Oll` täl tävveline maja kraam käeh, olõ õs mistõstgi puudud, võidsõ tia mängi kah nii. Pan`d` timä sis rassõ märä ette, naas tuoga kivve vidämä, a midä! saakinna äs pal`l`o vittä, heit`märä varsakõsõ ärrki esi jäi tuost saani viguma, olõki is inäb kõrralist hobõst. Näk`k` timä jo ärr, et tuo oppus õigõ ol`l`, a’ nu nakas tõist kaema, käve iks küllä alati ütte paika. Edimält kül võeti sääl tedä iks ilosahe vasta, hääliti ni õhiti tõist, a kõgõ timä iks õnnahtu söögi ao pääle ni iks aeti süömä kah. A peräkõrra naati jo sääl ka timä pääle kõõrdu kaema jo ku üz`kõrra jäll’ ol`l` küläh, naati sääl süömä ni ülti; Olõsi kül nu vaija külälist ka süömä kutsu, a’ olõ õi siin midä külälise süöki tett ni massa ai katsminegi! Nii ol`l` mehel häbü käehgi ni ol`l` tõnõ opus ka õigõ. Nu ol`l`viel vaija kolmadat ärr kaija, a’ nu ol`l`jo mies ärr hirmunu, lää äs inäb ni huupi uma kaemisega. Kullõl timä sis hinele kavvatost hüä auusa ni rikka mõrrs`ä, käve ka kosjal ärr’, a viel lasõ õs hinnäst ni kergehe köütä, innegu as`ä hüäste ärr’ umma kaedu. Sõit`sis jäll’ mõrrs`ä kodo, a’ lää äs peräle nii, jät`t` poisi hobõstega sinnä lähkohe mõzza, käs`k` sääl uota, nikavva ku tagasi tulõ, a’ esi rek`k` hinne sandikeses ja läz`mõrrsa poolõ üömajalõ. Sääl tedä tunnõ kiä hõngu iestgi sändsih rõivih, mõtli iks sandi õllovgi, perremies lubas külh /pag. 472/ a’ tütär hürmüteli, et meil um esski siin väikene tarõ, kohes siijä sant viel võõdas. Tuokõnõ iks pallõl, et olõ õi nu inäb kohe minnä, võtkõ iks nimmo, sis võeti ka peräkõrra. Saistas sis sandikõnõ tarrõ läve kõrvalõ, kai miä tütrek sääl tallitas, tuol ol`l` suur huol rätsepägäm kiä sinnä ol`l` kutsut jo saja rõivit umblõma, rätseppä timä säel`ni häälits kõigildõ, käve alati tälle suu mano. Naati sõs õdagit süömä, ol`l` tütrek kõgõ rätsepä hoolõh, perremies ütel`, et kae nu sandilõ ka midä süvvä, a tütär tie is tekogi hünähüt, et midä ma tälle õigõ kae, mul eski viländ tolitust. Vei sis perremies tõsõle mõne leevä koorigu ni ruvva perrä kah, sei tiä nivõrra ku sei. Minti sis magama, tütrek sääd rätsepäle sängü asõmõ, hinele põrmandulõ vuotälõ, kästi sandilõ ka säädä, a’ timä ütel`, et ma mõista ai tälle kohegi säädä. Sant jäll’ ütel´, et miä nu must kaija, ma maka koh saa õnnõ, hüä kõigih. Kobist tõnõ ka uma hilbu’ närzu’ pää ala ni hidäs sinnäsamma kivi pääle, sääd`hinne ka ruttu süväste magama, nigu noorsas kõik, a esi oll iks herevällä ni kullõl, miä tütrek nakas tegemä. Olõ ki is pal`l`o aigu, kobõ ka tütrek vuotõlt üles ni ärrki rätsepä kõrvalõ sängü, sääl nimä naksi jo jutolo, hullsi, hõkõrdõli ni heitli, väherdeli nigu imeh ol`l` kullõlda. Rätsepp kül ütel üzkõrra, et agu vaest sandi tigo kuuld, a’ tütrek indsitelli, et tuo maka ku tuhakott, kuulõ õi, vai poheldõ käärnä. A’ sandikõnõ ka kai, kuna kõgõ paremb aig olll, ku tõsõ hüä hoolõ pääl oli, tedä panõ õs tähele, sis timä hiile hillokõisi sängü mano, haard saina päält nagla otsast rätsepä püksi kõgõ rahakotiga ärr ni kai, ku lävest sai ka kuulmata ärr minnää vällä, sis läz’ ummi hobõstõ mano ni kihot`kodo minekit. - ku sis hummogu tulti mõrs`ä puol üles, naati kaema, et sant`um üöse ärr’ lännü, a’ ku sis naas rätsepp ummi püksõ ni rahha takah oz`ma sis arvati kõik sandi pääle, tütrek sõimas viel õigõhe, et kae määne ka sittakot`t` siijä võeti kurrrja tegemä. - Nu sis lasi kosilanõ mõrrs`ä esä umalõ poolõ kuzzu, and tälle sääl rätsepä rahapunga ni püksi kätte, kõnõli ärr’, miä sääl näk`k` kuuld ja ütel` õkva, et kaegõ nu muijalt hinele väüd, must joht saa ai sändsele tütrekulõ assja. - Nii kai sis mies kõik esä oppuse läbi ärr’, pääle tuo võt`t´ hinne lähkõst tutva tütreku naases ja elli ka tuoga nigu hüä rahvas kunagi.
H II 3, 473/4 (145) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Koh kinki õnn um.
Vanalaigu elli kaz`perremiest kõrvuti, ütel läz`kõik asi kõrda, miä õnnõ tekk, kasvi täl kari ni sigisi vili, kõgõ iks sai rikambas viel, olõ õs mändsestgi asäst puudus, tõsõl oli ka nuosama’ maaä nurmõ’ a tuo saa as kuigi uma eloga kõrda, kül mies võit`tetä, miä võid sa, midägi tuost, iks kõngahtu viel inämb kokko, murõht mies külh, mia nii perakõrra saa, a’ tiijä äs kostgi nõvvo ozzi, püsüüs timä inäb üösegi asemäl paigal. Üte üöse ol`l` timä jäll’ vällä hõl`oma lännü, ku äkki kavaz et timä maa kõrval rikka külämehe nurmõ pääl tetti hulgahna tüöd, sääl künneti ja äestedi ni külveti, nigu tsigõlli õnnõ. Timä heitu kül edimält väega ärr, peräh sai veidü julgõmbas, läz’ näile nurmõ pääle mano, naas noidõ tüötegijidega jutalõ, nõuse, et kiä ti olt, et siin tüöd tiet? Nuo ütli vasta: “A mi’ olõ ta mehe õnn, mi’ tie timä iest tüöd, nigu timä esi tiijäki ii!” Sis naas` timä märkmä, milles timä külämies ni rikkas sai, ütel`sis noilõ tüötegijille, et milles tie sis mu nurmõ pääle ka tüöhü tulõ õi? Nuo jäll ütli: “A’ miä meil suka asja, ega mi’ su õn`n` olõ õi.” Mies küsse sis õigõ imehtelleh: “No kos tuo mu õn`n` sis um, ku tuo ka mullõõ appi tulõ õi?” Tõsõkõsõ jäll kiti vasta: “Su õn`n` um paiju puhma seeh, ozi säält takah!” Nigu mies tuod kuulahti, kohe õnnõ juhatädi, läpe es inäb muud perrä küssü, muudgu rühke kodo, sääl makas jo hinnäst mõzza minekile kobima, nigu sai väikene ahakõnõ, tõugas ka mies mõzza, kai kah kõgõ inämb paiju puhmõ al`l`, sinnä timä läz`, naas`säält õnnõ otsma. Kai kül mies ümbre zõõri, kas kohki midägi näge, miä õnnõ sugunõ um, a näe es mitte mändsekeistgi, kül tõnõ tuhnits ni silmitelli paiju puhmõ pitteh. Peräkõrrä väsü vaht`misega ärr`, isto puhma sisse maaha, istuh naas ikäu, sis võt`t` tõnõ, naas ao viidüses paijust niidsi kiskma, esi iks uot, kas kostgi viel õn`n` vaest vällä tulõ. Uot mies õdaguni ärr’, a’ õnnõ tulõ õs ütigi, sis püörd mies uma niidse sälgä ni nast kodo. Tõsõl pääväl jäll’ läz` mies õnnõ utsma, uotõh iks kisk nidsi kah, kolmadal pääväl ka niisama. Niidse kiskmine ol`l` ka mehel hüäste meele peri, kisk`timä`näid õigo himoga, oll sääl sändse hüä paiju kah, ni sai iks mehel õdagide viländ kodo nõsta. /pag. 474/ Käve sis mies nädali otsa mõzza, õnnõst joht näe es kuulõ midägi, a’ iks täü üs minemättä ka jättä,ku muud saa as, sis sai nidsi iks kisku. Nädali peräst oll mehel suur niidse riit kotoh, nu inäb lää äs timä mõzza, naas mõtlõmä, et vetä iks nuo üösise tüömehe minno narõ’ õnnõ. A’ hulka niidsi või es mies laskõ hukka minna; nakas tõisi viisos kudama, kudi ni kudi, nikavva ku sai tõisi määne kuorma sis ammut rattilõ ja vei tõsõ turgu müvvä, esi murõht, et tiijä äi joht, kiä nimä ärr’ ost, pallo um tõisi väega. A’ midä! Ku sai turu pääle, aeldi sääl viisu takah nigu tulõga; sõdä ol`l` säält läbi juoskmah, noil oli kõigil viiso jalah, a oli jo ärr kakõnu, nigu närtsõtõli õnnõ jalaümbrel, nuo tahtsõ kõik vahtsit osta, massi’ mehele viisost, miä iäle küsse, võti ka suurõ kuorma puhatumas ärr’ ku iks olnu õnnõ viel. Sis sai mehele viiso kuormast ni pal`l`o rahha, ku jovva as lukõgi, ol`l` üte korraga rikas mies, sai timä jo uma eloga joonõ pääle, nakas muu asi ka täl minemä, peräkõrra sai timä rikambas viel, ku tõnõ külämies ol`l`gi. Nii sai mies uma õnnõ paijupuhmast kätte.
H II 3, 479/80 (149) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1887) Sisestanud Ell Vahtramäe
Eläjä kiel.
Vanast oll’ üz soldan sõah, tuo sai üzkõrra umalõ ülembäle appi, ku tuol jo perämine hädä ol`l`võra väe käeh, timä avit sis ülembä säält vällä, tuol sai hüä miel ni opas täle tuo iest ilajide keele selges, et timä kõgõ ärr’ mõist, miä iäle hinne vaihal kõnõli, a karist kõvastõ, et sa tohe ei kellegi tuost sõnna lausu, ei muilõ opata, ku nii tiet, sis um so elo ka otsah. Tul`l` sis soldan sõast kodo ja naas talomehes, võtt hinele naase ja soet eläjä, ol`l` täl väega hüä, ku kõgõ eläjä keele ärr’ mõistsõ.
Üzkõrra ol`l` pal`lo vitto, saa as timä ütsindä hobõsaga kõrda, ol`l` timäl sis üts tubli härg ni võtt ka mies hoolõs, zusas härä kuorma ette, pan`d vidämä. Kuul`d timä sis , ku naas hopõn häräga kõnõlama, ütel, et kiä imeh nu sinno vidämä sun`d, ma olõ jo tuo pääle luod, et vittä, a sul um asanda laskõ hinnäst vaivama naada. Härg jäll’ ütel vasta, et vai tiä nu õigõ hüä um, a kas tuo õigõ pästa’, ku perremies takast sun`d. Hopõn opas`sis, et sa panõ hinnast haigõs, ku perremies nakas ette pandma. tõsõ hummogu ol`l` ka härg põhu pääl maah, tulõ õs ülesgi, a perremies kullõ õs tuost, muudgu haard sarvist härä üles ni pan`d` ette. Sis naas` härg hobõsõlõ kaibama, et kae, mis nu avit su oppus, nu iks ma piä vidämä, a hopõn ütel, et ahah, kas ta määne haigõ olõmine um, su tehi hüäste maah ja aja pääd pikka, kül sis nätäs, et sa haigõ olt. A perremies kuul`d` ni mõistsõ kõgõ ärr. Tõsõ hummogu ol`l` ka härg nigu lõpmisel, väherdi maah, tehk`, puhk`, tee is tekogi üles tulekiga. Perremies kullõ õs tuost iks midägi, võtt uma patagu kätte, ai härä vielüse üles ni pand iks vidämä. Sis jäll ütel härg oihkih hobõsõlõ, et kae nuh, kas ma ütle es, et avita ai sääne säädlemine, mis mullõ nu sai, et ma haigõs panni, nu anti nuijaga külge piteh, a vidämä ka iks piät. A hopõn ütel: ah, sa iks esi mõista ai hüäste haigõ olla, tuo viel olõ õi määne haigõ, kiä oihk, a sa võta till`itä uma jalakõsõ üles, aja kiel vällä, tie hinnäst nigu lõpmisõlõ õnnõ, kül sis jätetäs sinno rahulõ. Perremies kuuld iks tuo jutu ka ärr’ ni ku tõsõ hummogu läz’ härgä ette pandma, näk`k` /pag. 480/ ku ol`l` ka häräl nigu toss välläminekil. A perremies naarahti õnnõ, tõi tarõst roosa ja naas` häräle vallu andma. Tuo helü pääle tul`l` perenaane ka kaema, ku tuo näk`k`, miä perremiestek`k`, naas`timä kielmä, et kas sa nu ullis olt lännü härg um jo eski lõpmisel, sa viel pessär, a perremies naar`d, et kül ma tiijä, miä haigus seo um, kül ma timä ärr arsti, ni pessiks edesi. Naasekõnõ pan`d ikma, et kae nu um asi hukah, miestapp uma käega härä ärr’, a tõne iks naar`d`, et kül timä saa terves. Jovva ka härg peräkord pessmist ärr kannahta karas´üles ni perremies pan`d`timä ka kuorma ette, sis vidi tõnõ kuormat, nigu vilu. Ku sis naane tuod näk`k`, jovvaas timä kui ärr’ imehtelä, et kuis mies jõudsõ härä viel lõpmise päält üles aija, naas sis mehe käest nõudma, et kuis sa nii mõistsõ tettä. Mies taha as joht edimalt juttu tetä, a ku naane iks põhatuhe pääle ai, ütel, et ma või ei tuod kellegi inemisele ilmah kõnõlda, muido ma koolõ ärr. A sis zusati naasele viel õigohe sisse, jätä äs inäb kuigi miest rahulõ, ai nigu uni pääle, muudgu ütle ja ütle, Mõista as sis mies ka muud nõvvo, ku lubas ka üldä, sis sai naasel hüä miel, ütel`et ma õnnõ taha tiedä, mu peräst sa koolõ vai ärr’ kah. Heidäs sis mies ka sängü pikäle, valmist hindä jo koolmisele valmis, et ku naasele ärr õnnõ ütles, sis um hing a väläh. Perremehe rakakõnõ ol`l` ka sängü all, tuol ol`l` ka väega umma hüvvä perremiest hallõ, a ütekõrraga tul`l`kikas ka ummi hulh´ga kannoga tarrõ, naas`sääl kokotama ja kirgma. Sis nakas` rakakõnõ tõist kieldmä, et perremies om jo esski siih kuolmisel, sis tult sa ka viel uma kar`äga hellü tegemä. A kikas ütel: Ahah, kas timä ka määne perremies um, määnes tuo kõrd, timä piät naase zuskmise peräst surma minemä, saaai ütes naasõkõsõst jakko, a ko mul um siih hulk naisi, kõik kullasõ mu sõnna, ku ma kokahuta, sis kõik kergähäse. Sis sai ka mies arvu, kuis vaija naasega ellä um, karas asõmält üles, ku tul`l` naana viel nõudma, sis näüdäa tälle ruoska õnnõ ja ku viel hüäga tõrgaha as, sis ai kihä ilosahe kuumas. Pääle tuo naas`naane mehe sõnna kõigih kullama ja sai mies timäga hüäste läbi.
H II 3, 482/3 (151) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Merje Susi 2001.a. [mj]
KURÄ HERRÄ OTS.
Võrolt 5 versta Vahtsõlijaa poolõ um hää suur järv, inamb versta pikk, Kirebi kivi mant nikavva ku Kasaritsa mõisa mano ja tollõpoolõ viel. Tuod kuzutas Kasaritsa järves, minõ ülese ka Verijärves. Kirebi kivi mant mäke minneh käänd suur tie õkva järve perve pitteh minema, sääl umma järve kaldõ väega korgõ ja äkilize, ütelt kotalt nigu saina muodu, üz zori või rõõno um nigu zälk seeh. Sinnä kottalõ umma nu korgõ käsi orrõ ette pantu, kaldä pääl kasus ka suur pedäjä mõz, aigu um nu õigõ illos säält järve pääle kaija, käävä ka Võro saksa sagõhõhe sennä. Vanalaigu oli nuo kalda kiik lakõ ollnu, sis oll kül õigõ jälle sääl perve pitteh kävvä. - Tuol aigu sõitiiz suur herr Võrolt Vahtsõliina poolõ suurt tied pitteh, tuo oll hirmsa kuri umõlõ rahvalõ ollnu ja ku sõidu pääl ka käve, sis alati kuzärit sõimanu ja pessnü, Verijärve kottalõ saijeh oll tõnõ tuokord tõldä magama jäänü. Ku kuzär tuod näkk, mõtõl ka, et nu um aig timäle tikõlõ ots tetä. Päst sis ka hobosõ tõlla iest vallalõ, vidi hinne peräh koldõ veere pääle ja tõugas säält ukõrpauzi järrve vierdümä. Ku jo kõvastõ alla vierdü, heräsi herr viel üles ja hõigas: Juhan, Juhan, lasõ tassa! a sissama läz ka tõld kigõ herräga järve perä ala nigu mulisi. Kuzär läz' viralõ maalõ, möije sääl hobõsõ arr', olli rikkahe päälegi. - A tuod tõlda näti viel ilda aigu, ku hää selge päävapaistõ oll, järve perä all läükvät, mitu kõrd oli ka kalamehil võrgu sinnä kinni jäänü. -
H II 3, 483/4 (152) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Sannah käümine.
Üteh küläh käve rahvas väega ilda sannah, kigõ iks üöse tulõga, sis naksi’ sääl vana’ kur`ä’ ka peräh muid käümä, kolm puolpäivä jo näti iks tuld sannah üöse, perremies käsk iks kell kaema minnä, a tihe es kiäki, sis kolmad puolpäävä jo ängu`s suurt massu toolõ, kiä lääsi. sis ütel sulanõ, et ma nu lää külh vahtma, a massu ma joht võta ai’, a ma parhilla lää äi’, inegu tulenä puolpääväl. Ku sis muu rahvas sannah ärr’ käve’ läz’ sulanõ ahhjo ni jäi vahtma, olõ õs ka kuki pal`l`o aigu, tuli üte’ suurõ mürina`kolnaga sanna, lei’ sääl tulõ ummi hammastõ küleh üles, sis tõi lavva sanna, võti suurõ raamatu vällä ni naksi sääl kirotama. Sis hõoksi, et tulõ vällä, kiä ahah olt! Sulanõ heitü kül väega ärr, a päse es kohegi, pidi minemä, sis naksu nuo nõudma, et kes sinno siijä lähat`? Timä selet`, et perremies lähät`, üängäs massu kah, a ma võta as, tulli niisama, sis nuo ütli, et tuo sullõo hüä, et massulta tulli, nu päset viel terve luu lihaga ärr’ a muido ollnu sul oz pääl. Sis võti nimä, kiroti mehe käevarrõ olani kõgõ kirrjä täüs, sis lasi vallalõ, pääle tuo oli sannah nikavva ku kikas kirähti, sis läzi umma tied. Mies kõnõli sis muilõ, miä ol`l` nännü, sis loeti, seletedi tuo kiri käe päält ärr’ sinna ol`l` kirotät, et kiä tulõga sannah käüvä, nuo mõskva hinnäst verega.
/pag. 484/ Lisa: Üz perremies ihna as suurõst tüö ahnusõst muidõga üteh sannah minna, kõgõ käve peräh tõisi, kielti tedä külh, a timä ütel, et ma pelgä äi kedägi. A üte puolpäävä inäbtulõ õs sannast tõist kodo, oodati pääle, peräkõrd minti kaema, näti, ku ol`l` tõnõ ärr lahast, sanna kereselle kuijoma pant.
H II 3, 484 (153) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Ristämma puol küläh käük. *)
Ütel lazõl ol`l` hüä ristämm, käve timä alati tuo polõ kostilõ, anti tälle kõgõ sääl hüäste süvvä, iks kosti kodo ka viel. Üzkõrra küdsi ristämm tälle hüä kukli kostis, läz’ timä sis kodo minemä, ol`l` kukõl käeh, a tul`l` ka tie pääl vana kahr vasta, ni nakas last takah ajama. Tuo pagõsi ütte puuhto üles, kahrukõnõ ka muudgu sinnä järgi minemä, sis sattõ lazõl kukõl tuost välla ni pillu ka õkva karulõ nõnä pääle ni valusahe, ku kahr sääl’ samah ärr’ tappu, sis pästi laz’ kodo minemä.
Ku üzkõrra jäll’ laz’ ristämmä puol küläh oll, anti sääl valgit hernit süvvä, nigu kalasilmi, ol`l` viel õiho piimätses ka tõsõ tettü. Laz’ sei pääle, nikavva ku nakas jo kõtt haigõt tegemä, et pal`l`o hernit sai kõttu, a ristämm iks viel tõhut:: “Süö, süö hüä laz’, ristämmä puol piimätsit hernit!” Lax sei ja ütel: Ristämm, mul tege jo kõtt nii et: tinn, tinn!” A tuo iks viel käs`k`: Olõ õi midägi`, süö iks pääle ristämmä puol piimätsit hernit!” Tuo sei ka sis, kõtt kek`k` iks pääle tinn’, nikavva ku tekk viel üzkõrra: tinnpokst! sis paugahti ka lazõ kõtukõnõ lahki suurõ herne süömisega ni josi herne viimäne vällä.
*) Arvata on, et need tähendused pikema jutu katked või riismed on.
H II 3, 485/6 (155) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Ul`l` kosilanõ.
Ütel rikal perremehel ol`l` väega undsõ’ poig, saa as tõsõl midägi tettüs, es kohegi käütüs, miä tiä üsigi ka naas`tgemä, iks mut`t`u timä käeh ärr’, sai sai muilõ indes` naar õnnõ. Sai timä jo suurõs tsuräs, ol`l` jo vaija naada timäle mõrrsat kaema, a uma veere tütreku või ae tedä kiäki nätä. Võt`t` sis täl imä hoolõs, läz muijalõ poolõ hinele minijät kullõma, ol`l` timäl ka iks suur rika onu jo ieh, selle sis võeti tedä ka muijal puol hüäste vasta, peräkõrra kiteti tälle ütte tütrekku, tuo ülti hüä rikas ni illos ollõv. Käve sis timä tuod kullõmah, noil ka olõ õs pal`l`o vasta ütlemist, lubasi ka pia ärr panda. Minti sõs pujaga kosjalõ sääl sis näti, et hüä siuhkõ, illos pois ol´l` ni võeti ka kos`ä vasta. Pääle tuo naas sis kosilanõ mõrrsä poolõ küllä käümä, imä iks opas` tõsõlõ, et ärr’ sa küläh nu hinnäst naarda lasku ui, olõ oks sääl ilosahe, ma nu tihka ai alati üteh minnä. Läz` sis kosilanõe kost`ma mõrrsä kodo, ku sis tul`l` kodo haar`d imä ruttu nõvvatellä, et agu sa poig vaest küläh käetühe oli? miä sullõ sääl süvvä ka anti, kuis sa sei’? A poig ütel vasta: Mullõ anti munnõ mõrrsä puol süvvä. Imä jäll küsse: Kuis sa nöid sis sei’ kah? Poig jäll kit`t`: Kuis ma õigõ sei, miä muna, tuo mul pala! Sis naas imä tõist hagõma, et sa vana tuhnäk mõista ai nu viel munna ka hüäste süvvä kas sa olõ õi sis nännü, kuis munnõ süvväs, nuo kooritas inne ärr', ’is lõigatas väidsega neländikus ja sis viel tsusatas suuhtõ! A sa iks kavazõ õi esi midägi, inne ku kõikõ opakõ. - Mõnõ kõrra peräst läz` jäll’ poig mõrrsä kodo käümä ja ku tagasi tul`l` muudgu jäll’ imä küsümä, mis sullõ nu sääl süvvä anti? Poig ütel: Miä tuo nu õigõ ärr viel anti, olõ õs külälise süökigi, oli herne õnnõ keededü, noidsamma ma sei kah. Imä jäll’ nõudsõ: A kuis sa nöid sis sei’? Poig ütel: A ni iks sei, ku sa peräkõrd opsi, võti herneterä, koorõ ärr’ sis lõiksi väidsega neländikus ni tsusksi suuhtõ. A sis naas` jäll ima kõgõ suuga hagõma, et huduh` kiä nu nii hernit süö, sa tiet hinne jo ilma tios, kas sa sis ummohtõ tiijä äi, et hernit iks seotäs ja` servätäs, ni süvväs! poig kullõl ka hüäste imä sõnna ja kui viel pääle tuo kos`t`õlõ läz`, tek`k` tuo oppusõ perrä. Ku sis jäll`kodo tullõh imä küsse, miä sullõ nu sääl süvvä anti, ütel timä: Miä ni õigõ noil sikkil ärr’ täüss anda, olõ õs muud pant /pag. 486/ lavva pääle, ku kiisla, tuodsamma sei. Imä jäll küsse: A kuis sa sis sei’ kah? Poig ütel. Nisama sei, ku sa kasi’, ma iks segäsi ja serpsi! Sis heit imä tõsele jo käega, ütel, et saa ai sust nii joht määnestgi naase võtjat, suka tihka ai inab nu ma rahva silmigi minnä, sa jo ajat muul rahval söögi man süäme kuräs, sünnü üi sa muidõga üteh süömägi, ammugi vie muijalõ.
H II 3, 486 (156) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Süökas tütrek.
Üteh paigah tulti üöse aiksahõ üles ketrama ni tütreku kästi aida mano minnä, paklit ozma. Kuodsti ol`l` ärr lõpnu. Tütrerk läz`aida mano ni kumbahti külh, et aida us`s` olõ õi hüäste tabah, a tuost iks kavazõ õs ütigi, astõ aita, naas sääl pümehüsi kumpma, kohes pakla oli pantu, ni kumpõ, nikavva ku puttu üte mehe habõnihe kasi. Sis timä märgäs kül ärrkinna, et tuo iks määne varas um, a mõtõl kah, et ega ma saa ai tänni naada, muido lätt timä ärr pakku, ega ma tedä jovva ai kinni pitta, selle timä tie es tuost tekogi, miä löüse, muugu ütel esi hinnehe: Siih umma külh neo ot`s`ä paka, a noid tohe ei nu tarõ mano viijä, sis naatas tõrõlama, edi koh nu laas`õ paka umma, noid vaija ozzi. Sis timä kumpõ viel iks aidah nikavva ku sai läve mano, sis karas`aidast vällä, püörd rutussõ tuppa ni vei tarõ rahvalõ sõna, et minke võtkoõ nu aidas kur`ätekij kinni. Perremies läz`ka sulatsõga ni pööri timä kin/ni, ?/ a ku timä sis kuulda sai, et tütrek ol`l` timä aita ärr juhatanu, sis tõnõ järi hambit ni ütel, et ku ma tiednu, mändse kruziku sul seeh oli, ku sa käe’ mu habõnihe ai’, sis ma olõs su pää kül säälsamah puotnu.
H II 3, 486/9 (157) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Rikas ja kuri perremies.
Vanalaiga oli Vahtsõlijna puol mõnõ väega rikka perremehe, kelle ol`l` jo kõrd kätte ärr saanu, ol`l` näile mõisast suurõ maa kätte antu ni olõ õs suurõmbat prrjust ka näil, tijä äi, kuis nimä oli nii säksa ieh ka auu sisse ärr saanu, et nöil rikahe ellä, a muu rahva oli keik mudo vaesõ, olõ õs midägi süvvä, sõglaga iks võeti leiba ahost vällä, muidu püsü üs võtta, ol`l` tõnõ sõklist ni vieraloz küzet. Ku iks leevä üzäsit tetti, sis visas perremies peoga saina vasta, ku viel terä’ seeh kõrahti’ sis viel pan`d` aganit sisse, nikavva ku jo visatõh kõsahti. Tuo ol`l` iks jo kõvva perremies /pag.. 487/ kiä Talvsipühis jõudsõ vazka küzä, vaest mändses pio aas kah ni lavvakerikohe minnä piirakut tetä. Haina tetä iks hoijati viel peramäzi koti peräkeisi leeväs, ku iks lazõ talvõl naksi leibä nuijama, vai mõnõ muu küsse, ülti iks vasta: “Leib jääs haina tetä!” (Lazilõ ülti ka vaihõl: “Leib um kõrgõl laudul!) Ku sis naas` jo rüäterä kõvas minemä, olti jo zirbiga man, põimeti ni pessti mõni pihelüsgi ärr’, et iks jüvvä saasi elo piätüses, ozani haljält viel vaihõl. Ruvvas keedeti ka ohtjit ni tak`k`a lehti, vaihõl ka naatõ ni miä sai õnnõ. Ruog ol`l` ka iksni vetel, ku herne’ oli keededü vai ua’, sis süöjä iks oijuti nigu loozikuga xõõrikut piteh, kua luiza tävve sisse herne vai ua terä tul`l`, tiijä oi ku magus tuo luiza täüs ollgi, a inämbüsi oll iks liem luizah ku vesi. Tiolõ minejile saa as mõnikord muud üteh panda, ku teräsakko kotti. Leeväpalla viel sai teolõ minejile, a kõrvulist saa as tühäga. Üz pernaane ol`l´ pandnu teomehe kotti üsätse levä ni mõnõ vaza pala kah, miä pidasõ päält oli üle jäänü, sis timä and sulasõlõ kätte ni ütel: She, siih um leib ni kõrvaline! Tuo kai kotti ni ütel: A kull`ä pernaane, olõ õi siig määnestgi kõrvulist. Pernaane kärhüt` sis sulasõlõ pääle: Tohoh, huduh häbemäldä, sa sis tiijä äi, et vazk um leevä kõrvuline! - Ütel pernaasel ol`l` pant piimaliem pütüga tiolo üteh, tuo tõi’ tiolise tagasi, ütli, et sealt saa as määnest süöki, a perremies vihasi ärr ni ütel: Ah tie tahet süöki põlgma naada, tuod piät serbämä, miä mazka püttü pand! - Mõnõh paigah ol`l` ni viedü süöki teolisile üteh pant ka sulanõ värehist vällä minneh sei ärrki koti tühäs ni pand värahti taadõ saiba ozza, esi pidi tuo söögiga õdaguni olõma. Sändseh hädäh elli inämbüsi rahvas, a mõnõ ekki jäll’ nigu Jumala ello, a nuo ülejäänü ) ka viel iks kisi muid rahvit, kiä jo külh kangõ mõisa orrjusõ all oli. Väega vanast elli laz tallo väega rikkahe, üte oli Turaku, säält säze versta tõsõ Tabina’. Noil ol`l` usaijal kõva aid ümbrel, oli raudvärä’ ieh jo iks uma üövaht väläh. Õdagu iks kullõl Turaku vaht /?/, kunas Tabinal värä’ kinni panti, tuo krapsahus kuuldu sinnä ärr, sis pan`d` timä ka uma värä’, a hummogu iks lasi Turastkil inne värä’ vallalõ, selle et Turaku’ oli kõrgõmba kotusõ pääl, a Tubina’ oli alah oro seeh, sis ku nuo kuuli, et Turakil värjo lasti, sis lasi’ nimä’ ka uma’. Turakil oli hüä hobõsõ, /pag. 488/ oli lihha täüs, nigu ahi a ette nimä pal`l`o saa as, oli iks nurmõ pääl vaihõl jalotälõmah õnnõ, a sis pidi uma tabuna pois man saisma nuijaga, muido tihe es muu rahva hobõsõ säält müödä minnä, noid tahtsõ nimä ärr kakku. Sita talgu aigu panti külä hobõsõ nigu vähäkese sita kuormite ette, a uma hobõsõ hirnõ tallih sitä pääl. - Kuri ol`l` iks tuo perremies ka väega olnu, kõva kõgõ tüötegijit takah tõhutama, ni ku kiäki nõrka lask` hinne, tuo sai nuijaga. Tuost õnnõ oll rahval hüä, et nimä iks kuuli’ kah perremies kuogi kord käve, sis tiedse hinnäst jo timä iest varri’. Täl ol`l` iks kõgõ uma suur võtmõkimp puusa pääl, nuo sääl tilisi’ jo kõlisi’, nigu kavvõtuhe kõik ärr kuuldu. Timäl oli hulk huonit tabah, midagi usu us timä vallalõ jätta, tohe es võtmit ka muijal pittä, ku iks vüö küleh puusa pääl. - Talvõl puu vidamise aigu ol`l` timäl iks tuo kõva käsk, et ega sulanõ pidi uma viis vuori ärr’ käümä, oli sis kuorma sändse mändse oli, Kuorma pääle timä joht ni väega lizu us. Sääl ol´l´ sis pal`l`o vidäjit, ni mõni, kua hüä märksa ol`l`, käve kõgõ päävä üte kuormaga, muudgu iks tul`l` värehist sisse ni näüdäs hinne moro pääl ärr’, sis läz` riida mano päält pandma a kään`d` riida taadõ ni ai hobõsõ kua takast jäll kõgo kuormaga vällä, sõit nurmõ pääle, säält sis keerahut mõza saarõ sisse, sai sahut raaskõsõ, sis jäll’ tul`l` tuosama kuormaga värehist sisse ni ol`l` uma voori ärrkinna käünü. - Päräst tuod, ku jo naksi Turaku’ ka kõhnõmbas jäämä, häädü nõil jo suur elo, elämine ärr, raudvärä’ kah oli jo häösih lännü, sis ol`l` viel noil vanal eläjil jäänu paa täüs rahha perrä, kõik selge jõpõ ruublitükü, ol`l` sis tuo raha pant paaga tarõ ozalõ, säält sis võti majarahvas, ku vaija ol`l`, a ku naksi jo pal`l`o kulutama, sis tuo vana imä naas`hirmsa halva suuga kõnõlama, et raha häötetäs arr’, ni sis võt`t` timä tuo raha paa, vei säält keldrihe ni tõot` kur`ä suuga, et nu inäb siist kiäki muido ei tohe tingä võtta, ku hädä aigu võlhu õnnõ, a sis piät tähtpäävä pandma, ni tuos päevas väitämä ärr massa, Sis jäigi tuo raha pada keldrehe, ni sääl ol`l` iks kõgõ suur siug keräh pääl, nigu määne vorst, /pag, 489/ ku sis majarahvalõ väega ainult vaija ol`l`, sis võidsõ iks säält raha võta, a pidi tähtpäävä pandma ja ärr’ massma. Ol`l` sis jo Turaku Jaan perremeheh, tuod mälehäse viel seogi põlvõ rahvas, tuo ka võtt keldrest rahha võlgu, a jovvva as timä tähtpääväs ärr’ massa läz`sis oravilõ käügi pääle, sääl kisti ka timäl käe’ jala’ kokko, nigu saa as liiguta as, tuodi säält mies kodo, ku tänt` ni sipõl suurõ valu käeh, ni saa ka as muido vallalõ, ku kai kost sai rahha võlgu muijalt ni mas`s` sinnä äärr’, sis ol`l` mies terve inne ku peräh. A sis pääle tuo inäb kannaha as majarahvas tuod rahha umah majah, et sääne hukatus jo oll, võti sis vei’ tuo paaga raha Kunnimäe suohu ni mati tammõ kannu ala maaha, sääl ol`l´ iks viel mitu aigu kuult, ku tuo raha ol`l` unnanu, et ka kohe ma nu siijä tuodi! - Pal`l`o aigu peräh, ku jo Jaani pujapoig Turakil elli, tuol ol`l` Andre nimi, sis tuo magasi üzkõrra pühäpääval moro pääl, tütrek läz`ai tõist üles, et sa makat väega kavva, lää äi hobosit kaema, vaest nuo umma kui halvastõ, a timä karas üles, ütel, et mi sa minno mutiti unõ päält, mullõ näüdati unõh, et sa mine võta ärr’ Kunnimäe suost haava lehe’, nui umma su jaos sinnä pantu, a ku naati mullõ opama, kuis ma kätte saa, sis sa ai’ mu õkva üles. Pand timä ka sis hinne ruttu rõivilõ ni läz` suo vierde kaema, a ku sai sinnä, näk`k` ku ol`l` tuo tammõ kannu man ilmatu suur tõrvas siug, nigu pal`k`, sis timä heitü hirmsahe ärr, pan`d` kaksõma, nigu üsigi jõudsõ kodo poolõ. Sääl sis kõnõli tuod luku muulõ rahvalõ kah, nuo ütli, et võta püss, laskõ tuo elläj’ püssüga maaha, sis vaest saa sullõ tuo raha kätte, miä su vanõmba umma sinnä matnu. Timä jäll’ ütel, et naka ma ummi kässi tuo rahaga zur`kma, ku olõ õi mi vanõmba tedä meile lubanu, sis jäägu timä sinnä koh tiä um, muki peräst kah. Ku minti hulgahna sinnä siugu kaema, olõ õs ka inäb midagi sääl nätä. - Nii lõppi Turaku rahva põhatu rikus, nu umma talomehe nigu muuki.
*) sõimusõna
H II 3, 489/2 (158) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Saar`dä rikka.
Vahtsõlijnah ol`l` viel mitu muud rikast tallo kah vanak aiga. Ütte väega rikast kuzuti Põnni kojas`, taal sõidi lazzõ sõiraside ratastõga iks morro pitteh, moro pääle lumpi /pag. 490/ ol`l` piim valõt, sääl sõidi loozikuga pääl. A hirmsa kiskjä ol`l` vana kojas kah, ni ku timä peräkõrd ärr’ kuoli, sis panti timä kirstulõ kz hobõst ette, a nuo vei nigu seebivattul oli, a ku saadi matusõ pääle, sis kaeti kirstu, oll tühi kirst õnnõ olõ õs midägi kirstuh.-
Väega rikka oli ka Saar`dõ rahvas, keda jo kõigi pooli kuzutigi nii, et saar`dõ rikka. Viel oli ka Viitka rikka, näidõ auu ol`l` kõõgipooli jo vällä lännü, ku iks naase’ lazzi edimä kõrd sanna vei’ sis vihõ’ sääl ni ütli esi vihtõh: Sopu, sopu, kiltris, kubijas, pujakõnõ, saa iks Saardis, vinnü Viidikis! Üteh küläh oli zur`ä sanna taadõ kullõma lännü, miä naase’ sannah kõnõlasõ, ni ku nuo kuuli’, miä naase lauli’ killõ helüga, sis lasi nimä torrõ helüga vaihõlõ: Kuz`z`ä kolga vargis! *)
Saar`dide asi olõki is viel väega ammu, tuod mälehüse nuki vana inemise. Vanal Saar`dõl ol`l` kolm poiga, noist ol`l` kõgõ vanõmb, Saar`dõ Viidriks kuzutav, kõvastõ ärr koolitõt, ol`l` täl kõik keele’, kirä’ selge’. Ku timä sis mehes sai, naas tõnõ väega säkso võikama, milles nuo maarahvale väega pääle lizi, timä ol`l` esi suur ahvõkant, võt`t` viel uma suurõ rahaga tõisi hinele appi, käve alati suurtõ säksoga kohut ni iks vääräs kõgo tõsõ ärr’. Kül kai’ säksä tälle ka kõigil vasta ola, a iks timä nõuu ol`l´ ülemb, timä ol`l` väega tark ja süökas kah, käve esi alati keisri man sai iks hinele õigusõ tahtsõ tõnõ jo kõiki mõisnikke Lihulani maalt ärr hüätä. Säksõs ol`l´ jo timä pääle hirmsahe süä täüs, a midägi või es tetä, täl oli iks Petterbuurah ka suurõ sõbra, timä sai iks kõigih uma tarkusõga läbi. Ol`l` timä sis jäll’ üzkõrra Peterbuurah kohtu pääl, ni tul`l` säält suutrõ õigusõ sälätävvega kodo tulõma, esi viel ol`l` tie pääl kit`t`nü, et ku ma kodo saa, sis olõ ma jäll’ lipartil säläh nigu kodas. A midä! saa as tuo inäb uma jalaga kodo, ku sai Pihkvahe, tuli sääl tälle üte tohtre moodu mehe mano, nuo naksi sääl tõõsitama, et sa olõ haigõ, sinno vaija laazaretti panda, vaija rohizõma naada. Kül timä tõrõli viländ, et ma olõ ozani terve, mul olõ õi haigusõ lõhnagi, a nuo kullõ õs tuost midägi, naksi viel hullõmbahe pääle ajama, et sul um sääne halv haigus, sa /pag. 491/ pan`t` seoga kõgõ lijna hukka, ku sinno ärr’ saa ai arstitus. Viedi timä sis vägühüsi laazaretti, sääl panti sängü, kisti suu vallalõ ni tiijä äi, miä valõti suuhtõ, sis timä naas` suurõ helüga röökma, nigu jäll ol`l´ kullõlda kõik. Timä kuz`är vai poiss`ol`l` ka tälle laazaretti perrä lännü, a ku jo kuul`d`, määne hädä perremehel ol`l`, sis kai, kohe ärr’ saasi paeda, a olõ õs muijalõ kohe minnä, ku karas ahlo ni säält korstnahe, sääl sis kuul`d`, ku perremiest vaest vaivati, sängüh, tuo sääl jo korisi viel kurgu peräst, ni sis sai timä ka arvu, et siih u jo rüövli haud, tahtsõ viel perremehele appi minnä, a kuuld, ku naati tedä ka takah oz`ma, et kos tuo tarõpoiss` nu jäi? tuo tühi ka vaija ärr’ matuta! Sis timä tohe es inäb hinnäst silmigi näüdädä, muudgu kai iks süvembahe korstnahe lizzu, naas sis korstnat pitteh mäele nühkätämä, sai ka timä suurõ tegemisega läbi korstna katusõ pääle, säält sis kai, ku maaha sai, sis pässi timä pakku, lõigas sis üöd päivä, nikavva ku Saar`dilõ sai, tõi sõna, et Viidrik panti jo Pihkvahe paika. Läzi sis täll vele’ perrä, a neilõ ülti õnnõ, et timä ol`l` väega rassõs haigõs jäänü, siih laazaretih kuoli ärr’ ni um maahaki ärr’ jo matõt. Näüdäti näile ka ütte hauda, et kae siih um ti’ veli, a mine tiijä, kas ol`l` pant maa mulda vai olõ kinna õs. Nii katõ tuo tark mies.
Tõisil vel`el ka olõ õs inäb peräh põllvõ. Tuol aigu jo naati kotoh viina tegemist kieldmä, miä inne egal ütel uma luba ol`l`, tei’ ka viina sis kõik kõvemba perremehe hinne tarbis ni vei Vinnemaalõ ka viel, tuol aigu ol`l` sääl viin väega kallis, a Lihvlandih ol`l` otav. A ku sis jo kambanja’ säeti piiri pääle, kiä kõgõ viina ärr’ võti käest, sis jäi jo Vinnemaalõ viemine väikus, viedi viel, miä viedi, a inämbüsi teti õnnõ hinne tarbis. Peräkõrra kästi, et olgu õnnõ, kell üsigi viina riisto um, kotto ja piize’ ni viin kah, miä valmis um, kõik mõisahe tuodu. A tahtu us pal`l`o kell viijä, iks käkiti niisama kohe sai, keldrihe kja kuopa sisse, viin ni riista’ ärr’, mõnõ oli viinapiize’ tolli sita ala pandnu.**) A kink pääle kaivati, et tuol um viina vai riisto kotoh, sinnä läz` sis` mõisavalizus läbi oz`ma. Saar`dõ rahvas oli külh umast kotost viina ärr’ veenü Hainasuohu hõimlaistõ poolõ a tuod ol`l` kaks kaivat ja mõisast minti ka soldannõga sinnä /pag. 492/ ärr’ tuoma. A Saar`sõ rahvalõ ol`l` ka tuo tiedä ant, sis ol`l` jäll’ Saar`dõ Jako ka rahvast kokko ajanu, et lasku ui viina ärr’ viijä, saagõ vai sõda. Tul`l` külh ka pal`l`o rahvast, a mis näil käeh, muudgu vikahti ja sita vigla’; ku sis mõisast tull sõapääli soldannõga, ai külh Jako rahvast ka vasta, a kost nu saat sõalõ midä tettä, nuo lasi’ püssega ni rai’ mõõkaga, Jako vaenõ sai ozani tapõtus, mõni tõnõ sai poolõ eloga tettüs, muu’ kai’ ku pakku päsi, viina’ viedi iks mõisahõ ärr. A tuo sõa peräst tull viel suur kohus, kaivati Saar`dõ rahva pääle, et nuo umma rahvast sõtta züdsütänü, kuzuti sis Saar`dä Peetre, tuo kolmas veli näist, mõisahe, sääl oli sõa pääliku kohtu pääl, Pietrekene mõisteti süidlazes ni pess`ti tõist ni armõtuhe, et veri kõgõ pooli ziuzõli. Ku sis kodo viedi, pässi sääl viel mõnõ ao ni peräh kuoligi tuohu pess`miste. - Peräh häädü nöide sugugi tuo talu päält ärr’.
*) Kuz`zä (nüüdne Zelli) kolk oli vanast halvas varga auus.
**) Minu vanemat majas on praegu veel suur vaskkatel, millega vanasti viina tehtud.
H II 3, 508 (164) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Alastõ puu ragomine.
Üteh mõisah oli kubija’, kiltri’ hirmsä kur`ä’, herr käsk väega kõvaste tüö pääle lizzu, inemise jovva as kuigi ni pal`l`o tetä, ku taheti, kül pessti, tapõti tõisi. Üzkõrra oli teolise puid ragomah, sis jäll’ aeti nöid väega takah, herr käve iks esi vaihõl tõhutamah. Sis märge’ mehe’, et miä seo pääle saa, kuis nu’ olõsi tetä, et kuigi herr pehmembäs painusi. Peräkõrra võti sis hoolõs, pani üte mehe vahtma, et ku jo herra näet kavvõst tulõvat, sis tõisilõ tiedä anda. Tuo sis vahtõ kah, ku sis herr naas` tulõma, ütel muilõ, sis pilli ka ragoja viimäse rõiva säläst maaha, tõmpsi iho alastõ ragomist. Ku sis herr tuod näk`k`, heitü ärr’, ütel: No noh, mis ta nu’ hal`pmine um? A ragoja ütli: Ta kulla herräkene, tüö um nii rassõ, et inäb kuigi jovva ai ärr’ tetä, miä nõvvõtas, piät jo alastõ tegemä vaest siskinna tüö laabus! Sis ütel herr: Pankõ nu pankõ iks rõiva sälgä, teke rõivastõga, miä jõvvat, alastõ tii tapat hinne jo ärr, tuoga iks saa ai! Ni jäi ka tuost saani sundmine vähämbäs.
H II 3, 508 (165) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Üzindä süömine.
Üteh mõisah lei’ kõik mõisa rahvas süöme pääle, et mingu ui kiäki süömä, ta süök um väega kõhn, miä andas, ku mi’ süü üi, kül sis naatas parembat andma. Lei’ sis tõsõ kiusama, a midä, ku herr tuod kuulda sai, sis lask kõgõ kokko aija ni kõrrast läbi pessä, et kül ma teid süöma oppa. A üz poisikõnõ kavvaz` tuo as`ä ärr, tuo pallõl, et ai ai, kulla säksäkõsõ, ma külh iks sei üzindä, a mis mu süömine õigõ avit, tuo mõjo os midägi ankõ mullõ andis! Tuo pääle jäteti ka timä pessmäldä.
H II 3, 509/10 (166) < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Tark vanamies.
Vanast minti üte kuninga mano kaibusilõ, et kuningriigih um pal`l`o vanno purukõisi inemiisi, kiä midägi jovva ai inäb tetä, muudgu söövä õnnõ, a midä hüvvä nöist ei olõ. Kuningas kullõl ka sis as`ä perrä ja ku sai kuulda, et ol`l` ka pal`l`o sändsit ilma süöjit, sis mõtõl kah, et nuo süüvä kuningriigi ärr’ vaesõs, sis an`d` ka käsu vällä, et olgu nuo vanakõsõ kõik ärr’ häötet, sis saat` soldani ka maad pitteh käümä, et koh vana inemise lövvät, sis tapkõ maaha. Nii sis häöteti ka vana’ viimäne ärr’ jää äs nõid kohegi alalõ, inäbät ku üz poig sai uma esä ärr’ käkki keldrehe, inne ku soldani ozma tuli’, sis ütel timä noilõ et mu esä um jo ammuki ärr’ koolu, nii sis päsi tuo vanamies surma käest ärr’, selle et pujal ol`l` tedä väega hallõ, täü üs umma vanna esäkeist laskõ ärr’ tappa. Keldreh ka iks pidi poig tedä ilosahe, käve ega päivi kaemah, veij tälle iks süvvä, miä õnnõ ol`l´. A sääl maal tul`l` pia suur hädä kätte, mitu suvvõ järgipitteh läz` viimäne vilä peotäüs hukka, saa as kelle inäb seemendgi tagasi, nikavva iks eleti, ku viel mõnõl vanna varra ol`l`, a peräkõrd lõpi kõik ärr’, sis tul`l` rahval sääne hädä kätte, ku kuoli inemiisi nälgä, nigu kõik tie veere’ oli kuoljit täüs. Süödi sis viimäne viläterä ärr’, miä viel kohki iäle ol`l´, ku sis tul`l` vilä külbmise aig, olõ õs noil, kiä viel näläst oli ello jäänü, kellgi teräkeist maaha ziugata. Ol`l` sis kõigil suur murõh, et miä nu’ saa, sis läz` tuo poig, kell esä käküsih ol`l´, kaivas umalõ esäle ka tuod hätä, timä iks lasõ õs essä ärr’ nälgsütä, hot`t` määne hädä ol`l`, an`d` tälle ka perämäzelt suupärast. Esä sis kullõl, ütel peräkõrd, et ega nu muido saa ai pujakõnõ, ku võta laada katusõ päält ärr’, sis võta pessä noid vanno olgi, mast tulõ mõni teräkene vällä, sis ziuka nädsammo maaha, nivõrra, ku saa, nii tetti iks vanast kah. Tek`k` ka sis poig tuo opusõ perrä, sai iks kah katusõ ollgi seest ärr’ mändse peotävve kor`äta, nuo sis heit` nurmõ pääle maaha, iks mõnõ sammu taadõ terä. Ku sis muu’ külämehe tuod teko näi’, sis tei’ nimä ka niisama, kuuldu sis läz` tuost tegemisest helü muijalõ poolõ /pag. 510/ kah, sis tetti kõigi poolõ tuod muodu, ni sai’ iks nurmõ ärr’ külvätüs, hot`t` mõni terägi tükü maa pääle, et iks ozani tühäs jää äs. Sis eleti viel tuo ajastak ärr hädäh, vaivah nigu kuagi sai, kül kuoli viel pal`l`o nälgä ärr’ ni muidõ häti kätte, a kiä ello jäi’ nuo päsi ka tõsõ ajastaga hädast, sis veli pööri’ nuo teräkese kasuma, miä maaha oli tetüs saanu, ai’ hulga poigõ kõrvalõ, ni kasvi ega terä pääle puhm üles ja ega kõrrõ ozah ol`l` ka pää, nigu määne vihk. Ku sis nuo vilä’ ärr’ inemiisile kätte sai’, sis ol`l` hädä ka lõppnu ja naksi jäll rahvas uma eloga toivõrduma, a sis naati kõigipooli imehtelemä, et kuis tuo mies ni tark ol`l`, et tiedse katusõst naada seemend ozma, läz` tuo tiedmine jo kuninga kõrvo kah, sis kuz` kuningas tuo mehe hinne mano ja nõudsõ perrä, et kost sa hinele sändse tarkusõ sai’? Mõista as sis timä ka kohe muido käänelda, muudgu ütel ärr’, et mul ol`l` vana esä käküsih hoijõt, tuo opas mullõ. Sis sai kuningal väega hüä miel tuod kuuldõh, las`k` tuo vana mehekese hinne mano tuvva, tek`k` timä väega auusas mehes viel, selle et timä oppusõ läbi ol`l` ilm alalõ jäänü, muido olõs kõik hukka ärr lännü. A sis näti ka, et mõni kõrra iks um hüä, ku vanno miehi ka um, tetti sis jäll’ säädüs ümbre, et olõ õi vaija vannu ärr’ hüätä, võiva iks nuoka ellä, ku näist muud olõ õi hüvä, sis mõni kõrra kannogi kisitasõ. A tuo poig, kiä uma esä ol`l` alalõ hoitnu, sai väega viisas ja rikas mies.
H II 3, 558 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888)
Valgõ kuningas um ilma pääl kõgõ suurõmb ja kõvõm kuningas, kõik kuninga umma jo ilmah tapõlnu, a valgõ kuningas olõ õi viel elo päivih sõtta saanu, timä kül iks oht kõgo sõtta tulekit, ega päivi, a kunagi saa ai uma ehtmisega valmis, kõgõ iks saa inne õdag, ku sõda kõik rõivilõ jo valmis saa, sis jäll jääs tuol päväl sõtta minemäldä. nii viitüs timä minek iks pikembähe, a ku timä üts kõrra sõtta ärr tulõ, sis um ilmal ka ots käeh, sis saa jo viimne päiv maa pääle.
H II 3, 558 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888)
Üts kuningas*) um maa pääl kõiki muidõ kuningide üle tuo kaes muilõ perrä ja mõist näilõ õigust, ku näil midä poonät um, tälle käävä jo jumala käest kirä, sis timä nöidö perrä mõist kohut, ku kuninga tahtva taplõma minnä, sis ei tohe muido, ku piät timä käest luba küsümä.
*) Näib paapsti kohta käivat, vist katoliku aja jäätis.
H II 3, 563 < Setu, Vastseliina - Hindrik Prants (1888) Sisestanud Ell Vahtramäe
Kahr um inemisest saanu, selle timä käü vaihõl katõ jala pääl kah. Vanast oli üts mies naasega väega ahnõ, käve targa mano novvo otsma, kuis tuod ja tuod saasi, peräkõrra naksi nõudma, kuis mi jumalas saasi. tuo opas, et minke tuo ja tuo mäe mano, tõnõ minke toisipooli mäke, ku sis kokko saat, olt mõlõmba jumala. Nimäkese lätsi tei ka nii, a ku sai mäe takah kokko, oli mõlemba kahru, tõnõ esäne, tõnõ imäne.
ku kahr inemise kinni võtt sis ei süö õkva ärr, muudgu nudsutas vere õnnõ vällä, pand suohu mätä ala mädanemä, esi iks pand kõrva mätä pääle, kullõs, kas hingamist kuulus, sis viel rapa. Kiä jõud tuo murdlõmise ärr kannahta ja hõngu kinni pitä, tuo viel päses eloha vällä, ku kahr mant ärr lätt.
H II 63, 699/700 (6) < Se, Vastseliina khk - Jaan Sandra (1901)
MINE MU TIE PÄÄLT!
Vanal tikõl om ka uma tie, niigu soelgi, keti vanast niisama pallo oll, kui vannu tühjagi. Ütskõrd oll üts Helbi külä mies - tuo jo ammunõ asi - Petserist tullõh tie päält kõrvalõ käändnu, ja suo vierde, üte suurõ laja kivi kõrvalõ veedükõsõs aos puhkama heidanu. Olnu nii keskpääväne aig; pääväkene paistnu õigõ palavahe. Mehekene uinahtu õigõ süväate kivi kõvalõ päiv = põrõhhõhõ puhkama ja ta vaõsõkõnõ kuulõki-is, ku üts ansäk poisi helü tedä hoi- pag. 700 gas: "Mine mu tie päält!" Niigu läbi süvä unõ kuulde ta küll sugu hellü, a arvu voi tölku võta-es tuost mõhi-määnestgi. Mies uinohta vahtsõstõ magama. Tõist vuori näpstäs teda kiäki kura jala suurõst varbast - ta oll kängälda olnuki - ja hõigas innist muodu: "Mine mu tie päält!" Kangõhõ väsünu mies tundsõ küll näpstämist, tuud kolõhõt hõikamist, a nigu unitse inemese asi õks om, ta jäi jallki magama. Vott kolmandat vuori haard mehekest üte tundmust hainarua suurune must olõmine käsist ja jalost sõvaste kinni ja virot üle pää-koola lajap suurõst kivist kavõndõhõ, nii et vaõnõ mies maolõ sattõ, nigu jõrahti õnnõ. Tikõ hirmotus hõiganu ka kolmat vuori visatõh: "Mine mu tie päält!"
Suure vaivaga ajanu põrutet mies hinne istukile ja pistükile, kis nännü, ku lõpmada suur hulk vannu tigõhit, ku suuri mustõ haina rukõ laja kivi küle alt vällä olõvat vuornu. Vaõnõ mehene võtnu ka viimädse jou raasukõsõ kokko ja pannu kodo poolõ plagama. -
Võtta õks vaosõkõnõ heidä äs pühä ristikaist pää ala, ku tia sinna puhkama lei. Egas vana-kõhn tedä sis puttu tohtnu-es.
H II 70, 650/4 (7) < Vastseliina - J. Sandra < Tannil Rüüs, üle 70 a. (1904).
Võ 4.
Ennemustistest jõumeestest
Innemustõ elli üts kõva mies, kes kõõ ilma läbi villas ja hinele kostki vastalist lövva-õs. Viimate sai ta ütte ütsikohe paika, nii õdagutsõl aol, koh kedagi muid kotoh olõ-õs, kui üts vana baabakõnõ. Nuor jõvvumies pallõl hinnast sinna üöses ja vana baabakõnõ lubas kah. Nuormies päst jala' vallalõ, pand kängitse kujoma ja jäi tävveste õdagulõ üömajalõ. Vana baabakõnõ küsse:
"Mis asjaajaja vai kohe minnei sis olõdõ?"
Nuormies kostõ: "Käü niisama ilma pite ja otsi hinele jovvuvastalist inemist."
Vana baabakono kõhvahut pääd ja ütel:
"Sis, poig, olt ehk perispaika peräle saanu, koh umma joudu pruomi voit. Mul om ka kats kõvva poiga; nuo omma parhilla jahi pääl, a üöses tulõva naa õks kodo."
Vaivalt oll vanamuor uma jutu lõpõtanu, kui timä mõlõmba poja mõtsast kodo tulli, ütel tapõt põdõr, tõõsol tapõt kahr säläh, midä naa kergelt, ilma tihähämõldä maha panni, niigu olõs naa mändse kerge jänesekese. Nuor jovvumies naas tugõvit miehi näteh niigu salahirmu tundma. Kui imä söögilavva man poelõ är selet, mis asäajaja nuor üömajaline om, sai poel väega hüä miel, naa sei ja jõi timäga sõbralikult ja lubasi jovvukaemist hummongus jättä. Täämbä olõvat nimä jahikäigist sugu ramõhunu.
Õdagult lätsi baaba poja riihte magama ja panni ussõgi tappa, et nuor jovvumies kui võõras julgõlt näide man maada võis. Üts baaba poig heidas ütte nulka, tõõnõ tõistõ nulka magama, võõralõ säeti kest tarrõ noidõ vaehtõ pääle asõ.
Piagi jäi jahilise süväste magama ja naksi kangõhe pieru laskma, niigu olõs naa tuliluotõ põmmutamah. Noorõl jovvumehel tulõkis uni. Kuast nulgast õks peerupaigahus mürahtü, tuost nulgast karas nuormehekene õks kavvõmbahe. Nii hiidel mehekene suurõ hirmuga kui kala kuiva liiva pääl ja kobõ tassamisi ules, tõugas kitsa pajalavvakõsõ vallalõ ja pallõl vannamuori, et tuo tedä kõvvu meeste keskelt magamast muialõ puhkama saadassi. Siih ei tulõvat tal sukugi uni, vasünü jahilise põmmutavat kangõhe pieru. Vana baabakõnõ kolkõ küll kõvastõ ussõ pääle ja püüdse poigõ herändä, et naa ussõ tabast vallalõ teessi, võõrast tarõst vällä, mujalõ magama lasõssi. A koik oll ilmaasända. Magaja poja kuulõ-õs määnestki mütmist, kolkmist ei koputamist, kas laoda vai tarõ päält, naa ei heräne. Viimate tull vanal baabakõsõl hüa nõu mielde. Ta võtt raudkangõ, nõst tuoga üte tarõ nulga üles ja lask noorõmehe nulga alt vällä, juhat talli pääle hainu sisse magama. Nuor jovvumies läpekis inäp talli pääle minnä, kui õnnõ ku sändside jovvumeeste lähekõrrast õks kavvõmbahe saasi.
Hummongult, kui baaba poja magamast üles tulli, näi naa, et võõras jovvumies kaonu ole. Kui naa imä käest tieda sai, et ta üöse säält vällä pallõlnu ja talli pääle puhkama läts, otsõ tedä sinnä. Kui teda siäl ka es olõ, oli mehil kimmäs tiedmine käeh: mehekene om ar paenu. Ja naa lätsi tedä mõlõmba takah ajama.
Nuor jovvumies pagõsi poolõ üöd, pagõsi poolõ hummonguspuolt edesi, kooni üte laja nurmõ pääle sai, koh üts suur üte käega mies kündmäh oli. Surmahirmuga paetõh sai ta kündja mano ja pallõl tuod teda uma kaitsmise ala võtta. Maakündjä ütel:
"Nonnoh, väriseja varblanõ, pakõ mu kaatsaseere sisse!"
Vaivalt sai nuor jovvumies maakündjä kaatsaseere sisse ar paenus, kui baaba poja ka jälgi pite maakündjä mano tulli ja ütli:
"Anna pagõhõja valla, siih ta piät olõma; jäle tulõva õkva siia."
Tukõv maakündjä kostõ:
"Siih, mu kaatsaseere seeh om küll tuo pagõhõja nuormies, a ma olõ timä palvõ pääle teda uma kaitsmise ala võtnu ja ma kaitsa ka teda. Tuo olõi mieski, kiä umma sõnna piä-õi, ja kaitsmise asõmõl arandjas saa."
Baaba poja seledi maakündjäle pikält ja laialt ette, missugutsõ nõuga nuormies mitu aastaka ilma pite ümbre hulknu ja et ütskõrd, kui ta kedagi vastalist om löüdnü, sis pand ta pakku, päälegi viel kui määne varas pakõ ta üö aol õigide inemiste puolt ar. Naa ütli kinniteh:
"Inne mie siist ei taganõ, kui kelmile latsõvitsu olõmi andnu!"
Tukõv maakündjä kostõ:
"Kooni ma viel hinnäst jalgu pääl jovva hoita, ei piä täi kiäki hiuskarva kõvõrdama; ta om mu kaitsmise all."
Maakündjä keelust ja kinnitusest huolmalda tükke baaba poja väele tälle mano ja tahtsõ pagõhõjat kaatsaseere seest vällä kisku. Siäl haard tukõv maakündjä põllu pääl kasuva suurõ tammõ uma üte käega ladvast kinni, tõmmas maa seest vällä ja naas tuoga ümbre hinne keerutama, niigu kurjõ pinne mant kaitsma, kia hahkatõh ja hambit jürreh täi ümbretsõõri hibahõlli kui langalõi.
Viimäte vässü naa ar ja lätsi pika nõnaga maakündjät vanduh sundih kodo tagasi.
Kui naa jo maakündjä silmist kavvõdõhe ar olli kaonu, ütel ta uma kaitsõallussõlõ:
"Noh, tulõ valla ja mine umma tied! A inne, kui ma sinno minema lasõ, pia ma sinno latsõ viisil veidikese sopsama, et sa targõmbas saasi, paremb tüöd tegema nakkasi, kui ilma pite hulkih käüt. Ma ollõ ka umal aol üts kõva mies, hulgõ ilma pite ümbre, otsõ jovvuvastalist, kooni löüse, ja tuo kätte uma käegi jäti."
Nii kõnõldõh võtt ta tammõ ossa külest üte ossakõsõ, sopahut tuoga jovvumehekesele kõrda kolm, sinna timä jäigi.
H II 72, 99/101 (25) < Vastseliina khk. < R?uge khk. - Jaan Sandra < Tannil Ruus (1905) Sisestas Salle Kajak 2003
Must soldan.
Vanast tull ?ts soldann s?ast kodo k??m?, koh ta jo k?mme pikk? aastakka otsast otsani v?ll? oll lusitanu. Kui ta jo kodomaa kihkunda oll saanu, johtu ta ?te suur? j?rve vierde, koh ta ?tte musta miest maah magahavat n?kk. M??da minneh, kui soldan kunagi, lei ta magahajal? jalaga persehe ja ?tel taiva pool? k?ega n??d?teh: "?les! N?et, et suur vihm, piksega vihm tul?!" Kui v?lk, karas must mies maast ?les ja l?ts "molkst" j?rve arrki. Oll soldan jo polak?s? maad j?rve veerist pite edesi l?nn?, tsusas mies p?? j?rvest v?ll? ja h?igas soldannil? perr?: "H?i, kroonumies, mis massu sa mu k?est n?vvat?" Soldan k?sse: "A mink iest?" "Kaeno tuo iest, et sa minno ?les her?ndi, ja ma h?r?m?r? k?est arr p?ssi." Soldan kost?: "Noh, mis massu sa mull? sis annat?" Must mies kost? j?rvest: "Kunas sull tagasi tul? minek, sis tul? siist j?rvest m??da ja ?tle: "Soodu-voodu, soodu-voodu, mine mu iest ?tes aastagas s?tta! Sa v?it sis julg?lt viel aastagas kodo j?ija, k?ll ma su iest kroonu kullust? l??." Soldannil sai s?? miel. Ta oll ka uma lubatu ao, kats kuud, kotoh arr, l?ts j?rve vierde ja h?igas: "Soodu-voodu, soodu-voodu, mine mu iest nikavvanis s?tta, kooni mu teenist?se aig t??s saa!" Kavalahe naard?h tull soldan j??dv?h kodo. Ta tiedse, et t?ll tubli mies as?m?l? l?ts. Must mies oll ka ?kva t?htaos si?l, kuna soldan tagasi pidi tul?ma. Soldan oll muido k?ll tuosama, hel? kui n?o moodu ja suurus? pool?st, a tim? pal? oll pallo tineh?bas l?nn?. Tuo per?st noksi ted? ?lemb? ieh, alamba takah, mustas soldannis kutsma. Terve aastaga aigu tiene mehekene rooduh arr, ja l??-?s kunagi sanna. P??legi panni t??s? soldanni ka t?hele et t?ll risti rinnah ei ol?. Kui soldanni tuod ?tst??s? keskel k?n?li, l?ts ka hel? ?lembide k?rvu, kes musta soldanni tua per?st troositama naksi, mis ta ristirinda pan?i. Must soldan kost? junnikalt: "Ka risti ma rinda ei pan?, kas tekke mis tahat." Sis naksi s?a?lemba mehekesele v?g?si risti kaala sundma ja s??dma. Vastik soldan kisk risti kaalast ja visas hinnest kavv?d?he k?ik. S?a ?lemb? lasi mehekese tuo p??le maha v?tta, ja kuusk?mment l??ki l?vv?. Jall panti rist kaala, mida ta kang?kaals?lt kaalast arr kisk ja m?tsa visas. V?eti maha, anti t??n? kuusk?mment, ja tuo roosi jo nii valusahe, et k?ik perse narmetas. S?eti kolmat vuori rist kaala. Jalki kisk, m?tsik, tuo k?rd risti kaalast arr ja heit maha. Tap?ti, tap?ti t?ist, iks kuvv?k?mne l??gi kaupa ja s?eti vaih?l ka risti kaala. Egak?rd visas ta viim?st j?udu kokko v?tt?h kaalaristi iks hinnest kavv?mbal? ja ?tel: "Kas kisk? k?ik mu liha luijo p??lt palu maha, a ristipalla ma kaala ei v?ta!" Vielgi n?peldedi ted? niisama m??ga s?l?ga ja kulakidega, sunniti iks risti kaala v?tma - k?ik ilma asjanda. Must soldan j?i ristikaalast viskamisele truis. S?a?lemb? n?i ka arr, et ta mitte risti kaala ei v?ta, kas tapa vai ilmusi arr. Kang? pesmise per?st oll mehekene nii arr tap?tu, et ta in?p ?ig?he k?vv?ki' jovva-as, ja ?lemb? ted? teenist?sest kogoni vallal? lasi.
Kui ta arr olli l?nnu, sis sial jutusti soldanni ?tst??s?l? ja ka ?lembile: "Must soldan ol?kis m??negi ristiinemine. Ta oll peris vanatik? esi, muu ki?ki."
S?a ?lemb? h??rusiva, uma piinamise p??le m?t?ld?h, r??mu per?st k?ssi ja ?tli: "Ol?s mie viel ?ig?he tiedn?, kes ta oll, sis ol?s mie ted? mehe muodu vorpnu."