Puhja pärimus

Vanad jutud ja müütiline ajalugu

Vana aja lood mitmesugustest mütoloogilistest olenditest.

E 55168/71 < Puhja khk. - Elmar Päss < Turm, u. 60 a. (1923) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Puhja kihelkonnas, praeguse Tiiru talu maa peal olnud varemini, s.o muistsel ajal mõis. Tiiru talu on valla kaardi järele Võllinge külas, tegelikult aga Pori külas ja nii kaks-kolm versta Reku sadamast eemal. Selle mõisa lähekonnas asunud järv ja nimelt Emajõe poole kalduval madalikul. Ei mõisat ega järve pole praegu olemas. Ehk küll kohalikud elanikud mõisaasemest teadsid palju rääkida, isegi juhatust anda - jäi see paik leidmatuks.
Kahepäivase otsimise järele selgus küll üks teine ajalooliselt tähtis koht, nimelt rootsiaegne haud. Kas ta tõelikult seda oli nagu rahvasuu rääkis, jäi mulle seekord kahtlaseks. Oli pikergune kivilade, nii midagi sülda kümme pikk ja kaks lai. (Talu, kus see haud oli, ei ole praegu meeles, küla nimetus oli Nasja). Mis asjata otsisin, sellest teadis rahvasuu pisut enam. Mõisast, mille ase jäi mulle kätte leidmatuks, oli hiljuti veel üksikuid kiviseinu nähtud. Mõni vanem inimene teadis kivimajastki rääkida, mis mõisa asemel kokku varisenud. Telliskiva tükka oletati praegu veel seal kohal olevat. Muinasjutt mõisast käib nii:
Kohalik mõisnik olla kuri inimene olnud (nõid?) ja rahvaga karmilt ümber käinud. Teda ennast ümbritsenud aga mingisugune saladuslik vari. Nii näituseks ei ole ta oma tuppa kedagi võõrast ega teenijatki sisse lasknud. Oma teenijatel ja kogu valla rahval keelanud ta kurjast ära mõisa all asuvas järves kalapüüdmise jaanilaupäeva õhtul. Veel saladuslikumaks muutunud asi sellega, et millalgi jaanilaupäeval mõisnikku ennast kodus pole nähtud. Vähemalt hoidis ta end just sellel ajal luku taga, ega andnud kellegiga kokku.
Mõisas asunud paar sulast, kes olnud muidu tööle keskmised, kuid selle vastu agarad kalapüüdjad. Kalu saanud nad mõisa järvest ütlematu palju.
Ehk küll mõisniku poolt mitu kalapüügikeeldu neile tulnud, on need töömehed ometi kord oma igapäevase harjumuse järele ka jaanilaupäeval läinud kalastama mõisa järvele. Nad võtnud järverannalt vana lootsikutüki ja kalasaak olnud esialgu üsna hea. Siis tulnud aga lootsiku alla seesugune suur kala, mis lootsikut ennast tahtnud ümber lükata. Kalal olnud läikivad soomuksed.
Üks julgem ja nodikam töömehest haaranud sel puhul västra ja hõigates: "Jeesus Kristus siuna rauda!", löönud selle västraga kala. Kala ühes västraga selle peale kadunud. Natukese aja pärast tulnud mõisast käskjalg ja teomehed valjult kutsutud mõisa. Mõisnik olla oma järves supeldes haigeks jäänud ja keegi teine ei või teda parandada, kui need mehed, kes tema keelust hoolimata jaaniööl kalal olid. Teomehed kutsutud tuppa, kuid seal olnud mõisnik, lamades haigena voodis ja kalaväster aga kehas.
Mõisnik käskinud teomehel öeldud sõnu korrata ja västrit kehast välja tõmmata. Teomees pole käsku täitnud. Suurem osa mõisahoonetest varisenud siis kokku. Järvgi, kus kalu püüti, kadunud ära. Järve koht ja mõisavaremed aga veel meie ajani alal hoidunud.
Kooliõpetaja Turmi suust kuuldud, Puhjas 1923 a. Hr. Turmi vanadus umbes 60 a.

E 55460 (8) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Tiide t. - Helmi Eller < Ida Vihand (1925) Sisestas Pille Parder 2003
Maalise vastu
Taga ära, sa kuri vaim, anna maad püha vaimule. Mina vannuta ära so, kuri ning roojane vaim, et sa pead tegenema Jeesuse Kristuse nimel. Aamen. Pai maake, anna see vaese Mari ehk Liisu tervis tagasi. (Meie Isa).

E 55460 (9) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Tooma t. - Helmi Eller < Miina Uibo (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Äkilise haiguse sõnad
Häda, kost sa sisse oled tullu, sealt pead sa välja minema. (9 korda lugeda ja siis Meie Isa).

E 55460/1 (10) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestanud Katre Kikas 2001, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Maalise õpetus
Kolmainu nimel,
Jumala, see Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel (3 korda).
Maa isa, maa ema,
maa isanda, maa emanda,
maa neitsikese,
maa kuldse kuninga,
maa viie vellekese,
maa säitsme sõsarakese,
võtke (Jüri ehk Jaani) haigus ära.
(Meie Isa.)

E 55461 (13) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., Rekotooma t. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Maalise vastu(s).
Maa esake, maa emake,
kallis Maarjamaake,
anna selle inimesele,
siis inimene annab sulle,
valgust üts pund
ja kaits punda kulda.
Valu mine ära,
tervis tule tagasi,
siis inimene annab sulle tuhat tänu.

E 55462/3 (16) < Puhja khk., Kavilda v., Saare k. - Helmi Eller (1925) Sisestas Pille Parder 2003
Kahetus
Oh suur Jumal, kuule heldest, mis su laps, ma palun sind (?). Jeesus õpeta mind selgest, mis on hea ning aita veel. Püha vaimuga mind võia, häda, kahju, kahju keela veel. Kuule nüüd mu palve sõna, mis ma palun, seda anna.
Mina palun Issanda, Jehova nimel: sina roojane vaim, kust uksest, aknast sind on välja saadetud, sealt uksest, aknast mine sisse tagasi. Sõku meie jalge alla, kange Jeesus, kuradit. Tule sina, püha vaim, selle vereva ehk musta lehma manu ja anna talle Jumala loomulikku tervist. Jumala, see Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.

E 81881 (1) < Puhja khk., Kavilda v., Vihavu k. - Linda Luisk, Tartu Tütarlaste Gümn. õpil. < Johannes Luisk (1932) Sisestas USN, kontrollis Luule Krikmann 2005, parandas Eva-Kait Kärblane 2005
Tartumaal Puhja alevist umbes üheksa kilomeetrit lõuna pool asetseb kesk laia põldu suur kivi. Selle kivi olevat sinna pillanud vanapagan, kes seda kuhugi viia tahtnud. Pool kivist vajunud sügavasse maa sisse. Vanapagan jätnud kivi sinna. Vanapagana käpajälgi võib kivil aga praegugi veel näha. Need on tõesti loomuliku suurusega karu või hundi lamedate käppade ning küünte jäljed.
Nüüd on kivist juba suurem osa maa sisse vajunud, kuid vanapagana käpajälgi võib seal praegugi selgesti näha, kuid ainult kivile ronides, niivõrd suur on see veel.

ERA I 2, 599 (1) < Puhja khk., Kongota k. - Richard Maiste < Mari Jerser, 70 a. (1929) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, toimetas Anne Kaaber, parandas Pihel Sarv 2004
Libahunt.
Üks kord olid peremees ja perenaine heinal. Lõuna ajal istusid nad heina sao kõrvale lõunat sööma. Korraga näeb peremees, et hunt on heina sao kõrval ja vaatab üksisilmi leiva pääle. Peremees vaatab vikati pääle ja mõtleb hunti vikatiga surnuks lüüa. Aga ei löö, ja annab hundile vikati noa otsast leiba. Hunt tõmbab leiva ühes noaga ja jookseb metsa. Peremehel on noast väga kahju. Talvel sõidab peremees linna ja näeb ühe poe akna pääl oma vikati nuga. Peremees läeb poodi ja küsib kaupmehe käest, kus minu vikati nuga siia on saanud. Kaupmees kutsub peremehe taha tuppa ja seletab peremehele, et üks nõid oli ta hundiks nõidunud. Ta pidi senikaua hundina ümber jooksma, kui inimene talle natuke leiba annab. Noa võtnud ta kaasa, et oma häätegijat kätte saada. Ta andis peremehele noa kätte ja veel hulka raha.

ERA I 2, 859/61 (2) < Puhja khk., Kavilda v. - Joh. Teder (1928/9) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, toimetas Anne Kaaber, parandas Pihel Sarv 2004
Rahva muinasjutud.
Vanad inimesed seletavad, et iga aasta käivat Tallinnas üks väike vanake linna värava hoidja käest küsimas, kas linn on valmis. Kui värava hoidja ütleks, et valmis jah, siis laseks vanake Ülemiste järve vee linna. Aga värava hoidja ütlevat ikka, et ei ole veel valmis.

ERA II 10, 229/231 (10) < Tartu l. < Puhja khk. - Paul Ariste < Eeva Uin, 67 a. (1929) Kontrollis Luule Krikmann, parandas Eve Ehastu
Vanatont eksitab ära, kui inimene mõtleb kurja. Kui sis paluma nakat, siis saat väl'la: "Jummal Issake, Jummal Pojake, kes om mu kurjale teele vidanu." Kui kohe paluma nakat, siis pole pikka palvet vaja. Sii oli peris tõsi lugu. Rehepapp tuli Vil'landist kohta otsma. Sai Kavilda mäele vastse aasta üüsi, läts rehe juure kaupa tegema. Siberi mäel esnu ära. Vannu ja vannu. Kõrraga ollu kats miist man. Mehe küsnu: "Kohe sa tahat minna?" Miis ütelnu ära. - "Läki!" Neebu mäel, sääl om Kallissuu mäe all. Lännu sinna. Tema ollu ikke purjun. Nännu, et mehil ollu kõvera tagasipidi jalguga, härjasõrgu ja kapjuga. Miis saanu kohe kõrraga kaines, es ole tahtnu edesi minna. Tõõse võtnu käe alt kinni ja vägisi vidanu turbla augu viirde. - "Siia me viskame su sisse." Miis nakanu pallema: "Laske, ma palu". Noo lubanu kah. Ütest suust rääknuva perrä, mis miis palunu. Miis lasknu põlvili ja lugenu Meieisa palvet. Noo ütelnu ütest suust järgi. Miis ütelnu: "Aamen," võõra tennuva: "Läll, läll, läll" ütekõrraga. Miis lugenu tõõse kõrra Issameie palvet, no kah. Jälle, ku ütelnu: "Aamen," no tennuva: "Läll, läll, läll." Nii lugenu kolm kõrda. Sis võtnu mehe kätest kinni ja tahtnu auku visata. Miis ütelnu: "Jummal Issa, Jummal Pojake! Siin om nüüd minu surm!" Võõra lasnuva lahti sis: "Te kolmekesti, meie katekesti" ja lännuva ära. Miis es julgnu üles tõusta. Tükk aiga oli põlvili maan ollu, es julgu ümbregi kaia, kos võõra om. Perast lännu Neebu Mäetare manu. Hommikuni ollu sääl. Sis lännuva kaema tuud paika. Määratse suure jälle ollu! Kõik lumi ollu ära veetu.

ERA II 26, 479 (5) < Puhja khk., Kavilda v. < Rannu khk., Rannu v., Rake k. - Herbert Tampere < Liine Tatar, 50 a. (1930) Sisestas USN, kontrollis Kadi Sarv, redigeeris Mare Kalda
Laulud, kellega kunstitas äkilitse hädä vasta:
a) Kes võib mo vasta olla,
b) Sütitä oh minu elu.
Siis veel: 6. palve.

ERA II 30, 462/3 (12) < Tartu l. < Puhja khk. - Paul Ariste < Liina Parts, 42 a. (1930) Sisestas Helen Volber 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Kui kägu, kurivaim, tuleb us?saida, sis on alba. Arva ta nuhtlus tuleb mõtsast väl?la, aga ku tuleb, sis ikke om. Puskaril tuli ussiaida. Kolm kõrda kukse uibaian. Esi vahtisime. - Õige sii om, kui midagi tähtsat om, sis ta tuleb - 3 kõrda kukse uibaian. Näe, surma saie. Puskari Sammul suri ära.

ERA II 56, 31 (5) < Puhja khk., Kavilda v., Mõisanurme k. < Rannu khk., Rannu v., Rakke k. - Herbert Tampere < Liine Tatar, 51 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Maarja Oras
Taaveti laul nr. 91 loetas äkilise hädä vasta.

ERA II 56, 31 (6) < Puhja khk., Kavilda v., Mõisanurme k. < Rannu khk., Rannu v., Rakke k. - Herbert Tampere < Liine Tatar, 51 a. (1932) Sisestas USN, kollatsioneeris Luule Krikmann, redigeeris Maarja Oras
Tartu keeli lauluraamatust loetas äkilise hädä vasta "Kes võib mu vasta olla" ja "Sütita nüid minu elu." - "Oh kui kaunis arm sii om" jälle sis, kui miis ja naine häste ei elä.

ERA II 115, 323/7 (2) < Puhja khk., Kavila v. - Ed. Selleke < Viiu Luisk, surn. 1894 (1935) Sisestas USN, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Rapantuse ja maaliste sõnad
Laul 103. 1-3
Jumal Essa meile jää Meid ära pantku hukka Kõigest pattust vabas tee Nink anna õntsat hukka Kuradist meid paimenda Lass meil so poole tõtta, Nink sinu pääle loota Ka armu sinust oota Sulle ennda anda ka Kiik ristiraval ana See kurja vasta pana Meil kinita so sõna Amen amen see om ja ja. Siis laulame Halleluja.
201. 7-8
Sõku meje jalgu. alla Kange Jeesus kuradit Tule oma mõrsja manu ana tälle armu suud Et võis taiva rõõmu tutta Nink et teda oht ei puttu Mina vanuda sinu ära saadan Jumala se Issa Jumala se poija Jumala se Püha vaimu nimel amen.
Teine jagu Laul 351 1-3.

ERA II 239, 715 (1) < Puhja khk., Kavilda v., Mõisanurme k. - Virve Koppel, E.N.K.S. Eraprogümnaasiumi õpilane < Mari Koppel, 73 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, parandas Kairika Kärsna 2003
Viljandimaal on kaks mõisat, ühe mõisa nimi Õisu, teise nimi Oisu. Ennemuiste oli olnud järv Oisu mõisas. Kord olevat kuuldud pilve sees häält: "Pagege, rahvas, pagege, rahvas, Oisust tulen, Õissu lähen. Pilve seest ütleja oli rahva arvates Oisu järvevaim. Ta andis inimestele märku, et need Oisust ära läheksid, sest kui järv jääb kuivaks, siis ei ole inimestel võimalik küllaldaselt vett saada.
Varsti pärast seda, kui pilve seest hääl oli kostnud, kadunudki Oistust järv ära, kuna aga Õissu tekkinud järv.

ERA II 241, 559 (2) < Puhja khk., Ulila v., Teilma k., Uula t. < Tartu-Maarja khk., Ilmatsalu v. - Elli Pärli, Ulila algkooli õpilane < Gustav Pärli, 50 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Kõrge pennar
Samas vallas põhja pool Emajõge Kariste metsas olevat puulatvade kõrgune tee. Nimetatud kohast tahtnud Vanatühi teed teha Emajõeni, kuid töö jäänud liig hommiku pääle ja kukk laulnud enne töö lõppu. Seepääle pidanud Vanatühi töö lõpetama. Seda teed kutsutakse Kõrge[ks] pennraks.

ERA II 241, 571 (9) < Puhja khk., Ulila v., Teilma k., Uula t. < Tartu-Maarja khk., Ilmatsalu v. - Elli Pärli, Ulila algkooli õpilane < Gustav Pärli, 50 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Ants-Kadri haud.
Ulila jõe alamjooksul olevat mingisugune haud. Seletatakse, et vanasti läinud keegi mees Ants ja naine Kadri heina ajal sinna suplema ja uppunud mõlemad ära. Seda hauda hüütakse Ants-Kadri hauaks.

ERA II 241, 571/3 (10) < Puhja khk., Ulila v., Teilma k., Uula t. < Tartu-Maarja khk., Ilmatsalu v. - Elli Pärli, Ulila algkooli õpilane < Gustav Pärli, 50 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Kärestik
Omal ajal tahtnud Vanapagan Käreveres jõge kinni panna. Ainult kaks saapasääretäit kive saanud viia, siis laulnud kukk ja kolmandik osa jäänud lahti, muidu on kärestik.

ERA II 241, 575 (12) < Puhja khk., Ulila v., Teilma k., Uula t. < Tartu-Maarja khk., Ilmatsalu v. - Elli Pärli, Ulila algkooli õpilane < Gustav Pärli, 50 a. (1939) Sisestas ja redigeeris USN
Tondiniit
Lauge soos Ulilas olevat koht nimega Tondiniit. Koht on järgmine.
Üks umbes kahe-kolme kaari laiune riba, kus kasvavat ainult kanarbik. Teine vaevalt kaarilaune riba jälle metsaga kaetud. Esimene olevat Vanatondi ja teine Antsu kaar. Vanatühi olevat niitnud laia kaari ja metsa maha, Ants aga lasknud ruttu ainult latvu ja saanud rohkem kaare. Vt. HVM I, muist. 227.

ERA II 241, 604/5 (12) < Puhja khk., Kavilda v., Siberi k., Villemi t. - Meeli Susi, Ulila algkooli õpilane < Anu Pari, 67 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Hall haigus.
Pääle sõdade käivad ikka katkud ja haigused, nii käinud ka siis hall haigus ringi. Kord tulnud tu inimeste näol, teinekord jälle looma näol. Nüüd kuuleme, kuidas ta inimese näol tulnud:
Üits miis pannu omale nööri kaala, et kui hall haigus tuleb, näeb, et mina ole poonu, ja jätap vast sis minu rahule. Nii miis nännugi, et hall tuleb inimese näol ja hall ütelnu: "Kae kos roju, vai endä ära poonu, mia kolm korda oles käinu ja sis oleski järgi jätnu!" Miis võtnu sedä kuulden nööri kaalast ja ütelnu: "Ah kolm korda oles käinu!" Nii tullugi mehele hall ega ole lahti tahtnutki saada. Ainult saunalavale kuuma lounu kätte ei ole hall enämp järgi tullu.
Tõine kõrd pere söönu lavva man ja nännuva aknast, et tõbi tuleb kitse näol ja peremiis ütelnu: "Olge teie vakka, las mina ütsindä kõnele." Kits tullugi lävele ja ütelnu: "Ime-ime, nema sööva leiba suula võiga?" Peremiis ütelnu: "Kae ime, kits ime keeli koneleb." Nii kits käänugi ümber ja lännu ära ja siis pere jäänu tõvel puutumata.

ERA II 241, 617 (1) < Puhja khk., Ulila v., Kannu k., Sibula m. - Armin Pallon, Ulila algkooli õpilane < M. Kirs, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Endise Seedri lossi juures olid kaks meest kaevanud niikaugele, kui oli tulnud võlvitud müür vastu. Sääl oli olnud kaks raudväravat. Kaevajad olid rääkinud, et sääl värava pääl oli istunud üks vanamees, püss käes ja ei lasknud neid edasi. Kaevajad olid jätnud kaevamise pooleli ja tulnud ära. Sestsaadik ei olevat keegi julenud sinna minna.

ERA II 241, 617 (2) < Puhja khk., Ulila v., Kannu k., Sibula m. - Armin Pallon, Ulila algkooli õpilane < M. Kirs, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Vastse mõisa rehes kütnud rehepapp reheahju, ja reheluuk läinud äkki lahti ning vanatont tulnud luugist sisse ja läinud ahju pääle. Vahtinud tükk aega sääl, siis läinud jälle luugist välja ning sulges luugi enese järel.

ERA II 241, 617/8 (3) < Puhja khk., Ulila v., Kannu k., Sibula m. - Armin Pallon, Ulila algkooli õpilane < M. Kirs, 56 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Valgjärve vallas oli sügisel udune ilm olnud. Siis tuli järvest välja ilus lehm ja läks talu karja juurde. Peremees võtnud ta omale, et väga ilus lehm olevat. Igal aastal toonud ta ilusa vasika kuni 7 aastat järgemööda. Peremees jättis kõik kasvama. Seitsme aasta eest samal ajal, kui lehm järvest tuli, hakkas järve poolt kostma hääli: "Vitsi-vitsi Ellike!" Selsamal hetkel kadunud lehm kõige oma vasikatega järve. Nii oli peremehel korraga kari kadunud.

ERA II 241, 618 (4) < Puhja khk., Ulila v., Kannu k., Sibula m. - Armin Pallon, Ulila algkooli õpilane < J. Rähn, 58 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Teomehed olid läinud teole ja nägid, et kits oli tee ääres ära lõpnud. Teine mees ütles teisele: "Vaata! Kurat on kärvanu kitse ära!" Kurat kuulanud põõsas ning ütles, et vaata mina olen ikka süüdi, kuna minu hing ei teagi sest."

ERA II 241, 618/9 (6) < Puhja khk., Ulila v., Kannu k., Sibula m. - Armin Pallon, Ulila algkooli õpilane < J. Rähn, 58 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Kord surnud üks peremees ära ja käsnud ennast öösel matta kella kaheteistkümne ajal. Keegi ei julgenud teda matma minna, et misjaoks just öösel. Nad läksid targa juure nõu küsima, et miks teda tuleb öösel matta. Tark ütles, et peate laskma sepal kirstule kolm vitsa pääle teha. Siis mingu ta öösel surnut matma. Kui kõik vitsad pääle kolmanda katki on läinud, mingu ta tagurpidi puu juure ning ronigu puu otsa. Kui ta puu otsa saanud läinud kirstu kaas päält ära ja surnu tulnud välja ning kõndis edasi-tagasi ja ütles: "Siit on tuldud, siin on oldud, kus mu kutsar?" Kui kell kaksteist läbi sai, läks ta kirstu tagasi ja vitsad kõik terved pääl. Mees sõitis ruttu haua juurde ja lükkas kirstu hauda ning ajas mulla pääle.

ERA II 241, 625 (4) < Puhja khk., Ulila v., Rehe t. < Tartu-Maarja khk., Tähtvere v., Ilmatsalu as. - Hugo Ottep, Ulila algkooli õpilane < Mari Ottep, 44 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Ulila vallas Ridaküla peremeeste heinamaa sees on üks auk. Kord vanasti läinud mees ja naine sinna suplema. Mehe nimi olnud Ants, naise nimi aga Kadri. Sinna auku olevat nad mõlemad ära uppunud. Sellest olevat saanud ka augule nimi: "Ants Kadri Kael". Ka praegu on see kael alles.

ERA II 241, 644/6 (4) < Puhja khk., Konguta v., Paju t. < Rõngu khk., Aakre v. - Ida Tuisk, Konguta algkooli õpilane < Liis Oona, 75 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Lukel ollu üits hirmus suur rehi nimega põrgurehi. Ta ollu hirmus ja kole, kõiki tonte nättu sääl. Üits ulak poiss ollu kah. Ta vandnu alati kike kurja. Üitskõrd ollu ta ütel suurel pidul, aga seda ta es ole mitte mäletanu, kuidas ta sinna olli saanu. Muidu et ollu jah sääl. Ollu suur ja illus häärbär ja ilusa peenikese koogi olleva, mis neile sääl süvva antu. Ristitu sääl last jah, ja latsele pantu nimeks Jõmpsikas. Nema tantsnuva ja karelnuva iks sääl ja hõiknuva iks, et Jõmpsikas ja Jõmpsikas. Nakanu sis tema kodu tulema, tu poiss jah. Antu talle kike peeniksid kuuke ja üits pill, või viiul kah. Pantu kik ilusti papresse, nakanu sis kodu minema, aga ei ole välla saanu. Kaenu sis ümber ja nännu, et ta ollu põrgurihen. Usse olluva kik kinni ja ta ei ole muidu välla saanu, kui olli värja alt tüknu. Ta mõtelnu, et ma kae, mis asja na mulle anniva ja võtnu paberi taskust välja ja sääl sihen olluva lehmasita koogid ja viiuli asemel ollu lambalabaluu. Aga kust ta sinna sai, seda ta ei mäletavat.

ERA II 241, 650/1 (9)< Puhja khk., Konguta v., Männiku t. < Helme khk., Leebiku v., Mangu t. - Ida Tuisk, Konguta algkooli õpilane < Leena Põder, 80 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Valguta mõtsan ollu üits sild nimega "Prouva sild". Ollu õkva lageda mõtsa all. Aga igakõrd essinuva üleminejad ära. Justkui vaim vedanu neid kõrvale.

ERA II 241, 651/4 (10) < Puhja khk., Konguta v., Männiku t. < Helme khk., Leebiku v., Mangu t. - Ida Tuisk, Konguta algkooli õpilane < Leena Põder, 80 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, redigeeris Mare Kalda
Üits tütarlaits ollu halb laits, ütelnu iks alati kurja. Üitskõrd istnu temakene maan ja sis tullu üits härra ja ütelnu, et mis sa tiid siin ja visanu talle üte punatse kerakese rüppe. Tema hoitnu toda kerakest ka ja sis ei ole tema enam midagi nännu. Härra võtnu tema selga ja viinu tema ütele maale, kus ei ole ollu üttegi maja. Sääl ollu ainult üits suur kivi. Härra viinu tema sinna ala. Sääl ollu sis põrgu. Peetu sääl sis ütte suurt pidu. Üten nukan ollu üits vereanum, sinna sisse kastetu iks tema sõrmeotsi ja tettu seratsid täppe näo pääle. Vahel käidu ka maa pääl, teda viidu iks alati üten. Üitskõrd pidanuva sääl maa pääl jälle pidu ja tettu tuld. Tema istnu kah sääl. Tüdruk võtnu sis tolle punatse kerakse ja visanu tulle. Sis saanu tema jälle nägijaks ja ta ei ole enam härrat nännu. Sis lännu ta eda. Viimati nakanuva maja kah paistma. Inemese saatnuva iks kõrdamüüda teda, kuni ta kodu saanu.

ERA II 241, 655/7 (12) < Puhja khk., Konguta v., Männiku t. < Helme khk., Leebiku v., Mangu t. - Ida Tuisk, Konguta algkooli õpilane < Leena Põder, 80 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Mare Kalda
Üten mõisan ollu toapoiss, või kasupoig. Ütel üül nakanu üits härra tema manu käima ja kutsnu iks, et tule lähme välla maadlema. Ollu kangesti tema härra muudu ja kik iks nagu tema härra kunagi. Tema lännu kah. Kangesti väsitanu tema ära. Sis ollu kah kuupaistene üü. Kui tema kuupoole saanu, sis ollu temal kõvemb jõud, aga kui härra kuupoole saanu ja tema nii varju jäänu, siis ollu härral kõvemb jõud. Sääl ligidal ollu üits jõgi kah ja härra tahtnu toapoissi sinna sisse ajada. Toapoiss kõnelnu sis tõstele, et mis asja sii tähendab, et mind kunagi magada ei lasta, muudkui kutsub ... maadlema. Inimese saanuva sis aru, et kes sii sis muu on kui vana kuri isi, et vana kuri tahab teda ära uputada. Na ütelnuva sis toapoisile kah. Nüüd ei ole enam härra oma nägu öösel näidanu.

ERA II 241, 665/6 (5) < Puhja khk., Konguta v., Rebase t. < Rannu khk., Rannu v. - Vaike Aruella < Helene Aruella, 47 a. (1939) Sisestas Katrina Tarkin 2001, redigeeris Mare Kalda
Rannu Austre kohal Võrtsjärve ääres on järsk paekallas, millesse olevat midagi kirjutatud. Rahvas räägib, et kes selle ära saab lugeda, pöörab järv ennast ümber. Paljud olevat seda juba katsunud, kuid keegi ei saa aru, mis sinna on kirjutatud.
Korra olevat üks mees hakanud seda lugema ja saanud lugemisega juba poole pääle ja järv hakanud ka kohisema ja mühisema. Mees hakanud kartma ja ei olevat ka keegi seda kirja lugeda saanud.

ERA II 241, 666/7 (6) < Puhja khk., Konguta v., Rebase t. < Rannu khk., Rannu v. - Vaike Aruella, Konguta algkooli õpilane < Helene Aruella, 47 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, redigeeris Mare Kalda
Elva linnas asuvad Verevi ja Arbi järv. Nende järvede vahet on umbes pool kilomeetrit ja nende vahel asub kaunis kõrge mägi, millel kasvab mets. Rahvasuu räägib, et nende kahe järve vahel olevat salatee, kus vesi võib vabalt voolata. Üks mees olevat näinud, kuidas luiged kadunud ühel järvel vee alla ning ilmunud teisel järvel jälle nähtavale. Kuid kas see jutt vastab tõele, ei tea me keegi.

ERA II 241, 667/8 (7) < Puhja khk., Konguta v., Rebase t. < Rannu khk., Rannu v. - Vaike Aruella, Konguta algkooli õpilane < Helene Aruella, 47 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kollatsioneeris Mare Kalda
Korra läinud üks Tamme valla mees Võrtsjärvest üle minema. Käinud juba tükk teed ära, kui näinud ühte kogu keset järve. Mees läinud lähemale ja näinud, et see on kiriku torn. Mees võtnud kohe mütsi peast ära ja hakanud Meie Isa palvet lugema. Saanud palve lõpule lugeda, kui kiriku torn kadunud ära, nagu ei oleks sääl midagi olnud. Mees kartnud küll natuke, kuid läinud ikka edasi.

ERA II 241, 668/9 (8) < Puhja khk., Koguta v., Rebase t. < Rannu khk., Rannu v. - Vaike Aruella, Konguta algkooli õpilane < Helene Aruella, 47 a. (1939) Sisestas ja kollatsioneeris Mare Kalda 2003
Rannu mõisa käinud proua von Siiversi ajal üks punase kleidiga preili. Ja see punase kleidiga preili käinud alati siis, kui proua olnud üksi kodus. Punase kleidiga preili joosknud alati kõik toad läbi ja ei olevat sugugi rääkinud ja kui proua küsinud toatüdrukute ja kokkade käest, et kas te nägite seda preilit, ei olevat nemad näinud. Nii näinud seda preilit ainult proua ja ta käinud alati prouat hirmutamas.

ERA II 242, 43 (12) < Puhja khk., Kavilda v., Mõisanurme k., Paabu t. - Jaan Resto, Puhja algkooli õpilane < Noora Paap, 71 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2001, kontrollis Anne Kaaber 2002, redigeeris Kairika Kärsna 2003
Vanast olnud üks haigus nimega "hall. Üks tüdruk, Viiu, kannatanud selle haiguse all. Teised rääkinud, et kui öö surnuhauas olla, siis ei kiusavat "hall enam. Ja Viiu läinudki värskelt kaevatud hauda. Ta hakanud aga öösel kartma, kuid hauast välja ka ei saanud. Hommikul, kui teised vaatama läksid, oli Viiu keha paistetanud.

ERA II 242, 47 (14) < Puhja khk., Kavilda v., Mõisanurme k., Toosi t. < Puhja khk., Konguta v., Konguta k. - Jaan Resto < Miina Sonn, 76 a. (1939) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, redigeeris Kairika Kärsna 2003
Tännassilma küla juurest hakanud vanatont tulema, kivid põlles. Ta tulnud läbi Tännasilma ja Puhja. Nüüdse Peedu talu põllul läinud põllele auk sisse, Udernasoos lagunenud põll päris ära ja kivid kukkunud sinna maha.
Veel praegugi on sääl, kust vanatont üle läks, palju kive. Udernasoos on neid väga palju.

ERA II 242, 135 (1) < Puhja khk., Kavilda v., Puhja k. - Asta Karelson, Puhja algkooli õpilane < Rudolf Peerna, 74 a. (1939) Sisestas USN, kontrollis Anne Kaaber 2002, redigeeris Kairika Kärsna 2003
Kuidas Vanapagan ehitas Võrtsjärvele silda
Vanapaganal tuli tahtmine ehitada sild üle Võrtsjärve. Läits sis teine kivve tuuma. Saanus sis kividega Kavilda luhku, kui läits Vanapaganal põll katki ning kivi hakkasid ikka kaduma. Ta tullu üle Aabrama, Mursa ja Laatsi nurme nii, et kik tii ollu kive täis. Prõllagi on sääl palju kivve, kõik ühe juti pääl. Saanud tõine sis järve ääres olevasse Ubesohu nink hakkanud silla ehitust, mis päris jõudsasti edenenud. Saanud teine oma tööga järve keskele, kui kivid otsa lõpnud, polnud kuskilt võtta. Kui ta tagasi oles lännu, sis olles väga kauges jäänu ja kukk oles enne kirenu. Vanakuri mõtelnu natuke aiga, kui kukk kirenu järve veeren. Vanapagan kadunu kui tina tuhka ja sild varisenu ka kokku.
Rahvajutt räägib, et kes läheb selle silla pääle, selle hinge pärib Vanapagan endale.

RKM II 14, 382/4 (6) < Puhja khk., Puhja v., Vihavu k. - Liis Pedajas < Vidrik Narits, s. 1854 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Luupaene, tuu om esi vaim, sii om inimese vaim. Inimese vaim käip oma reisi pääl väl'län kurja tegemän, tä piinap inimest, pressip säl'län. Tuu saap kõnelda kah, sii om vaenulik vaim. Aga mes om täis kurat, tuu ei kõnele, tuu näitap pallalt, essitäp kah.
Mes vastuline inimene, sis tulep sulle üüse sälgä, panep su luud-kondid, elämise kõik saisma, pressip sulle pääle, et sa liigutada ei saagi. Tuu kutsutas vaivaja vaim. Kõge hullep om enne kellä kattetõiskut. Nigu magama jäät, om tä sul säl'län, ehk loomal. Inimene mõtlep tõese pääle kurja ja kurja võemuga käib - egä tä esi ei tiiä, temä endä vaim ei tiiä midägi.
Tuu pelgäp ähvardamist. Lubat tälle midägi tetä, sis lääp ärä. Peäp üits kunst olema, sõnadega ja tegudega, hõika, lääp ärä. Mitmel ol'li lehmäl säl'län. Tul'li siin naene minu manu, ütel, et sedäviisi sälgä käip. Mia ütli, et ei tohi temä looma vaevata, naese kuulden. Naene naard. Mia ütli, et ärä naara kedägi, mine kae, kas ta viil tulep. Naene saanu pal'lu piimä, tõene ei ole saanu. Tuu käis pääle, kes es saa, tuu naese viha käip. Ja kui ütlet kah temäle suu sisse, et mes sa mu lehmä pääle käit, sis kah kaob ärä, et avaligus tul'li - kurivaim pelgäp.

RKM II 14, 396/8 (15) < Puhja khk., Puhja v., Vihavu k. - Liis Pedajas < Vidrik Narits, s. 1854 (1947) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005
Vanast om ollu sandi iistvedäjä, pime sant om ollu, sis ol'li käenuva santman. Kõik mujalt om saanuva, aga lännu sinna tallu, kos suure pulma om ollu, et säält saava. Ei ole sandele midägi antu. Peigmees ja pruut üten söövä rahvaga. Loeva ja laolava ärä sandi, tuleva tulema, süä täis. Sis lännuva ärä tõisi talule. Sääl võetu neid iluste vasta. Sis ütelnu sant iistvedäjäle: "Mine nüid sinna ja võta koralt puult sii uiss valla, kos pulmad sehen olliva, lüü esi usse perä taade ja ütle, et pulmarahvas väl'lä tuast, minge mõtsa pulme pidämä."
Sis tullu iistvedäjä tagasi ja sant ütelnu, et nüid mine vahi, mes na teevä sääl. Tullu tagasi, ütelnu, et ei ole väl'lä tullu viil, üitsütest käevä läbi, hanna ollu sälgä tullu.
"Hää küll, ma lää esi," sis lännu sant.
Lännuva mõtsa, kadunu ärä, maja tühi. Nuu om vanaaigse soendi, mes sant om tennu.
Sis olluva säedse aastat. Üits kaupmiis ollu pulman. Sis üits haenaline om haina niitnu. Sis käenuva iki leibä otsma inimeste käest. Annu - täl ollu väits, üitskõrd varastanu väedse poodi lavva päält - karanu kõege väedsega ärä tuu hunt. Tullu tuu haenaniitjä, kes koerale and tolle leevätüki, puuti. Aga tuu kaupmiis ol'li tuu soend, ol'li jälle inimeses tagasi saanu. Temä sai tagasi, kui tä tälle tolle leevä and väedsega. Haenaniitjä leis tolle väedse säält. Kaupmiis om jätnu tolle väedse lavva pääle. Ütel sis, et leevä läbi sai ma tagasi. Enne Kristuse sündimist ol'li. Ilm ol'li jo tontega, kurjevaimega pooles.