Hargla pärimus
Targad, nõiad, prohvetid
ERA II 243, 613 (26) < Hargla khk., Vana-Roosa v., Mäekese t. < Hargla khk., Mõniste v., Tundu t. - Saime Suur, Vastse-Roosa algkooli õpilane < Hipp Suur, 74 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Kõrd läts üts miis hobõsõga "soolapuhkja" poole. Mehel oli hobune haige olnu ja inimese oliva juhatanu. Vanamoor naksi hobest parandama. Nõid nakanu hobõst terves tegema. Nõid kompõ ja hõõr ja lugi man esi: "Huu-haa hobõsõkõne, süüma ja juuma, vedämä ja sõitma. Mäest alla sõitma ja mäke üles vedämä." No sai miis kohe aru, et see ei ole ükski arst, vaid mõni vander. Mees võttis hobuse ja läks minema. Nõid sajatas küll, kuid mees ei kartnud sedä.
ERA II 243, 711 (24) < Hargla khk., Vana-Roosa v., Borodino as., Tiiviste t. - Lehte Kuus, Vastse-Roosa algkooli õpilane < Kadri Kuus, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Vanast olli ollu rahvaarsti nõia. Ku kel medä vika oll, sis oll viidu kas viin, suurma vai jahu ja nõid oll sinna pääle lugõnu. Tuud kraami oll sis antu haigõlõ rohus.
RKM II 53, 77/9 (7) < Hargla khk., Mõniste kn. - Helle Pere < Miili Laas, s. 1881 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kuulus ilmaarst Suri
Suri oli olnud väga tark mees. Kõiki haigusi oli ta osanud ravida ja igas asjas oli ta aidanud. Ta oli ka kõik teada saanud ja teadnud alati igaühe elu-olu.
Kord läksid naised Suri juurde. Läksid läbi metsa, munakorvid käes. Mõtlesid, et neid mune on Surile palju ja ärme annamegi mune, vaid anname ainult raha. Nõu peetud ja nii tehtudki. Panidki munad põõsa alla ja katsid samblaga kinni, et näha ei oleks ning tagasi tulles hea võtta. Läksid Suri juurde. Suri nõidus ja posis ka ära, mis naistel vaja oli ja ütles: "Kui te tagasi lähete, võtke too ka üles, mis te põõsa alla ära peitsite."
Naised läksid tagasi ja mõtlesid, et võtame nüüd munakorvid ka. Läksidki põõsa juurde ja nägid, et korvis munade peal oli suur uss keras. Naised kohkusid ära, jätsid munad sinnapaika ja pistsid jooksma.
Ükskord olnud ühel mehel lehm haige. Mees läks Suri juurde. Suri ütles, et sul on teises laudaotsas kirju lehm ja ega toogi terve ei ole, too on samuti haige. Peremees vaidles vastu, et temal ei olegi sellist lehma. Suri ütles, et tohoh, sa ei teagi, missugused lehmad sul laudas on. Mees sai Suri käest rohtu, läks koju ja küsis naise käest: "Kas meil on kirjut lehma?"
Naine ütles, et muidugi on. Nii tuli välja, et Suri teadis paremini, missugused lehmad peremehel laudas on, kuid peremees ei teadnud.
Ühel tüdrukul oli kord üks sugulane ära surnud. Teda pandi riidesse ja tüdruk aitas ka. Ta sidus parajasti kaela alt siidipaelaga särki kinni. Teine tüdruk hoidis surnu pead ülal, et see alla ei vajuks. Kuid tema tahtis samuti aidata sõbratari ning laskis surnu pea lahti. Pea langes tüdrukule käe peale ja tüdruk ehmatas, nii et külmad judinad käisid üle keha.
Pärast seda tuli tüdrukul suur hambavalu. Tüdruku isa läks Suri juurde. Suri hakkas valmistama topsikus rohtu ja ütles: "Kitsekene, mis see surnupea sulle tegi, kui ta käe peale kukkus?"
Siis Suri posis suhkru peale ja posis vee peale ning käskis öösel enne kella 12 suhkur süüa ja vesi juua. Tüdruk tegi ka nii ja hambavalu kaduski ära.
ERA II 243, 613 (26) < Hargla khk., Vana-Roosa v., Mäekese t. < Hargla khk., Mõniste v., Tundu t. - Saime Suur, Vastse-Roosa algkooli õpilane < Hipp Suur, 74 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris ja redigeeris Mare Kalda 2006
Kõrd läts üts miis hobõsõga "soolapuhkja" poole. Mehel oli hobune haige olnu ja inimese oliva juhatanu. Vanamoor naksi hobest parandama. Nõid nakanu hobõst terves tegema. Nõid kompõ ja hõõr ja lugi man esi: "Huu-haa hobõsõkõne, süüma ja juuma, vedämä ja sõitma. Mäest alla sõitma ja mäke üles vedämä." No sai miis kohe aru, et see ei ole ükski arst, vaid mõni vander. Mees võttis hobuse ja läks minema. Nõid sajatas küll, kuid mees ei kartnud sedä.
ERA II 243, 711 (24) < Hargla khk., Vana-Roosa v., Borodino as., Tiiviste t. - Lehte Kuus, Vastse-Roosa algkooli õpilane < Kadri Kuus, 77 a. (1939) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2002, kollatsioneeris Mare Kalda 2006
Vanast olli ollu rahvaarsti nõia. Ku kel medä vika oll, sis oll viidu kas viin, suurma vai jahu ja nõid oll sinna pääle lugõnu. Tuud kraami oll sis antu haigõlõ rohus.
RKM II 53, 77/9 (7) < Hargla khk., Mõniste kn. - Helle Pere < Miili Laas, s. 1881 (1956) Sisestas Eva-Kait Kärblane 2005, kontrollis Mare Kõiva 2005
Kuulus ilmaarst Suri
Suri oli olnud väga tark mees. Kõiki haigusi oli ta osanud ravida ja igas asjas oli ta aidanud. Ta oli ka kõik teada saanud ja teadnud alati igaühe elu-olu.
Kord läksid naised Suri juurde. Läksid läbi metsa, munakorvid käes. Mõtlesid, et neid mune on Surile palju ja ärme annamegi mune, vaid anname ainult raha. Nõu peetud ja nii tehtudki. Panidki munad põõsa alla ja katsid samblaga kinni, et näha ei oleks ning tagasi tulles hea võtta. Läksid Suri juurde. Suri nõidus ja posis ka ära, mis naistel vaja oli ja ütles: "Kui te tagasi lähete, võtke too ka üles, mis te põõsa alla ära peitsite."
Naised läksid tagasi ja mõtlesid, et võtame nüüd munakorvid ka. Läksidki põõsa juurde ja nägid, et korvis munade peal oli suur uss keras. Naised kohkusid ära, jätsid munad sinnapaika ja pistsid jooksma.
Ükskord olnud ühel mehel lehm haige. Mees läks Suri juurde. Suri ütles, et sul on teises laudaotsas kirju lehm ja ega toogi terve ei ole, too on samuti haige. Peremees vaidles vastu, et temal ei olegi sellist lehma. Suri ütles, et tohoh, sa ei teagi, missugused lehmad sul laudas on. Mees sai Suri käest rohtu, läks koju ja küsis naise käest: "Kas meil on kirjut lehma?"
Naine ütles, et muidugi on. Nii tuli välja, et Suri teadis paremini, missugused lehmad peremehel laudas on, kuid peremees ei teadnud.
Ühel tüdrukul oli kord üks sugulane ära surnud. Teda pandi riidesse ja tüdruk aitas ka. Ta sidus parajasti kaela alt siidipaelaga särki kinni. Teine tüdruk hoidis surnu pead ülal, et see alla ei vajuks. Kuid tema tahtis samuti aidata sõbratari ning laskis surnu pea lahti. Pea langes tüdrukule käe peale ja tüdruk ehmatas, nii et külmad judinad käisid üle keha.
Pärast seda tuli tüdrukul suur hambavalu. Tüdruku isa läks Suri juurde. Suri hakkas valmistama topsikus rohtu ja ütles: "Kitsekene, mis see surnupea sulle tegi, kui ta käe peale kukkus?"
Siis Suri posis suhkru peale ja posis vee peale ning käskis öösel enne kella 12 suhkur süüa ja vesi juua. Tüdruk tegi ka nii ja hambavalu kaduski ära.